Eesti murded I konspekt (1)

Eesti murded I
Läänemeresoome lõunarühma keeled

• vadja ;
  
• põhjaeesti;
  
• liivi;
  
• lõunaeesti ;
  

Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu!
Eesti keele ajalooline kujunemine

• Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?;
  
• Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded;
  
• Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj);
  
• Keskpõhjaeesti murded;
  
• Põhjaeesti keskmurre ;
  
• Eesti ühiskeel;
  
• Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920- 1930ndad ;
  

Muinasaja keskused:

• Sakala – Lembitu ;
  
• Saaremaa;
  
• Virumaa – soomlaste Viru jmt;
  
• Rävala;
  
• Harju;
  
• Ugandi – keskuseks Otepää ;
  

Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem.
Keel ja murre
Mis on keel? Mis on murre?
Keel (eristatakse riiklikul tasandil) – murre (maakond) – murrak ( kihelkond : surnuaed ja kirik ) – külakeel (küla) – idiolekt (inimene)

• Murde kasutusala on väiksem.
  
• Ühes keeles on mitu murret.
  
• Mingi murde kõnelejad saavad üksteisest aru.
  
• Murretel ei ole kirjakeelt.
  
• Murde kõnelejaid on vähem.
  

Vastuväited

• Murde kasutusala on nii geograafiliselt kui arvuliselt suhteline. Nt Uus- Guinea ja Etioopia : palju keeli/murdeid, sest puudub ühtne standardkeel.
  

Murre

• Mittestandardne madala staatusega keelekuju .
  
• Maailma isoleeritud osades räägitav keelekuju, millel pole kirjakeelt.
  
• Kõrvalekalle normist , standardkeele hälve.
  
• Kõik keelekujud on murded, ükski neist ei ole teise suhtes ülemtasandil.
  

Neutraalne termin: varieteet või keelevariant.
KEEL

• Keel – vastastikku mõistetavate murrete kogum. AGA skandinaavia keeled on vastastikku mõistetavad , kuid pole murded.
  
• Vastastikune mõistmine:
  
  • pole alati võrdne mõlemas suunas, nt norra ja taani keel;
    
  • vastastikune mõistmine sõltub ka kuulajast, tema haridustasemest, soovist aru saada. Nt Aafrika etnilised rühmad;
    

Mis siis ikkagi on keel ja murre?

• Keel pole lingvistiline mõiste.
  
• Mingit keelt peetakse keeleks poliitiliste, ajalooliste, geograafiliste , sotsioloogiliste ja kultuuriliste põhjuste tõttu;
  
• Ka murde määravad sotsiaalsed, administratiivsed ja poliitilised kriteeriumid, keeleline alus puudub;
  
• Neutraalsed terminid varieteet ja keelevariant ei erista murret ega keelt; EKSAMIS EI KASUTA!
  

Murretest sotsiolingvistikas

• Murre on allkeel teise keele sees.
  
• Murded jagunevad:
  
  • geograafilised e regionaalsed murded e kohamurded – paika pandud mingi kindla alaga;
    
  • sotsiaalsed murded e sotsiolektid – kindlad seoses sotsiaalsete kriteeriumitega: vanus, sugu, haridus , vanemate haridus jne;
    

Geograafiline murdeahel

• kogum erinevatest murretest, mis hakkavad teineteisest kaugenema.
  
• küladevahelised erinevused – mida kaugemal külad on, seda suuremad on erinenevused. Sp nim kumulatiivseteks erinevusteks.
  
• mingi geograafilise piirkonna erinevatel äärealadel paiknevad murded ei ole alati vastastikku mõistetavad, kuid kuuluvad vastastikuse mõistetavuse ahelasse;
  
• mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad erinevused;
  
• geograafiline murdeahel – ahel, kus üleminekud toimuvad järk-järgult, mitte järsult.
  
  • nt romaani keelte murded Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis;
    
  • germaani keelte murded ;
    

Murdeahelast tulenevad poliitilised probleemid

• inimesed teevad keeltel rangelt vahet;
  
• riigipiire eiravat murdeahelat ei arvestata;
  
• nt lõunaslaavi murdeahel: horvaadi ja serbia keelt peeti Jugoslaavia üheks keeleks, tänapäeval rangelt lahus;
  
• sama tšehhi ja slovaki keelega
  
• Bosnia valitsus: bosnia keel on iseseisev;
  
• Bulgaaria poliitikud : makedoonia keel on bulgaaria keele murre;
  

Prestiiž

• Keeled ja murded on sotsiaalsed konstruktsioonid , nende määratlus oleneb kõneleja suhtumisest;
  
• Inimesed väidavad, et nad mõistavad paremini murdeid/keeli, mis on prestiižsed. Nt taanlased ja norrakad vs rootslased (taanlased ja norrakad ütlevad, et saavad rootsi keelest aru, kuna sel on kõrge staatus); mandariini ja kantani keele kõnelejad Hiinas (väidavad, et saavad aru, tegelikult mitte);
  

Sotsiaalne murdeahel
Heteronoomia ja autonoomia
Diakrooniline e ajalooline murdeuurimine

• Lähtub murrete arengust;
  
• Keeleajalooline pool: murdeid võrreldakse algkujudega: tärn ksi – eP ks (üks, läks); EL ts ( üts , läts);
  

Dialektomeetria

• Murdejoonte territoriaalne levik, murrete kaugus üksteisest ja murdeliigendus ;
  
• Statistilised analüüsid .
  
• Eelkõige sõnavarasuhted.
  
• Prantslane Jean Séguy 1970ndatel.
  
• Eestis Sirje Ainsaar 1980ndatel, Karl Pajusalu, Arvo Krikmann;
  

Materjali kogumine

• Nõuded keelejuhtidele: vanad, taust, et on sealt pärit;
  
  • sotsiolingvistika : lindistatakse kõiki ja vaadatakse nt ühe piirkonna keelekasutust. Vanusest ei lähtuta
    
• Murdepäevikud: koha kohta, keelejuhtide andmed: nimed, vanus, sugu, päritolu, haridus; keelenäited: lindistused foneetilises transkriptsioonis;
  
• Lindistused;
  
• Tõlkemeetod (tekst antakse ette ja palutakse tõlkida vastavasse murdesse. Iga keelejuht ei pruugi sellega hakkama saada, kirjakeelne tekst mõjutab), otsesed küsitlused (kindlad küsimused, mis võivad olla ka paberil . Parem meetod, kuna alustekst ei mõjuta), küsimustikud (võib ka paberil olla, suuliselt või kirjalikult vastata);
  
• Enne II MS käsitsi kirjutatud tekstid, hiljem lindistused.
  

Materjali töötlemine ja säilitamine

• Eestis soome- ugri foneetiline transkriptsioon ;
  
• Materjalid on kättesaadavad kogumikus “Eesti murded” ja murdekorpuses www.murre.ut.ee (alates 90ndatest);. Korpuses on Võru ja Setu eraldi võetud. Korpuses on tekstid kättesaadavad nii foneetilises kui lihtsustatud transkriptsioonis;
  
• EKI ja ES kogud ;
  
• Murdesõnaraamatud (praegu tehakse keelesaarte, Mulgi sõnastikku);
  
• Murdeatlased ja –kaardid, nt Saareste ja Toomse;
  

Transkriptsioon

• IPA – rahvusvaheline;
  
• Soome-ugri foneetiline transkriptsioon. Hea kasutada, kuna kui uurida häälikunähtusi murretes, siis saab vokaalide kõrguse jne programmidega üle mõõta;
  
• Lihtsustatud transkriptsioon – diakriitilised märgid on ära jäetud. Vajalik, et saaks morfoloogilise kuju järgi otsida; Kui diakriitikud on ära kaotatud , siis näidatakse ka väldet. Kasutatakse ka “Eesti murrete” sõnaraamatus: näitelaused on antud v okaalide madaldumise ja kõrgenemisega.
  
