Seadused ja määrused (lisatud sisukord) (0)

SISUKORD

TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS 4
1. peatükk ÜLDSÄTTED 4
§ 1. Seaduse reguleerimisala 4
§ 2. Töötervishoid ja tööohutus 4
2. peatükk TÖÖKESKKOND 4
§ 3. Üldnõuded 4
§ 4. Töökoht 5
§ 5. Töövahend 6
§ 6. Füüsikalised ohutegurid 6
§ 7. Keemilised ohutegurid 7
§ 8. Bioloogilised ohutegurid 7
§ 9. Füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid 8
§ 10. Rasedad ja rinnaga toitvad töötajad 8
§ 101. Alaealised ja puudega töötajad 9
§ 11. Tööolme 9
3. peatükk TÖÖANDJA JA TÖÖTAJA KOHUSTUSED JA ÕIGUSED 10
§ 12. Üldsätted 10
§ 121. Tööandja ennetustegevus 11
§ 122.  Tööandja makstav haigushüvitis 12
§ 13. Tööandja kohustused ja õigused 12
§ 14. Töötaja kohustused ja õigused 14
§ 15. Õnnetusoht ja õnnetusjuhtum 15
1. peatükk ÜLDSÄTTED 17
§ 1. Seaduse reguleerimisala 17
§ 2. Hädaolukord ja kriisireguleerimine 17
§ 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon 17
§ 4. Regionaalne kriisikomisjon 18
§ 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon 18
2. peatükk HÄDAOLUKORRAKS VALMISTUMISE KORRALDUS 19
§ 6. Hädaolukorra riskianalüüs 19
§ 7. Hädaolukorra lahendamise plaan 20
§ 8. Õppused 21
3. peatükk HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE KORRALDUS 21
§ 9. Hädaolukorrast teavitamine 21
§ 10. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel 22
§ 11. Psühholoogilise kaitse korraldus 22
§ 12. Hädaolukorra lahendamise juhtimine 22
§ 13. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused 22
§ 14. Eriolukorra väljakuulutamise kord 23
§ 15. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta 23
KESKKONNAMÕJU HINDAMISE JA KESKKONNAJUHTIMISSÜSTEEMI SEADUS 24
1. peatükk ÜLDSÄTTED 24
§ 1. Seaduse reguleerimisala 24
§ 2. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk 24
2. peatükk KESKKONNAMÕJU HINDAMINE 25
§ 3. Keskkonnamõju hindamise kohustuslikkus 25
§ 4. Keskkonnamõju 25
§ 5. Oluline keskkonnamõju 25
§ 6. Olulise keskkonnamõjuga tegevus 25
§ 7. Tegevusluba 29
§ 8. Arendaja 29
§ 9. Otsustaja 29
§ 10. Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja 29
§ 11. Keskkonnamõju hindamise algatamine ja algatamata jätmine 30
§ 12. Keskkonnamõju hindamise algatamisest ja algatamata jätmisest teatamine 31
§ 13. Keskkonnamõju hindamise programm 32
§ 14. Ekspert 32
KEMIKAALISEADUS 35
1. peatükk ÜLDSÄTTED 35
§ 1. Seaduse reguleerimisala 35
§ 2. Kemikaali mõiste 35
§ 3. Kemikaali identifitseerimine 35
§ 4. Kemikaali käitlemine 36
§ 41. Kemikaali turustamine 36
§ 5. Ohtlik kemikaal 36
§ 6. Ohtlik ettevõte ja suurõnnetuse ohuga ettevõte 37
§ 7. Pädev riigiasutus 37
§ 8. Kemikaaliohutuse Komisjon 38
2. peatükk KEMIKAALIKÄITLUSE KORRALDUS 39
§ 91. Hea laboritava 39
§ 10. Kemikaali ohtlikkuse määramine, riski hindamine ja klassifitseerimine 40
§ 11. Ohtlike kemikaalide käitlemise korraldus 40
§ 111. Piirang kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraadi transiidile 42
§ 12. Ohtlike ainete sisalduse piirnormid pinnases, põhjavees, pinna- ja merevees , setetes ning organismides 43
§ 13. Ohtlike kemikaalide käitlemise kitsendused ohtlikus ja suurõnnetuse ohuga ettevõttes 43
§ 14. Erinõuded maakasutuse planeerimisel ja ehitiste projekteerimisel 43
§ 15. Tingimused kemikaali käitlemiseks 44
MAAKONNA NING VALLA JA LINNA RISKIANALÜÜSI METOODIKA 46
Vastu võetud siseministri 26.06. 2001. a määrusega nr 78 (RTL 2001, 82, 1112), jõustunud 06.07. 2001. 46
1. peatükk 46
ÜLDSÄTTED 46
§ 1. Kehtivusala 46
§ 2. Riskianalüüsi eesmärk 46
§ 3. Mõisted 46
2. peatükk 47
TÖÖKORRALDUS 47
3. peatükk 47
RISKIANALÜÜSI KOOSTAMINE 47
§ 5. Riskianalüüsi tegemise etapid 47
§ 6. Teabe kogumine 47
§ 7. Võimalike õnnetuste väljaselgitamine 48
§ 8. Võimalike õnnetuste tõenäosuse hindamine 49
§ 9. Võimalike õnnetuste tagajärgede hindamine 49
§ 10. Riskiklassi määramine ja riskide järjestamine 50
§ 11. Ennetusmeetmete kavandamine 51
§ 12. Riskianalüüsi vormistamine 51

TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS

Vastu võetud 16.06.1999. a seadusega (RT I 1999, 60, 616), jõustunud 26.07.1999. a.

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate (edaspidi töötaja) tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel , töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest.
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse tegevteenistuses olevate kaitseväelaste teenistustingimuste ning kaitseväe, Kaitseliidu, politsei, päästeasutuste ja piirivalve töötajate töö suhtes niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti.
(3) Käesolevat seadust kohaldatakse ka:
1) kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega;
2) õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal;
3) juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle;
4) füüsilisest isikust ettevõtja tööle käesoleva seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.07.2007]
(4) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]

§ 2. Töötervishoid ja tööohutus

(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist.
(2) Käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata.
(3) Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.

2. peatükk
TÖÖKESKKOND

§ 3. Üldnõuded

(1) Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab.
(2) Töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist.
(3) Töökeskkonna keemiliste ohutegurite ja käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 1 loetletud füüsikaliste ohutegurite parameetrid ei tohi ületada piirnorme. Piirnorm on ohuteguri parameetri ajaühikus mõõdetud keskmine väärtus, mis 8-tunnise tööpäeva (40-tunnise töönädala) jooksul töötajale mõjudes ei põhjusta tervisekahjustust.
(4) Töökeskkonna ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
(5) Kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei ole võimalik vältida või kui töökeskkonna ohuteguri parameetrit ei ole võimalik viia vastavusse kehtestatud piirnormiga tehnilisi ühiskaitsevahendeid või töökorralduslikke abinõusid kasutades, annab tööandja töötajale isikukaitsevahendid . Isikukaitsevahendite valiku ja kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
[RT I 2003, 20, 120 – jõust. 1.07.2003]

§ 4. Töökoht

(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töökohana füüsilisest isikust ettevõtja või äriühingu ettevõtte, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, mittetulundusühingu või sihtasutuse (edaspidi ettevõte) territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel.
(2) Tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.
(3) Kui tööprotsessiga kaasneb ohtliku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedeliku eraldumine koguses, mis võib töötaja tervist kahjustada, tuleb vältida heitme levikut töökeskkonda, tagada selle eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks.
(31) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töötamisel plahvatusohtlikus keskkonnas kehtestab Vabariigi Valitsus.
(4) Terviseriski vältimiseks või vähendamiseks peavad töökohas olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ning muud ohutusvahendid. Esmaabi korralduse ettevõttes ja ohumärguannete kasutamise nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
(41) Töökoht ja töövahendid peavad olema tehniliselt heas seisukorras ja korrapäraselt hooldatud. Ohtude vältimiseks ettenähtud kaitsevahendid ja ohutusseadised peavad olema korrapäraselt hooldatud ja kontrollitud. Kõik leitud puudused, mis võivad mõjutada töötajate ohutust ja tervist, tuleb kõrvaldada võimalikult kiiresti.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(42) Kui töökohas on ohualad, kus töö laadi tõttu esineb õnnetuse või tervisekahjustuse oht, tuleb need alad märgistada ning rakendada abinõusid, et sinna ei pääseks erijuhendamiseta või eriväljaõppeta töötajad ega teised isikud. Kui ohualasse sisenemine on siiski vajalik, võib seda teha ainult erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja juuresolekul. Ohualal töötajate kaitseks tuleb rakendada asjakohaseid abinõusid.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(43) Töökoha territoorium , trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid peavad olema piisavalt valgustatud. Valgustite paiknemine ei tohi töötajat ohustada. Valgustus peab tagama ohumärguannete ja hädaseiskamislülitite hea nähtavuse.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(44) Välitöö tuleb korraldada nii, et seal paiknevad töökohad, liikumisteed ja muud tööga seotud piirkonnad ning töövahendid, mida töötajad töö käigus kasutavad, ei ohustaks inimesi ega takistaks sõidukite liiklust .
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(45) Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(5) Tegevusalade töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 5. Töövahend

(1) Töövahend on masin, seade, paigaldis, transpordivahend, tööriist või muu tööks kasutatav vahend. Töövahendi kasutamine – sellega töötamine, selle käivitamine, seiskamine, transport, teisaldamine, paigaldamine, parandamine, seadistamine, hooldus ja puhastamine – ei tohi ohustada töövahendi kasutaja ega teiste isikute tervist ning töö- ja elukeskkonda.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(2) Tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele.
(3) Tööandja tagab, et töötaja kasutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et:
1) on tõkestatud pääs selle ohualale;
2) juhtimisseadis vastab ergonoomianõuetele;
3) kõrge või madala temperatuuriga pinnad on isoleeritud või piirestatud;
4) see vastab elektri-, tule- ning plahvatusohutusnõuetele;
5) on välditud juhukäivitus ning et vajaduse korral on võimalik töövahend või selle osa kohe seisata, energiavarustus katkestada ja ohtlik leke tõkestada;
6) müra, vibratsiooni, kiirguse ja muude ohutegurite tase on võimalikult madal ega ületa piirnorme.
(4) Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 6. Füüsikalised ohutegurid

(1) Füüsikalised ohutegurid on:
1) müra, vibratsioon , ioniseeriv kiirgus, mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus) ja elektromagnetväli;
2) õhu liikumise kiirus, õhutemperatuur ja -niiskus, kõrge või madal õhurõhk;
3) masinate ja seadmete liikuvad või teravad osad, valgustuse puudused, kukkumis- ja elektrilöögioht ning muud samalaadsed tegurid.
(2) Tööandja peab rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele .
(3) Tööandja tagab, et radioaktiivset ainet kasutades või seda ainet sisaldava töövahendiga töötades järgitaks kiirgusseaduses sätestatud ohutusnõudeid ning et aine või töövahend ei satuks kõrvalise isiku kätte.
(4) Töökoha sisekliima – õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus – peab olema tööülesande täitmiseks sobiv, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(5) Töökeskkonna müra ja vibratsioon peavad olema sellise tasemega, et nende kahjulik toime töötajale oleks välditud või viidud võimalikult madalale tasemele ka pikaajalise töötamise vältel. Kontsentreerumist, mõtlemist, otsustamist ja suhtlemist vajava töö puhul ei tohi müra segada tööülesande täitmist. Müra ei tohi segada helisignaalide arusaadavust.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(6) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded füüsikalistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonnale kehtestab Vabariigi Valitsus.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]

§ 7. Keemilised ohutegurid

(1) Keemilised ohutegurid on ettevõttes käideldavad kemikaaliseaduse § 5 lõikes 1 määratletud ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid.
(2) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide käitlemist reguleerivad kemikaaliseadus ja käesolev seadus.
(3) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 8. Bioloogilised ohutegurid

(1) Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid (bakterid, viirused , seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(2) Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet.
(3) Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 9. Füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid

(1) Füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.
(2) Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus ja pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis.
(3) Töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks . Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist.
(31) Suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad .
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(4) Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.

