Rahvusvahelise õiguse põhikursus (7)

LOENGUKONSPEKT
Rahvusvaheline õigus
Kirjandus:

Malkolm Shaw “International law”

Ian Brownlie “Principles of public internationl law”

I Loeng

Sissejuhatus

Rahvusvahelne õigus on õigusharu, mis reguleerib suhteid riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide vahel. Rahvusvaheline õigus on kui „keel” – jõu keel, diplomaatia keel jne – samas on seal oluline ka grammatika – mängureeglid. Rahvusvaheline õigus on eelkõige riikidevaheline õigus. Rahvusvaheline õigus on formeeritud riikide poolt ja eelkõige riikide jaoks. Rahvusvaheline õigus on ka õigus. Mõlemad osad sellest definitsioonist on olnud vaidlusküsimusteks pikal ajal. Postontoloogilise seletuse järgi on rahvusvaheline õigus kindlalt olemas, selle üle ei pea enam vaidlema. Õigus ja poliitika on rhvõ puhul rohkem seotud.
Kaks rahvõ vahendit: meetod ja ajalugu.
Igasugune õigus on mõjutatud globaliseerumisest. Tänapäeval puhtalt siseriiklikku õigusinstituuti ei ole enam olemas. Riikide institutsioon on tänu sellele vähenenud.
Info – rahvõ org leheküljed. www.un.org , huduc, www.icj-cij.org
Rahvusvaheline õigus on riiklike subjektide vahel (üldine käsitlus). Transnatsionaalne õigus see võib olla ka riikide kui ka suurte korporatsioonide vahel.
Rahvusvahelisel õigusel on ka aladistsipliine – inimõigused, keskkonna rahvõ, meredus rahvõ.
Kas rahvusvaheline õigus on õigus?
Peloponnesose sõja ajal (5.saj e.kr). Thucydides kirjutab raamatu “Peloponnesose sõda” - rahvusvahelistes suhetes suured võtavad seda, mida nad saavad võtta ja väikesed annavad seda, mida nad peavad andma ( realistlik kk hilisem- vanim rahvusvaheliste suhete selgitav teooria, Machiavelli). Riikidevahelised suhted on eelkõige võimusuhted. Õigus ja moraal on teisejärgulised nähtused rahvusvahelistes suhetes. Sellist lähenemist nimetatakse realismiks.
Rahvusvahelise õiguse eitajate koolkond aktiviseerus 19.sajandil – Hegel . Ta ütleb, et rahvõ ei saa sellepärast olemas olla sest riigivõim on absoluutne, see on viimane instants. Ajalugu on kantud maailmavaimu poolt, mis liigutab maailma progressi suunas, riik on maailmavaimu kehastuseks.
Bismarck ütles, et suuri asju aetakse korda raua ja verega. Seda ei tehta mitte õiguse ega lepingutega. Briti uusaegsed mõtlejad Hobbs (inimene on hunt, pessimistlik käsitlus) ja Lock (inimene on lammas hundi nahas, kõik võidavad korda säilitades). Rahvusvahelistes suhetes on sarnased teooriad, lähtudes nendest teooriatest.
John Austinilt ilmub 1830 raamat “Õigusteaduse määratlus”. Õiguse keskseks mõtteks, elemendiks on sund. Kui sundi ei ole, siis ei ole ka õigust. On kahte sorti õigust:

• õigus, mis ka tegelikult on ka õigus
  
• õigus, mis tegelikult ei ole ikkagi õigus (nt rahvusvaheline õigus)
  

Rahvusvahelises õiguses puudub sund, puudub sanktsioon . (samas on hind selles et väheneb teiste riikide silmis usaldusväärsus, nt USA ei oodanud Iraaki rünnates ÜRO luba) Rahusvahelisi suhteid ei iseloomusta mitte õigus, vaid pigem anarhia. Tegelikkuses riigid siiski nii ei käitu. Normid, millest lähtutakse, on pigem moraalinormid . Seega rahvusvaheline õigus on pigem moraalinormide instituut.

Rahvusvahelise õiguse klassikalisel ajastul (20.sajandi alguses ) RV õiguse prestiiz kannatas selle läbi, et ükski õiguslik regulatsioon ei suutnud ära hoida I ega II maailmasõda. I maailmasõja alguses tahtis Saksamaa minna Prantsusmaa vastu. Selleks mindi kaarega läbi Belgia, kuna Prantsuse-Saksa piiril kaitseliin. Enne oli sõlmitud Belgia neutraliteedileping, millega seda riiki ei oleks tohtinud kaasata sellesse sõtta. Hiljem Saksa diplomaadid väitsid, et neutraliteedileping on vaid paberilipakas (toetas Hobbsi ja Austini võimuteooriat).

H.L.A. Hart „ Concept of Law” Kas rahvõ on õigus? Sanktsioon on üks viise, ta on ikka õigus (?). Veel: tänapäeval järgivad peaaegu kõik riigid peaaegu kõiki norme peaaegu kogu aeg.
Rahvusvaheline õigus ja Euroopa õigus
18-19 sajandil on rahvusvahelise õiguse sünonüümiks Euroopa avalik õigus (ius publicun European). Hiljem hakkab selle liikmete ring laienema (nt Türgi ja Jaapan, Tai). Sellest on välja kasvanud ka tänapäeva rahvusvahelise õiguse printsiibid .
Hiljem tekkis lisaks rahvusvahelisele õigusele ka Euroopa õigus, Euroopa Liidu õigus. Euroopa Liidu õigus on midagi klassikalise rahvusvahelise õiguse ja riigiõiguse vahele jäävat.

Kuidas rahvusvahelisele õigusele läheneda?

Rahvusvahelise õiguse finktsionaalsus on piiratud, kuna seal puudub sunnielement, nagu seda on siseriiklikus õiguses. Vastavalt ÜRO põhikirjale võib sõjalist jõudu kasutada vaid:

• enda kaitseks
  
• ÜRO ühisotsusena
  

Seda põhimõtet rikkus USA, kui ta tungis kallale Iraagile. Kuid ka siseriiklikus õiguses on võimalik õigusest mööda minna (nt presidendi valimised ja saadikutel hääletamise keelamine). Kriitika, et rahvusvahelisest õigusest ei peeta kinni, kehtib kogu õiguse kohta.
Suurriigid vajavad rahvusvahelist õigust oma tahte legitimeerimiseks. See peaks jätma neist parema mulje. Riigid räägivad oma huvidest ka läbi rahvusvahelise õiguse. Rahvusvaheline õigus on kogumik reegleid, kuidas riigid nendevahelisi vaidlusi lahendavad ja endi huvie esile toovad.

II Loeng

Rahvusvahelise õiguse ajalugu
Kas rahvõ eeldab mingi narratiivi olemasolu, mis õigust seletaks? Montes. „Seaduste vaimust ” ka irokeesidel on rahvõ kui nad söövad vastashõimu liikmeid. Kas rahvõ eelab mingit tsiviliseerituse taset? Etteheide, et rahvõ on liiga läänekeskne, surunud oma tsivilisatsioonimõistet teistele peale.
1648 Vestfaali rahuleping – lõpetas 30-aastase sõja. Ta fikseeris uue riikidevaheliste suhete korra. Teatud määral ta lõi riigi rahvusvaheliste suhete alussubjektina. Põhimõtteliselt saab rääkida keskaja lõpust – inimese võimustruktuur keskajal oli teistsugune – keiser ja paavst võimutäiuse esindajana. Lähtuti kristliku maailma ühtsusest, mitte rahvusriigist. Vestfaali rahu on oluline sest ta fikseerib olukorra kus riike on palju ja nad aksepteerivad üksteise olemasolu. Suhtlesmist riikide vahel on küll varasemast – juba 2000 eKr.
Kui vanad on riigid? 3000 eKr Egiptuses tekkis riik ühe teooria järgi. Kuid vanal ajal olid suhted ebastabiilsed, süsteemi polnud.
Umbes Vestfaali rahu ajal hakkab teoretiseerimine rahvõ üle- järjekordne märk rahvõ ajastu alguses. Glossaatorid P-Itaalias, õigusteadlased, kes tegelesid vanarooma õigusega, hakkasid propageerima ideed Rooma õiguse ülimuslikkusest. Tartu Ülikooli õppejõud Hrabar kirjutas rahvõst glossaatorite kontekstis- ka ius gentium is sisaldus rahvõ algeid. Teoretiseerimine kasvab välja keskaja teoloogiast – nt mil jumal peab õiglaseks sõja alustamist?
Rahvusvahelise õiguse põhiküsimuseks on, kuidas käituda teistsugustega. Rahvusvaheliste suhete ajalugu on olnud liikumine jõult diplomaatiale ja diplomaatialt õigusele. Ubi societas, ibi ius – kus on ühiskond, seal on õigus. Kas on seda ühisosa, mis ühel hõimul (vms) on teisega , kas irokeesil on midagi ühist eskimoga? Kuni rahvusvahelise õiguse sünnini on olnud valitsev mõtlemine, mis on tahtnud teist allutada endale. Nt Hiinat nimetatakse hiina keeles Keskriigiks (middle kingdom).

Reformatsiooni mõju

Ius gentium kui vana-roomas olnud rahvaste õigust on peetud üheks rahvusvahelise õiguse eelkäijaks. Keskajal olid valitsevateks tegelasteks Püha Saksa riigi keiser ning ilmalikus paavst. 1517 alanud reformatsioon oli vastuhakk paavstile ja universalismile. Reformatsiooniliikumine viib ususõdadeni. Augsburgi rahuleppega tunnustatakse põhimõtet “kelle võim, selle õigus religioonile”(cuius regio, eius religio). Sellega tunnustatakse, kuigi vastumeelselt, protestantide võrdsust katoliiklastega.
30-aastane sõda (1618-1648) lõppes Vestfaali rahuga. Tunnustatakse riikide enesemääramisõigust. Erinevatel riikidel, olenemata nende usulisest kuulumisest, on õigus olemas olla. Põhimõte – võrdsel ei ole võrdse üle võimu. See tekitas olukorra, kus teatud riike ei peetud enam teistest paremaks.
Wilhelm Greve “Rahvusvahelise õiguse epohhid”. RV õiguse periodiseering
- 16 saj. Hispaania ajastu - maadevallutamine

• Napoleoni ajal oli Prantsusmaa ajastu
  
• 1815 Viini konverents – I maailmasõda on Briti ülemvõim
  
• alates I maailmasõjast on olnud USA ülemvõim
  

Kolonisatsiooniajastu 16.sajandil

Mis õigus oli näiteks Hispaania konkiskadooride õigus vallutada pärismaalaste maid Ameerikas? Vastavalt Euroopa maailmapildile tuli paganad ristiusustada. See oli eurooplaste jaoks ka legitimatsiooniks maade vallutamiseks. Kristlased pidasid pärismaalaste maid terra nullius’eks – asustamata maadeks. Tegelikult need maad olid asustatud pärismaalaste poolt, kuid kristlased lihtsalt ei tunnustanud seda.
Kuid kas neil pärismaalastel ikka on mingid õigused? Hispaania õigusteoreetikud siiski tunnustasid , et need pärismaalased ei ole ikka asja staatuses , vaid mingid õigused neil siiski on. Sellest kujuneb välja hispaania moraal-teoloogiline koolkond. Selle juhtivad teadlased olid Suarez ja Vitoria. Nad on ka rahvõ teoretiseerimise algusepanijad. Loomuõigusest tulenevalt on ka teistel oma õigused. Tegemist ei pruugi olla võrdse suhtega, kuid nad ei ole ka õigusetuses seisundis.

