Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Rahvusvaheline õigus (1)

Tallinna Ülikool - Õigus - Rahvusvaheline õigus
5 VÄGA HEA
Punktid
Rahvusvaheline - Sama nagu isamaaline, aga vähem šovinistlik ja igas keeles
RAHVUSVAHELINE ÕIGUS
Rahvusvaheline õigus– on õigusnormide, õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib rahvusvahelise õiguse subjektide vahelisi suhteid.
Eristatakse
  • Rahvusvahelist eraõigust –määrab, millise riigi õigust kohaldada juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. Rahvusvahelisel eraõigusel ei ole rahvusvahelist olemust. Kuigi erinevate riikide rahvusvahelise eraõiguse normid võivad olla sarnased, eksisteerib erinevat rahvusvahelist õigust nii palju kui on riike. Rahvusvaheline eraõigus ei kujuta endast rahvusvahelise avaliku õiguse osa või vastupidi. Samas on riigid sõlminud rahvusvahelisi lepinguid rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamiseks.
  • Rahvusvahelist avalikku õigust – on see õigus, mida mõistame rahvusvahelise õiguse all, mis moodustab eraldi õigussüsteemi.
  • Eristada võib ka universaalset ja regionaalset rahvusvahelist õigust –

Universaalne rahvusvaheline õigus on üldiselt aktsepteeritud ning kehtib kogu maailmas. Regionaalne rahvusvaheline õigus kehtib teatud riikide poolt aktsepteerituna nende omavahelistes suhetes.
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE ALLIKAD
Õiguse allikad jagunevad formaalseteks ja materiaalseteks. Formaalsed tähendavad vormi, milles esinevaid norme tuleb lugeda õigusnormideks – normid omavad õigusjõudu just tänu avaldamisele teatud vormis. Materiaalsed on allikad, milles õigusnorm tegelikult väljendub. Rahvusvahelise õiguse puhul formaalsetest allikatest õigupoolest rääkida ei saa, kuna puudub ühtne õigusloomemehhanism, mille läbinud normid saavad automaatselt õigusjõu. Kuigi osade allikate puhul on kehtimahakkamiseks vajalikud teatavad formaalsed toimingud (nt lepingute puhul jõustumine, resolutsiooni vastuvõtmine ÜRO Peaassambleel jne), ei tähenda see õigusallika teket, vaid konkreetsest instrumendist õiguste ja kohustuste teket.
Rahvusvahelise Kohtu põhikirja artikli 38 (1):
Kohus, olles kohustatud lahendama temale arutada antud vaidlusi rahvusvahelise õiguse alusel, kohaldab: a) Rahvusvahelisi üld-ja erikonventsioone, mis sisaldavad vaidlevate riikide poolt sõnaselgelt tunnustatud sätteid. b) Rahvusvahelist tava kui õigusnormina tunnustatud üldist praktikat; c) Õiguse üldpõhimõtteid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad ; d) Kohtuotsuseid ja erinevate rahvaste kõrge kvalifikatsiooniga õigusteadlaste õpetusi kui abistavaid allikaid õigusnormide määratlemisel, pidades seejuures silmas artikli 59 sätteid.
Toodud loetelu ei ole ammendav , kuna ei hõlma näiteks riikide ühepoolseid akte ja rahvusvaheliste organisatsioonide nii siduvaid kui mittesiduvaid otsuseid.
Kehtivuse alusel liigitatakse aga rahvusvahelise õiguse allikad: a) Üldised allikad –tavad ja õiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat enamust rahvusvahelise õiguse subjektidest; universaalsed allikad seovad kõiki subjekte. B) Partikulaarsed allikad – rahvusvahelised lepingud ja rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase nõusoleku; alaliigiks on regionaalsed allikad.
Tähtsuse alusel võib rahvusvahelise õiguse allikad liigitada: Põhiallikateks – tavad ja lepingud; Lisaallikateks – õiguse üldpõhimõtted, rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, kohtuotsused , õigusteaduslik arvamus.
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE SUBJEKTID
Rahvusvahelise õiguse subjekt on see, kellel on rahvusvaheline õigusvõime, st kes on rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandja.
Rahvusvaheline õigussubjektsus saab olla:
  • piiramatu e täielik – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla kõigi rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks ;
  • piiratud e osaline – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla vaid mõnede rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks.
    Subjektideks , kellel on tavaliselt piiramatu rahvusvaheline õigussubjektsus , on riigid. Piiratud õigussubjektsusega on nt rahvusvahelised organisatsioonid .
    Rahvusvahelisest õigusvõimest tuleb eristada rahvusvahelist teovõimet , st võimet rahvusvahelise tähtsusega toiminguid ette võtta ehk omandada oma tegevusega rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi.
    Rahvusvaheline teovõime jaguneb järgmisteks võimeteks:
  • võime osaleda rahvusvahelises suhtlemises oma tahteavalduse kaudu;
  • võime olla rahvusvahelise õiguse vastaste tegude subjektiks või objektiks ;
  • võime olla hagejaks ja kostjaks rahvusvaheliste õigusmõistmisinstantside ees.
    Normaaljuhul on rahvusvahelise õiguse subjektil nii rahvusvaheline õigus-kui teovõime. Teatud juhtude puudub subjektil aga kas kogu rahvusvaheline teovõime või üks osa teovõimest. Rahvusvahelise õiguse subjektil ei pea ilmtingimata olema teovõimet. See tähendab, et õigussubjektsus ei eelda teovõime olemasolu. Samas eeldab teovõime omamine aga õigussubjetiks olemist. Teovõime saab olla vaid sellel, kellel on õigusvõime.
    Tekkepõhjustest lähtuvalt saab rahvusvahelise õiguse subjektid jaotada:
  • originaarseteks (algne, ürgne)
  • sekundaarseteks (derivatiivne, tuletatud )
    Originaarsed rahvusvahelise õiguse subjektid on riigid. Nad loovad ennast ise. Klassikalise rahvusvahelise õiguse järgi saidki rahvusvahelise õigsuse subjektideks olla vaid riigid. Sekundaarsed rahvusvahelise õiguse subjektideks on näiteks rahvusvahelised organisatsioonid, mis on asutatud teiste rahvusvahelise õiguse subjektide poolt.
    Olenevalt sellest, milline on subjekti õigusvõime suhetes teiste rahvusvaheliste subjektidega, võib nad jagada kaheks:
  • üldised (omavad rahvusvahelist õigusvõimet suhetes kõigi teiste rahvusvahelise õiguse subjektidega) ja
  • partikulaarsed (omavad rahvusvahelist õigusvõimet vaid suhetes teatud rahvusvahelise õiguse subjektidega).
    Liigitamisel organisatsiooni vormist lähtuvalt võib tegemist olla kas: a) riiklike (valitsustevaheliste) või b) mitteriiklike (mittevalitsustevaheliste, valitsusväliste) rahvusvahelise õiguse subjektidega.
    RAHVUSVAHELISE JA SISERIIKLIKU ÕIGUSE VAHEKORD
    Riik ei saa rahvusvahelise kohustuse mittetäitmise õigustusena viidata oma siseõiguse normile või selle puudumisele. See ei välista riikide õigust siseriikliku õiguse täpsustada rahvusvaheliste õiguste realiseerimise ja kohustuste täitmise korda. Rahvusvahelised lepingud ise võivad viidata siseriiklikule regulatsioonile. Riigi poolt rahvusvahelise lepingu siduvuse kohta nõusoleku andmisel eeldatakse siseriiklike protseduuride läbimist.
    Siseõigus võib rahvusvahelises suhtluses teatavat rolli etendada , kuigi tal on enamasti pigem fakti kui õigusnormi tähendus. Rahvusvahelised kohtud võivad vaidluste lahendamisel tõlgendada siseõigust või otsida rahvusvahelise õiguse tõlgendamisel tuge siseriiklikust õigusest.
    Tänaseni on lahenemata teoreetiline vaidlus rahvusvahelise õiguse ja siseõiguse ühtsuse või erinevuse teemal. Monism - rahvusvaheline ja siseriiklik õigus moodustavad ühe õiguskorra, mille kõik õigusnormid moodustavad tervikliku süsteemi. Monism lähtub eeldusest, et rahvusvaheline õigus on lõppastmes suunatud üksikisikutele, kuigi üksikisikud reeglina ei ole rahvusvahelise õiguse otsesteks subjektideks. Ühtse süsteemi korral võib prevaleerida kas rahvusvaheline või siseriiklik õigus. Tänaseks omab eluõigust vaid rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust toetav monistlik teooria.
    Dualism (ka pluralism) rahvusvahelisel ja siseriiklikul õigusel on nii palju erinevusi, et neid süsteeme ei ole võimalik pidada üheks õigussüsteemiks:
    • neil on erinevad subjektid – rahvusvahelisel õigusel peamiselt riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, siseõigusel peamiselt füüsilised ja juriidilised isikud;
    • nende reguleerimisese on erinev – rahvusvaheline õigus reguleerib riikidevahelist läbikäimist, siseriiklik õigus eraisikute omavahelisi suhteid ja suhteid riigiga;
    • neil on erinev struktuur ja kehtivuse alus – rahvusvaheline õigus on riikidevaheline koordinatsiooniõigus, mis põhineb konsensusel, siseõigus on subordinatsiooniõigus, mis ammutab oma kehtivuse suverääni käskudest, mis on sunniga tagatud.

    Puhtal kujul kumbagi teooriat ei rakendata. Praktikas võib rahvusvaheline õigus kehtida siseõiguse osana ning olla siseriiklikult rakendatav. Siiski on riikide avatus rahvusvahelise õiguse vahetule siseriiklikule toimele erinev.
    Enesekaitseõigus .ÜRO põhikirja artikkel 51:„Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud ensekaitseõiguse rakendamiseks, tuleb viivitamatult teatada Julgeolekunõukogule ja need ei tohi mingil viisil riivata Julgeolekunõukogule käesolevas põhikirjas ettenähtud volitusi ja vastutust igal ajal selliste aktsioonide ettevõtmiseks, mida ta peab vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks”.
    Enesekaitse tingimused: peab toimuma kallaletungi ajal; kallaletung on suunatud ÜRO liikme (=riik) vastu; kallaletung on relvastatud; enesekaitse on proportsionaalne rünnakuga; koostöö ÜRO Julgeolekunõukoguga.
    Rahvusvahelise õiguse allikad
    Rahvusvaheline leping on riikide vahel kirjalikus vormis sõlmitud, ühes või mitmes omavahel seotud dokumendis sisalduv rahvusvaheline kokkulepe, mida reguleerib rahvusvaheline õigus, olenemata konkreetsest nimetusest. Samuti on rahvusvahelised lepingud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide lepingud, mida reguleerib rahvusvaheline õigus. Eesti seadustes kasutatakse ka terminit välisleping, mis tähistab Eestit siduvat rahvusvahelist lepingut.
    Rahvusvahelisi lepinguid on võimalik liigitada osapoolte arvu järgi: kahepoolsed lepingud / mõnepooldsed lepingud – suketud lepingud, millel on üle kahe osapoole / mitmepoolsed lepingud – avatud mitmepoolsed lepingud e kollektiivlepingud.
    Eelnevast liigitusest nähtub teinegiliigituse alus – uute osapoolte liitumisvõimaluse järgi: suletud lepingud – uusi osapooli võetakse juurde ja osapooled võivad lahkuda ainult kõigi (teiste) osaliste nõusolekul / Avatud lepingud – leping on liitumiseks või sellest lahkumisesk kõigile avatud.
    Osapoolte geograafilise paiknemise järgi võib lepinguid nagu rahvusvahelise õiguse allikaidki liigitada: universaalsed lepingud – seovad valdavat enamust maailma riikidest / partikulaarsed e regionaalsed lepingud;
    Sisu järgi liigitamine õigustloovateks – sisaldavad üldisi käitumisreegleid, ja õigustoimingulisteks – reguleerivad üksikjuhte, ei ole asjakohane , kuna sama leping võib sisaldada nii õigustloovaid kui ka õigustoimingulisi norme.
    Reguleerimisala järgi lepingute liigitamiseks (nt poliitilised lepingud, majanduslepingud jne) puudub kindel süsteem.
    Rahvusvaheliste lepingute sõlmimine algab tekstis kokkuleppimisega. See toimub *kahe -või mitmepoolsetel läbirääkimistel; *rahvusvahelise organisatsiooni või selle allasutuse tööorganis; *teksti vastuvõtmisega rahvusvahelisel konverentsil – selleks ei ole üldjuhul vaja kõigi läbirääkimistel osalenute nõusolekut, piisab 2/3st.
    Tekstis kokkuleppimisejärel rahvusvaheline leping üldjuhul kirjutatakse alla. Allakirjutajad, aga ka rahvusvahelise lepingu teksti vastuvõtmise üle hääletajad või teksti kinnitajad, samuti lepingu siduvuse kohta nõusoleku avaldajad, peavad tõendama oma volitusi riiki või rahvusvahelist organisatsiooni esindada. Tõendamiskohustust ei ole ex officio esindajatel: (1) riigipeal , (2)valitsusjuhil, (3)välisministril, (4) diplomaatilise esinduse juhil rahvusvahelies lepingu osas, mis sõlmitakse tema asukohariigiga või rahvusvahelise organisatsiooniga, mille juurde ta on akrediteeritud; (5) rahvusvahelisesle konverentsile, rahvusvahelise organisatsiooni või selle organi juurde akrediteeritud isikul rahvusvahelise lepingu osas, mille tekti võtab vastu nimetatud konverents , organisatsioon või organ.
    Eestis korraldab või kontrollib välislepingu teksti ettevalmistamist ja allakirjutamist või vastuvõtmist Välisministeerium. Enne allakirjutamist või vastuvõtmist peab lepingu eelnõu heaks kiitma Vabariigi Valitsus.
    Rahvusvahelise lepingu jõustamisviis lepitakse kokku lepingus endas või lepingu ettevalmistamise käigus.
    Rahvusvahelised tavad. Rahvusvaheline tava moodustub kahest elemendist: objektiivne element (usus) –riikide kestev, ühetaoline ja järjepidev ning üldine käitumine; / subjektiivne e psühholoogiline element – riikide veene, et nende poolt valitud käitumisviis on juriidiliselt kohustuslik või õigustatud.
    Praktika kestus ei tarvitse omada tava tekkimise seisukohast tähtsust, kui praktika on järjepidev ja üldine. Praktika ühetaolisus ja järjepidevus ei pea olema sajaprotsendilised, kuid nõutav on riikide ühetaoline käitumine olulistes küsimustes. Ühetaolisus hõlmab muuhulgas riigi sisemise käitumise (nt seaduste ja nende rakendamise ) ühetaolisust. Üldisus ei eelda kõigi rahvusvahelise õiguse subjektide vastavat käitumist. See, kui palju riike ja millised riigid peavad tava väljendaval viisil käituma, sõltub konkreetsetest asjaoludest.
    Subjektiivne element aitab tavanormi eristada muudest sotsiaalsetest normidest. On autoreid kes ei pea subjektiivset elementi tavanormi tunnuseks. Rahvusvaheline Kohus seda siiski teeb.
    Lisaks üldistele tavadele eksisteerivad ka regionaalsed e partikulaarsed rahvusvaheliesd tavad. Niisuguste tavade elemendid on samad, mis universaalsetel tavadel, aga piiratud teatud geograafilise ala või konkreetsete riikiedga.
    Üldised tavanormid seovad kõiki rahvusvahelise õiguse subjekte, ka neid, kes ei ole väljendanud õigusveenet ega käitunud tavanormi kohaselt. Siiski võib tavanormi tekkimise käigus riik ennast normi siduvusest vabastada. Kuna nõustumist normiga eeldatakse, peab keeldumine olema selgelt väljendatud ja järjekindel.
    Tava väljendusvormidena on loetletud väga erinevaid rahvusvahelisi ja riiklikke dokumente ning käitumisakte. Neil võib konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt olla erinev väärtus. Näiteks: diplomaatiline kirjavahetus ; poliitilised avaldused ; pressiteated; ametlike õigusnõunike arvamused; täitevvõimu korraldused ja toimingud; riikide esindajate kommentaarid ja märkused rahvusvaheliste instrumentide eelnõudele; siseriiklik õigus; rahvusvaheliste ja siseriiklike kohtute otsused; rahvusvaheliste lepingute ja muude instrumentide preambulad; samasisuliste rahvusvaheliste lepingute kogum; rahvusvaheliste organite praktika; ÜRO Peaassamblee õigusalased resolutsioonid jne.
    Õiguse üldpõhimõtted kuuluvad igasse õigussüsteemi. Algselt peeti Rahvusvahelise Kohtu põhikirja art 28 silmas siseriiklikke õiguspõhimõtteid, mida saab nende olemuse tõttu rakendada ka rahvusvahelises õiguses, nt: õiguserikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue; estoppel e keeld loobuda kohustusest, mida isik on tunnustanud; keeld realiseerida oma õigust, kui see on saadud ebaseadusliku tegevuse tulemusena; eesmärgi ja vahendi proportsionaalsus ; kohustuste täitmine ja õiguste realiseerimine heas usu; keeld osaleda issenda üle kohtumõistmisel; res iudicata ; keeld teha toiminguid, millega menetlusosaline mõjutab otsuse täidetavust jne.
    Õiguse üldpõhimõtted hõlmavad täna ka rahvusvahelise õiguse enese poolt aegade jooksul välja arendatud õiguspõhimõtteid, nagu nt vastastikkus , riikide võrdsus, tüliküsimustes tehtud lahendite lõplikkus, lepingute õiguslik kehtivus, heausksus, merede vabadus jne. Õiguse üldpõhimõtted on küll praktikas sekundaarse tähtsusega, kuid aitavad täita rahvusvaheliste tavade ja lepingute rakendamisel tekkivaid tühikuid.
    Kohtuotsused ja õigusteadlaste arvamused
    Rahvusvahelise Kohtu põhikirja art 59 kohaselt on Rahvusvahelise kohtu otsused kohustuslikud ainult vaidluse osapooltele. Sellegipoolest kasutab Rahvusvaheline Kohus ise oma varasemaid lahendeid ja Haagi kohtu lahendeid kasutatakse rahvusvahelise õiguse normide tõlgendamisel riikidevahelises suhtluses laialdaselt.
    Ka siseriiklike kohtute otsused võivad olla rahvusvahelise õiguse allikateks. Kuigi neisse tuleb suhtuda kriitiliselt (need võivad väljendada ainult oma riigi poliitilisi seisukohti), on siseriiklike kohtute otsused olulised riikide praktika väljendamisel nt riikide tunnustamise, õigusjärgluse, välisriigi ja selle organite immuniteedi, diplomaatilise puutumatuse, väljaandmise ja sõjaseisukorra küsimustes.
    Õigusteaduslikele arvamustele ei ole Rahvusvaheline Kohus oma otsustes selgelt tuginenud. Sellele vaatamata kasutavad riigid õigusteadlaste arvamusi rahvusvaheliste õigusmõistmis-instantside poole pöördumisel. Konkreetsete autorite töödega samaväärsed on erinevate riiklikul või eriinitsiatiivil tegutsevate kolleegiumide (nt Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni) töö viljad : aruanded , ülevaated, modifikatsioonide projektid , nende kommentaarid jmt.
    Kõrge kvalifikatsiooniga õigusteadlaste seisukohad ei loo ise õigust, vaid selgitavad õiguse sisu.
    Rahvusvaheliste organisatsioonide nii siduvad kui mittesiduvad aktid
    Rahvusvaheliste organisatsioonide otsused võivad olla nii siduvad kui mittesiduvad. Enamasti on organisatsioonides vastu võetud otsused mittesiduvad. Konsensusepõhimõtte tõttu on siduvad eelkõige sellised otsused, mille poolt hääletavad kõik asjasse puutuvad riigid. Erandlikel juhtudel võidakse rahvusvahelise organisatsiooni siduvaid otsuseid vastu võtta ilma konsensuseta – eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu otsuseid, samuti WTO Ministrite konverentsi otsuseid.
    Samas võivad rahvusvaheliste organisatsioonide mittesiduvad otsused, kui nende poolt hääletab maailma riikide enamus, väljendades riikide õigusveenet (opinio iuris) , et otsustes sisalduvad käitumisjuhised on siduvad rahvusvahelise tavaõigusena.
    Leebe regulatsioon
    Leebeks regulatsiooniks on nimetatud ühiskondlikke norme, mis asetsevad ühelt poolt moraali-ja poliitikanormide ning teiselt poolt õigusnormide vahel. Neil puudub otsene õiguslik toime, kuid need mõjutavad juriidilisi otsuseid. Rahvusvahelise leebe regulatsiooni normide loojateks on rahvusvahelise õiguse subjektid. Taolised normid võivad väljenduda nt rahvusvaheliste organisatsioonide mittesiduvates otsustes, soovitustes ja aruannetes, jõustumata lepingu tekstides, mittesiduvates lepingutes või lepingute mittesiduvates osades jm. Leebe regulatsiooni olemasolu ilmnebki paremini rahvusvahelises õiguses, kuna siin kattuvad poliitilised ja juriidilised regulatsioonivahendid enam kui subordinatsioonil põhinevates õigussüsteemides. Just poliitiliste ja juriidiliste süsteemide piirjoone hägustumist on aga kriitikud leebe regulatsiooni kontseptsioonile ette heitnud.
    Rahvusvahelise õiguse kodifitseerimine
    kodifitseerima - õigusakte või -norme süstematiseerima ning terviklikuks seaduskoguks ühendama. Tavaõiguse kodifitseerimise eelisteks on täpsus, juurdepääs ning fakt et enda koostatud õigust tunnustatakse meelsamini. Puudustena võib välja tuua selle et see on ajamahukas ning selle läbikukkumine ohustab väljakujunenud tavaõiguse norme.
    Rahvusvahelise Õiguse Komisjon Asutati 1947.a ÜRO poolt. Valmistas ette Genfi konventsioonid ja Viini konventsioonid. Koosseis: algselt 15 rahvusvahelise õiguse valdkonna õigusteadlast, praegu üle 30 teadlase, kes valitakse ÜRO Peaassamblee poolt viieks aastaks põhimõttel, et esindatud oleks maailma peamised õigussüsteemid. Tegevus: rahvusvahelise õiguse kodifitseerimine ja rahvusvahelise õiguse edasiarendamine.
    Rahvusvahelise õiguse subjektid
    Rahvusvahelise õiguse subjekt on see, kellel on rahvusvaheline õigusvõime, st kes on rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandja.
    Rahvusvaheline õigussubjektsus saab olla:
  • piiramatu e täielik – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla kõigi rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks;
  • piiratud e osaline – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla vaid mõnede rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks.
    Subjektideks, kellel on tavaliselt piiramatu rahvusvaheline õigussubjektsus , on riigid. Piiratud õigussubjektsusega on nt rahvusvahelised organisatsioonid. Rahvusvahelisest õigusvõimest tuleb eristada rahvusvahelist teovõimet , st võimet rahvusvahelise tähtsusega toiminguid ette võtta ehk omandada oma tegevusega rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi.
    Rahvusvaheline teovõime jaguneb järgmisteks võimeteks:
  • võime osaleda rahvusvahelises suhtlemises oma tahteavalduse kaudu;
  • võime olla rahvusvahelise õiguse vastaste tegude subjektiks või objektiks;
  • võime olla hagejaks ja kostjaks rahvusvaheliste õigusmõistmisinstantside ees.
    Normaaljuhul on rahvusvahelise õiguse subjektil nii rahvusvaheline õigus-kui teovõime. Teatud juhtude puudub subjektil aga kas kogu rahvusvaheline teovõime või üks osa teovõimest. Rahvusvahelise õiguse subjektil ei pea ilmtingimata olema teovõimet. See tähendab, et õigussubjektsus ei eelda teovõime olemasolu. Samas eeldab teovõime omamine aga õigussubjetiks olemist. Teovõime saab olla vaid sellel, kellel on õigusvõime.
    Riik kui rahvusvahelise õiguse subjekt Rahvusvahelises elus osaleja, kelle õigussubjektsus on kõige laiemalt tuntud ja kauem tunnustatud, on riik. Klassikalise rahvusvahelise õiguse perioodil valitses arvamus, et vaid riigid on võimelised kandma rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi. Kinnistunud arvamus oli, et rahvusvahelise õiguse subjektiks saab olla vaid see, kellel on võim teatud territooriumi üle. See seisukoht takistas kaua aega teiste subjektide esilekerkimist riikide kõrvale. Alles 19.sajandi lõpupoole hakati tasapisi aktsepteerima uute rahvusvahelise õiguse subjektide võimalikku eksistentsi riikide kõrval. Konkreetse territoriaalse üksuse e riigi rahvusvahelis -õiguslik staatus oleneb teatud tingimustele vastamisest.
    Riigi tunnused: alaline elanikkond; kindel territoorium ; tõhusat riigivõimu teostav valitsus; rahvusvaheline õigus-ja teovõime.
    Rahvusvahelised organisatsioonid kui rahvusvahelise õiguse subjektid
    Rahvusvahelise suhtlemise geograafiline laienemine, vajadus turvalisuse ja kaitse järele ning tehnoloogiline areng tõid endaga 19.sajandil kaasa rahvusvahelise koostöö tugevnemise ja tihenemise. Riikidevaheline koostöö ilma institutsionaalse koostööta muutus pea võimatuks. Just selles lüngas hakkasid tekkima rahvusvahelised organisatsioonid. Rahvasteliidu (1919) loomisega tekkis rahvusvahelise õiguse süsteemis strukturaalne muudatus ning rahvusvahelised organisatsioonid saavutasid rahvusvahelise staatuse.
    Rahvusvahelise organisatsiooni õigus-ja teovõime tuleneb tema asutamislepingust ning on alati funktsionaalselt piiratud.
    Lisaks asutamislepingus reguleeritule on olemas viise, kuidas organisatsioonide õigusi ja kohustusi laiendada. Rahvusvaheline õigus tunneb effect utile ja implied powers teooriaid :
  • Effect utile kaudu saab laiendada organisatsiooni õigusi ja kohustusi tema eesmärgist lähtuvalt. Selle lähenemise kaudu tõlgendatakse organisatsiooni asutamislepingu sätteid nii laialt, et lepinguosaliste poolt ettenähtud essmärgid saavutada õnnestuks;
  • Implied powers teooria kohaselt laiendatakse organisatsiooni õigusi ja kohustusi tuletatud pädevuste kaudu, st organisatsioonile omistatakse õigused, mida tal on vaja ülesannete täitmiseks, isegi kui asutamislepingust selline õigus laia tõlgendamise kaudu välja loetav ei ole.

