Põllumajandusega seotud seadused (0)

Väetiseseadus
Vastu võetud 11.06.2003
RT I 2003, 51, 352
jõustunud vastavalt §-le 47.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus sätestab väetisele ja selle käitlemisele esitatavad nõuded, mis tagavad väetise ohutuse inimese ja looma elule ja tervisele, varale ja keskkonnale ning väetise soodsa mõju taimele ja taimekasvatussaadusele.
(2) Käesolevat seadust ei kohaldata:
1) töötlemata orgaanilisele väetisele;
2) töötlemata looduslikule väetisele;
3) reo- ja heitvee settele ning sellest valmistatud kompostile.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(3) [ Kehtetu - RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(4) Käesolevat seadust ei kohaldata väetise Eestist väljaspool Euroopa Liidu tolliterritooriumi asuvatesse riikidesse ega territooriumidele (edaspidi ühenduseväline riik) ning Euroopa Liidu liikmesriiki toimetamise korral, kui välislepingust ei tulene teisiti.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(5) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(6) «EÜ VÄETIS» märgistusega väetisele ja selle käitlemisele kohaldatakse käesolevat seadust ning Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määrust 2003/2003/EÜ väetiste kohta (ELT L 304, 21.11.2003, lk 1–194).
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
§ 2. Väetis
(1) Väetis on aine või valmistis, mille kasutamise eesmärk on taimede varustamine toitainetega . Käesoleva seaduse tähenduses on väetis ka lubiväetis, mille kasutamise eesmärk on mulla happesuse vähendamine.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(2) Käesoleva seaduse tähenduses on väetis ka käesoleva seaduse kohaselt töödeldud orgaaniline väetis, mis vastab väetisele kehtestatud nõuetele. Orgaaniline väetis on valdavalt taimse või loomse päritoluga orgaanilisest ainest koosnev väetis.
(3) Käesoleva seaduse tähenduses on väetis ka käesoleva seaduse kohaselt töödeldud looduslik väetis, mis vastab väetisele kehtestatud nõuetele. Looduslik väetis on looduslikust leiukohast kaevandatud ja väetamiseks kasutatav kivim, mineraal või muu maa-aines.
(4) Bakterväetis käesoleva seaduse tähenduses on aine, mis sisaldab kindlale taimeliigile sobivaid mikroorganisme -bakterkultuure, mis parandavad seda liiki taimede toitumistingimusi.
(5) Väetisepartii on sama nimetuse, koostise ja samade omadustega ning samadel tingimustel toodetud väetisekogus, mida peab olema võimalik tuvastada ja teistest väetisepartiidest eristada, et tagada väetisepartii jälgitavus.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(6) Pädevaks asutuseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2003/2003 artikli 27 tähenduses on Põllumajandusamet.
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
§ 3. Väetise käitlemine ja käitleja
(1) Väetise käitlemine käesoleva seaduse tähenduses on väetise turustamisotstarbeline tootmine, pakendamine, märgistamine, Eestisse toimetamine ja turustamine.
(2) Väetise käitleja võib olla juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
§ 4. Väetise tootmine
(1) Väetise tootmine käesoleva seaduse tähenduses on väetise valmistamine või töötlemine.
(2) Väetise tootmiseks on lubatud kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774 /2002 (ELT L 300, 14.11.2009, lk 1–33), artikli 3 punktides 1 ja 2 sätestatud loomseid kõrvalsaadusi ja nendest saadud tooteid üksnes nimetatud määruses sätestatud nõuete kohaselt.
[RT I, 02.03.2011, 1 - jõust. 04.03.2011]
(3) Väetise töötlemine käesoleva seaduse tähenduses on väetise bioloogiline, füüsikaline või keemiline töötlemine, mille eesmärk on saada püsiva koostisega ohutu väetis.
§ 5. Väetise turustamine
Väetise turustamine käesoleva seaduse tähenduses on nii väetise müügiks pakkumine, müümine kui ka muul viisil tasuta või tasu eest tarbijale või teisele käitlejale üleandmine.
2. peatükk
VÄETISELE ESITATAVAD NÕUDED
§ 6. Üldnõuded
(1) Väetis peab olema:
1) nõuetekohase kasutamise korral ohutu inimese ja looma elule ja tervisele, samuti varale ja keskkonnale;
2) vastavuses väetise koostisele kehtestatud nõuetega;
3) nõuetekohaselt märgistatud;
4) registreeritud väetiseregistris, välja arvatud «EÜ VÄETIS» märgistusega väetis.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(2) Nõuded väetise koostisele väetise liikide kaupa kehtestab põllumajandusminister.
§ 7. Väetise nõuetekohasuse tõendamine väetise turustamise korral
(1) Väetise nõuetekohasuse tõendamine on väetise turustamise korral kohustuslik.
(2) Väetise nõuetekohasuse tõendamise eest vastutab:
1) väetise Eestisse toimetamise puhul – isik, kelle nimele väetis on väetiseregistris registreeritud;
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
2) Eestis pakendatud väetise puhul – pakendaja;
3) pakendamata väetise (edaspidi puisteväetis) puhul – turustaja .
(3) Väetise koostise nõuetekohasust tõendavaks dokumendiks on kohaste analüüsimeetodite rakendamiseks akrediteeritud laboratooriumi (edaspidi akrediteeritud laboratoorium ) katseprotokoll proovi analüüsi tulemuste kohta või tootja väljastatud asjakohane dokument väetise koostise kohta.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(4) Väetise koostise nõuetekohasust tõendava dokumendi või selle ärakirja peab väetise turustaja esitama väetise ostjale, väetise muul viisil vastuvõtjale või järelevalveametnikule tema esimesel nõudmisel.
(5) Väetise koostise nõuetekohasuse tõendamise kulud kannab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käitleja.
3. peatükk
VÄETISE KÄITLEMINE
§ 8. Väetise pakendi ja selle märgistuse nõuded
(1) Väetise pakendi materjal ja konstruktsioon peavad tagama, et säiliksid tootja garanteeritud väetise omadused ning et väetise käsitsemine oleks ohutu väetise tootjalt tarbijani liikumise kestel. Väetise pakend peab vastama pakendiseaduse ja käesoleva seaduse nõuetele.
(2) Tarbijale turustatakse väetist suletud müügipakendis, mida ei saa pärast avamist enam esialgsel viisil sulgeda.
(3) Väetise müügipakendil peab olema selgesti nähtav, loetav ja kustumatu eestikeelne märgistus, mis üheselt mõistetavalt kirjeldab väetise koostist ning väetise kasutamise otstarvet ja tingimusi.
(4) Puisteväetise puhul või juhul, kui teavet ei ole võimalik kanda väetise pakendile selle kuju või mõõtmete tõttu, kantakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 kirjeldatud märgistus kaasasolevale teabelehele.
(5) Nõuded väetise pakendi ja teabelehe märgistusele kehtestab põllumajandusminister.
§ 9. Enesekontroll
(1) Nii tootja kui ka pakendaja kontrollivad enda toodetud või pakendatud väetise koostise nõuetekohasust vähemalt kord kuue kuu jooksul. Rakendatavaid abinõusid kirjeldatakse enesekontrolliplaanis.
(2) Tootja ja pakendaja on kohustatud pidama enesekontrollitoimingute käigus väetise koostise nõuetekohasuse kontrollimiseks võetud proovide arvestust , milles on järgmised andmed:
1) väetise nimetus;
2) proovivõtu kuupäev;
3) proovivõtja nimi ja allkiri;
4) analüüsi teinud laboratooriumi nimi;
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
5) proovi analüüsi tulemused.
(3) Tootja ja pakendaja peavad säilitama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud arvestust proovide võtmisest arvates seitsme aasta jooksul.
§ 10. Teavitamiskohustus
(1) Kui enesekontrollitoimingute käigus võetud proovide analüüsi tulemuste alusel tuvastatakse, et väetise koostis ei ole nõuetekohane, peab tootja või pakendaja viivitamata:
1) teavitama sellest kirjalikult Põllumajandusameti (edaspidi järelevalveasutus) ja saatma talle akrediteeritud laboratooriumi katseprotokolli proovi analüüsi tulemuste kohta;
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
2) peatama mittenõuetekohase koostisega väetise turustamise.
(2) Järelevalveametnik otsustab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud väetise edasise turustamise lubamise või keelamise asjakohase teatise ja katseprotokolli saamisest arvates kümne tööpäeva jooksul.
(3) Kui käitleja soovib väetise valmistamisel kasutada senisest erinevat tooret või tootmistehnoloogiat või kui ilmnevad asjaolud, mis võivad mõjutada väetise koostise nõuetekohasust, peab väetise käitleja sellest viivitamata kirjalikult teavitama järelevalveasutust. Järelevalveasutuse juht või tema volitatud ametnik otsustab senisest erineva toorme või tootmistehnoloogia kasutamise lubamise või keelamise käitlejalt kirjaliku teate saamisest arvates 30 päeva jooksul. Käitlejale saadetakse asjakohase otsuse ärakiri otsuse tegemisest arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.
(4) «EÜ VÄETIS» märgistusega väetise käitlemise alustamisest teavitab käitleja järelevalveasutust kirjalikult viie tööpäeva jooksul käitlemise alustamisest arvates.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
§ 11. Väetise Eestisse toimetamine
(1) Väetise Eestisse toimetamine käesoleva seaduse tähenduses on väetisele vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuri rakendamine ja selle Euroopa Liidu liikmesriigist Eestisse toimetamine.
(2) Väetiste nomenklatuuri kehtestab põllumajandusminister.
(3) Eestisse võib toimetada «EÜ VÄETIS» märgistusega väetist ja väetist, mis on registreeritud väetiseregistris.
(4) Väetise ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamise korral esitab deklarant koos tollideklaratsiooniga tollile tootja väljastatud asjakohase dokumendi väetise koostise kohta.
(5) Töödeldud loomse päritoluga orgaanilise väetise ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamise korral esitab deklarant koos tollideklaratsiooniga tollile Veterinaar- ja Toiduameti väljastatud loa.
(6) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid ei kohaldata, kui Eestisse toimetatava väetise kogus on kuni 50 kilogrammi või 10 liitrit, mikroväetise puhul kuni 0,5 kilogrammi või 0,5 liitrit ning bakterväetise puhul kuni 0,05 kilogrammi.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut ei kohaldata kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraatväetise puhul.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
§ 12. Teadustöös ja väetise esitlemiseks kasutatava väetise Eestisse toimetamise nõuded
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(1) Teadustöös kasutatavat käesoleva seaduse § 11 lõikes 3 nimetamata väetist võib sisse vedada järelevalveasutuse kirjalikul loal.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(2) Järelevalveasutus võib loa andmisest keelduda, kui väetise koostis ei vasta käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
(3) Väetise Eestisse toimetamiseks loa andmise või sellest keeldumise otsuse teeb järelevalveasutuse juht või tema volitatud ametnik taotluse ja muude otsuse tegemiseks vajalike dokumentide saamisest arvates 15 tööpäeva jooksul. Taotlejale saadetakse otsuse ärakiri otsuse tegemisest arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(4) Teadustöös kasutatava väetise Eestisse toimetamiseks loa saamiseks esitatava taotluse vormi, esitatavate dokumentide loetelu ja taotluse menetlemise korra kehtestab põllumajandusminister.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(5) Esitlemiseks kasutatava väetise Eestisse toimetamise korral rakendatakse ajutise importimise tolliprotseduuri. Esitlemiseks on keelatud sisse vedada puisteväetist.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
§ 13. Kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraatväetise käitlemise nõuded
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(1) Kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraatväetist käideldakse käesoleva seaduse ja kemikaaliseaduse nõuete kohaselt.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(2) Kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraatväetis käesoleva seaduse tähenduses on ammooniumnitraat või ammooniumnitraati sisaldav väetis, mille kuivaine kogumassist üle 28 protsendi moodustab lämmastik ja mis võib sisaldada anorgaanilisi lisandeid või inertseid aineid, mis ei suurenda väetise tule- ega plahvatusohtlikkust.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(3) Kõrge lämmastikusisaldusega ammoniumnitraatväetise partii peab olema läbinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2003/2003 lisas 3 kirjeldatud detonatsioonikindluse katse.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud katse teeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2003/2003 artiklis 30 nimetatud nimekirjas olev heakskiidetud laboratoorium.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(5) Väetise käitleja esitab vähemalt viis tööpäeva enne kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraatväetise partii eeldatavat Eestisse toimetamist järelevalveasutusele väetisepartii detonatsioonikindlust tõendava dokumendi.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
§ 14. Geneetiliselt muundatud organisme sisaldava väetise käitlemise nõuded
Geneetiliselt muundatud organisme sisaldavat väetist käideldakse käesoleva seaduse nõuete kohaselt, arvestades geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduses sätestatut.
§ 15. Väetise hoidmise nõuded
(1) Väetist peab hoidma tingimustes, mis tagavad väetise ohutuse inimese ja looma elule ja tervisele.
(2) Väetist hoitakse veeseaduses põhja- ja pinnavee kaitseks kehtestatud nõuete kohaselt.
§ 16. Väetise turustamise ja jälgitavuse tagamise nõuded
(1) Turustada võib üksnes asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide, käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele vastavat väetist, mis on:
1) «EÜ VÄETIS» märgistusega või
2) registreeritud väetiseregistris ja mille registreerimise otsus ei ole peatatud.
(2) Väetise jälgitavuse tagamiseks säilitab väetise käitleja andmeid väetisepartii päritolu kohta kaks aastat turustamise lõpetamisest arvates.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
§ 17. Mittenõuetekohase koostisega, kuid ohutu väetise turustamine
(1) Mittenõuetekohase koostisega, kuid ohutu väetise ohutuse, turujärelevalve korraldamise ja käitleja kohustuste kindlaksmääramisel juhindutakse toote nõuetele vastavuse seadusest.
[RT I 2010, 31, 158 - jõust. 01.10.2010]
(2) Järelevalveasutuse juhi või tema volitatud ametniku loal võib mittenõuetekohase koostisega, kuid ohutut väetist turustada juhul, kui teave väetise tegeliku koostise kohta on märgitud väetise pakendile või teabelehele senist märgistust rikkumata. Järelevalveasutuse juht või tema volitatud ametnik otsustab väetise turustamise lubamise või keelamise loa taotlemisest arvates 30 päeva jooksul.Turustajale saadetakse asjakohase otsuse ärakiri otsuse tegemisest arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.
§ 18. Mittenõuetekohase koostisega ohtliku väetise turustamise lõpetamine
(1) Mittenõuetekohase koostisega ohtlik väetis, mida ei ole võimalik töötlemisega muuta ohutuks inimese ja looma elule ja tervisele, samuti varale ja keskkonnale, tuleb käitleja kulul müügilt kõrvaldada ja käidelda jäätmeseaduse nõuete kohaselt.
(2) Mittenõuetekohase koostisega ohtliku väetisena käsitatakse väetist, mis oma mürgisuse, tule- ja plahvatusohu, kiirgusohu või muu ohuteguri tõttu võib kahjustada inimese ja looma elu ja tervist või vara või keskkonda.
4. peatükk
VÄETISEREGISTER
§ 19. Väetiseregistri asutamine ja selle tegevuse korraldamine
(1) Väetiseregister (edaspidi register ) on riigi infosüsteemi kuuluv Vabariigi Valitsuse asutatud andmekogu . Registri põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(2) Registri vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötlejaks Põllumajandusamet.
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
(3) Registri pidamise eesmärk on turustamisotstarbeliste väetiste ning väetiste käitlejate ja nende tegevusvaldkondade kohta andmete kogumine ja süstematiseerimine.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
§ 20. [Kehtetu - RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
§ 21. Väetise registreerimine
(1) Väetis registreeritakse käitleja nimele vormikohase taotluse ning väetise kohta esitatud andmete ja dokumentide alusel.
(2) [Kehtetu - RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(3) Taimekaitsevahendit sisaldav väetis registreeritakse väetiseregistris pärast väetises sisalduva taimekaitsevahendi registreerimist taimekaitsevahendite registris.
(4) Käitleja ei pea väetist enda nimele registreerima, kui ta selle ostab või muul viisil saab teiselt käitlejalt, kelle nimele see väetis on registreeritud.
§ 22. Väetise registreerimise alused
(1) Väetise registreerimiseks esitab käitleja volitatud töötlejale vormikohase taotluse ning vajaduse korral registri pidamise põhimääruses sätestatud andmed ja dokumendid väetise kohta ning tasub riigilõivu.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(2) Volitatud töötleja teeb väetise registreerimise või sellest keeldumise otsuse taotluse ja muude otsuse tegemiseks vajalike dokumentide saamisest arvates 15 tööpäeva jooksul. Taotlejale saadetakse otsuse ärakiri otsuse tegemisest arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.
(3) Väetis loetakse registreerituks alates selle registrisse kandmise päevast.
(4) Väetise registreerimise taotluse vormi kehtestab põllumajandusminister.
§ 23. Väetise registreerimisest keeldumine
Volitatud töötleja keeldub väetise registreerimisest, kui:
1) esitatud dokumentidest nähtub, et väetis ei ole nõuetekohane;
2) esitatud katseprotokolli on väljastanud akrediteerimata laboratoorium;
3) taotleja on esitanud volitatud töötlejale või järelevalveametnikule teadvalt valeandmeid või on mõjutanud volitatud töötlejat või järelevalveametnikku õigusvastasel viisil;
4) riigilõiv on tasumata.
§ 24. [Kehtetu - RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
§ 25. Registrikande muutmine
(1) Registrikande tegemise aluseks olnud andmete muutumise korral peab käitleja sellest kirjalikult teatama volitatud töötlejale andmete muutumise päevast arvates kümne tööpäeva jooksul.
(2) Volitatud töötleja teeb registrikande muutmise otsuse asjakohase teatise saamisest ja taotleja poolt riigilõivu tasumisest arvates viie tööpäeva jooksul. Taotlejale saadetakse registrikande muutmise otsuse ärakiri otsuse tegemisest arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.
§ 26. Registreerimise otsuse kehtivuse peatamine
(1) Registreerimise otsuse kehtivus peatatakse, kui:
1) väetise edasine käitlemine võib olla ohtlik inimese ja looma elule ja tervisele või varale või keskkonnale;
2) käitleja on esitanud sellekohase kirjaliku avalduse;
3) järelevalve ajal on avastatud, et väetisekoostis ei ole nõuetekohane;
4) käitleja on rikkunud väetise pakendi ja selle märgistuse kohta kehtestatud nõudeid;
5) käitleja ei ole volitatud töötlejat kirjalikult teavitanud registrisse kantud andmete muutumisest;
6) käitleja ei ole ettenähtud tähtajaks tasunud riigilõivu.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(2) Registreerimise otsuse kehtivuse peatamise otsuse teeb volitatud töötleja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolust teadasaamisest arvates kümne tööpäeva jooksul. Registreerimise otsuse kehtivuse peatamise kohta tehakse kanne registrisse.
(3) Registreerimise otsuse kehtivus peatatakse kuni otsuse peatamise põhjustanud asjaolu kõrvaldamiseni.
(4) Käitlejale saadetakse registreerimise otsuse kehtivuse peatamise otsuse ärakiri otsuse tegemisest arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.
(5) Väetise registreerimise otsuse kehtivuse peatamisest teadasaamisest alates on käitleja kohustatud väetise käitlemise peatama otsuses määratud ulatuses.
(6) Käitleja teatab registreerimise otsuse kehtivuse peatamise põhjuseks olnud asjaolu kõrvaldamisest volitatud töötlejale, kes teeb pärast käitlejalt saadud teabe kontrollimist viivitamata registreerimise otsuse kehtivuse taastamise otsuse ja saadab selle ärakirja käitlejale posti teel või elektrooniliselt hiljemalt viiendal tööpäeval otsuse tegemise päevast arvates. Käitleja võib jätkata väetise käitlemist alates otsusest teadasaamise päevast.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
§ 27. Registrikande kehtetuks tunnistamine ja kustutamine
(1) Registrikanne tunnistatakse kehtetuks, kui käitleja:
1) on esitanud sellekohase kirjaliku avalduse;
2) on esitanud volitatud töötlejale või järelevalveametnikule teadvalt valeandmeid või on mõjutanud volitatud töötlejat või järelevalveametnikku õigusvastasel viisil;
3) on korduvalt jätnud järelevalve ajal avastatud puudused ettekirjutuses määratud tähtajaks kõrvaldamata;
4) ei suuda ettevõttes valitsevate püsiolude tõttu täita käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid;
5) ei ole kõrvaldanud registreerimise otsuse kehtivuse peatamise aluseks olnud asjaolusid 21 päeva jooksul;
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
6) on korduvalt jätnud riigilõivu ettenähtud tähtajaks tasumata.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(2) Registrikande kehtetuks tunnistamise otsuse teeb volitatud töötleja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolust teadasaamisest arvates kümne tööpäeva jooksul. Otsuse ärakiri saadetakse käitlejale otsuse tegemisest arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.
(3) Registrikanne kustutatakse viivitamata pärast registrikande kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist.
(4) Registrikande kehtetuks tunnistamisest teadasaamisest alates on käitleja kohustatud väetise käitlemise lõpetama.
§ 28. Registrisse kantud andmete kaitse ja avalikustamine
(1) Registrisse kantud andmed, välja arvatud ärisaladuseks arvatud andmed, on avalikud ja need avaldatakse Põllumajandusameti veebilehel, samuti võib neid avaldada paberkandjal , arvestades mõlemal juhul isikuandmete kaitse seaduse ja avaliku teabe seaduse nõudeid.
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
(2) Ärisaladuseks käesoleva seaduse tähenduses ei saa olla inimesele või loomale või varale või keskkonnale ohtlike ainete kogus väetises.
5. peatükk
JÄRELEVALVE
§ 29. Järelevalve teostajad
(1) Riiklikku järelevalvet väetise käitlemise nõuetele vastavuse üle teostavad:
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
1) Põllumajandusamet;
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
2) Maksu- ja Tolliamet ulatuses, mis on sätestatud tollieeskirjadega tolliseaduse tähenduses;
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
3) Tarbijakaitseamet tarbijakaitseseaduses sätestatud ulatuses.
(2) Põllumajandusamet teeb teiste täidesaatva riigivõimu asutustega nende pädevuse piires koostööd.
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
§ 30. Järelevalveametniku õigused
(1) Järelevalveametnik on järelevalveasutuse ametiisik, kes oma pädevuse piires teostab riiklikku järelevalvet asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide ning käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle. Üldjuhul tehakse järelevalvetoiming sellest käitlejale ette teatamata.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(2) Järelevalveametnikul on õigus:
1) kontrollida väetise müügi- ja muid käitlemiskohti ning väetist, avades vajaduse korral pakendeid;
2) käitleja või tema esindaja juuresolekul takistamatult kontrollida asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide ning käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete järgimist ettevõtte territooriumil ja ehitistes ning võtta tasuta proove väetisest ja selle toormest;
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
3) nõuda väetise käitlejalt järelevalveks vajalikku teavet, asjakohaste dokumentide ärakirju ja väljavõtteid ning käitleja teadmisel jäädvustada kontrollimise ajal valitsev olukord, kasutades selleks tehnilisi vahendeid.
§ 31. Käitleja tegevuse peatamine
(1) Järelevalveasutuse juht peatab väetise käitlemise Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruse 2003/2003/EÜ artiklis 15 toodud alustel või kui tal on alust arvata, et väetis on ohtlik inimese ja looma elule ja tervisele, varale ja keskkonnale. Otsus vormistatakse järelevalveasutuse juhi käskkirjaga, milles näidatakse ära väetise nimetus, andmed väetisepartii ja väetise ohtliku koostise kohta, käitlemisvaldkonnad, milles käitlemine peatatakse, käitleja kohustused ning ohu kõrvaldamise viis.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(2) Käitlemise piirangu kehtimise ajal määravad asjaomased järelevalveasutused koostöös kindlaks ohu ulatuse ja võtavad tarvitusele vajalikud meetmed. Pärast ohu kõrvaldamist teeb Põllumajandusameti juht käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse. Otsus vormistatakse järelevalveasutuse juhi käskkirjaga.
