· Kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle · Teise rõhutu silbi lühenemine: pidand · Assimlatsioonid mb > mm, nd>nn, lj>ll, sj>ss: lammad, nõnna, väl'la, kossad · Rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta · Algup. Diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun:saanad · Ains os pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad 'kandjat' Keskmurde liigendusi Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teisely poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ütessä, 'istu 'istuda') Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine (kurv:kurva), mb>mm ('(h)ammad), e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o>õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i- imperfekt (kuulid 'kuulsid'), mitm 3p vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi)
Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled vadja; põhjaeesti; liivi; lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?; Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded; Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj); Keskpõhjaeesti murded; Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre?
missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde) Aasta (2 silpi, astmevahelduseta) Suur (2 s A-t II välde või 1 s B-t III v, AV, l-, n-, r-, s-
meeleelundite tajusid (kuuleb, haistab, kompab) aega (ootan, ootas, on oodanud, oli oodanud) suhtumist (tuleb, tuleks, tulgu, tulevat) Muutumatud sõnad sidesõnad seovad osalauseid tervikuks hüüdsõnad väljendavad emotsioone Ei saa esitada küsimusi! Moodusta lauseid järgnevate sõnadega, nii, et need sõnad oleksid kord nimi-, kord omadussõna. ::D vale, tark, pime, hull, haige, terve, külm, soe, võõras, tuttav, punane. Vormiõpetus Sõnavorm = tüvi + tunnus + lõpp Tüvi väljendab sõna põhitähendust. Tunnus väljendab mitmust, kõneviisi, tegumoodi, aega Lõpp väljendab käändeid, pöördeid. Sõnavorm võib koosneda ainult ka tüvest. Tunnused mitmus -D tragöödia-d -DE, -TE tragöödia-te-s -I tragööd-i-ais kõneviis -ks ela-ks tingiv -vat ela-vat kaudne
Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist
EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem,
3) Mis soost nimisõnadel on Nom.Pl. lõpp a ? 4) 2. rühma omadussõnadel Nom.Pl. lõpp on ... 5) 1. rühma naissoost omadussõnadel Gen.Pl. lõpp on ... , kesk- ja meessoost omadussõnadel on ... . 6) 3. deklinatsiooni nimisõnadel Gen.Pl. lõpp on -um ja ... . Um on siis, kui ... Kasutatud kirjandus Gross, L., Kleis, R., Torpats, Ü. (1986). Lingua latina in medicina. Tallinn: Valgus. Hindikainen, A. (2009). Ladina keel algajatele. Tartu: Eesti Maaülikooli keelekeskus. Rein, K. (2008). Ladina keel meditsiinierialadele. Tallinn: Eesti keele Sihtasutus.
Eesti keele ajalugu Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015 1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel kujunes hõimumurretest, mis omakorda lahknesid läänemeresoome keeleühtsusest 2000-2500 aastat tagasi. Huno Rätsepa sõnul juhtus see 1000. aastate esimesel poolel ning keskuseks võis olla lõunaeesti murdeala. Eesti keel, mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu, laadivahelduse ja vältevahelduse teke. Uurali → soome-ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel. 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud. Andrus Saareste jagas 1952. aastal eesti keele periodiseeringu neljaks:
Kõik kommentaarid