Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused

M, Bruno

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused (2)

Tallinna Ülikool - Psühholoogia - Tarbimissotsioloogia

5 VÄGA HEA

Kordamisküsimused eksamiks
Eksamil tuleb vastata kolmele küsimusele neljast, mis on kõik valitud siinsete küsimuste seast. Vastus peaks olema ammendav, mis ilmselt seab vastusele vähemalt üheleheküljelise mahunõude. Autorite teadmine ei ole kohustuslik vaid soovitatav. Siin on need esitatud kordamise hõlbustamiseks.

Mida peavad Appadurai (1986) ja Kapytoff (1986) silmas „asjade kultuurilise biograafia ” all?
Nende tees on, et asjadel on sotsiaalsed elud . Seega ta ütleb, et kaubaks olemine ei ole ainult majanduse osa, vaid „moraalse majanduse” osa.

asjad omavad erinevaid väärtusi oma erinevatel eluetappidel, olenevalt sellest, kes on tema omanikud , kontekstist, kasutusest jne viies asjade kultuurilise biograafiani.

objektiklassidel ajaloolised ja pikemaajalised muutused nende väärtuses.
Näide: orja (ehk asjastatud inimene) muutmine vabast inimesest orjaks käis keskkonnamuutuse, suhete lõhkumise ja taasloomise, uue identiteedi andmise kaudu.
Samamoodi asjadel. Me võime küsida sellised küsimusi asjade kohta: millised on erinevad staatused, mis on objektil erinevatel eluetappidel ja erinevates kultuurides ja kuidas need staatused realiseeruvad? Kust see asi tuli ja kes selle tegi? Milline on olnud selle asja karjäär ja milline võiks olla selle asja ideaalne karjäär? Mis juhtub selle asjaga vananedes ?
Näide: onni kasutus Sukude juures Zairis: onni eluiga, kasutused, mida see ütleb inimese kohta.
Kapytoff leiab, et kaup/ tarbekaup peamine olemus on olla vahetatud teiste asjadega, olles seega universaalne. Traditsiooniliselt on erinevatel asjadel olnud erinevad vahetusringluse süsteemid (Nigeerias subsisteerimisasjad, auasjad, inimene/maa asjad), kuid tung on asjade kaubastumise universaalsuse poole. Ehk vahetada kõike, mida tehnoloogiliselt võimalik ( tehnoloogia all peetakse silmas rahasüsteemi).
Samas on igas kultuuris olemas asju, mida ei saa müüa/osta. Neid asju singulariseeritakse, ehk tehakse nimetatakse pühaks ( Durkheim 1912). Näiteks kuninglikud regaaliad.
Nende kahe püüdluse vahekord - universaalse ja singulaarse - on erinevates esemeringlustes erinev. Näiteks teeneid vahetatakse teenete vastu, kuid mitte raha teenete vastu; annetused on anonüümsed või siis pannakse doonori nimi majale vastates seega teenele teenega; George Washingtoni monumenti ei taheta müüa jne.

Missugust funktsiooni omavad asjad Douglase ja Isherwoodi (1979) arvates? Mida tähendab sellest tulenevalt vaesus nende käsitluses?
Näitlikustavad tõekspidamisi, konkretiseerivad neid. Stabiliseerivad tähendusi, mis muidu on suhteliselt ujuvad .
Olulisemgi veel on asjade omadus märkida sotsiaalset identiteeti. Kuid asjad ise liiguvad ning asjade tähendus ajas muutub, nagu nägime Appadurai ja Kapytoffi puhul. Seega - asjade liikumist võib vaadata kui sümbolilise vahetuse süsteemi.
Näide: naine tuleb korviga koju - kellele (isa, laps, ta ise) on need asjad? Millised? Aga külalistele? Kuhu ta need paneb? Kui külalised tulevad, kuhu nad juhatatakse, mida pakutakse (toit, jook , kohad, vestlus ) see on ju kultuur... Kui palju mees annab selle jaoks raha - või naine? See ütleb ju midagi selle kohta, kes on mees, kes on naine...Kui palju pereliikmeid toetatakse? Kuidas kindlustada vanaduspõlv jne jne.
Ehk siis - asjad teevad ja hoiavad sotsiaalseid suhteid. Loovad identiteete.

Millised on viis erinevat tähendust „konsumerismile” Gabriel ja Lang (2006) järgi?
(Gabriel and Lang 2006)
Arenenud riikide moraalne doktriin . Kuna tarbimine on ajalooliselt erinev varasemast , võiks öelda, et see on modernse läänemaailma produkt . Me hindame oma modernsust ja progressiivsust just selle läbi kui palju me tarbime - erinevalt ülejäänud maailmast. Peale seda kui puritaanlus on kadunud või kadumas on see peagu ainuke elu eesmärk - ja seda peagu ei kritiseerita. Tarbimine on vabaduse, õnne ja võimu juurde jõdmise vahend. Need omadused sõltuvad tarbija võimest valida, hankida, kasutada ja nautida materiaalseid objekte. Douglas ja Isherwood - rääkides asjadest kui informatsioonikandjatest - väidavad, et vaesus ei tähenda mitte depriveeritust materiaalsetest objektidest vaid depriveeritust sotsiaalsest maailmast, suhtlusest.
Tarbimisühiskond või kultuur ongi modernne maailm - sedavõrd kui „modernsus” hõlmab vaba, ratsionaalset tegutsejat maailmas, mida ei juhi traditsioonid vaid teadmised ja ratsionaalsus.
Silmapaistva tarbimise ideoloogia. Lisaks sellele, et tarbimine on hea elu sünonüüm, on see mehhanismiks , millega sotsiaalseid erinevusi märgitakse ja hoitakse.
Maailma arengu majandusideoloogia. Peale kommunistliku bloki kokkukukkumist ja riigi või plaani jaoks tootmise lõppu on kõrgema elustandardi tagaajamine üha vähgem reguleeritud majanduses enamus maailma edasiviivast majandusideoloogiast. Rahvusvaheline kaubandus ja globaliseerumine on head just sellepärast. Tarbijaid aidatakse elule igal pool maailmas.
Tarbimine kui poliitiline ideoloogia. Kunagi pigem parempoolsete oma on nüüd iga poliitilise partei nimekirjas. Moodne riik on isiklike tarbimisõiguste garant ja peamine teenusepakkuja . Vabadus ja tarbimine on omavahel seotud. Sotsialistlikud parteid, kes kuulutavad hoolitsevat riiki ei ole populaarsed . Turg on parim, mis saab inimese elu juhtida - glamuur, uudsus jne - ja riik on vana, kulunud ja ebaparktline. Riigi eesmärgiks on luua turge ja neid käigus hoida.
Alternatiivne tarbimine on samuti väga tugevalt pead tõstev nähtus erinevates kultuurides. Jaapan tarbijate kooperatiivid, USAs Ralph Naderi kandidatuur seisis rohelise ja rohujuuretasandi ning antikorporatsionistliku tarbimise peal, Lääne Euroopas roheline liikumine.
Eriti Miller (1995) räägib sellest, et tarbimine võiks olla veel rohkem politiseeritud, kuna tarbijatena on meil tõeline võim: Anekdoot Trinidadilt (välitöölt) naine teeb kõik väheolulised otsused: majapidamise eelarve, laste koolitamine samal ajal kui mees teeb kõik olulised otsused ehk keda valida järgmistel valimistel.
Tarbimine kui tarbijate õiguste eest seismine . Koperatiivide ajalugu on pikk, alates 19 sajandist ja varemngi. Hool kvaliteedi ja hinna-kvaliteedi suhte pärast ühelt poolt ja teiselt poolt tarbimisvastasus, looduhoidlik tarbimine jms. Tarbijate ühistud on praegu ilmselt ruumi tegemas eetilise tarbimise heerolditele.

Millised on kolm lähenemist tarbimiskultuuri tekkimise põhjustajatele vastavalt De Vries (1975), Taylor (1996) ja Sombart (1967) järgi?
De Vries (1975) Ehkki 17 sajandi Hollandis reaalsed sissetulekud vähenesid, aga samal ajal turule jõudis rohkem uusi kaupu, siis inimesed ei hakanud vähem tarbima, vaid töötasid rohkem ja tootsid turu jaoks rohkem. See tähendab, et tööstusrevolutsioonile eelnes tootlik revolutsioon . Aitas seda uus rahavahetussüsteem, mis oli stabiilsem ja turvalisem. Kuna Hollandlased soovisid ja vajasid rahavahetussüsteemis osaleda, siis nad tekitasid tarbekaupade maailma ning sellega sütitasid kaubavahetuse. Kaupade omamine (eksootiliste, koloniaalkapade) oli poliitiliselt soositud: see näitas rahvustunnet ja progressiivsust.
Taylor (1996) Üritab kokku võtta erinevaid aspekte süsteemi. Maailma ajaloos võib identifitseerida kolm perioodi, mil erinevad riigid on olnud hegemoonilises seisus. Maailma hegemoonia defineerib ajastule omaseid arengusuundi , riigi huvi esitatud kui maailma huvi. Need kolm riiki on olnud Holland – mare liberum & ärikapitalism; Inglismaa – tööstus & tööstuskapitalism; Ameerika – ettevõtlus & tarbimiskapitalism. (Sündinud on need perioodid sõjast.) Mis on selle praeguse modernsuse juures erilist? Giddens arvab , et usaldus (süsteemide vastu), artikli autor Taylor arvab, et see on mugavus ning see muudab modernsuse „kõigi jaoks” olemasolevaks (ordinary modernity). Räägib majast (kodust) kui mugavuse kandjast. Mugavus algas Hollandis perekeskse individuaalelamu loomisega 17 sajandil ( esik -> elutuba ), oma maitse, soodumus ihnsuseks kõikjal mujal kui mööbli jms osas. 18-19 sajandil prantsaslik luksus ja inglaslik kasinus (viktoriaanlus)s, mille põhiolemus on õdusus (cosyness). 20 sajandil USA tehnoloogiline massiühiskond (elektrit peeti Inglismaal vulgaarseks ehkki pirnid leiutati samal ajal ( 1877 )) 1920 oli 60% USA kodudest elektriga. Suburbia kui täiesti uus fenomen – kontsentreeritud mugavus. Ehkki algust võib neil näha 19 sajandi keskel Manchesteri rikaste seas, siis USA tegi sellest „kõigile” fenomeni juba 1868. Kõrgaeg muidugi 1950ndad – kümne aastaga lisandus äärelinnadesse 19 miljonit inimest. Ehkki tramm jm oli kasutusel, siis LA suburbia tipp: juba 1920 rohkem autosid per kapita kui kuskil mujal. Muu kui USA keskklass rohkem linnalembene, kuid hegemoonia toimib.
Kui võtta kokku, siis tarbimiskapitalismi tekkimise mõjutajad on: kaubandus kolooniatega, uute metallivarude leidmine (kulda oli rohkem), rahalaenamise lihtsus (ekspeditsioonide jaoks). Kuid need on kõik seotud ühe fenomeniga, mis võis olla tarbimiskapitalismi tekkimise koondkujuks: luksused. Luksusega on seotud geograafilis-sotsiaalsed kohta kus tarbimiskapitalism arenes: poed , õukonnad, linnad ja kodud.
Sombart (1967) Luksus toodab turge, sest kõrge väärtusega asjad vajavad säästmist ja kapitaliseerumist, majanduslikku ratsionaalsust ja soosivad krediidi andmist.
Kauplused, mis pakkusid luksuskaupu, olid seimesed, mis pakkusid elegantset meelelahutust. Kõigepealt hakkasid nad eristuma püüdma teineteisest, siis muutusid üha rohkem anonüümseks (ostja ja müüa suhe).

