Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (0)

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus
Vastu võetud 16.06.1999
RT I 1999, 60, 616
jõustumine 26.07.1999
Muudetud järgmiste aktidega (näita)
1. peatükkÜLDSÄTTED 
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus sätestab töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate (edaspidi töötaja) tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel , töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest.
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse tegevteenistuses olevate kaitseväelaste teenistustingimuste ning kaitseväe, Kaitseliidu, politsei, päästeasutuste ja piirivalve töötajate töö suhtes niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti.
(3) Käesolevat seadust kohaldatakse ka:
1) kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega;
2) õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal;
3) juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle;
4) füüsilisest isikust ettevõtja tööle käesoleva seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.07.2007]
(4) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
§ 2. Töötervishoid ja tööohutus
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist.
(2) Käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata.
(3) Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra kehtestab sotsiaalminister oma määrusega .
2. peatükkTÖÖKESKKOND 
§ 3. Üldnõuded
(1) Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab.
(2) Töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist.
(3) Töökeskkonna keemiliste ohutegurite ja käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 1 loetletud füüsikaliste ohutegurite parameetrid ei tohi ületada piirnorme. Piirnorm on ohuteguri parameetri ajaühikus mõõdetud keskmine väärtus, mis 8-tunnise tööpäeva (40-tunnise töönädala) jooksul töötajale mõjudes ei põhjusta tervisekahjustust.
(4) Töökeskkonna ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus .
(5) Kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei ole võimalik vältida või kui töökeskkonna ohuteguri parameetrit ei ole võimalik viia vastavusse kehtestatud piirnormiga tehnilisi ühiskaitsevahendeid või töökorralduslikke abinõusid kasutades, annab tööandja töötajale isikukaitsevahendid . Isikukaitsevahendite valiku ja kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus .
[RT I 2003, 20, 120 - jõust. 01.07.2003]
§ 4. Töökoht
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töökohana füüsilisest isikust ettevõtja või äriühingu ettevõtte, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, mittetulundusühingu või sihtasutuse (edaspidi ettevõte) territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel.
(2) Tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.
(3) Kui tööprotsessiga kaasneb ohtliku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedeliku eraldumine koguses, mis võib töötaja tervist kahjustada, tuleb vältida heitme levikut töökeskkonda, tagada selle eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks.
(31) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töötamisel plahvatusohtlikus keskkonnas kehtestab Vabariigi Valitsus.
(4) Terviseriski vältimiseks või vähendamiseks peavad töökohas olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ning muud ohutusvahendid. Esmaabi korralduse ettevõttes ja ohumärguannete kasutamise nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
(41) Töökoht ja töövahendid peavad olema tehniliselt heas seisukorras ja korrapäraselt hooldatud. Ohtude vältimiseks ettenähtud kaitsevahendid ja ohutusseadised peavad olema korrapäraselt hooldatud ja kontrollitud. Kõik leitud puudused, mis võivad mõjutada töötajate ohutust ja tervist, tuleb kõrvaldada võimalikult kiiresti.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(42) Kui töökohas on ohualad, kus töö laadi tõttu esineb õnnetuse või tervisekahjustuse oht, tuleb need alad märgistada ning rakendada abinõusid, et sinna ei pääseks erijuhendamiseta või eriväljaõppeta töötajad ega teised isikud. Kui ohualasse sisenemine on siiski vajalik, võib seda teha ainult erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja juuresolekul. Ohualal töötajate kaitseks tuleb rakendada asjakohaseid abinõusid.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(43) Töökoha territoorium , trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid peavad olema piisavalt valgustatud. Valgustite paiknemine ei tohi töötajat ohustada. Valgustus peab tagama ohumärguannete ja hädaseiskamislülitite hea nähtavuse.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(44) Välitöö tuleb korraldada nii, et seal paiknevad töökohad, liikumisteed ja muud tööga seotud piirkonnad ning töövahendid, mida töötajad töö käigus kasutavad, ei ohustaks inimesi ega takistaks sõidukite liiklust .
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(45) Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus .
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(5) Tegevusalade töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus .
§ 5. Töövahend
(1) Töövahend on masin, seade, paigaldis, transpordivahend, tööriist või muu tööks kasutatav vahend. Töövahendi kasutamine – sellega töötamine, selle käivitamine , seiskamine, transport, teisaldamine, paigaldamine, parandamine, seadistamine, hooldus ja puhastamine – ei tohi ohustada töövahendi kasutaja ega teiste isikute tervist ning töö- ja elukeskkonda.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(2) Tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele.
(3) Tööandja tagab, et töötaja kasutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et:
1) on tõkestatud pääs selle ohualale;
2) juhtimisseadis vastab ergonoomianõuetele;
3) kõrge või madala temperatuuriga pinnad on isoleeritud või piirestatud;
4) see vastab elektri-, tule- ning plahvatusohutusnõuetele;
5) on välditud juhukäivitus ning et vajaduse korral on võimalik töövahend või selle osa kohe seisata, energiavarustus katkestada ja ohtlik leke tõkestada;
6) müra , vibratsiooni, kiirguse ja muude ohutegurite tase on võimalikult madal ega ületa piirnorme.
(4) Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus .
§ 6. Füüsikalised ohutegurid
(1) Füüsikalised ohutegurid on:
1) müra, vibratsioon , ioniseeriv kiirgus, mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus) ja elektromagnetväli;
2) õhu liikumise kiirus, õhutemperatuur ja -niiskus, kõrge või madal õhurõhk;
3) masinate ja seadmete liikuvad või teravad osad, valgustuse puudused, kukkumis- ja elektrilöögioht ning muud samalaadsed tegurid.
(2) Tööandja peab rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele .
(3) Tööandja tagab, et radioaktiivset ainet kasutades või seda ainet sisaldava töövahendiga töötades järgitaks kiirgusseaduses sätestatud ohutusnõudeid ning et aine või töövahend ei satuks kõrvalise isiku kätte.
(4) Töökoha sisekliima – õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus – peab olema tööülesande täitmiseks sobiv, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga . Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(5) Töökeskkonna müra ja vibratsioon peavad olema sellise tasemega, et nende kahjulik toime töötajale oleks välditud või viidud võimalikult madalale tasemele ka pikaajalise töötamise vältel. Kontsentreerumist, mõtlemist, otsustamist ja suhtlemist vajava töö puhul ei tohi müra segada tööülesande täitmist. Müra ei tohi segada helisignaalide arusaadavust.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(6) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded füüsikalistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonnale kehtestab Vabariigi Valitsus .
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
§ 7. Keemilised ohutegurid
(1) Keemilised ohutegurid on ettevõttes käideldavad kemikaaliseaduse § 5 lõikes 1 määratletud ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid.
(2) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide käitlemist reguleerivad kemikaaliseadus ja käesolev seadus.
(3) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus .
§ 8. Bioloogilised ohutegurid
(1) Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid ( bakterid , viirused , seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(2) Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet.
(3) Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus .
§ 9. Füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid
(1) Füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.
(2) Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus ja pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis.
(3) Töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks . Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist.
(31) Suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad .
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(4) Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
§ 10. Rasedad ja rinnaga toitvad naistöötajad ning alaealised ja puudega töötajad
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(1) Rasedatele, rinnaga toitvatele naistele, alaealistele ja puudega töötajatele peab tööandja looma sobivad töö- ja olmetingimused.
(2) Tööandja järgib rasedate , rinnaga toitvate naiste ja alaealiste töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid.
(3) Tööandja on kohustatud töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras andma tema ettevõttes tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel töövõime osaliselt kaotanud töötajale võimaluse jätkata sobival tööl ettevõttes.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(4) Puudega töötaja töö, töövahendid ja töökoht tuleb kohandada tema kehalistele ja vaimsetele võimetele. Kohandamine seisneb tööandja ehitise, tööruumi, töökoha või töövahendi puudega isikule ligipääsetavaks ja kasutatavaks muutmises. See nõue kehtib ka üldkasutatavate liikumisteede ja olmeruumide kohta, mida puudega töötajad kasutavad.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(5) [ Kehtetu – RT I 2003, 20, 120 - jõust. 01.07.2003]
(6) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks kehtestab Vabariigi Valitsus.
(7) [Kehtetu – RT I 2004, 54, 389 - jõust. 15.07.2004]
§ 11. Tööolme
(1) Olmeruumid on riietus-, pesemis -, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ning muud elukondlikud ruumid.
(2) Töötajate olmeruumid peavad olema ehitatud ja sisustatud, arvestades töötingimusi ning töötajate arvu ja soolist koosseisu.
(3) Tööriietust kandvatele töötajatele on vaja ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete kuivatusruum.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(4) Töö laadist olenevalt peab töötajatel olema võimalus kasutada puhkeruumi , kui see on vajalik töötajate tervise ja ohutuse tagamiseks. Puhkeruum peab olema küllaldase suurusega ning sisustatud laudade ja seljatoega istmetega. Puhkeruumis ei tohi suitsetada.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(5) Töö laadist olenevalt peab töötajal olema võimalik kasutada pesemisruumi, mis on varustatud valamute või duššidega ning sooja ja külma veega.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(6) Tööandja tagab, et olmeruume hoitakse puhtana ja neid koristatakse vähemalt üks kord päevas.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(7) Olmeruumid peavad olema ventileeritavad ja nende temperatuur peab vastama kasutusotstarbele.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(8) Töötajatele peab olema tagatud nõuetele vastav kvaliteetne joogivesi koos ühekordsete või pestavate jooginõudega.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
3. peatükk TÖÖANDJA JA TÖÖTAJA KOHUSTUSED JA ÕIGUSED 
§ 12. Üldsätted
(1) Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras.
(2) Tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised.
(3) Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(31) Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja puudub tööandja, kes korraldab töid, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ühistegevus tähendab, et selles osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(5) Tööandja ja töötajad on kohustatud ohutu töökeskkonna nimel tegema koostööd. Selleks konsulteerib tööandja eelnevalt töötajate, töökeskkonnavoliniku või töötajate usaldusisikuga kõigis töökeskkonnaga seotud küsimustes, mis puudutavad töökeskkonna parandamise abinõude kavandamist, esmaabi andmise, päästetööde tegemise ja töötajate evakueerimise eest vastutavate töötajate määramist, töötervishoiu ja tööohutuse alase väljaõppe kavandamist ja korraldamist ning uue tehnoloogia ja töövahendite valikut ja rakendamist. Tööandja arvestab võimaluse korral tehtud ettepanekuid ning kaasab töötajad kavandatu elluviimisesse.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(6) Tööandja teavitab oma ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja nendest hoidumise abinõudest teist tööandjat, kelle töötajad täidavad tööülesandeid tema ettevõttes ning kes omakorda peab teavitama oma töötajaid enne tööülesannete täitmisele asumist sellel töökohal esinevatest ohtudest ja juhendama, kuidas neist hoiduda. Samuti tuleb teatavaks teha päästetööde ja esmaabi andmisega seotud abinõud ning nende eest vastutavad töötajad.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(7) Füüsilisest isikust ettevõtja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite, isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.07.2007]
(8) Kui füüsilisest isikust ettevõtja töötab töökohal samal ajal koos ühe või mitme tööandja töötajatega, peab ta teavitama töid korraldavat tööandjat või tema puudumisel teisi tööandjaid oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötajaid. Töid korraldav tööandja või tema puudumisel teised tööandjad peavad füüsilisest isikust ettevõtjat teavitama käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.07.2007]
§ 121. Tööandja ennetustegevus
(1) Tööandja ennetustegevus on meetmete kavandamine ja rakendamine terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks.
(2) Tööandja rakendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetmeid järgmiste üldiste ennetuspõhimõtete alusel:
1) riskide tekkimise vältimine;
2) vältimatute riskide hindamine;
3) riskide kõrvaldamine nende tekkekohas või kui see ei ole võimalik, nende vähendamine vastuvõetava tasemeni;
4) ohtliku teguri asendamine ohutu või vähem ohtlikuga;
5) töö, töökoha ja töökorralduse kohandamine töötajale võimalikult sobivaks;
6) töövahendite ja -meetodite kohandamine tehnika arengule;
7) ühiskaitsemeetmete ja -vahendite eelistamine isikukaitsevahendite kasutamisele;
8) ühtse ja üldise ennetuspoliitika väljatöötamine, mis hõlmab tehnoloogiat, töökorraldust, töötingimusi, sotsiaalsuhteid ja töökeskkonnaga seotud tegurite mõju.
(3) Töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
§ 13. Tööandja kohustused ja õigused
(1) Tööandja on kohustatud:
1) viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused;
2) vaatama igal aastal läbi töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajaduse korral kohandama abinõud muutunud olukorrale;
3) korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske käesoleva seaduse §-s 10 nimetatud töötajatele ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotud riske. Riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja neid säilitatakse 55 aastat;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
4) töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava , teostajad, ning eraldama selleks vajalikud vahendid;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
5) korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
51) tagama, et ohualal töötab ainult asjakohase erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja või tööd tehakse sellise töötaja järelevalve all;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
52) teavitama alaealist ja alla 15-aastase alaealise seaduslikku esindajat alaealise tööga seotud riskidest ning tema ohutuse ja tervise kaitseks rakendatud abinõudest;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
6) teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest;
61) rakendama töötaja tervisekahjustuse vältimiseks ja käesoleva seaduse §-des 6-9 loetletud töökeskkonna ohutegurite mõju neutraliseerimiseks töö- ja kollektiivlepingutes sätestatud abinõusid;
62) korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma sellega seotud kulud;
7) korraldama käesolevas või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad , ning kandma sellega seotud kulud. Töötajate tervisekontrolli korra kehtestab sotsiaalminister ;
71) korraldama sotsiaalministri poolt käesoleva lõike punkti 7 alusel kehtestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kes töötavad ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast või vähemalt kolmandiku oma iga-aastasest tööajast, nii enne öötööle asumist kui ka regulaarsete vaheaegade järel töötamise ajal ja kandma sellega seotud kulud;
8) määrama ettevõttes esmaabi andmiseks töötajad, võttes arvesse ettevõtte suurust ja jagunemist struktuuriüksusteks, ning korraldama neile oma kulul väljaõppe. Ettevõtte mitme territoriaalselt eraldatud struktuuriüksuse või vahetustega töö korral peab igas struktuuriüksuses või vahetuses olema kohal vähemalt üks esmaabiväljaõppe läbinud töötaja;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
9) tagama kõigile töötajatele esmaabivahendite kättesaadavuse. Esmaabivahendeid tuleb hoida nõuetekohaselt märgistatud ja kergesti juurdepääsetavas kohas;
10) viima töötaja töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama ajutiselt tema töötingimusi;
11) oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe;
12) tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist;
13) korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse;
14) koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks;
15) kõrvaldama töölt alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all oleva töötaja;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
16) [kehtetu – RT I 2002, 47, 297 - jõust. 01.01.2003] 
17) teavitama kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsiooni kohalikku asutust oma tegevuse alustamisest või tegevusala muutmisest;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
18) tegema tööinspektori või Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja või tema asetäitja (edaspidi tööinspektor) ettekirjutuse teatavaks töötajale, töökeskkonnavolinikule või töötajate usaldusisikule, töökeskkonnanõukogu liikmetele ja töökeskkonnaspetsialistile;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
19) täitma tööinspektori ettekirjutusi tähtaegselt ja teavitama tööinspektorit kirjalikult nende täitmisest.
(2) Tööandjal on õigus:
1) määrata töötajale töötervishoidu ja tööohutust käsitleva õigusakti nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses ettenähtud korras;
2) kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
§ 14. Töötaja kohustused ja õigused
(1) Töötaja on kohustatud:
1) osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid;
2) järgima tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust;
3) läbima tervisekontrolli vastavalt kehtestatud korrale;
4) kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
5) tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda;
6) kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
7) täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti, tööinspektori ja töökeskkonnavoliniku töötervishoiu- ja tööohutusalase korralduse;
8) kasutama töövahendeid ja ohtlikke kemikaale nõuetekohaselt;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
9) hoiduma omavoliliselt lahti ühendamast, muutmast või eemaldamast töövahenditele või ehitistele paigaldatud ohutusseadiseid ja kasutama neid seadiseid nõuetekohaselt.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(2) Töötajal on keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 esitatud nõuete rikkumise korral kannab töötaja vastutust töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse alusel.
(4) Töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ei vabasta tööandjat asjaomasest vastutusest.
(5) Töötajal on õigus:
1) nõuda tööandjalt töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi ning ühis- ja isikukaitsevahendeid;
2) saada teavet töökeskkonna ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest, tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest, tervisekontrolli tulemustest ja tööinspektori ettekirjutusest tööandjale;
3) tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral peatada töö ning lahkuda oma töökohalt või ohualalt;
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007] 
4) keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule;
5) nõuda tööandjalt arsti otsuse alusel enda üleviimist ajutiselt või alaliselt teisele tööle või oma töötingimuste ajutist kergendamist;
51) nõuda enda üleviimist sobivale päevasele tööle, kui ööajal töötamine on isikule arsti otsuse alusel tervise tõttu vastunäidustatud ning tööandjal on võimalik töötajat vastavale tööle üle viia;
6) saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses;
7) pöörduda töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikmete, töötajate usaldusisiku ja asukohajärgse tööinspektori poole, kui tema arvates tööandja poolt rakendatavad abinõud ja antud vahendid ei taga töökeskkonna ohutust.
§ 15. Õnnetusoht ja õnnetusjuhtum
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse õnnetusohuna olukorda, mis võib lõppeda õnnetusjuhtumiga töökohal. Õnnetusjuhtum käesoleva seaduse tähenduses on töökohal toimunud tulekahju, plahvatus või muu juhtum, mis võib ohustada töötajate ja teiste isikute elu ja tervist.
(2) Võimaliku õnnetusjuhtumi puhuks on tööandja kohustatud:
1) korraldama sideühenduse hädaabinumbriga 112;
2) ettevõtte suurusest ja tegevuse laadist olenevalt määrama kindlaks tegevuskava inimeste ohualast väljaviimiseks ja päästetööde tegemiseks;
3) määrama inimeste ohualast väljaviimise ja päästetööde tegemise eest vastutavad töötajad, korraldama neile väljaõppe ning teavitama nendest ettevõtte töötajaskonda. Nende töötajate arv, väljaõpe ja nende käsutuses olev varustus peavad vastama ettevõtte suurusele ja ohu eripärale;
4) määrama kindlaks töövahendite seiskamise ja väljalülitamise korra;
5) andma töötajatele juhised töö peatamiseks ja ohualalt lahkumiseks tõsise ja vältimatu õnnetusohu tekkimisel.
(3) Tööandja on kohustatud õnnetusohu tekkimise korral teatama ohust ja rakendatavatest abinõudest võimalikult kiiresti kõigile töötajatele, kes on või võivad sattuda tõsisesse ohtu.
(4) Töötajad peavad tõsise ja ähvardava õnnetusohu korral võtma tarvitusele abinõud vastavalt oma teadmistele ja kättesaadavatele tehnilistele vahenditele võimalike tagajärgede vältimiseks ka sellisel juhul, kui vahetu ülemusega ei ole võimalik kohe ühendust saada.
(5) Tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral peab töötajatel olema võimalik lahkuda oma töökohalt või ohualalt kiiresti ja ohutult. Selleks peavad evakuatsioonipääsud ja -teed olema takistuseta ning varustatud piisava turvavalgustusega ja evakuatsioonimärkidega.
(6) Tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral oma töökohalt või ohualalt lahkumisest peab töötaja esimesel võimalusel teatama tööandjale. Omavoliliselt lahkunud töötajat ei tohi selle eest karistada ega asetada ebasoodsasse olukorda.
(7) Tööandja ei tohi kutsuda töötajaid tööd jätkama enne, kui õnnetusoht on kõrvaldatud.
(8) Tööandja peab registreerima kõik ettevõttes tekkinud olukorrad, mis oleksid võinud lõppeda õnnetusjuhtumiga, ja nendest töötajaid teavitama ning rakendama abinõusid selliste olukordade kordumise vältimiseks.
[RT I 2007, 3, 11 - jõust. 01.03.2007]

Hädaolukorra seadus

Vastu võetud 15.06.2009

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab kriisireguleerimise, sealhulgas hädaolukorraks valmistumise ja hädaolukorra lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikud alused. Käesolev seadus reguleerib ka eriolukorra väljakuulutamist, lahendamist ja lõpetamist ning kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamist hädaolukorra lahendamisel, päästetöö tegemisel ja turvalisuse tagamisel.
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd erakorralise seisukorra seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus ei sätesta teisiti.
(3) Käesolev seadus ei reguleeri sõjalisest ohust tingitud hädaolukorraks valmistumist ja hädaolukorra lahendamist.
(4) Teistes õigusaktides sätestatud riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste (edaspidi asutus) ja isikute pädevused ja volitused kehtivad ka hädaolukorraks valmistumisel ja hädaolukorra lahendamisel, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

§ 2. Hädaolukord ja kriisireguleerimine

(1) Hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.
(2) Kriisireguleerimine on meetmete süsteem, mis hõlmab hädaolukorra ennetamist, hädaolukorraks valmistumist, hädaolukorra lahendamist ning hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede leevendamist.

§ 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon

(1) Vabariigi Valitsus moodustab alaliselt tegutseva Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni.
(2) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib üleriigilise kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise toimimist;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsusele ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta;
3) abistab vajaduse korral üleriigilise mõjuga või eriti rasket hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) annab arvamuse hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhendi kohta;
6) annab arvamuse toimepidevuse riskianalüüsi koostamise juhendi kohta;
7) annab arvamuse hädaolukorra lahendamise plaani koostamise juhendi kohta;
8) annab arvamuse toimepidevuse plaani koostamise juhendi kohta;
9) kiidab heaks hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõtte;
10) annab Vabariigi Valitsusele arvamuse eriolukorra väljakuulutamise või lõpetamise vajaduse kohta;
11) teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ja eriolukorra juhile ettepaneku õigusaktides sätestatud meetmete rakendamiseks eriolukorra ajal;
12) teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku taotleda hädaolukorra lahendamiseks rahvusvahelist abi;
13) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alustel ja korras;
14) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(3) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni esimees on siseminister.
(4) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus .

§ 4. Regionaalne kriisikomisjon

(1) Päästeameti kohalik päästeasutus moodustab oma tegevuspiirkonnas alaliselt tegutseva regionaalse kriisikomisjoni.
(2) Regionaalne kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise toimimist regioonis;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elanikkonna turvalisuse tagamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta regioonis;
3) vaatab läbi kriisikomisjoni tegevuspiirkonda puudutava hädaolukorra riskianalüüsi osa;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) abistab vajaduse korral üleregioonilise mõjuga hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
6) otsustab regionaalse kriisireguleerimisõppuse korraldamise;
7) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras;
8) moodustab vajaduse korral territoriaalse kriisikomisjoni, määrates selle esimehe, kehtestades põhimääruse ja kinnitades koosseisu;
9) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(3) Regionaalse kriisikomisjoni esimees on päästeameti kohaliku päästeasutuse juht.
(4) Regionaalse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab siseminister .

§ 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon

(1) Valla- või linnavalitsus moodustab kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil alaliselt tegutseva kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus, milles elab alla 40 000 elaniku, võib moodustada ühise kriisikomisjoni ühe või mitme kohaliku omavalitsuse üksusega.
(3) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise ning hädaolukorras kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 6 sätestatud ülesannete ja pädevuste toimimist omavalitsusüksuses;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile, regionaalsele kriisikomisjonile ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elanikkonna turvalisuse tagamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta omavalitsusüksuses;
3) vaatab läbi kriisikomisjoni tegevuspiirkonda puudutava hädaolukorra riskianalüüsi osa;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) abistab vajaduse korral hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
6) otsustab kohaliku omavalitsuse kriisireguleerimisõppuse korraldamise;
7) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras;
8) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
(4) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni esimees on vallavanem või linnapea .
(5) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestab ja koosseisu kinnitab valla- või linnavalitsus. Põhimääruse eelnõu ja kriisikomisjoni koosseis kooskõlastatakse Päästeameti kohaliku päästeasutusega.