    Et rahvusvahelised organisatsioonid oma ülesandeid riikidest sõltumatult täita saaksid, on neile tavaliselt juba asutamislepinguga või selle lisaga omistatud rida privileege ja immuniteete. Lisaks sellele sõlmitakse asukohariigi ja organisatsiooni vahel sageli spetsiaalne leping, mis käsitleb nende omavahelist suhet, sh privileege ja immuniteete. Privileegid ja immuniteedid tagavad organisatsioonide arhiivide ja ruumide puutumatuse, maksuvabastused, vabastuse riiklikust kohtupidamisest jmt.


    Rahvusvaheliste organisatsioonide privileegid ja immuniteedid kehtivad vaid liikmesriikide suhtes. Teiste riikide suhtes võivad tekkida teatud privileegid või immuniteedid tavaõiguse või rahvusvaheliste lepingute alusel.
    Püha Tool - hõlmab Rooma paavsti kui isiku ja ameti ning kogu paavsti ametnikkonna. Püha Tool on diplomaatilistes suhetes riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ning näiteks omab vaatlejastaatust ÜRO-s. 2004.aasta ÜRO reformi käigus andis ÜRO Peaassamblee Pühale Toolile rohkem õigusi. Nüüd tohib Püha Tööl iga-aastasel täiskogul ilma teiste riikide luba vajamata debattidesse sekkuda ning tal on õigus vastata, kui asi puudutab Püha Tooli.
    Püha Tooli sõlmitud lepinguid nimetatakse konkordaatideks.
    Püha Tooli saadikuid nimetatakse nuntsiusteks. Kuna kõik riigid Püha Tooli rahvusvahelise õiguse subjektina ei tunnusta, on tegemist partikulaarse rahvusvahelise õigussubjektsusega.
    Vatikani riik on Rooma linnas asuv, paavsti ülemvõimu all olev suveräänne riik oma territooriumi, kodanikkonna ja riigivõimuga. Vatikani rahva moodustavad kardinalid, sealse alalise elukohaga ametiisikud ja paavsti esindajad välisriikides. Nii Vatikani kui Püha Tooli peaks on paavst . Vatikani riik on Laterani lepingu artikli 24 kohaselt alaliselt neutraalne riik. Teiste rahvusvaheliste lepingute kohaselt on Vatikani linn ka kultuuripärandina kaitse all. Sellepärast on sõjalised aktsioonid Vatikani territooriumil keelatud.
    Malta Ordu tekkis paavsti poolt aastal 1113 tunnustatud rüütliordust. Ta tegevus oli algselt piiratud vaid heategevusega. Nende poolt asutati Püha Johannese Hospital Jeruusalemmas. Hiljem oli ordu ka sõjaliselt aktiivne. Tänapäeval on ordu tagasi pöördunud heategevuse juurde, tegeledes haigete hoolduse ja katastroofide järgse abi osutamisega . Alates aastast 1834 asub Malta Ordu peakorter Roomas.Vaatamata territooriumi kaotusele on Malta Ordu enamiku riikide poolt tunnustatud kui rahvusvahelise õiguse subjekt sui generis (isesugune, erilist laadi). Tegemist on aga siiski vaid partikulaarse õigussubjektiga. Malta Ordul on erinevate riikidega diplomaatilised sidemed ning ta sõlmib tervishoidu ja sotsiaalseid küsimusi puudutavaid lepinguid.
    Punase Risti Rahvusvaheline Komitee. Asutati 1863.a Šveitsis 25 eraisiku poolt Henry Dunant eestvedamisel, Šveitsi õiguse alusel. Asukohaks Genf. Tegevus: humanitaarabi andmine rahvusvahelistes kriisiolukordades, infopunktide asutamine sõjapiirkondades, ohvrite kaitsmine, rahvusvahelisest õigusest kinnipidamise järgmine (nt sõjavangide olukorra kontrollimine), kaitsevõimuna tegutsemine. On osutanud abi näiteks Guantanamo vanglates , Afganistanis, Iisraelis, Kongos, aga ka veeuputuse ohvritele Burkina Fasos, Filipiinidel jne. Tegevuse alus: Genfi konventsioonid ja muud rahvusvahelised lepingud. Rahvusvahelise õigussubjektina on ÜRO-s vaatlejastaatuses.
    Punase Risti Rahvusvaheline Komitee on osa Punase Risti organisatsioonist, mis koosneb: Punase Risti Rahvusvahelisest Komiteest; Rohkem kui 125 riigi Punase Risti Ühingust; Punase Risti Ühingute liigast; Rahvusvahelise Punase Risti Kongressist – viimasel osalevad lisaks Punase Risti organisatsiooni nimetatud osadele ka riigid. Kongressi ülesandeks on rahvusvahelise humanitaarõiguse edasiarendamine. Kongressi töö tulemusena tekkisid Genfi konventsioonidele lisaprotokollid.
    Üksikisik. Klassikalises rahvusvahelises õiguse kehtis arvamus, et vaid riigid said olla rahvusvahelise õiguse subjektideks, mitte aga inimesed. Üksikisikute huvisid said kaitsta vaid riigid, st riik toimis vahendajana rahvusvahelise õiguse ja üksikisiku vahel. Tänases rahvusvahelises õiguses on esindatud arvamus, et inimene saab olla rahvusvahelise õiguse subjektiks piiratult ja erandjuhtudel. Valdav arvamus on, et tegemist ei ole originaarsete, vaid sekundaarsete rahvusvahelise õiguse subjektidega. Neil on tuletatud piiratud õigussubjektsus, mille on neile omistanud riigid, juhul kui tegemist on rahvusvahelise õiguse normidega, mis loovad õigusi ja kohustusi otse inimestele ning mis on vahetult kohaldatavad. Selliseid norme leiab näiteks Euroopa inimõiguste konventsioonis. Üksikisikute rahvusvahelise õigussubjektsuse poolt räägib ka see, et neil on õigus olla mõnede rahvusvaheliste kohtuinstantside ees vaidluse üheks pooleks. Rahvusvahelises õiguses leiab ka kohustusi, mis kehtivad üksikisikutele. Seejuures on olemas sellised kohustused, mille rikkumisel tekib vastutus rahvusvahelise õiguse alusel ning sellised kohustused, mille rikkumine on küll rahvusvahelise õiguse rikkumine, aga vastutus järgneb siseriikliku õiguse alusel.
    Multinatsionaalsed ettevõtted e hargmaised ettevõtted on äriühingud või muud üksused, mis võtavad osa majanduslikust elust, tegutsedes rohkem kui ühes riigis, ning on võimelised mõjutama riigi poliitilist arengut. Tegemist on aga siiski siseriikliku õiguse alusel loodud üksustega.
    Multinatsionaalsed ettevõtted mõjutavad praktikas oma käitumisega rahvusvahelist elu ning sõlmivad riikidega lepinguid. Tekkinud on küsimus, kas multinatsionaalsete ettevõtete ja riikide vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist rahvusvaheliste lepingutega ning kas sellest tulenevalt on tegemist rahvusvahelise õiguse subjektidega. Multinatsionaalsete ettevõtete õigussubjektsuse ümberlükkamiseks tuuakse järgmise argumendid: nad ei ole loodud rahvusvahelise lepingu alusel; neil puudub rahvusvaheline tunnustus; nad ei tegele ülemvõimu küsimustega, nagu seda teevad riigid. Multinatsionaalsete ettevõtete õigussubjektsuse pooldamiseks tuuakse järgmised argumendid: sõlmitud lepingud on rahvusvahelised lepingud, mille üheks pooleks on riik; lepingutes on tülide lahendamine osaliselt allutatud rahvusvahelistele instantsidele; eksisteerib kohtulahendeid, kus multinatsionaalseid ettevõtteid on peetud rahvusvahelise õiguse subjektideks.
    De facto valitsused - Et tunnustamist ei peeta rahvusvahelise õigussubjektsuse absoluutseks eeltingimuseks, pooldatakse rahvusvahelises õiguses arvamust, et de facto valitused on olenemata nende tunnustamisest rahvusvahelise õiguse subjektid.
    Valitsusvälised organisatsioonid e vabaühendused on eraõigusliku iseloomuga ühendused, mille liikmeteks võivad olla eri riikide nii füüsilised kui juriidilised isikud, kes järgivad üht ühtset rahvusvahelist huvi. Rahvusvahelistest organisatsioonidest eristavad vabaühendusi eraisikutest osavõtjad ning rahvusvahelis-õigusliku loomisakti puudumine.
    Mõnede valitsusväliseid organisatsioone iseloomustavate tunnustena võib välja tuua järgmised: Nad on loodud eraisikute või eraõiguslike ühenduste poolt siseriikliku õiguse aluse; Neil on organisatoorne struktuur; Nende tegevus ei ole tavaliselt suunatud majandusliku kasu saamisele; Nad koosnevad erinevatest maadest pärit liikmetest; Nad järgivad tegevuses liikmete ühist rahvusvahelist huvi.
    Näiteks: Human Rights Watch, Rahvusvaheline Olümpiakomitee, Greenpeace International jt.
    Valitsusväliste organisatsioonide mõju on oluline, sest näiteks ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu sõlmib ÜRO põhikirja artikli 71 alusel valitsusväliste organisatsioonidega kokkuleppeid.
    Mässulised. Mässuliste all mõeldakse isikuid, kes võivad valitseda osa riigi territooriumist. Et oma riigi kodanikke kaitsta, võivad riigid astuda mässulistega suhetesse. Sellist suhtesse astumist aga loetakse rahvusvahelises õiguses juba teise poole õigussubjektsuse de facto tunnustamiseks.
    Vabastusliikumised. Riikides on ajaloos tekkinud mitmeid vabastusliikumisi. Nt palestiina Vabastusliikumine, mida ÜRO tunnustas vabastusliikumisena; baskide vabastusliikumine ETA oma õiguste eest. Selliseid vabastusliikumisi peetakse teatud juhtudel (tunnustamine) samuti rahvusvahelise õiguse subjektideks.
    Etnilised vähemused –nt baskid , tšetšeenid. Nende rahvusvahelisõiguslik seisund sõltub samuti erinevatest teguritest. Näiteks on selliseks tunnustamiseks etnilise vähemusega lepingu sõlmimine. Aga ka rahvusvahelises kohtus vastutusele võtmine oleks selliseks rahvusvahelise õigussubjektsuse tunnustamiseks.
    Rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse vahekord
    Riik ei saa rahvusvahelise kohustuse mittetäitmise õigustusena viidata oma siseõiguse normile või selle puudumisele. See ei välista riikide õigust siseriikliku õiguse täpsustada rahvusvaheliste õiguste realiseerimise ja kohustuste täitmise korda. Rahvusvahelised lepingud ise võivad viidata siseriiklikule regulatsioonile. Riigi poolt rahvusvahelise lepingu siduvuse kohta nõusoleku andmisel eeldatakse siseriiklike protseduuride läbimist.
    Siseõigus võib rahvusvahelises suhtluses teatavat rolli etendada, kuigi tal on enamasti pigem fakti kui õigusnormi tähendus. Rahvusvahelised kohtud võivad vaidluste lahendamisel tõlgendada siseõigust või otsida rahvusvahelise õiguse tõlgendamisel tuge siseriiklikust õigusest.
    Tänaseni on lahenemata teoreetiline vaidlus rahvusvahelise õiguse ja siseõiguse ühtsuse või erinevuse teemal. Monism (H. Kelsen) - rahvusvaheline ja siseriiklik õigus moodustavad ühe õiguskorra, mille kõik õigusnormid moodustavad tervikliku süsteemi. Monism lähtub eeldusest, et rahvusvaheline õigus on lõppastmes suunatud üksikisikutele, kuigi üksikisikud reeglina ei ole rahvusvahelise õiguse otsesteks subjektideks. Ühtse süsteemi korral võib prevaleerida kas rahvusvaheline või siseriiklik õigus. Tänaseks omab eluõigust vaid rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust toetav monistlik teooria.
    Dualism (ka pluralism) rahvusvahelisel ja siseriiklikul õigusel on nii palju erinevusi, et neid süsteeme ei ole võimalik pidada üheks õigussüsteemiks:
    • neil on erinevad subjektid – rahvusvahelisel õigusel peamiselt riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, siseõigusel peamiselt füüsilised ja juriidilised isikud;
    • nende reguleerimisese on erinev – rahvusvaheline õigus reguleerib riikidevahelist läbikäimist, siseriiklik õigus eraisikute omavahelisi suhteid ja suhteid riigiga;
    • neil on erinev struktuur ja kehtivuse alus – rahvusvaheline õigus on riikidevaheline koordinatsiooniõigus, mis põhineb konsensusel, siseõigus on subordinatsiooniõigus, mis ammutab oma kehtivuse suverääni käskudest, mis on sunniga tagatud.