• Jeffersoni transkriptsioon: lause tasandil uurimine . Seda kasutab ka suulise kõne korpus;
  

Keeleatlased ja –kaardid

• Tsitaatkaardid, nt Andrus Saareste. Kaardil on sõnad peale kirjutatud piirkondadele, kus need esinevad;
  
• Sümbolkaardid , nt Andrus Saareste, Mihkel Toomse. Erinevatele vormidele on antud erinevad tingmärgid. Parem koostada, lugeda, kuna märke on lihtsam paigutada;
  
• Viirutatud kaardid, nt Toomse;
  

Murdeliigendus

• paikkondlik-kirjeldav: eri kihelkondades eri murrakud;
  
• võrdlev-ajalooline (Kettunen) – põhitähelepanu vanematel erijoontel;
  
• sünkrooniline murdegeograafiline (Saareste) – isoglossidel põhinev. Valitakse uuritavad nähtused ja panakse geograafiliselt paika, millisel alal millist vormi kasutatakse;
  
• dialektomeetriline – statistika + elektrooniline andmetöötlus . Selgitatakse välja, kui palju mingeid vorme kasutatakse, ning töödeldakse andmeid elektrooniliselt ;
  

Keelejoonte valik murdeliigendusel

• Häälikulised
  
• Morfoloogilised;
  
• Sõnavaralised ( hilisemad );
  

Lauri Kettunen (1917)
I põhjaeesti lõunaeesti
II saarte lääne kesk ranna kirde Kodavere tartu viljandi võru setu

• eriline, et toob Kodavere eraldi välja;
  
• kahetasandiline liigendus ;
  
• tore, et setu on võrust eraldi;
  

Andrus Saareste (1932)
I põhjaeesti lõunaeesti
II saarte keskpõhjaeesti kirde mulgi tartu-võru
III saarte lääne-pärnu harju-järva põhjavilj. p-tartu kirde pärismulgi helme päristartu kirdetartu võru
IV Kihnu Vigala läänekesk Suure-Jaani Kodavere ranna
jm jm idakesk jm jm kirde
Arnold Kask (1956, 1984)

• esimene, kes on eraldanud kirderannikumurde!
  

I Põhimurded: põhjaeesti põhjaranniku lõunaeesti
Eesti murdejaotus
peamurded: põhjaeesti lõunaeesti
murderühmad: põhjaeesti kirderannikum. lõunaeesti
murded: saarte lääne kesk ida ranniku kirde mulgi tartu võru
setu
murraku-
rühmad: läänesaare hiiu põhjalääne jne.
murrakud: Kihelkonna, Pöide, Reigi, Risti, Ridala jne.
Eesti murrte häälikulised erijooned :
Erijoon
Ra
Ki
Sa
Lä
Ke
Ida
Mu
Ta
Võ
Se
Q3
õ
ä-VH
ü-VH
õ-VH
H__
__o
CC_
c/ts/
C´(pal.)
lõpukadu
sisekadu
VVh
__h
Eesti kirjakeele ja murrete ühisosa
KESKMURRE

• Eesti keskosas suurim murdeala .
  
• Mitu maakonda : Harjumaa (v.a Jõelähtme ja Kuusalu rannikuala ), Järvamaa, Virumaa lääneosa (v.a Haljala rannik ), Põhja- Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa loodeosa.
  
• Päris ühtset murret ei ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured.
  
• Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele.
  
• Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni.
  

Tähtsaimad erijooned

• hilisdiftongid: ea , jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’;
  
• algupäraste diftongide osal. assimilatsioon : poeg
  
• morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi:
  

a) de- mitmus (jalgadel, majade);
b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d));
c) sse- illatiiv (jalasse);
d) si- lihtminevik (pidasin);
e) da-tunnusega infinitiiv (pidada);
f) diftongiline mitm os (vedelaid);

• pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’;
  
• pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö ’öö’, suo ’soo’, tie ’tee’, Krõet ’Krõõt’;
  
• kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle;
  
• teise rõhutu silbi lühenemine: pidand;
  
• assimilatsioonid mb > mm, nd > nn, lj > ll, sj > ss: lammad, nõnna, väl´la, kossad ;
  
• rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta;
  
• algup. diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun : saanad;
  
• ains osastavas pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad ‘kandjat’;
  

Keskmurde liigendus
1. Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned ( mies , tüö, kerst , kerves), teiselt poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned ( kavva , ühessa ~ ütessa, `istu ‘istuda’).
2. Lääneosa:

• (tugevaastmeline seesütlev (nurkas),
  
• nõrga astme üldistumine ( kurv : kurva),
  
• mb > mm (`(h)ammad),
  
• e esinemine liidetes (abilene))
  

idaosa :

• > õ (kõdar),
  
• st-transl ( east köstrest),
  
• i-imperfekt (kuulid ‘kuulsid’),
  
• mitm 3 p -vad (naerivad),
  
• kaudse kv mitm 3 p -nuvad (tantsinuvad),
  
• diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi);
  

Keskmurde murrakurühmad
Looderühm – Harjumaa murrakud

• ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega,
  
• soomepärasusi: ohr ‘ oder ’, tegevad, maate ‘maade’
  
• eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes: õ > ö, e
  
  • Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (Nis), Keila (Kei), Hageri (Hag), Rapla (Rap), Juuru (Juu), Paide (Pai), Türi (Tür, v.a kaguosa)
    

Edelarühm – Põhja-Viljandimaa murrakud

• ühisjooni Pärnumaa ja Mulgiga: kasu ‘kasv’, oŕst ‘vorst’, luuse ‘pluus’, ilust ‘ ilusat ’
  
  • Kõpu (Kõp), Viljandi (Vil), Suure-Jaani (SJn), Pilistvere (Pil), Kolga -Jaani (KJn), Põltsamaa (Plt), Türi (Tür, ainult kaguosa)
    

Kagurühm – Põhja-Tartumaa murrakud

• idamurde jooni: padad ‘pajad’, tal´v ‘talv’, pidanud
  
  • Kursi (Ksi), Äksi (Äks), Laiuse (Lai, lääneosa), Palamuse (Pal, lääneosa).
    

Kirderühm – Lääne-Virumaa murrakud

• siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel: nahkane ‘nahkne’, tuba : tuva ‘toa’, suuremb, lähend ‘läinud’
  
  • Jõelähtme (Jõe, maapoolne osa), Kuusalu (Kuu, mandripoolne osa), Kadrina (Kad, põhjaosa), Haljala (Hlj, lõunaosa ), Rakvere (Rak, põhjaosa), Viru-Jaagupi (VJg, põhjaosa), Iisaku (Iis, loodeosa).
    