Loomuõiguse periood

Loomuõiguse järgi tuleneb õigus asjade loomusest. Teoloogilise loomuõiguse järgi on Jumal andnud asjadele selle loomuse. Seega on tegemist religioosse käsitlusega. Ratsionaalse loomuõiguse järgi on loomuse andnud inimmõistus.
Rahvusvahelise õiguse isaks loetakse hollandlast Hugo Grotiust (1625 De ius belli ac pacis – „Sõja ja Rahu Õigusest”). Ta hakkab rahvõ süstemaatiliselt rääkima, üritab luua süsteemi: räägib probleemidest ja nende õiguslikust lahendamist. Ta kasutab siin ka palju fantaasiat. Ta võtab seda antiikaja juhtumitest, religioosetest tekstidest – moraalne argumentatsioon. Temast saab alguse ka debatt rahvõ loomuõiguse ja positivismist. Algusaegadel rahvõ on üsnagi loomuõiguslik – juristid tuletavad reeglid inimmõistusest ja kogemusest ja Jumalast.
Teine tähtsam teoreetiks oli Samuel Pufendorf Saksamaalt (loomuõigus). Euroopa õiguse ja diplomaatiliste suhete areng toob kaasa kahtluste tekke loomuõigusliku meetodi vastu.

Positivism 19.sajandil

18 saj tekib loomuõiguslikule vastuseis – see on liiga spekulatiivne. Igaüks on loomuõiguslik jurist – see ei aita meid edasi.
Tegelik rahvusvaheline õigus peab tuginema tegelikul riikide praktikal- saame rääkida ainult sellest, mida riigid on kokku leppinud. Nad hakkavad rõhutama lepingut – see ei pea olema kirjas, nt lihtsalt tegevus. Tuntuim teoreetik on šveitslane Vattel. Vatteli arust on riigid oma õigussuhetes võrreldavad inimestega enda õigussuhetes. Georg von Martens paneb aluse esimele lepingute publitseeritud kogu sarjale – see ongi rahvõ.
19.sajandi rahvusvahelist õigust iseloomustavad:

• öeldakse et rahvõ kehtib kristliku rahva vahel, tsiviliseeritud rahvaste vahel. Hiinas nt. *ekstraterritoriaalsed lepingud – hiinalstel puudub jurisdiktsioon inglaste asjus. Ainult tsiviliseertud kohus saab kohut mõista inglaste üle. Seda rakendatakse ka baltikumile – sakslased on kõrgema tsivilisatsiooniga.
  

• konverentsi diplomaatia
  
• suhtumine sõjasse. Industriaalse revolutsiooniga kaasnes relvastuse areng. 19.sajandi teisel poolel domineerivad püüdlused ohjata teatud relvade kasutamist. Piiramised viivad 1899.ja 1907.a Haagi kokkuleppeni, millega pannakse piirangud teatud relvade kasutamisele. 19.sajandi keskel sündis ka Punase Risti Komitee Genfis .
  
• Väiksemate rv organisatsioonide teke (nt rv postiühing).
  

Maailmasõdade periood

I MS murendab koloniaalset rahvõ – et riigid on võrdsed Euroopas, ainult.
1919.a loodi Rahvasteliit Genfis. Idee kollektiivsest julgeolekust: kui riigid liituvad, kui keegi reegleid rikub siis teised astuvad talle vastu. Esimene universaalne org mis üritab seda ideed teostada. Rahvasteliit sai kantud Kanti „ Igavene rahu”. Mandaatterritooriumid – sõja käigus kaotatud maade andmine teiste võitjariikide kätte. Nt Inglismaa sai territooriume Saksamaa käest Namiibia läbi Rahvasteliidu.
1928 Braind- Kellogi pakt (Pariisi pakt) – „loobuvad sõjast kui rahvusliku poliitika tegemise vahest.” Suveraaänsuse viimane aste on sõda pidada, kuid nemad deklareerisid et nemad sõda ei taha. Kuid skepsis jäi alles – lepinguid võib sõlmida, kuid mida teha kui on allumatus?
Peale I maailmasõda kerkisid esiplaanile ka rahvastega seotud küsimused – enesemääramisõigus. Probleemiks oli ka see, et uute riigipiiride määramisega jäeti endise riigi kodanikud uue, teist keelt kõneleva riigi valdusesse.
Rahvasteliit oli 30 lõpuks tühi - see oli vale piiride jagamine ning ka agressioonide kontrollimine. Keegi ei võtnud sanktsiooni jutte tõsiselt.
Vatteli seisukohti hakkasid ründama nii kommunistid kui natsionalistid. Vasakult poolt tulevad rünnakud väitsid, et rahvusvaheline õigus on üleminekuaja kord. Kapitalitlik süsteem peab aja möödudes teed andma sotsialismile ja kommunismile. Paremalt poolt tulevad rünnakud väidavad, et keskseks saab olema rahvas. Rahvusvaheline õigus saab olema rahvaste õigus. Need erinevad konstruktsioonid põrkusidki II maailmasõjas.

ÜRO tekkimine

ÜRO tekkis 1945. Harta sõlmiti San Franciscos. Katse mis pidi olema õppinud Rahvasteliidu vigadest. ÜRO organisatsiooni ja hartasse on sisse ehitatud teatud konflikt seoses riigi siseasjadesse sekkumisega.
Pärast II MS Märksõnaks on demokratiseerumine. Rahvusvaheline õigus oli väga subjektiivne enne – nt Brittide mereõigus lähtus ikka Briti huvist. Tekib 20 saj tugev liikumine hakatakse kriitiliselt ümberhindama vanu rahvõ norme.
Pärast IIMS on rahvusvahelised suhted ja rahvusvaheline õigus. Teatud määral on nende vahel pinge: rahv suhted lähtuvad sellest, et õigus on rahv elu seletamiseks marginaalne, ja vastupidi – rahv suhted pole teadus.
New Haven , Yale Ülikool esindajad Myres McDougal on positivismi vastu – pole reeglite kogum, vaid pigem see on otsuste protsess. See on teoreetline vastus positivismi kriisile – postivism seisnes – vaatame mida seadus sätestab – kuid nemad tõid uuesti poliitika tagasi rahvõ. Kriitika: see teenib rohkem suurriikide huve, lääne liberalismi väärtuskeskne.
Viimasel ajal kõige intrigeerivaim koolkond – New Stream , dekonstruktivism – J. Derrida „ Power / knowledge ” filosoofias – võim ja tõde on omavahel seoses. Ta asus nõrgema poolele- nende poole kelle hääl on alla surutud.Näidata rahvõ seoseid võimuga, suurvõimude huvide instrumendina. Nt Eestil ei ole kohtunikke ÜRO rahv. kohtus. Prof. David Kennedy, Helsingi Ülikool M. Koskeniemi. Asi taandubki selleni et igal ühel on oma tõde, kuid võidab see kellel on võim otsustada mis tõde tuleb. Rahvusvaheline õigus on teatud mõttes määratlemata, ta võimaldab teha nii poolt kui vastu argumente. Ta esitab kaks vastandlikku doktriini – relvajõu kasutamine vs relvajõu kasutamise keeld.

Ajatelg

.... RV õigust kui sellist ei ole, esinevad üksikud elemendid
- 1648 Vestfaali rahu
- Euroopa riikide (Inglismaa) hegemoonia, koloniseerimine
- RV õiguse normid loodud Euroopa (suur)riikide poolt nende
endi tarbeks ja huvides.
- mõjutused ristiusust, eurotsentrismist, vabaturumajandusest
- rahvusvaheliste konverentside hoogustumine, eriti seoses sõja-
õigusega.
- I maailmasõda
Rahvasteliidu loomine
- rahvasteliidu võimetus hoida ära relvakonflikte ja sõdu
- tähelepanu üksikisiku kaitsele
- Rahvusvahelise Alalise Kohtu roll printsiipide selgitamisel
- II maailmasõda
- ÜRO loomine jaan.1945.
A. Piibu Rahvusvahelise õiguse Õpikud – ajaloo õppimiseks.
III Loeng Rahvusvahelise õiguse allikad
Õiguse allikad üldiselt – koht kus me võime õigust leida, kus see „kirjas” on. Mis teeb õigusest õiguse? Seos käsu ja sunniga – kuid kui teeröövel küsib raha sinult: käsk ja sund – kuid riigil on legitiimsus. Mis riigile annab legitiimsuse – kas legitiimsuseks on vaja demokraatiat või mitte : üldiselt on see iga riigi enda asi kuidas ta riigi sisustab. Kuid viimasel ajal arvatakse, et rahv-õ on just demokraatia aluseks ka legitiimsusele.
Rahvusvahelise õiguse allikad on kirjas rahvusvahelises lepingus, mis on osaks ÜRO põhikirja osaks – ÜRO Rahvusvahelise Kohtu Statuut. See kohus ise asub Haagis. Selle statuudi art.31 loetleb allikad, mida kohus saab õigusemõistmises kasutada:

• rahvusvahelised lepingud ( konventsioonid )
  
• rahvusvaheline tavaõigus
  
  • riikide praktika
    
  • opinio iuris arusaam
    
  • ius cogens
    
  • erga omnes normid
    
• üldised õiguse põhimõtted
  
• abistavad allikad
  

- kohtuotsused
- kõrgelt tunnustatud juristide kirjutised
Rahvusvahelised lepingud
Väga vanaks nähtuseks – juba Vana- Egiptus jne. Teatud lepingute sõlmimise kultuur algab keskaja lõpul, uusaja alguses. Viini 1969 rahvusvahelise lepinguõiguse kodifikatsioonis on peegeldus Euroopa traditsioonilisest arusaamast ja arengust lepingust ja rhv-lepingust.See kodifikatsioon tehti ILC kodifitseeritud – rahv õ spetsid – nad ühtlasi edendavad rahvvahelist õigust. Nt Viini rhv-õ lepinguõiguste konventsioonis ius cogens’i kohta – lepingus kokkulepitav ei tohi minna vastuollu. (vt allpool)

Tavaõigus

Rahvusvahelise tavaõiguse doktriin koosneb kahest elemendist - riikide praktikast ja õiguslikust veenest e opinio iuris’est (arusaam, et see on õige käitumine ja seega õigus). Riikide praktika peab olema seejuures üldine, järjepidev ja mittevastuoluline. Nt diplomaatide õigused ja nende kohtlemine on nüüdseks küll määratud konventsioonides, kuid nende sisu pärineb ikkagi rv tavaõigusest.
Tavaõiguse tõestamine:
Peab olema praktika, et tõendada, et tegemist tavaga – tuleb näidata et riigid, kes on seda toetasid, samas peab olema normatiivne veendumus – opinio iuris – et niiviisi käituda on õiguslikult kohustulik, ja mitte teisiti. Kuid kes saab tava tekitada – rahv tavaõiguse tegelikkus on selline et suurriikidel on palju võimalusi rahv. tava muuta.
Truman avaldas Trumani proklamatsioon – USA laiendas oma nõuet väljaspool territoriaalmeres olevate resursside kohta. Kõik teised järgisid seda – tehti seadust mitte ei rikutud seda.
Ius cogens – rv tavaõiguse normid, mida ei saa isegi lepingutega muuta. See on selline kohustus või keeld, mille suhtes ei ole võimalik lepinguliselt teistmoodi kokku leppida. Asjad mis puudutavad kõige fundamentaalsemaid inimõigusi: Nt agressioonisõja alustamise keeld, sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod, piraatlus , orjapidamine, piinamine, genotsiidi keeld. Riigid ei saa kokku leppida kellelegi kallale tungimises (nagu seda oli nt Molotovi-Ribbentropi pakt 1939).
Erga omnes (kõikide suhtes) kohustused – kohustused, mis riikidele kehtivad kõigi teiste riikide suhtes. Piinamise korral riigi A poolt on kõikidel teistel riikidel õigus nõuda piinamise lõpetamist. See nõudeõigus tekib ius cogensi normide rikkumsel. Nt kui pannakse toime genotsiid , siis erga omnes kohustusena, kehtib see iga kolmanda riigi kohta – kolmas riik saab vahele sekkuda. Suht sarnane ius cogens’iga

Tavaõigusest lepinguõigusele ja kodifitseeritud normidele üleminek

Rahvusvahelise Õiguse Instituut oli mitmete ettepanekute ja kodifikatsiooniprojektide algataja. Pärast II maailmasõda on kodifitseerimise eestvedajaks olnud ÜRO juures tegutsev Rahvusvahelise Õiguse Komisjon . 20.sajandi teisel poolel hakati arutama selle üle, kas tava saab tekkida koheselt või alles pärast mõningast kasutusperioodi.
Missugune on ÜRO peaassamblee otsuste staatus õigusallikana? – kaudne allikas, mis peegeldab kehtivat rahvusvahelist tavaõigust.