§ 10. Rasedad ja rinnaga toitvad töötajad

(1) Rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele peab tööandja looma sobivad töö- ja olmetingimused.
(2) Tööandja järgib rasedate ja rinnaga toitvate naiste töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid.
(3) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(4) Tööandja on kohustatud andma rasedale arsti otsuses näidatud ajal vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks, mis arvatakse tööaja hulka.
[RT I 2009, 15, 93 – jõust. 1.07.2009]
(5) Last rinnaga toitval emal on õigus saada lisavaheaegu rinnaga toitmiseks kuni lapse poolteiseaastaseks saamiseni. Lisavaheaeg antakse iga kolme tunni järel kestusega iga kord mitte alla 30 minuti. Kahe või enama kuni poolteiseaastase lapse toitmiseks antava vaheaja kestus peab olema vähemalt üks tund.
(6) Vaheajad lapse toitmiseks arvatakse tööaja hulka ja nende eest makstakse töölepingu seaduse § 29 lõike 8 alusel arvutatud keskmist töötasu riigieelarve vahenditest Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve kaudu, välja arvatud, kui emale makstakse vanemahüvitist lapse kasvatamise eest.
(7) Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega keskmise töötasu riigieelarve vahenditest hüvitamise korra.
[RT I 2009, 5, 35 – jõust. 1.07.2009]

§ 101. Alaealised ja puudega töötajad

(1) Alaealistele ja puudega töötajatele peab tööandja looma sobivad töö- ja olmetingimused.
(2) Tööandja järgib alaealiste töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid.
(3) Tööandja on kohustatud töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras andma tema ettevõttes tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel töövõime osaliselt kaotanud töötajale võimaluse jätkata sobival tööl ettevõttes.
(4) Puudega töötaja töö, töövahendid ja töökoht tuleb kohandada tema kehalistele ja vaimsetele võimetele. Kohandamine seisneb tööandja ehitise, tööruumi, töökoha või töövahendi puudega isikule ligipääsetavaks ja kasutatavaks muutmises. See nõue kehtib ka üldkasutatavate liikumisteede ja olmeruumide kohta, mida puudega töötajad kasutavad.
[RT I 2009, 5, 35 – jõust. 1.07.2009]

§ 11. Tööolme

(1) Olmeruumid on riietus-, pesemis -, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ning muud elukondlikud ruumid.
(2) Töötajate olmeruumid peavad olema ehitatud ja sisustatud, arvestades töötingimusi ning töötajate arvu ja soolist koosseisu.
(3) Tööriietust kandvatele töötajatele on vaja ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete kuivatusruum.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(4) Töö laadist olenevalt peab töötajatel olema võimalus kasutada puhkeruumi , kui see on vajalik töötajate tervise ja ohutuse tagamiseks. Puhkeruum peab olema küllaldase suurusega ning sisustatud laudade ja seljatoega istmetega. Puhkeruumis ei tohi suitsetada.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(5) Töö laadist olenevalt peab töötajal olema võimalik kasutada pesemisruumi, mis on varustatud valamute või duššidega ning sooja ja külma veega.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(6) Tööandja tagab, et olmeruume hoitakse puhtana ja neid koristatakse vähemalt üks kord päevas.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(7) Olmeruumid peavad olema ventileeritavad ja nende temperatuur peab vastama kasutusotstarbele.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(8) Töötajatele peab olema tagatud nõuetele vastav kvaliteetne joogivesi koos ühekordsete või pestavate jooginõudega.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]

3. peatükk
TÖÖANDJA JA TÖÖTAJA KOHUSTUSED JA ÕIGUSED

§ 12. Üldsätted

(1) Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras.
(2) Tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised.
(3) Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(31) Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja puudub tööandja, kes korraldab töid, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ühistegevus tähendab, et selles osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(5) Tööandja ja töötajad on kohustatud ohutu töökeskkonna nimel tegema koostööd. Selleks konsulteerib tööandja eelnevalt töötajate, töökeskkonnavoliniku või töötajate usaldusisikuga kõigis töökeskkonnaga seotud küsimustes, mis puudutavad töökeskkonna parandamise abinõude kavandamist, esmaabi andmise, päästetööde tegemise ja töötajate evakueerimise eest vastutavate töötajate määramist, töötervishoiu ja tööohutuse alase väljaõppe kavandamist ja korraldamist ning uue tehnoloogia ja töövahendite valikut ja rakendamist. Tööandja arvestab võimaluse korral tehtud ettepanekuid ning kaasab töötajad kavandatu elluviimisesse.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(6) Tööandja teavitab oma ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja nendest hoidumise abinõudest teist tööandjat, kelle töötajad täidavad tööülesandeid tema ettevõttes ning kes omakorda peab teavitama oma töötajaid enne tööülesannete täitmisele asumist sellel töökohal esinevatest ohtudest ja juhendama, kuidas neist hoiduda. Samuti tuleb teatavaks teha päästetööde ja esmaabi andmisega seotud abinõud ning nende eest vastutavad töötajad.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(7) Füüsilisest isikust ettevõtja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite, isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.07.2007]
(8) Kui füüsilisest isikust ettevõtja töötab töökohal samal ajal koos ühe või mitme tööandja töötajatega, peab ta teavitama töid korraldavat tööandjat või tema puudumisel teisi tööandjaid oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötajaid. Töid korraldav tööandja või tema puudumisel teised tööandjad peavad füüsilisest isikust ettevõtjat teavitama käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.07.2007]

§ 121. Tööandja ennetustegevus

(1) Tööandja ennetustegevus on meetmete kavandamine ja rakendamine terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks.
(2) Tööandja rakendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetmeid järgmiste üldiste ennetuspõhimõtete alusel:
1) riskide tekkimise vältimine;
2) vältimatute riskide hindamine;
3) riskide kõrvaldamine nende tekkekohas või kui see ei ole võimalik, nende vähendamine vastuvõetava tasemeni;
4) ohtliku teguri asendamine ohutu või vähem ohtlikuga;
5) töö, töökoha ja töökorralduse kohandamine töötajale võimalikult sobivaks;
6) töövahendite ja -meetodite kohandamine tehnika arengule;
7) ühiskaitsemeetmete ja -vahendite eelistamine isikukaitsevahendite kasutamisele;
8) ühtse ja üldise ennetuspoliitika väljatöötamine, mis hõlmab tehnoloogiat, töökorraldust, töötingimusi, sotsiaalsuhteid ja töökeskkonnaga seotud tegurite mõju.
(3) Töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]

§ 122.  Tööandja makstav haigushüvitis

(1) Tööandja maksab töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust (edaspidi haigushüvitis).
[RT I 2009, 35, 232 – jõust. 1.07.2009]
(2) Tööandja ei maksa haigushüvitist:
1) töötaja haigestumise või vigastuse korral, mille eest Haigekassa maksab kindlustatud isikule haigushüvitist ravikindlustuse seaduse § 54 lõike 1 punktide 6 ja 7 ning § 56 lõigete 12 ja 13 alusel;
2) ravikindlustuse seaduse §-s 60 sätestatud juhtudel.
[RT I 2009, 29, 176 – jõust. 1.07.2009]
(3) Tööandja maksab haigushüvitist haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse neljandast kalendripäevast alates.
[RT I 2009, 35, 232 – jõust. 1.07.2009]
(4) Tööandja maksab haigushüvitist, kui töötaja on tööandjale haiguslehe esitanud hiljemalt 90. kalendripäeval, alates töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisele asumise päevast.
[RT I 2009, 15, 93 – jõust. 1.07.2009]
(5) Tööandja maksab haigushüvitise välja palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe esitamisest tööandjale.
[RT I 2009, 15, 93 – jõust. 1.07.2009]

§ 13. Tööandja kohustused ja õigused

(1) Tööandja on kohustatud:
1) viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused;
2) vaatama igal aastal läbi töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajaduse korral kohandama abinõud muutunud olukorrale;
3) korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske käesoleva seaduse §-des 10 ja 101 nimetatud töötajatele ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotud riske. Riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja neid säilitatakse 55 aastat;
[RT I 2009, 5, 35 – jõust. 1.07.2009]
4) töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava , teostajad, ning eraldama selleks vajalikud vahendid;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
5) korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
51) tagama, et ohualal töötab ainult asjakohase erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja või tööd tehakse sellise töötaja järelevalve all;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
52) teavitama alaealist ja alla 15-aastase alaealise seaduslikku esindajat alaealise tööga seotud riskidest ning tema ohutuse ja tervise kaitseks rakendatud abinõudest;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
6) teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest;
61) rakendama töötaja tervisekahjustuse vältimiseks ja käesoleva seaduse §-des 6-9 loetletud töökeskkonna ohutegurite mõju neutraliseerimiseks töö- ja kollektiivlepingutes sätestatud abinõusid;
62) korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma sellega seotud kulud;
7) korraldama käesolevas või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad , ning kandma sellega seotud kulud. Töötajate tervisekontrolli korra kehtestab sotsiaalminister;
[RT I 2009, 5, 35 – jõust. 1.07.2009]
71) korraldama sotsiaalministri poolt käesoleva lõike punkti 7 alusel kehtestatud korras tervisekontrolli öötöötajatele nii enne öötööle asumist kui ka regulaarsete vaheaegade järel töötamise ajal ja kandma sellega seotud kulud;
[RT I 2009, 5, 35 – jõust. 1.07.2009]
8) määrama ettevõttes esmaabi andmiseks töötajad, võttes arvesse ettevõtte suurust ja jagunemist struktuuriüksusteks, ning korraldama neile oma kulul väljaõppe. Ettevõtte mitme territoriaalselt eraldatud struktuuriüksuse või vahetustega töö korral peab igas struktuuriüksuses või vahetuses olema kohal vähemalt üks esmaabiväljaõppe läbinud töötaja;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
9) tagama kõigile töötajatele esmaabivahendite kättesaadavuse. Esmaabivahendeid tuleb hoida nõuetekohaselt märgistatud ja kergesti juurdepääsetavas kohas;
10) viima töötaja töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama ajutiselt tema töötingimusi;
11) oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe;
12) tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist;
13) korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse;
14) koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks;
15) kõrvaldama töölt alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all oleva töötaja;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
16) [ kehtetu – RT I 2002, 47, 297 – jõust. 1.01.2003];
17) teavitama kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsiooni kohalikku asutust oma tegevuse alustamisest või tegevusala muutmisest;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
18) tegema tööinspektori või Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja või tema asetäitja (edaspidi tööinspektor) ettekirjutuse teatavaks töötajale, töökeskkonnavolinikule või töötajate usaldusisikule, töökeskkonnanõukogu liikmetele ja töökeskkonnaspetsialistile;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
19) täitma tööinspektori ettekirjutusi tähtaegselt ja teavitama tööinspektorit kirjalikult nende täitmisest.
(2) Tööandjal on õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
[RT I 2009, 5, 35 – jõust. 1.07.2009]

§ 14. Töötaja kohustused ja õigused

(1) Töötaja on kohustatud:
1) osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid;
2) järgima tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust;
3) läbima tervisekontrolli vastavalt kehtestatud korrale;
4) kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
5) tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda;
6) kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
7) täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti, tööinspektori ja töökeskkonnavoliniku töötervishoiu- ja tööohutusalase korralduse;
8) kasutama töövahendeid ja ohtlikke kemikaale nõuetekohaselt;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
9) hoiduma omavoliliselt lahti ühendamast, muutmast või eemaldamast töövahenditele või ehitistele paigaldatud ohutusseadiseid ja kasutama neid seadiseid nõuetekohaselt.
[RT I 2007, 3, 11– jõust. 1.03.2007]
(2) Töötajal on keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(3) [Kehtetu – RT I 2009, 5, 35 – jõust. 1.07.2009]
(4) Töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ei vabasta tööandjat asjaomasest vastutusest.
(5) Töötajal on õigus:
1) nõuda tööandjalt töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi ning ühis- ja isikukaitsevahendeid;
2) saada teavet töökeskkonna ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest, tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest, tervisekontrolli tulemustest ja tööinspektori ettekirjutusest tööandjale;
3) tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral peatada töö ning lahkuda oma töökohalt või ohualalt;
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
4) keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule;
5) nõuda tööandjalt arsti otsuse alusel enda üleviimist ajutiselt või alaliselt teisele tööle või oma töötingimuste ajutist kergendamist;
51) nõuda enda üleviimist sobivale päevasele tööle, kui ööajal töötamine on isikule arsti otsuse alusel tervise tõttu vastunäidustatud ning tööandjal on võimalik töötajat vastavale tööle üle viia;
6) saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses;
7) pöörduda töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikmete, töötajate usaldusisiku ja tegevuskohajärgse tööinspektori poole, kui tema arvates tööandja poolt rakendatavad abinõud ja antud vahendid ei taga töökeskkonna ohutust.
[RT I 2009, 5, 35 – jõust. 1.07.2009]

§ 15. Õnnetusoht ja õnnetusjuhtum

(1) Käesolevas seaduses mõistetakse õnnetusohuna olukorda, mis võib lõppeda õnnetusjuhtumiga töökohal. Õnnetusjuhtum käesoleva seaduse tähenduses on töökohal toimunud tulekahju, plahvatus või muu juhtum, mis võib ohustada töötajate ja teiste isikute elu ja tervist.
(2) Võimaliku õnnetusjuhtumi puhuks on tööandja kohustatud:
1) korraldama sideühenduse hädaabinumbriga 112;
2) ettevõtte suurusest ja tegevuse laadist olenevalt määrama kindlaks tegevuskava inimeste ohualast väljaviimiseks ja päästetööde tegemiseks;
3) määrama inimeste ohualast väljaviimise ja päästetööde tegemise eest vastutavad töötajad, korraldama neile väljaõppe ning teavitama nendest ettevõtte töötajaskonda. Nende töötajate arv, väljaõpe ja nende käsutuses olev varustus peavad vastama ettevõtte suurusele ja ohu eripärale;
4) määrama kindlaks töövahendite seiskamise ja väljalülitamise korra;
5) andma töötajatele juhised töö peatamiseks ja ohualalt lahkumiseks tõsise ja vältimatu õnnetusohu tekkimisel.
(3) Tööandja on kohustatud õnnetusohu tekkimise korral teatama ohust ja rakendatavatest abinõudest võimalikult kiiresti kõigile töötajatele, kes on või võivad sattuda tõsisesse ohtu.
(4) Töötajad peavad tõsise ja ähvardava õnnetusohu korral võtma tarvitusele abinõud vastavalt oma teadmistele ja kättesaadavatele tehnilistele vahenditele võimalike tagajärgede vältimiseks ka sellisel juhul, kui vahetu ülemusega ei ole võimalik kohe ühendust saada.
(5) Tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral peab töötajatel olema võimalik lahkuda oma töökohalt või ohualalt kiiresti ja ohutult. Selleks peavad evakuatsioonipääsud ja -teed olema takistuseta ning varustatud piisava turvavalgustusega ja evakuatsioonimärkidega.
(6) Tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral oma töökohalt või ohualalt lahkumisest peab töötaja esimesel võimalusel teatama tööandjale. Omavoliliselt lahkunud töötajat ei tohi selle eest karistada ega asetada ebasoodsasse olukorda.
(7) Tööandja ei tohi kutsuda töötajaid tööd jätkama enne, kui õnnetusoht on kõrvaldatud.
(8) Tööandja peab registreerima kõik ettevõttes tekkinud olukorrad, mis oleksid võinud lõppeda õnnetusjuhtumiga, ja nendest töötajaid teavitama ning rakendama abinõusid selliste olukordade kordumise vältimiseks.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
HÄDAOLUKORRA SEADUS
Vastu võetud 15. juunil 2009. a

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab kriisireguleerimise, sealhulgas hädaolukorraks valmistumise ja hädaolukorra lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikud alused. Käesolev seadus reguleerib ka eriolukorra väljakuulutamist, lahendamist ja lõpetamist ning kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamist hädaolukorra lahendamisel, päästetöö tegemisel ja turvalisuse tagamisel.
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd erakorralise seisukorra seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus ei sätesta teisiti.
(3) Käesolev seadus ei reguleeri sõjalisest ohust tingitud hädaolukorraks valmistumist ja hädaolukorra lahendamist.
(4) Teistes õigusaktides sätestatud riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste (edaspidi asutus) ja isikute pädevused ja volitused kehtivad ka hädaolukorraks valmistumisel ja hädaolukorra lahendamisel, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

§ 2. Hädaolukord ja kriisireguleerimine

(1) Hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.
(2) Kriisireguleerimine on meetmete süsteem, mis hõlmab hädaolukorra ennetamist, hädaolukorraks valmistumist, hädaolukorra lahendamist ning hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede leevendamist.