Keskmurde tuumala

• läänepoolseimad Virumaa (nt Rak VMr), lõunapoolsed Harjumaa (nt Amb Jür) ja suur osa Järvamaa murrakuid (nt JMd Ann Koe Pee)
  
  • tuad, lueb, sued;
    
  • teud, kautab, autu;
    
  • aama, lääma;
    
  • oln ‘olnud’, pand ‘ pannud ’;
    
  • padja ‘ padi ’, ladva ‘latv’;
    
  • pailu ‘palju’, pailk;
    
  • jäneksed, juuksed-
    

KIRDERANNIKU MURDERÜHM

• Puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes.
  
• Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega.
  
• Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega.
  
• 
  

Kirderanniku murded
Keskmurre
vältevaheldus puudub:
seppä: R sebad, K seppad
vältevaheldus:
sepp : sepad
palatalisatsioon vähene:
palk: palki
palatalisatsioon:
pal´k: pal´gi
lõpu- ja sisekadu piiratud:
seppä, tüttäred
lõpu- ja sisekadu järjekindel:
sepp, tütred
vokaalharmoonia
vokaalharmoonia taandunud
je- või lõputa illatiiv:
kodoje, alevi, hamba
sse-illatiiv:
kodusse, alevisse, hambasse
isi- või iksi - konditsionaal :
jäisin, jäiksin
ksi-konditsionaal:
jääksin
Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi

• tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni ‘pojani’;
  
• analoogilised da-infinitiivi tunnused: jättädä, tundada;
  
• topeltmitmus: kanudel ‘kanadel’, päividest ‘päevadest’;
  
• analoogiline mitmuse id- partitiiv : jõuluid, kalaid;
  
• iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme;
  
• sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme;
  
• tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär, akkada ‘hakata’;
  
• je-tunnuseline genitiiv : suurembije ‘suuremate’;
  
• geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna;
  

Ranniku- ehk rannamurre

• ei esine õ-häälikut -> a, e, o, u: pohi, peld, sana;
  
• hilisdiftongid: vueras ‘võõras’, rüem ‘ rõõm ’;
  
• nõrgas astmes üksikklusiil: sepä ‘sepän’;
  
• tugev üksikklusiil: sepä, koto ‘kodu’, jätän;
  
• sk astmevahelduseta : leskel, käskin;
  
• palatalisatsioon puudub: palk : palki;
  
• g kadu: särg : säred, telg : teled, järestikku;
  
• lööma , sööma lihtm.: löin, söin;
  
• vokaalide sisekadu kolmesilbilistes sõnades toimumata: keldane ‘kollane’, laskesin;
  
• nimetavas e: järve, lapse;
  
• e ja o kõrgenevad h ees: tegema : tiha, koht : kuha;
  
• äi-, oi- ja ai-diftongid: laiva, koir, päiv;
  
• aa, ää säilinud: pää;
  
• k > u: *kakl > kaul ‘kael’, *nakr > naur(is) ‘ naeris ’;
  

Rannikumurde murrakurühmad
(1)Läänerühm (Jõe, Kuu, HljLä):
- süömme, tulette
- tulid ‘tulivat’
(2) Keskrühm (HljI, VNg):
- süömmä, tuletta
- tuliva, süönü
(3) Idarühm e Vaivara:
- süömmö, tuletto
- tullet ‘tulevat’, tullit ‘tulivat’
- opeDan ‘õpetan’
(2) kirde- e Alutaguse murre:
- rohkesti õ-häälikut: õli ‘oli’, õtsib ‘otsib’
- tugeva astme geminaadi üldistus: seppäd
- kontraktaverbides pole astmevaheldust: karGaDa
- st > ss: mussad ‘mustad’, issub ‘istub’
- Vu-, Vü-diftongide nõrgas astmes > Vv : jõvvan ‘jõuan’
Kirde- e Alutaguse murre

• Lüganuse – kõige vanapärasem ja omanäolisem;
  
• Jõhvi – lõunas tugevad keskmurde mõjud;
  
• Iisaku – põhjaosa kuulunud kokku Jõhviga, kesk- ja lõunaosas eesti-vene-vadja-isuri mõjud, loodeosa Viru-Jaagupi mõjudega.
  
• Siirdemurre:
  
  • ühisjooned rannamurdega,
    
  • ühisjooned idamurdega (Kod),
    
  • ühisjooned vadja keelega.
    

Ühisjooned rannamurdega

• Vältevaheldus puudub (geminaatklusiilide vaheldumatus – erinevus rannamurdest): rattas : rattad , pimedik : pimedikkul, tappama : tappan;
  
• Palatalisatsioon puudub (varem olnud olemas Jõhvi lõunaosas ja Iisakus);
  
• Lõpukadu, kuigi lõpuvokaal osaliselt säilinud teatud sõnades ja vormides , nt inta ‘hind’, vänttä ‘ vänt ’, polve ‘ põlv ’
  

Alutaguse murde erijooned

• rohkesti õ-häälikut: õli ‘oli’, õtsib ‘otsib’;
  
• nasaali ees e: eng ‘hing’, tenama ‘tänama’;
  
• st > ss: mussad ‘mustad’, issub ‘istub’, pessässe ‘pekstakse’;
  
• ks > ss: jänessed ‘ jänesed ’ sm jänikset, antasse ‘antakse’;
  
• pikk uu, üü ja Vu-, Vü-diftongide nõrgas astmes > Vv või vv: kauva ~ kavva ‘kaua’, jõvvan ‘jõuan’;
  
• -uh-, -üh- > v: javatam(m)a ‘jahvatama’ jauhaa;


• järgsilbis o: elo ‘elu’;
  
• kaasrõhulise silbi järel diftongid: sugulaisi ‘sugulasi’;
  
• -er- esisilbis: perima ‘pärima’, veräv ~ verav ‘värav’;
  
• h-lised nud- kesksõnad : tehnud ~ tehnd ~ tehend;
  
• lööma, sööma lihtm-s -ei-: lein ‘lõin’, sein ‘sõin’;
  

Morfoloogia

• ains os -da, -dä: isada, preilida;
  
• je-ill: mahaje, kerikuje;
  
• de-ill: talude ‘taludesse’;
  
• st-transl: ullust ‘hulluks’;
  
• omastavas topeltmitmus: nuoride ‘noorte’, nuoremite ‘nooremate’, einide ‘heinte’;
  
• mitm nim kujuline mitm os: (veikkesi) põrsad ‘põrsaid’;
  
• mitm 1. p -(m)ma, 2. p -(t)ta: luemma ‘loeme’, valvasitta ‘valvasite’;
  
• mitm 3. p -vad ~ -väd: jääväd ‘jäävad’, jäiväd ‘jäid’, jäässiväd ‘jääksid’;
  
• lõputa ja sse-line umbisikulise tm olevik , sh ka eitavas kõnes: ei jäätässe ‘ei jäeta’;
  
• käskiva kv mitm 2. p -ga ~ -gä, -ka ~ -kä: akkaga ‘hakake’, elägä ‘elage’;
  

Idamurre

• liigendus problemaatiline;
  
• tuumalaks Kodavere ja Maarja-Magdaleeda kihelkonna põhjaosad;
  
• siirdealadeks Iisaku edelaosa, Torma , Laiuse ja Palamuse idaosa;
  

Erijooned

• d laadivahelduslike sõnade NA vormides: padas ‘pajas’, ladud ‘ laod ’, jõõdan ‘jõuan’;
  
• o – õ: kõht ‘koht’, õli ‘oli’;
  
• v labiaalvokaali kõrval: ulvoma ‘uluma’, lõevoke ‘lõoke’;
  
• st – ss: miis ‘meest’, majas ‘majast’;
  