Kolm kohta/konteksti on tarbmiskultuuri tekkimise juures olnud eriti olulised mõjutajad. Millised ja miks?

Tarbija positsiooni teda ümbritseva maailmaga nähakse väga erinevalt põhinedes ühelt poolt Descartesi ja teiselt poolt Hegeli maailmanägemusel. Mis on peamised erinevused?
Hegel : " Inimloomus ei ole valmis, vaid areneb objektiivse maailmaga." Siit järeldub: Mui me ei tunneta maailma nagu enda loodut, siis olemegi maailmast võõrandunud. Hegel räägib dialektikast: meie suhe asjadega, objektidega, ei ole mitte subjekti-objekti suhe, vaid see on dialektiline , st mõlemad mõjutavad teineteist. Meie vajdused objektiviseeruvad, võtavad vormi. Maailm on selline, nagu ta on, sest meie oma subjektiivsete soovide-tahtmistega, oleme ehitanud klassid , raamatud ja pliiatsid . Kuid need asjad, objektid hakkavad ka meie subjektiivseid tahtmisi mõjutama. Kui me näeme midagi, siis me kas tahame seda, ihaleme, või mitte. Tarbimine ei ole subjektide vaba hõljum objektiivses maailmas, vaid need tarbekaubate inimestevaheline suhe on dialektiline, me olme nendest mõjutatud. Miller: "Tarbimine on protsess, mille abil ühiskond kohandab oma välimist kuju ja arendab ennast kui sotsiaalset subjekti.
Descartes : cogito jagab maailma inimsubjektideks, kellel on mõistus, teadlikkus, kes seavad asjadele
tähendusi, ja teisteks asjadeks kui objektideks, mateeriaks, mida saab uurida ja hõlmata kui fakte, kuid millel enestena ei ole tähendust ega olemust
Olles teinud sellise vahe, kuidas siseneb objektide maailm inimeste subjektiivsesse kogemusse?
Üldiselt ütleb lääne epistemoloogia - läbe teadmiste.
Kuid - kuidas teavad inimesed, et nende teadmised objektidest on tõesed? Ilmselt selle kaudu, et need objektid rahuldavad eesmärke. See on tarbimise üks peamisei tähendusi - me näeme seda ja assimileerime seda oma ellu - nii praktiliselt kui intellektuaalselt - läbi oma vajaduste ja soovide.
Selline maailmavaade eraldab subjektid ja objektid, viib nad teineteisest võimalikult kaugele.

Marx kasutab võõrandumise mõistet kirjeldamaks mitut erinevat aspekti tarbimise juures. Millised on need aspektid?
Marx ( 1818 -1883): subjekti ja objekti dialektika peaks eeldama, et nende vastastikune suhe (inimene ja keskkond) on orgaaniline ja läbipaistev
Kuna tootmisvahendid ei ole nende omad, peavad töölised muutma oma tööjõu objektiks . Töö, mis on Hegeli mõttes kõige olulisem, inimese muutusi toov jõud on nüüd kui tarbekaup.
*Töö ei tähenda enam suhestumist maailmaga läbi oma vajaduste, vaid minu töö muutub abstraktseks. Ma müün tööd kui sellist. Side inimese ja tema toodetud keskkonna vahel muutub samuti ebaisikuliseks - kui mina ei tee, siis keegi ikka teeba.
*Tööjõu müümine ei ole suhe võrdsete partnerite vahel. Ehkki formaalselt olen ma vaba oma tööjõudu müümast, siis reaalselt pean ma töötama, et elus püsida. Kui ma müün oma tööjõudu annan ma võimu selle üle ära kellelegi teisele.
*Tootmisvahenditest võõrutamine loob klassivõitlust: enamus ei saa lubada endale asju, mida nad on teinud. Minu töö väärtus ei ole seotud asjade väärtusega, mis ma toodan . See vahe, mis jääb üle, on kasum.
Kapitalism peaks seega ajama vajadused loomulikkuse olukorrast/loodusest välja kultuuri osaks ja neid rikastama.
Kuid see nii ei lähe - ainuke tõeline vajadus on raha. Vajadused ei ole enam eesmärk omaette vaid vajadused on ettevõtja tööriistad uue raha tegemiseks
Marxi ja teiste kirjutistes on tarbijat võrreldud vahest liiga tugevalt romantilise mittevõõrandunud inimesega. Marxi jaoks on tarbija täiesti võõrandunud ja täiesti abstraktsioonide poolt juhitud .
Vanasti oli ikka parem - inimesed tootsid enda jaoks, ilma turu vahenduseta, olid meistrid oma alal. Veidi ülepingutatud? Sest lõppeks nägi ka Marx ette, et eesmärgiks on asjade tootmine oma vajaduste rahuldamiseks, kogu maailma kasutamine loovalt.

Millisena näevad tarbijat ja tarbimisühiskonda Frankfurti koolkond? Mis probleeme tõstatab sellest tulenevalt Herbert Marcuse ?
The Frankfurt School gathered together dissident Marxists, severe critics of capitalism who believed that some of Marx's followers had come to parrot a narrow selection of Marx's ideas, usually in defense of orthodox Communist or Social -Democratic parties . Influenced especially by the failure of working- class revolutions in Western Europe after World War I and by the rise of Nazism in an economically and technologically advanced nation (Germany), they took up the task of choosing what parts of Marx's thought might serve to clarify social conditions that Marx himself had never seen.
Herbert Marcuse- Kuna ühiskond on Marcuse arvates (ja teiste arvates) inimeste loodud, tuleb sellesse kriitiliselt suhtuda.. Ehk:
1. milline teadmine saab sellest pettekujutelmast (objektide maailm kui loomulik maailm) läbi tunguda?
2. kuidas kriitiline teadvus saab edendada kriitilst praktikat?
3. kuidas me saaksime „kalkuleerivast” (Lukacs) mõistusest välja tulla?
Samal ajal - kriitiline mõte ei saa muutuda järjekordseks tarbeesemeks, mida saab passiivselt omandada.
Pessimism . Kriitiline mõte saab olla ainult ühiskonnast autonoomne ja ratsionaalsusest vaba (vrd Habermas ), olla kui eitus . Kuid kogu kultuur on tarbimiskultuur . Tõelisi vajadusi manipuleeritakse, näiteks tv - pakub töölisele meelelahutust, lubades infot vms. „ Pseudo - individualism ” Pakkudes lahendusi oma õnnetusele täpselt sellesama süsteemi sees, mis selle põhjustas - tarbekaupade süsteem.
Frankfurti vahend: pidev kriitika ehk tuleb kritiseerida süsteemi selle jägi, mida ta lubab. Kui ta lubab vabadust tarbekaupade näol, siis samal ajal võib ju näha, et see on kaugel abadusest, sest ei paku võõrandamata tööd, subjektide ja objektide suhtele loovat lähenemist.
Selline mõte lubab meild (mitte nagu liberalism ja postmodernism ) teha vahet sellel, mida inimesed tahavad ja mida neil tegelikult vaja on.
Marcuse küsib, miks me peaksime kapitalistlikule ekspluateerimisele alluma ? Ja vastab: Sest kui me tahaks vähem kaupu, siis kapitalism laguneb
Reaalsusprintsiip : iga ühiskond vajab oma ülevahoidmiseks tööd, mis on eri ühiskondades erineval ajal erinev. Naudinguprintsiip: inimeste vajadusi ei saa rahuldada ilma piiranguta/kannatuseta (restraint), inimesed peavad „osalema vähem või rohkem valulikes suhetes ja ettevõtmistes, et oma vajadusi rahuldamiseks toota vahendeid ehk töötama” (Marcuse Eros ja Tsiviliatsioon 1955). Ehk siis alati ollakse teatud määral valmis alluma.
Kuid on kahte sorti allutatust: „vajalik allutatus” ja „ülejäägi allutamine” (surplus repression ) - ehk siis allasurumine sotsiaalse domineerimise pärast, mitte ühiskonna taastootmise pärast. Seda toodab kapitalistlikud suhted. Kapitalism tahab laiendad tööjõudu (sest see toodab ülejäägiväärtust (surplus value )) ning võõrandunud vajadusi (sest siis saab müüa rohkem tarbekaupu).
Vajadused ei ole kunagi antud, vaid muutuvad. Ka kõige väiksemad kultuurilised vajadused võivad muutuda sama oluliseks kui n.ö looduslikud vajadused, kui nende vajaduste täitmine on muutunud loomulikuks ja eluliliselt vajalikuks.
Teine loodus - vajadused, mis on tekkinud/tekitatud rahuldamiseks ainult tarbekaupade abil. Iga vajadus suunatakse rohkema töö ja rohkema tarbimise suunas.