2. peatükk HÄDAOLUKORRAKS VALMISTUMISE KORRALDUS 

1. jagu Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise korraldus 

§ 6. Hädaolukorra riskianalüüs

(1) Hädaolukorra riskianalüüs on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:
1) hädaolukorda;
2) hädaolukorda põhjustavaid ohtusid;
3) hädaolukorra tõenäosust;
4) hädaolukorra tagajärgi;
5) muud olulist hädaolukorraga seotud teavet;
6) viiteid mudelitele , allikmaterjalidele ja muule sellisele teabele, millest tulenevalt on riskianalüüs tehtud.
(2) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta koostatakse riskianalüüs, ning määrab hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Vabariigi Valitsus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada riskianalüüs.
(3) Pädeval asutusel on õigus saada muudelt asutustelt ja isikutelt hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks vajalikku teavet.
(4) Hädaolukorra riskianalüüsi kinnitab selle koostamist juhtinud asutuse juht käskkirjaga.
(5) Riskianalüüsi koostamist juhtinud asutus esitab hädaolukorra riskianalüüsi Siseministeeriumile.
(6) Hädaolukorra riskianalüüsi koostamist juhtinud asutus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul hädaolukorra riskianalüüsi ajakohasust ning teeb vajaduse korral muudatused. Muudatused kooskõlastatakse Siseministeeriumiga.
(7) Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhendi kehtestab siseminister määrusega .
(8) Hädaolukorra riskianalüüsi arvestatakse asjassepuutuvate asutuste arengukavade koostamisel.

2. jagu Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise korraldus 

§ 7. Hädaolukorra lahendamise plaan

(1) Hädaolukorra lahendamise plaan on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:
1) hädaolukorra lahendamise korraldust;
2) hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri;
3) hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute ülesandeid;
4) hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute teabevahetuse korraldust;
5) avalikkuse hädaolukorrast teavitamise korraldust;
6) rahvusvahelise koostöö korraldust hädaolukorra lahendamisel;
7) muid olulisi hädaolukorra lahendamisega seotud küsimusi .
(2) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta koostatakse lahendamise plaan, ning määrab hädaolukordade lahendamise plaani koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Vabariigi Valitsus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada hädaolukorra lahendamise plaan.
(3) Pädeval asutusel on õigus saada muudelt asutustelt ja isikutelt hädaolukorra lahendamise plaani koostamiseks vajalikku teavet.
(4) Hädaolukorra lahendamise plaani kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega .
(5) Hädaolukorra lahendamise plaani koostamist juhtinud asutus hindab vähemalt üks kord aastas hädaolukorra lahendamise plaani ajakohasust ning teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku plaani muuta.
(6) Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise juhendi kehtestab siseminister määrusega .

3. jaguÕppused 

§ 8. Õppused

(1) Õppus käesoleva seaduse mõistes on ühe või enama hädaolukorra lahendamise protseduuride ja võimekuse kontrolli eesmärgil korraldatud, kõiki pädevaid asutusi hõlmav, staabi- ning välikomponendist koosnev kriisireguleerimisõppus.
(2) Üleriigiline hädaolukorra lahendamise õppus korraldatakse vähemalt üks kord nelja aasta jooksul.
(3) Üleriigilise hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(4) Regionaalse hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab regionaalne kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(5) Kohaliku omavalitsuse hädaolukorra lahendamise õppuse aja, korraldaja ning hädaolukorrad, mille lahendamise protseduure ja võimekusi kontrollitakse, kinnitab kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon kooskõlastatult õppuse korraldajaks kavandatud asutusega.
(6) Siseminister kehtestab määrusega õppuse sisule ning regionaalse ja kohaliku omavalitsuse õppuse korraldamise sagedusele esitatavad nõuded.
(7) Õppuse korraldamisega seotud kulud kaetakse õppust korraldava asutuse eelarvest.
(8) Õppusele kaasatud asutuste õppusel osalemise kulud kaetakse nende omavahenditest.

3. peatükk HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE KORRALDUS 

1. jagu Hädaolukorrast teavitamine ja massiteabevahendi valdaja kohustused 

§ 9. Hädaolukorrast teavitamine

(1) Füüsiline isik on kohustatud viivitamata teatama ühtsele hädaabinumbrile 112 talle teatavaks saanud hädaolukorrast või hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, kui ei ole alust arvata, et hädaolukorra lahendamiseks pädevat asutust on juba teavitatud.
(2) Asutus või juriidiline isik on kohustatud viivitamata teatama Siseministeeriumile oma ülesannete täitmisel või tegevusalal tekkinud hädaolukorrast või sellise hädaolukorra tekkimise vahetust ohust.
(3) Avalikkust tuleb viivitamata teavitada hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, hädaolukorrast ja selle lahendamisest, kui teavitamata jätmine võib ohustada inimeste elu või tervist, tekitada suure varalise kahju või häirida muul viisil oluliselt tavapärast elukorraldust.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kohustuste täitmise korra, nõuded edastatavale teabele ning hädaolukorda lahendavate asutuste ja isikute teabevahetuse korralduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega .
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kohustuse täitmise korra ja nõuded edastatavale teabele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega .

§ 10. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel

Massiteabevahendi valdaja avaldab muutmata kujul ja tasuta Vabariigi Valitsuse, kriisikomisjoni, eriolukorra juhi, eriolukorra tööde juhi ja ministeeriumi või muu hädaolukorda lahendava asutuse teated hädaolukorra tekkimise vahetu ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise kohta, sealhulgas teated eriolukorra väljakuulutamise, muutmise või lõpetamise kohta. Teade avaldatakse viivitamata või teate esitaja määratud ajal.

§ 11. Psühholoogilise kaitse korraldus

(1) Psühholoogilise kaitsena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse riigi tegevusi eesmärgiga tagada hädaolukorrast või hädaolukorra ohust tingitud ebaõige teabe ja paanikat tekitavate meeleolude levimise ärahoidmine.
(2) Psühholoogilise kaitse kava töötab välja Riigikantselei ja kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega.

§ 12. Hädaolukorra lahendamise juhtimine

(1) Hädaolukorra lahendamist juhib hädaolukorra lahendamise plaanis määratud täidesaatva riigivõimu asutus või ametiisik.
(2) Hädaolukorra lahendamist juhtival asutusel või isikul on õigus saada muudelt täidesaatva riigivõimu asutustelt ja ametiisikutelt abi hädaolukorra lahendamiseks hädaolukorra lahendamise plaanis määratud alustel ja korras.

2. jagu Eriolukord 

1. jaotis Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine 

§ 13. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused

(1) Vabariigi Valitsus võib loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks kuulutada välja eriolukorra, kui hädaolukorra lahendamine ei ole võimalik ilma käesolevas jaos sätestatud juhtimiskorralduse või meetmete rakendamiseta.
(2) Katastroofina käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse suuremõõtmelist õnnetust või avariid , eelkõige:
1) keskkonna ulatuslikku keemilist, bioloogilist või radioaktiivset saastumist;
2) ulatuslikku tulekahju või plahvatust;
3) raskete tagajärgedega laeva-, lennuki-, rongi- või muu transpordivahendi õnnetust;
4) käesoleva seaduse § 34 lõike 2 punktides 1–3 ja 11–14, lõike 3 punktides 3 ja 6, lõike 4 punktides 2 ja 4, lõike 8 punktis 2 ning lõike 9 punktides 1–3 nimetatud elutähtsa teenuse toimepidevuse raskete tagajärgedega ja pikaajalist katkemist.
(3) Nakkushaigusena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse nakkushaigust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses ning loomataudi loomatauditõrje seaduse tähenduses.

§ 14. Eriolukorra väljakuulutamise kord

(1) Eriolukorra väljakuulutamise otsustamiseks kutsub peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamata kokku Vabariigi Valitsuse istungi, kus kuulatakse ära Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamus eriolukorra väljakuulutamise vajaduse kohta.
(2) Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu eriolukorra väljakuulutamise kohta esitab Vabariigi Valitsusele otsustamiseks peaminister või tema äraolekul teda asendav minister.
(3) Vabariigi Valitsus kuulutab eriolukorra välja kogu riigis või asjakohase maakonna, Päästeameti kohaliku päästeasutuse tegevuspiirkonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil (edaspidi eriolukorra piirkond).

§ 15. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta

(1) Vabariigi Valitsuse korralduses eriolukorra väljakuulutamise kohta sätestatakse:
1) eriolukorra väljakuulutamine;
2) eriolukorra väljakuulutamise põhjus;
3) eriolukorra piirkond;
4) eriolukorra juht;
5) asutused ning avaliku halduse ülesandeid täitvad isikud, kes on kohustatud rakendama meetmeid eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks ning juhinduma eriolukorra juhi korraldustest;
6) muud Vabariigi Valitsuse poolt kasutusele võetavad meetmed eriolukorra väljakuulutamist põhjustava hädaolukorra lahendamiseks;
7) massiteabevahendite valdajate kohustus avaldada korraldus viivitamata ja muutmata kujul.
(2) Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites.

§ 16. Eriolukorra tingimuste muutmise kord

(1) Vabariigi Valitsus võib otsustada korraldusega muuta käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktides 3–7 sätestatud eriolukorra tingimusi. Eriolukorra tingimuste muutmist ei loeta uue eriolukorra väljakuulutamiseks.
(2) Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra tingimuste muutmise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus eriolukorra piirkonna muutmise või isikute põhiõigusi piiravate meetmete kasutamise kohta avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites.

§ 17. Eriolukorra lõpetamise kord

(1) Vabariigi Valitsus otsustab eriolukorra lõpetamise pärast eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamist, kuulates eelnevalt ära Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamuse.
(2) Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra lõpetamise kohta jõustub selle allakirjutamisel, kui korralduses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Korraldus avalikustatakse viivitamata massiteabevahendites.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus1

Vastu võetud 22.02.2005

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab eeldatava keskkonnamõju hindamise õiguslikud alused ja korra, keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi korralduse ning ökomärgise andmise õiguslikud alused eesmärgiga vältida keskkonna kahjustamist ning kehtestab vastutuse käesoleva seaduse nõuete rikkumise korral.
(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354; 2002, 53, 336; 61, 375; 2003, 20, 117; 78, 527) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlusele kohaldatakse avatud menetluse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(3) Käesolevat seadust ei kohaldata:
1) strateegilisele planeerimisdokumendile, mille ainus eesmärk on riigi julgeolek või tsiviilkaitse;
2) rahandus - või eelarvekavale, -programmile ja -strateegiale;
3) strateegilisele planeerimisdokumendile, mille alusel kavandatavat tegevust kaasrahastatakse Euroopa Liidu struktuurifondidest või Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist aastatel 2004–2006.

§ 2. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk

(1) Keskkonnamõju hindamise eesmärk on:
1) teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks , millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut;
2) anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta;
3) võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses.
(2) Keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk on:
1) arvestada keskkonnakaalutlusi strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisel ning kehtestamisel;
2) tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ;
3) edendada säästvat arengut.

2. peatükk KESKKONNAMÕJU HINDAMINE 

1. jagu Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine 

§ 3. Keskkonnamõju hindamise kohustuslikkus

Keskkonnamõju hinnatakse, kui:
1) taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju;
2) kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala.

§ 4. Keskkonnamõju

Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale.

§ 5. Oluline keskkonnamõju

Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.

§ 6. Olulise keskkonnamõjuga tegevus

(1) Olulise keskkonnamõjuga tegevus on:
1) nafta töötlemine, välja arvatud naftast ainult määrdeainete tootmine;
2) kivisöe või põlevkivi gaasistamine või vedeldamine, kui päevas kasutatakse toorainet 500 tonni või rohkem;
3) soojuselektrijaama või muu põletusseadme ehitamine, kui selle nominaalne soojusvõimsus on 300 megavatti või rohkem;
4) tuumaelektrijaama või muu tuumaseadme ehitamine, sulgemine või dekomisjoneerimine, välja arvatud uurimisseade lõhustuva või tuumasünteesmaterjali tootmiseks või töötlemiseks, kui selle maksimaalne soojusvõimsus ei ületa ühte kilovatti püsivat soojuskoormust;
5) tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse;
6) tuumkütuse tootmine või rikastamine , kiiritatud tuumkütuse töötlemine või kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete käitlemine;
7) kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete ajutise või lõpphoiustuspaiga ehitamine;
8) malmi või terase esmane sulatamine;
9) metallimaagist, rikastatud maagist või vanametallist värviliste metallide tootmine metallurgilise või keemilise protsessi või elektrolüüsi abil;
10) asbesti tootmine, asbesti või asbesti sisaldavate toodete töötlemine või käitlemine, kui asbesttsemendi valmistoodangu maht ületab 20 000 tonni aastas, hõõrdematerjalide valmistoodangu maht ületab 50 tonni aastas või muude valmis asbesttoodete valmistoodangu maht ületab 200 tonni aastas;
11) aine tootmine tööstuslikus mahus keemilise protsessi abil, kui mitu seadet on järjestatud ja omavahel funktsionaalselt seotud ning toodavad orgaanilisi või anorgaanilisi põhikemikaale, fosfor-, lämmastik- või kaaliumväetisi liht- või liitväetisena, taimekaitsevahendeid või biotsiide, ravimeid keemilise või bioloogilise protsessi käigus või lõhkeaineid;
12) puidust või sama laadi kiudmaterjalist tselluloosi, paberi või papi tootmine, kui valmistoodangu maht on vähemalt 200 tonni päevas;
13) kiirtee , 2100 meetri pikkuse või pikema peamaandumisrajaga lennuvälja, üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee püstitamine või ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks ;
14) uue raudteeliini ehitamine või uue raudteejaama ehitamine, kui ühe rajaga raudteeliini puhul on vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, olemasoleva raudteejaama laiendamine, kui laiendamise tulemusel on raudteejaamas ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, või olemasoleva raudteejaama jaamateede pikendamine pikkuseni vähemalt 1000 meetrit, kui raudteejaamas on ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed;
15) siseveekogus sadama või sellise veetee püstitamine, mis on projekteeritud 1350 tonni ületava veeväljasurvega aluste jaoks;
16) sadama või maismaaga ühendatud kai püstitamine, kui see teenindab 1350 tonni ületava veeväljasurvega aluseid;
17) mere süvendamine alates pinnase mahust 10 000 kuupmeetrit , merepõhja tahkete ainete uputamine alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit, muu veekogu süvendamine alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit või muusse veekogusse tahkete ainete uputamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;
18) põhjavee võtmine üle 200 000 kuupmeetri aastas;
19) veejuhtme püstitamine, kui keskmine vooluhulk ületab 100 miljonit kuupmeetrit aastas või kui veehaardes oleva vee keskmine vooluhulk on üle 2000 miljoni kuupmeetri aastas ja veejuhtme kaudu ärajuhitava vee hulk ületab viit protsenti veehaarde aastasest keskmisest vooluhulgast;
20) reoveepuhastusseadme püstitamine, kui selle võimsus on üle 150 000 inimekvivalendi;
21) tundlikule suublale hüdroelektrijaama, tammi , paisu või veehoidla püstitamine või selle rekonstrueerimine;
22) ohtlike jäätmete põletamine, keemiline töötlemine või ladestamine;
23) tavajäätmete põletamine või keemiline töötlemine üle 100 tonni ööpäevas või tavajäätmete prügila püstitamine, kui selle üldmaht on üle 25 000 tonni;
24) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine;
25) maagaasi kõrgsurvetrassi, nafta- või keemiatoodete või muude vedelainete transportimiseks üle 40 kilomeetri pikkuse ja 800 millimeetrise läbimõõduga torustiku püstitamine;
26) merepõhjast või maismaalt ööpäevas üle 500 tonni nafta või üle 500 000 kuupmeetri maagaasi ammutamine;
27) niisuguse linnu-, sea- või veisefarmi püstitamine, kus saab kasvatada rohkem kui 85 000 broilerit või 60 000 kana , 3000 nuumsiga arvestuskaaluga igaüks üle 30 kilogrammi, 900 emist, 450 lüpsilehma, 600 lihaveist või 900 kuni 24 kuu vanust noorveist;
28) pealmaakaevandamine suuremal kui 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamine suuremal kui 150 hektari suurusel alal või allmaakaevandamine;
29) pealmaakaevandamise lõpetamine suuremal kui 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamise lõpetamine suuremal kui 150 hektari suurusel alal või allmaakaevandamise lõpetamine;
30) kõrgepingeliini püstitamine, kui selle pinge on üle 220 kilovoldi ja pikkus üle 15 kilomeetri;
31) üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa või märgala muutmine, nagu kuivendamine või raadamine ;
32) naftatoodete terminali püstitamine, kui selle kogumahutavus ületab 100 000 kuupmeetrit;
33) keemiatoodete terminali püstitamine, kui selle kogumahutavus ületab 5000 kuupmeetrit D- või C-kategooria kemikaali, 500 kuupmeetrit B-kategooria kemikaali või 50 kuupmeetrit A-kategooria kemikaali;
34) selline tegevus, mille keskkonnamõju hindamise kohustus on määratud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendiga.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on otsustaja kohustatud analüüsima käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kriteeriumide alusel, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline keskkonnamõju:
1) põllu-, metsa- ja kalamajandus;
2) maavaravaru kaevandamine või kaevise rikastamine, geoloogiline uuring, üldgeoloogiline uurimistöö või maavaravaru kaevandamise lõpetamine;
3) energeetika ;
4) metallide tootmine, töötlemine või ladustamine , kaasa arvatud romusõidukite ladustamine;
5) mineraalsete materjalide töötlemine;
6) keemiatööstus;
7) toiduainetööstus;
8) tselluloosi-, paberi-, puidu- või tekstiilitööstus või nahaparkimine;
9) kummitööstus;
10) infrastruktuuri ehitamine või kasutamine;
11) jäätmemajandus või reovee käitlus;
12) turismimajandus ;
13) pinnatöötlus või -viimistlus orgaaniliste lahustite abil;
14) vineeri või puitkiudplaatide tootmine;
15) grafiidi (tempersüsi) või elektrografiidi tootmine põletamise või grafiidistamise teel;
16) ohtliku kemikaali, kaasa arvatud kütuse ladustamine;
17) loomakorjuste või loomsete jäätmete kõrvaldamine või taaskasutus;
18) vee erikasutus;
19) puhke -, spordi- või virgestusalade rajamine;
20) keraamika - või klaasitööstus;
21) sette ladustamine;
22) muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju.
(3) Otsustaja teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud valdkondades kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju olulisuse kohta, lähtudes:
1) tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest ;
2) tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätme- ja energiamahukus, ning lähipiirkonna teistest tegevustest;
3) tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus , kiirgus ja lõhn;
4) tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest;
5) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatuga kaasneva mõju suurusest, ruumilisest ulatusest, kestusest, sagedusest ja pöörduvusest, toimest, kumulatiivsusest ja piiriülesest mõjust ning mõju ilmnemise tõenäosusest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusvaldkondade täpsustatud loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega .

§ 7. Tegevusluba

Tegevusluba käesoleva seaduse tähenduses on:
1) ehitusluba või ehitise kasutusluba;
2) keskkonnakompleksluba, vee erikasutusluba , välisõhu saasteluba , jäätmeluba, ohtlike jäätmete käitluslitsents või kiirgustegevusluba;
3) maavara kaevandamise luba, geoloogilise uuringu luba või üldgeoloogilise uurimistöö luba;
4) eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga kavandatavat tegevust lubav käesolevas paragrahvis nimetamata muu dokument.

§ 8.  Arendaja

(1) Keskkonnamõju hindamist korraldab isik, kes kavandab tegevust ja soovib seda ellu viia (edaspidi arendaja).
(2) Arendaja kannab keskkonnamõju hindamisega seotud kulud.

§ 9. Otsustaja

Otsustaja on tegevusloa andja.

§ 10. Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja

(1) Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja on Keskkonnaministeerium , kui Keskkonnaministeerium on tegevusloa andja või kui tegevusega eeldatavalt kaasnev keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda , piiriveekogule või merele või olla piiriülene.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhtudel on keskkonnamõju hindamise järelevalvaja Keskkonnaministeeriumi maakonna keskkonnateenistus (edaspidi keskkonnateenistus).
(3) Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja ülesanded on:
1) vajaduse korral kontrollida kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse õiguspärasust;
2) kontrollida keskkonnamõju hindamise programmi vastavust käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele ning teha otsus keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmise kohta;
3) teavitada avalikkust keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmisest;
4) kontrollida keskkonnamõju hindamise litsentsi olemasolu eksperdil;
5) kontrollida keskkonnamõju hindamise menetluse vastavust õigusaktide nõuetele;
6) hinnata keskkonnamõju hindamise aruande vastavust heakskiidetud keskkonnamõju hindamise programmile ja käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud nõuetele, teha otsus aruande heakskiitmise ning keskkonnanõuete määramise kohta;
7) teavitada avalikkust keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest ning keskkonnanõuete määramisest;
8) keskkonnamõju hindamise järelhindamine.

§ 11. Keskkonnamõju hindamise algatamine ja algatamata jätmine

(1) Arendaja esitab otsustajale õigusaktis sätestatud juhul ja korras tegevusloa taotluse.
(2) Otsustaja vaatab tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul.
(3) Käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuse korral algatatakse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine selle vajadust põhjendamata.
(4) Kui kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsus tuleneb käesoleva seaduse § 6 lõigetes 2–4 nimetatud asjaoludest, lisab otsustaja otsusele selle aluseks olnud põhjenduse.
(5) Kui arendaja taotleb luba, mille taotlemisel peab muu hulgas esitama ehitusprojekti ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju on hinnatud nimetatud ehitusprojekti koostamise käigus, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui tal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet.
(6) Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.
(7) Kui ühele otsustajale esitatakse kavandatavaks tegevuseks vajaliku kahe või enama tegevusloa taotlus , võib otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetlused arendaja nõusolekul liita, kui see ei kahjusta kolmandate isikute õigusi.
(8) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuses peavad olema:
1) otsustaja nimi ja kontaktandmed ;
2) kavandatava tegevuse nimetus ja eesmärk;
3) kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise põhjendus;
4) piiriülese keskkonnamõju hindamise algatamise korral teave piiriülese keskkonnamõju hindamise algatamise kohta;
5) teave kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetluste liitmise kohta;
6) teave vajalike keskkonnauuringute kohta.
(9) Otsustaja võib kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse esitada tegevusloa andmise või andmata jätmise otsuse ühe osana .
(10) Kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala, kaitseala , hoiuala, püsielupaika, kaitstava liigi elupaika või kaitstavat looduse üksikobjekti, kooskõlastab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse eelnõu nimetatud kaitstava loodusobjekti valitsejaga.
(11) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise korral peatub tegevusloa taotluse menetlus keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmiseni.

§ 12. Keskkonnamõju hindamise algatamisest ja algatamata jätmisest teatamine

(1) Otsustaja teatab kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise:
1) algatamisest liht- või tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates;
2) algatamata jätmisest arendaja kulul koos tegevusloa andmise või sellest keeldumise avalikustamisega;
3) algatamata jätmisest liht- või tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse tegemisest arvates, kui tegevusloa andmisest või selle andmisest keeldumisest avalikult ei teatata.
(2) Ehitusloa või ehitise kasutusloa andmise korral teatatakse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmisest riikliku ehitisregistri kaudu.
(3) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise teade peab sisaldama vähemalt:
1) otsustaja nime ning otsustaja kontaktisiku nime ja tema kontaktandmeid;
2) kavandatava tegevuse lühikirjeldust ja eesmärke;
3) teavet kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta;
4) teavet käesoleva seaduse § 11 lõike 8 punktide 4–6 alusel;
5) kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsusega tutvumise aega ja kohta.