• ht – st: õsta ‘õhtu’; lasti ‘lahti’;
  
• TA vormides švaavokaal h ja helilise konsonandi vahel: taham ‘ tahm ’, vihim ‘ vihm ’, rehem ‘ rihm ’;
  
• põhjaosas diftongistumised (kuor : kuorega), kesk- ja lääneosas kõrgenemised (kuul : kooli), Kodaveres kõrgenemised + diftongistumised (kiil : kiäle, süük : süägi, juuk : juagu);
  
• ä- harmoonia : eläjäd ‘loomad’, kaheksä ‘kaheksa’, muregä ‘murega’;
  
• o järgsilbis, kui esisilbis ä, e, i, o, u: nägo ‘nägu’, sugo ‘sugu’, molo ‘molu’, ilo ‘ illu ’, elo ‘elu’;
  
• palatalisatsioon: kam’sik ‘ kampsun ’, keväden’i ‘kevadeni’:
  

Morfoloogia

• ainsuse os Q1 sõnades da-, dä-lõpuline: emada, tädidä, muda ‘mind’, suda ‘sind’, tädä ‘teda’;
  
• -nud/-nod: tehnod ‘teinud’, lugenud;
  
• eitusverbi pööramine minevikus (ka L-E): esin ‘ma ei’, esid ‘sa ei’, es ‘ta ei’, esimä ‘me ei’, esitä ‘te ei’, esid ‘nad ei’;
  
• je-illatiiv: kodoje ‘koju’;
  
• Kodaveres n-inessiiv (puolen ‘ pooles ’, elon ‘elus’), mujal –s;
  
• Kodaveres s-translatiiv (mehes ‘meheks’), mujal –st (aigest ‘ haigeks ’);
  
• Kodaveres i-mitmus (naesile ‘naistele’), mujal –de;
  

Idamurde ja lõunaeesti ühisjooned

• tk – kk: sõkkuma ‘sõtkuma’;
  
• ae – aa: naaran ‘naeran’;
  
• järgsilpides ks – ss: loetasse ‘loetakse’, õles ‘oleks’;
  
• e – a, ä: silmitsämä ‘silmitsema’, valitsama ‘(välja valima );
  
• nõrk aste lihtminevikus: tõmmassin ‘tõmbasin’;
  
• tud-kesksõnas -et: ehitet ‘ehitatud’;
  
• Tingivas kõneviisis -si: õlesin ‘oleksin’;
  

Idamurde ja kirderanniku ühisjooned

• Mitm 3. p -vad, -väd: õleksivad ‘(nad) oleksid’, nähnuvad ‘(nad olevat) näinud’;
  
• Käskiva kv mitm 2. p -ga, -gä: õlga ‘ olge ’, ärgä ‘ärge’;
  
• Oleviku ja lihtmineviku 1. p lõpp -ma, -mä (õlema ‘oleme’), 2. p lõpp -ta, -tä (õlita ‘ olite ’);
  
• ä-harmoonia: viädä ‘viia’;
  

Saarte murre

• Saaremaa, Hiiumaa , Muhu , Kihnu, Ruhnu, Manija jne;
  
• Kihnu murrak kolmel saarel: Kihnus , Ruhnus ja Manijal;
  
• Nn. rootsipärane intonatsioon ja ö-häälik õ asemel;
  

Häälduslikud erijooned

• Laulev intonatsioon;
  
• õ – ö: vötame mönuga. NB! õ on olemas Pöide idaosas, Muhus ja Kihnus;
  
• ä – 3 p33l ‘peal’;
  
• ä – å: ‘paks’;
  
• i > ü: püme ‘pime’;
  
• ng > ŋŋ: hiŋŋed ‘ hinged ’, löŋŋad ‘ lõngad ’;
  
• järgsilpides g, d: kadak : kadagu ‘ kadakas ’;
  

Morfoloogilised erijooned:

• sisseütlevas -se (taluse ‘tallu’), lõputa (sadama ‘sadamasse’) või -he (jähe ‘jäässe’, töhe ‘töösse’);
  
• eda-adjektiivid da-silbita (kaded ‘kadedad’, tobe ‘tobeda’);
  
• Käskiva kv ains 2. p keeldkõnes -k/-g: istug mette ‘ära istu’;
  
• Käskiva kv 3. p tunnus -ka/-ga: tehka ‘tehku’, olga ‘olgu’;
  
• Eitussõnad äi/ei, ep, es;
  
• t-tunnusega tud- kesksõna : pekset ‘pekstud’, loulet ‘lauldud’;
  

Sisemine liigendus: Saaremaa

• Lääne- (Jämaja, Anseküla, Kihelkonna, Mustjala ) ja Ida-Saaremaa (Kärla, Kaarma, Püha, Karja, Valjala, Jaani, Pöide.
  
• Lä-Sm: tüveklusiil nõrgeneb ( kaasik : kaasigu), laskma vormid (ma lasse /lahe), kohati säilinud lõpuklusiil (ölut ‘ õlu ’), a-tüveliste verbide nud-kesksõna ja ma-tegevusnimi sisekaota (töstand ’tõstnud’, andama ’andma’) ning da-tegevusnimi lisatunnusega (niitada ’niita’), tagavokaalide vahel d -> j ( madu : maju ’madu’).
  
• Sõrve murrakud (Jämaja, Anseküla): sõna alguses kr, pr, tr, aga kl, pl > l (kriit, laat ’plaat’), a labialiseeritus (soun ’saun’, koo ’ka’), h ees ä > i (ihib ’ähib’, kihe ’kähe’).
  
• I-Sm: pikkade madalate vokaalide diftongistumine (ebajärjekindel Jaanis ja Karjas) (poat ’ paat ’, ear ’äär’), j kadu tagavokaalide vahel (koo ’koju’, raama ’rajama’, ooma ‘ ujuma ’)
  

Sisemine liigendus: Hiiumaa

• Palatalisatsioon puudub,
  
• umbisikulise tm oleviku tunnus puudub (kutsuda ’kutsutakse’, jooda ’juuakse’),
  
• kaasaütlev kaasa-sõnaga (lapse kaasas ’lapsega’),
  
• rootsi mõjud (krenkima/kränkima ’haige olema’).
  
• I-Hm (Käina, Pühalepa): a > o (oostane ’aastane’), geminatsioon kahesilbiliste verbide lihtminevikus (tulle ’tuli’, pesse ’pesi’), mitm os-s (kässe ’käsi’) ja ains sisseütlevas (lattu).
  
• Lä-Hm ( Emmaste , Reigi): au > ou ( lout ’ laut ’, pouk ’pauk’), švaa h ja helilise konsonandi vahel (vihim ’vihm’, lehem ’lehm’).
  

Sisemine liigendus: Muhu

• õ,
  
• geminatsioon (tulli ’tuli’, lippe ’libe’),
  
• ader -tüübis lõpukadu (nõdr ’nõder’, adr ’ader’),
  
• pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumine Q3-s (ial : eale ‘hääl : hääle’, moa ‘maa’),
  
• kahesilbilistes i-/u-tüvelistes verbides sisekadu ( astma ‘ astuma ’, vierma ‘veerima’),
  
• mi-/me-lõpuline mitm os (rätikumi ‘rätikuid’),
  
• n-tunnus nud-kesksõnas (oln ‘olnud’).
  