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
(3) Käitlejale saadetakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud otsuse ärakiri otsuse tegemisest arvates viie tööpäeva jooksul. Järelevalveasutuse juht teavitab oma käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud käskkirjast viivitamata avalikkust, avaldades käskkirja järelevalveasutuse veebilehel.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
§ 32. Andmete esitamise kord
Isik, kes tegeleb väetise tootmise või Eestisse toimetamisega, esitab Põllumajandusametile iga aasta 10. jaanuariks ja 10. juuliks andmed eelnenud poolaastal turustatud väetisekoguse kohta ning tasub riigilõivu.
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
§ 33. Järelevalve korraldamine
(1) Järelevalveametnik peab enne järelevalvetoimingu tegemist esitama ametitõendi ning selgitama kontrollimise eesmärki ja viisi.
(2) Järelevalvetoimingute tegemise ajal peab Põllumajandusameti järelevalveametnik kandma ametiriietust.
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
(3) Järelevalveametnik peab selgitama käitlejale, et tal on õigus viibida kõikide järelevalvetoimingute juures, saada lisaselgitusi, vaidlustada järelevalveametniku toiminguid ning teha järelevalve kohta avaldusi , mis käitleja nõudmisel protokollitakse.
(4) Järelevalveametnik on kohustatud hoidma talle järelevalve teostamise käigus teatavaks saanud ärisaladust. Isikuandmeid võib avalikustada isikuandmete kaitse seaduse kohaselt. Ärisaladuse võib avalikustada, kui selle hoidmine ohustab inimese ja looma elu ja tervist või vara või keskkonda.
(5) Käesoleva seaduse alusel tehtud järelevalvetoimingute käigus käitlejale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise korral kohaldatakse riigivastutuse seadust.
§ 34. Proovide võtmine
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(1) Järelevalvetoimingu ajal on järelevalveametnikul õigus võtta käitleja kulul proove asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide ning käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise kontrollimiseks.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(2) Väetise koostise nõuetekohasuse kontrollimiseks vajaliku proovi analüüsi teeb ja selle kohta katseprotokolli koostab ning protokolli väljastab akrediteeritud laboratoorium. Järelevalvetoimingu ajal võetud proovi analüüsi kulud kaetakse riigieelarvest.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(3) Järelevalvetoimingu ajal võetud proovi analüüsi tulemuste selgumiseni on järelevalveametnikul õigus väetise turustamine peatada, kui tal on küllaldaselt alust arvata, et väetis ohustab inimese ja looma elu ja tervist või vara või keskkonda.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
(4) Katseprotokolli põhjal teeb järelevalveametnik väetise edasise turustamise lubamise või keelamise otsuse kümne tööpäeva jooksul katseprotokolli saamise päevast arvates.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
(5) Kui käitleja ei nõustu analüüsi tulemustega, on tal õigus valida kordusanalüüsi tegemiseks teine akrediteeritud laboratoorium, kus ta laseb kordusproove analüüsida oma kulul.
(6) Väetisest proovide võtmise korra ja proovide analüüsi meetodid kehtestab põllumajandusminister.
[RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004]
§ 35. Ettekirjutus
(1) Õigusrikkumise tuvastamise korral teeb järelevalveametnik ettekirjutuse, milles:
1) [kehtetu - RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
2) kohustab õigusrikkumise lõpetama;
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
3) kohustab tegema toiminguid õigusrikkumise lõpetamiseks ja edasiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks;
4) määrab ettekirjutuse täitmise tähtaja.
(2) Järelevalveametnik teeb ettekirjutuse käitlejale või tema esindajale teatavaks allkirja vastu kohapeal või saadab ettekirjutuse käitlejale posti teel viie tööpäeva jooksul ettekirjutuse aluseks olevate asjaolude selgumisest arvates. Kui käitleja või tema esindaja keeldub ettekirjutust kohapeal vastu võtmast, tehakse ettekirjutusele selle kohta märge ning ettekirjutus saadetakse käitlejale posti teel viie tööpäeva jooksul selle vastuvõtmisest keeldumisest arvates.
[RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009]
§ 36. Järelevalveametniku ettekirjutuse, otsuse või toimingu vaidlustamine
(1) Kui käitleja ei nõustu järelevalveametniku ettekirjutuse, otsuse või toiminguga, võib ta esitada vaide järelevalveasutuse juhile või vaidlustada ettekirjutuse, otsuse või toimingu halduskohtus halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud tingimustel ja korras.
(2) Ettekirjutuse vaidlustamine ei vabasta käitlejat ettekirjutuses esitatud nõuete täitmisest.
(3) Ettekirjutuse täitmise tagamiseks võib järelevalveasutus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 640 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
6. peatükk
VASTUTUS
§ 37. Väetise koostise nõuete rikkumine ja mittenõuetekohase väetise käitlemine
(1) Väetisele esitatud nõuete rikkumise, mittenõuetekohase väetise käitlemise või väetise turustamise peatamise kohustuse täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
§ 371. Kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraatväetise detonatsioonikindlust tõendava dokumendi esitamata jätmine
(1) Kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraatväetise detonatsioonikindlust tõendava dokumendi esitamata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
§ 38. Väetise pakendi või pakendi märgistuse nõuete rikkumine
(1) Väetise pakendile või pakendi märgistusele käesolevas seaduses kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1300 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
§ 39. Enesekontrollikohustuse või teavitamiskohustuse täitmata jätmine
(1) Enesekontrollikohustuse või teavitamiskohustuse täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
§ 40. Menetlus
(1) Käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.
(2) Käesoleva seaduse §-des 37 ja 38 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad on:
1) Põllumajandusamet;
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
2) Tarbijakaitseamet.
(3) Käesoleva seaduse §-des 371 ja 39 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Põllumajandusamet.
[RT I 2009, 34, 224 - jõust. 01.01.2010]
7. peatükk
Kemikaaliseadus1
Vastu võetud 06.05.1998
RT I 1998, 47, 697
jõustumine 07.06.1998
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus annab õigusliku aluse kemikaali käitlemise korraldamiseks ja kemikaali käitlemisega seotud majandustegevuse piiramiseks ning sätestab käitlemise põhilised ohutusnõuded ja kemikaalist teavitamise korra.
(2) Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse ka muu seadusega reguleeritud kemikaali käitlemise valdkondades niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud muu seadusega.
(21) Nõuded kemikaali käitlemise seadme valmistamisele, kasutamisele ja tehnilisele kontrollile tulenevad surveseadme ohutuse seadusest, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
[RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]
§ 2. Kemikaali mõiste
(1) Käesolevas seaduses käsitatakse kemikaalina ainet või valmistist, mis on kas looduslik või saadud tootmismenetluse teel.
(2) Aine on looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või keemiline ühend koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist.
(3) Valmistis on vähemalt kahe aine segu.
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
§ 3. Kemikaali identifitseerimine
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
(1) Kemikaal identifitseeritakse aine või valmistise nimetuse ja Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelu (European Inventory of Existing Commercial Chemical Substances, edaspidi EINECS ), Euroopa uute keemiliste ainete loetelu (European List of Notified Chemical Substances, edaspidi ELINCS) või Chemical Abstracts Service’i (edaspidi CAS) numbriga.
(2) Aine nimetus peab iseloomustama selle koostist ja struktuuri.
(3) Valmistisele annab nimetuse selle valmistaja või importija.
(4) Eestis käideldava kemikaali nimetus peab olema ladinatähestikulises kirjapildis.
(5) [Kehtetu - RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
§ 4. Kemikaali käitlemine
Kemikaali käitlemine on kemikaali valmistamine, töötlemine, pakendamine, hoidmine, vedamine , turustamine, kasutamine ja kemikaaliga seonduv muu tegevus.
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
§ 41. Kemikaali turustamine
(1) Kemikaali turustamine on tegevus, millega kemikaal tehakse tasu eest või tasuta kättesaadavaks kas levitamiseks või kasutusele võtmiseks kolmandate isikute poolt. Kemikaali turustamiseks loetakse ka kemikaali importi Euroopa Liidu territooriumile.
(2) Kemikaali turustamise eest vastutav isik on kemikaali valmistaja ehk tootja, tootja volitatud esindaja, importija või levitaja toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses.
[RT I 2010, 31, 158 - jõust. 01.10.2010]
(3) Kemikaali turustamise eest vastutav isik tohib kemikaali turustada, kui:
1) kemikaali ohtlikud omadused on kindlaks määratud;
2) on hinnatud kemikaali kasutamisest tulenev risk tervisele, keskkonnale või varale;
3) kemikaal on identifitseeritud, klassifitseeritud, pakendatud ja märgistatud;
4) on järgitud teavitamise ning muid käesolevast seadusest ja asjakohastest Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
(4) Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise nõuded ning kord kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
(41) Ohtlikke kemikaale klassifitseeritakse, märgistatakse ja pakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, 31.12.2008, lk 1–1355) (edaspidi CLP-määrus), või käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud sotsiaalministri määruse kohaselt.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(5) Turustatavad detergendid peavad vastama Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruse 648/2004/EÜ detergentide kohta (ELT L 104, 08.04.2004, lk 1–35) nõuetele. Detergendi turustamiseks määruse kohaselt erandit taotlev isik peab enne asjakohase taotluse esitamist tasuma riigilõivu riigilõivuseaduses kehtestatud määra järgi.
[RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]
§ 5. Ohtlik kemikaal
(1) Ohtlik on kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
(2) [Kehtetu - RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
(3) Kemikaali ohtlikkuse alammäär on kemikaali kogus, millest alates see kemikaal võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
(4) Ohtliku kemikaali künniskogus on kemikaali kogus, millest alates see kemikaal ruumiliselt piiritletud alal võib käitlemisel põhjustada inimese tervisekahjustuse, surma või muu raske tagajärjega suurõnnetuse.
(5) Ohtlike kemikaalide arvestuse kord kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
§ 6. Ohtlik ettevõte ja suurõnnetuse ohuga ettevõte
(1) Käitis, kus kemikaale käideldakse ohtlikkuse alammäärast suuremas koguses, on käesoleva seaduse tähenduses ohtlik ettevõte.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(2) [Kehtetu - RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]
(3) Käitis, kus kemikaale käideldakse künniskogusest suuremas koguses, on käesoleva seaduse tähenduses suurõnnetuse ohuga ettevõte.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(4) Suurõnnetuse ohuga ettevõtted jagunevad ohtlikkuse suurenemise alusel B- ja A-kategooria ettevõteteks, lähtudes ettevõttes käideldavale kemikaalile kehtestatud künniskogusest.
[RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]
(5) Käesolevas seaduses suurõnnetuse ohuga ettevõtte ja ohtliku ettevõtte suhtes kohaldatavad nõuded ei laiene:
1) riigikaitselistele käitistele;
2) käitistele, millest tulenev oht seisneb ioniseerivas kiirguses;
3) väljaspool käitist toimuvale ohtlike kemikaalide transpordile maanteel, raudteel, merel, siseveekogul ja õhus, kaasa arvatud laadimine ja vedu muudesse transpordivahenditesse ja neist välja dokkides, kaidel ja sorteerimisjaamades;
4) väljaspool käitist toimuvale ohtlike kemikaalide transpordile torujuhtmeid pidi, kaasa arvatud pumbajaamades;
5) kaevandustes ohtlike kemikaalide käitlemisele, välja arvatud keemilised ja termilised töötlemistoimingud ja protsessid, ning nendega kaasnevale ohtlike kemikaalide hoiustamisele;
6) maavarade uurimisele ja kaevandamisele avamerel;
7) prügilatele, välja arvatud töötlemisjäätmete ladestuskohad, sealhulgas nende valltiikidele ja -paisudele, mis sisaldavad ohtlikke kemikaale.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 7. Pädev riigiasutus
(1) [Kehtetu - RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(2) Terviseamet on pädev riigiasutus, kelle ülesanded käesoleva seaduse kohaselt on:
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
1) koguda ja hallata käesoleva seaduse alusel esitatud teavet Eestisse sissetoodud või Eestis toodetud kemikaalide kohta;
2) täita haldusülesandeid ja teha haldustoiminguid keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaale käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 689/2008 ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta (ELT L 204, 31.07.2008, lk 1–35) alusel;
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
3) tagada mürgistusalase teabe edastamine elanikkonnale ja meditsiinipersonalile ning täita ülesandeid CLP-määruse artikli 45 kohaselt;
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
4) täita haldusfunktsioone ja teha haldustoiminguid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 648/2004 detergentide kohta (ELT L 104, 8.04.2004, lk 1–35) alusel;
5) täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist ( REACH ) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94, nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1–850) (edaspidi REACH-määrus), liikmesriigi pädevale asutusele pandud ülesandeid ainete hindamise, REACH-määruse XV lisale vastavate toimikute koostamise ja muude asjakohaste haldusülesannete täitmise alal;
6) aidata kaasa REACH-määruse kohaselt asutatud komiteede, foorumi ja nende töörühmade tegevusele ning teha koostööd Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kemikaaliametiga;
7) täita riikliku kasutajatoe ülesandeid REACH-määruse artikli 124 kohaselt ja anda tootjatele, importijatele, allkasutajatele ja kõikidele teistele huvitatud isikutele nõu määrusest tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmise kohta, eelkõige seoses ainete registreerimisega ;
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
8) täita CLP-määrusega liikmesriigi pädevale asutusele pandud ülesandeid ainete ühtlustatud klassifitseerimise ja märgistamise ettepanekute tegemisel ning muude asjakohaste haldusülesannete täitmisel;
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
9) täita riikliku kasutajatoe ülesandeid CLP-määruse artikli 44 kohaselt ja anda huvitatud isikutele nõu CLP-määrusest tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmise kohta;
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
10) esitada Euroopa Kemikaaliametile aruanne ametlike kontrollide ja muude CLP-määruse täitmise tagamise meetmete kohta.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(3) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(4) Päästeameti pädevuses on täita käesolevas seaduses sätestatud ülesandeid ohtlikes ja suurõnnetuse ohuga ettevõtetes õnnetuse ennetamise, avalikkuse teavitamise, õnnetuse tagajärgede hindamise ja õnnetuse korral päästetöö teostamise tagamise eesmärgil, osaleda oma pädevuse piires vastavasisulises rahvusvahelises koostöös ning vahetada teavet teiste riikide pädevate asutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
(5) Tehnilise Järelevalve Ameti pädevuses on täita käesolevas seaduses sätestatud ülesandeid ohtlike ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete osas, osaleda oma pädevuse piires vastavasisulises rahvusvahelises koostöös ja vahetada teavet teiste riikide pädevate asutuste ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 8. Kemikaaliohutuse Komisjon
(1) Vabariigi Valitsus moodustab valitsusasutuste esindajatest ja teistest asjatundjatest Kemikaaliohutuse Komisjoni.
(2) Kemikaaliohutuse Komisjoni ülesanded on:
1) analüüsida kemikaaliohutuse aktuaalseid probleeme Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus;
2) anda hinnanguid ning avaldada arvamust kemikaaliohutuse poliitika ja strateegiate kohta Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus;
3) teha valitsusasutustele ettepanekuid kemikaaliohutuse strateegiate väljatöötamiseks ja rakendamiseks;
4) anda hinnanguid kemikaaliohutust reguleerivate õigusaktide ja nende eelnõude kohta;
5) teha sotsiaalministrile ettepanekuid kemikaaliohutuse uuringute läbiviimiseks, trükiste väljaandmiseks, koolituse korraldamiseks ning terminoloogia ühtlustamiseks;
6) vahetada teavet ja teha ettepanekuid erinevate institutsioonide tegevuse koordineerimiseks kemikaaliohutuse valdkonnas.
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
2. peatükk
KEMIKAALIKÄITLUSE KORRALDUS
§ 9. [Kehtetu - RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
§ 91. Hea laboritava
(1) Head laboritava rakendatakse kõikide kemikaalide, sealhulgas ravimi ja veterinaarravimi, kosmeetikatoote, pestitsiidi, toidu lisaaine ja söödalisandi koostisse kuuluva aine tervise- ja keskkonnaohutuse mittekliinilisel uuringul eesmärgiga tagada head laboritava järgivates laborites saadud andmete usaldusväärsus ja võrreldavus ning vastastikune tunnustamine.
(2) Hea laboritava on kvaliteedisüsteem, mis käsitleb mittekliiniliste tervise- ja keskkonnaohutuse uuringute planeerimist, tegemist, kontrolli, dokumenteerimist, aruandlust ning dokumentatsiooni ja materjalide säilitamist.
(3) Mittekliiniline tervise- ja keskkonnaohutuse uuring (edaspidi uuring) on katse või katsete sari, mille käigus uuritakse ainet laboritingimustes või keskkonnas, et saada selle füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning tervise- ja keskkonnaohtlikkuse kohta andmeid, mis on ette nähtud esitada asjaomastele asutustele kemikaalist johtuva riski hindamiseks ja juhtimiseks ning õigusaktide kehtestamiseks.
(4) Laborid, kellel on õigus teha uuringuid, peavad vastama hea laboritava nõuetele ning järgima uuringute tegemisel hea laboritava nõudeid ja korda, mis kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
(5) Sotsiaalminister volitab halduskoostöö seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kvaliteedijuhtimise süsteemide hindamise alal rahvusvaheliselt tunnustatud asutuse tegutsema tervise- ja keskkonnaohutuse mittekliinilisi uuringuid tegevate laborite hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise asutusena (edaspidi hea laboritava kontrollasutus).
(6) Hea laboritava kontrollasutus peab oma tegevuses järgima hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise nõudeid ning korda, mis kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
(7) Hea laboritava kontrollasutus täidab järgmisi ülesandeid:
1) valmistab ette Eesti Vabariigis asuvate head laboritava järgivate laborite nõuetele vastavuse hindamise ja kontrollimise tegevuskava, mille kinnitab sotsiaalminister;
2) hindab head laboritava järgivate laborite hea laboritava nõuetele vastavust ja annab hea laboritava järgimise kohta hea laboritava nõuetele vastavust tõendava kirjaliku tunnistuse (edaspidi tunnistus);
3) pärast laborile hea laboritava nõuetele vastavuse kohta tunnistuse andmist kontrollib vähemalt üks kord kahe kalendriaasta jooksul tunnistuse väljaandmisele järgnevast päevast arvates labori jätkuvat vastavust hea laboritava nõuetele;
4) teostab lisaks käesoleva lõike punktis 3 sätestatud korralisele kontrollile vajaduse korral head laboritava järgiva labori erakorralist kontrolli;
5) teavitab Sotsiaalministeeriumi kontrollimisel avastatud puudustest;
6) peatab tunnistuse kehtivuse või tunnistab tunnistuse kehtetuks, kui ta on kindlaks teinud, et labor rikub hea laboritava nõudeid;
7) esitab Sotsiaalministeeriumile aruande oma eelmise aasta tegevuse kohta hea laboritava valdkonnas jooksva aasta teise kuu lõpuks;
8) tagab hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamisega seonduva dokumentatsiooni säilimise arhiiviseaduses sätestatud nõuete kohaselt;
9) tagab kontrollimisel saadud ärisaladuse kaitse.
(8) Kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud kontrollasutusel jätkata haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Sotsiaalministeerium.
(9) Haldusülesannete täitmisega seotud kulutused kaetakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu, välja arvatud need kulud, mis kaasnevad uuringuid läbiviivate laborite hea laboritava nõuetele vastavuse vahetu hindamise ja tõendamisega. Need hea laboritava kontrollasutuse kulud tasub see labor, kelle vastavust hea laboritava nõuetele hinnatakse ja tõendatakse.
[RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]
§ 10. Kemikaali ohtlikkuse määramine, riski hindamine ja klassifitseerimine
(1) Kemikaali ohtlikkust määratakse ja riski hinnatakse kemikaali füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning selle tervise- ja keskkonnaohtlikkuse alusel.
(2) Kemikaali ohtlike omaduste määramiseks vajalikud katsed tehakse REACH-määruse artikli 13 nõuete ja komisjoni määruse (EÜ) nr 440/2008, millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (ELT 142, 31.05.2008, lk 1–739), kohaselt. Valmistise tervise- ja keskkonnaohtlikkust määratakse ka konventsionaalse meetodiga.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(3) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(4) Kemikaale klassifitseeritakse neid iseloomustavate ohtlike omaduste järgi, hinnates nende kasutamisega kaasnevat riski.
(5) Euroopa Liidus ühtlustatud korras klassifitseeritud ohtlike keemiliste ainete loetelu koos vastavate klassifitseerimisandmetega ja märgistusega on esitatud CLP-määruse VI lisa 3. osas.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud CLP-määruse VI lisa 3. osas loetlemata ained klassifitseeritakse käesoleva seaduse § 41 lõikes 4 nimetatud sotsiaalministri määruse või CLP-määruse kohaselt.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(7) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(8) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(9) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
§ 11. Ohtlike kemikaalide käitlemise korraldus
(1) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
1) [kehtetu - RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
2) [kehtetu - RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]
3) [kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 01.06.2009]
4) [kehtetu - RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]
(2) Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatakse:
1) [kehtetu - RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
2) nõuded kemikaali hoiukohale-, peale-, maha- ja ümberlaadimiskohale ning teistele kemikaali käitlemiseks vajalikele ehitistele, samuti erinõuded ammooniumnitraadi käitlemisele;
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
3) lähtudes kemikaali ohtlikkusest, nõuded veovahendile;
4) kemikaali ohtlikkuse alammäär ja ohtliku kemikaali künniskogus ning suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohtlikkuse kategooria ja ohtliku ettevõtte määratlemise kord;
5) ohutusnõuniku koolituse õppekava, kutseoskusnõuded ja koolitustunnistuse vorm.
(3) [Kehtetu - RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]
(4) Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikule dokumentatsioonile ja selle koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(5) [Kehtetu - RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
(6) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(7) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(8) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(9) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(10) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 111. Piirang kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraadi transiidile
(1) Eesti tolliterritooriumile on lubatud transiidina tuua kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraati üksnes juhul, kui see vastab käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.
(2) Kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraat on tahke ammooniumnitraat nii ainena kui ka valmistise koostises, mis sisaldab rohkem kui 28 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku.
(3) Käesoleva paragrahvi nõudeid ei kohaldata lõhkematerjaliseaduse kohaselt lõhkematerjalina kasutatavale ammooniumnitraadile.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ammooniumnitraat peab olema läbinud detonatsioonikindluse katse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2003/2003 väetiste kohta (ELT L 304, 21.11.2003, lk 1–194) (edaspidi väetisemäärus) kohaselt.
(5) Detonatsioonikindluse katse peab olema tehtud ja katse läbimine hinnatud väetisemääruse III lisa asjakohaste sätete kohaselt ning sellisteks katseteks väetisemääruse kohaselt heakskiidetud laboratooriumis. Kui katse tehakse väljaspool Euroopa Ühendust, võib katse teha ja asjakohase dokumendi väljastada rahvusvaheliselt tunnustatud laboratoorium, mis on akrediteeritud väetisemääruses nimetatud nõuetega samaväärsete nõuete kohaselt.
(6) Detonatsioonikindlust tõendava dokumendi kehtivus on 180 kalendripäeva katse tegemise päevast arvates.
(7) Kauba valdaja peab esitama Maksu- ja Tolliametile detonatsioonikindluse katse läbimise kohta katse teinud laboratooriumi väljastatud asjakohase dokumendi või selle tõendatud koopia koos tollideklaratsiooniga piiripunktis.
(8) Koos detonatsioonikindlust tõendava dokumendiga peab kauba valdaja esitama Maksu- ja Tolliametile tootepartii identifitseerimist võimaldava dokumendi, milles on märgitud ammooniumnitraadipõhise lämmastiku sisaldus tootes , tootepartii kogus ja tootmise kuupäev ning muud asjakohased andmed tootepartii tuvastamiseks.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 01.10.2009]
§ 12. [Kehtetu - RT I 2010, 43, 254 - jõust. 17.07.2010]
§ 13. [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 131. Ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustused
(1) Ohtlikke kemikaale käitlev isik määrab oma ettevõtte ohtlikkuse lähtuvalt käideldavate kemikaalide maksimaalsest võimalikust kogusest.
(2) Lähtuvalt ettevõtte ohtlikkusest, koostab isik järgmised dokumendid:
1) A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtte puhul teabeleht, riskianalüüs, ohutusaruanne ja ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaan;
2) B-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtte puhul teabeleht, riskianalüüs, ohutuse tagamise süsteemi kirjeldus ja ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaan;
3) ohtliku ettevõtte puhul teabeleht, riskianalüüs ja ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaan.
