RAHVUSVAHELINE ÕIGUS - PÕHJALIK LOENGUKONSPEKT (0)

1. Olemus  Riigisisene õigus​ - palju süsteeme, rohkem kui riike. Riigis võib olla mitu riigisisest õigust.    Rahvusvaheline õigus - normide ja printsiipide kogum, mis reguleerib riikide ja rahvusvaheliste                         organisatsioonide käitumist ning teatud määral ka füüsiliste ja juriidiliste isikute käitumist.   ❏ Kodakondsus on rahvusvahelises õiguses päris ​tähtis (nt kui Eesti kodanik peaks välismaal                         sattuma hätta, siis on tema eest õigus välja astuda just Eesti riigil).  ❏ Rahvusvaheline õigus ​pole ühesugune kõikjal maailmas ega kehti ühtmoodi kõigi                     rahvusvahelise õiguse subjektide suhtes (nt kui me võtame mingisuguse rahvusvahelise                     lepingu, siis me ei saa eeldada, et see kehtib kõikide riikide suhtes)  ❏ Alati tuleb kontrollida normi või printsiipi ​kehtivust konkreetse rahvusvahelise õiguse                     subjektide suhtes (​UNITED NATIONS TREATY SERIES (​nagu rahvusvaheline                 Riigiteataja​) - selle abil saame kontrollida lepingu kehtivust riikide suhtes - leia vastav ÜRO                             link Google’st)  ❏ Normid ja printsiibid luuakse kas teadlikult ​regionaalsetena (​rahvusvaheline regionaalne                   õigus - riigid on seda loonud mingisugusele konkreetsele kitsale riikide ringile, ​nt                         diplomaatiline asüül - inimene kes põgeneb riigivõimuorganite eest võib siseneda mõne                       teise riigi suursaatkonda ja saada sealt varjupaika) või loodetavasti ​universaalsetena    Vestfaali süsteem ​-1648.aastal sõlmiti rahuleping, millega lõpetati sõda Euroopas erinevate riikide                         vahel. ​Sellest on välja kasvanud ​suveräänsuse ​põhimõte - riigid kuulutasid ennast suveräänseks ja                           ütlesid, et nad enam kellegile ei allu. Riigid on nüüd vähemalt juriidiliselt võrdõiguslikud, ei allu                               teistele institutsioonidele ja sekkumine riigisisestele asjadele on keelatud. ​Rahvusvaheliыe õiguse                     reguleerib suveräänsete riikide vahelisi suhteid. ​Me ei tohi eeldada piiranguid riikide                       käitumisvabadusele​, kui tahame öelda, et riik ei tohiks seda, teist või kolmandat teha, siis me                               peame näitama kust see konkreetne piirang tuleneb, kui käitumise piirang kuskilt ei tule, siis me                               peame eeldama, et riigil on käitumisvabadus.    Kolm olulist erinevust riigisisese ja rahvusvahelise õiguse vahel:  ❏ Rahvusvaheline õigussüsteem on ​horisontaalne süsteem ehk riigid on omavahel võrdsed ja                       riigi on need, kes loovad oma seadusi või reegleid ja rakendavad rahvusvahelist õigust                           (riigisisene õigussüsteem on vertikaalne) 


❏ Rahvusvahelises õigussüsteemis ​pole võimalik välja tuua traditsioonilises mõttes                 seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu (nt rahvusvahelist parlamenti pole, on olemas                     aga ​julgeoleku nõukogu​ - kokku 15 liiget).   Vetoõigus - kasvõi üksainus alaline liige hääletab mõne otsuse vastu, siis seda otsust ei                             sunni. See on väga võimas jõud ühe riigi käes. ​Alalised liiged (julgeoleku nõukogu 5                             liiget): Ameerika Ühendriigid, Ühenenud Kuningriik, Prantsusmaa, Hiina Vabariik ja                   Venemaa Föderatsioon.   Ülejäänud Julgeoleku nõukogus on 10 liiget, kes on valitavad iga 2 aastat. Selles aastas on                               sinna valitav ka Eesti.   Rahvusvahelised kohtud: on olemas, ​tegutsevad erinevalt riigisisesest kohtusüsteemist​.                 Rahvusvahelisel kohtul pole automaatselt jurisdiktsiooni võimu riikide üle. Kui üks riik                       tahab teist riiki rahvusvahelistesse kohtusse kaevata​,siis ​tuleb teine riik ühel või teisel viisil                             andma selleks ​nõusoleku ​selleks, et teda saaks rahvusvahelistesse kohtusse kaevata (seda on                         võimalik ka ette anda).  ❏ Rahvusvahelises õigussüsteemis ​tagamiseks puudub kiire, terviklik ja universaalne                 sanktsioonisüsteem   Rahvusvaheliste õigust saab tagada​: riigid ei pruugi alati rahvusvahelise õiguse                     rikkumistele vastata (nt kui üks riik kasutab relvastatud jõudu teise riigi vastu, siis võivad                             riigid leida teised vahendid - ​poliitilised, majanduslikud mõjutusvahendid​). Samuti                   rahvusvahelised mõjutusvahendid on tavaliselt pikaajalise toimega ehk need samad                   poliitilised ja majanduslikud mõjutusvahendid ei too kohe kaasa mõju, see juhtub hiljem.                         Väga palju sõltub sellest​ ​kas ja millised mõjutusvahendeid tahavad riigid rakendada​.     Rahvusvahelise õiguse nõrkused:  ❏ Tõeliste ühiste huvide vähesus riikide hulgas (riikidel on väga palju erinevaid huve. ​vähe                           solidaarseid huve​, kus ​riigid astuksid ühiste huvide eest välja, kus oleksid valmis                         panustama ja kulutama ressursse​). Riigid ei pruugi kokku leppida näiteks keskkonna                       küsimustes - mõnedel pole see majanduslikus mõttes kasulik või sobiv.   ❏ Üheselt määratletud ja piiritletud õiguse allikate loetelu puudumine   ❏ Tsentraalsete võimuorganite puudumine   ❏ Õiguse sunniviisilise rakendamise keerukus   ❏ Fundamentaalsete põhimõtete rikkumine riiklikes huvides     Rahvusvahelise õiguse toimimise põhjused: 


❏ Ühine kasu (rahvusvaheline õigus pakub ​anarhia asemel reeglistiku​,riigid teavad ​mismoodi                       nemad peaksid käituma ja mis käitumist teistelt riikidelt ootama​)  ❏ Praktikute mõju (​õigusnõunikud​, kes ​suunavad poliitikuid õigete otsuste suunas​)  ❏ Paindlik olemus (ühtegi riiki ei sunnita ühe või teise lepingu osapooleks saada, ​ise valib                             mille lepingu osaks ta on​)  ❏ Psühholoogiline efekt (​riigid ei taha kuidagi olla või näita rahvusvahelise õiguse rikkujad,                         püüavad leida rahvusvahelisest õigusest midagi enda kaitseks - nt Krimmi hõivamine                       Venemaa poolt, Venemaa nõustus, et ta rikkus rahvusvahelist õigust, kuid Krimm tahtis                         vabatahtlikult astuda Venemaaga ühendusse)  ❏ Poliitiline, majanduslik kulukus (​kui rahvusvahelist õigust rikkuda, siis see läheb riigile                       midagi maksma, ei tähenda alati rahalist väärtust, kuid kindlasti annab riigile ​tagasilöögi​)  ❏ Sanktsioonid (nt ​diplomaatilised, poliitilised, majanduslikud, logistilised ja sõjalised​.                 Survemeetmed​, millega püütakse saada seda, et ​riik muudaks oma käitumis​t. Aga tihti on                           sanktsioonid edukad, aga ​on ka näited, kus kohas riik on valmis pikalt ja pikalt taluma                               sanktsioone​)    Fundamentaalsed põhimõtted:  ❏ Riikide suveräänsus ja võrdõiguslikkus (riikide õigused ja kohustused on samasugused.                     Reeglina rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelistel konverentsidel on riikidel ​1                   hääl​. ​On mõningaid organisatsioone, kus ​riikide hääleõigus oleneb nende panusest​)  ❏ Riikide siseasjadesse sekkumise keeld (​raskuskoht​: mis on need siseasjad, kuhu on                       sekkumine keelatud? Nt ​valimised on siseas​i - kuidas seda läbi viiakse, milline on selle                             tulemus jne.)  ❏ Vaidluste rahumeelse lahendamise kohustus   ❏ Relvastatud jõu kasutamise ja sellega ähvardamise keeld (ei lähe selle keelu alla kindlasti                           riigi enesekaitse)  ❏ Enesemääramine (räägitakse rahva enesemääramisest - mõtte selles, et igal rahval peab                       olema õigus otsustada oma poliitilise tuleviku üle - õiguse autonoomia)  NATO - selle aljansi sees erinevatel riikidel on erinevad julgeoleku mured. Balti Riikide jaoks on                               mure see, mida mõtleb ja kuidas käitub Venemaa. Portugali jaoks pole Venemaa nt julgeoleku                             probleem number 1.     2. Allikad  Detsentraliseeritud rahvusvahelises õigussüsteemis​ on õiguse loomine ja leidmine keerulisem 


  Õiguse allikad Rahvusvahelise Kohtu statuudi järgi:  Kolm esimest​ - põhiallikad  Teised​ - abiallikad  ❏ Rahvusvahelised lepingud (​treaties​)  Leping ​on mitme rahvusvahelise õiguse subjekti vaheline kokkulepe rahvusvaheliste                   õigussuhete loomiseks, muutmiseks või lõpetamiseks.  Lepingul kui õiguse allikal on mitmed eelised:  - Sisaldab täpselt formuleeritud õigusnorme  - Muutub subjektile siduvaks pärast seda, kui viimane on andnud selleks selge                       nõusoleku  - On parim vahend rahvusvahelise õiguse muutmiseks  ❏ Rahvusvaheline tavaõigus (​customary international law​)  - Olemuselt ​kirjutamata õigus​, mis omab ​rahvusvahelisel tasandil palju suuremat                   tähtsust​ kui riigisisesel tasandil  - Tavaõigus eeldab 2 olulist elementi: 1. ​objektiivne element - väljendub riikide                       korduvas, järjepidevas ja üldises käitumises 2. ​subjektiivne element - väljendub                     riikide veendumuses, selline käitumine on õiguspärane  - Ilma viimaseta on tegemist lihtsalt harjumuspärase käitumisega, millel pole                   õiguslikult kohustavat jõudu  ❏ Õiguse üldprintsiibid (​general principles of law​)  - Aitavad ​rakendada lepinguid ja tavaõigust  - Võivad ​pakkuda lahendusi​, kui ​tavaõigus või ​lepingud pakuvad mitu võimalust või                       nendes on hoopis lünk  ❏ Kohtuotsused (​judicial decisions​)  ❏ Autorite seisukohad (​teachings of publicistcs​)  NB! Igasuguse olukorra lahendamisel ​tuleb esmalt alustada põhiallikatest​, sealt tulevad ​riikidele                       üldised õigused ja kohustused​. Abiallikad toetuvad põhiallikatele.    TAVAÕIGUS:  Riik​, mis tahab ​toetuda tavaõigusele​, peab omalt poolt ka tõestama, et tegemist on tõepoolest                             tavaõigusega ja selleks tuleb ära näidata 2 olulist elementi: objektiivne ja subjektiivne (eelnevalt                           kirja pandud).  


Norm, mis tuleneb tavaõigusest​: riigid ei tohi lubada kasutada oma territooriumi viisil, mis                           kahjustab teiste riikide õigusi (​nt kui riik A teab, et ta territooriumil tegutseb mingisugune                             terroristlik rühmitus, mis soovib rünnata naaberriiki B, siis riik A peab võtma kasutusele meetmed,                             et see oht neutraliseerida. Kui ta seda ei tee, siis on riik A rahvusvahelise õiguse mõttes vastutav).  Objektiivse elemendi osised:  ❏ korduvuse juures on oluline, et mida ühetaolisem on käitumine, seda väiksemast praktika                         hulgast võib piisata tavaõiguse tekkimiseks  ❏ järjepidevus​ tähistab reeglina pikaajalisust  ❏ üldisus ei viita üksmeelele, vaid pigem riikidele, mis suudavad ja tahavad mõjutada                         kujunevat tavaõigust    Riikide käitumine võib seisneda nii tegevuses kui ka tegevusetuses​, samuti seisukoha                       väljendamises.  Vaikimist peetakse antud kontekstis ​nõusolekuks​. Kui riik ei anna teise riigi käitumisele                         mingisugust hinnangut ehk ei reageeri, siis peetakse, et ta nõustub teise riigi käitumisega.    Tavaõigus on ​reeglina siduv kõigile eksisteerivatele ja tulevastele rahvusvahelise õiguse                     subjektidele​. Riik peab protesteerima, kui ta pole uue tavaõiguse normiga nõus ja ütlema, et see                               tema suhtes ei kehti (harva).  Eranditeks​ on ainult “​järjekindlad vastuolijad​”.  Tavaõigus​ võib olla ​universaalne​ või ​regionaalne​.   Mitmed lepingud peegeldavad tavaõigust.     LEPINGUD:  Lepingud asendavad vähehaaval tavaõigust.  Iga piiriülene kokkulepe pole veel rahvusvahelise õiguse allikas.    Lähtuval osalistest tuleb teha vahet:  ❏ Rahvusvahelistel lepingutel - on sõlmitud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel                     ja need on rahvusvahelise õiguse allikaks  ❏ Rahvusvahelistel tehingutel - kokkulepped, kuhu on vähemalt ühe osapoolena kaasatud                     füüsiline või juriidiline isik (​nt üks Eesti ettevõte laenab Rootsi kommetspangalt raha ja                           Eesti riik käendab seda lepingut, siis tegemist on ikkagi rahvusvahelise tehinguga, sest 2                           osapoolt 3st on juriidilised isiku ehk Rootsi kommertspank ja Eesti ettevõte) 


sest viimased pole nimest hoolimata rahvusvahelise õiguse allikas.    ÕIGUSE ÜLDPRINTSIIBID:  Võivad tuleneda:  ❏ Loomuõigusest (st proportsionaalsus)  ❏ Juristide loogikast (​nt​ ​lex specialis derogat legi generali​)  ❏ Rahvusvahelisest õigusest (​nt​ avamerevabadus)  ❏ Riigisisesest õigusest (​nt​ ​pacta sunt servanda​ - lepingud on täitmiseks kohustuslikud)    KOHTUOTSUSED:  Kohtuotsustel ​puudub ametlikult presedendi jõud. See tähendab, et rahvusvahelised kohtud on oma                         tegevustes vabad.  Mõjukad tõendid tavaõiguse ja õiguse üldprintsiipide olemasolu kohta​.Nii nagu seal kohtuotsuses                         tõestati (see, teine või kolmas) on tavaõigus.  Kohtunikel on võimalik ​selgitada ja täpsustada kehtivat õigust või mõnikord hoopis ​luua uut õigust.                             (​Nt vaidlus selle üle, kas ÜRO on üldse rahvusvahelise õiguse subjekt või mitte? Israelis tapeti ära                                 ÜRO vahendaja ja ÜRO tahtis oma ametniku tapmise eest saada hüvitist. Plaanis ÜRO esitada                             Israeli vastu rahvusvahelise nõude. Israel ütles aga, et rahvusvahelise nõude on võimalik esitada                           vaid rahvusvaheliste subjektide vahel ja ta küsis ÜRO käest kus kohas on ÜRO hartas kirjas, et                                 ÜRO on rahvusvahelise õiguse subjekt. Ja tõesti ÜRO hartas siukest sätet ei ole. ÜRO pöördus                               rahvusvahelise kohtu poole, et küsida tema arvamust. Rahvusvaheline Kohus ütles, et sõltumata                         sellest, et ÜRO hartas pole niisugust sätet et ta on rahvusvaheline õigussubjekt, õigussubjekt on                             tuletatav ja tuleb vaadata, millised ülesanded, millise vastutuse on riigid pannud ÜRO-le, siis on                             võimatu, et ÜRO saaks täita neid ülesandeid ja kannas seda vastutust ilma olemata rahvusvaheline                             subjekt. ​ÜRO on rahvusvahelise õiguse subjekt.​)    Probleemid:  ❏ Kohtute vahel puudub hierarhia  ❏ Kohtute hulk kasvab  ❏ Kohtupraktika on mõnikord vastuoluline    AUTORITE SEISUKOHAD:  ❏ Võivad olla ​toetavad tõendid tavaõiguse​ või ​õiguse üldprinstiipide olemasolu kohta 