Sisemine liigendus: Kihnu

• Vokaalharmoonia (lepüb ‘ lepib ’, sõlõd ‘ sõled ’, külä ‘küla’),
  
• tagavokaalsetes sõnades esisilbi i > jõ (tjõna ‘tina’, sjõluma ‘siluma’), ä > ja (kjagu ‘ kägu ’),
  
• pikkade vokaalide diftongistumine (mua ‘maa’),
  
• ü-lõpulised diftongid (käümä ‘käima’),
  
• nn hilisdiftongid (tuät ‘ taat ’),
  
• s-tunnus eitava kõne minevikuvormides (ei peksetäs ‘ei pekstud’, ei visäs ‘ei visanud’),
  
• lõputa da-tegevusnimi (harjuta ‘ harjutada ’, riöki ‘röökida’),
  
• des-vormi tunnus -s (harjutas ‘harjutades’, riäkis ‘rääkides’).
  

Läänemurre

• Kõneldakse kogu Lääne-Eesti rannikul alates Noarootsi kunagistelt rootsikeelsetelt aladelt põhjas kuni Läti piirini lõuunas;
  
• Hajuva tuumaga murre: väga vähesed jooned on omased ainult läänemurdele, tavalisem on, et need on laiemalt lääne-eestilised jooned, millele võib liituda mõni omapärane nüanss. Vähe kogu murdealale ühiseid erijooni;
  

Ühisjooned

• Tihedad kontaktid saarte murdega:
  
  • saartelt mandrile epenteetiline palatalisatsioon, nt taet ‘taat’;
    
  • mandrilt saartele ud-lõpuline mitmuse partitiiv, nt rattuD ‘rattaid’;
    
  • ühisjooned:
    
    • tugevaastmeline inessiiv;
      
    • haploloogilised keelekujud koristuD, kirjuttuD;
      
    • v kadu labiaalvokaali kõrval;
      
    • sõnaalgulise konsonantühendi puudumine;
      
• Mitmed läänelised jooned ulatuvad keskmurde alale :
  
  • NA de-mitmus, õlaDe ‘õlgade’;
    
  • pluurali 3. pöörde tugev aste, nt teGevaD;
    
  • n-kujuline nud- partitsiip , nt oln ‘olnud’;
    
  • mb mm, nt lammaD ‘ lambad ’;
    
  • TA inessiiv;
    
  • ja – jä ning er – är, nt jäGu, pära;
    
• Palju jooni on levinud endise Põhja-Viljandimaa murrakutesse:
  
  • las ja lit klaasi ja pliidi asemel;
    
  • v-kaolised sui ja kaei;
    
  • kiBi ‘kibi’, eDeB ‘edev’, metses ‘metsas’;
    
• Kontaktid lõunaeesti murretega:
  
  • kippe : kiBeDa,
    
  • makka ‘magan’;
    
  • sattaB ‘sajab’;
    
  • sisekadu: otsma, kikma;
    
  • tunnuseta infinitiivid, nt istu ‘istuda’, otsi ‘otsida’;
    
  • saava käände lõpp on s, nt suures mehes ‘suureks meheks’;
    
• Rootsi mõjud!
  

Tähtsaimad erijooned
Hääldus

• v – b enamasti vokaalide vahel, nt kõBa kiBi ‘ kõva kivi’;
  
• loid artikulatsioon: häälikute kadu erinevatest vormidest, nt kasvast ‘kasvasid’, panim ‘panime’; sageli on ootuspärase Q3 asemel Q2;
  
• hj-ühendeis on j NA vormides kadunud, jättes järele kas peenendatud või peenendamata h, lisaks võib tekkida eh-ühend, nt laha - laeha ‘lahja’;
  
• atter ‘ader’ : aDra, otter ‘ oder’ : odra;
  
• e-keel:
  
  • esisilbi i madaldumine, nt elm ‘ilm’;
    
  • h mõjul on i madaldunud ka II silbis, nt kuhe ‘ kuhi ’;
    
  • sõna lõpus i üldisemalt e, nt nime ‘nimi’;
    
  • tuletusliidetes ma- asemel me-;
    
• ä-harmoonia osades murrakutes, kuid ä-d ei esine tavaliselt neutraalvokaalide järel;
  
• laiemalt Lääne-Eestis:
  
  • konsonantühendi puudumine sõna algul, nt limBiD ‘klimbid’;
    
  • v kadu labiaalvokaalide naabrusest, konsonandi järelt i eest ja sõna lõpust , nt sui;
    
  • esimese silbi vokaali pikenemine teatud sõnades, nt aavalDama;
    
  • aa ja oo diftongistumine i-tüveliste sõnade nominatiivis, nt taet : taadi;
    

Morfoloogia (seotud häälduse lõtvusega)

• 2-silbiliste AV sõnade pluuralis on kasutusel NA tüvi, nt jalaDe;
  
• TA inessiiv, tüvevokaal muutub Q3-s tunnuse ees e-ks, nt aittes ‘ aidas ’;
  
• konsonantide geminatsioon, nt kippe ‘kibe’;
  
• kogu Lääne-Eestis:
  
  • TA inessiiv, nt jalGas;
    
  • TA pluurali 3. pööre, nt tahtvaD;
    
  • id-lõpp imperfekti ja konditsionaali pluurali 3. pöördes, nt naD võtsiD;
    
  • da-infinitiiviline kaudne kõneviis , nt ta piDaDa minema;
    
  • lammuD, lamBoD, lammid – lammu, lambiD – ‘lambad’;
    

Sisemine liigendus
Põhjarühm

• Põhja- Läänemaa murrakud, mille keel on lähedane keskmurde looderühma keelele, aga ka saartele;
  
• Noarootsi, Lääne- Nigula , Ridala, Martna, Kullamaa ja Märjamaa murrak;
  
• Erijooned:
  
  • konsonantühendi püsi sõna algul;
    
  • ks-noomenid: katusse, varesse ‘ varese ’;
    
  • NA üldistumine sõnades, nt kurv : kurva;
    
  • järgsilbi o, nt kasoma ‘kasvama’;
    
  • mitmuse partitiivis diftongita vormid, nt sappuD ‘ saapad ’, ja si-lõpp, nt talGusi;
    
  • keskmurdeline sse- sisseütlev , nt külasse;
    
• rootsipärased murrakud:
  
  • ä – 3;
    
  • ir – är, nt käroma;
    
  • õ – ö, nt völG ‘ võlg ’ ;
    
  • objektikäänete kasutus on muutunud: ta oli enese metsa joost ‘ta oli metsa jooksnud’;
    
  • tõlkelaenulised fraasid minu eest ‘minu arvates’;
    

Edelarühm

• Lihula , Karuse , Hanila, Varbla , Mihkli, Tõstamaa ja põhiosa Audru kihelkonnast;
  
• Siirdemurrak saarte ja läänemurde vahel;
  
• Ühisjooned saarte murdega:
  
  • puudub palatalisatsioon i ees;
    
  • illatiivis se-lõpp, nt taluse;
    
  • sisekaolised de-tunnusega mitmuse tüved, nt koerDe ‘ koerte ’;
    
  • lugema- ja nägema-tüübid mitmuse 3. pöördes TA vormid, nt luGeBaD ‘ loevad ’;
    
  • a-tüveliste 2-silbiliste pika esisilbiga verbide vormid on sisekaolised, nt lenDvaD ‘lendavad’;
    
  • n-lõpuline nud-partitsiip, nt tuln ‘tulnud’;
    
