Eesti murrete erijooned (2)

Keskmurre

Eesti keskosas suurim murdeala . Mitu maakonda : Harjumaa , Järvamaa, Virumaa lääneosa (v.a Haljala rannik ), Põhja- Viljandimaa ja Põhja Tartumaa loodeosa. Päris ühtset murret ei ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele.
Keskmurde tähtsamad erijooned

• Hilisdiftongid: ea nn, lj>ll, sj>ss: lammad, nõnna, väl’la, kossad
  
• Rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta
  
• Algup. Diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun :saanad
  
• Ains os pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad ’ kandjat ’
  

Keskmurde liigendusi
Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst , kerves), teisely poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned ( kavva , ühessa – ütessä, ’istu ’istuda’)
Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine ( kurv :kurva), mb>mm (’(h)ammad), e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o>õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i-imperfekt (kuulid ’kuulsid’), mitm 3p –vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p –nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi)
Keskmurde murrakurühmad
Looderühm – Harjumaa murrakud: ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr’ oder ’. Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (nis), Keila (Kei), Hageri, Tapla, Juuru , Paide, Türi
Edelarühm – Põhja-Viljandimaa murrakud: Ühisjooni Pärnumaa ja mulgiga: kasu ’kasv’, luuse ’ pluus ’. Kõpu, Viljand, suure-jaani, Pilistvere, Kolga-Jaani, Põltsamaa, Türi
Kagurühm – Põhja-Tartumaa murrakud: idamurde jooni: padad ’pajad’ Kirderühm – Lääne-Virumaa murrakud: siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel: nahkane ’nahkne’, tuba:tuva ’toa’.
Keskmurde tuumala: Läänepoolseimad Virumaa, lõunapoolsed Harjumaa (nt Amb, Jür) ja suur osa Järvamaa murrakuid (nt JMd, Ann, Koe, Pee). Tuad, lueb, süed, teud, kautab, autu , aama, lääma, oln ’olnud’, padja ’ padi ’, pailu ’palju’, pa’lk, jäneksed, juuksed

Kirderanniku murderühm

Kirderanniku murdel puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega.

• Vältevaheldus puudub
  
• Palatalisatsioon vähene
  
• Lõpu- ja sisekadu piiratud
  
• Vokaalharmoonia
  
• Je- või lõputa illatiiv (sisseütlev)
  
• Isi- või iksi - konditsionaal
  

Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi

• Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni ’pojani’
  
• Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä
  
• Topeltmitmus: kanudel ’kanadel’
  
• Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid
  
• Iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme
  
• Sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme
  
• Tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär
  
• Je-tunnuseline genitiiv : suurembije ’suuremate’
  
• Geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna
  

Kirderannikumurde rannamurre
Ranniku- e rannamurre:

• Ei esine õ-häälikut  a, e, o, u: pohi, peld, sana
  
• Hilisdiftongid: vueras ’võõras’, rüem ’rõõm’
  
• Nõrgas astmes üksikklusiil: sepä ’sepän’
  
• Tugev üksikklusiil: sepä, koto ’kodu’
  
• Sk astmevahelduseta : leskel, käskin
  
• Palatalisatsioon puudub: palk: palki
  
• G kadu: särg : säred ; telg : teled ; järestikku
  
• Lööma, sööma lihtminevik : löin, söin
  
• Vokaalide sisekadu kolmesilbilistes sõnades toimumata: keldane ’kollane’, laskesin
  
• Nimetavas e: järve, lapse
  
• E ja o kõrgenevad h ees: tegema :tiha; koht : kuha
  
• Äi-, oi- ja ai-diftongid: laiva, koir, päiv
  
• Aa, ää säilinud: pää
  
• K > u: *kakl > kaul ’ kael ’ ; *nakr > naur(is) ’naeris’
  

Rannikumurde murrakurühmad
Läänerühm (Jõe, Kuu, HljLä):

• Süömme, tulette
  
• Tulid ’tulivatä
  

Keskrühm (HljI, VNg); Idarühm e Vaivara

Alutaguse murre

Lüganuse – kõige vanapärasem ja omanäolisem
Jõhvi – lõunas tugevad keskmurde mõjud
Iisaku – põhjaosa kuulunud kokku Jõhviga, kesk- ja lõunaosas eesti-vene-vadja-isuri mõjud, loodeosa Viru-Jaagupi mõjudega
Nimetatakse siirdemurdeks: ühisjooned rannamurdega, ühisjooni idamurdega (Kod), ühisjooni vadja keelega.
Ühisjooned rannamurdega