Üldised õiguse põhimõtted

Tsiviliseeritud rahvad – tuleneb 19 saj Euroopast.
Riikidel on need põhimõtted siseriiklikus õigussüsteemis olemas ning eksisteerivad enamuste riikide õiguses. Tihti on tegemist protseduuriliste põhimõtetega. Üheks põhimõtteks on estoppel – keegi ei saa nõuda teiselt käitumist, millega ta varem on juba leppinud. Üldised põhimõtted on võrreldes lepingutega laialivalguvamad ning mõeldud eelkõige lünkade täitmiseks.

Kohtuotsused

Kohtuotsused on siduvad ainult vaidlevatele osapooltele endile. Kohtuotsuste roll on erinev kontinentaal-euroopa ja anglo-ameerika õigussüsteemil. See instinkt , et kui kohus midagi ütleb, siis on sel suurem kaal – P. Burdeau sotsioloogilised uurimused – kohtunikud on ka ikkagi kallutatud oma maa poole rahvv kohtus.
Juriidiliste autorite kirjutised Mõjukate õigusteadlaste arvamustel on vb suuremgi tähtsus kui ÜRO Rahvusvahelise Kohtu Statuudi art 31 nimetab kui abiallikast. Just õigusteadlastele antakse sõna erinevate juriidiliste põhimõtete formuleerimiseks.
Ka ÜRO peaassamblee otsused on soovituslikud, ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon on täitmiseks kohustuslikud. Siit ka termin – soft law – legitiimsuse aste pole nii tõsine, ta ei ulatu kohustuslikusseni.
TÜ roll rv õiguse kujundamisel
August Pulmerik (?) oli TÜ rahvusvahelise õiguse professor . Pärast sai temast Heidenbergi Ülikooli õppejõud. Tema järglaseks Tartus oli Karl Verboom (?), loomuõiguse vastane. Kirjutas magistritöö “Rahvusvahelised lepingud kui rahvusvahelise õiguse allikad”. Peale teda tuli Krabar, kes vastupidi venestuspoliitikale ei olnud eriline venestaja. Eesti Vabariigi lõpus oli õppejõuks Ants Piip. Peale teda oli A. Uustal .
Kuidas eristada mõisteid – legitiimsus ja legaalsus -
legaalsus – teatud formaalsuse läbinud, seaduslikkus .
legitiimsus – puudutab tunnustamist.
Nürnbergi rassiseadused nt on legaalsed aga mitte legitiimsed.
IV loeng Rahvusvahelise õiguse subjektid
Õigussubjekt kui isik on tsiviilõiguste ja –kohustuste kandja. Seega en tegemist ektensiaalse küsimusega – kas sa oled olemas või mitte? Selle määrab ära õigussubjektsuse olemasolu või puudumine.
1933.a Montevideo konventsioon defineerib riiki läbi selle tunnuste:

• alaline elanikkond
  
• kindel piiritletud territoorium
  
• valitsus
  
• võime astuda suhetesse teiste riikidega
  

Riigi kolme elemendi teooria mõtles välja Saksa teadlane Georg Jellinek (rahvas, territoorium, iseseisev riigivõim). Sellele lisati hiljem tunnuseks võime astuda suhetesse teiste riikidega. Suveräänsuse mõiste võttis kasutusele Jean Bodin Prantsusmaalt. Siseriikliku õiguse tähendus tähendab suveräänsus seda, kellele kuulub kõrgeim riigisisene võim (nt monarhile, hiljem rahvale). Carl Scmitt defineeris suveräänsuse siseriiklikus mõttes – suverään on see, kes otsustab eri olukordade üle.

Riikide suveräänsus

J. Bodin käis selle mõiste välja. Tegemist on kahe jaotusega : siseriiklik õigus (võim) ja rahv. õigus. Rahvusvaheline õigus lähtub riikide suveräänsuse võrdsusest. Tegelikkuses on riigid erinevad oma suuruselt ja mõjult teistele riikidele. Seega on riikide suveräänsuse võrdsus fiktsioon (fiktsioon – õigus muudab tegelikkust mingis suunas). Kuigi rahvusvaheline õigus on üritanud kehtestada nn riigi definitsiooni, on ikkagi ajalooliselt ja tänagi riikide kujunemisel ja lõppemisel teatud subjektiivne moment, mida ei saa taandada ainult õigusteadusele. Riikidevahelistes suhetes on see subjektiivne moment väljendunud ühes õigusinstituudis – riigi tunnustamine. Juba olemasolevad riigid annavad hinnangu sellele, kas riiki tunnustatakse kui riiki. Kas seda antakse poliitilistel põhjustel või õiguslik? Ta on eelkõige poliitiline akt kuid sellel on suur juriidiline tähendus.
Konstitutiivse teooria – riik tekib tunnustamise läbi.
Deklaratiivne teooria – tekib sõltumatult tunnustamistest.
See riigidefinitsioon on kirjas 1933 Montevideo konventsioonis – riigid peaks tunnustamisel arvesse võtma neid kolme tunnust. Nii on olemas ka illegaalne tunnustamine – kui ei ole iseseisvat valitsust, siis on keeld sellist tunnustust anda. Samuti ka ennatlik tunnustamine – kui alles kodusõda käib.
Kindlasti on kõik riigid võrdsed, kuid mõned riigid on võrdsemad. Nt ajalooliselt: vasallriigid (nt Vm suhtumine Ee).

Riikide tunnusatamine

On kaks teooriat konkureerivat teooriat (tänapäeval domineerib esimene).
Deklaratiivne – tunnustamine ei saa riiki luua. Riik tekib objektiivsete elementide olemasolu korral.
Konstitutiivne teooria – riik tekib siis, kui teised riigid seda tunnustavad.
de iure tunnustamine – lõplik tunnustamine, mida ei saa tagasi võtta.
de facto tunnustamine- ajutine tunnustamine, mis ei pea viima de iure tunnustamiseni.
Tehakse vahet riigi ja valitsuse tunnustamisel. Tavaolukorras neil vahet ei tehta. See muutub oluliseks siis, kui riigis haarab võimu mingi teine grupp isikuid. Erineva tunnustamise korral saab kolmas riik jätkata riigi tunnustamist, kuid ei aksepteerita valitsust ning ei seata sisse diplomaatilisi suhteid.
Alates Jean Bodinist arenes Euroopas absoluutse suveräänsuse teooria (nt ka Hegel). Selle järgi on kõige aluseks riik ja valitsus. Kellelgi teisel ei olnud asja öelda, mis selle riigi piirides toimus. Kuid kudas riiki suhtuda, kui riik on ebaõiglaselt koos hoitud või rõhub oma rahvast? Sellist ebaõiglust võib olla kahesugust – ebaõiglus rahva suhtes ning ka siis, kui riik ei võta arvesse rahvaste õigusi. Tänu inimõiguste ideele on kuulutatud kehtetuks absoluutse suveräänsuse teooria. Välispoliitika mõttes tähendas absoluutse suveräänsuse teooria seda, et teise riigi siseasjadesse ei tohtinud sekkuda. Tänapäeval on see olukord muutunud. Teise riigi siseasjadesse on teatud juhtudel lubatud sekkuda.
Tänapäeval võib ka üksikisik olla rahvusvahelise õiguse subjekt. Nt isikud võivad pöörduda süüdistustega riigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Isikul võivad olla ka rahvusvahelised kohustused mingit asja mitte teha või teha (nt piraatlus, lennuki kaaperdamine, genotsiid jne). Euroopa Nõukogu (asub Strasbourgis) tegeleb ka peaasjalikult inimõigustega.

Valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid ja NGO(non-governmental organisation)

Valitsusvahelised rahvusvahelised organisatsioonid – tekkis kaasus et ÜRO oli subjektiks (lasti maha nende esindaja Iisraelis), tekkis ÜRO õigussubjektsus. Rahvusvahelisetl tegutsevaid subjekti on juurde tulnud.
Paljud vanad valitsustevahelised organisatisoonid on muutunud valitsustevälisteks rahvusvahelisteks organisatisoonideks. Valitsusväliseid organisatsioone nimetatakse NGO- deks . RahvÕ on olnud tõrges neile subjektsust andmast: NGO puhul on vastuväiteks et keda nad esitavad , huvigruppe. Keegi ei ole neid otseselt valinud. Neil ei ole palju õiguslikku jõudu, kuid reaalselt nad mõjutavad rahvusvahelist suhtlemist päris palju (nt vaalapüüdmise vastasuse kohta vastu võetud akt, Rahvusvahelise kriminaalkohtu asutamine).
NGO-dega on probleemiks see, et me ei tea kelle ees mingi konkreetne NGO tegelikult vastutav on. Näiteks riik ise on vastutav oma rahva ees. Püha Tool on katoliku kirik rahvusvahelise õiguse subjektina. Rahvusvahelise õiguse subjektiks on Püha Tool, mitte aga Vatikani riik. Teiseks anomaalseks subjektiks on Malta Rüütliordu. See ordu kontrollis Maltat kuni 18.sajandini. Kuid “viisakusest” on seda ordut siiski tunnustatud siiamaani kui rahvusvahelise õiguse subjekti.
ÜROs on antud NGOdele konsultatiivstaatus – nad võivad kaasa rääkida.
Kas riikide ülesed organisatsioonid võiksid olla rahvÕ subjektid?
nt General Motors, maavarade kaevandamisega seotud.
Konservatiivne lähenemine on et nad ei saa olla rahvusvahelise õiguse subjektideks, kuid USAs mingis situatsioonis võib.
*Subjektide tunnistamisel tuleb välja ajastu nägu – tänapäeval on läinud rohkem isikupõhisemaks, mitte niivõrd riikidekeskne.

Riikide tekkimine ja kadumine – “pärimisõigus”

Riigi suktsessioon e õigusjärglus
riikide pärimisõigus, kui mingil territooriumil tekib uus riik mis rahv lepingud temale edasi kehtivad. 1978 a Viini riikide õigusjärgluse konventsioon. Õigusjärglus – üks riik kaotab oma võimu ja teine asendab selle.
Riigi kontinuiteet e järjepidevus – vaatamata riigiga toimuvate muudatustele jääb riigi õigussubjektsus püsima – riik säilib ja kestab edasi. Kui toimub revolutsiooniline valitsusevahetus, siis see ei lõpeta riigi rahvusvahelist õigussubjektsust. Kuigi Nõukogude Liidu lagunemisel jäi alles vaid natuke üle poole territooriumist Venemaa kujul, tunnistati Venemaa kontinuiteeti. Tavaõiguslikud põhimõtted:
*Teatud territooriumi kaotus ei tähenda riigi kui sellise kaotust.

*revolutsiooni toimumine ei põhjusta riigi lõppu.

