ÕIGUSE ALUSED KT 1 (0)

1 Hindamata

ÕIGUSE ALUSED
Kordamisküsimused

Riigi ja õiguse tekkimine.
Territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama sugukonnasiseste funktsioonide, sealhulgas juhtimisfunktsioonide teostamist. Kogukonnast oli saanud riik.
Võimu organisatsioon ja võimu teostamise vahendid on inimühiskonna ajaloo vältel läbi teinud olulise arengu, mis on lahutamatult seotud riigi tekkimise ja riigivõimu eri vormide kujunemise ja arenguga.
546-600eKr Roomas leiti esimene kirja pandud õigus. Meie õiguse algmõisted pärinevad Roomast. Õigus juhib sotsiaalseid suhteid.
Õiguse tekke allikad on:

Rahva kultuur ja kombed
Rahva õigusteadvus ja väärtused
Päevapoliitilised vajadused ja ekspertiis

Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist
Ürgkogukondliku korra ajal tuli ühiskond enda juhtimisega ise toime (kogukondlike vahenditega). Sugukonnas teostas võimu pealik . Sugukond teostas oma võimu ise, toetudes pealiku autoriteedile. Käitumist juhtisid tavad.
TAVA- käitumisreegel , mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu.

Avalik võim
Ühiskonda oli tekkinud inimeste grupp, kelle põhilieks tegevusalaks ei olnud tootmine, vaid juhtimine. See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Avaliku võimu all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati, mis hõlmab riigivõimu-ja valitsemisasutusi, armee , politsei, luure, vastuluure ning sunniasutusi, mis on vajalikud riigi otsuste realiseerimiseks.

Rahvas ja territoorium riigi tunnustena
Riigi tekkimist iseloomustas:

Ühiskonnast eraldunud avaliku võimu tekkimine

Selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel.

Võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus-rahvas

Riigi mõiste.

avalik võim

territoorium, millel see avalik võim kehtib

rahvas, kes elab sellel territooriumil ja on riigivõimuga õiguslikult seotud.
Riik on erilisel viisil organiseerunud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu.

Riigi funktsioonid.
Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse. Põhisuunad:

on objektiivse iseloomuga ehk nende teostamine ei sõltu riigi suvast,

määravad riigi eesmärgid ja ülesanded, mis omakorda sõltuvad ühiskonna ajaloolise arengu tasemest, majanduslikust ja sotsiaalsest arengust tingitud vajadustest , poliitiliste jõudude paigutusest riigivõimu suhtes ja muudest riigivõimu iseloomu kujundavatest mõjuritest.
Riigi sisefunktsioonideks loetakse:

riigivõimu säilitamist ja kindlustamist

õiguskorra tagamise funktsiooni

sotsiaalmajanduslikku ehk majanduslik-organisatoorset funktsiooni

kultuurilis-kasvusuutlikku funktsiooni.
Riigi välisfunktsioonidest on kõige olulisemaks riigi kaitsefunktsioon. Tänapäevases globaliseeruvas maailmas on väga suure tähtsusega ka vastastikuse koostöö ja abistamise funktsioon, millest mõnikord isegi tõstetatakse iseseisvate funktsioonidena esile ülemaailmse rahu ja korra kindlustamine ning maailmajandusse integreerumise ja globaalprobleemide lahendamine.
Riigi funktsioone teostatakse mitmesugustes õiguslikes ja organisatsioonilistes vormides riigiaparaadi kaudu.

Riigiorganid ja nende liigitus.
Riigiaparaat on riigiorganite süsteem, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiaparaat on iga riigi tähtsaim koostisosa ja riigi kehastus, sest tema tegevuse sisu, ülesehituse põhimõtted, isikuline koosseis, tegevuse meetodid ja vormid on ühelt poolt määratud riigi funktsioonide teostamise vajadustega, teiselt poolt aga väljendavad selle riigi olemuslikke iseloomujooni. Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa.

riigiorganil on riigivõimulaadsed volitused , ta teostab riigi monopoolset pädevust, riigivõimu;

riigorganil on õigusaktidega kindlaksmääratud funktsioon;

oma funktsiooni teostamiseks on riigiorgan varustatud vajaliku pädevusega, mis antakse kas seadusega või seaduse alusel antud madalama õigusaktiga;

riigiorgani tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarvest

riigiorgan ise liigendub struktuurüksusteks;

riigiorgani koosseisus töötavad inimesed saavad oma töö eest tasu riigilt, riik määrab nende tööalased õigused ja kohustused, nad on riigiteenistujad.
Eristatakse esmaseid ja teiseseid riigorganeid:
Esmased riigiorganid on riigiaparaadi poliitiliseks aluseks ning neid valib rahvas. Eestis on esmaseks riigiorganiks Riigikogu. Teisesed riigorganid sõltuvad oma kujundamisviisilt ja volitustelt esmastest.
Valitav riigiorgan moodustatakse valimiste tulemusel, kusjuures nii valijaskond kui ka valimisviis võivad olla erinevad.
Mittevalitav riigiorgan saab oma volituse kas nimetamise või määramise teel.
Alaline riigiorgancluuakse tähtajatult, eeldades, et tema tegevus kestab kuni vastava vajaduse äralangemiseni.
Ajutise riigiorgani moodustamisel määratase tegutsemise aeg kuupäevaliselt (tähtajaline)

Riigivalitsemise vormid.
Riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.

Monarhia ja vabariik, nende erisused .
Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. Piiramata monarhia korral kuulub monarhile kogu võimutäius, riigipea on üheaegselt kõrgeim seadusandliku võimu organ, täidesaatva võimu juht ja õigusemõistja.
Piiratud monarhia on monarhia alaliik , milles isevalitseja suva kitsendab mingi riigiorgan või seisuslik esindus , kellega tal tuleb arvestada, mistõttu monarhi võimul puudub absoluutne iseloom.
Konstitutsiooniline monarhia on riigivalitsemise vorm, mille puhul monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga, seadusandlik võim kuulub parlamendile ja täidesaatev võim valitsusele.
Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president .

Riiklik korraldus liht- ja liitriigis.
Riikliku korralduse all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust , riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid.
Unitaarriik e lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt on ühtne tervik. Tema koosseisus ei ole suhteliselt iseseisvaid riike või riiklikke moodustisi, lihtriigi territoorium jaguneb ainult haldusterritoriaalseteks üksusteks, need omakorda väiksemateks üksusteks.
Föderatsioon e liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised. Tänapäeval on maailmas üle 20 föderatsiooni (USA,India,Brasiilia, Mehhiko ). Kokku elab liitriikides umbes kolmandik maailma elanikkonnast.
11. Autonoomia .
Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes. Tavaliselt mõeldakse autonoomia all poliitilis-territoriaalset üksust, millele elanikkonna etnilise koosseisu, kultuuri, ajalooliste traditsioonide ja olme erisusi.
Personaalne autonoomia- hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organistatsioonid, kes võtavad osa riigi poliitilisest elust, osaledes nõuandva hääleõigusega esinduste kaudu mõnede riigi keskorganite töös.
Korporatiivne autonoomia- seondub keelekoosluse olemasoluga, kellele reserveeritakse teatud arv kohti riigiaparaadis, selle piirkonna teistest rahvusrühmadest riigiteenistujad aga peavad oskama selle koosluse keelt ja olmet, selles keeles toimub kohtupidamine ja õppetöö koolis.
Poliitiline autonoomia on võimalik seal, kus etnilised rühmad asuvad maa-alal kompaktselt, mistõttu saab luua autonoomseid vabariike, ringkondi, oblasteid, rajoone jne.