  • verbide 1. pöörde lõpust on n kadunud oleviku ja lihtmineviku vormides, nt anna ‘annan’;
    
• Varbla ja Tõstamaa murrakusse pole jõudnud mitmed läänemurde uuendused:
  
  • v ei ole muutunud b-ks;
    
  • puudub geminatsioon, nt tuBa ‘ tuppa ’;
    
  • ajaloolise ks-ühendi assimilatsioon on andnud translatiivis se-tunnuse, nt puruse ‘puruks’, konditsionaalis on see –s, nt oles ‘oleks’;
    
  • 2-silbiliste noomenite NA tüvi, nt sarvesi ‘sarvesid’;
    

Keskrühm

• Vigala, Kirbla, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Vändra, Tori murrakud ning Audru põhjaosa murrak;
  
• Kõige enam läänemurdele iseloomulikke jooni. Palju ühist ka keskmurde Põhja-Viljandimaa lääneosa murrakutega;
  
• erijooned:
  
  • si-lõpuline mitmuse partitiiv, nt pulmasi;
    
• Lõunaeestilised jooned:
  
  • tüvekonsonandi geminatsioon, nt makke ‘ mage ’;
    
  • i-, u-verbide da-infinitiiv on tunnuseta, nt likku ‘ liikuda ’, ma-infinitiiv sisekaoline kikma ‘kiikuma’;
    
  • oleviku mitmuse 3. pööre on TA ja sisekaoline, nt anDvaD ‘annavad’;
    
  • di-tunnuseline impersonaal kaasrõhulise silbi järel, nt kasvattaDi;
    
• Viljandimaaga ühised jooned:
  
  • mitmuse partitiivis 3- ja enamasilbilistes sõnades, kontraheerunud sõnades ja 3-silbilistes ne-, s-sõnades on id-lõpp, nt aGaniD ‘aganaid’ (ka keskmurde lõunaosa, ida- ja lõunaeesti murded);
    
  • 3-silbilistes i-tüvedes on si-lõpp (ka keskmurre);
    
  • käsi-tüüpi sõnades on geminatsiooniline a-tüveline mitmuse partitiiv, nt kässa;
    

Lõunarühm

• Häädemeeste, Saarde murrak.
  
• Ühisjooned Mulgi ja üldisemalt lõunaeesti murretega eriti morfoloogias. Palju variatiivsust: segamini on lõuna- ja põhjaeestilised jooned;
  
• erijooned:
  

• nd- ja nud-lõpuline, aga ka nu- partitsiip
  
• paralleelselt tud-, dud- või lõunaeestiline du-partitsiip;
  
• kaudne kõneviis: e-tunnus, aga ka ja- ja je-tunnus, nt piDaje ‘pidavat’, lõunaeestiline va-tunnus, nt oleva ‘olevat’;
  
• lõunaeestiline mineviku eitussõna es, mida kasutatakse Tahkurannas isegi minevikus;
  

MULGI MURRE

• Viljandimaa lõunaosa + Helme;
  
• Kihelkonnad : Halliste , Karksi , Tarvastu, Paistu , Helme.
  
• Põhialuselt lõunaeesti murre, nt on-vormis on om.
  
• Mõjutajad :
  
  • põhjaeestimurdeliste naabrite keel;
    
  • Hallistet ja Karksit ka kontaktid saarte ja läänemurdega,
    
  • Sakala ala südaeesti murretega,
    
  • lõunaeesti lõunapiiri murrakutega,
    
  • Ida-Mulgit kontaktid Põhja-Viljandimaa murrakute ja Tartu murde läänerühmaga;
    
  • liivi keel: 23 võimalikku ühist sõna, sarnased hääliku- ja vormijooned, muutumistendentsid.
    

Hääldus

• a, ä – e alates III silbist, nt ollive ‘nad olid’. See põhjustab mulgi murde heleduse;
  
• hiline vokaalide kadu rõhututes silpides, nt pernain ‘ perenaine ’; ka grammatilistes tunnustes: külal ‘külale’, ‘külal’ jne.
  
• n-i kadu esisilbi järel vokaalide vahel (pronoomenites ja sagedastes verbivormides), nt mia – mea ‘mina’;
  
• klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt kõneltte ‘kõnelda’;
  
• konsonantide epenteetiline palatalisatsioon: selge i hääldub tüvekonsonantide ette i- ja mõnedes e-tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits ‘laps’;
  
• palatalisatsiooni puudumine, nt nänni ‘ema’, äti ‘isa’;
  
• Tarvastu, Paistu järgsilpides e – a, nt obeza ‘ hobused ’;
  

Morfoloogia

• imperatiivi keeldkõnes da-infinitiiv, nt ärä minna ‘ära mine’;
  
• tingiva kõneviisi minevikus liitvormid, nt ollus ‘olnuks’, ei tullus ‘ei tulnuks’;
  
• hVn-lõpulised seesütleva vormid sagedastes adverbistunud vomides, nt kähen ‘käes’;
  
• e-tunnuselised TA mitmuse vomid, nt jalGel ‘jalgadel’;
  

Sõnamoodustus

• a-, ä-tüvelistest 2-silbilistst verbidest tuletatud k-liitelised deverbaalid, nt annak ‘väike and’;
  
• ve-sufiksilised omadussõnad mõnede eta-adj (vale) vastetena, nt liBeve ‘libe’;
  

Mulgi murdeala sisemine liigendus
Sisemiste erijoonte alusel
Läänerühm

• Halliste, Karksi, Paistu murrak.
  
• Rohkelt läänemurde naabermurrakutega ühiseid jooni.
  
• Vokaalide reduktsioonid ja kaod rõhututes silpides, nt armasten ‘armastanud’;
  
• anDa ja tunDa II vältes;
  
• NA näi ‘nägi’ ja tei ‘tegi’ kõrval vormid näGis ja teGis;
  
• möönev kv ka keeldkõnes, nt ärDen anDa ‘sa ei oleks pidanud andma’;
  
• deminutiivsufiksiga soovkõne vormid, nt annakkest ‘palun anna’;
  

Idarühm

• Helme, Tarvastu murrak.
  
• Sarnasused Võrtsjärve idakalda Tarti mirde läänerühma murrakutega;
  
• armastanu, kirjuttenu vrd armasten, kirjutten;
  
• liikvida järel on algupärane üksikklusiil: malD ‘maalt’;
  
• laskma-, jooksma-tüübi da-infinitiivi vormides on lõunaeestiline vokaaltüvi: laske , käske, juske (vrd lasta, kästa, joosta );
  

Põhjaeesti joonte osakaalu alusel

• Helme – kõige lõunaeestilisem:
  
  • ai-diftongilised vormid, nt sain ‘sein’;
    
  • lõpukadu tegijanime vormides, nt avittej ‘ aitaja ’;
    
  • TA verbi mitmuse 3. p vormid, nt anDva ‘annavad’;
    
  • geminatsioonilised noomeni partitiivi vormid ja vai- partikkel ;
    
  • Tartu murde de-lõpulised illatiivivormid, nt kamBreDe ‘ kambrisse ’;
    
  • se-imperfekt, nt jätse ‘jättis’;
    
  • vokaalilõpuline tud-partitsiip, nt kannettu ‘ kantud ’ (mujal Mulgis on tunnuseks –t);
    
  • minnu ‘mind’ vrd miut;
    
