Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega (0)

1 Hindamata

Riigi ja õiguse tekkimine
Territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama sugukonnasiseste funktsioonide, sealhulgas juhtimisfunktsioonide teostamist. Kogukonnast oli saanud riik.
Riigi tekkimist iseloomustas:

avaliku võimu tekkimine
selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel
tekkinud oli uus inimkooslus – rahvas

Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikes käitumisreeglites. Ühiskonnas tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kahtviisi:

riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende täitmist ( tavaõigus )
riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome )

Tavadega võrreldes oli tekkinud uus sotsiaalsete normide liik, mida nende kogumis on hakatud nimetama õiguseks .

Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist
Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne – siin tuli ühiskond enda juhtimisega toime ise, n-ö kogukondlike vahenditega. Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu, mida sugukonnakaaslased tundsid tema kogemuste, teadmiste ja muude omaduste kaudu. Eriaparaati pealikul võimu teostamiseks ei olnud, kuid sellegi poolest oli pealiku võim täiesti reaalne, sest pealik väljendas kogu sugukonna huve. Sugukond teostas oma võimu ise, toetudes pealiku autoriteedile.
Sugukonna käitumist juhtisid sugukonna enda poolt käitumise aluseks võetud tavad, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste alusel.
Tava – käitumisreegel , mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu

Avalik võim
Ühiskonda oli tekkinud inimeste grupp, kelle põhiliseks tegevusalaks ei olnud tootmine, vaid juhtimine. See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim.
Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati, mis hõlmab riigivõimu- ja valitsemisasutuste kõrval ka selle aparaadi relvastatud struktuuriüksusi ( armee , politsei, luure ), aga ka sunniasutusi (vangla), mis on vajalikud riigi otsuste realiseerimiseks.
Avaliku võimu ülesehitus, selle kasutamise eesmärgid ja selle teostamise kasutatavad meetodid võivad olla erinevad, sõltudes riigivalitsemise vormist, poliitilisest režiimist jne.
Demokraatlikes riikides teostavad avaliku võimu funktsioone riigiaparaat oma mitmesuguste struktuursete elementide ( riigiorganite ) abi ja kohaliku omavalitsuse asutused.

Rahvas ja territoorium riigi tunnustena
Riigile on omased kolm tunnust – avalik võim, territoorium, rahvas.
Rahvas täidab riigivõimu suhtes üheaegselt kahesugust rolli:

rahvas on vaadeldav inimhulgana, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega võimu tegevuse objektiks
rahvas on arengu protsessis üha enam muutunud riigivõimu teostajaks

Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu.

Riigi mõiste
Riik on erilisel viisil organiseerunud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu.

Riigi funktsioonid
Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse.
Erinevate riikide funktsioonides ilmnevad riigi arengu erisused ja seaduspärasused.
Riigi funktsioonid liigitatakse sise- ja välisfunktsioonideks.
Riigi sisefunktsioonideks loetakse:

riigivõimu säilitamist ja kindlustamist
õiguskorra tagamise funktsiooni
sotsiaalmajanduslikku ehk majanduslik-organisatoorset funktsiooni
kultuurilis-kasvusuutlikku funktsiooni

Riigi välisfunktsioonidest on kõige olulisemaks riigi kaitsefunktsioon. Tänapäevases globaliseeruvas maailmas on väga suure tähtsusega ka vastastikuse koostöö ja abistamise funktsioon, millest mõnikord isegi tõstetatakse iseseisvate funktsioonidena esile ülemaailmse rahu ja korra kindlustamine ning maailmajandusse integreerumise ja globaalprobleemide lahendamine.
Sisefunktsioonid on omased kõikidele riikidele. Välisfunktsioonid iseloomustavad riiki kui rahvusvahelise suhtlemise subjekti ja eelkõige näitavad, kas tegu on rahuarmastava või agressiivse riigiga.
Riik teostab oma funktsioone riigiaparaadi kaudu.

Riigiorganid ja nende liigitus
Riigiaparaat on riigiorganite süsteem, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiaparaat on iga riigi tähtsaim koostisosa ja riigi kehastus.
Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa. Riigiorganil on järgmised olulisemad tunnused:

riigiorganil on riigivõimualased volitused , ta teostab riigi monopoolsed pädevust, riigivõimu
riigiorganil on õigusaktidega kindlaksmääratud funktsioon
riigiorgan on oma funktsiooni teostamiseks varustatud vajaliku pädevusega
riigiorgani tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarve vahenditest
riigiorgan ise liigendub struktuuriüksusteks
riigiorgani koosseisus töötavad inimesed saavad oma töö eest tasu riigilt, nad on riigiteenistujad

Kõige levinumaks ja algsemaks on riigiorganite liigitus võimude lahususe põhimõttest lähtudes seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu organiteks.
Seadusandliku võimu organ – parlament , esmaseks ülesandeks on seaduste vastuvõtmine (samuti ka riigieelarve); seadusandliku võimu organid liigitatakse kõrgeimateks (Riigikogu) ja kohalikeks (valla- ja linnavolikogud)
Täidesaatva võimu organ – valitsus, esmaseks ülesandeks on seadustes ja kõrgemalseisvate haldusorganite õigusaktides sisalduvate nõuete elluviimine; täidesaatva võimu organid liigitatakse keskhaldusorganiteks (Vabariigi Valitsus) ja kohalikeks haldusorganiteks ( maavanem ).
Kohtuvõimu organ – kohtud, esmaseks ülesandeks on õiguse mõistmine
Lähtudes riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis, eristatakse ka esmaseid ja teiseseid riigiorganeid. Esmased riigiorganid valib vahetult rahvas. Eestis on esmaseks riigiorganiks Riigikogu. Teisesed riigiorganid sõltuvad oma kujundamisviisilt ja volitustelt esmastest.
Moodustamisviisi järgi eristatakse valitavaid (moodustatakse valimiste tulemusel) ja mittevalitavaid (moodustatakse nimetamise või määramise teel) riigiorganeid.
Ajalise kestvuse järgi võib riigiorganeid jagada ka alalisteks või ajutisteks.

