Sissejuhatus - rahvusvaheline õigus (1)

Rahvusvahelise õiguse mõiste
Korreksem oleks rääkida rahvusvahelisest avalikust õiguses (international public law)
Rahvusvaheline õigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib nii riikide ja teiste rahvusvaheliste subjektide omavahelisi kui ka teatud määral nende suheid füüsiliste ja juriidiliste isikutega
Rahvusvaheline õigus puudutab peamiselt riike ning selle loojateks ja rakendajateks on ennekõige riigid
Rahvusvaheline õigus käsitleb järgmiseid valdkondi:

• Diplomaatilist õigust
  
• Sõjaõigust
  
• Tunnustamine
  
• Vastutus
  
• Lepingute õigus
  
• Mere- ja õhuruumiõigus
  
• Rahvusvahelised organisatsioonid
  
• Keskkonnaõigus
  
• Inimõigused
  
• Õigusjärglus
  
• Rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamine
  

Rahvusvahelise õiguse erinevad tasandid
Võimalik eristada kolme tasandit:

universaalne rahvusvaheline õigus = kehtib kõigi riikide suhtes (kuulub peamiselt tavaõigus, nt agressiooni keeld)

üldine rahvusvaheline õigus = kehtib enamiku riikide suhtes (kuulub peamiselt lepinguline õigus, nt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuut)

regionaalne rahvusvaheline õigus = kehtib ainult teatud geograafilisel või ideoloogiliselt seotud riikide omavahelises suhetes (kuulub nii tavaõigus, lepinguline õigus, nt diplomaatilise asüüli õigus Ladina-Ameerikas)
Rahvusvahelise õigussüsteemi iseloomulikud tunnused
Siseriiklik
Rahvusvaheline
Õigussüsteem hierarhiline e vertikaalne
Õigussüsteem tasapinnaline e horistontaalne
Õigus suunatud paljudele subjektidele (füüsilistele, avalik- või eraõiguslikele juriidilistele isikutele)
Õigus puudutab väikest hulka subjekte, millest olulisimad on riigid
Õigus kohustuslik kõigile subjektidele
Õigus kohustuslik nendele riikidele kes on väljendanud nõusolekut
Funktsioonid jaotatud seadusandliku, täitesaatva ja kohtuvõimu vahel
Ei ole võimalik võime eristada (puudub parlament, tsentraliseeritud valitsus, kohustusliku jurisdiktsiooniga kohus)
Õigus tagatud sunnijõuga
Puudub konkreetne ja efektiivne sunnimehhanism
Rahvusvahelise õiguse fundamentaalsed põhimõtted
kirja pandud ÜRO hartas

Riikide suveräänsus ja võrdõiguslikkus

Riikidel on ainuvõim oma territooriumi ja elanikkonna üle e avaliku võimu võib teostada ainult vastava riigi valitsus

Riigil on õigus nõuda, et territoriaalset tervikut austatakse teiste riikide poolt

Riigil on õigus toetuda immuniteedile välisriigi kohtutes küsimustes mis puudutavad avalik-õiguslike funktsioonide täitmist

Kõik riigid on õiguslikus mõttes võrdsed

Riigi siseasjadesse sekkumise keeld

Riigid ei tohi sekkuda asjadesse mis oma olemuselt kuuluvad teiste riikide siseasjade hulka

Tülide rahumeelse lahendamise kohustus

Riigid peavad lahendama omavahelised tülid viisil mis ei ohusta rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ning õiglust

Relvastatud jõu kasutamise ja sellega ärhvardamise e aggressiooni keeld

Riigid ei tohi rahvusvahelistes suhetes kasutada relvastatud jõudu ega sellega ähvardada mis tahes viisil mis tahes asja vastu

Rahvaste võrdõiguslikkus ja enesemääramisõigus

ÜRO harta art 1 lg 2 ütleb, et kõik rahvad on võrdsed oma õiguste poolest ja omavad enesemääramisõigust
Rahvusvahelise õiguse allikad
Detsentraliseeritud rahvusvahelises õigussüsteemis puudub konkreetne hierarhiline õiguse allikate süsteem. Riigid on rahvusvahelise õiguse loojad , tõlgendajad ja rakendajad kui ka subjektid , st nemad ise peavad järgmina õigust mis on iseendale loonud.
Rahvuvahelise Kohtu statuud art 38 lg 1 liigitab järgmiselt:

Rahvusvahelised üld- ja erikonventsioonid – põhiallikas

Rahvusvaheline tava e õigusena tunnustatud üldine praktika – põhiallikas

Õiguse üldprintsiibid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad – põhiallikas

Kohtuotsused ja erinevate rahvaste kõrgeima kvalifikatsiooniga autorite seisukohad kui abistavad vahendid õigusnormide määratlemisel – abiallikas
Tavaõigus

• Sotsiaalses koosluses väljakujunenud reeglid, mis ei ole kirja pandud, eksisteerivad koosluste liikmete teadvuses ja kinnistuvad praktika kaudu
  
• Tavaõigust loovad ka riigid, seda kas oma tegevuse või tegevusetusega
  
• Rahvusvaheline tavaõigus sisaldab kahte elementi:
  
  • Objektiivne element = sisaldub riikide korduvas, järjepidevas ja üldises käitumises
    
  • Subjektiivne element = sisaldub riikide veendumuses, et selline käitumine on õiguspärane, st peab nii käituma, nii võib käituda või nii ei tohi käituda
    
• Rahvusvaheline tavaõigus nõuab subjektiivse elemendi olemasolu (Rahvusvaheline Kohus nõuab). Kui seda ei ole siis on tegemist rahvusvahelise tavaga, mis ei sisalda siduvaid õigusi ega kohustusi
  
• Rahvusvahelise Kohus on leidnud, et rahvusvaheline tava saab sündida siis kui riikide käitumine on piisavalt ühesugune. Üldiselt eeldatakse, et üldine käitumine peaks hõlmama käitumist nendel riikidel, kes suudavad ja tahavad mõjutada kujunevat rahvusvahelist tavaõigust.
  
