Päris ühtset murret ei
ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on
levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele.
Keskmurde tähtsamad erijooned
· Hilisdiftongid: ea < hää, pia
Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni. Tähtsaimad erijooned hilisdiftongid: ea < hää, pia < pää, peastab, jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’; algupäraste diftongide osal. assimilatsioon: poeg < poig, laev, päev, sõitma : sõedab; morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi: a) de-mitmus (jalgadel, majade); b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d)); c) sse-illatiiv (jalasse); d) si-lihtminevik (pidasin); e) da-tunnusega infinitiiv (pidada); f) diftongiline mitm os (vedelaid); pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’; pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö ’öö’, suo ’soo’, tie ’tee’, Krõet ’Krõõt’; kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle;
Eesti keel Käänamismallid A-tüvi on alati omastav kääne (mille? missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II
nõrgaastmelisemaks. Siiras, siira, siiras t (hääldus) kämmal, kämbla, kämmal t (kirjapilt) hüppa n, hüpa ta (kirjapilt) 2. Vokaalivaheldus tüvevahldus, milles tüvevokaal asendub teise vokaaliga õnnelikum, õnnelikem silma, silmi pärna, pärni 3. Kujuvaheldus tüvevaheldus, mille käigus sõnade käänamisel ja pööramisel on sõnatüvel nii vokaalkuju kui ka konsonantkuju mida teen, mida teha? akna, aken de (ains om, mitm om) (võrdle : matka, matka de) anna n, an da (võrdle : jahi n, jahti da) Astmevaheldus jaguneb 1. Laadivaheldus 2. Vältevaheldus Laadivaheldus 1. on seotud häälikutega K, P, T, G, B, D, S võivad tüvest kaduda, võivad juurde tulla või mõne teise häälikuga asenduda (enamasti tüve teise silbi alguses) 2. nende olemasolu sõna tüves viitab tüve tugevale astmele 3. nende puudumine tüves viitab tüve nõrgale astmele
Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina. 6) Nullmorfeem morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus, olevik vs minevik, nominatiiv vs partitiiv, kindel vs käskiv kõneviis jne. Nullmorfeemi asemel kasutatakse mõnikord ka terminit varjatud morfeem. Nullmorfeem avaldub ka käskiva kv ainsuse 2. pöördes: tee, käi, samuti osastava käände lõpus pesa-tüüpi sõnadest. 7) 1 Jäänukmorfeem aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride
Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga. Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv (KÄÄNE), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem. Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine
4. OE Ö: oesophagus ,söögitoru', poena ,karistus'; 5. C TS i, e, y, ae, oe ees: cellula ,rakk', cycnus ,luik'; 6. C K a, o, u, konsonandi ees ja sõna lõpus: caput ,pea', corpus ,keha', oculus ,silm', lac ,piim'; 7. NGU NGV (kui järgneb vokaal): lingua ,keel', unguentum ,salv', sanguis ,veri'; 8. QU KV: aqua ,vesi', equus ,hobune', aquila ,kotkas'; 9. SUE, SUA SVE, SVA: suavis ,meeldiv'; Rõhk: 1. Rõhk ei ole kunagi viimasel silbil 2. Kahesilbilistes sõnades on rõhk alati esimesel silbil 3. Kolme- ja enamasilbilistes sõnades tavaliselt eelviimasel silbil natúra, medicína 4. Kui eelviimane silp on lühike, siis on rõhk tagant kolmandal silbil médicus 5. Rõhk on eelviimasel silbil sõnades medicína, meningítis, myóma, longitúdo, fractúra, vertebrális, vulgáris, venósus, venósa, venósum, meátus jt. 6. Rõhk tagant kolmandal silbil sõnades músculus,
Siin on veel palju agasid / kuisid. Niisugused degrammatiseerumise juhtumeid esineb keeltes harva. Sagedamini seisneb leksikaliseerumine mingi morfosüntaktilise konstruktsiooni uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse
