RAHVUSVAHELINE ÕIGUS (0)

I TEEMA.
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE OLEMUS JA ARENG
§ 1. Rahvusvahelise õiguse mõiste ja piiritlemine
Rahvusvaheline õigus on õigusnormide, üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid. Rahvusvahelist õigust on tähistatud ka terminiga „rahvaste õigus“ (ius gentium ).
Universaalne rahvusvaheline õigus on üldiselt aktsepteeritud ja kehtib kogu maailmas. Regionaalne rahvusvaheline õigus kehtib teatud riikide poolt aktsepteerituna nende omavahelistes suhetes.
Rahvusvaheline õigus on eelkõige mõeldud võrdsete ja suveäärnsete riikide omavaheliste suhete reguleerimiseks. Tegemist on horisontaalvõimuga, puudub keskvõim.
Sanktsioonid on vähemefektiivsed kui siseriiklikus õiguses, ent see ei tee rahvusvahelist õigust ebaefektiivseks – ta lihtsalt toimib teistmoodi, vastastikuse ja konsensuse põhimõttel.
Rahvusvaheline eraõigus kehtestab reeglid, millise riigi õigust kohaldatakse riigisiseses kohtus, kui õigussuhtes esineb nn välimaine element. Rahvusvaheline avalik õigus moodustab iseseisva õigussüsteemi (rahvusvaheline õigus)
Rahvusvahelisel eraõigusel ei ole rahvusvahelist olemust – kuigi erinevate riikide eraõiguse normid võivad olla sarnased, eksisteerib rahvusvahelist õigust nii palju, kui on riike. Samas on riigid sõlminud lepinguid rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamiseks (1893 Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverents ).
§ 2. Rahvusvahelise õiguse ajalooline areng
Rahvusvahelise ühiskonna tekkimine (kuni 1648, Vestfaali rahuni)
Sel perioodil saab rääkida rahvusvahelise õiguse elementide ( diplomaatia ja konsulaarsuhted, liidu- ja rahulepingud jms) esinemisest, mitte rahv.-vah. õigusest tänapäevases mõttes – selleks olid vajalikud ilmalike riikide teke, reformatsioon ja Euroopa ususõjad, rahvusriikide tugevnemine, kaubandussidemed.
Nimekaid autoreid : Vitoria (1483-1546), Suarez (1548-1617), Gentili (1552-1608), Grotius (1583-1645)
1648-1918 (Vestfaali rahust Esimese maailmasõja lõpuni)
Esmakordne termini „rahvusvaheline õigus“ kasutamine: 1789. aastal J. Benthami poolt.
Seda perioodi iseloomustab:

• rahv.-vah. õiguse normid ja printsiibid olid Lääne tsivilisatsiooni produkt ,
  
• normid olid loodud Euroopa suurte või keskmiste riikide poolt peamiselt nende endi huvides
  

Arenes diplomaatilise konverentsi institutsioon , korduvalt üritati luua kollektiivse julgeoleku süsteemi. Perioodi lõpul hoogustus rahvusvaheliste konverentside korraldamine, 1899. ja 1907. aastate Haagi rahukonverentsidel võeti vastu mitmeid sõjaõiguse konventsioone. Lõppes koloniaalekspansioon.
Nimekaid autoreid: Wolf , Vattel, Martens , Pufendorf, Austin.
1919-1945 (Rahvaste Liidu loomine kuni Teise maailmasõja lõpp)
II Maailmaõja võitjad lõid 1919.a Rahvasteliidu, et vältida relvakonflikte, ent samas ei sätestanud Rahvasteliidu põhikiri üldist jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeldu. 1928. aastal lisandus sellele sõjast loobumise leping, Briand -Kellogg’i pakt.
Hakati pöörama tähelepanu üksiku kaitsele (orjuse, orjakaubanduse keelustamine, vähemuste kaitse). Rahvusvaheline Alaline Kohus täpsustas rahv.-vah. õiguse printsiipe ja norme.
1945-1989 ( ÜRO põhikirjast külma sõja lõpuni)
ÜRO
1945.a loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon . Selleks, et mõista ÜRO-d peame mõistma rahvaste liitu. Need probleemid olid poliitilist laadi . Poliitiliseks probleemiks oli, et ei suudetud saavutada RL universaalsust. Ei õnnestunud saada USA senati nõusolekut statuudi realiseerimiseks. Teiseks poliitiliseks probleemiks oli totalitaristlike ideede levik. Probleem ei olnud üksnes natsi saksamaal vaid Weimari vabariigis üldse. Rahvaste liitu tajuti kui organisatsiooni, mis püüab natsi saksamaad ohjes hoida. Kui vaadata NSVL teooriat, kuidas sotsialism peab laienema, siis see ei sobinud RL-iga. Probleeme oli strukturaalsete küsimustega. Et kui agressioon toimub, siis mis edasi saab. RL pani rõhku lepitusmenetlusele – et kui oldi sõja lävel, siis mõlemal osapoolel oli kohustus pöörduda RL poole, kes oli siis nagu vahemees. Riigid võtsid kohustuse mitte sõtta minna. Teiseks olid majandussanktsioonid. Kuna rahvusvahelist relvajõudu ei olnud, siis leiti, et kui agressioon on toime pandud, siis selle vastu võitlemiseks teised riigid takistavad kurja pannud riigi kulgemise sellega, et katkestavad majandussuhted (toorained, relvad jne tarned). Toimuvad ikka Itaalia agressioon Abessiinia vastu 1936. a – otsustatakse majandussanktsioonide kasuks, kuid RL juhtivate riikide heakskiidul ja nõudmisel loobutakse. Üks põhjus oli selles, et leidsid , et on juba toime pandud sanktsioon ja mis seal siis enam. Väljaspool Euroopat kehtivad teistsugused normid. Kui RL otsustab et enam ei ole sanktsioone, siis seda on nimetatud ka RL lõpuks. Ametlikult lõpetatakse RL siis kui 1945. tuleb ÜRO.
Jõuti järeldusele, et peab püüdlema suurema universaalsuse juurde. USA oli üks kahest juhtivast riigist. Otsuse tegemise raskuspunkt läks üle New Yorki , RL oli see Genfis . Nende riikide vahel, kes ÜRO moodustavad, nende punti võetakse ka Hiina (20 aastat tagasi oleks see mõeldamatu). Ei ole enam Euroopa organisatsioon vaid maailma organisatsioon. Kui see ÜRO tekib, siis on selline tunne nagu oleks II MS võitjate riikide liiduga. ÜRO hartas on siiamaani vaenlasriikide klauslid . Mil määral ta peegeldab seda maailmakorda, mis oli 1945. aastal ja mil määral tuleks seda täna revideerida. Esimene aspekt, kus RL kogemusest õpiti oli universaalsuse aspekt. ÜRO oldi valmis nii tegema, et oldi valmis aktsepteerima erineva traditsiooni ja kultuuriga maid. Kuidas riigid saaksid reageerida, et mida on veel võimalik teha. Selline nõukogu oli ka RL-is, ÜRO-s otsustati seda pädevustega edasi rakendada. Julgeolekunõukogu kui tuvastab rahvusvahelisi rikkumisi, siis võib rakendada sõjalisi meetmeid. Julgeolekunõukogu peaks olema justkui vastutav . Selleks algselt kujutati ette seda, et riigid annaksid ÜRO käsutusse teatud relvajõud, mida saab kriisisituatsioonis kasutada – tegelikkuses seda ei juhtunud. Riikidel on teatud ühisosa, kuid neid asju on palju, mis neid lahutab.
Kui palju kultuurilist solidaarsust saab riikidelt eeldada. RL ajal leiab aset juba arusaam, et rahvusvahelist elu on väga palju ja üks organisatsioon ei jõua kõige sellega tegeleda ja selleks on vaja haruorganisatsioone, kes kuuluksid kõik ühte organisatsiooni, aga ajaksid oma asja. Üheks selliseks on Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (loodi samal ajal RL-ga). See oli suhteliselt terav probleem. See teema, et kas maailmakord on õiglane, et kas kapital võib tööd ekspluateerida. Väga paljud lääne maailma intellektuaalid on pigem vasakpoolsed , kui konservatiivid . Me ei taha saada sotsialistideks, kuid selleks tuleb midagi teha. Sellepärast on Tööorganisatsiooni igasuguste standardite kirjapanemisega väga aktiivne.
On ka see, et kes kui palju kontrolli saab. Majandus muutub oluliseks rahvusvahelise elu teemaks, kuidas riikidevaheline majandussuhtlemine välja näeb. ÜROl on julgeolekuasjad ja majandusküsimustega hakkavad tegelema Bretton Woods’i organisatsioonid . Seal lepiti kokku selliste organisatsioonide asutamine maailmapank ja valuutafond ja lepiti kokku organisatsioonis, kes tegeleb tollimaksude alandamisega (1940 GATT->1945 WTO). Kui ÜRO puhul on mängitud demokraatiat , siis brettonite puhul on selline poliitika, et kes maksab, see tellib muusika . Ühelt poolt on ÜRO rahu ja julgeolekuga, aga teatud määral, kuid see kuidas majandusplaan välja näeb on sama oluline. Mis puudutab WTO-d, siis vabakaubandust just propageeritakse nendes valdkondades, kus läänel on eelis. St kellelgi ei lubata mingisuguseid kaupu kopeerida, samas kolmanda maailma probleem on selles et põllutooteid saaks sama vabalt eksportida, aga seda vabadust ei ole.
1945. aasta alguses Jaltas lepitakse kokku, kust läheb sotsialistlik maailm ja kus jääb kehtima kapitalistlik kord. Jagatakse Euroopa sisuliselt kaheks. Tekib topelt kord ja otsustatakse suveräänsuse piirangud. Balti riikidelt võetakse staatus ära ja liidetakse NSVL -iga. ÜRO põhiliseks põhiallikaks on 1945. aasta juunis San Fransiscos vastu võetud ÜRO Harta – see on tänapäevani rahvusvahelises õiguses kõige tähtsam leping. Mil määral peaks kohtlema seda hartat kui lepingut ja mil määral on ta kui konstitutsiooniline element. ÜRO hartat on võimalik muuta, kui kõik riigid on nõus ( 2/3 häälteenamus, tingimusega et Julgeolekunõukogu liikmed kõik nõustuvad). Kui mitte olla ÜRO liige, siis nad kehtivad ka kolmandate isikute suhtes. See käib rahvusvaheliste lepingute põhimõtete vastu, et lepingud ei saa luua kolmandatele osapooltele kohustusi ( pacta tertiis nec nocent nec prosunt). Hartat on peetud selliseks lepinguks, millega saab luua kohustusi.
6 organit: julgeolekunõukogu, Peaassamblee, majandus ja sotsiaalnõukogu, hooldusnõukogu , rahvusvaheline kohus ja ÜRO sekretariaat .
Majandus ja sotsiaalnõukogu on veel elus, kuid reaalselt ei mängi rolli. Käivad koos, kuid seal ei otsustata olulisi asju.
Sekretariaat asub New Yorgis ja kõige tähtsamaks figuuriks on peasekretär . Kas peasekretär peaks olema nagu sekretär või nagu peasekretär. Et kas vahendab lihtsalt riikide huve või on tal ka mingi muu roll. 1970. a oli sekretär, kelle kohta tuli välja, et oli II MS ajal esselonis olnud. Kofi Annan’i peetakse edukamaks sekretäriks. Kõige edukamaks sekretäriks oli Dag Hammarskjöld, kes oli algusaastatel.
Rahvusvaheline kohus – see on üks organitest, mis kõige otsesemalt ilma muudatusteta kandus üle RL päevilt. ICJ – international court of justice. Kohtu ülesandeks on: otsustada õigusprobleeme ja vaidlusi riikide vahel ja teiseks on nõuandev funktsioon. See kas kohtusse minna on iga riigi oma otsus. Kui rahvusvahelise kohtu otsus on langetatud, siis võtavad riigid seda pädevust otsust langetada kohustuslikuna. Rahvusvahelise kohtu pädevuse alla sattumine ei toimu automaatselt, vaid peavad selleks oma soovi avaldama On ka multi -distriktsionaalsed lepingud, mis on kohustuslikud kõigile.
Peaassamblee – demokraatlik legitimatsioon. Kõik riigid on seal esindatud ja igal riigil on üks hääl. Peaassamblee võib arutada mida tahes, aga mis sunnijõud sellisel otsusel taga on? Kui ÜRO Peaassamblee võtab vastu resolutsioone, siis nad ei ole riikide jaoks kohustuslikud. Jutt võib formeeruda resolutsiooniks, kuid see ei ole riikidele kohustuslik. Tänane Peaassamblee on teistsugune, kui see oli algusaastatel. Juhtivaks on kolmandad riigid. See on tugevdanud autoriteeti.
ÜRO Julgeoleku Nõukogu. 15 liikmest 5 on alalised liikmed. Pädevus on iseenesest võimas. Reaalsuses on aga olnud väga raske kokkuleppele jõuda. Aga suur vahe Peaassamblee resolutsioonide ja Julgeoleku nõukogu resolutsioonide vahe on selles, et Julgeoleku omad on riikidele kohustuslikud. Pärast külma sõja lõppu hakkas tunduma, et vastuolud on ületatud riikide vahel. Kuid see oli illusoorne , sest hiljem kasutati ikkagi veto õigust (veto on ametiisiku, näiteks riigipea õigus vastu võetud seadus või otsus kas üldse välja kuulutamata jätta või selle jõustumine edasi lükata) ja muud probleemid tekkisid tagasi. Riigid, kes 45. aastal veto õiguse said, ei ole enam sellest nõus loobuma. Kas veto õigus on hea või halb? Maailm on selline koht, mida ei saa täiesti demokraatlikult juhtida ja peab olema riikide tuumik , kes otsustab ja selleks ongi neil veto.
ÜRO põhikirja artikkel 2(4) keelustas jõu kasutamise ja jõuga ähvardamise; julgeolekunõukogul oli õigus kasutusele võtta meetmeid, kui mõni riik keeldu rikub. See aitas kaasa koloniaalmaade iseseisvumisele või omavalitsusele üleminemisele.
Kolmanda maailma esilekerkimisega moodustasid nad koos sotsialistliku blokiga enamuse ÜRO Peaassambleest. Siiski säilis lääneriikidel majanduslik, sõjaline ja poliitiline võim. Külm sõda jagas maailma kaheks: Idaks ja Lääneks.
Enesemääramine ja rassiline võrdsus kujunesid õiguse printsiipideks. Toimus rahv.-vah. õiguse aktiivne kodifitseerimine .
Alates 1960-ndatest hakati rahv.-vah. organisatsioonides kasutama konsensuse põhimõtet, mis tähendas, et hääletamist ei toimunud, väljatöötatavad tekstid pidid olema põhimõtteliselt vastuvõetavad kõigile osapooltele.
1989-... (külma sõja lõpust tänapäevani)
Nõukogude Liidu lagunemisega kadus vastasseis läänemaailma ja sotsialistliku bloki vahel. USA on võtnud endale „maailmapolitseiniku“ rolli olles tülide lahendamise protsessides lääneriikide eesotsas.
Peamised rahv.-vah. probleemid on vabakaubandus, tuumadesarmeerimine, terrorismivastane võitlus, keskkonnakaitse , etniliste , rassiliste ja religioossete konfliktide vältimine , arengumaade vaesus ja mahajäämus.
Varasemalt eraldi arenenud rahv.-vah. õiguse harud ( humanitaar -, keskkonna-, kaubandusõigus jm) on üksteisele lähenenud, neid käsitletakse kui terviku osasid.
§ 3. Rahvusvahelise õiguse põhiprintsiibid
Need printsiibid on kirja pandud 1945.a loodud ÜRO põhikirjas 1970.a rahvusvahelise õiguse printsiipide deklaratsioonis (mis on juriidiliselt mittesiduv dokument).
Riikide suveräänsus