❏ Autorid võivad pakkuda üldist teoreetilist raamistikku mõnes valdkonnas, välja töötada                     lepingute eelnõusid ning analüüsida riikide ja kohtute praktikat, tuues välja arenguid ja                         probleeme (​nt​ kuhu see rahvusvaheline nõue suundub, kus kohas on probleemid)  ❏ Riigid viitavad tihti autorite seisukohtadele (​nt kohtuvaidlustes viitab riik autorite                     seisukohtadele)  ❏ Aga autorid võivad olla mõjutatud oma sidemetest erinevate riikide või rahvastega    POTENTSIAALSED ALLIKAD:  ❏ Traditsioonilisi rahvusvahelise õiguse allikaid on peetud liialt piiratuseks ja võimetuks                     tegelemaks kõigi kaasaegsete rahvusvaheliste küsimustega  ❏ Seetõttu ​on püütud kasutada ka muid allikaid​:1. rahvusvaheliste organisatsioonide otsused                       (valdava osa rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid pole õiguslikult siduv) 2.                   leebeõigus (​soft law​) - valdkondades, kus riigid pole valmis võtma vastu juriidiliselt                         siduvaid kohustusi, käiakse tihti välja selliseid nö üllaid eesmärke deklaratsioonide vormis                       (riigid peavad püüdma ühe v teise asja poole) 3. valitsusväliste organisatsioonide raportid                         (maailmas on tuhandeid valitsusväliseid organisatsioone, kelle on mingisugune valdkond,                   kus nad toimetavad ja kus avaldavad oma arvamust erinevate raportite näol ja püüavad                           mõjutada riikide käitumist. Meediale meeldib niisugustele raportitele viidata nagu                   rahvusvahelise õiguse allikale)  ❏ Selliste “allikate” suhtes tuleb siiski olla ettevaatlik (täna on vara neid võtta nagu iseseisvaid                             rahvusvahelise õiguse allikaid)    HIERARHIA:   ❏ Selgesõnaline hierarhia puudub (ehk ametlikult pole kehtestatud)  ❏ Praktikas kuuluvad esmajärjekorras kohaldamisele lepingud, seejärel tavaõigus ja kui                   need osutuvad ebapiisavateks, siis proovitakse õiguse üldprintsiipe  ❏ Kuigi grammatiliselt lähendes võiks öelda, et kolm põhiallikat on omavahel võrdsed, siis                         tegelikkuses:  - Omavad lepingud ja tavaõigus olulisemat tähtsust  - Allutatakse õiguse üldprintsiibid teistele põhiallikatele  ❏ Järgmise tasandi moodustavad abiallikad  ----------------------------------------------------------------------------------------------------------------  ❏ Õiguse allikate tippu paigutatakse tavaliselt ​rahvusvahelise õiguse imperatiivnormid                 (​ius cogens​)   


❏ Normid, mille rahvusvaheline kogukond on tervikuna omaks võtnud ja millest                     kõrvalekaldumine on kuulutatud lubamatu mistahes olukorras (tegemist on ​absoluutsete                   normidega​, ​nende rikkumisel pole olemas õigusvastasust välistavaid asjaolusid​) - ​inimeste                     põhiõigused  ❏ Olulisemad näited: 1. piinamise keeld 2. orjuse keeld 3. relvastatud jõu kasutamise ja                           sellega ähvardamise keeld    RIIGISISESE ÕIGUSE POSITSIOON  RAHVUSVAHELISES ÕIGUSES:  ❏ Rahvusvahelises õiguses ​kehtib printsiip​, et ​riik ei saa viidata oma riigisisesele õigusele                         õigustamaks oma rahvusvaheliste kohustuste mittetäitmist (kui riik on endale võtnud                     rahvusvahelise kohustuse, siis tuleb seda täita)  ❏ Rahvusvaheline õigus ei jäta samas riigisisest õigust igasuguse tähelepanuta, sest:  - Riigisiseste kohtute otsused​ võivad olla rahvusvahelise õiguse ​abiallikaks   - Teatud küsimuste lahendamine on täielikult või osaliselt jäetud riigisisese õiguse või                       organite ülesandeks (​näide kodakondsusest​)    RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE POSITSIOON RIIGISISESES ÕIGUSES:  ❏ Riigisisese õiguse hoiakut rahvusvahelise õiguse suhtes on keerulisem üldistada   ❏ Rahvusvaheline õigus kandub riigisisesse õigusesse kahel viisil:  - inkorporatsiooni doktriini järgi kehtib rahvusvaheline õigus riigisisesel tasandil                 automaatselt või tulenevalt mõnest riigisisese õiguse viitest (​nt automaatsus                   väljendub selles, et Eesti PS ütleb, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide                       printsiibid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa)  - transformatsiooni doktriini järgi vajab rahvusvaheline õigus riigisisesel tasandil                 kehtimiseks sisult sarnast riigisisest õigusakti (​nt selleks, et leping saaks riigisisese                       mõju, tuleb see leping riigisisesse akti ümber kirjutada)  ❏ Rahvusevahelisele õigusele on reeglina ette nähtud ka positsioon riigisisese õiguse allikate                       hierarhias  ❏ Selge positsioon on olemas eelkõige lepingutel:  - Kõrgemal konstitutsioonist või sellega võrdne (väga haruldane variant, sest tavaliselt                     riigid panevad oma konstitutsiooni kõige kõrgemale positsioonile.)  - Madalamal konstitutsioonist, kuid kõrgemal teistest õigusaktidest ( ​Nt                 MADALMAAD, kus osa rahvusvahelisi lepinguid on nende konstitutsioonist                 kõrgemal) - kui peaks tekkima olukord, et rahvusvaheline leping on vastuolus                      


mingisuguse riigi seadusega, siis sellist varianti kasutab riik - lükkab kõrvale oma                         riigisisese õiguse ja rakendab antud olukorras rahvusvahelist õigust  - Võrdne seadustega (​Nt Ameerika Ühendriigid - rahvusvaheline õigus on võrdne                     föderaalseadustega. ​See on problemaatiline variant​,sest kui tekib vastuolu seaduse ja                       rahvusvahelise õiguse vahel, siis ei ole kummalgi automatseelt prioriteeti ja peame                       võtma appi õiguse üldprintsiibid, et otsustada kumb õigusakt jääb kehtima)  ❏ Tavaõigusele ei ole tihti määratud selget positsiooni (lõppastmes on see kohtute ülesanne                         otsustada, kuidas tavaõigus seostub ühe või teise riigiõigusega)    EESTI VABARIIGI PÕHISEADUSEST:  ❏ Rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldprintsiibid on ​õigussüsteemi ​lahutamatu ​osa                   (​PS § 3​)  ❏ Rahvusvaheliste lepingute staatus(​PS § 123​)  - Lepinguid peetakse ​madalamaks põhiseadusest​,sest “Eesti ei sõlmi välislepinguid,                   mis on vastuolus põhiseadusega (​lg 1​)  Juhul, kui rahvusvaheline leping on PS-ga ikkagi vastuolus, siis on 2 varianti: 1.                           Eestil on vaja muuta oma Põhiseadust 2. või saada rahvusvahelisest lepingust lahti                         aga seni, kuni rahvusvaheline leping on kehtiv, peab Eesti rahvusvahelistes                     suhetes seda lepingut täitma  - Lepingud on ​kõrgemal teistest õigusaktidest​, sest “kui Eesti seadused või muud                       aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse                 välislepingu sätteid” (​lg 2​)    3. Subjektid  Rahvusvahelise õiguse subjektideks on need, kelle käitumist rahvusvaheline õigus reguleerib ning                       kes saavad olla rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kandjateks.     Subjektid võivad olla:  ❏ algsed ​ehk ​piiramata - saavad olla ​mis tahes rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste                         kandjateks​ (nendeks subjektides on ​RIIGID​)  ❏ sekundaarsed ​ehk ​piiratud - saavad olla ​teatud ​rahvusvaheliste õiguste ja                     kohustuste kandjateks​ (nendeks subjektideks on ​rahvusvahelised organisatsioonid​)    Rahvusvaheliste suhete ja õiguste süsteem pöördub üle riikide ja sõltub just riikide tahtest. 


❏ Riigid on läbi aegade olnud kõige olulisemad subjektid ja ainsad täielikud, olemuslikult                         piiramata subjektid  ❏ Riik kui rahvusvaheline õiguse subjekt peaks vastama järgmistele tunnustele:  1. alaline elanikkond (inimesed, kes elavad püsivalt riigi territooriumil ja alluvad selle                       riigi jurisdiktsioonile. Suuruse osas pole miinimumnõuet. ​Elanikud jagunevad:                 kodanikud ​(kõige tihedam seos riigiga), ​välismaalased (teise riigi kodanikud, kes on                       mingil põhjusel sellesse riiki sattunud) ja ​kodakondsusetud​. Staatusest sõltuvalt                   riigisisesed ja rahvusvahelised õigused ja kohustused.)  2. kindlaksmääratud territoorium (Territooriumi hulka kuuluvad ​maismaa,             akvatoorium, õhuruum ja maapõu​. Suuruse osas pole miinimumnõuet. Eraldatud                   teiste riikide territooriumist riigipiiriga, kuid vaidlused viimases osas ei sea kahtluse                       alla riigi eksistentsi. ​Tinglikult on territooriumiks ka nt laevad ja lennukid​)  3. efektiivne valitsus ​(riigivõim, kes teostab avalikku võimu elanikkonda ja                   territooriumi üle. ​Faktiline olemasolu pole piisav​, ​oluline ​on efektiivse avaliku                     võimu teostamine​. Valitsus peaks olema teistest sõltumatu. Traditsiooniliselt ei                   sekku rahvusvaheline õigus riigi poliitilise süsteemi valikusse)  4. võime astuda suhetesse teiste riikidega (​Eesmärk: eristada ühelt poolt                   suveräänseid riike ja teiselt poolt sõltuvaid territooriume, varasemalt ka                   koloniaalmaid). ​!!! Rahvusvahelise õiguse iseseisvateks subjektideks pole nt: 1. liit-                     või föderatiivsete riikide osad     2. ülemereterritooriumid    RIIGI TUNNUSTAMINE:   ❏ konstitutiivse teooria kohaselt ei eksisteeri uut riiki rahvusvahelise õiguse mõttes seni, kuni                         sellele pole osaks saanud teiste riikide tunnustus (ei piisa ainult riigi elementide olemasolust,                           oluline on see, et rahvas võtab selle riigi omaks ja tunnustab selle eksisteerimist)  ❏ deklaratiivse teooria kohaselt ei oma tunnustamine mingit õiguslikku tähendust ja riigi                       olemasolu on pelgalt faktiline küsimus    Valitsuse tunnustamine kinnitab, et vastav valitsus on riigi õiguspärane esindaja ja/või teostab                         efektiivset avalikku võimu.   Tavapärased otsustamise kriteeriumid:  ❏ võime teostada efektiivset avalikku võimu  ❏ valmisolek täita rahvusvahelisi kohustusi  ❏ kontroll suurema osa territooriumi üle 


❏ rahva toetus    RIIKIDE ÕIGUSJÄRGLUS:​ - ​üks riik või selle osa asendub teisega ja järeltulijariik:  ❏ hakkab teostama oma avalikku võimu eelkäijariigi territooriumil või selle osal  ❏ võtab üle teatud rahvusvahelised õigused ja kohustused  Nt kui üks riik on võtnud suure rahvusvahelise laenu ja see riik jaguneb nt kaheks, siis on                                   loomulikult laenu andjate huvi selles, et saada oma laenu tagasi. Laenuandjaid huvitab see, kas uus                               riik võtab laenu tagasimaksmise kohustust ka endale või jääb kogu laen selle vana riigi kanda.                               Situatsiooni lahendamisel tuleb võtta arvesse: 1. kas riik peab ennast õigusjärglaseks või uueks                           riigiks     2. mida arvavad teised riigid  Peaallikaks on rahvusvaheline tavaõigus.    ÕIGUSJÄRGLUS SEOSES LEPINGUTEGA:  ❏ territooriumi puuduvatest lepingutest tulenevad õigused ja kohustused lähevad alati täies                     ulatuses üle (​nt piirilepingud Tšehhia ja Slovakkia puhul - uued riigid pidid tunnistama                           Tšehho-Slovakkia välisriigi lepinguid)  ❏ reeglina lähevad järeltulijariigile automaatselt üle ka teised eelkäijariigi lepingud, v.a.                     iseseisvunud koloniaalmaadele ja muudele sõltuvatele territooriumidele, millel               võimaldatakse alustada “puhtalt lehelt”    ÕIGUSJÄRGLUS SEOSES ORGANISATSIOONI LIIKMELISUSEGA:  eelkaijariigi liikmelisus kaob reeglina ja järeltulijariik peab esitama uue avalduse liikmeks                       saamiseks    ÕIGUSJÄRGLUS SEOSES VARADE JA VÕLGADEGA:  ❏ reeglina lähevad järeltulijariigile üle nii varad kui ka võlad  ❏ mitme järeltulijariigi korral tuleb lähtuda õiglusest ja proportsionaalsusest    ÕIGUSJÄRGLUS SEOSES KODAKONDSUSEGA:  ❏ kodakondsuse automaatne muutmine on väga keeruline  ❏ riigid on kohustatud õigusjärgluse puhul vältima olukordi, kus inimesed jääksid ilma                       igasuguse kodakondsuseta  Riigid võivad sõlmida täpsustavaid kokkuleppeid​.   


Rahvusvahelised organisatsioonid - mitmepoolse suhtlemise vormid, mille kaudu riigid püüavad                     arendada koostööd ja saavutada ühiselt huvipakkuvaid eesmärke.    Rahvusvahelise haardega organisatsioonid:   ❏ valitsustevahelised organisatsioonid - on loodud riikide poolt rahvusvahelise õiguse alusel                     ja mis on ise samuti rahvusvahelise õiguse subjektid (riikidel on ühine huvi koostöö vastu -                               nt​ ÜRO, EL, NATO, Rahvusvaheline Kriminaalkohus)  ❏ valitsustevälised organisatsioonid - moodustavad füüsilised ja juriidilised isikud mõne                   riigi riigisisese õiguse alusel ega ole rahvusvahelise õiguse subjektid (​nt Green Peace,                         Human Rights)  Rahvusvaheliste organisatsioonide tavapärased tunnused (nende õigussubjektsus on objektiivne                 - nt EL on rahvusvaheline subjekt ka Brasiilia jaoks, kes pole ELi liikmesriigiks)​:  ❏ riikide ühendused  ❏ asutatud rahvusvahelise õiguse alusel  ❏ põhinevad asutamisaktil  ❏ loodud konkreetsel eesmärgil  ❏ mingid alalised organid (millised täpselt - sõltub organisatsioonist)  ❏ teatav asutajatest eraldiseisev tahe  ❏ asutajate omistatud piiratud õigussubjektsus (nende õigussubjektsus on objektiivne)    Organisatsioon võib tegutseda vaid oma pädevuse piires ja seda aitavad leida 2 teooriat:  ❏ omistatud pädevuse teooria peab ​pädevuse allikaks asutamisakti (vanem ja ajalukku                     jäänud teooria. Tuleneb riikide suveräänsuse ideest - organisatsioon teeb ainult seda, mida                         riigid on talle konkreetselt ülesandeks andnud. ​Negatiivne külg - organisatsioonid luuakse                       ühel hetkel ja keegi ei suuda teada mida peab organisatsioon 30 aasta pärast tegema. ​Nt                               ÜRO viib läbi rahuoperatsioone, on seda teinud aastakümneid. Aga kui me vaatame                         rahvusvahelist hartat, siis me ei leia ühtegi viidet sellele, et ÜRO peaks                         rahuoperatsioonidega tegelema. Rahuoperatsioonid on miski, mis on tekkinud praktikast.                   Rahuoperatsioonil puudub harta. Oli hetki, kui osad riiki ei nõustunud, et ÜRO võib                           niisuguseid rahuoperatsioone läbi viia ja ei tahtnud palju raha nende kallite                       rahuoperatsioonide eest maksta ja väitsid, et rahuoperatsioonid väljuvad ÜRO pädevusest.                     Rahvusvaheline kohus ütles, et esimeseks ÜRO ülesandeks on ÜRO harta järgi                       rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine, see on ÜRO mõte. ÜRO leidis nüüd uue viisi                            


kuidas rahvusvahelist rahu ja julgeoleku tagada, see oli aluseks rahuoperatsioonide                     läbiviimiseks.)  ❏ tuletatud pädevuse teooria kohaselt ei pea pädevus tulenema selgesõnaliselt                   asutamisaktist, vaid võib olla tuletatud lähtuvalt soovist tagada  - asutamisakti sätete efektiivne täitmine  - organisatsiooni eesmärkide ja funktsioonide täitmine  Ka õigussubjektsus võib olla tuletatud     ÜKSIKISIKUD  ❏ Üksikisiku staatus pole üheselt määratletav (meie ei saa ise endale rahvusvahelisi õigusi ja                           kohustusi võtta. Me ei saa astuda diplomaatilistesse suhtesse, ei saa olla rahvusvaheliste                         organisatsioonide liikmes, ei saa sõlmida rahvusvahelisi lepinguid)  ❏ See oleneb otseselt riikide tahtest, sest üksikisik saab oma rahvusvahelised õigused ja                         kohustused ennekõike riikide käitumise tulemusena  ❏ Õigused ja kohustused on sõltuvuses riikide tahtest  - inimõigustest   - rahvusvahelisest humanitaarõigusest (sõjapidamise reeglid)  - rahvusvahelisest kriminaalõigusest    Erijuhtumid:  ❏ Ajaloolistel põhjustel tekkinud subjektid, mis ei mahu eelmiste kategooriate alla  ❏ Peamised erijuhtumid:  - Püha Tool  - Malta Ordu  - mõned rahvuslikud vabastusliikumised  ❏ Teatud mõtte ka Punase Risti Rahvusvaheline Komitee    4. Jurisdiktsioon  Tähistab ​riigivõimu teostamist​ isikute, asjade või sündmuste suhtes.    Jaguneb kolmeks:  ❏ Seadusandlik jurisdiktsioon (rahvusvaheline õigus sekkub vähe seadusandliku               jurisdiktsiooni teostamisesse - üldiselt, igal riigil on õigus otsustada oma õiguse sisu üle                           seni, kuni vastu võetud õigusaktid ei lähe vastuollu rahvusvahelise õigusega) 