(3) Ohtlikus ettevõttes ja suurõnnetuse ohuga ettevõttes tuleb rakendada riskianalüüsis, ohutusaruandes, ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaanis ja ohutuse tagamise süsteemi kirjelduses kajastatud õnnetuste ennetamise ja õnnetuse korral kahjude kontrollimise meetmeid.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid tuleb hoida ajakohasena. Neid dokumente tuleb läbi vaadata ja vajaduse korral uuendada:
1) vähemalt iga viie aasta järel, sealhulgas ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani vähemalt iga kolme aasta järel;
2) kui see on põhjendatud uute asjaolude tõttu, sealhulgas ettevõttes muudatuste tegemise tõttu, või
3) kui see on vajalik, võttes arvesse uusi ohutust käsitlevaid tehnilisi teadmisi, mis on saadud õnnetusi või õnnetuselähedasi juhtumeid ja ohtude hindamist käsitlevate teadmiste arengu analüüsimisel.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid tuleb kooskõlastada pädeva asutusega. Pädevaks asutuseks on:
1) teabelehe ja ohutuse tagamise süsteemi kirjelduse puhul Tehnilise Järelevalve Amet;
2) ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani puhul Päästeamet;
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
3) riskianalüüsi ja ohutusaruande puhul Tehnilise Järelevalve Amet koostöös Päästeametiga.
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid tuleb esitada kooskõlastamiseks mõistlikul ajal enne neis kajastatud muudatuste rakendamist, millega kaasneb suurõnnetuse oht või selle suurenemine. Dokumentide esitamisel tuleb eelistada nende elektroonilist esitamist.
(7) Tehnilise Järelevalve Amet ja Päästeamet kooskõlastavad dokumendi 60 tööpäeva jooksul dokumendi esitamise päevast arvates, erandina on teabelehe puhul see tähtaeg 14 tööpäeva. Tähtaega võib ühekordselt pikendada kuni 30 tööpäeva võrra. Kui dokumendi läbivaatamisel on selgunud vajadus korraldada keskkonnamõjude hindamine, võib kooskõlastamise tähtaega pikendada keskkonnamõjude hindamise aruande valmimiseni. Kooskõlastust ei loeta vaikimisi antuks.
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
(8) Kooskõlastamise käigus kontrollitakse esitatud dokumentide vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele, sealhulgas kontrollitakse, kas:
1) ettevõtte ohtlikkus on õigesti määratud;
2) on kavandatud piisavaid abinõusid õnnetuse vältimiseks ning õnnetuse korral negatiivsete tagajärgede vähendamiseks;
3) ohtlikus või suurõnnetuse ohuga ettevõttes selliste muudatuste tegemisel, millega kaasneb suurõnnetuse oht või selle suurenemine, on arvestatud ümbruskonnale kaasnevaid riske ja nende riskide maandamiseks rakendatavate abinõude piisavust;
4) on vaja algatada keskkonnamõjude hindamine vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seadusele.
(9) Pädevad asutused teevad oma ülesannete täitmisel koostööd, sealhulgas vahetavad informatsiooni käesolevas paragrahvis nimetatud dokumentide ja nende kooskõlastamise kohta. Teave kooskõlastatud teabelehest, ohutusaruandest, ohutuse tagamise süsteemi kirjeldusest, riskianalüüsist ja ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaanist edastatakse ettevõtte asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksusele.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 132. Avalikkuse teavitamine
(1) Suurõnnetuse ohuga ettevõtte puhul teavitab ohtlikku kemikaali käitlev isik avalikkust ja ettevõttest lähtuva õnnetuse mõju piirkonda jääda võivaid isikuid ennetavalt ettevõttest lähtuvast ohust, ohutusabinõudest ja õnnetuse korral soovitavatest käitumisjuhistest.
(2) Ohtlikus või suurõnnetuse ohuga ettevõttes toimuva õnnetuse korral teavitab ohtlikku kemikaali käitlev isik õnnetuse mõju piirkonda jäävaid isikuid kohe õnnetusest.
(3) Isik, kes käitab suurõnnetuse ohuga ettevõtet, teeb ohutusaruande kättesaadavaks sellega tutvuda soovivatele isikutele. Kui ohutusaruanne sisaldab ärisaladust, delikaatseid isikuandmeid või julgeoleku seisukohalt olulisi andmeid, koostab isik vajaduse korral ohutusaruandest versiooni, millest nimetatud andmed on välja jäetud. Selline ohutusaruande versioon esitatakse ka Tehnilise Järelevalve Ametile.
(4) Kui ohtliku kemikaali käitlemisel kavandatava muudatusega kaasneks suurõnnetuse ohu teke või selle oluline suurenemine, tagatakse läbi keskkonnamõjude hindamise avalikkusele ja kohalikule omavalitsusele võimalus muudatuse kohta enne selle rakendamist arvamust avaldada.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 133. Suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja vastutuskindlustus
(1) Isikul, kes käitab suurõnnetuse ohuga ettevõtet (edaspidi kindlustusvõtja), peab selles ettevõttes kemikaali käitlemisest kolmandale isikule (edaspidi kahjustatud isik) tekkida võiva lepinguvälise ja õigusvastase kahju hüvitamiseks olema vastutuskindlustus.
(2) Vastutuskindlustusleping peab vastama järgmistele tingimustele:
1) kindlustusleping on sõlmitud kindlustusandjaga, kellel on õigus kindlustada Eestis asuvat kindlustusriski;
2) kindlustusleping katab vähemalt otsese varalise kahju ning tervise kahjustamise, kehavigastuse tekitamise ja surma põhjustamise korral ka saamata jäänud tulu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti;
3) kindlustusjuhtum on kindlustusvõtja vastutusel toimuv kemikaali käitlemisega seotud ootamatu sündmus, mis tuleneb käideldava kemikaali omadustest ja mille tagajärjel on kahjustatud isikule tekitatud käesoleva lõike punktis 2 nimetatud kahju.
(3) Kindlustusvõtja peab valima kindlustussumma , mis on mõistlik, arvestades kemikaalide käitamisega seotud tegevuskohta, kemikaalide kogust ja käitlemise viisi, tegevuse ja sellest tuleneda võivate kahjustuste ulatust ning muid asjaolusid. Kindlustussumma peab olema piisav, et katta vähemalt käesoleva paragrahvi lõike 2 punktiga 2 hõlmatud nõuded. Kindlustussumma ei tohi olla väiksem kui 400 000 eurot.
(4) Käesoleva seaduse alusel sõlmitud vastutuskindlustusleping ei pea katma kahju, mis tekkis:
1) kindlustusvõtja poolt keskkonna kvaliteedi halvendamisest, välja arvatud esmaste päästetoimingutega seotud mõistlikud kulutused esmase kahju likvideerimiseks ja kahju suurenemise ärahoidmiseks;
2) kindlustusvõtja valduses olevale varale;
3) kahjustatud isiku valduses oleva puudusega toote tõttu, mille puhul kohaldatakse võlaõigusseaduse § 1061 sätteid;
4) kindlustusjuhtumi tagajärjel, mille kahjustatud isik põhjustas tahtlikult.
(5) Kindlustusandjal on õigus keelduda vastutuskindlustuslepingu sõlmimisest, kui kindlustusvõtja keeldub esitamast riskianalüüsi ja muid kindlustusandja poolt kindlustusriski hindamiseks vajalikuks peetavaid asjaolusid tuvastada võimaldavaid tõendeid.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 134. Loakohustus
(1) Ohtlikus ettevõttes ja suurõnnetuse ohuga ettevõttes võib kemikaali käidelda üksnes tegevusloa alusel.
(2) Käesoleva seaduse kohane tegevusluba ei ole nõutav, kui ohtlikke kemikaale käideldakse saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse alusel väljastatud keskkonnakompleksloa või lõhkematerjaliseaduse alusel väljastatud lõhkematerjalitehase või lõhkematerjalilao käitamisloa alusel. See ei välista käesolevast seadusest tulenevaid muid kohustusi.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 135. Tegevusloa taotlemine
(1) Tegevusloa saamiseks tuleb esitada Tehnilise Järelevalve Ametile taotlus. Taotluses esitatakse:
1) taotleja nimi ja kontaktandmed ;
2) taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri;
3) käesoleva seaduse § 131 lõikes 2 nimetatud dokumendid.
(2) Tegevusloa taotluse läbivaatamise eest tuleb tasuda riigilõiv.
(3) Tegevusloa taotluse lahendab Tehnilise Järelevalve Amet tegevusloa andmise või andmisest keeldumisega. Tegevusloa taotluse läbivaatamise tähtaeg on 60 tööpäeva kõigi nõutud dokumentide laekumise päevast arvates. Taotluse läbivaatamise tähtaega võib ühekordselt pikendada kuni 30 tööpäeva võrra. Kui tegevusloa taotluse läbivaatamisel on selgunud vajadus korraldada keskkonnamõjude hindamine, võib taotluse läbivaatamise tähtaega pikendada keskkonnamõjude hindamise aruande valmimiseni. Tegevusluba ei loeta vaikimisi antuks.
(4) Tehnilise Järelevalve Amet edastab riskianalüüsi ja ohutusaruande ning ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani Päästeametile. Päästeamet kooskõlastab riskianalüüsi ja ohutusaruande ning ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani või jätab need põhjendatult kooskõlastamata 30 tööpäeva jooksul nimetatud dokumentide saamisest arvates. Seda tähtaega võib ühekordselt pikendada kuni 30 tööpäeva võrra. Kui dokumendi läbivaatamisel on selgunud vajadus korraldada keskkonnamõjude hindamine, võib kooskõlastamise tähtaega pikendada keskkonnamõjude hindamise aruande valmimiseni. Kooskõlastust ei loeta vaikimisi antuks.
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
(5) Kooskõlastamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 131 sätestatud nõudeid.
(6) Tehnilise Järelevalve Amet kajastab tegevusloa andmed majandustegevuse registris registrikandena. Registrikandes esitatakse järgmine teave:
1) isiku, kellele tegevusluba väljastati, nimi ja kontaktandmed;
2) ettevõtte aadress ja kontaktandmed;
3) ettevõtte ohtlikkuse kategooria ja ettevõttega seonduvate riskide laad .
(7) Majandustegevuse registris kajastatakse ka keskkonnakompleksloa ning lõhkematerjalitehase ja lõhkematerjalilao käitamisloa andmed, kui need load on väljastatud ohtliku ettevõtte või suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohta.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 136. Tegevusloa kontrolliese
Isikule antakse tegevusluba, kui taotluse läbivaatamisel on tuvastatud, et tegevusloa taotlusega hõlmatud kavandatud ohtliku või suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitamine on, arvestades ettevõtte ümbruskonda, ettevõttest lähtuvat ohtu ja selle realiseerumise tõenäosust võimalik ning kui:
1) käesoleva seaduse § 131 lõikes 2 nimetatud dokumendid vastavad nõuetele;
2) suurõnnetuse ohuga ettevõtte rajamisel või ohtlikus või suurõnnetuse ohuga ettevõttes selliste muudatuste tegemisel, millega kaasneb suurõnnetuse oht või selle suurenemine, on arvestatud ümbruskonnale kaasnevaid riske ja nende riskide maandamiseks on rakendatud piisavad abinõud.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 137. Tegevusloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine
(1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluse ilmnemisel võib Tehnilise Järelevalve Amet, arvestades asjaolude kaalukust, peatada ajutiselt tegevusloa kehtivuse. Tegevusloa kehtivus peatatakse kuni selle aluseks olnud põhjuse äralangemiseni.
(2) Tehnilise Järelevalve Amet võib, arvestades asjaolude kaalukust, tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:
1) isik on esitanud valeandmeid;
2) isik on korduvalt või oluliselt rikkunud ohutusnõudeid ning tekitanud sellega reaalse õnnetuse ohu;
3) isiku tegevus ettevõttes ei vasta enam tegevusloa väljastamise aluseks olnud dokumentides kirjeldatule ning selle tegevusega on ohud ilmselgelt suurenenud ja isik ei ole muutunud tegevusest ettenähtud ajal ja korras teavitanud;
4) isik on tekitanud tegevusloaga lubatud tegevusega avalikule huvile olulise kahju või ohu, mis ei eksisteerinud või ei olnud teada tegevusloa andmise ajal ja mis kaalub üles isiku huvi tegevust jätkata ning mida ei ole võimalik kõrvaldada tegevusloa muutmisega.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 138. Tegevusloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise tagajärjed
(1) Tegevusloa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise korral peab isik, kes vastutab ettevõttes kemikaali käitlemise eest, tagama ettevõtte ohutuse. Kemikaali käitlemist võib jätkata üksnes ulatuses, mis on vajalik ohutuse tagamiseks.
(2) Kui tegevusloa peatamise aluseks olnud asjaolu ei ole tegevusloa kehtivuse peatatuse tähtaja jooksul kõrvaldatud või ära langenud, tunnistab Tehnilise Järelevalve Amet tegevusloa kehtetuks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõude täitmiseks võib Tehnilise Järelevalve Amet rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 14. Erinõuded maakasutuse planeerimisel ja ehitiste projekteerimisel
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus arvestab suurõnnetuse ohuga ettevõttest lähtuvate riskidega üld- ja detailplaneeringute koostamisel ja kehtestamisel ning ehituslubade väljastamisel. Seejuures tuleb:
1) kindlaks teha ettevõtted, kus suurõnnetuste tõenäosus või nende tagajärgede raskus võib suureneda nende ettevõtete asukoha läheduse tõttu teistele ohtlikele või suurõnnetuse ohuga ettevõtetele;
2) arvestada olemasolevate ettevõtete läheduses paiknevaid hooneid ja rajatisi, nagu liiklusmagistraalid, rahvarohked paigad ja elamurajoonid, kui nende paigutus võib suurendada suurõnnetuse riski või nende tagajärgede raskust;
3) suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskuse suurenemisel tagada avalikkuse teavitamine.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus esitab Päästeametile kooskõlastamiseks üldplaneeringu ja detailplaneeringu ning ehitusprojekti heakskiitmiseks:
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
1) uue suurõnnetuse ohuga ettevõtte asukoha valikul ;
2) olemasoleva suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevuse laiendamisel või tootmise suurendamisel;
3) suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohualasse jääva maa-ala planeerimisel või sinna ehitise kavandamisel.
(3) Päästeamet toob käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtude hindamisel oma vastuses kohaliku omavalitsuse üksusele välja järgmised asjaolud:
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
1) kas kavandatav planeering või ehitus suurendab suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskust;
2) suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskuse suurenemisel tuuakse välja ohualasse jääv piirkond;
3) kas ettevõtte õnnetuste ennetamiseks kavandatud meetmed on piisavad;
4) kas enne planeeringu kinnitamist või ehitusloa väljastamist peab ettevõtja kohalikule omavalitsusele ja Päästeametile esitama lisainformatsiooni;
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
5) Päästeameti soovitused suurõnnetuse riskide maandamise ja muude asjaolude kohta.
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
§ 15. Tingimused kemikaali käitlemiseks
(1) Kemikaali käitleja on kohustatud:
1) kemikaali käitlemisel rakendama vajalikke abinõusid kemikaalidest tuleneda võiva kahju vältimiseks, arvestades kemikaali kogust ja ohtlikkust;
2) pidama käideldavate ohtlike kemikaalide arvestust, säilitama arvestusdokumente 10 aastat;
3) teavitama Terviseametit teavitamisele kuuluvatest kemikaalidest;
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
4) [kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
5) viivitamatult teavitama Päästeametit, Tehnilise Järelevalve Ameti ja valla või linna omavalitsust reostusest või õnnetusest.
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
6) [kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kemikaalide arvestus peab näitama iga kemikaali koguse liikumist ettevõttes selle soetamisest kuni töötlemiseni, väljastamiseni või kahjutustamiseni.
(3) Teavitamisele kuuluva kemikaali importimis- või käitlemisõigus tekib, kui Terviseamet on:
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
1) andnud importijale üle teabe importimise lubatavuse kohta;
2) kinnitanud esitatud teabe nõuetekohasust.
(31) Kui kemikaali käitleja tegevuse hulka kuulub ohtliku kemikaali autovedu, raudteevedu , siseveeteede vedu või sellega seotud ohtlike kemikaalide pakkimine, laadimine, täitmine või mahalaadimine, peab käitleja määrama ohutusnõuniku, kes vastutab sellise tegevusega inimestele, varale või keskkonnale kaasnevate ohtude ärahoidmise eest ja tunneb ohutust tagavaid tegevusi ja protseduure. Ohutusnõunik peab läbima ohutusnõuniku koolituskursuse ja sooritama vastava eksami.
(4) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(41) Kemikaali turustamise eest vastutav isik peab 30 päeva jooksul pärast Eesti Vabariigis kemikaali turustamise alustamist esitama Terviseametile tervisele ohtlike valmististe füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning terviseohtlikkuse kohta kirjaliku teabe, mida kasutatakse mürgistusjuhtumite ennetus- ja ravimeetmete väljatöötamise ning rakendamise eesmärgil. Samal eesmärgil esitab detergentide turule laskmise eest vastutav isik Terviseametile Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruse 648/2004/EÜ detergentide kohta artikli 9 punktis 3 nimetatud teabe.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(5) [Kehtetu - RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]
(6) [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(7) Tegevuse lõpetamise korral vastutab ettevõtja tema valduses oleva kemikaali ohutuse eest kuni selle üleandmiseni uuele valdajale, kellele laienevad käesoleva seaduse nõuded kemikaali vastuvõtmise hetkest.
[RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]
§ 16. Kemikaali hoidmise ja omandamise piirang
(1) Kui füüsiline isik ei ole registreeritud äriregistrisse ettevõtjana, tohib ta omandada ja hoida vaid jaemüügis olevaid kemikaale.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kemikaalide hoidmine ja käitlemine ei tohi põhjustada ohtu hoidjale ja käitlejale, kaasinimestele, varale või keskkonnale.
(3) [Kehtetu - RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]
3. peatükk
OHUTUSNÕUDED
§ 17. Põhilised ohutusnõuded
(1) Kemikaali käitlejal peab olema vajalik teave kemikaali füüsikaliste ja keemiliste omaduste, ohtlikkuse, ohutusnõuete ja kahjutustamise kohta.
(2) Kemikaali käitleja peab järgima kemikaali käitlemise kohta kehtestatud ohutusnõudeid. Ettevõtja on kohustatud looma ettevõttes tingimused ohutusnõuete järgimiseks.
(3) Ohtliku kemikaali käitlemisega tegelevate isikute kvalifikatsioon peab eeldama:
1) käideldava kemikaali omaduste tundmist vastavalt käitlemisviisile;
2) oskust identifitseerida kemikaali ohtlikkust selle ohutuskaardi, pakendil oleva märgistuse ja muu teabe alusel;
3) kemikaali käitlemisega seotud ohtude tundmist;
4) õnnetuse korral esmaste pääste- ja abivahendite praktilise kasutamise ja esmaabi andmise oskust;
5) ohutustehniliste, tervise- ja keskkonnakaitseliste võtete tundmist.
(4) Ettevõtja teenistuses olevate ohtliku kemikaali käitlemisega tegelevate isikute kvalifikatsiooni eest vastutab ettevõtja.
(5) Kemikaalist johtuva reostuse korral peab käitleja kõrvaldama reostuse, likvideerima reostuse põhjuse, teavitama keskkonnajärelevalve asutust ja hüvitama tekitatud kahju.
§ 18. Kemikaali pakendile ja märgistusele esitatavad nõuded
(1) Ohtliku kemikaali pakend peab olema kemikaali ohutu käitlemise tagamiseks nõuetekohaselt märgistatud ja pakendist kemikaali lekke vältimiseks vastupidav.
(2) Ohtliku kemikaali müügipakend ja selle märgistus peavad vastama käesoleva seaduse § 41 lõike 4 alusel kehtestatud õigusakti või CLP-määruse nõuetele. REACH-määruse kohaselt registreeritud ainete puhul tuleb arvestada nimetatud määruse artiklite 12 ja 13 kohaldamisel saadud teavet.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(21) Ohtliku kemikaali veopakend ja selle märgistus peavad vastama raudteel, maanteel, veeteel ja õhus veetavate ohtlike kaupade pakendamise ja märgistamise rahvusvahelistele nõuetele. Kui kemikaali veetakse müügipakendis, peab see olema märgistatud nii ohtlike kaupade rahvusvahelistele vedudele kui ka müügipakendile kehtestatud nõuete kohaselt.
(3) Kui kemikaali pakend või teave kemikaali kohta ei võimalda seda ohutult käidelda, kõrvaldatakse kemikaal omaniku algatusel ja kulul käitlusest vastavalt jäätmeseadusele.
(4) Kemikaali jaemüük võib toimuda ainult suletud ja nõuetekohaselt märgistatud originaalpakendis või selleks ettenähtud seadmetega.
[RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]
§ 19. Kemikaali ohutuskaart
(1) Kemikaali ohutuskaart esitatakse REACH-määruse artikli 31 nõuete kohaselt.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(2) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(3) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(4) Ohtliku kemikaali turustamise eest vastutav isik peab esitama Terviseametile ohutuskaardi tervisele ohtliku valmistise kohta hiljemalt 30 päeva jooksul pärast turustamise alustamist kas paberkandjal või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(5) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
4. peatükk
KEMIKAALIST TEAVITAMINE
§ 20. Kemikaalist teavitamine
(1) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(2) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(3) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(31) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(32) EINECSis loetletud ainete kohta, mida toodetakse või imporditakse koguses kümme tonni või rohkem aastas, esitatakse Terviseametile iga aasta 7. juuniks eelmise aasta andmed EÜ Nõukogu määruse 793/93EMÜ kaubanduslike keemiliste ainete riski hindamise ja kontrolli kohta lisa IV kohaselt.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(4) [Kehtetu - RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]
(5) [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
§ 21. [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
§ 22. Teabe kättesaadavus ja ärisaladuse kaitse
(1) Teave Terviseametis registreeritud kemikaali ohtlikkuse ja selle ohutu käitlemise kohta on avalik.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(2) Terviseamet on kohustatud hoidma ja kaitsma ärisaladust seadusega sätestatud korras.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(21) Terviseametile teabe esitanud isik võib Terviseametilt taotleda tema poolt toimikutes või muul moel esitatud teabe tunnistamist ärisaladuseks, mille avalikustamine võib kahjustada tema majanduslikke või ärihuve. Selline taotlus peab olema põhjendatud.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(22) Terviseamet otsustab taotleja esitatud dokumentide alusel, millist esitatud teavet tuleb käsitleda ärisaladusena. Sellist teavet võib edastada üksnes Euroopa Komisjonile või teiste liikmesriikide pädevatele asutustele. Terviseamet on sellise teabe edastamisel kohustatud ära näitama, et tegemist on salastatud teabega.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(23) Terviseamet peab tarvitusele võtma kõik abinõud, et hoida käesoleva seaduse alusel konfidentsiaalseks tunnistatud teavet ja Euroopa Komisjonilt või teiste liikmesriikide pädevatelt asutustelt konfidentsiaalsena saadud teavet avalikuks tuleku eest.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(24) Kui teabe esitanud isik avalikustab konfidentsiaalse teabe ise, on ta kohustatud sellest teavitama Terviseametit.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(3) Ärisaladuse hulka ei kuulu:
1) aine või valmistise kaubanduslik nimetus;
2) teavitaja, valmistaja ja importija nimi;
3) füüsikalised ja keemilised omadused;
4) andmed ohutuskaardil ja lisateave kemikaali ohtlikkuse kohta;
5) toksikoloogiliste ja ökotoksikoloogiliste testide koondtulemused;
6) ohtliku aine kindlakstegemise analüütilised meetodid;
7) ohtlikud lisandid;
8) ohutusabinõud;
9) kahjutustamise viisid.
