Riskianalüüs referaat (2)

EESTI MAAÜLIKOOL
HÄDAOLUKORRA SEADUS
Vastu võetud 15. juunil 2009. a
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus sätestab kriisireguleerimise, sealhulgas hädaolukorraks valmistumise ja hädaolukorra lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikud alused. Käesolev seadus reguleerib ka eriolukorra väljakuulutamist, lahendamist ja lõpetamist ning kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamist hädaolukorra lahendamisel, päästetöö tegemisel ja turvalisuse tagamisel .
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd erakorralise seisukorra seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus ei sätesta teisiti.
(3) Käesolev seadus ei reguleeri sõjalisest ohust tingitud hädaolukorraks valmistumist ja hädaolukorra lahendamist.
(4) Teistes õigusaktides sätestatud riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste (edaspidi asutus) ja isikute pädevused ja volitused kehtivad ka hädaolukorraks valmistumisel ja hädaolukorra lahendamisel, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
§ 2. Hädaolukord ja kriisireguleerimine
(1) Hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.
(2) Kriisireguleerimine on meetmete süsteem, mis hõlmab hädaolukorra ennetamist, hädaolukorraks valmistumist, hädaolukorra lahendamist ning hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede leevendamist.
§ 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon
(1) Vabariigi Valitsus moodustab alaliselt tegutseva Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni.
(2) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib üleriigilise kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise toimimist;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsusele ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta;
3) abistab vajaduse korral üleriigilise mõjuga või eriti rasket hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) annab arvamuse hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhendi kohta;
6) annab arvamuse toimepidevuse riskianalüüsi koostamise juhendi kohta;
7) annab arvamuse hädaolukorra lahendamise plaani koostamise juhendi kohta;
8) annab arvamuse toimepidevuse plaani koostamise juhendi kohta;
9) kiidab heaks hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõtte;
10) annab Vabariigi Valitsusele arvamuse eriolukorra väljakuulutamise või lõpetamise vajaduse kohta;
11) teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ja eriolukorra juhile ettepaneku õigusaktides sätestatud meetmete rakendamiseks eriolukorra ajal;
12) teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku taotleda hädaolukorra lahendamiseks rahvusvahelist abi;
13) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alustel ja korras;
14) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(3) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni esimees on siseminister.
(4) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus.
§ 4. Regionaalne kriisikomisjon
(1) Päästeameti kohalik päästeasutus moodustab oma tegevuspiirkonnas alaliselt tegutseva regionaalse kriisikomisjoni.
(2) Regionaalne kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise toimimist regioonis;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elanikkonna turvalisuse tagamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta regioonis;
3) vaatab läbi kriisikomisjoni tegevuspiirkonda puudutava hädaolukorra riskianalüüsi osa;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) abistab vajaduse korral üleregioonilise mõjuga hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
6) otsustab regionaalse kriisireguleerimisõppuse korraldamise;
7) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras;
8) moodustab vajaduse korral territoriaalse kriisikomisjoni, määrates selle esimehe, kehtestades põhimääruse ja kinnitades koosseisu;
9) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(3) Regionaalse kriisikomisjoni esimees on päästeameti kohaliku päästeasutuse juht.
(4) Regionaalse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab siseminister.
§ 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon
(1) Valla- või linnavalitsus moodustab kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil alaliselt tegutseva kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus, milles elab alla 40 000 elaniku, võib moodustada ühise kriisikomisjoni ühe või mitme kohaliku omavalitsuse üksusega.
(3) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise ning hädaolukorras kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 6 sätestatud ülesannete ja pädevuste toimimist omavalitsusüksuses;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile, regionaalsele kriisikomisjonile ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elanikkonna turvalisuse tagamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta omavalitsusüksuses;
3) vaatab läbi kriisikomisjoni tegevuspiirkonda puudutava hädaolukorra riskianalüüsi osa;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) abistab vajaduse korral hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
6) otsustab kohaliku omavalitsuse kriisireguleerimisõppuse korraldamise;
7) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras;
8) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(4) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni esimees on vallavanem või linnapea .
(5) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab valla- või linnavalitsus. Põhimääruse eelnõu ja kriisikomisjoni koosseis kooskõlastatakse Päästeameti kohaliku päästeasutusega.
2. peatükk
HÄDAOLUKORRAKS VALMISTUMISE KORRALDUS
1. jagu
Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise korraldus
§ 6. Hädaolukorra riskianalüüs
(1) Hädaolukorra riskianalüüs on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:
1) hädaolukorda;
2) hädaolukorda põhjustavaid ohtusid;
3) hädaolukorra tõenäosust;
4) hädaolukorra tagajärgi;
5) muud olulist hädaolukorraga seotud teavet;
6) viiteid mudelitele , allikmaterjalidele ja muule sellisele teabele, millest tulenevalt on riskianalüüs tehtud.
(2) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta koostatakse riskianalüüs, ning määrab hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Vabariigi Valitsus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada riskianalüüs.
(3) Pädeval asutusel on õigus saada muudelt asutustelt ja isikutelt hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks vajalikku teavet.
(4) Hädaolukorra riskianalüüsi kinnitab selle koostamist juhtinud asutuse juht käskkirjaga.
(5) Riskianalüüsi koostamist juhtinud asutus esitab hädaolukorra riskianalüüsi Siseministeeriumile.
(6) Hädaolukorra riskianalüüsi koostamist juhtinud asutus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul hädaolukorra riskianalüüsi ajakohasust ning teeb vajaduse korral muudatused. Muudatused kooskõlastatakse Siseministeeriumiga.
(7) Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhendi kehtestab siseminister määrusega.
(8) Hädaolukorra riskianalüüsi arvestatakse asjassepuutuvate asutuste arengukavade koostamisel.
2. jagu
Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise korraldus
§ 7. Hädaolukorra lahendamise plaan
(1) Hädaolukorra lahendamise plaan on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:
1) hädaolukorra lahendamise korraldust;
2) hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri;
3) hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute ülesandeid;
4) hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute teabevahetuse korraldust;
5) avalikkuse hädaolukorrast teavitamise korraldust;
6) rahvusvahelise koostöö korraldust hädaolukorra lahendamisel;
7) muid olulisi hädaolukorra lahendamisega seotud küsimusi.
(2) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta koostatakse lahendamise plaan, ning määrab hädaolukordade lahendamise plaani koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Vabariigi Valitsus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada hädaolukorra lahendamise plaan.
(3) Pädeval asutusel on õigus saada muudelt asutustelt ja isikutelt hädaolukorra lahendamise plaani koostamiseks vajalikku teavet.
(4) Hädaolukorra lahendamise plaani kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(5) Hädaolukorra lahendamise plaani koostamist juhtinud asutus hindab vähemalt üks kord aastas hädaolukorra lahendamise plaani ajakohasust ning teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku plaani muuta.
(6) Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise juhendi kehtestab siseminister määrusega.
3. jagu
Õppused
§ 8. Õppused
(1) Õppus käesoleva seaduse mõistes on ühe või enama hädaolukorra lahendamise protseduuride ja võimekuse kontrolli eesmärgil korraldatud, kõiki pädevaid asutusi hõlmav, staabi- ning välikomponendist koosnev kriisireguleerimisõppus.
(2) Üleriigiline hädaolukorra lahendamise õppus korraldatakse vähemalt üks kord nelja aasta jooksul.
(3) Üleriigilise hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(4) Regionaalse hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab regionaalne kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(5) Kohaliku omavalitsuse hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(6) Siseminister kehtestab määrusega õppuse sisule ning regionaalse ja kohaliku omavalitsuse õppuse korraldamise sagedusele esitatavad nõuded.
(7) Õppuse korraldamisega seotud kulud kaetakse õppust korraldava asutuse eelarvest.
(8) Õppusele kaasatud asutuste õppusel osalemise kulud kaetakse nende omavahenditest.
3. peatükk
HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE KORRALDUS
1. jagu
Hädaolukorrast teavitamine ja massiteabevahendi valdaja kohustused
§ 9. Hädaolukorrast teavitamine
(1) Füüsiline isik on kohustatud viivitamata teatama ühtsele hädaabinumbrile 112 talle teatavaks saanud hädaolukorrast või hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, kui ei ole alust arvata, et hädaolukorra lahendamiseks pädevat asutust on juba teavitatud.
(2) Asutus või juriidiline isik on kohustatud viivitamata teatama Siseministeeriumile oma ülesannete täitmisel või tegevusalal tekkinud hädaolukorrast või sellise hädaolukorra tekkimise vahetust ohust.
(3) Avalikkust tuleb viivitamata teavitada hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, hädaolukorrast ja selle lahendamisest, kui teavitamata jätmine võib ohustada inimeste elu või tervist, tekitada suure varalise kahju või häirida muul viisil oluliselt tavapärast elukorraldust.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kohustuste täitmise korra, nõuded edastatavale teabele ning hädaolukorda lahendavate asutuste ja isikute teabevahetuse korralduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kohustuse täitmise korra ja nõuded edastatavale teabele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
§ 10. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel
Massiteabevahendi valdaja avaldab muutmata kujul ja tasuta Vabariigi Valitsuse, kriisikomisjoni, eriolukorra juhi, eriolukorra tööde juhi ja ministeeriumi või muu hädaolukorda lahendava asutuse teated hädaolukorra tekkimise vahetu ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise kohta, sealhulgas teated eriolukorra väljakuulutamise, muutmise või lõpetamise kohta. Teade avaldatakse viivitamata või teate esitaja määratud ajal.
