Sotsioloogia eksam (6)

1. Sissejuhatus sotsioloogiasse
Mõisted ja teoreetilised lähenemised

• Sotsioloogia mõiste
  
• Sotsioloogia kui teadus (A. Touraine)
  
• Sotsioloogilise mõtteviisi tunnused (Z. Bauman)
  
• Sotsioloogiline kujutlusvõime (C. W. Mills )
  

Kokkuvõttev küsimus: Mis eristab sotsioloogilist teaduslikku mõtteviisi argimõtlemisest?

• Sotsioloogia rajajad - klassikud :
  

- A. Compte
- K. Marx – konfliktiteoreetilise suuna rajaja
- E. Durkheim – funktsionalistliku teoreetilise suuna rajaja
- M. Weber – interaktsionalistliku suuna rajaja

• Positivistlik ja interpretatiivne sotsioloogia
  

• Kaasaegsed olulisemad teoreetilised perspektiivid (I)
  

• Pierre Bourdieu ja teooria praktikast; põhimõisted:
  
• Habitus
  
• Väli
  
• Kapitalid: sotsiaalne, kultuuriline, majanduslik, sümboliline
  
• Sümboliline võim
  

Materjali leiate loengu slaididelt (vt moodle), oma konspektidest ja õpikutest:
Giddens . A. (2009) Sociology, Polity Press, Cambridge :

• 1. What is Sociology?, lk. 3-29
  
• 3. Theories and Perspectives of Sociology, lk. 72-103
  

Muid kirjandusallikaid:
Bourdieu, P. (2003). Praktilised põhjused : teoteooriast. Tänapäev, Tallinn.
Beck , U. (2005). Riskiühiskond (teemad: uus vaesus , meeste ja naiste suhetest perekonnas ja väljaspool). Tartu: TÜ kirjastus.
B. Bourdieu, P (1993) The Field of Cultural Production . Essays on Art and Literature , Polity Press, Cambridge.
Bourdieu, P. (1994) In Other Words . Essays Towards a Reflexive Sociology, Polity Press, Cambridge.
Bourdieu, P. (1989/1979) Distinctions. A social analysis of the judgement of taste, Routledge, London.
Bourdieu, P. (1998) Practical Reason. On the Theory of Action, Polity Press, Cambridge.
Bourdieu, P. (1999a/1972) Outline of the Theory of Practice, Cambridge University Press, Cambridge.
Giddens, A. (1997/1984) The Constitution of Society. Outline of the Theory of Structuration, Polity Press, Cambridge.
Beck, U. And Beck-Gernsheim, E. (2009/2001) Individualization, Sage, London.

2. Sotsiaalsed muutused. Globaliseerumine.

Mõisted ja teoreetilised lähenemised

• Sotsiaalsed muutused – sotsiaalse struktuuri ja kultuuri modifitseerimine ja/või transformatsioon. Muutused sotsiaalsetes institutsioonides (majandus, töö, haridus , perekond, riik), sotsiaalse stratifikatsiooni süsteemis (töökohtade polariseerumine ), rollides (mehe/naise rollid). Põhjuseks on modifitseerimise vajadus, keskkondlikud tegurid – vajadus jätkusuutliku ökoloogilise kultuuri järele, teaduse ja tehnika areng ning ühiskondlikud ideed.
  
• Moderniseerimine – selle tulemusel kahanevad traditsioonilised kogukondlikud suhted, kasvab individuaalsete valikute võimalus, kerkivad uued käitumismustrid.
  
• Postindustriaalne ühiskond - kaupade tootmine asendub teenuste tootmisega, tehniliste alade spetsialistide ülekaal, teoreetiliste teadmiste keskne roll innovatsiooni ja poliitika kujundamise allikana , uute tehnoloogiate loomine (D.Bell).
  
• Tarbimisühiskond – inimesed kui tarbijad.
  
• Teadmusühiskond – teadmiste tootmine ja teadmustöötaja, kellel on nii traditsioonilised oskused kui ka soov ennast täiendada.
  
• Võrgustikuühiskond (võrguühiskond) – digitaalsed tehnoloogiad seovad sotsiaalseid subjekte ning moodustub võrgustik, mis ühendab mitmel erineval viisil ühiskonna sotsiaalse, poliitilise ning majandussfääri. Võrgustikuühiskonna majandus on globaalne ja selle toimimine sõltub teadmiste ja tehnoloogiate rakendamisest, innovatsioonist ning paindlikkusest, mis kahandab rahvusriigi võimalusi. Võrgustikuühiskonnas kogeb inimene aja ja ruumi surutist, „ajata aega“ ja „kohata ruumi“. Inimene tarbib globaalset kultuuri, mis on igal pool ja toodetud eikuskil. Võrgustikuühiskonnas sõltub juurdepääs võrgustikele ning kontroll nende üle võimu kogusest. Võrgustikuühiskonna peamiseks vastuoluks on see, et võrgud on kõikjal, samas kui inimloomuses on olla seotud konkreetse kohaga – kodu, riik, rühm.
  

• Globaliseerumine – maailma muutumine seotuks ja vastastikku sõltuvaks.
  
• Glokaliseerumine – globaalsetel protsessidel on kohalik/rahvuslik eripära.
  
• Globaalne sotsiaalne vastutus – konfliktid, sotsiaalsed probleemid ning looduslikud nähtused puudutavad kõiki, nende lahendamiseks luuakse valitsustevahelisi ning valitsusteväliseid organisatsioone, tegutsevad vabatahtlikud.
  

Globaliseerumisdebatt – pooldajad, kelle arvamuse kohaselt on maailm „globaalne küla“ ja kelle eesmärgiks on piirideta maailm, vastased, kes arvavad , et see ohustab rahvusriikide suveräänsust, kultuuri.

• Riskiühiskonda iseloomustab turvatunde kadumine, toodetud riskide kuhjumine . Riske ei ole võimalik ette näha. Eristatakse toodetud riske, looduslike riske, keskkonnariske. Tteadmised ja tehnoloogiad on samuti riski allikaks. U.Beck – globaalne riskiühiskond.
  