5. peatükk
JÄRELEVALVE
[RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]
§ 23. [Kehtetu - RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]
§ 24. Järelevalve
(1) Järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 648/2004 detergentide kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 689/2008 ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta, REACH-määruse ning CLP-määruse nõuete täitmise üle teevad:
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
1) Tehnilise Järelevalve Amet – vastavalt oma pädevusele ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele käesolevast seadusest tulenevate kemikaali arvestuse pidamise ja tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvate nõuete ning vastutuskindlustuse nõude täitmise osas;
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
2) Päästeamet– vastavalt oma pädevusele ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõttes õnnetuse ärahoidmise ja võimalike õnnetuste tagajärgede leevendamise ning avalikkuse teavitamise osas;
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
3) Tööinspektsioon – töötervishoiu- ja tööohutuse nõuete täitmise osas;
4) Keskkonnainspektsioon – keskkonnajärelevalve seadusega sätestatud korras;
5) Tarbijakaitseamet – ohtliku kemikaali ja detergendi jaemüüginõuete täitmise osas;
6) Maksu- ja Tolliamet – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 689/2008 lisas 1 loetletud kemikaalide ekspordile ja impordile kehtestatud nõuete täitmise ning käesoleva seaduse §-s 111 nimetatud ammooniumnitraadi detonatsioonikindlust tõendava dokumendi kontrollimise osas;
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
7) Terviseamet – hulgimüügis oleva kemikaali ja detergendi turustamiseks esitatud nõuete täitmise osas;
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
8) Sotsiaalministeerium – käesoleva seaduse § 91 lõigetes 5 ja 6 nimetatud haldusülesande täitmise osas.
(2) Järelevalvet teostav isik on kohustatud:
1) esitama kontrollitavale oma ametitõendi ning selgitama järelevalve teostamise eesmärki ja selle toiminguid;
2) selgitama kontrollitavale nõuete rikkumise korral rikkumise olemust ja nõudma rikkumise lõpetamist;
3) hoidma temale järelevalvetoimingute tegemisel teatavaks saanud avalikustamisele mittekuuluvat teavet.
(3) Järelevalvet teostaval isikul on õigus:
1) saada järelevalve teostamiseks vajalikku teavet ja tutvuda kemikaali käitlemisega seotud dokumentidega ning saada kemikaali ohtlikkuse ja ohutu käitlemisega seotud dokumentidest koopiaid;
2) pääseda takistamatult kontrollitavale objektile, teha mõõtmisi ja võtta analüüside tegemiseks proove;
3) teha ettekirjutusi käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamiseks koos täitmise tähtaja määramisega ja kontrollida ettekirjutuse täitmist;
4) määrata ekspertiise kemikaali ohtlikkuse kindlakstegemiseks ja kemikaalist tuleneva riski hindamiseks tervisele, keskkonnale ja varale või muude käesolevast seadusest tulenevate nõuete täitmise hindamiseks.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral on lõikes 1 nimetatud inspektsioonil, ametil või asutusel õigus rakendada sunniraha või asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 640 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
(5) Kui järelevalve käigus on määratud ekspertiis, kannab ekspertiisi kulud järelevalveasutus. Kui eksperdiarvamuse kohaselt selgub , et ekspertiisiga hõlmatud nõuded ei ole täidetud, tasub ekspertiisi kulud nõudeid rikkunud isik.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
51. peatükk
VASTUTUS
[RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]
§ 241. Ohtlike kemikaalide arvestamise nõuete rikkumine
(1) Ohtlike kemikaalide arvestamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 2600 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
§ 242. Ohtlike kemikaalide ja detergentide käitlemis- ja ohutusnõuete rikkumine
(1) Ohtlike kemikaalide või detergentide käitlemis- ja ohutusnõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
§ 243. [Kehtetu - RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
§ 244. REACH-määrusega kehtestatud nõuete rikkumine
(1) REACH-määrusega kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 23 000 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]
§ 245. [Kehtetu - RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 246. Ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud nõuete rikkumine
(1) Ohtliku ettevõtte või suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 247. Kemikaali klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise nõuete rikkumine
(1) CLP-määrusest tulenevate kemikaali klassifitseerimise, märgistamise või pakendamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 8400 eurot.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 248. Menetlus
(1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.
(2) Käesoleva seaduse §-des 241, 242, 244, 246 ja 247 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on:
1) Tööinspektsioon;
2) Keskkonnainspektsioon;
3) Tarbijakaitseamet;
4) Terviseamet.
(3) Käesoleva seaduse §-des 241 ja 246 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Tehnilise Järelevalve Amet.
(4) Käesoleva seaduse §-s 246 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Päästeamet.
[RT I, 29.12.2011, 1 - jõust. 01.01.2012]
(5) Käesoleva seaduse §-des 242 ja 244 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Maksu- ja Tolliamet.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011]
§ 249. Üleminekusätted
(1) Isik, kelle majandustegevus hõlmab suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitamist, viib oma vastutuskindlustuslepingu käesoleva seadusega kooskõlla 2011. aasta 1. detsembriks.
(2) Tehnilise Järelevalve Amet vormistab Päästeameti poolt 2010. aasta 31. detsembri seisuga suurõnnetuse ohuga ettevõtete nimekirja kantud ja käesolevast seadusest tulenevatele nõuetele vastavale isikule suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusloa hiljemalt 2012. aasta 1. jaanuariks. Käesoleva seaduse kohast tegevusluba ei vormistata, kui ettevõtte suhtes on olemas kehtiv keskkonnakompleksluba või lõhkematerjalitehase või lõhkematerjalilao käitamisluba. Käesoleva lõike alusel vormistatava loa eest riigilõivu ei võeta.
(3) Ohtlike ettevõtete puhul vormistatakse tegevusluba hiljemalt 2015. aasta 1. jaanuariks. Käesoleva seaduse kohast tegevusluba ei vormistata, kui ettevõtte suhtes on olemas kehtiv keskkonnakompleksluba või lõhkematerjalitehase või lõhkematerjalilao käitamisluba.
[RT I, 30.12.2010, 1 - jõust. 01.01.2011
Veeseadus
Väetis. NÕUE 1: Orgaanilisi ja mineraalväetisi ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 31. märtsini ja muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üleujutatud, või veega küllastunud maale.
Alus: Veeseadus § 261 lg 42
Kontroll: Keskkonnainspektsioon
Väetis. NÕUE 2: Väetise laotamine pinnale on keelatud haritaval maal, mille maapinna kalle on üle 10%. Kui maapinna kalle on 5-10%, on pinnale väetise laotamine keelatud 1. novembrist kuni 15. aprillini .
Alus: Veeseadus § 261 lg 41
Kontroll: Keskkonnainspektsioon
Väetis. NÕUE 3: Allikate ja karstilehtrite ümbruses on 10 m ulatuses veepiirist või karstilehtrite servast keelatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine ning vee kvaliteeti ohustav muu tegevus.
Alus: Veeseadus § 261 lg 5
Kontroll: Keskkonnainspektsioon
NÕUE 4: Põllumajandusloomade pidamisel peab sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla mahutama vähemalt nende 8 kuu sõnniku ja virtsa. Kui sügavallapanuga laut ei mahuta kaheksa kuu sõnnikukogust, peab laudal olema ülejääva koguse mahutav sõnnikuhoidla. Sõnnikuga kokkupuutuvad konstruktsioonid peavad vastama sõnnikuhoidlatele esitatavatele nõuetele. Kui loomapidaja suunab sõnniku hoidmisele või töötlemisele oma ettevõtte teise hoidlasse või töötlemiskohta või lepingu alusel teise isiku hoidlasse või töötlemiskohta, peab loomakasvatushoone kasutamisel olema tagatud lekkekindla hoidla olemasolu, mis mahutab vähemalt ühe kuu sõnnikukoguse.
Alus: Veeseadus § 262 lg 2, 3 ja 5
Kontroll: Keskkonnainspektsioon
Väetis. NÕUE 5: Põllumajandustootja peab hoidma loomapidamishoonetes tekkivat sõnnikut sõnnikuhoidlates ja/või aunades, sõnnikuaun paikneb veeobjektide suhtes nõutud kaugusel ning aunades hoidmise tingimustest peetakse kinni.
Alus: Veeseadus § 262 lg 5, § 263 lg 6, § 29 lg 1-4;
Vabariigi Valitsuse määrus nr 17 § 6 lg 1-2 ja
Vabariigi Valitsuse määrus nr 288 § 6 lg 1-3 + Lisa 2: "nõutud kaugused" kehtivates seadusaktides
Kontroll: Keskkonnainspektsioon
NÕUE 6: Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta keskmiselt kuni 170 kg lämmastikku ja 25 kg fosforit aastas, kaasa arvatud karjatamisel loomade poolt maale jäetavas sõnnikus sisalduv lämmastik ja fosfor . Mineraalväetistega on lubatud aastas anda haritava maa ühe hektari kohta selline kogus lämmastikku ja fosforit, mis on põllumajanduskultuuride kasvuks vajalik. Mineraallämmastiku kogused , mis on suuremad kui 100 kilogrammi hektari kohta aastas, tuleb anda jaotatult.
Alus: Veeseadus § 261 lg 4;
Mineraalväetistega aastas haritava maa ha kohta lubatud lämmastiku kogused sõltuvalt kasvatatavast kultuurist ja planeeritavast saagist on sätestatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 288 lisas.
Kontroll: Keskkonnainspektsioon
NÕUE 7: Mineraalväetise hoidla peab olema ehitatud nii, et väetis ei satuks keskkonda.
Alus: Veeseadus § 26,
Vabariigi Valitsuse määrus nr 288 § 2 ja 3
Kontroll: Keskkonnainspektsioon
NÕUE 8: Veekaitsevööndis on keelatud väetise kasutamine ning sõnnikuhoidla või -auna paigaldamine.
Veekaitsevööndi ulatus tavalisest veepiirist on:
• Läänemerel, Peipsi , Lämmi- ja Pihkva järvel ning Võrtsjärvel – 20 m;
• teistel järvedel, veehoidlatel, jõgedel, ojadel, allikatel, peakraavidel ja kanalitel ning maaparandussüsteemide eesvooludel – 10 m;
• maaparandussüsteemide eesvooludel valgalaga alla 10 km2 – 1 m.
http://www.pikk.ee/nouetelevastavus/VTKnouded/v2etised
https://www.riigiteataja.ee/akt/102032011003
4 . M U L D A D E S Ä Ä S T E V K A S U TA M I N E J A K A I T S E
Muld on tähtis loodusvara , mida tuleb hoida. Lisaks kasutamisele põllu- ja metsamajandamises on mullakiht esmane
filter loodusliku kvaliteediga põhja- ja pinnavee kujunemisel. Viljakate muldade vähenemine kaasneb maavarade
kaevandamisega, ehitiste, teede ja muu infrastruktuuri
rajamisega, mulla orgaanilise aine sisalduse vähenemisega,
mulla reostamisega, mulla tihenemisega, mullaelustiku
vaesumisega.
Eestis puudub seni mullakaitse seadus, sh on korraldamata
ka mullaelustiku kaitse. Hea tava on säilitada viljakaid põllumaid kui rahvuslikku rikkust.
Hea põllumajandustava aluseks muldade kasutamisel on
oma muldade tundmine.
Abivahendeiks on kõigile kättesaadav mullakaart
ja vastav kirjandus. Mullakaardil olevad mullaliikide tähiste
seletused on toodud Lisa 4 tabelis 1.
Mullaviljakuse säilitamine ja taastootmine on väga oluline.
Mullaviljakus on mulla võime varustada taimi toitainete ja
veega ning taimede juuri hapnikuga. Viljakus kujuneb loodusliku mullatekkeprotsessi ja inimtegevuse mõjul. Mulla
võime toota biomassi sõltub mullaviljakusest ja ilmastikust.
Mullaviljakuse säilitamine hõlmab erinevaid agrotehnilisi
võtteid: süstemaatilist väetamist, muldade lupjamist, kivikoristust, veerežiimi reguleerimist, viljavaheldust jne. Viljakuse taastootmiseta langeb mullaviljakus ja väheneb saagikus.
Muldade kasutussobivuse määravad:
• mulla omaduste vastavus kultuuride bioloogilistele
nõuetele;
• muldade harimiskindlus;
• muldade haritavus.
On üldteada, et erinevad kultuurid annavad erinevatel
muldadel erinevaid saake . Näiteks lutsern annab kõrgeid
saake lubjarikastel parasniisketel või isegi kuivadel muldadel, samal ajal niisketel ja happelistel muldadel selle kasvatamine ei õnnestu.
Eesti mullad on produktiivsuse alusel jaotatud agrorühmadesse:
• head põllutüübilised haritavad mullad, millel on võimalik kasvatada edukalt kõiki peamisi põllukultuure,
valdavalt keskmise lõimisega parasniisked või hästi kuivendatud mullad;
• keskmised põllutüübilised haritavad mullad, kultuuride
kasutamise diapasoon kitsam ja produktiivsus väiksem.
Lõimiselt kas kergemad või raskemad parasniisked, kuivendatud või kuivendamata niisked ja märjad mullad;
• rohumaatüübilised haritavad mullad, kus kasvatatakse
heintaimi. Mullad, millel on teatud puudused: erodeeritud, suur koreselisus, reguleerimata veerežiim, turbakihi olemasolu.
Muldade harimiskindlus näitab muldade võimet taluda
intensiivsest maaviljelusest tingitud negatiivseid muutusi
mulla omadustes. Näiteks kiire orgaanilise aine lagunemine
ja mineralisatsioon, erosioon , mullastruktuuri halvenemine.
Harimiskindlatel muldadel võib kasvatada intensiivset mullaharimist nõudvaid kultuure, seadmata ohtu nende viljakust. Seevastu harimisõrnad on sellised mullad, millede
intensiivne harimine võib kaasa tuua viljakuse vähenemise.
Sellistel muldadel on orgaanilise aine sisaldus madal, nad
alluvad erosioonile ning võivad olla turvastunud.
Muldade haritavus iseloomustab mullaharimistööde optimaalset ja efektiivset teostatavust praktilise kasutamise seisukohalt. Kergelt haritavaid muldi on võimalik harida agrotehnika nõutaval tasemel ilma mingite lisakuludeta. Sellised mullad on kivivabad liiv- ja saviliivmullad tasastel aladel. Raskelt haritavad mullad nõuavad agrotehnilisi erivõtteid ja täiendavaid kulutusi – need on tugevasti kivised ja
rähksed ning liigniisked mullad ja kallaklikud maad. Küllalt
sageli määrab just muldade haritavus nende maade praktilise kasutamise.
Viimasel ajal on hakatud edukalt rakendama minimeeritud
mullaharimist, mis parandab ka vähese harimiskindluse ja
raskelt haritavate muldade kasutamisvõimalusi.
Euroopa mullabüroo soovituse kohaselt liigitatakse maa
selle potentsiaali ja põllukultuuride kasvatamise piirangute
alusel kaheksasse kasutusklassi. Allpool on esitatud nende
kasutusklasside kirjeldus:
• I klassi maade kasutuspiirangud on ebaolulised;
• II klassi maade kasutuspiirangud on mõõdukad, need
piiravad kultiveeritavate taimede valikut või nõuavad
mõõdukaid kaitsemeetmeid;
• III klassi maade kasutuspiirangud on ranged, need piiravad kultiveeritavate taimede valikut, nõuavad erilisi
kaitsemeetmeid või mõlemat samaaegselt;
• IV klassi maade kasutuspiirangud on ranged, need piiravad kultiveeritavate taimede valikut, nõuavad väga
ettevaatlikku majandamist või mõlemat samaaegselt;
• V klassi maade erosioonioht on väike, kuid neil on muud
piirangud, mida ei ole otstarbekas kõrvaldada ja mille
tõttu neid võib peamiselt kasutada üksnes karjamaana,
jahimaana, metsamaana või metsloomade toitumis - ja
varjepaigana;
• VI klassi maade kasutuspiirangud on ranged, need
muudavad nad üldiselt viljelemiseks ebasobivaks, mistõttu võib neid peamiselt kasutada üksnes karjamaana,
jahimaana, metsamaana või metsloomade toitumis- ja
varjepaigana;
• VII klassi maade kasutuspiirangud on väga ranged,
need muudavad nad viljelemiseks ebasobivaks, mistõttu võib neid peamiselt kasutada üksnes karjamaana,
metsamaana või metsloomade asualana;
• VIII klassi maade ja mitmesuguste alade kasutuspiirangud välistavad nende kasutamise taimekasvatuseks
müügi eesmärgil, mistõttu võib neid kasutada üksnes
puhkealana, metsloomade asualana, veevarustuse otstarbel või esteetilistel eesmärkidel.
Muldade puudused, mis limiteerivad kasutussobivust:
• veerežiimi ebasobivus. Põuakartlikel muldadel avaldub
veepuudus, liigniiskete muldade kasutamine on võimatu või raskendatud;
• mullapeenese ( mullaosakesed läbimõõduga alla 2 mm)
vähesus, mis halvendab oluliselt mulla füüsikalis-keemilisi omadusi (veehoiuvõime, neelamismahutavus jne);
• õhuke mullaprofiil, mis on tingitud muldade väljaarenematusest ja mille tagajärjeks on sageli suur koreselisus;
• turvastumine, mille tagajärjel toimub orgaanilise aine
akumulatsioon , mineralisatsioon puudub;
• leetumine – mulla pindmine kiht vaesub ibeosakestest
ja kergesti lagunevatest mineraalühenditest, mille tagajärjel väheneb toiteelementide sisaldus künnikihis
ning halvenevad ka mulla füüsikalised omadused;
• happesus, mille tagajärjel kuhjub mulda toksilisi mangaani ja alumiiniumi ioone ning halveneb toitainete
omastatavus;
• vähene bioloogiline aktiivsus, näiteks orgaanilise aine
vähesuse tõttu;
• erosioon kalletega aladel ja deflatsioon tuulele avatud
põldudel;
6 . S Õ N N I K U K E S K K O N N A S Ä Ä S T L I K K A S U TA M I N E
Loomapidamisel tekkiva sõnniku koguvad targad põllumehed hoolikalt kokku ja kasutavad taimede väetamiseks. Teised suhtuvad sellesse kui tüütusse kõrvalprodukti, millest
proovitakse suvalisel viisil ja ajal lahti saada.
Toodetava sõnniku liik sõltub peetavate loomade liigist ja
ettevõtte suurusest . Hobuste, lammaste ja kitsede pidamisel tekib ainult tahesõnnik. Sigade, veiste ja lindude puhul
on võimalikud kõik sõnnikuliigid.
Sõnniku käitlemisel tuleb läbi mõelda kogu tegevus sõnniku liikumisel laudast hoidlasse, sõnniku hoidmisel, transpordil ja põllule laotamisel.
Kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle 10 loom-
ühiku (LÜ) loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikuliigist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.
See ei tähenda, et väiksema lauda sõnnik võib keskkonda
reostada. Ka väikese arvu loomade omanik peab hoidma ja
käitlema sõnnikut nii, et see ei häiriks oluliselt naabreid ega
reostaks keskkonda.
Paljud reostusjuhud leiavad aset, kuna sõnnikuhoidlad ei ole
projekteeritud, rajatud ja ekspluateeritud nõuetekohaselt.
Otstarbekas on kaaluda tootmise üleviimist uude kohta, kui
varem rajatud tootmishooned asuvad ebasobivas kohas:
• ranna või kalda ehituskeeluvööndis, kus uute hoonete
ja rajatiste ehitamine on keelatud. Sellised võivad olla
mõned vanad laudad, mis on rajatud vahetult jõe või
allika kõrvale;
• loomakasvatushooned asuvad kaitset vajavatel objektidel (veehaarded, karst , allikad, veesäilitusalad, muud
kaitse- või hoiualad ) või nende vahetus läheduses ning
seetõttu on vee reostamise vältimine võimatu;
• loomakasvatushooned paiknevad tiheasustusega alal,
kus ei ole võimalik säilitada piisavaid kujasid sõnnikuhoidlate ja elamute või puhkepiirkondade vahel.
Tootmise laiendamine ei ole soovitatav aladel, kus loomakasvatuse tihedus on juba liiga suur või keskkond reostunud :
• piirkonnas on juba palju loomakasvatushooneid ja põllumajandustootjatel on raskusi tekkiva sõnniku laialilaotamisel;
• ümbritseva keskkonna taluvus on ületanud kriitilise
piiri. Piirkonna põhjavesi või pinnaveekogud on loomakasvatuse mõjul reostunud;
• piirkonnas on probleeme välisõhu kvaliteedi tagamisega, st piirkonna elanikud on pidevalt häiritud ebameeldivast lõhnast.
Sõnniku hoidmise ja kasutamise tehnoloogia valikul tuleb silmas pidada majanduslikke ja keskkonnakaitselisi eesmärke.
Ideaalset lahendust senini ei ole ning valik tuleb teha kohalikke iseärasusi arvestades. Tehnoloogia valikul on lähtekohaks kehtivate õigusaktide täitmine. Konkreetses olukorras
võib osutuda vajalikuks täiendavate abinõude rakendamine reostuse piiramiseks.
Sõnnikukäitlussüsteemi valikul tuleb lähtuda sellest, millised praktilised probleemid on senisel sõnnikukäitlusel üles
kerkinud – näiteks: miks ei õnnestu sõnnikut põllule laotada,
taimekasvatuse probleemid sõnnikukasutusel, kaebused
kaevude reostumise osas, kaebused haisu kohta, virtsa valgumine ümbruskonna veekogudesse , kalakasvatajate või
kalapüüdjate kaebused, järelevalve ettekirjutused , mullaviljakuse muutused.
Sõnnikukäitlussüsteemi valikul tuleb läbi mõelda järgmised küsimused:
• milline tehnoloogia häirib võimalikult vähe loomalauda, sõnnikuhoidlate ja sõnniku laotamiseks kasutatavate põldude naabruses elavaid inimesi;
• milline tehnoloogia võimaldab täita kohustuslikke
keskkonnanõudeid ja vältida joogiveeallikate, põhjavee ning veekogude reostumist;
• kas süsteemi väljaehitamine on teostatav ning majanduslikult võimalik;
• kas sõnniku laotamiseks on piisavalt põllukultuuride
kasvatamiseks kasutatavat maad;
• kas vajalik sõnnikulaotustehnika ning laotamiskulud
on majanduslikult vastuvõetavad;
• kas sõnnikukäitlussüsteem aitab tõhusalt ära kasutada
sõnniku taimetoitained ja parandada mullaviljakust.
Sõnnikuhoidlate soovitatavad kaugused elamutest on toodud Lisas 4 tabelis 10.
Lautades, kus loomi peetakse sügavallapanul ning tingimusel, et laut võimaldab säilitada aastase sõnnikukoguse,
ei ole sõnniku- ja virtsahoidlat vaja. Seejuures peavad sõnnikuga kokkupuutuvad konstruktsioonid vastama sõnnikuhoidlatele esitatavatele nõuetele.
6.1 Sõnnikuhoidlate ehitusnõuded
Kui sõnnikuhoidla kuulub 1. jaanuaril 2002. a kasutusel olnud loomakasvatushoone juurde, kus peetakse üle kümne
loomühiku loomi ja see asub nitraaditundlikul alal, peavad
sõnnikuhoidlad 31. detsembriks 2008. a vastama järgmistele nõuetele:
• hoidlad /rennid peavad olema lekkekindlad;
• virtsa- ja vedelsõnnikuhoidlad peavad olema kaetud;
• sademe- ja põhja- ega pinnavesi ei tohi valguda hoidlasse.
Kui sõnnikuhoidla kuulub 1. jaanuaril 2002. a kasutusel
olnud loomakasvatushoone juurde, kus peetakse üle 10
loomühiku loomi ja see asub väljaspool nitraaditundlikku
ala, peavad eelpool nimetatud esimesed kaks nõuet olema
täidetud 1. jaanuariks 2010.
Kõik sõnnikuhoidlad peavad lekete võimalikult kiireks avastamiseks ja reostuse vältimiseks olema varustatud ringdrenaažiga.
6.2 Tahesõnnikuhoidlad
Tavaliselt säilitatakse tahesõnnikut loomapidamishoone
vahetus läheduses asuvas hoidlas. Kui loomi peetakse sügavallapanul, säilitatakse sõnnik laudas sees ja eraldiseisvat
hoidlat vaja ei lähe.
Tahesõnnikuhoidlad ehitatakse üldjuhul monoliitsest või
monteeritavast raudbetoonist. Väiksemate hoidlate puhul
piisab väikese randiga ümbritsetud platsist, suuremad on
kindlasti ümbritsetud 1…2 m kõrguste seintega.