§ 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon

(1) Vabariigi Valitsus moodustab alaliselt tegutseva Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni.
(2) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib üleriigilise kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise toimimist;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsusele ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta;
3) abistab vajaduse korral üleriigilise mõjuga või eriti rasket hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) annab arvamuse hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhendi kohta;
6) annab arvamuse toimepidevuse riskianalüüsi koostamise juhendi kohta;
7) annab arvamuse hädaolukorra lahendamise plaani koostamise juhendi kohta;
8) annab arvamuse toimepidevuse plaani koostamise juhendi kohta;
9) kiidab heaks hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõtte;
10) annab Vabariigi Valitsusele arvamuse eriolukorra väljakuulutamise või lõpetamise vajaduse kohta;
11) teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ja eriolukorra juhile ettepaneku õigusaktides sätestatud meetmete rakendamiseks eriolukorra ajal;
12) teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku taotleda hädaolukorra lahendamiseks rahvusvahelist abi;
13) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alustel ja korras;
14) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(3) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni esimees on siseminister.
(4) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus.

§ 4. Regionaalne kriisikomisjon

(1) Päästeameti kohalik päästeasutus moodustab oma tegevuspiirkonnas alaliselt tegutseva regionaalse kriisikomisjoni.
(2) Regionaalne kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise toimimist regioonis;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elanikkonna turvalisuse tagamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta regioonis;
3) vaatab läbi kriisikomisjoni tegevuspiirkonda puudutava hädaolukorra riskianalüüsi osa;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) abistab vajaduse korral üleregioonilise mõjuga hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
6) otsustab regionaalse kriisireguleerimisõppuse korraldamise;
7) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras;
8) moodustab vajaduse korral territoriaalse kriisikomisjoni, määrates selle esimehe, kehtestades põhimääruse ja kinnitades koosseisu;
9) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(3) Regionaalse kriisikomisjoni esimees on päästeameti kohaliku päästeasutuse juht.
(4) Regionaalse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab siseminister.

§ 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon

(1) Valla- või linnavalitsus moodustab kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil alaliselt tegutseva kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus, milles elab alla 40 000 elaniku, võib moodustada ühise kriisikomisjoni ühe või mitme kohaliku omavalitsuse üksusega.
(3) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise ning hädaolukorras kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 6 sätestatud ülesannete ja pädevuste toimimist omavalitsusüksuses;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile, regionaalsele kriisikomisjonile ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elanikkonna turvalisuse tagamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta omavalitsusüksuses;
3) vaatab läbi kriisikomisjoni tegevuspiirkonda puudutava hädaolukorra riskianalüüsi osa;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) abistab vajaduse korral hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
6) otsustab kohaliku omavalitsuse kriisireguleerimisõppuse korraldamise;
7) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras;
8) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(4) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni esimees on vallavanem või linnapea .
(5) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab valla- või linnavalitsus. Põhimääruse eelnõu ja kriisikomisjoni koosseis kooskõlastatakse Päästeameti kohaliku päästeasutusega.

2. peatükk
HÄDAOLUKORRAKS VALMISTUMISE KORRALDUS

1. jagu
Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise korraldus

§ 6. Hädaolukorra riskianalüüs

(1) Hädaolukorra riskianalüüs on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:
1) hädaolukorda;
2) hädaolukorda põhjustavaid ohtusid;
3) hädaolukorra tõenäosust;
4) hädaolukorra tagajärgi;
5) muud olulist hädaolukorraga seotud teavet;
6) viiteid mudelitele , allikmaterjalidele ja muule sellisele teabele, millest tulenevalt on riskianalüüs tehtud.
(2) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta koostatakse riskianalüüs, ning määrab hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Vabariigi Valitsus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada riskianalüüs.
(3) Pädeval asutusel on õigus saada muudelt asutustelt ja isikutelt hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks vajalikku teavet.
(4) Hädaolukorra riskianalüüsi kinnitab selle koostamist juhtinud asutuse juht käskkirjaga.
(5) Riskianalüüsi koostamist juhtinud asutus esitab hädaolukorra riskianalüüsi Siseministeeriumile.
(6) Hädaolukorra riskianalüüsi koostamist juhtinud asutus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul hädaolukorra riskianalüüsi ajakohasust ning teeb vajaduse korral muudatused. Muudatused kooskõlastatakse Siseministeeriumiga.
(7) Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhendi kehtestab siseminister määrusega.
(8) Hädaolukorra riskianalüüsi arvestatakse asjassepuutuvate asutuste arengukavade koostamisel.
2. jagu
Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise korraldus

§ 7. Hädaolukorra lahendamise plaan

(1) Hädaolukorra lahendamise plaan on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:
1) hädaolukorra lahendamise korraldust;
2) hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri;
3) hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute ülesandeid;
4) hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute teabevahetuse korraldust;
5) avalikkuse hädaolukorrast teavitamise korraldust;
6) rahvusvahelise koostöö korraldust hädaolukorra lahendamisel;
7) muid olulisi hädaolukorra lahendamisega seotud küsimusi.
(2) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta koostatakse lahendamise plaan, ning määrab hädaolukordade lahendamise plaani koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Vabariigi Valitsus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada hädaolukorra lahendamise plaan.
(3) Pädeval asutusel on õigus saada muudelt asutustelt ja isikutelt hädaolukorra lahendamise plaani koostamiseks vajalikku teavet.
(4) Hädaolukorra lahendamise plaani kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(5) Hädaolukorra lahendamise plaani koostamist juhtinud asutus hindab vähemalt üks kord aastas hädaolukorra lahendamise plaani ajakohasust ning teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku plaani muuta.
(6) Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise juhendi kehtestab siseminister määrusega.
3. jagu
Õppused

§ 8. Õppused

(1) Õppus käesoleva seaduse mõistes on ühe või enama hädaolukorra lahendamise protseduuride ja võimekuse kontrolli eesmärgil korraldatud, kõiki pädevaid asutusi hõlmav, staabi- ning välikomponendist koosnev kriisireguleerimisõppus.
(2) Üleriigiline hädaolukorra lahendamise õppus korraldatakse vähemalt üks kord nelja aasta jooksul.
(3) Üleriigilise hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(4) Regionaalse hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab regionaalne kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(5) Kohaliku omavalitsuse hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(6) Siseminister kehtestab määrusega õppuse sisule ning regionaalse ja kohaliku omavalitsuse õppuse korraldamise sagedusele esitatavad nõuded.
(7) Õppuse korraldamisega seotud kulud kaetakse õppust korraldava asutuse eelarvest.
(8) Õppusele kaasatud asutuste õppusel osalemise kulud kaetakse nende omavahenditest.

3. peatükk
HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE KORRALDUS

1. jagu
Hädaolukorrast teavitamine ja massiteabevahendi valdaja kohustused

§ 9. Hädaolukorrast teavitamine

(1) Füüsiline isik on kohustatud viivitamata teatama ühtsele hädaabinumbrile 112 talle teatavaks saanud hädaolukorrast või hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, kui ei ole alust arvata, et hädaolukorra lahendamiseks pädevat asutust on juba teavitatud.
(2) Asutus või juriidiline isik on kohustatud viivitamata teatama Siseministeeriumile oma ülesannete täitmisel või tegevusalal tekkinud hädaolukorrast või sellise hädaolukorra tekkimise vahetust ohust.
(3) Avalikkust tuleb viivitamata teavitada hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, hädaolukorrast ja selle lahendamisest, kui teavitamata jätmine võib ohustada inimeste elu või tervist, tekitada suure varalise kahju või häirida muul viisil oluliselt tavapärast elukorraldust.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kohustuste täitmise korra, nõuded edastatavale teabele ning hädaolukorda lahendavate asutuste ja isikute teabevahetuse korralduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kohustuse täitmise korra ja nõuded edastatavale teabele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 10. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel

Massiteabevahendi valdaja avaldab muutmata kujul ja tasuta Vabariigi Valitsuse, kriisikomisjoni, eriolukorra juhi, eriolukorra tööde juhi ja ministeeriumi või muu hädaolukorda lahendava asutuse teated hädaolukorra tekkimise vahetu ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise kohta, sealhulgas teated eriolukorra väljakuulutamise, muutmise või lõpetamise kohta. Teade avaldatakse viivitamata või teate esitaja määratud ajal.

§ 11. Psühholoogilise kaitse korraldus

(1) Psühholoogilise kaitsena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse riigi tegevusi eesmärgiga tagada hädaolukorrast või hädaolukorra ohust tingitud ebaõige teabe ja paanikat tekitavate meeleolude levimise ärahoidmine.
(2) Psühholoogilise kaitse kava töötab välja Riigikantselei ja kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega.

§ 12. Hädaolukorra lahendamise juhtimine

(1) Hädaolukorra lahendamist juhib hädaolukorra lahendamise plaanis määratud täidesaatva riigivõimu asutus või ametiisik.
(2) Hädaolukorra lahendamist juhtival asutusel või isikul on õigus saada muudelt täidesaatva riigivõimu asutustelt ja ametiisikutelt abi hädaolukorra lahendamiseks hädaolukorra lahendamise plaanis määratud alustel ja korras.
2. jagu
Eriolukord
1. jaotis
Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine

§ 13. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused

(1) Vabariigi Valitsus võib loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks kuulutada välja eriolukorra, kui hädaolukorra lahendamine ei ole võimalik ilma käesolevas jaos sätestatud juhtimiskorralduse või meetmete rakendamiseta.
(2) Katastroofina käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse suuremõõtmelist õnnetust või avariid , eelkõige:
1) keskkonna ulatuslikku keemilist, bioloogilist või radioaktiivset saastumist;
2) ulatuslikku tulekahju või plahvatust;
3) raskete tagajärgedega laeva-, lennuki-, rongi- või muu transpordivahendi õnnetust;
4) käesoleva seaduse § 34 lõike 2 punktides 1–3 ja 11–14, lõike 3 punktides 3 ja 6, lõike 4 punktides 2 ja 4, lõike 8 punktis 2 ning lõike 9 punktides 1–3 nimetatud elutähtsa teenuse toimepidevuse raskete tagajärgedega ja pikaajalist katkemist.
(3) Nakkushaigusena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse nakkushaigust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses ning loomataudi loomatauditõrje seaduse tähenduses.

§ 14. Eriolukorra väljakuulutamise kord

(1) Eriolukorra väljakuulutamise otsustamiseks kutsub peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamata kokku Vabariigi Valitsuse istungi, kus kuulatakse ära Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamus eriolukorra väljakuulutamise vajaduse kohta.
(2) Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu eriolukorra väljakuulutamise kohta esitab Vabariigi Valitsusele otsustamiseks peaminister või tema äraolekul teda asendav minister.
(3) Vabariigi Valitsus kuulutab eriolukorra välja kogu riigis või asjakohase maakonna, Päästeameti kohaliku päästeasutuse tegevuspiirkonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil (edaspidi eriolukorra piirkond).

§ 15. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta

(1) Vabariigi Valitsuse korralduses eriolukorra väljakuulutamise kohta sätestatakse:
1) eriolukorra väljakuulutamine;
2) eriolukorra väljakuulutamise põhjus;
3) eriolukorra piirkond;
4) eriolukorra juht;
5) asutused ning avaliku halduse ülesandeid täitvad isikud, kes on kohustatud rakendama meetmeid eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks ning juhinduma eriolukorra juhi korraldustest;
6) muud Vabariigi Valitsuse poolt kasutusele võetavad meetmed eriolukorra väljakuulutamist põhjustava hädaolukorra lahendamiseks;
7) massiteabevahendite valdajate kohustus avaldada korraldus viivitamata ja muutmata kujul.
(2) Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites.

KESKKONNAMÕJU HINDAMISE JA KESKKONNAJUHTIMISSÜSTEEMI SEADUS

Vastu võetud 22.02.2005. a seadusega (RT I 2005, 15, 87), jõustunud 3.04.2005. a., osaliselt vastavalt §-le 71.