Õiguse mõiste ja tähtsus.
Õigust kui sotsiaalsete suhete spetsiifilist reguleerimisvahendit iseloomustab rida spetsiifilisi tunnuseid.
1)Õigus on käitumisreeglite kogum. Õigusnormid ei toimi eraldi, hajutatult, vaid kogumina, nad kujutavad endast terviklikku süsteemi, mis kujuneb vastastikku seotud elementidest.
2)Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum. See tunnus eristab õigusnormide kogumit mitte ainult ürgkogukondliku ühiskonna tavadest , vaid ka suurest hulgast mitmesuguste teiste sotsiaalsete normide süsteemidest, sest õigusnorme loob ainult riik.
3) õiguses väljendub riigi tahe , milles omakorda, sõltuvalt riigis kehtivast poliitilisest režiimist, on kehastatud võimuloleva klassi, poliitilise partei, hunta , rahva või rahvuse huvid.Riigi tahte riigis kujundab võimulolev poliitiline jõud. Mida demokraatlikum on poliitiline režiim, seda enam väljendub õiguses rahva tahe.
4)Õigus on üldkohustuslike normide kogum.
5)Õiguse täitmist tagatakse riigisunniga. Riik kehtestab õigusnormid selleks, et nende nõudeid täidetakse, viiakse ellu konkreetsetes sotsiaalsestes suhetes ja sellega saavutab riik endale seatud majanduslikud, poliitilised jm eesmärgid.
6)Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele. Õiguse ja õigluse omavaheline seos on olnud tähelepanu ja vaidlemise objektiks õiguse tekkimisest alates.
13. Õiguse mõiste.
ÕIGUS – riigi poolt kehtestatud normide süsteem meie käitumise reguleerimiseks või kaitsmiseks ja mille nõuete täitmist garanteerib riik oma sunnijõu kasutamise võimalusega.
14. Õiguse erinevus sugukondliku korra tavade süsteemist ..
15. Õiguse seos riigi, majanduse ja poliitikaga.
Riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses, sest riik annab temale vajalikele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Õiguses väljendub riigi tahe. Õigus on riigivõimu teostamise vahend, mille abil riik loob tingimused oma eesmärkide saavutamiseks.
1)võimude lahusus -põhimõte, mille kohaselt seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu peavad teostama erinevad subjektid (riigiorganid)
2) Üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes.
3)Riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele -põhimõte, mis nõuab riigilt lugupidavat suhtumist oma õigusloomesse, hoiab teda tagasi seaduste kergekäelisest kehtestamisest ja muutumisest.
4)Põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine.
5) seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nede vastavus õigusnormide nõuetele.
6)õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine , mille kohaselt kõik seadusest madalama õigusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega kui rahva kõrgeima esindusorgani õigustloova aktiga.
7)Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine.
Õigus ja poliitika
Riik on poliitilise võimu organisatsioon . Poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis tekivad seoses riigivõimu omandamise, selle kasutamise ja säilitamisega. Poliitika on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad mitmesugused huvirühmad ja intsitutsioonid. Laimeas tähenduses nimetatakse sageli poliitikas igasugust kollektiivset tegevust, mille eesmärgiks on ühiskondlike ja riiklike olude korraldamine ja muutmine. Seda tegevust reguleeritakse eelkõige õigusega. Õigus tekib poliitilise tegevuse protsessis, milles osalevad kollektiivid ja indiviidid , teatavatel juhtudel aga kogu rahvas ning ta leiab väljenduse riigi poolt aktsepteeritud kujul, üldjuhul seadusena. Õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus.Õigus on riigi poliitika teostamise vahend.
Õiguse ja majanduse omavahelise seose ning majanduse õigusliku regulatsiooni ulatuse ja iseloomu igas konkreetses riigis määrab selle riigi sotsiaalpoliitiline ja majanduspoliitiline orientatsioon , riigi poliitiline olemus, aga ka riigi konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid ja eesmärgid antud ajahetkel. Põhilised majanduselu moodustavad suhted, kõik tootmise, vahetuse , jaotuse ja tarbimise protsessid on reguleeritud õigusega. Demokraatliku poliitilise režiimiga riigid teostavad üldjuhul liberaalset majanduspoliitikat, kus riigi ja seega ka õiguse osa majanduse reguleerimisel on tagasihoidlikum, majandus areneb peamiselt oma arenguseaduste alusel, riik kasutab eelkõige dispositiivseid regulatsioonimehhanisme.
16. Õigusriigi kontseptsioon.- Õigusriik
on riik, kus inimese üle ei valitse mitte teised inimesed, vaid seadused. Õigusriigi formaalseteks tunnusteks loetakse võimude eristamist ja nende lahusust, formaalse seaduse mõistet, seadustest kinnipidamist ja täidesaatva võimu seaduslikkust; õiguslikku kaitset sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste ja vabaduste garanteerimist. Idee selles, et kui ühele inimesele anda võim teise üle, kipub ta seda pahatihti kuritarvitama, seadus aga oleks erapooletu ja ei teeks kellelegi liiga. Ideaalneõigusriik oleks seega selline riik, kus seaduste roll ning võim on maksimaalne ja üksikisikute oma minimaalne.

Õigusriigi sisulised ja vormilised tunnused.- a) Võimude lahusus – seadandlikku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusus b) Üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena c) Riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele d) Põhiseaduses väljakuultatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ja rahvusvahelise õiguse austamine e) Seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele f) Seaduse ülemlikkuse täideviimine g) Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt

Õiguse juriidiline ja sotsiaalne käsitlus .- Juriidiline - õiguseks on riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Sotsiaalne käsitlus - on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalne suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Õigust ei tule otsida raamatutest, vaid meie ümber toimuvast reaalsest elust: sots.suhetest,sots.korrast.