❏ Täidesaatev jurisdiktsioon (täidesaatva jurisdiktsiooni teostamine väljaspool riigi               territooriumi on reeglina keelatud)  ❏ Kohtulik jurisdiktsioon   1. rahvusvaheline õigus käsitleb kõige rohkem kohtuliku jurisdiktsiooni teostamist 2.                     enamik reegleid puudutab kriminaalkohtulikku jurisdiktsiooni - põhjusel, et riigid ei püüaks                       maailmas toimuvat allutada oma kriminaalmenetlusele, et riigid peaks kuritegudeks seda,                     mis toimub kuskil mujal maailmas ja allutada isikut oma õiguse alla    On olulisel määral, kui mitte täielikult ​seotud riigi territooriumiga​.  Selle teostamine “välismaise elemendi” olemasolul võib olla piiratud või üldse keelatud.    Näiteks, isik X on Eestis toime pannud tapmise ja ta mõistab, et kui ta kinni võetakse, siis ta peab                                       tõenäoliselt kandma rasket karistust. Selle vältimiseks otsustab ta Lätti põgeneda. ​Millist                       jurisdiktsiooni saab Eesti riik teostada?   Eesti ei saa hakata oma algatusel teostada oma jurisdiktsiooni Lätis, selleks on vaja Läti nõusolekut.                               On 2 võimalust: 1. Läti annab selle isiku ise Eestile 2. Läti annab loa, et Eesti politsei võiks                                     tulla Lätti ja viia isiku tagasi Eestisse     KRIMINAALJURISDIKTSIOON:  Territoriaalsuse printsiip:  ❏ Riik võib reeglina menetleda tegusid, mis on toime pandud selle territooriumil kas                         kodanikute või teiste isikute poolt  ❏ Peamine ja aktsepteerituim printsiip  Kodakondsuse ehk aktiivse isiku printsiip:  ❏ Riik võib teostada jurisdiktsiooni kodanike üle, olenemata sellest, kas tegu on toime pandud                           kodu- või välismaal  ❏ Praktikas kasutatakse tõsisemate tegude puhul  ❏ Välismaal toimepandud tegusid menetletakse tavaliselt juhul, kui tegu on karistatav ka                       välismaal    Passiivse isiku printsiip:​ (ohver on riigi kodanik)  ❏ Riigil on jurisdiktsioon nende tegude suhtes, mis on suunatud selle kodanike vastu                         välismaal, olenemata teo toimepanijast 


❏ Printsiip tekitab siiani vaidlusi, sest selle abil on võimalik oluliselt ja teatud juhul ohtlikult                             laiendada jurisdiktsiooni    Kaitse printsiip: (​kõige problemaatilisem - riigid võivad julgeolekut sisustada päris erinevalt.                       Tänapäeval on üsna populaarne, et riigid, kes tahavad mingi asjaga tegeleda või tahavad näidata                             midagi väga olulisena, ütlevad, et tegemist on riigi julgeoleku küsimusega - ​näiteks​,Hinna kasutas                             seda printsiipi, et alustada kriminaalmenetlust välismaa ajakirjanike vastu. Väitis, et nende artiklid                         kahjustasid Hinna riigi prestiiži ja julgeolekut)  ❏ Riigil on jurisdiktsioon nende tegude suhtes, mis on suunatud selle julgeoleku vastu,                         olenemata teo toimepanijast või toimepanemise kohast  ❏ Printsiipi kasutatakse aeg-ajalt, kuid on problemaatiline    Universaalsuse printsiip: (rakendub rahvusvaheliste kuritegude puhul - genotsiid, inimvastane                   kuritegu, sõjaväelised kuriteod)  ❏ Riig võib karistada tegude eest omamata tavapärast seost teo toimepanija, toimepanemise                       koha või kannatanuga  ❏ Need teod on olemuslikult suunatud kogu rahvusvahelise kogukonna poolt oluliseks peetava                       õigushüve vastu  ❏ Põhineb rahvusvahelisel tavaõigusel    Aut dedere​, ​aut iudicare printsiip: (​erinev printsiip - tekitab riikidel kohustuse                       kriminaalkohtulikku jurisdiktsiooni teostada)  ❏ Kui isik on pannud toime lepingus defineeritud kuriteo, peab riik kas mõistma isiku üle                             kohut või andma isiku välja  ❏ Põhineb rahvusvahelistel lepingutel    Väljaandmine:  ❏ Konkreetsed väljaandmise reeglid tulenevad sõlmitud väljaandmise lepingutest  ❏ Riigisisene õigus võib sisaldada täiendavaid reegleid  ❏ Rahvusvahelisest õigusest tulenevad põhimõtted:  - Väljaandmine ei ole kohustuslik ilma asjakohase lepinguta, kuid samas ei keela rahvusva                       õigus isikuid välja anda lepingulise kohustuseta (kui riigil on soov vastu tulle teise riigi                           saadud taotlusele, siis on tal õigus isikut välja anda) 


- Tavapäraselt ei hõlma väljaandmise lepingud “poliitilistes rikkumistes”               süüdistatavaid isikuid ja üldjuhul ei anna riigid selliseid isikuid välja ka ilma                         lepingulise kohustuseta (poliitilistel rikkumistel puudub konkreetne definitsioon, aga                 nad on poliitiliselt motiveeritud - opositsiooni esindajad nt, neist soovitakse lahti                       saada)  Näiteks, ​Venemaa konstitutsioon ütleb seda, et oma kodanike välja ei anta.  Eesti ​näiteks,​ on valmis oma kodanike välja anda ja on seda korduvalt teinud.    5. Immuniteet  Immuniteeti 3 liiki:  ❏ Riigi immuniteet  ❏ Diplomaatiline ja konsulaarimmuniteet  ❏ Rahvusvahelise organisatsiooni immuniteet    Immuniteet tähendab, et isik või institutsioon ei allu tavapärasel viisil riigi jurisdiktsioonile. (Kui                           riigi diplomaat on teise riigi territooriumil, siis on kokku lepitud, et vastuvõetav riik ei teosta oma                                 jurisdiktsiooni teise riigi diplomaadi üle).  Immuniteedi eesmär​k on tagada kandjale võimalikult suur sõltumatus suhetes riigi                     võimuorganitega, kuid ei vabasta õiguse täitmise kohustusest või vastutusest.    Riigi immuniteet:  ❏ Kuna riigi on suveräänsed ja võrdõiguslikud, ei tohiks üks riik teostada oma jurisdiktsiooni                           teise riigi suhtes  ❏ Tavapäraselt oli immuniteet täielik, kuid tänapäeval on valitsevaks piiratud immuniteet   - Riigil on immuniteet asjades, kus teostatakse avalikku võimu (​acta iure imperii​)  - Riigil ei ole immuniteeti asjades, mis on olemuslikult eraõiguslikud (​acta iure                       gestionis​) - olukorrad, kus riik ostab või müüb midagi ehk siseneb turule, kõik turul                             osalevad pooled peaks olema võrdsed. Riigi immuniteet pole relevantne                   rahvusvahelistes kohtutes, sest sinna lähevad riigid oma kokkuleppel.   ❏ Vahetegemine on põhjustanud palju segadust    Rahvusvahelise organisatsiooni immuniteet: (on nõrgemas positsioonis, kui riigid. Riikidel on                     oma territoorium, kus nad võivad ennast turvaliselt tunda, organisatsioonidel aga oma territooriumi                         ei ole, kuid nad asuvad mõne riigi territooriumil). 


Tagatakse samasugused prioriteedid nagu diplomaatidele.  On raskusi​: ühte mugavat regulatsiooni ei ole olemas, peame iga organisatsiooni puhul tuvastama                           millised immuniteedid ja privileegid on vastavale organisatsioonile antud.  Näiteks​, ÜRO peakorter asub New York’is, kui Ameerika Ühendriigid tahavad sekkuda ÜRO                         tegevusse, siis nad saavad seda teha.  ❏ Immuniteedid peaksid tagama organisatsioonide ja nende töötajate sõltumatuse                 liikmesriikidest ja tõeliselt rahvusvahelise staatuse  ❏ Immuniteetide ja muude privileegide allikad  - Rahvusvahelised lepingud (1. ​asutamisaktid - üsna lakoonilised sel teemal. ÜRO                     hartas on 2 sätet, mis räägivad ÜROle antavatest õigustest ja privileegidest. 2.                         spetsiaalsed mitmepoolsed lepingud - sõlmitakse, et detailsemalt reguleerida                 vastavale organisatsioonile antud privileege 3. ​detailsed kahepoolsed lepingud -                   organisatsiooni ja ta asukohaks oleva riigi vahel, mis reguleerib nende vahelisi                       suhteid)  - Rahvusvaheline tavaõigus  - Riigisisene õigus (​näiteks, vastu võetud eraldi seadus, mis annab privileege                     mõnedele organisatsioonidele, milliste liigiks see riik on)  ❏ Omistatavad immuniteedid ja privileegid on erinevad  ❏ Tavapärased immuniteedid ja privileegid:  - Kohtu- ja täitemenetluslik immuniteet (reeglina on päris raske minna kohtusse                     organisatsiooni vastu või kui organisatsiooni suhtes on saadud mingisugune otsus,                     siis seda on väga keeruline täideviia)  - Valduste, vara ja arhiivide puutumatus (väga praktiline asi, mida kõik                     organisatsioonid vajavad)  - Finants- ja tolliprivileegid (organisatsioonidel peab olema õigus teostada                 rahvusvahelisi makseid)  ❏ Organisatsioon omab tavaliselt juriidilise isiku staatust riigisisesel tasandil ning saab                     seetõttu omada vara ja astuda lepingulistesse suhetesse teiste isikutega    6. Vaidluste rahumeelne lahendamine  Riikidel ​puudub üldine kohustus​ oma ​vaidlused lahendada​.  Kui riigid otsustavad oma ​vaidlused teiste riikidega lahendada​,võib seda teha ​ainult rahumeelseid                           vahendeid kasutades​. 


ÜRO harta nõuab​, et “​kõik liikmed lahendavad oma rahvusvahelised vaidlused rahumeelsete                       vahendite viisil, mis ei ohusta rahvusvahelist rahu ja julgeoleku ning õigust​”.    Vaidlus - lahkheli kahe või mitme riigi vahel, mis puudutab kas mingit faktilist küsimust, kehtivat                               õigust või mõningat rakandatavat poliitikat.  ❏ Poliitilised vaidlused - puudutavad riikide olulisi huve ja muid sise- või välispoliitilisi                         küsimusi ning nende lahendamine ei toime tingimata õigusnormide või printsiipide alusel.                       (On raske lahendada õiguse alusel. Tavaliselt ​lahendatakse poliitilise kompromissiga​)  ❏ Õiguslikud vaidlused - puudutavad õiguse tõlgendamist või rakendamist ja nende                     lahendamine toimub ennekõike õigusnormide või -printsiipide alusel. (Lahendatakse kohtus                   õiguse alusel)    ÜRO harta peatükk VI käsitleb vaidluste rahumeelset lahendamist ja loetleb ka ​vajalikud                         meetodid:  ❏ Diplomaatilised meetodid - seda kasutades saadakse õiguslikult mittesiduv poliitiline                   lahend, mis ei põhine tingimata õigusel (​läbirääkimised, vahendus, uurimine ja lepitus​).   ❏ Juriidilised meetodid - seda kasutades saadakse õiguslikult siduv vahend, mis põhineb                       ennekõike õigusel (​vahekohus ja kohtulik menetlus​).    Läbirääkimised​ (kõige populaarsem viis rahvusvaheliste vaidluste lahendamiseks)​:  ❏ Valdav enamik vaidlustest lahendatakse otseste läbirääkimiste abil  ❏ Neil osalevad ainult vaidluste osapooled, kelle käes on täielik kontroll toimuva üle  ❏ Nende pidamine näitab, et osapooled tunnustavad teineteist ja möönavad ka vaidluse                       olemasolu   ❏ Osapooled peavad käituma heas usus  ❏ Läbirääkimised on tihti eelduseks teiste meetodite kasutamisele    Vahendus:  ❏ Erapooletu kolmanda osapoole sekkumine aitab tihti ületada takistusi ja jõuda lahenduseni  ❏ Selleks ​sobib riik, organisatsioon või üksikisik  ❏ Vahenduse eriliigiks on “head teened”  ❏ Vahendust vastu võttes:  - Möönavad osapooled, et nende vahel on vaidlus 


- Säilitavad osapooled jätkuvalt kontroll protsessi üle, sest vahendaja ettepanekud ei                     ole siduvad  ❏ Vahendus on hea võimalus “näo päästmiseks”  Sel juhul on kolmandal osapoolel oluline roll (hästi populaarseteks vahendajateks on Norra ja                           Šveits), aga kontroll jääb vaidluse osapoolte kätel.    Uurimine​ (kitsas ja spetsiifiline meetod, sobib just faktiliste asjaolude erapooletu uurimiseks)​:  ❏ Vaidluse lahendamise võib takistada asjaolu, et osapooltel on lihtsalt erinevad lähtekohad.                       (Osapooltel on erinev arusaam faktilistes asjaoludest)  ❏ Sellise takistuse ületamiseks moodustatakse komisjon, mis viib läbi faktiliste asjaolude                     erapooletu uurimise  ❏ Ei sobi auküsimuste, eluliselt oluliste huvide jms puhul  ❏ Uurimiskomisjon​ on olemuselt ​passiivne​:  - Ei tee ettepanekuid vaidluse lahendamiseks  - Esitab faktilisi asjaolusid kirjeldav raport, mille kasutamine sõltub osapooltest    Lepitus​ (kaheosaline)​:  ❏ On meetod, kui kolmas osapool: 1. Esmalt viib läbi faktiliste asjaolude erapooletu                         analüüsi     2. Seejärel pakub välja lahendusi või osutab muud abi  ❏ Lühidalt öeldes on lepitus uurimise ja vahenduse süntees, kuid samas mitte nende                         mehaanilise liitmise tulemus    Vahekohus (ei saa sellest protsessist lihtsalt lahkuda, kui protsess on juba käivitatud, siis protsess                             käib lõpuni)​:  Vahekohtu keeleks on hispaania keel.  ❏ Vahekohus on ​paindlik meetod õigusel põhineva ja õiguslikult siduva ning kolmanda                       osapoole tehtud lahendi saamiseks  ❏ Paindlikum kui kohtulik menetlus​,sest ​osapooled saavad kindlaks määrata mitmed sisulised                       aspektid​ (​näiteks​, kes on vahekohtunikud)  ❏ Kogu protsess võib jääda saladuseks ja langetatud otsust ei pea avalikustama (samas,                         paljudes vahekohtutes tehtud otsused avaldatakse, see mõjutab rahvusvahelise õiguse                   arendamist)  ❏ Vaidluse osapooled määravad vahekohtunikud eraldi või omavahelise kokkuleppe alusel                   (​valikuvabadus toob kaasa probleeme - vahekohtunike on tavaliselt paar tk, siis mõlemad                        


riigid määravad ühe ja lõpuks peavad koos määrama seda kolmanda kohtunikku, kes on                           kaalutavaks jõuks ehk teda määratakse ühise kokkulepe alusel. Mõnikord kolmanda                     kohtuniku valimine muutub erapooletuks vaidluseks, sest riigid ei suuda kokkuleppele                     jõuda. ​Siis peab kolmas osapool kolmanda vahekohtunikut nimetada - riikidel on 2 kuud                           kolmanda vahekohtuniku valimiseks)  ❏ Vahekohtu pädevust ja võimalusi ei tohiks liialt piirata (ei pea kahest variandist valima ehk                             kahest hagist, ​võib valida ka kompromissi​)  ❏ Kui vahekohus ületab oma mandaati, võivad osapooled nõuda otsuse tühistamist  ❏ Otsus on õiguslikult siduv ja reeglina lõplik, harva nähakse ette võimalus apeleerida                         (apelleerimise võimalust REEGLINA ette ei näe, kuid ​ näiteks ​ maailma                   kaubandusorganisatsioonidel on vaidluste lahendamise mehhanismis on apelleerimisõigus               olemas​)  ❏ Samas saab vahekohtult küsida selgitusi   ❏ Kuidas tagada otsuste täitmist? - tuleb kasutada meetmeid, millest me rääkisime esimeses                         loengus.    Kohtulik menetlus (erinevas vahekohtust on see, et ​kohtulikku menetlust viivad läbi alalised                         rahvusvahelised kohtud​)​:  ❏ Kohtulik menetlus on sarnane vahekohtule, sest annab kolmandale osapoolele tehtud                     õiguslikult siduva otsuse  ❏ Erinevused, ​nt​:  - Rahvusvahelised kohtud on alalised  - Kohtunikud on varem ära valitud  - Menetlusreeglid ja rakendatav õigus on paika pandud  - Rahvusvahelised kohtud ei ole alati spetsialiseerunud  ❏ Kohtud saavad vaidlust lahendada ainult juhul, ​kui kõik osapooled nõustuvad                     jurisdiktsiooniga    Rahvusvaheline Kohus​ (​International Court og Justice​)​:  ❏ Üks ÜRO peaorganitest (​ÜRO-l on 6 peaorganit​: ​peaassamblee- ja julgeolekunõukogu,                     hooldusnõukogu, majandus- ja sotsiaalnõukogu, rahvusvaheline kohus​)  ❏ Tegutseb ÜRO harta ja selle juurde kuuluva statuudi alusel  ❏ Paikneb Haagis  ÜRO liikmed: 