Sue=sve: consuetudo ti vokaali ees=tsi: restitutio, actio Vältus (kvantiteet) Vokaalis võivad olla vältuselt pikad ja lühikesed; kirjas tähistatakse mõlemaid ühekordse tähega. Õpikutes märgitakse seetõttu vokaalide kohale vältusmärk: Pikad vokaaid- : non (noon), senatus(senaatus) Lühikesed vokaalid : mare, servus Rõhk Viimasele silbile rõhku ei ole 2-silbilistele sõnadel on rõhk alati esimesel silbil: mater, meus 3- ja enamasilbilistel sõnadel on rõhk tagant teisel (eelviimasel) silbil, kui see silp on pikk: natura Kui eelviimane silp on lühike, asetseb rõhk tagant kolmandal silbil: imperium, corpora Esse (olema) Sg singularis 1.(ego) sum 2.(tu) es 3. est Pl pluralis 1.(nos) sumus 2. (vos) estis 3. sunt Eitamisel non: non sum, non es
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
piiristamisel. -tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus; Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemist vormistikus arvestatakse astmevahelduslike sõnade jagamisel VI ja VII käänd konna ning III ja IV pöördkonna vahel. VI käändkonnas on noomenid, mille nimetav ja osastav kääne on tugevas, omastav nõrgas astmes. VII käändkonna noomenitel on nõrgaastmeline nimetav ja osastav ning tugevaastmeline omastav. III pöördkonnas on verbid, mille da-infinitiiv on tugevas, indikatiivi preesens nõrgas astmes; IV pöördkonnas on nõrgas astmes da-infinitiiv, tugevas preesens. Mõnel juhul on tüübi kirjeldamisel ja määramisel otstarbekas arvesse võtta tüvevahelduse tüüpi: väljapoole astmevahelduse piire jäävaid tüve varieerumise viise ja tüvevariantide paiknemist' vormistikus. Neile morfoloogiatasandi tunnustele lisatakse tüübikirjelduses tavaliselt kolm fonoloogilist tunnust. -tüve silpide arv;
4.Sõnaliigid Muutuvad sõnad: Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, hulka kui palju?, suhtumist ja hinnanguid, nt kiiresti, eile, seal, palju, kahjuks) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu)
Kindlate verbide rektsioonilise laiendina väljendab kaasaütlev kääne: e. asja, millele tegevus on suunatud, nt Maril oli raske uue olukorraga harjuda. Kaasaütleva käände tunnus on ga. Eesti keele arvukategooria liikmed Arv ehk nuumerus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab asjade, olendite jms hulka. Eesti keeles on arvukategoorial kaks liiget - ainsus ehk singular ja mitmus ehk pluural -, mis eristavad üht (ainsus) kahest või enamast (mitmus), nt Mees vehkis käega. Mees vehkis kätega. Arvuvastandus on ainult loendatavatel nimisõnadel, nagu mees, laud, tegevus. Loendamatutel nimisõnadel, nagu ilu, tõde, vanadus, gripp, leetrid, tavaline arvuvastandus puudub. Lisaks loendamatutele nimisõnadele on keeles nimisõnu, mis märgivad küll põhimõtteliselt loendatavaid asju, kuid ei erista nende arvu, nt püksid, käärid; asjade arvu
mitm.os. ohtlikke ohtlikuid toorikuid *toorik-tüüpi kriitilised sõnad Tuleb meelde jätta! püknik:püknikut:püknikuid , elektrik: elektrikut:elektrikuid, stoik:stoikut:stoikuid, paranoik:paranoikut:paranoikuid: taldrik:taldrikut:talrikuid *kontsert-tüüpi õige väär õige nim kontsert toorik om kontserdi tooriku os kontserti kontserdit toorikut mitm.om. kontsertide kontsertite toorikute mitm.os. kontserte kontserteid toorikuid *da-lõpuliste om-sõnade käänamine *-da liitub vaid neile omadussõnadele, mille lõpus on -e! Keskvõrdes lihtsalt -m! (nadim poiss, nürim nuga jne) (nadi,nudi,lödi,nüri,kribu,vilu,niru,loru,mõru,näru,südi,tragi - ei tule -da lõppu!) 7.Ainsuse nim.,os. ja mitmuse om.,os. moodustamine. *Mitm. os. 1.-id 2.-sid 3.vokaal 1.-id liidetakse A-tüvele (nt
2. nimisõna arvu "der Junge" Singular/ainsus "die Jungen" Plural/mitmus 3. nimisõna käände "dem Mann" Dativ "des Mannes Genitiv Artiklid võivad olla määravad (der bestimmte Artikel) umbmäärased (der unbestimmte Artikel) Määrav artikkel (der bestimmte Artikel) Ainsus (Singular) Mitmus (Plural) "der Garten" "die Gärten" "die Stadt" "die Stadte" "das Haus" "die Häuser" Määrav artikkel (der bestimmte Artikel) osutab sellele, et kõnealune objekt on eelnevast vestluses osalejatele tuntud. Mõnikord esineb määrav artikkel ka asesõna "see" asemel. Kennen Sie den Mann? Kas te tunnete seda meest?