• Kui mõni riik ei soovi olla seotud uue kujuneva rahvusvahelise tavaõigusega, peab ta selle tavaõiguse kujunemise järgus sellele selgelt ja järjekindlalt vastu vaidlema (persistent objector)
  
• Tõendid riikide piisavalt ühesuguse käitumise allikad:
  
  • Poliitilised avaldused
    
  • Peaassemblee resulotsioonid
    
  • Riigiesindajate sõnavõtud konverentsidel
    
  • Diplomaatiline kirjavahetus
    
  • Rahvusvaheliste lepingute ettevalmistusmaterjalide kommentaarid
    
  • Siseriiklik õigus, valituse pressiteated, korraldused ja toimingud
    
  • Rahvusvahelised lepingud
    
• Üldise arvamuse kohaselt on kõik uued riigid õiguslikukt seotud eksisteeriva rahvusvahelise tavaõigusega
  

Lepingud

• Rahvusvaheline leiping on kahe või enama rahvusvahelise õiguse subjekti vaheline kokkulepe rahvusvahelise õigussuhete loomiseks, muutmiseks, lõpetamiseks. Kuuluvad igasugused lepingud olenemata nende nimetusest.
  
• Rahvusvahelisel lepingul kui õiguse allikal on mitmed eelised:
  
  • Leping sisaldab täpselt formuleeritud õigusnorme
    
  • Leping muutub õiguslikult siduvaks riigile pärast seda kui ta on andnud selleks nõusoleku
    
  • Leping on parim vahend rahvusvahelise õiguse muutmiseks
    
• Lepingute jaotamine:
  
  • Õigustloovad lepingud = sarnanevad olemuselt siseriiklikele seadustele . On siduvad ainult nendele riikidele, kes on tunnustanud nende kohustuslikkust enda suhtes
    
  • Tehingulised lepingud = sarnanead olemuselt siseriiklikele eraõiguslikele tehingutele, mida teevad igapäevaselt füüsilised ja juriidilised isikud. Nt riik laenab teisele riigile raha
    

Õiguse üldprintsiibid
“Õiguse üldprintsiibid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad”

• Siia kuuluvad nii rahvusvahelise kui siseriikliku õiguse printsiibid
  
• Rahvusvahelise Kohtu põhikirja art 38 lg 1 c, nt
  
  • Õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue
    
  • Kohustuste täitmine ja õiguste realiseerimine heas usus
    
  • Keeld osaleda iseenda üle kohtumõistmisel
    
  • Res iudicata ....
    

Kohtuotsused

• Abiallikas mille ülesandeks on olla abiks õigusnormide määratlemisel
  
• Kohtud järgivad oma tegevuses eelnevaid kohtuotsuseid, et tekiks järjepidevus ja teatav ettearvatavus.
  
• Kohtuotsused on ka heaks tunnistuseka rahvusvahelise tavaõiguse või õiguse üldprintsiipide olemasolust.
  
• Olulisimad on Haagi Rahvusvahelise Kohtu lahendid , millega on toodud mitmeid uuendusi rahvusvahelisse õigusesse, kuigi tegelt see tegevus ei ole kohtutele omane
  
• Probleemis see, et kehtib palju alalisi ja ad hoc kohtuid. Võib tekkida hulk kohtupraktikat mis ei ole ühesugune või on konfliktne
  

Autorite seisukohad

• Võivad olla tõendiks rahvusvahelise tavaõiguse või üldprintsiibi olemasolu kohta
  
• Võivad pakkuda teoreetilist raamestikku teatud valdkondades
  
• Probleemiks see, et autorid võivad olla mõjutatud poliitiliste või kultuuriliste sidemetega mi kultuuriliste sidemetega mõnede riikidega
  

Teised võimalikud allikad

• Rahvusvaheliste organisatsioonide otsused – omavad poliitilist kaalu, ei ole õiguslikult siduvad
  
  • Kõige olulisim ÜRO, kelle esindusorganiks Peaassablee, mille otsused ei ole õiguslikult siduvad
    
• Leebeõigus – paikneb õiguse ala ja mitteõiguse ala vahel (soft law)
  
  • Kirjalikud dokumendid mis sisaldavad käitumisreegleid, kuid ei ole õiguslikult siduvad
    

Selgesõnaline hierarhia rahvusvahelise õiguse allikate vahel puudub, kuid paratamatult on järjekord: Lepingud, Tavaõigus, Õiguse üldprintsiibid
Kodifitseerimine = õigusaktide või –normide süstematiseerimine või tervikuks seaduskoguks muutmine
Rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse suhe
Teoreetilised käsitlused:

monism = väidab, et rahvusvaheline ja siseriiklik õigus moodustavad ühe komplektse õigussüsteemi

dualism = tähelepanu riigle -> rahvusvaheline ja siseriiklik õigus moodustavad kaks täiesti eraldiseisvt õigussüsteemi
Rahvusvahelises õiguses kehtib printsiib, mille kohaselt riik ei saa viidata oma siseriikliku õiguse sättele või lüngale, et õigustada oma rahvuvaheliste kohustuste mittetäitmist.
Riigid peavad täitma endale võetuid rahvusvahelisi kohustusti ja seda heas usus.
Riikide siseriiklik õigus tuleb viia vastavusse neid siduva rahvusvahelise õigusega.
Siseriiklike kohtute otsused võivad olla rahvusvahelise õiguse abiallikateks ning sedaläbi rahvusvahelist tavaõigus tõendavaks materialiks.
Siseriikliku õiguse hoiakut rahvusvahelise õiguse suhtes on raske kokkuvõtvalt esitada, riikide siseriiklik õigus erineb märkimisväärselt.
Lähtekohaks on riikide konstitutsioonid, mis tavaliselt selgitavad siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse suhet.
Rahvusvaheline õigus saab kanduda siseriikliku õigusesse:

inkorporatsiooni doktriini kohaselt kehitvad rahvusvahelise õiguse normid siseriiklikul tasandid automaatselt või tulenevad mingist siseriikliku õiguse viitest

transformatsiooni doktriini kohaselt vjab rahvusvaheline õigus siseriiklikus õiguses kehtimiseks sisult sarnast siseriiklikku õigusakti, st rahvusvahelise lepingu sätted või nendes sisalduvad õigsed ja kohustused tuleb ümber kirjutada siseriiklikku õigusakti
Kui rahvusvaheline õigus moodustab osa siseriiklikust õiguskorrast siis on sellele tavaliselt ette nähtud ka konkreetne positsioon siseriikliku õiguse allikate hierarhias . Nad võivad olla kas:

kõrgemal konstitutsioonist või võrdsel tasandil

madalamal konstitutsioonist, kuid kõrgemal teistest õigusaktidest

võrdne seadustega

madalas seadustest, kuid kõrgemal või võrdne täitesaatva võimu aktidega
Kui on samals tasemel siseriiklike seadustega, siis tuleb arvestada printsiipe lex specialist derogat legi generali, lex posterior derogat legi priori, lex posterior generalis non derogat priori speciali.
Eesti järgib monistlikku lähenemist ning inkorporatsiooni tulemusena moodustab rahvusvaheline õigus osa siseriiklikust õiguskorrast ja kuulud üldjuhul otsekohandamisele.
Rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldprintsiibid saavad oma kehtivuse PS 3§st “rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa”.
PS 123 § lg 2 näitab, et rahvusvaheline leping on kõrgemal mis tahes teisest õigusaktist ning seda ka hilisema õigusakti suhtes. St et Eestile siduvad rahvusvahelised lepingud on otsekohaldatavad ning igaüks saab neile vajaduse korral viidata.
PS 123 § lg 1 “Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega” -> rahvusvaheline leping on ikkagist madalal
Rahvusvahelise õiguse subjektid
On need, kelle käitumist rahvusvaheline õigus reguleerib ning kes saavad olla rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks e neil on rahvusvaheline õigusvõime:

• riigid, rahvusvahelised organisatsioonid ja selle kandidaadid
  

Rahvusvahelise õiguse subjektid saavad olla kas:

originaalsed e täielikud e piiramata – need saavad olla mis tahes rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjateks, nendeks on ainult riigid

sekundaarsed e osalised e piiratud – need saavad olla vaid teatud rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjateks, nt rahvusvahelised organisatsioonid.
Rahvuvahelisel tasandil tegutseb kahte liiki oganisatsioone:

valitustevahelised organisatsioonid – moodustatud riikide või teiste rahvusvaheliste õiguse subjektide poolt rahvusvahelise õiguse alusel ning ise samuti rahvusvahelise õiguse subjektid. Nt ÜRO, NATO , WTO

valitustevälised organisatsioonid – moodustatud füüsiliste või juriidiliste isikute poolt mõne riigi siseriikliku õiguse aluses ega ole rahvusvhelise õiguse subjektid. Nt Greenpeace, Amnesty International
Rahvusvahelises õiguses peetakse silmas just valitsustevahelisi organisatsioone ja nad vastavad tunnustele:

• nad on riikide ühendused, mis on moodustatud rahvusvahelise õiguse alusel
  
• nad põhinevad vähemalt kahe riigi poolt sõlmitud asutamimsaktil
  
• nad on loodud konkreetse eesmärgiga
  
• neil on alalised organid
  
• neil on asutajate poolt omistatud piiratus rahvusvaheline õigussubjektsus
  
• neil on asutajatest eraldiseisev tahe
  

Rahvusvahelisi organisatsioone saab liigitada:

• liikmelisus – määravaks millised riigid saavad olla asjaomase organisatsiooni liikmeteks . Sellest tulenevalt on organisatsioonid:
  
  • universaalsed – liikmeteks võivad olla kõik riigid
    
  • regionaalsed – liikmed peavad vastama teatud geograafilistele, majanduslikele, kultuurilistele või muudele ringimustele
    
• funktsioonid – määravaks milliste valdkondadega organisatsioon tegeleb. Sellest tulenevalt on organisatsioonid:
  
  • üldised – tegelevad paljude erinevate valdkondadega (ÜRO)
    
  • spetsialiseeritud – tegelevad konkreetsete valdkondadega (NATO)
    

Rahvusvahelised organisatsioonid saavad tegeleda ainult oma pädevuse piires. Kust tuleneb nende pädevus? Kaks teooriat:

omistatud pädevuse teooria – peab pädevuse allikaks asutamisakti

tuletatud pädevuse teooria – pädevus ei pea tulenema ainult asutamisaktist. Teooria arvestab rahvusvaheliste suhete arengut, dünaamilisust
Rahvusvahelised organisatsioonid omavad riikide taval immuniteeti. Samuti on nende ametnikel nagu diplomaatilistel esindajatel immuniteet.
Üksikisiku staatus rahvusvahelisel tasandil oleneb otseselt riikide tahtest, sest üksikisik saab oma rahvusvahelised õigused ja kohustused ennekõige riikide loodud õiguse ja käitumise tulemusena.
Üksikisik ei oma õigust esitada rahvusvahelisi nõudeid ega ligipääsu rahvusvahelistele kohtuinstitutsioonidele st üksikisik ei saa oma õiguste kaitseks pöörduda rahvusvahelise kohtu või vahekohtu poole. Erandiks on Euroopa Inimõiguste Kohus.
Üksikisikuid võib võtta vastutusele rahvusvahelise õigusrikkumise eest. Vastutus õigusrikkumise eest võib järgneda kas siseriikliku või rahvusvahelise õiguse alusel.
Riik
Riigi olemasolule viitavad õiguslikud tunnused Riikide õiguste ja kohustuste Montevideo konventsioon (1933) art 1:

• alaline elanikkond
  
  • liikmed elavad riigi territooriumil ja alluvad selle riigi jurisdiktisoonile
    
  • riigis peab eksisteerima teatav alaline elanikkond, kellel on püsiv side oma territooriumiga
    
  • alalise elanikkonna hulka kuuluvad tavalisemalt kodanikud ja elamisloa alusel riigis elavad välismaalased
    
  • kodakondsus on püsiv õiguslik suhe isiku ja riigi vahel mis annab kondanikule teatud õigused nin paneb talle samas teatud kohustused riigi suhtes
    
  • kodakondsus omandatakse juriidilise fakti e sünni või õigusliku akti e naturalisatsiooni alusel
    
• kindlaksmääratud territoorium
  
  • territoorium koosneb maismaast, akvatooriumi ja nende kohal asuvat õhuruumi ja nende all paiknevat maapõue
    
  • lisaks varem nimetatule loetakse riigi territooriumiks veel riigi lipu all sõitvaid kaubalaevu, riigi registrisse kanduid tsiviilõhusõidukeid, riigi sõjalaevad ja –õhusõidukid olenemata nende asukohast, avamere riigile kuuluvad rajatised ning avamere põhja pandud kaablid ja torujuhtmed.
    

• Valitsus
  
  • Teostab avalikku võimu kahe eelmise elemendi st elanikkonna ja territooriumi üle
    
  • Sisemine aspekt: valitsus on võimeline looma ja säilitama riigis autonoomset õiguskorda
    
  • Välimine aspekt: valitsus suudab rahvusvahelisel tasandil tegutseda sõltumatult
    
  • Oluline on efektiivse ja reaalse avaliku võimu teostamine
    
  • Valitsus peab olema sõltumatu e ei tohi alluda teiste riikide korraldustele
    
• võime astuda suhtesse teiste riikidega
  
  • koloniaalmaade kadumise tõttu on see tunnus kaotanud oma tähtsuse
    
  • Algselt tuli see tunnus Ladina-Ameerika riikidelt
    

Tunnustamine on üks keerulisimad valdkondi rahvusvahelises õiguses, sest see hõlmad nii poliitilisi aspekte kui ka siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse küsimusi.
Tunnustamisega antakse teatavale faktilisele situatsioonile õiguslik tähendus.
Tunnustamine hõlmad riikide lisaks valitsusi, rahvuslikke vabadusliikumisi, territoriaalseid nõudmisi jms.
Riigi tunnistamine:

• Tähendab seda, et teised riigid on valmis alustama suhtlemist uue riigi kui rahvusvahelise kogukonna võrdse ja täieõigusliku liikmena
  
• Kaks klassikalist teooriat:
  
  • Konstitutiivse teooria – uus riik ei eksisteeri rahvusvahelise õiguse mõttes seni, kuni teised riigid ei ole teda tunnustanud
    
  • Deklaratiivse teooria – tunnustamine ei oma mingit õiguslikku tähendust ning riigi olemasolu on pelgalt faktiline küsimus.
    
• Kui riik on tekkinude rahvusvahelise õiguse rikkumise tulemusena, ei saa see riik eksisteerida ennen kui teised riigid on teda tunnistanud.
  

Valitsuse tunnustamine:

• Valituse vahetumine ei mõjuta riigi staatust rahvusvahelisel tasandil
  
• Valituse tunnustamine muutub oluliseks juhul, kui tegemist on vägivaldsel või muul õigusvastasel viisil võimule tulnud valitsusega
  
• Tunnustamise kriteeriumid:
  
  • Võime teostada efektiivset avalikku võimu
    
  • Valmisolek täita rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi
    
  • Kontroll suurema osa territooriumi üle
    
  • Rahva toetus
    
• Tunnustamise tüübid:
  
  • De facto tunnustamine – tähenduab uue riigi või valitsuse esialgset tunnustamist piiratud ulatuses. Selline tunnustamine on eelkõige ajaliselt piiratud. Õiguslikud suhted ajutised .
    
  • De iure tunnustamine – tähendab uue riigi või valitsuse täielikku tunnustamist. Pärast sellise tunnustamise saamist on uus riik rahvusvahelise õiguse täieõiguslik subjekt ning saab olla kõigi rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjaks.
    