§ 11. Psühholoogilise kaitse korraldus
(1) Psühholoogilise kaitsena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse riigi tegevusi eesmärgiga tagada hädaolukorrast või hädaolukorra ohust tingitud ebaõige teabe ja paanikat tekitavate meeleolude levimise ärahoidmine.
(2) Psühholoogilise kaitse kava töötab välja Riigikantselei ja kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega.
§ 12. Hädaolukorra lahendamise juhtimine
(1) Hädaolukorra lahendamist juhib hädaolukorra lahendamise plaanis määratud täidesaatva riigivõimu asutus või ametiisik.
(2) Hädaolukorra lahendamist juhtival asutusel või isikul on õigus saada muudelt täidesaatva riigivõimu asutustelt ja ametiisikutelt abi hädaolukorra lahendamiseks hädaolukorra lahendamise plaanis määratud alustel ja korras.
2. jagu
Eriolukord
1. jaotis
Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine
§ 13. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused
(1) Vabariigi Valitsus võib loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks kuulutada välja eriolukorra, kui hädaolukorra lahendamine ei ole võimalik ilma käesolevas jaos sätestatud juhtimiskorralduse või meetmete rakendamiseta.
(2) Katastroofina käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse suuremõõtmelist õnnetust või avariid , eelkõige:
1) keskkonna ulatuslikku keemilist, bioloogilist või radioaktiivset saastumist;
2) ulatuslikku tulekahju või plahvatust;
3) raskete tagajärgedega laeva-, lennuki-, rongi- või muu transpordivahendi õnnetust;
4) käesoleva seaduse § 34 lõike 2 punktides 1–3 ja 11–14, lõike 3 punktides 3 ja 6, lõike 4 punktides 2 ja 4, lõike 8 punktis 2 ning lõike 9 punktides 1–3 nimetatud elutähtsa teenuse toimepidevuse raskete tagajärgedega ja pikaajalist katkemist.
(3) Nakkushaigusena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse nakkushaigust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses ning loomataudi loomatauditõrje seaduse tähenduses.
§ 14. Eriolukorra väljakuulutamise kord
(1) Eriolukorra väljakuulutamise otsustamiseks kutsub peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamata kokku Vabariigi Valitsuse istungi, kus kuulatakse ära Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamus eriolukorra väljakuulutamise vajaduse kohta.
(2) Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu eriolukorra väljakuulutamise kohta esitab Vabariigi Valitsusele otsustamiseks peaminister või tema äraolekul teda asendav minister.
(3) Vabariigi Valitsus kuulutab eriolukorra välja kogu riigis või asjakohase maakonna, Päästeameti kohaliku päästeasutuse tegevuspiirkonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil (edaspidi eriolukorra piirkond).
§ 15. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta
(1) Vabariigi Valitsuse korralduses eriolukorra väljakuulutamise kohta sätestatakse:
1) eriolukorra väljakuulutamine;
2) eriolukorra väljakuulutamise põhjus;
3) eriolukorra piirkond;
4) eriolukorra juht;
5) asutused ning avaliku halduse ülesandeid täitvad isikud, kes on kohustatud rakendama meetmeid eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks ning juhinduma eriolukorra juhi korraldustest;
6) muud Vabariigi Valitsuse poolt kasutusele võetavad meetmed eriolukorra väljakuulutamist põhjustava hädaolukorra lahendamiseks;
7) massiteabevahendite valdajate kohustus avaldada korraldus viivitamata ja muutmata kujul.
(2) Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites.
TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
Vastu võetud 16. juunil 1999. a
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus sätestab töökeskkonna suhtes esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja asutuse ning riigi tasandil, asjaomaste vaidluste lahendamise korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmata jätmise eest.
(2) Käesolev seadus kehtib kõigil tegevusaladel, välja arvatud juhud, kui töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kaitseväe, Kaitseliidu, politsei ja piirivalve , samuti päästeasutuste tegevuse kohta on eriseadustega sätestatud teisiti.
§ 2. Töötervishoid ja tööohutus
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist.
(2) Käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata.
(3) Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
2. peatükk
TÖÖKESKKOND
§ 3. Üldnõuded
(1) Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab.
(2) Töökeskkonnas toimivad tehnilised, füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist.
(3) Töökeskkonna füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste ohutegurite parameetrid peavad vastama piirnormidele.
(4) Töökeskkonna ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
(5) Kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei saa vältida ega piirata tehniliste ühiskaitsevahenditega või töökorralduslike abinõudega, annab tööandja töötajale isikukaitsevahendid. Isikukaitsevahendite valiku ja kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 4. Töökoht
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töökohana füüsilisest isikust ettevõtja või äriühingu ettevõtte, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, mittetulundusühingu või sihtasutuse (edaspidi ettevõte) territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel.
(2) Tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.
(3) Kui tööprotsessiga kaasneb ohtliku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedeliku eraldumine koguses, mis võib töötaja tervist kahjustada, tuleb vältida heitme levikut töökeskkonda, tagada selle eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks .
(4) Terviseriski vältimiseks või vähendamiseks peavad töökohas olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohumärgid ning muud ohutusvahendid. Esmaabi korralduse ettevõttes ja ohumärguannete kasutamise nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
(5) Tegevusalade töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 5. Töövahend
(1) Seadme, tööriista, veoki või muu töövahendi kasutamine ettenähtud otstarbel ning nende paigaldamine, reguleerimine, parandamine, hooldamine, teisaldamine ja puhastamine ei tohi ohustada kasutaja ega teiste isikute tervist ega töökeskkonda.
(2) Tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele.
(3) Tööandja tagab, et töötaja kasutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et:
1) on tõkestatud pääs selle ohualale;
2) juhtimisseadis vastab ergonoomianõuetele;
3) kõrge või madala temperatuuriga pinnad on isoleeritud või piirestatud;
4) see vastab elektri-, tule- ning plahvatusohutusnõuetele;
5) on välditud juhukäivitus ning et vajaduse korral on võimalik töövahend või selle osa kohe seisata, energiavarustus katkestada ja ohtlik leke tõkestada;
6) müra, vibratsiooni, kiirguse ja muude ohutegurite tase on võimalikult madal ega ületa piirnorme.
(4) Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 6. Füüsikalised ohutegurid
(1) Füüsikalised ohutegurid on õhu liikumise kiirus ning õhutemperatuur ja -niiskus, müra ja vibratsioon, ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, elektromagnetväli ning muud töökeskkonnas toimivad töötaja tervist kahjustada võivad füüsikalised tegurid.
(2) Tööandja peab rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele .
(3) Tööandja tagab, et radioaktiivset ainet kasutades või seda ainet sisaldava töövahendiga töötades järgitaks kiirgusseaduses (RT I 1997, 37/38, 569; 1998, 97, 1520) sätestatud ohutusnõudeid ning et aine või töövahend ei satuks kõrvalise isiku kätte.
§ 7. Keemilised ohutegurid
(1) Keemilised ohutegurid on ettevõttes käideldavad kemikaaliseaduse (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) § 5 lõikes 1 määratletud ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid.
(2) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide käitlemist reguleerivad kemikaaliseadus ja käesolev seadus.
(3) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 8. Bioloogilised ohutegurid
(1) Bioloogilised ohutegurid on bakterid , viirused , seened, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.
(2) Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet.
(3) Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 9. Füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid
(1) Füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.
(2) Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus ja pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis.
(3) Töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks . Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist.
(4) Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
§ 10. Naistöötajad ning alaealised ja puudega töötajad
(1) Rasedatele, rinnaga toitvatele naistele, alaealistele ja puudega töötajatele peab tööandja looma sobivad töö- ja olmetingimused.
(2) Tööandja järgib rasedate, rinnaga toitvate naiste ja alaealiste töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid.
(3) Tööandja on kohustatud töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras andma tema ettevõttes tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel invaliidistunud töötajale võimaluse jätkata sobival tööl ettevõttes.
(4) Puudega töötaja töö ja töötamiskoht tuleb kohandada tema kehaliste ja vaimsete võimetega.
(5) Soodustingimused puudega töötaja tööks kehtestab Vabariigi Valitsus.
(6) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 11. Tööolme
(1) Olmeruumid on riietus-, pesemis-, tualett - ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ning muud elukondlikud ruumid.
(2) Töötajate olmeruumid peavad olema ehitatud ja sisustatud, arvestades töötingimusi ning töötajate arvu ja soolist koosseisu.
(3) Tööriietust kandvatele töötajatele on vaja ette näha riietusruumid. Töö laadist olenevalt peab töötajal olema võimalik kasutada pesemisruumi, mis on varustatud valamute ja/või duššidega ning sooja ja külma veega.
(4) Töö laadist olenevalt peab töötajal olema võimalik kasutada puhkeruumi , milles peavad olema lauad ja seljatoega istmed. Rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel peab olema võimalik puhkeruumis sobivates tingimustes lamada.
3. peatükk
TÖÖANDJA JA TÖÖTAJA KOHUSTUSED JA ÕIGUSED
§ 12. Üldsätted
(1) Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras.