• Individualiseerumine – inimene on ise vastutav oma elu, käe käigu eest, inimene loob ise oma identiteedi. Riskiühiskond on individualiseeritud inimeste ühiskond, kus igal inimesel on oma elutee . Inimene peab pingutama kogu aeg, et jõuda elus edasi, või et säilitada olemasolevat elustiili.
  
• Fragmentaarsus – katkendlikud karjäärid, staatused , haridustee, elukohad .
  
• Paindlikkus – vajadus kohaneda turbulentse keskkonnaga
  

Materjali leiate loengu slaididelt (vt moodle), oma konspektidest ja õpikutest:

• A.Giddens (2009) Sociology, Polity, Cambridge.
  

• Globalization and the Changing World, lk. 107-151.
  

Küsimus kohustuslikust ’tekst kõigile’:
Milles seisneb peamine vastuolu mille põhjustajaks on ülemailmne võrgustumine?
Allikas:
Barney D. (2004) Key concepts, The Network Society, Polity, Oxford, lk. 25-33.
3. Sotsiaalne stratifikatsioon
Mõisted ja teoreetilised lähenemised

• Sotsiaalse kihistumine , sotsiaalne stratifikatsioon, sotsiaalne ebavõrdsus;
  
• sotsiaalne staatus;
  
• ühiskonna avatus / suletus , meritokraatia ;
  
• stratifikatsioonisüsteemid: orjanduslik süsteem, kastisüsteem, seisuslik süsteem, klassiühiskond;
  
• sotsiaalne klass, Goldthorpe’i klassifikatsioonisüsteem, valgekraed, sinikraed , eliit;
  
• klass ja elustiil, eristumine, maitse, sümboliline võim;
  
• kõrgklass, keskklass , töölisklass, alamklass ;
  
• sotsiaalne mobiilsus , vertikaalne ja horisontaalne mobiilsus, põlvkonnasisene ja põlvkondadevaheline mobiilsus, struktuurne mobiilsus;
  
• vaesuse riskirühmad, absoluutne ja suhteline vaesus, vaesuspiir, vaesuse kultuur;
  
• sotsiaalne tõrjutus.
  

Läbivad teoreetilised lähenemised:

• K. Marx ja M. Weber (klassikäsitlused)
  
• Funktsionalism ja konfliktiteoreetiline perspektiiv
  
• P. Bourdieu ja teooria praktikast
  

Materjali leiate loengu slaididelt (vt moodle), oma konspektidest ja õpikutest:
Giddens. A. (2009) Sociology, Polity Press, Cambridge:

• Stratification and Social Class , lk 429 – 441; 443 – 470
  
• Poverty , Social Exclusion and Welfare , lk 480-506
  

Aimre , I. (2006). Sotsioloogia. Sisekaitseakadeemia, Tallinn:

• Sotsiaalne stratifikatsioon ja mobiilsus: sotsiaalne võrdsus ja ebavõrdsus, sotsiaalse kihistumise süsteemid, sotsiaalne mobiilsus, eliiditeooriad, kihistumise teoreetilised seisukohad, kihistumise konfliktiteooriad ja funktsionalistlik käsitlus.
  

Küsimus kohustuslikust ’tekst kõigile’:
Milles seisneb meritokraatia põhiidee? Kuidas toimub kihtide taastootmine? Kuidas need kaks nähtust omavahel seotud on? (Kuidas meritokraatia seondub kihistumise taastootmisega?)
Allikas:
Toomse, M. (2007). Üldülevaade, lk 5-9, kogumikus Sotsiaalne ebavõrdus. Tallinn: Statistikaamet.
http://tallinn.ester.ee/search~S1*est?/Xsotsiaalne+ebav%C3%B5rdsus&searchscope=1&SORT=D/Xsotsiaalne+ebav%C3%B5rdsus&searchscope=1&SORT=D&SUBKEY=sotsiaalne%20ebav%C3%B5rdsus/1,106,106,B/l856~b2264335&FF=Xsotsiaalne+ebav%C3%B5rdsus&searchscope=1&SORT=D&1,1,,1,0 [29.09.2010]
4. Kultuur, ühiskond, identiteedid
Mõisted ja teoreetilised lähenemised

• Kultuur – ühiskonna liikmetele iseloomulik elulaad koos nende poolt loodud materiaalsete väärtustega; edastatakse järeltulevatele põlvkondadele ja teistele ühiskondadele (gruppidele); on muutuv sotsiaalses aeg-ruumis.
  

• Keel – inimkultuuri kõige silmapaistvam tunnus, mis avaldub kõnes ja kirjas, käitumistavades eraelus ja avalikus elus ning esemelises keskkonnas. Keele erinevaid funktsioone:
  
• kultuuri edastaja , säilitaja, konstrueerija ja kujundaja;
  
• sümbolite kogum, omab sümbolilist tähendust kõigis avaldumisvormides;
  
• võimaldab inimestel omavahel kommunikeeruda.
  

Iga kultuuri keel peegeldab ka selle kultuuriliikmete väärtusi, ideaale ja suhteid.

• Massikultuur – kultuuri tootmine rahvahulkadele ja selle levitamine massiteabevahendite kaudu
  
• Kõrgkultuur – suunatud elitaarsele auditooriumile, kuid ka sellisele auditooriumile, kes on vaimselt võimeline kõrgkultuuri vastu võtma.
  

Piir massi- ja kõrgkultuuri vahel on dünaamiline, kõrgkultuur võib muutuda massikultuuriks ning massikultuur võib inspireerida kõrgkultuuri.

• Subkultuur - varasema subkultuuri teooria kohaselt (Birminghami ja Chicago koolkonnad ) vaadeldakse subkultuuri homogeense inimeste grupina, kes vastanduvad ühiskonnas kinnistunud ja tunnustatud normidele ning väärtustele.
  
• Post-subkultuuri teooria kohaselt on subkultuur kui eristuv tarbimise vorm, mis annab indiviidile rohkem valikuvõimalusi ning on paindlik. Subkultuuri liikmeid iseloomustatakse tavaliselt spetsiifilise riietuse ja muusika tarbijatena.
  