    Puhtal kujul kumbagi teooriat ei rakendata. Praktikas võib rahvusvaheline õigus kehtida siseõiguse osana ning olla siseriiklikult rakendatav. Siiski on riikide avatus rahvusvahelise õiguse vahetule siseriiklikule toimele erinev.
    Transformatsioon – on rahvusvahelise õiguse siseõigusesse kandumise üks tehnikatest. Rahvusvahelise õiguse normid kirjutatakse ümber siseõiguse aktidesse või kanduvad need siseõigusesse seaduses, kohtuotsuses või mujal sisalduva konkreetse viite tulemusena.
    Adoptsioon - on rahvusvahelise õiguse siseõigusesse kandumise üks kahest tehnikast. Rahvusvahelise õiguse normid kanduvad tekkides automaatselt siseõigusesse (käib eelkõige tavade kohta).
    Inkorporatsioon – rahvusvahelise õiguse normid kanduvad riigile siduvaks muutudes samuti automaatselt siseõigusesse, kuid normi siduvaks muutumisele eelneb mingi siseriiklik toiming (nt lepingu heakskiitmine).
    Retseptsioon – ajaloos tuntakse näiteks Rooma õiguse retseptsiooni ehk siseriiklikku õigusse ülevõtmist vastavalt vajadusele. Riigid võtsid Rooma õigust üle erinevalt.
    Rahvusvahelise õiguse suhtestumine siseriikliku õigusega. Rahvusvaheline õigus ei ole siseriiklikust õigusest sõltumatu. Näiteks tunnistab siseriiklik õigus rahvusvahelise tava või õiguse üldpõhimõtete olemasolust. Rahvsuvaheline õigus on välja kasvanud siseriiklikust õigusest. Riik ei saa siseriikliku õigusega vabaneda rahvusvahelise kohustuse täitmisest. Lisaks on riikidel üldine kohustus viia siseriiklik õigus vastavusse rahvusvahelise õigusega. Selleks on riigid üldiselt vabad valima transformatsiooni, inkorporatsiooni, adoptsiooni või retseptsiooni vahel, ent rahvusvaheline õigus võib selle mooduse ka ette kirjutada.
    Iserealiseerivus – et rahvusvahelise õiguse norm oleks siseriiklikus õiguses otsekohaldatav, peab ta olema iserealiseeruv, st: reguleerimisesemelt ja kehtivusalalt sobiv ja sõnastatud piisavalt selgelt ning mittetingimuslikult.
    Otsene õiguslik mõju – selline otsekohaldatav norm loob adressaadile õigusi ja kohustusi, mida kohtud peavad tagama. Otsekohaldatavus ehk otsene õiguslik mõju erineb vahetust kohaldatavusest. Viimane on kõikidel siduvatel õigusnormidel.
    Siseriikliku õiguse suhtestumine rahvusvahelise õigusega. Riikide õigussüsteemid erinevad. Aluspõhimõtted on tavaliselt riikide konstitutsioonides, ent olulised on ka siseriiklikud seadused, kohtu- ja halduspraktika. Kõige olulisemaks peetakse rahvusvaheliste lepingute (punkt 1.1) ja rahvusvahelise tavaõiguse seisundit siseriiklikus õiguses(punkt 1.2).
    1.1. Rahvusvahelised lepingud
    Siseriiklik pädevus rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks erineb riigiti oluliselt. Ühendkuningriigis rahvusvaheline leping ei kehti ilma sellele kehtivust andva parlamendi aktita. Seda nimetatakse akti inkorporeerimiseks seadusandliku aktiga. Probleem tekib, kui parlament annab pärast lepingu kehtivust lubavat akti, mis keelab sama lepingu kehtivuse.
    Mandri-euroopa riikides osaleb seadusandja rahvusvahelise lepingu ratifitseerimisel selliselt , et ratifitseerimine väljendub seadusandliku aktina ja leping jõustub samaaegselt nii rahvusvahelises õiguses kui siseriiklikus õiguses.
    Eestis sõlmitakse välisleping: ● sellele alla kirjutades, ● lepingut ratifitseerides, ● heaks kiites, ● sellega ühinedes või ● muul lepingus ettenähtud viisil.
    Eesti Vabariigi põhiseaduse § 121 kohaselt:
    Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi lepingud: 1) mis muudavad riigipiire; 2) mille rakendamiseks on tarvis Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist; 3) mille kohaselt Eesti Vabariik ühineb rahvusvaheliste organisatsioonide või liitudega; 4) millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi; 5) milles ratifitseerimine on ette nähtud.
    Nendest välislepingutest eristatakse Vabariigi Valitsuse sõlmitud välislepinguid ja ametkondlikke välislepinguid.
    1.2. Rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldpõhimõtted
    Ka tavaõiguse tunnustamise reeglid võivad olla siseriiklikes konstitutsioonides. Tavaõiguse ülevõtmist siseriiklikku õigusesse peetakse aga ebapraktiliseks (kuna rahvusvaheline tavaõigus ei ole nii selgelt piiritletud, kui rahvusvaheliste lepingute õigus).
    Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 teises lauses on kirjas: „Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa“, mida nimetatakse inkorporeerimiseks. (Transformatsiooni korral peaks § sõnastusest tulenema, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa määral, mil nad on vastu võetud Eesti õigusaktidega (ja kohtuotsustega).
    Rahvusvaheline avalik õigus ja rahvusvaheline eraõigus
    E. A. Posner kirjeldab rahvusvahelise avaliku õiguse õigusteadlasi isikutena, kes töötavad (Eesti mõistes) Välisministeeriumis või muudes ministeeriumides või riigi välissuhtlemisasutustes, rahvusvahelistes organisatsioonides või rahvusvahelistes valitsusvälistes organisatsioonides (näiteks Human Rights Watch) või kellel on akadeemiline või intellektuaalne huvi rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste suhete vastu. Posner kirjeldab rahvusvahelise eraõiguse õigusteadlasi isikutena, kes töötavad õigusbüroodes, kus klientideks on muuhulgas ka piiriülesed ( transnatsionaalsed ) ettevõtted.
    On ka selliseid õigusteadlasi, kes ei erista nii radikaalselt rahvusvahelist avalikku ja eraõigust, vaid näevad nimetatud valdkondade piire hägustatuna
    Rangelt lähtudes Malanczuk siiski defineerib eraõigust kui valikut, millise riigi (juba olemasolevat ) õigust kohaldada juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. Ja avalikku õigust kui riikidevahelist õigust (mille põhimõtted võivad kohalduda eraõiguslikele suhetele).
    Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO)
    Juba 20.saj algul üritati saavutada rahvusvahelise koostööga valitsustevahelistes organisatsioonides rahu tagamine maailmas. Sellisel eesmärgil loodi Rahvasteliit . Vaatamata oma eesmärkidele ei suutnud Rahvasteliit sõjalisi konflikte ära hoida. Rahvasteliitu võib pidada ÜRO eelkäijaks, kuigi ÜRO pole Rahvasteliidu õigusjärglane.
    Lõplikult töötati ÜRO põhikiri koos selle juurde kuuluva Rahvusvahelise Kohtu statuudiga välja San Francisco konverentsil kevadel 1945. Põhikirjale allakirjutamine toimus 26.juunil 1945 ning see jõustus 24.oktoobril 1945. Vastavalt peaassamblee otsusele sai ÜRO asukohaks New York .
    Alguses võis pidada ÜROd isegi sõjaliseks organisatsiooniks, sest ta oli suunatud Saksamaa ja Jaapani vastu. Kuid ÜRO peaeesmärk oli laiem. Nimelt taheti selle organisatsiooniga garanteerida rahu kogu maailmas ning parandada kõikjal majanduslikku arengut. Ka näeb ÜRO põhikiri ette jõu kasutamise keelu rahvusvahelises suhtlemises.
    ÜRO eesmärkideks on: rahu ja julgeoleku tagamine maailmas; suhete parandamine riikide vahel, arvestades enesemääramisõigust; rahvusvaheline koostöö majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete probleemide lahendamisel; inimõiguste garanteerimine.
    ÜRO töös kehtivad põhimõtted on: liikmesriikide suveräänne võrdõiguslikkus; tülide lahendamine rahumeelsete meetoditega ja jõu kasutamise keeld; siseasjadesse sekkumise keeld; solidaarsus .
    ÜRO on avatud organisatsioon ning tema liikmeks võivad saada kõik rahu armastavad riigid, kes on nõus täitma põhikirjas sätestatud kohustusi. Liikmeks saadakse julgeolekunõukogu soovitusel peaassamblee otsusega.
    ÜRO peaorganiteks on: ÜRO Peaassamblee; ÜRO Julgeolekunõukogu; ÜRO Majandus-ja Sotsiaalnõukogu; ÜRO Hooldusnõukogu; Rahvusvaheline Kohus; ÜRO Sekretariaat .
    Peaassamblee tuleb korralisele istungile kokku kord aastas, koosnedes kõigi riikide esindajatest. Kuigi igal riigil on peaassamblees kuni 5 esindajat, on neil kokku vaid üks hääl. Peaassambleel on õigus arutada kõiki küsimusi, mis on seotud põhikirja regulatsioonialaga. See tähendab õigust tegeleda kõigega, mis ei kuulu riikide siseasjadesse. Tal on õigus edastada soovitusi nii liikmesriikidele kui ka julgeolekunõukogule või mõlemale korraga. Peaassamblee töö eesmärgiks on edendada rahvusvahelise õiguse arengut ja kodifitseerimist, riikide majanduslikku, poliitilist, kultuurilist ja sotsiaalset koostööd ning aidata kaasa inimõiguste garanteerimisele. Praktikas tegeleb nimetatud ülesannete täitmisega peaassamblee autoriteedi all majandus-ja sotsiaalkomitee.
    Peaassambleel on õigus valida kohtunikud ja julgeolekunõukogu mittealalised liikmed, ta nimetab ametisse julgeolekunõukogu soovitusel peasekretäri jne. Peaassamblee kontrollib ja kinnitab organisatsiooni eelarve.
    Peaassamblee võib teatud kindlate ülesannete täitmiseks moodustada komiteesid, mis koosnevad ekspertidest ja/või riigi esindajatest. Komiteed ise ei või oma pädevust laiendada. Nad võivad aga moodustada allkomiteesid. Komitees langetatud otsused lähevad lõplikuks otsustamiseks peaassambleesse.
    Julgeolekunõukogu. Julgeolekunõukogul on 15 liiget, kellest 5 (Prantsusmaa, Hiina, Venemaa, Suurbritannia ja USA) on alalised liikmed. Mittealalised liikmed valitakse kaheks aastaks. Alalistel liikmetel on vetoõigus, st kõik tähtsamad otsused peavad saama julgeolekunõukogus üheksa poolthäält, sealhulgas kõigi viie alalise liikme poolthääled.
    Julgeolekunõukogu ülesandeks on tagada rahu maailmas. Kui julgeolekunõukogu leiab, et rahu maailmas on ohustatud, otsustab ta, millised vahendid tuleb kasutusele võtta, et konflikt lahendada. Ka julgeolekunõukogul on õigus moodustada kõrvalorganeid. Julgeolekunõukogu alalisteks komiteedeks on näiteks ekspertide komitee menetlusküsimuste või muude organisatsioonilis-õiguslike küsimuste arutamiseks ja uute liikmete vastuvõttu arutav komitee. Vajadusel luuakse ad hoc komiteesid. Sellisteks ad hoc komiteedeks loetakse sinikiivrite rahuvalve aktsioonid.
    Majandus-ja Sotsiaalnõukogu. Koosneb 54 liikmest. Igal esindajal on üks hääl. Majandus- ja Sotsiaalnõukogu abistab peaassambleed rahvusvahelise õiguse arengu edendamisel ja kodifitseerimisel, riikide majandusliku, poliitlise, kultuurilise ja sotsiaalse koostöö arendamisel ning inimõiguste garanteerimisel. Saab algatada uuringuid , koostada raporteid ning anda soovitusi. Ülesannete täitmiseks on majandus-ja sotsiaalnõukogul mitmeid kõrvalorganeid. Majandus-ja Sotsiaalnõukogu ei ole mitte ainult õigustatud, vaid isegi kohutatud looma oma ülesannete täitmiseks kõrvalorganeid. Selle raames tegutsevad nii teatud probleemide ringiga tegelevad komisjonid kui ka regionaalsed, majandusliku kallakuga komisjonid.
    Hooldusnõukogu. Hooldusterritooriumite süsteem pärineb juba Rahvasteliidu ajast, mil seda nimetati mandaatterritooriumite süsteemiks. Hooldus -või mandaatterritooriumi on territooriumid, mis võeti ära Esimese ja Teise maailmasõja kaotanud riikidelt. Territooriumid küll võeti kaotajatelt ära, aga võitjad ise neid ei annekteerinud. Seepärast tekkis vajadus toetada selliseid territooriume niikaua , kuni nad on valmis iseseisvuseks. Peale Rahvasteliidu laialiminekut võttis territooriumite haldamise üle ÜRO. ÜRO hooldusterritooriumite süsteemi eesotsas oli hooldusnõukogu. Hooldusnõukogu eesmärgiks oli aidata kaasa hooldusaluste territooriumide rahvastiku poliitilisele, majanduslikule, sotsiaalsele ja haridusalasele arengule ning nende arengule omavalitsuse või sõltumatuse suunas, arvestades iga territooriumi ja rahva erisusi. Momendil on selle organi tegevus seiskunud, kuna vastavad ülesanded on täidetud.
    Rahvusvaheline kohus. Lahendab talle allutatud riikidevahelisi tülisid ning annab arvamusi ÜRO teiste organite palvel . Kohus koosneb 15 sõltumatust kohtunikust erinevatest riikidest, kes valitakse ametisse üheksaks aastaks. Rahvusvahelises Kohtus saavad poolteks olla vaid riigid, kes on end kohtu pädevusele allutanud. ÜRO organite kaebamine kohtusse (liikmes)riikide poolt ei ole võimalik.
    Sekretariaat. Tegeleb administratiivsete ülesannetega. Sekretariaadi tööd juhib peasekretär. Lisaks administratiivsetele ülesannetele on peasekretäril õigus juhtida julgeolekunõukogu tähelepanu võimalikele rahu osutavatele momentidele ning ta on praktikas osalenud ka vahendajana riikidevaheliste tülide lahendamisel. Peasekretär teeb igal aastal raporti ÜRO töö kohta.
    Eriorganisatsioonid. ÜRO esiorganisatsioonid on iseseisvad rahvusvahelised organisatsioonid, millest mõned eksisteerisid juba enne ÜRO asutamist ning mis nüüdseks on ÜROga seotud koostöölepingute kaudu. Nt: ILO; ITU; UNESCO ; UPU; WIPO; IMO. ÜRO süsteemi on eriorganisatsioonid kaasatud koostöölepingutega, mida ÜRO nimel sõlmib majandus-ja sotsiaalnõukogu peale peaassambleelt kinnituse saamist. Selliseid eriorganisatsioone on umbes 16. Eriorganisatsioone kutsutakse osalema majandus-ja sotsiaalnõukogu töös konsultatsioonide eesmärgil. Hääletusõigust neil aga pole. Eriorganisatsioonid informeerivad ÜROd oma tööst ning ÜRO võib neile anda soovitusi.
    TÜLIDE RAHULIK LAHENDAMINE
    Artikkel 33
    1. Pooled, kes on osalisteks mis tahes tülis, mille jätkumine võiks ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, peavad püüdma tüli lahendada kõigepealt läbirääkimiste, uurimise, vahenduse, lepituse, vahekohtu , kohtuliku menetluse teel, pöördumisega regionaalsete organisatsioonide või kokkulepete poole või teiste rahulike vahenditega omal valikul .
    2. Julgeolekunõukogu nõuab, kui ta peab seda vajalikuks, pooltelt nende tüli lahendamist mainitud vahenditega.
    Artikkel 34
    Julgeolekunõukogul on õigus uurida mis tahes tüli või olukorda, mis võib viia rahvusvaheliste huvide vastuoludeni või esile kutsuda tüli, selleks et otsustada, kas tüli või vastava olukorra jätkumine võib ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut.
    Artikkel 35
    1. Organisatsiooni iga liige võib Julgeolekunõukogule või Peaassambleele teatavaks teha iga tüli või olukorra, millel on artiklis 34 tähendatud tunnused.
    2. Organisatsiooni mitteliikmesriik võib Julgeolekunõukogule või Peaassambleele teatavaks teha iga tüli, milles ta osaleb, kui ta selle tüli suhtes nõustub eelnevalt käesolevas põhikirjas ettenähtud kohustustega tülide rahulikuks lahendamiseks.
    3. Peaassamblee lahendab temale käesoleva artikli alusel teatavaks tehtud küsimusi artiklite 11 ja 12 sätteid arvestades.
    Artikkel 36
    1. Julgeolekunõukogul on õigus artiklis 33 tähendatud tunnustega tüli või olukorra igasuguses staadiumis soovitada kohast reguleerimise protseduuri või reegleid.
    2. Julgeolekunõukogu arvestab poolte poolt juba rakendatud tüli lahendamise mis tahes protseduuriga.
    3. Käesoleva artikli põhjal soovitusi tehes peab Julgeolekunõukogu ühtlasi silmas, et juriidilise iseloomuga tülid tuleb pooltel vastavalt kohtu statuudi sätetele edastada Rahvusvahelisse Kohtusse.
    Artikkel 37
    1. Kui pooled ei lahenda artiklis 33 tähendatud tunnustega tüli samas artiklis mainitud vahenditega, annavad nad selle lahendamiseks Julgeolekunõukogule.
    2. Kui Julgeolekunõukogu leiab, et antud tüli jätkamine võib tõeliselt ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, siis otsustab ta, kas tal tuleb toimida artikli 36 alusel või soovitada tema poolt sobivaks peetavaid tüli lahendamise tingimusi.
    Artikkel 38
    Artiklite 33 kuni 37 sätteid rikkumata võib Julgeolekunõukogu kõikide tülist osavõtvate riikide palvel anda pooltele soovitusi tüli rahulikuks lahendamiseks.
    TEGEVUS RAHU OHUSTAMISE, RAHU RIKKUMISE JA AGRESSIOONIAKTIDE PUHUL
    Artikkel 39
    Julgeolekunõukogu määrab kindlaks iga rahu ohustamise, iga rahu rikkumise või agressiooniakti olemasolu ja annab soovitusi või otsustab, milliseid meetmeid tuleb artiklite 41 ja 42 kohaselt võtta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks.
    Artikkel 40
    Olukorra halvenemise vältimiseks võib Julgeolekunõukogu, enne kui ta annab soovitusi või otsustab rakendada artiklis 39 ettenähtud meetmeid, nõuda asjaosalistelt nende ajutiste meetmete täitmist, mida ta peab vajalikeks või soovitavaiks. Sellised ajutised meetmed ei tohi kahjustada poolte õigusi, nõudeid või olukorda. Julgeolekunõukogu arvestab vajalikul viisil nende ajutiste meetmete rakendamise ebaõnnestumisega.
    Artikkel 41
    Julgeolekunõukogu võib otsustada, millised relvajõudude kasutamisega mitteseotud meetmed tuleb võtta tema otsuste täitmiseks ja ta võib nõuda organisatsiooni liikmeilt nende meetmete rakendamist. Need meetmed võivad ette näha majanduslike suhete, raudtee -, mere-, õhu-, posti-, telegraafi -, raadio- või teiste sidevahendite ühenduse täielikku või osalist katkestamist, samuti ka diplomaatiliste suhete katkestamist.
    Artikkel 42
    Kui Julgeolekunõukogu arvab , et artiklis 41 ettenähtud meetmed võivad osutuda mitteküllaldasteks või on juba osutunud mitteküllaldasteks, võib ta ette võtta sellist tegevust õhu-, mere- ja maajõududega, mis osutub vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks, näiteks ähvardusmanöövrid, blokaad ja muud organisatsiooni liikmete õhu-, mere- ja maajõudude operatsioonid.
    Artikkel 43
    1. Et anda oma panus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisse, kohustuvad kõik organisatsiooni liikmed andma Julgeolekunõukogu käsutusse tema nõudmisel ja vastavalt erikokkuleppele või kokkuleppeile rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikud relvajõud, abi ja vastavad teenindusvahendid, kaasa arvatud läbipääsuõigus.
    2. Sellise kokkuleppe või kokkulepetega määratakse kindlaks vägede arv ja liigid, nende valmisoleku aste ja nende üldine paigutus ning antavate teenindusvahendite ja abi iseloom.
    3. Läbirääkimised kokkuleppe või kokkulepete sõlmimiseks võetakse Julgeolekunõukogu algatusel ette võimalikult lühikese aja jooksul. Need sõlmitakse Julgeolekunõukogu ja organisatsiooni liikmete vahel või Julgeolekunõukogu ja organisatsiooni liikmete gruppide vahel ning kuuluvad ratifitseerimisele nendele allakirjutanud riikide poolt vastavalt nende riikide põhiseaduslikule protseduurile.
    Artikkel 44
    Kui Julgeolekunõukogu on otsustanud jõudu kasutada, siis enne, kui ta nõuab organisatsiooni liikmelt, kes ei ole nõukogus esindatud, relvajõudude andmist tema poolt artikli 43 alusel võetud kohustuste korras, kutsub Julgeolekunõukogu selle liikme, kui viimane seda soovib, osa võtma Julgeolekunõukogu otsuse tegemisest organisatsiooni antud liikme relvajõudude kontingentide kasutamise kohta.
    Artikkel 45
    Et kindlustada ÜRO-le võimalus võtta kiireid sõjalisi meetmeid, peavad organisatsiooni liikmed hoidma rahvuslike õhujõudude kontingendid viivitamatu valmisoleku seisundis ühisteks rahvusvahelisteks sunniaktsioonideks. Nende kontingentide arvulise suuruse ja valmisoleku astme ning nende ühise tegevuse plaanid määrab Julgeolekunõukogu kindlaks Sõjastaabikomitee abil artiklis 43 mainitud erikokkuleppes või -kokkuleppeis märgitud piirides.
    Artikkel 46
    Relvajõudude kasutamise plaanid koostab Julgeolekunõukogu Sõjastaabikomitee abil.
    Artikkel 47
    1. Sõjastaabikomitee luuakse selleks, et ta annaks nõu ja osutaks abi Julgeolekunõukogule kõigis küsimustes, mis puudutavad Julgeolekunõukogu sõjalisi vajadusi rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks, tema käsutusse antud vägede kasutamist ja nende juhatamist, aga ka relvastuse reguleerimist ja võimalikku desarmeerimist.
    2. Sõjastaabikomitee koosneb Julgeolekunõukogu alaliste liikmete staabiülemaist või nende esindajaist. Komitee kutsub organisatsiooni iga liikme, kes ei ole komitees alaliselt esindatud, komitee töös osalema, kui komitee kohustuste tõhus täitmine nõuab organisatsiooni liikme osavõtmist komitee tööst.
    3. Alludes Julgeolekunõukogule, kannab Sõjastaabikomitee vastutust Julgeolekunõukogu käsutusse antud igasuguste relvajõudude strateegilise juhtimise eest. Järgnevalt tuleb välja töötada selliste jõudude juhtimisalused.
    4. Sõjastaabikomitee võib Julgeolekunõukogu loal ja pärast vastavate regionaalsete organisatsioonidega konsulteerimist asutada oma regionaalseid alamkomiteesid.
    Artikkel 48
    1. Aktsioonid, mis on vajalikud Julgeolekunõukogu otsuste täitmiseks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel, võetakse ette organisatsiooni kõigi liikmete või mõne liikme poolt, olenevalt sellest, kuidas otsustab Julgeolekunõukogu.
    2. Taolisi otsuseid täidavad organisatsiooni liikmed vahetult, aga ka aktsioonide teel vastavates rahvusvahelistes asutustes, mille liikmeks nad on.
    Artikkel 49
    Organisatsiooni liikmed peavad Julgeolekunõukogu otsuse põhjal võetud meetmete rakendamisel üksteist abistama.
    Artikkel 50
    Kui Julgeolekunõukogu rakendab mingisuguse riigi vastu preventiivseid või sunnimeetmeid, on igal teisel organisatsiooni liikmeskonda kuuluval või mittekuuluval riigil, kellel tähendatud meetmete võtmisest tingituna tekivad erilised majanduslikud probleemid, õigus konsulteerida Julgeolekunõukoguga selliste probleemide lahendamise üle.
    Artikkel 51
    Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, tuleb viivitamatult teatada Julgeolekunõukogule ja need ei tohi mingil viisil riivata Julgeolekunõukogule käesolevas põhikirjas ettenähtud volitusi ja vastutust igal ajal selliste aktsioonide ettevõtmiseks, mida ta peab vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks
    https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=555597
    Jõu kasutamine rahvusvahelises õiguses.
    • Tänases rahvusvahelises õiguses on ülimuslik jõu kasutamise keeld.
    • Jõu kasutamist kui erakorralist kaitsevahendit lubab ÜRO põhikiri ainult ÜRO Julgeolekunõukogu eelneval heakskiidul ning relvastatud kallaletungi juhul individuaalse või kollektiivse enesekaitse raames, kusjuures enesekaitse peab tavaõiguslike printsiipide kohaselt olema igal juhul vajalik ning proportsionaalne.
    • ÜRO põhikirjas kinnistatud jõu kasutamise keeld kehtib üldiselt ainult riikidevahelistes suhetes, mitte aga riigisisestes konfliktides, kuna iga riik omab üldjuhul oma territooriumi üle ülimuslikku võimu.

    Individuaalne ja kollektiivne enesekaitse (eeltingimused).
    • Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid.
    • Igal riigil on õigus enese alalhoiule ning seeläbi enesekaitsele, kui riigi eksistents on ohus.
    • Liikmesriikidel ei ole mitte ainult õigus, vaid kohustus kaitsta üksteist agressiooni korral.
    • ÜRO liikmed, kes on sõlminud regionaalseid kokkuleppeid või moodustavad taolisi organisatsioone, peavad enne tülide Julgeolekunõukogule otsustada andmist tegema kõik võimaliku kohalike tülide rahulikuks lahendamiseks kokkulepete või regionaalsete organisatsioonide abil.
    • Kollektiivse enesekaitse teoreetilised alused:
      • Põhineb siseriiklikul õigusel – riigid võivad ennast või teisi kaitsta, kui neid rünnatakse õigusvastaselt.
      • Kollektiivne enesekaitse põhineb kohustusel säilitada rahvsuvahelist rahu ja julgeolekut.
      • Riigid võivad kollektiivselt teostada oma individuaalseid õigusi.
    • Tingimused:
      • Relvastatud rünnaku esinemine – peab olema kindel, et tegu on rünnakuga, mitte teise poole relvastatud enesekaitsega.
      • Riigi veendumus ohvriks olemisest ja palve abi osutamiseks – riik peab formuleerima ja väljendama seisukohta, et ta on relvastatud rünnaku ohver ning esitama palve abi osutamiseks.
        • Rahvusvaheline tavaõigus ei luba teistel riikidel teostada kollektiivset enesekaitset oma hinnangu alusel.
        • Riik võib soovida läbi viia individuaalset enesekaitset.
      • Julgeolekunõukogu teavitamine:
        • Annab Julgeolekunõukogule võimaluse hakata arutama, milliseid meetmeid tuleb rakendada rahu ja julgeoleku säilitamiseks /taastamiseks.

    Repressaalid.
    • Repressaal ehk vastumeede on vastusena teise riigi õiguserikkumisele või kahjustavale teole sooritatud vaenulik tegu.
    • Repressaalidena kasutatakse tegusid , mis on põhimõtteliselt õigusvastased; nad ei ole õigusvastased seetõttu, et nendega vastatakse teise poole eelnevatele õiguserikkumistele.
    • Repressaaliks võivad olla näiteks rahumeelne blokaad, embargo või varade sundvõõrandamine. Samuti lepingute mittetäitmine, võla mittetasumine, viisarežiimi ühepoolne muutmine jne.
    • Eesmärgiks on suhte reguleerimine, läbirääkimistele sundimine, mitte otseselt kättemaks.

    Retorsioonid.
    • Retorsioon on lubatav meede , millega riik vastab vaenulikule teole.
    • Retorsiooniks on näiteks iseenesest lubatav majandusabi andmise lõpetamine vastusena riigi kodanike varade natsionaliseerimisele.
    • Eesmärgiks on suhte reguleerimine, mitte ainult kättemaks. Kannataja riik kitsendab teise riigi huve samal määral, kui tema enda huvid on kitsendatud.
    • Diplomaatide vähendamine, diplomaatiliste suhete katkestamine, sissesõidukeelu kehtestamine ebasõbraliku riigi kodanikele jms.

    Välismaal asuvate kodanike ja vara kaitse.
    • Klassikalises rahvusvahelises õiguses oli riigi välismaal asuvate kodanike ja kodanike välismaal asuva vara kaitseks jõu kasutamine igati õiguspärane.
    • Tänapäevases rahvusvahelises õiguses on jõu kasutamine ja jõuga ähvardamine põhimõtteliselt keelatud.
    • Vaieldav on luba kasutada relvajõudu oma kodanike kaitseks terroristlike rünnakute vastu, ükskõik kus terroristid asuvad.
    • Praktikas on välismaal asuvate kodanike kaitseks ka tänapäeval mõnikord jõudu kasutatud.

    Kodusõda.
    • Kodusõda on sõda, mille põhjustavad sisemised vastuolud ja milles osalevad pooled on ühest ja samast riigist.
    • Perhaps the most important - and probable - role the U.N. can play is in preventing these conflicts before they occur .
    • It begins with a mandate for humanitarian aid: feed people, keep them from dying. Well, pretty soon someone takes potshots at the people who do the humanitarian aiding, and pretty soon a military force is sent to ride shotgun with the trucks that deliver the food and the medical supplies.
    • Genfi Konventsiooni järgi:
      • Osalevad pooled peavad omama osa rahvuslikust territoorimist.
      • Mässav tsiviiljõud peab omama de facto autoriteeti rahvastiku üle suuremal osal territooriumil.
      • Mässajad peavad olema teatud määral tunnustatud kui sõjaline jõud.
      • Legaalne valitsus peab tuginema regulaarsel militaarjõul võitlemaks mässajatega.

    Regionaalsed kokkulepped
    • ÜRO põhikiri ei välista mingil määral regionaalsete kokkulepete või organisatsioonide olemasolu selliste rahvusvaheliste rahu ja julgeoleku säilitamise kohta käivate küsimuste lahendamiseks, mis sobivad regionaalseks tegevuseks, tingimusel, et sellised kokkulepped või organisatsioonid ja nende tegevus on kooskõlas ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega.
    • ÜRO liikmed, kes on sõlminud nimetatud kokkuleppeid või moodustavad taolisi organisatsioone, peavad enne tülide Julgeolekunõukogule otsustada andmist tegema kõik võimaliku kohalike tülide rahulikuks lahendamiseks kokkulepete või regionaalsete organisatsioonide abil.
    • Julgeolekunõukogu peab alati olema täielikult informeeritud toimingutest, mis on regionaalsete organisatsioonide poolt rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks ette võetud või kavatsusel.

    Humanitaarne sekkumine.
    • Relvastatud tungimine teise riiki, eesmärgiga vähendada sealse tsiviilelanikkonna kannatusi.
    • Kannatused võivad olla põhjustatud kodusõjast, genotsiidist, humanitaarkriisist.
    • Eesmärk ei ole annekteerida või vallutada riiki, vaid lõpetada seal toimuv inimõiguste rikkumine ja parandada tsiviilelanikkonna elu.
    • Rwanda , Ida-Timor, Jugoslaavia pommitamine

    Rahvusvaheline sõjaõigus.
    • Rahvusvahelise sõjaõiguse ehk nn ius in bello moodustavad kõik normid, mis õigustavad sõda ja reguleerivad „sõjapidamist“ relvastatud konfliktis .
    • Katab ka sellised valdkonnad nagu sõja kuulutamine, allaandmise aktsepteerimine, sõjavangide kohtlemine ja teatud relvastuse kasutamise keelamise.
    • Üksikisikute kaitse relvastatud konfliktides:
      • Teatavates eriolukordades (milleks loetakse relvastatud konflikti) on riikidel võimalik taganeda inimõigusi kaitsvate rahvusvahelisõiguslike instrumentide osadest sätetest.
      • Eksisteerib rida inimõigusi kaitsvaid rahvusvahelise õiguse norme, mille täitmisest ei ole võimalik taganeda ka eriolukordades.
    • Sõjapidamise põhimõtted:
      • Sõjad peaksid piirduma sõda alustanud poliitiliste eesmärkide saavutamisega (nt kontroll territooriumi üle) ega kaasa tooma ebavajalikku hävitamist.
      • Sõjad peaks lõpetama võimalikult kiiresti.
      • Inimesed ja sõtta mittepuutuvad omandid peaksid olema kaitstud igasuguse ebavajaliku hävitamise eest.
    • Sõjaõigus peaks vähendama sõjast tekitatud halba:
      • Kaitsma võitlejaid ja mittevõitlejaid ebavajaliku kannatamise eest.
      • Kaitsma vaenlase kätte langenud inimeste põhiõigusi, eriti sõjavangide, haigete ja tsiviilisikute omi.
      • Aitama kaasa rahu taastamisele
    • ÜRO vägedele ettenähtud kohustused:
      • Võitle ainult vaenlase sõjaväega.
      • Ära tee viga vaenlasele, kes on alla andnud. Konfiskeeri ta relvastus ja anna ta üle vastavalt käsuliinile.
      • Ära tapa ega piina kinnivõetuid.
      • Kogu kokku ja hoolitse haavatute eest, olgu nad omad või vaenlased.
      • Ära ründa meditsiinilist personali, vahendeid või hooneid .
      • Ära hävita rohkem kui missioon ette näeb.
      • Kohtle tsiviilisikuid humaanselt.
      • Ära varasta; austa eraomandit.
      • Väldi sõjaõiguse rikkumist.
      • Raporteeri ülemustele igasugusest sõjaõiguse rikkumisest .
    • Ius ad bellum
      • Õigus sõjale.
      • Kriteeriumid enne sõda, et otsustada, kas sõja alustamine on õigustatud.
      • Sobivad õigustused:
        • Õiglane põhjus
        • Sobiv autoriteet
        • Õige kavatsus
        • Mõistlik lootus edule
        • Proportsionaalsus
        • Viimane võimalus
    • Ius in bello.
      • Sõjareeglid = sõjaõigus
      • normid, mis reguleerivad „sõjapidamist“ relvastatud konfliktis.
        • Eraldamine – teha vahet tsiviilisikutel ja sõduritel, sõdida ainult viimaste vastu.
        • Proportsionaalsus – kui kaasnevad tsiviilisikute vigastused on suuremad kui saavutatav sõjaline kasu, ei tohi rünnata sõjalist objekti.
        • Sõjaline vajadus – minimaalse jõu kasutamise põhimõte.
    • Ius contra bellum
      • Sõja ennetamise õigus
      • Jõu kui fundamentaalse õigusliku normi keelustamine
      • Patsifistlik ?

