Antiikkirjanduse eksamimaterjal koos (0)

Aoid – on kutseline laulik . Aoid laulab jumaliku sisenduse mõjul, ta pigem improviseerib, kui esitab juba valmis laule kindlakskujunenud tekstiga . To pole mitte üksnes laulik, vaid ka laulu looja. Eriti värvikalt kirjeldadakse pimeda aoidi Demodokose esinemist faiaakide juninga Alkinoose kojas pidulikul koosviibimisel.
Rapsood – rändlaulikud, kes esitasid neile tundmatu publiku ees enam-vähem fikseerunud tekste. Esimene rapsood jääb aega 6. saj e. m. a., Soloni ja türann Peisistratose aega, mil Ateenas hakati regulaarsel Homerose eeposeid ette kandma.
Heksameeter – daktüliline värss. Loojaks joonia aoidid . Kohustuslik eepilisele luulele. Daktülilises heksameetris on iga värsijala esimene silp pikk ja moodustab tõusu ( arsis ); languse (thesis) moodustavad kaks lühikest silpi või üks pikk. Nt Lucretiuse poeem „Asjade olemusest“.
Mis on „Homerose küsimus“ (volfaanid ja unitaarid)? 
Kirjelda eeposeid Ilias ja Odüsseia
Ilkar : See on Trooja linna teine nimi. Oletatavasti leidis eeposes kujutatud sõda aset 13. või 12.saj ema, aga põhjus oli ilmselt majanduslikku laadi . Tegevustik toimub piiramise 10. aastal ja kestab 49-50 päeva. Raamat algab tüliga Agamemnoni ja Achilleuse vahel. Eepose sisuks on üks episood , mis algab Achilleuse vihaga ja kangelase sõjast loobumisega ning lõpeb troojalaste kõige silmapaistvama kangelase Hektori matustega. Kõigest sellest räägitakse 15 700 värsis, mis on liigendatud 24 lauluks. Eepos loodud u. 8 saj. e. Kr Homerose poolt.
Odüssekas: Samuti vaid 40 päeva otseselt hõlmav sündmustik, aga annab 12 000 värsis ülevaate Ithaka kavala kuninga Odysseuse koduteest pärast Trooja sõda. Sündmustik algab tegevuse keskelt ning eelnevaist sündmustest räägib Odysseus hiljem ise. Eepos algab ülevaatega kreeka kangelaste käekäigust pärast Trooja vallutamist. Edasi keskendub lugu Odysseusele, kelle kodutee on kestnud juba 10 aastat. Rännumees jõuab nende päevade jooksul koju ning karistab oma kodu rüvetajaid ning nime pilkajaid. Eepos lõpeb Odysseuse ja tapetud kosilaste sugulaste leppimisega. Segipaisatud areng.
Homerose eeposte karakteristika
1.      Tegelased on väga eristuvad, silmapaistvate tunnustega. ( Achilleus – kartmatu, enesekindel , kerge solvuja, austatud; Agamemnon – veel ülbem, vähem austatud; Hektor – järjest tugevam/ Achilleuse vastand. Achilleus võitleb au ja kuulsuse nimel, Hektor on patrioot, kaitseb oma peret, tema naine on ehtne näide truust armastavast abikaasast.) Karakter on muutuv – tegelane areneb, tegelase proovilepanek.
2.      Tüüp – tegelase liik, kes on muutumatu.
3.      Arhailine eepos kasvab välja suulisest kirjandusest – esinevad mõttekordused.
4.      Retardatsioon – aeglustus. (Kui Achilleus saab teada, et ta hea sõber on tapetud (sündmustiku pööre), tuleb staatiline kirjeldus, mitte loo arenemine.)
5.      Epiteedid – täiendavad kaunistavad sõnad (välejalgne Achilleus). Alatine epiteet – tähine taevas ka päevasel ajal.
6.      Jumalate kujutamine – antropomorfsed (nagu inimesed): tujukad, hasartsed jne.
7.      Humaanne ellusuhtumine  (Achilleus muudab oma käitumist).
8.      Värsimõõt.
„ Laula nüüd, oh Jumalanna, Peleides Achilleuse vim│mast.“ spondeus
Heksameeter: kuus daktülit (daktül koosneb kolmest silbist – pikk, lühike, lühike – ᴗᴗ) ja viimane värsijalg on spondeus.