Sõnnikuhoidla on soovitatav rajada alale, kus põhjavee tase
on sõnnikuhoidla põhjast aastaringselt sügavamal.
Maapinna planeering peab välistama pinnavee sattumise
hoidlasse. Kui hoidla asub lauda seina vahetus läheduses,
tuleb katuselt allavalguv vesi suunata vihmaveerennide abil
hoidlast eemale.
Kui sõnnikuhoidlal puudub katus, tuleb virtsahoidla mahutavuse leidmisel võtta arvesse ka tahesõnnikuhoidlasse sattuvate sademete hulk.
Tahesõnnikuhoidla juurde, sõltumata hoidla suurusest,
tuleb rajada eraldi virtsahoidla, kuhu kogutakse sõnnikust
väljaimbunud vedelikud (uriin, lauda tehnoloogiline vesi,
tahesõnniku hulka sattuvad sademed jms).
Praktikas piisab virtsamahutiks väiksematele hoidlatele
2…3 m läbimõõduga raudbetoonist valtsiga rõngastest
(alumine rõngas peab olema põhjaga). Suurematele tahesõnnikuhoidlatele on otstarbekas ehitada ühte nurka või
serva süvend virtsa kogumiseks/ hoiustamiseks.
Tahesõnnikuhoidla juures oleva virtsahoidla suurus sõltub iga konkreetse loomapidaja sõnnikumajandusest. Tihti
(enamasti 30…50 lehma pidamise korral) võib virtsahoidla
mahutavus olla pea sama suur kui tahesõnnikuhoidla ise.
Olulist osa virtsahoidla mahutavuse määramisel omavad
hoidla katuse olemasolu, allapanu hulk sõnnikus jms. Kui
tahesõnnikuhoidlal puudub katus, tuleb virtsahoidla mahutavuse määramisel arvestada ka sademetega koguneva vee
hulka.
Juhul, kui tahesõnnikuhoidlal on katus, allapanu hulk virtsa
sidumiseks on piisav (sõnniku kuivaine sisaldus üle 30%)
ja sõnnikuhoidla piisavalt suur, puudub praktiline vajadus
virtsa kogumiseks.
6.3 Poolvedela sõnniku hoidlad
Poolvedela sõnniku hoidlas hoiustatakse korraga nii virtsa
kui sõnnikut, kusjuures allapanu puudub või on seda kasutatud minimaalses koguses. Kuna poolvedelat sõnnikut ei
ole võimalik kuhjata, piirab maksimaalset hoidmiskogust
hoidla täitmiskõrgus. Eestis varem kasutusel olnud sõnnikukäitlust võib nimetada, allapanu mittepiisava kasutuse
tõttu, poolvedela sõnniku süsteemiks.
Paljude puuduste tõttu ei saa sellist süsteemi soovitatavaks
pidada, sest poolvedelat sõnnikut on väga raske laadida
(vajab kruvipumpa või koppa), transportida (voolab tahes-
õnnikulaoturi kastist maha) ning ühtlaselt laotada.
Poolvedela sõnniku hoidla mahutavuse arvutamisel võib
aluseks võtta vedelsõnniku hoidlate kohta kehtivad nõuded.
Poolvedela sõnniku hoidla põrand ja seinad peavad olema
veekindlad. Maksimaalne ladustamiskõrgus võrdub sõnnikuhoidla seina kõrgusega (ca l m). Tingituna poolvedela
sõnniku suhtelisest voolavusest peab hoidla olema piiratud
kõigist neljast küljest või paiknema süvendis (nn laguuntüüpi hoidlad).
Joonis 9. Poolvedela sõnniku hoidla
6.4 Vedelsõnniku- ja virtsahoidlad
Vedelsõnniku ja virtsa hoiustamiseks sobivad raudbetoonist
ja terasest (emailiga kaetav teras või roostevaba teras) hoidlad ning HDPE kilest või kummimaterjalist laguunid. Viimased sobivad eelkõige veiste vedelsõnniku hoiustamiseks.
Plastikuga vooderdatud laguunid ei sobi sigade vedelsõnniku hoiustamiseks.
Vedelsõnnikuhoidla planeerimisel tuleb alati lähtuda täitmis-, segamis- ja tühjendamistehnoloogia tarnija(te) tehnilistest juhenditest.
Hoidla tuleb ehitada laudale ja tahesõnnikuhoidlale (virtsa
puhul) võimalikult lähedale, et torustikud oleksid lühemad.
Vedelsõnnikuhoidla täitmine peab toimuma põhjast.
• erakorraliste sademete või muude ettenägematute
olukordade puhul ohutuse tagamiseks tuleb raudbetoonist või terasest sõnnikumahuti täitumine projekteerida 30 cm varuga hoidla ülaservast, laguunide puhul 60 cm hoidla ülaservast;
• mahuteid peaks olema vähemalt kaks, et vältida värske
vedelsõnniku laotamist põldudele ja vähemalt korra
aastas oleks võimalik hoidla tühjendada ja kontrollida
selle lekkekindlust.
Ohutuse tagamisel tuleb meeles pidada, et hoidlasse ja virtsapumplasse kogunevad mürgised gaasid ja nendesse sisenemine on eluohtlik. Laguuntüüpi hoidla tuleb ümbritseda
piirdega.
Virtsa- ja vedelsõnnikuhoidlate katmiseks sobivad näiteks
10 cm paksune kergkruusa- või hekselpõhu kiht, 0,5 cm
paksune rapsiõli kiht, ujuv membraankate, õhutihe telkkatus või muu lahendus.
Vedelsõnnikuhoidlale esitatavad nõuded on järgmised:
• stabiilne mahuti, mis suudab vastu seista mehhaanilistele, keemilistele ja soojuslikele mõjutustele;
• hoidlat peab regulaarselt tühjendama, inspekteerima
ja hooldama (soovitatavalt igal aastal, selleks peaks
hoidla koosnema vähemalt kahest osast);
• kõik väljavoolud mahutist peavad olema suletavad järjestikku dubleeritud siibritega;
• vedelsõnnikut segatakse ainult vahetult enne hoidla
tühjendamist ja laotamist põllule;
Katuse rajamine on võimalik ainult suhteliselt väikese
läbimõõduga hoidlate puhul. Suuremate pindadega (eriti
laguunide) laguuntüüpi hoidlate puhul tuleb kasutada
ujuvkatet. Veiste vedelsõnniku hoidlale võib tekkida vedelsõnniku kihistumise tagajärjel nn lägakork, kuid seda vaid
suhteliselt väikese läbimõõduga hoidla puhul. Mida vedelam on sõnnik ja mida suurem on hoidla pindala, seda väiksem on iseenesliku katte tekkimise võimalus.
6.5 Sõnnikuhoidlate mahutavus
Põllumajandusloomade pidamisel peab sõnnikuhoidla
või sõnniku- ja virtsahoidla mahutama vähemalt nende
kaheksa kuu sõnniku ja virtsa.
Sõnnikuhoidla mahu arvestamisel tuleb arvestada mitmete teguritega. Tähtsamad neist on:
• loomade liik, nende vanus, arv;
• pidamistehnoloogia;
• allapanu liik ja kogus;
• laudast tuleva vee hulk jms.
Täpsemalt on tekkiva sõnniku kogused käsitletud V. Lutsu
koostatud trükises “Sõnnikuhoidlate ehitamine” (2007).
Tahesõnnikut on võimalik kuni laotamiseni säilitada ka põllul aunas, kuid see ei ole soovitatav toitainete suurte kadude
tõttu. Samuti on sõnniku vedu põlluauna sageli raskendatud teede lagunemise, paksu lume või halva ilma tõttu.
Kui kõik loomapidamishooned, kus peetakse loomi üle
10 loomühiku, saavad korraliku mahutavusega sõnnikuhoidla, kaovad põldudelt ka sõnnikulaamad.
Sõnniku hoidmine põllul sõnnikuaunas on lubatud sellises
mahus , mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. Sõnnikuauna ei tohi kahel teineteisele järgneval aastal
paigutada samasse kohta.
Sõnnikuaun peab olema veekogust või allikast või karstilehtrist kaugemal kui 100 meetrit.
3 . V E E H O I D
kudepaikades olev kalamari . Selliste reostusjuhtude võimalikkust kinnitab aeg-ajalt Pandivere allikates esinev suur
ammooniumiooni sisaldus ja osade aastate kalade noorjärkude puudumine jõgedes.
3.3 Veeobjektide kaitse
3.3.1 Veeobjektide kaitse veeseaduses
Veeseaduses ja selle alamates õigusaktides on määratud
veehaarete, veekogude, vee-elustiku elupaikade, allikate
ja karsti kaitse nõuded. Veeobjektide kaitse eesmärgiks on
vee säilitamine kasutuskõlblikuna (vastavana keskkonnanormidele) ning veekogude ja põhjavee hea seisundi säilitamine.
Veehaarete kaitse tuleneb nende joogiveeallikana kasutamisest. Eestis on kaks joogiveehaaret, mis kasutavad pinnavett: Ülemiste järv koos Pirita ja Jägala jõe veesüsteemiga
ning Narva jõgi. Enamus linnu ja asulaid saavad oma vee
põhjaveest.
Põhjaveehaardele moodustatakse sanitaarkaitseala, üldjuhul 50 m raadiuses ümber puurkaevu või 50 m puurkaevude rea teljest mõlemale poole ja 50 m raadiuses ümber
puurkaevude rea otsmiste kaevude. Põhjaveehaarde sanitaarkaitseala suurus sõltub kasutatava veekihi kaitstusest ja
tarbitava vee hulgast, ulatudes 10…50 m (erandjuhul kuni
200 m) veevõtukohast. Veehaarde sanitaarkaitseala piirid
kantakse pärast veehaarde rajamist riikliku maakatastri kaardile või kinnisturaamatusse.
Veekaitsevööndid kalda kaitse alal. Looduskaitseseaduses määratletakse pinnaveekogude ranna või kalda kasutamise kitsendused, mille eesmärk on piirata rannal või kaldal
inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju. Ranna või kalda
piiranguvööndi ja ehituskeeluvööndi ulatus ja kitsendused
on sätestatud Looduskaitseseaduses, ranna ja kalda veekaitsevööndi ulatus ja kitsendused on sätestatud Veeseaduses.
Veekaitsevööndi ulatus on Läänemerel, Peipsi, Lämmi- ja
Pihkva järvel ning Võrtsjärvel – 20 m, teistel järvedel, veehoidlatel, jõgedel, ojadel, allikatel, peakraavidel ja kanalitel ning maaparandussüsteemide eesvooludel – 10 m
ning maaparandussüsteemide eesvooludel valgalaga alla
10 km2
– 1 m veepiirist.
Veekaitsevööndis on keelatud:
• maavarade ja maa-ainese kaevandamine ning geoloogilise uuringu teostamine;
• puu- ja põõsarinde raie ilma maakonna keskkonnateenistuse nõusolekuta, välja arvatud raie maaparandussüsteemi eesvoolul maaparandushoiutööde tegemisel;
• majandustegevus, välja arvatud heina niitmine ja roo
lõikamine;
• väetiste, keemiliste taimekaitsevahendite ja reoveesette kasutamine ning sõnnikuhoidla või -auna paigaldamine. Lubatud on taimekaitsevahendite kasutamine
taimehaiguste korral ja kahjurite puhanguliste kollete
likvideerimisel keskkonnateenistuse igakordsel loal.19
3 . V E E H O I D
Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal on:
• mererannal Narva-Jõesuu linna piires ja meresaartel
200 m;
• mererannal, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja
Võrtsjärve rannal 100 m;
• linnas ja alevis ning aleviku ja küla selgelt piiritletaval
kompaktse hoonestusega alal (edaspidi tiheasustusala ) 50 m;
• üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle
25 km2
suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul, kanalil ning veejuhtmel 50 m;
• kuni 10 ha suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 km2
suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi
eesvoolul, kanalil ja veejuhtmel, välja arvatud dreenid
ja kollektorid , ning allikal 25 m.
Rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal ulatub ehituskeeluvöönd ranna või kalda piiranguvööndi piirini .
Ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja
rajatiste ehitamine keelatud.
Ranna või kalda piiranguvööndi laius on:
• Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja
Võrtsjärve rannal 200 meetrit;
• üle 10 ha suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 km2
suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi
eesvoolul, kanalil ning veejuhtmel 100 m;
• kuni 10 ha suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 km2
suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi
eesvoolul, kanalil, veejuhtmel, välja arvatud dreenid ja
kollektorid, ning allikal 50 m.
Ranna ja kalda piiranguvööndis asuvate metsade kaitse
eesmärk on vee ja pinnase kaitsmine ja puhketingimuste
säilitamine.
Ranna või kalda piiranguvööndis on keelatud:
• reoveesette laotamine;
• matmispaiga rajamine;
• jäätmete töötlemiseks või ladustamiseks määratud ehitise rajamine ja laiendamine, välja arvatud sadamas;
• ilma kehtestatud detailplaneeringuta maa-ala kruntideks jagamine;
• maavara ja maa-ainese kaevandamine;
• mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud
teid ja radu ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud tiheasustusalal haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise või harrastusliku kalapüügiõigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks
ja põllumajandustöödeks;
• lageraie .
Kalade kudemis- ja elupaikade kaitse. Keskkonnaministri 9. oktoobri 2002. a määrusega nr 58 kehtestati olulisemate lõheliste ja karpkalalaste elupaikadena kaitstavate
veekogude nimekiri ja nende veekogude vee kvaliteedi- ja
kontrollinõuded.20
3 . V E E H O I D
Keskkonnaministri 15. juuni 2004. a määrusega nr 73 kinnitati veekogud või nende lõigud, mis kuuluvad lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse.
Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse kuuluvatel veekogudel või jõelõikudel on
keelatud koelmuala kaitseks uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab
veetaset. Keelatud on ka veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine.
Suplusvee kvaliteedi nõuded on antud Vabariigi Valitsuse
25. juuli 2000. a määruses nr 247 Tervisekaitsenõuded supelrannale ja suplusveele.
3.3.2 Täiendavad meetmed
Maapinnalähedase veekihi vett kasutatavate veehaarete
veekvaliteedi garanteerimiseks on sageli vajalik põllumajandustootmise intensiivsuse vähendamine veehaarde toitealal, eriti ettevaatlik tuleb olla sõnniku kasutamisel karstialadel ja kaitsmata põhjaveega aladel. Veehaarde toiteala
suurus oleneb veehaarde tootlikkusest ja võib ulatuda kuni
2 km kaugusele veehaardest.
Foto 3. Karstilehter põllul21
3 . V E E H O I D
Väikejärvede kaitseks reostamise eest on soovitatav kasutada vähem väetisi ja mürkkemikaale järve kallastel ja eelkõige järvesuunalistel suure kallakusega maadel , väikeste
lõheliste või vähkide elupaikadeks olevate jõgede läheduses.
Konkreetsed vabatahtlikud piirangud on soovitatav mää-
ratleda põllumajandusettevõtte keskkonnategevuskavas.
Informatsiooni kaitstavate veeobjektide kohta leiab alamvesikonna veemajanduskavadest, valla ühisveevärgi ja
kanalisatsiooni arengukavadest. Vaata ka Lisa 3.
Põhja- ja pinnavee kaitsealade maakasutusintensiivsuse
vähendamise võimalikud soovitatavad tegevused on näiteks:
• metsastamine;
• loodusliku rohumaana kasutamine;
• ekstensiivselt kasutatava püsirohumaana kasutamine;
• talvine taimkate põldudel;
• väetise majanduslikust optimumist väiksemas koguses
kasutamine.
Põllumajandustootja hoolivust näitab veeobjekti ja selle
ümbruse korrashoid:
• allikad ja allikalised alad;
• karstialade ja karstilehtrite ümbrus;
• veekaitsealad vastavalt kaitsekorralduskavale;
• veekogu kaldad , säng, puistu ja kallasraja hooldus, veekaitseribade loomine ja hooldamine, veeobjektidele
juurdepääsu tagamine ja matkaradade hooldus, puhkekohtade hooldus.
Joonis 3. Põhjavee loodusliku kaitstuse kategooriad22
3 . V E E H O I D
3.4 Põhja- ja pinnavee hea seisundi säilitamine
3.4.1 Hea seisundi säilitamine
Veekogude ja põhjavee hea seisundi säilitamise ja mitterahuldavas seisundis veekogude olukorra parandamise nõude
püstitab veepoliitika raamdirektiiv. Põhja- ja pinnavee hea
seisundi säilitamine eeldab seda, et veekogude ja põhjavee
kvaliteet ning hulk (vooluhulk, veetase) on kooskõlas veemajanduskavades kõigi veekasutajate ja vee-elustiku kaitse
huvides määratud keskkonnanäitajatega, mis on täpsemad
kui õigusaktidega määratud keskkonnanormid.
Vee hea keemilise seisundi säilitamine mingis piirkonnas
tähendab reostuskoormuse hoidmist sellistes piirides, et
pinna- ja põhjavette jõudev reostuskoormus ei läheneks
reostust põhjustavale tasemele. Pinnavee puhul on ohu
signaaliks kalastiku negatiivsed muutused: lõheliste asendumine karpkalalastega või kalade arvukuse järsk langus,
samuti supluskohtade seisundi halvenemine.
Põhja- ja pinnavee hea seisund on ohus eelkõige piirkondades, kus jätkub või on taastumas intensiivne põllumajandustootmine. Väetiste kasutuse suurenedes on vältimatu
taimetoitainete sisalduse suurenemine vees. Viimaste aastate trendiks on pestitsiidide kasutamise tõus, mille üheks
põhjustajaks on osaliselt minimeeritud mullaharimise propageerimine.
Põllumajandusreostuse mõju leevendamise võimalused. Kuna põllumajandustootmise reostuskoormuse piiramine pole kõikjal võimalik, tuleb rakendada ka negatiivse
mõju leevendamise võimalusi.
Põllumajanduse reostuskoormuse mõju veekogudele võimendub süvendatud ja tammidega tõkestatud jõgedes
ning alandatud veetasemega järvedes. Reostuskoormuse
mõju aitab leevendada vooluveekogude looduslähedase
geomorfoloogilise seisundi taastamine. See tähendab mittevajalike tõkestusrajatiste likvideerimist ja süvendatud
vooluveekogudele võimaluste piires kalade elu- ja sigimispaikade taastamist, aga ka põllumaade kuivendusvee eesvoolude tihedamat hooldust .
Intensiivse põllumajandusega aladel on vajalik madalate,
reostunud veega kaevude asendamine (kohati sobib ka
veetrasside rajamine). See on sellistes tingimustes elavate
inimeste joogivee kvaliteedi tagamiseks kõige efektiivsem.
Põllumajandus on suurim pinna-
ja põhjavee kvaliteedi mõjutaja
maapiirkondades23
4 . M U L D A D E S Ä Ä S T E V K A S U TA M I N E J A K A I T S E
Muld on tähtis loodusvara, mida tuleb hoida. Lisaks kasutamisele põllu- ja metsamajandamises on mullakiht esmane
filter loodusliku kvaliteediga põhja- ja pinnavee kujunemisel. Viljakate muldade vähenemine kaasneb maavarade
kaevandamisega, ehitiste, teede ja muu infrastruktuuri
rajamisega, mulla orgaanilise aine sisalduse vähenemisega,
mulla reostamisega, mulla tihenemisega, mullaelustiku
vaesumisega.
Eestis puudub seni mullakaitse seadus, sh on korraldamata
ka mullaelustiku kaitse. Hea tava on säilitada viljakaid põllumaid kui rahvuslikku rikkust.
Hea põllumajandustava aluseks muldade kasutamisel on
oma muldade tundmine.
Abivahendeiks on kõigile kättesaadav mullakaart (joonis 4)
ja vastav kirjandus. Mullakaardil olevad mullaliikide tähiste
seletused on toodud.
Mullaviljakuse säilitamine ja taastootmine on väga oluline.
Mullaviljakus on mulla võime varustada taimi toitainete ja
veega ning taimede juuri hapnikuga. Viljakus kujuneb loodusliku mullatekkeprotsessi ja inimtegevuse mõjul. Mulla
võime toota biomassi sõltub mullaviljakusest ja ilmastikust.
Mullaviljakuse säilitamine hõlmab erinevaid agrotehnilisi
võtteid: süstemaatilist väetamist, muldade lupjamist, kivikoristust, veerežiimi reguleerimist, viljavaheldust jne. Viljakuse taastootmiseta langeb mullaviljakus ja väheneb saagikus.
Muldade kasutussobivuse määravad:
• mulla omaduste vastavus kultuuride bioloogilistele
nõuetele;
• muldade harimiskindlus;
• muldade haritavus.
On üldteada, et erinevad kultuurid annavad erinevatel
muldadel erinevaid saake. Näiteks lutsern annab kõrgeid
saake lubjarikastel parasniisketel või isegi kuivadel muldadel, samal ajal niisketel ja happelistel muldadel selle kasvatamine ei õnnestu.
Eesti mullad on produktiivsuse alusel jaotatud agrorühmadesse:
• head põllutüübilised haritavad mullad, millel on võimalik kasvatada edukalt kõiki peamisi põllukultuure,
valdavalt keskmise lõimisega parasniisked või hästi kuivendatud mullad;
• keskmised põllutüübilised haritavad mullad, kultuuride
kasutamise diapasoon kitsam ja produktiivsus väiksem.
Lõimiselt kas kergemad või raskemad parasniisked, kuivendatud või kuivendamata niisked ja märjad mullad;
• rohumaatüübilised haritavad mullad, kus kasvatatakse
heintaimi. Mullad, millel on teatud puudused: erodeeritud, suur koreselisus, reguleerimata veerežiim, turbakihi olemasolu.
Muldade harimiskindlus näitab muldade võimet taluda
intensiivsest maaviljelusest tingitud negatiivseid muutusi
mulla omadustes. Näiteks kiire orgaanilise aine lagunemine
ja mineralisatsioon, erosioon, mullastruktuuri halvenemine. 24
4 . M U L D A D E S Ä Ä S T E V K A S U TA M I N E J A K A I T S E
Harimiskindlatel muldadel võib kasvatada intensiivset mullaharimist nõudvaid kultuure, seadmata ohtu nende viljakust. Seevastu harimisõrnad on sellised mullad, millede
intensiivne harimine võib kaasa tuua viljakuse vähenemise.
Sellistel muldadel on orgaanilise aine sisaldus madal, nad
alluvad erosioonile ning võivad olla turvastunud.
Muldade haritavus iseloomustab mullaharimistööde optimaalset ja efektiivset teostatavust praktilise kasutamise seisukohalt. Kergelt haritavaid muldi on võimalik harida agrotehnika nõutaval tasemel ilma mingite lisakuludeta. Sellised mullad on kivivabad liiv- ja saviliivmullad tasastel aladel. Raskelt haritavad mullad nõuavad agrotehnilisi erivõtteid ja täiendavaid kulutusi – need on tugevasti kivised ja
rähksed ning liigniisked mullad ja kallaklikud maad. Küllalt
sageli määrab just muldade haritavus nende maade praktilise kasutamise.
Viimasel ajal on hakatud edukalt rakendama minimeeritud
mullaharimist, mis parandab ka vähese harimiskindluse ja
raskelt haritavate muldade kasutamisvõimalusi.