• võim kõigi territooriumil elavate isikute üle,
  
• võim vabalt kasutada ja käsutada territooriumi ja teha tegusid , mis on vajalikud ja kasulikud seal elavale rahvale,
  
• õigus territooriumi puutumatusele teiste riikide poolt,
  
• õigus riigi esindajate puutumatusele (ei laiene rahvusvahelistele kurjatgijatele),
  
• õigus puutumatusele välisriigi kohtute jurisdiktsioonist,
  
• õigus riigi kodanike ja esindajate elu ja vara asutamisele välisriigis
  

Riikide võrdsus
Formaalselt on kõik riigid võrdsed, kuigi muud asjaolud (juurdepääsu puudumine merele , maavarad jms) võivad riigi seada sõltuvusse teistest riikidest ja mõjutada tema õiguslikku seisundit . Õiguslikud piirangud peavad olema riigi poolt vabatahtlikult heaks kiidetud (nt neutraliteet).
Immuniteedid ja teised suveräänsuse piirangud

• riikide õigused ja immuniteedid,
  
• diplomaatilise esinduse ja konsulaarasutuste ning nende töötajate privileegid ja immuniteedid,
  
• riigipeade ja valitsusliikmete immuniteedid,
  
• piirangud välismaalaste kohtlemisel (nõue kaitsta välismaalaste põhiõigusi ja –vabadusi)
  

Mittesekkumise põhimõte teiste riikide sise- ja välisasjadesse

• jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeld (varem võis mittesekkumise nõuet jõu kasutamisega lihtsalt eirata),
  
• rahvusvaheline koostöö (rahv.-vah. organisatsioonide mõju kasv, riikide võimalused läbi rahv.-vah. organisatsioonide teiste riikide asjadesse sekkuda),
  
• inimõiguste rahvusvahelise kaitse areng
  

Põhimõte hõlmab relvajõu kasutamist, ent ei keela muid sekkumise vorme, nt majanduslik sund, boikott , poliitiline destabiliseerimine, propaganda , kihutustöö jm. Samas ei tohi need meetodid olla suunatud suveräänsuse õiguste kahjustamisele.
Jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeld
ÜRO põhikirjas artiklis 2(4) tavaõiguse staatusega keeld on siduv ka neile riikidele, kes pole ÜRO liikmed.
Vaidluste rahumeelne lahendamine
ÜRO põhikirja artiklis 2(3) kohustab liikmesriigid lahendama rahvusvahelisi tülisid rahumeelselt. Nimetatud keeld on ajapikku laienenud kõigile riikidele.
Inimõiguste austamine
Rahv.-vah. õiguse üldprintsiibiks kujunes peale II Maailmasõda . Võistleb traditsiooniliste printsiipidega nagu nt riikide suveräänsus ning siseasjadesse mittesekkumise nõue.
Rahvaste võrdsus ja enesemääramisõigus
Printsiibist on võimalik rääkida alles peale II Maailmasõda, printsiibiks kujunes ÜRO ajal.

• väline enesemääramisõigus seondub eelkõige koloniaalmaade või teiste võõra valitsuse all olevate maade õigusega enesemääramisele,
  
• Sisemine enesemääramisõigus tähendab suverääne riigi rahva õigust valida oma valitsejad demokraatlikus ja pluralistlikus protsessis, eelkõige vabade ja tõeliste valimiste kaudu.
  

