Matsalu laht ja selle ümbrus (0)

Raili Kivisalu MH II
Matsalu laht ja selle ümbrus
Juhendaja : lektor Merle Ööpik
Tartu 2012

Sisukord

Raili Kivisalu MH II 1
Matsalu laht ja selle ümbrus 1
Juhendaja: lektor Merle Ööpik 1
Tartu 2012 1
Sissejuhatus 3
Keskkonna tingimused 4
Roostik 5
Matsalu laht 6
Rannaniidud 7
Piirkonna asustus ja probleemid 9
Kasutatud materjalid 10

Sissejuhatus

Piirkond, kust valisin välja kirjeldatavad biotoobid, paikneb Läänemaal, Matsalu rahvuspargi alal (joonis1). Kooslusteks valitud piirkonnas on matsalu lahe ida osa vabaveeala, Penijõe jõgi, tuudi jõgi, rannaniit ja roostik. Kirjeldatavateks biotoopideks valisin Matsalu lahe idaosa , kus kirjeldan täpsemalt lahe idaosa vabaveeala põhjataimestikku ja põhjaloomastikku, kuna Matsalu lahe idaosas on väga laialdaselt levinud roostik, jätsin selle kirjeldatavast alast välja ning kavatsen käsitleda seda eraldi biotoobina. Kolmandaks biotoobiks valisin roostikuga külgneva rannaniidu.
Ühtlaselt madalad on Matsalu lahe rannikualad . Rannikualade pinnamoodi mitmekesistavad vanad rannavallid, kuigi ülekaalus on merelised kuhjetasandikud, mis on tekkinud purdmaterjali kuhjumise tagajärjel. Lahte ümbritsevad lauged tasandikud (Miilmets, 1981).
Joonis 1. Väljavalitud ala, piiritletud punase joonega , Läänemaal, Matsalu lahe idaosas (Maa-ameti geoportaal)

Keskkonna tingimused

Väljavalitud piirkonna oluliseks abiootiliseks teguriks on ilmastik, mida mõjutab oluliselt Läänemeri. Siinsed õhutemperatuurid on talvel 1-2 kraadi võrra kõrgemad, kui Ida-Eestis. Kevadel, aga seevastu meri alandab temperatuuri. Sademed jaotuvad siinsel alal ebaühtlaselt. Sisemaa poole sademete hulk suureneb, kõige väiksem on see saartel. Valdavalt puhuvad siinsetel aladel lõuna- ja läänekaarte tuuled, mis toovad alale merelisi õhumasse, seepärast on ka päikesepaistelisi ilmu vähe. Kuna rannikupiirkond on sageli mitmesuguste tsüklonite frondialaks, on siin rohkesti mitmesuguseid atmosfäärinähtusi. Küllalt sageli esineb udu, eriti kevadel ja sügisel ning tormituuli (Miilmets, 1981).
Valdavateks muldateks (joonis 2) on valitud alal sooldunud turvastunud mullad (ArG1), Sooldunud mullad (Arv) ja ranniku turvastunud mullad (Gr1) (Maa-ameti geoportaal).
Vee läbipaistvus on lahes väike keskmiselt 2,3 meetrit. värvuselt on vesi roheline, pisut pruunika varjundiga. Abiootilise tegurina võib välja tuua Kasari jõe aeglase voolukiiruse, mis on Matsalu lahe idaosa intensiivselt roostikuga vohama pannud .
Joonis 2. Valitud piirkonna mullastik . (Maa-ameti geoportaal)

