Antiikkirjanduse eksamimaterjal koos (0)

Aoid – on kutseline laulik . Aoid laulab jumaliku sisenduse mõjul, ta pigem improviseerib, kui esitab juba valmis laule kindlakskujunenud tekstiga . To pole mitte üksnes laulik, vaid ka laulu looja. Eriti värvikalt kirjeldadakse pimeda aoidi Demodokose esinemist faiaakide juninga Alkinoose kojas pidulikul koosviibimisel.
Rapsood – rändlaulikud, kes esitasid neile tundmatu publiku ees enam-vähem fikseerunud tekste. Esimene rapsood jääb aega 6. saj e. m. a., Soloni ja türann Peisistratose aega, mil Ateenas hakati regulaarsel Homerose eeposeid ette kandma.
Heksameeter – daktüliline värss. Loojaks joonia aoidid . Kohustuslik eepilisele luulele. Daktülilises heksameetris on iga värsijala esimene silp pikk ja moodustab tõusu ( arsis ); languse (thesis) moodustavad kaks lühikest silpi või üks pikk. Nt Lucretiuse poeem „Asjade olemusest“.
Mis on „Homerose küsimus“ (volfaanid ja unitaarid)? 
Kirjelda eeposeid Ilias ja Odüsseia
Ilkar : See on Trooja linna teine nimi. Oletatavasti leidis eeposes kujutatud sõda aset 13. või 12.saj ema, aga põhjus oli ilmselt majanduslikku laadi . Tegevustik toimub piiramise 10. aastal ja kestab 49-50 päeva. Raamat algab tüliga Agamemnoni ja Achilleuse vahel. Eepose sisuks on üks episood , mis algab Achilleuse vihaga ja kangelase sõjast loobumisega ning lõpeb troojalaste kõige silmapaistvama kangelase Hektori matustega. Kõigest sellest räägitakse 15 700 värsis, mis on liigendatud 24 lauluks. Eepos loodud u. 8 saj. e. Kr Homerose poolt.
Odüssekas: Samuti vaid 40 päeva otseselt hõlmav sündmustik, aga annab 12 000 värsis ülevaate Ithaka kavala kuninga Odysseuse koduteest pärast Trooja sõda. Sündmustik algab tegevuse keskelt ning eelnevaist sündmustest räägib Odysseus hiljem ise. Eepos algab ülevaatega kreeka kangelaste käekäigust pärast Trooja vallutamist. Edasi keskendub lugu Odysseusele, kelle kodutee on kestnud juba 10 aastat. Rännumees jõuab nende päevade jooksul koju ning karistab oma kodu rüvetajaid ning nime pilkajaid. Eepos lõpeb Odysseuse ja tapetud kosilaste sugulaste leppimisega. Segipaisatud areng.
Homerose eeposte karakteristika
1.      Tegelased on väga eristuvad, silmapaistvate tunnustega. ( Achilleus – kartmatu, enesekindel , kerge solvuja, austatud; Agamemnon – veel ülbem, vähem austatud; Hektor – järjest tugevam/ Achilleuse vastand. Achilleus võitleb au ja kuulsuse nimel, Hektor on patrioot, kaitseb oma peret, tema naine on ehtne näide truust armastavast abikaasast.) Karakter on muutuv – tegelane areneb, tegelase proovilepanek.
2.      Tüüp – tegelase liik, kes on muutumatu.
3.      Arhailine eepos kasvab välja suulisest kirjandusest – esinevad mõttekordused.
4.      Retardatsioon – aeglustus. (Kui Achilleus saab teada, et ta hea sõber on tapetud (sündmustiku pööre), tuleb staatiline kirjeldus, mitte loo arenemine.)
5.      Epiteedid – täiendavad kaunistavad sõnad (välejalgne Achilleus). Alatine epiteet – tähine taevas ka päevasel ajal.
6.      Jumalate kujutamine – antropomorfsed (nagu inimesed): tujukad, hasartsed jne.
7.      Humaanne ellusuhtumine  (Achilleus muudab oma käitumist).
8.      Värsimõõt.
„ Laula nüüd, oh Jumalanna, Peleides Achilleuse vim│mast.“ spondeus
Heksameeter: kuus daktülit (daktül koosneb kolmest silbist – pikk, lühike, lühike – ᴗᴗ) ja viimane värsijalg on spondeus.
„Homerose küsimuse“ esimene rangelt teaduslik asetus kuulub Friedrich August Wolfile, kes avaldas 1795 „Sissejuhatuse Homerosele“. Väidab, et Homerose eeposed ei ole terviklikud. Arvab , et „Ilias“ ja „Odüsseia“ on üksikute laulude kogum. Need laulud säilisid rapsoodide mälus ja pandi kirja Peisistratose ajal. Leiab, et Homerose eeposed on rahvapoeetide kollektiivse loomingu tulemus. Pärast Wolfi teose ilmumist jagunesid „Homerose küsimuse“ uurijad kahte leeri: „wolflased“ ehk „analüütikud“, kes arvasid, et Homerose eeposte üksikud osad on eri laulikute koostatud, ja „unitaarlased“ (üks kindel unitaarlane oli Hegel ), „ühe“ Homerose kaitsjad . Wolflased arvavad , et eeposte üksikud osad on vasturääkivad ja omavahel sobimatud. Unitaarlased peavad Homerost ajalooliseks isikuks ja eeposeid terviklikuks.  Homerose küsimuse puhul arutletakse siiani, kas Homeros oli pime laulik, oskas ta üldse kirjutada jms.
 Kirjelda parodeerivat eepost „Batrachomyomachia“.
Herolilise poeemi otsene paroodia „ Konnade ja hiirte sõda“ (Batrahhomüomahhia“). Kuulub 5. sajandisse. Objekt on aristokraatlik heroika, selle olüposlikud jumalad ja eepline stiil. Sisu: konnade kuningas uputas kogemata tähtsa hiirepoja, puhkes sõda. Kasutatakse olümposlikku plaani, jumalate nõukogu. Lahingukirjelduses parodeeritakse „ Iliase “ kahevõitlusi. Sõjakas jumal Athena ei aita hiiri , kuid hiired võidavad ja isegi Zeusi piksenooled ei suuda konni aidata. Zeus saadab appi vähid ja hiired põgenevad ja saabub „ühepäevase sõja“ lõpp.
 Mis on küklilised eeposed?
Küklos ehk tsükkel. Ilias ja Odysseia kuulusid nn Trooja eepilisse tsüklisse e kyklos’esse, mille teemaks oli kreeka linnriikide sõda Trooja pärast. Ülejäänud kyklose eeposed  (mis pole säilinud, autoridki teadmata) jutustasid Trooja sõja põhjustest ja eelloost kui ka Trooja piiramisest, vallutamisest ja kreeka kangelaste kojujõudmistest.
Küklilised eeposed luuakse Homerose eeposte ainestiku ja Teeba linna legendidest. Autorid pole teada ja eeposed pole säilinud. Säilinud on märkmed nendest eepostest. Küklos (ring). Eeposed keerlevad kahe keskme ümber (Trooja, Teeba). Antiikaja teadlased püüdsid kindlaks määrata nende poeemide sisu ajalise järgnevuse ja jaotada neid selle keskuse järgi, mille ümber koondub poeemide tegevus. Iga selline rühm moodustas suletud ringi ehk küklose.
Trooja küklos:
„Küpria“ – Trooja sõja eellugu ja sõja käik „Iliase“ alguseni .
„Etiooplased“ – sündmused, mis järgnevad Hektori surmale (pärast „Iliase“ lõppu). Kui Hektorit enam pole, on troojalastel abi vaja, kutsutakse amatsoonid , kelle pealiku Achilleus tapab , tulevad appi Etiooplased, kelle väepealiku Achilleus samuti tapab. Paris tapab Achilleuse Apolloni abiga.
„Väike Ilias“ – Achilleuse matused.
„Ilioni hävitamine“ – Trooja hobune.
„Tagasipöördumised“ – koondpealkiri mitmele väiksele eeposele, kus Kreeka kangelased jõuavad koju ( Menelaos , Helena, Odysseud).
„Telegonia“ – Odysseuse ja nõid Kirke pojast (Telegon), tapab Odysseuse teadmata, kes ta on.
Teeba küklos:
„Oidipodeia“ – „Kuningas Oidipuse“ eellugu.
„Thebais“ – Oidipuse laste lood, kes jäävad linna võimu jagama . Kaks venda võitlevad omavahel, Polymeikes sureb . Sealt saab ainet Sophoklese „ Antigone “ (Polymeidese õde). Seotud ka Aischylose „ Seitse Teeba vastu“. 5. saj näitekirjanikud ammutavad eepostest ainest.
„Epigoonid“ – Teeba linna hävimislugu. Polymeikese pojad tulevad kättemaksuga.
See, et need on 7. – 6. saj eKr, on ka kirjanduslooline kokkulepe. Pole teada, kas Homerose eeposed tulid varem või hiljem.
  Tutvusta Hesiodose eeposeid „ Theogonia “ ja „Tööd ja päevad“.
Kreeka mandri vanim meile tuntud luuletaja. Tema olulisim ülesanne – kõneleda tõtt! Homerost ja Hesiodost võrreldi juba antiikajal . Üldiselt jäi tuntuse osas Homerosele alla. Tervikuna on meieni jõudnud 2 Hesiodose eepost: „Teogoonia“ (jumalate põlvnemisest jutustav eepiline kataloog , mis on oluline allikas varastest kreeka müütidest) ja „Tööd ja päevad“ (õpetab põllumehi ehk siis eluolu, tuleb loobuda ahnitsemisest ja elada ausalt -töökalt).  
Eleegia – Eleegiaks nim Väike-Aasias itku, nutulaulu. Esitati flöödi saatel. Vana-joonia kirjanduslik eleegia on õpetliku sisuga lüüriline luuletus . Neid lauldi pidudel. Eriline on tema värsiehitus – heksameeter vaheldub pentameetriga.
Eleegiline distihhon – e salm e eleegiline kaksikvärss.  Eleegiline värsivorm (heksameeter ja sellega sarnanev pentameeter) lähendas eleegiat eeposele.
Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, kuuludes žanriliselt antiiklüürika alla. Nimetus on tulnud kahesilbilise värsijala jambi kasutamisest, kus esimene silp on lühike ja teine pikk. Rajajaks peetakse Archilochost. Hiljem arenes sellest välja epigramm ehk teatud tüüpi pilkeluuletus.
Monoodiline meelika – soolohäälne laul v luuletus. Temaatika mitmekesine, sh poliitilised, sõja-, armu- ja veinilaulud. Viljeleti Lesbose saarel. Peam viljelejad: Alkaios , Anakreon, Sappho . Sarnaneb tänapäeva lüürikale.
Koorimeelika – kultusliku ja rituaalse iseloomuga , mistõttu on esitlusviisilt arhailisem kui monoodiline meelika v eleegia. Traditsiooniline rituaalne koor laulab ja ka tantsib. Koorimeelikal on väga palju alaliike , millest tähtsaimal kohal olid hümnid. Ülemaaliste võitjate auks lauldi epiniikione ning nendest kahest alaliigist, hümnist ja epiniikionist on hiljem välja kujunenud nüüdisaegne tuntud luulevorm ood.
Archilochos – vana-joonia lüürika väljapaistvaim esindaja. Tema luule peasisuks on isiklikud elamused . Ühtki täielikku luuletust säilinud pole. Sõjaelu kirjeldustele pühendatud eleegiates palju eepilisi vormeleid ja väljendeid: asetab end Homerose kangelaste olukorda, mis tekitab vähe iroonilise varjundi. Arch on kirjandusliku jambi rajaja. Ta on värsivormi meister. Kasutab satiirilist valmi, isiklikku mõnitust ja needuseid. Ka enda suhtes terav. Üks kuulsamaid eleegikuid ja jambograafia rajaja. Palgasõdur, vallaslaps (orja ja üliku laps), seikleja , vajab adrenaliini (sõjad). Tekstid väga subjektiivsed, ei huvita kollektiivne eetika , huvitab enda elu. Kirjeldab ausalt ja siiralt oma tunnetest (keset sõda hakkas hirm ja jooksis ära) ega karda , et tehakse pilkealuseks. Argine, igapäevane, maiste nõrkustega kangelane – heeroste ajastu antipood. (Üksikisik esiplaanil .)
 