• Ühiskond – struktureeritud sotsiaalsete suhete süsteem, mis seob indiviide, kellele on omane ühine kultuur;
  
• Väärtused - indiviidi ja/või grupi (ühiskonna) arusaamad sellest mis on ihaldusväärne, sobiv, õige, vale. Väärtused on tugevalt seotud kindla kultuuriga;
  
• Normid – peegeldavad ja kehastavad läbi käitumisreeglite ja põhimõtete kultuuri väärtusi; määravad või keelavad teatud tüüpi käitumist.
  
• Institutsioon kujutab endast sotsiaalset mehhanismi, mis tagab ühiskonna (grupi) sotsiaalsete vajaduste rahuldamist. Sotsiaalne institutsioon on reeglite, normide, põhimõtete, tegutsemismallide püsiv kogum, mis reguleerib inimtegevuse teatud valdkonda, organiseerides inimesi kindlatesse rollidesse, staatustesse, suhetesse mingi olulise sotsiaalse vajaduse rahuldamiseks.
  

Institutsiooni komponendid:

• ühiskonna vajadustest lähtuvad väärtused, normid ja mudelid, mis reguleerivad inimeste toimimist teatud valdkonnas;
  
• väärtuste, normide, mudelite järgimist kindlustav organisatsiooniline vorm;
  
• organisatsioonilisele vormile on kujunenud vastav rollide süsteem.
  

• Anoomia – mõiste pärineb Emilé Durkheimilt (1858-1917), kes käsitles anoomia mõistet oma töödes “Tööjaotus ühiskonnas” ja “ Enesetapud ”. Durkheim peab anoomiat tavaliseks siis, kui ühiskond läbib kiiret muutust. Durkheim keskendus rohkem gruppide ja struktuuride iseloomustamisele, kui indiviidi iseseisvatele tunnustele. Teda huvitasid sellised mõisted nagu sidusus ja integreeritus, mille iseloomustamiseks erinevates ühiskonnatüüpides kasutas ta mõisted mehaaniline solidaarsus ja orgaaniline solidaarsus ning mis lähtuvad tööjaotuse eripärast vastavalt mittetööstuslikus (eel-industriaalses) ühiskonnas ja tööstuslikus (industriaalses) ühiskonnas. Mehaaniline solidaarsus on valdav seal, kus isklikud erinevused on minimaalsed ja ühiskonnaliikmed on sarnanevad oma pühendumise poolest ühise heaolu loomisele; orgaaniline solidaarsus põhineb funktsionaalsel erinevusel, mis tuleneb ühiskonnaliikmete erinevast rollijaotusest.
  

• Deviantsus – hälbumine ühiskonnas valitsevate normide piirest ehk normidest kõrvalekaldumine.
  

• Akulturatsioon - nähtus, mis ilmneb erinevate kultuuride esindajate kokkupuutel multikultuursetes ühiskondades ja siirdumisel vähemusrühma liikmena uude dominantkultuuri. Akulturatsioon tähendab vähemusrühma sotsiaalset, kultuurilist, majanduslikku ja poliitilist mugandumist (võõra) dominantkultuuriga.
  

• Sotsialiseerumine on protsess, mille käigus inimesed õpivad teatud ühiskonnale/grupile omaste normide ja väärtuste maailmas mõtlema, tundma ja käituma. Sotsialiseerumine: õpetab, treenib, reguleerib laste ja täiskasvanute käitumist ajalis-kultuurilistes muutuvates suhetes; diferentseeritud vanuse, soo, etniliste gruppide, sotsiaalsete gruppide, usuliste veendumuste, kohalikus ja globaalses kontekstis.
  

• Olulised teised – esmatähtsad sotsiaalse maailma vahendajad ja kujundajad ; indiviid on mõjutatud oma erinevate rollide, käitumise kujundamisel ja enesehinnangus „olulistest teistest“.
  
• Üldistatud teine – (G.H. Mead) sotsialiseerumisprotsessi käigus võtab indiviid omaks ühiskonna või grupi kesksed normid ja väärtused.
  

• ’Peegel-mina’ (C. H. Cooley) – enesemääratlus, mis põhineb hinnangul endast läbi teiste hinnangu mõistmise.
  

• Identiteet tähendab indiviidi teadmist selle kohta, kes on tema ise ja kes on teised indiviidid. Identiteedid on kujundatud läbi pideva interaktsiooni meie igapäevases elus. Identiteedid on: individuaalsed ja personaalsed (eristumine teistest), kollektiivsed ja sotsiaalsed (jagatakse teistega /rühmaga), „kehastunud“ (ingl. k. embodied).
  

• Primaarsed identiteedid – kujundatakse varajases elustaadiumis.
  
• Sekundaarsed identiteedid - seotud sotsiaalsete rollide ja sotsiaalse staatusega; näiteks elukutse , sotsiaalne staatus/positsioon mida saavutatakse ühiskonnas. Identiteedid on muutuvad, kuna inimesed omandavad uusi rolle või loobuvad vanadest rollidest.
  

Inimesel on korraga mitmeid identiteete ning neid tuleks vaadelda, kui teineteist täiendavaid, vastasmõjus. Mõned identiteedi vormid on ka teineteist välistavad: mees/naine; heteroseksuaal/homoseksuaal. Teatud identiteedid, mis kujunevad erinevate rollide täitmisel samas elufaasis, võivad tekitada rollikonflikte, näiteks naine ema ja töötaja rollis.

• Strukturatsiooniteooria (A. Giddens, 1984) – vaatleb tegutseja ja struktuuri toimimist duaalses vastasmõjusuhtes, milles indiviid on ühiskonna struktuure kujundav agent ja on samaaegselt oma toimimises mõjutatud ühiskonna struktuursetest piirangutest ja võimalustest.
  