Õigus ja õiglus .- Ideaalis on õigus õiglane. Seadusandja on loonud aga õigust, mis rahuldab tema vajadusi, väljendanud tema tahet, milles rahva arusaam õiglusest võis kajastuda, aga võis seda ka mitte teha. Õiglus toetub moraalile. Õigust realiseerivatki inimesed, kes nad on valinud ja lähtutakse seega enamuse moraalinormidest

Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne reguleerimine.
Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine- inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutuste järgi. Sellise reguleerimise eeliseks on, et ta võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isiku eripära, suhete ja subjektide spetsiifikat. Individuaalse regulatsiooni puuduseks on, et tuleb läbi töötada lõpmata palju konkreetseid situatsioone ja võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid, määravat osa etendab lahendaja suva. Ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte karistuste kohaldamisel või hüvede jaotamisel.
Normatiivne reguleerimine- inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismodel, etalon, mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktide või subjektide suhtes.
Normatiivne reguleerimine erineb kvalitatiivselt individuaalsest ja on kogu nüüdisaegse sotsiaalse regulatsiooni aluseks, võima
21. Õigusnormi mõiste ja koht sotsiaalsete normide süsteemis.
Sotsiaalse normi ühe alaliigina on õigusnormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused:
1)ta on inimeste käitumise reegel
2)ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele
3)tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
Nende tunnuste kõrval on õigusnormil ka spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest.
1) Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta autoritaarset iseloomu. Esineb käsu või keeluna, mis toetub riigivõimu autoriteedile, ettekirjutusena, milline peab olema, ei tohi olla või võib olla inimese käitumine. Riigist lähtumine on õigusnormi määravaks spetsiifiliseks tunnuseks, teised tunnused tulenevad suuresti sellest.
2)Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunniga, teda kaitseb riik.Õigusnormide täitmise tagamiseks on igas riigis loodud erilised organid , nagu politsei, prokuratuur , kohus jm, mis kokku moodustavad õiguskaitseorganite süsteemi.
3) Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Kõik sotsiaalsed normid kui üldise iseloomuga reeglid on teatud subjektide ringile täitmiseks kohustuslikud.
4)Õigusnom annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused.
5)õigusnorm on formaalselt määratletud reegel. Õigusnormi formaalne määratletus tähendab, et õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õigusallikas, nt sõnastatud õigusaktis.
ÕIGUSNORM on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
22. Õigusnormi loogiline struktuur.
Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna mis jõuab adressaadini tema teadvuse kaudu. Vajaliku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama:
1)tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile
2)subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise
3)normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi (sanktsiooni)
Vastavalt sellele eristatakse õigusnormi loogilises struktuuris kolme elementi(osa):
1) hüpotees - õigusnormi kehtivuse tingimused
2) dispositsioon - vajalik käitumine, sisaldab subjekti õigused ja kohustused
3)sanktsioon- riiklik mõjutusvahend, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul.
23. Õigusnormide liigid.
1)Subjekti järgi-kes normi on kehtestanud, eristatakse seaduse norme ja seadusjärgsete aktide norma. Seaduse normid sisalduvad parlamendis vastu võetud seadustes . Nendel normidel on kõrgem juriidiline jõud, võrreldes kõiki teiste õigusnormidega, seadusjärgsete aktide normid sisalduvad seadustest madalamates õigusaktides ja on vastavalt ka madalama juriidilise jõuga.
2)Reguleerimisobjekti järgi- liigitatakse õigusnormid vastavalt õigusharudele ja õigusinstituutidele, selle liigituse määrab riigi õigussüsteem .
3)Ajalise kehtivuse järgi- piiratud ajalise kehtivusega ehk ajutised normid või piiramata ajalise kehtivusega ehk alalised normid. Rõhuv enamik õigusakte kehtestatakse nende kehtivuse ajalisi piire kindlaks määramata, nad kaotavad kehtivuse selleks ettenähtud korras siis, kui vajadus nende järele kaob, seetõttu on nendes aktides sisalduvad normid pm alalise iseloomuga. Ajutised normid sisalduvad õigusaktides, mis kehtestatakse kindlaks tähtajaks, mille saabumisel nad kaotavad kehtivuse.
4)territoriaalse kehtivuse järgi- üleriigilised, lokaalsed ja kohalikud normid. Üleriigilised normid kehtivad kogu riigi territooriumil ja nad kehtestatakse riigi keskorganite õigusaktides. Lokaalsed normid kehtestatakse üleriigiliste organite poolt, ainult riigi teatud paikkonna jaoks. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ ja need normid kehtivad selle organi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil.
5)Ettekirjutuse iseloomu järgi- imperatiivsed e määratletud e kategoorilised ja suhteliselt määratletud ja dispositiivsed. Normi liigituse määrab dispositsiooni iseloom. Imperatiivsed normid on kategoorilises vormis antud käsu v keeluna sõnastatud normid, mida suhte pooled ei saa muuta ei ühe pool3 algatusel ega poolte kokkuleppel.
Suhteliselt määratletud normid on ettekirjutused , mis rakendamisel kuuluvad konkretiseerimisele ja täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel.
Dispositiivsed normid- kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ei ole ise jõudnud kokkuleppele. iseloomustab kõik,mis dispositsiooni kohta eespool öeldud.
6)Täidesaatva funktsiooni järgi- regulatiivsed ja kaitsvad õigusnormid
Regulatiivsed õigusnormid- vahetult suunatud ühiskondlike suhete reguleerimisele. Suunatud suhete loomisele, mitte kaitsmisele ja karistuse kohaldamisele, seetõttu on õigustatud nende nimetamine ka õigust kehtestavateks normideks. Sellised on enamik eraõiguslikke norme.
Kaitsvad õigusnormid- suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele. Eelkõige kuuluvad siia karistusõiguse normid.
7)Vastavalt regulatsiooni viisile- kohustavad , keelavad ja õigustavad. Kohustavad normid kehtestavad subjektile kohustuse sooritada kindlaid positiivseid tegusid . Keelavad normid kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevusest. Õigustatud normid on reeglid, millega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigus sooritada aktiivseid tegusid.

Õigusnormi väljendamine normatiivaktis.- Üldakt ehk normatiivakt on õigusakt , millega antakse üldisi, abstraktset hulka juhtumeid reguleerivaid õigusnorme. Sellised aktid on näiteks seadused, määrused ja dekreedid. Vastandina üldaktile antakse õiguslikus elus üksikjuhtumite lahendamiseks ka üksikakte, mis ei sisalda õigusnorme, vaid on adresseeritud individualiseeritud subjektile või konkreetse üksikjuhtumi lahendamisele. Sellised on näiteks otsused, korraldused , käskkirjad . Normatiivses aktis väljendamise viisi järgi: 1. Lihtsad - Näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata. 2. Kirjeldavad - Iseloomustab lähemalt, annab iseloomustavad tunnused. Vajalik kui võivad tekkida mitmetimõistmised.