(2) Tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised.
(3) Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning iga tööandja vastutuse kohta. Ühistegevust korraldab peatööettevõtja. Kui kokkulepet ei ole, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ühistegevus tähendab tööandjate tegevuse kooskõlastamist ohtlike olukordade vältimiseks ning üksteise ja oma töötajate või käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud töökeskkonnavolinike teavitamist ohtudest ja ohutusabinõudest.
(5) Tööandja ja töötajad on kohustatud ohutu töökeskkonna nimel tegema koostööd. Selleks tööandja konsulteerib töötajate või nende usaldusisiku ja töökeskkonnavolinikega igas töökeskkonnaga seotud küsimuses, töökeskkonna parandamise abinõude kavandamisel arvestab nende ettepanekutega ning kaasab nad kavandatu elluviimisele.
(6) Tööandja tagab, et teise ettevõtte tööandja, kelle töötajad osalevad tema ettevõtte töös, on teadlik ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja nende vältimise abinõudest ning et need töötajad on töötervishoiu- ja tööohutusalaselt juhendatud.
§ 13. Tööandja kohustused ja õigused
(1) Tööandja on kohustatud:
1) viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes;
2) vaatama igal aastal läbi töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajaduse korral kohandama abinõud muutunud olukorrale;
3) viima läbi töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus ta selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab nende parameetrid ning hindab ohutegurite mõju töötajate tervisele;
4) töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks;
5) viima läbi uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud ja töövahendeid või tehnoloogiat on uuendatud;
6) teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest;
7)  korraldama töötajate tervise kontrollimise ja muude töötervishoiuteenuste osutamise kas ettevõtte töötervishoiuteenistuse kaudu või töötervishoiuteenistuse või töötervishoiuarstiga sõlmitud lepingu alusel ning kandma sellega seotud kulud;
8) määrama ettevõttes esmaabi andmiseks töötajad ja korraldama neile tööandja kulul väljaõppe. Mitme allüksuse või vahetustega töö korral peab igas allüksuses või vahetuses olema kohal vähemalt üks esmaabi anda oskav töötaja;
9) tagama kõigile töötajatele esmaabivahendite kättesaadavuse. Esmaabivahendeid tuleb hoida nõuetekohaselt märgistatud ja kergesti juurdepääsetavas kohas;
10) viima töötaja töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama ajutiselt tema töötingimusi;
11) oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe;
12) tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist;
13) korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata , kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse;
14) koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks;
15) kõrvaldama töölt alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine olulise mõju all oleva töötaja;
16) taotlema enne kohaliku omavalitsuse poolt uuele või rekonstrueeritud ehitisele kasutusloa andmist asukohajärgselt tööinspektorilt nõusoleku selle ehitise kasutuselevõtmiseks;
17) teavitama kirjalikult Tööinspektsiooni kohalikku asutust oma tegevusala muutmisest;
18) tegema tööinspektori ettekirjutused teatavaks töötajale, töökeskkonnavolinikule, töökeskkonnanõukogu liikmetele , töökeskkonnaspetsialistile ja töötajate usaldusisikule;
19) täitma tööinspektori ettekirjutusi tähtaegselt ja teavitama tööinspektorit kirjalikult nende täitmisest.
(2) Tööandjal on õigus:
1) määrata töötajale töötervishoidu ja tööohutust käsitleva õigusakti nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses (RT I 1993, 26, 441; 1995, 16, 228; 1998, 64/65, 1009) ettenähtud korras;
2) kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
§ 14. Töötaja kohustused ja õigused
(1) Töötaja on kohustatud:
1)  osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid;
2) järgima tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust;
3) läbima tervisekontrolli vastavalt kehtestatud korrale;
4) kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid ning hoidma neid töökorras;
5) tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda;
6) kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule ohtlikust olukorrast, tööõnnetusest, samuti tema enda tervisehäirest;
7) täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti, tööinspektori ja töökeskkonnavoliniku töötervishoiu- ja tööohutusalase korralduse.
(2) Töötajal on keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine olulise mõju all.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 esitatud nõuete rikkumise korral kannab töötaja vastutust töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse alusel.
(4) Töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ei vabasta tööandjat asjaomasest vastutusest.
(5) Töötajal on õigus:
1) nõuda tööandjalt töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi ning ühis- ja isikukaitsevahendeid;
2) saada teavet töökeskkonna ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest, tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest, tervisekontrolli tulemustest ja tööinspektori ettekirjutusest tööandjale;
3) tõsise, ähvardava või vältimatu õnnetusohu korral peatada töö ning lahkuda oma töökohalt või ohtlikult alalt;
4) keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule;
5) nõuda tööandjalt arsti otsuse alusel enda üleviimist ajutiselt või alaliselt teisele tööle või oma töötingimuste ajutist kergendamist;
6) saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale;
7) pöörduda töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikmete, töötajate usaldusisiku ja asukohajärgse tööinspektori poole, kui tema arvates tööandja poolt rakendatavad abinõud ja antud vahendid ei taga töökeskkonna ohutust.
§ 15. Õnnetusoht
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse õnnetusjuhtumina ettevõttes toimuvat raske tagajärjega õnnetust, mis võib ohustada töötajate ja teiste isikute elu ja tervist.
(2) Võimaliku õnnetusjuhtumi puhuks on tööandja kohustatud:
1) korraldama sideühendused ettevõtteväliste pääste- ja hädaabiteenistustega;
2) ettevõtte suurusest ja tegevuse laadist olenevalt määrama kindlaks tegevuskava ohualast inimeste väljaviimiseks, tulekustutus - ja päästetööde tegemiseks ning esmaabi andmiseks;
3) määrama ohualast inimeste väljaviimise, tulekustutus- ja päästetööde tegemise ja esmaabi andmise eest vastutavad töötajad ning teavitama nendest ettevõtte töötajaskonda. Nende töötajate arv, väljaõpe ja nende käsutuses olev varustus peavad vastama ettevõtte suurusele ja ohu eripärale;
4) määrama kindlaks seadmete seiskamise ja väljalülitamise korra;
5) andma töötajatele juhised töö peatamiseks ja/või ohualalt lahkumiseks tõsise ja vältimatu õnnetusohu tekkimisel.
(3) Tööandja on kohustatud õnnetusohu tekkimise korral teatama ohust ja rakendatavatest abinõudest võimalikult kiiresti kõigile töötajatele, kes on või võivad sattuda tõsisesse ohtu.
(4) Töötajad peavad tõsise ja ähvardava õnnetusohu korral võtma tarvitusele abinõud vastavalt oma teadmistele ja kättesaadavatele tehnilistele vahenditele võimalike tagajärgede vältimiseks ka sellisel juhul, kui vahetu ülemusega ei ole võimalik kohe ühendust saada.
(5) Tõsise ja vältimatu ohu korral peavad töötajad töökohalt lahkuma kiirelt ja ohutult. Selleks peavad evakuatsioonipääsud ja -teed olema takistuseta ning varustatud piisava turvavalgustusega. Tõsise ja vältimatu ohu korral oma töökohalt või ohtlikult alalt omavoliliselt lahkunud töötajat ei tohi selle eest karistada ega asetada ebasoodsasse olukorda.
(6) Tööandja ei tohi kutsuda töötajaid tööd jätkama enne, kui oht on kõrvaldatud.
KESKKONNAMÕJU HINDAMISE JA KESKKONNAJUHTIMISSÜSTEEMI SEADUS1
Vastu võetud 22. veebruaril 2005. a
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus sätestab eeldatava keskkonnamõju hindamise õiguslikud alused ja korra, keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi korralduse ning ökomärgise andmise õiguslikud alused eesmärgiga vältida keskkonna kahjustamist ning kehtestab vastutuse käesoleva seaduse nõuete rikkumise korral.
(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354; 2002, 53, 336; 61, 375; 2003, 20, 117; 78, 527) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlusele kohaldatakse avatud menetluse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(3) Käesolevat seadust ei kohaldata:
1) strateegilisele planeerimisdokumendile, mille ainus eesmärk on riigi julgeolek või tsiviilkaitse;
2) rahandus - või eelarvekavale, -programmile ja -strateegiale;
3) strateegilisele planeerimisdokumendile, mille alusel kavandatavat tegevust kaasrahastatakse Euroopa Liidu struktuurifondidest või Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist aastatel 2004–2006.
§2. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk
(1) Keskkonnamõju hindamise eesmärk on:
1) teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks , millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut;
2) anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta;
3) võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses.
(2) Keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk on:
1) arvestada keskkonnakaalutlusi strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisel ning kehtestamisel;
2) tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ;
3) edendada säästvat arengut.
2. peatükk
KESKKONNAMÕJU HINDAMINE
1. jagu
Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine
§3. Keskkonnamõju hindamise kohustuslikkus
Keskkonnamõju hinnatakse, kui:
1) taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju;
2) kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala.
§4. Keskkonnamõju
Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale.
§5. Oluline keskkonnamõju
Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.