• Biograafiline eneseteostus – varasemas traditsioonilises ühiskonnas sai indiviidi eluloolise kujunemise juures määravaks vanus, sugu ja klassiline kuuluvus ning valikud olid pigem sotsiaalse positsiooni põhised; tänapäevaühiskonnas valitseb võimaluste paljusus ning inimelusid mõjutavad globaalsed muutused. Inimeste valikud on pigem elustiilipõhised.
  

• Globaliseeruvad biograafiad - Globaliseeruv maailm on endaga kaasa toonud ka biograafiate globaliseerumise, kus ei olda enam seotud kindla kohaga. Kaasaegses tehnoloogilise arengu kontekstis on inimelud muutunud multi-lokaalseteks ja rahvusülesteks, see tähendab kohtade paljusust ja ka valikute paljusust. See tähendab “reisivat” elu nii otseses , kui ka kaudses tähenduses (interneti vahendusel, meedia).
  
• Biograafilise eneseteostusega on seotud ka biograafiline töö, mille käigus reflekseeritakse iseenda autobiograafiat, analüüsitakse põhjalikult oma eluloos toimunut, arvestades võimalikku tulevikku. Biograafilise töö käigus mõeldakse läbi keerulised olukorrad oma minevikus ning võimalikud väljavaated tulevikule (selle protsessiga võivad olla seotud ka “olulised teised” kui olulised enesehinnangu subjektid ).
  
• Biograafilise töö käigus kujuneb tegevusplaan ehk biograafiline strateegia edasisteks toiminguteks, mille põhjal inimene oma edasist käitumist kujundab ja suunab või teeb pingutusi , et saavutada seatud eesmärki. Biograafilist tööd on võimalik teha ka autobiograafilise jutustuse läbi, kus inimene räägib oma eluloos juhtunust, keskendudes mitte ainult sündmustele, faktidele jm oma elus vaid oma tunnetele seoses nende kogemustega, reflekteerides sellisel viisil elulooliste kogemuste tähendust oma edasisele elukäigule. Biograafiline tegevusplaan/strateegia – kujuneb läbi selle, kuidas inimene mõtleb läbi oma järgmised tegevused biograafilise töö käigus, arvestades sellega, mis on tema elus olnud ning kujundades seeläbi oma tulevikuplaanid, millele järgneb juba läbimõeldud biograafiline tegevus.
  

Läbivad teoreetilised lähenemised:

• E. Durkheim - funktsionalismi eelkäija
  
• G. H. Mead, sümboolne interaktsionalism
  
• Giddens strukturatsiooniteooria
  

Materjali leiate loengu slaididelt (vt moodle), oma konspektidest ja õpikutest:
Giddens. A. (2009) Sociology, Polity Press, Cambridge:

• 7. Social Interaction and Everyday Life, lk 251-279
  
• 8. The Life-Course, lk 284-320 (kuni alapeatükini „Death, dying and bereavement“)
  

Lisalugemiseks:
Giddens. A. (2009) Sociology, Polity Press, Cambridge:
• 9. Families and Intimate Relationships, lk 331-381
Küsimus kohustuslikust ’tekst kõigile’:
Milliseid muutusi on kõrghariduse ekspansioon toonud kaasa noorte tööturule lülitumisel Eestis?
Allikas:
Saar, E. (2007). Kõrghariduse ekspansioon ja tööturuvõimalused, Eesti Inimarengu Aruanne 2007, lk. 20-27.
Loengu ettevalmistamiseks kasutatud allikad:
After subculture : critical studies in contemporary youth culture. (2004). Bennet, A. & Kahn -Harris K. (Eds.) Basingstoke : Palgrave Macmillan
Aimre, I. (2005). Sotsioloogia. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.
Beck, U. & Beck-Gernsheim, E. (2001/2009). Individualization: Institutionalized Individualism and its Social and Political Consequences. London, Thousand Oaks, New Delhi , Singapore: SAGE Publications.
Giddens A. (2009). Sociology. Sixth Edition . Cambride: Polity Press.
Giddens, A. (1984/1997). The Constitution of Society Chicago. Cambridge: Polity Press
Schütze, F. (2007). Biography Analysis on the Empirical Base of Autobiographical Narratives: How to Analyse Autobiographical Narrative Interviews. INVITE Project. URL http://www.biographicalcounselling.com/download/B2.1.pdf
The Cambridge Handbook of Acculturation Psychology. (2006). Berry, J.W & Sam, D. L. (Eds.) Cambridge: Cambridge University Press.
5. Tarbimine, elustiilid ja jätkusuutlik ühiskond
Mõisted ja teoreetilised lähenemised

• Situatsionalistide „vaatemängu ühiskond“
  

Guy Debord raamatus „Vaatemängu ühiskond”: kaasaegsete toomismeetoditega ühiskonnas on elust saanud üks tohutu vaatemäng; kõik, mis kunagi vahetult läbi elati, on asendunud representatsiooniga; koopia on originaalist väärtuslikum (sama näiteks Umberto Ecol ’Reis Hüperreaalsusesse’); vaatemäng ei ole piltide ja kujundite kogusumma , vaid inimestevahelised suhted, mida need pildid vahendavad; kaup on lõplikult hõivanud ühiskondliku elu.

• G. Simmeli objektiivne ja subjektiivne kultuuri dimensioon
  

Objektiivne on subjektiülene, s.o inimeste loodud objektiivne maailm (objektid, esemed). Subjektiivne kultuur on inimeste sees ja vahel toimiv kultuur, inimeste emotsioonid , kogemused, tunded. Simmel leiab, et raha piiritleb kogu kultuuri ja elurütmi. Toimub protsesside ratsionaliseerumine, emotsioonid jäävad tagaplaanile – subjektiivset inimeste kultuuri asendab asjade ehk objektiivne kultuur.