Millised on nõuded kultuurilie elitistlikust vaatenurgast ja mis mõju avaldab sellest vaatenurgast tarbimine kultuurile (seda vaatenurka pooldavad muuhulgas Adorno ja Horkheimer)?
Kõrgkultuuri pooldajad leiavad, et:
1. kõrge kultuuri väärtused peaksid juhtima igapäevategevust. Nad peaksid olema väljendatud asjades, mis meid ümbritsevad. Kultuuri ülesanne on kritiseerida ja arendada igapäevamaailma.
2. premodernses maailmas need väärtused juhtusidki inimeste elusid või nad teevad seda postkeskklassimaailmas, ainult modernses maailmas on väärtused hävinemas. Neid väärtusi tuleb säilitada mingis kunstlikus keskkonnas kui pärimust.
3. kultuur peab täitma sotsiaalset funktsiooni: peab hoidma kogukonda , ideaale, hea jne mis aitavad parema ühiskonna tegemiseks kritiseerida olemasolevat
Kultuur on sellisena üsna antimoderne kontsept ja eriti formaalse ratsionaalsuse ja valgustuse rünnak. Modernsus vabastab inimese traditsioonide, seisuse ja kiriku eestkostest ning ei kirjuta ette, milliseid väärtusi inimene peaks taga ajama.
Kuid kui inimese väärtusi vahendab ainult raha kuidas me teeme heade ja halbade sotisiaalsete väärtuste vahel vahet? (vrd Thatcheri „ühiskonda pole”, igaüks otsustab ise)
Solidaarsust pole - selleks on vaja raamistikku, mis seisaks inimestest kõrgemal. Pole sellist raamistikku: kultuur vs äri, kultuur vs tsivilisatsioon , staatus vs leping, mehaaniline solidaarsus vs orgaaniline solidaarsus, kogukond vs assotsiatsioon , praktika vs töö, kasutusväärtus vs vahetusväärtus jne sümboliseerivad kõik seda.
Staatusest sai tarbekaup.
Ja selle tulemuseks ongi, et kultuur muutus selleks, mida ei saa osta: sünnipära, legitiimsus, kasvatus. Kunsti ei saa toota, seda luuakse (ükskõik kui palju kodanlus teatris käib, aru nad sellest ei saa).
Adorno ja Horkheimer (1979): „ massikultuur ” ei ole hea sõna, selle asemel tuleb kasutusele võtta „kultuuritööstus”, sest see asetab süü firmade ja tööstuse õlule. Selle asemel peaks iga inimene teadma, kui ta on massi osa. Kultuur on kadunud, kuna igapäevasuhtluses pole enam moraalset korrastatust , kõik on üks ja sama. Ainult autentsuses võib veel leida moraali.
Adorno ja Horkheimeri jaoks indiviidi isoleerumine ja tüüpilised massiühiskonna märgid: kogukonna ja isiklikkuse kadu, perekonna jm staatuste kadu, vabatahtlike ühenduste allakäik, individualiseerumine - tööjõu ja eluviisi kaudu, massimeedia poolt looud pseudoisiklik maailm. Mittevabadus ja manipuleerimine :

Rousseau vastandab tugevasti teatavale filosoofilisele eeldusele inimese kohta (mida viljeles näiteks Hobbes ). Mis oli see eeldus ja milline oli Rousseau kriitika sellele?
inimese soovid on loomulikult piiramatud : vajadusi ja luksusejanu ei saa loomulikus olukorras lahutada. Ahnus on progressi mootor.
Seega ühiskond ja riik peab tulema ellu selleks et inimese rahuldamatut iha valitseda ja suunata. Muidu kehtib loomulik olukord, kus inimese elu on kole , jõhker ja lühike - bellum omnium contra omnes .)
Rousseau arvab täiesti vastupidi, et ühiskond toodab iha ja soove, eriti läbi ebaõrdse omandi (kinnisvara) - seega siis tema võrdsuse nõue. Inimkooslus ja eriti võrdlus teistega tekitab võistlussoovi. Sotsiaalne nõue omada ja nautida. Amour de soi asendatakse amour-propre’ga ehk olla hinnatud teiste poolt.
„Vaata teda, kes enne oli vaba ja sõltumatu, vähendatud lõputute uute soovide sisendamise pärast võrdluses loodusega, aga ennekõike oma ligimestega” (Rousseau 1755 A Discourse of Inequality)
Rousseau jaoks on iga kultuuri ilming luksus, sellest tekib soov saamatu järele. (vrd Marx) Sellest ka tema soo teatri keelamiseks.
Rousseau kaitseb kodanluse omandit, kainust, luksuse vastasust. Seega töölisklassi tarbimine näis justkui aristokraatide luksus - joomine, mängimine, hobused jne, mis on mõlema nii kõrg kui alamklassi lõbud.
Rousseau vastandub seeda Hume ’i ja Smithi liberalismile ning näeb ühiskonna ja rahuldamatute vajaduste vahelist seost. Rousseau soovib seega elu, mis on kõrgklassi luksuse ja baasvajaduste vahel, ehk keskklassi mugavuse esimene eestkõneleja.

Milles seisneb Cliffordi (1988) „ kunst -kultuur süsteem” ja mida see ütleb autentsuse kohta?
Sellised mõisted, mis seostuvad kõrgkultuuriga nagu kunstipärasus, autentsus , singulaarsus (mäletate Appadurai-d?) on seotud kunst -kultuur süsteemiga ( Clifford 1988). On leitud, et kunsti ajalugu ja popkultuuri areng on tarbekaupade tootmist ja tarbimist kõvasti mõjutanud. Eriti Kultuuritööstus (Adorno ja Horkheimer 1979): reklaam , disain , pakendid, esitlemine igapäevaelus, pildid, mis on tarbekaupadega seotud jne.
Kunst-kultuur on süsteem, mille kaudu tarbijad on saavutanud estetiseeritud suhestumuse objektidesse. St mitte ainult sotsiaalsuhted vaid ka autentsus on asjadega seotud.
KRIITIKA: kui me vaatame ainult väljapaistvat tarbimise osa, hindame alla igapäevast, rutiinset tarbimist (Warde 1992). Suppide ja seepide valik ei ole paljude jaoks mingi enesekuvandit muutev asjaolu.
Clifford (1988): Kunst-kultuur süsteemid on need, milles ringeldes (esteetiliselt) väärtuslikud objektid saavad oma mõtte. See süsteem on diksrimineeringute tulemus.
Ringlemine: pakkumine, nõudlus, akumulatsioon , võistlus, monopoliseering.
PÕHILINE: kunsti ja kultuuri sidumine. Kuigi kultuur võiks tähendada kõike inimese loodut, tähendab see pigem „autentset”, „kunstilisi” objekte.
Süsteem seab suhted ja näitab hierarhia . Autentsuse tegemise masin
Varasemalt oli autentsuse looja kunstnik (vs ühiskond) àideaal oli omav isiksus (ka identiteedi omand oli väärtus). See lõi kõrge ja madala eristuse. Populaarkultuur oli madal tänu tarbimisele . Tarbimine oli mõttetu, triviaalne, passivne, millega kaotati originaalsus ja individuaalsus - just see, mis oli kunstile omane.

Mis probleemid ilmnevad kultuuri mõtestamisel igasuguse inimtegevusena (näiteks post-modernistide nagu Baudrillard või post-strukturalistide nagu Barthes arvates)?
Võtab üle Marxi tarbekaupade fetiši idee, et ühendada majandus kultuuriga . Tema jõuab kuulsa toereetilise arenduseni, mille järgi tarbeese on märgi vormiline : iga objekt on objekt keset teisi objekte, omades niimoodi tähendust.
„Tänapäeva tarbimine...definerib hetke, mil tarbeese toodetaksegi nagu märk, märgilise väärtusega, ja kus märke (ehk kultuuri) todetakse kui tarbekaupu. Mitte miskit, mida tänapäeval toodetakse (objekte, teenuseid, kehasid, seksi, kultuuri, teadmisi) ei saa võtta pelgalt kui märke, samal ajal kui neid ei saa võtta pelgalt kui tarbeesemeid. Kõik ilmneb üldise poliitökonomomia kontekstis. Poliitökonoomia objektid ei ole täna enam korralikult ei märgid ega tarbeesemed , nad on teineteises lahustunud”
Estetiseerumine tähendab seega ühiskonna täitumist märkidega, piltidega, mis käituvad nagu märgid.
Esmaseks on muidugi tarbeeseme kui sotsiaalse staatuse näitaja funktsioon.
Kuid enamgi veel väidab ta, et enamus märke on tühjad. Nad ei tähenda mitte midagi muud kui ainult „spektaaklit”. Nad ei viita enam millelegi muule kui ainult iseendale. Selles peegeldub Frankfurti koolkonna nägemus domineerimisest - märkide domineerimisest.
Sellena lahendab Baurdillard kohe probleemi tõelisest ja mittetõelisest ideoloogiast, baasist ja pealisehitusest. Samal ajal muidugi jätab Baudrillard välja sotsiaalse struktuuri ja praktika. Vajadused, eesmärgid, funktsioonid on muutunud n.ö alibideks ja on osa kõikehõlmavast ideoloogiast, mille moodustavad märgid.
Poststrukturalism - tähendussüsteem on sotsiaalne fakt. Igasugune tekst: film , jutustus puhkusest, reklmaa, telekas jne - on vastuolulised ja mitmetitõlgendatavad, mitte mingid objektiivsed ja koherentsed lood. Diskursused. Oluline lisaks struktuuri loogikale on ka toimijate loogika . Ei ole ühte keskset valgustuslikku subjekti, kes võiks saada valgustatud.
Roland Barhthes (1986) Mythologies
Pakub välja metodoloogia , kuidas igapäevaasjade tähendusi uurida, läbi selle, et viitab , kuidas tähendused on ideoloogiliselt piiratud. Ta võtab hamburgeri, ja näitab, et see võib viidata nii ühte sorti toidule suhtes teiste toiduainetega - kiiroitudule, kuid võib viidata ka ameerika kultuurile, kuna ei kuule ei sushi ega röstbiifi hulka, ning kolmandaks võib viidata hoopis Mcdonaliseerumisele. Kuid kui vaadata seda teises taustsüsteemis - rahvuskultuuride süsteemis - viitab hamburger hoopis amerikaniseerumisele, modernismile, väärtustele, mis ei ole kuidagi tajutavad selle objekti sees.
Vein. Pudel ja vein ise. Vein - kääritatud jook. Vein - mõnus rahustav jook. Oleneb, kes viitab.
„Kasutus” on ka sotsiaalne konstruktsioon maailmaga ühendumisel, teatav eemalolek. Räägib nukkudest, mis oma loogikaga sotsialiseerivad last kodanlikku maailma - ta ei leiuta maailma, vaid mängib sellega, kus kõik on juba valmis. Pakub kahte võimalust - kas kasutaja (tööline) või omanik (kapitliast). Mänguklotsid aga jätavad loominguvabadust.
Jung mängis klotsidega.
Kuidas kultuurilised väärtused hakkavad mõjuma loomulikud .
Kumbagi ei huvita, kuidas asju paremini müüa läbi tähenduse. Pigem - kuidas asjade müümine tekitab ideoloogiatele sotsiaalset kandepinda. Barthes: naturalization - sellel vedelikul ei ole rohkem põhjust olla naiselik kui näiteks ehatähel või nahkhiiresõnnikul.
Vaatamata sellele, et post- strukturalism annab paremaid seletusi , on siiski mõlemal sama jama - nad käsitlevad tähenduse sotsiaalse organiseeritude kirjeldusi (mis saavutatakse siis, kui eemaldatakse sotsiaalne toimija ja ajalooline taust) kui sotsiaalseid fakte ehk kuidas need faktid teivad. Semiootiline analüüs on põhimõtteliselt samasugune kui massikultuuri osaleja enda oma, sest jätab inimese ilma igasugusest agendistaatusest. Sellisr metafüüsilist väidet ei ole võimalik edasi uurida. Koodi domineerimine ei ole kapitalismi patoloogia vaid üldine inimeseks olemise tingimus.