§6. Olulise keskkonnamõjuga tegevus
(1) Olulise keskkonnamõjuga tegevus on:
1) nafta töötlemine, välja arvatud naftast ainult määrdeainete tootmine;
2) kivisöe või põlevkivi gaasistamine või vedeldamine, kui päevas kasutatakse toorainet 500 tonni või rohkem;
3) soojuselektrijaama või muu põletusseadme ehitamine, kui selle nominaalne soojusvõimsus on 300 megavatti või rohkem;
4) tuumaelektrijaama või muu tuumaseadme ehitamine, sulgemine või dekomisjoneerimine, välja arvatud uurimisseade lõhustuva või tuumasünteesmaterjali tootmiseks või töötlemiseks, kui selle maksimaalne soojusvõimsus ei ületa ühte kilovatti püsivat soojuskoormust;
5) tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse;
6) tuumkütuse tootmine või rikastamine, kiiritatud tuumkütuse töötlemine või kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete käitlemine;
7) kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete ajutise või lõpphoiustuspaiga ehitamine;
8) malmi või terase esmane sulatamine;
9) metallimaagist, rikastatud maagist või vanametallist värviliste metallide tootmine metallurgilise või keemilise protsessi või elektrolüüsi abil;
10) asbesti tootmine, asbesti või asbesti sisaldavate toodete töötlemine või käitlemine, kui asbesttsemendi valmistoodangu maht ületab 20 000 tonni aastas, hõõrdematerjalide valmistoodangu maht ületab 50 tonni aastas või muude valmis asbesttoodete valmistoodangu maht ületab 200 tonni aastas;
11) aine tootmine tööstuslikus mahus keemilise protsessi abil, kui mitu seadet on järjestatud ja omavahel funktsionaalselt seotud ning toodavad orgaanilisi või anorgaanilisi põhikemikaale, fosfor-, lämmastik- või kaaliumväetisi liht- või liitväetisena, taimekaitsevahendeid või biotsiide, ravimeid keemilise või bioloogilise protsessi käigus või lõhkeaineid;
12) puidust või sama laadi kiudmaterjalist tselluloosi, paberi või papi tootmine, kui valmistoodangu maht on vähemalt 200 tonni päevas;
13) kiirtee , 2100 meetri pikkuse või pikema peamaandumisrajaga lennuvälja, üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee püstitamine või ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks ;
14) uue raudteeliini ehitamine või uue raudteejaama ehitamine, kui ühe rajaga raudteeliini puhul on vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, olemasoleva raudteejaama laiendamine, kui laiendamise tulemusel on raudteejaamas ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, või olemasoleva raudteejaama jaamateede pikendamine pikkuseni vähemalt 1000 meetrit, kui raudteejaamas on ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed;
15) siseveekogus sadama või sellise veetee püstitamine, mis on projekteeritud 1350 tonni ületava veeväljasurvega aluste jaoks;
16) sadama või maismaaga ühendatud kai püstitamine, kui see teenindab 1350 tonni ületava veeväljasurvega aluseid;
17) mere süvendamine alates pinnase mahust 10 000 kuupmeetrit , merepõhja tahkete ainete uputamine alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit, muu veekogu süvendamine alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit või muusse veekogusse tahkete ainete uputamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;
18) põhjavee võtmine üle 200 000 kuupmeetri aastas;
19) veejuhtme püstitamine, kui keskmine vooluhulk ületab 100 miljonit kuupmeetrit aastas või kui veehaardes oleva vee keskmine vooluhulk on üle 2000 miljoni kuupmeetri aastas ja veejuhtme kaudu ärajuhitava vee hulk ületab viit protsenti veehaarde aastasest keskmisest vooluhulgast;
20) reoveepuhastusseadme püstitamine, kui selle võimsus on üle 150 000 inimekvivalendi;
21) tundlikule suublale hüdroelektrijaama, tammi , paisu või veehoidla püstitamine või selle rekonstrueerimine;
22) ohtlike jäätmete põletamine, keemiline töötlemine või ladestamine;
23) tavajäätmete põletamine või keemiline töötlemine üle 100 tonni ööpäevas või tavajäätmete prügila püstitamine, kui selle üldmaht on üle 25 000 tonni;
24) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine;
25) maagaasi kõrgsurvetrassi, nafta - või keemiatoodete või muude vedelainete transportimiseks üle 40 kilomeetri pikkuse ja 800 millimeetrise läbimõõduga torustiku püstitamine;
26) merepõhjast või maismaalt ööpäevas üle 500 tonni nafta või üle 500 000 kuupmeetri maagaasi ammutamine;
27) niisuguse linnu-, sea- või veisefarmi püstitamine, kus saab kasvatada rohkem kui 85 000 broilerit või 60 000 kana , 3000 nuumsiga arvestuskaaluga igaüks üle 30 kilogrammi, 900 emist, 450 lüpsilehma, 600 lihaveist või 900 kuni 24 kuu vanust noorveist;
28) pealmaakaevandamine suuremal kui 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamine suuremal kui 150 hektari suurusel alal või allmaakaevandamine;
29) pealmaakaevandamise lõpetamine suuremal kui 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamise lõpetamine suuremal kui 150 hektari suurusel alal või allmaakaevandamise lõpetamine;
30) kõrgepingeliini püstitamine, kui selle pinge on üle 220 kilovoldi ja pikkus üle 15 kilomeetri;
31) üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa või märgala muutmine, nagu kuivendamine või raadamine ;
32) naftatoodete terminali püstitamine, kui selle kogumahutavus ületab 100 000 kuupmeetrit;
33) keemiatoodete terminali püstitamine, kui selle kogumahutavus ületab 5000 kuupmeetrit D- või C-kategooria kemikaali, 500 kuupmeetrit B-kategooria kemikaali või 50 kuupmeetrit A-kategooria kemikaali;
34) selline tegevus, mille keskkonnamõju hindamise kohustus on määratud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendiga.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on otsustaja kohustatud analüüsima käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kriteeriumide alusel, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline keskkonnamõju:
1) põllu-, metsa- ja kalamajandus;
2) maavaravaru kaevandamine või kaevise rikastamine, geoloogiline uuring, üldgeoloogiline uurimistöö või maavaravaru kaevandamise lõpetamine;
3) energeetika;
4) metallide tootmine, töötlemine või ladustamine , kaasa arvatud romusõidukite ladustamine;
5) mineraalsete materjalide töötlemine;
6) keemiatööstus;
7) toiduainetööstus;
8) tselluloosi-, paberi-, puidu- või tekstiilitööstus või nahaparkimine;
9) kummitööstus;
10) infrastruktuuri ehitamine või kasutamine;
11) jäätmemajandus või reovee käitlus;
12) turismimajandus ;
13) pinnatöötlus või -viimistlus orgaaniliste lahustite abil;
14) vineeri või puitkiudplaatide tootmine;
15) grafiidi (tempersüsi) või elektrografiidi tootmine põletamise või grafiidistamise teel;
16) ohtliku kemikaali, kaasa arvatud kütuse ladustamine;
17) loomakorjuste või loomsete jäätmete kõrvaldamine või taaskasutus;
18) vee erikasutus;
19) puhke-, spordi- või virgestusalade rajamine;
20) keraamika - või klaasitööstus;
21) sette ladustamine;
22) muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju.
(3) Otsustaja teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud valdkondades kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju olulisuse kohta, lähtudes:
1) tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest ;
2) tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätme- ja energiamahukus, ning lähipiirkonna teistest tegevustest;
3) tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn;
4) tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest;
5) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatuga kaasneva mõju suurusest, ruumilisest ulatusest, kestusest, sagedusest ja pöörduvusest, toimest, kumulatiivsusest ja piiriülesest mõjust ning mõju ilmnemise tõenäosusest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusvaldkondade täpsustatud loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega .
§7. Tegevusluba
Tegevusluba käesoleva seaduse tähenduses on:
1) ehitusluba või ehitise kasutusluba;
2) keskkonnakompleksluba, vee erikasutusluba , välisõhu saasteluba , jäätmeluba, ohtlike jäätmete käitluslitsents või kiirgustegevusluba;
3) maavara kaevandamise luba, geoloogilise uuringu luba või üldgeoloogilise uurimistöö luba;
4) eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga kavandatavat tegevust lubav käesolevas paragrahvis nimetamata muu dokument.
§8. Arendaja
(1) Keskkonnamõju hindamist korraldab isik, kes kavandab tegevust ja soovib seda ellu viia (edaspidi arendaja).
(2) Arendaja kannab keskkonnamõju hindamisega seotud kulud.
§9. Otsustaja
Otsustaja on tegevusloa andja.
§10. Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja
(1) Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja on Keskkonnaministeerium , kui Keskkonnaministeerium on tegevusloa andja või kui tegevusega eeldatavalt kaasnev keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda , piiriveekogule või merele või olla piiriülene.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhtudel on keskkonnamõju hindamise järelevalvaja Keskkonnaministeeriumi maakonna keskkonnateenistus (edaspidi keskkonnateenistus).
(3) Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja ülesanded on:
1) vajaduse korral kontrollida kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse õiguspärasust;
2) kontrollida keskkonnamõju hindamise programmi vastavust käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele ning teha otsus keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmise kohta;
3) teavitada avalikkust keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmisest;
4) kontrollida keskkonnamõju hindamise litsentsi olemasolu eksperdil;
5) kontrollida keskkonnamõju hindamise menetluse vastavust õigusaktide nõuetele;
6) hinnata keskkonnamõju hindamise aruande vastavust heakskiidetud keskkonnamõju hindamise programmile ja käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud nõuetele, teha otsus aruande heakskiitmise ning keskkonnanõuete määramise kohta;
7) teavitada avalikkust keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest ning keskkonnanõuete määramisest;
8) keskkonnamõju hindamise järelhindamine.