Vastastikkus
Vastastikkus tähendab riikidevahelises suhtlemises teatud õiguste, privileegide või rahv.-vah. kohustuste vastastikkust austamist ja täitmist ning rahv.-vah. õiguse rikkumise puhul vastavate vastumeetmete tarvitusele võtmist.
Printsiibid lühidalt:

• Riikide suveräänsus
  
• Riikide võrdsus
  
• Immuniteedid ja teised suveräänsuse piirangud
  
• Mittesekkumise põhimõte teiste riikide sise- ja välisasjadesse
  
• Jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeld
  
• Tülide rahumeelne lahendamine
  
• Inimõiguste austamine
  
• Rahvaste võrdsus ja enesemääramisõigus
  
• Vastastikkus
  

§ 4. Rahvusvahelise õiguse teoreetilised alused
Rahvusvahelise õiguse mõtestamist on kirjeldanud paljud erinevad teooriad:
Käsuteooria
J. Austini definitsioon: õigus on suverääni poolt antud käsk , mis on tagatud sanktsiooni või karistusega.
Kriitika: see teooria on suuresti kõrvale lükatud küündimatuse tõttu adekvaatselt kirjeldada õiguse olemust. Rahv.-vah. õiguse peamine eesmärk pole sundida ja käskida riike, vaid võimaldada rahv.-vahelist suhtlemist.
Voluntarism ehk konsensualism
Rahvusvahelise õiguse siduvus tuleneb riikide nõusolekust; riigid on seotud vaid nende kohustustega, millega nad on eelnevalt nõustunud.
Kriitika: see teooria ei seleta, miks rahv.-vah. õigust järgitakse. Samuti ei võta ta arvesse rahv.-vah. institutsioonide tohutut kasvu ning nende poolt toodetud normide süsteemi. Teooria on vastuolus ius cogens ’i põhimõtetega.
Loomuõigus
Õiguse allikas on inimmõistus või jumalik tahe . Loomuõigus on kõrgem positiivsest õigusest ning on kriteeriumiks hindamisel, kas nt seadus on inimesele moraalselt siduv. On oluliselt mõjutanud inimõiguste, sõjakuritegude ja ius cogens valdkonna arengut.
Kriitika: loomuõigus ei põhjenda, miks rahv.-vah. õigus on siduv, samuti on rahvusvaheline ühiskond liiga mitmekesine , et leida ühendavat universaalselt moraali ja ideoloogiat.
Ubi societas, ubi ius
Rahv.-vah. õiguse õiguslikuks aluseks on pakiline vajadus. Õigus on vajalik ühiskonna funktsioneerimiseks ja seetõttu ka siduv. Rahvusvaheliste suhete säilitamiseks on vajalik ette näha selle subjektide käitumist – et see aga on võimalik vaid stabiilses olukorras, peavadki õiguse subjektid õigust järgima.
Kriitika: riigid ei pruugi moodustada rahvusvahelist ühiskonda, igaüks seisab pigem oma vajaduste ja kodanike huvide eest.
Teisi lähenemisviise

Dekonstruktivistide arvates ei olegi rahvusvahelisel õigusel objektiivsust. Õiguslikud põhjendused ning näiline allumine rahvusvahelisele õigusele on vaid suitsukatteks käitumisele, mis on aset leidnud olenemata reegli olemasolust.

Väärtustele orienteeritud teooriate kohaselt on rahv.-vah. õiguse roll järgida ühiskonnas eksisteerivaid väärtusi.
Kriitika: puudub kokkulepe, mis need väärtused on.

Õigusrealism: rahv.-vah. õiguse tähtsus ei seisne tema kehtivuses või õiguslikus olemuses, vaid selles, kuidas ta mõjutab rahv.-vah. suhteid.

Mitte-riigikesksed teooriad heidavad kõrvale fundamentaalse idee rahv.-vah. õigussüsteemist, mis on loodud riikide poolt ja riikide jaoks (sest see on liiga kitsas määratlus ) ning rõhutavad õiguse tähtsust üksikisikule ja kui vahendit õigluse saavutamiseks.
Kriitika: kas selline käsitlemine oleks võimalik ilma riikide poolt loodud rahv.-vah. õiguse normideta?
§ 5. Rahvusvahelise õiguse süsteem
Rahv.-vah. õiguse vanemad reguleerimisvaldkonnad on nt riikide staatus rahv.-vah. õiguses, õigusjärglus , vastutus, rahu ja julgeolek, sõjaõigus, lepinguõigus , mereõigus , diplomaatilised suhted. Uuematest reguleerimisvaldkondadest võib nimetada nt inimõigusi , rahvusvahelisi organisatsoone, majandust ja arengut, tuumaenergiat, õhu- ja kosmoseõigust, keskkonda, kommunikatsioone jms.
II TEEMA
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE ALLIKAD
§ 1. Rahvusvahelise õiguse allikate liigitus ja hierarhia
Selleks, et mingi asi saaks olla õigus, peab seal olema käsk ja sund. Kas sellele käsule ja sunnile peaks olema midagi lisaks, et ta võtaks õiguse kuju. Riigil on legitiimsus. Mis rahvusvahelise õiguse teeb legitiimseks. Rahvusvahelises õiguses on demokraatia küsimus. Kas demokraatiaks on vaja legitiimsust? Rahvusvahelises õiguses on tekkinud õigusdemokraatia. Kas suhtuda nendesse, kes seda ei viljele siis kuidagi teistmoodi või mitte. USA intellektuaalsest laagrist on tulnud argument, et rahvusvahelisel õigusel puudub legitiimsus, sest ei ole tegu otsese inimeste tahtega. Rahvusvahelise õiguse tähtsamaks on ÜRO Harta ja selle juurde kuuluv statuut. Allikateks on Rahvusvahelised konventsioonid , tavaõigus , üldised õiguspõhimõtted , mis on tunnustatud tsiviliseeritud rahvaste poolt, kohtuotsused . Rahvusvaheline õigus on üritanud demokraatiat tekitada. Demokraatia seisneb selles, et riigile ei saa olla kohustuslik norm, millele riik ei ole nõusolekut andnud. Kas on olemas sellised normid, mis on kohustuslikud ka siis, kui riik ei ole nõustunud? Rahvusvahelises õiguses tihtipeale jõud määrab. Rahvusvahelised lepingud on suhteliselt vanad nähtused. Selline massiivsem lepingute sõlmimise kultuur hakkab Euroopa keskaja lõpul. Lepingus kokkulepitav ei tohi minna vastuollu ius gogens normidega. Ius gogensi all nimetatakse asju, mis puudutavad kõige fundamentaalseid õigusi. Nt genotsiidikeeld oleks kõige tugevam gogents norme. Nt piinamise keeld on ius gogens norm. Mis on need motiivid või põhjused, mis panevad riigimehi neid muudatusi tegema?
1960.a avaldas Truman proklamatsiooni tegi mingi asja ja siis teised riigi tegid kohe järgi. Rahvusvahelise õiguse idee on selles, et ka selline suur riik nagu USA võib seadust rikkuda ja siis teised peavad seda ütlema.
Üldtunnustatud õiguspõhimõtted, mis on tunnustatud tsiviliseeritud rahvaste poolt. Kui vaadata USA või Inglismaa õpikutes armastatakse tsiteerida kohtuotsuseid, neil on kohtupraktikal suurem väärtus, kui materiaalõigusel.
Õiguse üldpõhimõtted
Näiteks siseriiklikud põhimõtted, mida kasutatakse rahvusvahelises õiguses:

• õiguserikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue,
  
• estoppel ehk keeld loobuda kohustusest, mida isik on tunnustanud,
  
• keeld realiseerida oma õigust, kui see on saadud ebaseadusliku tegevuse tulemusena,
  
• eesmärgi ja vahendi ebaproportsionaalsus,
  
• kohustuste täitmine ja õiguse realiseerimine heas usus,
  
• keeld osaleda iseenda üle kohtumõistmisel,
  
• res iudicata ,
  
• keeld teha toiminguid , millega menetlusosaline mõjutab otsuse täidetavust jne
  

Lisaks eelnimetatud rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted:

• vastastikkus,
  
• riikide võrdsus,
  
• tüliküsimustes tehtud lahendite lõplikkus,
  
• lepingute õiguslik kehtivus,
  
• heausksus,
  
• merede vabadus jms
  

Õiguse allikad jagunevad formaalseteks ja materiaalseteks. Formaalne on norm, mis on läbinud õigusloomemehhanismi. Materiaalne on allikas, milles õigusnorm tegelikult väljendub. Rahvusvahelises õiguses ei saa rääkida formaalsetest õiguse allikatest, kuna puudub ühtne õigusloomemehhanism, mille läbinud normid saavad automaatselt õigusjõu.
Rahv.-vah. Kohus kohaldab:

• rahvusvahelisi üld- ja erikonventsioone, mis sisaldavad vaidlevate riikide poolt sõnaselgelt tunnustatud sätteid,
  
• rahvusvahelist tava kui õigusnormina tunnustatud üldist praktikat,
  
• õiguse üldpõhimõtteid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad ,
  
• kohtuotsuseid ja erinevate rahvaste kõrge kvalifiktaisooniga õigusteadlaste õpetusi kui abistavaid õigusnormide määratlemisel
  

Loetelust pole ammendav , puuduvad nt riikide ühepoolsed aktid ja rahv.-vah. organisatsioonide nii siduvad kui ka mittesiduvad otsused jms.
Kehtivusulatuse alusel jagatakse rahv.-vah. õiguse allikad:

• üldised allikad – tavad ja õiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat enamust rahvusvahelise õiguse subjektidest; universaalsed allikad seovad kõiki subjekte,
  
• partikulaarsed allikad – rahv.-vah. lepingud ja rahv.-vah. organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase nõusoleku; alaliigiks on regionaalsed allikad.
  

Tähtuse alusel jagunevad need:

• põhiallikad – tavad ja lepingud,
  
• lisaallikad – õiguse üldpõhimõtted (vahel peetakse ka põhiallikaks), rahv.-vah. organisatsioonide otsused, kohtuotsused, õigusteadlaste arvamus.
  