Solon – Ateena seaduseandja, kelle jaoks olid luuletused kodanike mõjutamise vahend. Ta loomingus ülekaalus poliitilised ja kombeõpetuslikud teemad, millel usulis-kõlbeline iseloom. Toon on rahulik-manitsev. Leiab, et ebaõiglasel teel saadud rikkus viib hukatusse. Ülistab ka armu, veini, muusasid . Ei ole pessimistlik.  Hellenismi maailmavaate ideaalne esindaja.
Anakreon – looming on 6 saj II pool. Teemadeks pea eranditult viin ja armastus pilkavas, teravmeelses laadis. Luuletused väiksed. Lihtne ja originaalne pilt lõpeb ootamatult. Luule omadused: elav, selge, lihtne.
Pindaros – Piduliku koorilüürika klassik. (u 518-442 ema). Kreeka aristokraatia viimane ja silmapaistvaim laulik. Loomingus esitatud mitmed koorilüürika liigid, nt epiniikion (selle absoluutne meister), hümnid, leinalaulud jm. Neid telliti, ta sai tasu. Veendunud jumalate kõikvõimsuses ja täielikkuses. Liialdamine halb, mõõdukus hea. Delfi usund mõjutas tema loomingut. Tema jaoks tähtis „vooruse“ ideaal. Tema stiil pidulik, pompoosne. Iga sõna täiemahuline, üleliigset ei esine. Oli ühiskonna moraalne tugipost , tema tekstidest otsitakse õpetussõnu suurtele rahvamassidele. Õnneliku elu valem (ärritav): oleme õnnelikud kui oleme rikkad ja käitume vooruslikult. Ja tema arust ongi nii, et rikkale ja vooruslikule inimesele annab tasu luuletaja – kirjutab temast laulu ja see inimene saavutab sellega surematuse. „Sind kerged võidud eal ärgu paelugu.“ Palju sportlaste ülistuslaule. Eetika + atleetika = kindlad moraalsed eerilised printsiibid + hea füüsiline vorm ← omadused, mis peavad inimeses olema kõrgelt arendatud. Keskendub ülistuslaulus võitja suguvõsa kirjeldusele, mitte võidumomendile, sest valikud , mida meie ja me esivanemad teeme, viivad selle võiduni; võit pole võitja isiklik asi vaid jumalate antud.
 Sappho – U 630 a ema sündis Lesbose saarel. Luule peateema : naiskultused nende pidustustega, pulmad , sõbrannandus, armukadedus , lahusolek jms. Luuletuste taust on alati „ilus“ (kevad, lilled, lõhn), toon on nukker, teemadeks ilu ja arm. Tähtsal kohal pulmalaulud .  Vanim säilinud luuletus on „ Palve Aphroditele“.
Alkaios – Lesboslane (6 saj). Oli aristokraat , kelle loomingus palju sisesõja motiive . Ülistab relvi . Tal puudub kindlus homses päevas. „Kus on viin, seal on ka tõde“, kuulutab ta. Viin on ravimiks kõige puhul. Ülistas ka armastust. Kirjutas luuletusi Sappho auks. Silmaring üsna piiratud ja oma kaasaegsetest jääb arengu poolest maha. Tema luule musikaalne , paistab silma värsimõõtude ja stroofi ehtusviiside rikkuse poolest.
 Alkaiose stroof – koosneb kahest 11-, ühest 9- ja ühest 10-silbilist värsist.
Sappho stroof – koosneb kolmest Sappho üksteistsilbikust (Sappho väikesed värsid) ja neile järgnevast adoneusest: (See näib mulle võrdne taevasega, / taevasistki kõrgem – kui öelda võib nii –, / kes su vastas istudes lakkamatult / kuuleb ja näeb sind ).
Atika tragöödia
5. saj eKr – majanduslikult ja sõjaliselt kerkis esile Ateena, Kreekat oli korduvalt rünnanud Pärsia armee , kuid tulutult, saabus Kreeka majandus-kultuuriline õitseng. Selle ajajärgu põhjal tunnemegi antiikkultuuri suuremaid nimesid (filosoofe, proosaautoreid). AT kajastas oma elgsel kujul Dionysose usundi kannatlikku külge selle kõlbelises ümbermõtestuses.
Teatritekst kasvab välja koorilüürikast. 6.-5. saj piirimail Thespis lisab koorile esilaulja, kes on kooriga dialoogis. Koor on staatiline, esilaulja dünaamiline – käib ära, esitab erinevaid rolle, deklameerib, mitte ei laula. Koor võttis osa mängust, kujutades isikute rühma, kes oli asetatud suzeelisse seosesse näitleja kujutatavate isikutega.On algeline teater. Nim antiiktragöödia varajaseks ajajärguks. 5. saj peeti Ateenas 2x aastas suuri pidustusi, kevadel on need eriti rõõmu- ja rahvarohked – peetakse dionüüsiaid ( Dionysuse auks). Üheks pidustuste osaks on näidendid, korraldatakse võistlusi – valitakse 3 näitekirjanikku, kes esitavad võistlusele 3 tragöödiat ja 1 draama , žürii valib võitja. Autor paneb teksti ka lavale ja algselt esitas koos näitlejatega. Näitleja/lavastaja saab raha (kõik), võitmine on au ja kuulsuse küsimus. Tragöödia oli nii sisult kui ideestikult uus zanr , mis käsitles inimliku käitumise probleeme mütoloogiliste kangelaste saatuste põhjal.
Teatri sünd on lähemalt seotud dionüüsiaga.
tragos( soku -) + ode(laul) – tragöödia
Üks seletus – võitjale kingiti sokk . Aristoteles annab parema vastuse: tragöödia kasvas välja saatürdraamast, mis pole kurb, vaid meelelahutuslik lugu, mida esitavad maske kandvad näitlejad, kõige tuntum soku mask .
Antiikteatri osad: orchestra (ringikujuline lava), skene (lava taga asuv ehitis), theatron (publiku istekohad). Skene – kr telk, näitlejatele kostüümide vahetamiseks. Orchestra – kr tantsima. Theatron – kr vaatama. Skene ees asuv kast – proskeenion – sambad.
Teatri sünni teooriad
Vana-Kreeka teater. Dionüüsiad kestsid 6 päeva, viimased 3 päeval toimusid draamaetendused. Tragöödiaid lavastati alates aastast 534; 480. aastail lisandusid neile komöödiad. Etendused toimusid võistluse korras ning võistlustele lubati 3 autorit uute näidenditega. Igaüks esitas kolm tragöödiat ( triloogia ) ja ühe saatürdraama, mis kokku moodustasid tetraloogia . Autor oli lisaks tekstile ka muusikalise ja tantsulise osa looja, näitejuht ja, eriti varasematel aegadel , ka näitleja. Lavastuse kulud kandis mõni rikas kodanik. Võistlus toimus kolme autori, kolme koreegi ja kolme protagonisti (esimese näitleja) vahel. Paremuse üle otsustas 10-liikmeline žürii. Kõik osalejad said auhindu.
Teatri põhilisteks osadeks olid orkestra , pealtvaatajate kohad  ja skeene (telk). Orkestra oli väike väljak Dionysose altariga keskel ja kahe külgmise sisskäiguga. Skeene oli algselt näitlejate ümberriietumiseks mõeldud ruum. Hiljem sai see dekoratsiooniks.
Osalised esinesid maskides, mis markeeris kujutatava Isiku soo, vanuse, ühiskondliku positsiooni, kõlbelised omadused, hingelise seisundi. Riietus sõltus vastavalt draama žanrist: tragöödias oli see pikk ja pidulik,  komöödias ja saatürdraamas veider ja kohmakas . Kõiki osi mängisid mehed. Näitleja amet oli au sees, näiteks vabastati maksudest.
Koor koosnes tragöödias alguses 12, Sophoklese ajast alates 15 lauljast ja kujutas tavaliselt selle maakoha elanikke, kus tegevus toimus. Komöödias oli 24 lauljat ja nad võisid kujutada peale inimeste ka loomi  ning isegi fantastilisi olendeid   (pilvi, linde jt). 4.saj kahanes koori osatähtsus sedavõrd, et kohati koori polnudki.
Vana-kreeka teater
Tragöödia klassikalisel kujul on kindel ülesehitus: proloog – etendus juhatatakse sisse (viidatakse müüdile/sündmusele; mida nägema hakkame). Parodos – (sisenemine) koori saabumine lavale (1 pool ühelt, teine teiselt poolt), jääb proskeenioni juurde. Epeisodianid – näitlejate dialoogid . Stasimonid – vahelaulud, koor sekkub ja kommenteerib tegevust (näitlejate mõtted, tuletab meelde tarkusi, hoiatab ). Eksodos – väljumine, loo lõpp.
Koor koosneb 12 inimesest, hiljem 15st. Koor esindab enamasti inimesi, kes elavad paigas, kus tegevus toimub, kuid võib olla ka metafüüsilisem (ebamaised olendid, loomad-linnud (kasutab Aristophanes)).
Tragöödia näitlejad pidid kandma pikki hõlste, jalas olid koturnid, mask – jaotab ära näitlejad kindlate tüüpide järgi, asendab näoilmeid. Näitlejad tohtisid olla aind vabad meeskodanikud. Kui kevadpidustuste ajal ei saanud vaesemad kodanikud teatrisse minna, toetas neid Ateena valitsus.
Lavatehnika. Mechane (kr) – tõstukilaadne mehhanism , kasut eelkõige jumalate kujutamiseks ( deus ex machina tuli sealt). Kasutati ka ratastel veerevat platvormi – sai veeretada näitlejaid skene tagant nähtavale.
Aischylos (525-456) – 5. saj. Traagik , triloogia “Oresteia”. 1.osa Agamennon. 2.osa Hoefoorid. 3.osa Eumeniidid. Usub jumalike jõudude reaalsusesse ja nende osasse inimese elus. Tegutses Ateena riigi kujunemisperioodi ja Kreeka-Pärsia sõdade järgne poeet , on antiiktragöödia rajaja selle kindlakskujunenud laadis. Tõeline tragöödia isa. Kirj veel “Aheldatud Prometheus”, “Vabastav Prometheus”. Kasutab originaalseid kujundeid ja metafoore. “Seitse Teeba vastu”, selles on dialoogide osa suurem kui koori osa. Näitlejad tähtsad, mis on ennekuulmatu. A-l saavad jumalad uue riigikorra õiguslike aluste kaitsjaiks ja sellega seoses tõstab ta esile inimese isikliku vastutuse ta vabalt valitud käitumise eest. Mitme kaasaja filosoofi eeskujul loob ta jumaluse üldistatud idee, mille jaoks ta säilitab Zeusi nime. Vahekord jumaluse mõju ja inimeste teadliku käitumise vahel, selle mõju teede ja eesmärkide mõte, küsimus selle õiglusest, tõe lõplikust võidust – need ongi A põhilised probleemid, mida ta käsitleb inimsaatuste ja inimkannatuste kujutamise varal .
Sophokles (496-406) – 5. saj. Dramaturg . Traditsioonilise elulaadi pooldaja. Suhtus eitavalt uutesse poliitilistesse ja ideelistesse vooludesse. Tema tegelased tegutsevad enamasti iseseisvalt ja määravad oma käitumise teiste inimeste suhtes. S huvitab indiviid, mitte perekond. Tragöödia “Antigone”, süzee kuulub Teeba küklosesse ja otseseks jätkuks muistendile, mida Aischylos käsitles tragöödias “Seitse Teeba vastu”. Inimese ülevust, ta vaimsete ja kõlbeliste jõudude küllust, kujutab S ühtlasi ta jõuetust, inimlike võimete piiratust. Suurima väljendusrikkuse leiab see tragöödias “Kuningas Oidipus ”. “Oidipus Kolonoses”, seal püüab S pehmendada inimsaatuse sünget pilti, mis maalitud “K. O”. tema teostes on kõik tragöödiaelemendid tasakaalus.
Eurepides (480-406) – skeptilise loomusega. Keelekasutus muutub kõnekeele sarnaseks. Koori tähtsus väheneb. Huviobjekt on naistegelane. Ta ülistab Ateena demokraatiat kui vabaduse ja võrdsuse etaloni, mõistes hukks türannia ja oligarhia . Riigi päästja on tema silmis kesklassist. “Troojalannad” - terav protest sõja vastu. Lõpetab herolise kreeklaste kujutamise. Näitab orjade rasket elu. “ Medeia ” terve pere saab surma. Mutt tapab kõik ära.
Ayschylose, Sophoklese ja Eurepidese erinev suhtumine jumalatesse
Eurepidese teostes väljenduvad kirjaniku vaated usundile ja mütoloogiale. Kui A ja S püüdlesid mütol lugudest eemaldada või pehmendada tooreid, eemaletõukavaid jooni, toob E need eriti esile. Oraakleisse ja ennustustesse suhtub skeptiliselt. Kujutades traditsioonililisi jumalaid, kriipsutab poeet alla nende madalaid kirgi, isemeelsust, omavoli, julmust inimeste suhtes. Sophokles jumalaid eriti lavale ei too. Aischylos usub jumalike jõudude reaalsusesse ja nende osasse inimese elus. A-l saavad jumalad uue riigikorra õiguslike aluste kaitsjaiks ja sellega seoses tõstab ta esile inimese isikliku vastutuse ta vabalt valitud käitumise eest. Mitme kaasaja filosoofi eeskujul loob ta jumaluse üldistatud idee, mille jaoks ta säilitab Zeusi nime. Vahekord jumaluse mõju ja inimeste teadliku käitumise vahel, selle mõju teede ja eesmärkide mõte, küsimus selle õiglusest, tõe lõplikust võidust – need ongi A põhilised probleemid, mida ta käsitleb inimsaatuste ja inimkannatuste kujutamise varal.
Atika komöödia, vana-kreeka komöödia ja teke
Komöödiavõistlusi hakati korraldama suurtel dionüüsustel u 488-486. aristoteles väidab, et komöödia sai alguse Dionysuse auks korraldatavaid rongkäikudest ettekantavaist rituaalseist “falloselauludest”, mida lauldi mõnedes kogukondades veel Aristotelese eluajal. Komöödia on tõlkes koomose laul. Koomoseks nim nokastanud meeste jõuku, kes pärast olengut liiklus rongkäigus, tänaval, lauldes pilke-, kiidu -, mõnikord ka armulaule.Tekib mõnevõrra hiljem kui tragöödia, u 5. saj eKr keskpaigas. Rohkem sõnavabadust. Kuidas karistada kurjategijaid? Laulda nende akende all pilkelaule. Komöödia näitleja – groteskne, võimalikult paks, tema juures ei tohi olla midagi väärikat/pidulikku/ülimat, nahast valmistatud kunstfallosega (Dionysose sümbol). Algus-proloog – märgivad näitlejad jantlikul kujul teema, mida arendatakse agoonis. Agoon on kõige olulisem osa, seal peategelaste sõnasõda. Tehakse madalaks jumalad. Peaaegu alati järgneb agoon parodosele, s.o koori esmakordne ilmumine orkestrale, naerutatakse publikut. Keset näidendit on parabaas , mis katkestab järsku.näitlejad pöörduvad otseselt publiku poole. Autor selgitab siin oma komöödia olemust. Lõpp – eksodos, kus agoon peab jälle elama. Proloog ˃ parodos ˃ agoon ˃ parabaas ˃ eksodos.
Miim – matkimine v näitleja. Lühike stseen igapäevasest elust. Dialoog või monoliig, mida näitlejad poolenisti improviseerisid. Ette kandi kodus, tänaval või mujal. Lühikesed näidendid, proosas. Sisu hästi naturalistlik (sõim, vägivald, veri ), lõpeb tüüpiliselt kaootilise puntratantsu/kaklusega. Suunatud madalamale publikule. Keskne koht näitleja improvisatsioonil, autor vähemtähtis. Näitlejatele ei anta tavapärast näidenditeksti vaid proosalist kirjeldust laval toimuvast, näitlejate teha on ka näidendi lõpp. Comedia del arte eelkäija. 5. saj keskpaiku hakatakse komöödiaid avalikult esitama.
Agoon – kõige olulisem komöödia osa. Näidendi peategelaste sõnasõda. Vaidlus keerleb alati mõne aktuaalse või ühiskondliku teema ümber, kusjuures koor harilikult kiidab üht poolt ja taunib teist. Järgneb paradosele.
Epicharmos 6.-5. saj) Pärit Sitsiiliast, jäänud ükskikuid fragmente ja teoste pealkirju. Ta on esimene, kes hakkas looma koomilisi näidendeid tervikliku ja lõpuleviidud tegevustikuga. Komöödi süzeed kahte liiki. Olustikulised ja mütoloogilised. Koor puudub. Olustikulises on tähtsad tegelastüübid, et oleks naljakam. Klassikalised tüübid: parasiit , rikas isa, õnnetult armunud noor tütarlaps, sangarlik noormees . (nt Tartuffe – parasiit). Mütoloogilised komöödiad: autor on nii julge, et pilkab jumalaid, kangelasi. Müütide paroodiad. Vana-atika komöödia võtab sitsiilia komöödialt parodeeriva elemendi. Sitsiilia komöödia ei tegele reaalsete inimestega, v-atika komöödia tegeleb, fookuses nüüdisaja ühiskond. “Ahharnlased”, “Linnud”.
Aristophanes – 5. saj keskpaik – 4. saj algus eKr, säilinud 11 näidendit. Komöödiakirjanikuna oli poliitiline visioon. Teemaks talupojad, kes on pidanud 5. saj alguseks palju kannatama (Kreeka-Pärsia sõjad, Ateena- Sparta sõda, sõjad saavad toimuda, kui on kuskilt saada ressursse, mis võetakse talupoegadelt). Eesmärgiks näidata, et Ateena valitsus on teinud palju vigu, ei adu reaalsust eriti hästi. Mitmesuguste rühmitiste võitlus radikaalse demokraatia programmi ümber, vastuolud linna ja ma vahel, sõja ja rahu küsimused, uued voolud filosoofias ja kirjanduses – kõik kajastub A loomingus.
„ Ratsanikud “ – poliitiline komöödia. Üks peategelane Demos , ühe maja(Ateena) peremees , on nõder, väsinud, ei saa toimuvast aru, on andnud võimu väiklase, omakasupüüdliku Nahaparkali kätte, kes peab konkureerima Vorstitegija. Näidendi kirjutamise ajal elab Ateenas aristokraat Kleon(kõrk maailmavaade, peaasi, et sõjavägi, võtame kõik lihtrahvalt), kelle isa amet oli nahaparkal (vihje). Nahaparkal võidetakse altkäemaksuga. Vorstitegija keedab Demose ära, kes on pärast seda nooruslik .
„ Pilved “ – filosoofiline , avaldab vastuseisu sofistidele (5. saj teisest poolest tegutsevad rändõpetlased, uuenduslikud („inimene on kõigi asjade mõõt“ – objektiivset tõde pole olemas). On ohtliku õpetuse levitajad , traditsioonide vastu.) Klassikaline komöödia. Peategelane vana talupoeg Pepsiades, võlgades, läheb Sokratese kooli (mõttelasse) ( Sokratest seostatakse seal sofistidega, kuigi ta ei ole, ta hõljub õhus). Pepsiades läheb õppima, kuidas saada lahti võlgadest ilma neid ära maksmata. Sofistid – kavalpead, kes oskavad igast olukorrast välja vingerdada. Pepsiades pole õppimisvõimeline, saadab poja, kes tuleb targana koju ja peksab isa läbi. Mõte:„ Sofistide tarkusi praktikas rakendades teeme haiget oma lähedastele.“ Peksasaanud talupoeg paneb kättemaksuks mõttela põlema.
„Konnad“ – kirjanduselu . Peategelased – Aischylos ja Euripides – on surnud ja elavad allmaailmas. Dionysos otsustab nad sealt miskipärast ära tuua, riietub Herakleseks (aind nii on võimalik sinna pääseda). Aischylos ja Euripides hakkavad välja selgitama, kumb neist on parem näitekirjanik, kes on väärt maa peale tagasisaamist. Esimene teos, mis edastab antiikkirjanduse kriitikat. A(vanema põlvkonna esindaja) arvab, et kirjanik peab olema rahva õpetaja, süüdistab E-d jumalate ja inimeste liig madalas kujutamises, mittehoolivust erakordsetest kangelastest , keskendumist argisele elule/keskmistele inimestele. Aischylos võidab.
Mille poolest erinevad Herodotose, Thukydidese ja Xenophoni ajalookäsitlused?
Herodotos - Esimene ajaloolise proosa esindaja, kelle tööd on säilinud, tegi Kreeka-Pärsia sõdades ise kaasa. „Ajaloo isa“ – Herodotos. Jutustav ajalooteemaline kirjand. Kergeusklik nägemine ajalooprotsesside kujunemisest, usub jumalatesse/oraaklitesse.
„Historia“ – Kreeka-Pärsia sõdade põhjalik ülevaade. Paneb kirja, mida ise näinud ja mida kuulnud . Kui on kahtlus loo õigsuse kohta, märgib ära, et lugu ei pruugi õige olla. On arvamusel, et Pärslaste kaotuse põhjus on uskmatus. Termopüülide lahing – toimub mäekuru vahel, annab head ülevaadet sparta sõjaväekorraldusest. Spartalaste faalanks – marutaudis siil (piigisadu). Annab spartalaste kohta koomilisi kirjeldusi (juuste hooldamine enne lahingut).
Thukydides
5. saj eKr. Herodotosest põlvkonna võrra noorem. Raskepärase, teadusliku stiiliga, karm hoiak, objektiivse tõe taotlemine . Teadvustab, et oraaklid mõjutavad mõne inimese käitumist, kuid mitte ajalooliste sündmuste kulgu . Ajaloo uurimise isa – uurib iga fakti. Meeldib lisada kuulsate ajalooliste isikute kõnesid ( Periklese kõne).
Xenophon