§11. Keskkonnamõju hindamise algatamine ja algatamata jätmine
(1) Arendaja esitab otsustajale õigusaktis sätestatud juhul ja korras tegevusloa taotluse.
(2) Otsustaja vaatab tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul.
(3) Käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuse korral algatatakse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine selle vajadust põhjendamata.
(4) Kui kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsus tuleneb käesoleva seaduse § 6 lõigetes 2–4 nimetatud asjaoludest, lisab otsustaja otsusele selle aluseks olnud põhjenduse.
(5) Kui arendaja taotleb luba, mille taotlemisel peab muu hulgas esitama ehitusprojekti ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju on hinnatud nimetatud ehitusprojekti koostamise käigus, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui tal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet.
(6) Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.
(7) Kui ühele otsustajale esitatakse kavandatavaks tegevuseks vajaliku kahe või enama tegevusloa taotlus , võib otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetlused arendaja nõusolekul liita, kui see ei kahjusta kolmandate isikute õigusi.
(8) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuses peavad olema:
1) otsustaja nimi ja kontaktandmed ;
2) kavandatava tegevuse nimetus ja eesmärk;
3) kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise põhjendus;
4) piiriülese keskkonnamõju hindamise algatamise korral teave piiriülese keskkonnamõju hindamise algatamise kohta;
5) teave kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetluste liitmise kohta;
6) teave vajalike keskkonnauuringute kohta.
(9) Otsustaja võib kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse esitada tegevusloa andmise või andmata jätmise otsuse ühe osana .
(10) Kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala, kaitseala , hoiuala, püsielupaika, kaitstava liigi elupaika või kaitstavat looduse üksikobjekti, kooskõlastab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse eelnõu nimetatud kaitstava loodusobjekti valitsejaga.
(11) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise korral peatub tegevusloa taotluse menetlus keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmiseni.
§12. Keskkonnamõju hindamise algatamisest ja algatamata jätmisest teatamine
(1) Otsustaja teatab kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise:
1) algatamisest liht- või tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates;
2) algatamata jätmisest arendaja kulul koos tegevusloa andmise või sellest keeldumise avalikustamisega;
3) algatamata jätmisest liht- või tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse tegemisest arvates, kui tegevusloa andmisest või selle andmisest keeldumisest avalikult ei teatata.
(2) Ehitusloa või ehitise kasutusloa andmise korral teatatakse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmisest riikliku ehitisregistri kaudu.
(3) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise teade peab sisaldama vähemalt:
1) otsustaja nime ning otsustaja kontaktisiku nime ja tema kontaktandmeid;
2) kavandatava tegevuse lühikirjeldust ja eesmärke;
3) teavet kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta;
4) teavet käesoleva seaduse § 11 lõike 8 punktide 4–6 alusel;
5) kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsusega tutvumise aega ja kohta.
§13. Keskkonnamõju hindamise programm
Pärast kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemist koostab ekspert või eksperdirühm eksperdi juhtimisel koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi, milles esitatakse:
1) kavandatava tegevuse eesmärk;
2) kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste lühikirjeldus;
3) teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise sisu kohta, sealhulgas teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste eeldatavate mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;
4) keskkonnamõju hindamisel kasutatava hindamismetoodika kirjeldus;
5) kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise ning selle tulemuste avalikustamise ajakava ;
6) andmed arendaja kohta ning eksperdi nimi või eksperdirühma koosseis.
§14. Ekspert
(1) Keskkonnamõju hindab või hindamist juhib füüsiline isik, kellel on keskkonnamõju hindamise litsents , või juriidiline isik asjakohase litsentsiga töötaja kaudu (edaspidi ekspert).
(2) Kui keskkonnamõju hindab või hindamist juhib juriidiline isik asjakohase litsentsiga töötaja kaudu, vastutab keskkonnamõju hindamise nõuete täitmise ja keskkonnamõju hindamise tulemuste eest juriidiline isik.
(3) Eksperdil on õigus keskkonnamõju hindamiseks moodustada eksperdirühm, mille koosseisu võivad kuuluda asjakohase litsentsita pädevad isikud.
(4) Ekspert peab keskkonnamõju hindamisse kaasama eriala spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole keskkonnamõju hindamiseks piisav.
§15. Keskkonnamõju hindamise litsents
(1) Keskkonnaminister annab keskkonnamõju hindamise litsentsi (edaspidi litsents) füüsilisele isikule, kes:
1) on omandanud riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni keskkonnakaitse, bioteaduste, füüsikaliste loodusteaduste , põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, tervise, tehnikaalade või ehituse õppesuuna õppekava järgi;
2) omab vähemalt kaheaastast töökogemust loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal;
3) on läbinud keskkonnamõju hindamise alase koolituse vähemalt 40 tunni mahus ja sooritanud positiivse tulemusega vastava eksami;
4) vähemalt neljal korral on osalenud eksperdirühma töös;
5) on tasunud riigilõivu.
(2) Litsentsi saamiseks esitab litsentsi taotleja keskkonnaministrile:
1) litsentsi taotluse;
2) haridust tõendavad dokumendid ;
3) eelnevat töökogemust tõendavad dokumendid;
4) kinnituse keskkonnamõju hindamise alase koolituse läbimise ja eksami sooritamise ning eksperdirühma töös osalemise kohta.
(3) Litsentsi taotluses peavad olema:
1) taotleja ees- ja perekonnanimi , isikukood, alalise elukoha aadress ja kontaktandmed;
2) töökoht ja töökoha aadress ning kontaktandmed;
3) andmed käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud kvalifikatsiooni kohta;
4) tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju soovib taotleja hinnata;
5) taotleja allkiri selle kohta, et taotluses esitatud andmed on tõesed;
6) kuupäev.
(4) Keskkonnaminister annab taotlejale litsentsi viieks aastaks, määrates taotluses olevate andmete ning taotleja kvalifikatsiooni alusel tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju litsentsi omanikul on õigus hinnata. Litsentsi kehtivusaeg algab litsentsi andmise kuupäeval.
(5) Litsentsi taotleja peab enne litsentsi taotlemist või selle kehtivuse pikendamise taotlemist tasuma riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2004, 76, 526; 75, 521; 84, 572; 86, 583; 87, 593; 89, 611; 2005, 1, 1; 2, 4) sätestatud määrade järgi.
(6) Litsentsile kantakse:
1) dokumendi nimetus – «Keskkonnamõju hindamise litsents»;
2) litsentsi registreerimisnumber , andmise kuupäev ja kehtivusaeg;
3) litsentsi omaja ees- ja perekonnanimi, isikukood, alalise elukoha aadress ja kontaktandmed;
4) tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju on litsentsi omanikul õigus hinnata;
5) litsentsi andja nimi ja allkiri;
6) Keskkonnaministeeriumi väikese riigivapi kujutisega pitsati jäljend.
(7) Litsentsi andmisest keeldutakse, kui taotleja ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud kvalifikatsiooninõuetele või ei ole tasunud riigilõivu.
(8) Litsentsi kehtivuse pikendamiseks esitab isik kirjaliku taotluse vabas vormis. Litsentsi kehtivust pikendatakse, kui taotleja on kogu litsentsi kehtivusaja jooksul vähemalt neljal korral eksperdina osalenud keskkonnamõju hindamises.
(9) Keskkonnaminister võib peatada litsentsi kehtivuse üheks aastaks või tunnistada litsentsi kehtetuks, sellest litsentsi omajat eelnevalt kirjalikult teavitades, kui:
1) taotleja on esitanud andmeid, mis ei vasta tegelikkusele;
2) litsentsi omaja ei täida keskkonnamõju hindamise nõudeid;
3) litsentsi omaja on esitanud keskkonnamõju hindamise aruandes valeandmeid;
4) litsentsi omaja on andnud keskkonnamõju hindamise aruandes vale hinnangu.
(10) Enne litsentsi kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist kuulatakse ära litsentsi omaja või tema esindaja. Selleks määratud ajast ja kohast teatatakse talle vähemalt seitse päeva ette. Kui litsentsi omaja või tema volitatud esindaja kohale ei ilmu , võib otsuse teha tagaselja.
(11) Litsentsi kehtivuse peatamise korral peab isik läbima keskkonnamõju hindamise täienduskoolituse vähemalt 40 tunni mahus ning sooritama vastava eksami. Isik võib litsentsi alusel tegevust jätkata, kui keskkonnaminister on oma otsuse litsentsi kehtivuse peatamise kohta tühistanud. Keskkonnaminister tühistab oma otsuse litsentsi kehtivuse peatamise kohta, kui isik on läbinud keskkonnamõju hindamise täienduskoolituse ja sooritanud vastava eksami ning esitanud seda tõendava dokumendi.