§ 2. Rahvusvahelised tavad
Rahvusvaheline tava koosneb kahest elemendist:

• objektiivne element (usus) – riikide kestev, ühetaoline ja järjepidev ning üldine käitumine
  
• subjektiivne ehk psüholoogiline element – riikide veene, et nende poolt valitud käitmisviis on juriidiliselt kohustuslik või õigustatud (opinio iuris sive necessitatis)
  

Praktika kestus ei oma tähtsust, kui see on järjepidev ja üldine. Praktika ühetaolisus ja järjepidevus ei pea olema sajaprotsendiline, kuid nõutav on riikide ühetaoline olulistes küsimustes. Üldisus ei eelda kõigi rahv.-vah. õiguse subjektide vastavat käitumist – see, kui palju riike ja millised riigid peavad tava väljendaval viisil käituma, sõltub konkreetsetest asjaoludest.
Lisaks üldistele tavadele eksisteerivad ka regionaalsed ehk partikulaarsed rahvusvahelised tavad, mis on piiratud teatud geograafilise ala või konkreetsete riikidega.
Üldised tavanormid seovad ka neid riike, kes ei ole väljendanud õigusveenet ega käitunud tavanormi kohaselt (sh riike, mis on tekkinud peale tavanormi teket). Siiski võib normi tekkimise käigus riik end selle siduvusest vabastada (sellist riiki nimetatakse persistent objector), kuna nõustumist normiga eeldatakse, peab keeldumine olema selgelt väljendatud ja järjekindel.
Tava väljendusvormide erinevaid väärtusi:

• diplomaatiline kirjavahetus,
  
• poliitilised avaldused,
  
• pressiteated,
  
• ametlike õigusnõunike arvamused,
  
• täitevvõimu korraldused ja toimingud ,
  
• riikide esindajate kommentaarid ja märkused rahv.-vah. instrumentide eelnõuetele,
  
• siseriiklik õigus,
  
• rahv.-vah. ja siseriiklike kohtute otsused,
  
• rahv.-vah. lepingute ja muude instrumentide preambulad,
  
• samasisuliste rahv.-vah. lepingute kogum,
  
• rahv-vah. organite praktika,
  
• ÜRO peaassamblee õigusalased resolutsioonid
  

Rahv.-vah. kohtuvaidluses tavanormile tuginemiseks peab protsessiosaline tõendama tavanormi eksisteerimist; kohaliku tava korral peab tavale osutaja tõendama selle siduvust vastaspoolele.
§ 3. Rahvusvahelised lepingud
Rahv.-vah. lepinguõigus kujunes tavaõigusena, tänaseks kodifitseeritud VLÕK (Viini lepinguõiguse konventsioon ) jt Viini konventsioonidesse. Need sisaldavad ka progressiivset rahv.-vah. õigust.
Rahvusvaheline leping on riikide vahel kirjalikus vormis sõlmitud, ühes või mitmes omavahel seotud dokumendis sisalduv rahv.-vah. kokkulepe, mida reguleerib rahv.-vah. õigus, olenemata konkreetsest nimetusest.
Välisleping on rahvusvaheline leping, mida vaadeldakse mingi riigi seisukohast (nt Eestit siduv leping).
Osapoolte arvu järgi liigitatakse rahv.-vah. lepingud:

• kahepoolsed ehk bilateraalsed lepingud
  
• mõnepoolsed lepingud – suletud lepingud, millel on üle kahe osapoole
  
• mitmepoolsed lepingud – avatud mitmepoolsed lepingud ehk kollektiivlepingud
  

Uute osapoolte liitumise järgi liigituvad need:

• suletud lepingud – uusi osapooli võetakse juurde ja osapooled võivad lahkuda ainult kõigi teiste nõusolekul
  
• avatud lepingud – leping on liitumiseks või sellest lahkumiseks kõigile avatud
  

Osapoolte geograafilise paiknemise järgi liigituvad lepingud:

• universaalsed lepingud – seovad valdavat enamust maailma riikidest
  
• partikulaarsed ehk regionaalsed lepingud
  

Sisu järgi liigituvad lepigud:

• õigustloovad – sisaldavad üldisi käitumisreegleid
  
• õigustoimingulised – reguleerivad üksikjuhte (ei ole tänapäeval aktuaalsed)
  

Rahvusvahelise lepingu sõlmimine algab tekstis kokkuleppimisega (1. kahe- või mitmepoolsetel läbirääkimistel, 2. rahv.-vah organisatsiooni tööorganis, 3. teksti vastuvõtmisega rahv.-vah. konverentsil ) ja lõpetatakse allakirjutamisega. Allakirjutajad, hääletajad, teksti kinnitajad ja lepingu siduvuse kohta nõusoleku avaldajad peavad tõendama oma volitusi riiki või rahv.-vah. organisatsiooni esindada.
Tõendamiskohustust ei ole ex officio esindajatel:

• riigipeal
  
• valitsusjuhil
  
• välisministril
  
• diplomaatilise esinduse juhil rahv.-vah. lepingu osas, mis on sõlmitud tema asukohariigiga või rahv.-vah. organisatsiooniga, mille juurde ta on akrediteeritud
  
• rahv.-vah. konverentsile, organisatsiooni juurde akrediteeritud isikul selle lepingu osas, mille teksti võtab vastu nimetatud konverents, organisatsioon või viimase organ.
  

Eesti Vabariigi nimel sõlmib välislepinguid Vabariigi Valitsus, neid jõustab teatavatel juhtudel Riigikogu, enamavasti aga Vabariigi Valitsus. Riigikogus ratifitseeritud välislepingute ratifitseerimisekirjadele kirjutab alla Vabariigi President .
Riiki siduvat lepingut tuleb täita heas usus ja mittetäitmist ei saa õigustada oma siseriikliku õigusega (v.a juhul, kui leping rikkus siseõiguse mõnd eriti tähtsat sätet ja rikkumine on ilmne – sel juhul on riigi nõusolek lepingu siduvuse kohta tühine).
Leping ei loo õigusi ega kohustusi kolmandatele riikidele ilma nende nõusolekuta .
Rahvusvahelised lepingud on üldjuhul sama õigusjõuga ning kehtib põhimõte lex posterior derogat legi priori. Samas võib varasem leping tõsta ennast hilisematest kõrgemale või hilisem allutada end varasemale.
Reservatsioon on ükskõik millise nimega ükskõik millises sõnastuses riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt rahvusvahelise lepingu allakirjutamisel, ratifitseerimisel, kinnitamisel, heakskiitmisel või ühinemisel või lepingu suhtes õigusjärgluse teaviatmisel tehtud ühepoolne avaldus, millega riik või organisatsioon soovib välistada või modifitseerida lepingu teatavaid sätteid nende kohaldamisel selle riigi või organisatsiooni suhtes.
Rahvusvahelist lepingut võib muuta kõigi poolte kokkuleppel. Kui riik nõusolekut ei anna, kehtib talle varasem redakstioon.
Rahvusvahelist lepingut võib modifitseerida, nii et modifikatsiooniga ühinenud poolte vahel kehtib modifitseeritud tekst ja ülejäänute vahel algtekst.
Ei sõja puhkemine ega diplomaatiliste suhete katkestamine ei lõpeta lepinguosaliste lepingut. Küll võib leping peatuda osapoolte kokkuleppel või selles sätestatud korras.
Mitmepoolsete rahvusvaheliste lepingute tekste ja kõike sellega seonduvat deponeeritakse mõne organisatsiooni või riigi juures. Saladiplomaatia vältimiseks tuleb need registreerida ÜRO Sekretariaadis.
§ 4. Õiguse üldpõhimõtted

• Õiguserikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue
  
• Estoppel e keeld loobuda kohustustest, mida isik on tunnustanud
  
• Keeld realiseerida oma õigust, kui see on saadud ebaseadusliku tegevuse tulemusena
  
• Eesmärgi ja vahendi proportsionaalsus
  
• Kohustuste täitmine ja õiguste realiseerimine heas usus
  
• Keeld osaleda iseenda üle kohtumõistmisel
  
• Res iudicata
  
• Keeld teha toiminguid, millega menetlusosaline mõjutab otsuse täidetavust jne
  

Õiguse üldpõhimõtted hõlmavad täna ka rahvusvahelise õiguse enese poolt aegade jooksul välja arendatud õiguspõhimõtteid, nagu nt vastastikkus, riikide võrdsus, tüliküsimustes tehtud lahendite lõplikkus, lepingute õiguslik kehtivus, heausksus, merede vabadus jne.
§ 5. Kohtuotsused ja õigusteadlaste arvamused
Kumbki neist ei loo õigust, küll aga annavad tunnistust teistest allikatest pärineva õiguse kohta.
Rahvusvahelise kohtu otsused on kohustuslikud vaid osapooltele, kuid eelnevaid lahendeid kasutatakse praktikas normide tõlgendamisel ja uute otsuste tegemisel. Õigusteadlikule arvamusele otseselt ei tugineta.
§ 6. Rahvusvaheliste organisatsioonide otsused ja leebe regulatsioon
Enamasti mittesiduvad, välja arvatud siis, kui saavutati konsensuse põhimõttel – erandiks ÜRO Julgeolekunõukogu, kus konsensus pole vajalik. Kui otsuse poolt hääletab enamus maailma riike, on see siduv rahvusvahelise tavaõigusena.
Leebed regulatsioonid on ühiskondlikud normid, mis asetsevad moraali- ja poliitikanormide vahel. Neil puudub otsene õiguslik toime, kuid need mõjutavad juriidilisi otsuseid. Võivad väljenduda mittesiduvates otsustes, jõustumata lepingute otsustes jms.
§ 7. Rahvusvahelise õiguse allikate hierarhia ja ius cogens
Kõige kõrgema jõuga on ius cogens’i normid, nendest kõrvalekaldumine on lubamatu. Ius cogens normid on näiteks:

• jõu kasutamise keeld,
  
• riikide võrdsus ja enesemääramise õigus,
  
• orjanduse, piraatluse ja genotsiidi keeld,
  
• kohustus austada inimõigusi jt
  

Rahvusvahelisi tavanorme ja lepingunorme peetakse võrdse õigusjõuga normideks – vastuolu puhul kasutatakse lex posterior põhimõtet.
Veel vähemtähtsad on kohtuotsused ja õigusteadlaste arvamus; nendest omakorda leebe regulatsioon ja organisatsioonide mittesiduvad otsused.
Rahvusvahelise lepingu kehtetuse alused
Rahvusvahelise lepingu kehtetus
Leping on tervikuna tühine
Sõlmimiseks on kasutatud jõudu või ähvardatud jõu kasutamisega
Leping on sõlmimise ajal vastuolus ius cogens normiga
Nõusolek lepingu siduvuse kohta on tühine
Riigi esindajat sunniti tegude või ähvardustega
Nõusolek lepingu siduvuse kohta on kehtetu (tühistatav)
Rikuti siseõiguse eriti tähtsat normi
Esindaja ületas teiste osapoolte teadmisel volitusi
Vea korral
Pettuse korral
Esindaja korrumpeerimisel
Rahvusvahelise lepingu lõppemise alused
Rahvusvahelise lepingu lõppemine
Kõigi osapoolte kokkuleppel
Lepingus sätestatud korras (nt tähtaja saabumisel, denonsseerimisel)
Hilisema kokkuleppega
Jämeda rikkumise korral (vajalik ei ole rikkuja nõusolek)
Igamise tõttu (desuetude)
Automaatselt
Lepingu täitmisel
Uue ius cogens normi tekkimisel
Ühepoolselt (selle osapoole suhtes)
Osapoole lõppemisel
Täitmise võimatusel
Asjaolude põhjalikul muutumisel (clausula rebus sic santibus)
III TEEMA
RAHVUSVAHELISE JA SISERIIKLIKU ÕIGUSE VAHEKORD
§ 1. Riigisisese õiguse seisund rahvusvahelises õiguses
Riik ei saa rahvusvahelise kohustuse mittetäitmise õigustusena viidata oma siseõiguse normile või selle puudumisele – see ei välista riikide õigust siseriikliku õigusega täpsustada rahvusvaheliste õiguste realiseerimise ja kohustuste täitmise korda.
Lahendamata on teoreetiline vaidlus rahvusvahelise ja siseõiguse ühtsuse või erinevuse teemal:

• monism väidab, et rahvusvaheline ja siseriiklik õigus moodustavad ühe õiguskorra, mille normid on tervikus süsteemis.
  