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab eeldatava keskkonnamõju hindamise õiguslikud alused ja korra, keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi korralduse ning ökomärgise andmise õiguslikud alused eesmärgiga vältida keskkonna kahjustamist ning kehtestab vastutuse käesoleva seaduse nõuete rikkumise korral.
(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlusele kohaldatakse avatud menetluse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(3) Käesolevat seadust ei kohaldata:
1) strateegilisele planeerimisdokumendile, mille ainus eesmärk on riigi julgeolek või tsiviilkaitse ;
2) rahandus- või eelarvekavale, -programmile ja -strateegiale;
3) strateegilisele planeerimisdokumendile, mille alusel kavandatavat tegevust kaasrahastatakse Euroopa Liidu struktuurifondidest või Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist aastatel 2004–2006.

§ 2. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk

(1) Keskkonnamõju hindamise eesmärk on:
1) teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut;
2) anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta;
3) võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses.
(2) Keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk on:
1) arvestada keskkonnakaalutlusi strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisel ning kehtestamisel;
2) tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ;
3) edendada säästvat arengut.

2. peatükk
KESKKONNAMÕJU HINDAMINE

1. jagu
Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine

§ 3. Keskkonnamõju hindamise kohustuslikkus

Keskkonnamõju hinnatakse, kui:
1) taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju;
2) kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala.

§ 4. Keskkonnamõju

Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale.

§ 5. Oluline keskkonnamõju

Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.

§ 6. Olulise keskkonnamõjuga tegevus

(1) Olulise keskkonnamõjuga tegevus on:
1) nafta töötlemine, välja arvatud naftast ainult määrdeainete tootmine;
2) kivisöe või põlevkivi gaasistamine või vedeldamine, kui päevas kasutatakse toorainet 500 tonni või rohkem;
3) soojuselektrijaama või muu põletusseadme ehitamine, kui selle nominaalne soojusvõimsus on 300 megavatti või rohkem;
4) tuumaelektrijaama või muu tuumaseadme ehitamine, sulgemine või dekomisjoneerimine, välja arvatud uurimisseade lõhustuva või tuumasünteesmaterjali tootmiseks või töötlemiseks, kui selle maksimaalne soojusvõimsus ei ületa ühte kilovatti püsivat soojuskoormust;
5) tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse;
6) tuumkütuse tootmine või rikastamine , kiiritatud tuumkütuse töötlemine või kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete käitlemine;
7) kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete ajutise või lõpphoiustuspaiga ehitamine;
8) malmi või terase esmane sulatamine;
9) metallimaagist, rikastatud maagist või vanametallist värviliste metallide tootmine metallurgilise või keemilise protsessi või elektrolüüsi abil;
10) asbesti tootmine, asbesti või asbesti sisaldavate toodete töötlemine või käitlemine, kui asbesttsemendi valmistoodangu maht ületab 20 000 tonni aastas, hõõrdematerjalide valmistoodangu maht ületab 50 tonni aastas või muude valmis asbesttoodete valmistoodangu maht ületab 200 tonni aastas;
11) aine tootmine tööstuslikus mahus keemilise protsessi abil, kui mitu seadet on järjestatud ja omavahel funktsionaalselt seotud ning toodavad orgaanilisi või anorgaanilisi põhikemikaale, fosfor -, lämmastik- või kaaliumväetisi liht- või liitväetisena, taimekaitsevahendeid või biotsiide, ravimeid keemilise või bioloogilise protsessi käigus või lõhkeaineid;
12) paberi v õi papi tootmine tootmisvõimsusega vähemalt 200 tonni ööpäevas või pulbi tootmine puidust või samalaadsetest kiudmaterjalidest;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
13) kiirtee, 2100 meetri pikkuse või pikema peamaandumisrajaga lennuvälja, üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee püstitamine või ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks ;
14) uue raudteeliini ehitamine või uue raudteejaama ehitamine, kui ühe rajaga raudteeliini puhul on vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, olemasoleva raudteejaama laiendamine, kui laiendamise tulemusel on raudteejaamas ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, või olemasoleva raudteejaama jaamateede pikendamine pikkuseni vähemalt 1000 meetrit, kui raudteejaamas on ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed;
15) siseveekogus sadama või sellise veetee püstitamine, mis on projekteeritud 1350 tonni ületava veeväljasurvega aluste jaoks;
16) sadama või maismaaga ühendatud kai püstitamine, kui see teenindab 1350 tonni ületava veeväljasurvega aluseid;
17) mere süvendamine alates pinnase mahust 10 000 kuupmeetrit , merepõhja tahkete ainete uputamine alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit, muu veekogu süvendamine alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit või muusse veekogusse tahkete ainete uputamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;
18) põhjavee võtmine vähemalt 10 miljonit kuupmeetrit aastas;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
19) veejuhtme püstitamine, kui keskmine vooluhulk ületab 100 miljonit kuupmeetrit aastas või kui veehaardes oleva vee keskmine vooluhulk on üle 2000 miljoni kuupmeetri aastas ja veejuhtme kaudu ärajuhitava vee hulk ületab viit protsenti veehaarde aastasest keskmisest vooluhulgast;
20) reoveepuhastusseadme püstitamine, kui selle võimsus on üle 150 000 inimekvivalendi;
21) tundlikule suublale hüdroelektrijaama, tammi , paisu või veehoidla püstitamine või selle rekonstrueerimine ;
22) ohtlike jäätmete põletamine, keemiline töötlemine või ladestamine;
23) tavajäätmete põletamine või keemiline töötlemine üle 100 tonni ööpäevas või tavajäätmete prügila püstitamine, kui selle üldmaht on üle 25 000 tonni;
24) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine;
25) maagaasi kõrgsurvetrassi, nafta- või keemiatoodete või muude vedelainete transportimiseks üle 40 kilomeetri pikkuse ja 800 millimeetrise läbimõõduga torustiku püstitamine;
26) merepõhjast või maismaalt ööpäevas üle 500 tonni nafta või üle 500 000 kuupmeetri maagaasi ammutamine;
27) niisuguse linnu-, sea- või veisefarmi püstitamine, kus saab kasvatada rohkem kui 85 000 broilerit või 60 000 kana , 3000 nuumsiga arvestuskaaluga igaüks üle 30 kilogrammi, 900 emist, 450 lüpsilehma, 600 lihaveist või 900 kuni 24 kuu vanust noorveist;
28) pealmaakaevandamine suuremal kui 25 hektari suurusel alal, allmaakaevandamine või turba mehhaniseeritud kaevandamine;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
29) pealmaakaevandamise lõpetamine suuremal kui 25 hektari suurusel alal, allmaakaevandamise või turba mehhaniseeritud kaevandamise lõpetamine;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
30) kõrgepingeliini püstitamine, kui selle pinge on üle 220 kilovoldi ja pikkus üle 15 kilomeetri;
31) üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa või märgala muutmine, nagu kuivendamine või raadamine ;
32) naftatoodete terminali püstitamine, kui selle kogumahutavus ületab 100 000 kuupmeetrit;
33) keemiatoodete terminali püstitamine, kui selle kogumahutavus ületab 5000 kuupmeetrit D- või C-kategooria kemikaali, 500 kuupmeetrit B-kategooria kemikaali või 50 kuupmeetrit A-kategooria kemikaali;
34) selline tegevus, mille keskkonnamõju hindamise kohustus on määratud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendiga;
35) käesoleva lõike punktides 1–34 ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine või rekonstrueerimine, kui see vastab käesolevas lõikes sätestatule või kui tegevus või käitis muutmise või ehitis laiendamise või rekonstrueerimise tulemusel tervikuna vastab käesolevas lõikes sätestatule.
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
(2) Kui kavandatav tegevus ei kuulu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatute hulka, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline keskkonnamõju:
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
1) põllu-, metsa- ja kalamajandus ning maaparandus;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
2) maavaravaru kaevandamine või kaevise rikastamine, geoloogiline uuring, üldgeoloogiline uurimistöö või maavaravaru kaevandamise lõpetamine;
3) energeetika ;
4) metallide tootmine, töötlemine või ladustamine , kaasa arvatud romusõidukite ladustamine;
5) mineraalsete materjalide töötlemine;
6) keemiatööstus;
7) toiduainetööstus;
8) tselluloosi-, paberi-, puidu- või tekstiilitööstus või nahaparkimine;
9) kummitööstus;
10) infrastruktuuri ehitamine või kasutamine;
11) jäätmekäitlus;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
12) turismimajandus;
13) pinnatöötlus või - viimistlus orgaaniliste lahustite abil;
14) vineeri või puitkiudplaatide tootmine;
15) grafiidi (tempersüsi) või elektrografiidi tootmine põletamise või grafiidistamise teel;
16) ohtliku kemikaali, kaasa arvatud kütuse ladustamine;
17) loomakorjuste või loomsete jäätmete kõrvaldamine või taaskasutus ;
18) vee erikasutus;
19) puhke-, spordi- või virgestusalade rajamine;
20) keraamika- või klaasitööstus;
21) reovee ja setete käitlemine;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
22) muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju.
(3) Otsustaja annab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eelhinnangu, lähtudes kõikidest järgmistest kriteeriumidest:
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
1) tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest , nagu maakasutusest, alal esinevatest loodusvaradest, nende omadustest ja taastumisvõimest ning looduskeskkonna vastupanuvõimest. Keskkonna vastupanuvõime hindamisel lähtutakse eelkõige märgalade, randade ja kallaste , pinnavormide, metsade, kaitstavate loodusobjektide, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku alade, alade, kus õigusaktidega kehtestatud nõudeid on juba ületatud, maareformi seaduse tähenduses tiheasutusega alade ning ajaloo-, kultuuri- või arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest;
[RT I 2007, 25, 131 – jõust. 1.04.2007]
2) tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätme- ja energiamahukus, ning lähipiirkonna teistest tegevustest;
3) tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn;
4) tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest;
41) kavandatava tegevuse eeldatavast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale või mõnele muule kaitstavale loodusobjektile;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
5) käesoleva lõike punktides 1–41 nimetatuga kaasneva mõju suurusest, ruumilisest ulatusest, kestusest, sagedusest ja pöörduvusest, toimest, kumulatiivsusest ja piiriülesest mõjust ning mõju ilmnemise tõenäosusest.
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusvaldkondade täpsustatud loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 7. Tegevusluba

Tegevusluba käesoleva seaduse tähenduses on:
1) ehitusluba või ehitise kasutusluba;
2) keskkonnakompleksluba, vee erikasutusluba , välisõhu saasteluba , jäätmeluba, ohtlike jäätmete käitluslitsents või kiirgustegevusluba;
3) maavara kaevandamise luba, geoloogilise uuringu luba või üldgeoloogilise uurimistöö luba;
4) eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga kavandatavat tegevust lubav käesolevas paragrahvis nimetamata muu dokument.

§ 8. Arendaja

(1) Keskkonnamõju hindamist korraldab isik, kes kavandab tegevust ja soovib seda ellu viia (edaspidi arendaja).
(2) Arendaja kannab keskkonnamõju hindamisega seotud kulud.

§ 9. Otsustaja

Otsustaja on tegevusloa andja.

§ 10. Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja

(1) Kui Keskkonnaministeerium on tegevusloa andja või kui tegevusega eeldatavalt kaasnev oluline keskkonnamõju võib olla riigipiiri ülene, on keskkonnamõju hindamise järelevalvaja Keskkonnaministeerium.
[RT I 2009, 3, 15 – jõust. 1.02.2009]
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhtudel on keskkonnamõju hindamise järelevalvaja Keskkonnaamet.
[RT I 2009, 3, 15 – jõust. 1.02.2009]
(3) Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja ülesanded on:
1) vajaduse korral kontrollida kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse õiguspärasust;
2) kontrollida keskkonnamõju hindamise programmi vastavust käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele ning teha otsus keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmise kohta;
3) teavitada avalikkust keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmisest;
4) kontrollida keskkonnamõju hindamise litsentsi olemasolu eksperdil;
5) kontrollida keskkonnamõju hindamise menetluse vastavust õigusaktide nõuetele;
6) hinnata keskkonnamõju hindamise aruande vastavust heakskiidetud keskkonnamõju hindamise programmile ja käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud nõuetele, teha otsus aruande heakskiitmise ning keskkonnanõuete määramise kohta;
7) teavitada avalikkust keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest ning keskkonnanõuete määramisest;
8) keskkonnamõju hindamise järelhindamine.
(4) Keskkonnamõju hindamise programmi heaks kiitnud keskkonnamõju hindamise järelevalvaja täidab järelevalvaja ülesandeid kuni järelhindamise lõpuni.
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]