❏ On ​ipso facto​ ka statuudi osapooled  ❏ Peavad täita otsuseid kohtuasjades, milles nad on osapooled  Kohtul on ÜRO-s sõltumatu positsioon, sest teda ei ole paigutatud hierarhilisse süsteemi teiste                           peaorganitega.  ❏ Kohtus on 15 kohtunikku (on olemas 5 geograafilist regiooni ja kõik kohtunikud kuuluvad                           nendesse regioonidesse), kelle valivad 9.aastaks Peaassamblee ja Julgeolekunõukogu  ❏ Kohtunikud valitakse kõrgete moraalsete omadustega isikute hulgast:  - Kes omavad oma kodumaal kõrgematesse kohtuametitesse määramiseks nõutavat                 kvalifikatsioovi, VÕI  - Kes on tunnustatud spetsialistid rahvusvahelise õiguse alal  ❏ Kolleegium peab esindama maailma tsivilisatsioonide tähtsamaid vorme ja peamisi                   õigussüsteeme  ❏ Kohtul on 2 funktsiooni:  - Lahendada riikidevahetsi õigusliku iseloomuga vaidlusi rahvusvahelise õiguse alusel  - Anda nõuadnvaid arvamusi õiguslikes küsimustes  ❏ Kohtuasja osapoolteks​ saavad olla ​ainult riigid​ (ainult riikidevahelisteks vaidlusteks)  ❏ Kohtu jurisdiktsiooniga nõusumise viisid​:  - Spetsiaalne kokkulepe (​ühekordne kokkulepe​, millega ​riigid otsustavad ühe                 konkreetse vaidluse edastada​ Rahvusvahelisele Kohtule)  - Klausel lepingus (​rahvusvahelisse lepingusse on sisse kirjutatud​, et kui v​astava                     lepingu põhjal uhkeb riikide vahel vaidlus​, siis see ​vaidlus edastatakse                     lahendamiseks Rahvusvahelisse Kohtusse hagis​)  - Ühepoolne deklaratsioon (​Ebatavaline viis​.Riik võib igal ajal deklareerida, et tema                       on valmis minema Rahvusvahelisse Kohtusse hagis ja tema käest ei ole enam vaja                           uuesti üle küsida. ​Seda saab ära kasutada ainult riik, kes on ISE sarnase ühepoolse                             deklaratsiooni teinud​)  ❏ Kohtumenetlus koosneb ​kirjalikust ja suulisest osast  ❏ Kohtuistungid on reeglina avalikud  ❏ Kohtuotsus langetatakse enamushääletuse alusel​,kui võrdsete häälte korral on presidendi                     või tema asendaja hääl otsustav (hääletakse vanuse järjekorras)  ❏ Menetlus toimub ja ​kohtuotsus avaldatakse inglise- ja prantsuse keeles  ❏ Kohtuotsus on selle osapooltele ​õiguslikult siduv ja lõplik​, sest ​apellatsiooni võimalus                       puudub​ (siduvad ainult kohtuasja osapooltele, vähemalt ametlikult) 


❏ Kohtult võib paluda kohtuotsuse tõlgendamist ja selle ülevaatamist, kui seda nõuavad                       asjaolud  ❏ Kohtuotsus puudutab ainult kohtuasja osapoolte õigusi, kohustusi ja huvisid konkreetses                     kohtuasjas, st puudub pretsedendiõigus  ❏ Peaassamblee, Julgeolekunõukogu, teised volitatud ÜRO peaorganid ja spetsialiseeritud                 asutused võivad esitada kohtule rahvusvahelis-õiguslikke küsimusi nõuandva arvamuse                 saamiseks  ❏ Nõuandva arvamuse andmise menetlus lähtub suuresti kohtuliku menetluse reeglitest, kuid                     lisanduvad mõned eripärased aspektid  ❏ Kohus küsib esitatud küsimuse kohta arvamust kõigilt huvitatud subjektidelt  ❏ Teatud juhtudel võib Kohus keelduda nõuandva arvamuse andmisest  ❏ Nõuandev arvamus pole õiguslikult siduv, kuid hästi motiveeritud arvamused on siiski                       mõjukad    7. Riigi vastutus  ❏ Rahvusvahelisest õigusest tuleneva ​kohustuse rikkumisel paneb riik toime rahvusvahelise                   väärteo​ (​internationally wrongful act​)  ❏ Sellele järgneb ​riigi vastutus​, mida ​reguleerivad peamiselt ​rahvusvaheline tavaõigus ja                     õiguse üldprintsiibid  ❏ Lisaks saab võtta aluseks ​Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt välja töötatud                     rahvusvahelistest väärtegudest tuleneva ​riikide vastutuse projektartiklid (​näiteks,               diplomaatiliste suhete Viini konventsioon)    RAHVUSVAHELINE VÄÄRTEGU:  ❏ Rahvusvaheline väärtegu on käitumine, kas tegevuse või tegevusetus, mis vastab ​kahele                       olulisele tunnusele​:  - omistatav riigile   - rikub riigi rahvusvahelist kohustust (lihtne, sest me tavaliselt teame mida                     rahvusvaheline õigus nõuab riikidelt ja millal kohustus on rikutud)  ❏ Tegevusetust saab riigile ette heita juhul, kui riigil oli õiguslik kohustus käituda teatud viisil,                             kuid ei teinud seda  ❏ Hüvitise nõudmisel on ​olulised ka kahju tekkimine ning ​põhjuslik seos käitumise ja                         tekkinud kahju vahel 


❏ Rahvusvahelised väärteod on jaotatud nende raskusest ja kannatajate ringist tulenevalt                     kaheks​:  - rahvusvaheliste kohustuste rikkumised​, mille puhul tekib rikkujariigil vastutus                 vaid konkreetse kannatajariigi suhtes (​99,9% rikkumisi lähevad just rahvusvaheliste                   kohustuste rikkumiste alla - ​näiteks,​ kõik lepingu rikkumised)  - rahvusvahelise õiguse imperatiivnormidest tulenevate kohustuste tõsised             rikkumised​, mille puhul tekib rikkujariigil vastutus kõigi teiste riikide suhtes                     (​eriline ja ​palju kitsem õigusrikkumiste kategooria. ​Tegemist on absoluutsete                   normide rikkumisega (​iuc coges​) - piinamine, orjus, relvastatud jõu kasutamine.                     Neid norme rikkudes peab riik vastutama kogu rahvusvahelise kogukonna ees ehk                       kõikide teiste riikide ees)  ❏ Kuidas näeb välja reaalne vastutus kõigi riikide ees? - raske ette kujutada ning kaasajal                             puudub kohtupraktika, mis saaks aidata meid sellest aru saada.    VASTUTUSE TEKKIMISE ALUSED:  ❏ Vastutuse tuvastamisel tuleb ära näidata​, et õigust ​rikkuv käitumine on omistatav                       asjakohasele riigile​ (riigid ei saa ise käituda, riigid ALATI käituvad oma esindajate kaudu)  ❏ Omistamise alused:  - riigiorganite käitumine (riigiorganid ja nendes omakorda ametnikud esindavad riiki                   ja kui ametnikud mingil viisil käituvad, siis nende käitumine on riigile omistatav)  - avaliku võimu funktsioone täitvate füüsiliste või juriidiliste isikute käitumine                   (reeglina on olemas mingisugune õigusakt või leping, mis näeb ette avaliku võimu                         delegeerimist, selles on väljendatud riigi tahe avaliku võimu funktsioone delegeerida                     ning isiku soov neid täita. ​Riik saab delegeerida funktsioone, kuid mitte vastutust​)  - ühe riigi poolt teise riigi käsutusse antud organite käitumine (riigi vastutus läheb                         teisele riigile üle, ​näiteks, rahvusvahelised sõjalised operatsioonid, kus panustavad                   mitmed riigid relvajõududega, aga üks riik on see, kes võtab juhtiva rolli ja                           käsutusõigust enda peale)  - riigi juhitud või kontrollitud käitumine (olukord, kus mingisugune isik või isikute                       rühm ei oma küll ametlikku seost riigida, aga sellegipoolest täidab riigi tahet.   Riik püüab niimoodi vältida oma vastutust​.Riik ei saada oma relvajõudusid selleks,                         et rünnata teist riiki, sest riik on ilmselgelt vastutav oma relvajõudu kasutamise eest.                           Näiteks, riik lepib kokku mingisuguse terroristliku rühmaga, et see ründaks teist                       riiki. Riigid tavaliselt ütlevad enda kaitseks, et terroristlik rühm pole mingi juriidiline                        


isik, neil pole midagi sellest teada ning nende vahel puudub avalik-õiguslik suhe.                         Riigil tekib vastutus ka siis, kui riik omab faktilist kontrolli isiku või isikute üle​)  - mässuliste ja teiste liikumiste käitumine (juhul, kui mässulised osutuvad edukaks                     ja neil õnnestub valitsus kukutada, et ise valitsuseks hakata. Siis ​kanduvad                       mässuliste kõik varasemad teod üle riigile​.Juhul, kui revolutsioon hakkab, siis tuleb                         viisakas olla, sest juhul, kui revolutsiooni osutub edukaks, siis kõik rahvusvahelised                       rikkumised tulevad riigi vaeva)  - muu riigi tunnustatud või omaks võetud käitumine (riik mõnikord tahab endale                       võtta kellegi teise kohustuse rikkumist. ​Näiteks, 1997 a. toimus Iraanis                     islamirevolutsioon ja selle raames hõivati Ameerika diplomaatiline esindus. See                   tekitas suure vaidluse USA ja Iraani vahel, see jõudis ka Rahvusvahelisse Kohtusse.                         Kas Iraan on vastutav diplomaatilise esinduse hõivamise eest? Rahvusvaheline                   Kohus ütles, et tuleb eristada kahte faasi. Leidis, et Iraan pole vastutav protestide ja                             rünnakute eest, aga Iraan on vastutav selles, et ei ole piisavalt USA diplomaatilist                           esindust kaitsnud. Kohus leidis samas, et kuna Iraan võttis käitumise omaks, siis                         vastutab ta selle eest.)  ❏ Iga riik vastutab enda rahvusvaheliste väärtegude eest  ❏ Aga lisaks sellele vastutab riik:  - teiste riikide käitumise eest, kui tegemist on rahvusvahelise väärteo toimepanemise                     toetamise või kaasaaitamise, juhtimise või kontrollimise või sellele sundimisega  - oma territooriumil teise riigi poolt kolmanda riigi vastu toime pandud rahvusvahelise                       väärteo eest    ÕIGUSVASTASUSE VÄLISTAMINE:  ❏ Rahvusvahelises õiguses on mitmed ​asjaolud, mis välistavad rahvusvahelist õigust                   rikkuva käitumise õigusvastasuse​:  - teise riigi nõusolek vastavaks käitumiseks (lepingulised suhted)  - õiguspärase enesekaitse teostamine  - asjakohase vastumeetme kasutamine  - force majeure  - hädaseisund (​näiteks, rikutakse rahvusvahelist õigust eesmärgiga päästa inimeste                 elusid)  - hädavajadus 


- rahvusvahelise õiguse imperatiivnormist kinnipidamine (riik peab ​iuc cogens normi                   täitma ja see vabandab ka rahvusvahelise kohustuse rikkumist)    VASTUMEETMED:  ❏ Kannatajariigil on õigus kasutada vastumeetmeid, mille eesmärk on sundida rikkujariiki                     muutma oma käitumist või hüvitama sellega tekitatud kahju  ❏ Peamised vastumeetmete liigid:  - retorsioonid​, mille puhul on tegemist küll ebasõbraliku, kuid samas täiesti                     õiguspärase käitumisega (​vähem problemaatilised​). Riik A rikub riigiga B sõlmitud                     lepingu. Riik B nõuab, et riik A muudaks oma käitumist ning ka hüvitaks riigile B                               tekitatud kahju, riik A aga ei muuda oma käitumist. Riik B otsustab lõpetada                           majandusabi palumise. See on kindlasti ebasõbralik käitumine, kuid majandusabi                   andmine on iga riigi oma soov.   - repressaalid​, mille puhul on tegemist nii ebasõbraliku kui ka tavaolukorras                     õigusvastase käitumisega (​rohkem problemaatilised​). 2 riiki A ja B ja riik A                         konfiskeerib riigile B kuuluva kinnistu riigis A. Iseenesest võivad riigid võõrandada                       ka välisriigile kuuluva vara, aga sellest peab andma kohest ja efektiivset                       kompensatsiooni. Antud juhul riik A seda ei tee, mistõttu tegemist on                       õigusrikkumisega. Riik B otsustab käituda samamoodi ja konfiskeerib riigile A                     kuuluva kinnistu riigis B. Kuna riik B vastab varasemale õigusvastasele käitumisele,                       siis see vabandab ta õigusrikkumist ka. ​Hammas hamba vastu printsiip.                     Repressisaalide puhul tuleb jälgida proportsionaalsust.    KAHJU HÜVITAMINE:  ❏ Rikkujariik peab hüvitama kannatajariigile tekitatud kahju  ❏ Hüvitamist saab nõuda kolmes vormis, kas üksikult või kombineeritult:  - restitutsioon (riikide jaoks on oluline, et teine pool võtaks omaks rahvusvahelise                       õiguse rikkumise)  - kompensatsioon   - satisfaktsioon   ❏ Hüvitamine on lihtsam, kui tegemist on konkreetse kannatajariigiga ja/või kahju on                       materiaalne    DIPLOMAATILINE KAITSE: 


❏ Kui kahju kannatajaks on välismaalane, võib tema kodakondsusjärgne riik esitada                     rikkujariigi vastu rahvusvahelise nõude  ❏ Selleks peavad olema täidetud kaks tingimust:  - järgitud on nõude riikliku kuuluvuse reeglit​, st nõude saab esitada                     kodakondsusejärgne riik  - ammendatud on kõik kättesaadavad ja efektiivsed riigisisesed abinõud​,st nõude                     saab esitada ainult juhul, kui isik on ära kasutanud kõik rikkujariigis kättesaadavad ja                           efektiivsed abinõud hüvitise saamiseks    8. Rahvusvaheliste lepingute õigus  ÜLDISELT:  ❏ Rahvusvaheliste lepingute õigust reguleeris pikka aega rahvusvaheline tavaõigus, kuid                   praegu tuleb lähtuda ennekõike rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonist                   (1969)  ❏ Viini konventsioon kohaldub ainult riikidevahelistele lepingutele  ❏ See ​kehtib​ ainult ​lepingutele​, ​mis on sõlmitud pärast selle jõustumist​, st ​27.01.1980    LEPINGU OLEMUS:  ❏ Leping tähistab:  - rahvusvahelist kokkulepet (piiriülene)  - mis on sõlmitud riikide vahel  - kirjalikus vormis (PEAB OLEMA) - ​suulised lepingud võivad ka olla​, kuid siin                         ilmub probleem - kuidas seda lepingut hiljem tõestada saab?   - mida reguleerib rahvusvaheline õigus  - olenemata sellest, kas see sisaldub ühes, kahes või enamas omavahel seotud                       dokumendis (lisad, protokollid jne - see on üks kogum, mis moodustab lepingut)  - samuti olenemata selle konkreetsest nimetusest  ❏ Füüsiliste või juriidiliste isikute osalusega    LEPINGU OSALISTE HULK:  ❏ Lepingud on osaliste hulgast lähtuvalt:  - kahepoolsed lepingud - ​nt kui üks lepingupool rikub oma kohustust, siis teine                         lepingupool võib öelda, et lepingut on rikutud ning enam see leping ta suhtes ei kehti  - mitmepoolsed lepingud:   