„Homerose küsimuse“ esimene rangelt teaduslik asetus kuulub Friedrich August Wolfile, kes avaldas 1795 „Sissejuhatuse Homerosele“. Väidab, et Homerose eeposed ei ole terviklikud. Arvab , et „Ilias“ ja „Odüsseia“ on üksikute laulude kogum. Need laulud säilisid rapsoodide mälus ja pandi kirja Peisistratose ajal. Leiab, et Homerose eeposed on rahvapoeetide kollektiivse loomingu tulemus. Pärast Wolfi teose ilmumist jagunesid „Homerose küsimuse“ uurijad kahte leeri: „wolflased“ ehk „analüütikud“, kes arvasid, et Homerose eeposte üksikud osad on eri laulikute koostatud, ja „unitaarlased“ (üks kindel unitaarlane oli Hegel ), „ühe“ Homerose kaitsjad . Wolflased arvavad , et eeposte üksikud osad on vasturääkivad ja omavahel sobimatud. Unitaarlased peavad Homerost ajalooliseks isikuks ja eeposeid terviklikuks.  Homerose küsimuse puhul arutletakse siiani, kas Homeros oli pime laulik, oskas ta üldse kirjutada jms.
 Kirjelda parodeerivat eepost „Batrachomyomachia“.
Herolilise poeemi otsene paroodia „ Konnade ja hiirte sõda“ (Batrahhomüomahhia“). Kuulub 5. sajandisse. Objekt on aristokraatlik heroika, selle olüposlikud jumalad ja eepline stiil. Sisu: konnade kuningas uputas kogemata tähtsa hiirepoja, puhkes sõda. Kasutatakse olümposlikku plaani, jumalate nõukogu. Lahingukirjelduses parodeeritakse „ Iliase “ kahevõitlusi. Sõjakas jumal Athena ei aita hiiri , kuid hiired võidavad ja isegi Zeusi piksenooled ei suuda konni aidata. Zeus saadab appi vähid ja hiired põgenevad ja saabub „ühepäevase sõja“ lõpp.
 Mis on küklilised eeposed?
Küklos ehk tsükkel. Ilias ja Odysseia kuulusid nn Trooja eepilisse tsüklisse e kyklos’esse, mille teemaks oli kreeka linnriikide sõda Trooja pärast. Ülejäänud kyklose eeposed  (mis pole säilinud, autoridki teadmata) jutustasid Trooja sõja põhjustest ja eelloost kui ka Trooja piiramisest, vallutamisest ja kreeka kangelaste kojujõudmistest.
Küklilised eeposed luuakse Homerose eeposte ainestiku ja Teeba linna legendidest. Autorid pole teada ja eeposed pole säilinud. Säilinud on märkmed nendest eepostest. Küklos (ring). Eeposed keerlevad kahe keskme ümber (Trooja, Teeba). Antiikaja teadlased püüdsid kindlaks määrata nende poeemide sisu ajalise järgnevuse ja jaotada neid selle keskuse järgi, mille ümber koondub poeemide tegevus. Iga selline rühm moodustas suletud ringi ehk küklose.
Trooja küklos:
„Küpria“ – Trooja sõja eellugu ja sõja käik „Iliase“ alguseni .
„Etiooplased“ – sündmused, mis järgnevad Hektori surmale (pärast „Iliase“ lõppu). Kui Hektorit enam pole, on troojalastel abi vaja, kutsutakse amatsoonid , kelle pealiku Achilleus tapab , tulevad appi Etiooplased, kelle väepealiku Achilleus samuti tapab. Paris tapab Achilleuse Apolloni abiga.
„Väike Ilias“ – Achilleuse matused.
„Ilioni hävitamine“ – Trooja hobune.
„Tagasipöördumised“ – koondpealkiri mitmele väiksele eeposele, kus Kreeka kangelased jõuavad koju ( Menelaos , Helena, Odysseud).
„Telegonia“ – Odysseuse ja nõid Kirke pojast (Telegon), tapab Odysseuse teadmata, kes ta on.
Teeba küklos:
„Oidipodeia“ – „Kuningas Oidipuse“ eellugu.