    Genfi konventsioonid.
    • Genfi konventsioonide ellukutsujaks oli Rahvusvaheline Punase Risti Komitee.
    • 4 konventsiooni, 2 lisaprotokolli
    • Genfi konventsioone võib pidada kaasaegse humanitaarõiguse alustaladeks.
    • Konventsioonidega on sätestatud reeglid, kuidas kohelda haavatuid ja haigeid sõjaväelasi, merehädalisi ning tsiviilelanikke nii rahvusvaheliste relvakonfliktide kui ka sisesõja tingimustes. Samuti on sätestatud reeglid, mis puudutavad pagulaste ja sõjavangide kohtlemist ning osapoolte käitumist rahu ajal esinevate võimalike siseriiklike relvakonfliktide olukorras.
    • Aluspõhimõtted:
      • Isikutel, kes on hors de combat (võitlusvõimetud) ja isikud, kes ei võta vaenutegevusest osa, on õigus nende elude ning nende moraalse ja füüsilise terviklikkuse austamisele. Neid isikuid tuleb kõikidel tingimustel kaitsta ning kohelda humaanselt ilma igasuguse kahjustava eristamiseta.
      • Keelatud on tappa või vigastada vaenlast, kes on alistunud või hors de combat.
      • Haavatud ja haiged kogub kokku ja nende eest hoolitseb see konflikti osapool, kelle võimuses nad on. Kaitse hõlmab ka meditsiinipersonali, -hooneid, -sõidukeid ja -varustust. Punase Risti embleem märgib seda kaitset ning seda tuleb austada.
      • Vangistatud võitlejatel ning vastaspoole võimu alla jäävatel tsiviilisikutel on õigus nende elude, väärikuse, isiklike õiguste ja veendumuste austamisele. Neid kaitstakse kõigi vägivallategude ja repressaalide eest. Neil on õigus oma perekondadega suhtlemisele ning abi saamisele.
      • Kõikidel on õigus tugineda põhilistele kohtumenetluslikele õigustele. Kedagi ei võeta vastutusele teo eest, mida ta pole sooritanud. Kedagi ei allutata füüsilisele või vaimsele piinamisele, kehalisele karistusele või julmale või alandavale kohtlemisele.
      • Konflikti osapooltel ja nende relvajõudude liikmetel ei ole piiramatu valik sõjapidamise meetodeid ja vahendeid. Keelatud on kasutada relvi või sõjapidamise meetodeid põhjustamaks tarbetuid kaotusi või ülemääraseid piinasid.
      • Konflikti osapooled eristavad pidevalt tsiviilelanikkonda ning võitlejaid, säästmaks tsiviilelanikkonda ja omandit. Ei tsiviilelanikkonda kui sellist ega tsiviilisikuid ei tohi rünnata. Rünnata tohib üksnes sõjaväelisi objekte.

    Humanitaarõigus, selle kaitse ulatus (relvajõudude liikmed; sõjavangid; tsiviilisikud).
    • Rahvuvaheline humanitaarõigus on õigusnormide ja -põhimõtete kogum, mis määratleb relvakonfliktis osalevate ning relvakonfliktist puudutatud riikide ja üksikisikute õigused ja kohustused.
    • Haagi õigus reguleerib relvakonfliktis osalejate õigusi. Põhineb Haagis 1899. ning 1907. aastal sõlmitud lepingutel.
    • Genfi õigus, mis kaitseb teatud isikuid (nt meditsiinipersonal ja sõjavangid) ning objekte (nt haiglad). Põhineb 12. augusti 1949. aasta konventsioonidel ja nende 1977. aasta lisaprotokollidel.

    Humaansuspõhimõte.
    • Kõiki inimesi peab kohtlema inimlikult ning neid austama, mitte põhjustama neile piina.

    Desarmeerimine.
    • 1998. aastal asutatud ÜRO desarmeerimise- ja rahvusvahelise julgeoleku komitee (UNODA) töötab tuumaarsenali desarmeerimise ja tuumarelvastuse leviku piiramise nimel ning soovib tugevdada ka teiste massihävitus-, keemiliste ja bioloogiliste relvade desarmeerimise korda.
    • UNODA püüdlused keskenduvad ka tavarelvastikule, eriti aga just tänapäeva relvakonfliktides enim levinud maamiinidele ja käsirelvadele. Massihävitusrelvad, tavarelvastus, piirkondlik desarmeerimine.

    Rahvusvaheline vastutus.
    • Kohustused, mida riik omab kõikide teiste riikide ees.

    Such obligations derive, for example, in contemporary international law, from the outlawing of acts of aggression, and of genocide , as also from the principles and rules concerning the basic rights of the human person , including protection from slavery and racial discrimination.
    Riigi-ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastutus
    Rahvusvahelise vastutuse eeltingimused
    Rahvusvahelise vastutuse tekkimine eeldab kõigi järgmiste kriteeriumide olemasolu:
    • Rahvusvahelise õiguse vastane tegu;
    • Tekkinud materiaalne või immateriaalne kahju;
    • Põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel;
    • Käitumine, millega pandi toime rahvusvahelise õiguse vastane tegu, peab olema omistatav ühele rahvusvahelise õiguse subjektile.

    Olenevalt sellest, millisele rahvusvahelise õiguse subjektile tegu omistatakse, saab rääkida riikide vastutusest, rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste sekundaarsete rahvusvahelise õiguse subjektide vastutusest ning üksikisikute vastutusest ning üksikisikute vastutusest.
    Riigivastutus . Riigi vastutuse tekkimise juhte käsitlevad Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt välja töötatud riikide vastutuse eelnõu artiklid, kus eristataks:
    • Riigiorganite tegevust;
    • Füüsiliste või juriidiliste isikute tegevust, kes ei kuulu küll riigiorganitesse, aga täidavad avalik-õiguslikke funktsioone;
    • Riigi tegevust teise rahvusvahelise õiguse subjekti organite kaudu e organite laenamist.
    • Ultra vires e võimuvolitusi ületavat tegevust ning juhisele mittevastavat käitumist;
    • Eraisiku tegevust, kes ei täida avalik-õiguslikke funktsioone.