• Mõlemal tunnustamisel on tagasiulatus jõud kuni riigi tekkimise momendini ning samal ajal tunnustatakse ka kõiki uue riigi intitutsioone ja vastuvõetud õigusakte
  

Õigusjärglus
Puututab selliseid õiguslikke küsimusi mis tekivad olukorras, kui üks riik asendub teisega ning järeltulijariik hakkab teostama oma avalikku võimu eelkäijariigi territoorimul või selle osal ning võtab eelkäijariigilt üle teatud rahvusvahelised õigused ja kohustused.
Õigusjärgluse puhul ei toimu tingimata universaalset õigusjärglust ehk kõigi õiguse ja kohustuste täielikku üleminekut.
Õigusjärglusega seotud küsimuste lahendamiseks tuleb üldiselt pöörduda rahvusvahelise tavaõiguse poole, sest asjakohased rahvusvahelisi lepinguid on ainult kaks nind nendegi osapoolteks piiratud arv riike.
Territooriumi puudutavatest rahvusvahelistest lepingutest tulenevad õigused ja kohustused lähevad täies ulatuses üle järeltulijariigile.
Alles iseseisvunud koloniaal maad või muud sõltuvad territooriumid ei ole automaatselt emariigi poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingute osapooled. Samas võivad saada teavitades vastava lepingu depositaari oma soovist. Kahepoolsete lepingute puhul on vajalik teise poole nõusolek.
Inimõiguste lepingud ei puuduta riikidevahelisi suhteid vaid püüavad tagada inimeste kohtlemise miinimumstandardid.
Kui riigi eksistents lõppeb ning see asendub teise riigiga siis eelkäijariigi liikmelisus rahvusvahelistest organisatsioonides kaotab tavaliselt kehtivuse ning järeltulijariik peab esitama uue avalduse liikmeks saamiseks.
Üldreegli kohaselt saab järeltulijariik eelkäijariigi vara omanikuks ning seda olenemata sellest kus see vara ka ei asuks. Järeltulijariik peab üle võtma ka eelkäijariigi võlad.
Koos suveräänsuse üleminemisega peaksid sellel territooriumil elavatel inimestel olema võimalus saada ka uue riigi kodakondsus.
Jurisdiktsioon ja immuniteet
Jurisdiktsiooni liigid:

seadusandlik jurisdiktsioon

täitesaatev jurisdiktsioon

kohtulik jurisdiktsioon
Jurisdiktsiooni teostamine tähendab võimet luua, muuta ja lõpetada erinevaid õigussuhteid seoses isikute, asjade ja sündmustega.
Jurisdiktsioon oluliselt määral, kuid mitte absoluutselt, seotud riigi territoorimiga. Teatud juhtudel riik võib teostada oma jurisdiktsiooni ka väljaspool oma territooriumi. Nt üks isik paneb Eestis toime tapmise ja põgeneb Lätti -> Eestil õigus isiku ja sündmuse suhtes seadusandlikule jurisdiktsioonile.
Rahvusvaheline õigus ei nõua et siseriiklikud kohtud peavad üle võtma ühe või teise kohtuasja arutamiseks vaid pigem seab piiranguid nende kohtute jurisdiktsioonile.
Rahvusvaheline õigus ei sea piiranguid siseriiklike kohtute tsiviiljurisdiktsioonile aga piirab kriminaaljurisdiktsiooni piiriülest teostamist järgmiste printsiipide aluses:

territoriaalsuse printsiip – peamine ja kõige laialdasemalt kasutatav printsiip, mille kohaselt omab riik üldjuhul jurisdiktsiooni nend kuridegude suhtes, mis on pandud toime tema territoorimul ning seda nii kodanike kui ka välismaalaste puhul.

kodakonduse ehk aktiivse isiku printsiip – riik võib teostada kriminaaljurisdiktsiooni oma kodanike üle olenemata sellest, kas kuritegu on toime pandud kodu- või välismaal.

Passiivse isiku printsiip – sellisel juhul riigid väidavad, et neil on kriminaaljurisdiktsioon nende kuridegude suhtes mis on suunatud nende kodanike vastu välismaan ning seda olenemata sellest, et kuriteo toimepanijaks on välismaalane.

Kaitse printsiip – lubab riigil karistada nende tegude eest, mis on suunatud tema julgeoleku vastu ning seda olenemata vastava toimepanija kodakondsusest ja toimepanemise kohast.

Universaalsuse printsiip – riigid omavad teatud kuritegude puhul jurisdiktsiooni, ilma et riigid omaksid seost kuritei toimepanemise koha, toimepanija või kannatanuga.

Aut dedere, aut iudicare printsiip – kohustab asjaomases rahvusvahelises lepingus defineeritud kuriteo toimepanemises kahtlustatava isiku kinni pidanud riiki kas andma isiku välja mõnele teisele riigile, kellel on tema suhtes jurisdiktsioon, või karistama teda ise.
Võib tekkida olukordi kus mingi kuriteo suhtes on jurisdiktsioon mitmel riigil. Osade riikide kriminaal õiguse kohaselt ei saa enam mõista kohut sellise isiku üle, kes on vastava kuriteo eest ühes riigis või rahvusvahelises kohtuinstitutsioonis juba süüdi- või õigeksmõistetud.
Riigid teevad rahvusvaheliste lepingute alusel koostööd nii tsiviil-, kriminaal- kui ka haldusküsimustes.
Immuniteedi liigid:

Riigiimmuniteet

Üks riik ei saa teostada oma jurisdiktsiooni teise riigi suhtes e võrdne võrdse üle võimu ei oma

Riigipea , valitsus ja kõrged riigiametnikud omavad immuniteeti, tuleneb riigiimmuniteedist

diplomaatiline ja konsulaarimmuniteet

diplomaatilised agendid ja konsulaarametnikud ei allu teatud juhtudel vastuvõtja- või transiitriigi ametivõimude jurisdiktsioonile

eesmärk tagada sõltumatus vastuvõtja- või transriigist ning võimalud efektiivselt ja segamatult täita oma funktsioone

rahvusvahelise organisatsiooni immuniteet

antakse selleks, et säilitada organisatsioonide sõltumatus ja tagada neile tõeliselt rahvusvahelik iseloom

võivad tuleneda järgmistest allikatest

rahvusvahelised lepingud

asutamisaktid

spetsiaalsed mitmepoolsed rahvusvahelised lepingud

kahepoolsed detailsed lepingus

rahvusvaheline tavaõigus

siseriiklik õigus

omistatavad privileegid ja immuniteedid on erinevad:

Kohtumenetuslik immuniteet – tagab absoluutse immuniteedi siseriiklike kohtute ees, välistab kohtumenetluse algamise siseriiklikus kohtus.