§ 11. Keskkonnamõju hindamise algatamine ja algatamata jätmine

(1) Arendaja esitab otsustajale õigusaktis sätestatud juhul ja korras tegevusloa taotluse.
(2) Otsustaja vaatab tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul.
(3) Käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuse korral algatatakse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine selle vajadust põhjendamata.
(4) Kui kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsus tehakse käesoleva seaduse § 6 lõike 2 alusel, lisatakse otsusele eelhindamise tulemused kõikide käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 loetletud kriteeriumide ulatuses.
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
(5) Kui arendaja taotleb luba, mille taotlemisel peab muu hulgas esitama ehitusprojekti ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju on hinnatud nimetatud ehitusprojekti koostamise käigus, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui tal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet.
(6) Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.
(61) Haldusorgan võib jätta keskkonnamõju hindamise algatamata, kui tegevusloa taotluse puhul on tegemist ilmselgelt perspektiivitu taotlusega, mille haldusorgan jätab rahuldamata avatud menetlust korraldamata lähtuvalt haldusmenetluse seaduse § 46 lõikest 3.
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
(7) Kui ühele otsustajale esitatakse kavandatavaks tegevuseks vajaliku kahe või enama tegevusloa taotlus, võib otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetlused arendaja nõusolekul liita, kui see ei kahjusta kolmandate isikute õigusi.
(8) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuses peavad olema:
1) otsustaja nimi ja kontaktandmed ;
2) kavandatava tegevuse nimetus ja eesmärk;
3) kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise põhjendus;
4) piiriülese keskkonnamõju hindamise algatamise korral teave piiriülese keskkonnamõju hindamise algatamise kohta;
5) teave kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetluste liitmise kohta;
6) teave vajalike keskkonnauuringute kohta.
(9) Otsustaja võib kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse esitada tegevusloa andmata jätmise otsuse ühe osana.
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
(10) Kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala, kaitseala , hoiuala, püsielupaika, kaitstava liigi elupaika või kaitstavat looduse üksikobjekti, kooskõlastab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse eelnõu nimetatud kaitstava loodusobjekti valitsejaga.
(11) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise korral peatub tegevusloa taotluse menetlus keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmiseni.
(12) Arendaja võib pöörduda enne tegevusloa taotluse esitamist taotletava tegevusloa andja  poole arvamuse saamiseks selle kohta, millist teavet peab arendaja keskkonnamõju hindamise käigus esitama. Asutus, kelle poole arendaja pöördus, peab enne oma arvamuse esitamist konsulteerima arendajaga, keskkonnamõju hindamise järelevalvajaga ning asutustega, kes oma keskkonna kaitse ja kasutamisega seotud ülesannete tõttu on kavandatava tegevusega hiljem tõenäoliselt seotud. Arvamuse esitamine ei takista keskkonnamõju hindamise järelevalvajal edaspidi keskkonnamõju hindamise käigus täiendavat teavet nõudmast.
[RT I 2007, 25, 131 – jõust. 1.04.2007]

§ 12. Keskkonnamõju hindamise algatamisest ja algatamata jätmisest teatamine

(1) Otsustaja teatab kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise:
1) algatamisest liht- või tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates;
2) algatamata jätmisest arendaja kulul koos tegevusloa andmise või sellest keeldumise avalikustamisega;
3) algatamata jätmisest liht- või tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse tegemisest arvates, kui tegevusloa andmisest või selle andmisest keeldumisest avalikult ei teatata.
(2) Ehitusloa või ehitise kasutusloa andmise korral teatatakse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmisest riikliku ehitisregistri kaudu.
(3) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise teade peab sisaldama vähemalt:
1) otsustaja nime ning otsustaja kontaktisiku nime ja tema kontaktandmeid;
2) kavandatava tegevuse lühikirjeldust ja eesmärke;
3) teavet kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta;
4) teavet käesoleva seaduse § 11 lõike 8 punktide 4–6 alusel;
5) kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsusega tutvumise aega ja kohta.

§ 13. Keskkonnamõju hindamise programm

Pärast kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemist koostab ekspert või eksperdirühm eksperdi juhtimisel koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi, milles esitatakse:
1) kavandatava tegevuse eesmärk;
2) kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste lühikirjeldus;
3) teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise sisu kohta, sealhulgas teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste eeldatavate mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;
4) keskkonnamõju hindamisel kasutatava hindamismetoodika kirjeldus;
5) kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise ning selle tulemuste avalikustamise ajakava;
6) andmed arendaja kohta ning eksperdi nimi või eksperdirühma koosseis.

§ 14. Ekspert

(1) Keskkonnamõju hindab või hindamist juhib füüsiline isik, kellel on keskkonnamõju hindamise litsents , või juriidiline isik asjakohase litsentsiga töötaja kaudu (edaspidi ekspert).
(2) Kui keskkonnamõju hindab või hindamist juhib juriidiline isik asjakohase litsentsiga töötaja kaudu, vastutab keskkonnamõju hindamise nõuete täitmise ja keskkonnamõju hindamise tulemuste eest juriidiline isik.
(3) Eksperdil on õigus keskkonnamõju hindamiseks moodustada eksperdirühm, mille koosseisu võivad kuuluda asjakohase litsentsita pädevad isikud.
(4) Ekspert peab keskkonnamõju hindamisse kaasama eriala spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole keskkonnamõju hindamiseks piisav.
(5) Ekspert peab olema kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel erapooletu ning sõltumatu.
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]

§ 15. Keskkonnamõju hindamise litsents
(1) Keskkonnaminister annab keskkonnamõju hindamise litsentsi (edaspidi litsents) füüsilisele isikule, kes:
1) on omandanud riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni keskkonnakaitse, bioteaduste, füüsikaliste loodusteaduste , põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, tervise, tehnikaalade või ehituse õppesuuna õppekava järgi;
2) omab vähemalt kaheaastast töökogemust loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal;
3) on läbinud keskkonnamõju hindamise alase koolituse vähemalt 40 tunni mahus ja sooritanud positiivse tulemusega vastava eksami;
4) on viimase viie aasta jooksul osalenud vähemalt neljal korral eksperdirühma töös;
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
5) on tasunud riigilõivu.
(2) Litsentsi saamiseks esitab litsentsi taotleja keskkonnaministrile:
1) litsentsi taotluse;
2) haridust tõendavad dokumendid ;
3) eelnevat töökogemust tõendavad dokumendid;
4) kinnituse keskkonnamõju hindamise alase koolituse läbimise ja eksami sooritamise ning eksperdirühma töös osalemise kohta.
(3) Litsentsi taotluses peavad olema:
1) taotleja ees- ja perekonnanimi , isikukood, alalise elukoha aadress ja kontaktandmed;
2) töökoht ja töökoha aadress ning kontaktandmed;
3) andmed käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud kvalifikatsiooni kohta;
4) tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju soovib taotleja hinnata;
5) taotleja allkiri selle kohta, et taotluses esitatud andmed on tõesed;
6) kuupäev.
(4) Keskkonnaminister annab taotlejale litsentsi viieks aastaks, määrates taotluses olevate andmete ning taotleja kvalifikatsiooni alusel tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju litsentsi omanikul on õigus hinnata. Litsentsi kehtivusaeg algab litsentsi andmise kuupäeval.
(5) Litsentsi taotleja peab enne litsentsi taotlemist või selle kehtivuse pikendamise taotlemist tasuma riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määra järgi.
[RT I 2006, 58, 439 – jõust. 1.01.2007]
(6) Litsentsile kantakse:
1) dokumendi nimetus – «Keskkonnamõju hindamise litsents»;
2) litsentsi registreerimisnumber, andmise kuupäev ja kehtivusaeg;
3) litsentsi omaja ees- ja perekonnanimi, isikukood, alalise elukoha aadress ja kontaktandmed;
4) tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju on litsentsi omanikul õigus hinnata;
5) litsentsi andja nimi ja allkiri;
6) Keskkonnaministeeriumi väikese riigivapi kujutisega pitsati jäljend.
(7) Litsentsi andmisest keeldutakse, kui taotleja ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud kvalifikatsiooninõuetele või ei ole tasunud riigilõivu.
(8) Litsentsi kehtivuse pikendamiseks esitab isik kirjaliku taotluse vabas vormis. Litsentsi kehtivust pikendatakse, kui taotleja on kogu litsentsi kehtivusaja jooksul vähemalt neljal korral eksperdina osalenud keskkonnamõju hindamises.
(9) Keskkonnaminister võib peatada litsentsi kehtivuse üheks aastaks või tunnistada litsentsi kehtetuks, sellest litsentsi omajat eelnevalt kirjalikult teavitades, kui:
1) taotleja on esitanud andmeid, mis ei vasta tegelikkusele;
2) litsentsi omaja ei täida keskkonnamõju hindamise nõudeid;
3) litsentsi omaja on esitanud keskkonnamõju hindamise aruandes valeandmeid;
4) litsentsi omaja on andnud keskkonnamõju hindamise aruandes vale hinnangu, sealhulgas juhul, kui keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust.
[RT I 2008, 34, 209 – jõust. 1.08.2008]
(10) Enne litsentsi kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist kuulatakse ära litsentsi omaja või tema esindaja. Selleks määratud ajast ja kohast teatatakse talle vähemalt seitse päeva ette. Kui litsentsi omaja või tema volitatud esindaja kohale ei ilmu , võib otsuse teha tagaselja.
(11) Litsentsi kehtivuse peatamise korral peab isik läbima keskkonnamõju hindamise täienduskoolituse vähemalt 40 tunni mahus ning sooritama vastava eksami. Isik võib litsentsi alusel tegevust jätkata, kui keskkonnaminister on oma otsuse litsentsi kehtivuse peatamise kohta tühistanud. Keskkonnaminister tühistab oma otsuse litsentsi kehtivuse peatamise kohta, kui isik on läbinud keskkonnamõju hindamise täienduskoolituse ja sooritanud vastava eksami ning esitanud seda tõendava dokumendi.
(12) Kui isik ei ole litsentsi kehtivuse peatamise aja jooksul keskkonnamõju hindamise täienduskoolitust läbinud ja vastavat eksamit sooritanud või kui litsentsi kehtivuse peatamise aluseks olevad asjaolud ilmnevad kolme aasta jooksul litsentsi kehtivuse peatamise otsuse tühistamisest arvates või kolmandat korda, tunnistab keskkonnaminister litsentsi kehtetuks.
(13) Litsentsi kehtetuks tunnistamise korral määrab keskkonnaminister tähtaja litsentsiga lubatud tegevuse lõpetamiseks.
(14) Litsentsi vormi ja selle taotluse vormi kehtestab keskkonnaminister määrusega.

KEMIKAALISEADUS

Vastu võetud 6.05.1998. a seadusega (RT I 1998, 47, 697), jõustunud 7.06.1998. a

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus annab õigusliku aluse kemikaali käitlemise korraldamiseks ja kemikaali käitlemisega seotud majandustegevuse piiramiseks ning sätestab käitlemise põhilised ohutusnõuded ja kemikaalist teavitamise korra.
(2) Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse ka muu seadusega reguleeritud kemikaali käitlemise valdkondades niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud muu seadusega.
(21) Nõuded kemikaali käitlemise seadme valmistamisele, kasutamisele ja tehnilisele kontrollile tulenevad surveseadme ohutuse seadusest, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
[RT I 2003, 23, 144 – jõust. 1.04.2003]

§ 2. Kemikaali mõiste

(1) Käesolevas seaduses käsitatakse kemikaalina ainet või valmistist, mis on kas looduslik või saadud tootmismenetluse teel.
(2) Aine on looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või keemiline ühend koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist.
(3) Valmistis on vähemalt kahe aine segu.
[RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]

§ 3. Kemikaali identifitseerimine

(1) Kemikaal identifitseeritakse aine või valmistise nimetuse ja Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelu (European Inventory of Existing Commercial Chemical Substances, edaspidi EINECS ), Euroopa uute keemiliste ainete loetelu (European List of Notified Chemical Substances, edaspidi ELINCS) või Chemical Abstracts Service’i (edaspidi CAS) numbriga.
(2) Aine nimetus peab iseloomustama selle koostist ja struktuuri.
(3) Valmistisele annab nimetuse selle valmistaja või importija.
(4) Eestis käideldava kemikaali nimetus peab olema ladinatähestikulises kirjapildis.
(5) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]
[RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]

§ 4. Kemikaali käitlemine

Kemikaali käitlemine on kemikaali valmistamine, töötlemine, pakendamine, hoidmine, vedamine , turustamine, kasutamine ja kemikaaliga seonduv muu tegevus.
[RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]

§ 41. Kemikaali turustamine

(1) Kemikaali turustamine on tegevus, millega kemikaal tehakse tasu eest või tasuta kättesaadavaks kas levitamiseks või kasutusele võtmiseks kolmandate isikute poolt. Kemikaali turustamiseks loetakse ka kemikaali importi Euroopa Liidu territooriumile.
(2) Kemikaali turustamise eest vastutav isik on kemikaali valmistaja, valmistaja esindaja, importija või levitaja toote ohutuse seaduse tähenduses.
(3) Kemikaali turustamise eest vastutav isik tohib kemikaali turustada, kui:
1) kemikaali ohtlikud omadused on kindlaks määratud;
2) on hinnatud kemikaali kasutamisest tulenev risk tervisele, keskkonnale või varale;
3) kemikaal on identifitseeritud, klassifitseeritud, pakendatud ja märgistatud;
4) on järgitud teavitamise ning muid käesolevast seadusest ja asjakohastest Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
(4) Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise nõuded ning kord kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
(5) Turustatavad detergendid peavad vastama Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruse 648/2004/EÜ detergentide kohta (ELT L 104, 08.04.2004, lk 1–35) nõuetele. Detergendi turustamiseks määruse kohaselt erandit taotlev isik peab enne asjakohase taotluse esitamist tasuma riigilõivu riigilõivuseaduses kehtestatud määra järgi.
[RT I 2006, 28, 209 – jõust. 30.06.2006]

§ 5. Ohtlik kemikaal

(1) Ohtlik on kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
(2) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]
(3) Kemikaali ohtlikkuse alammäär on kemikaali kogus, millest alates see kemikaal võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
(4) Ohtliku kemikaali künniskogus on kemikaali kogus, millest alates see kemikaal ruumiliselt piiritletud alal võib käitlemisel põhjustada inimese tervisekahjustuse, surma või muu raske tagajärjega suurõnnetuse.
(5) Ohtlike kemikaalide arvestuse kord kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
[RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]