Roostik

Tänapäeval hõlmab kompaktne pilliroomassiiv teiste kõrgete vee- ja sootaimede lisandiga matsalu lahe idaosas umbes 3000 ha. Matsalu siselahe roostikuala on viimase sajandi jooksul pidevalt suurenenud ( Kumari , 1985). Roostiku idapiir muutub väga aeglaselt, siin luhapoolses küljes, on roostik kõige kiduram ja hõredam, segatud mitmete tarnaliikidega ning teiste rohttaimedega. Avavee piiril on roostiku serv ebaühtlane. Kompaktne rootihnik on siin asendunud üksikute rootukkadega (Miilmets, 1981).
Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni alusel jagaksin Matsalu lahe ida kaldal kasvava roostiku oma paiknemise tõttu lahes ja jõesuudmes riimveekogude taimestu klassi, madalveetaimestu tüübirühma, madalvee kasvukohatüüpi.
Tüüpilstemaks taimedeks on roostikus pilliroog, kare kaisel, ahtalehine hundinui, pikk merihein, hanehein ja penikeeled ( Paal , 1997). Lainetele avatud rannal on pilliroog hõredam ja kooslus liigirikkam – kaasnevad veel järvekaisel, soomusalss, randaster, valge kastehein ja meri- mugulkõrkjas. Roostikus leidub ka veel suur tulikas, väike lemmel ja vee sees kasvab männas vesikuusk (Kumari, 1985).
Linde on roostikus palju. Matsalu laht on hallhane peamisi pesitsuskohti Eestis. Hallhanesid pesitseb siin umbes 220 paari (Miilmets, 1981). Haned ja kühmnokkluiged mõjutavad lindudest enim roostiku struktuuri lõhkudes pilliroogu (Kumari, 1985). Suurte kolooniatena pesitseb siin naerukajakas . Arvukalt on vesikanu ja partlasi. Tihedamassse roostikuossa hoiab hüüp. Nimetamata ei saa jätta ka loo-loorkulli, sageli võib kohata toiduotsingul viibivat merikotkast. Üldse pesitseb roostikus rohkem kui 8000 paari linde (Miilmets, 1981). Talvel käib roostukus väikelindudele jahti pidamas euroopa väikseim kakuline, värbkakk (Kumari, 1985)
Imetajatest on roostikes arvukamad närilised, suurematest loomadest on pidev külaline metssiga . Metssiga otsib kaldalähedastes roostikes taimejuuri, putukaid ja tigusid. Roostikud on metssigade meelispaik sest siin on inimese häiriv mõju väike ( Haberman , 2003).
Kiskjatest on tähtsamad kärp, mink , rebane ja kährikkoer, kelle toidubaas roostikus sõltub mügri, lindude ja näriliste arvukusest (Kumari, 1985).
Alal tervikuna võetult domineerib kaaluliselt piklik jõekarp, biomassi kaalu osas, aga vesikakand. Põhjaloomastikus leidub veel ka surusääsklaste vastseid , väheharjasusse, karpvähilisi, vesilestalisi, kiilkärbeseliste ja ehmestiivaliste vastsed ja leitud 12 liiki tigusid. Lahe idaosa roostikukanalite põhjaloomastik on palju liigivaesem, kui lahe muudes osades (Kumari, 1985).