§ 13. Keskkonnamõju hindamise programm

Pärast kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemist koostab ekspert või eksperdirühm eksperdi juhtimisel koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi, milles esitatakse:
1) kavandatava tegevuse eesmärk;
2) kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste lühikirjeldus ;
3) teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise sisu kohta, sealhulgas teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste eeldatavate mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;
4) keskkonnamõju hindamisel kasutatava hindamismetoodika kirjeldus;
5) kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise ning selle tulemuste avalikustamise ajakava;
6) andmed arendaja kohta ning eksperdi nimi või eksperdirühma koosseis.

§ 14. Ekspert

(1) Keskkonnamõju hindab või hindamist juhib füüsiline isik, kellel on keskkonnamõju hindamise litsents , või juriidiline isik asjakohase litsentsiga töötaja kaudu (edaspidi ekspert).
(2) Kui keskkonnamõju hindab või hindamist juhib juriidiline isik asjakohase litsentsiga töötaja kaudu, vastutab keskkonnamõju hindamise nõuete täitmise ja keskkonnamõju hindamise tulemuste eest juriidiline isik.
(3) Eksperdil on õigus keskkonnamõju hindamiseks moodustada eksperdirühm, mille koosseisu võivad kuuluda asjakohase litsentsita pädevad isikud.
(4) Ekspert peab keskkonnamõju hindamisse kaasama eriala spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole keskkonnamõju hindamiseks piisav.

§ 15. Keskkonnamõju hindamise litsents

(1) Keskkonnaminister annab keskkonnamõju hindamise litsentsi (edaspidi litsents) füüsilisele isikule, kes:
1) on omandanud riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni keskkonnakaitse, bioteaduste, füüsikaliste loodusteaduste , põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, tervise, tehnikaalade või ehituse õppesuuna õppekava järgi;
2) omab vähemalt kaheaastast töökogemust loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal;
3) on läbinud keskkonnamõju hindamise alase koolituse vähemalt 40 tunni mahus ja sooritanud positiivse tulemusega vastava eksami;
4) vähemalt neljal korral on osalenud eksperdirühma töös;
5) on tasunud riigilõivu.
(2) Litsentsi saamiseks esitab litsentsi taotleja keskkonnaministrile:
1) litsentsi taotluse;
2) haridust tõendavad dokumendid ;
3) eelnevat töökogemust tõendavad dokumendid;
4) kinnituse keskkonnamõju hindamise alase koolituse läbimise ja eksami sooritamise ning eksperdirühma töös osalemise kohta.
(3) Litsentsi taotluses peavad olema:
1) taotleja ees- ja perekonnanimi , isikukood , alalise elukoha aadress ja kontaktandmed;
2) töökoht ja töökoha aadress ning kontaktandmed;
3) andmed käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud kvalifikatsiooni kohta;
4) tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju soovib taotleja hinnata;
5) taotleja allkiri selle kohta, et taotluses esitatud andmed on tõesed;
6) kuupäev.
(4) Keskkonnaminister annab taotlejale litsentsi viieks aastaks, määrates taotluses olevate andmete ning taotleja kvalifikatsiooni alusel tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju litsentsi omanikul on õigus hinnata. Litsentsi kehtivusaeg algab litsentsi andmise kuupäeval.
(5) Litsentsi taotleja peab enne litsentsi taotlemist või selle kehtivuse pikendamise taotlemist tasuma riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2004, 76, 526; 75, 521; 84, 572; 86, 583; 87, 593; 89, 611; 2005, 1, 1; 2, 4) sätestatud määrade järgi.
(6) Litsentsile kantakse:
1) dokumendi nimetus – «Keskkonnamõju hindamise litsents»;
2) litsentsi registreerimisnumber , andmise kuupäev ja kehtivusaeg;
3) litsentsi omaja ees- ja perekonnanimi, isikukood, alalise elukoha aadress ja kontaktandmed;
4) tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju on litsentsi omanikul õigus hinnata;
5) litsentsi andja nimi ja allkiri;
6) Keskkonnaministeeriumi väikese riigivapi kujutisega pitsati jäljend.
(7) Litsentsi andmisest keeldutakse, kui taotleja ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud kvalifikatsiooninõuetele või ei ole tasunud riigilõivu.
(8) Litsentsi kehtivuse pikendamiseks esitab isik kirjaliku taotluse vabas vormis. Litsentsi kehtivust pikendatakse, kui taotleja on kogu litsentsi kehtivusaja jooksul vähemalt neljal korral eksperdina osalenud keskkonnamõju hindamises.
(9) Keskkonnaminister võib peatada litsentsi kehtivuse üheks aastaks või tunnistada litsentsi kehtetuks, sellest litsentsi omajat eelnevalt kirjalikult teavitades, kui:
1) taotleja on esitanud andmeid, mis ei vasta tegelikkusele;
2) litsentsi omaja ei täida keskkonnamõju hindamise nõudeid;
3) litsentsi omaja on esitanud keskkonnamõju hindamise aruandes valeandmeid;
4) litsentsi omaja on andnud keskkonnamõju hindamise aruandes vale hinnangu.
(10) Enne litsentsi kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist kuulatakse ära litsentsi omaja või tema esindaja. Selleks määratud ajast ja kohast teatatakse talle vähemalt seitse päeva ette. Kui litsentsi omaja või tema volitatud esindaja kohale ei ilmu , võib otsuse teha tagaselja.
(11) Litsentsi kehtivuse peatamise korral peab isik läbima keskkonnamõju hindamise täienduskoolituse vähemalt 40 tunni mahus ning sooritama vastava eksami. Isik võib litsentsi alusel tegevust jätkata, kui keskkonnaminister on oma otsuse litsentsi kehtivuse peatamise kohta tühistanud. Keskkonnaminister tühistab oma otsuse litsentsi kehtivuse peatamise kohta, kui isik on läbinud keskkonnamõju hindamise täienduskoolituse ja sooritanud vastava eksami ning esitanud seda tõendava dokumendi.
(12) Kui isik ei ole litsentsi kehtivuse peatamise aja jooksul keskkonnamõju hindamise täienduskoolitust läbinud ja vastavat eksamit sooritanud või kui litsentsi kehtivuse peatamise aluseks olevad asjaolud ilmnevad kolme aasta jooksul litsentsi kehtivuse peatamise otsuse tühistamisest arvates või kolmandat korda, tunnistab keskkonnaminister litsentsi kehtetuks.
(13) Litsentsi kehtetuks tunnistamise korral määrab keskkonnaminister tähtaja litsentsiga lubatud tegevuse lõpetamiseks.
(14) Litsentsi vormi ja selle taotluse vormi kehtestab keskkonnaminister määrusega .

Kemikaaliseadus1

Vastu võetud 06.05.1998
RT I 1998, 47, 697
jõustumine 07.06.1998
Muudetud järgmiste aktidega (näita)

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus annab õigusliku aluse kemikaali käitlemise korraldamiseks ja kemikaali käitlemisega seotud majandustegevuse piiramiseks ning sätestab käitlemise põhilised ohutusnõuded ja kemikaalist teavitamise korra.
(2) Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse ka muu seadusega reguleeritud kemikaali käitlemise valdkondades niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud muu seadusega.
(21) Nõuded kemikaali käitlemise seadme valmistamisele, kasutamisele ja tehnilisele kontrollile tulenevad surveseadme ohutuse seadusest, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
[RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]

§ 2. Kemikaali mõiste

(1) Käesolevas seaduses käsitatakse kemikaalina ainet või valmistist, mis on kas looduslik või saadud tootmismenetluse teel.
(2) Aine on looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või keemiline ühend koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist.
(3) Valmistis on vähemalt kahe aine segu.
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]

§ 3. Kemikaali identifitseerimine
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]

(1) Kemikaal identifitseeritakse aine või valmistise nimetuse ja Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelu (European Inventory of Existing Commercial Chemical Substances, edaspidi  EINECS ), Euroopa uute keemiliste ainete loetelu (European List of Notified Chemical Substances, edaspidi ELINCS) või Chemical Abstracts Service’i (edaspidi CAS) numbriga.
(2) Aine nimetus peab iseloomustama selle koostist ja struktuuri.
(3) Valmistisele annab nimetuse selle valmistaja või importija.
(4) Eestis käideldava kemikaali nimetus peab olema ladinatähestikulises kirjapildis.
(5) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]

§ 4. Kemikaali käitlemine

Kemikaali käitlemine on kemikaali valmistamine, töötlemine, pakendamine, hoidmine, vedamine , turustamine, kasutamine ja kemikaaliga seonduv muu tegevus.
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]

§ 41. Kemikaali turustamine

(1) Kemikaali turustamine on tegevus, millega kemikaal tehakse tasu eest või tasuta kättesaadavaks kas levitamiseks või kasutusele võtmiseks kolmandate isikute poolt. Kemikaali turustamiseks loetakse ka kemikaali importi Euroopa Liidu territooriumile.
(2) Kemikaali turustamise eest vastutav isik on kemikaali valmistaja, valmistaja esindaja, importija või levitaja toote ohutuse seaduse tähenduses.
(3) Kemikaali turustamise eest vastutav isik tohib kemikaali turustada, kui:
1) kemikaali ohtlikud omadused on kindlaks määratud;
2) on hinnatud kemikaali kasutamisest tulenev risk tervisele, keskkonnale või varale;
3) kemikaal on identifitseeritud, klassifitseeritud, pakendatud ja märgistatud;
4) on järgitud teavitamise ning muid käesolevast seadusest ja asjakohastest Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
(4) Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise nõuded ning kord kehtestatakse sotsiaalministri määrusega .
(5) Turustatavad detergendid peavad vastama Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruse 648/2004/EÜ detergentide kohta (ELT L 104, 08.04.2004, lk 1–35) nõuetele. Detergendi turustamiseks määruse kohaselt erandit taotlev isik peab enne asjakohase taotluse esitamist tasuma riigilõivu riigilõivuseaduses kehtestatud määra järgi.
[RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]

§ 5. Ohtlik kemikaal

(1) Ohtlik on kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
(2) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
(3) Kemikaali ohtlikkuse alammäär on kemikaali kogus, millest alates see kemikaal võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
(4) Ohtliku kemikaali künniskogus on kemikaali kogus, millest alates see kemikaal ruumiliselt piiritletud alal võib käitlemisel põhjustada inimese tervisekahjustuse, surma või muu raske tagajärjega suurõnnetuse.
(5) Ohtlike kemikaalide arvestuse kord kehtestatakse sotsiaalministri määrusega .
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]

§ 6. Ohtlik ettevõte ja suurõnnetuse ohuga ettevõte

(1) Ohtlik on ettevõte, kus kemikaale käideldakse ohtlikkuse alammäärast suuremas koguses.
(2) [Kehtetu – RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]
(3) Suurõnnetuse ohuga on ettevõte, kus ohtlikke kemikaale käideldakse künniskogusest suuremas koguses.
(4) Suurõnnetuse ohuga ettevõtted jagunevad ohtlikkuse suurenemise alusel B- ja A-kategooria ettevõteteks, lähtudes ettevõttes käideldavale kemikaalile kehtestatud künniskogusest.
[RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]

§ 7. Pädev riigiasutus

(1) [Kehtetu – RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(2) Terviseamet on pädev riigiasutus, kelle ülesanded käesoleva seaduse kohaselt on:
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010] 
1) koguda ja hallata käesoleva seaduse alusel esitatud teavet Eestisse sissetoodud või Eestis toodetud kemikaalide kohta;
2) täita haldusfunktsioone ja teha haldustoiminguid keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaale käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 304/2003 ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta (ELT L 63, 6.03.2003, lk 1–26) alusel;
3) tagada mürgistusalase teabe edastamine elanikkonnale ja meditsiinipersonalile ning koguda sel eesmärgil teavet turul olevate kemikaalide füüsikalis-keemiliste omaduste, terviseohtlikkuse ning mürgistuste esmaabi ja ravimeetodite kohta;
4) täita haldusfunktsioone ja teha haldustoiminguid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 648/2004 detergentide kohta (ELT L 104, 8.04.2004, lk 1–35) alusel;
5) täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist ( REACH ) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94, nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1–850) (edaspidi REACH-määrus), liikmesriigi pädevale asutusele pandud ülesandeid ainete hindamise, REACH-määruse XV lisale vastavate toimikute koostamise ja muude asjakohaste haldusülesannete täitmise alal;
6) aidata kaasa REACH-määruse kohaselt asutatud komiteede, foorumi ja nende töörühmade tegevusele ning teha koostööd Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kemikaaliametiga;
7) täita riikliku kasutajatoe ülesandeid REACH-määruse artikli 124 kohaselt ja anda tootjatele, importijatele, allkasutajatele ja kõikidele teistele huvitatud isikutele nõu määrusest tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmise kohta, eelkõige seoses ainete registreerimisega ;
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(3) Pädevateks asutusteks suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohutuse alal on Päästeamet ja Päästeameti kohalikud päästeasutused ja Tehnilise Järelevalve Amet.
[RT I 2007, 66, 408 - jõust. 01.01.2008]
(4) Päästeameti ülesanded suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohutuse alal on:
1) hinnata suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud nõuete täitmist ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani osas;
[RT I 2009, 39, 262 - jõust. 24.07.2009] 
2) hinnata koostöös Tehnilise Järelevalve Ametiga ohutusaruande vastavust kehtestatud nõuetele;
[RT I 2007, 66, 408 - jõust. 01.01.2008] 
3) koguda teavet suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud nõuete täitmise kohta ning vahetada teavet teiste riikide pädevate asutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;
4) pidada suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu.
(5) Tehnilise Järelevalve Ameti ülesanded suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohutuse alal on:
[RT I 2007, 66, 408 - jõust. 01.01.2008] 
1) hinnata suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud ohutusnõuete täitmist;
2) hinnata koostöös Päästeametiga ohutusaruande vastavust kehtestatud nõuetele;
3) teha koostööd teiste riikide pädevate asutustega.
[RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]

§ 8. Kemikaaliohutuse Komisjon

(1) Vabariigi Valitsus moodustab valitsusasutuste esindajatest ja teistest asjatundjatest Kemikaaliohutuse Komisjoni.
(2) Kemikaaliohutuse Komisjoni ülesanded on:
1) analüüsida kemikaaliohutuse aktuaalseid probleeme Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus;
2) anda hinnanguid ning avaldada arvamust kemikaaliohutuse poliitika ja strateegiate kohta Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus;
3) teha valitsusasutustele ettepanekuid kemikaaliohutuse strateegiate väljatöötamiseks ja rakendamiseks;
4) anda hinnanguid kemikaaliohutust reguleerivate õigusaktide ja nende eelnõude kohta;
5) teha sotsiaalministrile ettepanekuid kemikaaliohutuse uuringute läbiviimiseks, trükiste väljaandmiseks, koolituse korraldamiseks ning terminoloogia ühtlustamiseks;
6) vahetada teavet ja teha ettepanekuid erinevate institutsioonide tegevuse koordineerimiseks kemikaaliohutuse valdkonnas.
[RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]

2. peatükk KEMIKAALIKÄITLUSE KORRALDUS 

§ 9. [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]

§ 91. Hea laboritava

(1) Head laboritava rakendatakse kõikide kemikaalide, sealhulgas ravimi ja veterinaarravimi, kosmeetikatoote, pestitsiidi, toidu lisaaine ja söödalisandi koostisse kuuluva aine tervise- ja keskkonnaohutuse mittekliinilisel uuringul eesmärgiga tagada head laboritava järgivates laborites saadud andmete usaldusväärsus ja võrreldavus ning vastastikune tunnustamine.
(2) Hea laboritava on kvaliteedisüsteem, mis käsitleb mittekliiniliste tervise- ja keskkonnaohutuse uuringute planeerimist, tegemist, kontrolli, dokumenteerimist, aruandlust ning dokumentatsiooni ja materjalide säilitamist.
(3) Mittekliiniline tervise- ja keskkonnaohutuse uuring (edaspidi uuring) on katse või katsete sari, mille käigus uuritakse ainet laboritingimustes või keskkonnas, et saada selle füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning tervise- ja keskkonnaohtlikkuse kohta andmeid, mis on ette nähtud esitada asjaomastele asutustele kemikaalist johtuva riski hindamiseks ja juhtimiseks ning õigusaktide kehtestamiseks.
(4) Laborid, kellel on õigus teha uuringuid, peavad vastama hea laboritava nõuetele ning järgima uuringute tegemisel hea laboritava nõudeid ja korda, mis kehtestatakse sotsiaalministri määrusega .
(5) Sotsiaalminister volitab halduskoostöö seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kvaliteedijuhtimise süsteemide hindamise alal rahvusvaheliselt tunnustatud asutuse tegutsema tervise- ja keskkonnaohutuse mittekliinilisi uuringuid tegevate laborite hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise asutusena (edaspidi hea laboritava kontrollasutus).
(6) Hea laboritava kontrollasutus peab oma tegevuses järgima hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise nõudeid ning korda, mis kehtestatakse sotsiaalministri määrusega .
(7) Hea laboritava kontrollasutus täidab järgmisi ülesandeid:
1) valmistab ette Eesti Vabariigis asuvate head laboritava järgivate laborite nõuetele vastavuse hindamise ja kontrollimise tegevuskava, mille kinnitab sotsiaalminister;
2) hindab head laboritava järgivate laborite hea laboritava nõuetele vastavust ja annab hea laboritava järgimise kohta hea laboritava nõuetele vastavust tõendava kirjaliku tunnistuse (edaspidi tunnistus);
3) pärast laborile hea laboritava nõuetele vastavuse kohta tunnistuse andmist kontrollib vähemalt üks kord kahe kalendriaasta jooksul tunnistuse väljaandmisele järgnevast päevast arvates labori jätkuvat vastavust hea laboritava nõuetele;
4) teostab lisaks käesoleva lõike punktis 3 sätestatud korralisele kontrollile vajaduse korral head laboritava järgiva labori erakorralist kontrolli;
5) teavitab Sotsiaalministeeriumi kontrollimisel avastatud puudustest;
6) peatab tunnistuse kehtivuse või tunnistab tunnistuse kehtetuks, kui ta on kindlaks teinud, et labor rikub hea laboritava nõudeid;
7) esitab Sotsiaalministeeriumile aruande oma eelmise aasta tegevuse kohta hea laboritava valdkonnas jooksva aasta teise kuu lõpuks;
8) tagab hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamisega seonduva dokumentatsiooni säilimise arhiiviseaduses sätestatud nõuete kohaselt;
9) tagab kontrollimisel saadud ärisaladuse kaitse.
(8) Kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud kontrollasutusel jätkata haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Sotsiaalministeerium.
(9) Haldusülesannete täitmisega seotud kulutused kaetakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu, välja arvatud need kulud, mis kaasnevad uuringuid läbiviivate laborite hea laboritava nõuetele vastavuse vahetu hindamise ja tõendamisega. Need hea laboritava kontrollasutuse kulud tasub see labor, kelle vastavust hea laboritava nõuetele hinnatakse ja tõendatakse.
[RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]

§ 10. Kemikaali ohtlikkuse määramine, riski hindamine ja klassifitseerimine

(1) Kemikaali ohtlikkust määratakse ja riski hinnatakse kemikaali füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning selle tervise- ja keskkonnaohtlikkuse alusel.
(2) Kemikaali ohtlike omaduste määramiseks vajalikud katsed tehakse REACH-määruse artikli 13 nõuete ja komisjoni määruse (EÜ) nr 440/2008, millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (ELT 142, 31.05.2008, lk 1–739), kohaselt. Valmistise tervise- ja keskkonnaohtlikkust määratakse ka konventsionaalse meetodiga.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(3) [Kehtetu – RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(4) Kemikaale klassifitseeritakse neid iseloomustavate ohtlike omaduste järgi, hinnates nende kasutamisega kaasnevat riski.
(5) Euroopa Liidus ühtlustatud korras klassifitseeritud ohtlike keemiliste ainete loetelu koos vastavate klassifitseerimisandmetega ja märgistusega on esitatud EMÜ Nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate seaduste, määruste ja administratiivsete sätete ühtlustamise kohta esimeses lisas (edaspidi lisa I).
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud lisas I loetlemata ained klassifitseeritakse käesoleva seaduse § 41 lõikes 4 nimetatud sotsiaalministri määruse kohaselt.
(7) [Kehtetu – RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(8) Turustamise eest vastutav isik peab niisuguse EINECSis loetletud ohtliku keemilise aine, mida ei ole nimetatud lisas I, omadused kindlaks määrama olemasolevate asjakohaste ja kättesaadavate andmete alusel ning kuni aine kandmiseni lisasse I pakendama ja märgistama aine saadud teabe alusel.
(9) [Kehtetu – RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]

§ 11. Ohtlike kemikaalide käitlemise korraldus

(1) Sotsiaalministri määrusega kehtestatakse:
1) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004] 
2) [Kehtetu – RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003] 
3) [Kehtetu – RT I 2009, 12, 74 - jõust. 01.06.2009] 
4) [Kehtetu – RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]
(2) Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatakse:
1) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004] 
2) nõuded kemikaali hoiukohale, peale-, maha- ja ümberlaadimiskohale ning teistele kemikaali käitlemiseks vajalikele ehitistele sadamas, autoterminalis, raudteejaamas ja lennujaamas ning erinõuded ammooniumnitraadi käitlemisele;
3) lähtudes kemikaali ohtlikkusest, nõuded veovahendile ;
4) kemikaali ohtlikkuse alammäär ja ohtliku kemikaali künniskogus ning suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohtlikkuse kategooria ja ohtliku ettevõtte määratlemise kord ;
5) ohutusnõuniku koolituse õppekava, kutseoskusnõuded ja koolitustunnistuse vorm .
(3) [Kehtetu – RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]
(4) Siseministri määrusega kehtestatakse ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte teabelehe, ohutusaruande ja ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaanide koostamise ja esitamise kord ning suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu pidamine.
[RT I 2009, 39, 262 - jõust. 24.07.2009]
(5) [Kehtetu – RT I 2004, 75, 521 - jõust. 19.11.2004]
(6) Suurõnnetuse ohuga ettevõttes kasutatava ohtliku kemikaali koguse ja liigi, kemikaali käitlemise seadme, tehnoloogia või hoiukoha muutmise kavandamisel arvestatakse muudatuse mõjudega suurõnnetuse ohule.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud muudatusega kaasneb suurõnnetuse ohu oluline suurenemine, uuendab ettevõtja enne muudatuse tegemist ohutusaruande riskianalüüsi osa ning esitab riskianalüüsi Päästeameti kohalikule päästeasutusele.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(8) Päästeameti kohalik päästeasutus vaatab ohutusaruande riskianalüüsi läbi 30 päeva jooksul riskianalüüsi esitamise päevast arvates ja esitab pärast seda ettevõtjale ning kohaliku omavalitsuse üksusele kirjaliku vastuse, milles antakse hinnang, kas muudatusega kaasneb suurõnnetuse ohu oluline suurenemine.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud muudatusega kaasneb suurõnnetuse ohu oluline suurenemine, avaldab ettevõtja kohalikus ajalehes teate, milles märgitakse:
1) kavandatava muudatuse sisu;
2) muudatusega kaasneva suurõnnetuse ohu suurenemise ja muude mõjude kirjeldus;
3) kontaktandmed arvamuse avaldamiseks;
4) arvamuste avaldamise tähtaeg, mis on vähemalt kaks nädalat teate avaldamisest arvates.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud muudatuse tegemisel arvestatakse avalikkuse ja kohaliku omavalitsuse üksuse arvamusega ning Päästeameti kohaliku päästeasutuse hinnanguga. Ettevõtja annab isikutele vastuse nende esitatud arvamuste arvestamise või arvestamata jätmise kohta koos asjakohaste põhjendustega.».
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]