§ 6. Ohtlik ettevõte ja suurõnnetuse ohuga ettevõte

(1) Ohtlik on ettevõte, kus kemikaale käideldakse ohtlikkuse alammäärast suuremas koguses.
(2) [Kehtetu – RT I 2003, 23, 144 – jõust. 1.04.2003]
(3) Suurõnnetuse ohuga on ettevõte, kus ohtlikke kemikaale käideldakse künniskogusest suuremas koguses.
(4) Suurõnnetuse ohuga ettevõtted jagunevad ohtlikkuse suurenemise alusel B- ja A-kategooria ettevõteteks, lähtudes ettevõttes käideldavale kemikaalile kehtestatud künniskogusest.
[RT I 2003, 23, 144 – jõust. 1.04.2003]

§ 7. Pädev riigiasutus

(1) Vabariigi Valitsus asutab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas Kemikaalide Teabekeskuse.
(2) Kemikaalide Teabekeskus on pädev riigiasutus, kelle ülesanded käesoleva seaduse kohaselt on:
1) koguda ja hallata käesoleva seaduse alusel esitatud teavet Eestisse sissetoodud või Eestis toodetud kemikaalide kohta;
2) täita haldusfunktsioone ja teha haldustoiminguid keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaale käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 304/2003 ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta (ELT L 63, 6.03.2003, lk 1–26) alusel;
3) tagada mürgistusalase teabe edastamine elanikkonnale ja meditsiinipersonalile ning koguda sel eesmärgil teavet turul olevate kemikaalide füüsikalis-keemiliste omaduste, terviseohtlikkuse ning mürgistuste esmaabi ja ravimeetodite kohta;
4) täita haldusfunktsioone ja teha haldustoiminguid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 648/2004 detergentide kohta (ELT L 104, 8.04.2004, lk 1–35) alusel;
5) täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist ( REACH ) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94, nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1–850) (edaspidi REACH-määrus), liikmesriigi pädevale asutusele pandud ülesandeid ainete hindamise, REACH-määruse XV lisale vastavate toimikute koostamise ja muude asjakohaste haldusülesannete täitmise alal;
6) aidata kaasa REACH-määruse kohaselt asutatud komiteede, foorumi ja nende töörühmade tegevusele ning teha koostööd Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kemikaaliametiga;
7) täita riikliku kasutajatoe ülesandeid REACH-määruse artikli 124 kohaselt ja anda tootjatele, importijatele, allkasutajatele ja kõikidele teistele huvitatud isikutele nõu määrusest tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmise kohta, eelkõige seoses ainete registreerimisega ;
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]
(3) Pädevateks asutusteks suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohutuse alal on Päästeamet ja Päästeameti kohalikud päästeasutused ja Tehnilise Järelevalve Amet.
[RT I 2007, 66, 408 – jõust. 1.01.2008]
(4) Päästeameti ülesanded suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohutuse alal on:
1) hinnata suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud nõuete täitmist ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani osas;
[RT I 2009, 39, 262 – jõust. 24.07.2009]
2) hinnata koostöös Tehnilise Järelevalve Ametiga ohutusaruande vastavust kehtestatud nõuetele;
[RT I 2007, 66, 408 – jõust. 1.01.2008]
3) koguda teavet suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud nõuete täitmise kohta ning vahetada teavet teiste riikide pädevate asutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;
4) pidada suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu.
(5) Tehnilise Järelevalve Ameti ülesanded suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohutuse alal on:
[RT I 2007, 66, 408 – jõust. 1.01.2008]
1) hinnata suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud ohutusnõuete täitmist;
2) hinnata koostöös Päästeametiga ohutusaruande vastavust kehtestatud nõuetele;
3) teha koostööd teiste riikide pädevate asutustega.
[RT I 2006, 28, 209 – jõust. 30.06.2006]

§ 8. Kemikaaliohutuse Komisjon

(1) Vabariigi Valitsus moodustab valitsusasutuste esindajatest ja teistest asjatundjatest Kemikaaliohutuse Komisjoni.
(2) Kemikaaliohutuse Komisjoni ülesanded on:
1) analüüsida kemikaaliohutuse aktuaalseid probleeme Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus;
2) anda hinnanguid ning avaldada arvamust kemikaaliohutuse poliitika ja strateegiate kohta Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus;
3) teha valitsusasutustele ettepanekuid kemikaaliohutuse strateegiate väljatöötamiseks ja rakendamiseks;
4) anda hinnanguid kemikaaliohutust reguleerivate õigusaktide ja nende eelnõude kohta;
5) teha sotsiaalministrile ettepanekuid kemikaaliohutuse uuringute läbiviimiseks, trükiste väljaandmiseks, koolituse korraldamiseks ning terminoloogia ühtlustamiseks;
6) vahetada teavet ja teha ettepanekuid erinevate institutsioonide tegevuse koordineerimiseks kemikaaliohutuse valdkonnas.
[RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]

2. peatükk
KEMIKAALIKÄITLUSE KORRALDUS

§ 9 [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]

§ 91. Hea laboritava

(1) Head laboritava rakendatakse kõikide kemikaalide, sealhulgas ravimi ja veterinaarravimi, kosmeetikatoote, pestitsiidi, toidu lisaaine ja söödalisandi koostisse kuuluva aine tervise- ja keskkonnaohutuse mittekliinilisel uuringul eesmärgiga tagada head laboritava järgivates laborites saadud andmete usaldusväärsus ja võrreldavus ning vastastikune tunnustamine.
(2) Hea laboritava on kvaliteedisüsteem, mis käsitleb mittekliiniliste tervise- ja keskkonnaohutuse uuringute planeerimist, tegemist, kontrolli, dokumenteerimist, aruandlust ning dokumentatsiooni ja materjalide säilitamist.
(3) Mittekliiniline tervise- ja keskkonnaohutuse uuring (edaspidi uuring) on katse või katsete sari, mille käigus uuritakse ainet laboritingimustes või keskkonnas, et saada selle füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning tervise- ja keskkonnaohtlikkuse kohta andmeid, mis on ette nähtud esitada asjaomastele asutustele kemikaalist johtuva riski hindamiseks ja juhtimiseks ning õigusaktide kehtestamiseks.
(4) Laborid, kellel on õigus teha uuringuid, peavad vastama hea laboritava nõuetele ning järgima uuringute tegemisel hea laboritava nõudeid ja korda, mis kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
(5) Sotsiaalminister volitab halduskoostöö seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kvaliteedijuhtimise süsteemide hindamise alal rahvusvaheliselt tunnustatud asutuse tegutsema tervise- ja keskkonnaohutuse mittekliinilisi uuringuid tegevate laborite hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise asutusena (edaspidi hea laboritava kontrollasutus).
(6) Hea laboritava kontrollasutus peab oma tegevuses järgima hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise nõudeid ning korda, mis kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
(7) Hea laboritava kontrollasutus täidab järgmisi ülesandeid:
1) valmistab ette Eesti Vabariigis asuvate head laboritava järgivate laborite nõuetele vastavuse hindamise ja kontrollimise tegevuskava, mille kinnitab sotsiaalminister;
2) hindab head laboritava järgivate laborite hea laboritava nõuetele vastavust ja annab hea laboritava järgimise kohta hea laboritava nõuetele vastavust tõendava kirjaliku tunnistuse (edaspidi tunnistus);
3) pärast laborile hea laboritava nõuetele vastavuse kohta tunnistuse andmist kontrollib vähemalt üks kord kahe kalendriaasta jooksul tunnistuse väljaandmisele järgnevast päevast arvates labori jätkuvat vastavust hea laboritava nõuetele;
4) teostab lisaks käesoleva lõike punktis 3 sätestatud korralisele kontrollile vajaduse korral head laboritava järgiva labori erakorralist kontrolli;
5) teavitab Sotsiaalministeeriumi kontrollimisel avastatud puudustest;
6) peatab tunnistuse kehtivuse või tunnistab tunnistuse kehtetuks, kui ta on kindlaks teinud, et labor rikub hea laboritava nõudeid;
7) esitab Sotsiaalministeeriumile aruande oma eelmise aasta tegevuse kohta hea laboritava valdkonnas jooksva aasta teise kuu lõpuks;
8) tagab hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamisega seonduva dokumentatsiooni säilimise arhiiviseaduses sätestatud nõuete kohaselt;
9) tagab kontrollimisel saadud ärisaladuse kaitse.
(8) Kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud kontrollasutusel jätkata haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Sotsiaalministeerium.
(9) Haldusülesannete täitmisega seotud kulutused kaetakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu, välja arvatud need kulud, mis kaasnevad uuringuid läbiviivate laborite hea laboritava nõuetele vastavuse vahetu hindamise ja tõendamisega. Need hea laboritava kontrollasutuse kulud tasub see labor, kelle vastavust hea laboritava nõuetele hinnatakse ja tõendatakse.
[RT I 2006, 28, 209 – jõust. 30.06.2006]

§ 10. Kemikaali ohtlikkuse määramine, riski hindamine ja klassifitseerimine

(1) Kemikaali ohtlikkust määratakse ja riski hinnatakse kemikaali füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning selle tervise- ja keskkonnaohtlikkuse alusel.
(2) Kemikaali ohtlike omaduste määramiseks vajalikud katsed tehakse REACH-määruse artikli 13 nõuete ja komisjoni määruse (EÜ) nr 440/2008, millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (ELT 142, 31.05.2008, lk 1–739), kohaselt. Valmistise tervise- ja keskkonnaohtlikkust määratakse ka konventsionaalse meetodiga.
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]
(3) [Kehtetu – RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]
(4) Kemikaale klassifitseeritakse neid iseloomustavate ohtlike omaduste järgi, hinnates nende kasutamisega kaasnevat riski.
(5) Euroopa Liidus ühtlustatud korras klassifitseeritud ohtlike keemiliste ainete loetelu koos vastavate klassifitseerimisandmetega ja märgistusega on esitatud EMÜ Nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate seaduste, määruste ja administratiivsete sätete ühtlustamise kohta esimeses lisas (edaspidi lisa I).
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud lisas I loetlemata ained klassifitseeritakse käesoleva seaduse § 41 lõikes 4 nimetatud sotsiaalministri määruse kohaselt.
(7) [Kehtetu – RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]
(8) Turustamise eest vastutav isik peab niisuguse EINECSis loetletud ohtliku keemilise aine, mida ei ole nimetatud lisas I, omadused kindlaks määrama olemasolevate asjakohaste ja kättesaadavate andmete alusel ning kuni aine kandmiseni lisasse I pakendama ja märgistama aine saadud teabe alusel.
(9)  [Kehtetu – RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]

§ 11. Ohtlike kemikaalide käitlemise korraldus

(1) Sotsiaalministri määrusega kehtestatakse:
1) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 – jõust.19.11.2004]
2) [Kehtetu – RT I 2003, 23, 144 – jõust.1.04.2003]
3) [Kehtetu – RT I 2009, 12, 74 – jõust. 1.06.2009]
4) [Kehtetu – RT I 2006, 28, 209 – jõust. 30.06.2006]
(2) Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatakse:
1) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 – jõust.19.11.2004]
2) nõuded kemikaali hoiukohale, peale-, maha- ja ümberlaadimiskohale ning teistele kemikaali käitlemiseks vajalikele ehitistele sadamas, autoterminalis, raudteejaamas ja lennujaamas ning erinõuded ammooniumnitraadi käitlemisele;
3) lähtudes kemikaali ohtlikkusest, nõuded veovahendile;
4) kemikaali ohtlikkuse alammäär ja ohtliku kemikaali künniskogus ning suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohtlikkuse kategooria ja ohtliku ettevõtte määratlemise kord;
5) ohutusnõuniku koolituse õppekava, kutseoskusnõuded ja koolitustunnistuse vorm .
(3) [Kehtetu – RT I 2003, 23, 144 – jõust. 1.04.2003]
(4) Siseministri määrusega kehtestatakse ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte teabelehe, ohutusaruande ja ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaanide koostamise ja esitamise kord ning suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu pidamine.
[RT I 2009, 39, 262 – jõust. 24.07.2009]
(5) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 – jõust. 19.11.2004]
(6) Suurõnnetuse ohuga ettevõttes kasutatava ohtliku kemikaali koguse ja liigi, kemikaali käitlemise seadme, tehnoloogia või hoiukoha muutmise kavandamisel arvestatakse muudatuse mõjudega suurõnnetuse ohule.
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]
(7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud muudatusega kaasneb suurõnnetuse ohu oluline suurenemine, uuendab ettevõtja enne muudatuse tegemist ohutusaruande riskianalüüsi osa ning esitab riskianalüüsi Päästeameti kohalikule päästeasutusele.
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]
(8) Päästeameti kohalik päästeasutus vaatab ohutusaruande riskianalüüsi läbi 30 päeva jooksul riskianalüüsi esitamise päevast arvates ja esitab pärast seda ettevõtjale ning kohaliku omavalitsuse üksusele kirjaliku vastuse, milles antakse hinnang, kas muudatusega kaasneb suurõnnetuse ohu oluline suurenemine.
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]
(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud muudatusega kaasneb suurõnnetuse ohu oluline suurenemine, avaldab ettevõtja kohalikus ajalehes teate, milles märgitakse:
1) kavandatava muudatuse sisu;
2) muudatusega kaasneva suurõnnetuse ohu suurenemise ja muude mõjude kirjeldus;
3) kontaktandmed arvamuse avaldamiseks;
4) arvamuste avaldamise tähtaeg, mis on vähemalt kaks nädalat teate avaldamisest arvates.
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud muudatuse tegemisel arvestatakse avalikkuse ja kohaliku omavalitsuse üksuse arvamusega ning Päästeameti kohaliku päästeasutuse hinnanguga. Ettevõtja annab isikutele vastuse nende esitatud arvamuste arvestamise või arvestamata jätmise kohta koos asjakohaste põhjendustega.».
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]