*Riigi territooriumi ajutine okupeerimine ei põhjusta riigi järjepidevuse katkemist.
Balti riigid on just väga pikaldane „ajutine okupeerimine”. – Lääneriigid on seda okupatsiooniteooriat tunnustanud. Vm seda järjepidevust ei tunnusta. Väga selgelt nõudis Vm konuiteeti seoses Vm tahtega saada ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige. Vm on ise väitnud nii ühte kui teist. Kuid pigem kasutatakse mõistet: õigusjärglus. See annab riigile suuremad vabadused teatud varasematest õigustest ja kohustustest vabaneda – kontuiteedi puhul tulevad kaasa õigused ja kohustused.
Okupatsioon on teise riigi territoorimi ajutine haaramine sõjalisel teel. Annektsioon on okupeeritud riigi või territoorimumi ametlik liitmine teise riigi külge. Tekib küsimus, kas okupatsioon võib olla ka õiguspärane? Kas Eesti Nõukogude Liidu koosseisus oli õiguspärane või mitte? Briand- Kelloggi paktiga tõotati loobuda sõjast. Lisaks oli NL piiririikide (k.a Balti riigid) ja NL vahel sõlmitud lepped, mis pidid välistama kallaletungi neile riikidele. Sellest tulenevalt ei aksepteeritud Eesti Vabariigi kadumist. Kuigi reaalselt aksepteeriti võõrvõimu olemasolu, siis ei tunnustatud ENSV -d. Selle suuna pooldajad olid ka ameeriklased .
Legaalsus – puhtjuriidiline tõlgendamine, kas seaduse järgi tohib või mitte ( JOKK = juriidiliselt on kõik korrektne ).
Legitiimsus – õiguspärasus. See on laiem mõiste kui legaalsus. Hõlmab enda kõrvale lisaks õigusele ka moraali.
V loeng Sõjaõigus
Võib rääkida sõjaajaõigusest ja rahuajaõigusest – traditsiooniline jaotus. Sõja alustamisel on tähtis ka legaalsus, tuleb kuidagi põhjendada. NT Hitler : bolševism ründab.
Sõja alustamise piiramist võib nimetada rahvusvahelise õiguse kõige ambitsioonikamaks projektiks. Probleemiks on see, kes neid käskusid-keeldusid reaalselt tagab. Samas arusaamad selle kohta, millal sõda tohib alustada, on juba päris vanad. Ühtse kristliku riigi konseptsioon – kõiki peeti vendadeks - katoliku kiriku juures arendati välja õiglase sõja teooria. Sõda pidi vastama teatud eetilistele standarditele. Üks kristlik vürst ei tohtinud minna teise vastu lihtsalt võimujanust. See doktriin ei kehti mitte kristlaste suhtes – bellum iustum. Samas ortodoksi maailmas õiglase sõja konseptsiooni ei ole – läänes selgelt paavsti ja keisri võim, siis ida süsteemile on omane tsesaropapism – ilmalik ja vaimulik jõud on koondunud ühte. Ei saadud ilmaliku võimu ülesastumisi kritiseerima. Bütsantsis ei kujunenud bellum iustumi doktriini – kui ta tahtis sõda alustada, siis oli see automaatselt õiglane sõda. Sõda mida basileius alustab, on lõppkokkuvõttes teiste huvides.
19 saj. C. von Clausewitch lähtepunktiks „Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega”. Sellega muudetakse sõda tavaliseks, see on kogu aeg meiega. See on ka aeg kus tekivad uut tüüpi relvad jne uus intensiivsuse aste, sellega seoses kasvab mure, et mis saab – sellel on ka kaks aspekti:
Ius ad bellum – õigust sõjast. Reguleerib seda, mis tingimustel saab sõda õiguspäraselt alustada.
Ius in bello – sõjaõigus. Reguleerib, kuidas tohib sõda pidada.
Kuna rahvusvahelise õigusega reguleeriti paljusid asju, siis taheti sellega korraldada ka sõjapidamist. Näiteks Hugo Grotiuse suurteos oli sõjast ja rahust. Klassikaline rahvusvaheline õigus tunnistas oma võimetust sõda alustamist piirata. 19.sajandil ius ad bellum’it ei olnud põhimõtteliselt olemas – konventsioone ei olnud. Samas oli olemas Belgia neutraliteedi kokkulepe - „Belgia on neutraalne riik”. Prnt-Preisi pidasid sõja, toimus Sks keisririigi kujunemine. Prantsusmaa ehitas välja Maggiont’ liin – preisi kindralid tähtsid läbi Belgia minna – sõnastatakse Schliefeni plaan – Sks ründab Prnts läbi Belgia kaudu. Rahvusvahelise õiguse rikkumine . Selle väljaarendamisele andsid tõuke I ja II maailmasõda. 1919.aastast on pärit Rahvasteliidu statuut. Selle kandvaks ideeks oli kollektiivne julgeolek.
__________________
Rahvasteliidu statuudis:
Art 10: “Liidu liikmed kohustuvad austama ja kaitsma välisagressiooni vastu oma liikmesriikide territoriaalset terviklikkust ja poliitilist sõltumatust.Iga ohu korral Rahvasteliidu nõukogu peab nõu nende meetodite üle, kuidas seda kohustust täita.”
Art.11 “Iga oht, mis ähvardab liidu ühte liiget, loetakse ohuks kogu liidu vastu”.
Art 12 “Kui tekib tüli 2 liikmesriigi vahel, peavad nad andma selle tüli arbiraazi või Rahvasteliidu nõukogule ja kohustuvad 3 kuu jooksul mitte haarama relva”.
___________________________
1928. Briand-Kelloggi paktiga pidid riigid loobuma sõjast kui rahvusvahelise poliitika teostamise vahendist. Tegemist oli liiga idealistliku poliitika väljendusega. See pakt siiski avaldas teatud mõju rahvusvahelisel tasandil – mitte ükski riik enam ei väitnud, et ta alustab sõda. Kõik hakkasid “ teostama enesekaitset”. Näiteks Saksamaa tungis 1939. aastal Poolale kallale, “kuna” Poolakad olid üle Saksa piiri tulistanud – Gdanzk – mingit raadiojaama olevat poolakad tulistanud.
Pärast II maailmasõja lõppu hakatakse rahvusvahelist õigust põhimõtteliselt uuesti üles ehitama. Põhisündmuseks oli ÜRO loomine. Loobutakse mõistest “sõda” ning võetakse kasutusele “relvastatud jõuga ähvardamine” (nt Austria Anschluss uus ärahoidmine) ja “relvastatud jõu kasutamine” („use of military force”). Muutus toimus selles suunas, et :

• jõuga ei tohtinud enam ka ähvardada
  
• sõjale kui ebamäärasele sõnale anti täpsem tähendus relvastatud jõu kasutamise näol. Hakati lähtuma tulemist – samamoodi ei taunita sõjaga ähvardamist, kui tulem võib olla sama mis sõjategevuse korral.
  

ÜRO põhikiri /harta

• art 2 lg 4 – relvajõuga ähvardamine ja relvajõu kasutamine ei ole lubatav – kõik riigid hoiduvad jõuga ähvaradamisest ja kasutamisest mõne teise riigi vastu. See tuli ka Nürnbergist, seoses Tsehhoslovakkia ja Austria okupatsiooniga, mis ei olnud otseselt sõjategevus. Kuid kiputakse viitama, et sõdu see ju päriselt ära ei kõrvalda. Et tegemist oleks õigusega, kas ta peab ka tegelikkusele vastama?
  
• peatükk 7 art 42 – relvajõudu kasutatakse ÜRO julgeolekunõukogu volitusel rahvusvahelise turvalisuse ja rahu tagamiseks. See tegevus võib sisaldada demonstratsioone, blokaade või muid operatsioone. Aga siis kui ÜRO julgeolekunõukogu veto -õiguse tõttu jääb asi toppama ?
  
• art 51- riigi õigus enesekaitsele
  

ÜRO harta järgi on enesekaitse piiratult kirja pandud. Seda saab teostada, kui toimub relvastatud rünnak. (Kõik tahavad esitada kas või agressiooni enesekaitsena.) See on traditsiooniline käsitlus. Seda on palju kritiseerinud Iisrael, kes on kasutanud ennetavat enesekaitset (nt Iisrael pommitas Iraagi poolt ehitatavat tuumareaktorit. Lisaks loetakse ennetavaks enesekaitseks ka Kuuba kriisi, kus NL ähvarduste peale ähvardas relvajõuga vastu USA). Nii väidetakse, et see tuleb tavaõigusest, mis on lepinguõiguse kõrval. Inglise keeles on ennetav enesekaitse anticipatory self-defence. Ameeriklased leidsid ennetava enesekaitse kriteeriumi ühest kaasusest seoses laevaga “Caroline”. – USA ja Kanada vahel, laev tegeles sellega et võttis moona peale ja viis Kanadasse. Britimeelsed tungivad üle piiri, panevad laeva põlema. Websteri formulatsioonis (1830-ndad) on kirjas kriteeriumid ennetava jõu kasutamise kohta:

• oht on vahetu ja kõike hõlmav
  
• muul viisil ei ole võimlik tõrjuda
  
• kaitse peab olema proportsionaalse selle ohu kõrvaldamise suurusega
  

Kuid nt Iisraeli kaasus ei läha ka selle alla.
Tänapäeval on saanud ennetava enesekaitse küsimus tähtsaks. Bushi doktriin on preemptive self-defence (tulevast rünnakut enesekaitse). Kui oht võib teoks saada, siis võib meil mingi situatsioon tekkida. Meil on õigus enesekaitsele, sest Iraagil võivad olla tuumarelvad ning nad võivad seda kasutada. See on samm edasi ennetavast enesekaitsest ning sellega on mindud täiesti välja ÜRO statuudi regulatsioonist. Kuigi „Caroline” kaasus pole kooskõlas, siis see on samm kaugemale.
Art 42. kollektiivse julgeoleku teostamine . Tegemist on väga harvalt kasutatavate artiklitega. Üheks juhtumiks oli Korea sõda. 1991. a toimus Lahesõda, kui Iraak okupeeris ja annekteeris Kuveidi. USA never violates the international law, he makes it. Rahvusvaheline on loodud riikidevaheliste konfliktide lahendamiseks. Kuidas suhtuda siis kodusõtta?
Humanitaarne intervensioon. Juhul kui üks riik hakkab oma kodanike suhtes kasutama genotsiidi, siis ÜRO harta järgi käib see kollektiivse julgeoleku erandi alla. Sellisel juhul peaks ÜRO julgeoleku nõukogu tegutsema. Külm sõda tõestas seda, et ÜRO julgeolekunõukogu osutus tihti tegevusvõimetuks patiseisus olles. Vastavat resolutsiooni ei sünni, kui üks ÜRO JNK alalistest liikmetest (USA, Sbr, Prantsusmaa, Hiina ja Venemaa) paneb peale veto. Seetõttu oli külma sõja ajal ka palju tapatalguid, kuhu ÜRO ei sekkunud . Humanitaarset intervensiooni võib teostada ilma ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonita. Sellisel juhul ei saa me rääkida legaalsusest, kuid legitiimsus võib olla olemas. Responsibility to protect on humanitaarse intervensiooni kaasaegsem nimetus.
unilateraalne interventsioon – kas üksikul riigil tekib õigus relvastatud sekkumiseks ilma ÜRO nõusolekuta
multilateraalne interventsioon – ÜRO nõusolek.
Neid on ka ajaloojooksul väga palju kuritarvitada. NT inimõiguste rikkumine türgis + Vm motiivid balkani kristlastele appi ruttamine. NT Sudeedimaal kutsuti üles humanitaarsele interventsioonile Sks poolt – sest Sks kiusati tema arvates.
NT Kosovo probleem – NATO tungis sanktsioneerimata Serbiasse, nad ütlesid, et ärga otsige pretsedenti, tegelt nii teha ei tohi. Ei olnud legaalne teha, see oli legitiimne teha. Seda ei saanud õiguspäraselt teha: Kanada valitsus kutsus kokku grupi „Vastutus kaitsta” – lähtus arusaamast, et midagi tuleb muuta normatiivsetes otsustes. Teatud situatsioonid on sellised et ei saa oma sõpra kaitsta, ükskõik mis ta teeb. (Vm – Serbia ) Illegitiimne oli see et teatud riigid olid valmis oma sõpra no- matter -what kaitsma. Uuemad raportid aksepteerivad, tõlgendused aksepteerivad seda.