§ 111. Piirang kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraadi transiidile

(1) Eesti tolliterritooriumile on lubatud transiidina tuua kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraati üksnes juhul, kui see vastab käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.
(2) Kõrge lämmastikusisaldusega ammooniumnitraat on tahke ammooniumnitraat nii ainena kui ka valmistise koostises, mis sisaldab rohkem kui 28 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku.
(3) Käesoleva paragrahvi nõudeid ei kohaldata lõhkematerjaliseaduse kohaselt lõhkematerjalina kasutatavale ammooniumnitraadile.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ammooniumnitraat peab olema läbinud detonatsioonikindluse katse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2003/2003 väetiste kohta (ELT L 304, 21.11.2003, lk 1–194) (edaspidi väetisemäärus) kohaselt.
(5) Detonatsioonikindluse katse peab olema tehtud ja katse läbimine hinnatud väetisemääruse III lisa asjakohaste sätete kohaselt ning sellisteks katseteks väetisemääruse kohaselt heakskiidetud laboratooriumis. Kui katse tehakse väljaspool Euroopa Ühendust, võib katse teha ja asjakohase dokumendi väljastada rahvusvaheliselt tunnustatud laboratoorium , mis on akrediteeritud väetisemääruses nimetatud nõuetega samaväärsete nõuete kohaselt.
(6) Detonatsioonikindlust tõendava dokumendi kehtivus on 180 kalendripäeva katse tegemise päevast arvates.
(7) Kauba valdaja peab esitama Maksu- ja Tolliametile detonatsioonikindluse katse läbimise kohta katse teinud laboratooriumi väljastatud asjakohase dokumendi või selle tõendatud koopia koos tollideklaratsiooniga piiripunktis.
(8) Koos detonatsioonikindlust tõendava dokumendiga peab kauba valdaja esitama Maksu- ja Tolliametile tootepartii identifitseerimist võimaldava dokumendi, milles on märgitud ammooniumnitraadipõhise lämmastiku sisaldus tootes , tootepartii kogus ja tootmise kuupäev ning muud asjakohased andmed tootepartii tuvastamiseks.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 01.10.2009]

§ 12. Ohtlike ainete sisalduse piirnormid pinnases, põhjavees, pinna- ja merevees , setetes ning organismides

Ohtlike ainete sisalduse piirnormid pinnases, põhjavees, pinna- ja merevees, setetes ning organismides kehtestab keskkonnaminister määrusega .
[RT I 2003, 75, 499 - jõust. 13.12.2003]

§ 13. Ohtlike kemikaalide käitlemise kitsendused ohtlikus ja suurõnnetuse ohuga ettevõttes

(1) Ohtlikus või suurõnnetuse ohuga ettevõttes käideldavate ohtlike kemikaalide kogus ei tohi ületada:
1) ohtlikus ettevõttes B-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttele kehtestatud künniskogust;
2) B-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttes A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttele kehtestatud künniskogust.
(2) Vabariigi Valitsus võib keelustada, piirata või peatada suurõnnetuse ohuga või ohtliku ettevõtte tegevust järgmistel asjaoludel:
1) ettevõtte tegevus tekitab võimaliku suurõnnetuse ohu;
2) järelevalvevolitusi omavad valitsusasutused on esitanud põhjendatud taotluse;
3) valla- või linnavolikogu, mille haldusterritooriumil ettevõte asub, on esitanud Siseministeeriumi kaudu põhjendatud taotluse;
4) ettevõttes on toimunud ohtliku kemikaaliga seotud suurõnnetus;
5) ettevõtja on esitanud järelevalveasutusele valeandmeid;
6) ettevõtja on esitanud Terviseametile valeandmeid käideldavate kemikaalide omaduste või koguse kohta;
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010] 
7) ettevõtja ei ole esitanud siseministri kehtestatud korra alusel teabelehte, ohutusaruannet või ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani;
[RT I 2009, 39, 262 - jõust. 24.07.2009] 
8) ettevõtjal puudub vastutuskindlustus võimaliku raskeima tagajärjega suurõnnetuse tekitatud kahju hüvitamiseks.
(3) Kui suurõnnetuse ärahoidmine nõuab kiiret tegutsemist, on päästeasutusel õigus ajutiselt peatada ettevõtte tegevus või kehtestada keelde või piiranguid.
[RT I 2003, 23, 144 - jõust. 01.04.2003]

§ 14. Erinõuded maakasutuse planeerimisel ja ehitiste projekteerimisel

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus arvestab suurõnnetuse ohuga ettevõttest lähtuvate riskidega üld- ja detailplaneeringute koostamisel ja kehtestamisel ning ehituslubade väljastamisel. Seejuures tuleb:
1) kindlaks teha ettevõtted, kus suurõnnetuste tõenäosus või nende tagajärgede raskus võib suureneda nende ettevõtete asukoha läheduse tõttu teistele ohtlikele või suurõnnetuse ohuga ettevõtetele;
2) arvestada olemasolevate ettevõtete läheduses paiknevaid hooneid ja rajatisi, nagu liiklusmagistraalid, rahvarohked paigad ja elamurajoonid, kui nende paigutus võib suurendada suurõnnetuse riski või nende tagajärgede raskust;
3) suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskuse suurenemisel tagada avalikkuse teavitamine.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus esitab Päästeameti kohalikule päästeasutusele kooskõlastamiseks üldplaneeringu ja detailplaneeringu ning ehitusprojekti heakskiitmiseks:
1) uue suurõnnetuse ohuga ettevõtte asukoha valikul ;
2) olemasoleva suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevuse laiendamisel või tootmise suurendamisel;
3) suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohualasse jääva maa-ala planeerimisel või sinna ehitise kavandamisel.
(3) Päästeameti kohalik asutus toob käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtude hindamisel oma vastuses kohaliku omavalitsuse üksusele välja järgmised asjaolud:
1) kas kavandatav planeering või ehitus suurendab suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskust;
2) suurõnnetuse riski või selle tagajärgede raskuse suurenemisel tuuakse välja ohualasse jääv piirkond;
3) kas ettevõtte õnnetuste ennetamiseks kavandatud meetmed on piisavad ;
4) kas enne planeeringu kinnitamist või ehitusloa väljastamist peab ettevõtja kohalikule omavalitsusele ja päästeasutusele esitama lisainformatsiooni;
5) päästeasutuse soovitused suurõnnetuse riskide maandamise ja muude asjaolude kohta.
[RT I 2009, 12, 74 - jõust. 27.02.2009]

§ 15. Tingimused kemikaali käitlemiseks

(1) Kemikaali käitleja on kohustatud:
1) kemikaali käitlemisel rakendama vajalikke abinõusid kemikaalidest tuleneda võiva kahju vältimiseks, arvestades kemikaali kogust ja ohtlikkust;
2) pidama käideldavate ohtlike kemikaalide arvestust , säilitama arvestusdokumente 10 aastat;
3) teavitama Terviseametit teavitamisele kuuluvatest kemikaalidest;
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010] 
4) teavitama oma tegevusest Tehnilise Järelevalve Ameti ja asukohajärgset päästeasutust juhul, kui ettevõte kuulub ohtlike või suurõnnetuse ohuga ettevõtete hulka;
[RT I 2007, 66, 408 - jõust. 01.01.2008] 
5) viivitamatult teavitama asukohajärgset päästeasutust, Tehnilise Järelevalve Ameti ja valla või linna omavalitsust reostusest või õnnetusest;
[RT I 2007, 66, 408 - jõust. 01.01.2008] 
6) tagama ohtlikule ja suurõnnetuse ohuga ettevõttele ja selle tegevusele kehtestatud nõuete või piirangute täitmise.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kemikaalide arvestus peab näitama iga kemikaali koguse liikumist ettevõttes selle soetamisest kuni töötlemiseni, väljastamiseni või kahjutustamiseni.
(3) Teavitamisele kuuluva kemikaali importimis- või käitlemisõigus tekib, kui Terviseamet on:
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010] 
1) andnud importijale üle teabe importimise lubatavuse kohta;
2) kinnitanud esitatud teabe nõuetekohasust.
(31) Kui kemikaali käitleja tegevuse hulka kuulub ohtliku kemikaali autovedu, raudteevedu , siseveeteede vedu või sellega seotud ohtlike kemikaalide pakkimine, laadimine , täitmine või mahalaadimine, peab käitleja määrama ohutusnõuniku, kes vastutab sellise tegevusega inimestele, varale või keskkonnale kaasnevate ohtude ärahoidmise eest ja tunneb ohutust tagavaid tegevusi ja protseduure. Ohutusnõunik peab läbima ohutusnõuniku koolituskursuse ja sooritama vastava eksami.
(4) Ettevõtja koostab teabelehe, ohutusaruande ja ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani, lähtudes käesoleva seaduse § 11 lõike 4 alusel kehtestatud õigusaktist, ning esitab need kohalikule omavalitsusele ja päästeasutusele. Teabeleht ja ohutusaruanne tuleb esitada ka Tehnilise Järelevalve Ametile.
[RT I 2009, 39, 262 - jõust. 24.07.2009]
(41) Kemikaali turustamise eest vastutav isik peab 30 päeva jooksul pärast Eesti Vabariigis kemikaali turustamise alustamist esitama Terviseametile tervisele ohtlike valmististe füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning terviseohtlikkuse kohta kirjaliku teabe, mida kasutatakse mürgistusjuhtumite ennetus- ja ravimeetmete väljatöötamise ning rakendamise eesmärgil. Samal eesmärgil esitab detergentide turule laskmise eest vastutav isik Terviseametile Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruse 648/2004/EÜ detergentide kohta artikli 9 punktis 3 nimetatud teabe.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
(5) [Kehtetu – RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]
(6) Võimaliku kahju hüvitamiseks peab suurõnnetuse ohuga ettevõtte omanik kindlustama oma vastutuse kahju eest, mis võib tuleneda suurõnnetusest.
(7) Tegevuse lõpetamise korral vastutab ettevõtja tema valduses oleva kemikaali ohutuse eest kuni selle üleandmiseni uuele valdajale, kellele laienevad käesoleva seaduse nõuded kemikaali vastuvõtmise hetkest.
[RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]