1. ​suletud lepingud - leping, millesse mitte ükski teine riik astuda ei saa. Võivad                             saada lepingupooleks vaid lepingut sõlmitud lepingupoolte nõusolekul. On vajalik                   mõlema lepingupoole tahteavaldus.   2. ​avatud lepingud - leping, millesse võivad ka teised riigid juurde tulla. Piisab                           ühepoolsest sooviavaldusest.   nt lepingus on 20 osapoolt ning kui üks osapool rikub seda lepingut, siis ei saa üks                                 nendest osapooltest öelda, et nüüd enam see leping minu jaoks ei kehti. Ülejäänud 20                             osapoolt on seda lepingut kenasti täitnud, nad saavad lepingut üles öelda üksnes                         juhul, kui lepingut on oluliselt rikutud ning peavad ülejäänud lepinguosalisteks                     olevate riikidega oma suhteid jätkama.  ❏ Ühepoolne tahteavaldus pole leping, kuid võib teatud tingimustel omada siduvat jõudu  ❏ Lepingu suhtes kohaldatav regulatsioon oleneb teatud ulatuses selle osaliste arvust    LEPINGU SÕLMIMINE:  ❏ Lepingu võib sõlmida mis tahes keeles​, kuid kui seda hiljem tõlgitakse, siis on autentseks                             tekstiks vaid alla kirjutatud tekst (​nt kui leping võetakse mitmes keeles vastu, siis kõik need                               keeled on ​autentsed​ ehk võib viidata lepingule nendes keeltes)  ❏ Lepingu sõlmimisega seonduvaid toiminguid võivad teha isikud​, kes omavad selleks                     volitus lähtuvalt:  - volikirjast  - ametikohast​: 1. riigipead, valitsusjuhid, välisministrid 2. diplomaatilise               esinduse juhid     3. konverentsil või organisatsioonis riiki esindama volitatud isikud  ❏ Sõlmimise protseduuri peamised etapid:  - teksti ettevalmistamine   - teksti vastuvõtmine / allkirjastamine (võib olla päris pikk protsess, mõned                     lepingud võetakse vastu aastaid)  - riigisisesed protseduurid (​nt lepingu ettevalmistamine on riigi täidesaatva võimu                   ülesanne - diplomaadid, juristid, kes on kuhugi rahvusvahelisele konverentsile                   saadetud. Siis, kui jõuavad koju, tullakse seadusandliku võimu juurde - see kes                         otsustab lõplikult riigi kohustuse võtmise üle)  - nõusoleku andmine siduvuse kohta   ❏ Allkirjastamine muudab lepingu siduvaks ainult juhul, kui selles on selgesõnaliselt kokku                       lepitud  ❏ Tavaliselt on nõutav eraldi nõusoleku andmine 


  RESERVATSIOONID:   ❏ Lepingu allkirjastamisel, ratifitseerimisel või sellega ühinemisel saab teha reservatsioone  ❏ Reservatsioon on riigi ühepoolne avaldus, millega riik soovib välistada või muuta lepingu                         teatavate sätete õiguslikku mõju nende kohaldamisel selle riigi suhtes  ❏ Kahepoolsele lepingule ​ei saa reservatsioone teha (sest sel juhul kaotab sätte oma põhimõtet                           ja eesmärki), ka deklaratsioonid on sobimatud  ❏ Kui ​riik on teinud reservatsioon​i, siis ​ei ole​ tal ​õigust nõuda vastava sätte täitmist teistelt    LEPINGU JÕUSTUMINE:  ❏ Lepingu allkirjastamise ja siduvuse kohta nõusoleku andmise vahelisel perioodil peab riik                       hoiduma lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus olevatest toimingutest  ❏ Kohustus lõpeb​, kui on ​selgelt väljendatud kavatsust mitte anda nõusolekut siduvuse kohta  ❏ Leping jõustub:  - sellises korras ja sel hetkel, mis on ette nähtud lepingus või kooskõlastatud                         läbirääkimistel osalenud riikide poolt  - kokkuleppe puudumisel aga hetkest, kui kõik läbirääkimistel osalenud riigid on                     andnud nõusoleku olla seotud    LEPINGU TÄITMINE JA TÕLGENDAMINE:  ❏ Kehtiv leping on selle osalistele kohustuslik:  - lepingut tuleb täita heas usus  - lepingu mittetäitmist ei saa õigustada riigisisese õigusega (​nt ​vastuolu riigisisese                     õigusega või riigisisesed probleemid, teisi riike see probleem ei huvita)  - leping ei oma reeglina tagasiulatuvat jõudu (kui riigid soovivad, et lepingul oleks                         tagasiulatuv jõud, siis tuleb sellest lepingus kokku leppida)  - kõik lepingud on eelduslikult võrdse õigusjõuga   ❏ Lepingut peab tõlgendama heas usus, kooskõlas terminite tavalise tähendusega vastavas                     kontekstis ning lähtuvalt lepingu objektist ja eesmärkidest  ❏ Leping ei loo õigusi ja kohustusi mitteosalistele    LEPINGU MUUTMINE:  ❏ Lepingut saab ​muuta osaliste kokkuleppel 


❏ Selleks kasutatakse kas eespool käsitletud sõlmimise ja jõustumise üldisi reegleid või                       lepingus enda ettenähtud reegleid  ❏ Kui riik pole nõustunud muudatustega, siis kehtib tema ja muudatustega nõustunud                       riikide vahel hiliseim mõlema suhtes kehtinud lepingu redaktsioon  ❏ Lepingud saab teadlikult muuta vaid mõnede osaliste omavahelistes suhetes    LEPINGU KEHTIVUS:  ❏ Leping on​ kehtiv, kuni see muutub kehtetuks või lepingu kehtivus peatub või lõppeb  ❏ Kehtivusaja järgi on lepingud:  - tähtajatud lepingud   - tähtajalised lepingud   ❏ Soovi korral saab kahepoolset lepingut denonsseerida ja mitmepoolsest lepingust taganeda  ❏ Lepingu oluline rikkumine annab osalistele võimalust peatada või lõpetada leping    9. Diplomaatiline õigus  ÜLDISELT:  ❏ Tänapäeval sisaldub diplomaatiline õigus peamiselt diplomaatiliste suhete Viini                 konventsioonis (1961)  ❏ Iga riigi suveräänsuse juurde kuulub võime astuda diplomaatilistesse suhetesse​, avada                     diplomaatilisi esindusi ja vahetada diplomaate  ❏ Diplomaatiliste suhete sisseseadmine:  - vastastikusel kokkuleppel (on kahepoolsed suhted, seega on vaja kahe riigi                     nõusolekut, et seda diplomaatilist suhet sisse seada)  - teineteist tunnustavate riikide vahel (​2 varianti: 1. kas riigid kõigepealt                     tunnustavad teineteist ja seejärel teevad ettepanekuid diplomaatilise suhe sisse                   seadmiseks 2. tehakse esimesena asjana diplomaatilise suhe sisseseadmise                 ettepanekut ja siis tunnustatakse teineteist)  - ei eelda diplomaatiliste esinduste avamist (riigi tavaliselt ei keeldu diplomaatiliste                     esinduste avamisest, kuid tänapäeval pole diplomaatilisi esindusi kõikides riikides.                   Ühelt poolt, puudub selleks praktiline vajadus. Teiselt poolt, on raha, mis paneb                         piiranguid, see on kulukas ettevõtmine)    ESINDUS:  ❏ Diplomaatiline esindus koosneb laiemas laastus: 


- diplomaatilisest esindajast (esinduse juht, tavaliselt tuntud kui suursaadik. Tema                   isikus on riigid spetsiaalselt kokku leppinud)  - tema meeskonnast (teised diplomaadid ja mittediplomaatiline personal. Suurus võib                   olla väga erineb, väikestes esindustes võivad olla vaid suursaadik ja tema sekretär,                         suuremates võib töötada sadu inimesi)  - esinduse valdusest koos sinna juurde kuuluva varaga (diplomaatiliste funktsioonide                   täitmiseks)  ❏ Traditsiooni ​kohaselt asuvad esindused ​pealinnas ​(pole kohustuslik, kuskil pole kirjas, et                       esindus peab olema pealinnas, aga tavaliselt nii ongi)  ❏ Esinduse valdused on omandiõigusest olenemata hooned või hoone osad ning nende juurde                         kuuluv maa, mida kasutatakse esinduse vajadusteks, sh esinduse juhi residents    FUNKTSIOONID:  ❏ Peamised diplomaatilised funktsioonid:  - lähetajariigi esindamine vastuvõtjariigis (kui meil on Eesti esindus Berliinis, siis                     Eesti esindus seal esindab Eestit, see on kanal, mille kaudu saab Eesti oma huve                             kaitsta seal ja mille kaudu saab samamoodi Saksamaa edastada oma mõtteid ja soove                           Eestile)  - lähetajariigi ja selle kodanike/ettevõtete huvide kaitsmine vastuvõtjariigis               rahvusvahelise õigusega lubatud piirides (​oluline on tähele panna​, et                   rahvusvaheline õigus ütleb, et nende õiguste kaitsmisel peab vastuvõtjariik                   arvestama rahvusvahelisest õigusest tulenevate piirangutega)  - läbirääkimiste pidamine vastuvõtjariigi valitsusega (läbirääkimised + lepingute               sõlmimine)  - kõigi õiguspäraste vahenditega vastuvõtjariigis toimuva jälgimine ja sellest                 aruandmine lähetajariigi valitsusele (tihti arvatakse, et diplomaadid on spioonid, mis                     tekitab probleeme​. Diplomaadi jälgivad millised on vastuvõtjariigi               majandusarendus, mis kultuurilised tegevused seal on vms ning kuidas need asjad                       võivad mõjutada lähetajariiki (hästi v halvasti). ​Õiguspärased kanalid​: avalikud                   allikad + diplomaatide omavaheline suhtlemine​)  - lähetaja- ja vastuvõtjariigi sõbralike suhete edendamine ning majanduslike,                 kultuuriliste ja teaduslike suhete arendamine​ (stipendiumide jagamine)  ❏ Esindus võib täita ka ​konsulaarfunktsioone (praktilised asjad nagu nt viisade ja                       dokumentide väljastamine) 


  ESINDUSE LIIKMED:  ❏ Esinduses töötavad​:  - esinduse juht  - diplomaatilise personali liikmed  - administratiivse ja tehnilise personali liikmed  - teenindava personali liikmed (nt koduõpetajad, kokad, lastehoidjad)  ❏ Kaks esimest kategooriat on diplomaadid  ❏ Igal kategoorial on oma ülesanded, millest lähtuvalt omistatakse sobilik staatus ning                       vajalikud privileegid ja immuniteedid    KOHUSTUSED JA KEELUD:  ❏ Kohustus järgida vastuvõtjariigi õigusakte, hoolimata omistatud privileegidest ja                 immuniteetidest  ❏ Kohustus mitte sekkuda vastuvõtjariigi siseasjadesse  ❏ Kohustus järgida kehtivat asjaajamise korda  ❏ Keeld kasutada esinduse valdusi ühelgi viisil, mis ei sobi kokku esinduse funktsioonidega                         (​nt​ narkootikumide, relvade, laskemoona hoiustamiseks, vahetamiseks)  ❏ Keeld tegeleda kutsealase või kommertstegevusega isiklikku kasu saamise eesmärgil                   (​puutub diplomaate ​- ei tohi tegeleda professionaalse- ega äritegevusega)    ESINDUSE PUUTUMATUS:  Privileegid - ​olukorrad, kus diplomaadid, esindus on tõepoolest vabastatud mingitest lähetajariigi                       materiaalõiguslikest normidest (​nt diplomaadid on vabastatud tulumaksust, mis puudutab nende                     ametliku sissetuleku).  Immuniteet - erand jurisdiktsioonist. Mingisugustel põhjustel puudub vastuvõtjariigil õigus                   jurisdiktsiooni teostamiseks diplomaatide või esinduse üle. Puudub kriminaalkohtulik                 jurisdiktsioon.  Puutumatus - iseseisev füüsiline kaitse. ​Nt diplomaati ei tohi vahistada või esinduse valdusesse ei                             või tungida.   ❏ Kolm aspekti:  - vastuvõtjariigi ametivõimudel on keelatud nendesse siseneda ilma esinduse juhi                   nõusolekuta ​(​erandiks on esinduse juhi nõusolek. ​Kui politsei ajab kedagi taga ja ta                           ronib üle esinduse aia esinduse valdustesse. Kas poltsei võib järgi minna? EI VÕI!!!                          


Esindusega tuleb astuda läbirääkimistesse, et saada esinduse poolt loa selleks. ​Kui                       esinduses on tulekahju ​- seal on väga palju konfidentsiaalset informatsiooni, seejärel                       ei saa sinna minna ja seda kasutada. Võib uurida ka mis esindus seest on, mis ruumid                                 seal on. Sisenemine on rangelt keelatud. Selle rikkumisele reageeritakse reeglina                     väga halvasti - nagu oleks ​diplomaatiliste suhete katkestamine​)  - vastuvõtjariigil on eriline kohustus astuda kõik asjakohased sammud, et kaitsta                     esindust sissetungi või kahjustuse eest ja vältida esinduse rahu segamist või selle                         väärikuse rikkumist (on ​ruumi tõlgenduste jaoks - mida täpselt vastuvõtjariik                     tegema peab? Meeleavalduste pidamine - tekitab vaidlusi. Arvatakse, et rikub                     esinduse staatust. Ei või kasutada oma õigust sõna- ja kogunemisvabadusele. ​Seni,                       kuni need meeleavaldused on rahumeelsed, on need lubatud​. Loomulikult                   riigivõimul on vaja ettevaatlik olla, et esialgu rahumeelne avaldus ei kasvaks üle                         milleski tõsisemaks.)  - vastuvõtjariigi ametivõimud ei tohi läbi otsida, rekvideerida, arestida või                   allutada täitemenetlusele esinduse valdusi, vara ja transpordivahendeid (kui                 meil on tegemist diplomaatilise transpordivahendiga, siis politsei ei tohi sellesse                     siseneda ja ei tohi seda läbi otsida. Läbi aegade on erinevatel viisidel ​diplomaatilisi                           transpordivahendeid kuritarvitatud - ​nt selleks, et isikut või keelatud asju üle piiri                         viia. ​Ei tähenda, et autoga ei võiks trahvi teha​)  ❏ Konventsioon ei sisalda kohustustest erandeid    ESINDUSE PRIVILEEGID:  ❏ Esindusel on veel mitmet privileegid, nt:  - esinduse dokumendid on alati ja kõikjal puutumatud  - vastuvõtjariik peab võimaldama ja kaitsma esinduse vaba ametialast suhtlust  - diplomaatiline kott ei kuulu avamisele ega kinnipidamisele (diplomaatilise koti                   mõiste võib olla eriline - ​nt ​kaubaautole on antud diplomaatilise koti kaitse või                           merekonteinerile)  - lähetajariik ja esinduse juht on vabastatud esinduse valdusi puudutavatest maksudest  - vastuvõtjariik peab lubama sisse tuua ja vabastama kõigist tollimaksudest esemed                     esinduse ametlikuks tarbeks    DIPLOMAADI ISIKUPUUTUMATUS:  ❏ Diplomaadile on tagatud isikupuutumatus, mis hõlmab​ kahte olulist aspekti​: 


- teda ei või mingil viisil vahistada ega kinni pidada (nii ametlikud, kui ka                           mitteametlikud kinnipidamised. Kui diplomaat kedagi ründab, siis rünnatud isikul on                     õigus isiklikule kaitsele)  - vastuvõtjariik peab kohtlema teda kohase lugupidamisega ja astuma kõik                   asjakohased sammud, et vältida rünnakut tema isiku, vabaduse või väärikuse vastu  ❏ Konventsioon ei sisalda kohustustest erandeid    DIPLOMAADI IMMUNITEEDID:  ❏ Diplomaadil on immuniteet vastuvõtjariigi kohtulikust jurisdiktsioonist  ❏ Kriminaalasjades on immuniteet absoluutne  ❏ Tvisiil- ja haldusasjades on ​immuniteedist erandid​:  - erakinnisvara puudutavad asjad, v.a. kui seda omatakse lähetajariigi nimel esinduse                     vajadusteks  - pärimisasja, milles diplomaat osaleb kui eraisik  - väljaspool ametialaseid funktsioone toimunud kutsealast või kommertstegevust               puudutavad asjad ​(​kui nad seda siiski teevad, siis neil pole immuniteeti​)  ❏ Immuniteet ei tähenda, et diplomaat ei ole vastutav, vaid seda, et tema suhtes ei või                               parasjagu algatada menetlust (​nt ​kui diplomaat tapab kedagi, siis ta on küll selle eest                             karistatav, kuid immuniteedi kehtivuse ajal ei ole võimalik diplomaadi vastu midagi ette                         võtta)  ❏ Ka täitemenetluslike meetmeid ei tohi rakendada, v.a. tsiviil- ja haldusasjade erandite korral                         ning tingimustel, et need meetmed ei riku diplomaadi isiku- ja residentsi puutumatust (​nt                           oletame, et diplomaadil on vastuvõtjariigi vanatädi, kes just suri ära. Tädi jätab testamendi,                           testamendi alguses on kohe kirjas, et selle Da Vinci maali jätab ta diplomaadile. Diplomaat                             haarab maali ja läheb minema. Ilmub aga, et testamendi täiesti lõpus on kirjas, et ei, see oli                                   viga, ei anna diplomaadile oma maali, jätab teisele inimesele. ​Kas saab diplomaadi suhtes                           algatada kohtumenetlust? ​SAAB KÜLL, sest oli tsiviilasjade erand - diplomaat on seotud                         eraasjaga kui eraisik. ​Mis saab siis, kui see maal on diplomaadi residentsis? Sel juhul ei saa                                 midagi lõpule viia, sest ei tohi rikkuda diplomaadi isiku- või residentsipuutumatust)  ❏ Diplomaat ei ole samaaegselt vabastatud lähetajariigi jurisdiktsioonist    DIPLOMAADI PRIVILEEGID:  ❏ Diplomaatidel on veel mitmed privileegid, nt: 