saj keskpaik – 4. saj keskpaik eKrPäris Sokratese õpilane. Tema proosa põhjal saab otsustada Sokrates õpetuse mõju üle tema loomingule. Pärit Ateenast , kuid Peloponnesuse sõjas Sparta poolel. Äärmiselt subjektiivne, ülistab iseennast (sarnaneb Caesariga), ei pelga palgasõduri tööd. Osaleb sõjakäigus Pärsia printsiga, kes hukkub, avaneb võimalus juhtida suurt armeed. Uuendus ajalookirjandusse – kirjaniku portree loomine. „Kyrose kasvatus“ – tõstab esile Pärsia riigi rajajat Kyros vanemat (6. saj eKr), näitab, kui õilis, tark kuningas ta on, on näha, et sooviks olla sama suur.
Iseloomusta retoorilist proosat : Lysias ja kohtukõne, Demosthenes ja poliitiline kõne

Retooriline proosa

Kõnade kirjutamine:
·         poliitiline kõne
·         kohtukõne
·         pidupäevakõne

Kohtukõne – Lysias

Elukutseline kohtukõnede kirjutaja. Väga viljakas/edukas, kirjutas hea tasu eest ka mõrvarite kaitseks. Ülesehitusstruktuuri põhiline nüanss on kohtunike psühholoogiline mõjutamine – kõigepealt emotsioon ja esmamulje , seejärel faktid.
·         Sissejuhatuses tuleb saavutada heatahtlik suhtumine kohtunikelt, ei tohi õigustada, udu ajada, fakte lükkama.
·         Siis tutvustus – oma versioon , võimalikult haaravana, ladusalt, sujuvalt . Kõik loo detailid peavad kõnepidajat näitama võimalikult heas valguses.
·         Vastase halvustamine. Vastase lugu tuleb jutustada nii, et kõlaks võimalikult ebaloogiliselt.
·         Lõppsõna. Fakte ei tooda, peab jääma meeldiva inimese mulje.
Lysias võtab klienti kirjandustegelasena, kellel peab olema võimalikult huvitav lugu.