• Semiootika ja strukturalism (J. Baudrillard ja sümboliline väärtus)
  

Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale, mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride. Baudrillard (1998) peab toodetel esmatähtsaks nende sümbolilist väärtust, mistõttu tarbimise puhul saab oluliseks selle kommunikatiivne ja eristav funktsioon. Tooted omandavad tarbija jaoks sümbolilise väärtuse ehk tähenduse, lähtudes sotsiaalsest keskkonnast. Tähenduste süsteemid ehk koodid on tarbija jaoks väliselt ette antud ning indiviidid alluvad koodi loogikale. Koodid määravadki toodete väärtuse tarbija jaoks ning seega indiviid on üpris seotud ja allutatud ühiskondlikele reeglitele.

• Demonstratiivse tarbimise kontseptsioon : T. Veblen (1899). "Vebleni efekt", bandwagon efekt ja snob-efekt.
  

Veblen püstitab oma 1899. aastal välja antud teoses "Theory of the Leisure Class" teesi, et lisaks esmatarbevajaduste rahuldamisele demonstreerib kaupade tarbimine ka ostuvõimet, mis tema arvateks on primaarseks indeksiks inimese sotsiaalse staatuse määramisel. Veblen seostab tarbimist rikkuse ja sotsiaalse kihiga ning märgib, et pealtvaatajad võivad teha järeldusi inimese maine kohta ainult selle põhjal, mida nad parasjagu näevad, seepärast omab suurt tähtsust demonstratiivne tarbimine. Veblen tuleb lagedale hiljem popiks saanud terminiga "demonstratiivne tarbimine", mille sisuks on demonstreerida oma rahalist jõudu kulutada raha täielikult sümboolsete väärtuste peale. Demonstreerida avalikult oma kulutamis- ja raiskamisvõimet ning tarbida sellest tekkivat üleolekutunnet. Tõsiasja aga, et kaupade hindu ei saa seletada pragmaatilisusest ja utilitaarsusest lähtudes on nimetatud "Vebleni efektiks ". Kuid Vebleni efektil on veel kaks diametraalselt vastandlikku modifikatsiooni. Esimest neist nimetatakse bandwagon efektiks ja teist snob - efektiks. Bandwagon on plaanvanker, mille peale sätitakse bänd mängima ja sõidetakse mööda linna ja tehakse palju müra. Veblen kasutab seda näidet selgitamaks, et mõned inimesed tarbivad mõningaid kaupu sellepärast, et teised tarbivad ka. Inimesed mängivad omavahel kokku, et sulada mingiks sotsiaalseks konsensuseks või meloodiaks nagu seda teevad bändimehed plaanvankril. Teisal aga tarbivad mõned inimesed mõningaid kaupu selleks, et teistest erineda. See on snoobi-efekt, mille etümoloogia ei vaja ilmselt selgitamist.

• Habitus’e kontseptsioon: P. Bourdieu (1972)
  

Pierre Bourdieu (1984) jaotab ühiskonna väljadeks ning väidab, et inimeste sotsiaalne käitumine, nende valikud ja maitse- eelistused ja positsioon erinevatel väljadel tulenevad habitusest, mis on konkreetsele persoonile iseloomulik käitumisnormide kogum, eelduste , kalduvuste ja harjumuste raamistik . Habitus omandatakse algselt koduse kasvatuse ja hariduse kaudu, millel on väga suur mõju inimese edasisele kujunemisele, ning jätkuvalt sotsiaalsetes suhetes erinevatel väljadel, kus inimene tegutseb. Ka tarbimiskompetents on sotsiaalselt omandatud kompetents, mille kujunemist soodustab keskkond, kus inimesed sünnivad, arenevad, õpivad, kujundavad oma maailmavaate.

• Tarbimiskultuur: M. Featherstone (1991) ja. Kolm peamist lähenemist tarbimiskultuurile: 1. kriitiline, tootmisest lähtuv masskultuuri käsitlus; 2. tarbimise sotsiaalselt eristavatele ning sümbolilistele omadustele keskenduv käsitlus; 3. tarbimisest saadavaid emotsionaalseid naudinguid rõhutav lähenemine.
  

1. kriitiline, tootmisest lähtuv masskultuuri käsitlus, mis näeb tarbijakultuuri tõukejõuna kapitalistlikku tootmise kasvule (üha uued tooted loovad uusi turge ja vajadusi, manipuleerides tarbijatega läbi meedia ja reklaami);
2. tarbimise sotsiaalselt eristavatele ning sümbolilistele omadustele keskenduv käsitlus, mille järgi inimesed kasutavad tooteid selleks, et märkida sotsiaalset kuuluvust (selle funktsiooni täitmisel on olulised kaupadega seonduvad sümbolilised assotsiatsioonid );
3. tarbimisest saadavaid emotsionaalseid naudinguid rõhutav lähenemine, mis rõhutab individualistlike, enesele suunatud tegevuste osa.
Kui esimene tarbimisühiskonna käsitlus näitab tarbijat kui manipuleeritavat persooni, kes tarbides rahuldab vaid talle ettekirjutatud ja mittetõelisi vajadusi, siis kaks viimast lähenemist rõhutavad pigem inimese vabadusi ja tahet omada midagi, kuuluda kuhugi ning saada sellest otsene heaolutunne.

• Disniseerimine. (Bryman, 2004 Disneyisation). Disniseerimise aspektid: tematiseerimine (theming), hübriidne tarbimine ( hybrid consumption ), emotsionaalne tööjõud (emotional labour ), kontroll/järelevalve (control/surveillance).
  