„Thebais“ – Oidipuse laste lood, kes jäävad linna võimu jagama . Kaks venda võitlevad omavahel, Polymeikes sureb . Sealt saab ainet Sophoklese „ Antigone “ (Polymeidese õde). Seotud ka Aischylose „ Seitse Teeba vastu“. 5. saj näitekirjanikud ammutavad eepostest ainest.
„Epigoonid“ – Teeba linna hävimislugu. Polymeikese pojad tulevad kättemaksuga.
See, et need on 7. – 6. saj eKr, on ka kirjanduslooline kokkulepe. Pole teada, kas Homerose eeposed tulid varem või hiljem.
  Tutvusta Hesiodose eeposeid „ Theogonia “ ja „Tööd ja päevad“.
Kreeka mandri vanim meile tuntud luuletaja. Tema olulisim ülesanne – kõneleda tõtt! Homerost ja Hesiodost võrreldi juba antiikajal . Üldiselt jäi tuntuse osas Homerosele alla. Tervikuna on meieni jõudnud 2 Hesiodose eepost: „Teogoonia“ (jumalate põlvnemisest jutustav eepiline kataloog , mis on oluline allikas varastest kreeka müütidest) ja „Tööd ja päevad“ (õpetab põllumehi ehk siis eluolu, tuleb loobuda ahnitsemisest ja elada ausalt -töökalt).  
Eleegia – Eleegiaks nim Väike-Aasias itku, nutulaulu. Esitati flöödi saatel. Vana-joonia kirjanduslik eleegia on õpetliku sisuga lüüriline luuletus . Neid lauldi pidudel. Eriline on tema värsiehitus – heksameeter vaheldub pentameetriga.
Eleegiline distihhon – e salm e eleegiline kaksikvärss.  Eleegiline värsivorm (heksameeter ja sellega sarnanev pentameeter) lähendas eleegiat eeposele.
Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, kuuludes žanriliselt antiiklüürika alla. Nimetus on tulnud kahesilbilise värsijala jambi kasutamisest, kus esimene silp on lühike ja teine pikk. Rajajaks peetakse Archilochost. Hiljem arenes sellest välja epigramm ehk teatud tüüpi pilkeluuletus.
Monoodiline meelika – soolohäälne laul v luuletus. Temaatika mitmekesine, sh poliitilised, sõja-, armu- ja veinilaulud. Viljeleti Lesbose saarel. Peam viljelejad: Alkaios , Anakreon, Sappho . Sarnaneb tänapäeva lüürikale.
Koorimeelika – kultusliku ja rituaalse iseloomuga , mistõttu on esitlusviisilt arhailisem kui monoodiline meelika v eleegia. Traditsiooniline rituaalne koor laulab ja ka tantsib. Koorimeelikal on väga palju alaliike , millest tähtsaimal kohal olid hümnid. Ülemaaliste võitjate auks lauldi epiniikione ning nendest kahest alaliigist, hümnist ja epiniikionist on hiljem välja kujunenud nüüdisaegne tuntud luulevorm ood.
Archilochos – vana-joonia lüürika väljapaistvaim esindaja. Tema luule peasisuks on isiklikud elamused . Ühtki täielikku luuletust säilinud pole. Sõjaelu kirjeldustele pühendatud eleegiates palju eepilisi vormeleid ja väljendeid: asetab end Homerose kangelaste olukorda, mis tekitab vähe iroonilise varjundi. Arch on kirjandusliku jambi rajaja. Ta on värsivormi meister. Kasutab satiirilist valmi, isiklikku mõnitust ja needuseid. Ka enda suhtes terav. Üks kuulsamaid eleegikuid ja jambograafia rajaja. Palgasõdur, vallaslaps (orja ja üliku laps), seikleja , vajab adrenaliini (sõjad). Tekstid väga subjektiivsed, ei huvita kollektiivne eetika , huvitab enda elu. Kirjeldab ausalt ja siiralt oma tunnetest (keset sõda hakkas hirm ja jooksis ära) ega karda , et tehakse pilkealuseks. Argine, igapäevane, maiste nõrkustega kangelane – heeroste ajastu antipood. (Üksikisik esiplaanil .)
 
Solon – Ateena seaduseandja, kelle jaoks olid luuletused kodanike mõjutamise vahend. Ta loomingus ülekaalus poliitilised ja kombeõpetuslikud teemad, millel usulis-kõlbeline iseloom. Toon on rahulik-manitsev. Leiab, et ebaõiglasel teel saadud rikkus viib hukatusse. Ülistab ka armu, veini, muusasid . Ei ole pessimistlik.  Hellenismi maailmavaate ideaalne esindaja.