Demosthenes

Kirjutas filipasid – poliitilised üleskutsekõned. Kutsub inimesi üles tegema vastupidist kui Isokrates . Hoiatab, et kui me ei tegutse, kaotame vabaduse. Rahva ülesässitamine ei õnnestu, Kreeka kaotab, algab Hellenismi ajastu.
Filosoofiline proosa. Sokrates kui „kirjandustegelane“, sokraatiline dialoog
Alates 5-3. saj eKr, seotud Sokratese kujuga (on pooleldi kirjanduslik tegelane, ei saa oletada, milline ta päriselt oli, ta pole ise midagi kirjutanud, teised on kirj temast). Temast on kirj Aristophanes komöödias „Pilved“. Xenophon on avaldanud teose dialoogi vormis „Mälestused Sokratesest“, kus on üles kirj vestlused, mis Sokratesega peetud, kaitseb seal Sokratest (ta mõisteti surma, sest õpetused polnd kooskõlas klassikalise polisliku (linnriikliku) väärtussüsteemiga. Ei pidanud oluliseks kuulekat alistust, mida kodanikult oodati, vaid pidas oluliseks ise mõtlemist. Meenutas inimestele sofiste, kuid ei olnud nii nihilistlik, pidas oma õpetustes tähtsaks voorusi ( vaprus , autunne, mõistlikkus). Tema õpetusviis – õp ei pea pikki kõnesid vaid kaasab õpilase sellesse võrdse osapoolena, esitades küsimusi. Küsimused pole küll esitatud sõbralikult. Sokrates võis mõjuda arrogantse ja enesekesksena. Tema õpetus kujutab õpilase taktilist õrritamist (ründav iroonia, pilked). Dialoog – autor esitab oma vaateid mõne targa vaidluse kujul vastasega või vestluse näol õpilastega.
Millised olid Platoni ja Aristotelese seisukohad järgmiste punktide kohta: riik, luulekunst , üksikisikuvastutus?
Platon
Õpetaja, rajab Akadeemia nimelise kooli, õpetab. Kirj üle 40 teose, peaaegu kõik säilinud. On idealistlik filosoof , aristokraat. Oma teoses „Riik“ annab ülevaate, milline peaks tema arust riik olema – filosoofide riik, jaotab kastidesse – filosoofid , sõdurid, talupojad. Filosoofide pärusmaaks on mõttetöö ja nad valitsevad. Tema idealistlikust õpetusest tuleb mainida, et elame varjumaailmas, tegeliku maailmaga puutume kokku aint tegeliku maailma objektide varjude kaudu (koopa metafoor – oleme justkui ühes suures koopas, seljaga koopasuu poole, näeme koopa seinal maailma peegeldusi) (iga objekt, mida näeme, on  selle idee vari – tegelikkus on reaalsuse peegeldus ). Ta õpetus on jäik. Kõigepealt on idee, siis praktika. Tegevus elus on püüdlemine kättesaamatute ideaalide poole, ideaalide paikapanemisest tegi ta karme klassifikatsioone. Kuna luule on tegelikkuse kopeerimine, on tegemist kahekordse kopeerimisega (kuna see, mida näeme, on nagunii koopia). Homerost poleks tema riigis austatud. Luule kuulub madalate nähtuste hulka.
Aristoteles tema õpilasena on produktiivne ja arendab Platoni ideesid edasi (vahel vastu vaieldes). Rajab samuti oma kooli Lykeioni. Peripateetikud – tema õpilased (Aristotelesel oli kombeks arutada õpilastega filosoofiat sammaskäikudes(peripatos) edasi-tagasi jalutades). Tegeles loodusteaduste , metafüüsika, kunsti, ühiskonnaga – oli tõeline filosoof. Antiikaja renessansimees. Eemaldub Platoni idealistlikust skeemist. Lähtub igapäevasest praktikast (kes oleme, mida teeme), mitte ei lenda peale rangete klassifikatsioonide ja kastidega nagu Platon. Lähtub kindlast kogemusest, uurib üksiknähtust ja sellest tulenevalt kirjeldab oma teoreetilist arusaama. Teadlasena on tänapäevasem kui Platon. Aristoteles tõstab esile seda, et me kõik ei jookse ühe malli järgi ja see teeb riigi tugevaks (et inimesed on erinevad). Ükski inimene ei saa olla meelega halb - Platon. Jumalikud määrused ei pane paika, kas oleme head või halvad, selle määrab inimene ise oma valikutega - Aristoteles. „Nikomachose eetika“ – kui viskame kivi lendu, siis ei saa seda poolelt teelt tagasi kutsuda. Kuid see hetk, kui ta on meie käes, on otsustav . Sama teos keskendub sellele, kuidas olla õnnelik. Õnn on suurim püüe inimelus. Läheneb sellele küsimusele: meil on valida 3 elulaadi vahel:
·         Hedonistlik – naudingud
·         Poliitiline – eesmärgiks kuulsus
·         Teoreetiline – mõttetöö tegemine
Ise peab loomulikult tähtsaimaks mõistust.  Mõistust toetab suurejoonelisus ja eneseväärikus. Alandlikkuse kõrvalelükkamine on üks olulisemaid põhjusi, miks ei samastu Kristuse õpetusega.
Inimene on sotsiaalne loov ühiskondlik loom – „loom“ – võib vihastuda, ei tohi olla alandlik, on vaja kõrget enesehinnangut hakkama saamiseks. „Õnnelik on elu, mis on omaette õnnelikuna võetud“ – ei ole õnnelik, sest olen rikas, mitte üksiktähendustega mu elus, vaid õnnelikkus tuleb mu elu täiuslikkusest loomult. Subjektiivsed omadused viivadki mind õnneni, saan kasutada õnneni jõudmiseks mõistust ja eneseväärikust. Loomu täisulikkuseni jõuan äärmustest hoidudes. Mõistlik inimene valib keskmise tee, ei lähe äärmustesse.
Milline on Aristotelese käsitlus tragöödiast? „ Poeetika “
Võib pidada euroopa kirjandusteaduse isaks. Oma „Poeetikaga“ paneb paika põhilise raamistiku – kuidas tänapäevani kirjandusest mõtleme, räägime. Paneb paika kaks žanri – tragöödia, komöödia. „Poeetika“ puhul tuleb öelda, et pole tegu tema tüüpilise teosega , viimistlemata, ei kirjutanud kavatsusega, et sellest tuleb meistriteos. Pigem arvatakse, et on lektori konspekt. Sisaldab poolikuid mõttearendusi ja vasturääkimisi. Aristoteles võtab Platoni jäiga seisukoha, et luule pole midagi väärt, ja vaidleb sellele vastu. Ütleb, et kunst ei tegele tegelikkuse üksühese kopeerimisega, vaid loomingulise reprodutseerimisega. Poeedid ei kõnele aint sellest, mis toimub v toimus, vaid sellest, mis võiks toimuda. Kunst on teadusega sama pulga peal. Matkida saab heliga , värvide ja vormiga , rütmiliste kehaliigutustega, sõnade ja värsimõõduga. Matkimise objektiks on inimeste elu. On kuulus oma ütluse poolest – poeedi eesmärgiks on keskenduda sisule , mitte vormile (värsimõõt pole oluline). „Poeet olgu faabulate, mitte värsside looja“. Peamine tähelepanu „Poeetikas“ läheb tragöödiale, millele annab kindla definitsiooni. Mis on selle komponendid:
·         Tõsine tegevus
·         On lõpuni viidud
·         Lõbupakkuv kõne – kõrge kirjanduslik stiil
·         Tegevus, mis tekitab kaastunnet ja hirmu
·         Tekitab vaatajas puhastuse e katarsise Millest koosneb:
·         Lugu e faabula
·         Karakterid
·         Mõtted
·         Sõnaline väljendus e tekst
·         Muusika
·         Miljöö laval Peab olema murrangumoment – üleminek õnnelt õnnetusele. Tragöödia tegelane peab olema:
·         Õilis
·         Sobiv
·         Loomulik
·         Järjekindel
Mis on õnn Aristotelese arvates? „Nikomachose eetika“
Õnnelik on elu, mis õnnelik selle enda pärast. Ma ei ole õnnelik seepärast, et mul on asju. Õnn tuleneb mu oma loomutäiusest.
Iseloomusta hellenistlikku kirjandust (filoloogia teke, elitaarsus)
Riikides, kus toimus kreeka ja idamaiste kultuurielementide ristamine nim hellenistlikesks ja kogu perioodi Makedoonia Aleksandrist kuni Ees- Aasia ja Egiptuse langemiseni Rooma võimu alla nim hellenismi perioodiks (-30 eKr). Termin „ hellenism “ võeti teaduses kasutusele 19. saj ja sellega tähistatakse hellenluse ja helleni, s.o kreeka kultuuri levimist makedoonlaste vallutatud maades kolmel viimasel sajandil eKr.
Kirjandus muutus sel ajal raamatulikuks kirjanduseks ja elitaarseks – väljapaistvamad kirjamehed kirjutasid kõrgelt haritud lugejaskonnale. Siit ka haruldaste müüdiversioonide ning haruldaste sõnade kasutamine. Eelistati väikevorme- epigrammi(pealiskiri), idülli(olupildikest), jutustavat eleegiat, epüllioni(pisieepost). Keskenduti indiviidile , individuaalsetele elamustele, isikliku õnne taotlemisele eemal riigielust ja poliitikast. Selle aja kuulsamad luuletajad olid Kallimachos( meisterlik eelkõige epigrammides ja eleegiates). Apollonios(kirjutas lühieepose “Argonautika” argonautide sõidust kuldvillaku järele),  Theokritos (tõi lisaks idüllile luulesse ka bukoolilise ehk pastoraalse teema; viljeles karjuseluulet; tema mõju hilisemale luulele oli suur). Hellenismi ajal sai populaarseks parodeeriv eepos, näiteks “Batrachomyomachia” ehk “Konnade ja hiirte sõda”. Hellenismi ajal sündis ka nn kreeka romaan, jutustav proosa, milles keskseks teemaks oli armastajate sunnitud lahkuminek, seiklused ja teineteise taasleidmine. Kõige enam loetumaks sai neist Longose “ Daphnis ja Chloe ”, liigutav pastoraalne armastusromaan kauni looduse taustal. Tuntuks said veel autorid Plutarchos , kelle kogumikus “Paralleelsed elulood ”, kirjeldas ta kreeka, rooma müütiliste ja ka ajalooliste tegelaste elukäike ning Lukianos , kes oli suur satiirik ja kelle teostel oli suur mõju hilisematele kirjanikele.
Selgita uusatika komöödia eripära (tegelastüübid, peamised teemad)
Viimane Ateenas tekkinud kirjanduslik zanr. Selles komöödias puudub fantastiline element ja poliitiline aktuaalsus, samuti on kõrvale jäänud laiahaardelised ühiskondlikud probleemid. Koor võtab küll osa, aga esitab laule vaheaaegadel, kusjuures need vahepalad pole sisuliselt seotud komöödia faabulaga. Vastavalt hellenistliku ühiskonna huvile eraelu vastu käsitlevad autorid pereokonna- ja armastusteemasid. Piiratud on kangelaste arv, kuna nende teatrimaskid varieeruvad vastavalt tegelase ealse, seisundile, iseloomule jne. Enamlevinud süzee – noormees vabastab neiu kupeldaja või muu neg tegelase käest, heit- või leidlapse süzee. Tüübid – armunud noormees, kes kannatab armupiinu ja rahapuudust, vastane kiitlev sõjamees. Üldine põlgusobjekt on ahne naiskupeldaja, kes saab näidendi lõpus tüssata. Noormehe isaks on kokkuhoidlik ja pahur vanamees, mõnes näidendis aga tikub kaunitariga amelema ja sel alal pojaga võistlema. Mehel jonnakas ja õel naine. Sage kuju ka lleidlik ori, noormehe teener ning abiline. Noormehe neiuks ahne ja salakaval, aga mõnikord ka heasüdamlik hetäär või halba keskkonda sattunud malbe neiu. Veel libekeelne kokk ja mingi priileivasööja. Intriigi oskuslik arendamine. Iseloomude süvendatud käsitlus. Tegelased indiviidid. Ladus ja vaimukas dialoog. Prekonna-, abielu-,kasvatusküsimused, suhted laste ja vanemate vahel, naise seisund, orjade olukord peamised teemad.