mis? Et tu, Brute! Ka sina, Brutus! Vältus (kvantiteet) Vokaalid võivad olla vältuselt pikad ja lühikesed;kirjas tähistatakse mõlemaid ühekordse tähega. Õpikutes märgitakse seetõttu vokaalide kohale vältusmärk: · pikad vokaalid : nn, sentus · lühikesed vokaalid : mre, srvus Hääldamisel tuleb silmas pidada, et mõned sõnad erinevad ainult vokaalide vältuse poolest: · ppulus - rahvas, kuid: ppulus - pappel · lber - raamat, kuid: lber vaba Rõhk · Viimasel silbil rõhku ei ole · 2-silbilistel sõnadel on rõhk alati esimesel silbil m_ter, meus · 3- ja enamasilbilistel sõnadel on rõhk tagant teisel (eelviimasel) silbil, kui see silp on pikk nat_ra · kui eelviimane silp on lühike, asetseb rõhk tagant kolmandal silbil imperum, corpra Põhivormid Culpa süü, hooletus (nom) Ae (näitab käändkonda ehk deklinatsiooni) (gen lõpp) f (sugu) Käänamise reeglid
pejoratiivid, infiniitivid, massisõnad. Morfoloogilised kategooriad Võrdlus e komparatsioon on omadussõnade morfoloogiline kategooria, mis väljendab eri asjade ühesuguse omaduse kvantitatiivset suhet. Võrdluskategoorial on eesti keeles kolm liiget: alg-, kesk- ja ülivõrre. Morfoloogilised kategooriad Arv e nuumerus on morfoloogiline kategooria, mis eristab üht mitmest. Morfoloogilised kategooriad Käändsõna arvukategooria liikmeid Ainsus e singular e singular Mitmus e pluural e pluural Kaksus e duaal nt mansi keeles Triaal nt tolomako keeles Pausaal mõne asja märkimiseks nt hopi keeles Morfoloogilised kategooriad Kõneviis e moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja suhtluseesmärki. Eesti keele kõneviisid on kindel kõneviis ehk indikatiiv, tingiv kõneviis ehk konditsionaal, käskiv kõneviis ehk imperatiiv,
1 ROOTSI KEELE GRAMMATIKA SISUKORD Tähestik ja hääldus 3 NIMISÕNA & ARTIKKEL 6 Artikkel 7 Määramata artikkel 7 Nimisõna mitmus (määramata vorm) 8 Määratud (lõpp)artikkel 13 Määratud vaba artikkel 15 Käänded 16 ASESÕNA 18 Isikulised asesõnad 18 Enesekohased asesõnad 19
paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade Osastav kala kalasid ~ kalu Sisseütlev kalasse kaladesse Seesütlev kalas kalades Seestütlev kalast kaladest Alaleütlev kalale kaladele Alalütlev kalal kaladel Alaltütlev kalalt kaladelt Saav kalaks kaladeks Rajav kalani kaladeni Olev kalana kaladena Ilmaütlev kalata kaladeta Kaasaütlev kalaga kaladega Käändsõna formatiivivariandid KÄÄNE ARV
Mari joonistab pliiatsiga. Kass sõi kiirustades kala.) 37. Sihitis lause moodustaja, mis tähistab tegevuse osalist, kellele või millele on tegevus suunatud (Kass leidis hiire. Arno ostis viiuli.) 38. Liitöeldis öeldis, mis koosneb mitmest tegusõnast ning mis moodustavad ühtse tähendusliku terviku. (Tüdruk on seda filmi vaadanud.) 39. Soome-ugri ja indoeuroopa keelte erinevused: soome-ugri keeltes on sõnarõhk esimesel silbil, paljudes indoeuroopa keeltes on see liikuv soome-ugri keeltes on rohkem käändeid kui indoeuroopa keeltes soome-ugri keeltes on kasutusel taga-, indoeuroopa keeltes eessõnad 40. Eesti keel kuulub Uurali keelkonda, soome-ugri keelte läänemeresoome allrühma.