Disniseerimine ei tähenda mitte teemaparkide laialdasemat levikut, vaid protsessi, mille puhul ühiskonna sektorid võtavad üha enam üle põhimõtted, mille alusel Disney teemapargid töötavad. Mõiste viitab sellele, et reaalses maailmas toimuv on üha enam hakanud meenutama Disney teemaparki. Disniseerimine on tihedalt seotud tarbimisega ning suur osa tarbimist pakkuvatest institutsioonidest – hotellid, restoranid , kaubanduskeskused – on disniseerimisest läbi imbunud. Samas ei ole disniseerimine kui nähtus võrdväärselt tugev Disney teemaparkides rakendatavaga, sest ettevõtted ei küündi looma disniseerimise maksimaalseks kasutamiseks vastavat keskkonda.
Tematiseerimise puhul kasutavad ettevõtted oma tegevuse kontekstina erinevaid teemasid, mis tuletatakse tavaliselt erinevatest kultuuridest ja ajaloost, kuid võivad põhineda ka fantaasiatel. Hübriidse tarbimise puhul on eri tarbimise vormid koondunud ühte kohta - näiteks kaupluste juures on restoranid, lõbustusparkide juures on hotellid ja kaubanduskeskused. Emotsionaalse tööjõu all mõeldakse seda, et kliente teenindavad alati naeratavad ja heas tujus teenindajad . Selline teenindaja on saanud modernse kultuuri stereotüübiks. Viisakas ja meeldiv teenindamine on küll positiivne, kuid samas on sageli tegemist vaid kunstlikult tekitatud entusiastliku püüdega. Kontroll on seotud kõikide disniseerimise aspektidega ning jälgimine on kontrolli toimivust toetav mehhanism. Kontroll eksisteerib ka väljaspool Disney teemaparke ning sellel ei pruugi olla mingit pistmist disniseerimisega, kuid disniseerimise kontekstis on kontrolli ja jälgimise ülesanne tõhustada ja edendada tarbimist. Disniseerimine toob kaasa kontrolli tarbijate liikumise üle. Liikumisel asetatakse tarbija soovitud keskkonda, et suunata tarbimist ja tekitada talle tarbimisest maksimaalne nauding . Tarbijaid jälgitakse selleks, et hõlbustada nende liikumist ja kindlustada, et mitte miski ei satuks tarbimise teele. On täheldatud, et väljaspool Disney teemaparke ei ole paremat näidet jälgimisest kui kaubanduskeskused, kus kasutatav arhitektuur ja dekoor on vahendid tarbimise soodustamiseks ning kus kasutatakse tõenäoliselt iga ruutmeetri kohta rohkem klientide jälgimist (nii tehniline kui inimese poolt) kui vanglates . Kaubanduskeskustes ei jälgita mitte ainult tarbijaid, vaid ka ettevõtete töötajaid. Teenindusettevõtete üheks edukuse tagajaks on töötaja kohandumine kehtestatud emotsionaalse töötamise ja käitumise ning esteetilise väljanägemise normidega.

• Macdonaldiseerumine. (Ritzer, 1993 McDonaldization).
  

Üleilmastumise kaasnähtusena toimub linnakeskkonna “macdonaldiseerumine”, mis annihileerib kohtade ainulaadsuse.

• Jätkusuutlik ühiskond
  

Jätkusuutlik ühiskond on selline, mis elab harmoonias looduse ja iseendaga: toimub Maa ressursside uuendamine, hoitakse elu, tervist ning toetatakse arengut.

• Ökotarbimine
  

Ökotarbimine on eelkõige elustiilivalik, mitte teiste ees poosetamine, ja kõige ’ökom’ on võimalikult vähe tarbida.

• Ökoloogiline moderniseerumine
  

Ökoloogilise moderniseerumise teooria pärineb 1980ndatest aastatest ning arenes välja tööstussaaste, õhusaaste, jäätmekasutuse ja intensiivpõllumajandusest tulenevate keskkonnaprobleemide uurimise ja määratlemise kaudu. Võtmeküsimuseks selle teooria rajajatele (näiteks Joseph Huberile) oli see, kuidas jätkata majanduse arendamist ning samaaegselt vältida selle negatiivseid mõjusid keskkonnale. Ehk kokkuvõtvalt: kuidas tekitada win-win- lahendusi, mille puhul majanduslikud eesmärgid langevad kokku nii sotsiaalsete kui ökoloogilistega? Ökoloogiline moderniseerumine on suunatud sellele, et rakendada alternatiivseid ja innovatiivseid poliitikameetmeid, kasutades selgelt nähtavat sünergiat keskkonnapoliitika ja majandusarengu vahel. Seega on eesmärgiks üha rohkem lõimida keskkonnapoliitikat teiste poliitikasektoritega, eriti tootmisega tegelevatega.
Läbivad teoreetilised lähenemised:

• P. Bourdieu ja teooria praktikast (habitus kui tarbimiseeldus)
  
• J. Baudrillard tarbimisest ja sümbolilisest väärtusest?
  

Materjali leiate loengu slaididelt (vt moodle), oma konspektidest ja õpikutest:

Giddens (2009) Sociology, Polity Press, Cambridge

• 11. peatükk: Stratification and Class: Class and Lifestyle (lk 458-460)
  
• 20. peatükk: Work and economic life (lk 883-933)
  

Küsimus kohustuslikust ’tekst kõigile’:
Kuidas on võimalik iseloomustada inimesi konsumerismi kõrge tasemega ning inimesi tarbimisliku ükskõiksuse kõrge tasemega?
Allikas:
Keller , M. ja Kalmus, V. (2004). Konsumerismist tarbimisliku ükskõiksuseni: tarbimus-orientatsioonid tänases Eestis. Kalmus, Veronika ; Lauristin, Marju; Pruulmann-Vengerfeldt, Pille (Toim.). Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest (lk 201 - 216). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
6. Linnad ja elamine urbanistlikus keskkonnas.
Mõisted ja teoreetilised lähenemised
I osa (vt slaide)

• Mis on linn?
  
• Linna määratlused : füüsiline, majanduslik, poliitiline, sotsiaalne, kultuuriline;
  
• linnad traditsioonilistes ühiskondades;
  
• linnastumine e urbaniseerumine vs urbanism,;
  
• linna elutsükli teooria: urbaniseerumise, suburbaniseerumise, deurbaniseerumise, reurbaniseerumise etapid
  
• murdeperioodi teooria;
  
• linnastumise erijooned sotsialismimaades;
  
• Gemeinschaft vs Gesellschaft;
  
• Simmel’i „uus inimtüüp“;
  
• linnaökoloogiline lähenemine;
  
• L.Wirth’i urbanism kui eriline linlik elamisviis ;
  
• sotsio-ruumiline segregatsioon ;
  
• eeslinnastumine e suburbaniseerumine;
  
• taaselustumine (gentrification) - kuidas toimub: nõudlusest ja pakkumisest lähtuvad seletused.
  