• dualismi järgi on need liiga erinevad süsteemid, sest
  
  • Neil on erinevad subjektid
    
  • Nende reguleerimisobjekt on erinev
    
  • Neil on erinev struktuur ja kehtivuse alus
    

§ 2. Rahvusvahelise õiguse seisund riigisiseses õiguses
Rahvusvahelist õigust saab siseõigusse kanda järgmiselt:

• Transformatsioon – rahvusvahelise õiguse normid kirjutatakse ümber siseõiguse aktidesse või kanduvad need siseõigusesse seaduses, kohtuotsuses või mujal sisalduva konkreetse viite tulemusena
  
• Adoptsioon – rahvusvahelise õiguse normid kanduvad tekkides automaatselt siseõigusse
  

Rahvusvahelise normi siseriiklik rakendamine:

• Otsekohaldamine – rahvusvaheline norm reguleerib eraisikute omavahelisi suhteid või suhteid riigiga
  
• Kaudne kohaldamine – rahvusvahelise õiguse normi ja selle rahvusvahelist tõlgendust kasutatakse sarnase siseõiguse normi tõlgendamiseks
  
• Kohaldamine normikontrolli käigus – kontrollitakse siseõiguse normi vastavust siseriiklikult kehtivale rahvusvahelise õiguse normile
  
• Kasutamine siseõiguse alusena – täitevvõimu aktid luuakse rahvusvahelise õiguse normide alusel
  

Eestis saab kasutada esimest kolme.
Rahvusvaheline õigus saab siseriiklikus normihierarhias paikneda erinevalt.
Norm võib olla:

• Kõrgemal (või võrdne) konstitutsioonist (kui on võrdne, siis on lihtsalt kõrgem muudest siseõiguse allikatest)
  
• Madalamal konstitutsioonist, ent kõrgem seadustest ja muudest siseõiguse aktidest
  
• Võrdne seadustega
  
• Madalam seadustest, ent kõrgem täitevvõimu aktidest
  

IV TEEMA
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE SUBJEKTID
§ 1. Rahvusvahelise õigussubjektsuse olemus
Rahvusvahelise õiguse subjekt on see, kellel on rahvusvaheline õigusvõime , st kes on rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandja.
Rahvusvaheline õigussubjektsus saab olla:

piiramatu e täielik – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla kõigi rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks ;

piiratud e osaline – rahvusvahelise õiguse subjekt saab olla vaid mõnede rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks.
Subjektideks , kellel on tavaliselt piiramatu rahvusvaheline õigussubjektsus, on riigid. Piiratud õigussubjektsusega on nt rahvusvahelised organisatsioonid.
Rahvusvahelisest õigusvõimest tuleb eristada rahvusvahelist teovõimet, st võimet rahvusvahelise tähtsusega toiminguid ette võtta ehk omandada oma tegevusega rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi.
Rahvusvaheline teovõime jaguneb järgmisteks võimeteks:

võime osaleda rahvusvahelises suhtlemises oma tahteavalduse kaudu;

võime olla rahvusvahelise õiguse vastaste tegude subjektiks või objektiks ;

võime olla hagejaks ja kostjaks rahvusvaheliste õigusmõistmisinstantside ees.
Normaaljuhul on rahvusvahelise õiguse subjektil nii rahvusvaheline õigus- kui teovõime. Teatud juhtudel puudub subjektil aga, kas kogu rahvusvaheline teovõime või üks osa teovõimest. Rahvusvahelise õiguse subjektil ei pea ilmtingimata olema teovõimet. See tähendab, et õigussubjektsus ei eelda teovõime olemasolu. Samas eeldab teovõime omamine aga õigussubjektiks olemist. Teovõime saab olla vaid sellel, kellel on õigusvõime.
Rahvusvahelise õiguse subjektide liigitamine tekkepõhjustest lähtuvalt
Tekkepõhjustest lähtuvalt saab rahvusvahelise õiguse subjektid jaotada:

originaarseteks (algne, ürgne)

sekundaarseteks (derivatiivne, tuletatud )
Originaarsed rahvusvahelise õiguse subjektid on riigid. Nad loovad ennast ise. Klassikalise rahvusvahelise õiguse järgi saidki rahvusvahelise õigsuse subjektideks olla vaid riigid. Sekundaarsed rahvusvahelise õiguse subjektideks on näiteks rahvusvahelised organisatsioonid, mis on asutatud teiste rahvusvahelise õiguse subjektide poolt.
Rahvusvahelise õiguse subjektide liigitamine lähtudes suhetest teiste subjektidega
Olenevalt sellest, milline on subjekti õigusvõime suhetes teiste rahvusvaheliste subjektidega, võib nad jagada kaheks:

üldised – omavad rahvusvahelist õigusvõimet suhetes kõigi teiste rahvusvahelise õiguse subjektidega

partikulaarsed – omavad rahvusvahelist õigusvõimet vaid suhetes teatud rahvusvahelise õiguse subjektidega
Rahvusvahelise õiguse subjektide liigitamine organisatsiooni vormist lähtuvalt
Liigitamisel organisatsiooni vormist lähtuvalt võib tegemist olla kas:
a) riiklike – valitsustevaheliste rahvusvahelise õiguse subjektidega
b) mitteriiklike – mittevalitsustevaheliste, valitsusväliste rahvusvahelise õiguse subjektidega.
§ 2. Riik kui rahvusvahelise õiguse subjekt
Rahvusvahelises elus osaleja, kelle õigussubjektsus on kõige laiemalt tuntud ja kauem tunnustatud, on riik. Klassikalise rahvusvahelise õiguse perioodil valitses arvamus, et vaid riigid on võimelised kandma rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi. Kinnistunud arvamus oli, et rahvusvahelise õiguse subjektiks saab olla vaid see, kellel on võim teatud territooriumi üle.
See seisukoht takistas kaua aega teiste subjektide esilekerkimist riikide kõrvale. Alles 19.sajandi lõpupoole hakati tasapisi aktsepteerima uute rahvusvahelise õiguse subjektide võimalikku eksistentsi riikide kõrval.
Riigi tunnused: alaline elanikkond; kindel territoorium ; tõhusat riigivõimu teostav valitsus; rahvusvaheline õigus-ja teovõime.
§ 3. Rahvusvahelised organisatsioonid kui rahvusvahelise õiguse subjektid
Rahvusvahelise suhtlemise geograafiline laienemine, vajadus turvalisuse ja kaitse järele ning tehnoloogiline areng tõid endaga 19.sajandil kaasa rahvusvahelise koostöö tugevnemise ja tihenemise. Riikidevaheline koostöö ilma institutsionaalse koostööta muutus pea võimatuks. Just selles lüngas hakkasid tekkima rahvusvahelised organisatsioonid. Rahvasteliidu (1919) loomisega tekkis rahvusvahelise õiguse süsteemis strukturaalne muudatus ning rahvusvahelised organisatsioonid saavutasid rahvusvahelise staatuse.
Lisaks tavalistele rahvusvahelistele organisatsioonidele on tunnustatud ka supranatsionaalsete organisatsioonide eksistents . Neid iseloomustab kõrge integratsiooni tase ning mõjutavad tavalisest rohkem liikmesriikide suveräänsust . Nt Euroopa Ühendus.
Rahvusvahelise organisatsiooni õigus- ja teovõime tuleneb tema asutamislepingust ning on alati funktsionaalselt piiratud.
Lisaks asutamislepingus reguleeritule on olemas viise, kuidas organisatsioonide õigusi ja kohustusi laiendada. Rahvusvaheline õigus tunneb effect utile ja implied powers teooriaid :

Effect utile kaudu saab laiendada organisatsiooni õigusi ja kohustusi tema eesmärgist lähtuvalt. Selle lähenemise kaudu tõlgendatakse organisatsiooni asutamislepingu sätteid nii laialt, et lepinguosaliste poolt ettenähtud essmärgid saavutada õnnestuks;