§ 16. Kemikaali hoidmise ja omandamise piirang

(1) Kui füüsiline isik ei ole registreeritud äriregistrisse ettevõtjana, tohib ta omandada ja hoida vaid jaemüügis olevaid kemikaale.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kemikaalide hoidmine ja käitlemine ei tohi põhjustada ohtu hoidjale ja käitlejale, kaasinimestele, varale või keskkonnale.
(3) [Kehtetu – RT I 2006, 28, 209 - jõust. 30.06.2006]
Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)
Vastu võetud 16.06.2004
Vastavalt rahuaja riigikaitse seaduse (RT I 2002, 57, 354; 2003, 13, 69; 88, 594; 2004, 45, 318) § 26 lõikele 2 Riigikogu otsustab:
1. Kiita heaks juurdelisatud «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)».
2. Tunnistada kehtetuks Riigikogu 1996. aasta 7. mai otsus «Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmine» (RT I 1996, 33, 684).
3. Tunnistada kehtetuks Riigikogu 2001. aasta 6. märtsi otsus «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika aluste heakskiitmine» (RT I 2001, 24, 134).
Riigikogu esimees Ene ERGMA
Projekt kinnitatud
Vabariigi Valitsuse istungil 27.05.2004
EESTI VABARIIGI JULGEOLEKUPOLIITIKA ALUSED (2004)
SISSEJUHATUS
«Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)» on koostanud Vabariigi Valitsus ning see sisaldab Eesti julgeolekupoliitika eesmärki, põhisuundi ja julgeolekuolukorra üldhinnangut. Käesolev dokument koostatakse ja võetakse vastu kooskõlas rahuaja riigikaitse seadusega.
2001. aastal heaks kiidetud «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused» käsitles perioodi, mil riik oli teel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi NATO ) ja Euroopa Liidu liikmeks. Nende eesmärkide saavutamine tingib riigi tegevuse ümberkorraldamise julgeolekupoliitika vallas, säilitades samas järjepidevuse.
«Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused» on keskpikka perspektiivi käsitlev dokument ning seda täiendatakse vastavalt sellele, kuidas muutub julgeolekukeskkond ja täpsustuvad Eesti turvalisuse tagamise võimalused.
1. JULGEOLEKUPOLIITIKA EESMÄRK JA PÕHISUUNAD. JULGEOLEKUOHUD
1.1. Julgeolekupoliitika eesmärk ja põhisuunad
Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus , põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.
Eesti julgeolek tagatakse seaduse alusel kõigi välis- ja sisepoliitiliste vahenditega.
Liikmesus NATOs , Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ning edukad kahe- ja mitmepoolsed suhted võimaldavad kaitsta Eesti huve ja saavutada riigi julgeolekupoliitika eesmärgi.
Eesti julgeolekupoliitika lähtub julgeoleku jagamatuse põhimõttest, rahvusvahelise julgeolekukoostöö vajadusest ja demokraatlike väärtuste ühisest kaitsest. NATO ja Euroopa Liidu liikmena soovib Eesti kindlustada oma julgeolekut ning seeläbi ühtlasi tugevdada rahvusvahelist julgeolekukeskkonda . Kuulumine ühtsete demokraatlike põhimõtete ja eesmärkidega liitudesse on Eesti julgeoleku peamine alus ja tagatis .
Eesti lähtub põhimõttest, et igal riigil on õigus ja vabadus valida oma julgeolekulahendid ning igal riigil on kohustus mitte ohustada teiste riikide julgeolekut. Eesti julgeolekupoliitika ja selle teostamine ei ole suunatud ühegi teise riigi vastu.
Tulenevalt riiklikest huvidest ning liikmesusest NATOs ja Euroopa Liidus tegutseb Eesti oma julgeolekupoliitikas järgmistes põhisuundades:
• aktiivne osalemine NATO ja Euroopa Liidu struktuuride töös ning koostöö tõhustamine teiste liikmesriikidega;
• osalemine oma kohustuste ja võimaluste piires rahvusvahelises julgeolekusüsteemis ja -koostöös, sealhulgas rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides;
• koostöös liitlastega sõjalise riigikaitse arendamine Eesti kaitsevõime tagamiseks;
• ühiskonna demokraatliku arengu tagamine ja riigi sisejulgeoleku tugevdamine;
• ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase turvalisuse tugevdamine.
Julgeolekupoliitika eesmärgi saavutamiseks tagab riik välispoliitilise tegevuse, sõjalise riigikaitse ning põhiseadusliku korra, rahva turvalisuse ja elutähtsate valdkondade kaitse vahendite rakendamise omavahelises kooskõlas. Julgeolekupoliitika kujundamise oluline alus on ministeeriumite ja julgeolekuasutuste koostatavad riskianalüüsid ning ohuhinnangud, mis aitavad Vabariigi Valitsusel määrata julgeolekupoliitika põhisuunad lühemas perspektiivis ja ametkondade olulisemad koostöövaldkonnad.
1.2. Julgeolekupoliitilised arengud maailmas ja Eesti asend rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas
Eesti julgeolek on otseselt seotud rahvusvahelise julgeolekukeskkonna arengutega. Euro-atlandi julgeolekukoostöö ja integratsioon, sealhulgas NATO ja Euroopa Liidu laienemine, on vähendanud laiaulatuslike sõjaliste konfliktide ohtu Euroopas. Majanduslikud ja sotsiaalsed protsessid ja kommunikatsioon üleilmastuvad kiirelt, luues tihedad seosed riikide vahel ning mõjutades seega oluliselt julgeolekukeskkonda. Positiivsele arengule vaatamata ei ole rahvusvaheline julgeolekukeskkond saavutanud stabiilsust.
Eesti jaoks kõige olulisem rahvusvahelise julgeolekukeskkonna suundumus on Euro-atlandi koostöö areng: NATO ja Euroopa Liit on laienenud , uute liikmete vastuvõtmine jätkub. Loomisest saadik on need struktuurid taganud Euroopas rahu, ühiskonna stabiilse arengu ja majanduskasvu. Kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu annab Eestile ajalooliselt ainulaadse võimaluse oma julgeoleku kindlustamiseks. Kõrvuti mitmepoolse julgeolekukoostööga NATOs on partnerlus Ameerika Ühendriikidega ja teiste liitlastega Eesti jaoks oluline julgeolekutegur.
NATO ja Euroopa Liidu laienemisega on oluliselt suurenenud Euro-atlandi regiooni julgeolek ja stabiilsus. NATO ja Euroopa Liidu laienemine on mõjutanud positiivselt ka Läänemere piirkonna julgeolekukeskkonda – valdav enamik piirkonna riike kuulub Euroopa Liitu ja suur osa NATOsse. Selle protsessi loogiline jätkumine võimaldab süvendada Põhjala ja Balti riikide julgeolekukoostööd rahu ja stabiilsuse huvides nii Euro-atlandi koostöö raames kui ka regionaalselt.
Muutunud rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas on suurenenud kohalike ja regionaalsete kriiside sageli ettearvamatu tekke ja arengu oht. Julgeolekukeskkonna muutused ning kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu on oluliselt laiendanud Eesti julgeolekupoliitilisi huve regioonidesse, kus Eestil seni otsesed huvid puudusid. Need piirkonnad mõjutavad Eesti ja liitlaste julgeolekut, rahvusvahelist julgeolekukeskkonda ja selle stabiilsust ning nõuavad aktiivsemat tähelepanu ja tegevust.
Maailma julgeolekupoliitilisi muutusi on käsitletud NATO strateegilises kontseptsioonis (1999) ja teistes dokumentides ning Euroopa Liidu julgeolekustrateegias (2003).
Rahvusvahelise julgeolekukeskkonna muutused on kaasa toonud uusi mittekonventsionaalseid julgeolekuohte nagu rahvusvaheline terrorism , massihävitusrelvade kontrollimatu levik, organiseeritud kuritegevus , relva-, narko-, inim- ja salakaubandus ning hädaolukordade tekitatud põgenike tulv . Sellises olukorras ei ole ükski maailma riik ega piirkond väljaspool ohtu. Ka Eesti jaoks on muutunud aktuaalseks mitmed varem väheolulised ohud.
Terrorismi ning sellega seotud kuritegelike organisatsioonide tegevuse ulatus ja koordineeritus kasvavad. See nõuab NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikidelt tõhusaid vastumeetmeid, sh võimet ja valmisolekut lahendada terrorismiga kaasnevaid kriise.
Pidevalt kasvab vajadus nii kahe- ja mitmepoolse kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides tehtava riikidevahelise koostöö järele. Samas ei ole paranenud rahvusvaheliste organisatsioonide võime lahendada mõningaid julgeolekuprobleeme.
Kiiresti arenevad rahvusvahelised kontaktid suurendavad erinevate sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide edasist rahvusvahelistumist ning vastavalt on kasvanud ka võimalus, et Eestit ohustavad kaugemal alguse saanud probleemid.
Riigi väiksuse ja avatuse tõttu on Eesti majandus tugevas sõltuvuses maailmamajanduse arengust. Riigi julgeoleku seisukohalt on oluline majandussidemete tasakaalustatud areng ja läbipaistvus ning välisinvesteeringute stabiilne juurdevool. Vajakajäämised neis valdkondades võivad suurendada maailmamajanduse arenguga kaasnevaid mitmesuguseid ohte .
1.3. Julgeolekuohud
Kontrollimatud arengud maailmas ja rahvusvahelised kriisid
Uute mitmetahuliste ja sageli ettenägematute ohtude realiseerumise suurem tõenäosus esitab julgeoleku tagamisele uusi väljakutseid. Kõige tõsisem oht Eesti julgeolekule on võimalik ebastabiilsus ja kontrollimatud arengud maailmas ning rahvusvahelised kriisid.
Eesti ja tema liitlaste julgeolek on jagamatu : rahvusvaheline julgeolekukeskkond mõjutab Eesti julgeolekut ja vastupidi. Julgeolekukeskkonda mõjutavad negatiivselt nii rahvusvahelised kriisid kui ka nende tagajärjed. Osalemine rahvusvahelistes jõupingutustes kriiside ärahoidmiseks ja lahendamiseks võimaldab Eestil panustada rahvusvahelise julgeoleku tagamisse.
NATO ja Euroopa Liidu laienemisega on julgeoleku- ja stabiilsusvöönd Euroopas oluliselt avardunud. Samas ei ole nende liitude teatud naaberriikide demokratiseerumisprotsessi ja välispoliitika vastuolulisuse tõttu endiselt võimalik välistada ohte Eesti julgeolekule.
Sõjalise konflikti oht
Kogu Euroopat puudutava sõjalise konflikti puhkemise võimalus ning ka konfliktioht Läänemere regioonis on vähenenud minimaalseks. NATO ja Euroopa Liidu liikmesus vähendab sõjalist ohtu Eestile veelgi.
Eesti julgeolekule ei ole praegu ega ka lähitulevikus otsest sõjalist ohtu. Ka keskmises ja pikemas perspektiivis on sõjaline rünnak ükskõik millise NATO liikmesriigi vastu vähetõenäoline. Sellise ohu taastekkimise eelduseks oleks rahvusvahelises julgeolekukorralduses toimuv jõuvahekordade märgatav muutus koos julgeolekukeskkonna olulise ja pikaajalise halvenemisega, mida ei ole ette näha. Pikemas perspektiivis ei saa sellise ohu taastekkimise võimalust siiski täielikult välistada.
Kõige tõenäolisem sõjalise ohu allikas Eesti julgeolekule on mitmesugused sõjalist laadi kriisid. Eestit otseselt mõjutavaks sõjalist laadi kriisiks võib olla sõjalist laadi tegevus eesmärgiga avaldada Eestile või mõnele teisele NATO liikmele survet sobimatute poliitiliste otsuste või järeleandmiste tegemiseks.
Eestit otseselt mõjutava sõjalise iseloomuga kriisi võib esile kutsuda:
• Eesti riigipiiride läheduses paiknevate vägede ootamatu suurendamine või ümberpaigutamine;
• rahvusvahelistele relvastuskontrolli lepingutele mittevastavad ulatuslikud õppused Eesti piiride vahetus läheduses;
• sihipärane Eesti õhuruumi, maismaapiiri või territoriaalvete puutumatuse rikkumine .
Samuti võib Eestit otseselt mõjutava sõjalist laadi kriisini viia poliitilise sihiga terrorirünnak Eesti, tema liitlaste või naaberriikide vastu.
Relvaintsidentide ja muu sõjalise ohu edasine vähenemine sõltub rahvusvaheliste suhete arengust ning NATO, Euroopa Liidu ja Eesti kaitsevõimest.
Välise surve oht
Eesti sise- või välispoliitika põhivalikute muutmisele suunatud otsese välise poliitilise või muu surve oht on minimaalne. Samas võib selline surve olla seotud ka muude riikide eriteenistuste tegevusega ning poliitiliselt motiveeritud majanduslike või muude meetmetega Eesti suhtes. Integreerumine Euroopa Liidu ja NATOga, Eesti edukas poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne areng ning ühiskonna konsolideerumine demokraatlike väärtuste alusel ja õiguskaitsesüsteemi tõhus tegevus tagavad Eesti suutlikkuse niisugust survet vältida ja vajaduse korral sellele efektiivselt vastu seista.
Rahvusvaheline terrorismioht
Otsese sõjalise ohu vähenemise taustal seavad mittekonventsionaalsed ohud ja esmajoones rahvusvahelise terrorismi globaalne laad ning keemia-, bio-, radioaktiivse või tuumarelva võimalik kontrollimatu levik rahvusvahelise koostöö ette uued tõsised ülesanded.
Rahvusvaheline terrorism ja sellele kasvupinnast loov organiseeritud kuritegevus levivad aladel, kus puudub või on nõrgenenud riiklik julgeolek, korrakaitse ja õigusriik. Terrorismiohu likvideerimine nõuab kiiret ja tõhusat rahvusvahelist koostööd, milles Eesti osaleb oma kohustuste ja võimaluste piires. Lisaks rahvusvahelisele koostööle rakendab Eesti ka siseriiklikke terrorismivastaseid meetmeid.
Organiseeritud kuritegevusest tulenev oht
Rahvusvaheliselt tegutsev organiseeritud kuritegevus võib sageli olla tihedalt läbi põimunud terroristlike organisatsioonide tegevusega ja seotud massihävitusrelvade levikuga ning on seega oluline ohutegur rahvusvahelisele stabiilsusele ja Eesti julgeolekule.
Märgatav oht Eesti õigusriigi toimimisele ja seeläbi julgeolekule on rahvusvaheliselt tegutseva organiseeritud kuritegevuse võimalik mõjuvõimu kasv ühiskonnas, sellega kaasnev korruptsioon ning imbumine poliitikasse, riigiametitesse ja majandusse.
Inimtegevusest ja loodusjõududest tingitud ohud
Eesti julgeolekut mõjutavad inimtegevusest tingitud ohud on tulekahjud ja plahvatused, transpordi-, kiirgus- ja keemiaõnnetused ning nende õnnetuste piiriülesed mõjud.
Läänemere piirkonnas on eriti ohtlikud vanemat tüüpi tuumajaamad, katastroofioht seostub eelkõige suurte ohtlikke kemikaale käitlevate ettevõtetega ning tankerite üha intensiivsema liiklusega Läänemerel ja esmajoones Soome lahes.
Keskkonnaseisundi halvenemine tuleneb keskkonnaohtude ülemaailmsest ulatusest ning see võib olla seotud kliimamuutustega, osoonikihi hõrenemisega ja loodusvarade vähenemisega. Loodusõnnetustest ohustavad Eestit põhiliselt tormid ja üleujutused, mis võivad põhjustada hädaolukordi.
Sotsiaalsed ohud
Narkomaania, alkoholismi ning HIV/AIDSi ja teiste ohtlike nakkushaiguste levik seavad ohtu riigi majandusliku heaolu ning sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse. Hädaolukorrad Eesti lähipiirkonnas võivad kaasa tuua põgenikevooge ja ulatuslikku migratsiooni .
Majanduslikud ohud
Eesti majandus on tugevalt integreeritud maailmamajandusse ning seetõttu on Eesti mõjutatav võimalikest ülemaailmsetest majanduskriisidest või Eesti jaoks oluliste välisturgude ebastabiilsusest. Oluline ohutegur on Eesti gaasi- ja elektrisüsteemide tugev sõltuvus Eesti-välistest monopoolsetest energiasüsteemidest ning energiatarnijatest.
Infotehnoloogilised ohud
Infosüsteemide ebastabiilsuse või rikete tõttu võivad tekkida tõsised ohud. Üha kiirenev elektrooniliste infosüsteemide kasutuselevõtt Eestis ning nende seotus ülemaailmsete infosüsteemidega suurendavad arvutikuritegevuse ohtu ja infosüsteemide haavatavust, sealhulgas riigi julgeolekule esmatähtsates valdkondades. Viimastel aastatel on kasvanud selliste isikute arv, kes võivad võrgukeskkonnas riiklikke andmebaase ja registreid ohustada.
2. VÄLISPOLIITILINE TEGEVUS JULGEOLEKU TAGAMISEL
2.1. NATO
Liikmesus NATOs kindlustab sõjalise julgeoleku ja võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös ning kõige otstarbekamalt tagada Eesti riigi kaitse.
Eesti julgeolekupoliitika on vastavuses Põhja-Atlandi lepingust tulenevate NATO liikme kohustuste ja õigustega ning toetab nende ja NATO ühiste eesmärkide täitmist. Eesti julgeolekukäsitus on täielikus kooskõlas NATO strateegilise kontseptsiooni põhimõtetega.
NATO liikme staatusest tulenevalt eraldab Eesti selle töös osalemiseks ja kohustuste täitmiseks vajalikud rahalised vahendid ja muud ressursid , osaleb NATO sõjalises struktuuris ja ühises kaitseplaneerimises. Eesti täidab Põhja-Atlandi lepingu artiklist 5 tulenevaid kohustusi NATO liikmesriigi vastu suunatud sõjalise rünnaku ärahoidmiseks ja tagasitõrjumiseks.
NATO peamiseks ülesandeks on ja jääb oma liikmete ühine kaitse ning rahvusvahelise stabiilsuse tagamine. NATO on taganud Euroopa julgeoleku. Ainsa efektiivse rahvusvahelise kaitse- ja julgeolekuorganisatsioonina on NATO suutnud otsustavalt tegutseda kriiside lahendamisel Euroopas ja mujal maailmas. NATO peab olema võimeline vastama ohtudele ükskõik kus nad maailmas ka ei ilmneks, sealhulgas ka sellistele mittekonventsionaalsetele ohtudele nagu terrorism. Eesti peab oluliseks NATO põhiülesande – ühise kaitse tagamise – jätkuvat täitmist ja toetab täielikult NATO valmisolekut tegeleda uute ohtudega ning osaleda rahvusvaheliste konfliktide ärahoidmisel ja rahvusvahelises kriisireguleerimises.
NATO liikmena viiakse Eesti sõjalise riigikaitse ja valmisoleku ning sõjaliste võimete planeerimine lõplikult vastavusse NATO kaitseplaneerimise ja ülesannetega. Eesti panustab NATO ühistesse jõududesse oma kokkulepitud vahendid ja jõud. Eesti panuse kindlaksmääramisel on aluseks Eesti ning NATO eesmärgid, vajadused ja võimalused. Eesti julgeolekupoliitika oluline ja lahutamatu osa on osalemine NATO operatsioonides. Eesti jätkab asjakohaste võimete väljaarendamist.
NATO liikmesriigid on võtnud endale kohustuse parandada oma sõjalisi võimeid eesmärgiga arendada kaasaegseid mitmeotstarbelisi, ümberpaigutatavaid, mobiilseid, jätkusuutlikke ja kiire reageerimisega üksusi. Julgeolekupoliitika elluviimisel lähtub Eesti oma kaitsepoliitikas nendest NATO raames võetud kohustustest ja osaleb ühiste eesmärkide täitmises.
Eesti osaleb NATO koostöös partnerriikidega. Erinevate julgeolekuvalikutega riikide koostöö ning NATO aktiivne roll selles suurendavad rahvusvahelist julgeolekut ja stabiilsust.
2.2. Euroopa Liit
Euroopa Liiduga ühinemine on kõrvuti liikmesusega NATOs kindlustanud Eesti julgeolekut. Euroopa Liidu laienemine on suurendanud Läänemere regiooni ja kogu Euroopa turvalisust ning stabiilsust. Euroopa Liidu tegevus maailma julgeolekuohtudega võitlemisel on tõhustunud. Eesti suurendab võimet osaleda Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas (ÜVJP) ning Euroopa Liidu otsustusprotsessides üldiselt.
Euroopa turvalisuse kindlustamiseks panustab Eesti ÜVJP arengusse ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) sõjalistesse ja tsiviilsetesse kriisireguleerimise meetmetesse. Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsekoostöö arenedes on liikmesriigid võtnud endale kohustuse parandada oma sõjalisi ja tsiviilvõimeid. Eesti jätkab sõjaliste ja tsiviilvõimete vastavat väljaarendamist. Julgeolekupoliitika elluviimisel lähtub Eesti nende Euroopa Liidu eesmärkide alusel püstitatud ülesannetest ning osaleb ühiste eesmärkide täitmises. Eesti toetab aktiivset infovahetust ja koordineerimist Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises terrorismivastases koostöös.
Osalemine Euroopa Liidu ÜVJP ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonides on Eesti julgeolekupoliitika oluline osa. Euroopa Liidu julgeolekustrateegia kohaselt osaleb Eesti aktiivselt Euroopa Liidu tegevuses maailma julgeolekuohtude vähendamisel ning stabiilsusvööndi laiendamisel ja kindlustamisel Euroopa Liiduga piirnevatel aladel ja kaugemal.
Euroopa Liidu ÜVJP ja ÜJKP raames tehtav koostöö ning selle edasine kujundamine Euroopa tasandil peab toimuma viisil, mis välistab NATO raames tehtava kaitsekoostöö dubleerimise ja toetab transatlantilist koostööd. Eesti toetab samme Euroopa Liidu tegevuse sidususe suurendamiseks erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides julgeoleku- ja kaubanduspoliitika ning arengukoostöö osas.
Euroopa julgeolekupoliitika alus on NATO ja Euroopa Liidu toimiv partnerlus. Euroopa Liidu ja NATO vahel kaitsekoostöö korraldamiseks saavutatud kokkulepped on loonud kindla aluse strateegilise partnerluse arendamiseks . Euroopa kaitse- ja kriisireguleerimisalaste võimete suurendamiseks on oluline kooskõlastada Euroopa Liidu ja NATO sõjalise planeerimise protsessid.
2.3. Teised rahvusvahelised organisatsioonid
Rahvusvaheliste organisatsioonide raames tegeleb Eesti poliitiliste, majanduslike, sõjaliste ning inimõigusi ja demokraatlikke vabadusi käsitlevate probleemidega. Aktiivne osalemine rahvusvahelistes organisatsioonides pakub võimalusi globaalse ja regionaalse julgeolekukeskkonna tugevdamiseks ning seeläbi Eesti julgeoleku kindlustamiseks. Eesti huvides on demokraatlike väärtuste levik ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse.
Eesti lähtub oma välispoliitilises tegevuses ÜRO põhikirjast ning inimõiguste kaitse ja rahvusvahelise julgeoleku ja demokraatia leviku tagamise põhimõtetest. Eesti osalemine ÜRO rahuoperatsioonides aitab nimetatud põhimõtteid ellu viia.
Eesti osaleb OSCE normide ja põhimõtete väljatöötamises ja elluviimises ning konfliktide ärahoidmise ja kriiside lahendamise praktilises tegevuses. Samuti võtab Eesti osa OSCE missioonidest ning relvastuskontrolli ja usaldusmeetmete alasest koostööst.
Eesti osaleb Euroopa Nõukogu töös inimõiguste kaitse ja seadusandlike reformide toetamisel, et aidata kaasa demokraatliku stabiilsuse tugevnemisele ja Euroopa kultuuriidentiteedi arengule.
Osalemine regionaalkoostöös Läänemeremaade Nõukogu raames lisab võimalusi saavutada Eesti julgeolekupoliitika eesmärk.
Eesti julgeoleku tagamisele aitab kaudselt kaasa ka osalemine rahvusvahelises arengukoostöös. Eesti osalus on suunatud rahu, demokraatia ja inimõiguste järgimise kindlustamisele. Eesti aitab kaasa majandusliku ja sotsiaalse stabiilsuse tagamisele ning vaesuse vähendamisele kooskõlas säästva arengu põhimõtetega. Eesti teeb arengukoostööd vastavalt Riigikogu poolt kinnitatud põhisuundadele ja rahvusvahelistele tavadele partnerluses sihtriikidega.
2.4. Kahe- ja mitmepoolsed julgeolekupoliitilised suhted
2.4.1. Transatlantilised suhted
Eesti julgeoleku tagamise seisukohalt on esmatähtis liitlassuhe Ameerika Ühendriikidega. Eesti arendab USAga ulatuslikku ja tihedat koostööd kõigis olulistes valdkondades. Euroopa julgeoleku nurgakivi on USA sõjaline kohalolek ja pidev osalemine maailmajao julgeoleku tagamises.
Tugev transatlantiline suhe on Euro-atlandi piirkonna stabiilsuse, majanduskasvu ja kestva arengu alus. Eesti taotleb transatlantilistes suhetes ühistele väärtustele tuginevat rahu ning demokraatia ja julgeoleku kindlustamisele suunatud koostööd, sealhulgas võitlust terrorismi ja massihävitusrelvade kontrollimatu levikuga.
Transatlantilise sideme tugevdamine väljendub eelkõige NATO raames tehtavas koostöös. Eesti aitab kaasa tugevama transatlantilise koostöösuhte kujundamisele USA ja Euroopa Liidu vahel. NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse läbipõimumine tugevdab Euroopa ja USA koostööd ning partnerlust.
Eesti jaoks on oluline USA aktiivne huvi ning osalemine Põhja-Euroopa ja Läänemere piirkonna julgeoleku tagamises.
2.4.2. Julgeolekupoliitilised suhted Läänemere regioonis
Stabiilsus, demokraatlike väärtuste kindlustumine ja rahvusvahelise koostöö areng Läänemere piirkonnas mõjutavad otseselt Eesti julgeolekupoliitika eesmärgi saavutamist. Läänemere regioonis tehakse julgeolekukoostööd eri institutsioonide raames ning bilateraalselt. NATO ja Euroopa Liidu olulisus Läänemere regiooni julgeolekukoostöös on pärast laienemist kasvanud ning kasvab veelgi.
Eestil on head koostöösuhted Põhjamaade – Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taaniga, kes on üha tihedama koostöö raames Balti riikidega kaasa aidanud Eesti kaitsevõime tugevdamisele ja majanduse edendamisele. Läti ja Leeduga ühendavad Eestit head koostöösuhted kõigis valdkondades, seda nii kahepoolsel alusel kui ka Balti Assamblee ja Balti Ministrite Nõukogu raames. Omavahel on sõlmitud kolmepoolne kaitsekoostööleping. Eesti on huvitatud Põhja- ja Baltimaade tihenevast julgeolekukoostööst nii Läänemere piirkonnas kui ka laiemalt.
Eesti suhted Saksamaa ja Poolaga on paljutahulised ning kiiresti arenevad, seda nii kahepoolsetes küsimustes ja Läänemere piirkonna arengu teemadel kui ka Euroopa julgeoleku ja koostöö edendamisel.
Eesti ja Venemaa kahepoolsed suhted kattuvad NATO ja Euroopa Liidu mitmepoolsete jõupingutustega luua Venemaaga vastastikku kasulikud partnerlussuhted.
NATO ja Euroopa Liidu suhted Venemaaga on rajatud partnerlust ja koostööd kajastavatele alusdokumentidele ja üha laiemat küsimuste ringi käsitlevatele institutsioonidele. Venemaaga heanaaberlikke suhteid taotledes panustab Eesti koos muude riikidega NATO ja Euroopa Liidu julgeolekustrateegiates sätestatud põhimõtete elluviimisse ning osaleb aktiivselt koostöö edasises täiustamises.
Demokraatia areng ja heaolu kasv Venemaal on oluline Läänemere piirkonna kui terviku turvalisuse seisukohast . Eesti rakendab jõupingutusi koostöövõimaluste ärakasutamiseks Venemaa ja tema piiriregioonidega, sealhulgas võitluses selliste ühiste ohtudega nagu organiseeritud kuritegevus, terrorism ja keskkonnakatastroofid.
2.5. Osalemine rahvusvahelistes jõupingutustes rahu ja julgeoleku tagamiseks
2.5.1. Rahvusvaheline kriisireguleerimine
Eesti julgeolekupoliitika oluline osa on rahvusvaheline julgeolekukoostöö, mille üks elemente on osalemine kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides. Eesti rahvusvaheline maine julgeolekukoostöö partnerina sõltub otseselt riigi valmisolekust ning võimest panustada NATO ja Euroopa Liidu operatsioonidesse. Eesti on valmis osalema rahvusvahelistes operatsioonides rahu ja julgeoleku tagamiseks ning kriiside lahendamiseks nii NATO ja Euroopa Liidu kui ka ÜRO ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide raames, samuti muudes operatsioonides koos NATO ja Euroopa Liidu liitlastega.