II osa

• Megalinnad , ehk hiidlinnad. Megalinnade probleemid
  

Megalinnad ehk üle kümne miljoni elanikuga keskused; maailma kõige rahvarikkamad linnad; suur linnaline ala, mis moodustub linnastute suurenedes, tihenedes ja kokku kasvades ( Mumbai , Tokyo jt). Megalinnade probleemid: agulid , ummikud, valglinnastumine (Valglinnastumine on suurlinnade planeerimata, kiire ja laienev kasv, mis tekitab tihti laiu alasid hõlmavaid äärelinnu, sealhulgas aedlinnu. Selle tekkepõhjus on linnaala laienemine elanike arvu suurenemisest kiiremini.), linnakeskuste taaselustamine, keskkonnaprobleemid.

• Globaallinnad (S. Sassen)
  

Maailmamajanduse põhikeskused (Sassen 1991; 2001), suured linnad, kuhu koonduvad kõrgema taseme teenused ja töökohad. Sasseni arvates on suurlinnadel (u. 35 linna) oluline roll globaliseerumise tootmises – kasvanud rahvusvaheliste tehingute mastaap ja keerukus nõuab neid kõrgtasemel multinatsionaalseid peakortereid. Peamised tunnused: mitmekesised teenused; maailma tähtsaimad pangad ja börsid; suurimate rahvusvaheliste firmade peakontorid.

• Kohaturundus. Koht kui bränd: identiteet ja imago . Brändi identiteedi funktsionaalsed, emotsionaalsed ja eneseväljenduslikud hüved
  

Kohaturundus tähendab koha kujundamist-arendamist, viisil mis rahuldab selle sihtturgude vajadused. Kohaturundus on õnnestunud, kui linnaelanikud ja ettevõtted on rahul ja õnnelikud oma elupaigaga ning külastajate ja investorite ootustele vastatakse ( Kotler & Hamlin & Rein & Haider 2002: 183). (Tallinna linna asukohaturunduse strateegia aluste loomise kava). Koht kui bränd: identiteet ja imago. Brändimine on kindlast allikast pärit pakkumise ülesehitus. Koha brändimine tähendab olemasoleva ja lisaatraktiivsuse juurdetoomist kohale ning protsessi keskseks küsimuseks on brändi identiteedi loomine ning imago kujundamine. Identiteet on brändi looja üldine arusaam ja käsitlus brändist. Identiteedis sisalduvad kõik elemendid, mille kaudu brändi tarbijatele edastatakse. Brändi imago on sihtrühma tõlgendus brändist ehk kuvand /assotsiatsioonikompleks inimese peas. Brändi funktsionaalne väärtus on tihedalt seotud tarbija eelnevate kogemustega ning mõjutab ostuotsust otseselt. Laiendades identiteeti nii, et brändi saab vaadata lisaks veel kui organisatsiooni, isikut ja sümbolit, pakutakse ka emotsionaalseid hüvesid, head enesetunnet või meenutusi hästi veedetud ajast. Emotsionaalsed hüved on isiklikumad ja muudavad tarbija ning brändi vahelise sideme tugevamaks. Tulemuseks on ka tugev bränd, mis saab osaks tarbija minapildist. Seega pakub bränd ka eneseväljendushüve. Läbi brändi tarbimise saab klient väljendada ja kujundada oma identiteeti, huve ja väärtusi.

• Sümboliline majandus: S. Zukin (1995)
  

Globaalmajandus on ümber kujunemas materiaalsete asjade tootmisest „väärtuse“ tootmisele; sellise muutuse kirjeldamiseks kasutatakse ka Sharon Zukini loodud mõistet sümboliline majandus. Sümboliline majandus: iseloomulik linnale ja sümbolite tootmisele linnalises keskkonnas; sümbolid on baastoode; ruumi tootmine ning linna ja kultuuri sümbolite tootmine. Tähenduste ja märkide sümboliline majandus omab reaalset majanduslikku võimu. Seda nähtust võib vaadelda kultuuri ja majanduse kompromissina linnaruumi tootmisel .

• Arhitektuurse fantaasia tõus
  

Näiteks: Dubai. Uued vormid kui reaktsioon uuele globaalsele reaalsusele, kaasaegse kultuuri väljakutsetele ja tehnoloogilisele edasiminekule. Et teiseneda, moonutada, arendada, luua uued arhitektuuri tähendused. Sellist ekstreemset arhitektuuri, mille loomine eeldab tohutu majandusliku kapitali olemasolu, on hakatud nimetama ’eelarveta arhitektuuriks’ (budgetless architecture).
Läbivad teoreetilised lähenemised:

• P. Bourdieu teooria praktikast ( habituse kontseptsioon)
  

Materjali leiate loengu slaididelt (vt moodle), oma konspektidest ja õpikutest:

Giddens (2009) Sociology, Polity Press, Cambridge:

• 5. peatükk. Environment (lk 153-203)
  
• 6. peatükk. Cities and Urban Life (lk 205-245)
  

Küsimus kohustuslikust ’tekst kõigile’:
Kuidas on omavahel seotud füüsiline linn (ehk linna ruumipraktikad), linna esitlused (ehk representatsioonid ) ja igapäevane linnaelu kogemus; mille poolest erinevad 'kujutletud' ja 'reaalne' linn?
Allikas:
M. Jayne (2007), Cities and Consumption. London ja New York : Routledge; peatükk “Consuming the city”, lk 152-182
Lisamaterjali võib leida ka muudest allikatest:

• Gottdiener, M., Budd, L. (2005). Key concepts in Urban Studies. Sage Publications
  
• Jauhiainenen, J. (2005). Linnageograafia
  
• Tammaru , T. (2001). Linnastumine ja linnade kasv Eestis nõukogude aastatel. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus
  
• Paddison, R. (2001). Handbook of Urban Studies. Sage Publications Ltd
  
• Palen, J. J. (2002). The urban world. McGraw-Hill, Boston .
  