Joonis 4. Väljavõte1:10000 digitaalsest mullakaardist
Seletused:
II – kivisuse aste
KI – mulla šiffer
23–25, 25 – huumushorisondi tüsedus
64, 54 – perspektiivboniteet
ko1 ls150/r1ls1 – lõimise valem, kus
ko1 – karbonaadivaese korese
sisalduse aste ( astmed 1–5)
ls150 – kerge liivsavi (ls1)
ulatub 50 sm-ni
r1ls1 – 50 sm allpool on karbonaatne,
teravate servadega rähk (sisalduse
aste 1 – nõrk) ja lõimis on kerge liivsavi (ls1). 25
4 . M U L D A D E S Ä Ä S T E V K A S U TA M I N E J A K A I T S E
Euroopa mullabüroo soovituse kohaselt liigitatakse maa
selle potentsiaali ja põllukultuuride kasvatamise piirangute
alusel kaheksasse kasutusklassi. Allpool on esitatud nende
kasutusklasside kirjeldus:
• I klassi maade kasutuspiirangud on ebaolulised;
• II klassi maade kasutuspiirangud on mõõdukad, need
piiravad kultiveeritavate taimede valikut või nõuavad
mõõdukaid kaitsemeetmeid;
• III klassi maade kasutuspiirangud on ranged, need piiravad kultiveeritavate taimede valikut, nõuavad erilisi
kaitsemeetmeid või mõlemat samaaegselt;
• IV klassi maade kasutuspiirangud on ranged, need piiravad kultiveeritavate taimede valikut, nõuavad väga
ettevaatlikku majandamist või mõlemat samaaegselt;
• V klassi maade erosioonioht on väike, kuid neil on muud
piirangud, mida ei ole otstarbekas kõrvaldada ja mille
tõttu neid võib peamiselt kasutada üksnes karjamaana,
jahimaana, metsamaana või metsloomade toitumis- ja
varjepaigana;
• VI klassi maade kasutuspiirangud on ranged, need
muudavad nad üldiselt viljelemiseks ebasobivaks, mistõttu võib neid peamiselt kasutada üksnes karjamaana,
jahimaana, metsamaana või metsloomade toitumis- ja
varjepaigana;
• VII klassi maade kasutuspiirangud on väga ranged,
need muudavad nad viljelemiseks ebasobivaks, mistõttu võib neid peamiselt kasutada üksnes karjamaana,
metsamaana või metsloomade asualana;
• VIII klassi maade ja mitmesuguste alade kasutuspiirangud välistavad nende kasutamise taimekasvatuseks
müügi eesmärgil, mistõttu võib neid kasutada üksnes
puhkealana, metsloomade asualana, veevarustuse otstarbel või esteetilistel eesmärkidel.
Muldade puudused, mis limiteerivad kasutussobivust:
• veerežiimi ebasobivus. Põuakartlikel muldadel avaldub
veepuudus, liigniiskete muldade kasutamine on võimatu või raskendatud;
• mullapeenese (mullaosakesed läbimõõduga alla 2 mm)
vähesus, mis halvendab oluliselt mulla füüsikalis-keemilisi omadusi (veehoiuvõime, neelamismahutavus jne);
• õhuke mullaprofiil, mis on tingitud muldade väljaarenematusest ja mille tagajärjeks on sageli suur koreselisus;
• turvastumine, mille tagajärjel toimub orgaanilise aine
akumulatsioon, mineralisatsioon puudub;
• leetumine – mulla pindmine kiht vaesub ibeosakestest
ja kergesti lagunevatest mineraalühenditest, mille tagajärjel väheneb toiteelementide sisaldus künnikihis
ning halvenevad ka mulla füüsikalised omadused;
• happesus, mille tagajärjel kuhjub mulda toksilisi mangaani ja alumiiniumi ioone ning halveneb toitainete
omastatavus;
• vähene bioloogiline aktiivsus, näiteks orgaanilise aine
vähesuse tõttu;
• erosioon kalletega aladel ja deflatsioon tuulele avatud
põldudel;26
4 . M U L D A D E S Ä Ä S T E V K A S U TA M I N E J A K A I T S E
• muldkatte kirjusus, kus suhteliselt väikesel põllul on
palju erinevaid mullaerimeid;
• lõimise mittesobivus, kas liigse raskuse (savi) või liigse
kerguse (liiv) tõttu, mille tõttu halvenevad nii muldade
omadused kui ka haritavus ja harimiskindlus;
• kivisus , mis takistab muldade harimist ja vähendab
veehoiuvõimet;
• üleujutused, mille korral ei saa põllukultuure kasvatada
(lammimullad);
• muldade degradatsioon -liigtallamine, kaevandamine jne.
Mulla eest hoolitsemine tähendab hea mullastruktuuri loomist, mulla bioloogilise aktiivsuse ja tootmisvõime säilitamist ja suurendamist.
Hea mullastruktuuri eeldusteks on:
• mulla orgaanilise aine sisaldus ja kvaliteet peavad tagama
varustatuse toiteelementidega ja huumuse taastootmise ;
• mulla elustik peab olema arvukas ja aktiivne, mis kiirendab orgaanilise aine lagunemist ja muudab toitained
taimedele kättesaadavaks;
• juurtel peavad olema head kasvutingimused , mis ühtlasi soodustab taimekasvu .
Hea mullastruktuuri saavutamiseks tuleb:
• rakendada mullale sobivat viljavaheldust või külvikorda, arvestades maade kasutussobivusega;
• anda mulda piisavas koguses orgaanilist ainet, vajadusel kasutada järel- ja vahekultuure;
• ajastada ja korraldada mullaharimist nii, et mulla struktuur ei kahjustuks;
• kasutada sellist põllumajandustehnikat (eelkõige harimistehnikat), millega ei kaasneks mullaprofiili lõhkumist;
• võtta regulaarselt mullaproove, et saada pilti mulla seisundist ja toitainesisaldusest, mis on aluseks tasakaalustatud väetamisele ning vajadusel muldade lupjamisele.
Hea põllumajandustava vältimatu tingimus on mullaseisundi hindamine ja mulla seisundile vastav tegutsemine.
Muldade seisundi jälgimise oluline meetod on mullaproovide võtmine ning nende tulemuste analüüs. Mullaproovi
võtmise käigus saab:
• hinnata huumushorisondi tüsedust ja selle varieerumist;
• selgitada mullaerimite vaheldumist põllul;
• hinnata mulla võimalikku tihenemist, selle iseloomu ja
paiknemist.
Laboratoorne analüüs võimaldab lisaks eelnevale:
• selgitada mulla sobivust erinevate kultuuride kasvatamiseks, edukalt on võimalik kasutada vaid piisava toitainetesisaldusega mulda;
• selgitada mullareaktsioon ja sellest lähtuvalt enamsobivad kultuurid ning lupjamise vajadus;
• planeerida optimaalseid külvikordi;
• selgitada planeeritavat saaki limiteerivaid tegureid;
• selgitada vajalikke väetisekoguseid;
• hinnata mulla füüsikalis-keemilistes omadustes toimuvaid muutusi;
• hinnata agrotehnoloogia õigsust.27
4 . M U L D A D E S Ä Ä S T E V K A S U TA M I N E J A K A I T S E
Joonis 5. Eesti põhimuldade paiknemine
Maade kasutamine vastavalt muldade kasutussobivusele tagab
keskkonnasäästlikkuse28
7 . N Õ U D E D S I L O H O I D L AT E L E
Haljassööda sileerimisel tekib käärimismahl, mis koosneb
rakumahlast ja silomassi märgavast kileveest . Silomahl
sisaldab rohkesti väetusaineid ja on veekeskkonnale äärmiselt ohtlik. Silomahla hulk sõltub sileeritava massi kuivainesisaldusest. Näiteks kui tooraine kuivaine sisaldus on 10%,
tekib silomahla ligikaudu 400 l/t. Kui kuivainesisaldus on
üle 30%, silomahla praktiliselt ei teki. Mahla eraldub pärast
massi hoidlasse panekut 20 päeva kestel (suurem osa esimese kolme päevaga).
Silohoidla siloga kokkupuutuvad konstruktsioonid peavad
olema veekindlad.
Silo hoidmisel tekkinud jääkvedelik (edaspidi silomahl)
tuleb suunata spetsiaalsesse hoidlasse või virtsahoidlasse.
Silo ladustamisel maa peale tuleb alusmaterjalina kasutada
veekindlat materjali ja silomahla sidumiseks põhukihti paksuses, mis väldib silomahla keskkonda valgumise.
Silomahlahoidla peab mahutama vähemalt 10 liitrit silomahla 1 m3
silohoidla ruumala kohta.
Silohoidla peab olema ehitatud nii, et sademed ja pinnavesi
ei valguks silohoidlasse.
Silomahla pole lubatav hoiustada loomalauda all.
Rullsilo põllul hoidmisel on keelatud silorullide virnastamine.
Juhul, kui silo tehakse põlluauna, peab see olema vooderdatud alt ja kaetud pealt vettpidava materjaliga. Lisaks peab
auna all olema niipalju põhku või turvast , et see hoiaks ära
tekkiva silomahla väljanõrgumise. Mõistlik on põlluauna
paigutada ainult närvutatud heinast tehtud silo.
8 . TA I M E K A I T S E
Taimekahjustajad – nii taimehaigused , - kahjurid kui umbrohud – võivad hävitada suure osa saagist. Kahjustajate
tõrjeta võivad saagi saamiseks eelnevalt tehtud kulutused
( mullaharimine , väetamine jne) osutuda asjatuks. Majanduslikult tasuva ja kvaliteetse saagi saamiseks on vaja rakendada taimekaitse abinõusid. Neid on põhjalikult käsitletud
Heas taimekaitsetavas.
8.1 Integreeritud taimekaitsesüsteem
Euroopa riikides on võetud eesmärgiks vähendada keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist, riskeerimata seejuures taimekahjustajate poolt tekitatavate saagikadudega.
Kaasaegses põllumajanduses tunnustatakse integreeritud
taimekaitsesüsteemi, mis säästab keskkonda, olles samal
ajal efektiivne ja ökoloogiliselt puhast toodangut tagav
meetmete kogum.
Eelisõigus tuleb anda sellistele taimekasvatusviisidele ja
-tehnoloogiatele, mis võimaldavad vähendada või välistada
keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist.
Integreeritud taimekaitse on bioloogiliste , biotehnoloogiliste, keemiliste, agrotehniliste ja sordiaretuse meetodite
kombineeritud kasutamine, mille puhul piiratakse keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist määrani, mis on vajalik taimekahjustaja populatsiooni hoidmiseks tasemel, mis
ei põhjusta ebasoovitavat majanduslikku kahju või kaotust.
Integreeritud tõrje seisneb optimaalse agrotehnika ning
kahjurite arvestuse ja prognoosi põhjal keemiliste ja bioloogiliste taimekaitsevahendite kasutamises.
Integreeritud tõrje kätkeb endas:
• haigustele ja kahjuritele vastupidavate ning umbrohtude suhtes konkurentsivõimeliste sortide kasvatamist.
See võimaldab vähendada vajadust keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise järele. Väga oluline on terve istutus- ja külvimaterjal, mille kasvatamisel tehtud
korralik taimekaitse vähendab hilisemat tõrjevajadust;
• kultuurtaimedele soodsate kasvutingimuste loomist.
Selle tagajärjel suureneb nende vastupidavus taimehaigustele ja kahjuritele, paraneb konkurentsivõime
umbrohtude suhtes. Oluline on järgida õiget agrotehnikat – rakendada külvikordi, tagada mulla-, vee- ja
õhurežiimi reguleerimine, tasakaalustatud väetamine,
õigeaegne ning korralik mullaharimine. Efektiivse taimekaitse aluseks on viljavaheldus ning seda just eriti
umbrohtude, haigustekitajate ning kahjurite arvukuse
kontrolli all hoidmiseks;
• keemiliste taimekaitsevahendite kasutamine on põhjendatud vaid siis, kui kahjurid on ületanud majandusliku kahju piiri või kui nende kasutamisel võib oluliselt
parandada saagi kvaliteeti ja säilivust;
• abinõude rakendamist, mis säilitavad kahjustajate looduslikke piirajaid;
• keemilisel tõrjel tuleks kasutada preparaate, mis on
vähem toksilised ning väiksema kasutusnormiga ning
valida vahendid, mis lagunevad looduses kiiresti, on
kasulikele organismidele vähem mürgised või peletava
toimega ja vähem ohtlikud veeorganismidele.
Aladel, kus keskkonna kemikaalidega saastumise oht on
eriti suur ( karstialad , läheduses olevad veekogud jm), tuleks
loobuda kultuuride kasvatamisest, mille puhul ei saa läbi
ilma keemiliste taimekaitsevahendite kasutamiseta. Kaaluda tuleks alternatiivsete taimekaitsevõtete kasutamist.
Aianduses ning köögiviljanduses, vähemal määral teistes
taimekasvatuse valdkondades, on võimalik kasutada bioloogilisi tõrjemeetodeid, reavahede kattematerjali ning
multši, katteloori jm. Kasulike putukate arvukuse hoidmiseks tuleb jätta põldude ümber kaitsealad .
8.2 Taimekaitsevahendid ja nende kasutamine
Taimekaitsevahend on toimeaine või seda sisaldav valmistis, mis on ette nähtud:
• taime ja taimse saaduse kaitseks taimekahjustajate
eest või nende mõju vältimiseks;
• taimede eluprotsessi mõjutamiseks muul viisil kui toitainena (näiteks kasvuregulaatorid );
• taimsete saaduste säilitamiseks juhul, mille suhtes ei
kohaldata teisi seadusi;
• ebasoovitavate taimede või taimeosade hävitamiseks
ning taimede ebasoovitava kasvu kontrollimiseks või
ärahoidmiseks.
Taimekaitsevahendid on bioloogiliselt ja keemiliselt aktiivsed ained ning nende kasutamisel tuleb väga hoolikalt silmas pidada, et ei kahjustataks ennast, hooldatavat kultuuri
ega ümbritsevat keskkonda.
Taimekaitsevahendi kasutajal tuleb pidada kasutatud taimekaitsevahendite arvestust põlluraamatus.
Taimekaitsevahendite oskamatu ning hoolimatu kasutamine toob kaasa saastekoormuse suurenemise keskkonnale, mille tulemusena võib saastuda põhjavesi, pinnas ja
ka õhk. Selle tagajärjel toiduainetesse ja joogivette jäävad
jäägid ohustavad inimese tervist.
Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamisel tuleb järgida
head taimekaitsetava ja integreeritud taimekaitse põhimõtteid.
Vaatamata sellele, et enamus praegu Eestis registreeritud ja
kasutusel olevatest taimekaitsevahenditest kuuluvad vähemürgiste kategooriasse, tuleb nende käsitsemisel rangelt
jälgida ohutuse- ja keskkonnakaitse eeskirju.
Tõrjeks võib kasutada ainult neid taimekaitsevahendeid,
mis on kantud taimekaitsevahendite registrisse.
Kõiki registris olevaid taimekaitsevahendeid (välja arvatud väga mürgised) võivad osta ja kasutada ainult väljaKõik pestitsiidid ehk keemilised
taimekaitsevahendid on oma olemuselt
rohkem või vähem toksilised ning
seetõttu mõeldud kasutamiseks
kogustes , mis välistab nende kuhjumist
looduses ja elusorganismides
õppe läbinud ning taimekaitsetöötaja tunnistust omavad
isikud. Vabalt turustatavate taimekaitsevahendite loetelu,
mida võib osta ja kasutada isik ilma nimetatud tunnistust
omamata, avaldatakse koos Taimetoodangu Inspektsiooni
poolt väljaantava kasutamiseks lubatud taimekaitsevahendite nimekirjaga.
Väga mürgise taimekaitsevahendi kasutaja peab olema
kantud taimekaitsevahendite registrisse enne väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise alustamist.
8.3 Umbrohutõrje
Eestis on levinud üle 300 umbrohuliigi. Umbrohud varjavad kultuurtaimi ja võtavad neilt kasvuruumi, kasutavad
rohkesti vett ning tarvitavad toitaineid, samuti levitavad
taimekahjureid ja -haigusi. Umbrohtunud põllul on raskendatud mullaharimis - ja koristustööd, vähenevad kultuurtaimede saagid ja halveneb selle kvaliteet.
Edukaks umbrohutõrjeks on vaja teada nii umbrohu nime
kui ka tunda tema bioloogiat. Keemiliste umbrohutõrje preparaatide valikul tuleb lähtuda nendest umbrohuliikidest,
mis on põllul valdavad ja mis kõige enam kahju tekitavad.
Samuti alluvad sarnase paljunemise ja eluviisiga umbrohud
ühesugusele agrotehnilisele tõrjele.
Kasulik on tähelepanu pöörata sellele, kuidas ja kui kiiresti
teatud umbrohud levivad, kui sügavalt nad tärkavad ja kui
kaua säilitavad seemned mullas idanemisvõime. Sellest lähtudes on võimalik valida ka kõige efektiivsemad tõrjevõtted.
Umbrohutõrje aluseks on teaduslikult põhjendatud külvikord ja mullaharimine ning umbrohuseemnetest vaba külvise ja sõnniku kasutamine, samuti umbrohukollete hävitamine põllumajanduslikult mittekasutatavatel maadel.
Paljudel juhtudel ei allu umbrohud vajalikul määral ainult
agrotehnilistele ja profülaktilistele tõrjevõtetele. Sel juhul
tuleb läbimõeldult kasutada ka keemilisi umbrohutõrjevahendeid.
Ka rukkilill on umbrohi .
8.4 Haigused
Taimehaiguste all mõistetakse patoloogilist protsessi, mis
tekib taimes haigustekitaja (patogeeni) mõjul või taimedele ebasoodsate keskkonnatingimuste tagajärjel. Haiguslike muutuste tõttu taimede kasv ja areng pidurdub, saak ja
selle kvaliteet langeb, taimed võivad täielikult hävida. Taimehaigusi põhjustavad seened, kiirikseened, bakterid , viirused, mükoplasmad, viroidid, samuti ebasoodsad kasvutingimused. Nagu taimedel, nii ka taimehaiguste tekitajatel
on omad optimaalsed arengutingimused.
Haigusetekitajatele soodsates tingimustes on taimede haigestumise oht suurem, kultuurtaimede kasvatamisel optimaalsetes tingimustes on nad aga haigestumisele vastupidavamad.
Tekkepõhjuste järgi jaotatakse taimehaigused mitteinfektsioonilisteks ehk mitte-nakkuslikeks, mida tõrjutakse eelkõige agrotehniliste võtetega ja infektsioonilisteks ehk nakkuslikeks, mida tõrjutakse nii agrotehniliste võtete kui ka
keemiliste taimekaitsevahenditega.
8.5 Kahjurid
Kahjurite levik sõltub paljus ilmastikust. Põhjamaal pole
kõigil aastatel kliima kahjurite massiliseks levikuks soodus ,
mistõttu suuremad kahjustused ilmnevad tavaliselt mõne
aasta tagant, üks liik enam ühel aastal, teine jälle mõnel
teisel. Insektitsiidide suurim kasutusala avamaal on puu- ja
köögiviljakasvatus.
Alati tuleb kaaluda kahjuritõrje majanduslikku põhjendatust.
8.6 Ohutusnõuded keemiliste taimekaitsevahendite kasutamisel
Taimekaitsevahendite kasutamisele esitatud ohutusnõudeid ei tohi eirata.
Taimekaitsevahendit tohib kasutada ainult märgistusel
nimetatud tingimustel.
Etikett annab taimekaitsevahendi ostjale vajalikku teavet
vahendi ohtlikkuse ja muude omaduste ning vahendi säilitamise aja ja säilitamise nõuete ning vahendi kasutamisviiside kohta.
Taimekaitsevahendiga töötamise ajal tuleb kasutada kaitse-
ülikonda, kummikindaid ja -saapaid, peakatet, kaitseprille ja
hingamisteede kaitsevahendeid, sõltuvalt etiketil märgitud
ohu- ja riskilausetest, taimekaitsevahendi kasutusjuhendist
või ohutuskaardist.
Taimekaitsevahendit tohib pritsida ainult ülevaatuse läbinud töökorras pritsiga. Kasutuses olevad taimekaitsepritsid
peavad läbima iga kolme aasta järel korralise tehnilise kontrolli, kus kontrollitakse seadme tehnilise seisukorra nõuetekohasust. Korralist tehnilist kontrolli mitteläbinud pritsi on
keelatud kasutada.
Nii keskkonna kui ka töö teostaja jaoks on kõige ohtlikum
etapp taimekaitsevahendi käsitsemisel see, kus vahend on
kontsentreeritud kujul, st pakendi transportimine, hoiustamine, avamine , töölahuse valmistamine ja pakendi hävitamine. Seepärast peab töölahuse valmistamine ja paagi täitmine toimuma võimalikult ohutute võtete ja abiseadmetega.
Tühjad taimekaitsevahendi pakendid tuleb hoolikalt vähemalt kolm korda puhta veega läbi loputada, loputusvesi aga
valada pritsi paaki. Tühja taarat ei tohi muuks otstarbeks või
korduvalt kasutada, vaid tuleb viia ohtlike jäätmete kogumiskohta. Mahavalgunud taimekaitsevahend kogutakse
kokku spetsiaalsesse anumasse ja antakse üle ohtlike jäätmete käitlejale.
Töölahuse valmistamiseks tuleb kasutada selleks otstarbeks
mõeldud ning märgistatud mõõteanumaid ja seadmeid. Pritsimislahuse valmistamisel arvestatakse välja vajaminev töölahuse kogus, et vältida ülejääke. Pritsimisest ülejäänud lahust
on keelatud jätta pritsi paaki, see tuleb mitmekordselt veega
lahjendada ja pritsida hajutatult töödeldud alale.
Töölahust on keelatud valmistada lähemal kui 50 m kaevudest ja muudest veevõtu- kohtadest.
Taimekaitsevahendiga pritsimine on keelatud juhul, kui
tuule kiirus on üle 4 m/s.
Pritsida ei tohi, kui õhutemperatuur on üle 24°C.
Pritsimisel peab arvestama tuule suunda lähedal asuvate
ehitiste ja aia-, põllu- või metsakultuuride ning veekogude
suhtes. Pritsida ei tohi töödeldava ala naabruses töötavatele
inimestele lähemal kui 300 m allatuult ja 50 m pealetuult.
Liikumissuund pritsimisel on soovitatav valida nii, et tuul
ei kannaks taimekaitsevahendit endale peale (eriti oluline
käsipritsiga töötamisel aedades vms) või teistele kultuuridele, mis on taimekaitsevahendi suhtes tundlikud.
Pritsida tuleks hommikul või õhtul, s.o ajal, kui õhuvoolud
on väiksemad ja päikesekiirgus nõrgem. Aia-, põllu- ja metsakultuuri kahjustamise vältimiseks ei pritsita neid enne
öökülma tulekut.
Taimekaitsevahendiga pritsimisest tuleb teavitada mesinikke, kes eelnevalt on teada andnud mesila olemasolust ja
kelle mesipuud asuvad kuni kahe kilomeetri kaugusel põllust, kus taimekaitsevahendit kavatsetakse kasutada, vähemalt kaks päeva ette.
Taimekaitsevahendiga ei tohi pritsida ala, millel on õitsvaid
taimi, välja arvatud juhul, kui taimekaitsevahendi etiketil on
seda lubav märge.
Mesilased on väga laialdasel territooriumil ringi liikuvad
putukad, mistõttu nende kaitse on raskendatud, kuid mitte
võimatu, kui mesinikud ja põllupidajad suudavad omavahel
mõlemaid pooli arvestavale kokkuleppele jõuda.
Keelatud on pritsida tugevalt kasteniiskeid taimi, samuti
vahetult enne vihma, vihma ajal ja vahetult pärast vihma.
Märgadelt taimedelt voolab taimekaitsevahend koos veega
maha ning saavutamata jääb soovitud efekt, raha on raisatud asjatult ja keskkond reostatud.
Kõik isikud on kohustatud vältima pinna- ja põhjavee reostamist, veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku
kahjustamist. Veekogu valgala ei tohi reostada kemikaalide,
naftasaaduste, jäätmete ja muude reoainetega.
Soovitatav ei ole pritsida maaparandusobjektidel kogujakaevudele lähemal kui 1 m. Arvestada tuleks ka maapinna
kallakuga ja kui see on veekogu poole, siis tuleks kaitsevööndit suurendada.
Veekogude läheduses pritsimisel on soovitatav kasutada
pihusteid, mille piiskade triiv (minemakandumine) on väiksem.
Muld on küll peamine puhver , kus toimub mürgiste ainete
kahjutustamine, kuid seda vaid teatud piirini. Muldade puhverdusvõime on erinev ja sõltub nende füüsikalis-keemilistest omadustest.
Et mulda mitte koormata, tuleb hoiduda taimekaitsevahendite üledoseerimisest taimekaitsetöödel ja niinimetatud
“igaks-juhuks” kasutamisest, sest muld on keskkond, kust
sinna sattunud liigsed taimekaitsevahendite kogused liiguvad põhjavette või pinnavee kaudu veekogudesse.
