Rahvusvaheline avalik õigus (0)

Rahvusvaheline avalik õigus
Enne ÜRO loomist oli RÕ subjektid ainult riigid. Tänapäeval peetakse rahvusvahelise õiguse subjektideks ka rahvusvahelisi organisatsioone ning piiratud määral füüsilisi ja juriidilisi isikuid.
Riigid suveräänsed – teoreetiliselt võrdsed; riike ei saa käskida ega keelata.
Rahvusvaheline õigus- riikidevaheline õigus; teiste rahvusvahelise õiguse subjektide käitumise reguleerimine. Kõik rahvusvahelise õiguse normid ja reeglid kuuluvad täitmisele riikidele. On teatud reeglid, normid, millest kõik on teadlikud ja käituvad nende järgi – rahvusvaheline õigus.
RÕ ei ole seadus; ei ole moraalsed reeglid. Kui on ebamoraalne, on karistatavad karistuseaduse alusel ( kriminaalõigus ) Ebamoraalne: röövimine, vägistamine, riigireetmine – reguleerime kriminaalseadustikuga.
Mis juhtub kui rahvusvahelise sõiguses rikutakse normi? Rahvusvahelises õiguses ei ole kindlaid /efektiivseid karistusmeetmeid. (Venemaa mitte karistamine leppe rikkumisel)
Riigis 3 võimu:

seadusandlik

täidesaatev

kohtuvõim
Kas need 3 võimu on ka rahvusvahelisel tasandil olemas?
1. seadusandlik – Euroopa Liit – Euroopa Parlamendi seadused liikmesriikidele kohustuslikud; on riikide PS-sest ka üle. ÜRO peaassamblees-seadusandlik võim on esindatud iga riik ühe häälega-selle otsused on soovituslikud, mitte kohustuslikud.
2. täidesaatve – Euroopa Komisjon hakkab selles suunas minema, kuid hetkel rahvusvahelisel tasandil ei ole. ÜRO julgeoleku nõukogu.
3. kohtuvõim – Rahvusvaheline Kriminaalkohus – on piiratud; Euroopa Inimõiguste Kohus – ainult EL. On mitmeid kohtuid ntks Rahvusvaheline Hagikohus. (I a kaasuse puhul rahvusvaheline kohus ei saa hakata õigust mõistma-sest pole jurisdiksiooni, mille riigid peavad andma). Riigid pole kohustatud nõusolekut andma. Jurisdiktsioon kehtib kui riigid on nõusoleku andnud või kui julgeoleku nõukogu on esitanud prokurörile otsuse...
Mis oleks kui ÜRO võtaks vastu kohustuslikke otsuseid lihthäälte enamusega? Igal riigil üks hääl, olenemata suurusest . Kui väikesed, vähese rahvastatusega riigid 10%, võtaks vastu otsuse ja hakkaks dikteerima, siis see ei viiks kuhugi .
Rahvusvahelistest normidest kinnipidamine – enamus riike järgib enamus rahvusvahelisi norme enamus ajast, kuigi on ka erandeid , mis toovad kaasa vägivalda ja sõda.
„Ükskõik, milline riigi struktuur luuakse , peaks olema loodud nii, et kasu tuleb isikutele, kes elavad riikides, ja mitte, et see oleks riigi iseenda säilitamiseks.“ – Richard . PÕHIMÕTE: Riigid ei kavatse loobuda oma suveräänsusest.
Tähtis on, kas rahvusvaheline õigus on peegeldatud riigi poliitikas ja riikidevahelistes suhetes. Tähtis on, kas on norme, mis vastavad riikide ja ühiskonna arenevatele ja muutuvatele nõuetele. Oluline on ka see, kas tülid on lahendatud kooskõlas rahvusvahelise õigusega, kas riigid järgivad rahvusvahelise õiguse norme.
Mis surve on riikidel jälgida rahvusvahelise õiguse norme? Kui väike riik rikub reegleid, saadetakse minema, kui suur riik rikub ei juhtu midagi või tuleb palju väikeseid riike korda nõudma. Tugev horisontaalne surve, sest kui nad reegleid ei järgi, siis ei saa riigid maailma mängida. Rahvusvaheline süsteem – jalgpall (ilma kohtunikuta) – kuid on olemas reeglid, kes neid ei tea, seda mängu ei võeta, sellega ei mängita.
Mida artikkel 5 ütleb? Rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. Riigid on kohustatud tegema seda, mida nad vajalikuks ja õigeks peavad.
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE ALLIKAD

• Lepingud /konvektsioonid;
  
• Rahvusvaheline tava.
  

I § 102 RÕ reegel see, mis on aktsepteeritud rahvusvaheliselt riikide poolt:

•  tava
  
•  rahvusvaheline lepe
  
•  tuleb üldistest põhimõtetest
  

Rahvusvahelise õiguse tava tuleneb üldisest ja järjekindlast riigipraksisest, mida on järgitud riikide poolt, sp, et nad tunnetavad, et neil on legaalne kohustus seda teha.
Kuidas tavad tekivad, mis tingimustel, mis nõuded?
RAHVUSVAHELINE TAVA:
2 NÕUET: Üldine ja järjekindlalt järgitav riikide praksis ; Nad järgivad seda mitte vabatahtlikult, nad tunnevad , et see on kohustus, mida tuleb teha.
Rahvusvahelised lepped loovad seadust riikidele, kes on leppe osapooled. Igal rahvusvahelisel õiguse normil võib olla kaks iseseisvat elu. Norm võib elada edasi tavana ja vastupidi. Loob norme ja seadust nendele, kes on ühinenud sellega.
Rahvusvahelise kohtu statuudi artikkel 38 on sätestatud rahvusvahelise kohtu jaoks, mis on rahvusvahelise õiguse allikad. Allikateks: rahvusvahelised konvektsioonid/lepped, rahvusvahelised tavad-üldine praktsis-enamus riike järgivad. Üldised põhimõtted, mis on tunnustatud tsiviliseeritud riikide(demokraatlik poolt)
Üldised põhimõtted:

• täiendavad normid ja reeglid
  

II art 38:
Rahvusvahelised konventsioonid:

• loovad reegleid ühinenud riikidele
  

Rahvusvaheline tava:

• samad nõuded, mis I
  
• üldine praksis, mis o naktsepteeritud seadusena; ei ole vabatahtlikku momenti .
  

Kohtuotsused :

• pretsedendiõigust ei ole, kohustuslikud osalejatele
  
• Rahvusvahelise kohtu otsused pole pretsedendi mõjuga. See kehtib vaid osapooltele.
  

RÕ põhiallikad:

• tava
  
• lepped
  

Mis on tava, kuidas tavad tekivad?
Järjekindel/üldine praktsis, mida enamus riigid järgivad ja nad järgivad, sest nad tunnetavad ja teavad, et see on nende jaoks kohustuslik.
Millest koosneb üldine praktsis?
Riigi praktsise/üldise praktsise alla käivad: Kõik mida riik teeb, võib olla väjend, kas tegemist on riigi fraktsisega. Riigi seadusandlus on riigi praktsis. Kohtuga seotu . Kui eraisikud midagi teevad, on see ka riigi praktsis. Riikide praktsise puudumine/tegemata jätmine on ka praktsis. Praktsis võib olal nii positiivne kui negatiivne.
Kuidas saab tekkida uus tava? Riigid rikuvad vana tava ja saadakse vanast tavast lahti.
Kui palju riike on vaja, et saaksime öelda, et tegemist on mingi praktsisega? Kui palju järjekindlust on vaja?
Uued riigid, mis polnud olemas, kas peavad järgima olemasolevaid tavasid? JAH
Võib tekkida ka regionaalne tava riikide vahel! Kahe riigi vahel võib olla ka tava, kuid kahe erineva religiooni vahel mitte.
II LOENG
AKJ2665 International law – nädala aega
Pabut Abana kaasus: Rahvusvahelised tavad on kohustuslikud USAs.

• 1900.a otsustatud USAs
  
• USA ja Hispaania vahel sõda; USA sai territooriumi juurde
  
• 2 laeva võeti USA poolt sõjasaagiga kinni, koos lastiga
  
• Laevaomanikud vaidlustasid seda ja andsid kohtusse. (Leiti, et kalamehed on sõja ajal puutumatud)
  
• I aste leidis, et see on õige (et võib lastiga ära võtta) → läks Ülemkohtuni välja.
  
• Süütud kalalaevad on sõjaolukorras puutumatud – on rahvusvaheline TAVA (konventsioonis kirjas)
  
• See on Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ajaloos kokku lepitud juba; va Pr revolutsiooni ajal seda põhimõtet ei tunnustatud. 1406 andis kuningas Henry VI teada, et kõik kalalaevad on tema kaitse all.
  

SS Lootuse kaasus:

• Pr ja Türgi laevad põrkasid kokku. T läks põhja( 8 tükki uppusid). Türgi võttis Pr töölise(leitnandi) vastutusele → 10 päeva iga laiba eest. Pr ütles, kui pole tava, ei saa võtta vastutusele(puudub kriminaaljuristitsioon). T: Pidi tõestama, et pole tava, mis keelaks, siis võib.
  
• Vaidluseks läks küsimuses, et kellel on kohustus tõestada. Ridade vahelt võib lugeda, et tõestamis kohustus oli Prantsusmaal. Kui aga Pr tõestada ei suuda, jääb õigus Türgile.
  
• Kes peab tava tõestama (olemasolu) – kaotab! Türgi jäi peale.
  

Mis põhjustel jõutakse kohtuvälistele lahenditele? Ei usaldata kohtu õigust.
On olema smõned rahvusvahelise dlepped seoses tuumarelvadega, kuid nende tegelik sisu on: Tuumarelvade katsetamise osaline keeld. Kui riigil pole muud relva, siis enesekaitseks võib ta kasutada tuumarelva.
Asüülikaasus Golumbialt Peruu vastu
1949. a anti asüül ühele mehele. Golumbia suursaadiks palus Peruult luba, et poliitiline liider saaks lahkuda Peruust, selle alusel, et Golumbia valitsus oli teinud otsuse, et Golumbia jaoks on tema poliitiline pagulane . Peruu ei olnud sellega nõus, et Golumbial oleks oma ühepoolne õigus otsustada Peruu poliitilise liidri kuritegusid . Leppisid kokku, et käsitletakse seda kaasusena rahvusvahelises kohtus ja et mõlemad osapooled peaksid seda otsust kohustuslikuks . Golumbia kasutas palju argumente.
Golumbia valitsus väitis, oma viimase argumendiga, et tegemist on Ameerika vahelise õigusega. Kokkuvõte: Kohus otsustas Peruu kasuks, kuid ka kinnitati, et pmlt oleks Golumbia suutnud tõestada, et selline tava oleks tekkinud/võib tekkida, ainult, et seekord ei tekkinud.
Kaasus: puudutab territooriumi läbimise õigust „Portugali ja India vahel“
Portugali kolumnistid sõlmisid lepingu ja lepingu sisu oli, et Portugal tahtis tagada vaba liikumist (hobused, tsiviilisikud koos varaga, relvad) ja seda lubati. Tingimuseks oli, et nad pidid luba küsima , kui nad tahtsid liikuda ja alati anti ka luba. Siis aga tuli Inglismaa peale ja kolumniseeris India ära, kuid üle ei võetud territooriume, mis olid Portugali võimude käes. See vaba liikumise režiim läks ka edasi. Varsti kujunes välja, et tsiviilisikud ei viitsinud enam luba küsida, sest nad teadsid, et nad saavad. Liiguti vabalt, palju tahtsid ja takistusi Inglismaa võimude poolt neile ei tehtud. Sõjaväelased endiselt küsisid luba ja eranditult seda luba ka neile anti.
1954.a India valitsus ütles, et vabal liikumisel on lõpp. Asi jõudis rahvusvahelise kohtu ette. Kahe riigi vahel oli tekkinud rahvusvaheline tava, seega India oli kohtustatud kinni pidama ja järgima. Neid ei takistatud kuna nad tundsid, et neil on kohustus neid lubada. Vabat liikumist peeti nende õiguseks
III LOENG
Kui riigid uue tavaga nõus pole, siis tuleb järjekindalt oma riigi praksises selle vastu protestida. Enamasti see ka vabastab neid sellest tavast ehk nad ei pea seda järgima. Teised riigid teiste riikide siseajadesse ei tohi sekkuda!!
ÜRO ei lubanud Lõuna-Aafrika vabariigil ÜRO peaassamblees osaleda. Nad ei visanud neid küll ÜROst välja, öeldes, et see ei peegelda kogu LAV-d.
Lepped kehtivad kindlasti neile, kes on selle lepignu/konvensiooni osapool. Rahvusvaheline konvensioon võib olla aluseks, et need normid, mis on seal kehtestatud, hakkavad pikkamööda muutuma tavaks (Riikidele kohustuslikud, kes selles konvensioonis osalevad). Lepete osakaal järjest kasvab. Mida rokem riike sellega ühineb, seda rohkem see lihtsustab. Peale II MS on praktiliselt kõik lepped ÜROs sõlmitud. Enamus on kahe riigi vahel sõlmitud.
On olemas 3 erinevat leppe tüüpi:

mitme riigi vaheline lepe- avatud kõikidele riikidele, et nad võiks nende konvensioonidega ühineda. Sinna kuuluvad ka regionaalsed lepped. Need on üldised lepped, mis üritavad paika panna mingisuguse valdkonna normid.

Lepped, mis on riikidele, et nad saaks regulerida mingit valdkonda või tegevust. Nt kalastamine .

Kahe riigi vahelised lepped- neid on kõige rohkem ja neid on igas valdkonnas.
Lepete osakaal järjest suureneb, sest aina rohkem leppeid tuleb ja aina rohkem riike ühineb nende lepete/konvensioonidega. Tavade baasil tehakse leppeid. Aina rohkem norme leiab lepetest.
Mis juhtub siis, kui normid on riigile kohustuslikud nii leppe, leppete kui ka tavade alusel?
Kui norm on väljakujunenud tavaks, siis sõlmitakse rahvusvaheline konvensioon, mis kinnitab seda tava. Kui see leping aegub/lõppeb, siis kas riigid peavad seda normi järgmima või mitte? Tava on väljakujunenud, riigid on kohustatud seda järgima. Konvensioonis on sätestatud see sama tava, konvensioon lõppeb ära. Mis siis saab? Langeb ära kohustus järgida tava konvensiooni alusel. Tavana on see täisjõus olemas. Riigid peavad tundma, et see on üldine praksis ja et see on nende jaoks kohustuslik. Ehk riigid peavad seda normi järgima.
On olemas sama norm tava ja konvensioonina. Kõik riigid on selle tavaga ja järgivad seda konvensiooni. Aastad mööduvad ja mõned riigid hakkavad käituma teistmoodi ehk nad ei järgi tava(rikuvad seda). Sellega nad rikuvad nii tava kui ka konvensiooni. Mis on võimalikud tagajärjed nendele rikkumistele? Sanktsioonid, teine võimalus on see, et teised riigid tulevad sellega kaasa ja hakkavad ka seda tava rikkuma. kas see tähendab seda, et konvensioon ei kehti enam? Konvensioon jääb püsima, kui teised riigid midagi ette ei võta. Mis saab tavast? vana tava kaob ära ja tekib uus tava. Tava on muutunud ja parandanud niivõrd konvensiooni. Tava on konvensiooni ära muutnud.
Tähtajaline konvensioon lõppeb ära, riigid peavad seda tava järgima, kui see on olemas. Riigid mõtlevasd, et see tava enam ei sobi meile. Kolmveerandile riikidest see sobib ja nad otsustavad pikendadada seda konvensiooni. Veerand riike otsustavad sõlmida uue konvensiooni, kus on sätestatud see asi teisiti. Kas nii võib? Jaa võib, kui see on mingi tavaline norm, mitte ius gogensi norm.

• kui on lepinguline norm, mis on tava ära muutnud, siis kellele kehtib? Neile riikidele, kes on selle lepingu osapooled.
  

Kahe riigi vahel, kus on erinevad tavad- kui nt 25% järgivad uut tava ja 75% vana tava, siis võib öelda, et selles valdkonnad kindlat tava pole ja tuleb uus kokulepe luua. Ja vb tuleb järgida seda tava, mis kehtib enamusele.

• Kuidas on võimalik muuta normi, mis on saavutanud ius gogensi staatuse?- on võimalus, et ta muutub hoopis tugevamaks ajaga .
  

• Põhimõtted, mis on ühised kõikidele õigussüsteemidele- pacta sunt servanda ehk lepingust tuleb kinni pidada. Põhimõtted, mida leidub kõikides maailma tsiviliseeritud õigussüsteemides; ei tohi võõrandada vara, mis pole sinu oma.
  
• Kui pole tava, mis kehtiks riikidel vahel ja tuleb probleem nende vahel lahendada, siis tuleb otsida, kas on sarnaseid lahendeidteite tsiviviliseeritud riikide vahel või kas jõutakse õiguse põhimõttel kokku leppida.
  
• Kohtu pretsedent, isegi, kui see pole kohustuslik, siis seda de facto järgitakse.
  
• ÜRO peaassamblee otsused on soovituslikud, riigid ei pea neid järgima.
  
• Kust võib veel tulla rahvusvahelisi tavasid/norme, mis kuuluvad järgimisele?
  

Rahvusvahelise õiguse subjektid võivad olla: riigid, organisatsioonid ,
Organisatsioonid, mis loovad rahvusvahelisi tavasid- ÜRO otsused,
(ÜRO on) riikide vaheline organisatsioon ; mitteriiklikud organisatsioonid (greenpeace, rahvusvaheline olümpia komitee (ROK), punane rist
RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE SUHE RIIGIÕIGUSEGA
Rahvusavaheline õigus on kohustuslik riikidele. Riik on kohustatud rahvusvahelise õiguse norme järgima, riigid aitavad neid luua ja nad on ka kohustatud neid norme rakendama oma õigussüsteemides- läbi valitsuse, läbi põhiseadusliku õigussüsteemi. Rahvusvaheline õigus ei asenda riikide õigust.
EL õigus ei ole rahvusvaheline õigus.
Rahvusvaheline õigus sõltub sellest, et riigid ja valitsused täidaks oma kohustusi rahvusvahelise õiguse alusel. Kohustus rahvusvahelisi norme järgida ja teostada on igal riigil. See kohustus võib ulatuda ka nt eraettevõtetele, kui nad teevad midagi riigi jaoks või riigi nimel ( sinna kuulub ka neg teod ehk tegemata jätmised).

• riik ei saa vabanduseks, ettekäändeks panna rahvusvahelise õiguse rikkumiseks seda, et tema enda riigi seadused kohustavad riiki käituma kuidagi teisiti.
  
• Riigi seadused ei saa luua erandit, mis vabastaks teda mittetäitmast rahvusvahelisi seadusi. Rahvusvahelist õigust on jämedalt rikutud- nt natsid hävitasid läbi genotsiidi juute.
  

2 erinevat koolkonda riikide vahel:

Pruralisitid- vaatavad rahvusvahelist ja kohalikku õigust kui kahte erinevat õigust.

Monism -RÕ on võimalik rakendada oma ÕS-is ja kohtus siis ja ainult siis kui ta on vastu võetud
Rahvusvaheline ja kohalik õigus on osa ühest ja samast õigussüsteemist. Hierarhis on rahvusvaheline õigus riigiõigusest kõrgem. Rahvusvahelist õigust ei saa allutada riigiõigusele.
PS §3 Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Rahvusvahelise õiguse ültunnustatud põhimõtted ja normid= tava
Kuidas Eesti PS suhtub rahvusvahelistesse lepetesse? Leping hakkab kehtima kui Riigikogu selle ratifitseerib.

• Inimõiguste valdkonnaks- võimalus inimestel, üksikisikutel pöörduda Euroopa Inimõiguste kohtusse.
  

Eesti kuulub Euroopa Liitu. EL kohus asub Luksemburgis.
Euroopa Inimõiguse kohus-allub Euroopa Nõukogule.

• Rahvusvahelisel tasandil võib tulla ette, et Rahvusvaheline kohus peab rakendama riikide norme.
  

RÕ võib kasutada Rahvusvahelistes tribunalides.
Nt eri riikidest ettevõtted, lahendab nendevahelisi kohtusasju kolmanda riigi kohtus ( tribunal ).
Tribunal peab vaatama kohalikku seadusandlust. Kui annaks ebaõiglase tulemuse, ei pea järgima neid norme, mis poolte koduriigis on.
2 suurt ettevõtet, mis tegutsevad mitmes riigis. Üks Prantsusmaal ja teine Saksamaal. Prantsuse firma ütleb, et vaidluse puhul rakendame Prantsuse norme, seaduseid. Saksa firma tahab aga et vaidlused lahendadakse Saksamaa seaduste, normide järgi. Kompromiss on, et vaidlused lahendatakse Rahvusvahelises kohtus. Aga kelle seaduse alusel? Võivad kokku leppida, et kasutavad mingi kolmanda riigi seaduseid ( nt Belgia, Inglismaa jne)
Mis piirang on rahvusvahelisel trinunaalil?
Eesti seaduseid tõlgendab kõige paremini EESTI.
Inglise seaduseid tõlgendab kõige paremini INGLISMAA.
IV LOENG
Riik
II MS lõpuni olid riigid ainukesed arvestatavad rahvusvahelise õiguse subjektid.
Riigid on ainsad rahvusvahelise õiguse subjektid, kellel on kõik õigused. Ettevõtete jne õigused on ainult selles ulatuses, mille neile annavad riigid lepete ja tavade ulatuses, neil pole kõiki õigusi, mis on olemas riigil.
Riik – geopoliitiline olevus :

territoorium

rahvas

avalik võim (valitsus)

peavad olema võimelised suhtlema teiste riikidega – PS-ses õigus suhelda – tahtmine, majanduslikud põhjused/võimalused.
Oluline riigi staatuse juures:

• Kui riik tahab saada ÜRO liikmeks – peab olema riik. ÜRO võtab vastu ainult riike.
  
• Nt kui üks riik jaotub mitmeks
  
• Mingi osa riigi territooriumist otsustab iseseisvuda
  
• Mitu riiki tahavad ühineda
  
• Kui vabatahtlikult üks riik jaotub kaheks: Tšehhoslovakkia (Tšehhi ja Slovakkia )
  

Palju territooriumi vaja on, et oleks riik? Millal see küsimus muutub aktuaalseks?
Ei ole rahvusvahelist normi, millega sätestatakse mingit miinimumi. Nt Monaco on 1,5 km2 – võib olla veel väiksema pindalaga.
Mis alusel riike tunnustatakse?

• Tunnustamise akt – poliitiline akt – riik otsustab, keda tunnustab või mitte;Riik annab tunnustuse.
  
• Riik võib olemas olla, sõltumata sellest, kas keegi teda tunnustab v mitte. On 4 riigile omast tunnust olemas.
  

Riigid võivad diplomaatilisi suhteid igal ajal katkestada, seepärast ei kehti põhimõte, et ei tunnustata enam riiki kui sellist.
Eespool toodud e traditsioonilist riikide tunnust, kuid neid tunnuseid on tänapäeval tekkinud juurde. Riik ei tohi anda tunnustust enne kui need tunnused on olemas. Kui anda tunnustust enne kui need (4) tunnust on täidetud, siis võib arvata, et riik on selle riigi siseasjadesse sekkunud ja selline käitumine on keelatud.
Peab olema mingi kindel territoorium. Territoorium võib nihkuda, peaasi , et on midagigi olemas. Kindlad piirid ei ole ainumäärajad. Piirid ei pea olema täpselt paika pandud.
RAHVAS – alaline elanikkond
Palju peaks olema? → mingit piirangut ei ole. Aga riiki ei saa luua nullrahvaga.
NT: Lichtenstein : 28 000 elanikku.
Peaasi, et rahvast on, on alaline elanikkond.
AVALIK VÕIM/valitsus – valitsuse nõue – peab sisuliselt kontrollima seda maa-ala (territooriumi). Peab olema efektiivne.
RIIK PEAB OLEMA PÄDEV JA VÕIMELINE LOOMA VÄLISSUHTEID TEISTE RIIKIDEGA – kui on võimalus, peab ise otsustama, kas soovib seda õigust teostada või mitte, võib ka loobuda. NT. Lichtensteini välissuhteid korrladab Šveits – pole seda õigust lõplikult ära andnud.

• Island oli esimene riik, kes Eestit taasiseseisvumist tunnustas. Eestit tunnustas esimesena Venemaa Tartu rahu lepinguga.
  

Kui on olemasolev riik, kas tal on kuidagi võimalik riigi staatusest ilma jääda?
OSCE konverents – USA 5 uut põhimõtet:
Vaadati, kuidas riigid käituvad lisanõuetega:

kas riik kavatseb edaspidises arengus järgida demokraatia põhimõtteid?

respekteerida kõiki piire

toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid

kaitsta inimõigusi

respekteerida RÕ-ga pandud kohustusi (Helsingi kompakt , Pariisi harta).
Riik – demokraatlik õigusriik, kus on vabad valimised ja austatakse inimõigusi.
ÜRO põhimõtted:

respekteerida ÜRO hartat

garanteerida kõiki rahvusvahelisis ja etniliste rahvaste õigusi

respekteerida piire

aktsepteerida kohustusi, mis on võetud desarmeerimisega ( USAl polnud seda punkti)

kohustada end lahendama tülisid (Rahvusvahelises Tribunali või Vahekohtus).
Inimõiguste demokraatlik areng!
Riiki ei saa kohustada tunnustama teist riiki.
Kui ei tunnusta, peab siiski teist riiki respekteerima (nt piire jms).
Rahvusvahelise normi alusel võib olla kohustus mitte tunnustada – kui riigile omased tunnused puuduvuad.

tekib nn ebaseaduslik riik – Lõuna- Rodeesia – kuulutas iseseisvust, valitsejateks valged, üldsus pidas ebaõiglaseks, kuna rahvas oli must – ei peetud õiglaseks valitsuseks.
Tänu ÜRO seisukohale Lõuna-Rodeesiat ei tunnustatud, L-R ise oli valmis suhtlema; tegelikult olid kõik vajalikud riigi tunnused olemas.

Riigid ei tohiks tunnustada ka ebaseaduslikku territooriumi omale juurdevõtmist.
Teised riigid kohustatud rahvusvaheliste normide tõttu vägivallaga saadud ebaseaduslikku maad mitte tunnustama.
De jure ei pea teised riigid seda õigeks. Riigid peavad loobuma ebaseaduslikult saadud territooriumist.
Kui kaugele riigi territoorium ulatub? Merel riigi suveräänsus ulatub territoriaalmere piirini . Tegemist on territoriaalmerega. Suveräänsus lõppeb seal, kus lõppeb territoriallmeri. Maapinnal lõppeb riigi territoorium seal kus lõppevad piirid. Maapinnal ulatub riigi suveräänsus maapinna keskpunktini(sügavuselt). Õhuruumis vähem kui kuu orbiit .(lennuki lendamise max kõrgus). 84-90km kõrguse vahel on suveräänsuse piir riikidel.
NB! RIIGI JA VALITSUSE TUNNUSTAMINE EI OLE ÜKS JA SAMA ASI!
V LOENG
RAHVASTE ENESEMÄÄRAMISE ÕIGUS
Tegemist rahvastega.
ÜRO loodi 1945. a
Liikmed: u 50 riiki: loojariigid: USA, enamus Euroopa riike (va Saksamaa), mõned Lõuna-Ameerika riigid, India (oli iseseisvumas), Nõukogude Liit.
Riigid olid huvitatud, et kõik ÜRO liikmesriigid oleksid võrdsed, et ei sekkutaks teiste siseasjadesse. Mõeldud tegelt riikide enesemääramise õigust.
Aafrika riigid leidsid , et enesemääramise õigus → kolooniatel õigus iseseisvuda.
Resoutsioon nr 2635 – enesemääramise õiguse põhimõttest. Leiti, et rahvastel peaks olema õigus seda teostada ja saada toetust.
Enesemääramise õigus – võib tähendada, et saab osaleda riigi poliitilistes protsessides jne võib tähendada ükskõik mida. Äärimisel juhul ka iseseisvumist. Ei tohi olla mingit vahesekkumist teiste riikide siseasjadesse.
Konverents: Eur, USA, Kanada , NL.

• Räägiti enesemääramise õigusest.
  
• Kolooniad riigi territooriumil – rahvaste gruppide enesemääramise õigus.
  
• Rahvamass – ühine kultuur, keel, kombed jms – autonoomsuse andmiseks peaksid olema need nõuded täidetud.
  
• Ka kurdid mahuksid siia alla.
  

Enesemääramise õigus – õigus osaleda oma riigi sotsiaalses, poliitilises, majanduslikes ja kultuurilises arengus olemasoleva riigi raames.
See õigus kuulub rahvastele.
Kui ulatuslik on? Toimub riigi siseselt.
On erandeid: millal olemasoleva riigi osa võiks lahku lüüa:
1) koloniaalrahvas
2) lõhutud rahvas (välisokupatsioon)
Võimalik valida või taastada iseseisvust?
Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei ole lahkulöömine subjektiine õigus ega tingimata ka õigusrikkumine. Seda võetakse kui fakti, st lahkulöömine on edukas või ebaõnnestub. Edukus sõltub riikide antavast poliitilisest tunnustusest – kui lahku löönud territooriumile saab osaks piisav rahvusvaheline tunnustus, siis ta saavutab vähehaaval legitiimsuse ja lõpuks sisulise riikluse. Praktikas suhtutakse lahkulöömisse või selle katsesse üldiselt ebasoosivalt
Tavapäraselt on enesemääramisõigust seostatud olukorraga, kus rahvas on koloniseeritud või võõrvõimu okupatsiooni all. Väljaspool seda konteksti peetakse tänapäeval enesemääramise all silmas ennekõike rahva õigust osaleda sisuliselt poliitilistes protsessides ning otsustada oma majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu suundade üle olemasoleva riigi raames. Seda on nimetatud sisemiseks enesemääramiseks, see on tihedalt seotud vähemusrahvuste õiguste tagamisega ja soosib mingis vormis autonoomia andmist sellistele rahvustele. Kui need õigused on reaalselt tagatud (muidugi ei ole üheselt paigas, mis täpselt peab olema tagatud või kui ulatuslik peab olema autonoomia), siis ei ole poliitiliselt ega õiguslikult põhjendatud välimine enesemääramine lahkulöömise vormis
Õigus enesemääramisele on otseselt seotud õigusega arengule, mis hõlmab nii rahvaid kui ka üksikisikuid.
Kõigil rahvastel on enesemääramise õigus. Seetõttu kehtestavad nad vabalt oma poliitilise staatuse ning kindlustavad vabalt oma majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu.
2. Endale seatud eesmärkide nimel võivad kõik rahvad vabalt käsutada oma Loodusvarasid ja ressursse, kahjustamata sealjuures mingisuguseid kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest vastastikuse kasu printsiibil põhinevast majanduslikust koostööst ja rahvusvahelisest õigusest. Ükski rahvas ei või olla ilma jäetud talle kuuluvatest elatusvahenditest.
Enesemääramisõigus on rahvuslikku teadvust omava grupi õigus rajada riik ja vabalt valida selle valitsemisvorm. Rahvaste enesemääramisest räägiti algselt kui poliitilisest doktriinist. I maailmasõjas tunnustasid liitlased enesemääramist kui eesmärki, mis aitab kaasa rahu saavutamisele .
Peale II maailmasõda sai enesemääramisõigusest üks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peamiseid eesmärke. ÜRO põhikiri käsitleb enesemääratlemist kahes tähenduses. Esiteks on riikidel enesemääramisõigus kui õigus vabalt valida oma poliitiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline kord. Teiseks on rahvastel õigus luua oma riik või mingil muul kombel määratleda oma suhe juba olemasoleva riigiga.
Rahvad, kes taotlevad iseseisvust, pöörduvad enesemääramisõiguse poole, mis sai laiemalt tuntuks tänu Ameerika presidendile Woodrow Wilsonile (1918) ja mis kirjutati sisse ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hartasse (1945). Seda õigust on pikalt kuulutatud rahvusvahelise õiguse ühe alustalana, kuid seejuures on raske rääkida ühisest arusaamast, mis puudutab selle tähendust, ulatust ja suhet teiste rahvusvahelise õiguse normidega, nt territoriaalse terviklikkusega. Enesemääramisõiguse mõistmisel on heaks lähtekohaks ÜRO Peaassamblee vastu võetud sõbralike suhete deklaratsioon (1970), mis ei ole küll õiguslikult siduv, kuid on sellest hoolimata autoriteetne dokument. Enesemääramine tähendab kõigi rahvaste õigust vabalt, ilma välise sekkumiseta otsustada oma poliitilise staatuse ning majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu suuna üle.
Välimine enesemääramine läheb paratamatult konflikti territoriaalse terviklikkusega. Kui rahval lubatakse lahku lüüa, siis see tähendab, et emariik kaotab osa oma territooriumist – mõte, mis ei meeldi ühelegi riigile. See on üks põhjusi, miks väljaspool kolonisatsiooni ja võõrvõimu okupatsiooni konteksti rahvusvaheline õigus soosib sisemist enesemääramist, mis ei ohusta territoriaalset terviklikkust. Sisemise enesemääramise puhul võime maksimaalselt rääkida autonoomsetest regioonidest või föderaalse süsteemi kasutuselevõtust.
VI LOENG
Riikide ja valitsuse tunnustamine ei ole sama asi. Riiki ei saa olla kui ei ole valitsust. Samas, kui valitsus kaob, siis riigi olemasolu jääb alles.
VALITSUSTE TUNNUSTAMINE
Käib riigi tunnustamisega üldiselt käsikäes.
Kui ebasümpaatne valitsus, ei saa öelda, et ei tunnustata enam riiki. Samas ei saa ka ainult valitsust mitte tunnustada – on riigi üks tunnus. Sel juhul lõpetatakse lihtsalt diplomaatilised suhted.
Puerto Rico saar – kuulub USA kaitse alla, tegelt autonoomne.
Eksiilvalitsus: Eksiilvalitsus ehk pagulasvalitsus on riigi valitsus, mis on olnud sunnitud oma riigist lahkuma ja tegutseb sellest väljaspool.

• tahetakse, tegemist sõjaolukorraga
  
• valitsus eksisteerib väljaspool oma riigi territooriumit ja teised riigid tunnustavad seda
  
• on ajutine
  

KUIDAS RIIK SAAB OMALE TERRITOORIUMI (JUURDE)?

• Ostmisega (kui teine riik valmis müüma)
  
• Kinkimisega
  
• Vahetamisega
  
• Loobumisega
  
• Leiuga, avastamisega
  
• Looduslikel tingimustel
  
• Rentimine (ajutine või pikaaegne)
  

RIIGI SUVERÄÄNSUSE ULATUS
Õhuruum – min satelliidi kõrgus – et satelliit ei hakkaks alla kukkum
RIIKIDE JÄRJEPIDEVUS
Riigil võib olla õigusi ja kohustusi.
Geograafiliste punktide/tunnuste puhul ei ole riikidel valikut.
Kui lepped on seotud territooriumiga, siis see läheb järjepidevalt üle/ jäävad kehtima.
RIIKIDEVAHELISED RAHVUSVAHELISED ORGANISATSIOONID
Teistel rahvusvahelise õiguse subjektidel on nii palju õigusi ja kohustusi nagu riigid neile annavad.
WTO loodi 1944. a
ÜRO - ÜROst võib igal ajal lahkuda, on vabatahtlik organisatsioon.
Kui ÜRO-l pole õigust esitada hagisid riikide vastu, kes on talle kahju tekitanud, siis kes seda teha saavad? Ei olegi kedagi, ei saagi.
Kas ÜRO-l on õigus esitada nõudmisi oma töötajate või ametnike nimel, juhul kui nad on töö käigus viga saanud/surma saanud? Enda riik võib oma kodanike esindada teiste riikide vastu rahvusvahelisel tasandil. Riik ei ole kohustatud oma kodaniku eest seisma rahvusvahelisel tasandil. Iga riik võib seiska oma kodanike eest. Mõned ÜRO liikmed võivad olla kodakondsuseta isikud, seega ükski riik ei saa nende eest seista.
OPEC – kindlustada õiglaseid – kõrgemaid – naftahindu.
Maailma Postiliit-
Intelsat- rahvusvaheline satelliidi organisatsioon. Liikmed on kas avalik või era ettevõtted, mis teostavad nende riikide globaalset satelliiklikku kommunikatsiooni.
Mis on üldiselt aksepteeritud õiuspõhimõtted?
MITTERIIKLIKUD ORGANISATSIOONID – NGO
Mõnikord on neil tunnustatud juriidiline staatus. Need ei ole loodud riikide poolt, vaid isikute/eragruppide poolt, kellel on ühine eesmärk.
Ei ole enamasti rahvusvahelise õiguse subjektid, on erandeid (Rahvusvahelise Punase Risti Komitee). Piiratud tingimustel võivad olla.
Nad on loodud organisatsioonidena (MTÜ-d) ja mitte rahvusvaheliste lepete alusel.
RAHVUSVAHELISED FIRMAD
Rahvusvaheline süsteem on huvitatud nendest suurfirmadest. Ettevõtted on ühes riigis ja tütarettevõtted/filiaalid ka teistes riikides. On tehtud riikide õiguse alusel, mitte rahvusvahelise õiguse alusel.
FÜÜSILISED ISIKUD
Üksikisikud on kõige uuemad RÕ subjektid
RÕ subjektid (füüsilised isikud on inimõiguste subjektiks kahes valdkonnas):

inimõiguste valdkond

kriminaalõigus
KODAKONDSUS: Igal riigil õigus määrata, kes on tema kodanikud. Ei ole kohustust anda kodakondsust kõikidele rahvastele. See on erinevus füüsiliste isikute ja juriidiliste isikute puhul.
Sünniõigusega kodakondsus: kas pärivad ühelt või teiselt vanemalt või saavad selle nii, et on sündinud selle riigi territooriumil. Mõned riigid tunnustavad seda mõlemat.
Topeltkodakondsus paljudele riikidele ei meeldi sh Eestile ja USAle.
Eesti võib reguleerida vaid oma riigi kodakondsust, mitte teiste riikide omi.
Naturalisatsiooni korras saadud kodakondsusega võib riik nõuda isikult, et ta loobuks teiste riikide kodakondsusest.
Kodakondsuseta isikud: Riik võib neid oma riigist välja saata igal ajal nende enda riiki tagasi. Leidlapsed-see riik kus nad leitakse, siis enamasti antaksegi neile selle riiki kodakondsus, et neil oleks mingi riigi kaitse olemas.
Rahvusvaheliste lepete õigus
Igal riigil on pädevus sõlmida rahvusvahelisi leppeid. Lepped enamasti kirjalikus vormis, võib olla ka suulisi . Lepped – mida peetakse siduvateks või mida ei peeta siduvateks.

• Viini lepete konventsioon – VLK (Enamasti kehtib see ja paljud riigid on sellega ka ühinenud)
  
• Sõlmiti 1969 ; jõustus 1980
  

Nüüdseks u 100 riiki, kes on sellega liitunud, sealhulgas ka Eesti.
VLK seab norme lepetele, mis on sõlmitud riikide vahel, mis on kirjalikus vormis lepped, mille aluseks on RÕ normid.
Ei tõlgendata VLK alla:
Nt Uus Meremaa ja Austria Pr vastu (mingi leping vms)

• Helsingi pakt – mittesiduv lepe; ei kohusta riike formaalselt sellest kinni pidama; olu oluline mõju; hakati järgima inimõiguste rikkumist NLis .
  
• II MS ajal liitlaste vahel sõlmitud lepped – smuti mittesiduvad.
  

Vahe siduva ja mittesiduva leppe vahel: kui detailselt on mingi siduv asi seal sätestatud.
Üldised lepped võivad tunduda, et ei ole siduvad – see võib olla aga petlik .
Nt kultuuri vahetuslepped – peetakse üldisteks, kuid tegelikult on väga siduvad.
Riik peab olema esindatud füüsilise isiku pool lepete sõlmimisel – need isikud on ette nähtud; peavad näitama, et neil on täisõigused, - volitused , et sõlmida lepingut.
Omavad volitusi:

• Riigipead
  
• Valitsuse pead
  
• Välisministrid
  

Veel:

• Riigi suursaadik – õigus esindada riikides, kus neil on täisõiguslikud suursaadiku õigused.
  

Tuleb kokku leppida lepingu tekstis.
Lepe, mis on vastu võetud Suurel Rahvusvahelisel Konverentsil ja 2/3 hääletavad selle teksti poolt, siis võetakse see vastu.
VII LOENG
RESERVATSIOONID
Reservatsioon = riigi ühepoolne avaldus, millega riik soovib välistada või muuta lepingu teatavate sätete õiguslikku mõju nende kohandamisel selle riigi suhtes.
Reservatsioonide tegemine – selgitus , tõlgendus, arusaamine.
II MS aegu (enne 1951. aaastat ?), kui riik allakirjutamisel/ratifitseerimisel tegi reservatsiooni – ettepanek muuta lepet ( palve leppida temale tehtud erandiga).

• Teised riigid võisid seda aktsepteerida, aga ei pidanud.
  
• Kui ükski riik polnud nõus – võis tagasi võtta või leppes mitte osaleda.
  
• Kui süütu reservatsioon, siis võis see läbi minna. Kui aga üks riik ei tahtnud kavsõi kiusu pärast – tuli reservatsioon tagasi võtta või leppega mitte ühineda.
  

1948. a Genotsiidi konventsioon.
Ei ole lubatud teha kui:

see on lepinguga keelatud

leping lubab vaid teatud reservatsioone, kuid soovitav reservatsioon ei kuulu nende hulka

on kokkusobimatu lepingu objekti ja eesmärkidega
Riikide reaktsioonid reservatsioonidele:

riik on nõus – leping asub ülejäänud osas jõusse reservatsiooni teinud ja sellega nõustunud riigi vahel

riik vaikib – riik on nõus reservatsiooniga ning leping astub jõusse reservatsiooni teinud ja sellega vaikimisi nõustnud riigi vahel

riik ei ole nõus – lepingu jõustumine reservatsiooni teinud ja sellega nõustnud riigi vahel oleneb sellest, kas reservatsiooniga mittenõustunud riik on nõus pidama reservatsiooni teinud riiki lepingu osapooleks või mitte
Lepinguga sõnaselgelt lubatud reservatsiooni ei pea teised lepinguosalised riigid heaks kiitma, välja arvatud juhul, kui leping seda nõuab
Kas riiki, kes eitab reservatsiooni, saab pidada konventsiooni osaliseks?
Kui ei – jääb norm kehtima.
Kui ja – siis mis on vahekord , kes aktsepteerisid ja mis on vahekord nende riikide vahel, kes ei aktsepteerinud.
Riigid, kes on nõus reservatsiooniga – võib tekkida leppeline vahekord ja reservatsioon võib kehtima jääda.
Kes ei aktsepteeri reservatsiooni – ei pea aktsepteerima – mis siis?
1) ei tohi aktsepteerda, kui reservatsioon nullib ära konventsiooni kasu, on põhimõtte vastu;
2) süütum reservatsioon – või aktsepteerida, ei pea.
Võib tõlgendada, et on lubamatu reservatsioon – et nullib põhimõtted ära – et ei aktsepteerita seda reservatsiooni teinud riiki leppe osalisena. Nende 2 riigi vahel siis mingit leppelist vahekorda ei ole.
Reservatsiooniga ei olda nõus, kuid ülejäänud sätete puhul võib olla riik leppe osaliseks. Konfliktse osa suhtes – sätes kustub ära nende kahe riigi suhtes, lihtsalt tühi koht jääb.
VLK artikkel 19-23
A B C D
I 5(2) + – X
II – 9 X +
A-B – kehtib parandusega
A-C – 5(2) – tühi koht, muus osas kehtib
A-D – tühine, ei kehti
Nende omavahel leping muidu kehtib (B, C, D)
Riigid võivad alati loobuda reservatsioonidest.
Võivad loobuda mitte aktsepteerimisest ehk siis aktsepteerida.
Kuidas lepet tõlgendada?
Kas anda tähendust sellele, mis on kirja pandud või mida pooled tegelikult mõtlesid? Objektiivset või subjektiivselt? Lepingut tõlgendatakse heas usus.
Tänapäeval – peaks olema objektiivne.
Kui mingit eriterminit kasutatakse ja millel on oma kindel mõte – tuleb seda järgida.
Leppe I ptk-s peaks olema oluliste terminite defineerimine (definitsioon).
Paljud lepped kirjutatakse mitmes keeles.
Tõlkimisel ei pruugi aga leida täiesti täpset vastet. Eeldatakse, et lepingu terminitel on igas autentses tekstis ühesugune tähendus.
Kui on vaidlemise ruumi – tõlgendamisel jääb peale sõna kitsam tähendus.
Töögrupi keel – pole veel seda reeglit – mida enamus mõtles, see jääb kehtima.
PARANDAMINE
Ettepanek viia parandus sisse.
Sätestatud .VLK alates art 39.
Kui tegemist kahepoolse leppega – tahavad parandusi teha, siis teevad, kui ei taha, siis ei tee.
Konventsioon – peab kõikidele riikidele teatama parandusettepanekust, et saaksid arutlusel osaleda. Kui ei aktsepteeri parandusi, jääb vana lepe kehtima. Kes parandust aktsepteerib, jääb kehtima uus leping.
Kui üks riik paremat lepet ei tunnista, kaob nende vahel lepe ära.
2/3 kohalolijaest peab otsustama.
LÕPETAMINE JA PEATAMINE
5 ptk al art 42
Lõpetamise võib läbi viia nagu leppes endas sätestatud (teatud tähtpäev , äramuutev tingimus vms). Kui ei ole sätestatud tingimust, või ka teistel alustel lõpetada, peatada.
Enne VLK – kui mingi säte õigustühine → kuidas see mõjutab ülejäänud lepet?
Otsus: art 44
VLK → võimalik, et mõnes olukorras ainult säte õigustühine.
Millal lepped õigustühised-KEHTETUD?
Mis saab siis, kui lepe on sõlmitud vastuolus kehtiva riigi seadusega?
→ lepped vabatahtlikult sõlmitud, peavad olema seaduspärased
→ peab olema üks oluline õigusrikkumine, enne kui saab pidada lepet õigustühiseks.

• Viga, pettus, korruptsioon
  

→ viga – parandatakse (Riigil on õigus viidata veale kui lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku kehtetuse alusele, kui viga puudutab asjaolu või olukorda, mis selle riigi oletusel oli olemas lepingu sõlmimisel ja kujutas endast temale lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku olulist tingimust.)
→ pettus – pahatahtlik tegevus, riiklik altvedamine; muudab riikide omavahelist läbisaamist. Kannataja riigil õigus tühistada sätet ja tervet lepet. Kui riik on sõlminud lepingu teise läbirääkimistel osalenud riigi pettuse mõjul, on tal õigus viidata pettusele kui lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku kehtetuse alusele.
→ korruptsioon – akt otseselt ja kaudselt läbi viidud ühe teise riigi poolt, kes katsus oma tahet peale suruda; mõjutas teise riigi esindajat.
Surve – art 51 – muudab lepingu õigustühiseks algusest peale; valikut ei ole
Surve riigi esindajale – otsene v kaudne (šantazeerimine, surve pereliikmele) – lepped õigustühised. Riigi nõusolekul olla lepinguga seotud, mida esindaja väljendas tema vastu suunatud tegude või ähvarduste sunnil, ei ole õigusmõju.
Üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga Ius cogens norm – kõrvale ei tohi kalduda; tekivad mingil ajal. Leping on tühine, kui see on sõlmimise hetkel vastuolus üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga.
Kas võib lahkuda enne, kui lepe jõustub?
Erinevad sesiukohad.
Kui leppe jõustumiseks vaja 30 riiki, kuid 5 lahkuvad , jääb lepe ikkagi kehtima. Kui liiga vähe jääb alles, peaks olema sätetsatud min arv riike, mille korral lepe veel nõusse jääks .
Art 56
Mis siis, kui riik rikub lepet?
Kui osalisriik rikub oluliselt kahepoolset lepingut, on teisel osalisriigil õigus viidata rikkumisele kui lepingu lõpetamise või kogu lepingu või selle osa peatamise alusele.
Teised – peatavad lepingu; või ei pea rikkunud riiki enam osapooleks. teistele osalisriikidele peatada ühehäälse kokkuleppe põhjal kogu leping või selle osa või lõpetada leping i) kas suhetes lepingut rikkunud riigiga või ii) kõigi osalisriikide vahel;
Rikkujal riigil leppe peatamiseks (lõpetamiseks) õigust ei ole.
Kui rikub, kannab vastutust rikkumise eest.
Kui rikutakse, ei saa rikkuja riik öelda, et antud lepet ei ole olemas. See õigus on aga teistel riikidel.
Leping võib lõppeda, osalisriik võib selle lõpetada või sellest taganeda :
a) lepingu sätete kohaselt või
b) millal tahes kõigi osalisriikide nõusolekul pärast nõupidamist teiste lepinguosaliste riikidega.
Lepingu võib kõigi osalisriikide vahel või üksiku osalisriigi suhtes peatada:
a) lepingu sätete kohaselt või
b) millal tahes kõigi osalisriikide nõusolekul pärast nõupidamist teiste lepinguosaliste riikidega.
VIII LOENG
Lepet võib lõpetada/tühistada kannataja riik, kes on süütu. Konvensioon lõppeb, kui üks osapool on lepet rikkunud.
Kui üks osapool silmakirjalikult väidab, et teine pool on rikkunud lepet ning soovib seega õigust lepe peatada. Tuleb välja selgitada, kes on lepet esimesena rikkunud.
Kaasus: Pakistan tegi avalduse India vastu rahvusvahelise tsiviil lennundus organisatsiooni nõukogus. Selle alusel, et väidetavalt India oli rikkunud 1944.a Chicago konventsiooni. India oli ühepoolselt peatanud Pakistani õigust lennata läbi India õhuruumi. Rahvusvahelise tsiviillennunduse organisatsioon nõukogu võttis juristiktsiooni. India ei tunnistanud rahvusvahelise tsiviillennunduse nõukogu juristiktsiooni. Apellatsiooni korras esitas India oma avalduse rahvusvahelisele kohtule ja väitis, et need lepped. India oli juba peatanud ühepoolselt need lepped, kuna Pakistan oli esimesena neid rikkunud. India väitis, et Pakistan oli kuidagi seotud India lennuki kaaperdamisega. India läks rahvusvahelisse kohtusse, kuid enne oli ta selle juba peatanud. Rahvusvaheline kohus võttis seisukoha, et kui ikka leppes on sätteid, millel antakse mingile tribunaalile õigus seda menetleda, et me jõuaks neid sisulisi küsimusi arutleda, et kes rikkus enne jne, siis rahvusvaheline kohus ei saa neid sisulisi küsimusi otsustada, et kindlaks teha kummal poolel oli õigus.
Vanasti oli lepingu lõpetamise aluseks ka see, kui sõda puhkes kahe riigi vahel. Tänapäeval see põhjuseks väga ei ole.
RIIKIDE VASTUTUS RAHVUSVAHELISEL TASANDIL
Kui rikutakse teise riigi õigusi, riik vastutab.
Kui tekitatakse kahju – kohustus heaks teha, hüvitada.
Kannataja riik võib nõuda kahju hüvitamist -Lahendatakse läbi diplomaatiliste läbirääkimiste. Kui vaja, läbi kohtute.
Vastutus tekib, millal iganes on rikutud mingisugust rahvusvahelist kohustust. Vahet pole, kas tegemist on mõne konvektsiooni või tava sätte rikkumisega. Tegemist võib olla k amingi aktiga, mis on täiesti õiguspärane riigis, kus akt pannakse toime, aga kui teine riik saab kahju, siis tuleb hüvitada. Riik ei tohi oma territooriumil kasutada akte , mille läbi teine riik saab kahju.
Eneseabi – ei tohi olla vägivaldne.
Aktide eest, mis on toime pandud juriidilise isiku, riigi aparaadi poolt, riik vastutab, kui riik on seotud kuidagi selle isikuga (rikkujaga). Ka eraisikute suhtes vastutus – siis ei vastuta riik, kuid kui tegu on riigiaparaadi töötajaga – vastutab riik.
Põhimõtteliselt vastuta+b riik kõige/kõigi eest.
Erandid! (ei vastuta, vabaneb vastutusest):

• Nõusolek
  
• Force majure ja asjaolud , mida pole võimalik kontrollida
  
• Hädaolukord
  
• Vajadusolukord
  
• Enesekaitse
  
• Vastumeetmete kasutamine, kui on lubatud.
  

Nõusolek – rikkumine ei ole rikkumine, kui teine riik annab enne selleks nõusoleku, loa.
Force majeure ja kontrollimatud asjaolud –
F.m – 1) ilmastikuolud – nt torm – laevad peavad oma marsruudist kõrvale kalduma ;
2) pole võimalik viia oma käitumist kooskõlla RÕ normidega – laeva, lennuki navigatsiooniinstrumentide rike .
Hädaolukord
Vajadusolukord – kõige rohkem reegleid! Mängus mingi oluline riigi huvi, mida riik tahab kaitsta, peab olema niisugune, et rikub teise riigi õigusi, sest see on ainus võimalus, mil määral saab seda huvi kaitsta, et päästa olulisest ohust.

• See ei tohi rikkude olulisi kohustusi teise riigi suhtes
  
• Ei tohi kasutada vastutusest vabastamiseks
  
• Kui tegemist ius cogensi normi rikkumisega (rikkumine keelatud leppega, mis on sõlmitu selle riigiga, kelle vastu rikkumine toimub) kui riik on end ise pannud hädaolukorda – on paikapandud reeglid.
  

Olulised riigi huvid:

• Peab säilitama olukorda, kus teatud ametid peavad oma ülesandeid täitma (päästeamet, keskkonnakatastroof enda territooriumil);
  
• Riik saab teada, et õnnetus tuumaelektrijaamas.
  

Enesekaitse – teine riik ähvardanud, kasutanud sõjalist jõudu.
Vastumeetmete kasutamine on lubatud:

• Vastumeetme kasutamine, mis oleks ebaseaduslik, va, et esimene riik on teise vastu toime pannud jube ebaseadusliku akti – vastu 1 tagasilöök.
  
• Võrdsed vastumeetmed – mingid riigi õigused rikutud – kannataja riik võib oma kohustused täitmata jätta.
  
• Vastumeetmete kasutamine, mida kahjusaanud riik võib igal ajal kasutada teise riigi vastu.
  

Vastumeetmed ei või rikkuda kolmanda riigi õigusi.
Kollektiivsed vastumeetmed.
Kahjutasude vorme võib olla kolme liiki:

Restitutsioon- viia kannatanud osapool samasse seisu, kus ta oli enne kahju tekkimist.Kui seda võimalik teha pole, siis tasutakse rahas.

Identifikatsioon-?

Rahuldus -kui riik on kannatanud mingisugust mittematerjaalset kahju. Ametlikud vabandused esitatakse või karistatakse mõnda ametnikku , kes rikkumisega oli seotud või kohtuotsus.
RAHUMEELNE TÜLIDE LAHENDAMINE
Selle teostamiseks kasutatakse:

Läbirääkimisi

vahendaja ( lepitaja ) – keda mõlemad pooled tunnevad, usaldavad.
1. Pooled, kes on osalisteks mis tahes tülis, mille jätkumine võiks ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, peavad püüdma tüli lahendada kõigepealt läbirääkimiste, uurimise, vahenduse, lepituse, vahekohtu , kohtuliku menetluse teel, pöördumisega regionaalsete organisatsioonide või kokkulepete poole või teiste rahulike vahenditega omal valikul .
Mitteforlmaalsed meetmed, piinlikult keskmised ja formaalsete meetmete kasutamine.
Kohtuvälised- kõige mitteformaalsemad võimalused
Vahekohtud-On formaalseid reegleid, kuid pole päris formaalne kohus
Kõige vähem formaalsusega seotud tüli lahendamise mehhanism on kahepoolsed läbirääkimised.
Läbirääkimiste +/-:
+ pooled teevad seda täiesti omavahel; on salajane
+ paindlikkus
- Ei jõuta kompromissini, sest kumbki osapool ei tee järeleandmisi.
+ ei tule kõrvalt survet teiste riikide poolt ega ka oma riigi käest ( rahvas, ajakirjandus)
+ parem on kui teised ühe riigi rumalatest vigadest teada ei saaks, et riigi uhkus ei kannataks. Avalikkuse ees suurem eitamine ; taganemisvõimalus eksinud poolel läheb plaju raskemaks. Nelja silma all saab kõik ära rääkida, saab asja ära lahendada.
-Võib juhtuda, et üks pool kuritarvitab läbirääkimisi – venitab, ei taha kokkulepet saavutada.
+ Võetakse kolmas pool, kes kontrollib läbirääkimisi.
-Soovimatu möödarääkimine – lahendus: keegi kolmas grupp uurib fakte.
+ Lepitamine – kolmas isik aitab üksmeelt leida.
-Kolmas pool peab olema väga diskreetne – peab vaatama, mida kummlaegi poolele räägib, peab teadma palju asjaolusid, et suuda leida see nn „ kuldne kesktee ”.
Kokkulepe: kumbki pool ei saavuta max seda, mida oleks tahtnud: võrdne võit/kaotus.
Lepitaja võib olla kes iganes. Tuleb vaadata, et kas saavutatud kokkulepet on võimalik ka tagada.
Eeldab riikide mõlemapoolset head tahet ja usku.
Kui läbirääkimised ehk mitteformaalne viis ei toimi, tuleb pöörduda kesktee juurde –Vahekohus. Osapooled võivad ka teoreetiliselt kokku leppida, et otsus mis tuleb arbitraaži kohtust pole kohustuslik osapooltele- ERAND !
VAHEKOHUS (ARBITRAAŽ)
Osapooled enamasti tahavad, et sealt tuleks üks siduv vastus neile (et oleks kohustuslik).
Ise lepivad kokku, et moodustavad enda jaoks ühe rahvusvahelise kohtu oma reeglite järgi.
Tuleb lahendus, mida pooled on kohustatud järgima. Võib olla ka soovituslik – ise otsustavad, kas otsus on siduv või mitte.
Kui osapooled pole kokku leppinud – lahendab vahekohus. Võib seda ka eelnevalt kokku leppida. See kohus koosneb kohtunikest, kes on enamasti määratud osapoolte poolt.
Compromis d’arbitrage – dokument, kus üksikasjalikult kirjas, kuidas VK moodustatakse, mida peab sisaldama; mis on küssa, mida tuleb vahekohtunikul lahendada, probleemi sisu; punktid, kus osapooled on kokku leppinud; asjad, milles osapooled on juba kokku leppinud; palju peaks kohtunikke olema (valitakse kõige rohkem 3 – A võtab ühe, B teise ja kolmanda valivad A ja B poolt valitud kohtunikud).Paaritu arv kohtunikke peab olema ja keegi ei tohi jääda hääletamata või erapooletuks. See tuleb sisse kirjutada.
Sellepärast vähe kohtunikke, et nii on odavam – osapooled peavad selle kohtu kinni maksma; vahekohtunike tasud on kõrged.
Sätetstatud: kas tribunalil õigus oma menetlusreegleid kehtestada?`
Kui VK pandud reeglid, mis teevad võimatuks otsuse tegemise, võivad nad reegleid muuta/juurde võtta, et otsustada.
Tuleb kokku leppida, milline enamus on vaja otsuse tegemiseks.
Kokku leppida: ametlik keel, maksumus.
Kõik küsimused, mis on seotud lepetega, peaksid olema lahendatavad VK-te poolt, mitte Rahvusvahelises Kohtus Haagis.
Kui vahekohus eksib ? Otsus ebaõiglane, tegu korruptsiooniga – vahekohus peaks andma õiguse seda istungit uuesti avada, et seda viga parandada. OSAPOOLTEL ON ÕIGUS OTSUSTADA KÕIK!!
Otsus kohustuslik; kuid võidakse kokku leppida, et on soovitusliku iseloomuga .
TRIBUNALID JA KOHTUD
Kõige formaalsem
Rahvusvaheline Haagi Kohus – loodi ÜRO raames
Kõik ÜRO liikmesriigid kuuluvad RK statuudi alla, lisaks Šveits.
On 15 kohtunikku, valitud Julgeoleku Nõukogu ja ÜRO Peaassamblee poolt (kui mõlemad andnud nõusoleku).Kohtunikud on esitatud rahvusgruppide poolt. Kohtunikke ei tohi olla rohkem kui 1 ühest riigist.
Ettepanekud rahvusgruppide moodustamiseks.
Paika pandud max 1, 9.a ametiaeg : iga 3.a tagant 5 kohtunikku ümbervalimisele.
Kuidas kohtunike kohad jaotunud?
Et oleks kõik maailmariikide poliitilised ja majanduslikud seisukohad esindatud (riigiti erinevad):
4 Lääne-Euroopa; 2 Ida-Euroopa; 3 Aasia ; 2 Ladina-Ameerika; 1 USA; 3 Aafrika.
Mõlemal osapoolel pole enda riigist kohtunikku, võivad määrata – konkreetse kaasuse jaoks (selle).
Kõik kohtunikud osalevad istungitel otsustamisel . Võib olla ka nii, et osad kohtunikud kambris , lahendavad mingit kaasust (tavaliselt ei tehta).
Otsused langetatakse kohalolevate kohtunike lihthäälte enamusega. Viigi korral kohtu president langetab otsustava hääle.
U 2 kaasust aastas – sp et on tähtsad asjad, miks muidu viiakse. Liiga lihtsaid asju Rk ei ole, neid püütakse omavaheliselt lahendada.
(kas liiga ebatähtsad või liiga tähtsad)
Edaspidi RK rohkem!
RK – tegeleb riikidevaheliste vaidlust äratavate kaasustega.
II → võib teha nõuandvaid otsuseid (ÜRO Peaassamblee palvel , v organisatsiooni, kes on saanud volitused ÜRO Peaassambleelt).
Kuidas riik saab nõusolekut anda, et RK oleks tema üle jurisdiktsiooni:

ad hoc - vabatahtlik

eelnevalt antud nõusolek, kui on kehtiv; siis on juba kohtusse antud. Teatud reeglid, kuidas saab tagasi võtta – keeruline (nt kui on konventsioonis sees, et on kohustuslik lahendamine RKs, siis ei saa seda muuta, RK on jurisdiktsioon).

riigid võivad eelnevalt kuulutada, et alluvad RK jurisdiktsioonile (kirjalik nõusolek) – kohustatud tülisid lahendama Rks. Võivad seda nõusolekut piirata – tingimustega, määratud mingiks ajaks; sätestatud et on valdkondi, kus ei allu RK jurisdiktsioonile (nt kui riik soovib lahendada asju oma siseasjades, et ei taha RKs).
Riik esitab enda deklaratsiooni, teised piirangud pandud. Võivad kasutada teise riigi piiranguid selle riigi vastu.
Eesti – allub RK jurisdiktsioonile tingimusteta.
RK – esimese ja viimase astme kohus; apelleerimist ei ole.
Erand: RK võib omal olla apellatsioonikohtu jurisdiktsiooni õigused.
Osapool ei tule kohale, ei kaitse end – kohus teeb otsuse oma jurisdiktsiooni kohta ja leiab, et tal on jurisdiktsioon; hagi alus – kohus teeb otsuse, et võib uurida asja ja kaitsta kohale tulemata osapoolt. See pool saab eelise – kohus järgib erilise huviga .
Riik ei tule kohale – saab aru, et tal on nii nõrk argument.
3 riiki huvitatud RK kaasusest – võib vahele sekkuda; teatud tingimused:

art 62 (kohtu statuut) – juriidiline huvi kaasuses ; võib lubada kohtu poolt.

riik, kes tahab vahele astuda teatud konventsioonile, mida kohus peab tõlgendama; kohus peab lubama (riik konventsiooniga seotud) – kohtu tõlgendus muutub vaheleastuvale riigile kohustuslikuks.
ÜRO harta 94
Juristiksiooni on kahte liiki:

Vaidlust äratavad kaasused

Kohus annab oma nõuandvat otsust-ainult ÜRO peaassamblee julgeoleku nõukogu.
VIIII LOENG: JURISDIKTSIOONI ALUSED
Jurisdiktsiooni alused jagunevad:

Seaduslik

Täidesaatev

Kohtulik
5 olulist põhimõttet, mille alusel riik teostab oma jurisdiktsiooni:

• territoriaalne põhimõte– riik on huvitatud kõigest, mis toimub territooriumil. Mingeid takistusi riigil pole seda teostada.
  
• huvi inimeste ja juriidiliste isikute riikluses-riik tahab, et tal oleks jurisdiktsioon kõigi isikute suhtes
  
• passiivne riikluse põhimõte – riik tahab oma kodakondsusega isikuid kaitsta. Riigil on huvi, et tema riikluses olevad kodanikud käituksid korralikult ka välismaal-riigi maine/reputatsioon.
  
• riigikaitse põhimõte – ka väljaspool riigi territooriumi ja mitte tema enda kodanike poolt – kui takistab mingil moel. Välismaalane on mingi akti toime pannud(küberrünnak)
  
• universaalne põhimõte – üldiselt taunitavad. Antakse igale riigile õigus nende nähtuste vastu võidelda.(Mereröövlus, inimeste vastased kuriteod jne). Riik võib vastutusele võtta isikuid, kes ei ole tema riikluses.
  

• Välja SAATMINE – riik otsustab ja tõstab üle piiri; võib igat mittekodanikku välja saata; riik ei ole kohustatud kodanikku vastu võtma, kui pole tema kodanik.
  
• Välja ANDMINE – antakse üle isik, kes on süüdi mõistetud mingis kuriteos.(Kes on süüdistatud või juba süüdi mõistetud)
  

Riikidevahelised kokkulepped – antakse välja (erinevad alused).
Ei ole kohustust välja anda, võib teha, kui tahab kui puudub kokkulepe.
Poliitilise kuriteo eest välja ei anta .
Võtakse jurisdiktsiooni arvestades kannataja riiki.
IMMUNITEEDID ( PUUTUMATUS )

Riikide puutumatus

Diplomaatide ja konsulaadi esindajate puutumatus
Riikidel ja teatud rahvusvaheliste isikutel – teatud immuniteediõigused.
Puutumatuse min-d: riigid võivad oma seadusega laiendada; kitsendada ei tohi (määratud rahvusvahelise õigusega).
Kunagi vanasti peeti puutumatust absoluutseks (riigid, diplomaadid, konsulid ) → tekkis surve, et piirata absoluutset puutumatust kuni peaaegu kõik riigid sellest loobusid. Nüüd kõik riigid absoluutsest puutumatusest loobunud (1950ndate alguses).
Alates 1970test piiratud puutumatuse seadus.
19. saj puutumatuse absoluutsus oli absoluutse puutumatuse doktriin reegliks.
Peale I MS suur areng – paljudel riikidel omanduses erahuve; küsimus absoluutse puutumatuse doktriinist; 4 konverentsi; viimane Brüsseli konverents → viis Brüsseli konventsiooni allakirjutamiseni– absoluutse puutumatuse doktriin hakkas tagasi tõmbuma.
Seotud eelkõige tavadega.
Äriettevõtetes kasutatakse → puutumatuse reeglid ei kehti enam.
1934 a konventsioon – tegemist eralaevaga, on puutumatud (ka Eesti).
Oleks vaja piiratud puutumatuse doktriini – kui pole seotud riigi poliitikaga.
Diplomaatiline puutumatus
See süvendab sõbralikke suhteid riikide vahel. See võimaldab riikide esindajatel täita oma kohustusi suveräänsete riikide esindajatega.
See puudutab Viini diplomaatiliste suhete konvektsiooni: Seal on sätestatud rahvusvahelised tavad selles valdkonnas.

• Riigi diplomaatiline esindaja on puutumatu rahvusvahelises õiguses.
  
• Asukohariik ei tohi kinnipidada diplomaati, ta on puutumatu.
  
• Diplomaatilist esindajat ei tohi kohtusse kutsuda sunniviisiliselt.
  
• Nad ei ole kohustatud makse maksma.
  
• Nad ei ole kohustatud andma sotsiaalkindlustusmakse.
  
• Neid ei tohi anda tolliinspektsioonile.
  
• Diplomaatiline puutumatus ulatub ka tema perekonnaliikmetele.
  
• Diplomaatilise esinduse hooned on puutumatud.
  
• Asukohariik on kohustatud diplomaatide esindusele võimaldama hoonete soetamist ja kaitsma neid.
  
• Asukohariik peab lugama neile liikumisvabadust ja vabadust sidepidamiseks. Diplomaatilised hooned on vabad maksudest.
  
• Missiooni arhiivid on puutumatud.
  

Konvektsioon ei anna puutumatust:

Kui tegemist on era kinnisvaraga , ei ole võõrriigi oma

Kui tegemist on pärandusega(isiklik pärandus)

Kui ta ise tegeleb mingi kommertsäriga, mis ei ole seotud tema tegevusega riigi esindamisel

Ta pole puutumatu oma riigi suhtes.

Diplomaadi oma riik võib puutumatuse temalt ära võtta

Diplomaat võib ise oma aktiga puutumatusest loobuda.
Diplomaatide liikumine läbi kolmandate riikide: Hea tava on, et tal oleks nii palju puutumatust, et ta suudab läbida transiitkorras teisi riike, et oma diplomaatilise ametipostini jõuda.
Konsulite puutumatuse tase on natuke madalam, kuigi sarnane.

• Keelatud on Konsulite karistamine ja kinnipidamine va kui tegemist on raske kuriteoga.
  
• Neid võib kohtusse kutsuda.
  
• Nende puutumatus oma riigi poolt võib ka ära võtta.
  

Riikide esindajad, kes esindavad riike rahvusvahelistes organisatsioonides. Eriti ÜRO.

• Neid ei tohi vahistada, ei pea maksma ka parkimistrahve
  
• Diplomaatidega sarnane puutumatuse tase
  
• Täielik sõnavabadus ja puutumatus igasuguse kohtuprotsessi suhtes seoses sõnadega, mis on öeldud või kirjutatud seoses oma ül täitmisega. See puutumatus kehtib igavesti
  
• Rahvusvahelise kohtu kohtunik on puutumatu nagu diplomaadid.
  

MEREÕIGUS
Rahvusvaheline mereõigus on rahvusvahelise õiguse osa, mis reguleerib riikidevahelisi suhteid merede ja nende all asuva maapõue uurimisel ja kasutamisel .
Esimesed tavad mereõiguses tekkisid 600 a tagasi.
Avameri on inimkonna ühisvara (res communis) ega tohi olla hõivatud kellegi poolt. See on rahvusvahelise mereõiguse üldtunnustatud põhimõte.
Siseveekogud. siseveed on territoriaalmere lähtejoonest maismaa poole jäävad veed . Nendeks loetakse jõed, järved , kanalid jm maismaaga külgnevad veed. Sisevetega on seotud ka sadamad, mis loetakse ranniku osaks.
Territoriaalmeri. Territoriaalmere ja selle kohal asuva õhuruumi ning territoriaalmere põhja ja selle all asuva maapõue õiguslik seisund: Rannikuriigi suveräänsus laieneb lisaks tema maismaaterritooriumile ja sisevetele ning saarestikuriigi puhul tema arhipelaagivetele ka külgnevale merealale, mida nimetatakse territoriaalmereks. Suveräänsus laieneb nii territoriaalmere kohal asuvale õhuruumile kui ka territoriaalmere põhjale ning selle all asuvale maapõuele. Suveräänsuse teostamine territoriaalmere üle toimub kooskõlas konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.
Territoriaalmere laius - Riigil on õigus kehtestada oma territoriaalmere laius konventsiooni kohaselt määratud lähtejoonest mõõdetuna kuni 12 meremiili.
SAARED
*osa riigi territooriumist.
*1958 konventsioon- saar on loomulikult moodustatud maaala , ümbritsetud veega ja ületab ka veepinna tõusu ajal.
*1982 a konventsioon lisati sinna ka punkt et kivid , millel ei ole oma mandrilava , eksklusiivset majanduspiirkonda pole?
*Okino Torishima jaapani saaregrupp. Peaagu täiel määral , 200 meremiili laiusega tuleb jaapanile nende saartega merepiiri juurde. Nende suveräänsus laieneb sellele alale. Aga need on väga väikesed ja nad tahtsid, et need oleksid ikka saare definitsiooniga mitte kivi omaga .
Kalandusvöönd - Kala püütakse nii majandusvööndis kui väljaspool seda. Kui samad varud või nendega seotud liikide varud asuvad kahe või mitme rannikuriigi majandusvööndis, püüavad need riigid otse või alapiirkondlike või piirkondlike organisatsioonide kaudu jõuda kokkuleppele meetmetes, mis on vajalikud varude kaitse ja arendamise koordineerimiseks, piiramata käesoleva osa muude sätete kohaldamist. Kui samad varud või nendega seotud liikide varud asuvad nii majandusvööndis kui ka väljaspool seda ja sellega külgnevas alas , püüavad rannikuriik ja neid varusid külgneval alal püüdvad riigid otse või alapiirkondlike või piirkondlike organisatsioonide kaudu jõuda kokkuleppele meetmetes, mis on vajalikud varude säilitamiseks külgneval alal.
Sõlmiti neli konvektsiooni mereõiguses 1958. aastal:

Territoriaalmeri ja külgvöönd-Sisaldas, kuidas määrata baasjoont, mille alusel mõõta territoriaalmere laiust. Mõõdud on alati meremiilides ehk natuke pikem kui maamiil.

Avamere konvensioon- kutsuti kokku, et määrata ära, mis maksimum merepiir võib olla. See konvensioon oma missiooni täita ei suutnud, sest üks hääl jäi otsuse vastuvõtmisest puudu.

Mandrilaav konvensioon

Kalastamise ja elavate ressurside säästmine avamerel
Territoriaalmeri 12 meremiili
Külgvöönd 24 meremiili
Mandrilaav 200
Mandrilaav võib ajaga muutuda.
Mandrilaav 350.


Praegu kehtib 1982 .a konvektsioon.
Enamus, mis selle konvensiooni alla kuuluvad, on tavad.
Miks läks kaua aega selle jõustumisega? Sest 62 häält ei saadud kätte, sest arenendu riigid ei olenud sellega nõus.
Lepiti kokku, et kõik sätted, mis häirivad arenenud riike, jäetakse välja.
Lahe pikkus on väheam kui 24 meremiili ehk ntks 23. See, mis jääb lahest maa poole on riigi siseveekogu. Kui on rohkem kui 20 meremiili, siis me ei tohi laheks seda nimetada. Kui on vähem kui „poolkaar, siis ei tohi ka laheks tembeldada“, isegi siis , kui lahe piiri nihutame sobiva pikkuseni.
SÜÜTU läbisõidu õigus
Kõikidel nii ranniku- kui ka sisemaariikide laevadel on õigus territoriaalmerest rahumeelselt läbi sõita. Läbisõit on rahumeelne, kui see ei ohusta rannikuriigi rahu, avalikku korda ega julgeolekut.
Välisriikide laevade läbisõitu loetakse rannikuriigi rahu, avalikku korda või julgeolekut ohustavaks, kui välisriigi laev territoriaalvetes viibides:
a) ähvardab jõu kasutamisega või kasutab jõudu rannikuriigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või rikub muul viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid; b) korraldab õppusi või manöövreid relvadega; c) alustab tegevust, mille eesmärk on koguda rannikuriigi kaitset või julgeolekut kahjustavat teavet; d) teeb rannikuriigi kaitset või julgeolekut kahjustavat propagandat; e) võimaldab õhusõidukil oma pardalt õhku tõusta või sinna maanduda või võtab õhusõiduki oma pardale ; f) võimaldab pardalt heita, pardale maandada või võtab pardale sõjalise seadme või vahendi; g) lastib või lossib kaupa, valuutat või isikuid rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusakte rikkudes ; h) käesolevat konventsiooni rikkudes tekitab tahtlikult ulatusliku reostuse; i) tegeleb kalapüügiga; j) teeb uurimis - või vaatlustoiminguid; k) astub tegevusse, mille eesmärk on häirida rannikuriigi sidesüsteemide või rajatiste ja seadmete toimimist; l) teeb muid toiminguid , millel puudub läbisõiduga otsene seos.
Rannikuriik võib kooskõlas käesoleva konventsiooni ja muude rahvusvahelise õiguse normidega vastu võtta oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte.
Süvamerepõhi ja selle loodusvarad on inimkonna ühisvara.
*Süütu läbisõidu õigus läbi territoriaalmere- ainuke õigus mis eristab seda piirkonda, ehk territoriaalmeresid riigi sisevetega, kus süütu läbisõiduõigust pole, ainult territoriaalvetes on see õigus laevadel. Õhuruumis läbisõidul seda pole, süütu läbisõidu õigust. Ei tohi kuidagi häirida rannariigi rahu, korda, julgeolekut see läbisõit. See sõit peab olema pidev, ilma peatusteta jne välja arvatud force major olukordades nagu torm. Ei tohi kasutada ega ähvardada kasutada jõudu rannariigi vastu või mingil muul moel rikkuda RÕ põhimõtteid, mis on ÜRO hartas sätestatud. Ei tohi kasutada relvi , koguda kahjulikku informatsiooni, ei tohi teha propagandalist akti, ei tohi välja saata lennukeid, militaaresemed, asju. Ei tohi maha ega peale laadida kaupa , raha kupüüre, inimesi mis on vastuolus tolli, rahandus , immigrantsiooni või sanitaar regulatsiooni või seadustega, mis on sätestanud rannariik, ei tohi kalastada, reostada, uurimist ega kaardistamis tegevust läbi viia. Pm kõik see mis ei ole otseselt seotud tema läbisõiduga on keelatud.
* Allveelaevad peavad tõusma veepinnale ja näitama oma lippu. Arhipelaagriigi meres seda pole vaja teha.
Külgvöönd - See on kuni 24 meremiili kaugusele territoriaalmere laiuse mõõtmiseks kasutatavatest lähtejoontest ulatuv riigi territoriaalmerega külgnev vöönd, kus rannikuriik võib teha vajalikku kontrolli, et: vältida oma territooriumil või territoriaalmeres tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumist ning selleks, et karistada oma territooriumil või territoriaalmeres toime pandud eespool nimetatud õigusaktide rikkumise eest.
*Külgvöönd- väljaspool riigi täielikku suveräänsust . Võib kinni võtta ja kinni pidada tõsisel alusel rikkujaid. Valdkonnad mis on seotud riigi piiri ületamisega. Kuni 24 meremiili ulatub see.
- kolmnurk :helikopter ; Must: Riigi B laevad; Sinine: Riigi A laevad.
*Kuum jälitamine (hot pursuit)- Kui Riigi B laev nt üritab ebaseaduslikke immigrante riiki A viia ja siis riigi A laevad hakkavad Riigi B omasid jälitama, aga ei jõua järgi. Riigil A on aga ka helikopter, millega näevad neid rikkujaid ja riigi A laevad näevad ka. PEAB OLEMA SILMSIDE JÄLITATAVA LAEVAGA !. Muidu kaob võimalus kuumaks jälitamiseks. Niikaua kui suudab silmsidet pidada on tal õigus jälitada ja kinni pidada ja kui ta suudab seda enne kui B jõuab oma või mõne muu riigi territoriaalvetesse siis on kätte saadud, aga kui sinna jõuab B siis enam ei saa. Vaesematel riikidel on see jälitamine väga raske.
Mandrilava hõlmab rannikuriigi maismaamassiivi veealuse pikenduse ning koosneb merepõhjast ja mandrilava maapõuest, nõlvast ja jalamist. See ei hõlma süvamerepõhja ega süvamere mäeahelikke ja nende all asuvat maapõue. Rannikuriigi mandrilava hõlmab merepõhjast ja selle all asuvast maapõuest ala, mis ulatub maismaaterritooriumi pikendusena tema territoriaalmerest mandrilava välisservani või territoriaalmere lähtejoontest 200 meremiili kaugusele, kui mandrilava välisserv nii kaugele ei ulatu. Rannikuriigil on suveräänne õigus uurida ja kasutada mandrilava loodusvarasid.
*Mandrilava- Kehtivad kõik avamere õigused, selle mandrilava osas , mis ulatub kaugemale kui 200 meremiili (kuni 350), kalastamine, navigatsioon , kaablite paigaldamine jne.
Majandusvöönd on väljaspool territoriaalmerd asuv ja sellega külgnev mereala, mille kohta kehtib õiguslik erikord, mille järgi rannikuriigi õigusi ja jurisdiktsiooni ning teiste riikide õigusi ja vabadusi reguleeritakse ÜRO mereõiguse konventsiooniga. Majandusvööndi laius on territoriaalmere laiuse määramiseks kasutatavatest lähtejoontest alates kuni 200 meremiili.
Rannikuriigi õigused majandusvööndis
a) suveräänne õigus uurida, kasutada, kaitsta ja majandada meres ja merepõhjas ning selle all asuvas maapõues leiduvaid elus ja eluta loodusvarasid ning muul viisil vööndi kasutamisel ja uurimisel tegutseda, näiteks toota vee-, hoovuse- ja tuuleenergiat; b) õigus konventsiooni asjakohaste sätete alusel kohaldada jurisdiktsiooni: c) tehissaarte, rajatiste ja seadmestike rajamisele ja kasutamisele;; d) teaduslike mereuuringute tegemisele; e) merekeskkonna kaitsmisele ja säilitamisele; f) muud õigused ja kohustused.
Teiste riikide õigused ja kohustused majandusvööndis:
• meresõiduõigus,
• ülelennuõigus,
• merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise õigus,
• õigus kasutada merd muul rahvusvaheliselt õiguspärasel viisil, et käitada laevu, õhusõidukeid, merealuseid kaableid ja torujuhtmeid
Eksklusiivne majanduspiirkond- riigil on suveräänsed õigused, et koondada ja haldada kõiki loodusvarasid , on nad siis elavad või mitteelavad, kõik mis on vees, maapõues, kõik mis on seotud uurimisega, varade ekspluateermisega. On ka jurisdiktsioon ja õigus luua kunstlikke saari .Läbi viia uurimistöid, kaitsta ja hooldada merekeskkonda. Maksimum 200 meremiili. Kui riigid on kõrvuti siis on võimalik minna vastavate keskpunktideni.
Punane joon: nagu algul jaotataks; Roheline joon: veidi õiglasem jaotus.
Sellise jaotusega ei saa B oma osa ja kohtus otsustati et seda tuleks õiglaselt jaotada.
*Eksklusiivses majandustsoonis Teistel riikidel , ka maismaaga piiratud riigil on õigus selle õhuruumist, vetest läbi sõita vabalt, võivad paigaldada kaableid jne. Kõik õigused mis ei kuulu rannariikidele, kuuluvad kõikidele teistele riikidele võrdselt kasutamiseks.
Avameri - laevatatav veekogu, mis on avatud kõikidele riikidele. Pole ühegi riigi jurisdiktsiooni all. Näiteks ookean. Ükski riik ei saa mingis avamere osas kehtestada oma suveräänsust. Avamereks loetakse mere kõiki osi, mis jäävad väljapoole riigi majandusvööndist, territoriaalmerest või sisevetest või saarestikuriigi saartevahelisest merest.
Avamerevabadus - Avameri on avatud nii ranniku- kui ka sisemaariikidele. See tagab nii ranniku- kui ka sisemaariikidele muu hulgas: meresõiduvabaduse, ülelennuvabaduse, kaablite ja torujuhtmete paigaldamise vabaduse, tehissaarte ja muude rahvusvahelise õiguse alusel lubatud rajatiste ehitamise vabaduse, kalapüügivabaduse.
Avamerd kasutatakse rahumeelsetel eesmärkidel.
*Avameri-Avamere osa ei tohi allutada oma suveräänsusele, igal rannariigil või maismaaga piiratud riigil on õigus oma lipu all laevad sinna panna et transportida, kalastada jne. Orjade transportimine on ius cogens rikkumine ja keellatud. Kui ori sattub kellegi laevale, ükskõik mis laevale, siis on ta vaba sellest hetkest.
*Avamerel või piirkonnas mis on väljaspool riigi jurisdiktsiooni , riik võib kinni võtta piraatlaeva või lennukit. Ükski riik ei ole õigustatud neid laevu ja lennukeid kaitsma. Selles valdkonnas on riikidel universaalne jurisdiktsioon.
*Keelatud on ka piraat- ringhääl. Kui see (nt raadiosaatja , raadjo jne) saatja on nt laeval mis peab olema kuskile riiki registreeritud või kui tegemist on mingi kunstliku saarega, siis Jurisdiktsioon kuulub igale riigile kust neid saateid on võimalik kuulata, või kus see kommunikatsioon põhjustab segamist. Kui mingi akt on toimepandud väljaspool riigi territooriumi kellel puudub igasugune lojaalsus selle riigi suhtes, siis jääb üle kas universaalne jurisdiktsioon või riigikaitse põhimõte. See ei ole jõudnud veel ius cogens kuritegude hulka.
*Kaevandus, mis võib aset leida merepõhjas, kus pole varem riikidele suveräänseid õiguseid antud. 1982 aasta konventsioonis esimest korda.-leiti raua, nikklit jne merepõhjast ja arenenud riigid arvasid et võõivad vabalt võtta kõike aga vähem arenenud riigid polnud selleks võimelised. Kõik loodusvarad kuuluvad võrdselt inimkonnale. Režiim kujunes siis välja, et vähem arenenud riikidega pidi jagama tehnoloogiat, panema neile varasid reservi jne. 1994 võeti vastu lisaleppe mille alusel tühistati kõik need sätted mis häirisid arenenud riike. Need kes olid enne 1994 ühinenud, nende suhtes jäid vanad sätted ikka kehtima, aga kõik kes uue konventsiooniga ühinesid nende suhtes olid arenenud riike häirivad sätted välja võetud.
*Kaevandamine ei tohi merekeskkonda häirida ja kahjustada. Seda tehnoloogiat , mis ei kahjustaks pole veel olemas.
*Keelatud on ka reostuse tekitamine maismaal, nt mis võib reostada õhku, siseveekogusid. Laevade vastu , mis tekitavad reostust, võib oma jurisdiktsiooni rakendada. Tihti laevad aga rikuvad neid sätteid mis keelavad merekeskkonda reostada.
*Algul teaduslik uurimine ei olnud avamerel piiratud 1958 konventsiooniga, territoriaalvetes sai keelata.
*1982 aasta konventsioonis on sätted mille alusel tuleb rahumeelselt tülisid lahendada:
-Kohustus teatada milliseid tülilahendamise vorme aktsepteerivad (mereõiguse tribunal, Rahvusvaheline kohus, arbitraaž jne) ja mis järjekorras neid kasutada. Kui pole eelistust või ei kattu riikide eelistused , siis saab kohustuslikuks arbitraaž.
*Laevade registreerimine-Registreeritud laeval on riiklus, kui ta on avamerel, siis ta on väike tükike riigi territooriumist. On erandeid ja riigid oma seaduses võivad neid sätestada. Nt USAs registreeritud laevadel sündinud lapsed ei saa päikeseõiguse alusel kodakondsust aga vereõiguse alusel saavad.
-Genuine link. Laeva ja riigi vahel kus ta registreerib ennast peab olema tõsine side. Tihti seda nõuet ei ole täidetud.
-kapten peab olema riigi kodanik. Muu meeskond pole oluline,
-laev võib olla registreeritud ainult ühes riigis korraga
-keset seilamist ei tohi vahetada oma lippu, on 1 erand.
-kui laev müüakse teise riiki siis vahetatakse lippu.
Rahvusvahelised veeteed , veekogud.
*Järv- tavaliselt jaotatakse riikidevahel täpselt ära kui on kahe või enama riigi vahel. Kaspia meri on ka tegelt järv.
*Jõed-kui on riikidevahel kokku lepitud ja sõlmitud mingi leping siis piiride osas see kehtib aga kui pole lepingut, siis tavaliselt tõmmatakse piir keskele . Kui jõgi toetab laeva liikumist on üks tava ja kui ei toeta on jaotamisel teine tava. Laeva liikumisega on piir seal tavaliselt kus jões see laeva liikumise kõige sügavam kanal on.(Siseriiklik režiim on siseveekogudel). Kui ei ole laevaliiklusega seotud on piir tavaliselt jõe keskel.
-Riik A ja B jõuavad mereni lihtsalt. Riik C-l on vaja kas A või B luba , läbisõiduluba. Kui D või E tahavad minna siis on neil vaja kindlasti C ja kas A või B luba.
Vee kasutamine: Vee kasutamisel tuleb arvestada teisi riike mida see läbib ja tuleb jätta proportsionaalne osa teistele riikidele.
*polaarregioonid-tava et keegi ei kuuluta neid territooriumeid oma suveräänsuse alla.
*Kosmos-põhimõtteliselt ei jagata.
RAHVUSVAHELINE KESKKONNAÕIGUS
*Kõik riigid on kohuststud tagama, et nende tegevus ei kahjustaks teise riigi keskkonda, keskkonda mis ulatub kaugemale kui nende jurisdiktsioon. Ühest küljest on arenenud riigid keskkonnakaitse vastu olnud, heitgaasid , mis põhjustavad globaalset soojenemist ja osoonide tekkimist. Areng on olnud kiire aga mitte ühtlane selles valdkonnas. Teisest kõljest arenenud riigid aga on valmis seda keskkonna kahjustamist piirama.
*Vähemarenenud riikide arvates on arenenud riigid juba piisavalt keskkonda rikkunud ja kuna on vaja majanduslikult arenenud riikidele järele jõuda siis tahavad ka hoida enda reostamise õigust, sest kergem on nii, kui ei pea mõtlema ka keskkonna säästmisele.
*Globaalse soojenemise uurimine ja asjaolude mis seda põhjustavad uurimine võtab aastaid ja kui need tulemused siis lõpuks tulevad 20-30 a hiljem võib olla liiga hilja tagasi p
Kui looduskatastroof juhtub – kohustus teatada; olemas ka mereõiguse konventsioon.
Leppe lõpetamiseks, eriti ühepoolselt, peab olema muutunud väga väga oluline tingimus.
X LOENG
RIIKIDE VASTUSTUS KAHJU TEKKIMISE EEST
Tänapäeval pole välismaalaste õigused halvemad, kui riigi kodanike omad.
Puudub oma riigi kaitse – on teatud kriteeriumid.
Välisinvestorid: kui riigistatakse välismaalaste vara.
Õiglane kompensatsioon ; otsekoheselt makstud; efektiivne 8kasutatavas valuutas); turumajanduse tingimustes õiglane väärtus (ettevõttele).
Riik võib esitada enda kodanike eest nõuet hüvitada kahju.
....

kui sekkub riigi siseasjadesse; inimene läheb oma riskil – vähearenenud riik on ohtlik.

Leiavad, et standard avatud välismaalastele ja keelatud kodanikele – takistus heaks läbisaamiseks

Standard liiga ebakindel ja kohene, et teada, mis see definitsioon on

Solvab igat riiki, kui neid vaadatakse, pannakse mingi mõõdupuu

Kui erinev õigusstandard välismaalastele – 1) oma kodaniku lähevad reisile – koheldakse paremini kui kodus – pole õige; 2) miks peab kohtlema välismaalasi paremini kui kodanikke – ebaõiglane kodanike suhtes.
XI loeng
Inimõigused
Algas ÜRO loomisega, aga osad ütlevad, et mingil määral välismaalaste õigused olid rahvusvahelisel tasandil tavadega juba palju varem kaitstud.
Välismaalastele ei pea välisriigis lubama- kinnisvara, ametikohtadele kandideerimsit, hääletamisõigust, sõjaväeteenistuses osalemist.
Rahvusvahelise õiguse alusel ei ole riigil mingit kohustust oma riigi territooriumile lubada ühtegi välismaalast, kui enne mingit leppet või konvensiooni pole olnud.
Kui viisa alusel lubatakse riigi territooriumile, siis neid võib kohelda teatud määral teisiti ja nende õigusi piirata nii kaua kui nad seal riigis on.
Riigid võivad piirata ka ettevõtete tegutsemist oma riigi territooriumil. Aga kui lubatakse, siis peavad täitma selle riigi seadusi.
Välismaalaste õigusi teatud määral õigus piirata:
Nt: võib: turist
Ei või: töötada, valimistel osaleda; ei võeta sõjaväeteenistusse.
Välismaalaste õigused on pmst samad mis on ka kohalikel .
Tavaõiguse alusel on teatud kaitse välismaalastele- nende õigused peavad olema kaitstud.
Ettevõtete puhul kardeti, et välisriik riigistab nende ettevõtted. Kui riik ei maksa õiglast kompensatsiooni (õiglane-aus turuhinna väärtus, otsekohene - viivitamatult tuleb maksta ja efektiivne- kui tegemist on riigiga, mille valuutat ei ole võimalik vahetada selliseks valuutaks, mida ei ole võimalik kasutada teistes riikides, siis see ei ole efektiivne).
Tänapäeval seda probleemi peaaegu pole sest:

• vähemarenenud riigid võistelevad, et saada välisriigi investeeringuid
  
• investorid saavad ennast kindlustada mttemajandusliku kahju eest. Kahju, mis võib olla tekkinud sõdade, rahutuste ajal, poliitiliste konfliktide ajal.
  

Riik saab vahele astuda, et kaitsta oma riikluse all olevat isikut, saata talle abi, kaitsta tema inimõigusi jne. Riik ei pea otseselt abi pakkuma, riigi kodanik peab ise abi küsima.
Kui välisriigi kodanikku koheldakse alla minimum õigusstandardit, siis riik peab sekkuma.
5 väidet minimumstandardi mittemääramiseks:

• kui keegi läheb välismaale ja teda lubatakse välisriiki sisse, siis riik väidab, et see on tema enda risk. Inimene peab teadma, et seal võib olla risk midagi juhtuda- oma vastutus.
  
• Standard, mis on avatud välismaalastele, aga mida ei pakuta omakodanikele, tekitab vastuolu välismaalaste ja riigi kodanike vahel. Selline situatsioon takistab vabat suhtlemist erinevate riikide rahvaste vahel.
  
• Standart on ebamäärane
  
• Välismõõdupuu, et mõõta selle riigi õigusüsteemi pädevust, solvab riiki ja riigi süsteemi. Olenemata sellest, kas riik on alla või üles seda mõõdupuud
  
• Erinev õigusstandard välismaalastele tekitab kahekordse diferentseerimise, kus standard on kahekordselt allapoole keskmisest standardit.
  

Kas võrdne kohtlemine on vabanduseks selleks, kuidas koheldakse välismaalast, võttes arvesse rahvusvahelise miinimumstandardi?
See ei ole vabanduseks. Küsimus ei ole võrdus, küsimus, kas teda on koheldud alla tavalise tsivilisatsiooni standardit. Tegemist oli ebainimliku vangistusega.
Oluline rahvusvaheline põhimõte- riigid ei tohi teiste riikide siseasjadesse sekkuda.
Dubais vana-aastaõhtul üks briti turist, kes oli moslemiusku, läks poitseisse ja teatas, et teda on vägistatud lux hotelli vannitoas. Temaga kaasa läks ka naise kihlatu. Politsei vahistas mõlemad inimesed, et nad on ebaseaduslikult seksinud, kuigi nad polnud abielus ja olid joonud. Naine teatas, et teda vägistas süüri rahvusest hotelli teenindaja . Nad lasti vangist välja, aga passe tagasi ei antud. Järgmisel päeval kirjutati lehes, et politsei on kahtluse alla seadnud selle, kas üldse vägistamist oli.
19 saj kaotati orjapidamine- see oli oluline inimõiguste arenguetapp
Inimõiguste kaitse algas
ÜRO harta artiklis 5 on sätestatud, et ÜRO üks eesmärke on inimõiguste tagamine
10.dets 1948 võeti ÜROs vastu inimõiguste deklaratsioon.
Universaalsed õigused- tervisehoiusüsteem, haridussüsteem,
Individuaalsed on usuvabadus , mõttevabadus, sõnavabadus
Mis on positiivsed ja mis on negatiivsed õigused?
Mis vahe on õigus sõnavabadusele ja õigus heale haridussüsteemile? Vahe on rahas. Sõnavabaduse tagamine ei maksa riigile midagi. Hea haridsussüsteem maksab palju.
Negatiivne õigus- riik peab hoiduma õiguse rikkumisest
Positiivne õigus- riik peab midagi ette võtma, et tagada seda
2pakti:

• kodanike tsiviilõiguste pakt sõlmiti 1966 ja jõustus 1976
  
• majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt sõlmiti 1966 ja jõustus 1976
  

rohkem riike ühines algselt esimese paktiga, sest see oli kergem. Praegusel hetkel on enamus riike ühinenud mõlema paktiga.
Millal sõlmiti ja millal jõustusid need inimsed konvensioonid?
10.dets 1948 ülddeklaratsioon
Euroopa inimõiguste konvensoon sõlmiti 1950 ja jõustus 1953
Ameerika inimõiguste pakt sõlmiti 1969 ja jõustus 1978
Aafika rahvaste harta sõlmiti 1981 ja jõustus 1986
Et see saaks kohustuslikuks, peab seda aktsepteerima ja rakendama nagu tava. Tava tekib- üldine järjekindel praksis ja nad peavad tundma, et see on nende jaoks kohustuslik.
2 rahvusvahelist konvensiooni:

• Mitteamelik inimõiguste assamblee- otuss, et inimõiguste deklaratsioon on autoriteetne. ÜRO harta rakendus kõrgemas korras ja see on saanud rahvusvahelise õiguse tavaks. Sellega sain inimõiguse konvensioon tavaks.
  
• Amelik inimõiguste konverents- otsus, et inimõiguste deklaratsioonis on sätestatud ühine arusaam.
  

Pole kuskil kirjas, et olid vajalikud asjad olemas tava tekkimiseks.
Pmst võivad tekkida tavad ka seoses inimõigustega.

• ei tohi õhutada genotsiidi, orjust , mõrva, piinamist, suvalist kinnipidamist. Tavad võivad tekkida, kui on järekindel rahvusvahelist tunnustust saanud rikkumine.
  
• Riikidel on võimalus neid sätteid peataa- nt hädaolukord, mis ähvardab riigi olemasolu.
  
• Kõrvale ei tohi kalduda- õigus elule, ei tohi piinata, ei tohi teostada orjust, kedagi ei või vangistada, sest võlg on maksmata , mõtlemisvabadus on tagatud. Kõigest muust võib teatud tingimustel kõrvale kalduda.
  

Inimõigused on esimene õigusevaldkond üldse, kus välisriikidel hakkab tekkima võimalus/õigus/kohustus vahele sekkuda, kui on tõsised inimrikkumised. Esimene valdkond, kus hakkab olema rahvusvahelisel tasandil esitamisõigus hagisid oma riigi vastu.
Kõige tõhusam kaitse Euroopas on:
Euroopa inimõigute konvensioon on Euroopa nõukogu konvensioon. Euroopa inimõigute kohus on selle konvensiooni alusel loodud kohus.
Kohtuniku ametiaeg muudeti 9 aasta pealt 6 aasta peale. Suurkambrites oli 3, 7 või 17 kohtunikku. Igal Euroopa Nõukogu liikmel oli õigus määrata üks inimene oma riiklusest.Protokoll 14 jõustus 1 juuni 2010
Kohtusse võib esitada avaldus oma riigi keeles!
Kuidas inimene saab tööle Euroopa inimõiguste kohtusse? Avalduse esitamine käis meie riigi kaudu. Minu riik peab sinna minu eest avalduse saatma . Kui tööle saan, olen tänu võlgu oma riigile.
Kes vaatab need avaldused üle, mis on kirjutatud oma riigi keeles? See sama inimene, kes on riigi ees tänuvõlgu, et sai sinna tööle.
Ameerika inimõiguste konvensioon
Kui kedagi on laimatud, siis neil on õigus esitada oma vastus selles samas meedias, kus rikkumine aset leidis. Teistes riikides seda pole. Jõustus Euroopa omast 25 aastat hiljem.