• Vältevaheldus puudub (geminaatklusiilide vaheldamatus)
  
• Palatalisatsioon puudub (varem olnud olemas Jõhvi lõunaosas ja Iisakus)
  
• Lõpukadu, kuigi lõpuvokaal osaliselt säilinud teatud sõnades ja vormides: inta ’hind’
  

Alutaguse murde erijooned

• Rohkesti õ-häälikut: õli ’oli’
  
• Nasaali ees e: eng ’hing’
  
• St > ss: mussad ’mustad’, issub ’istub’, pessässe ’pekstakse’
  
• Ks > ss: jänessed ’jänesed’
  
• Pikk uu, üü, Vu, Vü-diftongide nõrgas astmes > Vv või vv: kauva või kavva ’kaua’
  
• -ih-, -üh- > v :
  
• Järgsilbis o: elo ’elu’
  
• Kaasrõhulise silbi järel diftongid: sugulaisi ’ sugulasi ’
  
• -er- esisilbis: perima ’pärima’
  
• h-lised nud-kesksõnad: tehnud või tehnd v tehend
  
• lööma, sööma lihtminevikus –ei- : lein ’lõin’, sein ’sõin’
  

morfoloogia

• ains os –da, dä: isada, preilida
  
• je-illatiiv: mahaje, kerikuje
  
• de-ill: talude *taludesse’
  
• st-transl: ullust ’hulluks’
  
• omastavad topeltmitmus: nuoride ’noorte’, nuoremite ’nooremate’, einide ’heinte’
  
• mitm nim kujuline mitm os: (veikkesi) põrsad ’põrsaid’
  
• mitm 1.p –(m)ma, 2.p –(t)ta: luemma ’loeme’, valvasitta ’valvasite’
  
• mitm 3.p –vad, -väd: jääväd ’jäävad’ jäässiväd ’jääksid’
  
• lõputa ja sse-line umbis tm ol, sh ka eitavas kõned: ei jäätässe
  
• käskiva kv mitm 2.po –ga, gä; -ka v -kä: akkaga ’hakake’, elägä ’elage’
  

Idamurre

Liigendus problemaatiline. Tuumalaks Kodavere ja Maarja-Magdaleena põhjaosad. Siirdealadeks Iisaku edelaosa, Torma , Laiuse ja Palamuse idaosa.
Idamurde erijooned

• d laadivahelduslike sõnade nõrga astme vormides: padas ‘pajas’, ladud ‘laod’, jõõdan ‘jõuan’
  
• o > õ: kõht ‘koht’, õli ‘oli’
  
• v labiaalvokaali kõrval: ulvoma ‘uluma’, lõevoke ‘lõoke’
  
• st > ss: miis ‘meest’, majas ‘majast’, mussad ‘mustad’, valiss ‘valjusti’
  
• ht > st: õsta ‘õhtu’, lasti ‘lahti’
  
• Tugevaastmelistes vormides švaavokaal h ja helilise konsonandi vahel: taham ‘tahm’, vihim ‘ vihm ’, rehem ‘rihm’, ahaju ‘ahju’ (a.os.)
  
• Põhjaosas diftongistumised (kuor : kuorega), kesk- ja lääneosas kõrgenemised (kuul : kooli), Kodaveres kõrgenemised + diftongistumised ( kiil : kiäle, süük : süägi, juuk : juagu)
  
• ä- harmoonia : eläjäd ‘loomad’, kaheksä ‘kaheksa’, muregä ‘murega’, pugemä ‘ pugema ’
  
• o järgsilbis, kui esisilbis ä, e, i, o või u: nägo ‘nägu’, sugo ‘sugu’, molo ‘molu’, ilo ‘ilu’, elo ‘elu’
  
• Palatalisatsioon: kam’sik ‘ kampsun ’, keväden’i ‘kevadeni’
  

Morfoloogia

• Ains os Q1 sõnades da-, dä-lõpuline: emada, tädidä, muda ‘mind’, suda ‘sind’, tädä ‘teda’
  
• -nud/-nod: tehnod ‘teinud’, lugenud
  
• Eitusverbi pööramine minevikus: esin ‘ma ei’, esid ‘sa ei’, es ‘ta ei’, esimä ‘me ei’, esitä ‘te ei’, esid ‘nad ei’.
  