• Henri Dunant – lahinguvälja kole pilt, asutas liikumise mis võttis eesmärgiks, et parandada sõja keskele sattunud inimeste olukorda. Luuakse rahvusvaheline Punase Risti ühing – rahvusvaheline ühing, kuid ka Sveitsi MTÜ. Sõja teele sattunud inimeste elementaarsete õiguste tagamine.
  

vt edasi peatükk IX.
VI loeng Relvastatud jõu kasutamine: Iraak, Afganistan , Liibanon
Pärast terroreid mis toimusid 11. septembril algas justkui uus asjastu. Ajandiks oli 11.sept 2001 rünnakud. USA ultimaatum Osama bin Ladeni väljaandmist. Afganistan nõudis tõendeid ja keeldub. Julgeolekunõukogu ei autoriseeri jõu kasutamist. Esmakordne NATO leppe art 5 kasutamine. – kui kedagi rünnatakse, siis on õigus kollektiivselt vastu panna. Esile kerkisid probleemid: kas toimus relvastatud rünnak, enesekaitse teostamise ajaline dimensioon , Afganistani vastutus toimunud rünnakute eest, rahumeelsete vahendite ammendamin Toodud õigustused: terrorivõrgustiku hävitamine, ”jumal on meie poolel”.
Iraak – ennetava löögi vajadusest 2003.
Ameerika tegutseb ohtude vastu enne, kui need on lõplikult välja kujunenud. Mida suurem on oht, seda veenvam on argument ennetava tegevuse kasuks, isegi kui esineb ebakindlus vaenlase rünnaku aja ja koha suhtes. Iraagi rünnakute peamised põhjused: massihävitusrelvade väidetav olemasolu ja terroristide toetamine . Rünnakute alus: julgeolekunõukogu resolutsioonide „taaselustumine”; õigus enesekaitsele. Probleemid: tõendamine, relvastatud rünnaku puudumine, seos terrorirühmituse ja riigi vahel, rahumeelsete vahendite ammendamine.
Toodud õigustused: iraagi rahva vabastamine ja demokratiseerimine; jumala käsk türanni lõpetamiseks.
Liibanon 2006
Hezbollah – 1982 loodud Lõuna – Liibanoni vabastamiseks Iisraeli okupatsioonist. Ajendiks hezbollah võitlejad tapsid kaheksa Iisraeli sõdurit ja röövisid 2. Iisraeli positsioon: enesekaitse. Liibanoni positsioon: ei ole seotud rünnakutega, toimub suveräänsuse rikkumine, rahvusvahelise õiguse eiramine . Rahvusvaheline üldsus: EL, Venemaa mõitsid hukka; USA leidis, et Iisraelil on õgus enesekaitseks; humanitaarõiguste rikkumine.
Järeldused:

kõige problemaatilisem käsitletud juhtumitest on Iraak

muudetus ÜRO põhikirja art 51 tõlgenduses- kas relvastatud rünnakuks loetakse ka valitsusväliseüksuse poolt toime pandud rünnakut?

retoorika püsib vormiliselt ÜRO põhikirja antud raamides, sisuliselt on sellest väljunud. Põhikirjapõhine retoorika kui legaalsust tekkiv kattevari.

keskendumine pigem eetilisele hinnangule õiglane/mitte õiglane.

ideoloogilise konfliktide ( kapitalism vs kommunism ) asemele on üha jõulisemalt astumas religioossed/kultuurilised vastasseisud.

edasivaatavalt - suur küsimärk Iraan

lahenduse otsingud - õiglase sõja doktriin ei ole ideaalne lahendus, kuid ka olemasolev raamistik ei toimi. Vajalik on leida tasakaal, et rahvusvaheline õigus ajale jalgu ei jääks.
VII loeng Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) õigus
Tänaseks on ÜRO-l 191 liiget. 1945. loodi see kui teatud võitjariikide organisatsioon . Loomisperioodil oli vähe NGO-sid, kelle mõju on tänapäevaks oluliselt kasvanud. Nüüdseks on ära kadunud ka tasakaalustav jõud USA-le – Nõukogude Liit. USA on seepärast asunud ÜROd mingil määral ignoreerima.
ÜRO Põhikirja preambuli eetos on ära hoida konflikte nagu seda oli ka II maailmasõda. Organisatisooni idee on sarnane Rahvasteliidu ideega. Üks rahuuuringute põhipostulaate on see, et rahul on kaks definitsiooni:

• rahu on sõja puudumine
  
• rahu on midagi enamat kui sõja puudumine
  

Sõdade vältimiseks tuleb tähelepanu pöörata mitte ainult konfliktidele endale, vaid kogu sotsiaalsele keskkonnale, millest võivad välja areneda konfliktid.
ÜRO Harta Art 2
lg 1 ütleb – organisatioon on rajatud kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõttele.
lg 3 – tülid tuleb lahendada rahumeelselt
lg 4 – iga rahuarmastav riik võib olla ÜRO liikmeks
lg 7 – ÜRO ei tohi sekkuda asjadesse, mis oma loomult alluvad iga riigi enda jurisdiktisoonile (riikide siseasjadesse).
ÜRO organid
Peaassamblee
ÜRO parlament , mis toimib põhimõttel “üks riik, üks hääl”. See on aristokraatlik klubi, mis teatud määral meenutab valitsust. Probleemiks on see, et teda on hakatud pidama “jututoaks”, millel ei ole reaalset võimu. Võib vastu võtta resolutsioone, mis on soovituslikud. LEGITIIMSEM (tulenevalt laiemast koosseisust). Suhted nende kahe põhiorgani vahel on olnud pingelised. Tegevuse kõrgpunktiks oli 1970ndatel loodud “Sõbralike suhete deklaratsioon ” – Peaassamblee kirjeldas, mida üldised põhimõtted täpsemalt tähendasid.
Peaassamblee määrab ära, kes kui palju liikmelisuse eest maksab. Näiteks USA maksab u 25% kogu laekuvast liikmemaksust. Peaassamblee tähtsad otsused võetakse vastu 2/3 häälteenamusega.
Julgeolekunõukogu
võtab vastu akte, mis on täitmiseks kohustuslikud. Julgeolekunõukogu on hierarhias kõrgemalseisev võrrelde Peaassambleega. Peaassamblee ei või Julgeolekunõukogu asjadesse sekkuda, kui viimane seda ei palu. EFEKTIIVSEM.
5 alalist liiget – USA,Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, Suurbritannia ; 10 vahetuvat liiget.
Hääletamised:

• protseduuriküsimused, vetot ei ole, võetakse vastu kui poolthääli on 9
  
• teised küsimused, kui poolthääli on 9, k.a alaliste liikmete poolthääled (alaliste liikmete vetoõigus).
  

Harta Peatükk 7
Art 41 – relvajõu kasutamisega mitteseotud olevad meetmed (majandusembargod jt).
Art 42 - käsitleb Julgeolekunõukogu kollektiivset otsust relvajõu kasutamise kohta.
Riikidel on kohustus ÜRO nõudmisel andma viimase käsutusse oma relvajõudusid. NATO põhikirja art 5 sätestab kollektiivkaitse. ÜRO ja NATO tegevus läks lahku näiteks Kosovos , kus viimane läks mööda ÜROst.
Majandus- ja Sotsiaalnõukogu – tegeleb küsimustega, mis peegeldab arusaama, et rahvusvaheline rahu on midagi enamat kui otsese sõja puudumine.
Hooldusnõukogu – sisuliselt tegevuse lõpetanud. Tegeles veel mitteiseseisvunud asumaade haldamisega (sarnane Rahvasteliidu mandaatterritooriumidele).
Rahvusvaheline Kohus – eesmärgiks on tegeleda juriidiliste vaidlustega liikmesriikide vahel. Endine nimetus oli Alaline Rahvusvaheline Kohus. Art 36 lg 3 ütleb – soovitusi tehes konfliktide lahendamisel Julgeolekunõukogu peab õiguslikud küsimused andma Rahvusvahelise Kohtu pädevusse.
Sekretariaat – organisatsiooni koos hoidev jõud Enimhinnatud peasekretär on olnud Dag Hammarsköld. 1970ndatel oli selleks Kurt Waldheim (teenis natsivägedes).
Abiasutused - Art 7 lg 2 lubab luua ÜROle abiasutusi.
Rahvusvaheline majanduslik ja sotsiaalne koostöö. Sellega seonduvalt kerkib esile Põhja ja Lõuna vastuolu. ÜRO sekretariaadi eesmärgik on olnud fikseerida mingi määr (0.7% RKT), kui palju suurriigid annaks arenguabi vaestele riikidele.
ÜRO harta põhimõtted
1966.a Inimõiguse paktid

• kodaniku tsiviil- ja poliitiliste õiguste kohta
  
• majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete õiguste kohta
  

Mõlemad paktid algavad sättega “Kõigil rahvastel on õigus enesemääramisele”. Riigi territoriaalne terviklikkus versus rahvaste enesemääramisõigus. Neil hakati vahet tegema juba Prantsuse revolutsiooni ajal. Kuid põhiliselt siiski 20.sajandi alguses. Rahvaste enesemääramise õigusest hakkasid rääkima Lenin ja Wilson . Wilsoni 14.punktis olid formuleeritud USA eesmärgid I maailmasõjas. Rahva enesemääramiseõigust pannakse proovile praegu Kosovos ja Abhaasias.
VIII loeng ÜRO reformi kavad
Peaasamblee on justkui jututuba, kus midagi ei tehtagi. On tehtud kriitikat sotsiaalsele ja majanduslikule poolele Inimõiguste Nõukogu poolt (Human Rights Council). Mõtted ja tulevikuvisioonid julgeoleku suunas liikumisel on organisatsioonidel erinevad.
Vetoõigust ei saa kaotada, on soovitud JN (Julgeolekunukogu) teha rohkem legitiimseks, et kaasata sinna rohkem riike. Jutt on eelkõige Saksamaast ja Jaapanist, kes jäid välja juhtrollidest ÜRO-s, kuna kaotasid II MS. Kuid jutt ei olegi ainult nendest, kuna vastasel juhul kriitika oleks suurenenud. Plaanis on võtta Aafrika riike alalisteks riikideks. Nõukogu reformist räägitakse juba üle 10 aasta.
2003. aastal kutsus ÜRO kokku oma peasekti. Kokkusaamise eesmärgiks oli, et erinevad maailma paneelid oleksid ühendatud. Paneeli ülesanne oli välja töötada ÜRO reformi, pidid arutama jne. Dokument algas sellega, kuidas on see aastatega muutunud. Töötati välja high level raport .
CTC( Counter -Terrorism Committee )- pidi aitama võidelda julgeoleku eest. 2001.a võeti vastu mitu resolutsiooni, mille eesmärk oli terrorismivastane võitlus. Kehtestati piirid rahaliste vahendite liikumiseks. Kritiseeriti seda, et piirangud ei olnud õiguspärased.
Reaalsed soovitused paneelilt:

kas tuleks ümber vaadata ÜRO regulatsioon relvastatud jõu kasutamise üle?
Paneel lükkas seda üksmeelselt tagasi, ei tahtnud laiendada relvade kasutamist. Humanitaarne intervatsioon võeti vastu high-leveli panel on challenges. Responsibility to protect- riigil kui kogukonnal on vastutus kaitsta. Kui ÜRO ei saa sellega ühiselt hakkama, siis sellises olukorras sekkuda, vastutus kaistsa, tähendab seda, et seda saab teha näiteks NATO või mõni üksik riik. Mis puudutab ÜRO enda reformi, siis see high leveli raport on pühendatud sellele küsimusele, ja pöördetakse tagasi legitiimsuse ja efektiivsuse küsimuse juurde. (power- efektiivsus ja challange- legetiimsus). Lõpptulemusena on Peaassamblee kaotanud elujõu ja ei tegele nende probleemidega, mis on antud olukorras olulised. JN vajab suuremat usutavust, legitiimsust, ja presentatiivsus , mida me temalt ootame .
Legitiimsuse printsiip on defitsiit, enam ei ole, nüüd on Inimõiguste Nõukogu. Eksisteerib vajadus konsentreetitud suunatud tegevuse üle. Inimõiguste komisjon (nüüd Nõukogu) – kui räägitakse inimõigustest, teatud määral see kriitika IK , mille liikmeteks olid riikide esindajad ja probleemiks oli see, et see komisjon peegeldas võimuvahekorda. Eesistujaks Liibüa ja abiks Süüria. Kui kõik ÜRO liigid on rahuarmastavad ja inimõiguste austajad, siis millised riigid on inimõiguste rikkumise mõttes on halvad ja millised head. Liibüa ja Süüria suhtes, kes hakkasid lääneriike ja USA-t kritiseerima, on konventsioon, mis rääkis tsiviliseeritud ja mittetsiviliseeritud rahvastest. Tsiviliseeritud on lääne kristlikud rahavad ja mittetsiviliseeritud kõik ülejäänud. Selline dokument oli justkui 19 sajandist. 20 sajandil on see konseptsioon muutunud ebapopulaarseks, omab rassistliku alatooni.
IX loeng
Ius ad bellum
Henri Dumant - punase risti asutaja. RV humanitaarõigus- räägiti pärast II MS. Humanitaarõigus on spetsiifilistes kohtades, kus on relvastatud konflikt. Inimõigused kehtivad igal ajal igal pool. Humanitaarõiguse tuum on kirjas Genfi konvensioonis (1949):
1. haavatud, langenud sõdurid maa sõjas - Tuuakse eraldi välja rasked rikkumised (1. konventsioonis - maasõda ) - tapmine , piinamine, katsed, tahtlikult raske kannatuse põhjustamine, laialdane vara hävitamine ebaseaduslikult.
2. haavatud ja laevahukku läbi teinud sõdurid või madrused -- Genfi konventsioon on meresõda puudutav – küsimus on meresõja spetsiifikas. NT medpersonalile on antud veelgi suurem kaitse.
3. sõjavangid – neid tuleb inimlikult kohelda kui nad ei ole otseselt kuritegu toime pannud . Sõja lõppedes tuleb nad vabaks lasta.
4. tsiviilelanikud – Kunagi ei peetud sõda rahva vastu vaid teise sõjaväe vastu, sõjapidamine oli nii et tsiviilelanikkond sai oma elu edasi elada. 30-ndatel tekib totaalse sõja konseptsioon: kõik teevad sõjaväe heaks tööd. Tekib suurem kiustus ka neid väikseid lülisid rünnata. II Ms läheb tsiviilelanike käsitlemine käest ära. Karistatakse tsiviilelanikkonda ka partisanide rünnete eest.
Neljas konventsioonis on ühine artikkel 3: kõik peavad sellest kinni hoidam ka siis kui on tegemist siseriiklku konfliktiga – põhimõte et isikud kes ei võta osa sõjategevuses, neid tuleb kohelda inimlikult ja neid ei tohi tappa, piinata, neid ei tohi pantvangi võtta või nende suhtes rakendada alandavat kohtlemist. Neid saab kohtuotsusega süüdi mõista.
NT Vm- Tsetseenia sõjas – mõisteti üks kindral süüdi, sest tuuakse kindrali ette, tsetseeni võitleja tapeti . Mõisteti suur valuraha välja. Karistusõiguslikes asjades peaks otsuse tegema ikka kohus.
Olulisem allikas on Jean Pictet’ kommentaar. Lisaks konventsioonidele võeti vastu kaks lisa- protokolli:
1. rahvusvahelisi konflikte puudutav
2. siseriiklikke konflikte puudutav
nt võitlus koloniaalseisuses iseseisvuse eest- see läheb rahvusvahelise konflikti alla.
2005 aastal võeti vastu 3 lisaprotokolli : liikumise tunnusmärgi kehtestamine (punane rombikujuline klots). Iraani jaoks on e näiteks slõvikujutis.
Eristatakse rahvusvahelisi ja siseriiklike konflikte, seega teine protokoll on suunatud nende vahekordade pehmendamiseks.
Põhilised põhimõted humanitaarõiguses:
1. Tsiviilelanike ja võitlejate eristamine. Oluline pärast II MS. Siis oli põhimõtte, et kõik on sõdurid - totaalne sõda. Sama oli ka linnade pommitamisega, Saksa pommitas Hollandit. Reaalselt tähendab - kui käib relvakonflikt , siis võib tappa neid, kes ründavad, kuid mitte tsiviilelanikke. Riik või vastaspool ei rakendaks nende vastu mingit karistust, peab omama võitleja staatust ( relva avalik kandmine v.m.s) ja sõja situatsioonis on lubatud vastase pihta tulistada. Kui mul neid tunnuseid ei ole ja ikkagi tulistatakse, on tegemist a la bandiidiga.

käsuliini olemasolu

märk, või embleem mis tähistab võitleja olemasolu.

relvi tuleb avalikult kanda

peab olema toimetatud sõjaoperatsioone vastavalt sõjaõigusele ja tavadele.
Kui nt esimesed kriteeriumid on täidetud, kuid kui ei ole vahet tehtud kombatantidel ja tsiviilisikutel, siis ei ole sõduri staatus.
2. Proportsionaalsuse põhimõte - Liibanoni konfliktis on seda arutanud. Kaks sõdurit on pantvangi võetud, siis on ebaproportsionaalne tsiviilelanikke suunas agressiooni rakendada. Kollateraalne hagi.
3. Ei tohi kasutada relvi, mis tekitavad võitlejatele liigseid kahjusi – võib tappa, kuid seda tuleb teha kenasti ilma liigsete kannatusteta. Näiteks 19 saj. mürgigaasid(Ypres) – levik sõltus tuule suunast .

• 1899; 1907- Haag – suurriigikide huviks oli et tsiviilülestõusud oleksid väiksemad. (Martensi klausel – riigid jäävad seotuks enda südametunnistusele, isegi kui relvad edasi arenevad.) Okupeeriv võim ei tohi tsiviilelanikkonda puutuda (4. konventsioon 1907). Nt. represeeringud, vara konfiskeerimine.
  

• 1949; 1977- Genf
  

4. Sõjavangi staatus - vangi saab võtta ainult võitleja. Kui langed vangi, siis saadki sõjavangi staatuse. Kui annab alla siis tuleks teda vangi võtta, tappa ei tohi, see oleks sõjakokkuleppe rikkumine. Sõjavangidel on rida omi õiguseid – õigus teatud määral inimlikule kohtlemisele .
Teine lisaprotokolli võeti vastu kui ideoloogiline väärtus. Teine ideoloogiline moment - kolmanda maailma riigid, kes oleksid oma iseseisvust saanud, tahtsid, et protokolli oleksid kirja pandud igasugused liikumised kui rahvuvahelised konfliktid.
www.icrc.org – punase risti kodulehekülg
Potokoll on suutnud tõestada, et nende tegevus on erapoolik . Nad ei vali kunagi oma poolt. Katse kontrollida osapoolte vahe, et hoida ära sõjarikkumine, või olla valmis sellist olukorda registreerida. RV humanitaar õigus ühelt poolt diskrimineerib, kuid samas ta ei tee vahet kumma poolega on tegu. S.t agressorriigil on samad reeglid kui rünnataval riigil. Vastastikkuse põhimõtte ( reciprocity).
X loeng
Inimõigused
Inimõigustel on 2 dimensiooni :
Juriidiline – vaadata, mida rahvusvahelised lepingud ütlevad inimõiguste kohta
Filosoofiline – mis inimõigused on, kust nad pärit on, mis on nende tähendus.
Inimõigused on osa üldisest inimkonna progressist, seepärast ka inimõiguste arv ja ulatus kasvab. Samas kriitilise narratiivi järgi on inimõigused see, mis pärast religiooni tagasitõrjumisest Läänes kristlusest järele jäi. Jumal ise ei ole enam nii tähtis, kuid tema sõnum, mis on progressi jaoks vajalik, on pandud ilmalikku vormi. Inimõigused on tänapäeva maailmas ainsaks narratiiviks, millega kritiseerida võimu.
Kunagi oli selles positsioonis ka marksism . Nõukogude võim arvas end olevat jumalaülene. Oluliseks peeti materiaalseid ja sotsiaalseid huvisid. Marksism põlastab Läänes kultiveeritavat indiviidi saamahimu, ja rõhutas, et kollektiiv peab tagama õiglasemad lahendused. Sellest tulenevalt oli lõhe ka sotsialistlike maade ja kapitalistlike maade vahel külma sõja ajal – indiviid v kollektiiv.
Inimõigused selle seisukoha järgi on paratamatult poliitilised. Inimõigused on keel, mille kaudu neutraalsuse katte varjus saab teostada sotsiaalset kriitikat ja taga ajada sotsiaalset progressi. Inimõigused on paratamatult subjektiivsed – mis on nende sisu? Inimõiguste retoorika lubab, et inimõigused on võõrandamatud. Neid tuleb lihtsalt ära tunda. Tegeliku elu konfliktid võivad sageli olla ka inimõiguste endi konfliktid. Nt abort – kas loote õigus elule või ema õigus oma kehale? Olenevalt ühiskonnast on vastused erinevad.
Loomuõiguse järgi on jumal pannud inimestesse teatud teadmise, mis on lubatud ja mis ei ole. Kuid inimõiguste sisu nähakse ikkagi erinevalt. Alates 20.saj on inimõigused olnud ideoloogilise võitluse tallermaaks. Poliitiliselt on need seotud kõige rohkem liberalismiga – indiviidi õigused grupi vastu. Sotsiaaldemokraatia ja konservatism rõhutavad eelkõige kollektiivi. Kõige vaieldavam küsimus on see, kas inimõigused on Läänemaailma katse oma ideoloogiat kõigile teistele pähe määrida või on need tõepoolest universaalsed .
Kõige tähtsamaks dokumendiks inimõiguste vallas on 1948.a ÜRO Inimõiguse ülddeklaratsioon. Juhtivat rolli mängisid president Roosevelti lesk ja üks prantsuse jurist. Tänu sellele selgus, et mingid inimõigused on ikka universaalsed, olenemata riigi asukohast. 1966.sõlmiti 2 eraldi inimõiguste pakti – “Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt” ja “Kodaniku- ja tsiviilõiguste pakt”. Lisaks on olemas “Naise diskrimineerimisvastane leping”, “Piinamisvastane konventsioon” jne.
Inimõigused on hierarhiline nähtus. Derogatiivsed inimõigused on need, millest riik eriolukorras võib ajutiselt ka loobuda. Kuid osadest ei tohi loobuda isegi mitte ka sõjaolukorras. Kõige tugevam tavaõiguse osa on ius cogens (seda ei saa lepinguga muuta, nt agressioonikeeld, piinamise keeld, piraatluse keeld). Ius cogens on paljuski Euroopa leiutis ja Euroopa poolt kasutatav. Ius cogens paralleelmõisteks on erga omnes kohustused, mis kehtivad kõigi teiste riikide suhtes. Need kohustused on kirjas rahvusvahelise kohtu kaasuses nimega Barcelona Traction.
Läänemaailma usaldusväärsus inimõigustest rääkides on kahanenud seoses Läänemaailma tegudega. Inimõiguste valdkonnas võib kohata ka nn topeltstandardeid – riik räägib inimõiguste kaitse suhtes üht juttu , kui tegelikut käitutakse teistmoodi. Kolmanda põlvkonna inimõigused toetuvad sellele, et tegemist ei ole lihtlsalt huvidega, vaid õigusliku huviga .
Suuremate inimõiguste rikkumiste korral kehtib põhimõte “mõista kohut või välja anda sellele, kes õigust mõistaks”.
Laupäeval kl 10-16 Ülikooli Peahoones, paremat kätt ülikooli nõukogu saal
XI loeng
Inimõigused Euroopas
Euroopa Inimõiguste kohus funktsioneerib 4.astme kohtuna inimõiguste küsimustes. Kõige tähtsamaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks on olnud Euroopa Nõukogu Strasbourgis. 1990.aastatel viidi Euroopa inimõiguste kaitse süsteemis läbi reform. Enne oli Inimõiguste Kohtu kõrval ka Euroopa Inimõiguste komisjon.
Üldiseks ECHR põhimõtteks on see, et osapoolteks on indiviid ja tema riik. Põhimõtteliselt on võimalik see, et ka liikmesriigid lähevad teineteise vastu. ECHR andmepank on Hudoc. Kohus on kandnud olulist rolli ka inimõiguste mõistete sisustamisel. Euroopa Nõukogu põhitegevuseks on olnud inimõiguste propageerimine ja kaitsmine. Ka Euroopa Liit on välja arendanud oma nn põhiõiguste dimensiooni. Põhiõiguste mõistet seostatakse konstitutsiooniga, need on konstitutsioonilised õigused. Inimõigused on universaalsed ja ei ole otseselt sõltuvad mingist konstitutsioonist, vaid inimloomusest.
Eestis on eriline reservatsioon seoses omandireformiga.
Põhiõiguste harta sisaldab uuemaid põhiõigusi, nt eutanaasia , kloonimine jne kohta. See on Euroopa Põhiseaduse II osa, mis ise on toppama jäänud. Euroopa Sõltumatute Ekspertide Põhiõiguste võrgustik. Sotsiaalharta , Vähemuste kaitse raamkonventsioon.
Inimõiguste osas on tähtsaks see, kuidas tagada nendest kinnipidamine ja rikkumiste tuvastamine. Ameerikas on olemas Ameerika Inimõiguste konventsioon. Aasias puudub regionaalne inimõiguste kaitse kohus. Aafrikas on see olemas, kuid ebaefektiivne.
XII loeng
Rahvusvaheline kriminaalõigus, mereõigus, keskkonnaõigus
Rahvusvaheline kriminaalõigus
Rahvusvahelise kriminaalõiguse esimesed verstapostid on Nürnbergi ja Tokio protsessid. Keiser Wilhelmi sõjasüü I maailmasõja vallapäästmises oli talle ebaõiglaselt “pähe määritud”. Weimari vabariigis olid Leipzigi protsessid kahe maailmasõja vahel. Pärast I maailmasõda suruti Saksamaale peale see, et Saksamaa esitab nimekirja inimestest, kes olid I maailmasõjas süüdi. Leipzigi protsessides mõistetigi nende isikute üle kohut. Tegelikkuses puudus Saksamaal tahe neid isikuid süüdi mõista. Protsessid olid sisuliselt farsid. Üks järeldus Leipzigi protsessidest oli see, et nii neid asju ajada ei saa. Sõjakurjategijate üle kohtumõistmist ei saa jätta nende riikide enda kätte, kuna kohtupidamine ei ole eriti erapooletu .
Nürnbergi kohtu kohtunikeks olid juba võitjariikide esindajad. Probleem oli selles, et kohtupidamisse ei haaratud neutraalseid esindajaid ning kohtumõistmine oli jällegi erapoolik. Londoni statuudis on kirjas kuriteokoosseisud, mida Nürnbergi kohus hakkas ette võtma