Rahvusvaheliste kriiside lahendamisel osalemiseks töötatakse välja kriisireguleerimissüsteem, mis hõlmab sõjalisi, õiguslikke ja rahalisi aspekte . Asjakohaste võimete väljaarendamise vajadusega arvestatakse kriisireguleerimises osalevate ametkondade arengukavades.
2.5.2. Rahvusvaheline terrorismivastane võitlus
Eesti mõistab hukka terrorismi kõik võimalikud vormid ning peab poliitilist vägivalda ja rahvusvahelist terrorismi oluliseks ohuks rahvusvahelisele julgeolekule ja rahule. Eesti toetab kõiki rahvusvaheliselt tunnustatud terrorismivastaseid meetmeid.
Eesti osaleb järjekindlalt rahvusvahelise terrorismi vastu suunatud jõupingutustes ning toetab kõikide rahvusvaheliste organisatsioonide tegevust terrorismi ärahoidmiseks ja selle leviku tõkestamiseks. Seetõttu arendab Eesti sihikindlalt asjakohast rahvusvahelist kahe- ja mitmepoolset koostööd ning infovahetust.
Eesti täidab terrorismi vastu suunatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ning on kõigi esmatähtsate rahvusvaheliste terrorismivastaste konventsioonide osaline.
Eesti teeb kõik, et vältida massihävitusrelvade sattumist terroristide valdusse ning selgitada välja ja likvideerida rahvusvahelise terrorismi võimalikud rahastamisallikad.
2.5.3. Relvastuskontrolli- ja usaldusmeetmed
Eesti toetab kõiki Euro-atlandi piirkonnas rakendatavaid julgeolekut ja usaldust tugevdavaid meetmeid. Samuti järgib Eesti rahvusvahelise relvastuskontrolli ja usaldust ning julgeolekut tugevdavate meetmete norme. Eesti osaleb nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka kahepoolses rahvusvahelises koostöös, mille eesmärk on süvendada julgeolekut, usaldust ja infovahetust.
Euroopa julgeoleku tagamisel on oluline Euroopa tavarelvastuse leping, mille eesmärk on suurendada riikide sõjalise tegevuse läbipaistvust tavarelvastuspiirangute, infovahetuse ja põhjaliku järelvalvesüsteemi kaudu. Eesti jälgib lepingu arengut ja lepingujärgsete kohustuste täitmist ning on valmis alustama läbirääkimisi Euroopa tavarelvastuse lepinguga liitumise üle pärast 1999. aastal muudetud lepingu jõustumist. Eesti ühineb lepinguga ainult vastuvõetavatel tingimustel ja kooskõlas Eesti muude rahvusvaheliste kohustustega.
Eestil ei ole massihävitusrelvi ja ta on ühinenud peamiste nende levikut tõkestavate rahvusvaheliste lepingutega. Eesti eesmärk on ära hoida massihävitusrelvade valmistamiseks kasutatavate komponentide ebaseaduslik läbivedu oma territooriumilt ja võimalik salakaubandus. Samuti on oluline tõkestada massihävitusrelvade valmistamiseks kasutatavate komponentide või nende tootmisvahendite tootmine Eestis ning asjakohase oskusteabe levik. Selleks on seadusega rakendatud riiklik strateegilise kauba kontrolli süsteem, ametkondade kooskõlastatud tegutsemine ning laialdane rahvusvaheline koostöö, sh andmevahetus. Eesti tegevus on vastavuses rahvusvaheliste ekspordikontrolli põhimõtete ja Euroopa Liidu eeskirjadega.
3. EESTI SÕJALINE KAITSMINE
3.1. Sõjalise riigikaitse osa julgeoleku tagamisel
Eesti sõjalise riigikaitse eesmärk on tagada julgeolekupoliitika eesmärgid sõjaliste vahenditega. Eesti kaitseb end igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu.
Eesti kaitsevõime peamine alus on liikmesus NATOs, mis loob agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. Eesti sõjaline kaitse on kavandatud Põhja-Atlandi lepingu artiklis 5 ettenähtud operatsioonina.
Eesti sõjaline kaitse tagatakse koostöös liitlasvägedega. NATO liikmena juhindub Eesti oma sõjalist riigikaitset üles ehitades NATO kollektiivse kaitse põhimõtetest. Sõjalise riigikaitse arendamise alus on koostegutsemisvõimelisus NATO-ga ja NATO liikmesriikidega ning koostöö Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames. Sõjalise riigikaitse ülesehitamisel lähtutakse riiklikest prioriteetidest ja vajadustest , millest põhilised esitatakse sõjalise kaitse strateegilises kavas. Seejuures arvestatakse Eesti NATO, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesusest tulenevaid kohustusi.
Totaalkaitse põhimõte on oluline Eesti riigikaitse ühtsuse säilitamisel. Totaalkaitse on riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja Kaitseliidu ning kogu rahva vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alaline valmidus kriiside lahendamiseks ning kooskõlastatud ja ühendatud tegevus ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel.
Eesti tagab kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide ajakohase väljaõppe ja nende alalise valmisoleku riigi kaitseks ning kindlustab kõigi ressursside otstarbeka kasutamise. Ajateenistuse kaks põhiülesannet on luua eeldused kaadrikaitseväelaste värbamiseks prioriteetsete üksuste komplekteerimiseks ja tagada reservüksuste komplekteerimine.
Eesti hoiab senist kaitsekulutuste taset 2% SKTst.
Eesti kaitsepoliitika põhimõtted on järgmised:
• julgeoleku jagamatus, mille kohaselt julgeolekukeskkonna muutused väljaspool Eestit mõjutavad rohkem või vähem Eesti julgeolekut ja vastupidi;
• solidaarsus ning kahe- ja mitmepoolne ning regionaalkoostöö liitlastega ühisväärtuste kaitsel ning usaldust ja julgeolekut suurendavate meetmete rakendamisel;
• usutav sõjaline heidutus, mille järgi on riigikaitsetegevus eelkõige suunatud sõjalise ohu tekkimise ja suurenemise ärahoidmisele. Eesti sõjalise kaitse usutavus tekib kollektiivse kaitse kaudu, milles osalemiseks tagatakse ohuhinnangule vastav esmane iseseisev kaitsevõime, kaitsevõime suurendamise valmidus ja vastuvõtva riigi toetus;
• riigikaitse ühtsus ja totaalkaitse, mis tugineb kodanike põhiseaduslikul kohustusel osaleda riigi kaitsel, ühiskonna toetusel riigikaitsele ning tsiviil- ja sõjaliste struktuuride koordineeritud koostööl. Sõjalise riigikaitse ühiskondliku baasi laiendamisel on oluline roll Kaitseliidul ja selle allorganisatsioonidel;
• kollektiivne kaitsetegevus NATO liikmesriikide kaitsmisel ja sõjalise rünnaku ärahoidmisel ning vajaduse korral tagasitõrjumisel. Põhja-Atlandi lepingu kohaselt on sõjaline rünnak ühe NATO liikmesriigi vastu rünnak NATO kui terviku vastu. Iga sõjaline tegevus Eesti vastu suunatud sõjalise rünnaku tõrjumiseks on oma sisult kollektiivse kaitse operatsioon. Eesti on valmis täitma oma liitlaskohustust teiste NATO liikmesriikide suhtes;
• toetus Euroopa Liidu sõjaliste võimete väljaarendamisele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames ja selles osalemine;
• tsiviiljuhtimine, mille alused on: sõjaväelaste allutatus riigi põhiseaduslikule juhtkonnale; kutseliste sõjaväelaste professionaalsuse kõrge tase ühes oma pädevuse piiride tunnustamisega; ning riigi poliitilise juhtkonna ja ametkondade vajalik pädevus sõjalistes küsimustes.
3.2. Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevus riigi kaitsepoliitika elluviimisel
Kaitsevägi on Vabariigi Valitsuse alluvuses Kaitseministeeriumi valitsemisalas olev sõjaväeliselt korraldatud täidesaatva riigivõimu asutus. Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon.
Kaitseväe ja Kaitseliidu arendamise prioriteet on kaasaegsete mitmeotstarbeliste, ümberpaigutatavate, mobiilsete, jätkusuutlike ning kiire reageerimisega üksuste arendamine. Sellised üksused tagavad parimal moel riigi huvide kaitse ning võimaldavad Eestil olla aktiivne ja usaldatav NATO ning Euroopa Liidu liige. NATO kollektiivses kaitses osalejana ei ole Eestil vajalik kõiki kaitsevõimeid iseseisvalt välja arendada.
Kaitsevägi ja Kaitseliit koos Kaitseministeeriumiga tagavad valmisoleku järgmiste sõjalise riigikaitse põhirollide täitmiseks:
• kollektiivne kaitse ning Eesti ja/või teiste NATO liikmesriikide julgeolekut otseselt ohustavate rahvusvaheliste kriiside reguleerimine;
• riigi suveräänsuse demonstratsioon eesmärgiga tagada kontroll Eesti maismaaterritooriumi, territoriaalvete ja õhuruumi üle;
• osalemine rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides, sh Euroopa Liidu operatsioonides;
• rahvusvaheline kaitsekoostöö;
• abi osutamine tsiviilstruktuuridele hädaolukordade lahendamisel.
Eesti sõjaline kaitselahendus ja kaitseväe koosseis määratakse sõjalise kaitse strateegilise kavaga.
4. PÕHISEADUSLIKU KORRA, RAHVA TURVALISUSE JA ELUTÄHTSATE VALDKONDADE KAITSMINE
4.1. Õigusriigi tugevdamine
Eesti julgeoleku seisukohalt on oluline tagada demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi toimimine ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Seaduste ülimuslikkusel põhineva õigusriigi toimimiseks tugevdatakse ning korrastatakse haldus-, õiguskaitse- ja kohtusüsteemi.
Demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi toimimiseks on oluline kodanikuühiskonna pidev areng. Kodanikuühiskonna arengu eeldused on ühiskonna avatus , kodanikualgatuse soodustamine ja kvaliteetse hariduse kättesaadavus.
Tasakaalustatud ja demokraatliku ühiskonna kindlustumisele aitab kaasa integratsioonipoliitika elluviimine. Riik tagab vähemustesse kuuluvate isikute õigused ning aitab kaasa erinevate etniliste ja sotsiaalsete gruppide integreerumisele ühiskonda. Eesti ühiskonna integratsiooni alus on kaks paralleelset protsessi: ühiskonna ühtlustumine eesti keele oskuse ja Eesti kodakondsuse omandamise alusel ning isikute rahvuskultuuriliste eripärade säilimise toetamine. Eesti riigi eduka toimimise seisukohalt on oluline viia ellu rahvastikupoliitikat, mille eesmärgid on pidurdada rahvastiku vähenemise ja vananemise protsessi ning saavutada tulevikus positiivne iive.
4.2. Sisejulgeoleku tugevdamine
Eesti sisejulgeolekupoliitika hõlmab riigi sisejulgeolekustruktuuride ülesandeid ja süsteemi üldist korraldust ning see sisaldab osavõttu rahvusvahelist julgeolekut tagavast tegevusest. Julgeolekupoliitika eesmärgi saavutamiseks on sisejulgeolekupoliitika põhiülesanded Eesti sisemise stabiilsuse kindlustamine ning inimelude päästmine ja kaitsmine.
4.2.1. Julgeolekuasutuste tegevus
Julgeolekuasutuste (Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti) tegevuse eesmärk on tagada riigi julgeolek ja põhiseadusliku korra püsimine, kasutades selleks mittesõjalisi ennetavaid vahendeid. Nimetatud ülesande täitmiseks ja riigi julgeolekupoliitika kujundamiseks koguvad ja töötlevad julgeolekuasutused informatsiooni, mille alusel töötatakse välja riigi julgeolekupoliitika põhiseisukohad. Julgeolekuasutuste tegevust koordineeritakse Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni kaudu.
Kaitsepolitseiamet kogub ja töötleb teavet tegevuse kohta, mille eesmärk on riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldne muutmine. Kaitsepolitseiameti ülesanded on riigi vastu suunatud luuretegevuse tõkestamine, riigisaladuse kaitse ning võitlus terrorismi ja korruptsiooniga. Seaduses ettenähtud juhtudel menetletakse kriminaalasju.
Teabeamet kogub riigile välis-, majandus- ja kaitsepoliitika kujundamiseks vajalikku teavet, mis käsitleb välisriike, välistegureid ja -tegevust. Teabeamet teostab vastuluuret riigi välisesinduste kaitseks ja väljaspool riigi territooriumi asuvate kaitseväeüksuste kaitseks. Samuti korraldab ja kontrollib Teabeamet elektrooniliseks teabeturbeks kehtestatud nõuete täitmist.
Teabeamet ja Kaitsepolitseiamet osalevad asjakohaste institutsioonide töös, täites olulisi ülesandeid vastuluures ning elektroonilisel teel edastatava teabe kaitsmisel. Seoses NATO ja Euroopa Liidu salastatud dokumentide käitlemisega arendatakse jätkuvalt riigisaladuse kaitse süsteemi.
Järjest olulisem on saada õigeaegselt infot riigi julgeolekule ohtlikest arengutest. Julgeolekuohtudele vastuseismiseks arendavad julgeolekuasutused riigisisest ja rahvusvahelist koostööd. Eesti osaluse laienedes rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides kasvab julgeolekuasutuste poolt rahvusvaheliste kriiside kohta kogutava informatsiooni olulisus.
Terrorismi tõkestamisel arendavad julgeolekuasutused kõrvuti siseriikliku tegevusega ka rahvusvahelist koostööd, esmajoones massihävitusrelvade leviku tõkestamiseks ning rahvusvahelise terrorismi võimalike rahastamisallikate väljaselgitamiseks ja likvideerimiseks.
Kaitsepolitseiamet koos õiguskaitseorganitega takistab organiseeritud kuritegevuse imbumist poliitikasse, riigiametitesse ja omavalitsustesse. Korruptsioonivastaseks võitluseks loodud tõhusa õigusliku baasi kõrval on olulisel kohal valitsuse kinnitatud korruptsioonivastane strateegia.
4.2.2. Õiguskaitsealane tegevus
Organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse keskasutus on Keskkriminaalpolitsei. Selles valdkonnas tehakse tihedat koostööd teiste politseiasutuste, Kaitsepolitseiameti, Piirivalveameti, Maksu- ja Tolliameti ning prokuratuuriga. Organiseeritud kuritegevuse vastane sihipärane võitlus peab keskenduma suurt ebaseaduslikku tulu võimaldavate kuritegude ärahoidmisele ja tõkestamisele.
Senisest enam panustatakse Interpoli ja Europoli võimaluste efektiivsemale rakendamisele ning koostöö tõhustamisele naaberriikidega. Samuti tuleb rahvusvahelistes tunnistajakaitseprogrammides osalemiseks luua tunnistajakaitse süsteem.
Arvestades üleilmastumise protsessi ning üha sagedamini Eestis aset leidvaid rahvusvahelisi sündmusi, on oluline edendada riigi võimet tagada julgeolek avalikel üritustel.
4.2.3. Piirijulgeoleku tagamine ja migratsioonikontroll
Eesti turvalisuse tagamiseks on olulised piiride valve ning kvalifitseeritud piirikontroll. Eesti piiri kui Euroopa Liidu välispiiri tõhus valve aitab kindlustada kogu Euroopa turvalisust ja toimub täielikus vastavuses Euroopa Liidu nõuetega.
Piirivalveamet tõkestab riigipiiri ebaseadusliku ületamise, tagab piiripunktides sujuva piiriületuse ja piirikontrolli kõrge kvaliteedi. Piirijulgeoleku tagamiseks ning võitluses ebaseadusliku migratsiooni, organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja muude kuritegevusliikide vastu on oluline juurutada piirivalve integreeritud mudel, millega hõlmatakse kõik piirivalve aspektid: meetmed välispiiril ja riigi sees, tegevus päritolu- ja transiidimaades ning riigisisene ja rahvusvaheline piirivalvekoostöö.
Riik töötab välja integreeritud migratsioonikontrollisüsteemi. Selle erinevate meetmete kaudu ning rakendades kaasaegseid biomeetrilisi isikutuvastamise meetodeid , tuleb tõkestada nende välismaalaste Eestisse sisenemine ja siin viibimine , kes võivad ohustada Eesti julgeolekut.
Schengeni piirkonnaga ühinemisel ning sisepiiride kadumisel Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide vahel ilmneda võivate negatiivsete arengute tõkestamiseks tugevdatakse jälitustegevuse ja migratsioonikontrolli alast koostööd teiste liikmesriikidega.
4.2.4. Kriisireguleerimine ja päästetegevus
Riigi sisejulgeoleku huvides on oluline valmis olla ja õigeaegselt reageerida hädaolukordadele. Selleks on loodud riiklik kriisireguleerimise meetmete süsteem, mis põhineb hädaolukorraks valmisoleku seadusel ning mille eesmärk on tagada ühiskonna turvalisus ja elanikkonna kaitse hädaolukorras. Hädaolukordades tuleb tagada ka elutähtsate valdkondade toimimine, olulise infrastruktuuri kaitse ning elanikkonna teavitamine. Elutähtsate valdkondade toimimiseks hädaolukorras tuleb ümber korraldada riigireservisüsteem ja viia see vastavusse riigi vajadustega. Tähtis on saavutada pääste-, korrakaitse-, energeetika-, transpordi-, elektronside-, keskkonna-, tervishoiu- ja sotsiaalasutuste tõhus ettevalmistus ja varustatus. Riigi sisejulgeoleku huvides ning hädaolukordade lahendamiseks ehitatakse välja üleriigiline operatiiv- raadioside süsteem.
Kriisireguleerimise oluline osa on riskianalüüs, mille käigus hinnatakse hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja võimalikke tagajärgi ning kavandatakse ennetavad meetmed.
Päästeametil ja päästeteenust osutavatel asutustel on koostöös Piirivalveametiga keskne roll inimeste elu ja vara päästmisel ja keskkonna kaitseks tehtavate vältimatute tööde korraldamisel. Rahvusvahelise võimekuse suurendamiseks on päästealas loodud Eesti Päästemeeskond.
4.3. Majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase julgeoleku tugevdamine
4.3.1. Majandusliku turvalisuse tugevdamine
Eesti julgeolekupoliitika eesmärgi saavutamiseks on tähtis majanduse kiire, tasakaalustatud ja jätkusuutlik kasv. Majandusliku julgeoleku nimel on riigi huvides soodustada rahvusvaheliste majandussidemete mitmekesistamist. Selle saavutamiseks on oluline stabiilse majanduskeskkonna püsimine, mis muu hulgas tagab Eesti atraktiivsuse usaldusväärse väliskapitali jaoks.
Eesti tagab riigi finantssüsteemi usaldusväärsuse. Rahvusvaheliste kriiside ja nende majanduslike tagajärgede leevendamiseks tuleb tagada vajalikud stabilisatsiooni- ja reservvahendid riigi finantssüsteemi raames.
Ida-Lääne suunalise transiitkaubanduse arendamisel on võimalik edukalt tegutseda ka kasvanud konkurentsi ja majandusprotsesside poliitilise mõjutamise tingimustes.
Elektrituru regulatsioon ja asjakohase infrastruktuuri arendamine peavad tarbijatele tagama elektri varustuskindluse taseme, mis ei sea ohtu riigi oluliste funktsioonide täitmist. Gaasiturul tuleb tagada tõhus järelevalve gaasitarnijate tegevuse üle ning leida võimalusi gaasivarustuse ühenduste mitmekesistamiseks. Soojuse turul luuakse tingimused, mis tagavad elanike soojusega varustamise ka juhul, kui katkeb põhikütusega varustamine. Vedelkütuste turul luuakse vedelkütuse miinimumvaru vähemalt Euroopa Liidu poolt ette nähtud mahus ning tagatakse selle varu efektiivne kasutamine vedelkütuse varustusraskuste korral. Teatud osa kogu hoitavast vedelkütuse varust võidakse hoiustada mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.
Rahvusvaheliste standardite kohaselt rakendab Eesti sadamate, laevade, lennujaamade ning õhusõidukite julgeoleku- ja turvanõudeid.
Arvutikuritegevuse tõkestamiseks, infosüsteemide haavatavusest sisejulgeolekule tekkivate ohtude vältimiseks ja riiklike andmebaaside ja registrite turvalisuse tagamiseks rakendatakse organisatsioonilisi, infotehnoloogilisi ja füüsilisi meetmeid. Vastasel korral võib arvutikuritegevus kujuneda relva- ja narkokaubandusega võrdselt ohtlikuks organiseeritud kuritegevuseks.
4.3.2. Sotsiaalse turvalisuse tugevdamine
Riigi sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks on oluline lahendada tööturu probleemid, rakendada riskigruppe hõlmav jätkusuutlik sotsiaalkindlustussüsteem ning valmistada ette kvalifitseeritud tööjõudu mahus, mis kindlustaks majanduskasvu jätkumise.
Tervishoiualaste hädaolukordade korral võib tekkida suur hulk meditsiiniabi vajajaid nakkushaiguste puhangute, mürgistuste või kiirguskahjustuste tõttu. Eesti kujundab riiklikku valmisolekut tervishoiualasteks hädaolukordadeks, tuginedes tihedale koostööle Euroopa Liidu liikmesriikidega.
Riigi ülesanne on võitlus nakkushaiguste, sealhulgas HIVi/AIDSi ja tuberkuloosi leviku vastu. Eestis rakendatakse eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise meetmeid kooskõlas rahvusvaheliste meditsiinieeskirjadega. HIVi/AIDSi ja tuberkuloosi leviku piiramiseks ja narkomaania vähendamiseks rakendatakse riiklikke programme.
4.3.3. Keskkonnaalase turvalisuse tugevdamine
Eesti täidab Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonist tulenevaid kohustusi ja rakendab meetmeid kahjulike ainete leviku tõkestamiseks ning maal ja merel paiknevate reostusallikate suhtes. Eesti jätkab tegevust, et tõhustada valmisolekut võitluseks merereostusega.
Eesti eesmärk on koostöös teiste riikidega ohutuma laevaliikluse korraldamine Läänemerel ja esmajoones Soome lahel . Eesti toetab raskeid naftasaadusi vedavatele ühekerelistele tankeritele kohaldatavaid piiranguid ning kohustust kasutada talveperioodil vaid jääklassiga tankereid.
Läänemere piirkonna tuumajaamade turvalisuse tagamiseks osaletakse aktiivselt rahvusvaheliste organisatsioonide juurde loodud töögruppides. Valmisoleku loomiseks hädaolukorras keemilise ja radioloogilise saastuse tõrjeks täiendatakse asjaomaste ametkondade spetsiifiliste tehniliste vahendite ja materjalide varu ning korraldatakse regulaarseid õppusi.
Vältimaks geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kontrollimatut keskkonda sattumist on Eestis sätestatud ranged nõuded GMO-de impordile , riskianalüüsile, märgistamisele, seirele ja kontrollile.
Eesti sõjalise kaitse strateegia kinnitamine
Vastu võetud 28.02.2001 nr 156
«Rahuaja riigikaitse seaduse» (RT I 1995, 18, 240; 1996, 25, 519; 49, 953; 1999, 16, 271; 2000, 28, 167) § 14 lõike 1 punktide 8, 9 ja 13 alusel kinnitada «Eesti sõjalise kaitse strateegia» (juurde lisatud).
Peaminister Mart LAAR
Riigisekretär Aino LEPIK von WIRÉN
Kinnitatud
Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2001. a korraldusega nr 156-k
EESTI SÕJALISE KAITSE STRATEEGIA
I. SISSEJUHATUS: DOKUMENDI EESMÄRK
Eesti riigikaitse väljaarendamist suunavad põhidokumendid on «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused», «Riigi kaitsepoliitika põhisuunad» ja «Eesti sõjalise kaitse strateegia».
Käesoleva dokumendi põhieesmärk on anda selged juhised ja kehtestada prioriteedid Eesti kaitsejõudude sõjalise võimekuse arendamisel. Määratletakse geopoliitilist olukorda ja sõjalisi ohte arvesse võttes Eesti kaitsejõudude ülesanded ja antakse kaitsealased juhised vägede arendamiseks ning rakendamiseks. Eesti kaitsejõud on Eesti Vabariigi totaalkaitsel põhineva riigikaitsesüsteemi üks tugisammas. NATO riikide relvajõududega koostegutsemisvõimelisuse ja ühitatavuse nõuete täitmisel on Eesti kaitsejõud Euro-Atlandi ühise julgeolekusüsteemi aktiivne liige ning on valmis tulevikus osalema kollektiivse julgeoleku tagamises NATO liikmena. Vajaduse korral ajakohastatakse käesolevat strateegiat vastavalt Euro-Atlandilises julgeolekusituatsioonis ja Eesti julgeolekupoliitikas asetleidvatele muutustele.
II. JULGEOLEKUSITUATSIOON
1. Iseloomustus
Eesti sõjalis-poliitilist julgeolekuseisundit määravateks teguriteks on Eesti geograafiline kuulumine Põhja-Euroopa regiooni ja naabrus Vene Föderatsiooniga, julgeolekupoliitika peasuund ühinemiseks Euroopa Liidu ja NATO-ga ning üha aktiviseeruv rahvusvaheline kaitsealane koostöö.
Tänapäeva maailma iseloomustab rahvusvaheliste suhete kiire areng. Suurem osa Euroopast on haaratud üleatlandilisse koostöösse, mis põhineb ühistel demokraatlikel väärtustel. Eesti jaoks kõige olulisem rahvusvahelise keskkonna areng on euro-atlandiline integratsiooniprotsess: Euroopa Liidu ja NATO laienemise jätkumine. Eesti jagab täielikult Euroopa Liidu ja NATO loomise demokraatlikke põhimõtteid ja sihte ning on seadnud endale eesmärgiks nii Euroopa Liidu kui ka NATO täisliikmeks saamise. Loomisest saadik on need struktuurid taganud oma piirkonnas rahu, stabiilse ühiskonnaarengu ja majanduskasvu. Põhimõttekindlalt laienedes need liidud tugevnevad ning neisse kuulumine loob Eesti jaoks reaalse ja ajalooliselt ainulaadse võimaluse demokraatia ja suveräänsuse kindlustamiseks.
Vaatamata julgeolekusituatsiooni paranemisele ei ole sõjalise konflikti oht Euroopas ega maailmas tervikuna kadunud. Ilmnenud on lokaalsete ja regionaalsete kriiside sageli ettearvamatu teke ja dünaamika, millel võib olla laiem mõju. Julgeolekupoliitilised muudatused maailmas on kaasa toonud ka nn uued julgeolekuriskid , nagu need on määratletud NATO strateegilises kontseptsioonis: massihävitusrelvade kontrollimatu levik, organiseeritud kuritegevus, kriiside ja katastroofide tekitatud põgeniketulv jt. Kasvanud on vajadus kõige tihedamaks koostööks eri tasanditel.
Eesti riiklikes huvides on osaleda rahvusvahelises, sh sõjalises koostöös, et veelgi kindlustada julgeolekukeskkonna stabiilsust. Sellest tulenevalt on Eesti valmis end sõjaliselt kaitsma, samuti selgesõnaliselt toetama demokraatlikke väärtusi nii kodus kui ka välismaal. Eesti peamine panus on tema enda stabiilsus, valmisolek astuda vastu julgeolekuriskidele ja riikide-mõttekaaslastega koostöövõimeliste relvajõudude ning kaitsevõime arendamine. Eesti jätkab riigikaitsekulutuste hoidmist 2% tasemel rahvuslikust koguproduktist ka pärast selle eesmärgi saavutamist 2002. aastal.
2. Sõjalised julgeolekuriskid
Praegusel hetkel ja lähitulevikus ei eksisteeri Eesti julgeolekule otsest sõjalist ohtu. Samas on võimalikud ootamatud negatiivsed muutused rahvusvahelises julgeolekukliimas ning seetõttu ei saa pikemas perspektiivis välistada sõjalise ohu tekkimist. Eesti kaitseplaneerimisel lähtutakse sõjalisest rünnakust kui kõige tõsisemast julgeolekuriskist, mille tõrjumine on Eesti kaitsejõudude peamine ülesanne. Sõjalised riskid võivad esineda alljärgnevate põhistsenaariumide või nende kombinatsioonidena:
Sõjaline surve ( Intimidation ) – vastane kasutab laiaulatuslikke manöövreid, osalist mereblokaadi, ebaseaduslikke ülelende, terrorismiakte Eesti valitsuse tegevuse allutamiseks oma tahtele. See stsenaarium võib areneda täieulatuslikuks õhu- ja meresõjaks maavägede sekkumiseta.