• je-illatiiv: kodoje ‘koju’
  
• Kodaveres n-inessiiv (puolen ‘ pooles ’, elon ‘elus’), mujal -s.
  
• Kodaveres s-translatiiv (mehes ‘meheks’), mujal -st (aigest ‘ haigeks ’)
  
• Kodaveres i- mitmus (naesile ‘naistele’), mujal -de.
  

Idamurde ja lõunaeesti ühisjooned

• tk > kk: sõkkuma ‘sõtkuma’
  
• ae > aa: naaran ‘naeran’
  
• Järgsilpides ks > ss: loetasse ‘loetakse’, õles ‘oleks’
  
• e > a, ä: silmitsämä ‘silmitsema’, valitsama ‘(välja) valima ’
  
• Nõrk aste lihtminevikus: tõmmassin ‘tõmbasin’
  
• tud-kesksõnas -et: ehitet ‘ehitatud’
  
• Tingivas kõneviisis -si: õlesin ‘oleksin’
  

Idamurde ja kirderanniku ühisjooned

• Mitm 3. p -vad, -väd: õleksivad ‘(nad) oleksid’, nähnuvad ‘(nad olevat) näinud’
  
• Käskiva kv mitm 2. p -ga, -gä: õlga ‘ olge ’, ärgä ‘ärge’
  
• Oleviku ja lihtmineviku 1. p lõpp -ma, -mä (õlema ‘oleme’), 2. p lõpp -ta, -tä (õlita ‘olite’)
  
• ä-harmoonia: viädä ‘viia’
  

Saarte murre

Saaremaa, Hiiumaa, Muhu , Kihnu, Ruhnu , Manija jne. Kihnu murrak kolmel saarel: Kihnus , Ruhnus ja Manijal. Nn rootsipärane intonatsioon ja ö-häälik õ asemel.
Häälduslikud erijooned

• Laulev intonatsioon.
  
• õ > ö: vötame mönuga. NB! õ on olemas Pöide idaosas, Muhus ja Kihnus.
  
• ԑ: pԑԑl ‘peal’
  
• ᴐ/å: påks ‘paks’
  
• i > ü: püme ‘pime’
  
• ng > ŋŋ: hiŋŋed ‘hinged’, löŋŋad ‘lõngad’
  
• järgsilpides g, d: kadak : kadagu ‘ kadakas ’
  

Morfoloogilised erijooned

• Sisseütlevas -se (taluse ‘ tallu ’), lõputa (sadama ‘sadamasse’) või -he (jähe ‘jäässe’, töhe ‘töösse’)
  
• eda-adjektiivid da-silbita (kaded ‘kadedad’, tobe ‘tobeda’)
  
• Käskiva kv ains 2. p keeldkõnes -k/-g: istug mette ‘ära istu’
  
• Käskiva kv 3. p tunnus -ka/-ga: tehka ‘tehku’, olga ‘olgu’
  
• Eitussõnad äi/ei, ep, es
  
• t-tunnusega tud-kesksõna: pekset ‘pekstud’, loulet ‘lauldud’
  