sing-sang-sung. Selle vastand on nõrk verb, mille mineviku moodustatakse dentaali lisamisega. tõlkelaen – tõlkelaen on sõna või sõnaühend, mis laenatakse teisest keelest ja tõlgitakse sõna- sõnalt ning võetakse üle ka tähendus. nt seebiooper või verbiühendid nagu üles kirjutama. umlaut – umlaut on sisuliselt assimilatsioon. See on vokaali muutus, mille tingib samas sõnas järelsilbis olev teine vokaal. Germaani keeltes kõige levinum on i-umlaut, mis tingis selle et teise silbi i muutis eelneva vokaali eespoolsemaks. Päris tihti on i/j sõnast aja jooksul kadunud ja taastatav ainult keelevõrdluse või rekonstruktsiooni teel. Umlaut sõna kasutatakse ka märkena, mis pannakse umlaudistunud hääliku kohale. Buch-Bücher, kus u on muutunud eespoolsemaks ja saanud ü-ks. Täpid seal peal ongi umlaut. Verneri seadus – rõhuga seotud grupp sõnu millest Grimmi seadus läbi ei näinud.
Mülleri jutluste käsikiri (341 lk teksti) leiti Tallinna linnaarhiivist 1884. Sisaldab 39 jutlust. Usulise ja manitseva sisu kõrval on jutlustes puudutatud tolleaegset Tallinna eluolu. 20 jutluse aineks on luterlikud kirikulaulud, 19 piiblitekstid. Jutlustes saksa ja ladina tsitaadid (Mülleri keeleoskus järjest paranes ja ta tõlkis võõrkeelseid tekstikohti jutluste käigus jooksvalt eesti keelde). Iseloomulikud jooned: u, v = u; , v = ü; o, ö = õ; e, æ = ä; i, y = i. Pikk vokaal lahtises silbis enamasti ühe tähega, kinnises silbis ja e puhul 2-ga. Harvea kasutab h-d vokaalipikendusmärgina. Võõrtähed: x, f, ch, ck, tz, sz, y, ß. Rohke häälikuline varieerumine, mis näitab, et kirjaviis oli arengujärgus. Genitiivi -n on enam-vähem kadunud, on säilinud üksikutes stereotüüpväljendeis. Komitatiivi asemel on postpositsioon kaas. Mitmuses on ülekaalus de-mitmus, mis näitab, et 17.saj alguses oli de-mitmus eesti keeles juba üldlevinud
SILP Silp on kõnes esinev kõige väiksem hääldusüksus. Silpidest kombineeritakse sõnu, seepärast pole ka häälikul üksi tähendust vaid ta saab selle sõnas. Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on tumm ja see on kõigil silpidel, silp võib ka ainult tuumast koosneda. Sest lävi ja sõlm võivad ka puududa. Kui silbi tuumaks võib olla ainult vokaal, siis servad võivad ka olla konsonandid. Silpide liigitamine on oluline, et määrata väldet. Silpide liigid: lühikesed ja pikad silbid. Lühikestele silpidel puudub sõlm ja pikkadel on sõlm olemas. Silbipiir (silbitamine): Silbipiiri tajumine on oluline, sest sellel põhineb sõnade poolitamine. Silbipiiri õige tundmine on ka oluline selleks, et õigesti määrata liike. Sõnade silbitamise tuleb meeles pidada järgmisi asju: 1
tunnuste märkimiseks kõnes eri keelte foneetiliseks kirjeldamiseks ühtses raamistikus Soome-ugri transkriptsioon (SUT) soome-ugri keeleteadus kasutab Eemil Nestor Setälä häälduskirja Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik (IPA = The International Phonetic Alphabet) Häälikud märgitakse nurksulgudesse [ ] Lisamärgid ehk diakriitilised märgid eriti täpse märkimise jaoks (nt häälikumärgi peal või all) 17. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaal hääl väljub takistusteta keele keskjoonelt, kh õhuvoolul on kas sulg või ahtus. Õhuvoolu tee eristab. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keel, huuled, ette-tahe, kui kõrgele tõuseb. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees- ja tagapoolsus ees (front), kesk (central), taga (back)