    RÕK riigivastutuse artiklite eelnõu 1 kohaselt toob riigi iga tegu, mis on rahvusvaheliselt õigusvastane, endaga kaasa riigi rahvusvahelise vastutuse.
    Riik vastutab, kui ta rahvusvahelise õiguse rikkumisel teist riiki abistab, toetab, aitab rikkumisele kaasa, juhib või kontrollib rikkumist või sunnib teist riiki õigusvastasele käitumisele.
    Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni (RÕK) riigivastutuse eelnõu artiklid
    RÕK artiklite eelnõu koosneb 59 artiklist , mis on jaotatud nelja ossa :
    1)riigi rahvusvaheliselt õigusvastane tegu kui riigi rahvusvahelise vastutuse alus;
    2)riigi rahvusvahelise vastutuse sisu;
    3)riigi rahvusvahelise vastutuse täideviimine;
    4)üldised sätted.
    RÕK riigivastutuse artiklite eelnõu 1 kohaselt toob riigi iga tegu, mis on rahvusvaheliselt õigusvastane, endaga kaasa riigi rahvusvahelise vastutuse. RÕK artiklid tegelevad teisest normidega, st küsivad, millised tagajärjed kaasnevad esmaste normide rikkumisega. Selleks on RÕK riigivastutuse artiklite esimeses osas täpselt fikseeritud, missuguseid akte ja tegematajätmisi saab omistada riigile, aga ka nt, missugused on teo õigusvastasust välistavad asjaolud .
    Riigi rahvusvahelise õiguse rikkumisega on tegemist, kui käitumine, mis seisneb kas tegevuses või tegevusetuses on rahvusvahelise õiguse järgi omistatav riigile ja tähendab riigi rahvusvahelise kohustuse rikkumist.
    Avalik-õiguslike funktsioonide delegeerimine eraisikutele. Riik võib delegeerida avalik-õiguslikke funktsioone sellistele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes ei ole riigiorganid . Kui selline isik paneb toime rahvusvahelise õiguse vastase teo ajal, mil ta tegutseb riigi nimel, tekib riigi vastutus.
    Riigivastutus eraisikute tegevuse eest. Lisaks füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kellele on delegeeritud avalik-õiguslike funktsioonide täitmine, saab vastutust omistada riigile ka juhul, kui riik ei protestinud eraisiku käitumise vastu vaid soodustas eraisiku käitumist. Juhul kui avalik-õiguslikke funktsioone täideti riigi huvides, ehkki volituseta. Riigile saab vastutust omistada ka siis kui vastutuses ilmnevad avaliku võimu täitmise elemendid, kui olukord õigustas tegevust või kui käituti bona fides põhimõtte järgi (rikkumine ei ole ilmselge).
    Nõuete riikkodakondsus. Riigi vastu saab rahvusvahelist kahjunõuet esitada üksnes juhul, kui nõude tekkimise aluseks olnud sündmuse toimumise ajal oli kahju kandnud isikul selle riigi riikkodakondsus, kelle vastu nõue esitati.
    Panevezys- Saldutiskise raudtee kohtuasi : Kohtuasja algatas Alalises Rahvusvahelises Kohtus Eesti riik 1937.a Leedu riigi vastu põhjuseks, et Leedu riik, kes haldas äriühingule Esimene Juurdeveo Raudtee selts Venemaal kuuluvat Penevezys- Saldutiskise raudteed , oli rikkunud nimetatud äriühingu varalisi õigusi sellel raudteel. Alaline Rahvusvaheline Kohus otsustas küsimuse Esimese Juurdeveo Raudteede Seltsi Venemaal nõuete põhjendatusest sisulise aruteluta, tuginedes oma otsuses üksnes Leedu riigi vastuväidetele, millest üks vastuväide seisnes selles, et äriühingul, kelle varaliste kohustuste rikkumise eest hüvitist nõuti, puudus kahju tekkimise ajal riikkodakondsus nõuet esitava riigiga.
    Rahvusvaheliste organisatsioonide vastutus. Rahvusvaheline vastutus võib tekkida ka rahvusvahelistel organisatsioonidel, seda juhul kui organisatsioonil on teiste rahvusvahelise õiguse subjektide ees kohustus käituda teatud viisil ning seda rikub organ, mille tegevus on omistatav sellele rahvusvahelisele organisatsioonile. Vastutuse üle otsustamisel on vaja kindlaks teha rahvusvahelise organisatsiooni õigussubjektsuse ulatus vastavalt asutamislepingule, implied powers reeglile ja kolmandate riikide tunnustamisele. Veel on vaja kindlaks määrata, kas tegemist on sellise organi tegevusega, mille käitumine on omistatav kõne all olevale rahvusvahelisele organisatsioonile. Rahvusvahelise organisatsiooni poolt toime pandud rahvusvahelise õiguse vastaste tegude puhul ei ole vastutav riik, kelle territooriumil organisatsioon tegutseb. Riiki ei ole võimalik vastutusele võtta isegi siis, kui organisatsiooni juures töötavad asukohariigi esindajad.
    Rahvusvahelist õigust rikkuvate tegude tagajärjed. Rahvusvahelise õiguse subjekt, kes pani toime rahvusvahelise õiguse vastase teo, on kohustatud tekitatud kahju või kannatused heaks tegema. Kahju heastamine võib toimuda kas endise olukorra taastamise , tekkinud kahju rahalise hüvitamise või saamata jäänud tulu hüvitamisega. Kui endise olukorra taastamine või kahju hüvitamine ei ole võimalik, tuleb kõne alla satisfaktsioon süü omaksvõtmise, avaliku vabandamise, kahetsuse väljendamise või ka süüdlase siseriikliku karistamise kaudu. Ka tunnustatakse üha enam rahalise kompensatsiooni nõudmise õigust immateriaalse kahju puhul. Kui tegemist on ius cogens ´i normide rikkumisega, siis on kõigil riikidel õigus nõuda rahvusvahelise õiguse vastase tegevuse lõpetamist ning kahju heastamist.
    Üksikisikute Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt rahvusvahelises kriminaalkuriteos süüdi mõistmise tagajärjeks on vabadusekaotus koos trahvi või kuriteo toimepanemisel saadud tulu, vara ja vahendite konfiskeerimisega.
    Rahvusvaheliselt õigusvastseid tegusid õigustavad tegurid.
    Rahvusvaheliselt õigusvastast tegu võib vastavalt riikide vastutuse eelnõu artiklitele õigustada järgmistel juhtudel:
    -kannatanud poole nõusolek mitte nõuda suhetes teise riigiga rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste järgimist. (see ei kehti ius cogens normide puhul).
    -enesekaitse, kollektiivne enesekaitse ja ÜRO sanktsioonid.
    -vastumeede, mis kujutab endast rahvusvahelise õiguse vastast reaktsiooni rahvusvahelise õiguse vastasele teole. Vastumeetme eesmärgiks on rahvusvahelist õigust rikkuva poole mõjutamine, taastamaks rahvusvahelisele õigusele vastavat käitumist. Vastumeetmeid ei või kasutada, kui see puudutab agressioonikeeldu, fundamentaalseid inimõigusi, humanitaarõigust puudutavaid norme või ius cogens´i norme. Vastumeetmed peavad olema proportsionaalsed.
    -vääramatu jõud, kus ületamatu ja ettenägematu juhtumi tõttu on riik võimetu oma rahvusvahelisi kohustusi täitma. Oluline on, et riik ei oleks oma käitumisega ise sellist olukorda põhjustanud.
    -hädaseisund, kus tegutsetakse enda või teiste inimeste elude päästmise vajadusest, teise mõistliku käitumisvõimaluse puudumisel.
    -hädakaitse olukorras, kus tegutsemine on ainus võimalus, kaitsmaks riigi olulisi huvisid raske ja vahetu ohu eest.
    -ius cogensist kinnipidamine.
    Rahvusvahelise õiguse muud valdkonnad
    Rahvusvaheline mereõigus on rahvusvahelise õiguse osa, mis reguleerib riikidevahelisi suhteid merede ja nende all asuva maapõue uurimisel ja kasutamisel . Tegemist on rahvusvahelise tavaõiguse normide pinnalt välja arenenud õigusharuga.
    HUGO GROTIUS – traktaat „Mare liberum“: avameri on inimkonna ühisvara (res communis) ega tohi olla hõivatud kellegi poolt. See on rahvusvahelise mereõiguse üldtunnustatud põhimõte. Põhimõtet kinnitab ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 1970. aasta resolutsioon nr 2749 (XXV), mis deklareerib pidulikult muu hulgas, et väljapoole riikide jurisdiktsiooni jäävate merede ja ookeanide põhi ning selle all asuv maapõu ja seal paiknevad loodusvarad on inimkonna ühisvara, mida riigi asukohast sõltumata uuritakse ja kasutatakse kogu inimkonna hüvanguks.
    Siseveekogud. siseveed on territoriaalmere lähtejoonest maismaa poole jäävad veed . Nendeks loetakse jõed, järved, kanalid jm maismaaga külgnevad veed. Sisevetega on seotud ka sadamad, mis loetakse ranniku osaks.
    Territoriaalmeri. Territoriaalmere ja selle kohal asuva õhuruumi ning territoriaalmere põhja ja selle all asuva maapõue õiguslik seisund: Rannikuriigi suveräänsus laieneb lisaks tema maismaaterritooriumile ja sisevetele ning saarestikuriigi puhul tema arhipelaagivetele ka külgnevale merealale, mida nimetatakse territoriaalmereks. Suveräänsus laieneb nii territoriaalmere kohal asuvale õhuruumile kui ka territoriaalmere põhjale ning selle all asuvale maapõuele. Suveräänsuse teostamine territoriaalmere üle toimub kooskõlas konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.
    Territoriaalmere laius - Riigil on õigus kehtestada oma territoriaalmere laius konventsiooni kohaselt määratud lähtejoonest mõõdetuna kuni 12 meremiili. Territoriaalmere välispiir - joon, mille iga punkt asub lähimast lähtejoonepunktist territoriaalmere laiusega võrdsel kaugusel. Standardlähtejoon ehk territoriaalmere laiuse mõõtmise standardlähtejoon - rannikuriigi ametlikule suuremõõtmelisele kaardile märgitud madalaim mõõnajoon piki rannikut (kui ÜRO mereõiguse konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti).
    Külgvöönd - See on kuni 24 meremiili kaugusele territoriaalmere laiuse mõõtmiseks kasutatavatest lähtejoontest ulatuv riigi territoriaalmerega külgnev vöönd, kus rannikuriik võib teha vajalikku kontrolli, et: vältida oma territooriumil või territoriaalmeres tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumist ning selleks, et karistada oma territooriumil või territoriaalmeres toime pandud eespool nimetatud õigusaktide rikkumise eest.
    Kalandusvöönd - Kala püütakse nii majandusvööndis kui väljaspool seda. Kui samad varud või nendega seotud liikide varud asuvad kahe või mitme rannikuriigi majandusvööndis, püüavad need riigid otse või alapiirkondlike või piirkondlike organisatsioonide kaudu jõuda kokkuleppele meetmetes, mis on vajalikud varude kaitse ja arendamise koordineerimiseks, piiramata käesoleva osa muude sätete kohaldamist. Kui samad varud või nendega seotud liikide varud asuvad nii majandusvööndis kui ka väljaspool seda ja sellega külgnevas alas , püüavad rannikuriik ja neid varusid külgneval alal püüdvad riigid otse või alapiirkondlike või piirkondlike organisatsioonide kaudu jõuda kokkuleppele meetmetes, mis on vajalikud varude säilitamiseks külgneval alal.
    Majandusvöönd on väljaspool territoriaalmerd asuv ja sellega külgnev mereala, mille kohta kehtib õiguslik erikord, mille järgi rannikuriigi õigusi ja jurisdiktsiooni ning teiste riikide õigusi ja vabadusi reguleeritakse ÜRO mereõiguse konventsiooniga. Majandusvööndi laius on territoriaalmere laiuse määramiseks kasutatavatest lähtejoontest alates kuni 200 meremiili.
    Rannikuriigi õigused majandusvööndis
    a) suveräänne õigus uurida, kasutada, kaitsta ja majandada meres ja merepõhjas ning selle all asuvas maapõues leiduvaid elus ja eluta loodusvarasid ning muul viisil vööndi kasutamisel ja uurimisel tegutseda, näiteks toota vee-, hoovuse- ja tuuleenergiat; b) õigus konventsiooni asjakohaste sätete alusel kohaldada jurisdiktsiooni: c) tehissaarte, rajatiste ja seadmestike rajamisele ja kasutamisele;; d) teaduslike mereuuringute tegemisele; e) merekeskkonna kaitsmisele ja säilitamisele; f) muud õigused ja kohustused.
    Teiste riikide õigused ja kohustused majandusvööndis:
    • meresõiduõigus,
    • ülelennuõigus,
    • merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise õigus,
    • õigus kasutada merd muul rahvusvaheliselt õiguspärasel viisil, et käitada laevu, õhusõidukeid, merealuseid kaableid ja torujuhtmeid
    Mandrilava hõlmab rannikuriigi maismaamassiivi veealuse pikenduse ning koosneb merepõhjast ja mandrilava maapõuest, nõlvast ja jalamist. See ei hõlma süvamerepõhja ega süvamere mäeahelikke ja nende all asuvat maapõue. Rannikuriigi mandrilava hõlmab merepõhjast ja selle all asuvast maapõuest ala, mis ulatub maismaaterritooriumi pikendusena tema territoriaalmerest mandrilava välisservani või territoriaalmere lähtejoontest 200 meremiili kaugusele, kui mandrilava välisserv nii kaugele ei ulatu. Rannikuriigil on suveräänne õigus uurida ja kasutada mandrilava loodusvarasid.
    Avameri - laevatatav veekogu, mis on avatud kõikidele riikidele. Pole ühegi riigi jurisdiktsiooni all. Näiteks ookean. Ükski riik ei saa mingis avamere osas kehtestada oma suveräänsust. Avamereks loetakse mere kõiki osi, mis jäävad väljapoole riigi majandusvööndist, territoriaalmerest või sisevetest või saarestikuriigi saartevahelisest merest.
    Avamerevabadus - Avameri on avatud nii ranniku- kui ka sisemaariikidele. See tagab nii ranniku- kui ka sisemaariikidele muu hulgas: meresõiduvabaduse, ülelennuvabaduse, kaablite ja torujuhtmete paigaldamise vabaduse, tehissaarte ja muude rahvusvahelise õiguse alusel lubatud rajatiste ehitamise vabaduse, kalapüügivabaduse.
    Avamerd kasutatakse rahumeelsetel eesmärkidel.
    Rahumeelse läbisõidu õigus
    Kõikidel nii ranniku- kui ka sisemaariikide laevadel on õigus territoriaalmerest rahumeelselt läbi sõita. Läbisõit on rahumeelne, kui see ei ohusta rannikuriigi rahu, avalikku korda ega julgeolekut. Välisriikide laevade läbisõitu loetakse rannikuriigi rahu, avalikku korda või julgeolekut ohustavaks, kui välisriigi laev territoriaalvetes viibides:
    a) ähvardab jõu kasutamisega või kasutab jõudu rannikuriigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või rikub muul viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid; b) korraldab õppusi või manöövreid relvadega; c) alustab tegevust, mille eesmärk on koguda rannikuriigi kaitset või julgeolekut kahjustavat teavet; d) teeb rannikuriigi kaitset või julgeolekut kahjustavat propagandat; e) võimaldab õhusõidukil oma pardalt õhku tõusta või sinna maanduda või võtab õhusõiduki oma pardale ; f) võimaldab pardalt heita, pardale maandada või võtab pardale sõjalise seadme või vahendi; g) lastib või lossib kaupa, valuutat või isikuid rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusakte rikkudes ; h) käesolevat konventsiooni rikkudes tekitab tahtlikult ulatusliku reostuse; i) tegeleb kalapüügiga; j) teeb uurimis- või vaatlustoiminguid; k) astub tegevusse, mille eesmärk on häirida rannikuriigi sidesüsteemide või rajatiste ja seadmete toimimist; l) teeb muid toiminguid, millel puudub läbisõiduga otsene seos.
    Rannikuriik võib võtta rahumeelset läbisõitu reguleerivad rannikuriigi õigusaktid. Eraldi reguleeritakse tuumajõuseadmega ja radioaktiivseid või muid ohtlikke või kahjulikke aineid vedavate välisriikide laevade läbisõitu ning sõjalaevade läbisõitu.
    Rahumeelse läbisõiduõigus kehtib ka nt väinade suhtes.
    Jälitamine
    Rannikuriik võib välisriigi laeva jälitada, kui tema pädeval asutusel on alust arvata, et laev on rikkunud tema seadusi või muid õigusakte. Jälitamist tuleb alustada, kui välisriigi laev või mõni tema paatidest on jälitava riigi sisevetes, saartevahelises meres, territoriaalmeres või külgvööndis. Väljaspool territoriaalmerd või külgvööndit võib jälitamist jätkata ainult siis, kui seda ei ole katkestatud. Territoriaalmeres või külgvööndis viibivale välisriigi laevale peatumiskorraldust andev laev ei pea ise asuma territoriaalmeres ega külgvööndis. Kui välisriigi laev viibib külgvööndis, võib jälitama asuda ainult juhul, kui on rikutud õigusi, mille kaitseks on külgvöönd kehtestatud. Jälitamisõigus lakkab kehtimast kohe, kui jälitatav laev siseneb oma või kolmanda riigi territoriaalmerre. Jälitamine loetakse alustatuks üksnes juhul, kui jälitav laev on kättesaadavate vahenditega kindlaks teinud, et jälitatav laev või tema paat või jälitatavat laeva emalaevana kasutav muu sõiduk asub territoriaalmere või külgvööndi või majandusvööndi piirides või mandrilava kohal. Jälitamine võib alata pärast nähtavat või kuuldavat peatamissignaali, mis on antud jälitatava laeva nägemis- või kuuldekauguselt.
    Jälitamisõigus on üksnes sõjalaevadel või -lennukitel või selge pardamärgistusega ja nõuetekohaselt volitatud muudel laevadel või õhusõidukitel, mis on riigi teenistuses. Kui laev on väljaspool territoriaalmerd peatatud või kinni peetud asjaoludel, mis ei anna jälitamisõigust, hüvitatakse talle tekitatud kahju.
    Õhuruumi ja kosmose õigus
    Õhuruum on riigi territooriumi kohal olev suveräänne ruum, mille haldamiseks on riigil ainuõigus. Mere kohal ulatub õhuruum 12-meremiilisele piirvööndile, mis kuulub kaldariigile. Õhuruumi kasutamiseks (nt läbilennuks) peab küsima luba õhuruumi valdajalt riigilt. Tsiviillennunduses tuleb teise riigi õhuruumi kasutamise eest maksta kokkulepitud tasu. Valdkonda reguleerib 1944.a Chicago Rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioon . Konventsiooni osalisriigid kohustuvad tegema koostööd, et tagada õhusõidukeid, personali, lennutrasse ja abiteenistusi käsitlevate eeskirjade, normide, protseduuride ja korralduste suurim võimalik ühtsus kõikides küsimustes, mis aitaksid hõlbustada ja arendada ühtset lennuliiklust. Sel eesmärgil kehtestab Rahvusvaheline Tsiviillennundusorganisatsioon rahvusvahelised normid, soovitatava praktika ja protseduurid järgmiste küsimuste kohta:
    a) sidesüsteemid ja aeronavigatsioonivahendid, sealhulgas maamärgid; b) lennujaamade ja maandumisalade omadused; c) lennureeglid ja lennuliikluse juhtimine; d) lennutegevuse ja tehnilise personali litsentseerimine; e) õhusõiduki lennukõlblikkus; f) õhusõiduki registreerimine ja identifitseerimine; g) meteoroloogilise informatsiooni kogumine ja vahetamine; h) lennupäevikud; i) lennukaardid ja - skeemid ; j) tolli- ja immigratsiooniprotseduurid; k) hättasattunud õhusõiduk ja õnnetuse uurimine ; l) samuti muud lennuliikluse ohutuse, regulaarsuse ja tõhususe küsimused, mille käsitlemine võib osutuda vajalikuks.
    Avamere kohal asuv õhuruum ei kuulu aga ühelegi riigile, olles avatud kõikidele riikidele ning nende kodanikele vabaks kasutamiseks. See õhuruum on 1959.a Artika lepingu kohaselt demilitariseeritud ja neutraliseeritud. Riigid on sõlminud ka muid rahvusvahelise õhuruumi kasutamist puudutavaid lepinguid, näiteks julgeoleku- ja kaitsekokkuleppeid. Riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kaitsevad oma õhuruumi lennukite, helikopterite, õhutõrjerakettide, kosmoses paiknevate relvasüsteemide abil.
    Avakosmos, seda reguleerivad õigusaktid
    Reguleeritakse kosmoseuuringuid ja -tehnoloogiat ning kosmoserakenduste alast koostööd. Mainituid on võimalik teostada üksnes rahumeelsetel eesmärkidel. Näiteks osaleb Eesti Euroopa Kosmoseagentuuri töös. Ja kuulub alates 1. maist 2004 üldise Euroopa kosmosepoliitika alla.
    Rahvusvaheline majandusõigus
    Asutamisõigus - Üks rahvusvahelise majandusõiguse teostamise viise – ettevõtjate õigus teostada teises riigis majandustegevust, asutades selleks teise riiki esinduse(d). Asutamisõiguse teostamine eeldab vastastikuse tunnustamise kokkuleppeid. Kokkulepete sõlmimise teeb keeruliseks see, et ettevõtjate tegevust reguleeriv õigus erinevates riikides erineb. Erinevuste vähendamiseks näiteks Euroopa Liidus ühtlustatakse liikmesriikide ettevõtjate asutamise aluseks olevaid õigusakte.
    Välisinvesteeringud - Välisinvesteeringud on pikaajalise kasu eesmärgil tehtavad rahapaigutused välisriigis asuvasse tootmisesse või teenindusse. Investeeringute puhul eristatakse finantsinvesteeringuid (nt aktsiate vm väärtpaberite omandamine) ja reaalseid investeeringuid (raha paigutamine tootmisvahendite hankimisse). Investeerijaks võib olla avalik-õiguslik isik või eraõiguslik isik. Välisinvesteeringute kaasamisest oma majanduse arendamisse on huvitatud eelkõige üleminekuriigid ja nõrga majandusega arengumaad.
    Majanduslik integratsioon - Väljendub rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide tegevuses ning rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete sõlmimises. Vt järgnevast!
    Bretton Woodsi süsteem - Süsteemile pandi alus 1944.a New Hampshire’i osariigis Bretton Woodsis (Ameerika Ühendriigid) toimunud rahvusvahelisel valuuta - ja finantsküsimustele pühendatud konverentsil, kus 44 riiki panid aluse Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga (EBRD) ning Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) asutamisele. Loodi valuutade vahetuskursside järelevalvesüsteem, kavandati meetmed likviidsuse säilitamiseks ja maksebilansside tasakaalus hoidmiseks. Süsteemi käivitamise eelduseks peetakse rahasüsteemi loomist, milles USA dollari konverteeritavuse alusena nähti kulda ja teiste riikide valuutade pariteedid loeti määratuteks dollari kaudu. Bretton Woodsi süsteem toimis 1971 . aastani, mil Ameerika Ühendriikide president Richard Nixon tühistas Ameerika Ühendriikides kullastandardi. Bretton Woodsis pakuti välja ka rahvusvahelise kaubanduse arendamise süsteem, mis sellisel kujul rakendust ei leidnud, vaid mille asemel jõustus 1948.a Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe (GATT), mille alusel 1995.a hakkas tegutsema Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO).
    Rahvusvahelised majandusorganisatsioonid
    OECD - Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon. Organisatsioon asutati 1960.a Pariisis. Asendas 1948.a asutatud Euroopa Majandusliku Koostöö organisatsiooni (OEEC).
    Tegevus: majanduspoliitika ühtlustamine tööstusriikides; • meetmed liikmesriikide kaubanduse ja üldise majanduspoliitika koordineerimiseks; • arengumaade abistamine ; • liikmesriikide abistamine heaolu tagavate majandus-ja sotsiaalporgrammide väljatöötamisel; • Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika majanduskoostöö; • statistiline andmebaas; • riikide majandusliku olukorra analüüsimine; • riikide arengu prognoosimine; • annab välja ajakirja The OECD Observer; • annab välja ülevaateid riikide kohta (The Economic Outlook); • liikmesriikide huvi esindamine rahvusvahelistes majandussuhetes; • osalemine diskussioonis majanduse liberaliseerimise üle;;• koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega.
    ÜRO Majandus-ja Sotsiaalnõukogu
    ÜRO põhikirja artikli 62 kohaselt ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu võib läbi viia või algatada uurimusi ja aruannete koostamist ning teha Peaassambleele, ÜRO liikmetele ja allasutustele ettepanekuid rahvusvahelise majanduse, sotsiaal-, kultuuri, hariduse, tervishoiu, nendega seotud küsimuste vallas ning võib teha soovitusi, et edendada kõigile kuuluvate inimõiguste ja põhivabaduste austamist ning järgimist. Majandus- ja sotsiaalnõukogu loob komisjonid majanduslikul ja sotsiaalsel alal ning inimõiguste edendamiseks ning teeb koostööd valitsusväliste organisatsioonidega. Suunab ÜRO spetsialiseeritud asutuste tegevust ning teeb koostööd ÜRO spetsialiseeritud agentuuridega.
    Rahvusvaheline valuutafond. Asutatud 1945.a Washingtonis, vastavalt Bretton Woodsi otsustele. Alates 1947.a on ÜRO spetsialiseeritud asutus. Eesmärk: ülemaailmne rahalaenamise asutus. (Asutamise vahetu eesmärk: aidata kaasa riikide 1930-te aastate suure majanduskriisi depressiooni ületamisele. Tegutseb põhikirja alusel, mille kohaselt:• aitab kaasa rahvusvahelisele valuutakoostööle ja valuutade stabiliseerimisele;• taotleb valuutaarveldustes piirangute kaotamist; • aitab luua liikmete vahel mitmepoolset arvelduste süsteemi; •annab lühiajalist krediiti liikmesriikide maksebilansside tasakaalustamiseks ning maailmakaubanduse arendamiseks ; • loob tingimused tööhõive suurendamiseks liikmesriikides; • stimuleerib üldist majanduslikku arengut; • määrab valuutade kursse ja prioriteete; • konsulteerib liikmesriike valuuta- jm finantsküsimustes.
    Igale liikmesriigile määratakse kvoot, mis sõltub tema rahvatulust, rahareservidest, kaubandusbilansist jm majanduse põhinäitajatest. Liikmesriik saab IMF vahendeid kasutada alles pärast seda, kui on analüüsitud ja kaalutud tema majanduslikku olukorda ning tõenäosust saada lühikese aja jooksul makseraskustest üle. IMF avaldab majandusanalüüse liikmesriikide kohta.
    Maailmapank - Asutatud 1945.a Washingtonis Bretton Woodsi valuutakonverentsi otsuse alusel. Eesmärk: • aidata kaasa liikmesriikide majanduslikule arengule; • anda riikidele pikaajalisi laene ; • soodustada kapitalimahutusi tööstusettevõtetesse; • stimuleerida erainvesteeringuid; • anda eralaenudele ja –investeeringutele garantiisid; • arendada riikide finantskoostööd; • edendada turumajandust, vabakaubandust ja kiiret majanduskasvu; • koostada liikmesriikide majandusliku olukorra ülevaateid ja analüüse.
    Rahvusvahelise õiguse põhimõtted
    Suveräänsus on võim, millel on kõrgeima vahelesekkuja omadused: otsus­tada ja lahendada poliitilises hierarhias esinevaid vaidlusi teatud lõplikkus­ast­ mega . Nii­sugus­te otsuste tegemise võimalikkus eeldab sõltumatust välistest jõu­du­dest ning kõr­gei­mat auto­ri­teeti või dominantsi sisemiste rühmade üle. S omadused: võim kõigi riigi territooriumil elavate isikute üle / võim vabalt kasutada ja käsutada riigi jurisdiktsiooni all olevat territooriumi ning teha tegusid, mis on vajalikud ja kasulikud seal elavale rahvale / õigus territooriumi puutumatusele teiste riikide poolt / õigus riigi esindajate puutumatusele / õigus puutumatusele välisriigi kohtute jurisdiktsioonist. Ühelgi riigil pole jurisdiktsiooni teise riigi üle teise riigi nõusolekuta. Õigus riigi kodanike ning riigi esindajate elu ja vara austamisele välisriigis.
    Riikide võrdsus tähendab, et formaalselt eksisteerivad suveräänsed riigid võrdõiguslikult üksteise kõrval ning arvestavad üksteise õigusega.. Faktilised asjaolud (nt juurdepääsu puudumine meredele, loodus - ja maavarade puudumine) võivad riigi seada sõltuvusse teistest riikidest ning mõjutada tema õiguslikku seisundit. Samas peavad õiguslikud piirangud olema riigi poolt vabatahtlikult heaks kiidetud .Võrdsus tähendab ka võrdsust hääletamisel ja muudes otsustamisprotsessides ning sõltumatust teistest riikidest oma ülemvõimu teostamisel. Võrdväärsus hääletamisel tähendab, et kõikide riikide hääl on võrdse osakaaluga, olenemata riigi suurusest .
    Rahvusvaheliste tülide lahendamine. ÜRO põhikirja art 2 (3) paneb liikmesriikidele kohustuse lahendada rv tülid rahumeelselt. Koos jõu kasutamise keeluga rv tavaõiguses on printsiip ajapikku laienenud kõigile riikidele. Tavaõiguse normi tekkimist tõendavad näiteks ÜRO 1970. a deklaratsioon , Manila dekl, Nicaragua Case . Printsiip kohustab riike bona fide püüdma lahendada tülisid rahumeelselt. Samas on vajalik riigi nõusolek rahumeelse lahendamise meetodi valikul. Tülide rahumeelse lahendamise viisid on kirjas ÜRO põhikirja artiklis 33: läbirääkimised; head teened ; vahendus; lepitus ; uurimine; rv-d vahekohtud; rv-d kohtud.
    Mittesekkumine. Mittesekkumise printsiibi kasutuseletulekul on teatud kriteeriumid. Nii on keelatud sekkumisega riigi sise- ja välisasjadesse tegemist alles siis, kui sekkutakse asja, mis on täielikult riigi ainupädevuses ning kui sekkumine kujutab endast jõu kasutamist või sellega ähvardamist. Pärast II maailmasõda on põhimõtet oluliselt kujundanud: a) jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keelustamine (varem võis riik oma huvide kaitseks kasutada jõudu või jõuga ähvardada, samuti võisid riigid mittesekkumise põhimõtet jõu kasutamise või jõuga ähvardamise teel lihtsalt eirata); b) rahvusvaheline koostöö (rahvusvaheliste organisatsioonide mõju jätkuv kasv; rahvusvaheliste organisatsioonide ning riikide võimalused sekkuda läbi rahvusvaheliste organisatsioonide teiste riikide asjadesse); c) inimõiguste rahvusvahelise kaitse areng (riikide ja üksikisikute võimalus sundida riike täitma inimõiguste rahvusvahelisi standardeid). Rahvusvahelises õiguses ei ole välja kujunenud üldist reeglit, mis keelaksteiste sekkumise vormide kasutamist (nt majanduslik sund, boikott , poliitiline destabiliseerimine, propaganda , kihutustöö, rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide mõjutamine jmt.). Samas, kui sekkumine on suunatud riigi suveräänsete õiguste kahjustamisele ning sellest kasusaamisele, võib see olla mittesekkumise põhimõtetega vastuolus .
    Rahvaste võrdsus ja enesemääramisõigus. Rv õiguse üldprintsiibiks kujunes see alles ÜRO ajal. ÜRO põhikirja artikkel 1 (2) tunnustab rahvaste võrdseid õigusi ning enesemääramis- õigust. Võib eristada välist ja sisemist enesemääramisõigust. Väline seondub eelkõige koloniaalmaade või teiste võõra valitsuse all olevate maade rahvaste õigusega enesemääramisõigusele (poliitilise ja õigusliku staatuse määramine). Sisemine enesemääramisõigus põhimõtteliselt tähendab suveräänse riigi rahva õigust valida oma valitsejad demokraatlikus ja pluralistlikus protsessis, eelkõige vabade ja tõeliste valimiste kaudu.; etnilise või rassilise grupi õigus sotsiaalsele, kultuurilisele, majanduslikule või poliitilisele arengule selle riigi raames.
    Relvastatud jõu kasutamise ja sellega ähvardamise ehk agressiooni keeld.. Brian-Kellogg`i pakt puudutas sõda, mitte relvastatud jõu kasutamist laiemalt. Üldine jõu kasutamise võ jõuga ähvardamise keeld kujunes rv õiguse üldprintsiibiks pärast teist maailmasõda ja sellest mõjutatuna. Keeld sätestati esmakordselt ÜRO põhikirja artiklis 2 (4). Printsiip on saavutanud rv tavaõiguse staatuse ning on siduv ka riikidele, kes ei ole ÜRO liikmed. Tegemist on ius cogens`i normiga, absoluutse keeluga, millest võib erandeid teha ainult kindlatel juhtudel. ÜRO harta lubab kasutada relvastatud jõudu ainult enesekaitseks ning Julgeolekunõukogu loal, kui see on vajalik rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks.
    Vastastikkus: Oma suveräänsuse piiramisega ning rahvusvahelise õiguse vabatahtliku järgimisega seondub V printsiip, mis lähtub riikide suveräänsuse ja võrdõiguslikkuse printsiibist. Vastastikkuse printsiip on see, mis ühelt poolt mõjutab riike täitma täiesti vabatahtlikult ilma igasuguse sunnita rahvusvahelise õiguse reegleid, aga teiselt poolt on vastastikkuse printsiip seotud ka rahvusvahelise õiguse loomisega. Nimelt jõutakse rahvusvahelise õiguse loomiseni sageli just seetõttu, et vastuvõetud reegel kehtib vastastikkuse printsiibist tulenevalt kõigile osalisriikidele ehk on kantud kõigi osalisriikide huvidest saada mingit hüve või kanda ühiselt mingit kohustust.
    Inimõiguste austamine kujunes rahvusvahelise õiguse üldprintsiibiks pärast Teist maailmasõda. Sellele aitasid kaasa ÜRO põhikiri (1945), inimõiguste ülddeklaratsioon aastast 1948.a, ÜRO inimõiguste paktid aastast 1966 ning rahvusvaheliste kohtute praktika. Praeguseks on kujunenud inimõiguste kaitsest rahvusvahelise õiguse subjektide üldkohustus, mida peab teiste rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisel järgima. Inimõiguste asutamise printsiip võistleb traditsiooniliste rahvusvahelise õiguse printsiipidega, nagu riikide süveräänsus ning siseasjadesse mittesekkumise põhimõte.
    Nõusolek – kõik riigi õiguslikud piirangud peavad olema riigi poolt heaks kiidetud – riik on seotud vaid nende kohustustega, millega ta nõustub.
    Koostöökohustus. Rahvusvahelise koostöö kohustus tähendab ka veeteede rahvusvahelikustumist. Samuti nõuavad koostööd tehnika ja kaubanduse arengud . Kohustus avaldub nt koostöös rahvusvahelistes organisatsioonides.
    Enesekaitseõigus. ÜRO põhikirja artikkel 51: „Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud ensekaitseõiguse rakendamiseks, tuleb viivitamatult teatada Julgeolekunõukogule ja need ei tohi mingil viisil riivata Julgeolekunõukogule käesolevas põhikirjas ettenähtud volitusi ja vastutust igal ajal selliste aktsioonide ettevõtmiseks, mida ta peab vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks”. Enesekaitse tingimused: peab toimuma kallaletungi ajal; kallaletung on suunatud ÜRO liikme vastu; kallaletung on relvastatud; enesekaitse on proportsionaalne rünnakuga; koostöö ÜRO Julgeolekunõukoguga.
    Rahvusvahelised lepingud
    Rahvusvaheline leping. Kõige laiemas mõttes on rahvusvaheline leping rahvusvahelise õiguse subjektide vahel sõlmitud kokkulepe. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 2(1)(a) sisalduva kitsama definitsiooni kohaselt on rahvusvaheline leping rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikult ja mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, sõltumata sellest, kas see sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata tema konkreetsest nimetusest.
    - Rahvusvahelisi lepinguid on võimalik liigitada osapoolte arvu järgi: 1. kahepoolsed ehk bilateraalsed lepingud; 2. mõnepoolsed lepingud – suletud lepingud, millel on üle kahe osapoole (kuni 90% kõigist mitmepoolsetest lepingutest); 3. mitmepoolsed lepingud – avatud mitmepoolsed lepingud ehk kollektiivlepingud.
    - Eelnevast liigitusest nähtub teinegi liigituse alus – uute osapoolte liitumisvõimaluse järgi: 1. suletud lepingud ehk uusi osapooli võetakse jurude ja osapooled võivad lahkuda ainult kõigi (teiste) osaliste nõusolekul; 2. avatud lepingud – leping on liitumiseks või sellest lahkumiseks kõigile avatud.
    - Osapoolte geograafilise paiknemise järgi võib lepinguid nagu rahvusvahelise õiguse allikaidki liigitada: 1. universaalsed lepingud – seovad valdavalt enamust maailma riikidest; 2. partikulaarsed e regionaalsed lepingud.
    - Sisu järgi lepingute liigitamine õigustloovaks (1) – sisaldavad üldisi käitumisreegleid, ja õigustoimingulisteks (2) – reguleerivad üksikjuhte, ei ole üldiselt asjakohane, kuna sama leping või sisaldada nii õigustloovaid kui õigustoimingulisi norme.
    Kehtetus . Lisaks VLÕK-s loetletud alustele on kehtetue alusena veel mainitud lepingu ebaõiglust (õiguste ja kohustuste tasakaalu täielikku puudumist). Seda alust ei peeta siiski rahvusvahelises õiguses selgelt väljakujunenuks. Kui riik tunnistab oma nõusoleku rahvusvahelise lepingu siduvuse kohta kehtetuks, laieneb kehtetus üldjuhul kogu lepingule. Nõusolekut lepingu siduvuse kohta ei või tühistada, kui riik kehtetuse alusest teadasaamise järel nõustub lepingu kehtivusega . VLÕK art. 69 (2)(b) ei näe rahvusvahelise lepingu kehtetuse ühese tagajärjena ette restitutio ad integrum`it, vaid sätestab, et enne lepingu kehtetusele osutamist heas usus tehtud toimingud ei muutu lepingu kehtetusest ebaseaduslikuks.
    Kohaldamine. Rahvusvahelist lepingut võidakse poolte kokkuleppel enne jõustamist ajutiselt kohaldada. VSS sätestab, et ajutine kohaldamine on lubatud vaid siis, kui sellega ei piirata isikute põhiõigusi ega – vabadusi.
    Sõlmimine. Algab tekstis kokkuleppmisega. See toimub kahe- või mitmepoolsetel läbi- rääkimistel; rv organisatsiooni või selle allasutuse tööorganis; teksti vastuvõtmisega rv konverentsil – selleks ei ole üldjuhul vaja kõigi läbirääkimistel osalenute nõusolekut, piisab 2/3st. Seejärel kirjutatakse leping üldjuhul alla. Allakirjutajad, rv lepingu teksti vastuvõtmise üle hääletajad või teksti kinnitajad, lepingu siduvuse kohta nõusoleku avaldajad peavad tõendama oma volitusi riiki või rv org-i esindada. Tõendamiskohustust pole näiteks riigipeal, valitsusjuhil, välisministril.
    Jõustumine. Jõustamisviis lepitakse kokku lepingus endas või lepingu ettevalmistamise käigus. Mitmepoolne rv leping jõustub sageli vaid osade läbirääkijate poolt lepingu kehtivuse kohta nõusoleku avaldamisel. Enamasti jõustub rv leping teatud aja möödumisel lepingukirjade esitamisest.
    Tõlgendamine. Läbiv põhimõte on, et tõlgendamisel tuleb aluseks võtta poolte tahe nii, nagu see on väljendatud rv lepingu tekstis, mitte aga poolte tahe iseseisvalt. Rv lepingu sõlmimise ettevalmistavad materjalid on tõlgendamisel täiendavaks allikaks. Kahepoolsete ja mitmepoolsete lepingute tõlgendamine võib olla erinev: esimestel – kitsendav, subjektiivne, ajalooline; teistel – objektiivsem, dünaamilisem, funktsionaalsem. „Dünaamilist“ tõlgendamist on kasutatud nt üldiste inimõiguste alaste lepingute suhtes.
    Muutmine. Rv lepingut võib üldjuhul muuta kõigi poolte kokkuleppel. Leping võib ise muutmise protseduuri ette näha. Kui riik ei ole muudatuse siduvuse kohta nõusolekut avaldanud, siis tema ja muudatuse jõustanud osapoolte vahel kehtib lepingu varasem redaktsioon . Rv õigus lubab ka rv lepingu muutmise lihtsustatud protseduuri – seda kasutatakse mõnede lepingute tehniliste lisade või vähemoluliste sätete muutmiseks või täiendamiseks.
    Lõppemine. Kehtivusaja järgi jagunevad lepingud: 1. tähtajatud nt piirilepingud; 2. tähtajalised, mida sõlmitakseteatud perioodiks või konkreetse eesmärgi saavutamiseks, nt territooriumite rendilepingud. Lepingu lõppemine või sellest väljumine võib toimuda lepingu sätete kohaselt või mis tahes ajal kõigi osapoolte nõusolekul pärast konsulteerimist teiste lepinduvate riikidega. Sõja puhkemine lepinguosaliste vahel ei anna veel alust lepinguid lõpetada. Samuti ei anna diplomaatiliste suhete katkemine alust lepinguid lõpetada.
    Peatumine. Rv leping võib peatuda lepingus eneses sätestatud alustel ja korras või kõigi osapoolte hilisemal kokkuleppel. Riik võib ühepoolselt rahvusvahelise lepingu täitmise peatada täitmise võimatuse ja asjaolude põhjaliku muutumise korral ( rebus sic stantibus). Erinevus tekib kahe osapoole ja mitmepoolsete lepingute puhul – mitmepoolsetel lepingute puhul ei saa A pool B tegude tõttu lepingut kehtetuks muuta, sest loeb ka teiste osapoolte arvamus.
    Kehtivuse peatamine. Lepingu kehtivuse võib alati peatada lepingu enda sätete kohasel või selle osapoolte kokkuleppel. Sellisele kokkuleppele võivad jõuda kaks lepingu osapoolt ainult omavahelistes suhetes, kui on täidetud samasugused tingimused nagu seda nõutakse modifitseerimise puhul. Samas küsimuses järgneva lepingu sõlmimine võib lõpetada eelneva lepingu või peatada selle kehtivuse, kui see tuleneb lepingu osapoolte kavatsusest või kui need kaks lepingut on niivõrd kokkusobimatud, et nende üheaegne kohaldamine oleks võimatu.
    Järgimine. Pacta sunt servanda Iga jõustunud leping on tema osalisriikidele kohustuslik ja nad peavad seda heas usus täitma. Riigisisene õigus ja lepingute järgimine: Osalisriik ei tohi viidata oma riigisisesele õigusele lepingu täitmatajätmise õigustusena. See norm ei piira artikli 46 kohaldamist.
    Pacta Sunt Servanda. Lepingu osalisriik ei tohi viidata oma riigisisesele õigusele lepingu täitmatajätmise õigustusena. Erand PSS reeglist -1969.a rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 46 kohaselt võib riik lepingu siduvuse kohta antud nõusoleku kehtetuse alusena viidata asjaolule, et nõusoleku väljendamisel rikuti tema riigisisese õiguse lepingute sõlmimise pädevust käsitlevat sätet, kui rikkumine oli ilmne või puudutas tema riigisisese õiguse eriti tähtsat normi. Rikkumine on ilmne, kui ta on objektiivselt selge mis tahes riigile, kes tegutseb selles küsimuses tavapärase praktika kohaselt ja heas usus.