Iseloomusta autorit, too näiteid loomingu kohta: a. Menandros b. Kallimachos. c. Theokritos
Menandros 343-291 eKr. „Vahekohus“ – komöödia, jutustab noormehest ja neiust, kes abielluvad, on 5 kuud abielus, kui neiu on lapseootel, noormees kahtlustab, et teda on petetud, jätab tüdruku maha, kuid leidliku orja abiga selgub , et neiut on enne pulmi vägistatud. Ori tunneb ära sõrmuse noormehe käes, saab aru, et noormees oli seal peol ja alles näidendi lõpus selgub, et noormees oligi vägistaja. See mõjub kergendusena ja kõik elavad õnnelikult edasi! Hea retooriline ja filosoofiline haridus , kirjutanud üle 100 komöödia. Veel kirjutanud „Pahurdaja“, „Äralõigatud juuksepalmik“. M looming oli kuni viimase ajani tuntud peamiselt rooma komödiograafide Plautuse ja Terentiuse töötluse järgi, kuna algupärandeist on säilinud vaid fragmente.
Kallimachos (310-240 eKr) tüüpiline filoloog-kirjanik. Näide Aleksandria luulest. Aleksandrias asuva Museioni raamatukogu juhataja ja õukonnaluuletaja. Loomingust on säilinud palju fragmente, a enamus kadunud. Jutustavate eleegiate autor.  Nutikas intellektuaal esitab kelmika-nutika loo. „Akontius ja Cydippe“ – noormees armund ja soovib neiut, a ei tohi neiule läheneda kurja isa tõttu. Akontius mõtleb välja triki – võtab õuna, kirjutab sedelile lause, viskab tütarlapsele ja see loeb ette. „ Vannun Artemise nimel, et hakkan Akontiuse naiseks “. Jumala nimel vandumine teeb asja seaduseks. Iga kord, kui püütakse tüdruk mehele panna, jääb haigeks . Lõpuks ei jää muud üle kui A-le naiseks panna. Iseloomulikud on kõrvalepõiked. Kirjutab ka kurbi lugusid . „Hekale“ on lugu suurest v-kreeka Theseusest, kes ajab härga taga, Hekale annab peavarju. Ilus olustikuline kirjeldus tädikesest, kes hoolitseb kartmatu kangelase eest. Kui Theseus on härja kätte saanud, läheb vanale naisele sellest rääkima, kuid naine on surnud. Th korraldab naise auks väärikad pidustused. Sügav lugu – kodusoojus, ligimese armastus. Võitleb banaalsuse vastu, detailide hoolikas viimistlus. Hiilgav värsimeister, vaimukas ja leidlik jutustaja , tark. Tähtsaim teos „Aitia“kgu jutustavaid eleegiaid 4 raamatus, mis sisaldas peamiselt muistendeid mitmesuguste pühade, kommete, nimetuste tekkimise, linnade ja pühamute rajamise kohta. Veel kirj „ Berenike juuksekiharast“.
Theokritos 300-260 eKr on karjaselaulu looja (bukoolilise luule looja). Hakkab esimesena kujutama karjuseid lihtsate inimestena, kes elavad muinasjutulise looduse rüpes. Arusaam romantilise luuletaja elust, väljaspool argielu probleeme. Suudab maalida kõike pildikestena – idüllidena (luule väikevorm). Ta on idülli looja. Tüüpiline struktuur on see, et kaks karjast kohtuvad ja nägelevad, lõpeb väljakutsega laulus. Valitakse kohtunik , kes määrab võistluse korra ja tulemuse. Teine rühm T luuletustest moodustavad linnaelu stseenid , kus lugeja eest mööduvad väga mitmesuguste elukutsete ja ühiskonnakihtide esindajad: arstid, sõdurid, kaupmehed jne. Eriti tuntud idull „Naised Adonise peol“. Idüllis on olemas kõik tunnused, mis võib laiendada kogu hellenistlikule kirjandusele: loo tundeline looduse taju, armatuse järele igatsemine, intiimsus , väikese inimese kujutamine. Theokritos oli eeskujuks Longosele („Daphnis ja Chloe“).
Perioodi iseloomustab arhaistlik suundumus – arhaism – mineviku kummardamine , kõik hiilgav ja suur on selja taga. Selle kirjeldamisega saab tunda end ikka veel olulisena.
Selgita mõisted: bukoolika , epüllon, Aleksandria luule.
Aleksandria luule – hellenistliku luule üks vool, mille esindajad otseselt või kaudselt seotud Aleksandriaga. 3. saj esimene pool. Põhiliselt kreeka ühiskonna kultuurse ladviku luule hellennistlike monarhiate oludes. Luuletajad tunnevad ja harrastavad vana kirjavara. Puuduvad suured sotsiaalsed probleemid. Temaatiline vaesumine, kuid huvi tundeelu ja looduskirj vastu. Meisterlikkusega kujutatakse detaili, momenti , põgusat meeleolu.. tegelased alamkihtidest või asetatakse müütilisse keskkonda. Taotletakse vormi peenust, värsi hoolikat viimistlust. Suurimad tulemused luule väikevormide alal. Need on mütoloogilise ainestikuga armastusteemaline jutustav eleegia, epigramm, epüllon. Filoloogiline, poeedid uurivad kirjandust ja demonstreerivad oma teadmisi tekstis. Sotsiaalsed ühiskondlikud ambitsioonid tekstides puuduvad, esikohal ükskikisiku tundeelu ja looduskirjeldused. Jutustav eleegia, epigramm ja epüllion (lühieepos). Bukoolika ehk karjuseluule, mis kujutab idealiseerivas laadis lihtsate inimeste, peamiselt karjuste rahulikku elu looduse rüppes, oli tugipunkte kreeka folklooris .
Iseloomusta kreeka kirjandust rooma perioodil (arhaism, biograafia ).
Tekkis 3.saj. ema. Suured mõjutused Kreekast aga roomlased ei võtnud kreeka kirjandust pelgalt üle, vaid kohandasid vastavalt oma arusaamadele. Vanakreeka kirjanduse mõju oli suurem kunstiloomingu algusaegadel Roomas. RK oli vahelüliks vanakreeka ja uute Euroopa rahvaste kirjanduse vahel. Rooma kirjandus mõjutas Euroopa kirjandust rohkem, sest a) Rooma vallutas Kreeka b)Roomas oli kasutusel ladina keel c) Rooma kultuur levis laiemalt.  Alles 18. saj. jõuti äratundmisele, et Kreeka kirjandus on vanem ja Rooma kirjandus on Kreeka matkimine. Rooma kirjanduses ei keskenduta ühiskondlikele probleemidele, väärtustati üksikisikut. Teisalt jääb RK KK-st maha tegelikkuse avamise ja kunstipärase konkreetsuse jõult. Kirjandus on liigselt idealiseeritud või liiga naturalistlik. RK kõrvaldab mitmed kreeklaste säilinud igandlikud elemendid(nt. kohustuslik koor).
Rooma kirjandus moodustab oma parimais avaldustes sageli kõige selle sünteesi, mida pakkus eri ajajärkude kreeka kirjandus. Vergiliuse eepos ja Horatiuse lüürika näiteks on orienteeritud kreeka klassikalise ajajärgu kirjandusele, kuid nad kasutavad ühtlasi ka hellenistliku kirjanduse saavutusi, kogu sajandite kestel kogunenud meisterlikkust. Vanad kreeka žanrid saavad roomlaste juures uuendatud kuju. Roomas toimub niisiis kohalikest iseärasustest vabastatud kreeka kirjandusvormide laiendatud reprodutseerimine.
Iseloomusta autorit, too näiteid loomingust: Plutrachos, Lukianos.
Plutarchos (46-120 pKr) „Paralleelsed elulookirjeldused“ – biograafia. Informatiivne ja ilukirjanduslik biograafia – liigid. Mitmeid Kreeka ja Rooma suurkujusid võrreldakse paaride kaupa. Võrreldakse Zeust ja Romulust, Aleksander Suurt ja Julius Caesarit. On biograafiažanri esindajana entusiast. „Kirjutame elulugusid, mitte ajalugu“. „Tühine tegu või nali ilmutavad sageli paremini inimese iseloomu kui kõige verisemad lahingud“. Teda huvitab inimese iseloomu areng. Lood on põimitud psühholoogiliste detailidega – on kasutanud Shakespeare . On suur moraaliõpetaja, tirides inimlikke omadusi kardina tagalt välja, lisab kommentaare, õpetusi, märkusi.
Lukianos (120-180 pKr). Pikka aega arvati, et Apoleiuse „ Metamorfoosid “ v „ Kuldne eesel “ on Lukianose oma. Oli suur satiirik. Lukianos näitab, et jumalad võivad olla hädavaresed, õnnetud olendid. Nt satiir „Jumalate kõnelused“ – tegemist on antiikaja ekvivalendiga „Vapratele ja ilusatele“. Suur perekond oma patri - ja matriarhidega. Intriigid, tülid, tagakiusaminet, mõttetu tülitsemine jne. Zeus kui uhke patriarh, kiusab ja käsutab kõiki, jumalad vinguvad, mõttetu oleskelu.  Üritab näidata, et pealtnäha kadestatav elu Olymposel on nõme. Nim ka „olympose skandaalkroonikaks“. Kuna julgeb paljastada jumalate tühisust ja näitab humoorikast vaatenurgast, on teda nimetatud antiikaja Voltääriks.
Longose „Daphnis ja Chloe“: iseloomusta tegelasi, kirjelda tegevustikku, mõtesta teose sõnum.
Mõtestamine: Erose noole eest ei ole keegi kaitstud. Armastusega võitlemine tähendab armule järeleandmist. Lihtne eluviis, loodus, alandlikkus jumalate ees on õige elu. Autori Longose kohta ei teata midagi. See on hümn armastusele. Hiliskreeka kirjanduse pärl. Sofistiliste armastusromaanide kõrval on ta seepärast, et autor on jutustuse tegevuspaiga kandnud bukoolilisesse miljöösse. Sisu: Tegevus Lesbose saarel. Kitsekarjus Lamon leiab kitse poissi imetamas. Poisi kõrval on ka väärtesemed, mis kinnitavad poisi kõrget päritolu. Lamon viib imiku koju, oma naisele Myrtale. Poiss saab nimeks Daphnis. Mõni aasta hiljem leiab lambakarjus Dryas ühe oma lamba tüdruklast imetamas. Imiku kõrval on samuti väärtesemed, mis kinnitavad imiku kõrget päritolu. Dryas viib samuti imiku oma naisele Napele. Tüdruku nimeks saab Chloe. Lapsed sirgusid ja hakkasid koos karjas käima. Daphnis valvas kitsi ja Chloe valvas lambaid . Daphnis mängis vilepilli ja Chloe laulis ööbikutega võidu. Nad mõlemad austasid jumalaid väga. Karjamaa lähedal oli koobas, kus seisid kolm nümfide kuju. Seal karjamaa ligidal oli ka Paani kuju. Nad armusid ja kannatasid palju, kuid ihkasid ikka teineteist. Kuid lõpuks, kui linna tuli isand Dionysonhanes, rääkis Lamon talle, kuidas ta oli Daphnise leidnud ja näitas väärisesemeid, mis olid koos Daphnisega. Tuli välja, et Daphnis oli Dionysonhanese ja Kleariste laps. Daphnis ja Chloe sõitsid linna ja abiellusid. Pulmapeol näitas Dionysonhanes väärtesemeid, mis olid Chloe juures, ja ka Chloe leidis oma pärisvanemad üles. Daphnis ja Chloe elasid mõnda aega linnas, aga kolisid siiski tagasi maale. Neil sündis mitu last ja nad elasid õnnelikult.
Kirjelda rooma kirjanduse kirjanduseelset perioodi (hümnid, rituaalsed laulud, teatri alged, atellaan ).
Kirjanduseelne periood on rahvaluule põhine. Zanr – laul, rahvalaul, eriti hümnid, mida esitavad preestrid .
atellaan – jantlik näidend, seos miimiga. tegevus improviseeritud. maskid karikatuursed.
 