GBD abil · õ märgitakse alakaarega e abil · w on siirdehäälik pika u või u-lõpulise difitongi järel: kau·wa Diakriitikud: · diakriitikutega osutatakse häälikute pikkust ja kõrgust, helilisust ja helitust, häälikute moodustustukohti · Keskne: tähtede kohale pannakse märgid, mis osutavad hääliku pikkust · a on lühike vokaal · à on teise silbi poolpikk vokaal · on harilik pikk vokaal · â on ülipikk vokaal · saDà sDà sâDà Muud nähtused: · lause algust eraldi ei märgita · lause lõpus on tavalised kirjavahemärgid · dünaamiline pearõhk - üks punkt, kaasrõhk - kaks punkti rõhutatud hääliku järel tu·lemi:se · üheks sõnaks kokkuhääldamine: allkaar · pausid: pikem kahe kriipsuga ||, lühem ühe kriipsuga |
· Eesti loodus (riigi osa) · üle-eestiline (line-liiteline tuletis) · Eesti film (toodetud Eestis) · eesti film (eesti filmikunst) · Vene võim · vene rahvalaul Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus Välde ·Välde väljendab rõhulise silbi pikkust. ·Rõhutud silbid on välte suhtes määratlemata. ·Väldete jagunemine: -I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul rõhulistes silpides: kala, kanala, sõdima, lagunema. -II välde sõna (häälik või häälikuühend) on pikk ehk iga häälik esineb kahekordselt, v.a k, p, t, või on häälikuühend rõhulistes silpides: silla, linna, sammu, kapi, Kati, plika, sauna, kirgas,
riigikeeltest tsitaatlaen – puhtvõõrkeelsed sõnad eestikeelse teksti sees. Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb – üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen – teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut – umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila – piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) – sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani – umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. hollandi keelest 17.–18
Pikkus ehk kvantiteet on väljahääldamise aeg (milli)sekundites. Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks). Rõhk on mingi sõnaosa (nt silp) või kõneüksuse rõhutamine võrreldes sama sõna või kõneüksuse teiste osadega (nt silpidega) kas helikõrgusega, hääle tugevusega või rõhutatuma artikuleerimisega. Keeltes võib olla kinnistunud pearõhk (nt eesti k 1. silbil, poola k eelviimasel silbil). Prantsuse keeles ei ole pearõhk kinnistunud kõnes raske sõnade piire eristada. 30. Toon, toonikeeled Toon on mingi üksuse (nt silbi) heli kõrgus suhtes ümbrusega, nt sama sõna teiste silpidega. Toonikeeltes eristab toon tähendust (nt WALSist, fayu, mandariinihiina) 31. Intonatsioon - Intonatsioon on toonimuutus lause tasandil 32. Fonoloogiliste kategooriate kategoriaalne taju 33
nt murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada) Kumulatsioon ühes morfeemis mitu tähendust, nt vete (PL-GEN vesi), sang (sing PST) Muutumine sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya keele eitussufiks: -hira (amryekihira - jahtimata), -hra (yonohra söömata), -pira (timpira andmata) 22.09.2010 Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus Nt majades = 3 morfeemi: 1. maja + 2. mitmus: -de- + 3. kohta märkiv seesütlev kääne ehk inessiiv: -s Morfeeminde liitmise viisid: 1. sünteetiline väljendusviis (afiksatsioon e aglutinatsioon; fusioon; muutumine); 2. abisõnad e analüütiline väljendusviis; 3. reduplikatsioon , vt http://wals.info/feature/27 Sünteetilist väljendusviisi kasutavaid keeli nimetatakse aglutineerivateks keelteks. Liitumisviisid: - fusioon morfeemide piirid on hajusad nt murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada)