    Reservatsioon on ükskõik millise nimega ükskõik millises sõnastuses riigi või rahvusvahelise org-i poolt rv lepingu allakirjutamisel, ratifitseerimisel, kinnitamisel, heakskiitmisel või ühinemisel või lepingu suhtes õigusjärgluse teavitamisel tehtud ühepoolne avaldus, millega riik või organisatsioon soovib välistada või modifitseerida lepingu teatavaid sätteid nende kohaldamisel selle riigi või org-i suhtes. Lepinguga võib keelata res-i tegemise või seda õigust piirata. Res-i eesmärk ei tohi minna vastuollu lepingu eesmärgiga.
    Kolmandad riigid. Rv leping ei loo õigusi ega kohustusi kolmandatele riikidele ilma nende nõusolekuta. Kolmandate riikide kohustuse panemiseks on tarvilik tema kirjalik nõusolek, kolmandale riigile antud õigusega nõustumist eeldatakse seni, kuni riik ei ole selgelt väljendanud sellest keeldumise soovi. Rv lepingu sisu võib muutuda kolmandale riigile siduvaks ka tunnustatud rahvusvahelise tavana.
    „Asjaolude põhjaliku muutumise” (clausula rebus sic stantibus) põhimõte.
    VLÕK: Artikkel 62. Asjaolude oluline muutumine: 1. Lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude olulisele muutumisele, mida osalisriigid ei saanud ette näha, ei või viidata kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele, välja arvatud juhul, kui: (a) sellised asjaolud olid osalisriikide lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku oluliseks tingimuseks ja (b) asjaolude muutumine mõjutab oluliselt neid kohustusi, mida endiselt tuleb lepingu järgi täita. 2. Asjaolude olulisele muutumisele ei või viidata kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele: (a) kui lepinguga kehtestatakse riigipiir või (b) kui selline oluline muutumine, millele viitab osalisriik, tuleneb tema lepingujärgse kohustuse või teise osalisriigi suhtes kehtiva muu rahvusvahelise kohustuse rikkumisest. 3. Kui osalisriik võib eelmiste lõigete kohaselt viidata asjaolude olulisele muutumisele kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele, on tal samuti õigus viidata sellele muutumisele kui lepingu peatamise alusele.
    Riik
    Riigi tunnustamine on rahvusvahelis-õiguslik toiming, millega üks riik määratleb teise riigi rahvusvahelise õigussubjektsuse. Tunnustamine tähendab, et riik on täitnud riikluseks vajalikud nõuded. ksisteerib kaks lähenemist riikide tunnustamisele: konstitutiivne teooria, mille kohaselt saavutab riik õigussubjektsuse, kui enamik riike on teda tunnustanud. Deklaratiivne teooria on tänapäeval valitsev. Selle kohaselt muutub riik õigussubjektiks siis, kui ta faktiliselt täidab riigiks olemise eeldusi . Tunnustamisega riigid üksnes möönavad olemasolevat olukorda.
    Valitsuse tunnustamine. Kui valitsus vahetub tavapäraste valimiste tulemusena, siis ei vaja uus võimule asunud valitsus tunnustamist. Valitsuse tunnustamine muutub oluliseks juhul, kui tegemist on vägivaldselt või muul õigusvastasel viisil võimule tulnud valitsusega. Sellisel juhul võib valitsuse tunnustamine osutuda vajalikuks, et vastav valitsus saaks suhelda ja tegutseda rahvusvahelisel tasandil. Kui teised riigid ei kiida uut valitsust heaks, siis nad võivad lihtsalt vältida igasugust suhtlemist selle valitsusega. Levinumad kriteeriumid, millest lähtutakse tunnustamisel: võime teostada efektiivselt avalikku võimu; valmisolek täita rv õigusest tulenevaid kohustusi; kontroll suurema osa territooriumi üle; rahva toetus.
    Tunnustamise liigid: de facto tunnustamine tähendab uue riigi või valitsuse esialgset tunnustamist piiratud ulatuses. Selline tunnustamine on ajaliselt piiratud. Riik või valitsus pikemas perspektiivis kas lakkab olemast või kaotab efektiivse kontrolli või siis järgneb de iure tunnustamine.
    De iure tunnustamine tähendab uue riigi või valitsuse täielikku tunnustamist. Pärast sellise tunnustuse saamist on uus riik rahvusvahelise õiguse täieõiguslik subjekt ning saab olla kõigi rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks.
    Ennatlik tunnustamine – riik ei vasta täielikult riikluse nõuetele. Kaudne tunnustamine – seda võib lugeda välja teiste riikide käitumisest, nt diplomaatiliste suhete sisseseadmisest, rv lepingute sõlmimisest. Tingimuslik tunnustamine – lisaks põhilistele nõuetele seotakse tunnustamine teatud tingimustega (inimõiguste kaitse, vähemuste kaitse jne.). kollektiivne tunnustamine – see on rahvusvaheline otsus, vastuvõetud nt mõne rv organisatsiooni poolt. Tunnustuse tagasivõtmine (de facto asi). Mittetunnustamise doktriin – õigused ei saa tuleneda õiguspäratust situatsioonist.
    Alaline elanikkond. Esimene riigi tnnus on alaline elanikkond, mille liikmed elavad riigi territooriumil ning alluvad selle riigi jurisdiktsioonile. Siinkohal on oluline, et riigis eksisteeriks teatav alaline elanikkond, kellel on püsiv side oma territooriumiga, st nt rändavad ja alaliste territoriaalsete sidemeteta nomaadid ei lähe arvesse. Ainuüksi alalise elanikkonna puudumise tõttu ei saaks Antarktikat pidada riigiks. Elanikud jagunevad oma staatuse alusel kolme kategooriasse: kodanikud / välismaalased / kodakondsusetud.
    Kodakondsus on püsiv õiguslik suhe isiku ja riigi vahel, mis annab kodanikule teatud õigused ning paneb talle samal ajal teatud kohustused oma riigi suhtes. Peamiseks kodanike staatust iseloomustavaks asjaoluks on see, et nad omavad selles riigis laiemaid poliitilisi ja majanduslikke õigusi, nt passiivset ja aktiivset valimisõigust parlamendiliikmete valimisel. Samuti on kodanikul õigus saada riigilt kaitset nii kodu – kui ka välismaal. Kodakondsus on püsiv õiguslik suhe, mis tekib ja lõppeb siseriikliku õigusakti või rv lepinguga ettenähtud korras. Kodakondsuse saab sünni (sünnimaa ja vanemate kaudu) või naturalisatsiooni korras.
    Territooriumi võib pidada riigi kõige olulisemaks eeltingimuseks, milleta ei saa esineda teisi tunnuseid. Põhimõtteliselt peaks riik omama täielikku suveräänsust oma territooriumil, st ainult riik, kellele kuulub territoorium, võib sellel teostada avalikku võimu ning tal on õigus keelata teistel riikidel tegutseda mis tahes viisil oma territooriumil (tegemist on territoriaalse suveräänsuse printsiibiga). Paljudel riikidel on oma naabritega piirivaidlusi, kuid see ei mõjuta nende riiklust. Vajalikuks on peetud riigi kontrolli vähemalt territooriumi n-ö tuumiku üle.
    Akretsioon ehk territooriumi juurdekasv inimtegevuse tulemusel või looduslikul teel. See on vähetähtis ja harvaesinev territooriumi omandamise viis. Nt vulkaaniliste saarte tekkimine riigi siseveekogudes või territoriaalvetes, jõgede ummistumised, aga ka maa võitmine merest inimtegevuse tulemusel.
    Okupatsioon (mittesõjaline) tähistab antud kontekstis hõivamise teel tiitli omandamist mitte kellelegi kuuluva territooriumi ( terra nullius) üle. Selline territoorium pole kas kunagi kuulunud ühelegi riigile või on mõni riik selle hüljanud. Tänapäeval on selline omandiõiguse saamise viis sisuliselt välistatud, sest kõik eksisteerivad maa-alad juba kuuluvad mõnele riigile ning seetõttu lihtsalt puudub okupatsiooniks vajalik terra nullius.
    Tsessioon on situatsioon, kus üks riik annab rahvusvahelise lepingu alusel teisele riigile suveräänse õiguse teatud territooriumi üle. Siinkohal tuleb järgida nemo dat quod non habet printsiipi, mille kohasel ei saa ükski riik anda teisele riigile seda, mida ta tegelikult ei oma. Sageli esineb tsessioon rahulepingute osana. Kuna loovutamise puhul asendub üks suverään teisega , ei saa territooriumi omandaval riigil olla rohkem õigusi kui tema eelkäijal samal territooriumil.
    Preskriptsioon ehk igamine on territooriumi põlisel haldamisel tekkinud õigus. Territooriumi on omandatud õiguspäratult või pole võimalik tõendada territooriumi õiguspärast hõivamist. Hõivatav maa pole terra nullius. Antud juhul toimub mingi aja möödudes maaomandi legitimatsioon. Eeldatakse endise suverääni nõusolekut. Põlistamise eesmärgiks on rahvusvahelise stabiilsuse tagamine.
    Anneksioon on territoorimu omandamine relvastatud jõu kasutamise teel. Oluline tingimus on olnud, st, kui sõda veel kestis, siis ei saanud anneksioon olla toimunud. Tänapäeval ei tunnustata enam anneksiooni kui territooriumi omandamise alust, sest ÜRO harta kohaselt on relvastatud jõu kasutamise mittekaitselisel eesmärgil keelatud.
    Valitsus teostab avalikku võimu elanikkonna ja territooriumi üle. Sellel tunnusel on kaks aspekti, sisemine ja välimine. Sisemine aspekt tähendab, et valitsus on võimeline looma ja säilitama riigis autonoomset õiguskorda. Välimine aspekt tähendab, et valitsus suudab rahvusvahelisel tasandil tegutseda sõltumatult, st ta ei allu rahvusvahelise õiguse kohaselt teistele riikidele. Ainult valitsuse faktiline olemasolu ei ole piisav riigi eksistentsiks, oluline tingimus on efektiivse ehk reaalse avaliku võimu teostamine. Samas ei tähenda eksisteeriva riigi puhul efektiivse valitsuse kaotus riikluse lõppu. Riiki ei või samastada tema valitsusega.
    Võime astuda suhetesse teiste riikidega. Mõned autorid on sidunud selle kriteeriumi (kui riigi tunnus) ka faktilise sõltumatusega, aga pigem tähendab see siiski riigi õiguslikku sõltumatust, õigust astuda suhetesse teiste riikidega. Selle tunnuse tõid eelnevale kolmele lisaks Ladina – Ameerika riigid. Selle tunnuse eesmärk oli eristada suveräänseid riike ja koloniaalmaid, kes enne enne täieliku iseseisvumise saavutamist omasid tihti väga laialdast või täielikku pädevust oma siseküsimustes ja vastasid seega kolmele esimesele tunnusele, kuid mille välissuhtlemist teostas endiselt emariik.
    Riigi õigusjärglus on õigusjärgluse juhtum riigi puhul. Riigi õigusjärgluse puhul asendub ühe riigi suveräänsus territooriumi üle teise riigi omaga ja järglasriik võtab üle eellasriigi kohustused. Tähtsaim põhimõte riikide õigusjärgluses on uti possidetis juris põhimõte: uus riik on kohustatud järgima eelnenu riigipiire. Enamikel juhtudel ei ole järglasriik seotud eellasriigi sõlmitud välislepingutega. Tal on siiski võimalik lepingu depositaari teavitada, et soovib asuda lepingu osapooleks, mis on mõnevõrra lihtsam kui algusest peale lepinguga ühinemine. Rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks tuleb järglasriigil astuda tavalistel tingimustel. Üldjuhul saab järglasriik endale nii eellase varad kui võlad. Võib eeldada, et enamikul juhtudel järglasriik võtab üle kõik eellase kodanikud. Juhul kui ta seda ei tee, võib tekkida kodakondsuseta isikute probleem.
    Riigi järjepidevus on seotud riigi identiteediga. Järjepidevuse puhul ei muutu riigi õigussubjektsus ega tema rahvusvahelised õigused ja kohustused. Riigi õigusjärglus ja järjepidevus ei ole praktikas alati selgelt eristatavad. Kas tegemist on õigusjärgluse või järjepidevusega, sõltub praktikas suurel määral riigi enda tahtest ning sellest, millisel määral teised riigid seda tahet tunnustavad.
    Jurisdiktsioon tähendab riigi õigust või võimet teostada avalikku võimu isikute, asjade ja sündmuste suhtes. Jurisdiktsiooniga seostub immuniteet, mille kohaselt ei allu teatud isikud ja institutsioonid ühe või teise riigi võimuorganite tegevusele. Jurisdiktsioon on olulisel, kuid mitte absoluutselt seotud riigi territooriumiga. Jurisdiktsioon jaguneb traditsioonilisest võimude kolmikjaotusest tulenevalt kolmeks: 1. seadusandlik – tähendab riigi konstitutsiooniliste organite ülemvõimu võtta vastu riigi territooriumil kehtivaid ja siduvaid õigusakte. 2. täidesaatev - teatud juhtudel on riigil õigus teostada täidesaatvat jurisdiktsiooni ka teise riigi territooriumil. sellise õiguse tekkimiseks on üldjuhul vajalik riigi nõusolek. 3. kohtulik jurisdiktsioon – siseriiklikel kohtutel on teatud juhtudel pädevus lahendada ka asju, millesse on segatud nn välismaine element (nt vara, isikud, välismaal tekkinud õigussuhted). Tsiviiljurisdiktsiooni on riigid teostanud enamatel juhtudel kui kriminaaljurisdiktsiooni. Samas ei ole tsiviiljurisdiktsiooni teostamine tekitanud selliseid vastukajasid või proteste rahvusvahelisel tasandil kui kriminaaljurisdiktsiooni küsimused.
    Kriminaaljurisdiktsiooni võib teostada kindlate printsiipide alusel: territoriaalsuse printsiip ehk siseriiklikud kohtud võivad arutada kõiki kriminaalasju, mis on toime pandud selle riigi territooriumil, ka juhul, kui kohtualune on välisriigi kodanik. Kodakondsuse printsiip ehk riik võib mõista kohut oma kodanike üle sõltumata sellest, kus nad on kuriteo toime pannud . Passiivse isiku printsiip ehk sellest lähtudes teostab riik jurisdiktsiooni, ku kannatanuks on tema kodanik. Kaitse printsiip, mille kohaselt võivad riigid teostada jurisdiktsiooni välismaalaste üle, kes panid toime selle riigi julgeolekut kahjustava teo, ka siis, kui tegu on toime pandud välismaal. Universaalsuse printsiip, mille kohaselt on igal riigil jurisdiktsioon teatud kuritegude üle, need on sellised kuriteod, mis haavavad kogu rv ühiskonda.
    Riigiimmuniteet. Riik ei või ilma teise riigi nõusolekuta teostada jurisdiktsiooni tema üle, sest riigid on printsiibis iseseisvad ja võrdsed. Eriti puudutab see siseriiklikk kohtuid, kes ei või eeldada, et nendel on jurisdiktsioon teise riigi üle. Ajalooliselt on valitseja immuniteet võrdsustatud riigi immuniteediga. Ka tänapäeval on riigipeal täielik immuniteet, isegi eraisikuna toimepandud asjades. Kuni 20. sajandi alguseni oli riigiimmuniteet absoluutne ehk täielik, st see hõlmas mis tahes valdkondi ning sellest ei olnud mingeid erandeid. Seejärel muutus populaarseks kvalifitseeritud ehk piiratud immuniteedi teooria, mille kohaselt on riigil immuniteet ainult nendes asjades, kus teostatakse avalikku võimu ( acta iure imperii), kuid mitte eraõiguslikus või kaubandustegevuses (acta iure gestionis). Selline vahetegemine ei võimaldanud riikidele ebamõistlikke eeliseid võrreldes teiste „turul“ tegutsevate subjektidega.
    Rahvusvaheliste organisatsioonide õigus
    Rahvusvaheline organisatsioon. Rahvusvahelise organisatsioon on organisatsioon, mis on loodud: a) pikemaks ajaks, b) riikide või riikide jt rahvusvahelise õiguse subjektide poolt, c) rahvusvahelise õiguse alusel, d) iseseisvate organitega, e) on võimeline omama iseseisvat õigusvõimet ja f) iseseisvat teovõimet. Rahvusvahelisel tasandil on (1) valitsustevahelised organisatsioonid, mille on moodustanud riigid või teised rv õiguse subjektid rv õiguse alusel ning on ise samuti rv õiguse subjektid (nt ÜRO, WTO, NATO ); ja (2) valitsustevälised organisatsioonid, mille on moodustanud füüsilised või juriidilised isikud mõne riigi siseriikliku õiguse alusel ega ole rahvusvahelise õiguse subjektid, nt Greenpeace, Amnesty International.
    Õigussubjektsus. Rahvusvahelise organisatsiooni õigussubjektsus tekib organisatsiooni asutamislepingu vm asutamisdokumendi jõustumisel ja tähendab rahvusvahelise organisatsiooni võimet omada õigusi ja kanda kohustusi. Et rahvusvahelisel organisatsioonil on üksnes need pädevused, mis asutajad talle omistavad, saab rääkida rahvusvahelise organisatsiooni piiratud õigussubjektsusest. Järelikult ei ole olulisim küsimus, kas mõnel rahvusvahelisel organisatsioonil on õigussubjektsus, vaid millised on need õigused, mida rahvusvaheline organisatsioon omab ja kohustused, mida ta kannab. ● Näiteks võib rahvusvahelisel organisatsioonil olla pädevus sõlmida kaubanduslepinguid, ent mitte inimõiguslepinguid. ● Näiteks sõlmib ÜRO sõjalisi lepinguid, ent Maailma Tervishoiuorganisatsioon mitte. ● Täna on Euroopa Ühendustel õigussubjektsus, ent Euroopa Liidul puudub aluslepingutest tulenev õigussubjektsus.
    *Rahvusvahelise organisatsiooni rv õigussubjektsus ning õigus – ja teovõime tulenevad tavaliselt ja eelkõige tema asutamisaktist. Siinjuures on kõik kolm funktsionaalselt piiratud. Juhul, kui õigussubjektsus ei ole sätestatud expressis verbis asutamisaktis, siis võib see olla tuletatud. Seda saab tuletada rahvusvahelise organisatsiooni pädevusest, õigustest ja kohustustest, mis on antud asutamisaktiga või tulenevad omakorda praktikast. Seda seisukohta on kinnitanud ka Rahvusvaheline Kohus oma nõuandvas arvamuses.
    Eesmärk. Rahvusvahelisel organisatsioon täidab asutamisdokumendis ette nähtud eesmärke. Mitme rahvusvahelise organisatsiooni tegevus kattub, mistõttu räägitakse vajadusest koordineerida rahvusvaheliste organisatsioonide tegevust.
    Pädevuse omistamine. Omistatud pädevuse teooria peab pädevuse allikaks ainult asutamisakti. Seda lähenemist saab hästi seletada Rahvusvahelise Alalise Kohtu sõnadega. Viimane leidis, et kuna rv organisatsiooni puhul ei ole tegemist riigiga, vaid spetsiaalse eesmärgiga rv institutsiooniga, siis on sellel vaid need funktsioonid, mis tulenevad talle statuudiga omistatud eesmärkidest, kuid sealjuures on tal kogu vajalik pädevus nende funktsioonide täitmiseks, kui asutamisakt ei sea konkreetseid piiranguid.
    Rahvusvahelise org-i õigusest (Erne 8 loengu pdf). Osalemine teiseste õigusaktide andmisel. Teiseste õigusaktide andmise alused, nende aktide jõustumise, kehtivuse, rakendamise, muutmise, lõpetamise alused ei ole rahvusvaheliste lepingute õiguses, vaid alus on asjaomase rahvusvahelise organisatsiooni õiguses (konstitutsioonilises alusaktis, aga ka selle alusel võetud muudes aktides).•Teisestel õigusaktidel on liikmesriikides otsene õiguslik mõju.•Rahvusvahelise organisatsiooni autonoomia .
    Euroopa Liit kui uus õiguskord. Euroopa Liidul on rahvusvahelises õiguses eriseisund riigiülese Euroopa Ühenduse tõttu. Riigiülesus tähendab kõrgendatud integratsioonitaset, mis mõjutab liikmesriike kõige rohkem. Rahvusvahelise organisatsiooni riigiülesuse kriteeriumid (Peter Malanczuk): Rahvusvahelise organisatsiooni: ● organid ei koosne riigiametnikest; ● organid võtavad otsuseid häälteenamusega; ● organitel on pädevus anda kohustuslikke akte; ● aktidest osal on üksikisikutele otsene õiguslik mõju; ● asutamisleping koos organite meetmetega moodustavad uue õiguskorra; ● organite akte ja liikmesriikide poolt organisatsiooni kohustuste täitmist kontrollib eraldi sõltumatu kohus. Näiteks on Euroopa Liidu aluslepingute alusel võetud teisene õigus iseseisev õigus, mis ei allu tavapärasele rahvusvahelise õiguse liigitusele.
    Rahvusvahelise organisatsiooni erinevus valitsusvälistest org-st. Rahvusvahelist organisatsiooni võib üldistatult iseloomustada kui: „kahe või enama riigi või riigi või riikide jt rahvusvahelise õiguse subjektide vahelise lepingu alusel loodud organisatsiooni“. Valitsusväline organisatsioon on aga eraisikute vaheline ühendus, mille liikmeteks võivad olla erinevate riikide nii füüsilised kui juriidilised isikud. Valitsusvälised organisatsioonid erinevad rahvusvahelistest organisatsioonidest selle poolest, et nende liikmeteks võivad olla nii füüsilised isikud kui eraõiguslikud juriidilised isikud. Samas võib valitsusväline organisatsioon täita riigi / riikide poolt delegeeritud ülesandeid. Näiteks Punase Risti Rahvusvaheline Komitee teostab järelevalvet Genfi konventsioonide täitmise üle.
    Asutamine. Rahvusvahelisi organisatsioone saavad asutada rahvusvahelise lepingu alusel vähemalt kaks riiki või muud rahvusvahelise õiguse subjekti. Organisatsiooni asutamine ning tegevus on allutatud rahvusvahelisele õigusele. Rahvusvaheline organisatsioon tekib asutamislepingu jõustumisega. Tavaliselt on asutamislepingu jõustumise eelduseks ratifitseerimine kõigi läbirääkimistel osalenud riikide poolt. Vastavalt riikide kokkuleppele on võimalik asutamislepingu kehtima hakkamine momendist, kui teatud arv riike on lepingu ratifitseerinud, või teatud kuupäeva saabumisest.
    Liikmelisus. Rahvusvahelise org-i liikmeteks saavad olla vaid rv õiguse subjektid. Tavaliselt on liikmeteks riigid, kuid liikmeteks võivad olla ka teised rv organisatsioonid. Näiteks on Euroopa Ühendus Maailma Kaubandusorganisatsiooni liige. Neid liikmeid, kes on osalenud organisatsiooni asutamisel, nimetatakse asutajaliikmeteks. Rahvusvahelise org-i liikmesuse puhul võib eristada: täisliikmeid, kel on võrdsed õigused teiste liikmetega / assotsieerunud riike, kes pole liikmesriigid, ent omavad õigust osaleda teatud määral organisatsiooni töös / vaatlejastaatusega riike, kes pole liikmesriigid, ent neil on õigus hääleõiguseta osaleda organisatsiooni raames toimuvaatel läbirääkimistel. Liikmesus annab õiguse võrdõiguslikkuse printsiibi alusel osa võtta organisatsiooni tööst, sh rääkida kaasa organite koosseisu kindlaksmääramisel, osaleda hääletamisel ja otsustamisel.
    - Avatud liikmelisusega rahvusvaheline organisatsioon – organisatsiooniga võivad liituda kõik vastavat soovi avaldavad riigid. ● Kinnine rahvusvaheline organisatsioon – liikmete ring on piiratud. ● Pooleldi avatud rahvusvaheline organisatsioon – liikmeks saavad teatud tingimustele vastavad riigid.
    Organid. Rahvusvahelise organisatsiooni organid viivad ellu liikmesriikide ühist tahet. Nad on oma töös sõltumatud liikmesriikide korraldusest. Organi töötajad on vastutavad organisatsiooni, mitte päritoluriigi ees. Lisaks sellele on organisatsiooni teenistujatel sarnased privileegid ja immuniteedid diplomaatidele, et vältida teenistujate mõjutamist liikmesriikide poolt. Tavaliselt on rahvusvahelisel organisatsioonil – peasekretäriga sekretariaat administratiivsete ülesannete täitmiseks / assamblee asjade arutamiseks plenaaristungitel kõikide riikide osavõtul / nõukogu tähtsate asjade sisuliseks otsustamiseks / komisjon otsuste elluviimiseks.
    Diplomaatiline õigus
    Lähetajariik ja asukohariik. Tänapäeval on enamik riike tavaliselt nii lähetajariigid (sending State) kui ka vastuvõtjariigid (receiving State), st nad lähetavad oma diplomaate välisriikidesse ning võtavad vastu nende juurde saadetud välisriikide diplomaate, ning seetõttu saavad reageerida igale nende diplomaatide vastu suunatud õigusvastasele käitumisele samasuguse käitumisega õigustrikkuvate riikide diplomaatide suhtes.
    Diplomaatiline õigus laiemas mõistes on rahvusvaheliste normide kogumik, mis reguleerib diplomaatilist suhtlemist. Lühidalt öelduna reguleerib diplomaatiline õigus diplomaatiliste suhete sisseseadmist ja lõpetamist, käsitleb rahvusvahelise suhtlemise organite ja nende töötajate õiguslikku seisundit ja tegevust, privileege ja immuniteete. Diplomaatilise õiguse kitsamas mõistes saab jagada aktiivseks ja passiivseks diplomaatiliseks õiguseks. Diplomaatiline õigus kitsamas mõistes tähendab rahvusvahelist võimet lähetada (aktiivne õigus) ja vastu võtta (passiivne õigus) diplomaatilisi esindajaid. Diplomaatiline õigus oli varem reguleeritud vaid tavaõigusega. Suurem osa tavaõiguses kehtivatest normidest on nüüdseks kodifitseeritud 1961. a diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni.
    Diplomaatiliste suhete sisseseadmine. Kaua aega tunnustatud traditsiooni ja rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt on riikidevaheliste diplomaatiliste suhete sisseseadmiseks vajalik riikide valitsuste kokkulepe. Ka Viini konventsiooni artikli 2 kohaselt seatakse diplomaatilised suhted sisse riikide vahel nende nõusolekul. Seega ei saa ükski riik sisse seada diplomaatilisi suhteid teise riigiga ega hakata lähetama sellesse riiki diplomaatilisi agente ühepoolse otsuse alusel. Diplomaatiliste suhete sisseseadmisest tuleb eristada alaliste diplomaatiliste esinduste rajamist, mille jaoks on vajalik eraldiseisev vastastikune nõusolek.
    Diplomaatiliste suhete lõpetamine. Sellest antakse teada teisele poolele diplomaatilise noodi teel. Erinevalt vastastikust kokkulepet eeldavast diplomaatiliste suhete sisseseadmisest on diplomaatiliste suhete lõpetamisest teadaandmine ühepoolne akt. Diplomaatilised suhted ei lõpe, kui esinduse juhi ametikoht on ajutiselt hõivamata näiteks surma, raske õnnetuse või persona non grata `ks (ebasoovitatav isik) tunnistamise tõttu. Sõjalise konflikti puhkemisel asukoha – ja lähetajariigi vahel diplomaatilised suhted tavaliselt lõpetatakse.
    Diplomaatiline noot (ühe riigi diplomaatiline kirjalik pöördumine teise riigi poole) Noot on diplomaatias kindlat kirjalikku vormi ja sõnastust järgiv teadaanne , mis saadetakse kas saatkonnast välisministeeriumisse või vastupidi. Noodi põhilised liigid on verbaalnoot ja ministeriaalnoot. Verbaalnoot on allkirjastamata, pitseeritud, kolmandas isikus kirjutatud noot, mille parafeerib esinduse juht või sisu eest vastutav ametnik . Verbaalnoodi sisu on teavitav, memo -tüüpi. Grammatilise vormi tõttu nimetatakse verbaalnooti ka "kolmanda isiku noodiks" (inglise keeles lühend TPN). Ministeriaalnoot on esinduse juhi allkirjastatud noot asukohariigi välisministrile, millega edastatakse tähtsamaid teateid. Peamiselt kasutatakse seda välislepingute sõlmimiseks identse sisuga nootide vahetamise teel.
    Diplomaatilise esinduse ülesanded on muu hulgas DVSK 3. artikkel: esindada lähetajariiki asukohariigis; kaitsta lähetajariigi ja selle kodanike huve asukohariigis rahvusvahelise õigusega lubatud piirides; pidada asukohariigi valitsusega läbirääkimisi; jälgida seaduslikul teel asukohariigi tingimusi ja arenguid ning nendest aru anda lähetajariigile; edendada sõbralikke suhteid lähetajariigi ja asukohariigi vahel ning arendada majandus-, kultuuri- ja teadussuhteid.
    Diplomaat on riigiametnik , kes on volitatud esindama päritoluriiki teise riigi või muu rahvusvahelise õiguse subjekti juures. Reeglina peab tegemist olema lähetajariigi enda kodanikega. Diplomaatilisi esindusi juhivad esinduse juhid, keda jagatakse kolme klassi: a) suursaadikud ja nuntsiused, kes on volitatud riigipeade juurde; b) saadikud, ministrid ja internuntsiused, kes on samuti volitatud riigipeade juurde; c) asjurid, kes on volitatud välisministeeriumi juurde.
    Diplomaatilise esinduse töötajad jagunevad diplomaatilise staatusega töötajateks ja diplomaatilise staatuseta töötajateks. Diplomaatilise staatusega töötajad on: a) esinduse juht – diplomaat, kellele lähetajariik on teinud ülesandeks tegutseda lähetaja nimel ning kes juhib esindust, b) muu diplomaatiline personal – esinduse liikmed, kes omavad diplomaatilist au- või teenistusastet ning kes on volitatud esindama lähetajariiki välissuhtlemises. Diplomaatilise staatuseta töötajad on a) esinduse haldustöötajad – esinduse töötajad, kes on tööle võetud esinduse haldustehnilisse teenistusse, nt sekretärid; b) abitöötajad – esindust teenindavad töötajad, nt autojuhid; c) koduteenijad – esinduse töötaja koduses teenistuses olevad isikud.
    Agrement. Diplomaatilise esinduse juhi ametisse nimetamiseks on vajalik vastuvõtjariigi eelnev nõusolek ehk agrement. Selle saamiseks saadetakse vastuvõtjariigile esinduse juhi kandidaadi nimi ja muu asjakohane informatsioon. Seejärel on vastuvõtjariigil võimalus kontrollida kandidaadi tausta ning jõuda seisukohale, kas esitatud isik on vastuvõetav kui lähetajariigi diplomaatiline esindaja. Kui vastuvõtjariik peaks keelduma nõusoleku andmisest, siis ei ole ta kohustatud seda selgitama. Nõusoleku saamise järel varustab lähetajariigi riigipea uue esinduse juhi akrediteerimiskirjadega. Kui asukohariigid selle vastu ei ole, on lubatud lähetajariigil määrata üks isik esinduse juhiks mitmesse riiki. Sel juhul on agrement vaja saada igalt tulevaselt asukohariigilt.
    Volikiri . Pärast tulevaselt asukohariigilt agrement`i saamist nimetab lähetajariik esinduse juhi ametisse aja vormistab volikirja. Volikiri sisaldab andmeid isiku, esindamise eesmärgi ning volituste ulatuse kohta.
    Privileegid ja immuniteedid. Diplomaatiliste esinduse ning diplomaatide privileegideks ja immuniteetideks on: ruumide ja arhiivide puutumatus ; õigus kasutada esinduse hoonetel , esinduse juhi residentsil ja sõiduvahendeil lähetajariigi lippu ja vappi; maksuvabastused; isikupuutumatus sh kohtulik puutumatus asukohariigis; esinduse õiguse vabale kommunikatsioonile lähetajariigiga, õigus vahetada informatsiooni šifreeritud kirjas ning diplomaatilise posti puutumatus.
    Diplomaatiline immuniteet. Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni artikli 31 lõige 1 sätestab diplomaatilise agendi immuniteedid vastuvõtjariigi kohtulikust jurisdiktsioonist. Selle sätte kohaselt omab diplomaatiline agent täielikku kriminaal-kohtulikku immuniteeti, samuti on talle tagatud laialdane tsiviil – ja halduskohtulik immuniteet. Viimasest on kolm erandit: 1. kinnisvaraküsimused, kui tegemist ei ole esinduse kinnisvaraga. 2. pärimisõiguse küsimused, milles diplomaat esineb eraisikuna. 3. väljaspool diplomaadi ametialaseid funktsioone aset leidnud professionaalse või kaubandusliku tegevusega seotud küsimused.
    Konsulaarõigus
    Konsulaarõigus laiemas mõistes on rahvusvaheliste normide kogumik, mis reguleerib riikidevahelisi konsulaarsuhteid. Kitsamas mõistes saab konsulaarõiguse jagada aktiivseks ja passiivseks konsulaarõiguseks. Kitsamas mõistes tähendab see rahvusvahelist võimet lähetada konsuleid (aktiivne õigus) ja neid vastu võtta (passiivne õigus).
    Konsulaarasutus on konsulaarfunktsioone täitev asutus, mille rajamiseks vastuvõtjariigi territooriumil on vajalik viimase nõusolek. Kahe riigi vahel lepitakse kokku nende asukoht, klassifikatsioon ja konsulaarpiirkond. Konsulaarasutusteks on peakonsulaat, konsulaat, asekonsulaat ja konsulaaragentuur.
    Konsulaarasutuse funktsioonid on mitmekesisemad kui diplomaatilistel esindustel. Mõned funktsioonid samas kattuvad, näiteks lähetajariigi ja tema kodanike huvide kaitsmine, vastuvõtjariigi tingimuste ja arengu jälgimine ning nendest aruandmine ning sõbralike suhete edendamine ning majandus-, kultuuri- ja teadussuhete arendamine. Näidetena võib veel tuua: reisidokumentide väljastamine lähetajariigi kodanikele ning viisade väljastamine isikutele, kes soovivad sõita lähetajariiki; tegutsemine notari ja tsiviilregistri pidajana; huvide kaitsmine surma korral; vajaduse korral alaealiste ja teovõimetute esindamine; lähetajariigi kodanike esindamine või selle organiseerimine kohtulike organite ees; laevade ja lennukite meeskondade mitmekülgne abistamine.
    Konsulaarasutuse liikmed. Konsulaarasutus koosneb konsulaarasutuse juhist, konsulaar- personali liikmetest, konsulaartöötajatest ja teenindava personali liikmetest. Konsulaar- funktsioone täitvad konsulaarametnikud jagunevad kahte kategooriasse, a) kutselised konsulaarametnikud, kes on lähetajariigi kodanikud ja töötavad asukohariigis b) aukonsulaarametnikud, kes on tavaliselt asukohariigi kodanikud. Konsulaarasutuse juhte jagatakse järgmistesse klassidesse: peakonsulid / konsulid / asekonsulid / konsulaaresindajad.
    Konsulaarsuhtete sisseseadmine. Nende sisseseadmine toimub riikide vahel vastastikusel nõusolekul ning kui ei ole kokku lepitud teisiti, siis tähendab nõusolek diplomaatiliste suhete sisseseadmiseks ka nõusolekut konsulaarsuhete sisse seadmiseks. Samas ei too diplomaatiliste suhete katkestamine ipso facto kaasa konsulaarsuhete katkestamist.
    Konsulaarsuhete lõpetamine on iga riigi enda otsustada. Selle kohta saadetakse teade teisele osapoolele. Kuna konsulaarsuhete olemasolu ei eelda diplomaatiliste suhete olemasolu, siis ei too diplomaatiliste suhete katkemine riikide vahel endaga automaatselt kaasa konsulaarsuhete katkemist. Sõja puhkemisel asukoha– ja lähetajariigi vahel konsulaarsuhted sageli lõpetatakse.
    Volikiri. Et saada nõusolek konsulaarasutuse juhi ametisse nimetamiseks, annab lähetajariik konsulile volikirja (konsulipatendi) vmt dokumendi, mis tõestab tema volitusi ning sisaldab informatsiooni isiku, konsulaarasutuse ja – piirkonna kohta. Volikiri saadetakse selle riigi valitsusele, kelle territooriumil konsulaarfunktsioone täitma hakatakse.
    Eksekvaatur on tegutsemisluba, mis väljendab asukohariigi nõusolekut selleks, et konsulaarasutuse juht saaks hakata täitma oma volitusi määratud konsulaarpiirkonnas. Eksekvaaturi vorm ei ole oluline ning selle andmisest keeldumist ei ole vaja põhjendada.
    Wikipedia: Eksekvaatur (exequatur) on diplomaatias vastuvõtva riigi tegutsemisluba, mille saamisest konsul loetakse ülesannete täitmisele asunuks. Tavalisim eksekvaaturi vorm on allkiri konsulipatendil.
    Konsulaaresinduste ja konsulaarametnike privileegid ja immuniteedid. Nendeks on: ruumide ja arhiivide puutumatus; õigus kasutada esinduse hoonetel, esinduse juhi residentsil ja sõiduvahendeil lähetajariigi lippu ja vappi; maksuvabastused; konsulaarasutuse õigus vabale kommunikatsioonile lähetajariigiga ametlikel eesmärkidel, õigus vahetada informatsiooni šifreeritud kirjas ning konsulaarkullerite, - kottide puutumatus; konsulaarametnike funktsionaalne isikupuutumatus. Konsulaarametnikke ei saa arreteerida ega vahi all hoia muudel põhjustel kui ainult raskete kuritegude puhul vastavalt kompetentse kohtu otsusele. Konsulaarametnikud ei ole kohustatud andma kohtus tunnistusi asjades, mis puudutavad konsulaarfunktsioonide täitmist.
    Konsulaarkaitse kujutab endast kodanike huvide kaitset välisriigis nende õiguste piiramiste korral sealse konsulaarasutuse või diplomaatilise esinduse kaudu. Konsulaarkaitse eesmärgiks on kodanike õiguste rikkumise ärahoidmine, peatamine, kodanike abistamine ja nõustamine. See ei sisalda endas formaalset õigusvastase käitumise etteheidet. Konsulaarkaitset tuleb eristada diplomaatilisest kaitsest, mis tähendab riigi õigust sekkuda teise riigi või rv org-i tegevusse, kui see tema kodanike õigusi kahjustab. Kaitse eeldusteks on: ühe riigi kodaniku nii siseriiklikust kui rahvusvahelisest õigusest tuleneda võivate õiguste rikkumine teise riigi poolt; b) kodanikupoolne kõigi siseriiklike instantside läbimine oma õiguste kaitsel või selle võimatus; c) kaise pakkumise õigustatus. Õigustatus luuakse läbi kodakondsuse.
    Üksikisik kui rahvusvahelise õiguse subjekt
    Tuletatud piiratud õigussubjektsus. 19. sajandil loeti üksnes riike rahvusvahelise õiguse subjektideks. Tänapäeval omistatakse rahvusvaheline õigussubjektsus ka rahvusvahelistele organisatsioonidele ning üksikisikutele. Viimaste all mõistetakse nii füüsilisi isikuid kui eraõiguslikke juriidilisi isikuid. Seega on hõlmatud nii tavainimene kui riikidega samaväärset poliitilist ja majanduslikku mõjuvõimu omavad ettevõtjad, nagu Microsoft , Apple. Olenemata mõjuvõimust on kõigi üksikisikute rahvusvaheline õigussubjektsus samasugune. See omistatakse üksikisikutele riikide poolt asjaomaste rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel. Sellepärast nimetatakse üksikisiku rahvusvahelist õigussubjektsust tuletatuks ehk derivatiivseks ning piiratuks. Üksikisikul on rahvusvahelises õiguses nii õigused kui kohustused (vastutus). Üksikisiku rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi saab määratleda nende kohtuliku tagamise kaudu.
    Inimõiguste olemus. Üldiselt mõistetakse inimõigusi kui võõrandamatuid õigusi, mida inimesed omavad inimeseks olemise tõttu, sõltumatult õigusaktidest. Inimõigused on universaalsed, st nad kuuluvad kõigile inimestele, olenemata rassist , soost, etnilisest päritolust, usust jne. Samas eksisteerivad eriarvamused selle kohta, millised õigused on inimõigused. Arusaam sellest, mis on inimõigused, võib erineda ka kultuuriti (kultuuriline relativism). Üldiselt on asutud seisukohale, et eksisteerivad fundamentaalsed või universaalsed inimõigused, mida tuleb austada ja garanteerida kultuurilistest eripäradest sõltumata; nt õigus elule, piinamise , ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamise keeld, genotsiidi keeld, orjuse keeld...
    *Inimõigused – kõigi inimeste sünnipärased võõrandamatud õigused, mis tulenevad inimisikule omasest väärikusest ja eksisteerivad sõltumatult üksikisiku või inimrühma tahtest. *Põhiõigused – konstitutsioonilises õigusaktis fikseeritud inimõigused, millest nii seadusandlik, täidesaatev kui kohtuvõim peavad juhinduma.
    *Inimõigusi liigitatakse mitmeti. Vahest kõige tuntuim liigitus on Karel Vasaki inimõiguste jagamine kolme põlvkonda. a) Esimese põlvkonna õiguste hulka kuuluvad kodaniku- ja poliitilised õigused (näiteks aktiivne ja passiivne valimisõigus). b) Teise põlvkonna õigused moodustavad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused (näiteks õigus haridusele). c) Kolmanda põlvkonna õiguste idee tekkis 1970-tel aastatel peamiselt arengumaade toetusel ja hõlmab kollektiivseid „uusi“ õigusi, näiteks enesemääramisõigus, õigus arengule, vähemuste õigused, õigus puhtale keskkonnale; õigus saada kasu inimkonna ühisest pärandist.
    Inimõiguste kandjad ja adressaadid. Kandjad: a) füüsilised isikud: igaüheõigused; kodanikuõigused jne. b) juriidilised isikud. Adressaadid: Riik (seadusandlik võim – kohtuvõim – täidesaatev võim)
    Inimõigused on traditsiooniliselt olnud üksikisikute õigused riigi suhtes. Enesemääramis-õiguse ning vähemuste õiguste tunnustamine rahvusvahelises õiguses on loonud võimaluse ka teatud inimgruppide kollektiivsete õiguste kaitseks. Mõnede inimõiguste realiseerimine ongi sageli mõeldav vaid inimeste ühenduses (nt õigus ühinemisvabadusele). Euroopa Inimõiguste Kohtusse võivad riigi vastu esitada kaebusi üksikisikud, isikute grupid ja valitsusvälised organisatsioonid, kelle konventsioonis sätestatud õigusi on väidetavalt rikutud. Inimõiguste kaitse ei toimu ainult vertikaalselt, st suhtes riik-isik, vaid ka horisontaalselt , mis tähendab inimõiguste rakendamist üksikisikute või teiste eraõiguslike isikute vahelistes suhetes.
    Inimõiguste kaitse rahvusvahelised süsteemid liigitatakse alljärgnevalt: a) globaalsed ehk ülemaailmsed (nt ÜRO) kaitsesüsteemid; b) regionaalsed (nt Euroopa, Ameerika, Aafrika.) kaitsesüsteemid; c) spetsiaalsed kaitsesüsteemid (nt piinamise, orjuse, genotsiidi ning inimsusvastaste kuritegude keelustamine). Kuidas toimib inimõiguste kaitse: Inimõiguste kaitse tugineb demokraatlikule riigikorraldusele, õigussüsteemile ja inimeste teadlikkusele oma õigustest. Kõige olulisemad inimõigusalased rahvusvahelised dokumendid on:
    • inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948);
    • kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 16. novembril 1966);
    • majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 16. novembril 1966);
    • Euroopa inimõiguste konventsioon (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, vastu võetud Euroopa Nõukogus 4. oktoobril 1950);
    • Euroopa sotsiaalharta (vastu võetud Euroopa Nõukogus 18. oktoobril 1961).