Matsalu laht

Matsalu lahe pindala 67 km2, keskmine sügavus on 1,5 m. Eriti madal on lahe idaosa keskmiselt 1 meeter (Kumari, 1985). Merepõhja katab liiv, lahe kesk- ja idaosas aleuriit ja peliit. Matsalu laht on kitsalt maismaasse tungiv Väinamere osa. Lahe välisosa on mere mõju all nii vee soolasus kui ka toitainete sisaldus on sarnane Väinamerega. Lahe idaosassa toovad oma ja arvukate lisajõgede veed Kasari ja Rannamõisa jõgi. Kuna mõlemad jõed läbivad intensiivse põllumajandusega alasid, on vete toitainete sisaldus suur. See on aga pannud veetaimestiku intensiivselt kasvama, mistõttu lahe idaosa eutrofeerub (Miilmets, 1981).
Matsalu laht on Eesti rannikumere üks taimestikurikkamaid piirkondi. Taimestiku rohkuse tingivad siin mitmed ökoloogilised tegurid, eelkõige suhteliselt head valgustingimused, sest laht on madalaveeline, enamus lahest on madalam kui 3 meetrit. Põhjataimestikust on ida poolsemas lahe osas leitud üksikid agariku eksemplare, leidub ka rohevetikat, karedat mändvetikat ning sinivetikate kolooniaid. Siin seal kinnitub põhjale kaelus -penikeelt, mis võib kasvada kuni 1,5 m pikkuseks (Kumari, 1985). Matsalu lahes kasvab ka Eestis haruldane näkirohi (Haberman, 1970). Liigi ellujätmiseks on oluline iga-aastane viljade valmimine, milleks on soodne aeglane veetemperatuuri langus sügisel (Kumari, 1981).
Lahe idaosa vabaveealal on valdav sügavus 1-1,5 m. Vee soolsus on kevaditi ja sügiseti reeglina alla 0,5‰, suvel kestvate läänetuulte korral võib isegi tõusta 2-3‰-ni. Lahe idaosa vabaveeala põhjaloomastik on mõõduka liigirikkusega ja selgelt mageveelise ilmega. Leitud 61 taksonist põhjaloomadest kuulub putukate klassi 27, vähkide klassi 13, ämblikulaadsete klassi 12, tigude klassi 5 ja väheharjasusside klassi 3. Lahe muude osade põhjaloomastikus esindatud selgrootute klassidest puuduvad siin hüdraloomad, hulkharjasussid , karbid ja sammalloomad . Tavaline vesikakand on ala põhiloomastiku üks juhtliike. Muudest putukatest on alal üldlevinud ehmestiivaliste vastsed. Tigude hulgas on juhtvormiks harilik keeristigu.
Võrdlemisi tavaline ja arvukas on piklik punntigu ja rändtigu, vesiking ja mudatigu on alal haruldased ja vähearvukad (Kumari, 1985). Karikloomadest on kõige tavalisem meririst Haberman, 1970).
Matsalu vesikond on kalarikas . Siin elutsevad haug, latikas , särg, säinas, koha, ahven, angerjas ja teised (Miilmets, 1981). Matsalu lahes võib kohata ka meritinti ja vimba (Haberman, 1970).