vallutussõja alustamine e agressioon

sõjakuriteod

inimsusevastased kuriteod

genotsiid
Sõjakuriteod olid kõige vähem problemaatilisemad. Sõjakuritegudest võime rääkida alates Haagi konventsioonidest. 1928. Briant-Kelloggi pakt reguleeris enne agressiooni alustamist. Selle põhilause oli, et vallutussõda keelustati kui poliitiline vahend. Küsimus on selles, kas sõda alustanud riik on toime pannud rahvusvahelise kuriteo.
Tekkis seisukoht, et sõjaseisukorras on ka üksikisikul teatud õigused rahvusvahelisel tasandil. Eelnevalt ei saanud üksikisiku kohta öelda, et tema alustas sõda. Ennem vastutas vaid riik, mitte aga riigijuht . Lääneliitlased ei saanud peale I maailmasõda sakslasi süüdistada nt Inglismaa või Hollandi linnade pommitamises, kuna nad ka ise olid teinud seda. Lisaks oli lääneliitlaste jaoks problemaatiline ka Hiroshima ja Nagasaki ründamine tuumapommiga . Nürnbergi näol oli tegemist siiski võitjate kohtuga.
Inimsusevastased kuriteod on teostatud tsiviilelanikkonna vastu süstemaatiliselt ja massiliselt. See termin loodi London statuudiga. Enne oli seda ebamääraselt kasutatud I maailmasõja päevil toimunud Armeenia genotsiidi kohta (1915), kui Türgi sõjavägi hakkas Armeenia tsiviilelanikke tapma. Londoni statuudi eesmärk oli luua kaitse tsiviilelanikele rünnete vastu (algul sõjasituatsioonis, hiljem ka rahuajal).
Inimsusevastaste kuritegude rangem aste on genotsiid. 1948 sõlmitakse genotsiidivastane konventsioon. Genotsiidi kuritegu on raskem tõestada kui inimsusevastane kuritegu. Genotsiidi puhul tuleb tõestada ka tahtlust teatud inimgrupp hävitada. Tuleb tõestada subjektiivne külg (mens rea) - inimese tahtlus, mida ta mõtles, miks ta seda tegi.
Algne definitsioon oli tsiviileanike grupi vastu suunatud rünne hävitada see grupp. Grupp mõtestatakse kui rassilist, etnilist, religioosset ja rahvuslikku gruppi. Kas see peaks hõlmama ka sotsiaalseid ja politilisi gruppe? Vastuseisu tõttu seda ei loetud genotsiidi tunnusteks (nt kulakute hävitame Ukrainas NL poolt).
Kuid Vietnami sõjas hävitati My Lai küla kogu elanikkond. USA kohus mõstis ta küll süüdi ja määrati reaalne vanglakaristus, kuid Nixon andis talle hiljem armu . Seega siseriiklik protsess rahvusvahelise sõjakuriteo suhtes on liigagi sageli subjektiivne ja erapoolik.
Jugoslaavia ja Ruanda kriminaaltribunal luuakse pädevusega mõista kohut seoses Jugoslaavias toimunud sõjakuritegudega ning Ruanda genotsiidiga. Need asutati väljaspool neid riike ning ühekordseks kasutamiseks. Kaasuses “Tadic” teemaks oli ka see, kas tribunalil on ikka pädevus. Need tribunalid asutati ÜRO Julgeoleku Nõukogu poolt. Ruanda tribunali kaasused on põhiliselt seotud genotsiidikuritegudega. Maailma esimene süüdimõistmine genotsiidikuritegudes oli 1960ndatel Adolf Eichmann’i üle Iisraelis seoses juutide genotsiidiga II MS ajal. Tema tegeles logistiliste probleemidega.
Ruanda tribunali kaasused on põhilselt seotud isikutega, kes tegelesid genotsiidile eelneva “ajuloputusega”ja kihutamisega.
Jugoslaavia ja Ruanda tribunali loomine kujundas arvamuse, et on vaja püsivat rahvusvahelist tribunali või kohust. Roomas võetakse vastu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut, millega luuakse rahvusvaheline kriminaalkohus. USA töötab sellele kohtule vastu.
Rahvusvahelise kriminaalkohtu pädevuses on need 3 kuritegu, mis Londoni statuudis on märgitud. Agressiooni üle kohut mõistma siis, kui agressiooni definitsioonis on kokku lepitud. Rahvusvaheline kriminaalkohus astub mängu siis, kui riik ei suuda või ei taha kuritegudes kahtlustatavate üle kohut mõista. Rahvusvaheline kriminaalkohus on komplementaarne e lisagarantii juhuks, kui riik ei saa siseriiklikult asja üle kohut mõistetud. USA kodanikku ei saa selle kohtu ette saata, kuna USA ei ole selle statuudi osapool. Kuid kui sõjakuritegu pannakse toime riigis, kes on selle statuudi pool, siis tal on ikkagi õigus selle isiku üle kohut mõista (olgu ta siis isegi USA kodanik). Komplementaarsuse põhimõtte kohaselt on seega ka Rahvusvahelisel kriminaalkohtul õigus selle sõjakurjategija üle õigust mõista.
Rahvusvaheline mereõigus
Regionaalne mereõigus oli nt Hansa Liidu ajal Läänemere piirkonnas. Küsimus merede osas- mil määral saab riigil olla õigus mere üle ja kuidas riigid peaksid õiguste piire jagama merel.Riigi õigused mandrist kaugenedes järjest vähenevad.
Kõige rohkem õigust on territoriaalmere üle, mida algselt mõisteti kahuripaugu pikkusega. Hiljem seda laiendati 12 meremiilini. Seal on kalavarude ja loodusressursside üle ainuõigus. Kaubalaevadel ja rahumeelsetel laevadel on läbisõit lubatud. Sõjalaevad peavad küsima luba. Viimane mereõiguse konventsioon on 1982.a ÜRO mereõiguse konventsioon. See on rahvusvahelise mereõiguse koodeks.
Territoriaalmerele järgneb külgvöönd, mis on veel 12 meremiili. See puudutab eelkõige mereressursse, mitte aga nii väga enam laevasõitu. Majandusvööndi ulatus on 200 meremiili. Alates Trumani ... (1946) on riigid hakanud nõudma õigusi mandrilava üle.
Rahvusvaheline keskkonnaõigus
Keskkonnaõigus on välja kasvanud deklaratsioonidest, nt 1992.a Stockholmi deklaratsioon. Trail Smelter kaasusega sõnastati rahvusvahelises õiguses esmakordselt põhiliselt keskkonna saastamise vastutus. On keelustatud aerosoolid , mis kahjustavad osoonikihti. Osad arvavad , et kliimamuutused on loomulikud ja ei tule inimese tegevusest. Kui (quioto) protokoll piirab tegevust, mis muudaks kliimat. Piirangud ei kehti arengumaadele . Saasteload – riigid, kes ei kasuta on saastatuse piirmäära ära, võivad neid lubasid müüa nendele, kes tahavad rohkem reostada.
XIII loeng
WTO õigus. Riikide vastutus ja vaidluste lahendamise meetodid rahvusvahelises õiguses. Diplomaatiline ja konsulaarõigus
Selleks et mõista rahv. kaubandusõigust tuleb teada majandusest, jne.
Proteksionism – rahvusriiklik mõtteviis majanduses, alati mõeldakse esmajoones kohalike tootjate peale, luuakse neile eelisolukorda tollide ja tariifide kaudu. Enne II Ms selline mõtteviis domineeris. Kaupmehed olid ju selle vastu. Rahvusvahelise kaubanduse eestvedajad on mereriigid, USA jne kes on sellest huvitatud olnud hilisemalt.
USA president Roosevelt saab majanduskriisi harjal kuulsaks – „new deal”. Idee seisnes järgmises: riik võttis rohkem majandust enda kontrolli alla; majandusvabadus ei pea olema absoluutne, riigi käsi peab suunama ja ohjama. Selle taga oli majandusteadlane John Maynard Keynes – keinsialism on kõrvalekalle puhta kapitlismi õpetusest, kõrvalekalle A. Smithist „ turg reguleerib” mõttest. Temale vastandus Milton Friedman – puhta kapitalismi looja. Ka Eesti lähtus friedmanismist.
Bretton Woods’is lepitakse kokku organisatsioonide moodustamises: IMF, Maailmapank ja WTO on Bretton Woodsi institutsioonid . Nad on rohkem demokraatia kesksed , kuid raha otsustamine ei ole pigem demokraatlik. IMF kontrollib maailmarahandust, tal on hoiatav funktsioon. IMF ja MP kallutatus on ka see et nad on olnud friedmanismi mõju all ja suurem liberaliseerimine. On kaheldav, kas nad esindavad üldsegi riigi huve või hoopis kapitali huve?
Bretton Woodsi institutsioon luuakse teise maailma sõja lõpul, pärast II Ms luuakse ka GATT.
ÜRO puhul on tema eesmärgiks rahvusvaheline julgeolek, sellest tulenevalt ka tema suunitlus rahvusvahelises poliitikas. WTO eesmärgiks on vabakaubanduse levitamine. Riikidel on kombeks kaitsta oma riigi tootjaid. Pärast II MS sai vabakaubandus organisatsiooni GATT poliitikaks (General agreement of tarifs and trade). Sellega lepiti kokku tollimaksude ühises vähendamises. Kes selle liikmeks hakkavad lubavad oma majandust avardada, üritatakse poliitikat sellest välja suretada. Organisatsioon rajanes põhimõttel “eelistatuima riigi klausel”. Tegemist oli diskrimineerimiskeeluga, kui üks riik annab mingisugusele GATT liikmesriigile kauplemiseelise, peab ta samasuguse eelise andma ka teistele GATT liikmetele . GATTi uuenemine toimub läbi läbirääkimisvoorude. Samuti seoti GATT intellektuaalse omandi kaitsega (TRIPS) – keeruline, nt HIV ravimid ei pääse rahva juurde sest ravimifirmad hoiavad need enda käes. LAV on hakanud tootma samu ravimeid odava raha eest.
GATTi läbirääkimisvooru käigus sündis WTO. WTO rajamisega 1995.a GATT institutsionaliseerus ja muutus reaalseks organisatsiooniks peakorteriga Genfis. Vaidluste lahendamise mehhanism on üks efektiivsemaid rahvusvahelises õiguses- kvaasikohtulike vaidluste lahendamise mehhanism. Vaidlus riikide vahel kes on WTO liikmeteks. Kui riik võtab enda majanduse kaitseks proteksionistlikke meetmeid, siis mida teha? Seda riiki saab kohtusse kaevata mehhanismi raames, selle raames vaidluste lahendamise kogu teeb siduva otsuse, kirjutatakse ette mingi meetme rakendamine lõpetada ja tehakse mingeid sanktsioone – nt paneb nendele riikidele kes kannatavad, annab võimaluse vastutasuks haavata protektsionistliku riiki: omakorda võimalus panna peale rahatrahv, lisa raha.
Vabakaubandus kipub alati soosima rikkaid. EL lehm sööb päevas rohkema raha eest kui seda teeb üks keskmine kolmanda maailma inimene. Lääs tahab säilitada protektsionismi seoses põllumajandussaaduste tootmisega. Lääs on olnud tõrges neid valdkondi liberaliseerima – nt põllumjanduses on apelsini ju Aafrikas odavam toota.
New Economic Order’iga püüti vähendada eristumist vaese lõuna ja rikka põhja vahel. See ei töötanud eriti hästi. Peale külma sõda on majanduslik ja sotsiaalne diferentseerumine läinud suuremaks Põhja ja Lõuna vahel.
“Whose Trade Organization” – raamat WTO teemal.
WTO õigus on väga tehniline ja spetsiifiline. Praegu on Doha läbirääkimisvoor – et ka põllumajandustoodetele jne võetakse ette liberaliseerumisprotsess, lääs ei ole sellest huvitatud. Nt EL eelistab teatud maid mis on Euroopa asumaad kunagi. EL toetab ka Prnts põllumajandust tohutult, kuigi teistel riikidel on ju eelis tootmises, aga nendel on see iidne traditsioon.
Diplomaatiline ja konsulaarõigus
Tegemist ühe vanema rahvusvahelise õigusharuga. Diplomaatiline immuniteet on diplomaadi eriõigus, eriti karistusõiguslik ja maksuõiguslik dimensioon. Kolm Viini konventsiooni 1961 (Diplomaatiliste suhete konventsioon), 1963 (konsulaarõiguse konventsioon), 1969 (Lepingute konventsioon). Tegemist oli senise tava kodifitseerimisega. Kuigi demokratiseerimise läbi on sattnud immuniteet ründe alla, sest on palju diplomaate.
Konsul tegeleb eelkõige eraisikute liikumise ja kodanike teenindamisega. Diplomaat on poliitiline või majanduslik või kultuuridiplomaat jne. Vastuvõtja riigil puudub õigus tungida sisse või läbi otsida saatkonnahoonet. Aukonsul on odav variant, mingi suvaline vend on aukonsul, tasuta- riik ei maksa selle eest, tihti ärimehed.
Immuniteet – puutumatus (on ju ka parlamendiliikmed, president peaminister jne), neid ei saa teise riigi kohtusse anda.
diplomaatide immuniteet
saadikute immuniteet
kuid on ka riigi immuniteet – millal riiki on võimalik välisriigi kohtusse tuua? riigivastutus vt all.
Vaidluste lahendamine
Arbitraaži kohus on ühekordne, ad hoc. Alaline kohus on institutsioon. Üldiselt võiks eelistada tavakohust, sest see on alati seal. Kuid õiglasem otsus võiks tulla ka arbitraaži kohtus, sest seal on konkreetsed kohtunikud.