Täitemenetuslik immuniteet – tagab täiendava kaitse lisaks kohtumenetuslikule immuniteedile ning välistab vara arestimise ja selle võõrandamise kohtuotsuste või muu nõude täiteks

Valduste, vara ja arhiivide puutumatus – valdustesse ei tohi siseneda ning selle vara ja arhiivid ei kuulu läbiotsimisele, rekvideerimisele, arestimisele ega allu täitementlusele

Finantsprivileegid – liikmesriigid ei tohi teha takistusi finantsvahendite omamisele, vahetamisele ning siirdamisele riigis või väljaspool. Varad , sissetulekud, import , eksport vabastatud maksudest
Immuniteet tähendab, et teatud isikud ja institutsioonid ei allu tavapäraselt viisil riigi jurisdiktsioonile e riigil puudub õigus teostada nende üle oma seadusandlikku, täitesaatvat või kohtulikku jurisdiktsiooni.
Vastutus
Kui rahvusvahelise õiguse subjekt rikub mõnda rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust, siis paneb ta toime rahvusvahelise õiguse rikkumise e rahvuvahelise väärteo. International wrongful act.
Riigivastutus
Riigivastutust küsimusi reguleerivad peamiselt rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldprintsiibid.
Mis on rahvusvaheline väärtegu? Käitumine, tegevus või tegevusetus mis vastab järgmistele tunnustele: omistav riigile ja rikub riigi rahvusvahelist kohustust.
Tegevusetus võib olla väärtegu ainult siis kui riigil oli rahvusvahelise õiguse kohaselt kohustus käituda teatul viisil, kuid ta ei teinud seda.
Väärtegude kategooriad:

• Rahvusvaheliste kohustuste rikkumised
  
• Rahvusvahelise õiguse imperatiivnormidest tulenevate kohustuste tõsised rikkumised
  

Riik on absraktsioon ja seega ei saa ta ise konkreetselt väärtegu toimepanna vaid selle teostab ikka isik.
Riigivastutuse tekkimise aluseks on:

riigiorganite käitumine – riik vastutab mis tahes riigiorgani käitumise eest, ei oma tähtsust kas riigiorgan on siseriikliku õiguse kohaselt pädev osalema rahvusvahelises suhtlemises või mitte

avaliku võimu funktsioone täitvate füüsiliste või juriidiliste isikute käitumine – puudutab selliseid isikuid kes ei kuulu riigiorganite hulka aga kes täidavad neile riigi poolt pandud või usaldatud avaliku võimu funktsioone

ühe riigi poolt teise riigi käsutusse antud organite käitumine – teine riik vastutab lisaks, eelduseks et käsutusse antud organid täidavad teise riigi avaliku võimu funktsioone

võimuvolitusi ületav või juhistele mittevastav käitumine – kui ületatakse pädevust või eiratakse antud juhendeid.

Mässuliste ja teiste liikumiste käitumine – ei ole valitsuse esindajad ja ei allu riigi kontrollile

Muu riigi poolt tunnustatud või omaks võetud käitumine – käitumine mis ei ole omistatav riigile
Üldise põhimõtte kohaselt vastutab riik enda rahvusvaheliste väärtegude eest.
Eksisteerivad mitmed asjaolud mis välistavad rahvusvahelist õigust rikkuva käitumise õigusvastutuse:

teise riigi nõusolek käituda tema suhtes vastavalt

õiguspärase enesekaitse teostamine ÜRO harta kohaselt

mittesõjalise repressaatide kasutamine

vääramatu jõud

hädaseisund e distress – puuduvad alternatiivsed mõistlikud käitumisvõimalused enda või teiste elu päästmiseks

hädavajadus e necessity – selline käitumine on ainus võimalus kaitsta riigi eluliselt olulisi huve tõsise ja ligioleva ohu eest tingimusega, et sellise käitumisega ei kahjustata oluliselt teiste riikide või rahvusvahelise kogukonna samasuguseid huvisid
Ükski nimetatud asjaoludest ei välista õigusvastutust, kui kõnelaune käitumine rikub rahvusvahelist imperatiivnormi.
Kannatajariigil on võimalus ja õigus kasutada vastumeetmeid:

• retorisioonid – tegemist ebasõbraliku kuid samas täiesti õiguspärase käitumisega, nt diplomaatiliste suhete katkestamine, välisabi andmise peatamine
  
• repressaadid – tegemist ebasõbraliku ja õigusvastase käitumisega, nt riik A põhjustab riigile B kahju õigusvastase käitumisega, siis riik B võib loobuda mõnede oma lepingujärgsetest kohustuste täitmistest riigi A osalt.
  

Rahvusvahelise väärteo tagajärjed:

• kannatajariigil on õigus nõuda kahju täielikku hüvitamist kas restitutsiooni , kompensatsiooni või satisfaktsiooni vormis.
  