Anakreon – looming on 6 saj II pool. Teemadeks pea eranditult viin ja armastus pilkavas, teravmeelses laadis. Luuletused väiksed. Lihtne ja originaalne pilt lõpeb ootamatult. Luule omadused: elav, selge, lihtne.
Pindaros – Piduliku koorilüürika klassik. (u 518-442 ema). Kreeka aristokraatia viimane ja silmapaistvaim laulik. Loomingus esitatud mitmed koorilüürika liigid, nt epiniikion (selle absoluutne meister), hümnid, leinalaulud jm. Neid telliti, ta sai tasu. Veendunud jumalate kõikvõimsuses ja täielikkuses. Liialdamine halb, mõõdukus hea. Delfi usund mõjutas tema loomingut. Tema jaoks tähtis „vooruse“ ideaal. Tema stiil pidulik, pompoosne. Iga sõna täiemahuline, üleliigset ei esine. Oli ühiskonna moraalne tugipost , tema tekstidest otsitakse õpetussõnu suurtele rahvamassidele. Õnneliku elu valem (ärritav): oleme õnnelikud kui oleme rikkad ja käitume vooruslikult. Ja tema arust ongi nii, et rikkale ja vooruslikule inimesele annab tasu luuletaja – kirjutab temast laulu ja see inimene saavutab sellega surematuse. „Sind kerged võidud eal ärgu paelugu.“ Palju sportlaste ülistuslaule. Eetika + atleetika = kindlad moraalsed eerilised printsiibid + hea füüsiline vorm ← omadused, mis peavad inimeses olema kõrgelt arendatud. Keskendub ülistuslaulus võitja suguvõsa kirjeldusele, mitte võidumomendile, sest valikud , mida meie ja me esivanemad teeme, viivad selle võiduni; võit pole võitja isiklik asi vaid jumalate antud.
 Sappho – U 630 a ema sündis Lesbose saarel. Luule peateema : naiskultused nende pidustustega, pulmad , sõbrannandus, armukadedus , lahusolek jms. Luuletuste taust on alati „ilus“ (kevad, lilled, lõhn), toon on nukker, teemadeks ilu ja arm. Tähtsal kohal pulmalaulud .  Vanim säilinud luuletus on „ Palve Aphroditele“.
Alkaios – Lesboslane (6 saj). Oli aristokraat , kelle loomingus palju sisesõja motiive . Ülistab relvi . Tal puudub kindlus homses päevas. „Kus on viin, seal on ka tõde“, kuulutab ta. Viin on ravimiks kõige puhul. Ülistas ka armastust. Kirjutas luuletusi Sappho auks. Silmaring üsna piiratud ja oma kaasaegsetest jääb arengu poolest maha. Tema luule musikaalne , paistab silma värsimõõtude ja stroofi ehtusviiside rikkuse poolest.
 Alkaiose stroof – koosneb kahest 11-, ühest 9- ja ühest 10-silbilist värsist.
Sappho stroof – koosneb kolmest Sappho üksteistsilbikust (Sappho väikesed värsid) ja neile järgnevast adoneusest: (See näib mulle võrdne taevasega, / taevasistki kõrgem – kui öelda võib nii –, / kes su vastas istudes lakkamatult / kuuleb ja näeb sind ).
Atika tragöödia
5. saj eKr – majanduslikult ja sõjaliselt kerkis esile Ateena, Kreekat oli korduvalt rünnanud Pärsia armee , kuid tulutult, saabus Kreeka majandus-kultuuriline õitseng. Selle ajajärgu põhjal tunnemegi antiikkultuuri suuremaid nimesid (filosoofe, proosaautoreid). AT kajastas oma elgsel kujul Dionysose usundi kannatlikku külge selle kõlbelises ümbermõtestuses.
Teatritekst kasvab välja koorilüürikast. 6.-5. saj piirimail Thespis lisab koorile esilaulja, kes on kooriga dialoogis. Koor on staatiline, esilaulja dünaamiline – käib ära, esitab erinevaid rolle, deklameerib, mitte ei laula. Koor võttis