Milles seisneb silmapaistev tarbimine (Thorsten Veblen ) ja mis on selle tagajärjed?
„Silmapaistev tarbimine” - pillav tarbimine, mille eesmärgiks on näidata oma rikkust ja seega edukust . Kuna rikkus näitab austusväärsust ja tarbimine näitab rikkust. Mitte kõik tooted, vaid teatud tooted on selleks eriti sobivad. „Silmapaistev tarbimine” - pillav tarbimine, mille eesmärgiks on näidata oma rikkust ja seega edukust. Kuna rikkus näitab austusväärsust ja tarbimine näitab rikkust. Mitte kõik tooted, vaid teatud tooted on selleks eriti sobivad.

Millised on moe (näiteks Simmeli käsitluses) ja stiili (näiteks Hebdige käsitluses) erinevused?
Mood, mis on tekkinud linnas (anonüümsus, palju inimesi, samasugused inimesed) pakub ühelt poolt võimaluse eristuda, teiselt poolt samastuda.
Moe üheks tulemiks on see, et muutus muutub normaalseks. Kadedus , mida inimesed tunnevad „head elu” nähes, on head sorti kadedus, sest kunagi võib ka sinu õnn muutuda. Moeasjad pole põhimõtteliselt keelatud kellelegi, ütleb Simmel .
Selle asemel, et on ühtemoodi asjad, mis koguvad aja jooksul rohkem prestiiži, kesta vad nüüd „ rahutud ajad” nagu ta ütleb. Kuna asjad lähevad moest välja, siis on loodud suurepärane õigustus rohkema ja kiirema tootmise jaoks. Samal ajal aga, kuna tegemist on sotsiaalselt jagatud fenomeniga, pakub mood „hetkelist ankrut” ehk et inimesed siiski ei ole üleliia tähelepanelikud (ekstravagantsed) oma välimuse suhtes, ent samas siiski mitte ka hoolimatud. Mood on alati kohane, isegi kui see on ekstravagantne . Moekas olemine võib olla paljastav, kuid see ei ole kohatu . „Paljud naised tunneksid häbi olles võõra mehega oma toas kandes nii paljastavat dekolteed, kui nad kannava tavaliselt tänaval kümnete ja sadade meest eees.”
Moe kaudu toimub asjade samasugune devalveerumine nagu raha puhul: kui on liiga palju, siis väärtus kukub . Vrd Campbelli moodne ja traditsiooniline hedonism - saame rahulduse ja kohe hülgame.
Simmeli probleemi tõstatamine - mood on ainult ülemklassidele omane. Alamklassid hakkavad ka seda tahtma ja ülemklass peab selle hülgama.
Huvitav: ebamoodsalt riides käimine on samasugune konformism nagu moekalt riides käimine, ainult miinusmärgiga. Paralleel sellise antikonformistliku konformsusega: „Klubi-vihkajate klubi on loogiliselt võimatu kkui psühholoogiliselt täiesti arusaadav fenomen”
Hebdige (1988): elustiil on teatav tarbimise viis. Suhtumine tarbimisse, mille abil inimesed näitavad oma individuaalsust ja stiilitunnetust läbi teatavate toodete. Autode, puhkusereiside, riietuse jne läbi näitab inimene teatud grupile, et ta on stiilne, tal on stiil.
Elustiili on osa püüdlusest toodete abil eristuda teistest sotsiaalsetest gruppidest, see tähenab, et tarbimise abil üritatakse ennast sotsiaalselt positsioneerida.
Ehk siis : selles ei ole midagi uut, et nii tehakse, kuid see on saanud nii suure osa inimeste igapäevapraktikaks. Muutus on selles, et „elustiil” tähendab, et elu on miskit stiliseeritavat, miskit kindlat ja piiratut. Habitat , IKEA - poed, mis tegelevad sellise elustiiliostmisega. IKEA - 7000 nimetust kaupa küünaldest köögimööblini. Pigem suunatud madalamale keskklassile, kes tahavad ka moodsat elustiili näidata.
Oluline: elustiil ei ole seotud klassiga selles mõttes, mis Weber või Veblen silmas pidasid , kuid sissetulek ja positsioon tootmishierarhias ikkagi mõjutab tarbimist. Ilmselt ka muud faktorid : demograafilised faktorid: sugu, rass , vanus, seksuaalsus jne

Mida peab Bourdieu silmas habitus ’e all?
„Habitus on püsivate ja nähtavate soodumuste süsteem, mis koos eelnevate kogemustega suunab meie kogemust, hinnanguid ja tegevust ning võimaldab toimetada erinevaid asju läbi analoogiate edastamise ” (1977:83)
Võimaldab sihipäraselt tegutseda ilma et seda teadlikult sihipäraselt tehtakse. Kuid Habitus ei ole neutraalne
Näiteks: „isiklikud” valikud hobide, toidu, kunsti jm kohta on tegelikult kooli, pere ja materiaalsete objektide poolt mõjutatud - ja eriti klassi.
Habitus ei ole mitte ainult teadmine või kompetents või stiilitunnetus, vaid see on praktiline, see on kehastunud. Oluline ongi see, et Bourdieu meelest pelgalt keelelisest või tunnetuslikust lähenemisest ei piisa, vaid tuleb vaadata praktikat, eriti kehapraktikaid. Ka sõna otseses mõttes - kõndimine, kehahoiak , grimassid, kõne, jne. Habitus ei ole juhuslik, vaid seda korrastab praktika loogika. Loogikat suunab klassifikatsioonide süsteem - läbi dihotoomsete valikute: kõrge/madal, maskuliinne/ feminiinne , valge, must, peen/ vulgaarne , hea/halb. Esialgu toimivad nad konkreetsetes situatsioonides, kuid siis laienevad . Nende printsiipide rakendamise kaudu tarbimises (eriti kultuuri tarbimises) tuntakse ära maitse või selle puudumine.
Bourdieu jaoks on maitsesüsteemid mõtestatud kui kulutuuriväli, mis toimib nagu turg. Seda organiseerib kultuuriturg, võistlus, inflatsioon ja monopoliseerimisüritused. Seega, oluline on kultuuriline kapital , mis koosneb teadmistest ja otsustest teha vahet kunsti ja mitte-kunsti vahel; maitseka ja mitte-maitseka vahel.
See näitab, et tegemist on ka võimusüsteemidega. Maitsel on „sümboliline võim”
Seega maitse on sotsiaalne. Samal ajal suhestub indiviidi maitse ka teiste indiviididega. Süsteem ei ole paigas, vaid liikuv ja kujunev sotsiaalses suhtluses . Veelgi enam - erinevad habitused soovivad üksteist mõjutada oma domineerimissoovi pärast. Kõige olulisem väli, kus võitlus toimub, on haridus . Laste kool laste maitse.

Kuidas on kritiseeritud Bourdieu klassidesse jagamist maitse-eelistuste alusel?
Maitse kartograafia ei toimi mitte ainult kõrgkultuuri vallas - muusika , kunst jne. See on väga hästi nähtav k atarbimises. Võin eristada kaks peamist klassi - valgekraed ja töölised. Esimestel on abstraktne, formaalne , distantseeritud; teistel sensoorne, füüsiline, kohene. Kui vaadata, mida need klassid tarbivad, siis tuleb välja, t tooted on omavahelistes seostes. Erinevatel klassidel on erinevad elustiilid - Le Monde vs tabloid , hiina toit vs piknikud jne jne
Seega maitse on sotsiaalne. Samal ajal suhestub indiviidi maitse ka teiste indiviididega. Süsteem ei ole paigas, vaid liikuv ja kujunev sotsiaalses suhtluses. Veelgi enam - erinevad habitused soovivad üksteist mõjutada oma domineerimissoovi pärast. Kõige olulisem väli, kus võitlus toimub, on haridus. Laste kool laste maitse.
Bourdieu jaoks on maitsesüsteemid mõtestatud kui kulutuuriväli, mis toimib nagu turg. Seda organiseerib kultuuriturg, võistlus, inflatsioon ja monopoliseerimisüritused. Seega, oluline on kultuuriline kapital, mis koosneb teadmistest ja otsustest teha vahet kunsti ja mitte-kunsti vahel; maitseka ja mitte-maitseka vahel.
See näitab, et tegemist on ka võimusüsteemidega. Maitsel on „sümboliline võim”
Bourdieu leiab, et inimesed investeerivad kultuurilist kapitali selleks, et saada materiaalset kapitali. Lihtne näide: näidates ennast teatava grupi jaoks maitsekana, saavad inimesed tööd selles grupis. Mitte ainult disaineritena, vaid ka paremad kontaktid. Töötab ka vastupidi - liiga „hea maitse” ehk kõrge maitse ei tööta madalama maitseklassi puhul. Tekitab võõrastumist ja „liiga kallis” tunnet .
Prantsuse ühiskonnas kolm peamist kihti: vanemad tööstusmanagerid - palju majanudslikkku, vähe kultuurilist kapitali; hoidvad (caring) ametid ja meedida - esimestest rohkem kultuurilist, vähem majanduslikku; õpetajad, kunstnikud jne - palju kultuurilist, vähe majanduslikku kapitali.