Iseloomusta autorit, too näiteid loomingust: a) Plautus , b) Terentius .
Plautus - Esimene Rooma autor, kellelt looming säilinud. tegevus toimub Kreeka linnas, laadilt komöödia, mis täis jämekoomikat. kasutatkse sõnamänge ja kõnekäände. „Hooplev sõdur”, komöödia, kus esiplaanil intriig. väepealik edvistab olematute saavutustega.
Terentius - Aafriklane, oli Rooma senaatorite ori. „Tütarlaps Androse saarelt”. oli kunstiküpsete taotlustega. ei teinud nalja . Tahtis hoida Kreeka pärandit. Oluline pinge ja intriig. Võttis Menondrose repertuaarist ja töötles neid ümber.  
Milline on Terentiuse seos eesti teatri ajalooga?
Tema „Tütarlaps Androse saarelt” etendati Eestis 1529. 
Iseloomusta Quintus Enniust, selgita tema tähtsust rooma kirjanduse arengus.
Kirjutas lugejale, kes on haritum, eliidist. Q on luuletaja. Eepiline poeem „Annales“ keskendub Rooma ajaloole, kus on poetiseeritud, rikastab luulet. Homeros olevat talle end ilmutanud ja on nüüd enda meelest Rooma Homeros. Roomas esikohal satiiriline värss, siis E loobub sellest. Kirjuttab heksameetrites. Kirjutab didaktilisi teoseid, kus tutvustab Kreeka teaduse saavutusi. Q loob n-ö kirjandusliku koolkonna.
 