§ 111. Piirang kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraadi transiidile

(1) Eesti tolliterritooriumile on lubatud transiidina tuua kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraati üksnes juhul, kui see vastab käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.
(2) Kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraat on tahke ammooniumnitraat nii ainena kui ka valmistise koostises, mis sisaldab rohkem kui 28 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku.
(3) Käesoleva paragrahvi nõudeid ei kohaldata lõhkematerjaliseaduse kohaselt lõhkematerjalina kasutatavale ammooniumnitraadile.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ammooniumnitraat peab olema läbinud detonatsioonikindluse katse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2003/2003 väetiste kohta (ELT L 304, 21.11.2003, lk 1–194) (edaspidi väetisemäärus) kohaselt.
(5) Detonatsioonikindluse katse peab olema tehtud ja katse läbimine hinnatud väetisemääruse III lisa asjakohaste sätete kohaselt ning sellisteks katseteks väetisemääruse kohaselt heakskiidetud laboratooriumis. Kui katse tehakse väljaspool Euroopa Ühendust, võib katse teha ja asjakohase dokumendi väljastada rahvusvaheliselt tunnustatud laboratoorium , mis on akrediteeritud väetisemääruses nimetatud nõuetega samaväärsete nõuete kohaselt.
(6) Detonatsioonikindlust tõendava dokumendi kehtivus on 180 kalendripäeva katse tegemise päevast arvates.
(7) Kauba valdaja peab esitama Maksu- ja Tolliametile detonatsioonikindluse katse läbimise kohta katse teinud laboratooriumi väljastatud asjakohase dokumendi või selle tõendatud koopia koos tollideklaratsiooniga piiripunktis.
(8) Koos detonatsioonikindlust tõendava dokumendiga peab kauba valdaja esitama Maksu- ja Tolliametile tootepartii identifitseerimist võimaldava dokumendi, milles on märgitud ammooniumnitraadipõhise lämmastiku sisaldus tootes , tootepartii kogus ja tootmise kuupäev ning muud asjakohased andmed tootepartii tuvastamiseks.
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 1.10.2009]

§ 12. Ohtlike ainete sisalduse piirnormid pinnases, põhjavees, pinna- ja merevees, setetes ning organismides

Ohtlike ainete sisalduse piirnormid pinnases, põhjavees, pinna- ja merevees, setetes ning organismides kehtestab keskkonnaminister määrusega.
[RT I 2003, 75, 499 – jõust. 13.12.2003]

§ 13. Ohtlike kemikaalide käitlemise kitsendused ohtlikus ja suurõnnetuse ohuga ettevõttes

(1) Ohtlikus või suurõnnetuse ohuga ettevõttes käideldavate ohtlike kemikaalide kogus ei tohi ületada:
1) ohtlikus ettevõttes B-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttele kehtestatud künniskogust;
2) B-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttes A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttele kehtestatud künniskogust.
(2) Vabariigi Valitsus võib keelustada, piirata või peatada suurõnnetuse ohuga või ohtliku ettevõtte tegevust järgmistel asjaoludel:
1) ettevõtte tegevus tekitab võimaliku suurõnnetuse ohu;
2) järelevalvevolitusi omavad valitsusasutused on esitanud põhjendatud taotluse;
3) valla- või linnavolikogu, mille haldusterritooriumil ettevõte asub, on esitanud Siseministeeriumi kaudu põhjendatud taotluse;
4) ettevõttes on toimunud ohtliku kemikaaliga seotud suurõnnetus;
5) ettevõtja on esitanud järelevalveasutusele valeandmeid;
6) ettevõtja on esitanud Kemikaalide Teabekeskusele valeandmeid käideldavate kemikaalide omaduste või koguse kohta;
7) ettevõtja ei ole esitanud siseministri kehtestatud korra alusel teabelehte, ohutusaruannet või ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani;
[RT I 2009, 39, 262 – jõust. 24.07.2009]
8) ettevõtjal puudub vastutuskindlustus võimaliku raskeima tagajärjega suurõnnetuse tekitatud kahju hüvitamiseks.
(3) Kui suurõnnetuse ärahoidmine nõuab kiiret tegutsemist, on päästeasutusel õigus ajutiselt peatada ettevõtte tegevus või kehtestada keelde või piiranguid.
[RT I 2003, 23, 144 – jõust. 1.04.2003]

§ 14. Erinõuded maakasutuse planeerimisel ja ehitiste projekteerimisel

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus arvestab suurõnnetuse ohuga ettevõttest lähtuvate riskidega üld- ja detailplaneeringute koostamisel ja kehtestamisel ning ehituslubade väljastamisel. Seejuures tuleb:
1) kindlaks teha ettevõtted, kus suurõnnetuste tõenäosus või nende tagajärgede raskus võib suureneda nende ettevõtete asukoha läheduse tõttu teistele ohtlikele või suurõnnetuse ohuga ettevõtetele;
2) arvestada olemasolevate ettevõtete läheduses paiknevaid hooneid ja rajatisi, nagu liiklusmagistraalid, rahvarohked paigad ja elamurajoonid, kui nende paigutus võib suurendada suurõnnetuse riski või nende tagajärgede raskust;
3) suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskuse suurenemisel tagada avalikkuse teavitamine.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus esitab Päästeameti kohalikule päästeasutusele kooskõlastamiseks üldplaneeringu ja detailplaneeringu ning ehitusprojekti heakskiitmiseks:
1) uue suurõnnetuse ohuga ettevõtte asukoha valikul;
2) olemasoleva suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevuse laiendamisel või tootmise suurendamisel;
3) suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohualasse jääva maa-ala planeerimisel või sinna ehitise kavandamisel.
(3) Päästeameti kohalik asutus toob käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtude hindamisel oma vastuses kohaliku omavalitsuse üksusele välja järgmised asjaolud:
1) kas kavandatav planeering või ehitus suurendab suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskust;
2) suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskuse suurenemisel tuuakse välja ohualasse jääv piirkond;
3) kas ettevõtte õnnetuste ennetamiseks kavandatud meetmed on piisavad ;
4) kas enne planeeringu kinnitamist või ehitusloa väljastamist peab ettevõtja kohalikule omavalitsusele ja päästeasutusele esitama lisainformatsiooni;
5) päästeasutuse soovitused suurõnnetuse riskide maandamise ja muude asjaolude kohta.
[RT I 2009, 12, 74 – jõust. 27.02.2009]

§ 15. Tingimused kemikaali käitlemiseks

(1) Kemikaali käitleja on kohustatud:
1) kemikaali käitlemisel rakendama vajalikke abinõusid kemikaalidest tuleneda võiva kahju vältimiseks, arvestades kemikaali kogust ja ohtlikkust;
2) pidama käideldavate ohtlike kemikaalide arvestust , säilitama arvestusdokumente 10 aastat;
3) teavitama Kemikaalide Teabekeskust teavitamisele kuuluvatest kemikaalidest;
4) teavitama oma tegevusest Tehnilise Järelevalve Ameti ja asukohajärgset päästeasutust juhul, kui ettevõte kuulub ohtlike või suurõnnetuse ohuga ettevõtete hulka;
[RT I 2007, 66, 408 – jõust. 1.01.2008]
5) viivitamatult teavitama asukohajärgset päästeasutust, Tehnilise Järelevalve Ameti ja valla või linna omavalitsust reostusest või õnnetusest;
[RT I 2007, 66, 408 – jõust. 1.01.2008]
6) tagama ohtlikule ja suurõnnetuse ohuga ettevõttele ja selle tegevusele kehtestatud nõuete või piirangute täitmise.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kemikaalide arvestus peab näitama iga kemikaali koguse liikumist ettevõttes selle soetamisest kuni töötlemiseni, väljastamiseni või kahjutustamiseni.
(3) Teavitamisele kuuluva kemikaali importimis- või käitlemisõigus tekib, kui Kemikaalide Teabekeskus on:
1) andnud importijale üle teabe importimise lubatavuse kohta;
2) kinnitanud esitatud teabe nõuetekohasust.
(31) Kui kemikaali käitleja tegevuse hulka kuulub ohtliku kemikaali autovedu, raudteevedu , siseveeteede vedu või sellega seotud ohtlike kemikaalide pakkimine, laadimine , täitmine või mahalaadimine, peab käitleja määrama ohutusnõuniku, kes vastutab sellise tegevusega inimestele, varale või keskkonnale kaasnevate ohtude ärahoidmise eest ja tunneb ohutust tagavaid tegevusi ja protseduure. Ohutusnõunik peab läbima ohutusnõuniku koolituskursuse ja sooritama vastava eksami.
(4) Ettevõtja koostab teabelehe, ohutusaruande ja ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani, lähtudes käesoleva seaduse § 11 lõike 4 alusel kehtestatud õigusaktist, ning esitab need kohalikule omavalitsusele ja päästeasutusele. Teabeleht ja ohutusaruanne tuleb esitada ka Tehnilise Järelevalve Ametile.
[RT I 2009, 39, 262 – jõust. 24.07.2009]
(41) Kemikaali turustamise eest vastutav isik peab 30 päeva jooksul pärast Eesti Vabariigis kemikaali turustamise alustamist esitama Kemikaalide Teabekeskusele tervisele ohtlike valmististe füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning terviseohtlikkuse kohta kirjaliku teabe, mida kasutatakse mürgistusjuhtumite ennetus - ja ravimeetmete väljatöötamise ning rakendamise eesmärgil. Samal eesmärgil esitab detergentide turule laskmise eest vastutav isik Kemikaalide Teabekeskusele Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruse 648/2004/EÜ detergentide kohta artikli 9 punktis 3 nimetatud teabe.
(5) [Kehtetu – RT I 2002, 53, 336 – jõust.1.07.2002]
(6) Võimaliku kahju hüvitamiseks peab suurõnnetuse ohuga ettevõtte omanik kindlustama oma vastutuse kahju eest, mis võib tuleneda suurõnnetusest.
(7) Tegevuse lõpetamise korral vastutab ettevõtja tema valduses oleva kemikaali ohutuse eest kuni selle üleandmiseni uuele valdajale, kellele laienevad käesoleva seaduse nõuded kemikaali vastuvõtmise hetkest.
[RT I 2006, 28, 209 – jõust. 30.06.2006]

MAAKONNA NING VALLA JA LINNA RISKIANALÜÜSI METOODIKA

Vastu võetud siseministri 26.06. 2001. a määrusega nr 78 (RTL 2001, 82, 1112), jõustunud 06.07. 2001.

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Kehtivusala

Maakonna ning valla ja linna riskianalüüsi metoodika (edaspidi riskianalüüs) on juhindumiseks maakonna ning valla ja linna territoriaalse riskianalüüsi koostamisel.

§ 2. Riskianalüüsi eesmärk

(1) Riskianalüüsi eesmärk on välja selgitada ja hinnata maakonna ning valla ja linna territooriumil esineda võivaid õnnetusi ja nende tekkimise tõenäosust, saamaks ülevaadet sellest, mis ohustab riigi julgeolekut, inimeste elu ja tervist, kahjustab oluliselt keskkonda või tekitab ulatuslikku majanduslikku kahju.
(2) Riskianalüüsi tulemused on aluseks kriisireguleerimisplaanide koostamisel, maakonnaplaneeringute koostamisel, valla ja linna üld- ja detailplaneeringute koostamisel, ehitiste ja rajatiste projekteerimisel ning kriisireguleerimisalase koolituse planeerimisel ja korraldamisel.

§ 3. Mõisted

(1) risk - võimalus, et õnnetus juhtub mingi aja jooksul koos tagajärgedega, mis tabavad elu ja tervist, elutähtsaid valdkondi, keskkonda või vara;
(2) tagajärg - õnnetusest tingitud kahju elule ja tervisele, elutähtsate valdkondade toimimisele, keskkonnale või varale;
(3) tõenäosus - mõõdetavate kriteeriumide põhjal eeldatav õnnetuste esinemissagedus teatud ajaperioodi vältel;
(4) riskianalüüs - võimalike õnnetuste ja riskiallikate süstemaatiline kindlaksmääramine, hindamine ja ennetusmeetmete kavandamine;
(5) riskiallikas - objekt, süsteem või nähtus, mis teatud tingimustel võib põhjustada õnnetuse;
(6) riskiklass - numbri ja tähekombinatsioonist koosnev hädaolukorrale määratud ohtlikkuse aste, mis sõltub hädaolukorra tekke tõenäosusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest;
(7) ohustatud objekt - elu ja tervis, elutähtis valdkond , keskkond või vara, mis on õnnetuse korral ohus;
(8) õnnetus - ootamatu ja ettekavatsemata sündmus, mis kahjustab elu ja tervist, elutähtsat valdkonda, keskkonda või vara ning võib areneda hädaolukorraks;
(9) algsündmus - sündmus, mis põhjustab otseselt õnnetuse või algatab õnnetust põhjustavate sündmuste ahela.

2. peatükk

TÖÖKORRALDUS

[Kehtetu - RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]

3. peatükk

RISKIANALÜÜSI KOOSTAMINE

§ 5. Riskianalüüsi tegemise etapid

(1) Riskianalüüsi tegemine koosneb järgmistest etappidest:
1) teabe kogumine;
2) võimalike õnnetuste väljaselgitamine;
3) võimalike õnnetuste tõenäosuse väljaselgitamine;
4) võimalike õnnetuste tagajärgede hindamine;
5) riskiklassi määramine ja riskide järjestamine;
6) ennetusmeetmete kavandamine;
7) riskianalüüsi vormistamine ja kokkuvõtte koostamine.