- vastuvõtjariik lubab neil liikuda oma territooriumil. v.a. julgeoleku huvides suletud                     piirkondades  - nad on vabastatud mitmetest vastuvõtjariigi maksudest  - nad on vabastatud igasugustest isiklikest, ühiskondlikest ja sõjalistest kohustustest  - nad on vabastatud tollimaksudest seoses esemetega, mis on mõeldud tema enda või                         perekonna isiklikuks tarbeks  - nad on reeglina vabastatud isikliku pagasi tollikontrollist    ERISTAATUSE KEHTIVUS:  ❏ Privileegid ja immuniteedid kehtivad:  - hetkest, mil diplomaat siseneb vastuvõtjariiki, et asuda oma ametipostile, või olles                       juba seal, siis hetkest, kui tema ametisse nimetamisest informeeritakse                   vastuvõtjariiki  - hetkeni, mil ta lahkub vastuvõtjariigist või möödub selleks vajalik mõistlik aeg, kuid                         kehtivad isegi relvakonflikti korral  ❏ Immuniteedid on aga tähtajatud ametiülesannete täitmisele toimunu suhtes  ❏ Ka transiitriigid peavad kaitsma diplomaate    VASTUMEETMED:  ❏ Immuniteedist​ on võimalik ​loobuda​:  - seda saab teha ainult lähetajariik  - selgesõnaliselt väljendatud otsus  - eraldi otsus kohtuliku ja täitemenetluse osas  ❏ Kui diplomaadi käitumine on vastuvõetamatu, võib vastuvõtjariik nõuda (selgitusi andmata)                     diplomaadi lahkumist riigist  ❏ Väga tõsiste erimeelsuste korral võib riik ühepoolselt katkestada diplomaatilised suhted    10. Mereõigus    ÜLDISELT:  ❏ Mereõigus puudutab mitmeid teemasid, ​nt merealad, mereressursside ja -põhja kasutamine,                     merekeskkonna kaitse  ❏ Ülemvõim pärast maailmamerel on palju võideldud  ❏ Valdkond oli väga pikka aega reguleeritud ainult rahvusvahelise tavasõigusega 


❏ Praegu reguleerib merendust ​esmajoones mahukas ​ÜRO mereõiguse konventsioon ​(1982) ja                     kokkulepe osa XI rakendamise kohta​ (1994)    MEREALAD JA LÄHTEJOON:  ❏ Tänapäeval saab rääkida ​järgmistest​ ​merealadest​:  - siseveed​ (maismaale kõige lähedamad)  - territoriaalmeri  - külgvöönd  - majandusvöönd  - avameri​ (katab kõik muu, mis eelnevatest veel üle jääb)  ❏ Lähtejoon (mõtteline joon) ​eraldab siseveed territoriaalmerest ja ​sellest mõõdetakse kõigi                     teiste merealade algust​:  - tavaline lähtejoon​ (järgib rannikut - jookseb sellega paralleelselt)  - sirge lähtejoon (kasutatakse olukorras, kus rannik on keeruline ja meil oleks                       ebamõistlik igat väiksemat jõnksu järgi teha. Seetõttu tõmmatakse sirged, millega                     ühendatakse kaugemad punktid ja tekib siukene mugav lahendus)    SISEVEED:  ❏ Siseveed on lähtejoonest maismaa poole jäävad veealad, st sisemeri ja teised siseveekogud   ❏ Siseveed on territooriumi lahutamatu osa ja ​alluvad seetõttu ​täielikult rannikuriigi                     suveräänsusele   ❏ Reeglina ei ole rannikuriik kohustatud lubama teiste riikide laevu oma sisevetesse                       (rannikuriig saab siin ise öelda, kes tuleb ja kes ei tule sisevetesse)  ❏ Tsiviillaevade puhul ​võib ​rannikuriik kohaldada oma jurisdiktsiooni põhimõtteliselt                 täielikus ulatuses (kaptenile jääb oma õigus, aga ta on kohustatud alluma rannikuriigi                         jurisdiktsioonile)  ❏ Sõjalaevad​ ​ei allu​ rannikuriigi jurisdiktsioonile    TERRITORIAALMERI:  ❏ Rannikuriik võib määrata ​territoriaalmere laiuse​, kuid see ​ei tohi ületada 12 meremiili                         (loomulikult, pole kellegile territoriaalmere laius 12 meremiili suuruses garanteeritud)  ❏ Nii ​territoriaalmere kui ka ​selle kohal asuvale õhuruumile ning ​selle all asuvale                         merepõhjale ja maapõuele ​laieneb rannikuriigi suveräänsus  


❏ Suveräänsete õiguste suurimaks piiranguks on õigus rahumeelsele läbisõidule ​(see                   läbisõit peab olema oluliselt lühendatud, kui laeval on õigus sõita territoriaalmeres - ei pea                             ringiga sõitma, saab läbi sõita territoriaalmerest kuni lähtjooneni, see võib tõesti lühendada                         teekonda ja aega, mis kulub reisiks)  ❏ Selline läbisõit peab olema katkematu ja kiire ega tohi ohusta rannikuriigi rahu, avalikku                           korda või julgeolekut (peatamine on keelatud, ei tohi ähvardada rannikuriiki ja                       ekspluateerida rannikuriigi loodusressursse)  ❏ Rannikuriigil on territoriaalmeres mõned eelised:  - ainuõigus kalastada ning ammutada muid merepõhjas ja maapõues paiknevaid                   loodusressursse  - suveräänsus territoriaalmere kohal asuvas õhuruumis  - rannikuriigi laevadel on ainuõigus kabotaaživedudele  ❏ Territoriaalmerd läbivate tsiviillaevade suhtes võib rannikuriik teostada piiratud ulatuses nii                     kriminaal- kui ka tsiviiljurisdiktsiooni  ❏ Sõjalaevad ei allu rannikuriigi jurisdiktsioonile    KÜLGVÖÖND (seda ei pruugi kõikidel riikidel olla, riigid ise otsustavad, kas nendel on see                             olemas või on liiga vähe ruumi selle jaoks):  ❏ Külgvööndi laius ​ei või ulatuda lähtejoonest kaugemale kui 24 meremiili (võib takistada                         sealt mingi laeva sisenemist territoriaalvette)  ❏ Rannikuriigi õigused​ on külgvööndis ​väga piiratud  ❏ Teostada võib ainult jurisdiktsiooni, mis on vajalik, et:  - hoida ära territooriumil või territoriaalmeres kehtestatud tolli-, fiskaal-,                 immigratsiooni- või tervishoiualaste regulatsioonide rikkumist  - karistada nende regulatsioonide rikkumise eest  ❏ Täiendavaid regulatsioone ei tohi kehtestada!    MAJANDUSVÖÖND (selles paiknevad märkimisväärsed ressursid):  ❏ Majandusvöönd on laiuseks võib olla kuni 200 meremiili alates lähtejoonest  ❏ Rannikuriigil on suveräänsed õigused:  - merevees, merepõhjas ja maapõues asuvate ressursside uurimiseks, ammutamiseks,                 säilitamiseks ja haldamiseks  - selle vööndi muul viisil majanduslikuks uurimiseks ja kasutamiseks  ❏ Aga rannikuriik peab arvestama ka teiste riikide võimalike õigustega 


❏ Teistel riikidel on kolm olulist õigust:  - laevasõiduvabadus  - ülelennuvabadus  - merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise vabadus (loomulikult siin tuleb                   koostöö teha, et poleks risti-rästi kõik need asjad pandud)  ❏ Varem lisandus ​kalapüügivabadus​,mis on tänapäeval asendunud ​rannikuriigi kontrolli ja                     eeliskasutusega    AVAMERI:  ❏ Avameri hõlmab endas merd, mis ei kuulu eespool nimetatud merealade hulka  ❏ Avameri kuulub kogu inimkonnale ning seal on kõigil riikidel ühesugused ja võrdsed                         õigused ja kohustused  ❏ Avamere vabaduste hulka kuuluvad:  - laevasõidu- ja ülelennuvabadus  - kalapüügivabadus (on piiratud, sest kala on vähe ja ei saa lõputult seda välja püüda,                             on paigas ka navigatsiooni reeglid jne)  - merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise teaduslike mereuuringute               teostamise  vabadus  ❏ Neid vabadusi kasutada viisil, mis pöörab nõutavat tähelepanu teiste riikide huvidele nende                         vabaduste kasutamisel  ❏ Üldjuhul alluvad laevad avamerel olles vaid lipuriigi ja rahvusvahelisele õigusele  ❏ Lipuriigil (riik, mis teostab võimu laeva üle) on õigus ja kohustus tagada lipuriigi ja                             rahvusvahelise õiguse rakendamine selle lippu kandvatel laevadel (​nt ​on olemas ka nn                         mugavuslipp - mugavuslipu riigid on need riigid, mis annavad kergekäeliselt oma lippu oma                           registreeringu, neid huvitab vaid see, kas registreerimise eest on raha kätte saadud või mitte)  ❏ Teise lipuriigi tsiviillaevade tegevusse võib sekkuda vaid piiratud juhtudel:  - lähenemise õigus  - piraatlus (kõikide riikide vastu suunatud, seetõttu saab mis iganes riik sekkuda. Saab                         konfiskeerida kõike, mis selle laeva peal on. Piraatlust saab toime panna ka                         majavööndis)  - orjakaubandus (tänapäeval ka eksisteerib, kui on kahtlust, et niisuguste asjadega                     tegeletakse, siis võib sekkuda) 


- jälitamine värsketel jälgedel (rannikuriigil on võimalik hakata jälitama laeva, mis on                       toime pannud õigusrikkumist siseveetes või majavööndis. ​Nt laev viskab reovee                     merre)  - hädavajadus   - relvakonflikti osapoolte õigused   - lepinguline alus (riigid võivad teineteisele anda õiguse oma laevade kontrollimiseks                     lepingu alusel)    MANDRILAVA:  ❏ Hõlmab väljaspool territoriaalmerd asuvat merepõhja ja maapõue   ❏ Ulatub tervele mandri loomulikule pikendusele kuni mandrilava äärmise piirini või lühikese                       mandrilava puhul kuni 200 meremiili kaugusele lähtejoonest (sõltub geograafiast, võib olla                       ka pikem kui 200 meremiili)  ❏ Rannikuriik võib teostada mandrilava üle selliseid suveräänseid õigusi, mis on vajalikud                       mandrilava ja selle loodusressursside uurimiseks ja kasutamiseks ​(mandrilava on ka                     majanduslikes huvides tähtis, seega pole üllatav, kui riigid püüavad mandrilava pikendada.                       Nt põhjameri, kus nö Arktikaga piirnevad riigid püüavad tõendada, et see mandrilava peab                           nende oma olema, sest teavad, et ühel hetkel hakatakse sealt erinevaid loodusressursse ja                           -varasid kogunema. Hetkel on see aga liiga sügaval, kuna palju jääd nende peal)  ❏ Teised riigi peavad selleks küsima loa    SÜVAMEREPÕHI:  ❏ Süvamerepõhi on väljaspool mandrilava olev merepõhi ja maapõu, mis ei allu ühegi riigi                           jurisdiktsioonile  ❏ Süvamerepõhi on inimkonna ühispärand  ❏ Riigid ei või ühepoolselt teostada suveräänseid õigusi süvamerepõhja üle  ❏ Nende loodusressursside ühiseks kasutamiseks loodi spetsiaalne organisatsioon, mille                 pädevuses on:  - ekspluateerida ise süvamerepõhja  - anda vastav õigus teistele isikutele    VAIDLUSTE LAHENDAMINE:  ❏ Mereõiguse konventsiooni osa XV on pühendatud vaidluste rahumeelsele lahendamisele  ❏ Konventsiooni osaliseks saades peab iga riik valima vähemalt ühe järgmistest meetoditest: 


- Rahvusvaheline Mereõiguse Tribunal  - Rahvusvaheline Kohus  - vahekohus  - erivahekohus  ❏ Ühisosa puudumisel rakendub vahekohus    11. Inimõigused  ÜLDISELT:   ❏ Inimõiguste kontseptsioon on dünaamiline ning selle sisu ja ulatus muutuvad pidevalt  ❏ Iga inimene omab võõrandamatuid (​st neid õigusi ei saa ära võtta) ja kohtulikult tagatud                             õigusi, mille eesmärk on kaitsta inimest tema ellu liigse sekkumise ja ennekõike valitsuse,                           kuid ka teiste isikute kuritarvituste eest  ❏ Inimõigused ei ole tegelikult uus nähtus  ❏ Teise maailmasõja lõpuni peeti riigi ja kodanike suhteid üldiselt riigi siseasjaks    PÕLVKONNAD:  ❏ Inimõigusi ​jagatakse “põlvkondadesse”​:  - kodaniku- (siin ei mõelda kodakondsusega seotud õigusi, pigem kodaniku                   ühiskonda kuulumisega seonduvad õigused) ja poliitilised õigused​, mis aitavad                   tagada üksikisiku fundamentaalseid õigusi, kaitsta teda riigivõimu kuritarvitamise                 eest ja vältida riigi sekkumist tema eraellu (on ​inimõiguste tuumikuks​,                     nimetatakse ka ​negatiivseteks õigusteks - pole hinnanguga seotud, st et need                       õigused võivad realiseeruda ka iseenesest ja ei vaja riigipoolset panust, vastupidi -                         eeldavad, et riik hoiduks millestki​. Need õigused on ressurssi mõttes soodsad                       realiseerida, sest riik ei pea panustama)  - sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused​, mis väljendavad inimeste                 õigust nõuda sotsiaalseid, majanduslikke või kultuurilisi võimalusi või tagatisi                   (neid õigusi nimetatakse ​positiivseteks õigusteks​, st need ​vajavad reeglina                   realiseerumiseks riigipoolset panust ja võivad olla üsna ​ressurssimahukad​.​!Nt õigus                       tööle, haridusele, riigipoolsele toetusele vanuse, tervise tõttu jne)  - solidaarsusõigused lähtuvad rahvusvahelisest solidaarsusest (ei vaata             üksikisikuid, vaid pigem inimgruppe. Lähtuvad suurematest ideedest - ​!nt õigus                     rahule, õigus arengule, õigus inimkonna ühispärandile jne. ​Alati tekitanud                  


vastasseisu​, sest kui kellelgi on õigus, siis kellelgi on ka kohustus - ​nt kui meil on                                 õigus arengule, siis teil on kohustus meie arengut toetada)  ❏ Kõigi inimõiguste sisu pole päris selge ja erinevate põlvkondade inimõigusi ei saa tagada                           ühtemoodi    KAITSE RAHVUSVAHELISEL TASANDIL:  ❏ ÜRO eesmärgid inimõiguste valdkonnas (ÜRO-l on mandaat tegeleda inimõigustega,                   kuid artiklis nr.1 on kirjas, et see pigem räägib sellest kuidas seda teadvustada - mis on                                 põhiõigused ja -vabadused ning et tuleb teha koostööd, et neid tagada)​:  - saavutada rahvusvahelise koostöö inimõiguste ja kõigile mõeldud põhivabaduste                 austamise kasvatamisel ja süvendamisel  - aidata kaasa kõigile kuuluvate inimõiguste ja põhivabaduste üldisele austamisele ja                     järgimisele  ❏ Riigid peavad nende eesmärkide saavutamiseks tegema igakülgset koostööd ÜRO-ga  ❏ Samas puuduvad ÜRO-l inimõiguste efektiivseks sisuliseks kaitseks vajalik pädevus ja                     mehhanismid  ❏ ÜRO harta (see dokument pole iseenesest õiguslikult siduv) ei sisalda inimõiguste kataloogi  ❏ Esimene oluline verstapost oli 10.detsembril 1948 vastu võetud inimõiguste                   ülddeklaratsioon (seetõttu ​10.detsember on ülemaailmne inimõiguste päev​)  ❏ See dokument sisaldab nii kodaniku- ja poliitilise kui ka sotsiaalseid, majanduslikke ja                         kultuurilisi õigusi  ❏ Kuigi tegemist on poliitilise deklaratsiooniga, mis ei oma iseenesest õiguslikult siduvat                       iseloomu, on suur osa seal sisalduvatest õigustest siduvad tänu eraldi vastu võetud                         lepingutele või kujunenud tavaõigusele  ❏ Inimõiguste juriidilises vundamendis on põhjapaneva tähtsusega 1966. aastal vastu                   võetud:  - majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt  - kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt  ❏ Paktid sisaldavad ka rakendusmehhanisme, kuid need on võrdlemisi nõrgad:  - riigid raporteerivad oma edusammudest  - fakultatiivse protokolli alusel võivad riigid nõustuda, et nende vastu võib esitada                       individuaalseid kaebusi    KAITSE EUROOPA TASANDIL: 