(12) Kui isik ei ole litsentsi kehtivuse peatamise aja jooksul keskkonnamõju hindamise täienduskoolitust läbinud ja vastavat eksamit sooritanud või kui litsentsi kehtivuse peatamise aluseks olevad asjaolud ilmnevad kolme aasta jooksul litsentsi kehtivuse peatamise otsuse tühistamisest arvates või kolmandat korda, tunnistab keskkonnaminister litsentsi kehtetuks.
(13) Litsentsi kehtetuks tunnistamise korral määrab keskkonnaminister tähtaja litsentsiga lubatud tegevuse lõpetamiseks.
KEMIKAALISEADUS
Vastu võetud 6. mail 1998. a
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus annab õigusliku aluse kemikaali käitlemise korraldamiseks ja kemikaali käitlemisega seotud majandustegevuse piiramiseks ning sätestab käitlemise põhilised ohutusnõuded ja kemikaalist teavitamise korra.
(2) Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse ka muu seadusega reguleeritud kemikaali käitlemise valdkondades niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud muu seadusega.
§ 2. Kemikaali mõiste
(1) Käesolevas seaduses käsitatakse kemikaalina ainet või valmistist, mis on kas looduslik või saadud tootmismenetluse teel.
(2) Aine koosneb ühest keemilisest elemendist või on keemiliste elementide ühend.
(3) Valmistis on vähemalt kahe aine segu.
§ 3. Kemikaali identifitseerimine
(1)  Kemikaal identifitseeritakse aine või valmistise nimetuse ja rahvusvaheliselt tunnustatud koodide alusel.
(2) Aine nimetus peab iseloomustama selle koostist ja struktuuri.
(3) Valmistisele annab nimetuse selle valmistaja või importija.
(4) Eestis käideldava kemikaali nimetus peab olema ladinatähestikulises kirjapildis.
(5) Rahvusvaheliselt tunnustatud koodid võetakse kasutusele sotsiaalministri määrusega.
§ 4. Kemikaali käitlemine
Kemikaali käitlemine on kemikaali valmistamine, töötlemine, pakendamine, hoidmine, vedamine , müümine, kasutamine ja kemikaaliga seonduv muu tegevus.
§ 5. Ohtlik kemikaal
(1) Ohtlik on kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
(2) Ohtlikud kemikaalid klassifitseeritakse vastavalt ohtlikkuse iseloomule ja käitlemisviisile.
(3) Ohtliku kemikaali künniskogus on kogus, millest alates see kemikaal ruumiliselt piiritletud alal võib käitlemisel põhjustada inimohvreid või massilise tervisekahjustusega suurõnnetuse.
(4) Ohtliku kemikaali käitlemise korraldamisel võetakse aluseks:
1) käideldavate kemikaalide summaarse ohtlikkuse alammäär;
2) käideldavate kemikaalide summaarse ohtlikkuse lubatav määr;
3) käitlemiseks lubatud kemikaali piirkogus.
§ 6. Ohtlik ettevõte ja suurõnnetuse ohuga ettevõte
(1) Ohtlik on ettevõte, kus kemikaale käideldakse summaarse ohtlikkuse alammäärast suuremas koguses.
(2) Ohtlike ettevõtete kategoriseerimisel kehtestatakse käideldavate kemikaalide summaarse ohtlikkuse suurim lubatav määr.
(3) Suurõnnetuse ohuga on ettevõte, kus ohtlikke kemikaale käideldakse künniskogusest suuremas koguses.
(4) Suurõnnetuse ohuga ettevõttele antakse käitlemiseks lubatud kemikaalide piirkogused, millest suuremat kogust kemikaale ei tohi käidelda.
§ 7. Pädev riigiasutus
(1) Vabariigi Valitsus asutab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas Kemikaalide Teabekeskuse.
(2) Kemikaalide Teabekeskus on pädev riigiasutus, kelle ülesanded on:
1) koguda teavet Eestisse sissetoodud või Eestis toodetavate suure või keskmise tootmismahuga, ohtlike või uut ainet sisaldavate kemikaalide kohta;
2) hinnata teavitatavast kemikaalist johtuvat riski ning teabe vastavust rahvusvahelistele ja Eesti õigusaktidele, vajaduse korral nõuda täiendavat teavet, teha ettepanekuid riski vähendamiseks;
3) teavitada nõusolekust keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaali sisseveoks, kui see toimub vastavuses rahvusvaheliste ja Eesti õigusaktidega;
4) vahetada teavet teiste riikide pädevate riigiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
(3) Teabe kogumist suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud nõuete täitmise kohta ning teabe vahetamist teiste riikide pädevate riigiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega korraldab Päästeamet.
§ 8. Kemikaaliohutuse Komisjon
(1) Vabariigi Valitsus moodustab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas valitsusasutuste esindajatest ja teistest asjatundjatest Kemikaaliohutuse Komisjoni.
(2) Kemikaaliohutuse Komisjoni ülesanded on:
1) analüüsida kemikaaliohutuse aktuaalseid probleeme ja teha valitsusasutustele ettepanekuid kemikaalidest johtuva ohu vältimiseks või vähendamiseks;
2) teha Vabariigi Valitsusele ettepanekuid kemikaalikäitlust reguleerivate õigusaktide väljatöötamiseks, muutmiseks või täiendamiseks;
3) anda eksperdihinnang kemikaaliohutuse või sellega seotud õigusaktide eelnõudele;
4) anda valitsusasutustele eksperdiabi ja konsultatsioone kemikaaliohutuse alal;
5) teha ettepanekuid kemikaaliohutusalaste uuringute läbiviimiseks, trükiste väljaandmiseks, õppe ja täiendusõppe korraldamiseks ning terminoloogia ühtlustamiseks;
6) kavandada ja koordineerida kemikaaliohutuse nõupidamiste korraldamist;
7) töötada välja kemikaaliohutuse arengukava.
2. peatükk
KEMIKAALIKÄITLUSE KORRALDUS
§ 9. Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaalide sisse- ja väljaveo ning käitlemise kord
(1) Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega on kemikaalid, mille käitlemine on kas keelatud või on kindlaksmääratud otstarbel, tegevusalal või tähtaja jooksul lubatud.
(2) Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaalide käitlemise lubatud otstarve, tähtajad ja tegevusalad, nende kemikaalide sisse- ja väljaveo ning käitlemise kord ja käitlemise keeld kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
(3) Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaalide nimekirjad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
§ 10. Ohtlike kemikaalide identifitseerimine, klassifitseerimine, pakendamine, märgistamine ja arvestamine
Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise, märgistamise ja arvestamise kord ohtlikus ettevõttes kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
§ 11. Ohtlike kemikaalide käitlemise korraldus
(1) Sotsiaalministri määrusega kehtestatakse:
1) ohtlike ainete loetelu;
2) ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas;
3) elanikkonnale ja loodusele ohtlike kemikaalide käitlemise piirangud.
(2) Majandusministri määrusega kehtestatakse:
1) nõuded kemikaali käitlemise seadmele, lähtudes kemikaali ohtlikkusest ja käitlemisviisist;
2) ohtlike ettevõtete ohtlikkuse kategooriad ning kemikaalide summaarse ohtlikkuse määra ja alammäära arvutamise juhend;
3) ohtliku kemikaali künniskogus ja käitlemise piirkogus suurõnnetuse ohuga ettevõttele.
(3) Teede- ja sideministri määrusega kehtestatakse, lähtudes kemikaali ohtlikkusest:
1) nõuded kemikaali hoiukohale, peale-, maha- ja ümberlaadimiskohale ning teistele kemikaali käitlemiseks vajalikele ehitistele sadamas, autoterminalis, raudteejaamas, lennujaamas;
2) nõuded veovahendile;
3) tervisele, varale või keskkonnale kemikaalist johtuda võiva kahju vältimist või vähendamist võimaldavad nõuded veose jälgimisele ning veole teedel, veeteedel, õhu kaudu ja posti teel.
(4) Siseministri määrusega kehtestatakse:
1) ohtlikus ettevõttes riskianalüüsi tegemise kord ning õnnetuse ärahoidmise ja õnnetuse korral tegutsemise nõuded;
2) suurõnnetuse ohuga ettevõtte teabelehe, ohutusaruande ning hädaolukorra plaanide koostamise ja esitamise kord;
3) suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu.
§ 12. Ohtlike ainete piirnormid looduses
Ohtlike ainete piirnormid looduses kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
§ 13. Ohtlike kemikaalide käitlemise kitsendused suurõnnetuse ohuga ettevõttes
(1) Suurõnnetuse ohuga ettevõttes käitlemiseks lubatud ohtlike kemikaalide piirkoguse määramisel võetakse aluseks:
1) teabeleht või ohutusaruanne;
2) ettevõtte varasem kogemus ohtlike kemikaalide käitlemisel;
3) käideldavate kemikaalide ohtlikkus ja ohtude koosmõju võimalus;
4) töötajate kvalifikatsiooni tase;
5) ettevõtte valmisolek tegutsemiseks suurõnnetuse korral;
6) riskianalüüs võimaliku raskeima tagajärjega suurõnnetuse kohta;
7) tagatise suurus võimaliku raskeima tagajärjega suurõnnetuse tekitatud kahju hüvitamiseks.