  • be-tunnuseline kaudne kv: saaBe ‘saavat’, teGeBe ‘tegevat’;
    
• Karksi ja Tarvastu (põhjaeesti mõjud alla 30%):
  
  • sõnavara häälikuliselt sarnane südaeestiga, nt linn, lõhki, õrs (Helmes liin , lahki, ors); partitiivis geminaadita mäGe, nizu (vrd mäkke, nissu);
    
  • p-tunnusega oleviku sg 3. p verbivormid, nt annap, eläp (vrs anD, eläs);
    
  • s(se)-lõpuline sisseütlev, nt kamBrize;
    
  • sõnavara põhjaeestipärane, nt kask, koer, kukk (vrd kõiv , peni, kikas );
    
• Paistu, Halliste, Põhja-Tarvastu (rohkem kui 30%):
  
  • veel rohkem ühisjooni südaeesti naabermurrakutega, nt geminaadita oli, tuli, pani;
    
  • m-tunnusega keskvõrde vormid, nt tarGem, vastsem (vrd tarGep, vahtsemp);
    
  • verbi sg 3. p b-tunnusega vormid, nt saaB, kaoB (vrd saa- saap , kaos – kaop);
    

Tartu murre + vaata iseseisvalt juurde!

• Puhja , Rannu, Rõngu , Sangaste , Nõo, Otepää, Tartu-Maarja, Kambja , Võnnu;
  
• Lõunaeesti keeleala keskne murre;
  
• Siirdeala põhja- ja lõunaeesti murde vahel;
  

Häälduslikud erijooned

• Kolmas välde, nt ‘tulli ‘tuli’, ‘jäänü ‘jäänud’;
  
• lühike klusiil nasaalide ja liikvidate järel, nt vigurdega ‘viguritega’, mereld ‘ merelt ’, ooldelt ‘huultelt’;
  
• diftongide II osis madaldub, lüheneb või assimileerub Q2-s, nt saendest ‘seinadest’, laalan ‘laulan’;
  
• pikad kõrged vokaalid madalduvad Q2s, nt söönü ‘söönu , oole ‘huuled’;
  
• tärn eü – ei/öi/öü, nt keitmä ‘köitma’, löidse/lõüdse ‘leidsin’;
  
• Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä ‘hüüdma’;
  

Morfoloogilised erijooned

• de-sisseütlev, nt küläde ‘ külla ’;
  
• ne- ja us-sõnade sissetlevas i, nt pahandusi ‘pahuksisse’, tõisi ‘ teise’;
  
• de-lõpulised viisiadverbid, nt ennembide ‘varem’, julgede ‘julgesti’;
  
• TA i-mitmus, nt tähtiga ‘tähtedega’;
  
• nud-kesksõnast tuletatud vormidele liitub pöördelõpp , nt (oleme) löüdnüme ‘oleme leidnud’, (os) saanuti ‘oleksite saanud’, (olevat) kadunuva ‘nad olevat kadunud’;
  
• eitavas kõnes samuti pöördelõpud, nt es tuleva ‘nad ei tulnud’, ei saami ‘ me ei saa’;
  
• demonstratiivpronoomenites lähedase ja kauge vastandus: sii ‘see’ ja nii – nee ‘need’ ning tuu ‘too’ ja nuu ‘nood’;
  

Tartu murdeala sisemine liigendus

• Keeleline keskus ajalooliselt Otepää, hiljem Nõo.
  
• Neli murrakurühma, mille kujunemisele on avaldanud mõju läbikäimine erimurdeliste naaberaladega.. Naaberkeeltest on mõjutanud läti keel lõunas, vene keel idas, kuid pigem üksikute sõnalaenude näol.
  

Põhjarühm

• Tartu-Maarja ja Kodavere Kavastu murrak.
  
• siirdemurre südaeesti idamurdele, erineb tavaliselt Tartu murdest oluliselt.
  
• hääldus: järgsilpide kõrgete vokaalide madaldumine, nt kohos ‘kohus’;
  
• morfoloogia:
  
  • NA de-mitmus, nt vennadega;
    
  • sid-lõpuline mitmuse partitiiv, nt talusid;
    
  • st-lõpuga translatiiv, nt sai pahasest ‘sai pahaseks’;
    
  • sg 1. pöörde n-lõpuga vormid, nt lätsin ‘läksin’;
    
  • (s)is-lõpp pl sg 3. pöördes, nt lätsis ‘läks’;
    
  • sse-lõpuline oleviku imbisik ‘tettässe ‘tehakse’;
    
• palju on põhja. ja lõunaeesti vormide segatarvitust;
  

Läänerühm

• Rannu, Puhja, Nõo;
  
• keskeestilised mõjud;
  
• hääldus:
  
  • sõnaalguline afrikaat on asendunud s-iga, nt saar ‘ tsaar ’;
    
  • sõna lõpus võivad klusiilid häälduda lühikesena, nt annab ‘annab’;
    
  • Q2 ja Q3 jäiga vastanduse puudumine;
    
• morfoloogia:
  
  • si-imperfekt, nt vahtsime ‘vaatasime’;
    
  • verbide kaudses kõneviisis na-tunnuselised kaudse kv oleviku vormid, nt olna ‘olevat’;
    
• keli - ja veli-liitelised määrsõnad, nt istakkeli ‘istukile’;
  
• sidemed Võrtsjärve läänepoolsete murretega: sõnad, mille lõpul on v vokaalistunud, nt aru ‘harv’; n-i kaoga isikuliste asesõnade vormid, nt mia ‘mina’;
  
• väga tugev keeleline ühtsus;
  

Idarühm

• Võnnu, Kambja.
  
• murdepiirid hajusad;
  
• arhailised jooned:
  
  • personaalne passiiv, nt temä kutsutas ‘teda kutsutakse’;
    
  • võrupärane v-tunnusega kaudne kv, nt ollev ‘olevat’;
    
  • larüngaal pl nom tunnusena, nt miheq ‘mehed’;
    
• epenteetiline palatalisatsioon;
  
• keskkõrged vokaalid pole nasaalide ees kõrgenenud, nt emä;
  
• Võnnu kagu- ja lõunaosa on võrupärased;
  
• Võnnus on levinud võrupärane he-sisseütlev, nt kerikkohe ‘kirikusse’;
  
• räpinapärasd ze-tunnuslelised sg 3. pöörde vormid, nt juup – jooze ‘joob’;
  
• e-minevik, nt ande ‘andis’;
  
• hääldus:
  
  • NA diftongide täielik assimileerumine, nt käänüq ‘käinud’;
    
  • järgsilbi o;
    
  • st saava käände lõpuna;
    
• Kambja (tavapärasem):
  
  • p-tunnuseline sg 3. pööre, nt jup ‘joob’;
    
  • i-minevik, nt jättivä ‘nad jätsid’;
    
  • oleviku lõputa juu, kand ;
    
  • se-minevik, nt andse;
    

Lõunarühm

• Otepää, Rõngu, Sangaste.
  
• kõige iidsemad lõunaeesti keelejooned;
  
• palju afrikaatse, nt tsuits ‘suits’;
  
• kaasrõhulistes silpides pikad vokaalid ja diftongid, nt inimisile ‘inimestele’;
  
• vokaalharmoonia;
  
• Võru murdega ühised uuendused:
  
  • pl 1. pöörde lõpp m-mi, pl 2. pöörde lõpp –ti nt saami ‘saame’;
    
  • se-minevik, nt astse ‘astus’;
    
  • v-tunnusega kaudne kv 2- ja enamasilbiliste tüvedega, nt ollev ‘olevat’;
    
• topelttunnusega pl 3. pöörde vrmid, nt lääväve ‘lähevad’;
  
• sisemiselt ebaühtlane ;
  

Võru murre

• Kagu-Eestis;
  
• kõige arhailisem lõunaeesti keelevariant.
  