❏ Euroopa süsteem põhineb ennekõike ​ inimõiguste ja põhivabaduste kaitse                 konventsioonil (1950) ning ​selle lisaprotokollidel (tuleb vaadata konsolideeritud teksti,                   mitte originaali)  ❏ Nende eesmärk:  - tõhusalt ja sisuliselt kaitsa igaühe inimõigusi ja põhivabadusi (Euroopa riigid ei                       tahtnud teha suuri sõnu, tahtsid päriselt ka inimõigusi tagada)  - hoida ja arendada demokraatliku ühiskonna ideaale ja väärtusi (demokraatliku                   ühiskonnas realiseeruvad inimõigused lihtsamini ja paremini, seega kui me suudame                     luua demokraatlikku ühiskonda, hoida ja arendada seda, siis see tagab meile austust                         inimõiguste vastu)  ❏ Neid iseloomustab range juriidiline olemus ning selge ja efektiivne järelevalvemehhanism  ❏ Riigid tagavad kõigile nende jurisdiktsiooni all olevatele isikutele selles määratletud õigused                       ja vabadused (​oluline tähele panna​, et õiguste tagamine ei piirdu territooriumiga, vaid                         sellega, kes on vastava riigi võimuses)  ❏ Konventsiooni ja selle protokolle tõlgendab ning ​nende alusel esitatud kaebusi                     lahendab ​Euroopa Inimõiguste Kohus (ei tohi sassi ajada Euroopa Liidu Kohtuga, mis                         asub Luxemburgis)  ❏ Selle koosseisu kuulub:  - iga riigi kohta üks kohtunik (täna on konventsioonil 47 osapoolt, väljas on Kossovo                           ja Valgevene)  - kes valitakse riigi esitatud kolme kandidaadi seast üheksaks aastaks Euroopa                     Nõukogu Parlamentaalsel Assambleel  ❏ Riigid tunnustavad kohtu jurisdiktsiooni ja võtavad kohustuse täita kohtu lõplikke otsuseid                       igas asjas, milles nad on osapooled (​st et enam ei ole vaja täpsustada, kas riik on nõus                                   sellega, et teda kohtusse kaevatakse või mitte)  ❏ Kohtusse saab kaebuse esitada:  - üks riik teise riigi vastu (haruldane olukord, väike osa kohtu töökoormusest, valdava                         valdav osa on üksikisikute osa)  - isik, isikute grupp või valitsusteväline organisatsioon riigi vastu  ❏ Kaebuse edasine käik oleneb mitmetest asjaoludest, ​nt​ esitaja, sisu, vastavus nõuetele  ❏ Kohus​ on sisemiselt ​jagatud viieks sektsiooniks, milles​ sees ​teevad otsuseid​:  - üks kohtunik (kaebuse vastuvõetavus) - kas üldse kõik formaalsed tingimused on                       täidetud, kui vähemalt 1 on täitmata, siis saab kaebust tagasi saata 


- kolmeliikmeline komitee (kaebuse vastuvõetavus, sisuline otsustamine tüüpiliste               rikkumiste puhul) - kui esimene kohtunik otsustab, et võetakse kaebus töösse, siis                         kolmeliikmeline komitee võib teha otsust kõige tüüpilisemate asjade suhtes, mille                     kohta on uba palju kohtupraktikat olnud ja mille vastu pole võimalik eksida  - seitsmeliikmeline koda​ (ennekõike sisuline otsustamine) - keerulisemad juhtumid  ❏ SUUR KODA - Sektsioonide üleselt moodustatakse 17-liikmeline suurkoda, mis                   ennekõike vaatab läbi:  - kõige olulisemaid juhtumeid  - apellatsioone  ❏ Koja või suurkoja liikmeks on alati kaebealusest riigist valitud kohtunik  ❏ Kaebus peab esmalt vastama teatud tingimustele:  - tegemist on konventsiooni või selle lisaprotokollide ​prima facie rikkumisega (peame                     suutma kohtule näidata, et toimus rikkumine ja rikkumine on konventsioonist või                       selle protokollist tulenev õigus)  - kõik riigisisesed õiguste kaitse võimalused on ammendatud (ennekõike tuleb anda                     riigile võimalust rikkumist heastada - ​nt​ tuleb enne läbi käia Eesti kohtusüsteemi)  - kaebus on esitatud kuue kuu jooksul pärast lõplikku riigisisese otsuse tegemist                       (seejärel tõmmatakse asi joone alla)  ❏ Individuaalkaebus lükatakse tagasi, kui see on:  - anonüümne  - sisult sama, mis juba läbi vaadatud kaebus   - edastatud lahendamiseks mujale​ (kohus ei taha oma ressursside raiskamist)  - kaebaja ei ole kandnud olulist kahju (kohus võib öelda, et kaebaja on kahju võib olla                               kandnud, kuid see pole eriti oluline)  - kokkusobimatu konventsiooni või selle protokollide sätetega, selgelt põhjendamatu                 või kaebeõigust kuritarvitav (on kohe näha, et inimest ei huvita kas ta võidab või                             kaotab, või kas ta saab oma nö kahju kompensatsiooni, eesmärgiks on “​riigile ära                           teha​”)  ❏ Menetlus on suuline ja kirjalik (pole siinkohal oluline kõike detaile teada)  ❏ Koda teeb otsuse enamushääletuse tulemusena (kui on 7-liikmeline koda, siis 4 kohtunikku                         peab olema otsuse poolt)  ❏ Koda võib loobuda kaebuse arutamisest suurkoja kasuks, kui (​nt kui tegemist on tõsise                           kaasusega)​: 


- kohtuasi tõstatab tõsiseid küsimusi seoses konventsiooni või selle protokollide                   tõlgendamisega (​nt teed rajavad küsimused, eutanaasia teostamine - inimene tahab                     surra ja et arstid aitaksid teda elust lahkuda, see on nii põhjapanev küsimus, et otsus                               jääb mõjutama kohtu tegevust aastateks)  - püstitatud probleemi lahendus ei ole kooskõlas kohtu varem langetatud otsusega  ❏ Kolme kuu jooksul saab apelleerida  ❏ Spetsiaalselt moodustatud viieliikmeline kolleegium otsustab, kas apellatsioon on                 vastuvõetav  ❏ Suurkoja otsus on lõplik!!!  ❏ Lõplikud otsused on õiguslikult siduvad ja täitmiseks kohustuslikud igale kohtuasja osapooleks                       olnud riigile (riigid on lubanud neid otsuseid täita. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et                             kõige olulisemaks on see, et inimene saaks vaidluses õiguse ja riik peab selle kahju heastama. See,                                 et inimesele mõistetakse välja mingisugune täiendav kompensatsioon on teisejärguline)  ❏ Jõustunud otsuste täitmise üle teostab järelevalvet Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee                     (kui riik ei täida kohtuotsust, siis võidakse see küsimus tuua Euroopa Nõukogu Ministrite                           Komiteesse, kus teised riigid vaatavad mida annab teha selleks, et panna riiki kohtuotsusi                           täita. Tavaliselt piisab sellest ,et riigid lihtsalt ei taha Komiteesse sattuda)  ❏ Kohus võib Ministrite Komitee palvel anda nõuandvaid arvamusi õiguslikes küsimustes, mis                       puudutavad konventsiooni ja selle lisaprotokollide tõlgendamist    12. Relvastatud jõu kasutamine  LÄHTEKOHT:  ❏ Relvastatud jõu kasutamine rahvusvahelistes suhetes on keelatud (​ÜRO harta artikkel 2(4)​)  ❏ ERANDID:  - Riikidel on õigus enesekaitsele​ (​ÜRO harta artikkel 51​)  - Julgeolekunõukogu võib anda loa relvastatud jõu kasutamiseks (​ÜRO harta artikkel                     42​) - juhul, kui see peaks olema vajalik rahva julgeoleku säilitamiseks või hoopis                           taastamiseks  ❏ “​Kõik liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või selle                     kasutamisest iga riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mis                       tahes muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega​” - (keeld oli algselt                           lepinguline kohustus, aga see kohustus kujunes kiiresti rahvusvaheliseks tavaõiguseks,                   seejärel kohustuslikuks kõikidele riikidele) 


❏ Agressiivse relvastatud jõu kasutamise keeld on ​ius cogens ​norm ja kehtib kõigile                         rahvusvahelise õiguse subjektidele - (kehtib ainult rahvusvahelistes suhetes, ​st et                     riigisisene relvastatud jõu kasutamine jääb selle sätte reguleerimisalast välja - ​nt kodusõjad                         pole seetõttu selle reegli alusel keelatud. Kodusõjad on riigisisese õigusega reguleeritud)  ❏ Ei piirdu kitsalt “sõjaga”, vaid laieneb “jõule” - (juriidilises mõttes sõda kui nähtus on                             miski, mis algab sõja kuulutamisega. Seega kui üks riik tungib teisele kallale ei ole                             juriidilises tähenduses automaatselt sõda. Kui on sõda välja kuulutatud, siis hakkavad                       kehtima ka kõik kaasnevad reeglid)  ❏ Lisaks kasutamisele hõlmab ka ähvardamist (ähvardamisega võib saavutada sama tulemust                     nagu jõu kasutamisel)  ❏ Probleemid​:  - reegel ei räägi tegelikult “relvastatud jõust”, vaid lihtsalt “jõust” - (riigid pakkusid                         välja, et jõud hõlmab endas ka poliitilist, diplomaatilist, majanduslikku surve                     avaldamist, aga enamik riike seda ei pooldanud. Pigem mõeldakse all ikkagi                       relvastatud jõu kasutamist)  - reegli sõnastus võib jätta mulje, et keeld on tingimuslik, kuid on siiski üldine -                             (territoriaalne terviklikkus - ehk territoriaalne puutumatus, riigi poliitiline                 sõltumatus, suveräänsus)    ENESEKAITSE:  ❏ Suveräänsuse oluline ja võõrandamatu element  ❏ “​Relvastatud rünnaku korral ÜRO liikme vastu ei piira miski käesolevas hartas                       võõrandamatut õigust individuaalsele või kolliktiivsele enesekaitsele, kuni               Julgeolekunõukogu on võtnud vajalikud meetmed rahvusvahelise rahu ja julgeoleku                   säilitamiseks​”  ❏ ÜRO harta kohaselt ei õigusta ligiolev rünnak või selle oht relvastatud jõu kasutamist  ❏ Jätkuvalt räägitakse nii ennetava kui ka välistava relvastatud jõu kasutamisest:  - ennetav enesekaitse viitab operatsioonile, mis toimub ligioleva, kuid seni                   algatamata rünnaku vastu (​nt on olemas riik A ja riik B. Riik A koondab                             piiriäärde olulisi relvastatud üksusi ja riik B hakkab pelgama, et siit on relvastatud                           rünnak tulemas. Vaadates piiriäärde koondunud relvajõudu üksusi, arvestades enda                   relvajõudusid, samuti seda, et kui see löök peaks tulema üllatusena, siis riik B leidis,                             et kui nad on sunnitud vaid löögile reageerima, siis äkki nad ei jõua üldse vastulööki                               osutada. Riik B leiab, et suudavad ennast kaitsta kui teevad ennetavat lööki). ​!!                          


Samas siin on ka eksimuse oht olemas, et äkki hindame valesti seda miks selle riigi                               relvajõud meie piiri ääres on või kasutame olukorda enda kasuks.  - välistav enesekaitse viitab operatsioonile, mis toimub materialiseerumata ja ajaliselt                   ebaselge või kauge ohu vastu (olukord, kus on mingisugused elemendid                     olemas, mille tulemusena võiks mingi hetk välja kujuneda ligiolev rünnak ja sealt                         siis edasi juba reaalne rünnak. ​ Nt riik A ja riik B. Riik B on agressiivse võitu riik,                                   on ka varem olnud sõjalistes konfliktides, rikub tihti rahvusvahelised reeglid ja pole                         usaldusväärne. Riik B on enda kätte koondunud massihävitusrelvi ja riik A                       kalkuleerib, et siit on täiesti reaalne oht, et riik B võtab ühel hetkel seda relva oma                                 ladudest ja võib meie vastu kasutada. Riik A pole selle perspektiiviga rahul ja                           otsustab et parem on oht välistada ja otsustab minna ja rünnata riigi B relvaladusid ja                               seal kõike plahvatada)  ❏ Esimese toetuseks leidub mitmeid argumente tavaõigusest, kuid teine on tänase õiguse                       alusel selgelt keelatud  ❏ Enesekaitset võib teostada ka ​kollektiivsel​t (kui olen rünnatud, siis on võimalik oma                         liiklasi appi kutsuda, mõned riigi astuvad sõjalistesse aljansidesse - ​nt NATO, kus riigid                           püüavad organiseerida oma sõjaväelisi protseduure, otsustusprotsesse ja isegi võtta                   kasutusele relvasüsteemi, mis üksteisega klapiksid - et saaks teineteist võimalikult paremini                       ja efektiivsemalt kaitsta)  ❏ Praktikat on vähe, kuigi ​mitmed lepingud näevad ette kollektiivset enesekaitset​:  - vastastikuse abistamise lepingud  - sõjalise liidu lepingud  ❏ Aga seda ​võib teostada ka ​spontaanse koalitsioonina (​nt ühiselt astutakse vastu                       konkreetses olukorras ja varasemat kokkulepet omamata)  ❏ Osalemine eeldab mingisugust kutset ohvri poolt (ei saa omal algatusel hakkama panustama                         kollektiivsesse enesekaitsesse)  ❏ Enesekaitse teostamine lõpeb, kui Julgeolekunõukogu rakendab vajalikud meetmed    KOLLEKTIIVNE JULGEOLEKUSÜSTEEM:  Julgeolekunõukogu ​on nagu ​valvur​,kes ​jälgib maailmas toimuvat ja ​peaks reageerima kui kusagil                           läheb asi halvemaks​. Kõik Julgeolekunõukogu liikmena olevad riigid peavad olema alaliselt                       esindatud New Yorgis, et oleks võimalik iga kell kokku saada.  ❏ Riigid panid Julgeolekunõukogule esmase vastutuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku                   säilitamise eest  


❏ Julgeolekunõukogu peaks​ ÜRO harta peatüki VII​ alusel:  - Esmalt tutvustama ohu rahule, rahu rikkumise või agressiooniakti (annab olukorrale                     hinnangut, siis kvalifitseerib koosseisu - mis see on (oht rahule, rahu rikkumine või                           agressiooniakt). Need mõisted pole defineeritud, on otsustatud, et                 Julgeolekunõukogu ise defineerib kumb on kumb).  - Seejärel lahendama probleemi rakendades asjakohaseid meetmeid:   1. esialgsed meetmed  2. mittesõjalised meetmed  3. sõjalised meetmed  ❏ Artikkel 39 - tuvastatakse oht rahule, rahu rikkumine või agressiooniakt ning otsustatakse                         edasised sammud rahu ja julgeoleku tagamiseks või taastamiseks.  ❏ Artikkel 41 - rakendatakse mittesõjalisi meetmeid (mis iganes Julgeolekunõukogu                   suudab välja mõelda ja mis jäävad allapoole sõjaliste meetmete rakendamist - ​nt                         diplomaatilised, poliitilised, majanduslikud, logistilised sanktsioonid, vähendatakse             diplomaatiliste esindatust,kutsutakse tagasi suursaadikud, riiki ei kutsuta rahvusvahelistele                 konverentsidele, eemaldatakse rahvusvahelistest organisatsioonidest, lõpetatakse           lennuliiklus riigiga, kehtestatakse konkreetselt majanduslikud piirangud - nt toormaterjalide,                   nafta suhtes)  ❏ Artikkel 42 - rakendatakse sõjalisi meetmeid (kõik vajalikud meetmed - st muuhulgas ka                           relvastatud jõu kasutamise)  ❏ KUI ON NÄHA, ET MITTESÕJALISED MEETMED KUHUGI EI VII, SIIS                     JULGEOLEKUNÕUKOGUL ON ÕIGUS PÖÖRDUDA OTSE SÕJALISTE             MEETMETE POOLE, AGA TÄNASENI POLE JULGEOLEKUNÕUKOGU             NIIMOODI KÄITUNUD, VAID ON ALATI OLUKORDA ESKALEERINUD,               ALUSTADES ESIALGSETEST MEETMETEST JNE !!!  ❏ Tuleb tähele panna:  - Julgeolekunõukogu diskretsioon on väga lai  - reageerida võib ka ohule, et ennetada või välistada võimalikku agressiooni  - olukord ei pea olema isegi rahvusvahelise õiguse rikkumine  - Julgeolekunõukogu on ​poliitiline​, ​mitte kohtulik organ  ❏ Külma sõja ajal oli Julgeolekunõukogu sisuliselt blokeeritud, alustas reaalset tegevust alles                       pärast Iraagi-Kuveidi konflikti    13. Rahvusvaheline humanitaarõigus 