(2) Käitlemiseks lubatud ohtlike kemikaalide piirkogused suurõnnetuse ohuga ettevõttes kuuluvad uuesti läbivaatamisele järgmistel asjaoludel:
1) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1, 4, 5 ja 7 osas on toimunud olulised muudatused;
2) ettevõttes hakatakse kasutama seni arvesse võtmata ohtlikku kemikaali või uut käitlemisviisi;
3) ettevõttes kavandatakse ohtliku kemikaali käitlemist üle määratud piirkoguse.
(3) Vabariigi Valitsus võib keelustada või piirata suurõnnetuse ohuga või ohtliku ettevõtte tegevust järgmistel asjaoludel:
1) ettevõtte tegevus tekitab ettenähtava suurõnnetuse ohu;
2) järelevalvevolitusi omavad valitsusasutused on esitanud põhjendatud taotluse;
3) valla- või linnavolikogu , kelle haldusterritooriumil ohtlik ettevõte asub, on esitanud Siseministeeriumi kaudu põhjendatud taotluse;
4) ettevõttes on toimunud ohtliku kemikaaliga seotud suurõnnetus;
5) ettevõtja on käesoleva paragrahvi lõike 1 osas esitanud väärandmeid;
6) ettevõtja on esitanud Kemikaalide Teabekeskusele väärandmeid käideldavate kemikaalide omaduste ja hulga kohta;
7) ettevõtja ei ole esitanud siseministri kehtestatud korrale vastavat teabelehte või ohutusaruannet ja hädaolukorra plaani.
(4) Kui suurõnnetuse ärahoidmine nõuab kiiret tegutsemist, on järelevalveasutusel vastavalt oma pädevusele õigus ajutiselt peatada ettevõtte tegevus ning kehtestada keelde ja piiranguid, teavitades sellest viivitamatult Vabariigi Valitsust.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tegevuse peatamine, keelud ja piirangud kehtivad kuni vastavasisulise otsuse langetamiseni Vabariigi Valitsuses.
§ 14. Suurõnnetuse ohuga ettevõtte asukoht
Valla- või linnavolikogu otsustab suurõnnetuse ohuga uue ettevõtte asukoha oma haldusterritooriumil ettevõtja esitatud ohutusaruandest lähtudes.
§ 15. Tingimused kemikaali käitlemiseks
(1) Ettevõtja on kohustatud:
1) kemikaali käitlemisel rakendama vajalikke abinõusid kemikaalidest johtuda võiva kahju vältimiseks, arvestades kemikaali hulka ja ohtlikkust;
2)  pidama käideldavate kemikaalide arvestust;
3) teavitama Kemikaalide Teabekeskust teavitamisele kuuluvast kemikaalist;
4) viivitamatult informeerima päästeasutust ja kohalikku omavalitsust reostusest ja õnnetusest;
5) tagama ohtlikule ettevõttele ja selle tegevusele kehtestatud nõuete ja piirangute täitmise.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kemikaalide arvestus peab näitama iga kemikaali liikumist ettevõttes selle soetamisest kuni töötlemiseni, väljastamiseni või kahjutustamiseni. Arvestuse andmed ohtliku kemikaali kohta säilitatakse vähemalt kümme aastat.
(3) Teavitamisele kuuluva kemikaali sisseveo - või käitlemisõigus tekib, kui Kemikaalide Teabekeskus on:
1) andnud importijale üle teabe sisseveo lubatavuse kohta;
2) kinnitanud esitatud teabe nõuetekohasust.
(4) Ettevõtja teeb riskianalüüsi ja kavandab abinõud ohtlikest kemikaalidest johtuva õnnetuse vältimiseks ja õnnetuse korral tegutsemiseks, lähtudes käesoleva seaduse § 11 lõike 4 alusel kehtestatud õigusaktidest, ning teavitab sellest kohalikku omavalitsust ja päästeasutust.
(5) Õnnetuse korral hüvitab ettevõtja tema põhjustatud kahju.
(6) Võimaliku kahju hüvitamiseks peab ohtliku ettevõtte omanik kindlustama oma vastutuse kahju eest, mis võib johtuda suurõnnetusest.
(7) Tegevuse lõpetamise korral vastutab ettevõtja tema valduses oleva kemikaali ohutuse eest kuni selle üleandmiseni uuele valdajale, kellele laienevad  käesoleva seaduse nõuded kemikaali vastuvõtmise hetkest.
MAAKONNA NING VALLA JA LINNA RISKIANALÜÜSI METOODIKA
Vastu võetud siseministri 26. 06. 2001. a määrusega nr 78 (RTL 2001, 82, 1112), jõustunud 06. 07. 2001.
Muudetud järgmiste aktidega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):
21.06.2002/85 (RTL 2002, 78, 1203) 20.07.2002.a
 
Määrus kehtestatakse «Hädaolukorraks valmisoleku seaduse» (RT I 2000, 95, 613) paragrahvi 11 lõike 2 punkti 1 alusel.
 
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
 
§ 1. Kehtivusala
Maakonna ning valla ja linna riskianalüüsi metoodika (edaspidi riskianalüüs) on juhindumiseks maakonna ning valla ja linna territoriaalse riskianalüüsi koostamisel.
§ 2. Riskianalüüsi eesmärk
(1) Riskianalüüsi eesmärk on välja selgitada ja hinnata maakonna ning valla ja linna territooriumil esineda võivaid õnnetusi ja nende tekkimise tõenäosust, saamaks ülevaadet sellest, mis ohustab riigi julgeolekut, inimeste elu ja tervist, kahjustab oluliselt keskkonda või tekitab ulatuslikku majanduslikku kahju.
(2) Riskianalüüsi tulemused on aluseks kriisireguleerimisplaanide koostamisel, maakonnaplaneeringute koostamisel, valla ja linna üld- ja detailplaneeringute koostamisel, ehitiste ja rajatiste projekteerimisel ning kriisireguleerimisalase koolituse planeerimisel ja korraldamisel.
§ 3. Mõisted
(1) risk – võimalus, et õnnetus juhtub mingi aja jooksul koos tagajärgedega, mis tabavad elu ja tervist, elutähtsaid valdkondi, keskkonda või vara;
(2) tagajärg – õnnetusest tingitud kahju elule ja tervisele, elutähtsate valdkondade toimimisele, keskkonnale või varale;
(3) tõenäosus – mõõdetavate kriteeriumide põhjal eeldatav õnnetuste esinemissagedus teatud ajaperioodi vältel;
(4) riskianalüüs – võimalike õnnetuste ja riskiallikate süstemaatiline kindlaksmääramine, hindamine ja ennetusmeetmete kavandamine;
(5) riskiallikas – objekt, süsteem või nähtus, mis teatud tingimustel võib põhjustada õnnetuse;
(6) riskiklass – numbri ja tähekombinatsioonist koosnev hädaolukorrale määratud ohtlikkuse aste, mis sõltub hädaolukorra tekke tõenäosusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest;
(7) ohustatud objekt – elu ja tervis, elutähtis valdkond , keskkond või vara, mis on õnnetuse korral ohus;
(8) õnnetus – ootamatu ja ettekavatsemata sündmus, mis kahjustab elu ja tervist, elutähtsat valdkonda, keskkonda või vara ning võib areneda hädaolukorraks;
(9) algsündmus – sündmus, mis põhjustab otseselt õnnetuse või algatab õnnetust põhjustavate sündmuste ahela.
 
2. peatükk TÖÖKORRALDUS
[ Kehtetu - RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
 3. peatükk
RISKIANALÜÜSI KOOSTAMINE
 
§ 5. Riskianalüüsi tegemise etapid
(1) Riskianalüüsi tegemine koosneb järgmistest etappidest:
1) teabe kogumine;
2) võimalike õnnetuste väljaselgitamine;
3) võimalike õnnetuste tõenäosuse väljaselgitamine;
4) võimalike õnnetuste tagajärgede hindamine;
5) riskiklassi määramine ja riskide järjestamine;
6) ennetusmeetmete kavandamine;
7) riskianalüüsi vormistamine ja kokkuvõtte koostamine.
§ 6. Teabe kogumine
(1) Võimalike õnnetuste väljaselgitamisel, nende tõenäosuse ja tagajärgede hindamisel võetakse aluseks järgnev taustinformatsiooni :
1) asustuse tihedus;
2) ohtlikud ettevõtted, suurõnnetuse ohuga ettevõtted ja neis käideltatavad ained, tööstuse kontsentratsioon;
3) kaitseväe ja Kaitseliidu objektid (avalik osa ja riigisaladustega kaitstud osa);
4) infrastruktuuri paiknemine (side ja teede infrastruktuur , elektri-, gaasi-, soojus-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid, jäätmekäitlus);
5) sotsiaalsfäär (haiglad, koolid, kinnipidamisasutused jne);
6) maastiku reljeef, pinnase geoloogia;
7) kaevandused , karjäärid;
8) metsamassiivid , sood ja rabad ;
9) looduskaitsealad;
10) veehaarded ja - valgalad, veerežiim;
11) ilmastikuolud;
12) muu piirkonna iseärasustest tulenev teave;
13) toimunud õnnetuste statistika;
14) kohalike olude tundmine ;
15) ekspertarvamused;
16) ehitiste, seadmete ja süsteemide tehnilised andmed;
17) olemasolevad õnnetustele reageerimise plaanid;
18) varem teostatud riskiuuringud;
19) erinevate valdkondade inspekteerimiste aruanded;
20) erinevad andmebaasid ja erialakirjandus ;
21) piirkonna kaardid.