• vähe kontakte teiste murretega.
  

Häälduslikud erijooned

• 10-11 vokaali: esisilbi kõrge ö (kriipsuga i) ja tagumine e (kriipsuga e): nyna ‘nina’, lugõma ‘lugema’;
  
• laialdane vokaalharmoonia: väläh ‘väljas’, tettü ‘tehtud’, hopõn ‘hobune’;
  
• keskkorgete vokaalide kõrgnemised: e – i (imä ‘ema’), o – u (uno ‘onu’); Q3 oo – uu (kuul ‘kool’), ee – ii (tii ‘tee’), öö – üü (üüse ‘öösel’);
  
• kõrged pikad vokaalid võivad diftongistuda: ii – ei (peim ‘piim’), uu – ou (pou ‘puu’);
  
• afrikaadid: pudsu ‘ebe, ude, puru’ (tolmuimeja: pudsunudsija), kats ‘kaks’;
  
• h: hiussõq ‘juuksed’, huss ‘uss’, paugahhus ‘paugatus’, säläh ‘seljas’;
  
• palatalisatsioon konsonantühendi lõpposas: lat’s’ ‘laps’;
  

Morfoloogilised erijooned

• laadivaheldus: kõiv : kõo ‘kask’;
  
• I ja II silbi piiril geminatsioonid: hopõn ‘hobune’, elläq ‘elada’, makõ ‘magus’;
  
• nelja tüvevariandi vastandused: lag’a : laja : lak’a : lak’k’a ‘lai’;
  
• kõrisulghäälik: häiermäq ‘õiged’, saisaq ‘ seisa ’, kullõlnuq ‘ kuulnud ’, maq ‘mina’;
  
• h-lised sufiksid : kotoh ‘kodus’, mõttõhe ‘ mõttesse ’, ilosahe ‘ilusti’;
  
• käänete kokkulangevused: tütrikoh ‘teenijatüdrukuna, -tüdrukus, pinilt ‘koeralt’- pinildäq ‘koerata’;
  
• i-tunnuselised mitmuse tüved on arenenud erikujulisteks: tallõniq ‘taludeni’, kos’ogaq ‘kosjadega’;
  
• mitmuse omastavas algselt kolmesilbilistes tüvedes ide-tunnus (hammidõ ‘särkide’), ühesilbilistes –ije (kuijõ ‘kuude’);
  
• verbides tüvevaheldused: maadaq ‘ magada ’, magahamma ‘magama’, maka ‘magan’, magasi ‘magasin’;
  
• kindla kv oleviku ainsuse ja mitmuse 1. ja 2. pöördes vormid kattuvad (maq maka – miiq maka; saq makat – tiiq makat), 3. pöördes erinevused (ta makas – nimäq makassõq);
  
• lihtminevik enamasti pöördelõppudeta, 2. pöördes kõrisulghäälik: maq loi – saq loiq, miiq loi – tiiq loiq;
  
• kaudne kv v-tunnuseline (makav ‘magavat’, tullõv ‘tulevat’), mõnikord ka –vat (tulõvat ‘tulevat’);
  
• tingiv kv nud-kesksõnaline: kas sa tennüq tuud ‘kas sa teeksid seda’);
  
• tud-kesksõnas ainsuse ja mitmuse eristamine: kiri om loet ‘kiri on loetud’ – kiräq ommaq loeduq ‘kirjad on loetud’;
  

Setu murrak

• Üks Võru murde murrakutest, omaette murre või Võru murde murrakurühm?
  
• Setu ja Võru murde vaheline piir nõrgem kui Võru ja Tartu murde vahel.
  
• Võru ja Setu erinevad hääldusbaasi ja sõnavara poolest.
  
• Mõjutusi vene murretest.
  

Setu murrakud

• Põhjasetu: Mikitamäest ja Värskast kuni Saatse ja Petserini.
  
• Läänesetu: Meremäe vald + Luhamaa ümbrus.
  
• Idasetu: Saatse idaosa, Vilo vald.
  

Häälduslikud erijooned

• Tugev venepärane palatalisatsioon: näk’k’ ‘nägi’, kavval’ ‘kaval’ (väike j);
  
• Silbiharmoonia – palataliseeritud konsonantide järel vokaalid eespoolsemad: kar’ä ‘karja’;
  
• helilised klusiilid: hõbõhõt ‘hõbedat’;
  
• tagavokaalidega koos venepärane l;
  
• tugev h: külh ‘küll’, pur’oh ‘ purjus ’;
  
• teatud sagedased sõnad on muutunud tagavokaalseteks: arq ‘ära’, õt ‘et’;
  

Morfoloogia ja süntaks

• st-lõpuline saav kääne : umblõjast ‘õmblejaks’;
  
• tagaeitus: naka_ai – naka_i ‘ei hakka’, putu_us – putu_s ‘ei puutunud’;
  

Keelesaared

• Leivu: Põhja-Lätis Gulbene ja Alukse rajoonis , läänevõrulised jooned;
  
• Lutsi : Kagu-Lätis Latgalis Ludza rajoonis, idavõrulised jooned;
  
• Kraasna : Venemaal Pihkva oblastis Krasnogorodskoje piirkonnas, setupärased jooned;
  

Leivu

• mõjutatud läti keelest;
  
• helilised klusiilid, sibilandid, afrikaadid: baaba ‘eit, naine’, azundus ‘ asundus ’, üdzi ‘süsi’;
  
• h-kadu: ummok ‘hommik’;
  
• Läti eesliited pa/ laku ‘lakkuda’;
  
• Läti tõlkelaenud: puul’naist ‘ armuke ’;
  
• de-illatiiv: korstnadõ ‘korstnasse’;
  
• de-liitelised viisimäärsõnad: ilozadõ ‘ilusasti’;
  
• n-inessiiv: kambrin ‘toas’;
  

Lutsi

• Latgali, vene ja valgevene mõjud.
  
• Helilised klusiilid ja sibilandid: deed’ä ‘taat, mees’, jezä ‘isa’;
  
• tagavokaalsetes sõnades vene l;
  
• h säilinud: kabõhhõzõq ‘neiud’;
  
• s- või st-translatiiv: ilozaz – ilusast ‘ilusaks’;
  
• hn, h- või n-illatiiv: poodihn – poodih – poodin ‘poes’;
  

Kraasna

• Arhailised sõnad: taidma ‘oskama’, mõistuz ‘mõistatus’;
  
• keskkõrged vokaalid on kõrgenenud nasaalide, s- ja h ees: ummaq ‘(nad) on’, kisväq ‘odrad’, lihm ‘lehm’;
  
• osastavas geminatsioon: sinnu ‘sind’, kannu ‘kanu’;
  
• b-tunnuseline keskvõrre: parõb ‘parem’;
  
• st-translatiiv: hummogust ‘hommikuks’;
  
• j sõnaalgulise i/e ees: jimä ‘ema’, jezä ‘isa’;
  

Võrdlus: Leivu on kõige keerulisem, Lutsi keskmine, Kraasna kõige mõistetavam.
15