Sisemine liigendus:
Saaremaa - Lääne- (Jämaja, Anseküla, Kihelkonna, Mustjala) ja Ida-Saaremaa (Kärla, Kaarma, Püha, Karja, Valjala , Jaani, Pöide. Lä-Sm: tüveklusiil nõrgeneb ( kaasik : kaasigu), laskma vormid (ma lasse /lahe), kohati säilinud lõpuklusiil (ölut ‘õlu’), a-tüveliste verbide nud-kesksõna ja ma-tegevusnimi sisekaota (töstand ’tõstnud’, andama ’andma’) ning da-tegevusnimi lisatunnusega (niitada ’niita’), tagavokaalide vahel d -> j ( madu : maju ’madu’). Sõrve murrakud (Jämaja, Anseküla): sõna alguses kr, pr, tr, aga kl, pl > l (kriit, laat ’plaat’), a labialiseeritus (soun ’saun’, koo ’ka’), h ees ä > i (ihib ’ähib’, kihe ’kähe’). I-Sm: pikkade madalate vokaalide diftongistumine (ebajärjekindel Jaanis ja Karjas) (poat ’ paat ’, ear ’äär’), j kadu tagavokaalide vahel (koo ’koju’, raama ’rajama’, ooma ‘ ujuma ’)
Hiiumaa - Palatalisatsioon puudub, umbisikulise tm oleviku tunnus puudub (kutsuda ’kutsutakse’, jooda ’juuakse’), kaasaütlev kaasa-sõnaga (lapse kaasas ’lapsega’), rootsi mõjud (krenkima/kränkima ’haige olema’). I-Hm (Käina, Pühalepa): a > o (oostane ’aastane’), geminatsioon kahesilbiliste verbide lihtminevikus (tulle ’tuli’, pesse ’pesi’), mitm os-s (kässe ’käsi’) ja ains sisseütlevas (lattu). Lä-Hm ( Emmaste , Reigi): au > ou ( lout ’laut’, pouk ’pauk’), švaa h ja helilise konsonandi vahel (vihim ’vihm’, lehem ’ lehm ’).
Muhu - õ, geminatsioon (tulli ’tuli’, lippe ’libe’), ader -tüübis lõpukadu (nõdr ’nõder’, adr ’ader’), pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumine Q3-s (ial : eale ‘hääl : hääle’, moa ‘maa’), kahesilbilistes i-/u-tüvelistes verbides sisekadu ( astma ‘ astuma ’, vierma ‘veerima’), mi-/me-lõpuline mitm os (rätikumi ‘rätikuid’), n-tunnus nud-kesksõnas (oln ‘olnud’).
Kihnu - Vokaalharmoonia (lepüb ‘ lepib ’, sõlõd ‘sõled’, külä ‘küla’), tagavokaalsetes sõnades esisilbi i > jõ (tjõna ‘tina’, sjõluma ‘siluma’), ä > ja (kjagu ‘kägu’), pikkade vokaalide diftongistumine (mua ‘maa’), ü-lõpulised diftongid (käümä ‘käima’), nn hilisdiftongid (tuät ‘ taat ’), s-tunnus eitava kõne minevikuvormides (ei peksetäs ‘ei pekstud’, ei visäs ‘ei visanud’), lõputa da-tegevusnimi (harjuta ‘ harjutada ’, riöki ‘röökida’), des-vormi tunnus -s (harjutas ‘harjutades’, riäkis ‘rääkides’).

Läänemurre

Läänemurre on väga hajuva tuumaga murre. Väga vähesed läänemurde jooned on ainult sellele murdele omased . Tavalisem on, et need on laiemalt lääne-eestilised jooned, millele läänemurdes võib liituda mõni omapärane nüanss. Lisaks on läänemurdes vähe kogu murdealale ühiseid erijooni, need on võrdlemisi kitsa levikuga ja suhteliselt hilised . Ka läänemurde piirid naabermurretega on väga hajuvad ja murdele on iseloomulik paljude siirdealade olemasolu.
http://clients.andromedia.ee/eki/sut_install.exe

Mulgi murre

Halliste , Paistu, Karksi , Tarvastu, Helme . Mõlema peamurde jooned. Lõunaeesti murdepõhi.
Häälduslikud erijooned

• Vokaalide reduktsioon alates 3.silbist: a,ä>e, nt tullive ’(nad) tulid’, värbeldeme ’õmblema’
  
• Trv, Pst järgsilpides e > a, nt obeza ’ hobused ’
  
• Vokaalide kadu rõhututes silpides ja grammatilistes tunnustes, nt kammants ’kamandama’, järvel ’järvel(e)’, kaetam ’kaetame’, tazun ’tasunud’, samleg ’samblaga’
  
• Vokaalidevahelise n kadu asesõnades jm sagedates sõnades, nt mia-mea ’mina’, paa ’pane’, mee ’mine’
  
• Klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt parantte ’parandada’, kõneltte ’rääkida’
  
• Epenteetiline palatalisatsioon, nt üits ’üks’, näin ’ema’, äit ’isa’
  
• Palatalisatsiooni puudumine , nt nänni ’ema’, lehtel ’lehtedel’
  

Morfoloogilised erijooned

• Käskiva kv keeldkõnes da-inf, ärä kõnelte ’ära räägi’
  
• Tingiva kv minevikus lihtvormid, tullus ’oleks tulnud’
  
• hVn lõpuline seesütlev, kähen ’käes’, sehen-sihen ’sees’, mahan ’ maas ’, suhun ’ suus ’, ehen-ihen ’ees’
  