Implied powers teooria kohaselt laiendatakse organisatsiooni õigusi ja kohustusi tuletatud pädevuste kaudu, st organisatsioonile omistatakse õigused, mida tal on vaja ülesannete täitmiseks, isegi kui asutamislepingust selline õigus laia tõlgendamise kaudu välja loetav ei ole.
Et rahvusvahelised organisatsioonid oma ülesandeid riikidest sõltumatult täita saaksid, on neile tavaliselt juba asutamislepinguga või selle lisaga omistatud rida privileege ja immuniteete. Lisaks sellele sõlmitakse asukohariigi ja organisatsiooni vahel sageli spetsiaalne leping, mis käsitleb nende omavahelist suhet, sh privileege ja immuniteete. Privileegid ja immuniteedid tagavad organisatsioonide arhiivide ja ruumide puutumatuse, maksuvabastused, vabastuse riiklikust kohtupidamisest jmt.
Rahvusvaheliste organisatsioonide privileegid ja immuniteedid kehtivad vaid liikmesriikide suhtes. Teiste riikide suhtes võivad tekkida teatud privileegid või immuniteedid tavaõiguse või rahvusvaheliste lepingute alusel.
§ 4. Püha Tool ja Vatikani riik
Hõlmab Rooma paavsti kui isiku ja ameti ning kogu paavsti ametnikkonna. Püha Tool on diplomaatilistes suhetes riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ning näiteks omab vaatlejastaatust ÜRO-s. 2004.aasta ÜRO reformi käigus andis ÜRO Peaassamblee Pühale Toolile rohkem õigusi. Nüüd tohib Püha Tööl iga-aastasel täiskogul ilma teiste riikide luba vajamata debattidesse sekkuda ning tal on õigus vastata, kui asi puudutab Püha Tooli.
Püha Tooli sõlmitud lepinguid nimetatakse konkordaatideks. Püha Tooli saadikuid nimetatakse nuntsiusteks. Kuna kõik riigid Püha Tooli rahvusvahelise õiguse subjektina ei tunnusta, on tegemist partikulaarse rahvusvahelise õigussubjektsusega.
Vatikani riik on Rooma linnas asuv, paavsti ülemvõimu all olev suveräänne riik oma territooriumi, kodanikkonna ja riigivõimuga. Vatikani rahva moodustavad kardinalid , sealse alalise elukohaga ametiisikud ja paavsti esindajad välisriikides. Nii Vatikani kui Püha Tooli peaks on paavst . Vatikani riik on Laterani lepingu artikli 24 kohaselt alaliselt neutraalne riik. Teiste rahvusvaheliste lepingute kohaselt on Vatikani linn ka kultuuripärandina kaitse all. Sellepärast on sõjalised aktsioonid Vatikani territooriumil keelatud.
§ 5. Malta Ordu
Tekkis paavsti poolt aastal 1113 tunnustatud rüütliordust. Ta tegevus oli algselt piiratud vaid heategevusega. Nende poolt asutati Püha Johannese Hospital Jeruusalemmas. Hiljem oli ordu ka sõjaliselt aktiivne. Tänapäeval on ordu tagasi pöördunud heategevuse juurde, tegeledes haigete hoolduse ja katastroofide järgse abi osutamisega . Alates aastast 1834 asub Malta Ordu peakorter Roomas.Vaatamata territooriumi kaotusele on Malta Ordu enamiku riikide poolt tunnustatud kui rahvusvahelise õiguse subjekt sui generis (isesugune, erilist laadi). Tegemist on aga siiski vaid partikulaarse õigussubjektiga. Malta Ordul on erinevate riikidega diplomaatilised sidemed ning ta sõlmib tervishoidu ja sotsiaalseid küsimusi puudutavaid lepinguid.
§ 6. Punase Risti Rahvusvaheline Komitee
Asutati 1863.a Šveitsis 25 eraisiku poolt Henry Dunant eestvedamisel, Šveitsi õiguse alusel. Asukohaks Genf. Tegevus: humanitaarabi andmine rahvusvahelistes kriisiolukordades, infopunktide asutamine sõjapiirkondades, ohvrite kaitsmine, rahvusvahelisest õigusest kinnipidamise järgmine (nt sõjavangide olukorra kontrollimine), kaitsevõimuna tegutsemine. On osutanud abi näiteks Guantanamo vanglates , Afganistanis, Iisraelis, Kongos, aga ka veeuputuse ohvritele Burkina Fasos, Filipiinidel jne. Tegevuse alus: Genfi konventsioonid ja muud rahvusvahelised lepingud. Rahvusvahelise õigussubjektina on ÜRO-s vaatlejastaatuses.
Punase Risti Rahvusvaheline Komitee on osa Punase Risti organisatsioonist, mis koosneb: Punase Risti Rahvusvahelisest Komiteest; Rohkem kui 125 riigi Punase Risti Ühingust; Punase Risti Ühingute liigast; Rahvusvahelise Punase Risti Kongressist – viimasel osalevad lisaks Punase Risti organisatsiooni nimetatud osadele ka riigid. Kongressi ülesandeks on rahvusvahelise humanitaarõiguse edasiarendamine. Kongressi töö tulemusena tekkisid Genfi konventsioonidele lisaprotokollid.
§ 7. Vabastusliikumised, mässulised, de facto valitsused
Riikides on ajaloos tekkinud mitmeid vabastusliikumisi. Nt palestiina Vabastusliikumine, mida ÜRO tunnustas vabastusliikumisena; baskide vabastusliikumine ETA oma õiguste eest. Selliseid vabastusliikumisi peetakse teatud juhtudel (tunnustamine) samuti rahvusvahelise õiguse subjektideks.
Mässuliste all mõeldakse isikuid, kes võivad valitseda osa riigi territooriumist. Et oma riigi kodanikke kaitsta, võivad riigid astuda mässulistega suhetesse. Sellist suhtesse astumist aga loetakse rahvusvahelises õiguses juba teise poole õigussubjektsuse de facto tunnustamiseks.
Et tunnustamist ei peeta rahvusvahelise õigussubjektsuse absoluutseks eeltingimuseks, pooldatakse rahvusvahelises õiguses arvamust, et de facto valitused on olenemata nende tunnustamisest rahvusvahelise õiguse subjektid.
§ 8. Valitsusvälised organisatsioonid
Valitsusvälised organisatsioonid e vabaühendused on eraõigusliku iseloomuga ühendused , mille liikmeteks võivad olla eri riikide nii füüsilised kui juriidilised isikud, kes järgivad üht ühtset rahvusvahelist huvi. Rahvusvahelistest organisatsioonidest eristavad vabaühendusi eraisikutest osavõtjad ning rahvusvahelis -õigusliku loomisakti puudumine.
Mõnede valitsusväliseid organisatsioone iseloomustavate tunnustena võib välja tuua järgmised: Nad on loodud eraisikute või eraõiguslike ühenduste poolt siseriikliku õiguse aluse; Neil on organisatoorne struktuur; Nende tegevus ei ole tavaliselt suunatud majandusliku kasu saamisele; Nad koosnevad erinevatest maadest pärit liikmetest; Nad järgivad tegevuses liikmete ühist rahvusvahelist huvi.
Näiteks: Human Rights Watch, Rahvusvaheline Olümpiakomitee, Greenpeace International jt.
Valitsusväliste organisatsioonide mõju on oluline, sest näiteks ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu sõlmib ÜRO põhikirja artikli 71 alusel valitsusväliste organisatsioonidega kokkuleppeid.
§ 9. Multinatsionaalsed ettevõtted
Multinatsionaalsed ettevõtted e hargmaised ettevõtted on äriühingud või muud üksused, mis võtavad osa majanduslikust elust, tegutsedes rohkem kui ühes riigis, ning on võimelised mõjutama riigi poliitilist arengut. Tegemist on aga siiski siseriikliku õiguse alusel loodud üksustega.
Multinatsionaalsed ettevõtted mõjutavad praktikas oma käitumisega rahvusvahelist elu ning sõlmivad riikidega lepinguid. Tekkinud on küsimus, kas multinatsionaalsete ettevõtete ja riikide vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist rahvusvaheliste lepingutega ning kas sellest tulenevalt on tegemist rahvusvahelise õiguse subjektidega. Multinatsionaalsete ettevõtete õigussubjektsuse ümberlükkamiseks tuuakse järgmise argumendid: nad ei ole loodud rahvusvahelise lepingu alusel; neil puudub rahvusvaheline tunnustus; nad ei tegele ülemvõimu küsimustega, nagu seda teevad riigid. Multinatsionaalsete ettevõtete õigussubjektsuse pooldamiseks tuuakse järgmised argumendid: sõlmitud lepingud on rahvusvahelised lepingud, mille üheks pooleks on riik; lepingutes on tülide lahendamine osaliselt allutatud rahvusvahelistele instantsidele; eksisteerib kohtulahendeid, kus multinatsionaalseid ettevõtteid on peetud rahvusvahelise õiguse subjektideks.
§ 10. Üksikisik
Klassikalises rahvusvahelises õiguse kehtis arvamus, et vaid riigid said olla rahvusvahelise õiguse subjektideks, mitte aga inimesed. Üksikisikute huvisid said kaitsta vaid riigid, st riik toimis vahendajana rahvusvahelise õiguse ja üksikisiku vahel. Tänases rahvusvahelises õiguses on esindatud arvamus, et inimene saab olla rahvusvahelise õiguse subjektiks piiratult ja erandjuhtudel. Valdav arvamus on, et tegemist ei ole originaarsete, vaid sekundaarsete rahvusvahelise õiguse subjektidega. Neil on tuletatud piiratud õigussubjektsus, mille on neile omistanud riigid, juhul kui tegemist on rahvusvahelise õiguse normidega, mis loovad õigusi ja kohustusi otse inimestele ning mis on vahetult kohaldatavad. Selliseid norme leiab näiteks Euroopa inimõiguste konventsioonis. Üksikisikute rahvusvahelise õigussubjektsuse poolt räägib ka see, et neil on õigus olla mõnede rahvusvaheliste kohtuinstantside ees vaidluse üheks pooleks. Rahvusvahelises õiguses leiab ka kohustusi, mis kehtivad üksikisikutele. Seejuures on olemas sellised kohustused, mille rikkumisel tekib vastutus rahvusvahelise õiguse alusel ning sellised kohustused, mille rikkumine on küll rahvusvahelise õiguse rikkumine, aga vastutus järgneb siseriikliku õiguse alusel.
V TEEMA
RIIK
§ 1. Riigi tunnused
1933. aasta Montevideo konventsiooni kohasel on riigi tunnusteks:

Rahvas e alaline elanikkond – pole täielikult selge, mida tuleb mõelda alalise elanikkonna all. Ei välista rahvastiku liikumist, migratsiooni. Nõutud on vähemalt elanikkonna mingi osa püsiv ühendus territooriumiga

Kindlaksmääratud territoorium – territooriumi ulatus ei pea olema täielikult kindaks määratud, naabritega võivad olla piirivaidlusi, kuid see ei mõjuta nende riiklust. Vajalikuks on peetud riigi kontrolli vähemalt territooriumi tuumiku üle

Valitsus – võimelik teostama efektiivset kontrolli territooriumi ja elanikkonna üle. Ei tähenda, et valitsuse kaotus oleks riikluse lõpp. Riiki ei tohi samastada valitsusega.