Tänapäeval kasutatavad pritsimisnormid tunduvad küll
esmapilgul väga väikesed ja kahjutud , kuid maksimaalselt lubatav pestitsiidi toimeaine kogus vees on 1 g toimeainet/10 miljonis liitris, st see on kogus, mis ei põhjusta
kahju keskkonnale ja elusorganismidele (keskkonnanorm).
Seemnete puhtimisel tuleb olla eriti tähelepanelik ohutusnõuete suhtes. Puhtimise käigus või puhitud seemne külvikusse laadimise ajal võib inimene otseselt kokku puutuda
väga mürgiste kemikaalidega.
Seemneid võib puhtida ainult spetsiaalsete või selleks tööks
kohandatud seadmetega, järgides nende ja taimekaitsevahendite kasutamise ohutusnõudeid.
Kategooriliselt on keelatud seemnete puhtimine või puhitud seemnete segamine käsitsi, puhitud vilja võib külvikukastis tasandada ainult abivahendiga (näit. labidas ).
• Puhtimismeetodina on lubatud märgpuhtimine. Kuivpuhtimine on lubatud ainult spetsiaalseadme ja selleks
ettenähtud taimekaitsevahendi kasutamise korral.
• Puhtimiseks ettenähtud kohad peavad asuma vähemalt 150 m kaugusel elamutest, loomakasvatushoonetest, söödahoidlatest, kaevudest ja veekogudest (kuni 1
t seemnekoguste puhul vähemalt 50 m kaugusel).
• Tuleb vältida puhtimispunkti saastumist puhitud seemne ja puhtimisel kasutatava vahendiga, st peale igakordset puhtimist tuleb ruum hoolikalt puhastada .
• Puhitud seemet on keelatud kasutada toiduks või söö-
daks, seetõttu on soovitatav puhtida vaid külviks vajalik kogus. Puhitud seemne pakendil peab olema märge
puhtimiseks kasutatud taimekaitsevahendi kohta. Puhitud seemet on keelatud hoida ühes ruumis toiduainete või söödaga.
• Puhitud seemet on keelatud vedada koos teiste kaupadega. Juhul, kui puhitud seemne vedamisel on puhtimisel kasutatud taimekaitsevahend sattunud veokisse,
tuleb veok puhastada.
Hoidlate fumigeerimisel – väga mürgiste keemiliste taimekaitsevahenditega tuleb olla eriti ettevaatlik. Nendega töö-
tamisel tuleb kasutada isikukaitsevahendeid lähtuvalt väga
mürgise taimekaitsevahendi pakendi märgistusel toodud
ohutus- ja riskilausetest, kasutusjuhendist või ohutuskaardist. Samuti võib väga mürgist taimekaitsevahendit kasutada üksnes vastava väljaõppe läbinud isik.
Metsamaadel taimekaitsetöö tegemisel tohib kasutada
üksnes selleks ettenähtud taimekaitsevahendit ning seitse
päeva enne taimekaitsetööde alustamist teavitatakse sellest ümberkaudset elanikkonda.
Linnas ja muus asulas, samuti mujal elamute vahetus läheduses võib taimekaitsetööd teha juhul, kui taimehaigusi ja
-kahjureid või umbrohtu ei ole võimalik tõrjuda agrotehniliste ega muude meetmetega.
Pritsi pesemine on samuti tegevus, mille tagajärjed loodusele ja veeressurssidele võivad olla väga ohtlikud.
Pritsi loputamine peab toimuma vahetult peale töö lõppu
samal põllul, kus pritsimine toimus või selleks ettenähtud
kohas. Spetsiaalsete puhastusvedelike kasutamisel (pritsi
pestakse vastavalt juhendile taimekaitsevahendi etiketil),
tuleb pritsi pesta selleks ettenähtud kohas.
Tootjatehas, vastavalt standardile, näeb alati ette igale pritsitüübile vastava mahuga puhta vee paagi. Puhta pesemisvee paagi maht peaks olema vähemalt 10% pritsi paagi
mahust. On parim variant, kui puhas vesi juhitakse otse pritsimise süsteemi ja välja põllule läbi pihustite ning ka paagi
sisemuse pesemine toimub spetsiaalse pesemispihusti abil
ja surveveega.
Peale igat pesemiskorda tuleb veenduda, et paak on tühi
ja puhas.
8.7 Taimekaitsevahendite hoidmine
Taimekaitsevahendeid tuleb hoiustada nii, et need ei satuks
laste ja kõrvaliste isikute kätte ning ei puutuks kokku toidu
ning loomasöödaga. Taimekaitsevahendi hoiuruum ei tohi
paikneda veehaarde sanitaarkaitsealal ega lahtiste veekogude ranna- ega kaldavööndis. Hoiutingimused peavad
tagama taimekaitsevahendi säilimise kasutuskõlblikuna, st
temperatuur ei tohi langeda alla 0°C, samuti ei või hoiuruum
olla liialt niiske. Taimekaitsevahendeid võib hoida ainult originaalpakendis, millel on loetav etikett.
Taimekaitsevahendi väiksemaid koguseid võib hoida lihtsalt eraldi konteineris, mis peab asuma eluruumidest ning
loomakasvatushoonetest eraldi. Konteiner või kapp peab
olema lekkimis- ja tulekindel, varustatud hoiatusmärkidega
ning kindlasti lukustatav.
Suuremate koguste hoiuruum peab olema piisava suurusega, hästi ventileeritav ja valgustatav. Põrand peab olema
vedelikke mitteläbilaskvast, keemiliste ainete toimele vastupidavast ja libisemiskindlast materjalist ning kõrge künnisega. Pakendid tuleb põrandal hoidmisel paigutada puitalustele, väiksemaid võib hoida riiulitel. Riiulitel on soovitatav vedelikud asetada madalamale pulbrilistest vahenditest. Hoiuruumi siseseinad peavad olema siledad ja kergesti
puhastatavad. Uksed peavad olema lukustatavad ja nendel
peab olema hoiatusmärk mürgise aine kohta. Hoiuruumis
peab olema vedelikke imavat materjali (liiva, saepuru , turvast) ning hari, kühvel ja veekindel anum mahavalgunud
taimekaitsevahendi kogumiseks. Samuti peavad olema
nähtaval kohal esmaabi- ja tulekustutusvahendid ning
päästeameti telefoninumber.
Põllumajandusmürkide kasutamise keskkonnaohutuse tagamine on võimalik ainult juhul, kui peetakse kinni kõigist
ohutusnõuetest kogu mürgise aine “elutsükli” jooksul põllumajandusettevõttes, alates tema ostmisest ja kohaletranspordist kuni ohtliku taara tagastamiseni müüjale või üleandmist ohtlike jäätmete käitlejale. Iga hoolimatus (pritsi
pesuvee mahavalamine, mürgitaara põletamine, eksimine
doseerimisel) või ettenägematu ilmastikunähtus (tormi-iil,
vihmavaling) toob kaasa keskkonnareostuse ohu. Taimekaitsevahendite kasutamise ohutust saab tõestada ainult
nende keskkonnaseirega mullas, põhjavees ja vee-elustikus. Keskkonnasäästlik majandamine eeldab selles osas ka
taimekaitsevahendite kasutajate omaseiret.
9 . M A A K A S U T U S E K O R R A L D U S
Agronoomiliste abinõude hulgas, mis taimede kasvutingimusi mõjutavad, on tähtsal kohal külvikord ja viljavaheldus.
Viljavaheldus on kultuuride agrobioloogiliselt põhjendatud
vaheldumine põllul. Viljavahelduse peamine eesmärk on
ära hoida saagikuse langus, kuid see võimaldab ka mineraal- ja orgaanilist väetist efektiivsemalt kasutada.
Külvikord on pikemaks ajaks ette planeeritud põllumajanduskultuuride (ka mustkesa) paiknemise ja järgnevuse süsteem külvikorraväljadel. Kultuuride süsteemikindel paiknemine ruumiliselt ja järgnemine üksteisele ajaliselt kindlal
maa-alal moodustabki külvikorra.
Külvikorra koostamisel peab lähtuma konkreetsetest mulla-
ja kliimatingimustest, samuti majanduslikest võimalustest
ja eesmärkidest. Tuleb arvestada, kuidas mõjuvad eri kultuurid mulla omadustele ja viljakusele, taimekahjustajate
levikule, milline on nende väärtus eelkultuurina ja nende
iseendale järgnemise taluvus.
Kultuuride kasvatamist monokultuuris tuleks vältida.
Kultuuride kasvatamine monokultuuris toob kaasa samale
liigile või sordile halvasti mõjuvate ühendite kuhjumise
mulda, saagikus langeb. Ka soodustab ühekülgne maakasutus nendele kultuuridele omaste taimehaiguste, umbrohtude ja kahjurite levikut.
Maa kõige ratsionaalsemaks kasutamiseks on vaja leida
ja rakendada optimaalne külvikord. Nende rakendamisel
peab silmas pidama tervet tootmiskompleksi.
Õige külvikorra ja viljavahelduse rakendamisel paranevad
mulla füüsikalised, keemilised ja bioloogilised omadused.
Külvikord määrab ka mullaharimise ja väetamise süsteemi
ning vajamineva põllutehnika, sest need on seotud konkreetsete kultuuride kasvatamisega ja sõltuvad nii kultuurist
kui ka mullastikust.
Viljavahelduse planeerimisel peab arvestama ka keskkonnakaitselisi aspekte .
Mitmesuguste keskkonnatoetuste saamisel on kehtestatud
täiendavad nõuded külvikorras kasvatatavate kultuuride
vahekorra kohta.
Erosioonitundlikul alal peaks kultuuride valikul arvestama,
et seda saab vähendada sobivate harimisvõtete ja viljavaheldusega, aga ka vastavate kultuuride kasvatamisega.
9.1 Kultuuride väärtus eelviljana ning nende
otsene ja kaudne mõju
Eelvili avaldab otsest mõju nii talle järgnevale kultuurile kui
ka kumulatiivset mõju mulla omadustele (näiteks taimejää-
nuste kuhjudes suureneb mulla huumusesisaldus ja paraneb struktuur). Mullaviljakusele avaldab suurt mõju taimetoitainete, eriti lämmastiku erinev tarbimine taimede poolt.
Näiteks liblikõielised rikastavad mulda seotud õhulämmastiku arvel, kõik teised kultuurid on mullalämmastiku kasutajad. Mõned taimeliigid (kaer, lupiin ) suudavad hankida taimetoitaineid raskemini kättesaadavatest ühenditest kui teised. Juurte lagunemisel jäävad need toitained mulda ning
on hiljem teistele kultuuridele kergesti omastatavad.
Bioloogilistest põhjustest hinnatakse kultuuride erinevat
mõju umbrohtude ning taimehaiguste ja kahjurite levikule.
Põllukultuurid jagatakse vastavalt väärtusele eelviljana
gruppidesse .
Head eelviljad on rühvelkultuurid ja mitmeaastased heintaimed .
Rühvelkultuurid (kartul, mais, sööda- ja söögijuurviljad), eriti
need, mida väetatakse orgaanilise väetisega ning kasvuaegselt intensiivselt haritakse. Pikaajaline rühvelkultuuride
viljelemine samal kohal võib aga vähendada mulla huumusesisaldust (rohke mullaharimise korral toimub orgaanilise
aine ulatuslik lagunemine).
Mitmeaastased heintaimed (nii liblikõielised kui kõrrelised)
jätavad mulda juure- ja varrejäänustena rohkesti orgaanilist ainet ning muld rikastub . Kuid selline nähtus toimub
vaid keskmise ja kõrgesaagiliste rohumaade puhul, madalasaagiliste rohumaade puhul on väärtus eelviljana tühine.
Heintaimed parandavad ka mulla struktuursust, mis oluliselt tõstab mulla viljakust ning viib miinimumini tuule- ja
vee erosiooni.
Puhas- ehk mustkesa on teatud tingimustel vajalik, kuid
tuleb arvestada, et majanduslikult on see võte äärmiselt
kallis.
Keskmise väärtusega eelviljad on üheaastased liblikõielised kultuurid või nende segukülvid ( hernes , segatis, segavili, vikk, uba) ning raps ja rüps.
Foto 15. Õitsema puhkev punase ristiku põld
Halvad eelviljad on teraviljad . Teraviljade poolt mulda jäetud orgaaniline aine on lämmastikuvaene ja huumuse tekkel väheväärtuslik, taimejäänuste lagunemine on aeglane.
Teravilja väärtust eelkultuurina saab mõneti tõsta kõrrekoorimisega.
9.2 Kultuuride erinev mõju taimehaiguste ja
kahjurite levikule
Külvikorra/viljavahelduse planeerimisel tuleb arvestada, et
järgnevat kultuuri ei kahjustaks samad haigused ja kahjurid, mis eelvilja.
Taimehaiguste ja kahjurite levikut mõjutavad kultuurid erinevalt. Mõned kultuurid on väga tundlikud sagedasele kasvatamisele samal põllul, teised vähem. Nii näiteks ei sobi
taimekaitse seisukohalt üksteise järel teraviljad, samuti rist -
õielised või liblikõielised kultuurid. Sama põhimõtet tuleks
arvestada ka kultuuride asetusel üksteise suhtes.
Neid nõudeid tuleks kindlasti arvestada ja ettevaatlik olla,
sest paljud mullas talvituvad haigused (suur osa seenhaigusi) on kasvuaegselt kas raskesti tõrjutavad või on tõrje
kallis ning väga pikaajaline. Seetõttu võibki tootja end
järsku leida olukorrast, kus teatud kultuuride viljelemine
mõnel põllul on praktiliselt võimatu. Eriti tähtis on eeltoodud põhimõtetest kinnipidamine seemne- või keemiavabal
kultuuride viljelemisel.
9.3 Kultuuride iseendale järgnevuse taluvus
( allelopaatia )
Selle all mõistetakse taimede vastastikust mõjutust erinevate ainevahetusproduktide kaudu. Need ained võivad olla
nii juureeritised kui ka eelkultuuri jäänuste lagunemisel tekkivad ühendid, mis pärsivad või soodustavad järelkultuuri
kasvu. Juureeritised on taimede ainevahetuse heitproduktid, mida sama kultuur ise ei kasuta. Tavaliselt on need söö-
daks mulla mikroorganismidele, kuid kui kasvatada ühte
kultuuri pikemalt samal kohal, langeb mulla bioloogiline
aktiivsus ja toimub kahjulike produktide kuhjumine, mis
pärsib taime kasvu. Mõnele teisele taimeliigile võivad need
eritised olla kasulikud ja mõjuvad saagile positiivselt. Orgaaniliste väetiste kasutamine aktiviseerib mulla mikroorganisme ja vähendab negatiivset mõju. Selle järgi, kuidas
üks või teine kultuur talub iseendale järgnemist, võib nad
tinglikult liigitada rühmadeks:
• iseendale järgnevust taluvad kultuurid, mida võib kasvatada samal kohal kaks või rohkem aastat, ilma et saak
oluliselt langeks. Sellesse rühma kuuluvad mais, kõrrelised heintaimed, tingimisi ka kartul ja talirukis;
• järgnevust halvasti taluvad kultuurid, mis ühel kohal
kasvatamisel annavad tunduvalt vähem saaki ja uuesti
võib neid samale põllule külvata pärast ühe- kuni kolmeaastast vaheaega . Sellesse rühma kuuluvad oder ,
nisu, kaer, kaalikas , kapsas;
• järgnevust halvasti taluvad kultuurid, mida võib samale
põllule külvata pärast kolme- kuni kuueaastast vaheaega. Sellesse rühma kuuluvad lina, hernes, punane ristik , lutsern, mesikas, peet ja raps, rüps.
Kui ei osutu võimalikuks külvata sobiva eelvilja järel, tuleks
eelistada keskmiselt sobivaid eelvilju ja vältida mittesobivaid.
Erinevatele põllukultuuridele sobivad eelviljad on toodud
9.4 Tootmismahtude planeerimine
Eriti tähtis on tootmismahtude planeerimine loomakasvatusega tegelevates ettevõtetes, kus ise toodetakse kogu
karjale vajaminev söödakogus. Planeerimine tuleks teha iga
aasta kohta eraldi, vastavalt loomade arvule karjas erinevatel aastatel. Seega tuleb kõigepealt alustada karja struktuuri,
loomade arvu ja toodangu planeerimisest ning seejärel
arvutada vajaminevad söödakogused (kogused sõltuvad ju
otseselt loomade arvust ja toodangust).
Eestis on lubatud pidada loomi haritava maa hektari kohta
kuni 2 loomühikule vastaval hulgal. Nitraaditundliku ala
kaitsmata põhjaveega aladel tohib pidada loomi kuni 1,5
loomühikut hektari kohta (suurem kogus loomi võib olla
ainult juhul, kui on nõuetele vastav sõnnikuhoidla ja kehtivad sõnnikulaotamise lepingud teiste põllumajandustootjatega).
Veisekasvatusele spetsialiseerunud tootmises planeeritakse rohusööda (karjamaa, silo- ja heinamaa) ja teravilja
vajadus.
Rohumaade pindala planeerimisel on soovitatav lähtuda
oma tootmise kogemustest (mitu hektarit karja- või silomaad oleks ühele lehmale vm vaja), sest saagid erinevad
suuresti vastavalt erinevale mullastikule ja mikrokliimale.
Karjamaad tuleb planeerida lauda lähedusse, silo- või heinamaad võivad olla kaugemal.
Tihti limiteeribki rohumaade rajamise võimalus (eriti karjamaad) karja maksimaalse suuruse, sest rohusöötade juurdeostmine on tavaliselt kõige keerulisem või kallim.
Uute rohumaade rajamise puhul tuleb võimaluse korral silmas pidada ka aspekti, et need ei oleks rajatud kõik lühikese
aja jooksul.
Rohumaade rajamine on kallis ning sellise tegutsemise
puhul planeeritakse tootmisse iga teatud perioodi möödudes suur investeeringuvajadus ning ühtlasi ka puudujääk
rohusöötades (rajamisaastal on saak väiksem kui normaalsel kasutusaastal). Kui rohumaid uuendatakse igal aastal
võrdses koguses, on tootmine sujuvam.
Teraviljade valikul tuleb lähtuda sellest, mida on kõige
otstarbekam loomadele sööta või siis kasvatada müügikultuure (raps, toidunisu), mille müük korvaks omakorda
sööda ostmise kulud.
Seakasvatusele spetsialiseerunud tootmises on eelkõige tähtis teraviljasaakide suurus ja selleks kasutatava
maa pind.
Et aga pikaajaline teraviljade kasvatamine samal kohal
mõjub mullaviljakusele halvasti ning pikas perspektiivis
muudab tootmise tunduvalt kallimaks, tuleb planeerida
kultuure, mis lõhuksid teraviljade tsükli. Tuleb jälgida suhteliselt suure koguse seasõnniku optimaalset kasutamist ning
võimalikult pikka sõnniku laotamise perioodi.
Taimekasvatusele spetsialiseerunud tootmises tuleb
otsustada, milline kultuur või kultuuride rühm (teravili, rapsrüps, kartul vm) on põhiliseks tuluallikaks. Kultuuride osatähtsus lähtub nii kasvutingimustest kui ka masinapargist.
Ühe kultuuri pindala ei tohiks olla suurem kui jõutakse optimaalsel ajal külvata, harida ja koristada, vältimaks paratamatut saagi ja kvaliteedi langust. Turukultuuride kõrval
peab kindlasti osutama tähelepanu ka nn vahekultuuridele,
mille kasvatamine taastab mullaviljakust.
Mahepõllunduses on külvikord kõige põhilisemaks võtteks
ja alustalaks. Kuna mahepõllunduses ei kasutata mineraalväetisi ja keemilisi taimekaitsevahendeid, tuleb eriti hoolikalt valida kasvatatavaid kultuure ning tunda väga põhjalikult nende bioloogilisi iseärasusi. Kultuuride nõudlused on
ühesugused nii tava- kui mahepõllunduses, kuid iga tehtud
viga külvikorras maksab end topelt valusamini kätte, sest
„möödalaskmisi“ ei saa kergendada ega parandada keemiliste vahenditega. Sellest tulenevalt on vead (umbrohtumus,
haiguste levik) raskemini parandatavad ning põllu kordasaamine nõuab rohkem aega.
9.5 Talvine taimkate
Talvise taimkattena mõistetakse talvituvaid kultuure: taliteraviljad , taliraps , talirüps, kõrrelised ja liblikõielised heintaimed ning maitse- ja ravimtaimed .
Nii põllumajanduslikust kui ka keskkonnakaitse seisukohast
lähtudes tuleks külvikord planeerida nii, et oluline osa põldudest oleks talvel taimestikuga kaetud.
See on vajalik eelkõige taimetoiteelementide kao ja nende
põhjavette leostumise vältimiseks. Taliteravilja ja mitmeaastaste heintaimede kasvatamise kõrval on võimalus kasvatada ka vahekultuure. Vahekultuurid seovad eelnevast
kultuurist mulda jäänud toitained, mis taimede sissekündmisel on järgmistele kultuuridele jälle kättesaadavad. Vahekultuurid külvatakse tavaliselt võimalikult kiiresti põhikultuuri koristamise järel (heintaimede puhul võib kasutada
ka allakülvi) ning küntakse sisse sügisel vahetult enne maa
külmumist või kevadel.
Levinumad vahekultuurid on ristõielised (rõigas, valge
sinep, raps, rüps), teravili (rukis, oder, kaer) ja heintaimed.
Vahekultuuride valikul tuleb arvestada, et botaaniliselt sarnaseid liike ei tohiks haiguste ning kahjurite leviku tõttu
kasvatada liiga sageli.
Haljasväetiste ja vahekultuuride kasvatamise läbimõeldud planeerimisel võib nende otstarbed ka ühildada, see
tähendab kasvatada kultuure, mis täidaksid mõlemad eesmärgid.
See on vajalik eelkõige nitraaditundlikul alal ja selle ümbruses ning suurema põllumajandusliku maakasutusega piirkondades.
Piirkondades, kus on palju rohumaid ja pool-looduslikke
kooslusi, ei ole talvise taimkatte osatähtsuse suurendamine
keskkonnakaitse eesmärgil vajalik.
Olulise osa põldude hoidmine talvise
taimkatte all on vajalik piirkondades,
kus on oht põhjavee reostumiseks
nitraatiooniga või pinnaveekogude
seisund on taimetoitainete sisalduse
tõttu mitterahuldav
1 0 . M A A PA R A N D U S
Maaharimine ja selle käigus tehtud maaparandustööd on
kujundanud nüüdisaegse põllumajandusmaastiku ja maapiirkonna infrastruktuuri. Eestis kasutusel olevast põllumajandusmaast on kuivendatud 420 000 ha ehk ligi pool,
erametsamaal on kuivendusvõrke 150 000 hektaril. Maaparandustöödega vähendatakse taimekasvuks ebasoodsa
mulla veerežiimiga aladel ikalduse tõenäosust ja luuakse
eeldused maa sihipäraseks kasutamiseks.
Põllumajandusmaa kuivendussüsteemidest enamik, s.o
üle 70%, on rajatud rohkem kui 30 aastat tagasi ja on tänaseks amortiseerunud. 2005. aastal tehtud maaparandusuuringu tulemustest selgus, et kuivendatud põllumajandusmaast on 11% heas, 63% rahuldavas ja 26% puudulikus kuivendusseisundis. Korrastamata maaparandussüsteemid
ja kinnikasvanud eesvoolud põhjustavad üleujutusi, maa
soostumist ja võsastumist ning maastike rekreatiivse väärtuse vähenemist.
Eesti kliimatingimustes on üle poole põllumajandusmaa ja
umbes poole metsamaa sihipärane kasutamine võimalik
ainult juhul, kui sellel maal tagatakse maaparandussüsteemide nõuetekohane toimimine .
Tulevikule mõeldes peab arvestama ka kliima edasise muutumisega. On prognoositud, et ilmastik muutub ebastabiilsemaks, kevadine äravool väheneb ja sügisene suureneb.
See tähendab, et kuigi vegetatsiooniperiood pikeneb, ei
tarvitse pikeneda põllutööde periood, kui maade kuivendusintensiivsuse tõstmisega ei tagata sügiseseks koristusperioodiks vajalikku kuivendusnormi.