• e-tunnuseline tugevaastmeline mitmus, nt haudest ’ haudadest ’, jalgeg ’ jalgadega ’, lehtel ’lehtedel’
  

Tartu murre

Puhja, Rannu , Rõngu, Sangaste , Nõo, Otepää, Tartu-Maarja, Kambja , Võnnu. Lõunaeesti keeleala keskne murre. Siirdeala põhja- ja lõunaeesti keele vahel.
Häälduslikud erijooned

• Q3, tulli ’tuli’
  
• Lühike klusiil nasaalide ja liikvidate järel, vigurdega ’viguritega’
  
• Diftongide teine osis madaldub, lüheneb või assimileerub Q2-s, saendest ’seinadest’
  
• Pikad kõrged vokaalid madalduvad Q2-s
  
• *eü > ei/öi/öü, keitmä ’köitma’, löidse/löudse ’leidsin’
  
• Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä ’hüüdma’
  

Morfoloogilised eriojooned

• De-sisseütlev, küläde ’külla’
  
• Ne- ja us- sõnade sisseütlevas i
  
• De-lõpulised viisiadverbid
  
• Tugevaastmeline i-mitmus
  
• Nud-kesksõnast tuletatud vormidele liitub pöördelõpp, (oleme) löüdnüme ’oleme leidnud’
  
• Eitavas kõnes samuti pöördelõpud, es tuleva ’nad ei tulnud’
  
• Demontratiivpronoomenites lähedase ja kauge vastandus: sii ’see’ ja nii-nee ’need’ ning tuu ’too’ ja nuu’nood’
  

EKSAMIS

Võrrelda kaht murret. Õpikut saab kasutada! Üldised küsimused murdeliigenduste kohta. Kuidas erinevad uurijad on käsitlenud jne.

Võru murre

Kagu-Eestis. Kõige arhailisem lõunaeesti keelevariant. Vähe kontakte muude murretega.
Häälduslikud erijooned

• 10-11 vokaali: esisilbi kõrge õ ja taga e: nyna ’nina’, lugõma ’lugema’
  
• Laialdane vokaalharmoonia: väläh ’väljas’, tettü ’tehtud’, hopõn ’hobune’
  
• Keskkõrgete vokaalide kõrgenemised: e>i (imä ’ema’), o>u (uno ’onu); Q3 oo>uu (kuul ’kool), ee>ii (tii ’tee), öö>üü (üüse ’öösel)
  
• Kõrged pikad vokaalid võivad diftongistuda: ii>ei (peim ’piim’), uu>ou (pou ’puu’)
  
• Afrikaadid: pudsu ’ebe, ude, puru’, kats ’kaks’
  
• Pudsunudsija – tolmuimeja
  
• H: hiussõq ’juuksed’, huss ’uss’, paugahhus ’paugatus’, säläh ’ seljas ’
  
• Palatalisatsioon konsonantühendi lõpposas: lat’s ’laps’
  

Morfoloogilised erijooned

• Laadivaheldus: kõiv :kõo ’ kask ’
  
• Esimese ja teise silbi piiril geminatsioonid: hopõn ’hobune’, elläq ’elada’, makõ ’magus’
  
• Nelja tüvivariandi vastandused: lag’a: laja :lak’a:lak’k’a ’lai’
  
• Kõrisulghäälik: häiermäq ’õied’, saisaq ’seisa’, kullõlnuq ’ kuulnud ’, maq ’mina’
  
• H-lised sufiksid : kotoh ’kodus’, mõttõhe ’mõttesse’, ilosahe ’ilusti’
  
• Käänete kokkulangevused: tütrikah ’teenijatüdrukus, -tüdrukuna’, pinilt ’koeralt’ > pinildäq ’koerata’
  
• I-tunnuselised mitmuse tüved arenenud erikujulisteks: taliõniq ’ taludeni’, kos’ogaq ’kosjadega’
  
• Mitmuse omastavas algselt kolmesilbilistes tüvedes ide-tunnus (hammidõ ’särkide’), ühesilbilistes –ije (kuljõ ’kuude’)
  
• Verbides tüvevaheldused: maadaq ’magada’, magahamma ’magama’, maka ’magan’, magasi ’magasin’
  