Tuumlause: Kevade on Lutsu parim teos. SIIRE sh topikaliseerimine-algusesse tõstmine. Lutsu parim teos on Kevade. ASENDUS: See on lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos. Lisamine: Kas Kevade on Lutsu parim teos? KUSTUTUS: Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb -- Poiss tahtis õppida lugema. Valentsiteooria e. sõltuvusgrammatika ''Valentsteooria'' e sõltuvusgrammatika (verbi valents, komplemendid e aktandid vs vabad laiendite sirkumstandid (aeg koht viis) X-valentsed verbid jne.) X=? Ootama-kahevalentne-; elama müüma viskama eraldama Käändegrammatika(semantilised rollid) Charles Fillmore jt Agent, patsient, kogeja, benefaktiiv, allikas, temporaal, instrument, komitatiiv, lokatiiv, põhjus. Konstruktsioonigrammatika Konstruktsioonigrammatika kujutab kogu keelelist teadmist väga erineva üldistusastmega sümboolsete üksuste ehk konstruktsioonide kogumina. Mingit süntaktilist malli võib pidada omaette konstruktsiooniks, kui selle tähendus ei tulene
Käändevormid nimeteaduslikus võtmes: kohanimede aluskääne. Meie jaoks vormilt nimetavas käändes. Me kääname nimesid lähtuvalt vormist mitte etümoloogilisest käändevormist. Diakrooniliselt käänamine on teisiti 3 eri käändevormi. Ainsuse nimetavas need, mis sisaldavad determinanti, elliptilises liht ja liitkohanimed. Omastavaline mall levis kõige paremini siis kui hakati talunimesid kasutama. Talunimed valdavalt kõik genitiivsel kujul. Mitmuslik kohanimi. Mitmus võib esineda kahel kujul: kohanime determinant mitmuses (Rohukarid) ka determinandita mitmuslikke vorme. Loodusnimedes mitmuslikke rohkem. Mitmuse tüüp, mida Hurt märkas: setu- ja Kagu-võrumaa külanimed, millel on lisatud mitmuse tunnus q. Nimede mitmuslikkus tuleb välja ka käänates. Teinekord pole larüngaalklusiili enam näha. Lähtekohaks olnud inimeste rühma nimi. Kohakäänded. Kohanimede eripära, et nende käände paradigma pole täielik. Sageli on kohanimed kohakäänetes
suhtlust, ajalugu, keelte kontakte; · Substraaat, adstraat ja superstraat on kontaktis olevate/olnud keelte liigid; · Keelkontaktide tulemusel tekkinud kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika) ja pidzin (mõlema keele sõnu ja elemente, puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond, võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks). Kreoolkeelte sõnad ei ole väga pikad ja tihti kasutatakse sõna kordust (nt mitmus: tingting) · Keeleline piirkond (ingl k linguistic area) nt Läänemere piirkond (satnaseid jooni leitud nt sõnajärjes). Mingil põhjusel geograafilisel/poliitilisel põhjusel olnud väga tihedalt ühendatud. · kui ühest piirkonnast on palju sarnasusi leitud juba grammatika tasandil, siis räägitakse keeleliidust (Sprachbund) nt Balkani keeleliit (kreeka, albaania, tumeenia, bulgaaria, serbia, horvaadi). Keelekontakt
Prosoodia (suprasegmentaalid) Pikkus ehk kvantiteet on väljahääldamise aeg (milli)sekundites. Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks). Rõhk on mingi sõnaosa (nt silp) või kõneüksuse rõhutamine võrreldes sama sõna või kõneüksuse teiste osadega (nt silpidega) kas helikõrgusega, hääle tugevusega või rõhutatuma artikuleerimisega. Keeltes võib olla kinnistunud pearõhk (nt eesti k 1. silbil, poola k eelviimasel silbil). Prantsuse keeles ei ole pearõhk kinnistunud kõnes raske sõnade piire eristada. Toon on mingi üksuse (nt silbi) heli kõrgus suhtes ümbrusega, nt sama sõna teiste silpidega. Toonikeeltes eristab toon tähendust (nt WALSist, fayu, mandariinihiina) Intonatsioon on toonimuutus lause tasandil. http://www.eope.ee/_download/euni_repository/file/1049/foneetika_programmiga_praat.pdf ja programmi PRAAT http://www.fon.hum.uva.nl/praat/
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