Rahvusvaheline kriminaalkohus.

Euroopa inimõiguste kohus – loodi 1950 Roomas + Ameerika inimõiguste kohus

Rahvusvaheline merekohus – Hamburgis 1982 (veidi hiljem).
Riigi vastutus rahvusvahelises õiguses
Rahvusvahelist õigust võib ju pidada primitiivseks, sest sanktsiooni teema on hägune. Rahvusvahelise õiguse sanktsioon oli eeldatavasti sõda. Sellega kaasneb probleem, et väike riik ei saa tõstatada vastutuseküsimust suurriigi vastu. Kuigi juriidiliselt on riigid võrdsed, siis reaalselt on nad ikkagi ebavõrdses olukorras.
ÜRO harta sätestas, et riik ei tohi sõda alustada. Pärast seda arengut on tulnud välja töötada ka täiesti teistsugune rahvusvahelise vastutuse kontseptsioon. Rahvusvahelise õiguse komisjoni ILC eesmärgiks on rahvusvahelise õiguse arendamine, tegeleb kodifitseerimisega. See loodi 1940ndate lõpus. Selle ülesandeks sai ka riigi vastutuse väljatöötamine- algselt piirata just vastutuse praktikat sinna valdkonda kus on välisriigi kodanikule (kaks riiki on omavahel pooled) tekitatud kahju. Samas püüti eesmärgid panna kirja nii et nad ei sõltu konkreetse vastutuse liigist (kõik, vahet pole kas välisriigi kodanikuga on tegu või sõjaga). 2002.a jaanuaris ÜRO peaassamblee kinnitas nad oma resolutsioniga ja soovitas riikidel neid järgida. Formaalselt ei ole tegemist siduva rahvusvahelise lepinguga, kuid selle normid peegeldavad rahvusvahelist tavaõigust. Riigivastutuse artiklid on kõrge abstraktsiooniastmega.
H.L.A. Hart’i põhiteoseks on raamat “The Concept of Law” õigusnormide jagunevad primaar - ja sekundaarnormideks. Primaarnormid tähistavad konkreetseid käske ja keelde. Sekundaarnormid peavad tagama primaarnormide täitmise. Riigivastutuse artiklites on kirja pandud sekundaarnormid, mis vastutus riikidel on. ILC võttis selle idee aluseks ning lähtus ideoloogiast – me ei hakka kodifitseerima kõiki primaarnorme, mis puudutab vastutust (see oleks võimatu, tohutul hulgal on lepinguid on täis käske ja keelde, pealegi need muutuvad ajas). ILC keskendub sekundaarnormidele, ehk mis saab siis kui on rikutud primaarnorme;
2001. aastal ILC võttis vastu „Riigivastutuse artiklid”. 2002 ÜRO Peaassamblee kinnitas nad. Neist ei tehtud rahvusvahelist lepingut, see ei saa olla siduv (riikide mängumaa). Kui oleks lepinguks tehtud, siis ei oleks olulised suurriigid seda ratifitseerinud.
Riigivastutuse elemendid:

on aset leidnud rikkumine (primaarnormi rikkumine)

tegu peab olema omistatav riigile (küsimus selles millal on riigi tegutsemine inimese tegutsemine – üldiselt kui on tegu riigiorganiga)

Vastutust välistavad asjaolud (seda kuritarvitatud nt. hädaolukord, nõusolek Eesti 40ndate okupatsioon)

Vastutuse sisu:
4.1) endise olukorra taastamine – nt mingi maalikogu tagastamine, piiriala tagastamine.
4.2) kompensatsioon – maalikogu on hävinud. See on vastutuse peamiseks vormiks, siin on mõeldud ikkagi raha.
4.3) satisfaktsioon – rikkumist tunnistatakse + vabanduse küsimine/andmine.
Kui riik ei tunnista rahvusvahelise õiguse rikkumist, siis tekib õigus vastumeetmeteks. Eelnev mõiste repressaalid seondusid sõjaga. Vastumeede oleks normaalsel juhul rahvusvahelise õiguse rikkumine. Kuid rahvusvahelise õiguse rikkumine ühe riigi vastu annab talle õiguse rikkuda rahvusvahelist õigust selle riigi vastu.
Riigivastutuses on tähtis ka riigi immuniteet –

acta iure gestionis – majandustegevusega seotud tegevus, siin saab riiki kohtusse kaevata. Riik sõlmib kohaliku ettevõttega lepingu, jätab raha maksmata.

acta iure imperii – ses osas ei saa riiki välisriigi kohtusse kaevata, suveräänsuse tuumik .
Kodakondsus
Kodakondsusetus ei ole hea märk rahvusvaheliselt, taunitav.
Kaks alust:
ius sanguinis – vere õigus, kodakondsus saadakse vanemate kaudu, tingimused muudmoodi saada on väga rasked. Kuid samas meil ei ole selliseid rahvusriike nagu 19 saj.
ius solis – alternatiiv immigrandi maad, kui sünnid riigi territooriumil, saad kodakondsuse. Said palju kodanikke juurde. Samas USAs kui ei sünni ei ole kodakondsust tingimata nii lihtne saada.
Eksam -
1 definitsioon
1 analüütiline küsimus
1 kaasus (ranget meetodit ei ole, kuidas oskad õigusnormi seostada tegeliku eluga?, lisamaterjale ei ole vaja)
Täiesti loengus käsitlemata on kodakondsus.
„Õpik. Kiviorg, Land jne” + loengukospekt. Põhiosa on ikkagi ÕPIK!
25