• Kindla kv oleviku ainsuse ja mitmuse 1 ja 2 pööre, vormid võivad kattuda (maq maka – miiq maka, saq makat – tiiq makat), 3.pöördes erinevused (ta makas – nimäq makassõq)
  
• Lihtminevik enamasti pöördelõppudeta, 2.pöördes kõrisulghäälik: maq loi – saq loiq, miiq loi – tiiq loiq
  
• Kaudne kv v-tunnuseline (makav ’magavat’, tullõv ’tulevat’), mõnikord ka –vat (tulõvat ’tulevat’)
  
• Tingiv kv nud-kesksõnaline: kas sa tennüq tuud ’kas sa teeksid seda’
  
• Tud-kesksõna ainsuse ja mitmuse eristamine: kiri om loet ’kiri on loetud’ – kiräq ommaq loeduq ’kirjad on loetud’
  

Setu

Üks Võru murrakutest, omaette murre või Võru murde murrakurühm? Setu ja Võru murde vaheline piir nõrgem kui Võru ja Tartu murde vahel. Võru ja Setu erinevad hääldusbaasi ja ka sõnavara poolest. Mõjutused vene murretest.
Õpik käsitleb seda kui võru murde murrakurühmana.
Setu murrakud
Põhjasetu: Mikitamäest ja Värskast kuni Saatse ja Petserini
Läänesetu: Meremäe vald + Luhamaa ümbrus
Idasetu: Saatse idaosa, Vilo vald
Häälduslikud erijooned

• Tugev venepärane palatalisatsioon: näk’k’ ’nägi’, kavval ’ ’kaval’
  
• Silbiharmoonia – palataliseeritud konsonantide järel vokaalid eespoolsemad: kar’ä ’karja’
  
• Helilised klusiilid : hõbõhõt ’hõbedat’
  
• Tagavokaalidega koos venepärane l : kolu , palotas ’põletab’
  
• Tugev h: külh ’küll’, pur’oh ’ purjus ’
  
• Teatud sagedased sõnad muutunud tagavokaalseteks: arq ’ära’, õt ’et’
  
• Järgsilbis o
  

Morfoloogia ja süntaks

• St-lõpuline saav kääne: umblõjast ’õmblejaks’
  
• Tagaeitus: naka_ai – naka_i ’ei hakka’, putu_us – putu_s ’ei puutunud’ (eitussõna on põhiverbi järel)
  

Lõunaeesti keelesaared

Leivu : Põhja-Lätis Gulbene ja Aluksne rajoonis , läänevõrulised jooned. Arvatakse, et siit on edasi levinud.
Lutsi : Kagu-Lätis Latgalis Ludza rajoonis, idavõrulised jooned.
Kraasna : Venemaal Pihkva oblastis Krasnogorodskoje piirkonnas, setupärased jooned. Keel kadunud umbes 20nda sajandi alguses. Kõige paremini aru saada, sest eripärasid kõige vähem
Leivu

• Mõjutused läti keelest
  
• Helilised klusiilid, sibilandid, afrikaadid: baaba ’eit, naine’, azundus ’ asundus ’, üdzi ’süsi’
  
• H-kadu: ummok ’hommik’
  
• Läti eesliited: pa/ laku ’lakkuda’
  
• Läti tõlkelaenud: puul’naist ’armuke’
  
• De-illatiiv: korstnadõ ’korstnasse’
  
• De-lised viisimäärsõnad
  
• N-inessiiv
  

Lutsi

• Latgali, vene ja valgevene mõjud
  
• Helilised klusiilid ja sibilandid: deed’ä ’taat, mees’, jezä ’isa’
  
• Tagavokaalsetes sõnades vene l: kala
  
• H säilinud: kabõhhõzõq ’ neiud ’
  
• S- või st- translatiiv: ilozas – ilozast ’ilusaks’
  
• Hn-, h- või n-illatiiv: poodihn-poodih-poodin ’poes’
  

Kraasna

• Arhailised sõnad: taidma ’oskama’, mõistuz ’mõistatus’
  
• Keskkõrged vokaalid kõrgenenud nasaalide, s-, h-ees_ ummaq ’(nad) on’
  
• Osastavad geminatsioon: sinnu ’sinu’
  
• B-tunnuseline keskvõrre: parõb ’parem’
  
• St-translatiiv: hummogust ’hommikuks’
  
• J sõnaalgulise i/e ees: jimä ’ema’, jezä ’isa’