Kuigi sademete aastamaht ületab oluliselt aurumise, ei ole
sademete jaotus vegetatsiooniperioodil ja aastate lõikes
ühtlane. Küllalt sageli võib ette tulla lühemaid või pikemaid põuaperioode, mis põhjustavad olulisi saagikadusid
eriti köögiviljapõldudel ning puuvilja- ja marjaaedades.
Ilmastikuriskide vähendamiseks ja stabiilsete saakide
saamiseks on vajalik tähelepanu pöörata ka niisutussüsteemide rajamisele ja toimimisele. On tekkinud vajadus
veerežiimi kahepoolseks reguleerimiseks, mis võimaldab
maade altniisutamisel veeressurssi mitmekülgsemalt ja
loodussäästlikumalt kasutada.
Maaparanduse eesmärkideks on:
• vähendada ebasoodsast veerežiimist tingitud põllumajandustootmise riske;
• suurendada metsade tootlikkust;
• luua tingimused maade sihipäraseks kasutamiseks;
• tagada maaparandussüsteemide koosseisu kuuluvate
pinnaveekogude hea seisund;
• kindlustada juurdepääs põllumajandusmaadele.
Maaparandusobjektide paiknemine
Metsakuivendusega ala
Põllukuivendusega ala
Nitraaditundliku ala piir
Riigi poolt hooldatav veejuhe
Kuivendatud alade ja riigi poolt hooldatavate eesvoolude
andmed on saadud Maaparandussüsteemide registrist63
1 0 . M A A PA R A N D U S
Maaparandussüsteemid on valdavalt 60–400 ha suurused
ja et maaparandussüsteemide piirid ei ühti enamasti kinnisasjade piiridega, on maaparandushoiutööde korraldamine tihti keeruline. Maaparanduse ühistegevuse valdkonnas on Eestis ajalooline kogemus, samas on ühiste otsuste
tegemine ja tööde korraldamine aeganõudev.
Mitme maaomaniku maal paiknevate maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja uuendustöid on otstarbekas
teha ühiselt, mille üheks organisatsiooniliseks vormiks on
välja kujunenud mittetulunduslikud maaparandusühistud.
Maaparanduslike võtete rakendamine peab lähtuma meetmete majanduslikust ja keskkonnakaitselisest tulemuslikkusest.
Omal ajal on maaparandustööde kavandamisel ka vigu tehtud. Mõnikord on karsti levikualal maaparandussüsteemide
vesi suunatud karsti, st eesvooluks on põhjavesi. Selliste kuivendussüsteemide vesi suunatakse karsti kaudu otse põhjavette.
Põllumajandustootjal tuleb koostöös maaparandusbüroodega määrata karstilehtrite täpsed asukohad ning kaaluda
settekaevude, settetiikide, puhastuslodude või märgalade
rajamise vajadust ärajuhitava vee kvaliteedi tagamiseks.
Farmide ümbruses tuleb vältida reostunud vee sattumist
maaparandussüsteemi ja kaaluda puhastuslodude või settetiikide rajamise vajadust farmide territooriumi sademetevee puhastamiseks .
Suur osa eelmisel sajandil rajatud paistiike ja paisjärvi on
täis settinud ja kujunenud teisesteks reostusallikateks.
Nende perioodiline puhastamine setetest taastab veekogude isepuhastamisvõime.
Kuivendussüsteemide ebapiisava toimimise tõttu halveneb taimede kasvuvõime, mis omakorda vähendab mullas
toitainete seotust ja suurendab pindmist äravoolu – lõppkokkuvõttes suureneb biogeenide väljakanne eesvoolu,
jõgedesse ja järvedesse. Põhiliselt ilmneb lühiajaline negatiivne keskkonnamõju eesvoolude ehitamisel , kui kaevetöödel tekib muda ja sellest vabanevad biogeenid kanduvad allavoolu . Võrreldes kraavitusega, vähendab drenaaž
pinnaseerosiooni, kuid negatiivse küljena suureneb lämmastiku väljakanne. Nimetatud mõjude vähendamiseks
tuleb kasutada maaparanduse keskkonnakaitseabinõusid
(settebasseinide, lodude ja eesvoolu kaldapuistu rajamist
ning eesvoolude renaturaliseerimist), mille eesmärk on
lokaliseerida võimalik toitainete väljakanne ning säilitada
ökoloogiline stabiilsus ja bioloogiline mitmekesisus.
Jõgedele ja peakraavidele looduslähedase kuju tagasiandmine mitmekesistab maastikku (pildil Taebla peakraavi renaturaliseerimine)
Mitmed väärtuslikud kalajõed on omal ajal sirgeks kaevatud. Kasvanud on jõgede ja järvede settimine (jõe- ja
järvemuda teke). Sellele tegevusele aitavad oluliselt kaasa
koprad , kes ehitava tamme, paisutavad vett ja risustavad
veekogusid mahalangetatud puudega.
Maaparanduse keskkonnaabinõude rakendamise vajadus
tuleneb seadusandlusest. Vastavalt maaparandusseadusele peab maaparandussüsteemi reguleeriv võrk minimeerima reostuse leviku ohu ja eesvool peab olema võimalikult suure isepuhastusvõimega, seega ka bioloogiliselt
mitmekesine. Maaparandussüsteemide rekonstrueerimine
võimaldab oluliselt parandada meie veekogude seisundit .
On alustatud suurte eesvoolude renaturaliseerimist, kus
rakendatakse meetmeid elupaikade mitmekesistamiseks ja
kalade rännetele kaasaaitamiseks.
Mitmesuguste maaparanduslike võtetega on võimalik vä-
hendada taimetoitainete ärakannet veekogudesse. Sellisteks võteteks lisaks kuivendusvõrgu korrasoleku tagamisele on:
• kraavkuivenduse asendamine drenaažiga (pindmise äravoolu likvideerimisel väheneb fosforiühendite väljakanne, samas võib suureneda nitraatlämmastiku osakaal);
• reguleeritud drenaaž (regulaatorkaevudega hoitakse
veepind optimaalsel tasemel – lämmastiku väljakanne
võib väheneda kuni 1/3 võrra);
• settebasseinide, puhverlodude ja märgalade rajamine
(tulemuslikkus sõltub pindalast võrreldes puhastatava
vee hulgaga );
• veepuhastusdreenide rajamine (lubilisanditega täidisdreenide rajamine risti pinnavee liikumissuunaga, eesvooludesse kanduva fosfori väljakande vähenemine).
Maaparanduslikke võtteid vee kvaliteedi parandamisel
tuleb rakendada eelkõige seal, kus muud võimalused koormuse piiramiseks on ammendunud. Selliste rajatiste tulemuslikkuse tagamiseks peab olema tagatud ka rajatiste
pidev hooldamine.
1 1 . R E O V E E K Ä I T L U S P Õ L L U M A J A N D U S E S
Reovesi on olmes või tootmises rikutud vesi, mida peab
enne suublasse (veekogusse või pinnasesse) juhtimist
puhastama. Kasutuses olnud ja loodusesse tagasi juhitav
vesi on heitvesi .
Reostunud heitvesi vajab enne loodusesse tagasijuhtimist
puhastamist.
Maamajapidamistes ja põllumajanduse tootmisettevõtetes
tekib alati olmereovett, tootmise puhul ka tootmisreovett.
Puhastamist vajab ka reostunud aladelt kogunev sademevesi. Põllumajandusest pärinev heitvesi on reostunud
orgaanilise aine, taimetoitainete, haigusbakterite ja soolenugiliste munadega.
Reovee hulk ja omadused sõltuvad suurel määral veekasutaja elukeskkonna sanitaarseisundist, tavadest ja majanduslikest võimalustest, tootmises tehnoloogia valikust ja tootmiskultuurist. Reovett tekib seal, kus vett tarbitakse, seetõttu on kasutatava vee ja kanalisatsiooni juhitava vee hulk
tihedalt seotud.
Reovee põhjavette ja heitvee külmunud pinnasele juhtimine on keelatud.
Vee erikasutusluba peab olema, kui juhitakse heitvett ja
teisi vett saastavaid aineid suublasse.
11.1 Maamajapidamiste reoveekäitlus
Nüüdisaegse ühepereelamu keskmiseks ööpäevaseks olmereovee hulgaks loetakse 1 m3
. Tekkiva reovee hulk on tegelikkuses varieeruv (35…300 liitrit inimese kohta ööpäevas).
Kui võimalik, peaks olmereovee juhtima ühiskanalisatsiooni.
Ühiskanalisatsiooni omanikuks on tavaliselt kohalik omavalitsus. Kui puudub võimalus reovee juhtimiseks ühiskanalisatsiooni, tuleb reovett käidelda oma maavalduse piirides.
Lähestikku asuvatele majadele võib rajada ühise omapuhasti. Reoveepuhasti valitakse seatava eesmärgi, piirangute,
majanduslike võimaluste, maatüki suuruse ning geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste olude järgi.
Isikliku majapidamise heitvee pinnasesse juhtimiseks oma
maavalduse piires ei ole vaja vee erikasutusluba, kuid see
tegevus peab vastama Veeseaduse alusel kehtestatud heitvee pinnasesse juhtimise nõuetele. Reovesi tuleb enne pinnasesse juhtimist puhastada.
Reovee juhtimine põhjavette ja heitvee juhtimine külmunud pinnasele on keelatud.
Üksikmajapidamiste reovee puhastamise võimalused oma
maavaldusel olenevad pinnase veeläbilaskevõimest ning
põhjavee tasemest ja looduslikust kaitstusest.
Suublasse juhitava heitvee omadused on normeeritud, mille
eesmärgiks on kaitsta veekeskkonda ja inimese tervist.
Igal konkreetsel juhul tuleb leida
reoveekäitluseks veekaitse seisukohast
vastuvõetav lahendus
Otstarbekas on nõu küsida spetsialistidelt, kes jagavad suuniseid ka puhastite rajamise ja kasutamise õigusliku protsessi kohta. Isegi kogumiskaevu rajamiseks on tarvis projekti, mis peab vastama omavalitsuse määratud projekteerimistingimustele.
Näiteks õhukese pinnasekihiga aladel ei ole võimalik reovett maasse immutada, sellisel puhul tuleks valida omapuhastiks pinnasfilter.
Väikemajapidamiste reovee puhastamiseks kasutatavad
omapuhastilahendused:
• olmereovesi kogutakse kogumiskaevu ja veetakse lähimasse reoveepuhasti purgimissõlme;
• WC-vesi ehk mustvesi kogutakse kogumiskaevu ja muu
majapidamisest pärinev reovesi puhastatakse septikus
ning seejärel immutatakse maasse või puhastatakse
pinnasfiltris;
• kasutatakse kompostkuivkäimlat ja hall vesi kogutakse
kogumiskaevu ning veetakse lähima asula purgimissõlme;
• must ja hallvesi juhitakse kokku, puhastatakse mehhaaniliselt ja immutatakse maasse. Sel juhul peab septik olema kolmekambriline;
• kasutatakse kombineeritud mahutit, mille ühte ossa
kogutakse väljaveetav WC-vesi ning teises osas on halli
vett puhastav septik, septikust juhitakse vesi pinnaspuhastile;
• kui põhjaveetase on kõrge, võib teha maapealse imbpeenra, kuhu septiku läbinud reovesi pumbatakse;
• reovesi puhastatakse mehhaaniliselt septikus ja bioloogiliselt kompaktpuhastis: ketas - või nõrgfiltris, aktiivmudapuhastis või täidisega aerotankis. Kompaktpuhasti on sobiv elamurühmale;
• reovesi puhastatakse mehhaaniliselt septikus ning seejärel looduslähedases puhastis: biotiigis, tehismärgalal
või taimestikpuhastis. Sobiv lahendus suvilatele.
Olgu omapuhasti milline tahes, igal juhul peab selle ees
olema septik.
Septik on pealt kinnine setiti, millesse sadestunud, läbivoolava reoveega kokku puutuva sette orgaaniline aine laguneb anaeroobselt.
Omapuhasti rajamisel peab arvestama, et see paikneks
joogiveekaevude suhtes allanõlva ning põhjavee liikumissuuna suhtes allavoolu.
Omapuhasti kaugus majast või krundi piirist peab olema
vähemalt 10 meetrit (septikul vähemalt 5 m). Kaugus veekogudest sõltub veekogu ehituskeeluvööndist (siseveekogudel 25…100 m, mererannas 200 m), kraavidest peab pinnaspuhasti jääma 3…10 m kaugusele (mida suurem maapinna lang, seda suurem kaugus).
Omapuhastiks oleva imbsüsteemi ja joogivee salvkaevu
vaheline kaugus sõltub suublaks olevast pinnasest ja selle
omadustest, maapinna langusest ning ei tohi olla väiksem
kui 20…50 m.
11.2 Tootmisettevõtte reoveekäitlus
Tootmisettevõttest kanaliseeritav reovesi on sõltuvalt tootmistehnoloogiast väga spetsiifilise koostise ja ebaühtlase
vooluhulgaga ning nõuab igal objektil erinevat käitlemist.
Looma- ja linnukasvatusettevõtete reovesi võib sisaldada
sõnniku-, virtsa-, allapanu- ja söödajääke, pesu- ja desinfitseerimisainete jääke ning inimtegevuse jääkprodukte (duširuumid, tualetid). Kontsentreeritud tootmisreovee puhastamisel on mõnikord otstarbekas lahjendada seda puhastatud vee või olmereoveega.
Tootmisreovee puhastamine tuleb lahendada koos põhitootmise tehnoloogia planeerimisega.
Kus võimalik, on otstarbekas juhtida tootmisreovesi ühiskanalisatsiooni, puhastades eelnevalt vajalikul määral tootmisreovett.
Eelpuhastamine on reovee omaduste muutmine nii, et
seda tohib ühiskanalisatsiooni või reoveepuhastisse lasta.
Eelpuhastuseta kange reovesi võib toimiva reoveepuhasti
tööd halvendada või hoopis toimimise lõpetada. Eelpuhastid (rasvapüünis, muda- ja liivapüünis, õli- ja bensiinipüünis) pannakse harilikult reostuse tekkekohta ja sellesse
juhitakse vaid see osa reoveest, mida ei tohi ühiskanalisatsiooni lasta.
Eelpuhastit peab regulaarselt hooldama ja tühjendama.
Kui reovee eralduse ööpäevane või nädalane ebaühtlustegur on väga suur, tuleb vooluhulga ja reostuskoormuse ühtlustamiseks paigaldada ühtlustusmahuti.
Asulatest eemal olevate loomafarmide reovee võib vedelsõnnikutehnoloogia kasutamisel juhtida vedelsõnniku
hoidlasse. Muudel juhtudel tuleb reovesi koguda selleks
spetsiaalselt ettenähtud mahutitesse, kust veetakse reovesi
lähima asula purgimissõlme või puhastada farmi juures asuvas põhipuhastis.
Farmide reoveepuhastina tuleks eelistada ekstensiivsemaid
puhasteid: õhustatava esimese astmega biotiike või pinnaspuhasteid. Kui hüdrogeoloogilised tingimused seda ei võimalda, võiks kasutada biofiltreid, mis taluvad suuri hüdraulilise ja reostuskoormuse kõikumisi.
Piimafarmi reovesi tuleks esmalt segada vooluühtlustajas
olmereoveega ja juhtida biopuhastisse.
Sigalates ja lindlates kasutatakse enamasti vedelsõnnikutehnoloogiat ja tekkiv reovesi suunatakse vedelsõnniku
hulka. Kus võimalik, tuleb olmereovesi koguda eraldi.
Tihti suurendab reovee hulka lauda ümbrusest kanalisatsiooni kaudu kogutav sademetevesi. Talu ja tootmishoonete ümbrus tuleks planeerida nii, et puhas sademevesi
hoonete katustelt ning platsidelt valguks neid ümbritsevatele haljasaladele ja imbuks seal pinnasesse.
11.3 Reoveesette kasutamine põllumajanduses
Puhastusseadmeis eraldub rohkesti setet, mille käitlemine
on tõsisemaid reoveepuhastuse probleeme. Reoveesete on
reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste meetoditega eraldatud suspensioon , mis jaguneb orgaanilise aine
töötlemistõhususe alusel töödeldud ja töötlemata setteks.
Põllumajandussaaduste tootmiseks kasutataval maal võib
kasutada ainult töödeldud reoveesetet.
Reoveesete on töödeldud, kui selles sisalduv orgaaniline
aine on pinna- ja põhjaveele, mullale, taimedele, loomade
ja inimese tervisele ohutuks muudetud (aeroobse või anaeroobne stabiliseerimise, kompostimise , keemilise või termilise töötlemise või settes sisalduva orgaanilise aine mineraliseerimisega või muul viisil). Omapuhastis piirdub settekäitlus septiku perioodilise puhastamisega. Kohapeal võib sette
kompostida või lubjaga stabiliseerida, et see ei haiseks.
Maal, kus kasvatatakse köögivilja- või marjakultuure ning
ravim - või maitsetaimi, on reoveesette kasutamine keelatud.
Reoveesette kasutamine põllumajanduses, haljastuses ja
rekultiveerimisel on keelatud maa-aladel:
• kus mulla pH ≤ 5;
• mis on liigniisked või üleujutatavad;
• mis on külmunud või lumega kaetud.
Maa-aladel, kus mulla pH > 5 ja ≤ 6, võib põllumajanduses,
haljastuses ja rekultiveerimisel kasutada ainult lubjaga stabiliseeritud setet.
Maal, kuhu on laotatud reoveesetet, ei tohi:
• aasta jooksul pärast laotamist kasvatada köögiviljakultuure ning ravim- või maitsetaimi toiduks või söödaks;
• kahe kuu jooksul pärast laotamist karjatada loomi või
varuda loomasööta.
Reoveesette põllumajanduses kasutaja peab tagama sette
kasutamiskohas mullaproovide võtmise ning pH ja raskmetallisisalduse määramise vegetatsiooniperioodi lõpus
enne sette kasutamist ning kasutamise järel iga viie aasta
tagant.
1 2 . N I T R A A D I T U N D L I K A L A
Nitraaditundlikuks loetakse ala, kus põllumajanduslik tegevus on põhjustanud või võib põhjustada nitraatioonisisalduse põhjavees üle 50 mg/l või mille pinnaveekogud on
põllumajanduslikust tegevusest tingituna eutrofeerunud
või eutrofeerumisohus.
Nitraaditundlik ala Eestis määrati Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2003. a määrusega nr 17 Pandivere ja Adavere -Põltsamaa nitraaditundliku ala kaitse-eeskiri (RT I 2003, 10, 49).
Kaitse-eeskirjaga määrati kaitsmata põhjaveega pae- ja
karstialad ning kehtestati kitsenduste ulatus allikate ja
karstilehtrite ümbruses ning kaitsmata põhjaveega aladel.
Nitraaditundliku ala määramisele eelnes rida uurimistöid.
Varasemad uuringud ja seire olid kinnitanud nitraadireostust selles piirkonnas.
Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala
tegevuskava 2004–2008 võeti vastu VV korraldusega nr
318-k, 30.04.2004. Tegevuskava põhieesmärgiks on piirata
põllumajandustootmisest pärineva reostuse mõju pinna- ja
põhjaveele. Tegevuskava täitmine loob eeldused veekeskkonda säästva põllumajandustootmise arenguks, pinna-
ning põhjavee hea seisundi säilitamiseks ning tervisele
ohutu joogivee tagamiseks.
Nitraaditundliku ala tegevuskava õigusaktidest tulenevad kohustuslikud meetmed:
• ajavahemik, millal väetiste kasutamine on keelatud: orgaanilisi ja mineraalväetisi ei tohi laotada
1. detsembrist kuni 31. märtsini;
• väetiste kasutamise piirangud tugeva kaldega
maa-alal: väetise laotamine on keelatud haritaval
maal, mille maapinna kalle on üle 10%. Kui maapinna
kalle on 5–10%, on pinnale väetise laotamine keelatud
1. novembrist kuni 15. aprillini;
• väetiste kasutamise piirangud veega küllastunud,
üleujutatud, külmunud või lumega kaetud maaalal: orgaanilisi ja mineraalväetisi ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 31. märtsini ega muul ajal, kui maapind
on kaetud lumega või on külmunud või veega küllastunud või perioodiliselt üle ujutatud veehaarde sanitaarkaitsevööndis ning veekogu veekaitsevööndis;
• väetiste kasutamise tingimused vooluveekogude
lähedal: veekogu veekaitsevööndis on väetamine
keelatud. Järvedel, veehoidlatel, jõgedel ja kanalitel on
vööndi laius 10 meetrit veepiirist ning maaparandusobjektide eesvooludel kuni nende suubumiseni looduslikesse veekogudesse 1 m;
• nõuded sõnnikuhoidlatele ja silohoidlatele: kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle 10
loomühiku loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikuliigist
sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla; põllumajandusloomade pidamisel peab sõnnikuhoidla või
Nitraaditundlikud alad määratakse
intensiivse põllumajandustootmisega
piirkondades põhja- ja pinnavee kaitseks.
sõnniku- ja virtsahoidla mahutama vähemalt nende
kaheksa kuu sõnniku ja virtsa; sõnnikuhoidla ja -rennid
peavad olema ehitatud nii, et sademed ja pinna- ning
põhjavesi ei valguks sõnnikuhoidlasse; sõnnikuhoidla
ja -rennid peavad olema lekkekindlad; ehitamisel peab
kasutama materjale, mis tagavad lekkekindluse hoidla
ekspluatatsiooniaja vältel; haritaval maal aunas on lubatud hoida vaid tahesõnnikut ning mahus, mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust; silohoidla
siloga kokkupuutuvad konstruktsioonid peavad olema
veekindlad; silo hoidmisel tekkinud jääkvedelik (edaspidi silomahl) tuleb suunata spetsiaalsesse hoidlasse
või virtsahoidlasse; silomahla hoidla peab mahutama
vähemalt 10 liitrit silomahla 1 m 3
silohoidla ruumala
kohta;
• väetise kasutamise maksimaalsed kogused: sõnniku ja mineraalväetisega kokku on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta keskmiselt kuni 170 kg
lämmastikku aastas; mineraalväetistega tohib anda haritava maa hektari kohta mitte üle 140 kg lämmastikku
aastas; mineraallämmastiku kogused, mis on suuremad
kui 100 kg, tuleb anda jaotatult. Nitraaditundlikul alal
on sõnniku- ja mineraalväetistega kokku lubatud anda
haritava maa ühe hektari kohta keskmisena kuni 170 kg
lämmastikku aastas.
Kaitsmata põhjaveega aladel ei tohi:
• mineraalväetistega antav lämmastikukogus olla aastas
üle 120 kg haritava maa ühe hektari kohta ning taliviljadele ja mitmeniitelistele rohumaadele korraga antav
lämmastikukogus olla aastas üle 80 kg haritava maa
ühe hektari kohta;
• pidada loomi üle 1,5 loomühiku haritava maa hektari
kohta;
• kasutada reoveesetet.
Nitraaditundlikul alal asuvast põllumajandustootja poolt
kasutatavast haritavast maast peab vähemalt 30% olema
1. novembrist kuni 31. märtsini kaetud taimkattega. Sellest
protsendist 1/3 võib asendada teravilja-, rapsi- või rüpsipõhu sügisese sissekünniga.
Taimkattena mõistetakse talvituvaid kultuure, nagu taliteraviljad, taliraps, talirüps, kõrrelised ja liblikõielised heintaimed ning maitse- ja ravimtaimed.
Allikate ja karstilehtrite ümbruses on 10 meetri ulatuses
veepiirist või karstilehtri servast keelatud:
• väetamine;
• taimekaitsevahendite kasutamine.
Karstilehtreid on keelatud:
• risustada;
• täita.
1 2 . N I T R A A D I T U N D L I K A L A
Oluliste allikate ja karstilehtrite ümbruses on kuni 50 meetri ulatuses veepiirist või karstilehtri servast lisaks eelnevale
keelatud:
• maa kasutuse sihtotstarbe muutmine;
• loodusliku rohumaa , metsa või soo ülesharimine;
• vee kvaliteeti ohustavate ehitiste rajamine;
• maavarade või maa-ainese kaevandamine;
• heitvee pinnasesse juhtimine;
• metsa lageraie;
• kuivendussüsteemi ehitamine;
• loomade matmiskohtade rajamine;
• kalmistute rajamine.