MÕISTE:  ❏ Humanitaarõigus - normide ja printsiipide kogum, mis on spetsiaalselt loodud kehtima                       relvakonfliktis. ​Selle eesmärkideks on​:  - säästa isikuid, kes ei osale (enam) võitluses, ja objekte, mis ei panusta                         vaenutegevusse    ​   (​nt​ tvisiilisikud)  - piirata sõjapidamise viiside ja vahendite valikut (​nt ​kuidas ja mille abil me                         sõdime - igasugune taktika pole lubatud ja osad relvad on ka keelatud)  - siduda kahju põhjustamine sõjapidamise vajadusega    ❏ Kõigil tasanditel, riigipeast reameheni    JÄRGIMINE, TAGAMINE:  ❏ Riikidel on ​kohustus järgida humanitaarõigust ja ​tagada selle järgimine igas                     olukorras​:  - reeglid kehtivad ühtmoodi kõigile relvakonflikti osapooltele, nii ründajale kui ka                     kaotajale ​(kui need kohustused on võetud, siis neid peab alati järgima, sõltumata                         olukorrast)  - asjaolu, et üks osapool eirab reegleid, ei anna teisele osapoolele õigust vastata                         samaga (ei tee vahet kes on ohver ja kes on agressor, kõik on sõjalises                             olukorras võrdsed, eesmärgiks on humaansuse tagamine. ​ NB!! ​Repressaalid                 humanitaarõiguse puhul ei kehti - ehk me ei saa nö karistada teist poolt omapoolse                             õiguse rikkumisega või sundida teist poolt õigust järgima omapoolse õiguse                     rikkumisega)  ❏ Tänases maailmas võivad ka väikestel eksimustel olla tõsised poliitilised või õiguslikud                       tagajärjed, sh tänu meediale  ❏ Humanitaarõiguse ​järgimisega on ​enamasti kõik hästi​. ​Probleemid tekivad siis​, kui                     konflitki ​teiseks osapooleks on mitteriiklikud toimijad​, ​nt igasugused organiseeritud                   relvastatud rühmad, kes kas pole teadlikud nendest reeglitest või ei soovi neid järgida.    !KESKSED PÕHIMÕTTED:  ❏ Sõjaline vajadus:  - õigus kasutada jõudu, mis oma iseloomu ja ulatuse tõttu on vajalik õiguspärase                         sõjalise eesmärgi saavutamiseks (see jõud, mida kasutatakse peab olema                   vajalik õiguspärase sõjalise eesmärgi saavutamiseks. ​Õiguspärane sõjaline               eesmärk​ - neutraliseerida vastane sõjaline võimekus) 


- sõjaline vajadus ei õigusta käitumist, mis on iseenesest keelatud   ❏ Humaansus (ei tähenda, et igasugune kahju, mida tekitatakse tsiviilisikutele või                     -objektidele on õiguse rikkumine, teatud olukordades on niisugune kahju aktsepteeritav​)​:  - keelatud on põhjustada kannatusi, vigastusi või purustusi, mis pole vajalikud sõjalise                       eesmärgi saavutamiseks (lihtsalt tsiviilisikute ründamine või nö kättemaks on                   keelatud)  - tsiviilisikute ja -objektide ole siiski täielikult kaitstud sõjategevuse mõjude eest    ❏ Vahetegemine:  - tsiviilisikute ja -objektide kaitse tagamiseks tuleb alati teha vahet tsiviilisikutel ja                       kombatantidel, tsiviilobjektidel ja sõjalistel sihtmärkidel (kui me tahame kedagi                   rünnata, siis me peame teadma mis on meie sihtmärk)  - sõjalised operatsioonid võivad olla suunatud üksnes kombatantide ja sõjaliste                   sihtmärkide vastu  ❏ Proportsionaalsus:  - põhjustatud kahjud ei tohi olla ebamäärased võrreldes eeldatava otsese ja konkreetse                       sõjalise eelisega  - tuleb valida sobivad sõjapidamise viisid ja vahendid    ISIKUTE STAATUS RELVAKONFLIKTIS:  ❏ Staatus määrab kindlaks isiku õigused ja kohustused ning kaitse vastase kätte langemisel  ❏ Isikud jagunevad kahte põhikategooriasse:  - kombatandid​: 1. võivad osaleda vaenutegevuses (nendel on õigus jõudu                   kasutamiseks, st riik annab loa oma kombatandile relvastatud jõu kasutamiseks                     vastaste vastu, pole käsitletav tapmisena karistusõiguslikus tähenduses) 2. need                   tohib rünnata  - tsiviilisikud​: 1. ei või osaleda vaenutegevuses (nendel pole õigust jõudu                     kasutamiseks, kui tavainimene tapab teise riigi kombatandi, siis see on                     karistusõiguslikus tähenduses tapmisena käsitletav, st ei saa omavoliliselt sõjaga                   ühineda)     2. need ei tohi rünnata  ❏ Meditsiini- ja usupersonal on “mittevõitlejad”    VASTASE KÄTTE LANGENUD ISIKUD:  ❏ Vastase kätte langenud ​isikutel on ​õigus kaitsele  ❏ Nad jagunevad kahte kategooriasse: 


- sõjavangid​, kelle kaitse tuleneb esmalt sõjavangide kohtlemise Genfi III                   konventsioonist  - kinnipeetud tsiviilisikud​, kelle kaitse tuleneb esmalt tsiviilisikute sõjaaegse kaitse                   Genfi IV konventsioonist  ❏ Igale isikule ​laieneb üks või teine kaitse  ❏ Kõiki kinnipeetuid tuleb kohelda inimlikult ja lähtuvalt kategooriate vastavatest reeglitest    SÕJAPIDAMISE VIISID JA VAHENDID:  ❏ Põhireeglid​:  - konfliktiosalistel pole piiramatut õigust valida sõjapidamise viise või vahendeid  - seetõttu ​on keelatud kasutada​:    1. viise ja vahendeid, mille eesmärk on ​põhjustada liigseid vigastusi või                     õigustamatuid kannatusi (küsimus pole selles, et relva               kasutamisel saavad juhuslikult olla väga julmad ja ettearvamatud tagajärjed,                   see konkreetselt põhjustab liigseid kannatusi ja vigastusi)  2. vahendeid, millega ​ei suudeta teha vahet tsiviilobjektide ja sõjaliste                   sihtmärkide vahel​              (​nt ​massihävitusrelvad, keemiarelvad)  3. vahendeid, mida ​pole võimalik suunata​ ainult sõjaliste sihtmärkide vastu    ❏ Hinnang sõltub muuhulgas konkreetsest situatsioonist    KEELATUD VAHENDEID:  ❏ Keelatud või piiratud tavarelvad, nt:  - mürk (​nt kaevude mürgitamiseks, et sõjalistel poleks midagi juua, aga see võib                         laieneda kes teab kuhu, mürgi ajalist mõju pole võimalik määrata)  - deformeeruvad kuulid  - püünismiinid (ohituslikud asjad muudame ohtlikuks, ​nt laeva alla pannakse                   maamiin)  - jalaväevastased miinid  - pimestavad laserrelvad  ❏ Keelatud massihävitusrelvad:   - keemiarelvad  - bakterioloogilised või bioloogilised relvad    KEELATUD VIISE: 


❏ Vastast on keelatud tappa, vigastada või vangistada pettuse teel ​!!! ​(sõjakavalus on lubatud -                             nt​ valge lippu kasutamine)  ❏ Keelatud on anda käsku, et armu mitte anda  ❏ Võitlusvõimetut isikut ei tohi rünnata  ❏ Samuti on keelatud:   - relvakonfliktis mitteosalevate riikide atribuutika kasutamine  - rahvusvaheliselt kaitstud embleemide jms väärkasutamine    SÕJALISED SIHTMÄRGID:  ❏ Sõjalised operatsioonid võivad olla suunatud üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu  ❏ Sõjalised sihtmärgid on objektid:  - mis oma olemuse, asukoha (geograafilised punktid - ​nt kõrgendik), otstarbe või                       kasutuse tõttu aitavad tõhusalt kaasa sõjategevusele ja mille osaline või täielik                       hüvitamine, hõivamine või neiútraliseerimine. Tähendab valitsevas olukorras kindlat                 sõjalist eelist.  ❏ Tsiviilobjektideks​ on kõik ​ülejäänud objektid    RÜNNAKUTE KORRALDAMINE:  Mida tuleb arvestada?  ❏ kultuuriobjektid on erilise kaitse all  ❏ kui olukord võimaldab, tuleks tsiviilisikuid ohustavast rünnakust ette teavitada  ❏ inimkilbi kasutamine, samuti tsiviilisikute hulgas varjamine on keelatud  ❏ keelatud on korraldada valimatud rünnakuid (​nt olukorrad, kus me ei tea keda me                           ründame)  ❏ tsiviilisikutele või -objektidele põhjustatav kaasnev kahju ei tohi olla ülemäärane, võrreldes                       oodatava otsese sõjalise eelisega    TAGAMINE:  ❏ Riigi kohustused​:  - õpetama võimalikult laialdaselt humanitaarõigust  - tagama vajaduse korral sõjaväelistele ülematele valdkonda tundvad õigusnõuandjad  - võtma vastu õigusakte, mille alusel saab kriminaalkorras karistada isikuid, kes                     panevad toime või käsivad toime panna humanitaarõiguse raskeid rikkumisi 


❏ Kui riik ei suuda või taha ise võtta isikuid vastutusele, võivad mängu tulla rahvusvahelised                             kohtuorganid (tavaliselt eeldatakse, et riigid saavad ise sellega hakkama, aga mõnikord                       nad ei soovi või ei suuda)    14. Rahvusvaheline kriminaalõigus  SISSEJUHATAVALT:  ❏ Rahvusvaheline kriminaalõigus määratleb  - rahvusvahelised kuriteod  - riikide kohustused rahvusvaheliste kohustuste ärahoidmisel ja menetlemisel  - rahvusvahelise menetluse reeglid  ❏ Nürnbergi tribunal tõdes:  - “​kuritegusid rahvusvahelise õiguse vastu ei pane toime riigid kui poliitilised                     abstraktsioonid ja ainult neid toime pannud isikuid karistades on võimalik                     rakendada rahvusvahelise õiguse norme​”    RAHVUSVAHELISED KURITEOD:  ❏ Kesksed rahvusvahelised kuriteod:  - genotsiidikuritegu  - inimsusevastased kuriteod  - sõjakuriteod  ❏ Teised (​võimalikud​) rashvusvahelised kuriteod:  - piinamine  - agressioon  - terrorism  ❏ Kuriteo piiriülene mõõde pole siinkohal piisav (see ei muuda midagi rahvusvaheliseks                       kuriteoks)    GENOTSIIDIKURITEGU:  ❏ Teod, mis on toime pandud !!!​kavatsusega!!! hävitada osaliselt või täielikult                     rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi, nt:  - üksuse liikmete tapmine  - üksuse liikmete tõsiste kehaliste vigastuste või vaimsete hälvete tekitamine  - tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või                   osalist hävimist 


- üksusesisese sündimuse takistamine  - laste sunniviisiline ümberpaigutamine teise üksusse    INIMSUSEVASTASED KURITEOD:  ❏ Teod, mis on teadlikult toime pandud osana massilisest või süstemaatilisest rünnakust                       tsiviilelanikkonna vastu  ❏ Need hõlmavad nt:  - tapmine  - orjastamine  - väljasaatmine või sunniviisiline ümberasutamine  - piinamine  - vägistamine ja muu raske seksuaalne vägivald  - isikute sunnitud kadunuks jäämine    SÕJAKURITEOD (vajavad suhet relvakonfliktiga - sõjapidamise reeglid kehtivad ju ainult                     sõjaajal):  ❏ Teod, mis rikuvad tõsiselt teatud sõjapidamise norme ja tavasid  ❏ Need hõlmavad nt:  - piinamine või ebainimlik kohtlemine  - vara õigusvastane ulatuslik hävitamine ja omastamine  - õiglase kohtumõistmise mittetagamine  - pantvangide võtmine  - tsiviilelanike või -objektide tahtlik ründamine  - väljakuulutamine, et armu ei anta    JURISDIKTSIOONI TEOSTAMINE:  ❏ Riigisisesed kohtud (võtab neid inimesi kriminaalvastutusele, kes on kuriteo toime pandud                       selle riigi territooriumil või oma kodanike, kes panid toime kuriteo)  ❏ Segatribunalid, nt:  - Sierra Leone Erikohus  - Kambodža Kohtute Erakorralised Kojad  - Bosnia-Hertsegoviina Riigikohtu Sõjakuritegude Koda  ❏ Rahvusvahelised ​ad hoc ​tribunalid, nt:  - Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal 


- Rwanda Rahvusvaheline Kriminaaltribunal  ❏ Rahvusvaheline Kriminaalkohus    MENETLUSE LÄHTEKOHAD:  ❏ Kuriteokoosseis on olemas enne toimepanemist  ❏ Kriminaalvastutus peab olema ​individuaalne​, kuid see võib olla nii otsene kui ka kaudne                           (alati tuleb otsida inimeses isiklik süü, ei saa mingisuguse rühmitusi liikmeid ühtmoodi                         vastutusele võtta, kui nende panus kuritegudesse on erineva intensiivsusega)  ❏ Rahvusvahelise menetluse saab alustada ka juhul, kui juhtumit on juba uuritud riigisiseselt                         (​nt riigis oli kodusõda ja üks kindral aitas presidenti kodusüja võita, seega pani toime palju                               sõjakuritegusid ja kodusõja lõppedes ütleb RVK, et on vaja kindralit vastutusele võtta, kuid                           president ei soovi, kuna see kindral aitas. Tehakse “riigisisest menetlust” ja mõistetakse                         1.kuuelise vangistuse kindralile. Rahvusvaheline Kohus ütleb, et karistus pole tõsine ja see                         kohtupidamine pole tõsine - see on näiline menetlus)  ❏ Rahvusvahelist ​menetlust ei takista​:  - kohtualuse ametikoht  - kohtualusele riigisiseselt antud amnestiad või tagatud immuniteedid või menetluse                   eritingimused    KOHTUOTSUSTE TÄITMINE:  ❏ Peamine karistus on vabadusekaotus  ❏ Rahvusvaheliste tribunalide juures on olemas ainult eeluurimisvangla  ❏ Karistus kantakse mõnes riigis, mis on avaldanud selleks valmisolekut    RAHVUSVAHELINE KRIMINAALKOHUS (asub Haagis):  ❏ Esimene alaline rahvusvahelisel lepingul põhinev üksikisikute individuaalse               kriminaalvastutusega tegelev rahvusvaheline kohus  ❏ Iseseisev rahvusvaheline organisatsioon  ❏ Kohtunikke on vähemalt 18, kes valitakse statuudi osalisriikide assambleel 9.aastaks ja seda                         ilma tagasivalmisõiguseta  ❏ Kohtul on peaprokurör, kelle tegevust toetavad lisaprokurörid ja spetsiaalne ametikond  ❏ Kohus​ ei ole seotud oma varasemate otsustega​, kuid ​samas on nõutud​, et:  - õiguse kohaldamine ja tõlgendamine peab olema järjekindel  - erilist rõhku tuleb pöörata Inimõigustele 


❏ Kohtu jurisdiktsioonile alluvad:  - agressioonikuritegu  - genotsiidikuritegu  - inimsusevastased kuriteod  - sõjakuriteod  ❏ Kohus võib asja uurida järgmistel tingimustel:  - kuritegu on toime pandud ​osariigi territooriumil  - kuriteo on toime pannud ​osalisriigi kodanik  - juhtumi on kohtule edastanud ​riik​, mis nõustub selle juhtumi puhul kohtu                       jurisdiktsiooniga  - juhtumi on kohtule edastanud ​Julgeolekunõukogu  ❏ Seega võivad süsteemi käivitada prokurör, riik või Julgeolekunõukogu  ❏ Viimane võib ka blokeerida menetluse alustamist (Julgeolekunõukogule on antud                   pädevus blokeerida menetlust ehk et rahvusvahelise rahu ja julgeoleku huvides võib                       Julgeolekunõukogu öelda, et järgmise 12.kuu jooksul ei tohi menetlus edasi liikuda. Seda                         võib pikendada ka 12.kuu kaupa)  ❏ Kohtul on ​täiendav jurisdiktsioon, st ​esmane kohustus menetleda ja seega ka jurisdikstioon                         on riikidel (Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse sisse kirjutatud terve rida                 selliseid nüansse, mis püüavad tagada, et see menetlus poleks kuidagi poliitiliselt                       motiveeritud ja et kõik muud võimalused on enne ära kasutatud, kui kohus üldsegi asjagi                             jõuab)  ❏ Kohus teostab oma jurisdiktsiooni juhul, kui:  - puudub asjakohane riigisisene jurisdiktsioon  - riik ei taha asja uurida ega isikut vastutusele võtta või pole tõepoolest võimeline seda                             tegema  ❏ Kohus pole edasikaebamise instants riigisisesele kohtusüsteemile   ❏ Kohtuotsus viiakse täide kohtu määratud riigis, mis on avaldanud selleks valmisolekut                       (kes annab nõusolekut seda süüdimõistetud isikut vastu võtma)  ❏ Rahvusvahelise koostöö puhul sõltub kohus riikidest, sest tal puuduvad täidesaatva võimu                       meetmed  ❏ Statuudi osapooled aga peavad, nt:  - loovutama süüdistatavaid   - koguma tõendeid ja võimu üksusi   - arestima varasid 


❏ Kuna kohus põhineb lepingul, ei saa statuut panna kohustusi kolmandatele riikidele ega                         kohus nõuda nende koostööd  ❏ See on võimalik ainult juhul, kui juhtumi saatis kohtusse Julgeolekunõukogu, sest tema                         otsused on kohustuslikud kõigile ÜRO liikmetele  ❏ Kohus ei ole ÜRO organ, kuid koostöö sujumiseks on omavahel sõlmitud koostööleping