§ 6. Teabe kogumine

(1) Võimalike õnnetuste väljaselgitamisel, nende tõenäosuse ja tagajärgede hindamisel võetakse aluseks järgnev taustinformatsiooni :
1) asustuse tihedus;
2) ohtlikud ettevõtted, suurõnnetuse ohuga ettevõtted ja neis käideltatavad ained, tööstuse kontsentratsioon;
3) kaitseväe ja Kaitseliidu objektid (avalik osa ja riigisaladustega kaitstud osa);
4) infrastruktuuri paiknemine (side ja teede infrastruktuur , elektri-, gaasi-, soojus-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid, jäätmekäitlus);
5) sotsiaalsfäär (haiglad, koolid, kinnipidamisasutused jne);
6) maastiku reljeef, pinnase geoloogia;
7) kaevandused , karjäärid;
8) metsamassiivid , sood ja rabad ;
9) looduskaitsealad;
10) veehaarded ja - valgalad, veerežiim;
11) ilmastikuolud;
12) muu piirkonna iseärasustest tulenev teave;
13) toimunud õnnetuste statistika;
14) kohalike olude tundmine ;
15) ekspertarvamused;
16) ehitiste, seadmete ja süsteemide tehnilised andmed;
17) olemasolevad õnnetustele reageerimise plaanid;
18) varem teostatud riskiuuringud;
19) erinevate valdkondade inspekteerimiste aruanded;
20) erinevad andmebaasid ja erialakirjandus ;
21) piirkonna kaardid.
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(2) [Kehtetu - RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]

§ 7. Võimalike õnnetuste väljaselgitamine

(1) Kogutud informatsiooni põhjal selgitatakse välja kõik õnnetused, mille toimumine antud maakonna või omavalitsuse territooriumil on võimalik.
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(2) Õnnetuse võimalikkus tuleneb ainult vastava riskiallika olemasolust.
(3) Riskiallikad klassifitseeritakse:
1) paiksed riskiallikad (üksikobjektid, metsamassiivid, turbarabad , kommunikatsioonide trassid, sõjaväeosad jne);
2) liikuvad riskiallikad (kõik transpordivahendid - aluseks võtta nende seotus liikumisvoogudega jne);
3) asukohata riskiallikad ( keskkonnatingimused , loodusnähtused jne);
4) sotsiaalsed riskiallikad;
5) elanikkonna turvalisust destabiliseerivad riskiallikad.
(4) Õnnetuste väljaselgitamisel võetakse aluseks järgmise liigitus:
1) tulekahjud ;
2) plahvatused;
3) transpordiõnnetused;
4) õnnetused ohtlike ainetega;
5) joogivee reostus ;
6) õnnetused veekogudel;
7) kommunaalsüsteemide avariid;
8) elektrienergiasüsteemide avariid;
9) sidesüsteemide avariid;
10) avariid gaasitorustikul;
11) üleujutused;
12) varingud (kaevandused, karjäärid, hooned, rajatised);
13) erakorralised loodusnähtused (tormid, lumesajud jne);
14) epideemiad;
15) loomataudid;
16) sotsiaalsed ohud (tööpuudus, joogivee puudus jne);
17) muud võimalikud õnnetused.
(5) Kogutud teabe põhjal selgitatakse välja, kas analüüsitav territoorium on mõne riskiallika mõjusfääris.
(6) Juhul kui ühe ja sama riskiallika puhul on võimalik mitme õnnetuse sõltumatu teke, siis vaadeldakse neid riskianalüüsi käigus eraldi.
(7) Riskianalüüsi tegemise etapi läbimise lõpptulemuseks on nimekiri võimalikest õnnetustest.
(8) Edasine riskianalüüs viiakse läbi kõigi selgitatud võimalike õnnetuste kohta eraldi ja iseseisvalt.
(9) Riskianalüüsi käigus võivad selles etapis selgitatud õnnetused objektiivsetel põhjustel kõrvale jääda, kui on välja selgitatud võimalikud tagajärjed või õnnetuste poolt ohustatud alad ja need ei kujuta olulist ohtu inimestele, keskkonnale, elutähtsatele valdkondadele ega varale.
(10) Kui riskianalüüsi käigus selguvad täiendavad ohud või samast riskiallikast tulenevad ohud, mille puhul on vajalik eraldi riskianalüüsi koostamine, siis täiendatakse õnnetuste loetelu.

§ 8. Võimalike õnnetuste tõenäosuse hindamine

(1) Õnnetuse tekke tõenäosuse kindlaksmääramisel tuginetakse selle võimalikele põhjustele, õnnetuste statistikale ja eksperthinnangutele. Õnnetuse tekke tõenäosuse kindlaksmääramiseks tuleb nimetada ja kirjeldada neid ennetavaid meetmeid, mis on rakendatud algsündmuse tekke tõenäosuse vähendamiseks.
(2) Õnnetuste võimalikud põhjused:
1) tehnoloogia ja nõuete eiramine;
2) inimlikud eksimused või tahtlik ebaõige käitumine (väärad otsused, ebakompetentsus, hooletus , võimete ülehindamine, väsimus, ülekoormusega töötamine, juhtimisvead, vale töökorraldus, tahtlikud õnnetuste tekitamised);
3) inimese emotsionaalne ja tervislik seisund;
4) tehnilised rikked (vead ja häired seadmetes , seadmete kulumine , praakseadmete teadmatu kasutamine jne);
5) välised tegurid (piirkonna looduslikud ja geograafilised iseärasused, ilmastikunähtused, asustustihedus jne);
6) sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid (nt elektriliinide vargused ).
(3) Õnnetuse toimumise tõenäosuse hindamisel võetakse aluseks viieastmeline süsteem (lisa 1).
(4) Riskianalüüs peab sisaldama tõenäosuse klassi määramise aluseid koos argumenteeritud põhjendustega.

§ 9. Võimalike õnnetuste tagajärgede hindamine

(1) Riskianalüüsis kirjeldatakse õnnetuse kõiki võimalikke tagajärgi.
(2) Õnnetuse tagajärgede kirjeldused tuleb esitada selgelt ja üksikasjaliselt.
(3) Tagajärgede hindamiseks on tarvis analüüsida õnnetuse mõju ja sellest tulenevalt selgitada, kas õnnetuse tagajärjed on lokaalsed või ohustavad need laiemat ümbruskonda.
(4) Riskianalüüsi käigus kaardistatakse riskiallikad ja nende poolt ohustatud alad.
(5) Ohustatud ala määramisel võetakse aluseks riskiallika klassifikatsioon ja spetsiifika.
(6) Juhul kui ühe ja sama riskiallika puhul on võimalik mitme erineva õnnetuse teke, siis määratakse ohustatud alad eraldi.
(7) Õnnetuse tagajärjed liigitatakse ohustatud objekti alusel nelja valdkonda, sõltuvalt sellest, kas õnnetusest tingitud kahju on tekitatud:
1) elule ja tervisele;
2) elutähtsate valdkondade toimimisele;
3) keskkonnale;
4) varale.
(8) Õnnetuse tagajärgi hinnatakse iga valdkonna osas eraldi.
(9) Õnnetuse tagajärgedest tingitud kahju suuruse kriteeriumid varale määratakse kindlaks, lähtudes kohalikest oludest.
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(10) Õnnetuse tagajärgede hindamise aluseks võetakse viieastmeline hindamise tabel (lisa 2).
(11) Erinevate ohustatud objektide hindamisel saadud tulemuste põhjal otsustatakse õnnetusele antava tagajärje raskusaste .
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(12) Õnnetusele antav tagajärg on üldjuhul kõrgeim ohustatud objektile määratud raskusaste.
(13) Kui neljast analüüsitud tagajärjest kolm annavad numbrilises vääringus sama raskusastme, kusjuures neljas tagajärg on madalam ja nende tagajärgede üheaegne kaasnemine õnnetuse korral on võimalik, siis võib riskiklassi määramisel kokkuvõtlikku tagajärge ühe astme võrra suurendada.
(14) Selgitatakse välja võimalike ebasoodsamate asjaolude kokkusattumise tulemusel tekkiv raskeim õnnetus koos tagajärgedega.

§ 10. Riskiklassi määramine ja riskide järjestamine

(1) Igale analüüsitud õnnetusele määratakse riskiklass. Riskiklass tuleneb õnnetuse toimumise tõenäosusest ja õnnetuse tagajärgede raskusastmest.
(2) Kui ühte õnnetust on analüüsitud mitmes osas, siis antakse talle ka mitu erinevat riskiklassi.
(3) Riskid järjestatakse lähtuvalt õnnetuste tagajärgedest, võrreldes neid tulenevalt tõenäosusest.
(4) Riskide võrdlemiseks kantakse erinevad õnnetused riskimaatriksisse (lisa 3).
(5) Riskimaatriksisse kantakse riskide järjestamisel saadud järjekorranumber.
(6) Sõltuvalt analüüsitud õnnetuste arvust võib riskianalüüs sisaldada mitut riskimaatriksit.

§ 11. Ennetusmeetmete kavandamine

(1) Iga õnnetuse riski vähendamiseks töötatakse välja ennetavate meetmed.
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(2) Meetmed esitatakse alustades riski enim maandavatest meetmetest.
(3) Ennetusmeetmed jaotatakse:
1) ettepanekud vajaliku kaitstuse taseme tagamiseks;
2) ettepanekud operatiivjõudude vajaliku efektiivsuse tagamiseks;
3) ettepanekud informatsiooni edastamiseks elanikkonnale;
4) ettepanekud planeerimise ja projekteerimise osas.
(4) Meetmete tegemisel arvestatakse selle efektiivsuse ja majandusliku kulutuse suhet.

§ 12. Riskianalüüsi vormistamine

(1) Riskianalüüs vormistatakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele kehtestatud dokumentide vormistamise ja riigisaladuste tagamise nõuete järgi paberkandjal ning pealkirjastatakse «N piirkonna - riskianalüüs»;
(2) Riskianalüüsi dokumendi tiitellehele järgneb kooskõlastuste leht ja koostajate nimekiri.
(3) Riskianalüüs koosneb järgmistest peatükkidest:
1) piirkonna iseloomustus;
2) piirkonda iseloomustavad kaardid ja skeemid ;
3) õnnetuste statistika;
4) keskkonnamõjud;
5) olemasolevad riskianalüüside andmed;
6) õnnetuste riskianalüüs;
7) lisad (riskimaatriks, riskitabelid (lisa 4) ja riskikaart).
(4) Riskianalüüsi võib vajadusel täiendada eripeatükkidega.
(5) [Kehtetu - RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(6) [Kehtetu - RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(7) Riskianalüüsi kokkuvõte koosneb riskianalüüsi lisadest.
Siseministri
26. juuni 2001. a
määruse nr 78
«Maakonna ning valla ja linna riskianalüüsi metoodika»
lisa 1
ÕNNETUSE TOIMUMISE TÕENÄOSUSE HINDAMISE TABEL
Tõenäosus
Sagedus
Mittetõenäoline (1)
Vähem kui kord 25 aasta jooksul
Vähe tõenäoline (2)
Vähemalt kord 25 aasta jooksul
Tõenäoline (3)
Vähemalt kord 5 aasta jooksul
Väga tõenäoline (4)
Vähemalt kord aastas
Sage (5)
Vähemalt kord kuus
Siseministri
26. juuni 2001. a
määruse nr 78
«Maakonna ning valla ja linna riskianalüüsi metoodika»
lisa 2
ÕNNETUSTE TAGAJÄRGEDEST TINGITUD KAHJUDE KRITEERIUMID
Klass/aste
Elu ja tervis
Elutähtis valdkond
Keskkond
Vara
Puudub/A
Ei ohusta
Ei ohusta
Ei ohusta
Ei ohusta
Piiratud/B
Tervisehäired ja vigastused, mis ei vaja haiglaravi ning millega ei kaasne jäädavaid kahjustusi.
Lühiajalised häired valdkonna toimimises.
Kahjud, mis kaovad ise ilma muid tagajärgi põhjustamata või on likvideeritavad päästetööde käigus.
Kahju suurus
Tõsine/C
Haiglaravi või jäädavad tervisekahjustused.
Vajalik tagavarasüsteemide või alternatiivmeetmete rakendamine.
Täielikult taastuv või taastatav kahju, mis mõjutab ümbritsevat elukeskkonda või millest tulenevalt tuleb kehtestada ajutisi piiranguid.
Kahju suurus
Raske/D
Õnnetused, mis lõppevad surmaga või kus kannatanute arv ületab piirkonda teenindava tervishoiuasutuse võimalused.
Valdkonna ajutine mittetoimimine vähendab oluliselt elukeskkonna ohutust.
Elukeskkonna pikaajaline või tõsine kahjustus, mis on suuremas osas taastuv või taastatav.
Kahju suurus
Väga raske/E
Hukkunute arv üle 10; kannatanute arv ületab riikliku tervishoiusüsteemi poolt tagatud efektiivse teenindamise võimalused.
Vajalik asustatud piirkonna evakueerimine.
Valdkond on täielikult lakanud toimimast.
Taastumatu ja taastamatu või lokaalset elukeskkonna hävingut põhjustav kahju.
Kahju suurus
Siseministri
26. juuni 2001. a
määruse nr 78
«Maakonna ning valla ja linna riskianalüüsi metoodika»
lisa 3
Siseministri
26. juuni 2001. a
määruse nr 78
«Maakonna ning valla ja linna riskianalüüsi metoodika»
lisa 4
55