Rahvusvahelise eraõiguse konspekt õpiku järgi (0)

RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE OLEMUS JA ARENG
Rahvusvahelise õiguse mõiste ja piiritlemine
Rahvusvaheline õigus on õigusnormide, üldtunnustatud
õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete
riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi
suhteid. Rahvusvahelist õigust on tähistatud ka terminiga „rahvaste
õigus“ (ius gentium ).
Universaalne rahvusvaheline õigus on üldiselt aktsepteeritud ja
kehtib kogu maailmas. Regionaalne rahvusvaheline õigus kehtib teatud
riikide poolt aktsepteerituna nende omavahelistes suhetes.
Sanktsioonid on vähemefektiivsed kui siseriiklikus õiguses, ent see
ei tee rahvusvahelist õigust ebaefektiivseks – ta lihtsalt toimib
teistmoodi, vastastikuse ja konsensuse põhimõttel.
Rahvusvahelisel eraõigusel ei ole rahvusvahelist olemust – kuigi
erinevate riikide eraõiguse normid võivad olla sarnased,
eksisteerib rahvusvahelist õigust nii palju, kui on riike. Samas on
riigid sõlminud lepinguid rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamiseks
(1893 Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverents ).
Rahvusvahelise õiguse ajalooline areng

• kuni 1648 ( Vestfaali rahuni)
  
  

Sel perioodil saab rääkida rahvusvahelise õiguse elementide
( diplomaatia ja konsulaarsuhted, liidu- ja rahulepingud jms)
esinemisest, mitte rahv.-vah. õigusest tänapäevases mõttes –
selleks olid vajalikud ilmalike riikide teke, reformatsioon ja
Euroopa ususõjad, rahvusriikide tugevnemine, kaubandussidemed.
Nimekaid autoreid : Vitoria (1483-1546), Suarez (1548-1617), Gentili
(1552-1608), Grotius (1583-1645)

• 1648-1918 (Vestfaali rahust Esimese maailmasõja lõpuni)
  
  

Esmakordne termini „rahvusvaheline õigus“ kasutamine: 1789.
aastal J. Benthami poolt.
Seda perioodi iseloomustab:

• rahv.-vah. õiguse normid ja printsiibid olid Lääne tsivilisatsiooni produkt,
  
• normid olid loodud Euroopa suurte või keskmiste riikide poolt peamiselt nende endi huvides
  

Arenes diplomaatilise konverentsi institutsioon, korduvalt üritati
luua kollektiivse julgeoleku süsteemi. Perioodi lõpul hoogustus rahvusvaheliste konverentside korraldamine, 1899. ja 1907. aastate
Haagi rahukonverentsidel võeti vastu mitmeid sõjaõiguse
konventsioone. Lõppes koloniaalekspansioon.
Nimekaid autoreid: Wolf , Vattel, Martens , Pufendorf, Austin.

• 1919-1945 (Rahvaste Liidu loomine kuni Teise maailmasõja lõpp)
  
  

II Maailmaõja võitjad lõid 1919.a Rahvasteliidu, et vältida
relvakonflikte, ent samas ei sätestanud Rahvasteliidu põhikiri
üldist jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeldu. 1928. aastal
lisandus sellele sõjast loobumise leping, Briand- Kellogg ’i pakt.
Hakati pöörama tähelepanu üksiku kaitsele (orjuse, orjakaubanduse
keelustamine, vähemuste kaitse). Rahvusvaheline Alaline Kohus
täpsustas rahv.-vah. õiguse prinsiipe ja norme.

• 1945-1989 ( ÜRO põhikirjast külma sõja lõpuni)
  
  

ÜRO
1945.a loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon . Selleks, et
mõiste ÜRO-d peame mõistma rahvaste liitu. Need probleemid olid
poliitilist laadi . Poliitiliseks probleemiks oli et ei suudetud
saavutada RL universaalsust. Ei õnnestunud saada USA senati
nõusolekut statuudi realiseerimiseks. Teiseks poliitiliseks
probleemiks oli totalitaristlike ideede levik. Probleem ei olnud
üksnes natsi saksamaal vaid Weimari vabariigis üldse. Rahvaste
liitu tajuti kui organisatsioonina, mis püüab nati saksamaad ohjes
hoida. Kui vaadata NSVL teooriat , kuidas sotsialism peab laienema,
siis see ei sobinud RL-iga. Probleeme oli strukturaalsete
küsimustega. Et kui agressioon toimub, siis mis edasi saab. RL pani
rõhku lepitusmenetlusele- et kui oldi sõja lävel, siis mõlemal osapoolel oli kohustus pöörduda RL poole, kes oli siis nagu
vahemees. Riigid võtsid kohustuse mitte sõtta minna. Teiseks olid
majandussanktsioonid. Kuna rahvusvahelist relvajõudu ei olnud, siis
leiti, et kui agressioon on toime pandud, siis selle vastu
võitlemiseks teised riigid takistavad kurja pannud riigi kulgemise
sellega et katkestavad majandussuhted ( toorained, relvad jne
tarned). Toimuvad ikka Itaalia agressioon Abessiinia vastu