Iseloomusta Cicero retoorilist proosat. Millised on Cicero nõudmised kõnele ja kõnemehele?
Kuldaeg diktatuuriajastu, meie aja algus.
uue perioodi algataja. (106-43). anarhiline ajajärk lõppeb, algab kuldne periood (81-43) Roomlane , kuid mitte eliidist pärit, ta oli kõnepidaja, riigimees , kirjanik. Retooriline proosa on tema ala.
Õpetab kuidas kõnesid pidada. Edev. Latras palju. 44-43 ütles Marcus Antoniuse vastu, kes lasi Cicero maha lüüa.
„De oratore“ sisaldab tarkust, kuidas pidada head kõnet: kõnepidaja on ennekõike riigimees, täiusliku kõne saladus – võta üks küss ja tee sellest üks suur põhimõtteline küss. Kõnestiil vastavalt eesmärgile a. Madal – rahulik, lihtne, stiil, argumendid. b. Keskmine, peen, kaunis, pakkuda kuulajale naudingut. c. Kõrge ülev, erutav, pateetiline, mõjutab kuulaja tahet.
Võrdle Vergiliuse „Georgicat“ Hesiodose didaktilise eeposega „Tööd ja päevad“.  
„G“ (e „Põllundusest“) on didaktiline poeem. „G“ sisu: kuidas taastada itaalia väikemaapidamine, et linnalogardid maaelu tuksi ei keeraks. Teema Roomas pärast kodusõdu väga aktuaalne . „G“ koosneb 4st raamatust: 1. On pühendatud põllundusele, 2. Puude kasvatamisele (eriti viinamarjakultuur), 3. Karjandusele, 4.  mesilastele . See on tavaline materjali paigutuse skeem antiiksetes põllumajanduslikes traktaatides. See pole õpperaamat! V jutustas teoses põllutöö moraalsest väärtusest, selle rõõmude näitamisest, sellise eluvormi ülistamisest. Teos on eriline, sest ta esitas spetsiaalset ainet ühenduses üldisemate maailmavaateliste küsimustega.
Hesiodos „Tööd..“ kujutab endast realistlikku pilti talupoegade karmist eluolust ja raskest sotsiaalsest seisundist, V aga kujutab maaelu idealistliku utoopiana. Rooma impeeritumi poeet V jääb maha vana-kreeka rapsoodist, sest ta küll tõdeb, et Rooma on võimas tänu talupoegadele, kuid ei mõista nende rasket olukorda. V idealiseerib maaelu. Arvab, et talupoeg ise ei mõista, kui vedanud tal on.
Iseloomusta Caesari ajaloolist proosat
100-44 eKr
Tehakse kalendrivorm. Juulikuu on tema nime järgi nim. Aasta algus jaanuarist , sest ametisse tuleb riigi kõrgeid ametnikke ja iga neljas aasta on lisaaasta. Varem süsteem täh, et aasta 366 päeva ja ajaarvestamine läks sassi.Nimi Caesar on „ keiser “ aluseks. Gaius Julius Caesar arvas endast hästi, oraator , diktaator. Põhjendas oma rolli, et ta on hirmuvalitseja, sest põlvneb Aneasest.Pärast tema surma algab Rooma keisririigi ajastu. Peateaos „Märkmed Gallia sõjast“. Rooma senat polnud rahul C poliitikaga Gallias ja väejuht taotles õigustada tegevust. Autor püüab vältida otsest valet, kuid vaikib sageli mõned seigad maha. Endast räägib 3. isikus . Rahuliku tooniga poliitiline tendents , keel lihtne ja puhas.Caser kui isalik väejuht. Eeskujuks kasupojale, Augustusele, kellest saab esimene Rooma keiser.Tekst on narratiivne.Teine teos „Märkmed kodusõjast“. Hakkab ennast õigustama. Tegutses rahva huvides, nii ta ütles.Pärast talle korraldatud atendaati. Gaius Octavianus haarab võimu ja temast saab keiser Augustus.Rooma I keiser. Hirmuvalitsejal on vaja suuri lugusid, et rahvast ühes hoida. Ülistada roomlastele suursugusust.
Vergiliuse teosed „ Bucolica “ ja „ Aeneis “:  iseloomusta tegelasi, kirjelda tegevustikku, mõtesta teose sõnumid.
„B“  - (u 42-39)V tähtsaim teos, milles viljeleb tolleaegse rooma kirjandusse uudse karjaseidülli zanri. „B“ tähistab põgenemist „arkaadlaste“ ideaalsesse maailma. Ses ideaalses maailmas pole rikkuse- ja võimuiha. Karjased kehastavad ideaali. Tähtsal kohal bukoolilise laulu emotsionaalne külg. V kasutab hellenistlike eelkäijate poeetilist materjali (laenab teistelt). Teostes olulisel kohal: lüüriline meeleolu.
„B“: rooma poeesia jaoks oli see vormilise tähtsusega ja V lõi selle teosega uut tüüpi lüürika. Teoses lühikesed selged laused , voolab sujuvalt. V viis teosega lõpule ladina heksameetri rütmilis-süntaktilise reformi. „B“s palju vasturääkivusi, meeleolu ühtsus oluline. V laenas Theokritoselt palju motiive. „B“d saab vaadelda nii ajalooliselt kui mütoloogiliselt. Mütoloogiline aspekt seisneb selles, et V kuulutas uue ajastu saabumist, kel jumalikud ja inimlikud jooned (viide kristusele).
„A“ jaguneb 2ks: Aeneis rändab, siis sõdib Itaalias. Esimene osa sarnaneb „Odüsseiaga“, teine „Iliasega“. Odüsseuse õnnetused olid põhjustatud Poseidoni vihast , Aeneis eksirännakud Juno vihast (kreeklastel Hera ). Rändamiste esimeses rmt-s saadab Juno Aeneisi laevastikule hirmsa tormi, mille tulemusel maabuvad troojalased tundmatul rannal. Siin tuleb vahele stseen Olümposel, kus Jupiter avab Venusele Aeneisi saatuse ja enustab Rooma võitu. Venus seisab Junole vastu. Kartaago kuninganna Dido armub Aeneisi. Teine rmt pühendatud Trooja langemisele. Algab jutustusega „puuhobusest“, st troojalasi võideti pettusega. Hobuse juurde jäetud kreeklase Sinoni teod on täis valet. Toimub lahing, Aeneis peab lahkuma linnast. Kolmas rmt kujutab Aeneisi eksirännakuid. Neljas rmt on lugu Dido armastusest Aeneisi vastu, kuid ta oli truudusevande andnud oma kadunud mehele ega saanud kirele järele anda. Aeneis, kellele jumalad olid saatuse määranud, läheb ära ja Dido tapab end mõõgaga. Viies rmt: Sitsiilias maabunud Aeneis korraldab mängud Anchisese surmaastapäeva puhul. Kuues rmt: A purjetab piki Itaalia randa , peatub Cumae linnas. Cibylla ennustab võitlust ja saadab Aeneisi surnuteriiki isa Anchisesega kohtuma (seda liini on Dante oma teostes kasutanud). Sõdimise pool on rooma paralleel „Iliasele“, kus Aeneasist saab omamoodi Achilleus. 7-18 raamatut on eepose teises osas. 7s rmt: Latinus võtab troojalased vastu (arvates et Aeneis on tema türe tulevane), kuid üksmeel lõppeb. Fuuria Alecto ärritab Turnust (kes Latinuse tütart kosis ) ja tekitab kokkupõrke Aeneasi poja ja latiinide vahel. 8s rmt: Euandros saadab liitlast otsinud Aeneasi koos tema poja Pallasega etruskide poole. Aeneas saab relvad ja tulevikukujutlustega kilbi (Rooma asutajast – imetavast emahundist). 9s rmt: sõjategevus algab. Aeneas V arvates vahva , julge, Turnus aga kirglik, Mesentius rahulik, Pallas ideaalne. Itaallased alustavad pealetngi, initsiatiiv läheb peagi troojalaste kätte. Kui Aeneast pole, piirab Turnus troojalaste laagrit.  10s rmt: Turnus tapab Pallase . Aeneas tapab Laususe ja Mesentiuse. 11s rmt: Pallase matus, latiinide sõjanõukogu, Camilla vägiteod ja surm. 12s rmt: Aenease ja Turnuse kahevõitlus. Olümposlik konflikt laheneb, troojalased ja latiinid peaks Juno arvates segunema. Lõppstseen on kahevõitlus (nagu Achilleus ja Hektor), milles võidab Aeneas.
„A“ on Augustuse-aegse rooma klassitsismi mälestis. Ses Itaalia patriotismi. „A“ idealiseerib Rooma-Itaalia aega, kombeid, uskumusi. Aeneas on arukas, õiglane, vapper , halastamatu jms. Täienisti negatiivseid tegelasi peaaegu pole. See on ideaalsete kangelaste poeem, tsentraliseeritud iseloomustustega. Aeneast juhib „saatus“, kõik toimib jumalate käsul. Ta on passiivne. „A“ põhitoon on kõikide tunnete pateetika. V eesmärk vapustada, üllatada lugejat . Ülev toon. Niiet Homerose eepostega sarnane, kuid samas põhjalikult erinev. Kokkusurutud voolav stiil.