Eesti õigussüsteemi üksikute õigusharude sisust ja normatiivsetest põhiaktidest. - Nt Finantsõigus : regul.riigiorganite tegevust rahandussuhetes. See hõlmab riigi- ja kohalike eelarvete kehtestamist ja vastuvõtmist, riigi vahendite kulutamise korda, maksude sissenõudmise korda. Karistusõigus : on suunatud võitlusele süütegude vastu, rak.karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Normid määravad ära kuriteod ja väärteod ning näevad ette karistused ja muud mõjutusvahendid, mida kohaldada tegusid toimepannud isikute suhtes.
26. Õigusperekonnad .
Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil. Tänapäeval on tuntumad õigusperekonnad romaani-germaani ja anglo-ameerika õigusperekond.
Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekond kujunes Euroopa mandril al XII sajandist Rooma õiguse teadusliku uurimise ja prakilise rakendamise alusel. Olulist osa selle kujundamisel etendasid keskaegsed ülikoolid , kus Rooma õiguse kõrval toimus ka kanoonilise õiguse uurimine ja rahvusliku õiguse kujundamine. Iseloomustab asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis peab vastama õigluse ja moraali nõuetele ja kindlustama ühiskonnas nõuetele vastava korra. Peamiseks õigusallikaks selles õigusperekonnas on riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra. Romaani-germaani õigusperekonda kuuluvad Euroopa mandririikide kõrval ka Ladina-Ameerika riigid, Aafrika riigid ja Lähis-Ida maad.
Anglo-Ameerika e üldise õiguse perekond kujunes välja Inglismaal normannide vallutuse järel ja hõlmab nüüdisajal pea kõiki inglisekeelseid riike. Üldine õigus loodi mitte seadusandja, vaid kohtunike poolt, kes lahendasid konkreetseid indiviididevahelisi vaidlusi. Eesmärgiks on käsiloleva konkreetse kaasuse õiglane lahendamine. Peamiseks ’õiguse allikaks on kohtu-ja halduspretsedent.
Islami õigusperekond,hinduistlik õigusperekond ja judaistlik õigusperekond toetuvad olulised religioossetele põhimõtetele ja normidele, millel on sageli domineeriv roll käitumisreeglite hulgas. Kaug-Ida õigusperekond ning Aafrika ja Madagaskari õigusperekond lähtuvad spetsiifiliselt õigusfilosoofilistest kontseptsioonidest, mis rajanevad kohalikel tavadel ja traditsioonidel. Lähiminevikus küllalt suur sotsalistlik õigusperekond, mis paljude põhimõtete poolest sarnanes romaani-germaani perekonnaga, on praeguseks esindatud vaid mõne üksiku süsteemiga. (Kuuba,Põhja-Korea, Hiina)
27. Õiguse vormi (õiguse allika) mõiste.
Õigusvorm on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse. Õiguse ajaloolise arengu protsessis on õigusvormidena olnud kasutusel õiguslik tava, juristide arvamus, kohtu-ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt.
28. Õiguse väljendusvormid.
1)Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava oli ajaliselt esimeseks ja seega vanimaks õigusvormiks. Tavaõigus toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele, seetõttu on ta püsiv ja konservatiivne, kaitses sageli arhailisi ja mineviku eelarvamustel rajanevaid suhteid.
2)Õigusteadus etendas õiguse tähendust teatud ajalooperioodil vanas Roomas, kus mõned silmapaistvad juristid said erilise privileegi anda tsiviilvaidlustes arvamusi , mis olid kohtutele kohustuslikud.
3)Kohtu-ja halduspretsedent saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsusele kohustusliku jõu järgmiste samasisuliste asjade lahendamisel.
4)Leping ei ole üldjuhul õigusvorm, sest kujutab kahe või enama isiku vahelist kokkulepet, mis on kohustuslik vaid lepinguosalistele. Teatavatel juhtudel võib lepingul olla laiem juriidiline tähendus ja kõrgem kohustuslikkuse aste, mistõttu on ta käsitletav õigusvormina. Leping on õiguvorm siis, kui ta määrab kindlaks lepingupoolte konkreetsed õigused ja kohustused ja lisaks sellele reguleerib nende edaspidiseid suhteid või õiguslikke vahekordi teiste subjektidega (rahvusvahelised lepingud ) Normatiivseteks loetakse ka kollektiivlepinguid.
5) Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on õiguse allikana aktsepteeritud tänapäeval kõikides demokraatlikes riikides, neid ei saa täielikult eirata ka diktaatorlikud režiimid .
6)Normatiivakt ehk õigustloov akt on tänapäeval kõige levinum ja paljudes riikides ainus õigusvorm. Normatiivakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Neid akte võtavad vastu erinevad riigiorganid oma pädevuse piires. Õigustloov akt on selline riigist lähtuv akt, mis on suunatud õigusnormide kehtestamisele, muutmisele või kehtivuse lõpetamisele.
29.. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õiguse allikana. – Eesti põhiseaduse paragrahv 3 deklareerib, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa Tähtsaimaks rahvusvahelise õiguse dokumendiks on 1945.a asutatud ÜRO põhikiri ja Inimõiguste ülddeklaratsioon.
30. Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse allikana
Euroopa Liit on organisatsioon, millel on oma iseseisev õigussüsteem, milles eristataks esmast ja teisest õigust. Nende tähendus liikmesriikidele on mõneti erinev.
Esmane õigus moodustub asutamislepingutest ja neid täiendavatest lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Need lepingud liigitatakse:
1)Ühenduse asutamislepinguteks
2)riikide liitumislepingud
3)olulisemad asutamislepinguid muutvad kokkulepped
4)eelnimetatud lepinguid muutvad või täiendavad kokkulepped.
Esmase õiguse aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid , nende pädevus ja moodustamise kord, liikmesriikide majanduspoliitiliste suhete põhialused.
Euroopa Liidu esmane õigus on liikmesriikidele siduv ja kohustav nind seda võib liikmesriigi territooriumil rakendada otseselt, st ilma riigi õigusaktide vahenduseta.
Teisene õigus koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest, see on liidu enda õigusloome tulemus. Euroopa Liidu institutsioonid annavad õigusakte volituste alusel,mis nad said lepingutega. Teisese õiguse moodustavad määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamused, mis on liikmesriikide jaoks erineva siduvuse ja kohustuslikkuse astmega aktid.
Määrused on Euroopa Liidu teisese õiguse aktide hulgas kõige kõrgema juriidilise jõuga õigusaktid. Määrusi võtavad vastu Euroopa Parlament koos Euroopa Nõukoguga ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon, määrust kohaldatakse üldiselt kogu liidu ulatuses, ta on igale liikmesriigile siduv ja igas liikmesriigis ka vahetult kohaldatav.
Direktiivid on kõige olulisemateks õigusaktideks Euroopa Liidu liikmesriikide seadusandluse lähendamisel, neid loetakse ka liidu sotsiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Direktiive annab Euroopa Nõukogu või tema delegatsiooni alusel Euroopa Komisjon.
Otsused on Euroopa Liidu üksikaktid, need on suunatud konkreetsetele subjektidele ja loovad adressaadile subjektiivseid õigusi ja kohustusi.
Soovitused ja arvamused väljendavad Euroopa Liidu institutsioonide seisukohti käsitletavates küsimustes ja annavad adressaadtidele nende kohta omapoolseid poliitilisi juhiseid.
31. Normatiivakti ajaline, ruumiline ja subjektiline kehtivus.Eesti õigusaktide süsteem.
Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid , mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osatvõtjatele õigusi ja panevad kohustusi.