• Savage, M., Warde, A. (1993). Urban Sociology, Capitalism and Modernity. Houndmills: Macmillan.
  

7. Sotsiaalsed rühmad ja organisatsioonid , formaalne organisatsioon

Mõisted ja teoreetilised lähenemised

• Rühm – kolme ja enam inimeste kooslus . Rühma liikmed identifitseerivad ennast rühmaga, rühm on kollektiivse identiteedi allikaks.
  

• Primaarne rühm – väike rühm, isiklikud, emotsionaalsed, väga lähedased suhted, meie-tunne.
  
• Sekundaarne rühm – kontakt ja samastumine on lõtv, ühishuvi.
  
• Referent (s)rühm – tegelik või kujuteldav rühm, millega inimene võrdleb ennast, või kuhu tahab kuuluda, milliste hinnangute ja väärtuste alusel valib ja hindab oma käitumist (positiivne/negatiivne).
  
• Marginaalne grupp – asub kahe kultuuri vahel, rühma liikmed samastavad ennast mõlema grupiga.
  

• Sotsiaalne agregaat – samal ajal ühte kohta kogunenud inimesed.
  
• Sotsiaalsed võrgustikud – mitteformaalsete ja formaalsete sotsiaalsete sidemete kogum, mis seob inimesi üksteisega.
  
• Sotsiaalne kapital – kontaktid ja usaldusele rajatud sidemed, mille abil on võimalik jõuda oma eesmärgini ja suurendada oma võimu ( Putnam ; Bourdieu - osaliselt).
  

• Organisatsioon – 1) inimeste kooslus, mis on moodustatud mingi eesmärgi saavutamiseks; 2) struktuuride kogum, mille elementideks on staatused, rollid, funktsioonid, see on raamistik, kus tegevus leiab aset, võimusuhete raamistik.
  

Formaalne organisatsioon – ametlikult registreeritud!

• Bürokraatia – koolitatud inimeste rühm, kelle ülesandeks on tegevuse koordineerimine ja järelevalve.
  
• Järelevalve – tegevused, mis on suunatud teiste inimeste, rühmade jälgimiseks, tõhustamaks nende järeleandlikkust. Järelevalve subjektiks on kõik organisatsiooni liikmed sõltumata oma positsioonist. Foucault’i käsitluse kohaselt viitab organisatsiooni füüsiline keskkond organisatsiooni struktuurile – hierarhiatele, võimudistantsile ja suhetele. Füüsiline keskkond täidab järelevalve funktsiooni. Paiknemine ruumis tähendab kontrolli ja järelevalve erinevaid vorme. (Oma ruum kui staatuse sümbol). Kõik ühiskondlikud suhted on oma olemuselt võimusuhted.
  
• Ideaaltüüp – teoreetiline konstrukt (mudel), mis sisaldab kõige olulisemaid elemente nähtuse kirjeldamiseks (M.Weber). Weberi organisatsiooni iseloomustab – ratsionaalsus , formaalsete reeglite süsteem ja impersonaalsus , nn „raudne puur “.
  
• Organisatsioonikultuur – avalikult ja kollektiivselt tunnustatud tähenduste süsteem (väärtused, normid, sümbolid (ideoloogia), müüdid, lood, asjad, esemed, artefaktid, tehnoloogiad.
  
• Rahvusvahelised korporatsioonid – organisatsioonid, mis tegutsevad enam kui ühes riigis.
  
• Kapitalism – tootmisvahendid on eraomandis, tegevuse eesmärgiks on kasum, valitseb vaba konkurents ja toimub kapitali akumulatsioon.
  
• Organisatsioon kui võrgustik (Castells) tagab kohanemist ja ellujäämist tihedas konkurentsis.
  

• Töö
  

Tänapäeval iseloomustab tööd paindlikkus (mittestandardsed hõivetingimused), spetsialiseerumine, fragmentaarsus ja ebakindlus (lõhutud karjäärid, identiteedi kadumine), töö intensiivistumine ja töökohtade polariseerumine, konkurentsi kasv tööandjate ja töövõtjate vahel.
Materjali leiate loengu slaididelt (vt moodle), oma konspektidest ja õpikutest:
Giddens. A. (2009) Sociology, Polity Press, Cambridge:

• Organizations and Networks , lk.779-827.
  

• Work and economic life, lk. 883-953.
  

Aimre, I. (2006). Sotsioloogia. Sisekaitseakadeemia, Tallinn:

• Peatükid 4.1.1. ja 4.1.2. Grupid ja organisatsioonid.
  

8. Kokkuvõttev loeng: Sotsiaalsest praktikast, sotsioloogia uurimisvaldkondadest, teoreetilistest lähenemistest

Mõisted ja teoreetilised lähenemised

• Ontoloogia
  
• Epistemoloogia
  

Peamised (klassikalised) teoreetilised perspektiivid:

• Funktsionalism
  

- nähtavad funktsioonid
- varjatud funktsioonid
-düsfunktsioon

• Konfliktiteooriad
  

• Interaktsionalism
  

• Sümboolne interaktsionalism
  
• Dramaturgiline lähenemine
  
• Etnometodoloogia
  

Kaasaegsed teooriad:

• Teooria praktikast: Pierre Bourdieu
  

• Habitus
  
• Väli
  
• Kapitalid
  
• Kapitalide konverteeritavus
  
• Sümboliline võim
  

• Strukturatsiooniteooria; sotsiaalne refleksiivsus : Anthony Giddens
  

• Globaalne riskiühiskond; individualiseerumine: Ulrich Beck
  

Materjali leiate loenguslaididelt (vt moodlis ), oma konspektidest ja õpikust:

• A.Giddens (2009) Sociology, Polity , Cambridge:
  

• 1.What is Sociology?, lk 10-26
  
• 3.Theories and Perspectives in Sociology, lk. 78-87, 99-101
  

Lisaks võib lugeda samast allikast, kus leiate lisainformatsiooni autorite järgi (Baudrillard, Foucault) ja käsitlustest (feminism) jm : lk 87-99.
20