Rannaniidud

Rannaniidud moodustavad Matsalu lahe ja Väinamere ääres pideva vööndi, katkedes ainult luha kohal (Miilmets, 1981).
Eesti taimkatte klassifikatsiooni järgi levib minu valitud alal saliinse rannikuniidu kasvukohatüüp. Seda sellepärast, et mullad, mis seal levivad on peamiselt ranniku- gleimullad (Gr1) ja sooldunud turvastunud mullad (ArG1).
Rannaniitude taimestik on erineva tekkega. peaaegu kogu rannajoone ulatuses on ranniku soolases osas ülekaalus värvirikka randastri - rand - õisluha kooslus, teisi liike esindavad rannikas, rand- teeleht , meri-nadahein, randkamaras. Rannaniitude iseloomulikumaid ja levinuimaid taimi on tuderluga. Teistest taimeliikidest esineb rannikat, valget kasteheina, punast aruheina ja mustjat rebasesaba (Miilmets, 1981). Rannaniitudel levivad veel taimekooslustest: Soomusalsi kooslus, Rand - sõlmheina kooslus, merihumuri - liiv-vareskaera kooslus, rand-ogamaltsa - liiv-merisinepi kooslus, hariliku soolarahu kooslus, lünktarna kooslus. Esinevad ka mõned suprasaliinse rannikuniidu kavukohatüübi kooslused nagu hirsstarna - hariliku tarna kooslus ja lubika - maokeele kooslus (Paal, 1997). Kaitstavaid taimeliike kasvab rannaniitudel üle 20. Nende hulgas leidub mitmeid käpalisi: väga haruldane Ruthe sõrmkäpp, rohekas õõskeel, Euroopa loodusdirektiivi II lisa liik soohiilakas, balti täpiline ja kahkjaspunane sõrmkäpp, harilik muguljuur, soo- neiuvaip ja harilik käoraamat. Euroopa mastaabis tähtsa liigina võeti hiljuti kaitse alla emaputk (Kukk, 2004).
Suure soolasisaldusega muldade tõttu on rannaniidud peaaegu seenteta. Seeni võib leida ainult suprasaliinsetelt rannikuniitudelt, kus kasvavad näiteks küüslauk-, aas- ja randnööbik, hall punalehik, vagujalgkühmik (Kukk, 2004).
Rannaniitudel võib tänu mitmekesisele sigimisveekogudele kohata kuni 30 liiki kiile . Üsna vähestest Eesti aladelt kirjeldatud endeemsetest putukatest on just rannaniitude ja teiste läheduses leiduvate rannikuelupaikadega seotud saaremaa tondihobu . Sihktiivalistest on rannaniitudele iseloomulikena nimetatud 13 liiki. Päris liigirikkad on rannaniidud ka tirdiliste ja lutikaliste poolest. Küllaltki uuritud putukarühm rannaniitudel on mardikalised. Eesti rannaniitudel on kindlaks tehtud üle 250 liigi mardikaid. Matsalu lahe äärsetelt niitudelt on leitud 88 liiki mardikaid (Kukk, 2004).
Matsalu lahe äärsetel rannaniitudel pesitseb 65 linnuliiki. Iseloomulik on nende hulgas kurvitsaliste suur osakaal. Kurvitsaliste kõrval on arvukad värvulised, kuid nende liike on vähe. Iseloomulike liikidena pesitsevad rannaniitudel kiivitaja ja punajalg-tilder, värvulistest põldlõoke, sookiur ja hänilane. Sagedased haudelinnud on veel niidurüdi, mustsaba-vigle, tutkas , sinikael- part , rägapart ja luits-nokk-part, paljandikel ja madala rohustuga aladel liivatüll ja merisk . Harvem võib pesitsemas kohata suurkoovitajat, niiskemates kohtades tikutajat. Haruldastest linniliikidest võib meil vaid rannaniitudel pesitseda veetallaja. Rannaniidud on oluline elupaik paljudele ohustatud ja kaitsealustele liikidele. sellest biotoobist olenevad pesitsusajal suurel määral või täielikult niidurüdi, tutkas ja veetallaja, vähem naaskelnokk, kivirullija, väiketiir, soopart, sooräts ja randkiur. Valdavalt või ainult rannaniitudega on rändeajal seotud väike-laukhani ja valgepõsk- lagle (Kukk, 2004).
Rannaniitude roomajate fauna kohta on informatsooni vähe. Ajuti toiduotsingutel võib leiduda nastikut. Niitude servaaladel võib kohata arusisalikku. Rannaniitude kraavides ja lompides koeb harilik kärnkonn, kohati rohukonn ja rabakonn . Rannaniitude veekogudes elavad tähnikvesilikud (Kukk, 2004).
Rannaniitude imetajate kohta on vähe teada. Suurulukeid kohtab küllaltki harva ja juhuslikult. Suurematest ulukitest võib rannaniite püsivamalt asustada vaid halljänes, teised kasutavad neid peamiselt toitumiseks. Rannikult võib leida veel minki, kes otsib sealt süüa ning hästi tunneb end ka mügri (Kukk, 2004).

Piirkonna asustus ja probleemid

Minu poolt käsitletud piirkonnas inimasustus puudub. Väljaspool ala piire , on küll asulaid, kuid need on asustatud suhteliselt hajusalt ega peaks väga mõjutama väga piirkonna loodust. Kõige rohkem mõjutavad piirkonna loodust Kasari vesikonna jõed, mis läbivad intensiivse põllumajandusliku tootmisega alasid. Selle tagajärjel on Matsalu lahe idaosa kinnikasvamas. Veekogude põhja settinud veetaimestiku orgaaniline mass aga tarbib lagunedes rohkem hapnikku, mis paratamatult mõjub siinsele elustikule.

Kasutatud materjalid

Haberman, H., Kaar. E., Kumari. E., Trass H., Vilbaste . J. 1970. Lääne-Eesti rannikualade loodus. Valgus. Tallinn

Kukk, T. 2004. Pärandkooslused. Keskkonnainvesteeringute keskus. Tartu.

Kumari, E. 1985. Matsalu- rahvusvahelise tähtsusega märgala. Valgus, Tallinn.

Maa-amet. 2006. Vabariigi digitaalse suuremõõtkavalise mullastiku kaardi seletuskiri . Tallinn. Kättesaadav. http://geoportaal.maaamet.ee/docs/muld/mullakaardi_seletuskiri.pdf (Viimati külastatud 25.03.2012)

Miilmets, A. 1981. Matsalu. Eesti Raamat. Tallinn

Paal, J. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon . Tartu Ülikooli Botaanika ja ökoloogia Instituut, Tallinna Raamatutrükikoda