Normatiivakt ehk üldakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Õigusnormide sisaldumine õigusaktis ongi normatiivakti mittenormatiivsest eristamise esmane kriteerium . Normatiivakt on ka õigustloov akt. Mandri-Euroopas on normatiivakt peamiseks õigusvormiks.Iga riigi normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõige kõrgemaks aktiks on seadus. Seadus –normatiivakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani poolt või rahva tahte vahetu väljendusena. Seaduse kõrgeim juriidiline jõud tuleneb seadusi vastuvõtva riigiorgani, parlamendi kohast riigiorganite süsteemis. Parlament, mis kannab riikides erinevaid nimetusi on riigi kõrgeim seadusandliku võimu organ ja rahva esindusorgan . Seetõttu on parlamendi poolt kehtestatud üldaktid-seadused- kõrgema juriidilise jõuga teiste riigiorganite õigusaktide suhtes. Kõik muud õiguaktid peavad olema seadusega kooskõlas. Selle nõude täitmisega tagatakse seaduste ülimuslikkus.
Põhiseadus - riigi tähtsaim õigusakt, mis reguleerib ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Eesti Vabariigi kehtiv põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel 28.juuni 1992.
Konstitutsioonilised ehk orgaanilised seadused täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on sageli ära toodud põhiseaduse tekstis.
Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend. Võetakse vastu kõige lihtsama menetlusega. Riigikohus on lihtseaduse vastuvõtmiseks vajalik poolthäälte enamus.
KEHTIVUS
Iga normatiivakt on kehtiv teatava aja jooksul teataval territooriumil ja teatava isikute ringi suhtes. Ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Seadus jõustub 10ndal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega . Normatiivakti kehtivusaeg lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.
Territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise ulatusega. Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu riigi territooriumil.
Riigi keskvõim kehtestab ka lokaalse iseloomuga normatiivakte, mis kehtivad vaid teatud riigi piirkonnas.
Õigusaktide süstematiseerimine- aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjekorras. Õigusaktide süstematiseerimist teostatakse 1) inkorporeerimise ja 2)kodifitseerimise teel.
Inkorporeerimise korral seatakse normatiivaktid mingisse järjestusse ja saadakse õigusaktide kogumik. Kõige levinumad on õigusaktide kronoloogilised kogud.
Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus normatiivmaterjal töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisemiselt. Tehakse parandusi, täiendusi, muudatusi, võetakse vastu uusi norme, tunnistatakse kehtetuks vanu. Kodifitseerimise tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab kas koodeksi või mingit muud tavaliselt kogumit tähistavat nimetust. Eesti õigusaktide riiklik register ESTLEX - elektrooniline andmepank.
32. Õiguse realiseerimise mõiste ja vormid.
Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
1)Õigusnormide nõuetest kinnipidamine - õigusnormide täitmine, subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Täidab oma õiguslikke kohustusi ega astu üle õiguslikest keeldudest.
2)Õigusnormide kasutamine- õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivne teostamine, subjektiivse õiguse realiseerimine õigussuhtes. Realiseeritakse õigustavad normid, mis annavad isikule mingi õiguse, lubavad tal teatavl viisil käituda. Õiguse kasutamine on subjektiivse õiguse realiseerimine ja see toimub õigussuhtes.
3)Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
33. Õigussuhte subjektid. .
Iga riik määrab oma õigussuhete subjektide ringi ja nende õigusliku seisundi erinevalt. Kõigile neile on aga ühine õigussuhte subjekti üldine õigusteoreetiline konstruktsioon . Õigussuhete subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse.
34. Õigussubjektsus- isiku võime olla õigussuhtest osavõtja. Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema õigusvõime , teovõime ja deliktivõime .
35. Õigusvõime, teovõime, deliktivõime
.Õigusvõime- riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga või teatavatel juhtudel ka enne sündi, avaliku õiguse harudes täisealiseks saamisega .
Teovõime- isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Teovõime tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega.
Deliktivõime- isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise eest.
36. Õigussuhte objektid.
Õigussuhte tekkimise ja säilimise eelduseks on kahe või enama isiku tahte suunatus ühele ja samale objektile . Seda nähtust, millele õigussuhte subjektide õigused ja kohustused on suunatud, nimetatakse õigussuhte objektiks.
Õigussuhte objektideks on eelkõige igasugused materiaalsed esemed, alates lihtsaimatest tarbeesemetest ja toiduainetest ning lõpetades kosmoseaparaatidega. Tööjõud, teenus, intellektuaalne omand. Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaine või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
37. Juriidilised faktid õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise alusena .
Õigussuhte tekkimine, selle muutumine või lõppemine sõltub mitmesugustest asjaoludest ja tingimustest looduses ja ühiskonnas, aga ka üksiku inimese elus. Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Juriidilisi fakte liigitatakse sündmuseks ja teoks.
Sündmus- tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest. Nt loomulik surm, äikesest põhjustatud tulekahju, üleujutus.
Tegu- tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel. Teod moodustavad juriidiliste faktide põhihulga.
Lihtfakt- ühe õigusnormi hüpoteesiga määratud faktiline asjaolu, mis toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje. Nt liikluseeskirjade rikkumine.
Liitfakt - ühes käitumisaktis sisaldub samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa ka mitu erinevat õiguslikku tagajärge.
Juriidiline ehk faktiline koosseis- avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleivad muutuse koostoimes.
Õiguslik presumptsioon - õiguslike tagajärgede saabumine seotakse teatavatel juhtudel selle fakti toimumise eeldamisega, st juriidilise fakti tähendus omistatakse eeldatavalt toimunud faktile.
38. Õigussuhete liigid.
Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid. Kahepoolses õigussuhtes osaleb kaks poolt, kumbki neist on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja. Nt ostja ja müüja vaheline suhe.
Ühepoole õigussuhe toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele. Sellises suhtes tekib ühe subjekti tahteavalduse alusel teisel poolel õigus vaid juhul, kui ta selle tahteavaldusega nõustub.
Ühepoolse õigussuhte eriliik on absoluutne õigussuhe, milles on määratud ainult õigustatud subjekt, kohustatud subjektideks on kõik teised isikud.
Õigussuhte funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigussuhteid. Regulatiivsed õigussuhted - tekitavad subjektidele õigusi ja kohustusi seoses nende õiguspärase käitumisega, õiguse realiseerimisega .
Kaitsvad õigussuhted- suunatud riikliku sunni kohaldamisele isikuile, kes on rikkunud õigustatud subjektide õigusi või ei ole täitnud õiguslikke kohustusi. Need suhted tekivad õigusrikkumise alusel ja nende eesmärk on rikutud õiguste kaitse, taastamine. Nt kriminaalõiguslikud suhted. Erinevalt regulatiivsest suhtest lasub kaitsvas õigussuhtes õigusliku toime põhirõhk juriidilisel kohustusel.
39. Õiguse rakendamise mõiste. Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid. Õiguse realiseerija seisukohalt on need riigiorganid kõrvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse .
Õiguse rakendamise vajadus tekib järgmistel juhtudel:

kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita.

Õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle.

Kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone.
Õigusnorme rakendavad riigiroganid, kes on varustatud võimualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku kompetentsiga. Iga riigorgan rakendab õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ära määratud.
Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded:
Õiguse rakendamise seaduslikkuse nõue tähendab seda, et kogu rakendamise pritsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest, sel juhul on ka asjas tehtud otsus kooskõlas õigusega. Seaduslikkuse nõude tagamiseks õiguse rakendamisel tuleb silmas pidada:
1)õiguse rakendamise otsus peab rajanema õigusnormidel, mis otseselt käsitlevad lahendatavat juhtumit
2) otsus peab olema tehtud vastava riigiorgani kompetentsi piires
3)õigusnormi rakendamine, kui see on seaduses ette nähtud, on kohustuslik igal juhul ega sõltu õigustrakendava organi suvast
4) senikaua kui antud asjas on olemas kehtiv otsus, ei tohi samas asjas vastu võtta uut otsust, et mitte tekitada otsuste kollisiooni . Kui on vaja uut lahendit, tuleb eelnenud otsus enne tühistada.
5)kui õigus näeb ette otsuse vastuvõtmiseks erilise vormi, tuleb sellest rangelt kinni pidada.
Õiguse rakendamise põhistatuse nõue tähendab seda, et kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ja tundma õpitud ning rakendamise otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele.
Õiguse rakendamise otstabekakohasuse nõue on käsitletav kahest küllaltki erinevast aspektist

seadus ise annab ainuvõimaliku otstarbekohase lahendi kõikidele juriidilist tähendust omavatele suhetele.

Ühiskondlikest suhetest osavtõjate käitumine seaduse raamides võib olla teatavates piirides erinev.
Õiguse rakendamise õigluse nõue on õigust saatnud tema tekkimisest alates. Õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenduvs ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.
40. Tõendid õiguse rakendamise protsessis.
Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle käigus valib õiguse rakendaja õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures lahendatava juriidilise asja aspekte .
Õigusnormi rakendamise tervikliku protsessi üksikuteks rakendamise staadiumiteks teoreetilise diferentseerimise tähtsus seisneb selles, et ükski järgmine staadium ei saa toimuda eelmiseta, sest staadiumide loogiline järjestus tagab rakendamisprotsessi ratsionaalsuse ja efektiivsuse.
Esimene staadium on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Sellel staadiumil selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus, kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on.
Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. See staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele. Kuigi teo lõplik õiguslik kvalifikatsioon võidakse anda hiljem otsuse tegemisel, määratakse sellel staadiumil kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. Õigusnormi valiku õigsuse kontrollimiseks ja tagamiseks peab tähelepanelikult ja kriitiliselt analüüsima kasutatavat õiguslikku materjali. Peab veenduma, et 1) kasutatava õigusakti tekst on ametlik; 2)rakendatav akt on kehtiv rakendaja käsutuses olevas sõnastuses, karistusõigusliku akti osas aga, et see kehtis teo toimepanemise ajal; 3)rakendatav õigusakt on antud oma kompetentsi piirides, seda eriti madalama astme riigiorganite ja kohalike omavalitsuste õigusaktide osas.
Kolmas staadium on kompetentse organi poolt otsuse tegemine. Sel staadiumil võetakse lõplik seisukoht lahendamisel olnud asjas. Vormiliselt kujutab see staadium õiguse rakendamise akti ehk individuaalakti vormistamist. Õiguse rakendamise akti kvaliteet sõltub õiguse rakendamise eelmistel staadiumidel tehtud töö kvaliteedist, samuti selle töö tulemuste alusel õigete järelduste tegemise oskusest .
Neljas staadium on tehtud otsuse täitmise tagamine. Õigusliku vaidluse kohta tehtud otsus või ka kohtu poolt õigusrikkujale määratud karistus ei tähenda veel õigusnormi nõuete realiseerimist, kui selle otsuse täitmine ei ole tagatud või karistus ei ole täide viidud.
41. Õiguse rakendamise aktid.
Õiguse rakendamise akt on individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile. Õigusnormi rakendamise aktides leiab väljenduse erinevate riigiorganite kõige mitmekesisem organisatsiooniline tegevus. Oma sisulisele ja vormilisele mitmekesisusele vaatamata peab iga õiguse rakendamise akt andma vastused järgmisele küsimustele:

milline organ on akti välja andnud

millal on akt välja antud

kus akt on välja antud

millise konkreetse isiku kohta see akt on antud

millistele faktilistele asjaoludele akt toetub

millise seaduse või muu normatiivakti alusel on see akt vastu võetud

milles seisneb asja lahendamise olemus.
Õiguse rakendamise akti struktuur teenib nimetatud andmete võimalikult täieliku esitamise eesmärki:
1.sissejuhatavas osas tuuakse ära rekvisiidi tähendusega andmed
2.kirjeldavas osas esitatakse õiguse rakendamise faktiline alus, kõik need faktilised asjaolud , mis põhjustasid õiguse rakendamise, õigusliku vaidluse korral aga vaidluse sisu
3.põhjendavas osas esitatakse õiguse rakendamise juriidiline alus, st õigusnormid, millele toetub õiguse rakendamise akt.
4. resolatiivosas sõnastatakse vastuvõetud otsus.
Reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi eristatakse regulatiivseid ja jurisdiktsioonilisi akte.
Regulatiivsed aktid määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase kätiumisega, nende aktidega rakendatakse regulatiivseid norme.
Jurisdiktsioonilised aktid on aktid, millega kohaldatakse kaitsvaid õigusnorme, seega seonduvad nad õigusrikkumistega. Neid kasutavad õiguse rakendamisel riigiorganid kas õiguslike vaidluste lahendamisel või karistuse kohaldamisel toimepandud õigusrikkumise eest.
Akti välja andnud organite järgi eristatakse 1) Seadusandliku võimu akte; 2) täidesaatva riigivõimu akte; 3)kohtuorganite akte; 4) kontroll-ja järelvalveorganite akte.
42. . Õigusrikkumise mõiste ja koosseis.
Õigusrikkumine on õigusnormidega vastuolus olev tegu, käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keedu , ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormidega lubatud piirid. Õigusrikkumisne on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
Koosseisu elemendid on:

käitumise subjekt

käitumise subjektiivne koosseis

käitumise objekt

käitumise objektiivine koosseis
43. Õigusrikkumise subjekt.
Õigusrikkumise subjektiks on õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene, sõltumata tema seosest riigiga. Õigusrikkujaks saab olla vaid õiguslikuks suhtlemises osalev isik, seega õigussubjektsust, eelkõike deliktivõimet omav isik.
44. Õigusrikkumise subjektiivsed tunnused.
Õigusrikkumises nagu igas muus käitumises väljendub ka isiku suhtumine oma teosse, teistesse isikutesse, ühisknna ja riigi huvidesse, õigusesse. Õigusrikkumise subjektiivne koosseis hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse toesse ja selle tagajärgedesse.
45. Õigusrikkumise objektiivsed tunnused..
Õigusrikkumine on aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on õigusrikkumisena käsitletav ka tegevusetus. Õigusrikkumine võib seisneda tegevusetuses juhul, kui isik jättis tegemata teo, mille ta oli kohustatud tegema. Õigusrikkumised on inimeste õigusvastased käitumised ja õigusrikkumisena ongi käsitletav vaid tegu, mis on õigusvastane.
46. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud.
1. Hädakaitse- kaitsjat ennast või teist isikut või nende õigusi, ettevõtte, asutuse, organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid ohustava õigusvastase ründe tõrjumine . Hädakaitse ületamine on kaitse ilmne mittevastavus ründe iseloomule ja ohtlikkusele.
2.Hädaseisund- tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikut või nende õigusi, ettevõtte asutuse või organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid, ei ole õigusrikkumine, kui seda ohtu antud asjaoludel ei saanud kõrvaldada muude vahenditega ja kui põhjustatud kahju on ärahoitud kahjust väiksem.
3. Kurjategija kinnipidamine – õigus kurjategijat kinni pidada on igal isikul, sõltumata sellest,kas tal on võimalik pöörduda vastavate võimuorganite poole.
4.Kuritegude matkimine on tegevus, millel on küll karistusseadustikus ettenähtud teo tunnused, kuid mis on suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele ja toime pandnud isiku poolt, kellel on kompetentse riigorgani volitus kuritegu matkida.
5. Kohustuste kollisioon - tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita.
6.eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.
7. kannatanu nõusolek- nõusolek peab olema õiguspärane, see nõusolek ei tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks. Mõistetavalt peab nõusolek olema antud vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt.
8. teenistus -või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu. Õigusvastane ei ole tegu, mille isik sooritab temale pandud teenistus-või kutsealaste kohustuste täitmiseks.
9.oma õiguste teostamisele suunatud tegu
10.alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine.
47. Õigusrikkumise objekt.
1)teo õigusvastasus
2)kahjulik tagajärg
3)kausaalne ehk põhjuslik seos nende vahel.
48. Õigusrikkumiste liigid.
1)kuriteod- karistusseadustikus sätestatud karistatav tegu- tegevus või tegevusetus, mille eest füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus/ vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus/sundlõpetamine.
2)väärteod ehk haldusõigusrikkumised- süütegu , mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest . Väärtegu on kuriteole lähedane süütegu, formaalse tunnuse järgi eristab teda kuriteost vaid see, et seadus näeb väärteo toimepanemise eest ette kuriteoga võrreldes kergemad karistused. Rahatrahv või arest 30 päeva.
3)tsiviilõigusrikkumised- seisneb lepingulise kohustuse mittetäitmises või kahju tekitamises lepinguvälises suhtes. Vastutust tsiviilõigusliku lepingu rikkumise eest kohaldab suhte teine pool, kahju tekitamise korral aga kannatanu. Vajaduse korral on asjast huvitatud isikul võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks hagiga kohtusse.
4)tööõigusrikkumised ehk distsiplinaarsüüteod- tööõigusrikkumine, mis seisneb töölepingu seadusega kehtestatud kohstuste süülises täitmatajätmises, tööl joobununa viibimises, tööandja usalduse kaotamises või vääritu teo toimepanemises. Karistused on 1) noomitus , 2)rahatrahv,3)palga maksimse peatamisega töölt kõrvaldamine ja 4)töölepingu lõpetamine .
49. . Juriidilise vastutuse mõiste ja liigid.
Sotsiaalne vastutus samastatakse sageli vastutustundega. Vastutus aktiivses aspektis on oma isikliku kohustuse tunnetamine teiste inimeste, sotsiaalse grupi, kollektiivi, ringi ja ühiskonna ees.
Vastutus retrospektiivses aspektis on vastutus möödunud käitumise eest, mis on vastuolus sotsiaalsete normidega.
50. Tsiviilõiguse mõiste ja allikad..
Eestis puudub terviklik tsiviilseadustik. Vastavad õigusnormid sisaldavad valdavalt järgmistes seadustes:

Tsiviilseadustiku üldosa seadus
Asjaõigusseadus
Korteriomandiseadus
Võlaõigusseadus
Perekonnaseadus
pärimisseadus

51. Tsiviilõigussuhte mõiste ja suhtest osavõtjad (isikud).
Tsiviilõiguse suhte subjektideks on isikud. Isik võib olla kas füüsiline või juriidiline. Füüsiline isik on inimene, juriidiline isik aga on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
52. Tsiviilõigussuhte objektid.
53. Tsiviilõigus rahvusvahelistes ärisuhetes .
Ärisuhte ulatumisel üle ühe riigi piiride tekib olukord, kus seda suhet ei ole võimalik reguleerida samade normidega, millega reguleeritakse riigisisest ärisuhet. Selliseid suhteid reguleerib rahvusvaheline eraõigus . Seda õigust iseloomustab kollisiooninormide olemasolu. Rahvusvahelises eraõiguses on kollisiooninorm selline norm, mis näitab, millise maa õigust tuleb kohaldada juhul,kui õigussuhtes esineb mõni välismaine element. Selleks elemendiks võib üldjuhul olla kas välismaine subjekt (füüsiline/juriidiline isik), välismaine objekt( kinnis -või vallasasi , mis asub välismaa territooriumil) või juriidiline fakt, mis toimus välismaal. Kui esimen kas või üks element, kuulubselline sündmus reguleerimisele rahvusvahelise eraõiguse sätetega- tekib erinevate õigussüsteemide kollisioon, ühe ja sama suhte erinev õiguslik regulatsioon .
54. Füüsilise isiku õigussubjektsus.
Füüsilist isikut iseloomustab tema õigusvõime ja teovõime. Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja –kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimestel sünniga ja lõppeb surmaga, seda ei ole võimalik piirata ega ära võtta. Õigusvõimest ei saa ka vabatahtlikult loobuda , sellele suunatud tehing on kehtetu.
55. Juriidilise isiku mõiste ja tunnused.
Juriidiliste isikute põhiliigituse aluseks on isiku suunatus era-või avaliku huvi rahuldamisele. Sellest lähtudes- eraõiguslik juriidiline isik on isik, mis on loodud erahuvides, avalik-õiguslik juriidiline isik on isik, mis on loodud avalikes huvides.
KT II
56. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik.
57. Juriidilise isiku organid. Nende pädevus ja vastutus
58. Juriidilise isiku lõpetamine.
59. Juriidilise isiku pankrot ..
60. Pankrotimenetlus .
61. Tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise alused.
62. Tehingu mõiste. Ühe- ja mitmepoolsed tehingud..
63. Tahteavaldus kui tehingu sisu.
64. Tehingu vormile esitatavad nõuded..
65. Tehingu tühistamise mõiste ja alused..
66. Tsiviilõiguste teostamise viisid..
67. Asja mõiste. Asi kui tsiviilõigussuhte objekt.
68. Asjade liigitamine ja selle tähtsus. Asja osad..
69. Vallasasjad ja kinnisasjad ..
70. Pant . Vallaspant ja selle liigid..
71. Kinnispant e hüpoteek.
72. Valduse mõiste. Valdaja. Valduse liigid.
73. Valduse kaitse omavoli vastu..
74. Omandi mõiste ja liigid..
75. Vallasomandi tekkimine.
76. Kinnisomandi tekkimine. Kinnisasja omandamise tehingu vorm
77. . Kinnisomandi ulatus ja kitsendused.
78. Kasutusvaldus ja isklik kasutusõigus.
79. Hoonestusõiguse mõiste. Hoonestusõiguse sisu, selle õiguse tekkimine ja lõppemine.
80. . Ostueesõigus .
81. Võlasuhte ja kohustuse mõisted. Võlasuhte tekkimine.
82. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtted võlaõigussuhtes.
83. Kohustuse täitmisele esitatavad nõuded..
84. Kohustuste täitmise tagamise viisid..
85. Viivis . Leppetrahv . Käendus. Käsiraha . Garantii .
86. Leping tsiviilõigusliku kohustuse tekkimise alusena. Lepingu mõiste.
87. Lepingu kehtivus, lepingu muutmine ja lõpetamine.
88. Lepingute liigid.
89. Tööleping ja selle sõlmimine.
90. Töötaja kohustused.
91. Tööandja kohustused.
100. Töö-ja puhkeaeg.
101. Töölepingu lõppemise alused ja tagajärjed.
102. Töölepingu ülesütlemine. Ülesütlemise viisid. Ülesütlemise piirangud ja erisused.
103. Karistamise alus. Süütegu ja selle liigid. Kuritegu ja selle raskusastmed. Väärtegu..
104. Kuriteo eest kohaldatavad karistused.
105. Karistamise alus. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud.
106. Kohtuvõimu roll, tähtsus ja pädevus demokraatlikus riigis.
107. Kohtu tegevuse üldised põhimõtted Eesti kohtusüsteem .

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk · .docx · 26 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-12-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

26 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

302260 Õppematerjali autor

Õiguse alused kontrolltöö vastused - 1 osa

Sarnased õppematerjalid

doc

Õiguse alused kordamisküsimused

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi tekkimise vajadus- territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama ka sugukonnasiseste funktsioonide,

Õigus

docx

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega

(samuti ka riigieelarve); seadusandliku võimu organid liigitatakse kõrgeimateks (Riigikogu) ja kohalikeks (valla- ja linnavolikogud) Täidesaatva võimu organ – valitsus, esmaseks ülesandeks on seadustes ja kõrgemalseisvate haldusorganite õigusaktides sisalduvate nõuete elluviimine; täidesaatva võimu organid liigitatakse keskhaldusorganiteks (Vabariigi Valitsus) ja kohalikeks haldusorganiteks (maavanem). Kohtuvõimu organ – kohtud, esmaseks ülesandeks on õiguse mõistmine Lähtudes riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis, eristatakse ka esmaseid ja teiseseid riigiorganeid. Esmased riigiorganid valib vahetult rahvas. Eestis on esmaseks riigiorganiks Riigikogu. Teisesed riigiorganid sõltuvad oma kujundamisviisilt ja volitustelt esmastest. Moodustamisviisi järgi eristatakse valitavaid (moodustatakse valimiste tulemusel) ja mittevalitavaid (moodustatakse nimetamise või määramise teel) riigiorganeid.

Õigus alused

docx

Õiguse alused

Õiguse alused KT 1. Riigi ja õiguse tekkimine Riigi teke on eelkõige seotud terrirooriumi kaitsmisega nii välis- kui sisevaenlaste eest. Riigil on keskne seisund ning juhtiv rolli. Enne riigi ja õiguse tekkimist kontrollisid inimeste käitumisviisi vaid tavad. Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikes käitumisreeglites, käitumise reguleerimiseks loodi uued normid. Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kahtviisi: 1) Riik aktsepteeris teatud tavasid, hakkas nõudma nende täitmist 2) Riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome). 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist

Õigus

docx

Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi mõiste ja tunnused.

poliitiliste üksuste ühinemisel liitriigiks (USA, Sveits, Araabia Ühendemiraadid). Konstitutsioonilised föderatsioonid luuakse riigivõimu aktide alusel ,,ülaltpoolt" (Brasiilia, India, Pakistan). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega (liikmesriikidevaheliste lepingutega). Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes. Personaalse autonoomiaga (personaalne autonoomia) on tegemist siis, kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid, kes võtavad osa riigi poliitilisest

Õigus

docx

ÕIGUSE ALUSED KT1

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine Ühiskond (inimeste kooselu vorm) eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete süsteemi olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik inimeste ühine eesmärgistatud tegevus. RIIGI TEKKIMINE – tavaliselt seostatakse sotsiaalset võimu riigiga, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele ja erinevates vormides ka igale ühiskondlikule organisatsioonile ja inimkooslusele, alates perekonnast ja hõimust ning

Õigus alused

doc

ÕIGUSE ALUSED

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine RIIGI TEKKIMINE : Tavaliselt seostatakse sotsiaalset võimu riigiga, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele. Riik on organisatsioon, mis teatud territooriumil(territoriaalne võim) teostab suvenäärset võimu, on varustatud relvadega ja surub maha oma klassivaenlasi. Tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk, mis tõi endaga kaasa varastamise. Pealiku

Õigus alused

odt

Õiguse alused

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused ESIMENE KONTROLLTÖÖ 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riik tekkis vajadusest ühel territooriumil asuvaid elanikke juhtida. Tekkis ühiskonnast kõrgem kiht avalik võim. Õigusemõistmine käis rahva üle, mitte sugukondade üle. Riigi tekkega tõusis ka käitumisnormide kehtestamise vajadus. Riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid ja hakkas looma uusi õigusi. 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne ühiskond

Õigus alused

docx

Õiguse entsüklopeedia - "Õigusõpetus"

Õigust iseloomustab: Õigus on käitumisreeglite kogum; Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum; Õiguses väljendub riigi tahe; Õigus on üldkohustuslike normide kogum; Õiguse täitmist tagatakse riigi-sunniga; Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele. Ehk õigus on ühiskonna õiglustundele vastav käitumisreeglite ehk normide kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigisunniga. 10.Mis eristab õiguse juriidilist, sotsioloogilist ja loomuõiguslikku käsitlust? Õiguse juriidilise käsitluse kohaselt on õiguseks riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord. Õiguse loomuõigusliku käsitluse kohaselt on õigus normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnetatavaid universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid. 11

Õigus

Rohkem sarnaseid