    Kõigi Eesti Vabariigi põhiseadusega ja rahvusvaheliste lepingutega tagatud inimõiguste rikkumise korral on isikul õigus pöörduda nii õiguskantsleri kui ka kohtu poole.
    Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri on rahvusvaheline leping, millega loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Leping kirjutati alla San Franciscos 26. juunil 1945. aastal ja jõustus 24. oktoobril 1945. ÜRO eesmärkideks on (artikkel 1): 1. Säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Rahu ähvardava ohu vältimiseks ja kõrvaldamiseks ning agressiooniaktide või muude rahu rikkumiste mahasurumiseks rakendada tõhusaid kollektiivseid meetmeid. Rahvusvahelisi tülisid või olukordi , mis võivad viia rahu rikkumiseni, reguleerida või lahendada rahulike vahenditega vastavalt õigluse ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetele. 2. Arendada rahvusvahelisi sõbralikke suhteid rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte austamise alusel ja rakendada muid meetmeid üldise rahu kindlustamiseks. 3. Arendada rahvusvahelist koostööd majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humanitaarse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamisel ning lugupidamise kasvatamisel ja süvendamisel inimõiguste ja kõigile mõeldud põhivabaduste vastu, tegemata vahet rassi, soo, keele ja usundi alusel. 4. Olla rahvaste tegevust kooskõlastavaks keskuseks nimetatud ühiste eesmärkide taotlemisel.
    1966. a kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt. Tegemist on õiguslikult siduva dokumendiga, mis sisaldab inimõiguste ülddeklaratsioonis kirja pandud kodaniku- ja poliitilisi õigusi. Paktil on järelevalveorgan – inimõiguste komitee, kellele riigid iga viie aasta järel on kohustatud esitama aruande (pakti artikkel 40). Pakti järelevalveorgani otsused õiguslikult siduvad ei ole. Pakt näeb ette riikidevaheliste kaebuste esitamise võimaluse inimõiguste komiteele. Selleks aga peavad vaidluse osapooled inimõiguste komitee jurisdiktsiooniga nõustuma ning ammendatud peavad olema siseriiklikud kaebevõimalused. Malanczuk ei pea menetlust tõhusaks, sest tulemuseks on sõbraliku lahenduse leidmine inimõiguste komitee poolt, kelle otsused siduvad ei ole. Probleeme on ka seoses riikide arvukate reservatsioonidega. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile lisati 1996. aastal I lisaprotokoll, millega loodi individuaalkaebuste menetlemise võimalus. Mis aga ei muutnud inimõiguste komitee otsuseid siduvateks ega loonud otsuste jõustamise mehhanismi ega sanktsioonide rakendamise võimalust. Otsuste mittetäitmise vastu aga võideldakse avalikustamisega. 1989. aasta II lisaprotokolliga kaotati surmanuhtlus.
    Inimõiguste ülddeklaratsioon on vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948 resolutsiooniga nr 217 juriidiliselt mittesiduva dokumendina. Inimõiguste üld-deklaratsioon sisaldab nii kodaniku – ja poliitilisi õigusi kui majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi. Et Peaassambleel puudub siduvate aktide väljastamise pädevus, siis ei ole inimõiguste ülddeklaratsioon õiguslikult siduv. Hoolimata sellest ning samuti asjaolust, et inimõigused on dokumendis visandatud eesmärgilistena, peetakse temas kirjeldatud õigusi ikkagi riikidele kohustuslikeks. Üks võimalikke seletusi sellele on, et ta täpsustab ÜRO põhikirjast tulenevat üldist inimõiguste austamise kohustust. Inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu 48 poolthäälega, kusjuures vastu ei olnud keegi. Erapooletuks jäid 8 riiki: Jugoslaavia, LAV, NSV Liit, Poola, Saudi Araabia , Tšehhoslovakkia, Ukraina ja Valgevene. Nõukogude blokile ei meeldinud see, et inimõigustena polnud nimetatud õigust tööle, tasuta haridusele ja tasuta arstiabile.
    1966. a majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rv pakt. Tegemist on õiguslikult siduva dokumendiga, mis sisaldab inimõiguste ülddeklaratsioonis kirja pandud majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi. Selles paktis puudub kaebuste menetlemise süsteem, ent ka siin on riigid kohustatud iga viie aasta järel aruande esitama majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komiteele. Ka selle pakti jõustamismehhanism on pigem poliitiline kui õiguslik. Pakti jõustamismehhanism on pigem poliitilise kui juriidilise iseloomuga. Aruandluskord ilma üksikisikute ja riikidevaheliste kaebuste esitamise võimaluseta nõrgendab järelevalvet pakti täitmise üle ning paktis sätestatud õiguste jõustamist.
    Erikonventsioonid: ● 1948. aasta genotsiidi tõkestamise ja karistamise konventsioon; ● 1965. aasta rssilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise rahvusvaheline konventsioon (CERD) (komitee – aruanded – alalised töögrupid ja ad hoc lepituskomisjonid); ● 1979. aasta naiste mis tahes viisil diskrimineerimise likvideerimise konventsioon (CEDAW) (komitee – aruanded – täiendav teave – ettepanekud – üldised soovitused); ● 1984. aasta piinamise ning muu julma , ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon (CAT) (komitee – aruanded – riikidevahelised ja individuaalkaebused); ● 1989. aasta lapse õiguste konventsioon (CRC) (komitee – aruanded – kohapealne kontroll). ● Muude ÜRO allasutuste, näiteks UNESCO (ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuriorganisatsioon) aktid.
    Euroopa Nõukogu statuut. II maailmasõja järgsel külma sõja perioodil vastandusid lääne- ja idariigid täiendavalt. Nõukogude riikide bloki loomine idas tingis läänes intensiivsemaid integratsioonipüüdeid ning Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO), Lääne-Euroopa Liidu (WEU), Euroopa Nõukogu ja ka Euroopa ühenduste asutamist. Alguses kuulusid Euroopa Nõukogusse mittekommunistlikud riigid, ent 1996. aastal võeti ka Venemaa 39. riigina Euroopa Nõukogu liikmeks.
    1949. aastal allkirjastati Londonis Euroopa Nõukogu statuut. Euroopa Nõukogu statuudi artikkel 1 esitab Euroopa Nõukogu eesmärgi: (a) Euroopa Nõukogu eesmärgiks on suurema ühtsuse saavutamine oma liikmete vahel, nende ühiseks pärandiks olevate ideaalide ja printsiipide kaitsmine ja realiseerimine ning nende majandusliku ja sotsiaalse progressi hõlbustamine. (b) Seda eesmärki taotletakse nõukogu organite kaudu, arutades ühist huvi pakkuvaid küsimusi ning lepingute ja ühise tegevuse kaudu majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, teadus-, õigus- ja haldusasjadega seotud küsimustes, samuti inimõiguste ja põhivabaduste säilitamise ja edasise realiseerimise kaudu. (c) Osalemine Euroopa Nõukogus ei mõjuta selle liikmete koostööd Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides või liitudes, mille osalised nad on. (d) Riigikaitse küsimused ei kuulu Euroopa Nõukogu pädevusse.
    Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ka Euroopa inimõiguste on 1950. aastal Roomas vastu võetud ja 1953. aastal jõustunud vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Inimõigused on inimese ja avaliku (riigi)võimu vahelisi suhteid käsitlev valdkond . Seega asetab konventsioon kohustusi riigile. Eraõiguslikud (indiviidide vahelised) suhted jäävad konventsiooni reguleerimisalast üldjuhul väljapoole. Selle raames välja töötatud üksikasjalik ja unikaalne kaitsesüsteem kujutab endast rahvusvahelist üldõigust, mille tuuma moodustavad (kohtu)pretsedendid, mis on siduvad vaidluspooltele ja mille suhtes loeb end seotuks kohus ise. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni järelevalveorgan. Osalisriikide kokkuleppel on Kohtu ülesanne arendada ja määratleda inimõiguste kaitse ühine Euroopa standard. Konventsiooni osalisriikide arv on käesolevaks ajaks tõusnud 41-ni ning laienemisprotsess eeldatavasti jätkub.
    Inimõiguste kaitse regionaalsetest süsteemidest võib välja tuua järgnevad: a) Euroopa kaitsesüsteemid, millest peamisena tuleb välja tuua Euroopa Nõukogu loodud süsteem. Olulise tähtsusega on inimõiguste kaitse ka OSCE raames, samuti Euroopa Liidus. Inimõiguste kaitse Euroopas toimub ka näiteks Läänemeremaade Nõukogu raames, Suveräänsete Riikide Ühenduses jt. b) Aafrika kaitsesüsteem toimib peamiselt Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni / Aafrika Liidu raames. c) Ameerika kaitsesüsteem toimib peamiselt Ameerika Riikide Organisatsiooni raames. d) Araabia kaitsesüsteem toimib peamiselt Araabiamaade Liiga raames.
    Kaitsesüsteemid. Olulisemad inimõiguste kaitse dokumendid:
    - Ameerika süsteem:
    ● 1948. aasta Ameerika riikide organisatsiooni (OAS) harta;
    ● 1948. aasta Ameerika inimese õiguste ja kohustuste deklaratsioon;
    ● 1969. aasta Ameerika inimõiguste konventsioon, mille täitmist kontrollib Ameerika Inimõiguste Kohus;
    ● 1985. aasta Inter-Ameerika konventsioon piinamise vältimiseks ja karistamiseks;
    ● 1994. aasta konventsioon naistevastase vägivalla tõkestamise, karistamise ja likvideerimise konventsioon;
    ● 1994. aasta Üle-Ameerikaline inimeste meelevaldse kadumise konventsioon.
    - Araabia süsteem: 1994. aasta Araabia inimõiguste harta.
    - Aafrika süsteem:
    ● 1963. aasta Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni (OAU) põhikiri;
    ● 1981. aasta Aafrika inim- ja rahvaste õiguste harta (jõustus 1986);
    ● 1998. aasta lisaprotokoll Aafrika rahvaste- ja inimõiguste harta juurde, mis loob Aafrika Inim- ja Rahvaste Õiguse Kohtu;
    ● 1992. aastal asendati Aafrika Ühtsuse Organisatsioon Aafrika Liiduga (AU), millel on oma põhikiri.
    OSCE on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, mille üheks põhimõtteks on inimõiguste austamine ning koostöö selles valdkonnas. Ehkki OSCE inimõigusdokumendid ei ole õiguslikult siduvad, on neil osaliselt rahvusvahelise tavaõiguse seisund.
    Euroopa Liit. Ehkki EL ei loodud inimõigusorganisatsioonina, kaitstakse EL-s põhiõigusi nii põhilepingute kui teiseste õigusaktidega kui Euroopa Kohtu kohtupraktika kaudu. Euroopa Kohtul on olnud oluline mõju inimõiguste kaitse arengule EL-is. Inimõiguste austamine on kohtu poolt kaitstud õiguse üldpõhimõte. Võib öelda, et Euroopa Kohus arendas välja inimõiguste kaitse põhimõtted Euroopa Liidus, mis hiljem leidsid kajastamist ka lepingutes.
    Rahvusvaheline kriminaalõigus
    Üksikisiku rv vastutuse eeltingimused. Üksikisikud rahvusvahelise õiguse subjektidena (Piiratud rahvusvahelised kohustused): füüsilised isikud / ettevõtted (rahvusvahelised ettevõtted) / valitsusvälised organisatsioonid. Füüsilise isiku vastutus: Õigused – esitada kaebusi rahvusvahelistesse kohtutesse (Euroopa Inimõiguste Kohus, Euroopa Kohus, kõikidesse kohtutesse pole juurdepääsu). Kohustused – indiviidide üle on võimalik kohut mõista rahvusvahelistes kohtutes ja tribunalides (Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Nürnbergi Tribunal , Jugoslaavia Tribunal (ICTY), Ruanda Tribunal (ICTR), Sierra Leone Erikohus).
    Tribunalid.
    - Nürnbergi tribunal. Asutati II maailmasõja kuritegude eest Saksa juhtide vastutusele võtmiseks nii sõjakuritegude kui rahu ja inimsusevastaste kuritegude eest.
    - Tokyo tribunal. Asutati samuti II maailmasõja kuritegude eest vastutusele võtmiseks.
    - Jugoslaavia tribunal – asutatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 808 kui rahvusvaheline ad hoc tribunal
    - Ruanda tribunal – asutatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 955.
    Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut on rahvusvaheline leping, millega loodi Rahvusvaheline Kriminaalkohus. Lepingu tekst kirjutati alla diplomaatilisel konverentsil rahvusvahelise kriminaalkohtu rajamiseks, mis toimus 15. juunist 17. juulini 1998. aastal. Leping avati allakirjutamiseks 17. juulil 1998. aastal. Statuut jõustus 1. juulil 2002. aastal, kuna 60. ratifitseerimiskiri depositeeriti ÜRO peasekretäri juures 11. aprillil 2002. aastal, mil 10 riiki depositeerisid oma ratifitseerimiskirjad samaaegselt. Kuigi lepingu tekst võeti vastu ÜRO allorganisatsiooni Toidu- ja Põllumajandus-organisatsiooni (FAO) ruumides Roomas, ei ole Rahvusvaheline Kriminaalkohus ÜRO organ ega allorganisatsioon. Eesti oli 50. statuudi ratifitseerinud riik.
    Genotsiid. Artikkel 6. Statuudis tähendab «genotsiid» rahvusliku, etnilise, rassilise või religioosse grupi täielikuks või osaliseks hävitamiseks toime pandud järgmist tegu: (a) grupi liikmete tapmine ; (b) grupi liikmetele raskete tervisekahjustuste tekitamine või vaimsete kannatuste põhjustamine; (c) grupi elukvaliteedi tahtlik halvendamine, mille eesmärgiks on grupi täielik või osaline hävitamine; (d) laste sündi takistavate sunnimeetmete rakendamine grupis; (e) grupi laste sunniviisiline üleviimine teise gruppi.
    Agressioon . Artikli 5 teine lõik: Kohtul on jurisdiktsioon agressiooni suhtes, kui artiklite 121 ja 123 kohaselt on vastu võetud säte, millega defineeritakse kuritegu ja määratakse kindlaks tingimused, mille alusel võib kohus oma jurisdiktsiooni nimetatud kuriteo suhtes kasutada. Asjaomane säte peab olema kooskõlas ÜRO põhikirja asjaomaste sätetega.
    Sõjakuritegu määratletakse tavapäraselt kui sõja seaduste ja tavade rasket rikkumist. Sõjakuriteod toovad vastavalt rahvusvahelisele õigusele kaasa individuaalse kriminaalvastutuse. Artikkel 8: 1. Kohtul on jurisdiktsioon sõjakuritegude suhtes, eriti juhul, kui need on toime pandud asjakohase plaani või tegevuse osana või selliste kuritegude laiaulatusliku toimepanemise käigus. 2. Konventsioonis tähendab «sõjakuritegu» järgmist: (a) 1949. a 12. augusti Genfi konventsioonide rasked rikkumised, eriti järgmine isiku- või varavastane tegu, mis on nimetatud ka asjakohases Genfi konventsioonis: (i) tahtlik tapmine; (ii) bioloogilised katsed ja muu piinamine või ebainimlik kohtlemine; (iii) suurte kannatuste tahtlik põhjustamine või raskete kehavigastuste või tervisekahjustuste tahtlik tekitamine; (iv) vara laialdane hävitamine ja omandamine, milleks ei ole sõjalist vajadust ning mis on toime pandud ebaseaduslikult ja hoolimatult; (v) sõjavangi või muu kaitstud isiku teenima sundimine vaenuliku jõu kaitsejõududes; (vi) sõjavangilt või muult kaitstud isikult ausa ja regulaarse kohtumõistmise õiguse äravõtmine; (vii) ebaseaduslik väljasaatmine või ümberasustamine või ebaseaduslik vangistamine; (viii) pantvangide võtmine.
    Täiendav jurisdiktsioon. Rahvusvaheline Kriminaalkohus ainult täiendab riiklikke kriminaaljurisdiktsioone.
    Inimsusevastased kuriteod on ükskõik missuguse tsiviilelanikkonna vastu suunatud mõrvamine, hävitamine, orjastamine ,küüditamine, deporteerimine, rüüstamine, vabaduse võtmine, piinamine, vägistamine ja muud inimsusevastased teod, mis on toime pandud relvakonflikti ajal; samuti tagakiusamised poliitilisel , rassilisel või usulisel pinnal sõjakuritegude või rahu vastaste kuritegude toimepanemisel või seoses nende kuritegudega.
    Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikli 7 I ja II lõik.
    I - Statuudis tähendab «inimsusevastane kuritegu» ühte järgmistest tegudest, mis on teadlikult toime pandud osana massiliselt või süstemaatilisest rünnakust tsiviilelanikkonna vastu: (a) mõrv; (b) hävitamine; (c) orjastamine; (d) elanike väljasaatmine või sunniviisiline ümberasustamine; (e) vangistamine või muu tõsine vabaduse võtmine, mis on vastuolus rahvusvahelise õiguse peamiste normidega; (f) piinamine; (g) vägistamine, seksuaalne ärakasutamine, prostitutsioonile sundimine, sunnitud rasedus , sunniviisiline steriliseerimine või muu samaväärse raskusastmega seksuaalse vägivalla vorm; (h) identifitseeritava grupi või ühisuse tagakiusamine poliitilistel, rassilistel, rahvuslikel, etnilistel, kultuurilistel, religioossetel, lõikes 3 määratletud soolistel või muudel rahvusvahelise õiguse järgi lubamatuks tunnistatud alustel seoses mõne selles lõikes nimetatud teo või muu kuriteoga, mis kuulub kohtu jurisdiktsiooni; (i) isikute sunnitud kadunuks jäämine; (j) apartheid ; (k) muu sarnane ebainimlik tegu, millega tahtlikult põhjustatakse suuri kannatusi või tekitatakse raskeid vaimseid või kehalisi tervisekahjustusi.
    II - (a) «rünnak tsiviilelanikkonna vastu» – toimimisviisi, mis hõlmab endas lõikes 1 nimetatud tsiviilelanikkonnavastaseid tegusid, kusjuures riik või korraldav üksus teab rünnaku korraldamisest või toetab seda; (b) «hävitamine» – elukvaliteedi tahtlikku halvendamist, muu hulgas toidule ja arstiabile juurdepääsu takistamist, et hävitada osa elanikkonnast; (c) «orjastamine» – mõne või kõigi omandiõigusega seonduvate õiguste kasutamist isiku suhtes, kaasa arvatud nimetatud õiguste kasutamist naiste ja laste ning teiste isikutega kauplemises; (d) «elanike väljasaatmine või sunniviisiline ümberasustamine» – asjaomaste isikute sunniviisilist ümberpaigutamist väljaajamise teel alalt, kus nad alaliselt asuvad, ilma rahvusvahelisest õigusest tuleneva aluseta ; (e) «piinamine» – tugeva valu või füüsiliste või vaimsete kannatuste põhjustamist isikule, kelle süüdistatav on vahistanud või kes on viimase kontrolli all; piinamiseks ei loeta valu või kannatusi, mis tulenevad õiguspärastest karistustest, on neile omased või põhjustati juhuslikult nende tõttu; (f) «sunnitud rasedus» – vastu tahtmist rasestatud naise ebaseaduslikku kinnipidamist eesmärgiga mõjutada rahvastiku etnilist koosseisu või toime panna muid rahvusvahelise õiguse suuri rikkumisi. Seda definitsiooni ei tõlgendata mingil juhul rasedust reguleerivatesse siseriiklikesse seadustesse sekkumisena; (g) «tagakiusamine» – põhiõiguste tahtlikku ja rasket rikkumist vastuolus rahvusvahelise õigusega, põhjendades seda grupi või ühisuse omadustega; (h) «apartheid» – lõikes 1 nimetatud ebainimlike kuritegudega sarnast kuritegu olukorras, kus üks rassiline grupp tavapäraselt domineerib teise rassilise grupi või gruppide üle ja avaldab neile süstemaatilist survet eesmärgiga sellist olukorda säilitada; (i) «isikute sunnitud kadunuks jäämine» – riigi või poliitilise organisatsiooni toimepandud või nende loal, toetusel või teadmisel toimunud isikute vahistamist, kinnipidamist või vägivaldset äraviimist, millele järgneb keeldumine tunnistada vabaduse võtmist või anda asjaomaste isikute käekäigu kohta infot, et jätta nad pika aja jooksul seaduse kaitseta.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 54 lk · .doc · 574 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Rahvusvaheline õigus #1 Rahvusvaheline õigus #2 Rahvusvaheline õigus #3 Rahvusvaheline õigus #4 Rahvusvaheline õigus #5 Rahvusvaheline õigus #6 Rahvusvaheline õigus #7 Rahvusvaheline õigus #8 Rahvusvaheline õigus #9 Rahvusvaheline õigus #10 Rahvusvaheline õigus #11 Rahvusvaheline õigus #12 Rahvusvaheline õigus #13 Rahvusvaheline õigus #14 Rahvusvaheline õigus #15 Rahvusvaheline õigus #16 Rahvusvaheline õigus #17 Rahvusvaheline õigus #18 Rahvusvaheline õigus #19 Rahvusvaheline õigus #20 Rahvusvaheline õigus #21 Rahvusvaheline õigus #22 Rahvusvaheline õigus #23 Rahvusvaheline õigus #24 Rahvusvaheline õigus #25 Rahvusvaheline õigus #26 Rahvusvaheline õigus #27 Rahvusvaheline õigus #28 Rahvusvaheline õigus #29 Rahvusvaheline õigus #30 Rahvusvaheline õigus #31 Rahvusvaheline õigus #32 Rahvusvaheline õigus #33 Rahvusvaheline õigus #34 Rahvusvaheline õigus #35 Rahvusvaheline õigus #36 Rahvusvaheline õigus #37 Rahvusvaheline õigus #38 Rahvusvaheline õigus #39 Rahvusvaheline õigus #40 Rahvusvaheline õigus #41 Rahvusvaheline õigus #42 Rahvusvaheline õigus #43 Rahvusvaheline õigus #44 Rahvusvaheline õigus #45 Rahvusvaheline õigus #46 Rahvusvaheline õigus #47 Rahvusvaheline õigus #48 Rahvusvaheline õigus #49 Rahvusvaheline õigus #50 Rahvusvaheline õigus #51 Rahvusvaheline õigus #52 Rahvusvaheline õigus #53 Rahvusvaheline õigus #54
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 54 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-03-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 574 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor alpicort Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Rahvusvaheline õigus, rahvusvahelise õiguse allikad, rahvusvahelise õiguse subjektid, rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse vahekord, riigi- ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastutus, rahvusvahelise õiguse muud valdkonnad, rahvusvaheline majandusõigus, diplomaatiline õigus, konsulaarõigus, üksikisik kui rahvusvahelise õiguse subjekt, rahvusvaheline kriminaalõigus, rahvusvaheline avalik õigus ja rahvusvaheline eraõigus
    õigus rahvusvaheline õigus rahvusvahelise õiguse allikad rahvusvahelise õiguse subjektid rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse vahekord riigi- ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastutus rahvusvahelise õiguse muud valdkonnad rahvusvaheline majandusõigus diplomaatiline õigus konsulaarõigus üksikisik kui rahvusvahelise õiguse subjekt rahvusvaheline kriminaalõigus rahvusvaheline avalik õigus ja rahvusvaheline eraõigus