Horatius

65-8 eKr
Eriline autor, sest tema looming on täielikult säilinud. Vormiline uuendus, värsivorm, mida nim epoodideks. Satiir on temaga seotud. Mitte meieaja mõistes vaid teravad õpetussõnad ja moraal . Terav ja hulljulge suhtumine. Tema kajastas ka Rooma tegelikku palet läbi huumori. Kirjutab piduliku elukõne, kus kirj kui hästi kõik on, aga kõne lõpus tuleb välja, et kõnepidaja oli liigkasuvõtja.
„Epoodid“ nim lüürilist luuletust, milles pikem ja lühem värss vahelduvad. H jambides kirj epoodid tulvil pinget on vastandiks Vergiliuse, kes kirj tundelises bukoolikas. H kirj luuletusi alguses rooma teemadel . Epoodides on rohkelt autori kaasaegset pilkamist ja pilte Rooma argielust. Ironiseerib väikekodanikke.
Oodid ehk ülistuslaulud sis manitsevaid, jumalate poole pöördmist. Õpetlik hoiak. Temalt pärit carpe diem. Teos „Epistulae“ ehk „Läkitused“ oskuslikult kirja pandud. Autor pöördub lugeja poole sinavormis. Intiimne. H ilmutab enesekriitikat. Paljastav hoiak. Autoportree Hst endast.
„Avs poetica“ „Luulekunst“, seab ennast kirjandusteaduse ajalooteljele. Nimetatud ka Augustuse ajastu manifestiks. Kuidas äta tunda halba luulet – armetud read. Milline peab olema hea luuletaja? Peab olem töökas ja andekas. Poeet peab palju teadma. Pead teadma maailmaasju. Lihtne, terviklik, tasakaalukas – luuletus. Sõnade osav seostamine teeb vana sõna uueks. Pustab nalju ja teravmeelsusi. Taunib „sisult armetuid ridu“.
Iseloomusta Ovidiuse loomingut: „ Amores “, „armastuse kunst, „Metamorfoosid“

43-18 eKr

Õppis kõnekunsti. Õppis kasutama retoorilisi võtteid, vaimukaid aforisme ja võrdlusi. O kirjandustegevuse võib jagada kolme etappi : lembeluule, õpetatud luule mütoloogilistel teemadel ja pagendusaja looming. Esimeses nooruses kribas eleegilistes distihhonides kirjutatud kogumik „Amores“ Eleegia võidukäik. Eleegia keskkseks kujuks autor ise, koos kannatustega. Armastuse teemale lähenes huvitavalt. „Amores“ ehk „Lembelaulud“. Kirjutatud ellegilistes distihhonides, kirjutas 49 luuletust, mis koosnes algselt viiest, hiljem kolmest raamatust. Eleegites on teemaks kuulsus, mille saavutab daam poeedi armastuse kaudu, Amori võim, poeedi soov ikka ja jälle luua armastusteemalisi teoseid. „Julm uks“, mis ei lase pääseda kaunitari juurde, kaebused naiste kasuahnuse üle, kupeldaja manitsused, armunuga võitlev sõjamees jms. Lõi uut tüüpi eleegia. Tõi luulesse deklamatsioonistiili elemente. Rooma luules ka küllalt levinud armastuse võrdlemine sõjaga, orjusega. Naer tähtsal kohal. Puudub aukartus jumala ees. Tema meelest on jumalad ja nende kohta käivad müüdid väljamõeldis ja harimatuse tunnus ning massi hirmutamiseks ja vaoshoidmiseks. „Armastuse kunst“ on vaimukuselt ja vormilt parim noore O teos. Paroodilis-didaktiline poeem. I raamatus – kuidas leida armastus. II- kuida võita. III- kuidas säilitada armastus.
Eleegite sisu pole ainult armastus, vaid O põimib sinna olustikult ainest. Moodustub eritüüpi inimeste galerii. Huvitavad tegelastüübid. Hakkab oma luules saagima ühiskonna moraalseid alustalasid. Pikab abieluseadusi. Et petmine okei . Jagab õpetussõnu, et kuidas petta .
„Metamorfoosid“ eepiline ahelpoeem. Kirjutab läbi u 200 müüti. Kõik seotud muundumistega. Kõige traagilisem oli Morfeuse ja Eurinike. Inimesed muutuvad alati taimeks, loomaks jms.
Tutvusta Seneca loomingut
4 eKr-65 pKr.
Tema ongi uue stiili peamisi esindajaid. Stoikude filosoofia esindaja. Stoiline fil – õpetame inimest, kuidas elada ja surra. Väärikas surm suur väärtus. Halvasti elab see, kes ei oska hästi surra. S tekstid pakkusid vaimset tuge. Tema filosoofia polnud süsteemne, vaid kimp moraaliküsimuste tekste ja intrigeerivaim see, et ta enda õpetustele toimis vastu. Tema põhimõte – elu on pidev võitlus, kiustustega. Nt. kired alla suruma. Tegi head karjääri, advokaat. Senati liige. Noore keisri Nero õpetaja. S regendi staatuses. Nero lasi tappa oma ema ja S varjas kõike. S süüdistati sepitsuses, vist alusetult, aga Nero ise andis käsu, et tehku enesetapp. Ilmselt mürgiga. S kui filosoof peateos „Moraalikirjad Luciliusele” tea enda sõber. Kirjade kogumik, 124 kirja. Osav satiirik. Horatius kirjutas selliseid satiire, mis olid naervad. Leebed moraalid. Kuis S loomingus omandab kaaraaegsema tähenduse. Pilkavalt jäljendav. S satiiriks on „Jumaliku Claudiuse kõrvitsakssaamine” neg külg, võimuahnus. Iseloomunõrkused. Satiiri sisu see ,kuidas Augustus peab taevas kõnet, räägib Claudiusest ning pilkab hääletooni jms. Toimub tegevus ka maapeal ja allilmas. Määratakse karistusesks allilma ja teel sinna lendab üle Rooma ja rahvas tema matustel juubeldab. Äärmiselt õel. S looming eriti tragöödiad peetakse Shakespeare ja klassitsistliku mõjutajaks. S endale oli vastukaaluks miimidele ja atellaanidele klassikalise tragöödia nõudmised.
Apuleius , „Kuldne eesel“: isel tegelasi, kirj tegevustikku, mõtesta teose sõnum
2. sajandi anekamaid kirjanikke
Apuleius, Rooma kirjanik ja filosoof, 124-84 p.kr, Põhja-Aafrikast. Teos „Metamorfoosid, Kuldne eesel” räägib tuntud legendust. Luciuse nimeline noormees, tahab saada linnuks, aga saab eesliks. Oluline, et originaalsus ei seisne aineses, vaid kuidas ta seda räägib. Ladus väärikas stiil, proosa meenutab tänapäeva kirjandust. Kasutab muinasjutu elemente. Süzee punktid tuttavad. Peetakse romaaniks, aga tegu tegelt romaani eelkäijaga. Mitmes eriloost kokku põimitud. Metoodikalt sarnaneb Dekameroniga. Kui Dekameron annab ülevaate 14.saj Itaaliast siis Apu eesel ainestikult oma ajastu dokument. Kehvas seisus lihtinimene, orjade halvad tingimused, rikaste omavoli, ülevad teemad vahelduvad satiiriliste olukirjeldustega. Läbilõige ajastust. Huvitavaim muinasjutt Amorist ja Psychest, mida jutustab vanaeit röövlite salaurkas. Kuningapaaril on 3 tütart, noorim imekena. Seepärast hakkas Venus teda vihkama. Pidi abielluma koletisega, kes ei lubanud ennast vaadata, aga ükskord salaja ta seda tegi. Mees oli venuse ilus poeg Amor, kes vihasena lahkus P juurest. Siis naine kannatas täiega kuni uue mehe leidis. Salakavaluse, ustavuse ja omakasupüüdmatuse teemat käsitleb Apuleius allegooriliselt. Inimese hing astub uudishimu sunnil keelust üle ja peab heastama oma süü kannatuste ja kestvate rännakte hinnaga. Idee hinge kõlbelisest puhastusest kannatuste kaudu ilmus selle muinasjutu süzeesse uusajal ja on võõras Apu kontseptsioonile .