Kuidas on muutunud vaated subkultuurilisele tarbimisele alates 50ndatest (näiteks Hebdige ja Bennetti vaadete põhal)?
Dick Hebdige(1979) Subculture. The Meaning of Style
Jean Genet, kuulus Prantsuse kunstnik ja kirjanik, oli vangis ja talt leiti tuub vaseliini . Valvurid, kes kõik olid paksud keskealised valged mehed, tundsid selle üle kahjurõõmu ja irvitasid tema üle. Nende legitiimne naer ja tema mitteloomulik seksuaalsus avaldusid ainult ühes objektis, ühes tuubis vaseliinis.
Subkultuuri tähendus on alati dispuut, erinevate mõjude väli.
Asjade tähendus on dispuutide, vaidluste, diskursuste ja võimumängude väli.
Subkultuurid , mida seostatakse noorusega, on sellise avaliku dispuudi olulised vastandajad. Üldine arvamus on selline, et subkultuur on vastukultuur, tähenduse ja võimu kukutamisele/painutamisele suunatud.
Noorus ei ole hormoonide eritumine teatud bioloogilise evolutsiooni hetkel vaid sotsiaalne konstruktsioon. Noorus ei ole alati olnud omaette kategooria. Keskajal olid lapsed väikesed täiskasvanud. „Teenager” leiutati 1940ndate USAs.
1900 - I maailmasõda olid subkultuurid pigem sõpruskonnad, boheemlased, loodusearmastajad, nudistid jne.
Peale I maailmasõda alkoholi ja jazzi ümber tekkivad subkultuurid. Saksamaal „ Swing kids”, kes vastandusid Hitlerjugendile ja käsid swingiklubides. Amerikaniseerumine. USAs seoses depressiooniga tänavalaste jõugud, alkoholi ärakeelamisega gängsterid.
1940ndatel „teenager”, zoot suiterid (mässud sõja tõttu keelatud riidekasutuse pärast), bebop hipster ja beat ( Kerouac ), Hell’s Angels
Esialgu olid küll subkultuurid klassipõhised, kuid see muutus. Subkultuuride teke on märk traditsiooniliste klassipiiride lagunemisest tarbimise abil, sest „töö ja kodu” identiteedi kõrvale (ja riietuse kõrvale) tuli ka vaba aja riietus ja identiteet , sotsiaalne kuuluvustunne. Loovusest sai igapäevastiili osa, mis vastandus tööajale, koduajale.
Pealesõja ühiskonna mõjud subkultuuride tekkimisele on elamumudeli muutus (äärelinnastumine), naiste ja noorte tööle võtmine (rohkem raha, noorte sissetulekud on kasvanud 1938-1958 50% samal ajal kui nende vanematel 25%.)
Noortekultuurid olid 1. vabaajakultuurid 2. sõprusgruppide kultuurid ja 3. stiilikultuurid. Kõige sellega seoses on kasvanud hedonism ja näitav (spectacular) tarbimine.
Popkultuuri ja -tööstuse levik globaalselt. Reklaam ja meedia aitas subkultuuridel leida, nii et igas kolkas olid oma rockerid ja mod’id. Moodsas maailmas on tee lapsest täiskasvanuks pikenenud.
Andrew Bennett (1999) Subkultuurid või uus-hõimud? Mõeldes uueks nooruse, stiili ja muusikamaitse vahekorda
Vaidleb vastu traditsioonilisele nägemusele, et subkultuuri nähakse kui ühtset korpust ja seadis küsimuse alla üldse subkultuuri mõiste. Ta leiab, et ehkki subkultuur on oluline, siis võrreldes sellega, mida noored inimesed teevad „enamusel ajast” ei ole subkultuur ikkagi nii monoliitne, kui seda on varem mõistetud.
Pealegi, kui leitakse (eriti CCCS), et subkultuur oli vastukultuur, siis kuidas arvata nendest subkultuuridest, mis olid meinstriimi sees: näiteks rulluisutajad? Või kui subkultuur on nii vastukultuuris kui peavoolukultuuris, siis mis see subkultuur ikkagi on? Mugav, aga mitte täpne ega õige sõna.
Pigem, leiab ta, on hilistarbimisühiskonnas noortekultuur midagi liikuvat ja ujuvat. Grupp ei ole fookuses , vaid paik, locus, ja indiviidi suhestumine järjest erinevate locidega. (Vrd erinev tarbimine erinevast kihist inimestega.)

Millised on neli lähenemist sellele, kuidas meedia on noorte subkultuuri mõjutanud?
a. Turg ja ühine kultuur (common – nii tavaline kui ühine)
Paul Willise (1990) arvates, ehkki populaarkultuuri (ehk meedia abil kõigini jõudev kuluur) ja kõrgkultuuri vahe endiselt kehtib, pole enam olemas noortekultuuri traditsioonilise vastukultuuri mõttes. Popkultuur on noorte jaoks tavaline kultuur.
Kuid nooruslikkus/noorte subkultuur ei ole muutunud ajaga , vaid noored lihtsalt vahendavad tarbimiskultuuri samamoodi seda muutes, kui vanasti. Kuidpeamine erinevus on selles, et enam ei saadeta sõnumit, vaid tehakse sõnum – igaüks lisab midagi turu abil. Identiteeti luuakse ikkagi väljaspool tarbimismajandust – kommunikatsiooni abil internetis, arvustades filmi, muusikat, televisiooni, koomikseid, riideid . Noortekultuur elab n.ö virtuaalsetes võrgustikes. Tarbimiskultuur teenib küll kasumit, pakkudes „materjali” noorte tähenduse loomiseks, kuid igaüks lisab sinna oma kriitika.
b. Imaaž ja postmoderne kultuur
Hedbige (1988) arvab, et subkultuurid on muutunud. „Tõde pole olemas, see on sama õhkue kui paber, millele see on trükitud.” Tõelisust, tegelikku uut tähendust, millest räägib Willis, ei eksiteeri. Kõik loovad pidevalt mingitest fragmentidest uusi fragmente. Korraga toimivad „madal/kõrge/pop/ rahvakultuur , popmuusika/ ooper , tänavamood/reklaam/kõrgmood, reklaam/kriitiline teooria/kõrgmood”. Hedbige on hullem kui Baudrillard – ta arvab, et on tegemist hüperkonformismiga, mis muudab „banaalsema veelgi banaalsemaks, kommertsi veelgi enam kommertsiks“. Kunst-kultuur süsteemid mängivad suurt rolli, kuid seda suunab turg noorte jaoks täiesti kontrollimatult.
MacRobbie (1994) arvab samuti, et meedia ei ole autentsuse suhtes vastanduv . Noored kasutavad meediat päris kõvasti oma huvides. Noortekultuur ei ole ühine või tavaline, vaid seda luuakse kogu aeg uuesti meedia ja turu abil.
EBAJÄRJEKINDLUS: Vahetevahel Hebdige leiab, et mingisugune vastuseis on siiski võimalik. Ei ole ühte vastuseisu , vaid mitu, mille ümber „kogunetakse”: sündmused, inimesed, meedia.
c. Vastukultuur ja post-poliitilise popi ajastu
Redhead (1990) arvab, et „noorus“ on ainult reklaamitermin. Põlvkondade vahe (generation gap) enam ei eksisteeri. Ta arvab, et igaüks võib osta endale nooruslikkust. Kuid samas leiab, et sidusaid rühmasid ikkagi luuakse. See kõik ei ole fluidum . Erinevalt Willisest ei arva ta, et nooruslikkus on lahus tarbimiskultuurist. Nooruslikkus on seotud šoppamisega sama palju kui vastupanuga 1960ndatel.Kuid teisest küljest ei ole ta pessimistlik vaid leiab, et uute identiteetide pakkumine on hea.
Noorust saab osta globaalsest supermarketist. See ei ole nooruse vabastamine, sest noorust ei ole vaja vabastada. See on võimaluste loomine „uuteks subjektiivusteks”. Ehk siis - iga pole üldse oluline.
Küsimus on muidugi selles, kui palju noored saavad ikkagi tööstuse ja turu poolt reguleeritus ise kaasa rääkida? Suurfirmade toodangu kõrval ei tundu olevat palju ruumi.
d. Valikute kultuur ja koht ekraanil
Kui noortekultuuri mõisteti ajalooliselt kui näitavaid (spectacular), kuid tänapäeva noored ei tee endast enam näitemängu, spektaaklit, ja suhestuvad maailmaga, mis ise on üks suur näitemäng (Baudrillardi mõju). Noored defineerivad kultuuri vahendajate ja kultuuri vaatajaskonda. Nooruslikkust märgibki teatud käitumine vaatajaskonnana, nooruslikkkus otähendabki olla vaataja.
Meedia on nii oluline noorte sotsiaalses ja ideoloogilisles formatsioonis. Mikromeedia – flaierid, klubinimekirjad – mille abil tuuakse rahvas kokku, nišimeedia nagu muusikaajakirjanudus loob ja muudab noorteliikumisi. Vale on lähenemine, et subkultuurid ei saa alguse kuskilt mujalt, kus nad pärast üle võetakse, meedia on selle osa algusest peal
Noorus onn seega teatav sihtgrupp . 80ndatel nooruslikkus ümber- defineeritav (vrd 12-24 70-80ndatel, ja 18-34 praegu). Kaabeltelevisiooni levik. Noored ei ole mitte väärtuslik reklaamimüügiargument, vaid ka auditoorium, mille käitumist loodetakse ette aimata ja kes ütlevad, kuidas järgnevatel aastatel telekat vaadatakse. Enam ei tehta noorteprogramme vaid nooruslikke programme. Teeme programme inimestele, kellel ei ole palju kohustusi (nii ütles BBC noortesaadete peatoimetaja Janet Street - Porter
Seega noored ise defineerivad ennast mitte selle järgi, „kes“ nad on, vaid selle järgi „kus“ nad on (Turkle 1986) – meediakasutamine, reisimine, millised peod. „Pinballis oli rõhk pallil , praeguses pacmanis oled sa suu“ ehk meedia haarab noori palju rohkem endasse.
Ja oluline on, et noored tõepoolest identifitseerivad ennast, see on nähtav, see on protsess. „Loomulik” ja „orginaalne” ei ole inimese sisene omadus, igaljuhul mitte nende jaoks. See asub kuskil väljaspool. Noored ise tahavad olla produktid , leiutada endale järjest uusi kasutusi ja konnotatsioone.
Ehk siis noored ei ole tarbekaupade mõju või hõllanduse kütkes vaid need tarbekaubad vormivad (paratamatult) isiklikke ja kollektiivseid identiteete (Lipsitz 1994)