• Kui tegemist on rahvusvahelise õiguse imperatiivnormidest tulenevate kohustuste rikkumisega, siis on õigus kahjuhüvitamist nõuda kõikidel riikidel
  
• Restitsutsioon = rikkujariik peab taastama olukorra mis eksisteeris enne rahvusvahelise väärteo toimepanekut
  
• Satisfaktsioon = olukordades , kus puudub materiaalne kahju (nt üks riigipea solvas teist riigipead ), võib väljenduda vabanduses, sümboolses kompensatsioonis või asjassepuutuva isiku karistamises
  

Rahvusvahelise organisatsiooni vastutus
Rahvusvaheline organisatsioon vastutab ainult nende rikkumiste eest, mida on talle võimalik omistada. Eelkõige toimib juhul kui õigusrikkumise on toime pannud organisatsiooni organ või ametnik.
Üksikisiku vastutus
Selle teemaga tegeleb rahvusvaheline kriminaalõigus.
Rahvusvahelise kuriteoga on tegemist siis kui vastav õigusrikkumine on kuulutatud kuriteoks rahvusvahelise õiguse ning see eristub tavapärasest siseriiklikust kuriteost.
Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on jurisdiktsioon järgmiste kuritegude osas:

• Genotsiidikuritegu
  
• Inimsusevastased kuriteod
  
• Sõjakuriteod
  
• Agressioonikuritegu
  

Tagajärjeks võib Rooma Statuudi järgi olla vabadusekaotus, rahatrahv või kuritegevuse tulemusena saadud tulu, vara ja vahendite konfiskeerimine.
Tülide rahumeelne lahendamine
Rahvusvahelise õiguse kohaselt puudub riikidel üldine kohustus oma tülisid lahendada. Samuti ei saa riike sundida selleks, sest kõik riigid on suveräänsed ja õiguslikus mõttes võrdsed.
Riigi tüli on kahe või enama riigi lahkheli, mid puudutab kas mingit faktilist küsimust, asjakohast kehtivat õigust või mõne riigi rakendavat poliitikat.
Tavaliselt sõnasõda aga võib ka viia relvastatud jõu kasutamiseni.
Tülide liigitamine :

poliitilised tülid – puudutavad riikide eluliselt olulisi huve ja muid sise- või välispoliitilislt olulisi küsimusi ning mille lahendamine ei toimu õigusnomide või printsiipide alusel

õiguslikud tülid – puudutavad õiguse tõlgendamist või rakendamist ning mille lahendamin toimub õigusnomide ja printsiipide alusel
Tülide lahendamise meetodid:

diplomaatilised meetodid – saadakse õiguslikult mittesiduv poliitiline lahend , mis ei põhine õigusel, nt läbirääkimised, konsultatsioonid, lepitus

juriidilised meetodid – saadakse õiguslikult siduv lahend mis põhineb õigusel, nt vahekohus, kohtulik menetlus
Rahvusvaheliste lepingute õigus
Lähtutakse Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonist (1969). Kehtib lepingutele mis on sõlmitud pärast selle jõustumist 27.1.1980.
Lepingu mõisted ja liigid:
Viini konventsiooni kohaldatakse ainult rahvusvahelistele lepingutele. Kui lepingu teiseks osapooleks on nt rahvusvaheline organisatsioon siis kohaldatakse teisi reegeleid.
Leping on rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikus vormis ja mida reguleerib rahvusvaheline õigu, olenemata sellest, kas see sisaldub ühes dokumendis või kahes või enamas omavahel seotud dokumendis ja mis on selle nimetus.
Olulised aspektid:

• lepingute alla ei kuulu selles kontekstis suulised kokkulepped
  
• lepingute alla ei kuulu selles kontekstis sellised lepingud, mis on allutatud mõne riigi siseriiklikule õigusele
  
• lepingute nimetusel ei ole tähtsust
  

Ainult üks vorminõue – peab olema kirjalik.
Lepingute liigitus:

• kahepoolsed lepingud – bilateral treaties
  
• mõnepoolsed lepingud – plurilateral treaties, vähemalt kolme osapoolega suletud lepingud (saab ühineda teiste osapoolte nõusolekul)
  
• mitmepoolsed lepingud – multilateral treaties, vähemalt kolme osapoolega avatud lepingud ( saab vabalt ühineda iga riik)
  

Igal suveräänsel riigil on rahvusvaheline õigusvõime lepingute sõlmimiseks volitatud isikute vahendusel:

• riigipead, valitsusjuhid, välisministrid – kõik lepingu sõlmimisega seotud toimingud
  
• diplomaatiliste esinduste juhid – võtta vastu lähetaja- ja vastuvõtjariigi vahelise lepingu teksti
  
• esindajad, kes on volitatud esindama riiki rahvusvahelisel konverentsil või rahvusvahelise organisatsiooni või selle organi juurde – võtta vastu asjaomase konverentsi, rahvusvahelise organisatsiooni või selle organi raames sõlmitava lepingu tekst.
  

Kui lepingu on sõlminud isik, kellel ei ole selle jaoks volitust , on sõlmitud leping tühine va juhul kui riik seda kinnitab järgnevalt.
Lepingu tekst võetakse vastu kõigi selle koostamisest osavõtnud riikide nõusolekul (kahe- või mõnepoolsed lepingud). Rahvusvahelisel konverentsil võetakse lepingud vastu kahe kolmandiku riikide häältega.
Ainult teksti vastuvõtmine ei muuda seda veel riigile õiguslikult siduvaks. Riigi nõusolek tuleb väljendada eraldi kas lepingule allakirjutamisega, lepingut moodustavate dokumentide vahetamisega, lepingu ratifitseerimisega, vastuvõtmisega, kinnitamisega või sellega ühinemidega.
Ratifitseerimine = toiming, millega riik annab nõusoleku olla seotud lepinguga ning mille tulemusena muutub see leping riigile kehtivaks. Koosneb kolmest etapist:

konsitutsiooni aluses volitatud siseriiklik institutsioon kiidab lepingu heaks

riigipea või teine pädevust omav ametiisik kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele

ratifitseerimiskirjad vahetatakse osapoolteks olevate riikide vahel või antakse üle depositaarile
Reservatsioon = riigi ühepoolne avaldus, millega riik soovib välistada või muuta lepingu teatavate sätete õiguslikku mõju nende kohandamisel selle riigi suhtes. Ei ole lubatud teha kui:

see on lepinguga keelatud

leping lubab vaid teatud reservatsioone, kuid soovitav reservatsioon ei kuulu nende hulka

on kokkusobimatu lepingu objekti ja eesmärkidega
Riikide reaktsioonid reservatsioonidele:

riik on nõus – leping asub ülejäänud osas jõusse reservatsiooni teinud ja sellega nõustunud riigi vahel

riik vaikib – riik on nõus reservatsiooniga ning leping astub jõusse reservatsiooni teinud ja sellega vaikimisi nõustnud riigi vahel

riik ei ole nõus – lepingu jõustumine reservatsiooni teinud ja sellega nõustnud riigi vahel oleneb sellest, kas reservatsiooniga mittenõustunud riik on nõus pidama reservatsiooni teinud riiki lepingu osapooleks või mitte
Riik ei tohi enne lepingu ratifitseerimist, vastuvõtmist või kinnitamist teha midagi sellist mis muudab lepingu mõtte tühiseks või selle täitmise võimatuks peale jõustumist.
Leping jõustub sellises korras ja sellel kuupäeval, mis on ettenähtud lepingus endas või kooskõlastatud läbirääkimistel osalenud riikide poolt. Väikese hulga osapooltega leping jõustub siis kui kõik lepingu osapooled on ettenähtud viisil väljendanud oma nõusolekut.
Iga kehtiv leping on kohustuslik tema osapooltele, kes peavad seda täitma heas usus (pacta sunt servanda – printsiip).
Lepingu osapooled võivad lepingut kohanda ajutiselt ka enne selle jõustumist, kui lepingu osapooled on sellega nõus.
Lepingut peab tõlgendama heas usus, kooskõlas tavalise tähendusega, mis tuleb anda lepingu terminitele vastavas kontektsis, samuti lepingu objektist ja eesmärkidest lähtuvalt.
Leping ei too kohustusi ega õigusi kolmandale riigile ilma tema sellekohase nõusolekuta (pacta tertiis nec nocent nec prosunt – printsiip)
Lepingut võib muuta osapoolte kokkuleppel ning selle jaoks kasutatakse lepingu sõlmimiseks ja jõustumiseks ettenähtuid reegleid või lepingus endas konkreetselt ettenähtuid reegleid. Muutmise puhul ja ettepanekute tegemise puhul tuleb teavitada kõiki lepingu osapooli. Kui mingi riik ei ole avaldanud oma nõusolekut muudatuste suhtes, kehtib selle riigi osas varem kehtinud lepigu redaktsioon .
Lepingut on võimalik modifitseerida e kaks või enamat lepingu osapoolt võivad kokku leppida lepingu teistsuguseks kohandamiseks ainult nende omavahelistes suhetes.
Leping on kehtiv kuni ta muutub kehtetuks või lepingu kehtivus lõppeb või peatub lähtuvalt reeglitest.
Leping on kehtetu kui:

riigil on võimalus väita, et tema nõusolek lepingu kohustuslikkuse kohta on kehtetu, sest see oli väljendatud tema siseriikliku õigust rikkudes

riigil on võimalus väita, et tema nõusolek lepingu kohustuslikkuse kohta on kehtetu, sest tema esindaja pädevust oli piiratud

riigil on võimalus väita, et tema nõusolek lepingu kohustuslikkuse kohta on kehtetu, sest see oli väljendatud vea tõttu lepingus

riigil on võimalus väita, et tema nõusolek lepingu kohustulikkuse kohta on kehtetu, sest ta sõlmis lepingu teise läbirääkimistel osalenud riigi pettusliku tegevuse mõjul

riigil on võimalus väita, et tema nõusolek lepingu kohustuslikkuse kohta on kehtetu, sest see oli väljendatud tema esindaja korrumpteerumise tulemusena

riigi nõusolekul lepingu kohustuslikkuse kohta ei oma mingit õiguslikku tähendust, kuid see on saadud riigi esindaja sundimise tulemusena

leping on tühine, kui selle sõlmimine on saavutatud relvastatud jõu kasutamise või sellega ähvardamise tulemusena

leping on tühine, kui see on sõlmimise hetkel vastuolus rahvusvahelise õiguse imperatiivnormiga
Lepingu kehtivus:

• tähtajatud lepingud, nt piirilepingud
  
• tähtajalised lepingud, sõlmitakse teatud perioodiks või konkreetse eesmärgi saavutamiseks, nt territooriumide rendilepingud
  

Kui leping ei sisalda sätteid lõppemise kohta ega näe ette denonsseerimist või väljumist, siis on denonsseerimine või väljumine võimalik ainult juhul kui sellisest kavatusest on ette teatatud 12 kuud ning:

• on kindlaks tehtud, et lepigu osapooled kavatsesid lubada denonsseerimist või väljumist
  
• denonsseerimine ja väljumise õigus tuleneb lepingu olemusest
  

Kui üks osapool rikub lepingut, annab see teisele õiguse lepingu lõppemisele või kehtivuse peatamisele.
Lepingu osapoolel on võimalus viidata lepingu täitmise võimatusele kui lepingu lõppemise või sellest väljumise alusele, kui see võimatus on lepingu täitmiseks vajaliku objekti pöördumatu või kadumise või hävitamise tagajärg.
Lepingu osapooltel on võimalus viidata lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude põhjalikule ja ettenägematule muutumisele.
Igasugune leping mis on vastuolus rahvusvahelise õiguse imperatiivnormiga muutub kehtetuks ja lõppeb.
20