Võime astuda suhetesse teiste riikidega – tähendab riigi õiguslikku sõltumatust, õigust asutda suhetesse teiste riikidega
§ 2. Riikide ja valitsuste tunnustamine
Rahvusvahelise tunnustamise all peetakse silmas rahvusvahelise õiguse subjekti ühepoolset tahteavaldust , millega määratletakse teise tõelise või väidetava rahvusvahelise õiguse subjekti staatus rahvusvahelises õiguses.
Riikide tunnustamine
Kaks teoreetilist lähenemist:

Konstitutiivne teooria – tunnustamine loob uue riigi ning annab talle rahvusvahelise õigussubjektsuse. Ehk riik tekib siis, kui teised riigid seda tunnustavad

Deklaratiivne teooria – tunnustamine ei saa riiki luua. Riik omab rahvusvahelist õigusvõimet tegelikult asjaolust tulenevalt. Kui on täidetud riikluseks vajalikud tingimused, siis on riik tekkinud koos sellest tulenevate rahvusvaheliste õiguste ja kohustustega.
Tänapäeval on populaarsem deklaratiivne tunnustamine.
Lisaks eristatakse veel:

de iure tunnustamine – lõplik tunnustamine, mida ei saa tagasi võtta.

de facto tunnustamine – ajutine tunnustamine, mis ei pea viima (aga võib) de iure tunnustamiseni. Kasutatakse, kui on riigi püsima jäämises kahtlusi .
Ennatlik tunnustamine
Kaudne tunnustamine
Tingimuslik tunnustamine
Kollektiivne tunnustamine
Tunnustamise tagasivõtmine
Mittetunnustamine
Valitsuste tunnustamine
§ 3. Riigi jurisdiktsioon
§ 4. Territoorium
§ 5. Rahvas
§ 6. Riigi õigusjärglus ja järjepidevus
VI TEEMA
RAHVUSVAHELISED ORGANISATSIOONID
VII TEEMA
DIPLOMAATILINE JA KONSULAARÕIGUS
Diplomaatiline õigus on rahvusvaheliste normide kogumik, mis reguleerib riikidevahelisi suhteid alaliste diplomaatiliste esinduste sisseseadmise kaudu. See käsitleb rahvusvahelise suhtlemise organite ja nende töötajate õiguslikku seisundit ja tegevust, privileege ja immuniteete ning on välja kujunenud praktika kaudu läbi ajaloo.
Varem oli see reguleeritud tavaõigusega, nüüdseks kodifitseeritud 1961.a diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni, Eesti on osapooleks alates 1991. aastast.
Diplomaatilise esinduse töötajad jagunevad:

Esinduse juht – isik, kellele lähetajariik on teinud ülesandeks tegutseda lähetaja nimel

Esinduse personal – diplomaadid ning haldus- ja abitöötajad

Diplomaatiline personal – omavad diplomaatilist au- või teenistusastet: suursaadikud, saadikud, nõunikud, atašeed

Esinduse haldustöötajad – haldus-tehniline teenistus (viisaametnikud, sekretärid )

Abitöötajad – teenindajad (autojuhid, koristajad, aednikud)

Koduteenijad – esinduse töötaja koduses teenistuses olevad isikud, kes ei ole lähetajariigi töötajad
Diplomaat on riigiametnik, kes on volitatud esindama päritoluriiki, reeglina lähetajariigi kodanik.
Esinduse juhid jagunevad:

• Suursaadikud ja nuntsiused
  
• Saadikud, ministrid ja internuntsiused
  
• Asjurid
  

Diplomaatilise esinduse ülesanded:

• Esindada lähetajariiki asukohariigis
  
• Kaitsta lähetajariigi kodanike huve
  
• Pidada asukohariigi valitsusega läbirääkimisi
  
• Anda lähetajariigile aru asukohariigi olukorrast, tingimustest
  
• Edendada sõbralikke suhteid lähetaja- ja asukohariigi vahel
  

Diplomaatilised suhted algavad nootide vahetamisega, esinduse juhi nimetamiseks tuleb saada asukohariigi nõusolek. Esinduse juhi diplomaatilise auastme annab Eesti president valitsuse ettepanekul. Teiste diplomaatide nimetamiseks ei ole agrement üldjuhul vajalik.
Diplomaatilised suhted lõpetatakse noodi üleandmisega.
Konsulaaresindusel ja –ametnikel on privileegid ja immuniteedid:

• Ruumide ja arhiivide puutumatus
  
• Maksuvabastused
  
• Õigus kasutada autol, residentsil jm lähetajariigi lippu ja vappi
  
• Vaba kommunikatsioon lähetajariigiga, õigus vahetada infot šifreeritud kirjas ja konsulaarkottide ja –kullerite puutumatus
  
• Funktsionaalne isikupuutumatus
  

Konsulaarkaitse on kodanike huvide kaitse välisriigis nende õiguste piiramise korral sealse konsulaarasutuse või diplomaatilise esinduse kaudu.
Diplomaatiline kaitse on riigi õigus sekkuda oma kodanike kaitseks teise riigi või rahvusvahelise organisatsiooni tegevusse, kui see tema kodanike õigusi kahjustab.
VIII TEEMA
MEREÕIGUS
Tähtsaimateks mereõigusalasteks lepinguteks on neli Genfi konventsiooni aastast 1958 ja ÜRO 1982.a mereõiguse konventsioon.
Siseveekogud on mandri siseveekogud ( järved , jõed, kanalid) ja sisemered. Lahed ja jõesuudmed, mille laius ei ületa 24 meremiili, ning millel on vaid üks kaldariik, on siseveekogud.
Siseveekogu piiritletakse kahel meetodil:

Tavaline lähtejoon – madalvee joon mööda rannikut

Sirge lähtejoon – veest väljaulatuvate saarte, laidude, kaljude ja kivide kaldast kaugeimal väljaulatuvate punktide ühendamine
Mitme kaldariigiga lahtede puhul tõmmatakse tavaline lähtejoon. Riigil on siseveekogude üle täielik suveräniteet.
Territoriaalmeri on lähtejoonest mere poole avatud 12 meremiili laiune ala. Kaldariigil on territoriaalne suveräniteet, ent peab olema tagatud teiste riikide laevade rahumeelne ja ohutu läbisõit teiste territoriaalmerest ja juurdepääs päritoluriigi vetele.
Rahvusvahelistes väinades kohustub kaldariik tagama läbipääsu kõigile laevadele.
Külgvöönd algab peale territoriaalmerd ja ulatub kuni 12 meremiili kaugusele lähtejoonest. Külgvööndis ei ole täielikku suveräänsust, kuid on teatud kontrolli- ja sekkumisõigus.
Majandusvöönd ulatub kuni 200 meremiili kaugusele lähtejoonest ning annab riigile õigusi loodusvarade ekspluateerimiseks.
Mandrilava on mandri loomulik jätk vee all. Kaldariigil on mandrilaval teatud õigusi, ent mitte territoriaalset suveräänsust.
Avameri on kogu see mere osa, mis ei kuulu eelnimetatude hulka ja on vabas kasutuses kogu inimkonnale. Avamerel on vabadus:

• Laevatamiseks
  
• Kalastamiseks
  
• Ülelennuks
  
• Paigaldada juhtmeid ja torusid
  

Jälitamine on lubatud avamerel siis, kui see algas siseveekogul, territoriaalmeres või külgvööndis ning pole vahepeal katkenud.
ÜRO mereõiguse konventsiooniga loodi Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus, mis asub Hamburgis. Rahvusvaheline Mereorganisatsioon on ÜRO allasutus, mille eesmärk on navigatsiooni ja laevade tehnilise ohutuse tagamine avamerel ja merereostuse ärahoidmine.
IX TEEMA
INIMÕIGUSED
Inimõigused on võõrandamatud õigused, mida inimesed omavad inimeseks olemise tõttu, sõltumata õigusaktidest; need on universaalsed. Fundamentaalsed inimõigused on:

• Õigus elule
  
• Piinamise keeld
  
• Ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamise keeld
  
• Genotsiidi keeld
  
• Orjuse keeld
  
• Jt
  

Inimõigusi rühmitatakse:

• Kodaniku- ja poliitilised õigused (õigus elule, vabadusele, võrdsusele ja isikupuutumatusele, kaitsele julma , alandava, ebainimliku kohtlemise või karistamise eest, kaitsele diskrimineerimise eest, südametunnistuse- ja usuvabadusele, ühinemisvabadusele, eraelu kaitsele jne)
  
• Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused (õigus toidule, inimväärsele, tervist ja heaolu tagavale elatustasemele, tööle, haridusele, osalusele ühiskonna kultuurielus, vara kaitsele, perekonnale jne)
  
• Kollektiivsed õigused (õigus arengule, rahule, rahuldavale keskkonnale, saada kasu inimkonna ühisest pärandist, humanitaarabile jne)
  

Inimõiguste kaitse süsteemid jaotuvad:

Globaalsed (1945 ÜRO põhikiri, 1948 inimõiguste ülddeklaratsioon, 1966 kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, 1966 majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt)

Regionaalsed (Euroopas: Euroopa Nõukogu, Euroopa Liit, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) (Aafrikas: Aafrika Ühtsuse Organisatsioon, Aafrika inim- ja rahvaste õiguste harta) (Ameerikas: Ameerika riikide organisatsiooni harta, Ameerika inimese õiguste ja kohustuste deklaratsioon , Ameerika inimõiguste konventsioon) (Araabias: Araabia inimõiguste harta)

Spetsiaalsed
X TEEMA
VAIDLUSTE LAHENDAMINE
ÜRO põhikirja järgi tuleb tülid lahendada rahumeelsel teel. Tüli on:

Riikidevaheline lahkarvamus

Huvide konflikt

Ühe riigi õigustatus midagi nõuda lükatakse teise riigi poolt tagasi
Õiguslike ja poliitiliste tülide eristamine:

• Õiguslike tülide jaoks eksisteerivad õigusnormid , poliitiliste jaoks mitte
  
• Poliitilised tülid puudutavad riigi tähtsaid huvisid, au või muul moel tähtsa poliitilise iseloomuga
  
• Õiguslike tülide puhul taotlevad osapooled õigusnormide rakendamist või tõlgendamist
  

Tülide lahendamise meetodid:

• Läbirääkimised
  
• Head teened
  
• Vahendus
  
• Uurimine
  
• Lepitus
  
• Menetlus rahvusvahelises kohtus
  
• Menetlus rahvusvahelises vahekohtus
  

XI TEEMA
JÕU KASUTAMINE RAHVUSVAHELISES ÕIGUSES
XII TEEMA
RAHVUSVAHELINE VASTUTUS
***
Genotsiid oli suunatud järgmiste gruppide vastu:

• rassilised
  
• etnilised
  
• religioossed
  
• rahvuslikud
  

1970-ndatel tegid Kambodža khmeerid Pol Pothi juhtimisel ühiskonna põhimõtteliselt puhtaks intellektuaalideks. Kuritegu oli suunatud sotsiaalse grupi vastu, mis ei käi ühegi eelnimetatu alla.
Haagi rahvusvaheline kriminaalkohus lahendab:

• genotsiidi kuriteod
  
• inimsusevastased kuriteod
  
• sõjakuriteod
  
• agressioonikuriteod (alates hetkest, kui lepitakse kokku täpne agressiooni definitsioon)
  

Riigi territooriumi muudab:

• akretsioon ehk territooriumi juurdekasv
  
• tsessioon ehk loovutamine
  
• okupatsioon ( terra nullius!)
  
• preskriptsioon ehk põline haldamine
  
• anneksioon ehk vallutamine
  
• adjudikatsioon ehk kohtu otsusega
  

TEEMA

Üheks probleemiks, mis kerib on see, et riigid ei ole enam homogeenilised. Konventsioonid.
Meresõjakonventsioon. Reguleerib meresõdasid. Küsimus on meresõja spetsiifikas ja missuguseid erinevusi meresõda kaasa toob ja mismoodi peaks neid kohtlema. Üheks erinevuseks on see, et meditsiinilistele töötajatele on antud suurem kaitse, kui maa peal. Teatud määral lastakse meditsiinilisel personalil minna, neid ei käsitleta kui sõjavange. Sõjavangidel on inimlikud õigused ja neid tuleb inimlikult sõja ajal kohelda ja siis pärast sõda lahti lasta.
4.Genfi konventsioon puudutab tsiviilisikute kaitset. Sõjas on tapmine ja vaenlase ründamine lubatud, aga seda peab tegema teiste võitlejate vastu. Selline idee tugines sellele , et sõja pidamine oli ühiskondliku tegevusena reguleeritud nii, et tsiviilelanikud said oma elu edasi elada. Tekib totaalse sõja kontseptsioon 1934. Aastal. See tähendab seda, et tööline, kui ta varem tegi autot, siis nüüd ta teeb tanki . Seega tekib kiusatus neid väikseid lülisid rünnata.

Rahvusvaheline kriminaalõigus

Kui rääkida tribunalide ajaloost, siis 15. Sajandil on sõjapealik, kes paistab silma ja siis korraldatakse selline regionaalprotsess. Kui rääkida ajaloost siis 19. Sajandil see temaatika piirdub kurjategijate väljaandmisega, et millisel juhul saab üks riik küsida välja kurjategijat välja teisest riigist ja millistel alustel teda välja nõuda saaks. Praegu venemaa ei anna välja oma kodanikke. Küsimus väljandmisest on selliseid vanemaid probleeme selles valdkonnas ja riigid on püüdnud neid lahendada sõlmides lepinguid. Riikidel on huvi midagi teha, kui nad saavad samu asju teistelt vastu oodata ja need väljaandmise huvi põhinebki vastastikkusel.
19. sajandli tekib küsimus, et mida teha poliitiliste kuritegudega. Aga kui tegu ei ole nt klassikalise mõrvaga vaid sellise poliitilise kuriteoga, siis kas väljaandmise kohustus kohaldub ka samamoodi. 19. Sajandil kujuneb põhimõte, et poliitilistes kuritegudes süüdimõistetut ei ole õigus välja nõuda. Hugo Crotius sõnastas reegli aut dedere aut iudirere- kas välja anda või kohut mõista. Kuritegusid on alati toime pandud, I MS jõudis tsivilisatsioon punkti, kus tekkis küsimus, et mida raskeimate kuritegudega pihta hakata. 1899. Aasta on Haagi konventsiooni kõige olulisem 1907. Aasta Haagi konventsiooni IV osa on kataloog , mida kõike sõjas teha ei tohi. IMS neid reegleid massiliselt rikuti- kerkis üles sõjakuritegude mõiste. Haagi konventsioon ütleb et ei tohi seda teha, aga ta kohustab rohkem riike. Missugune leping lõpetab esimese MS? – Versille rahuleping ja seal on kirjas saksamaa süü. Saksamaa sõdis selle vastu, et tema oli üksi süüdi selle puhkemises. Konkreetsemalt näeb rahuleping selle et keiser Wilhelm II üle tuleb kohut mõista, tema aga põgenes Hollandisse pakku . Holland keeldus seda Wilhelm II välja kohtumõistmiseks andmast. Oma rolli mängis ka vanus. See sama kaalutlus, millega olid vaidlused ühe teise keisri vastu, kuna mees oli aga vanaks saanud ja nüüdseks on surnud. Midagi tuli teha ka ohvitseridega ja sõduritega, kes olid toime pannud sõjakuritegusid. See idee rahvusvahelisest kriminaalõigusest oli veel lapse kingades - seepärast anti nende karistamine saksa enda kätte- Leipzigi tribunal . See aga väga hästi ei toiminud , kuna anti oma rahva kätte, siis tuleb ikka poliitika mängu- saksamaal mõisteti enamus Leipzigi tribunalis süüdi. Seega otsustati et kui sellised asjad edaspidi toimuvad, sis ei saa anda seda selle rahva kätte.
Nürnbergi ja Tokyo tribunalid. 1945. Aastal võeti liitlaste poolt vastu Londoni statuud, mis taotles eraldi tribunali loomist natiside üle kohtu pidamiseks. Selle statuudi olulisemaks komponendiks olid kuriteo koosseisud. Esiteks kuritegu rahu vastu, teiseks sõjakuriteod ja kolmandaks inimsusevastased kuriteod.
Kuriteod rahu vastu. Brian kellogi paktiga võtsid osapooled kohustuse mitte kasutada sõda rahvusvahelise poliitika teostamiseks. Küsimus oli selles, et kui riik on endale selle võtnud, siis kas see laieneb üksikisikutele. Need kes ütlesid et ei laiene, ütlesid et peab olema kuritegu välja toodud. Nullum crimen sine lege- pole kuritegu ilma seaduseta. Nürnbergi tribunal lükkas selle tagasi. Vaidlused olid ülemuse käsus. Et mis siis teha, kui ülemus annab käsu, nt kedagi tappa. Siis ikka ollakse süüdi, see on küll kergendav asjaolu, kuid siiski süüdi. Teine pool on see, mis puudutab. Tokyos oli see, et mil määral kindral on vastutav väeosa poolt toime pandud kuritegude eest. See kerkis esile Jaapani kindrali Yamashita puhul. Ta oli vastutav ka väeosa poolt toime pandud kuritegude eest.
Inimsusvastased kuriteod. IMS kui Türgi armee ründas armeenlasi, siis lääneriigid protestisid ja rääkisid, et tegu on inimsuse vastaste kuritegudega ( mõiste esmakordne kasutamine). Massiivseid ja massilisi ründeid ei pandud II MS ajal toime mitte ainult sõja protsessis, vaid ka väljaspool seda. Selleks, et saaks olla sõjakuritegu peab olema sõjaolukord. Neid asju tohib veel vähem toime panna kui sõja ajal.
Nürnbergi protsessis oli veel tunnus tuquoque. Pärast II MS astub esile tees, et suhtus juhtunud juutidega.
Genotsiidi kuriteomõiste
1941. aasta juuni küüditamine , siis kelle vastu oli see suunatud. Selle eesmärk. Vastupanu eesmärk oli see, et taheti riigikorda muuta. Karistusseaduses tapmine aegub. Saksamaa Liitvabariik ütles, et loeb ka need kuriteod aegunuks. Siis võeti vastu inimsusvastaste kuritegude aegumatuse põhimõtte. INIMSUSE VASTASED KURITEOD EI AEGU.
Luuakse kaks sõjatribunali Ruanda tribunal ja Jugoslaavia tribunali. Nende jurisdiktsioon on üpris sarnane ja nende kaasuste hulk, mida mõlemad on arutusele võtnud on suht sama, kuid Jugoslaavia tribunali peetase edukamaks. Selles mõlema tribunali kaasuses on palju praktikat, paljudel kaasustel on spetsiifiline sisu nt vägistamine sõja situatsioonis ja et teatud juhtudel on vägistamine inimsuse vastane kuritegu või nt Ruanda puhul on tuntud need mis käsitlevad õhutusi inimsusvastastele. Tribunalid maksavad väga palju raha ja nende eelarve on miljonites dollarites. Peamine probleem on selles, et kogukonna puudus soov neid ära hoida, ja siis pärast on südametunnistuse asi, et no anname raha, et süüdlased saaksid süüdi mõistetud. Tribunale on ohvritele vaja, tõendamiseks vaja jne. Sageli on teemaks ka erapooletus . Et Ruanda ja Jugoslaavia tribunalid ei ole võitja riikide tribunalid, aga kohtunike ring on lai. Kui 1991. Aastal toimus Jugoslaavia pommitamine USA poolt, siis öeldi, et vaadake seda ka, siis tribunali prokurör vaatas seda asja, aga kohe ütles, et ei ole siin midagi.
90.ndad on suurema optimismi ajastu, kui täna. Üheks selliseks väljenduseks on see et tribunalide pinnalt luuakse kriminaalkohus.
30