Millist osa mängisid naised tarbimiskultuuri arengus põhinedes pigem pessimistlikele vaadetele (näiteks Game & Pringle, Zukin, Galbraith)?
Game ja Pringle (1984)
Kodu on tarbimise tempel. Näikse justkui kinnitavat tarbimiskultuuri tekkimist. Kuid samas ei tähenda see, et naised on olnud peamised tarbimiskultuuri kandjad või vahendajad – sest traditsiooniliselt neil ei ole kontrolli kodumajanduse üle. Nad on olnud instrumendid, mitte agendid.
Nõus mitmed kirjutajad, sealhulgas Game ja Pringle (1984): 20. sajandi alguses muutus tänu masstoodetud tehnikale ja toodetele tarbekaupade viimane muutmine, ehk tarbimiseks kohandamine naiste osaks. Kodu eest hoolitsemine iga klassi naiste päriososaks. Sellest sai naiselikkuse määraja kõikides klassides.
Galbraith 1984: Naised muutusid salateenijateks . 1890ndatest alates võeti kasutusele uus mõiste „koduperenaine“ (housweife) sellise kahetpidise oleku – teenija ja naine – kirjeldamiseks.
Ehk siis mitte naised kui sellised, vaid naised kui koduperenaised on tarbimiskultuuri kandjad.
Loodeti, et kui tehases toodetakse rohkem asju, siis naised saavad kodus rohkem vaba aega. Kuid nii ei läinud: ehkki rohkem naisi on tööturule tulnud, siis viimane transofrmeerimine võtab meeletult aega. Ja ostlemine ka: üks terve päev vrd 2 tundi 1920ndatel.
Zukin (1991) suburbiad on justkui masstoodangu maastikud – maja täitmine tehnika, mööbli jm sellisega. Naiste ja meeste tööjaotus on selliselt koduarhitektuuri ja töö/kodu geograafilise eristuse poolt mõjutatud. Lisaks sellele peaksid naised pesu pesema mitte ainult iga nädal, vaid lausa mitu korda nädalas – puhtus on norm täna pesumasinatele (Game ja Pringle 1984)
pesupesemine pole lihtsalt pesu pesemine, vaid armastuse väljendus, toiduvalmistamine ja koristamine muutusid „koduloomiseks“, kunstilise ambitsiooni väljendamiseks ja perelojaalsuse tekitiajaks. Mähkmete vahetamine pole lihtsalt sitane töö vaid lapsele turvalisuse ja emaarmastuse tekitamine, vannitoa puhastamine polnud lihtsalt tüütu nühkimine vaid ematunde arendamine ehk perekonna tervise eest hoolitsemine“ (Game ja pringle 1984: 127)
Mööbli valimine oli kuni 19 sajandi keskeni meeste töö, kuid pelae seda alates keskklassist ja siis töölisklassist naiste oma. Kodu kaunistamine on massiline . Kodu interjöör peaks väljendama isikupära - erinev töökohast.
Teisest otsast naiste tarbimist igapidi soodustati. Esimene kaubamaj Bon Marche Pariisis pakkus naistele transporti ja kalendreid ja muud abivahendeid. Naiste tarbimine olli tühine, irratsionaalne . Kaubamajad olid „tarbimispaleed“ - tulge siia ja lõdvestuge. 1920ndatel naisi koheldi hoolitsusega, kuid samas näiteks esialgu hoiti neil silm peal – ostude kontrollijad (floor walkers), uuringud kleptomaania ja seksuaalsuse seostest.
Teataval
määral nähti tarbimises naise jaoks (pseudo)vabanemise tee: majanduslik iseseisvus , oma aeg, omad asjad. „Korralikult manipuleeritud Ameerika naised said identiteedi, eesmärgi, loovuse, enseteostuse, seksuaalsuse

Milline on naiste roll tarbimise teooriatele pigem optimistlikust vaatenurgast (näiteks Elizabeth Wilsoni (1985) järgi)?
Selles mõttesuunas šhoppamisest sai asi iseenesest ja selle abil said naised vabaks perekonna rüpest. Naised ei adopteeri passivselt, vaid otsivad aktiivselt oma naiselikkuse tähendusi. Ühelt poolt neile laienevad tarbijaõigused, teiselt poolt nad ka muudavad või vastustavad tarbides.
Üheks väljendiks on see, et naiste jaoks ilus olemine ei ole tõsiseltvõetav ülesanne isiksuse seisukohalt, vaid et kõik on üks suur maskeraad . Välimust saab peale panna ja ära võtta ning selle abil maailmaga mänguliselt suhestuda. Tooted ei väljenda tekstiväliseid (vrd Baudrillard) erinevusi päris maailmas, vaid võimaldavad simuleerida erinevusi. Toodete abil luuaks mulje ja identiteet.
Kas moekas kleit on naise allutamine või vabastamine?Kas see on tühi konsumerism või sümboolne võitlus? Kas isiksust luuakse või surutakse alla?
Mehi peetakse naise seksuaalsuse loojaks ja sellisena seksuaalsus, mis avaldub kleidis, ei saa kunagi olla „tegelik” või „vaba” „isiksuse” oma. Teiselt poolt jällegi - naine teeb mis tahab ja on tunkesid kandev lesbi või pitsi kandev Mai Loog .
Kas pornograafia on naiste piiramine? Aga kui naisele meeldib pornograafia?
See viib Wilsoni mõttele, miks peaks need olema feministid , kes naistele uusi reegleid seavad, ehk et ilmselt ei ole võimalik lahendada probleemi: ühelt poolt hukkamõist tarbijalik suhtumine kleitidesse ja moodi ja teiselt pooltindividualism, mida kleidid loovad.
Kuid moega ühildumine on Wilsonil samamoodi nagu Simmelil: negtiivse märgiga konformism. St alternatiivmood ei ole mingi kõrgem ideaal. Vaba ja isiklik mood kui miski, mis eksisteerib ainul kuskil subkultuurisõgavustest?
Mood on üks etseetilistest vabadustest, mis aitab alternatiive leida kui kunst. Mood ei ole mäng - see on kunstivorm ja sotsiaalne süsteem. Moe mõttetus, mis Veblenile ei meeldi, teebki selle mõttekaks. Perfonks ongi asja point.

Kuidas muutus identiteet modernismi diskursuses (näiteks Anthony Giddensi ja Ulrich Becki käsitluses)?
Anthony Giddens (1991) võtab kokku modernse muutuse identiteedis:
1. post-traditsionaalsus: identieedid ei ole üheselt antud ega väljendatud
2. elumaailmade pluraliseerumine: erinevates sfäärides ja kontekstides oma
3. metodoloogiline kahtlus (vs mõistuse kindlus): tõde on kontekstuaalne , autoriteet ja ekspertiis ajutine
4. vahendatud kogemus: läbi liikuvuse , kommunikatsiooni ja meedia näeme väga palju teisi elumaailmu
(5.) Uus teema: majanduslikustumine. Materialism ja tarbekaubastumine võimaldab veelgi enam valikuid .
Inimesed peavad valima , ehitama, hoolitsema, tõlgendama, läbirääkima, esitlema seda, kuidas neid näha kasutades tohutul hulgal materiaalseid ja sümboolseid võimalusi. Giddens (1991): Meil ei ole muud võimalust kui valida.
Peamine probleem: autentsuse leidine juurteta anonüümsuse keskel. Ulich Beck , Zygmunt Bauman jne.
Kuid samal ajal identiteet on algusest peale probleemne. Identitfitseerimisvahendid on muutuvad/murenevad, sotsiaalne keskkond on muutuv - suhted, kontekstid, võimusuhted.
Identiteet on mure ja hoolitsuse objekt. Pidevalt tähelepanu nõudev, konfliktne, ajas krooniliselt muutuv. Identiteet kui projekt, kui eesmärk.
Iga sotsiaalne tegevus on kõikmingis suhtes individuaalse valikuga ning seega oma „ise” jaoks. Ennast on vaja suhete, töö, karjääride jm jaoks. Identiteediturg on ilmselt kõige suurem turg üldse. Inimese identiteet on vaja endale osta, hankida.
Oluline teema: „Ärevus”. Kõik valikud justkui ütlevad midagi mitte ainult sinu valikute kohta, vaid sinu identiteedi kohta: söömisest turismini. Kõik väljendab isiksust ja seega on väga oluline valida „õige” asi.
Ulrich Beck (1992): riskiühiskond - iga valik on risk muuta oma identiteeti. Pealegi kõik ju muutub: mood.
Elustiil reaktsioon modernismi pingetele (Chaney 1996), anonüümsusele, püsitusele. Elustiil on oluline vahend, mis võimaldab indentiteeti. Elustiil: kasutades tarbitavaid objekte loovad inimesed endale mingi teekonna. Iga valik kinnitab, et on loodud teatav staiiblus (vrd Simmeli ajalised ankrud ). Elustiili vahend - tarbekaubad. Tarbimine on okei ja kui osaletakse elustiilis, siis tarbitakse teatavat moodi.
Frankfurterite ja Weberi pärand: ekspertiis on kõige olulisem: elu on tehniline ülesanne mida tuleb tehniliste vahenditega lahendada. Oskused oma elu joonde ajada on ka tarbitavad - ajalehtedest terapeutideni. „Terapeutide kultuur”. „Autoriteedi kaardid” mille abil elus seigelda ja kogeda erinevaid asju. Neid pakuvad näiteks reklaamid (vrd religioon , tava).