– Kukutamisrünnak (Coup Attack) – eriväeosade äkkrünnak strateegiliste objektide hõivamiseks ja riiklike institutsioonide tegevuse halvamiseks. Niisugusele rünnakule on iseloomulik lühike eelhoiatusaeg või eelhoiatusaja puudumine. Tallinn kui Eesti Vabariigi pealinn on tõenäoliselt sellise rünnaku esmane sihtmärk.
– Laiaulatuslik sõjaline rünnak (Full Military Attack) – viiakse läbi vastase vägede kombineeritud õhu-, mere- ja maismaaoperatsioonidega suure ülekaaluga elavjõus ja tehnikas. Vastase tegevus keskendub maismaaoperatsioonidele, mida toetatakse mere- ja õhujõududega.
Kahe viimase rünnakumudeli põhiskeem on sarnane: mõlemal juhul tehakse katse vallutada kiiresti kõik võtmepiirkonnad ning nii Eesti kui rahvusvaheline üldsus asetatakse juba sündinud fakti (fait accompli) ette.
Tuleb eeldada, et agressori eesmärgiks on kiire edu saavutamine. See tõstaks ründavate vägede moraali, alandades samas kaitsjate oma, vähendaks ressursside kulutamise vajadust ning aitaks ohjeldada rahvusvahelise üldsuse reageeringuid. Teiste sõnadega, aeg on edu saavutamisel oluline kriteerium . Kiire edu saavutamise võimaluste suurendamiseks võidakse rünnak seetõttu korraldada samaaegselt õhust, merelt ja maalt.
Agressiooni korral tuleb tõenäoliselt osutada vastupanu vägedele, kes on ülekaalus nii maal, merel kui õhus. Seetõttu ehitatakse Eesti kaitse üles nii, et edu saavutamise kriteerium – ajafaktor – põrkuks võimalikult suurtele takistustele ning agressorile lõpptulemusena tekitatav kahju oleks tema jaoks vastuvõetamatult suur.
III. KAITSEPOLIITIKA
1. Eesmärgid ja vahendid
Eesti Vabariigi kaitsepoliitika peab:
– tagama riigi suutlikkuse tõrjuda sõjaliste vahenditega julgeolekuriske tänapäeva julgeolekukeskkonnas;
– toetama Eesti euro-atlandilise integratsiooni alaste eesmärkide saavutamist;
– tagama valmisoleku rahvusvaheliseks koostööks rahuoperatsioonide ja ühise kaitse raames;
– tagama osalemise riigi kriisihaldussüsteemis.
Kaitsepoliitikat teostatakse läbi:
– kogu ühiskonda haarava totaalkaitsesüsteemi, mis loob võimalused oletatava agressori usutavaks heidutamiseks ning seeläbi agressiooni ärahoidmiseks ja tõrjumiseks;
– üldise kaitseväeteenistuse kohustuse;
– territoriaalkaitse põhimõtte;
– koostöövõimeliste kaitsejõudude ülesehitamise ning nende hoidmise nõutavas valmiduses, sealhulgas valmistudes võimalikuks ühiseks kaitseks koostöös NATO-ga või NATO liikmena ja sõjaliseks tegevuseks rahuoperatsioonide läbiviimisel;
– osalemise rahvusvahelises kahe- ja mitmepoolses kaitsealases koostöös.
2. Põhimõtted
Riigi kaitsmiseks rakendatakse seaduses ettenähtud korras kogu rahvas ja rahva jõuallikad. Eesti teostab riigi sõjalist kaitset igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Eesti suveräänsus on võõrandamatu, seetõttu Eesti ei alistu.
Eesti kaitsejõud alluvad demokraatlikule tsiviilkontrollile. Eesti põhiseadus sätestab demokraatliku tsiviilkontrolli teostamise alused, lähtudes võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest. Põhiseadus määratleb Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse õigused, kohustused ja ülesanded riigikaitse korraldamisel. See loob aluse demokraatliku tsiviilkontrolli põhimõtte ellurakendamist toetavate vajalike riigikaitset reguleerivate õigusaktide kehtestamiseks.
Riigi totaalkaitsesüsteemi tähtsaim osa võimalike sõjaliste ohtude tõrjumisel on Eesti kaitsejõud. Usutava sõjalise heidutuse aluseks on Eesti kaitsejõudude igakülgne väljaarendamine tänapäevasteks, nõutavat valmisolekut ja sõjalisi oskusi ning nii sisemist kui rahvusvahelist koostöövõimet omavateks vägedeks. Totaalkaitse sõjaline osa on üles ehitatud territoriaalse kaitse ja mobiilse kaitse printsiipide kombineeritud kasutamisele, mis on Eesti võimaluste seisukohalt efektiivseim riigikaitseviis. Ühiskondlikud ressursid selleks tagatakse kaitseväeteenistussüsteemi ning ülesehitatava totaalkaitse süsteemi kui terviku kaudu.
Eesti kaitsejõudude väljaarendamise esimene ülesanne on vajalikul tasemel iseseisva kaitsevõime loomine, mis muu hulgas tähendab koostöövõimelisust NATO ja/või NATO riikide vägedega nii tulevases ühises kaitses kui rahuoperatsioonides.
Eesti kaitsejõudude koostegutsemisvõimelisuse väljaarendamine ja NATO-ga liitumise ettevalmistamine toimub vastavalt NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammile (ANP). Programmi sõjaliste ja riigikaitseliste põhiülesannete täitmisel tuginetakse muu hulgas NATO-ga PfP planeerimis- ja aruandlusprotsessi (PARP) raames kokku lepitud partnerluseesmärkidele (PG) ning rahupartnerlusprogrammi elementidele.
3. Totaalkaitse kontseptsioon
Eesti riigikaitse aluseks on kogu ühiskonda haarav totaalkaitse, mis rahvusvaheliste struktuuridega integreerudes toetab ka Euro-Atlandi ruumi ühist kaitset.
Totaalkaitse kujutab endast riigistruktuuride, omavalitsuste, kaitsejõudude ning kogu rahva vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alalist valmidust kriiside lahendamiseks ja kooskõlastatud ning ühendatud tegevust ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel.
Riigikaitse ettevalmistamises ja läbiviimises osalevad kõik ministeeriumid ja omavalitsused . Selle raames arendatakse välja viis üldist komponenti: sõjaline kaitse, tsiviilkaitse, majanduslik kaitse, psühholoogilise kaitse ja tsiviilvalmidus.
3.1. Riigi sõjalise kaitse süsteem on totaalkaitse aluseks ja ehitatakse üles territoriaalkaitse põhimõtete alusel. Sõjalise kaitse süsteemi eesmärkideks on:
preventiivsus: toetades valitsuse poliitilisi meetmeid hoida ära kallaletung, demonstreerides võimalikule agressorile Eesti valmidust osutada otsustavat vastupanu, samuti sundides teda arvestama kallaletungiga kaasnevate suurte inim- ja materiaalsete kaotustega;
vastupanu piisavus: kaitsejõud ehitatakse üles võimelistena osutama organiseeritud ja edukat vastupanu, loomaks olukorda, mis on vajalik rahvusvahelise julgeoleku süsteemi käivitumiseks ning poliitilise, majandusliku ja ka sõjalise abi saabumiseks;
koostöövõimelisus Lääne-Euroopa kaitsesüsteemidega – NATO ja Euroopa Liidu sõjaliste struktuuridega.
3.2. Tsiviilkaitse kujutab endast kriisi- ja sõjaolukorras rakendatavat tegevust ja abinõusid, mille eesmärkideks on:
riiklike ja valitsusfunktsioonide säilitamine;
elanikkonna ja tema ning riigi vara kaitsmine;
elanike elutähtsate teenuste ning tarbekaupadega varustamise tagamine;
vaenlase rünnakute mõju minimeerimine ühiskonnale ja nende tulemusena tekkinud hädaolukordade lahendamine.
Tsiviilkaitset ettevalmistavaks ja koordineerivaks riiklikuks institutsiooniks on Siseministeerium , kes rakendab selleks oma valitsemisalas olevad ametid, maavalitsused ja kohalikud omavalitsused.
3.3. Majandusliku kaitse eesmärgiks on riigi majanduse teovõime säilitamine ja ühiskonna ning kaitsejõudude kaitsevõime materiaalne tagamine. Selle raames valmistab Majandusministeerium koostöös Põllumajandusministeeriumi ja Siseministeeriumiga riigikaitseks ette riigi tööstuse, põllumajanduse, energeetika, ehitus- ja elamumajanduse ning vajalikud kriisivarud ja koordineerib nende käsutamist riigikaitse ülesannete täitmisel ning elanikkonna varustamisel esmatarbevahenditega.
3.4. Haridusministeeriumi üldisel koordineerimisel teostatava psühholoogilise kaitse ülesanneteks on iseseisva demokraatliku riigi kodaniku mentaliteedi kujundamine, kodanike kaitsetahte edendamine ja alalhoidmine kriisi- või sõjaajal.
3.5. Tsiviilvalmidus sisaldab ühiskonna elutegevuse eri valdkondades läbiviidavaid ettevalmistusmeetmeid ning tegevust, mis tagavad ühiskonna ja kaitsejõudude pikaajalise funktsioneerimise kriisi või sõja olukorras. Eesmärgiks on kindlustada, et kõiki riigis olevaid ressursse kasutataks kõige otstarbekohasemalt ja täielikumalt totaalkaitse edukaks teostamiseks. Tsiviilvalmiduse raames valmistab kriisi ja sõjaajaks ette ning rakendab:
– vajalikud meditsiini- ja sotsiaalabisüsteemid – Sotsiaalministeerium;
– riigi transpordi ja teedevõrgu ning kommunikatsioonisüsteemid – Teede- ja Sideministeerium;
– riigikaitse ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks vajalikud finantsvahendid – Rahandusministeerium .
Riigi, tema majanduse ja kaitsejõudude üleminek rahuaja seisukorrast sõjaaja seisukorda toimub üldise või osalise mobilisatsiooni teel, mis valmistatakse ette territoriaalselt.
4. Territoriaalkaitse kontseptsioon
Riigi sõjaline kaitse tugineb territoriaalkaitse kontseptsioonile , mille kohaselt hõlmatakse kaitsetegevusega kogu riigi territoorium, alustades sõjalise vastupanuga piirialadel. Kindlalt kaitstakse strateegiliselt tähtsaid piirkondi, aeglustades vastase edasiliikumist kõrvalsuundadel, andmaks aega rahvusvaheliste agressioonivastaste meetmete ja sanktsioonide süsteemi käivitamiseks. Võitlus vaenlasega jätkub ka piirkondades, mis on ajutiselt tema kontrolli all.
Tuleb eeldada, et ootamatu agressiooni algperioodil omab vastane sõjalist ülekaalu. Seetõttu peab tegema kõik selleks, et oma kaitsetegevusega killustada vaenlase väekoondisi, mis võimaldab parandada jõudude vahekorda, koondades Eesti üksusi eesmärgiga saavutada vastase peatamine ja läbimurded olulistes piirkondades. Suurt tähelepanu pööratakse strateegiliselt oluliste objektide kaitsele. Sellist kaitset nimetatakse territoriaalkaitseks. Eesti territoriaalkaitse on aktiivne.
Kaitsejõudude üksused valmistatakse ette, varustatakse ja organiseeritakse selliselt , et nad oleksid võimelised täitma ründe-, viivitus - ja kaitseülesandeid. Lisaks valmistatakse üksused ette tegutsemiseks vaenlase tagalas.
5. Integreerumine NATO-ga ja rahvusvaheline kaitsealane koostöö
Eesti kaitsejõudude arendamisel luuakse suutlikkus koostööks ja võimalikuks integreerumiseks NATO-ga. Kaitsejõud struktureeritakse ja õpetatakse välja olemaks koostegutsemisvõimelised NATO ja tema liikmesriikide jõududega. Selle käigus antakse kaitsejõududele ettevalmistus osalemiseks NATO ja muudel rahvusvahelistel operatsioonidel ning kollektiivse kaitse ülesannete täitmiseks.
Kasvava tähtsusega on Eesti kaitsejõudude integreerimine Euroopa Liidu kriisijuhtimisjõududega Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames.
Koostegutsemisvõimeliste Eesti kaitsejõudude kogu arendamine ja valmistumine NATO-ga liitumiseks toimub kooskõlas Eesti riikliku aastaprogrammiga NATO-liikmelisuse saavutamiseks (MAP/ANP).
Riiklikus aastaprogrammis ära toodud sõjaliste ja riigikaitseülesannete täitmisel tugineb Eesti muu hulgas NATO rahupartnerluse planeerimis- ja aruandlusprotsessi (PfP PARP) raames kokkulepitud partnerluseesmärkidele ja teistele PfP programmi elementidele. Eesti osaleb aktiivselt NATO rahupartnerlusprogrammis.
Eesti ehitab riigikaitse üles viisil, mis võimaldab ja abistab vajadusel teisi riike Eestile sõjalist toetust osutama. Eesti arendab suutlikkust ja töötab välja protseduurid kriisi korral Eesti territooriumil tegutsevatele sõbralikele välisvägedele vastuvõtjariigi toetuse andmiseks. Sellealast suutlikkust tõstab veelgi totaal- ja territoriaalkaitsestruktuuri väljaarendamine.
Eesti sõjalise valmisoleku väljaarendamine toetub sõjalisele koostööle NATO ja selle liikmesriikidega, samuti rahupartnerlusprogrammis osalevate NATO-sse mittekuuluvate riikidega.
IV. EESTI KAITSEJÕUDUDE ÜLESANDED
Eesti kaitsejõudude peamiseks ülesandeks on tagada oma rahuaegse tegevusega valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitsejõud planeerivad ja teostavad operatsioone, kaasates kõigi väeliikide üksusi, s.t  Joint Operations.
1. Eesti kaitsejõudude ülesanded
1.1. Rahuaja ülesanded:
Rahuajal peavad kaitsejõud looma agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. Põhiülesanneteks on:
– tagada kõigi üksuste ettenähtud valmisoleku tase ja valmidus täita rahuaja funktsioone;
– tagada üksuste sõjaline võimekus ja koostegutsemisvõime NATO-ga;
– osaleda rahvusvahelistes kriisihaldamise operatsioonides;
– valmistada üksusi ja elanikkonda ette riigi territooriumi sõjaliseks kaitseks ja rahvusvaheliste operatsioonide toetamiseks;
– koostöö rahupartnerlusprogrammi ja teiste kaitsealaste kokkulepete raames;
– osaleda loodusõnnetuste või inimtegevuse tagajärjel asetleidnud katastroofide tagajärgede likvideerimisel.
1.2. Kriiside korral:
– intensiivistada Eesti ja selle lähiümbruse õhuruumi seiret ning Eesti õhuruumi kontrolli;
– tõhustada järelevalvet ja kontrolli riigi territoriaalvete üle;
– valmistuda üleminekuks rahuajal ettevalmistatud sõjaaegsele juhtimisstruktuurile ning alustada osalist või täielikku mobilisatsiooni, integreerida rahuajal teiste ministeeriumide valitsemisalas olevad üksused;
– tõsta üksuste valmisolekutaset vastavalt kujunenud olukorrale;
– valmistuda välisabi ja välisvägede vastuvõtuks ning koostööks nendega.
1.3. Sõjaajal:
– kaitsta riigi territoriaalset terviklikkust vastavalt kaitsekavale ja seaduslike võimude ettekirjutustele;
– korraldada teiste riikide üksuste saabumist ja teha nendega koostööd, sealhulgas hoida võimaluse piires kontrolli all mereühendusteed ja kaitsta juurdepääse kindlaksmääratud sadamatele ja lennuväljadele;
– tagada koostöös teiste riikide üksustega võimaluse piires kontroll riigi õhuruumi üle ja teostada strateegiliste objektide õhukaitset.
2. Eesti kaitsejõudude organisatsiooniline struktuur
Eesti kaitsejõud koosnevad kaitseväest, vabatahtlikkusel rajanevast Kaitseliidust ning sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja alluvusse antavatest Siseministeeriumi valitsemisalas olevatest sõjaväeliselt korraldatud asutustest ja üksustest. Kaitseväe isikkoosseis koosneb kolmest osast: ajateenijad, kaadrikaitseväelased ning teenistusse kutsutud reservväelased. Põhiosa kaitseväe isikkoosseisust moodustavad mobilisatsiooni korral tegevteenistusse kutsutavad reservväelased. Kaitseväes on kolm väeliiki: maa-, mere- ja õhuvägi.
Funktsionaalsusest ja võimekusest lähtuvalt koosnevad kaitsejõud üldotstarbelistest üksustest (reageerimisüksused ja peajõud) ning territoriaalkaitseüksustest.
Maaväel kui kaitsejõudude suurimal väeliigil, on kandev roll Eesti territooriumi kaitsmisel. Valdav osa maaväest põhineb mobiliseeritaval reservil. Rahuajal on regulaarväe koosseisus reageerimisüksused, territoriaalkaitseüksused, õppeüksused ja toetusüksused. Peale mobilisatsiooni on maaväe koosseisus üldotstarbelised, territoriaalkaitse- ja toetusüksused. Esimesel etapil arendatakse välja juhtimissüsteem, peajõudude brigaadid ja reageerimisüksus (- pataljon ). Kriisi- ja sõjaaegsed ülesanded ning nende planeerimine on maaväe staabi ja praktiline ettevalmistamine kaitseringkondade ülesanne.
Õhuvägi vastutab kõigi õhuoperatsioonide eest Eestis. Õhuväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu. Operatiivülesannete ja võimekuse järgi jagunevad õhuväe üksused lahinguvalve- (õhuseire), kiirreageerimis- (õhuturve) ja tõrjeüksusteks (õhukaitse).
Merevägi vastutab kõigi mereoperatsioonide eest Eestis. Mereväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu ning tema koosseisus on mereväebaas ning mereväe- ja rannakaitseüksused.
Kaitseliit on territoriaalkaitsesüsteemi alustugi. Ta osaleb territoriaalkaitse- ja totaalkaitsesüsteemi ettevalmistamises, käivitamises ja elluviimises. Mobilisatsiooni käigus moodustatakse Kaitseliidu baasil territoriaalkaitse üksused.
Piirivalve on rahuajal Siseministeeriumi valitsemisalas olev organisatsioon , mis valvab ja kaitseb riigipiiri seaduses ettenähtud alustel ja korras. Mobilisatsiooni käigus viiakse kindlaksmääratud üksused üle kaitseväe ülemjuhataja alluvusse.
2.1. Maavägi
2.1.1. Rahuaja ülesanded:
– kinnistada läbi väljaõppe kaitsetahet ja kaitsevalmidust;
– korraldada väljaõpet ja tagada üksuste ettenähtud valmisolekutase;
– juhtida rannakaitse ettevalmistamist;
– osaleda õppustel ja operatsioonides koos NATO ja teiste partneritega;
– abistada õigusaktidega sätestatud korras vastavalt korraldustele tsiviilvõimu organeid loodusõnnetuste või inimtegevuse tagajärjel asetleidnud katastroofide korral.
2.1.2. Kriiside korral:
– valmistuda üleminekuks sõjaaja juhtimisstruktuurile;
– tõsta väljaõppe intensiivistamise ja sõjaaja ülesannete harjutamise teel kindlaksmääratud üksuste valmisolekutaset;
– alustada kas osalise või täieliku mobilisatsiooni läbiviimist;
– integreerida rahuajal teiste ministeeriumide valitsemisalas olevad maismaaüksused;
– valmistuda koostööks appitulevate välisvägedega.
2.1.3. Sõjaajal:
– kaitsta riigi territoriaalset terviklikkust vastavalt kaitseplaanile ja seaduslike võimude ettekirjutustele;
– korraldada teiste riikide üksuste saabumist ja teha nendega koostööd, sealhulgas kindlustada olulised riigisisesed kommunikatsioonid.
2.2. Õhuvägi
2.2.1. Rahuaja ülesanded:
– juhtida ja teostada läbi lahinguvalveteenistuse õhuruumi kontrolli, mis koosneb õhuseirest ja õhuturbest;
– osaleda riiklike otsingu- ja päästeoperatsioonide korraldamisel, teostada ja juhtida nende õhuoperatsioonide alast osa;
– osaleda NATO ja teiste partnerite koostegutsemisvõime standarditele vastavate lennuväljade väljaarendamisel;
– kinnistada läbi väljaõppe kaitsetahet ja kaitsevalmidust;
– tagada kõigi üksuste ettenähtud valmisolekutase;
– toetada teiste väeliikide igapäevast väljaõppeprotsessi;
– osaleda õppustel ja operatsioonides koos NATO ja teiste partneritega.
2.2.2. Kriiside korral:
– intensiivistada Eesti ja selle lähiümbruse õhuruumi seiret ning Eesti õhuruumi kontrolli;
– integreerida rahuajal teiste ministeeriumide valitsemisalas olevad lennuüksused;
– tõsta õhukaitseüksuste valmisolekutaset, komplekteerides need täiskoosseisudeni ja alustades intensiivset väljaõpet;
– minna üle sõjaaja juhtimisstruktuurile;
– valmistuda koostööks appitulevate välisvägedega;
– valmistuda humanitaar- ja sõjalise abi vastuvõtmiseks.
2.2.3. Sõjaajal:
– toetada õhuväe vahenditega kaitsejõudude operatsioone;
– tagada humanitaar- ja sõjalise abi vastuvõtmine, korraldada teiste riikide vägede saabumist ja teha nendega koostööd;
– tagada ja võtta osa NATO ja teiste partnerriikide ühistest õhuoperatsioonidest:
– tagada koostöös partneritega ja nende abil kontroll riigi õhuruumi üle;
– teostada koostöös partneritega ja nende abil strateegiliste objektide õhukaitset.
2.3. Merevägi
2.3.1. Rahuaja ülesanded:
– kinnistada läbi väljaõppe kaitsetahet ja kaitsevalmidust;
– teostada mereseiret;
– osaleda Eesti rannakaitses;
– tagada kõigi üksuste ettenähtud valmisolekutase;
– korraldada rahuaegseid mereoperatsioone;
– osaleda NATO ja teiste partnerite koostegutsemisvõime standarditele vastavate sadamate väljaarendamisel;
– osaleda õppustel ja operatsioonidel koos NATO ja teiste partneritega;
– osaleda merepääste- ja -otsinguoperatsioonides.
2.3.2. Kriiside korral:
– juhtida ja intensiivistada kogu Eesti mereseiret;
– valmistada ette strateegiliselt tähtsate piirkondade kaitse rünnakute vastu merelt;
– minna üle sõjaaja juhtimisstruktuurile;
– integreerida rahuajal teiste ministeeriumide valitsemisalas olevad asjakohased mereüksused;
– tõsta väljaõppe intensiivistamise ja sõjaaja ülesannete harjutamise teel kindlaksmääratud üksuste valmisolekutaset;
– valmistuda koostööks appitulevate välisvägedega.
2.3.3. Sõjaajal:
– toetada mereväe vahenditega kaitsejõudude operatsioone;
– korraldada teiste riikide vägede saabumist ja teha nendega koostööd;
– takistada meritsi juurdepääsu strateegilistele piirkondadele;
– turvata mereühendusteid territoriaalvetes.
2.4. Kaitseliit
2.4.1. Rahuaja ülesanded:
– kasvatada läbi oma struktuuriüksuste ja igapäevase tegevuse Eesti elanikkonna riigikaitsetahet;
– korraldada spetsialistiõpet vastavalt kindlaksmääratud ülesannetele, tingimustele ja standarditele;
– osaleda territoriaalkaitseüksuste loomises ja väljaõppes;
– osaleda mobilisatsiooni ettevalmistamises;
– abistada tsiviilvõimu organeid loodusõnnetuste ja inimtegevuse tagajärjel asetleidnud katastroofide korral.
2.4.2. Kriiside korral:
– tagada valmisolek territoriaalkaitsestruktuuri käivitamiseks;
– osaleda osalise või täieliku mobilisatsiooni läbiviimises.
2.4.3. Sõjaajal:
– osaleda kogu riiki hõlmavas totaalkaitsesüsteemis.
2.5. Piirivalve
2.5.1. Rahuaja ülesanded:
– korraldada kindlaksmääratud isikkoosseisu ja üksuste sõjalist väljaõpet vastavalt kaitseväe juhataja poolt kooskõlastatud programmidele;
– juhtida ja teostada mereseiret;
– tagada kindlaksmääratud üksuste sõjaline valmisolek;
– juhtida otsingu- ja päästeoperatsioonide korraldamist Eesti merepäästepiirkonnas;
– osaleda totaalkaitsestruktuuri ettevalmistamises.
2.5.2. Kriiside korral:
– tugevdada riigipiiri valvamist ja kontrolli;
– valmistuda üleminekuks sõjaaja juhtimisstruktuurile ja sõjaliseks tegevuseks.
2.5.3. Sõjaajal:
– osaleda kogu riiki hõlmavas totaalkaitsesüsteemis;
– osutada vastupanu vastavalt kaitsekavadele.
2.6. Juhtimisstruktuurid
Strateegilisel tasandil võtavad riiklikku julgeolekut ja riigikaitset puudutavaid otsuseid vastu ja püstitavad kaitsejõududele vastavaid ülesandeid Vabariigi President , Vabariigi Valitsus, kaitseminister ja kaitseväe juhataja. Riigi vastu toimepandud agressiooni korral kuulutab riigikaitse kõrgeima juhi ülesannetes Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.
Rahuajal juhib Eesti kaitsejõude kaitseväe juhataja. Ühtlasi vastutab ta kaitsejõudude valmisoleku eest täita neile pandud ülesandeid. Kaitseväe juhataja tööorganiks on Peastaap, mille ülesandeks on strateegiline planeerimine, juhtivdokumentide väljatöötamine ja väeliikide vahelise koostöö koordineerimine. Kaitseväe juhataja, keda abistab Peastaap, vastutab ka väeliikide ühise planeerimise eest.
Väeliikide arengu, väljaõppe ja valmisoleku eest kannavad vastutust väeliikide ülemad, kelle tööorganiteks on väeliikide staabid. Väeliikide staabid teostavad planeerimist ja juhtimist operatiivtasandil. Väeliikide ülemad vastutavad väeliikide sisese operatiivplaneerimise eest.
Kaitseliidu ja kaitseringkondade ülemad vastutavad operatiivplaneerimise eest oma vastutusalas.
Taktikalise tasandi planeerimist ja juhtimist teostatakse üksuste tasandil.
Sõjaajal on kaitseväe ülemjuhatajal täielik juhtimisõigus Eesti kaitsejõude üle. Peastaabi ja Maaväe Staabi isikkoosseisu baasil formeeritakse kaitsejõudude juhtimispunktid (põhi-, varu-, tagala -). Eesti kaitsejõudude lahingutegevust juhib kaitsejõudude põhijuhtimispunkt, mille eesotsas on operatiivjuht.
Väeliikide ja Kaitseliidu ülemad juhivad rahuajal oma staapide abil vastavaid väeliike ja vastutavad neile antud ülesannete täitmiseks vajaliku ettevalmistuse eest.
Sõjaajal alluvad mereväe ülem, õhuväe ülem ja kaitseringkondade ülemad operatiivjuhile. Nimetatud ülematel on kindlaksmääratud juhtimisvolitused neile alluvate üksuste üle. Väeliigi ülema otsuse ettevalmistamiseks moodustatakse väeliigi staabi isikkoosseisu baasil väeliigi juhtimispunktid, mis teevad tihedat koostööd kaitsejõudude vastavate juhtimispunktidega.
2.7. Tagala
Tagalatoetuse eesmärk on tagada kaitsejõudude tegevuseks vajalikud tingimused nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaolukorras, milleks kasutatakse kaitsejõudude ja vastavalt mobilisatsioonikavale riigi tsiviilressursse. Kaitsejõudude tagalatoetuse korraldamise keskseks struktuuriks on tagalakeskus. Tagalakeskuse ülesandeks on tagada Eesti-poolne toetus välisabi vastuvõtmisel.
Kaitseministeerium koos tagalakeskusega vastutab kaitsejõudude tegevuse tagamiseks vajaliku infrastruktuuri ettevalmistamise eest.
Tagalatoetuse struktuuri ülesehitamise käigus juhindutakse järgmistest põhimõtetest:
– NATO-ga koostöösuutlike moodulstruktuuride kasutamine vastuvõtjariigi toetuse tagamiseks Eestis (Host Nation Support);
– tsiviilvõimaluste maksimaalne kasutamine kaitsejõudude tegevuse tagamiseks;
– tagalatoetuse tsentraliseeritud juhtimissüsteemi väljaarendamine, kasutades NATO andmebaasisüsteemidega ühituvaid andmebaasisüsteeme;
– moodsa tehnika ja relvastuse hooldussüsteemi väljaarendamine, kasutades ära rahvusvahelise sõjalise koostöö võimalusi.
V. SÕJALISE KAITSEVÕIME ARENDAMISE PRIORITEEDID
Eesti juhindub oma riigikaitse ülesehitamisel eesmärkidest, mis on lisaks «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustele » ja käesolevale dokumendile sätestatud riiklikus aastaprogrammis NATO-liikmelisuse saavutamiseks (ANP 2000/2001). Kaitsejõudude arendamisel lähtutakse järgmistest prioriteetidest:
– luua kogu ühiskonda hõlmav totaalkaitsesüsteem;
– arendada üldvägedena esmajärjekorras välja kaks peajõudude brigaadi ja reageerimisüksus (-pataljon);
– jätkata territoriaalkaitse kontseptsiooni elluviimist, sealhulgas arendada üksuste kiire ja efektiivse kontsentreerimise võimet;
– ehitada üles NATO kollektiivses kaitsetegevuses osalemisvõimelised kaitsejõud;
– tagada võimekus osalemiseks rahuoperatsioonidel;
– arendada välja õhuseiresüsteemist ja õhuturvevõimekusest koosnev õhuruumi kontrolli süsteem;
– jätkata humanitaar- ja sõjalise abi vastuvõtmiseks vajalike koostegutsemisvõimelise infrastruktuuri ja vahendite väljaarendamist;
– osaleda rahvusvahelises kahe- ja mitmepoolses kaitsealases koostöös.
Kaitseminister Jüri LUIK

Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhend

Vastu võetud 18.02.2010 nr 5
Määrus kehtestatakse «Hädaolukorra seaduse» § 6 lõike 7 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Hädaolukorra riskianalüüs (edaspidi riskianalüüs)
(1) Riskianalüüs koosneb järgmistest osadest:
1) sisukorrast ja riskianalüüsi koostanud asutuste ja isikute loetelust;
2) analüütilisest osast;
3) analüüsi tegemiseks koostatud vajalikest tabelitest ja joonistest;
4) hädaolukorda iseloomustavatest skeemidest;
5) vajalikust kaardimaterjalist;
6) hädaolukorda ennetavate ja selle tagajärgi leevendavate meetmete kirjeldusest;
7) riskimaatriksist;
8) riskianalüüsi ankeedist ehk riskianalüüsi kokkuvõttest.
(2) Iga hädaolukorra kohta koostatakse üks riskianalüüs.
(3) Riskianalüüsi koostab «Hädaolukorra seaduse» § 6 lõike 2 alusel Vabariigi Valitsuse poolt määratud pädev täidesaatev riigivõimu asutus (edaspidipädev asutus).
§ 2. Riskianalüüsi regionaalne ja kohaliku omavalitsuse tasand
(1) Kui riskianalüüsis kirjeldatakse hädaolukorra regionaalset tasandit , koostatakse regionaalse kriisikomisjoni tegevuspiirkonnas hädaolukorra riskianalüüsi regionaalne osa vastavalt käesoleva määruse lisale 5.
(2) Hädaolukorrad, mille riskianalüüsis peab kajastuma regionaalne tasand, on:
1) ulatuslik metsa- ja maastiku tulekahju;
2) ulatuslik tulekahju või plahvatus tööstus- või laohoonetes;
3) tulekahju, plahvatus ja varing, mille tagajärjel saab vigastada palju inimesi;
4) torm ;
5) üleujutus tiheasutusalas;
6) ulatuslik merereostus;
7) ulatuslik rannikureostus;
8) ulatuslik maapinna, siseveekogu või põhjavee reostus sisemaal;
9) paljude kannatanutega õnnetus maanteel;
10) paljude kannatanutega õnnetus reisirongiga;
11) paljude kannatanutega või suure looduskeskkonna kahjuga õnnetus ohtlikke aineid vedava rongiga ;
12) paljude kannatanutega reisilaeva õnnetus;
13) massirahutus;
14) epideemia;
15) massiline mürgistus;
16) erakordselt külm ilm;
17) erakordselt kuum ilm;
18) episootia;
19) riigisisese tekkepõhjusega kiirgusõnnetus.
(3) Hädaolukorra regionaalse osa koostamisel läbitakse käesoleva määruse §-s 4 nimetatud riskianalüüsi analüütilise osa koostamise etapid.
(4) Hädaolukorra riskianalüüsi regionaalse osa esitab pädev asutus arvamuse avaldamiseks regionaalsele kriisikomisjonile.
(5) Hädaolukorra seaduse § 6 lõike 2 alusel Vabariigi Valitsuse poolt määratud pädev asutus koostab riskianalüüsi arvestades regionaalseid osasid, toob eraldi välja kõige raskema hädaolukorra määratluse ning analüüsitud kõige tõenäolisemad ja raskemate tagajärgedega ohud.
(6) Kohaliku omavalitsuse tasandi kajastamise vajaduse riskianalüüsis otsustab pädev asutus.
§ 3. Riskianalüüsi töörühm
(1) Riskianalüüsi koostamisse kaasab pädev asutus muud asutused ja isikud, kellel on riskianalüüsi koostamiseks vajalikku teavet, moodustades vajadusel töörühma.
(2) Riskianalüüsi töörühma kaasatakse käesoleva määruse lisas 5 nimetatud asutusi kui ka teisi nimetamata asutusi ja isikuid, kellel on riskianalüüsi koostamiseks vajalikku teavet.
2. peatükk
RISKIANALÜÜSI KOOSTAMINE
§ 4. Riskianalüüsi analüütilise osa koostamise etapid
Riskianalüüsi analüütilise osa koostamise etapid on:
1) hädaolukorra määratlemine;
2) hädaolukorda põhjustavate ohtude väljaselgitamine ja kirjeldamine;
3) riskide analüüsimine;
4) riskiklassi määramine;
5) hädaolukorda ennetavate ja tagajärgi leevendavate meetmete kirjeldamine;
6) riskiankeedi täitmine.
§ 5. Hädaolukorra määratlemine
(1) Riskianalüüsi koostamisel määratlevad pädevad asutused hädaolukorra.
(2) Hädaolukorra määratlemisel tuuakse välja analüüsitava hädaolukorra ja selle ulatuse kirjeldus ning tegurid, mis võivad kujundada hädaolukorra esinemise tõenäosust ja selle võimalikke tagajärgi.
§ 6. Hädaolukorda põhjustavate ohtude väljaselgitamine ja kirjeldamine
(1) Riskianalüüsi koostaja selgitab välja hädaolukorda põhjustavad ohud ja kirjeldab neid vastavalt hädaolukorra määratlusele ning kogemuste, uuringute või muu saadaoleva informatsiooni põhjal.
(2) Riskianalüüsi koostaja võib jätta kirjeldamata ohud, mille väljatoomine riskianalüüsis nende väikese tõenäosuse tõttu ei ole otstarbekas.
§ 7. Riskide analüüsimine
(1) Riskide analüüsimine koosneb:
1) hädaolukorra toimumise tõenäosuse analüüsist ja sellele antavast hinnangust;
2) hädaolukorra tagajärgede analüüsist ja sellele antavast hinnangust.
(2) Hädaolukorra toimumise tõenäosusele antakse hinnang käesoleva määruse § 6 alusel väljaselgitatud ja kirjeldatud ohtude esinemise tõenäosuse järgi.
(3) Hädaolukorra toimumise tõenäosusele antavas hinnangus lähtutakse statistilistest andmetest ja muudest dokumenteeritud arvestuslikest, analüütilistest või muul viisil tõestatud andmetest.
(4) Hädaolukorra toimumise tõenäosuse hinnang antakse viie järgneva aasta kohta vastavalt käesoleva määruse lisas 1 toodud tabelile. Kui hädaolukorra toimumise tõenäosust ei ole võimalik käesoleva määruse lisa 1 kohaselt hinnata, siis annab riskianalüüsi töörühm hinnangu hädaolukorra toimumise tõenäosusele, lähtudes muudest mõõdetavatest kriteeriumidest.
(5) Hädaolukorra tagajärgedele hinnangu andmiseks tuleb eraldi kirjeldada ja analüüsida hädaolukorra kõiki võimalikke tagajärgi.
(6) Hädaolukorra tagajärgi analüüsitakse järgmistest valdkondadest lähtuvalt:
1) inimeste elu ja tervis;
2) vara;
3) looduskeskkond ;
4) elutähtsate teenuste toimepidevus .
(7) Hädaolukorra tagajärgedele hinnangu andmisel võib arvestada ebasoovitavaid mõjusid ka muudele kvantitatiivselt või kvalitatiivselt mõõdetavatele valdkondadele, mis toovad lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud valdkondadele paremini välja hädaolukorra võimalikud tagajärjed.
(8) Tagajärjed elutähtsa teenuse toimimisele tuuakse eraldi välja «Hädaolukorra seaduse» § 34 lõigetes 2–9 loetletud teenuste põhiselt, mida hädaolukord otseselt mõjutab.
(9) Hädaolukorra tagajärgedele antakse koondhinnang, mis seisneb hädaolukorra tagajärgede raskusastme määramises. Raskusastme määramisel lähtutakse käesoleva määruse lisast 2. Hinnangu andmisel võetakse arvesse, et kõige olulisem on inimeste elu ja tervis.
(10) Riskianalüüsis selgitatakse ja põhjendatakse tagajärgedele antud raskusastet.
§ 8. Riskiklassi määramine
(1) Hädaolukorrale määratakse riskiklass sõltuvalt selle esinemise tõenäosusest ja tagajärje raskusastmest vastavalt käesoleva määruse lisale 3.
(2) Riskiklass väljendub kindlas numbri ja tähe kombinatsioonis.
§ 9. Hädaolukorda ennetavad ja tagajärgi leevendavad meetmed
(1) Hädaolukorda ennetavad meetmed on suunatud hädaolukorra tekkimise vältimiseks.
(2) Hädaolukorra tagajärgi leevendavad meetmed on suunatud hädaolukorra võimalike negatiivsete mõjude vähendamiseks või vältimiseks.
(3) Riskianalüüsis tuuakse välja ettepanekud hädaolukorda ennetavate ja selle tagajärgi leevendavate meetmete osas koos ligikaudse maksumusega ning nende rakendamise eest vastutajad.
(4) Hädaolukorda ennetavate ja selle tagajärgi leevendavate meetmete kirjeldamisel tuleb lähtuda käesoleva määruse §-s 8 määratud riskiklassi prioriteetsusest ning käesoleva määruse lisas 3 nimetatud riskide määratlusest.
(5) Hädaolukorda ennetavate ja tagajärgi leevendavate meetmete raames tuleb kirjeldada:
1) olemasolevaid õiguslikke regulatsioone, tegevuskavasid ja ressursse;
2) vajaminevaid õiguslikke regulatsioone, tegevuskavasid ja ressursse;
3) muid olemasolevaid ja vajaminevaid meetmeid.
§ 10. Riskiankeedi täitmine
Riskianalüüsi kokkuvõttena täidetakse hädaolukorra kohta riskiankeet vastavalt käesoleva määruse lisale 4.
3. peatükk
RISKIANALÜÜSI KINNITAMINE, AVALDAMINE JA JÄRELHINDAMINE
§ 11. Riskianalüüsi kinnitamine
Hädaolukorra riskianalüüsi kinnitab pädeva asutuse juht käskkirjaga.
§ 12. Riskianalüüsi avaldamine
Pädev asutus avaldab riskianalüüsi oma veebilehel hiljemalt kahe nädala jooksul pärast selle kinnitamist.
§ 13. Riskianalüüsi järelhindamine
(1) Pädev asutus ja riskianalüüsi töörühma liikmed teostavad järjepidevalt riskianalüüsis analüüsitud hädaolukordade, ohtude ja riskide järelhindamist. Kui järelhindamise tulemusena täheldatakse olulisi muutusi, siis riskianalüüsi töörühma kuuluv asutus teavitab koheselt teisi töörühma liikmeid ning pädev asutus algatab riskianalüüsi muutmise.
(2) Riskianalüüsi muudatused kinnitab pädeva asutuse juht käskkirjaga.
Toimepidevuse riskianalüüsi koostamise juhend
Vastu võetud 08.06.2010 nr 16
Määrus kehtestatakse «Hädaolukorra seaduse» § 38 lõike 5 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Käesolev määrus reguleerib elutähtsa teenuse osutaja poolt osutatava elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi (edaspidi riskianalüüs) koostamise korraldust.
§ 2. Mõisted
Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid järgnevas tähenduses:
1) elutähtis teenus – teenus, mis on hädavajalik eluliselt tähtsate ühiskondlike toimingute, tervishoiu, turvalisuse, julgeoleku ning inimeste majandusliku ja sotsiaalse heaolu korraldamiseks;
2) elutähtsa teenuse osutamise kriitilised tegevused – tegevused, mille katkestused ohustavad tõsiselt asutuse või ettevõtte võimekust osutada elutähtsat teenust ning takistab asutuse või ettevõtte sõnastatud eesmärkide saavutamist teenuse osutamisel;
3) katkestus – negatiivne kõrvalekalle teenuse eesmärgi- ning plaanipärasel osutamisel, mis on põhjustatud kas prognoositavast (nt streik) või ootamatust (elektrikatkestus, torm) sündmusest;
4) oht – sündmus või asjaolu, mis võib põhjustada katkestust;
5) risk – hinnang asjaoludele, mis võivad takistada asutuse või ettevõtte võimekust osutada elutähtsat teenust tähtajaliselt, ettenähtud kvaliteediga või planeeritud mahus;
6) riskianalüüsi juhend – rahvusvaheliselt tunnustust leidnud soovitused või standard, mille alusel saab läbi viia ettevõtte või asutuse teenuse osutamise riskide analüüsi;
7) riskimaatriks – maatriks elutähtsa teenuse kriitilise tegevuse katkemise tagajärgedest ning tõenäosusest, mille alusel määratakse riskiklass;
8) riskiklass – elutähtsa teenuse katkestuse tähtsuse sõnaline kirjeldus, mis sõltub katkestuse tõenäosusest ja selle raskusastmest ning mille abil järjestatakse riskid;
9) maksimaalne katkestuse lubatud kestus – kriitilise tegevuse katkemise periood, mille möödumisel pole juriidiline isik või asutus võimeline osutama elutähtsat teenust seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides või lepingutes sätestatud tingimustel;
10) nõutav taasteaeg – teenuse osutaja poolt määratud aeg kriitilise tegevuse jätkamiseks ja taastamiseks.
§ 3. Riskianalüüsi koostamise korraldus
(1) Elutähtsa teenuse osutaja koostab riskianalüüsi tema poolt osutatavate elutähtsate teenuste toimepidevuse kohta, mis on nimetatud «Hädaolukorra seaduse» § 34 lõigetes 2–9.
(2) Riskianalüüsi koostanud asutus või isik esitab riskianalüüsi elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavale asutusele või elutähtsat teenust korraldava asutuse määratud allasutusele iga aasta 1. detsembriks. Kui riskianalüüsis pole aasta jooksul muudatusi toimunud, siis teavitab asutus või isik elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavat asutust muudatuste puudumisest.
§ 4. Riskianalüüsi koostamine
(1) Riskianalüüs koosneb järgmistest osadest:
1) sisukorrast ja riskianalüüsi koostanud isikute loetelust;
2) analüütilisest osast;
3) analüüsi tegemiseks koostatud vajalikest tabelitest ja joonistest;
4) riskimaatriksist;
5) riskianalüüsi kokkuvõttest.
(2) Riskianalüüsi koostamise etapid on:
1) elutähtsa teenuse kirjeldamine;
2) elutähtsa teenuse osutamise kriitiliste tegevuste väljaselgitamine;
3) kriitiliste tegevuste ressursside määratlemine;
4) kriitiliste tegevuste katkestuste tagajärgede hindamine;
5) kriitilisi tegevuste katkestusi põhjustavate ohtude kirjeldamine;
6) kriitilisi tegevuste katkestuste esinemise tõenäosuse hindamine;
7) riskimaatriksi koostamine.
(3) Elutähtsa teenuse osutaja võib kooskõlastatult elutähtsa teenuse korraldajaga sõltuvalt teenuse osutamise eripäradest kasutada riskianalüüsi koostamise etappide läbimiseks käesolevast juhendist erinevat rahvusvaheliselt kasutusel olevat riskianalüüsi koostamise juhendit.
§ 5. Elutähtsa teenuse kirjeldamine
(1) Elutähtsa teenuse osutaja sõnastab elutähtsa teenuse osutamise eesmärgi ja toob välja seadustes ja nende alusel kehtestatud õigusaktides ning lepingutes sätestatud kohustused teenuse osutamisel.
(2) Elutähtsa teenuse osutaja hindab elutähtsa teenuse kirjeldamisel, kui suur osa tema poolt osutatavast elutähtsa teenuse mahust osutatakse teiste elutähtsate teenuste osutajate poolt ja kui suur osa partnerite poolt, kes ei ole elutähtsa teenuse osutajad.
§ 6. Elutähtsa teenuse osutamise kriitiliste tegevuste väljaselgitamine
(1) Elutähtsa teenuse osutaja selgitab välja need kriitilised tegevused, mis on vajalikud elutähtsa teenuse toimepidevuseks.
(2) Elutähtsa teenuse osutaja annab kõigile kriitilistele tegevustele hinnangu elutähtsa teenuse katkestuseni kuluva aja alusel vastavalt käesoleva määruse lisas 1 toodud tabelile 1 ja elutähtsa teenuse katkemise ulatuse alusel vastavalt käesoleva määruse lisas 1 toodud tabelile 2.
(3) Elutähtsa teenuse osutaja hindab elutähtsa teenuse osutamise kriitilisi tegevusi vastavalt käesoleva määruse lisas 1 toodud tabelile 3.
(4) Iga kriitilise tegevuse suhtes määratakse võimalike katkestuste maksimaalne lubatud kestus.
(5) Iga kriitilise tegevuse katkemise suhtes määratakse nõutav taasteaeg, mille jooksul tuleb katkestus kõrvaldada.
§ 7. Kriitiliste tegevuste ressursside määratlemine
(1) Elutähtsa teenuse osutaja määratleb ressursid, mis on vajalikud kriitiliste tegevuste toimimiseks.
(2) Kriitiliste tegevuste toimimiseks vajalikud ressursid on:
1) personal;
2) territoorium ja seal paiknevad hooned;
3) infotehnoloogilised süsteemid (määratlemisel lähtuda määruse lisast 5);
4) elutähtsa teenuse osutamiseks vajalik informatsioon;
5) finantsvahendid, mis on vajalikud elutähtsa teenuse osutamiseks;
6) varustajad ning partnerid, kellest sõltub elutähtsa teenuse osutamine;
7) muud teenuse osutamise seisukohast olulised ressursid.
(3) Elutähtsa teenuse osutaja lähtub ressursside määratlemisel käesoleva määruse lisas 2 toodud küsimustest.
§ 8. Kriitiliste tegevuste katkestuste tagajärgede hindamine
(1) Elutähtsa teenuse osutaja hindab kriitiliste tegevuste katkestuste tagajärgi vastavalt käesoleva määruse lisas 3 toodud raskusastmele.
(2) Katkestuste tagajärgi analüüsitakse sõltuvalt sellest, kas katkestusest tingitud kahju on tekitatud:
1) inimeste elule või tervisele;
2) looduskeskkonnale;
3) elutähtsa teenuse osutaja mainele;
4) elutähtsa teenuse osutaja majanduslikule olukorrale;
5) elutähtsa teenuse osutamise kvaliteedile, kuna ei ole võimalik täita seadustest ja lepingutest tulenevaid nõudeid;
6) muudele valdkondadele.
(3) Elutähtsa teenuse osutaja hindab, millises valdkonnas on osalise või täieliku katkestuse tagajärjed kõige raskemad .
(4) Katkestuste tagajärgede määratlemise tulemusena antakse tagajärgedele koondhinnang raskeima tagajärje järgi.
(5) Katkestuste raskusastme kirjeldus on võimalusel kvantitatiivselt määratletav.
(6) Riskianalüüsis põhjendatakse tagajärgedele antud raskusastet.
(7) Kriitiliste tegevuste kohta täidetakse katkestuste tagajärgede hindamise tabel vastavalt käesoleva määruse lisale 4.
§ 9. Kriitiliste tegevuste katkestusi põhjustavate ohtude kirjeldamine
(1) Elutähtsa teenuse osutaja selgitab ning kirjeldab teenuse kriitiliste tegevuste katkestusi põhjustavaid ohtusid vastavalt statistikale, uuringutele ja eksperthinnangutele.
(2) Ohtude väljaselgitamiseks juhindutakse määruse lisas 8 toodud ohtude nimekirjast ja «Hädaolukorra seaduse» alusel kehtestatud hädaolukordade nimekirjast ning muudest teenuse osutamise eripäradest tulenevatest ohtudest.
(3) Elutähtsa teenuse osutaja võib jätta kirjeldamata ohud, mille väljatoomine riskianalüüsis ei ole nende väikese tõenäosuse tõttu otstarbekas.
§ 10. Katkestuste esinemise tõenäosuse hindamine
(1) Enne katkestuste esinemise tõenäosusele hinnangu andmist loetleb elutähtsa teenuse osutaja juba olemasolevad katkestusi ennetavad meetmed.
(2) Katkestuste esinemise tõenäosusele antakse hinnang vastavalt lisale 6
§ 11. Riskimaatriksi koostamine
(1) Katkestuste tagajärgede ja esinemise tõenäosuse hinnangute alusel määratakse katkestuste riskiklass vastavalt käesoleva määruse lisale 7.
(2) Elutähtsa teenuse osutaja nimetab katkestusi ennetavad ja nende tagajärgi leevendavad meetmed koos ligikaudse maksumusega ning meetmete rakendamise eest vastutajad.
§ 12. Riskianalüüsi järelhindamine
(1) Elutähtsa teenuse osutaja jälgib süstemaatiliselt elutähtsa teenuse kriitilisi tegevusi, kasutatavaid ressursse, katkestusi põhjustavaid ohtusid ja tegevuskeskkonda ning oluliste muutuste ilmnemisel täiendab vastavalt riskianalüüsi.
(2) Elutähtsa teenuse osutaja esitab täiendatud riskianalüüsi viivitamatult elutähtsat teenust korraldavale asutusele.
§ 13. Määruse paragrahvi 3 lõike 2 rakendussätted
(1) Käesoleva määruse § 3 lõikes 2 nimetatud asutus või isik ei esita riskianalüüsi elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavale asutusele või elutähtsat teenust korraldava asutuse määratud allasutusele 2010. aasta 1. detsembriks.
(2) Käesoleva määruse § 3 lõikes 2 nimetatud asutus või isik esitab riskianalüüsi 2011. aastal elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavale asutusele või elutähtsat teenust korraldava asutuse määratud allasutusele 1. jaanuariks.
Minister Marko POMERANTS
Kantsler Märt KRAFT
64