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    RAHVUSVAHELINE ÕIGUS
    60
    doc

    RAHVUSVAHELINE ÕIGUS

    I TEEMA. RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE OLEMUS JA ARENG § 1. Rahvusvahelise õiguse mõiste ja piiritlemine Rahvusvaheline õigus on õigusnormide, üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid. Rahvusvahelist õigust on tähistatud ka terminiga „rahvaste õigus“ (ius gentium). Universaalne rahvusvaheline õigus on üldiselt aktsepteeritud ja kehtib kogu maailmas. Regionaalne rahvusvaheline õigus kehtib teatud riikide poolt aktsepteerituna nende omavahelistes suhetes. Rahvusvaheline õigus on eelkõige mõeldud võrdsete ja suveäärnsete riikide omavaheliste suhete reguleerimiseks. Tegemist on horisontaalvõimuga, puudub keskvõim. Sanktsioonid on vähemefektiivsed kui siseriiklikus õiguses, ent see ei tee rahvusvahelist õigust

    Õigus
    RAHVUSVAHELINE ÕIGUS - PÕHJALIK LOENGUKONSPEKT
    55
    pdf

    RAHVUSVAHELINE ÕIGUS - PÕHJALIK LOENGUKONSPEKT

    1. Olemus Riigisisene õigus​- palju süsteeme, rohkem kui riike. Riigis võib olla mitu riigisisest õigust. Rahvusvaheline õigus - normide ja printsiipide kogum, mis reguleerib riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide käitumist ning teatud määral ka füüsiliste ja juriidiliste isikute käitumist. ❏ Kodakondsus on rahvusvahelises õiguses päris ​tähtis (nt kui Eesti kodanik peaks välismaal sattuma hätta, siis on tema eest õigus välja astuda just Eesti riigil). ❏ Rahvusvaheline õigus ​pole ühesugune kõikjal maailmas ega kehti ühtmoodi kõigi

    Rahvusvaheline õigus
    Rahvusvahelise eraõiguse konspekt õpiku järgi
    20
    doc

    Rahvusvahelise eraõiguse konspekt õpiku järgi

    RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE OLEMUS JA ARENG Rahvusvahelise õiguse mõiste ja piiritlemine Rahvusvaheline õigus on õigusnormide, üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid. Rahvusvahelist õigust on tähistatud ka terminiga ,,rahvaste õigus" (ius gentium). Universaalne rahvusvaheline õigus on üldiselt aktsepteeritud ja kehtib kogu maailmas. Regionaalne rahvusvaheline õigus kehtib teatud riikide poolt aktsepteerituna nende omavahelistes suhetes. Sanktsioonid on vähemefektiivsed kui siseriiklikus õiguses, ent see ei tee rahvusvahelist õigust ebaefektiivseks ­ ta lihtsalt toimib teistmoodi, vastastikuse ja konsensuse põhimõttel. Rahvusvahelisel eraõigusel ei ole rahvusvahelist olemust ­ kuigi erinevate riikide eraõiguse normid võivad olla sarnased, eksisteerib rahvusvahelist õigust nii palju, kui on riike. Samas on riigid sõlminud

    Rahvusvaheline õigus
    Rahvusvahelise õiguse eksami konspekt
    84
    pdf

    Rahvusvahelise õiguse eksami konspekt

    Rahvusvaheline  õigus  2015  1.semester   Loengukonspekt     Rahvusvaheline  õigus  =  RÕ   RÕ  on  kokkuleppel  põhinev  õigus.   28.september  loengut  ei  ole!   Mõlemas  seminaris  on  osalemine  kohustuslik!  1  seminari  võimalik  asendada   lühiesseega.     Eksam-­‐  1)  definitsiooni  küsimus,  kus  palutakse  mingi  keskne  asi  rahvusvahelises   õiguses  lahti  mõtestada  nt  mis  on  reservatsioon  2)kaalukam  osa-­‐  teoreetilise   kontseptsiooni  lahti  mõtestamine  rahvusvahelises  õigus  3)  analüütiline   ülesanne-­‐  kaasus,  mis  on  lahendatav  rahvusvahelise  õiguse  elementaarsete   põhimõtete  alusel,  võib  olla  ka  arutlus     31.08.15     Teema  I  –  olemus     Kogu  õigussüsteemi ?

    Õigus
    Sissejuhatus - rahvusvaheline õigus
    14
    docx

    Sissejuhatus - rahvusvaheline õigus

    Rahvusvahelise õiguse mõiste Korreksem oleks rääkida rahvusvahelisest avalikust õiguses (international public law) Rahvusvaheline õigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib nii riikide ja teiste rahvusvaheliste subjektide omavahelisi kui ka teatud määral nende suheid füüsiliste ja juriidiliste isikutega Rahvusvaheline õigus puudutab peamiselt riike ning selle loojateks ja rakendajateks on ennekõige riigid Rahvusvaheline õigus käsitleb järgmiseid valdkondi: o Diplomaatilist õigust o Sõjaõigust o Tunnustamine o Vastutus o Lepingute õigus o Mere- ja õhuruumiõigus o Rahvusvahelised organisatsioonid o Keskkonnaõigus o Inimõigused o Õigusjärglus o Rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamine Rahvusvahelise õiguse erinevad tasandid

    Õigus
    Rahvusvahelise õiguse konspekt
    69
    docx

    Rahvusvahelise õiguse konspekt

    1. RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE OLEMUS JA ALUSPÕHIMÕTTED 1.1 Rahvusvahelise õiguse definitsioon ❑ Rahvusvaheline õigus on õigusharu, mis reguleerib suhteid riikide jt rahvusvahelise õiguse subjektide vahel ❑ Millised need ’teised’ subjektid on, selle üle on erinevaid arvamusi ja see on ka ajaloos muutunud – nii nagu on ka riiklus võtnud ajaloos erinevaid vorme. Kindlasti kuuluvad siia tänapäeval riikide poolt moodustatud rahvusvahelised organisatsioonid oma pädevuse ulatuses. ❑ Teisi lähenemisi: rahvusvahelisest õigusest kui pelgalt ‘normide kogumist’ rääkimine

    Rahvusvaheline õigus
    Rahvusvahelise õiguse põhikursus
    25
    doc

    Rahvusvahelise õiguse põhikursus

    LOENGUKONSPEKT Rahvusvaheline õigus Kirjandus: Malkolm Shaw "International law" Ian Brownlie "Principles of public internationl law" I Loeng Sissejuhatus Rahvusvahelne õigus on õigusharu, mis reguleerib suhteid riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide vahel. Rahvusvaheline õigus on kui ,,keel" ­ jõu keel, diplomaatia keel jne ­ samas on seal oluline ka grammatika ­ mängureeglid. Rahvusvaheline õigus on eelkõige riikidevaheline õigus. Rahvusvaheline õigus on formeeritud riikide poolt ja eelkõige riikide jaoks. Rahvusvaheline õigus on ka õigus. Mõlemad osad sellest definitsioonist on olnud vaidlusküsimusteks pikal ajal. Postontoloogilise seletuse järgi on rahvusvaheline õigus kindlalt olemas, selle üle ei pea enam vaidlema. Õigus ja poliitika on

    Õigus
    Rahvusvaheline avalik õigus
    40
    docx

    Rahvusvaheline avalik õigus

    õiguse subjektideks ka rahvusvahelisi organisatsioone ning piiratud määral füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Riigid suveräänsed ­ teoreetiliselt võrdsed; riike ei saa käskida ega keelata. Rahvusvaheline õigus- riikidevaheline õigus; teiste rahvusvahelise õiguse subjektide käitumise reguleerimine. Kõik rahvusvahelise õiguse normid ja reeglid kuuluvad täitmisele riikidele. On teatud reeglid, normid, millest kõik on teadlikud ja käituvad nende järgi ­ rahvusvaheline õigus. RÕ ei ole seadus; ei ole moraalsed reeglid. Kui on ebamoraalne, on karistatavad karistuseaduse alusel (kriminaalõigus) Ebamoraalne: röövimine, vägistamine, riigireetmine ­ reguleerime kriminaalseadustikuga. Mis juhtub kui rahvusvahelise sõiguses rikutakse normi? Rahvusvahelises õiguses ei ole kindlaid/efektiivseid karistusmeetmeid. (Venemaa mitte karistamine leppe rikkumisel) Riigis 3 võimu: 1. seadusandlik 2. täidesaatev 3. kohtuvõim

    Võlaõiguse üldosa


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    west19 profiilipilt
    west19: suurepärane materjal, väga tänan
    00:44 17-12-2012



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun