Eesti selgroogsed (0)

Eesti selgroogsed

Sisukord

Sisukord 1
Kalad 2
Angerjas 2
Merisiig 3
Kahepaiksed 4
Mudakonn 4
Kõre 5
Roomajad 6
Arusisalik 6
Nastik 7
Linnud 8
Karvasjalg - kakk 8
Punaselg-õgija 9
Imetajad 10
Pähklinäpp 10
Suurkõrv 11

Kalad

Angerjas

Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks.
Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas – Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees Läänemere rannikul elavad peamiselt vaid emased angerjad , isased Läänemerre üldiselt ei satu .
Angerjad on rangelt öise eluviisiga . Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest.
Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kaheksa tuhande kilomeetrise retke Soome lahest Sargasso merre läbivad meie angerjad pooleteise aastaga. Märgistamise teel on välja selgitatud , et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas.
Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas .
Angerjas on väga maitsva lihaga kala (eriti suitsutatult või marineeritult), tema liha sisaldab kuni 25% rasva. Vaatamata sellele, et viimase poolsajandi jooksul on Võrtsjärve asustatud miljoneid maime, on angerja püüdmisel kehtestatud piiranguid. Looduskaitse alla ta siiski ei kuulu.

Merisiig

Merisiig on saleda kehakujuga, hõbedane, valge kõhuga ja väikese peaga kala. Täiskasvanuna on ta kehapikkus 30...50 cm ning kaal 0,7...2 kg. Ta on üsna tavaline kala, kes asustab kogu Läänemerd. Eestis elab siig erineva sagedusega kõikides rannikuvetes ning Pärnu ja Narva jões.
Merisiig on külma ja selge vee elanik , kes elutseb vähese soolsusega merelahtedes ning jõgede suudmetes. Siiad eelistavad koguneda parvedesse ning liiguvad rohkem põhjalähedastes veekihtides. Kudemiseks võivad nad siirduda jõgedesse, kuid ei pruugi seda teha. Enim meeldivateks kudemispaikadeks on madalad, lainetuse eest kaitstud merelahed, kus on kõva liiva-, kruusa- või kivipõhi. Siiad koevad hilissügisel oktoobri lõpust detsembrini. Kuigi siig on üldiselt päevase eluviisiga, toimub kudemine õhtuhämaruses või öö varjus . Marja ja niisa heitmine toimub veepinnal . Pärast kudemist läheb paar lahku, kumbki osapool leiab omale aga uue partneri. Kogenud kalurid räägivad, et siiad tekitavad veepinnal järsult suunda muutes tugevaid veekeeriseid, mis paiskavad viljastatud marja vees laiali. Sellega kaasnevad veeplartsatused, mille järgi saab siigade pulmaplatsi juba kaugelt kindlaks määrata. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Kahjuks on suurimad marjaröövlid siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, ahmivad nad ahnelt põhjalaskuvaid marjateri. Mari areneb külmas vees kuni kevadeni ja vastsed kooruvad peale jää lagunemist aprillis .
Pisikesed siiad toituvad alguses planktonist ja hiljem põhjaloomastikust. Täiskasvanute toiduspekter on lai: siia kuuluvad väikesed limused, hüdraloomad, kirpvähilised ja väikesed kalad (mudilake).
Siig on kaval kala, kes oskab hästi püüniseid vältida. Ta on osav põgenema mõrdadest ja nootadest, võrkudest hiilib aga lihtsalt mööda. Siia liha peetakse delikatessiks, seda eriti soolatult. Siiavarude suurendamiseks inkubeeritakse marja kunstlikult ning koorunud maimud lastakse merelahtedesse. Looduses ohustab teda talvine veekogude hapnikupuudus. Looduskaitse alla ei kuulu.

Kahepaiksed

Mudakonn

Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega, kuid kõhualune on ühtlaselt hele. Ümara kehakuju tõttu meenutab ta veidi kärnkonna, kuid ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne.
Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2…3 minutiga mulla alla.
Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud.
Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomade krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000…2500 muna, mille läbimõõt on 1,5…2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste. Munadest koorunud kullesed elavad esialgu põhjamudas, hiljem vees.
Kulleste areng on pikk, vees veedavad nad 3…4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine.
Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved .

Kõre

Kõre nimetuseks oli varem ka “juttselg-kärnkonn”. See kajastas täpselt looma välimust - rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke . Nimetus “kõre” tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele.
Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret Pärnu lahe rannikul ning üksikutel väikestel meresaartel - Kihnul, Ruhnul ja Manilaiul. Üks elujõuline asurkond on teada ka Tallinna ümbrusest. Kõre lemmikelupaikadeks on liivaste muldadega mererannad ja liivadüünid.
Kõre võib joosta kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt, mistõttu esmasel kohtumisel võib tunduda, et tegu on hoopis hiirega. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla.
Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist. Kõrekontsertide tipphetked on mais, kui isasloomad võimsa lauluga emasloomi meelitavad. Nad koevad madalates, ajutistes veekogudes või merelahtedes, kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb 1,5…1,8 m pikkuse kudunööri, milles on 3000…4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale. 3…7 päeva pärast kooruvad 7…8,5 mm pikkused vastsed, kelle areng noore konnani kestab 45…55 päeva. Vahetult enne moonet on kullesed 2,5…2,8 cm pikkused ning erinevalt teistest meie kärnkonnadest võib nende areng toimuda ka riimvees. Kõred saavad suguküpseks 3…4 aasta vanuselt.
Kõre kuulub looduskaitse alla ning tegemist on haruldase ja kaitset vajava liigiga, kelle arvukus on viimastel aastatel järjest langenud. Selle põhjuseks on rannikualade saastamine kemikaalidega, mille tagajärjel kasvavad kinni konnadele sobivad kudemispaigad. Samuti häirib kärnkonni igasugune inimtegevus nende elupaikades. Seetõttu on kõre looduskaitse all.

Roomajad

Arusisalik

Arusisalik on 10…16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid.
Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu.
Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10…14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine . Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel elamiseks, sest soojematel aladel sigivad arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3…10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4…4 cm, kuid suve lõpuks 5…5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75…80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat.
Arusisalik on looduskaitse all.

Nastik

Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu , kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid.
Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel , mätastel, veelindude pesades või isegi puudel.
Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi. Kuigi nastik on veega seotud, püüab ta väikesi kalu harva. Nastik võib toiduta elada pikka aega.
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis.
Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6…30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25…30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad , paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15…19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks .
Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased , nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all.

Linnud

Karvasjalg-kakk

Karvasjalg-kakk on kõige enam hakisuurune. Tema selg ja tiivad on pruunid heledate laikudega ja rind ning kõht heledad pruunide laikudega. Saba on samamoodi altpoolt hele ja pealtpoolt tume. Tema nägu näeb välja nagu küliliipööratud hall kaheksa, mille rõngaste keskel asuvad keskmise suurusega silmad ja mille keskkoha all asub kollane nokk . Kakk on oma nime saanud selle järgi, et tema varbad on sulgedega kaetud ja tunduvad karvastena. Küüned nende karvavarvaste otsas on mustad.
Karvasjalg-kakku võime kohata tavaliselt suuremates metsades. Mõnikord on ta elukohaks valinud ka mõne üksiku metsatuka või pargi, aga üldiselt ta selliseid paiku ei eelista. Kakk vajab pesapaigaks mõnda õõnsust ja sageli on selleks mõne musträhni mahajäetud pesa. Kui pesa endine omanik peaks ka välja ilmuma, ei tehta sellest erilist probleemi, kakk on rähnist igal juhul üle ning elupaik endistele omanikele tagastamisele ei kuulu.
Karvasjalg-kakk on meie üks produktiivsemaid, pesas võib olla kuni 6 muna. Munadele ja poegadele on ohtlikud eelkõige nugised ja varesed. Ega noored linnud ju vaikselt olla ei oska ning nende hääle peale võib nii mõnigi kord nende vaenlastes huvi ärgata. Ja kui vanalindu kohal ei ole, võib see neile ka saatuslikuks saada. Looduses halastust ei tunta ning nõrk elu on mõistetud tugevamat toitma.
Karvasjalg-kakk on looduskaitse all.

Punaselg-õgija

Punaselg-õgija on umbes talvikese suurune tugev ning jässakas lind. Tema konksja tipuga nokk hambakesega ülanokal meenutab röövlinnu nokka. Saaki varitseb punaselg-õgija põõsa või puu oksal, telefonitraadil ja mujal sellistel kohtadel, mis võimaldavad ümbrust jälgida. Ta häälitseb üldiselt harva ja on seltsimatu. Lend on lainjas ning lühikestel vahemaadel ka sirgjooneline. Saaki märgates sööstab ta noolena selle poole ja napsab osavalt õhust kui ka maapinnalt. Rohus liikuvat saaki luurab rappelennul nagu kull , püsides ägedalt tiibu liigutades ühel kohal.
Punaselg-õgija peamiseks toiduks on putukad, harvemini väikesed selgroogsed. Õgijatele on iseloomulik toidutagavarade soetamine, mida nad talletavad teravate oksatüügaste, okaste või okastraadi otsa pistetuna. Vahel leitakse põõsal mitmeid "vardasse aetud " suuri putukaid, konni ja harva ka väikesi linde või hiiri. Neid tagavarasid oma vabaõhuaidast kasutab punaselg-õgija varastel hommikutundidel ja halva ilma korral. Tihti jäävad sellised toidutagavarad puutumata, kui värsket saaki leidub külluses. Punaselg-õgija poolt okka otsa pistetud linnumunade kohta tema vabaõhuaidas tuleb öelda, et tihti kuuluvad need munakoored talle endale. Pealiskaudsel vaatlemisel arvatakse ka need tema pahategude hulka.
Punaselg-õgija laulu on harva kuulda. Nähtavasti ei etenda laul pesitsemisel kuigi tähtsat osa. Rändlinnuna saabub punaselg-õgija meile mai keskel, isalinnud varem kui emalinnud . Kohe pärast saabumist valib isalind omale pesitsusterritooriumi. Kuni emalinnu saabumiseni on ta loid ja vaikiv, pärast seda muutub aga liikuvaks ja "jutukaks". Pesakoha valib isalind ja pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Pesa ehitatakse tavaliselt madalale põõsasse või hekki. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena.
Punaselg-õgija lahkub meilt augusti lõpul. Ränne toimub öösel ja üksikult. Kuulub looduskaitse alla.

Imetajad

Pähklinäpp

Pähklinäpp on Eestis väga haruldane loom, keda kindlalt nähti viimati 20. saj. alguses Eesti on talle levikupiiriks, rohkelt esineb teda mujal Euroopas. Sellegipoolest ei pruugi ta Eesti imetajate faunast veel kadunud olla. Pähklinäpp on lihtsalt väga varjulise eluviisiga loom, keda ei ole niisama lihtne kohata.
Välimuselt meenutab pähklinäpp hiirt , ainsa erinevusena on tal saba erinevalt hiirtest kohevate karvadega kaetud. Värvus on tal roostjaskollasest oranzikani. Kõht on heledam kui selg. Tal on suured silmad, ümarad kõrvad. Omapärane on neile veel see, et esijäsemetel on neil 4 ja tagajäsemetel 5 varvast.
Elutseb leht- ja segametsades, alusmetsa põõsastes. Aktiivsed on pähklinäpid öösiti. Suveks valmistavad nad endale keraja pesa põõsastesse või puuokste vahele umbes 1…2 meetri kõrgusele maapinnast. Pesamaterjaliks on süljega kokkukleebitud rohukõrred. Talvel magab ta talveund maa- aluses urus kännujuurte all.
Pähklinäpid toituvad pähklitest, tammetõrudest, mitmesugustest marjadest ja putukatest. Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed.
Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust.
Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3…5 (harva 2…9) poega. Eestis on tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal kaks pesakonda aastas. Pojad on suhteliselt hästi arenenud ja silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks.
Pähklinäpp on looduskaitse all.

Suurkõrv

Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir , kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall.
Suurkõrva elukohad paiknevad tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, aedades ja pargiilmelistes looduslikes puistutes. Et suurkõrv on ööelanik, siis otsib ta päeval sageli varju linnupesakastidest ning meelsasti ka majadest - pööningutelt ja räästaalustest. Öine saagijaht algab hilja - alles tükk aega pärast päikese loojumist.
Suurkõrva toitumisharjumused on erinevad kui teistel nahkhiirtel. Ta on võimeline püüdma mitte ainult lendavaid , vaid ka puuokstel, lehtedel, õitel ning koguni maapinnal peatuvaid putukaid ning isegi röövikuid. Lemmiktoiduks on suurkõrvale igasugused liblikad. Nende küttimisel tiirleb ta tihti puuvõrades ja nende ümber, ning ta lend on samuti iseäralik - nn. "rappelend", mille käigus loom võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal seista. Toitumislennul külastavad suurkõrvad tihti hoonete pööninguid ja keldreid.
Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli alguses ning selleks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5…10 looma ja mis hõivavad tihti lindude pesakaste. Iga emane toob ilmale ühe (harva kaks) poega, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja toiduretkedele kaasa tassitakse, hiljem aga ööseks varjepaika jäetakse. Poeg saavutab lennuvõime ja täiskasvanule omase kehasuuruse 1 kuu vanuselt. Isasloomad elavad sel ajal eraldi ja neid on raske leida. Juuli lõpuks või augusti alguseks poegimiskolooniad lagunevad.
Talve veedavad suurkõrvad tihti talude juurde kuuluvates kartulikeldrites ning ka koobastes, kus nad talvituvad üksikult või väikeste gruppidena laes või seintel rippudes. Talvitumiseks sobivaim temperatuur on -2,5…+9,5 ° C, harilikult 0…+6 ° C.
Nahkhiirte elu on ohus sobivate varje - ja talvituspaikade vähesuse tõttu, kus neid ei häiritaks ning halvasti võib mõjuda ka mürkide kasutamine putukatõrjes. Suurkõrv kuulub looduskaitse alla nagu kõik meie nahkhiired.
11