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(2) [Kehtetu - RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
§ 7. Võimalike õnnetuste väljaselgitamine
(1) Kogutud informatsiooni põhjal selgitatakse välja kõik õnnetused, mille toimumine antud maakonna või omavalitsuse territooriumil on võimalik.
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(2) Õnnetuse võimalikkus tuleneb ainult vastava riskiallika olemasolust.
(3) Riskiallikad klassifitseeritakse:
1) paiksed riskiallikad (üksikobjektid, metsamassiivid, turbarabad , kommunikatsioonide trassid, sõjaväeosad jne);
2) liikuvad riskiallikad (kõik transpordivahendid – aluseks võtta nende seotus liikumisvoogudega jne);
3) asukohata riskiallikad ( keskkonnatingimused , loodusnähtused jne);
4) sotsiaalsed riskiallikad;
5) elanikkonna turvalisust destabiliseerivad riskiallikad.
(4) Õnnetuste väljaselgitamisel võetakse aluseks järgmise liigitus:
1) tulekahjud ;
2) plahvatused;
3) transpordiõnnetused;
4) õnnetused ohtlike ainetega;
5) joogivee reostus ;
6) õnnetused veekogudel;
7) kommunaalsüsteemide avariid;
8) elektrienergiasüsteemide avariid;
9) sidesüsteemide avariid;
10) avariid gaasitorustikul;
11) üleujutused;
12) varingud (kaevandused, karjäärid, hooned, rajatised);
13) erakorralised loodusnähtused (tormid, lumesajud jne);
14) epideemiad;
15) loomataudid;
16) sotsiaalsed ohud (tööpuudus, joogivee puudus jne);
17) muud võimalikud õnnetused.
(5) Kogutud teabe põhjal selgitatakse välja, kas analüüsitav territoorium on mõne riskiallika mõjusfääris.
(6) Juhul kui ühe ja sama riskiallika puhul on võimalik mitme õnnetuse sõltumatu teke, siis vaadeldakse neid riskianalüüsi käigus eraldi.
(7) Riskianalüüsi tegemise etapi läbimise lõpptulemuseks on nimekiri võimalikest õnnetustest.
(8) Edasine riskianalüüs viiakse läbi kõigi selgitatud võimalike õnnetuste kohta eraldi ja iseseisvalt.
(9) Riskianalüüsi käigus võivad selles etapis selgitatud õnnetused objektiivsetel põhjustel kõrvale jääda, kui on välja selgitatud võimalikud tagajärjed või õnnetuste poolt ohustatud alad ja need ei kujuta olulist ohtu inimestele, keskkonnale, elutähtsatele valdkondadele ega varale.
(10) Kui riskianalüüsi käigus selguvad täiendavad ohud või samast riskiallikast tulenevad ohud, mille puhul on vajalik eraldi riskianalüüsi koostamine, siis täiendatakse õnnetuste loetelu.
§ 8. Võimalike õnnetuste tõenäosuse hindamine
(1) Õnnetuse tekke tõenäosuse kindlaksmääramisel tuginetakse selle võimalikele põhjustele, õnnetuste statistikale ja eksperthinnangutele. Õnnetuse tekke tõenäosuse kindlaksmääramiseks tuleb nimetada ja kirjeldada neid ennetavaid meetmeid, mis on rakendatud algsündmuse tekke tõenäosuse vähendamiseks.
(2) Õnnetuste võimalikud põhjused:
1) tehnoloogia ja nõuete eiramine;
2) inimlikud eksimused või tahtlik ebaõige käitumine (väärad otsused, ebakompetentsus, hooletus , võimete ülehindamine, väsimus, ülekoormusega töötamine, juhtimisvead, vale töökorraldus, tahtlikud õnnetuste tekitamised);
3) inimese emotsionaalne ja tervislik seisund;
4) tehnilised rikked (vead ja häired seadmetes , seadmete kulumine , praakseadmete teadmatu kasutamine jne);
5) välised tegurid (piirkonna looduslikud ja geograafilised iseärasused, ilmastikunähtused, asustustihedus jne);
6) sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid (nt elektriliinide vargused ).
(3) Õnnetuse toimumise tõenäosuse hindamisel võetakse aluseks viieastmeline süsteem (lisa 1).
(4) Riskianalüüs peab sisaldama tõenäosuse klassi määramise aluseid koos argumenteeritud põhjendustega.
§ 9. Võimalike õnnetuste tagajärgede hindamine
(1) Riskianalüüsis kirjeldatakse õnnetuse kõiki võimalikke tagajärgi.
(2) Õnnetuse tagajärgede kirjeldused tuleb esitada selgelt ja üksikasjaliselt.
(3) Tagajärgede hindamiseks on tarvis analüüsida õnnetuse mõju ja sellest tulenevalt selgitada, kas õnnetuse tagajärjed on lokaalsed või ohustavad need laiemat ümbruskonda.
(4) Riskianalüüsi käigus kaardistatakse riskiallikad ja nende poolt ohustatud alad.
(5) Ohustatud ala määramisel võetakse aluseks riskiallika klassifikatsioon ja spetsiifika.
(6) Juhul kui ühe ja sama riskiallika puhul on võimalik mitme erineva õnnetuse teke, siis määratakse ohustatud alad eraldi.
(7) Õnnetuse tagajärjed liigitatakse ohustatud objekti alusel nelja valdkonda, sõltuvalt sellest, kas õnnetusest tingitud kahju on tekitatud:
1) elule ja tervisele;
2) elutähtsate valdkondade toimimisele;
3) keskkonnale;
4) varale.
(8) Õnnetuse tagajärgi hinnatakse iga valdkonna osas eraldi.
(9) Õnnetuse tagajärgedest tingitud kahju suuruse kriteeriumid varale määratakse kindlaks, lähtudes kohalikest oludest.
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(10) Õnnetuse tagajärgede hindamise aluseks võetakse viieastmeline hindamise tabel (lisa 2).
(11) Erinevate ohustatud objektide hindamisel saadud tulemuste põhjal otsustatakse õnnetusele antava tagajärje raskusaste .
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(12) Õnnetusele antav tagajärg on üldjuhul kõrgeim ohustatud objektile määratud raskusaste.
(13) Kui neljast analüüsitud tagajärjest kolm annavad numbrilises vääringus sama raskusastme, kusjuures neljas tagajärg on madalam ja nende tagajärgede üheaegne kaasnemine õnnetuse korral on võimalik, siis võib riskiklassi määramisel kokkuvõtlikku tagajärge ühe astme võrra suurendada.
(14) Selgitatakse välja võimalike ebasoodsamate asjaolude kokkusattumise tulemusel tekkiv raskeim õnnetus koos tagajärgedega.
§ 10. Riskiklassi määramine ja riskide järjestamine
(1) Igale analüüsitud õnnetusele määratakse riskiklass. Riskiklass tuleneb õnnetuse toimumise tõenäosusest ja õnnetuse tagajärgede raskusastmest.
(2) Kui ühte õnnetust on analüüsitud mitmes osas, siis antakse talle ka mitu erinevat riskiklassi.
(3) Riskid järjestatakse lähtuvalt õnnetuste tagajärgedest, võrreldes neid tulenevalt tõenäosusest.
(4) Riskide võrdlemiseks kantakse erinevad õnnetused riskimaatriksisse (lisa 3).
(5) Riskimaatriksisse kantakse riskide järjestamisel saadud järjekorranumber.
(6) Sõltuvalt analüüsitud õnnetuste arvust võib riskianalüüs sisaldada mitut riskimaatriksit.
§ 11. Ennetusmeetmete kavandamine
(1) Iga õnnetuse riski vähendamiseks töötatakse välja ennetavate meetmed.
[RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(2) Meetmed esitatakse alustades riski enim maandavatest meetmetest.
(3) Ennetusmeetmed jaotatakse:
1) ettepanekud vajaliku kaitstuse taseme tagamiseks;
2) ettepanekud operatiivjõudude vajaliku efektiivsuse tagamiseks;
3) ettepanekud informatsiooni edastamiseks elanikkonnale;
4) ettepanekud planeerimise ja projekteerimise osas.
(4) Meetmete tegemisel arvestatakse selle efektiivsuse ja majandusliku kulutuse suhet.
§ 12. Riskianalüüsi vormistamine
(1) Riskianalüüs vormistatakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele kehtestatud dokumentide vormistamise ja riigisaladuste tagamise nõuete järgi paberkandjal ning pealkirjastatakse «N piirkonna – riskianalüüs»;
(2) Riskianalüüsi dokumendi tiitellehele järgneb kooskõlastuste leht ja koostajate nimekiri.
(3) Riskianalüüs koosneb järgmistest peatükkidest:
1) piirkonna iseloomustus;
2) piirkonda iseloomustavad kaardid ja skeemid ;
3) õnnetuste statistika;
4) keskkonnamõjud;
5) olemasolevad riskianalüüside andmed;
6) õnnetuste riskianalüüs;
7) lisad (riskimaatriks, riskitabelid (lisa 4) ja riskikaart).
(4) Riskianalüüsi võib vajadusel täiendada eripeatükkidega.
(5) [Kehtetu - RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(6) [Kehtetu - RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
(7) Riskianalüüsi kokkuvõte koosneb riskianalüüsi lisadest.