Milline muutus on toimunud isiksusega Mike Featherstone’i (1982) arvates modernistlikus maailmas?
Tarbimiskultuuri sees umbes samaaegselt on tekkinud uus inimtüüp - nartsissistlik inimene. Tema eesmärk on olla „näitlev” - performing. Välimusele ja displeile orienteeritud.
Iseloom ( character ) - kodanik, demokraatia, kohus, töö, reputatsioon, moraal , terviklikkus
Isiksus (personaliyt) - tähelepanuväärne, lööv, ligitõmbav, magneetiline, särav, meisterlik , loov, domnieeriv, jõuline
Iseloom on kas hea või halb, isiksus on kas kuulus või kurikuulus.
Tarbimiskultuuri sees on inimeste eelduseks eneseteadliku rolli mängimine. Oma tegevuse, eriti välise (kehalise) tegevuse jälgimine. Ilmed , žestid, kehahoiak on kõik isiksuse väljendus ja sellele tähelepanu pööramine toob igapäevasuhtluses kaasa karistusi.
Ehk siis väärteadvus, väärsoovid ei ole väärad, tarbimiskultuuri üks oluline tugevus ongi see, et ta tekitab tegelikke soove, kehalisi soove. Vaatamata sellele, et nende rahuldamine on üsna kahtlane.
„Läbirääkiv inimene” muudab inimestevahelisi suhteid väljaspool tööd, näiteks peresuhteid - need pole enam kindlad, vaid läbiräägitavad.
Meedia pakub identiteedimudeleid. Seega: meedia, reklaam, pildid ei ole lihtsalt pildid, meelelahutus , vaid miski, mida võetakse väga tõsiselt.

Millised on postmodernistlikud vaated identiteedile (näiteks Fetaherstone’i või Maffesolile põhinedes) ja millised on sellega seotud vastuolud (näiteks Anthony Giddensi ja Laschi arvates)?
. Inimene kaotab võime näha teisi kui armastuse tekitajaid. - ehk siis inimesed ei anna rahuldust, vaid asjad. Ei suuda enam egol ja mitte-egol vahet teha. Luuakse kujutlus emast või isast, kõikvõimsast, kes on enesega äravahetatav. Millelgi ei ole tähendust väljaspool ego. Neurootiline vajadus teiste järele oma enesehinnangu hoidmiseks/saamiseks.
Ehk siis jama on selles, et me peame tegelikult olema need, kes me näime. Probleem on selles, et me peame olema kas siirad või autentsed. Kogu valikud peavad olema ühes liinis , muidu me oleme fragmenteerunud, mittejärjepidevad. Autentsuse nõue - romantismi pärand.
Välimine ja sisemine on erinevad, kuid peavad kattuma - seepärast ongi selline vajadus „ise” järele. Idealistlik, mitte utilitaristlik ise.
Sisemine kontroll . Kõik haigused ülekaalulisus jne on sinu enda teha, sinu valik. Kui saad vähi, oled valesti toitunud ja suitsetanud.
Tugev ego areneb välja keskkonnas, kus kogu süsteem ei anna võimalust tugeva ego väljaarenemiseks (perekond sealhulgas) ja hakkab hoolimatult suhtuma teistesse (vrd Rousseau). Ehkki Meadi arvates on tarbekaubad identiteedi loojad , allikad, mitte väljendused, tuleb siiski Dunni arvates tõdeda, et nad on mõlemad. Nii loojad kui peegeldajad. St ühest küljest meie nägemus asjadest on „üldistatud teise” poolt mõjutatud, aga teisest küljest meie suhe asjadesse muutub samuti „üldistatud teise” omaks. Kuna identiteedi aluseks on teiste inimeste vastused, siis asjade tähendus „elab” teiste inimeste antud tähendusel.
Isiklik identiteet - isikuomadused , keha, liikumine, hinnang eetilisusele. Põhineb nii endal kui teistel
Sotsiaalne identiteet - koht struktruusi, kategoorias (rass, sugu), grupikuuluvus, roll (kaasajooksja, õpilane)
Kultuuriline identiteet - probleemide allikas: ajad muutuvad/kultuurid muutuvad, valikuid on palju, valikuküsimus.

Milline oli peamine tarbimisega seotud teema Margit Kelleri arvates post-sotsialistlikus Eestis ning kuidas see muutus?
Tarbimiskultuur eksisteeris Nliidus ehkki kõverpeegli moel. Vaatamata sellele, et tarbimiskultuur tähendab vaba inimese vaba valikut vabal turul, siis tarbiti, vabaduse eest võideldi jne.
Erinevad pinged, mis Eesti tarbimiskultuuris eksisteerivad on:
-inimestevahelised (põlvkonnad, võitjad/ kaotajad , rahvused jne)
-sissekirjutatud tarbimiskultuuri endasse
-muutuste tagajärjed
Tarbimiskultuur, lääne tarbimiskultuur on nõukogude inimese mõttes lahutamatu vabaduse osa. Nliidus tähendas see vabanemist riigi diktatuurist vajaduste üle - meie ütleme, mis on vaja ja kui palju see maksab. Näiteks leiva doteerimine.
Vabaduse teema oluline. Negatiivne vabadus (vabadus riigist) oluline, kuid tekitas pettumise. Kas sellist riiki me tahtsimegi? Vabadus milleks (positiivne vabadus - elustiiliks, tarbimiseks). Pole muud valikut kui valida.
Vrd kodanikeühiskonna tõus fosforiidisõja ajal, iseorganiseerumine vaikus peale iseseisvumist. Hedonism ja saavutused mitte koostöö ja suhted. Tarbimine - ühe asja neelamine teise asja järel. Asjakultus .
Keller : ühiskondlikus plaanis ütlevad vanad inimesed, et kaubanduskeskusi ei tohiks olla, aga isiklikult see neile meeldib. "Ostmisvõimalusi on palju, aga see ei ole kindlasti minu jaoks", enamus vanadest inimestest käivad virtuaalselt ostmas, windowshopping. Enamus küsitletutest leidis, et tarbimiskultuur on midagi, mida tehakse siis, kui muidu ei eristuta. Tihti värvid ja tegumood ei sobi neile, ei leia õiget suurust. "Siin ainult asju teiste jaoks," kritiseerivad Eesti halba taset võrreldes välismaaga. "Minul ei ole seda, mis teistel on, tarbimine on üldse halb".
Keller jagab 10 aastat vabadust kaheks perioodiks: enne ja pärast 97ndat aastat.
Pelae 97ndat toimus muutus - olukord läks paremaks. Tuli kolmas mobiilioperaator, mis muutis turu konkurentsi tihedaks, mobiiltelefonid muutusid odavamaks (palk 3000, mobiilteelfon 1000).
Tarbimiskultuur on kosolideerunud ja muutunud selgeks habituseks.

Millised on Margit Kelleri uuringute põhjal peamised erinevused Eesti vanade ja noorte nägemustes tarbimiskultuurist?

Millised on neli peamist tarbimiskriitilist suunda tänapäeva praktikates?
Feministlik ja sotsialistlik kriitika
1970ndatel oli suur vastuseis moetööstusele, mis ekspluateerib nii naisi, kuid veelgi enam - ekspluateerib töötajaid, kes moetööstuses töötavad eriti arenguriikides. Siis tulid 1980ndad ja see kriitika suri.
Feministid 80ndatel seadsid ohtu enda esitamise elitsitidena või poliitilise marginaalsusega.
Taasavastati 1990ndatel. See kirjatükk üritab siis väita, et mood on feministlik probleem, kuid ei ole pessimistlik ega üleliia optimistlik. Mitte ekspluateerimine ja mitte ületarbimine ja maskeraad.
Probleem: 90ndatel tekkis palju väikesi rõivaärisid, kus töötasid peamiselt immigrantidest naised.
Boikotid siin ei aita, eriti ülemaailmsed, sest nende jõud on odavate toodete vastu väga väike. Kui läheb siis läheb.
Lahendus: grandid ja koolitus. Enterprise Allowance Schemes (EAS) juba töötab. Kuid pankrotid tavalised . Vähe aega „oma töö” jaoks suurte tellimuste kõrval.
Ajakirjad - moeajakirjad ei pööra sotsiaalsetele probleemidele tähelepanu. Samal ajal on naiste ajakirjandus ka madalamat tüüpi - igaüks võib sinna kirjutada.
Feminismi probleem samasugune - probleemid on nendel, kes saavad lubada endale asju. Neid, kes ei saa ja keda ekspluateeritakse, need ei huvita. Tarbijate jaoks on ükskõik - nad tahavad odavaid riideid.
Lahendused rasked, kuna tootmise ja müügi ringis on nii palju inimesi. Lahedused peavad olema lokaalsed ja kontekstuaalsed. Linn, regioon isegi linnaosa või naabruskonna tasemel. Tootjate ja tarbijate vahelised suhted on mikrotasand. Eesmärgiks dialoog , et hakata jagama kultuurilisi maailmu - üksteisest aru saama.
Tehnoloogiavastasus.
Tegelikult pärinevad juba 19 sajandi Ludiiditide liikumisest (masinapurustajad).
Esimesed olid hipid - huvitav, et neid mõjutas massimuusika.
Aja ratsionaliseerimise vastu - narkots, ida filosoofiad . Suurem sensoorsus - laulmine , tantsimine jms.
Paganism, müstitslism jms. Hullu lehma tõbi - uus laine kriitikat toidueetika kohta. Loomulik vs ebaloomulik loomapidamine.
Üldiselt: mida jõukamaks saavad tarbijad, seda rohkem on neil kohustust ja võimalust mõtelda selle peale, mida nad tarbivad. Eetilised küsimused.
Viimase 30 aastaga on eetilisus saanud oluliseks punktiks. Eriti faretrade - kohvi osas.
14% kohviturust fair trade käes. Cafedirect on oluline kaubamärk (6. Kohvitootja). Euroopa paralmendi ametlik kohvi.Starbucks ja teised kohvisööklad pakuvad fairtrade’i.
Peale hea toote tekitab see teamine ka hea tunde.
Ökotarbimine
1980ndatest alates oluline siiski roheline tarbimine ennekõike. Keskkonnateadlikkus. Sõnum: tootmise mõjutamine on oluline - osta seda head, mitte seda halba, siis tootja läheb hlavasti. Lisaks tootmisele mõjutub aga ülejäänud maailm - keskkond, sotsiaalne keskkond, kliima.
Alguse sai rohelisus euroopast. Saksamaal ja Põhjamaades eriti tugev. Areosoolid, pestitsiidid jne ei läonud enam üsna kiiresti 90ndate alguses. Nõuti, et tarbija oleks võimalik valida „roheline” toode.
Oluline tagajärg rohelise tarbimise kampaaniatel oli see, et firmad hakkasid tegema öko-auditeid. See oli parema äritegevuse ja võistlejate ees edu saavutamise nimel.
Muutus võrreldes 70ndatega - mitte „ära tarbi” vaid „tarbi targalt”.
Rohetarbimisest on saanud peavoolu tarbimise nišš. Vastutus on taas tarbijal - tal on võimalik päästa planeedi tulevik. Inimesed rahustavad ennast kergesti - pooled inglastest on teinud ühe ostu, mis on roheline.
No Logo
Erinevus varasemaga - firmad ei pea müüma mitte toodet, vaid brändi.
1993 - brändi surm - Marlboro pidi hindu alla laskma - bränd ei loe enam
Uus keskklass - suurfirmade osa-ajaga töölised 100% kasvu 10 aastaga. Lokaalsuse kadumine, turvalisuse kadumine, suured tulud.
Brändi ja logovastana liikumine. Anarhistid . Brändid tehakse üle. Stentsil.

.RTF Laadi alla originaalfail 17 lk · .rtf · 74 allalaadimist

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #1

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #2

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #3

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #4

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #5

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #6

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #7

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #8

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #9

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #10

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #11

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #12

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #13

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #14

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #15

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #16

Tarbimissotsioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused #17

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-03-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

74 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Bruno M Õppematerjali autor

Põhjalik materjal küsimuste ja vastustega. Kokku 26 küsimust ja vastust. Eksamiks valmistumisel vajalik.
Näiteid küsimustest:
1. Mida peavad Appadurai (1986) ja Kapytoff (1986) silmas „asjade kultuurilise biograafia” all?
2. Missugust funktsiooni omavad asjad Douglase ja Isherwoodi (1979) arvates? Mida tähendab sellest tulenevalt vaesus nende käsitluses?
3. Millised on viis erinevat tähendust „konsumerismile” Gabriel ja Lang (2006) järgi?
4. Millised on kolm lähenemist tarbimiskultuuri tekkimise põhjustajatele vastavalt De Vries (1975), Taylor (1996) ja Sombart (1967) järgi?
5. Kolm kohta/konteksti on tarbmiskultuuri tekkimise juures olnud eriti olulised mõjutajad. Millised ja miks?
6. Tarbija positsiooni teda ümbritseva maailmaga nähakse väga erinevalt põhinedes ühelt poolt Descartesi ja teiselt poolt Hegeli maailmanägemusel. Mis on peamised erinevused?
24. Milline oli peamine tarbimisega seotud teema Margit Kelleri arvates post-sotsialistlikus Eestis ning kuidas see muutus?
26. Millised on neli peamist tarbimiskriitilist suunda tänapäeva praktikates?

tarbimissotsioloogia tarbimisühiskond tarbimissotsioloogia eksam

Sarnased õppematerjalid

pdf

Tarbimissotsioloogia

1 Mis on tarbimissotsioloogia? 1. Sissejuhatus Meie väike Eesti asub Lääne kultuuriruumis ja siin elades puutume me kokku meeletu hulga tarbekaupade ja äriteenustega ja tekstide või siis peenemalt öeldes diskursustega, mida identifitseeritakse kui tarbimiskultuuri või tarbimisühiskonda. Asjad ümbritsevad meid sünnist surmani: sünni puhul kingitakse meie vanematele igasuguseid asju, et oma rõõmu näidata, tihti on need asjad pehmed ja roosad.

Tarbimissotsioloogia

docx

Majandussotsialoogia eksami materjal

Majandus ühiskonnas Sotsiaalteadused – moderniseeruva ühiskonna “leiutis” (mõiste “sotsioloogia” – Auguste Comte, ca 1840) 18.-19.saj -> distsipliinide-vaheliste piiride hägusus 20. saj -> süvenev spetsialiseerumine 21. saj -> vajadus suurema integreerituse järele (interdistsiplinaarsus) ÜHISKOND - sotsiaalsete suhete ja interaktsioonide süsteem (struktuur), mis seob indiviide, kellele on omane ühine kultuur ja kes end selle ühiskonnaga samastavad (identiteet)  piirid ja territoorium  institutsioonid  reproduktsioon  poliitiline ja majanduslik organiseeritus  võimusuhted ja -hierarhiad SOTSIAALNE STRUKTUUR - sotsiaalset tervikut moodustavate elementide vahelised püsivad seosed ja interaktsioon; võimaldab määratleda indiviidi/grupi positsiooni ja staatust sotsiaalses süsteemis (nt ühiskond, organisatsioon, perekond jm sotsiaalsed kooslused)  sots

Majandussotsioloogia

docx

Ühiskonna uurimine ja analüüs eksami küsimuste vastused 2017

I Küsimused 1. Mis on teooria? Mis on empiiria? Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel? Teaduse põhikomponendid: Empiiria-uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine. Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud).’ 2. Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu empiiria ja normatiivsuse vahel? Millised võiks või peaks olema seega sotsioloogia ja poliitika vaheline suhe? Sotsioloogia on (püüab olla) EMPIIRILINE teadus (kuidas on?), mitte NORMATIIVNE (kuidas peaks olema?). nt kui öelda, et Eestis levib multiresistantne tuberkuloos, ei järeldu sellest sotsioloogi kui teadlase jaoks seda, et tuleks m

Sotsioloogia

docx

Sissejuhatus sotsioloogiasse

I Küsimused 1. Mis on teooria? Mis on empiiria? Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel? Teaduse põhikomponendid: Empiiria-uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine. Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud).' 2. Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu empiiria ja normatiivsuse vahel? Millised võiks või peaks olema seega sotsioloogia ja poliitika vaheline suhe? Sotsioloogia on (püüab olla) EMPIIRILINE teadus (kuidas on?), mitte NORMATIIVNE (kuidas peaks olema?). nt kui öelda, et Eestis levib multiresistantne tuberkuloos, ei järeldu sellest sotsioloogi kui teadlase jaoks seda, et tuleks mid

Sotsioloogia

docx

Sotsioloogia eksami küsimuste vastused 2017

Sissejuhatus sotsioloogiasse

docx

Populaarkultuuri teooriad

labastab arusaamist maailmast. Industrialiseerimine on hävitanud orgaanilised kogukondlikud suhted. Loova töö kogemus ei ole enam hinnas nagu kunagi. Kui inimesed kunagi väljendasid end oma töö kaudu, siis nüüd inimesed identifitseerivad ennast selle kaudu kuidas nad veedavad vaba aega ent see jätab võltsidentiteedi. Leavis ei taha jaotada ühiskonda halva maitsega madalklassiks ja hea maitsega kõrgklassiks. Massikultuur on midagi, mis vastab inimeste vajadustele, aga selle lahenduse vastused on võltsid(aseaine). Leavis tunnistab, et on olemas juba mingi teistsugune kultuur, kuid Arnold peab seda kaoseks. Alamklassi kultuur hakkas minema keskklassi omasse, seal tekkis vajadus ka madalklassi kultuuriks ja kõrgklassi kultuuriks. Keskklass hakkas liikuma kahte suunda, kõrgklassi ja madalklassi poole. Strinati "sissejuhatus populaarkultuuri" 11.09.2013 Peamine on siiski staatuse muutumine Briti sotsiaalklassis. Turu rolli sellisel kujul enne ei uuritud.

Kultuur

doc

Sotsioloogia II kordamisküsimused

KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. mis on sotsiaalsed muutused? Sotsiaalne muutus on protsess, mille kaudu aja jooksul muutuvad väärtused, normid, institutsioonid, sotsiaalsed suhted ja stratifikatsioonisüsteemid. 2. milliseid kanaleid sotsiaalsed muutused hõlmavad? Tooge näiteid. Sotsiaalsete muutuste tavalised kanalid hõlmavad: · Keskkonnasündmusi · Sissetunge ja sõdu · Kultuurilisi kontakte · Innovatsiooni · Populatsiooninihkeid · Difusiooni Keskkonnasündmused: 1) loodussündmused, nt maavärinad, haigused jms; 2) inimese loodud situatsioonid, nt reostus, loodusvarade liigne kasutamine. Muutused võivad olla nii majanduslikud kui sotsiaalsed. Nt metsade hävitamine on muutnud paljud primitiivsed suguharud põgenikeks nendi endi maal. Nt: Jaapan Fukusima, tsunami 2001, Sissetung: Ühe riigi sissetung või sõda, muudavad paratamatult inimeste elu. Tuleb kohaneda uute kommete ja arusaamadega või kolida mujale, muuta eluviise vms. Koloniseerimin

Sotsioloogia

docx

Sotsioloogia eksam

1. Sissejuhatus sotsioloogiasse Mõisted ja teoreetilised lähenemised · Sotsioloogia mõiste · Sotsioloogia kui teadus (A. Touraine) · Sotsioloogilise mõtteviisi tunnused (Z. Bauman) · Sotsioloogiline kujutlusvõime (C. W. Mills) Kokkuvõttev küsimus: Mis eristab sotsioloogilist teaduslikku mõtteviisi argimõtlemisest? · Sotsioloogia rajajad - klassikud: - A. Compte - K. Marx konfliktiteoreetilise suuna rajaja - E. Durkheim funktsionalistliku teoreetilise suuna rajaja - M. Weber interaktsionalistliku suuna rajaja · Positivistlik ja interpretatiivne sotsioloogia · Kaasaegsed olulisemad teoreetilised perspektiivid (I) - Pierre Bourdieu ja teooria praktikast; põhimõisted: - Habitus - Väli - Kapitalid: sotsiaalne, kultuuriline, majanduslik, sümboliline

Sotsioloogia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (2)

raits7666: norm materjal

11:23 13-11-2011

vikerkaareke: abiks ikka

19:12 16-02-2011

Kõik kommentaarid

.RTF Laadi alla originaalfail 17 lk