Riigivalitsemise vormid
Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni. Riigivalitsemise vormi järgi eristatakse monarhiaid ja vabariike.

Monarhia ja vabariik, nende erisused
Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt või on juriidiliselt vastutamatu.
Monarh on teistest riigiorganitest sõltumatu. Monarh on ainuisikuline riigipea . Monarhi võimu eristatakse:

piiramata monarhia (absoluutne) – monarhile kuulub kogu võimutäius – riigipea on korraga kõrgeim seadusandliku võimu organ, täidesaatva võimu juht ja õigusemõistja (Saudi Araabia , Kuveit)
piiratud monarhia – monarhi tegevust kitsendab mingi riigiorgan või seisuslik esindus , kellega tal tuleb arvestada

Piiratud monarhia on ajaloos esinenud :

seisuslik- esinduslik monarhia – esines Euroopa feodaalriikides 13.-17. sajandil ja seda iseloomustas monarhi kõrval seisusliku esindusorgani olemasolu
konstitutsiooniline monarhia – on tänapäeval enim levinud monarhia vorm, monarh täidab eelkõige esindusfunktsioone, jagab võimu rahva poolt valitava parlamendiga ja tegutseb põhiseaduse raames (nt Norra, Rootsi)

Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president.
Ajalooliselt jaguneb vabariik orjanduslikuks (demokraatlik – võim kuulus rahvale, aristokraatlik – võim kuulus kitsale eliidile), feodaalseks (linnvabariik – eelkõige majanduslikult tugevates tööstus- ja kaubanduskeskustes, kes suutsid end vabastada senjööri võimu alt) ja sotsialistlikuks (kommuun – sotsialistliku vabariigi esimene katse; nõukogude – tekkis 1917. aastal Venemaal; riigi kõikidel tasanditel oli rahvaesindusorganite ülesandeid täitev nõukogude süsteem, üheparteiline süsteem; rahvademokraatlik – peale II maailmasõda , kes jäid NSV Liidu mõjutsooni; säilis tihti suuremas või väiksemas osas senine riigiorganite süsteem parlamendi ja valitsuse näol; mõnes riigis oli ka ainuisikuline riigipea)
Tänapäevani on säilinud rahvademokraatlik vabariik – Põhja-Koreas, Hiinas ja Kuubal.
Nüüdisaja vabariigid jagunevad kaheks:

presidentaalne – võimu koondamine presidendi kätte; president on täidesaatva võimu tipuks ja ta moodustab valitsuse; rahvas valib presidendi (nt USA)
parlamentaarne – võimu koondamine parlamendi kätte; presidendil rohkem esindusfunktsioon; parlament moodustab valitsuse ja parlament valib presidendi; rahvas valib parlamendi (nt Saksamaa)

Riiklik korraldus liht- ja liitriigis
Unitaarriik ehk lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt on ühtne tervik. Tema koosseisus ei ole suhteliselt iseseisvaid riike või riiklikke moodustisi. Näiteks Eesti.
Föderatsioon ehk liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised. Näiteks liiduvabariigid – endine NSV Liit, osariigid – USA, maad – Saksamaa, provintsid – Kanada , kantonid – Šveits.

Autonoomia
Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel.
Näiteks Korsika Prantsusmaal, Ahvenamaa Soomes.
Eristatakse erinevaid liike:

personaalne autonoomia – hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid (näiteks Austria)
korporatiivne autonoomia – seondub keelekoosluse olemasoluga
etnoterritoriaalne ehk poliitiline autonoomia – saab luua autonoomseid vabariike, oblasteid, rajoone; enamasti on riikluse tunnused – kohalik parlament ja täidesaatva võimu organ; puudub oma kodakondsus ; ei tohi vastuollu minna riigi huvidega (näiteks Gröönimaa Taanis , Ahvenamaa Soomes)
kultuuriautonoomia – luuakse kultuuriautonoomia organid, et hoida oma kultuuri ja keelt ja neid arendada ning osalevad ka seaduses (näiteks Austria)

Õiguse mõiste ja tähtsus
Õigus - riigi kehtestatud üldkohustuslike käitumisreeglite kogum, mille järgimine tagatakse riiklike mõjutusvahenditega
Õigus on riigivõimu teostamise otseseks vahendiks.
Õigust iseloomustab rida spetsiifilisi tunnuseid.

Õigus on käitumisreeglite ehk normide kogum.
Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum.
Õiguses väljendub riigi tahe .
Õigus on üldkohustuslike normide kogum.
Õiguse täitmist tagatakse riigisunniga.
Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele.

Õiguse erinevus sugukondliku korra tavade süsteemist
Mandri-Euroopa õigusperekonnas, kus peamiseks õiguse väljendusvormiks on seadus, väljendub õiglus seaduses.
Anglo-Ameerika õigusperekonnas, mis rajaneb sotsioloogilisel õiguskäsitlusel ja kasutab õiguse allikana laialdaselt kohtupretsedenti ja tava, on õigluse elluviimisel suurem osatähtsus kohtul.

Õiguse seos riigi, majanduse ja poliitikaga
Riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses. Õigus ei saa tekkida ilma riigi vastava tahteta, õiguses väljendub riigi tahe. Õigus on riigivõimu teostamise vahend, mille abil riik loob tingimused oma eesmärkide saavutamiseks.
Õiguse ja majanduse omavaheline seos on kahesugune :

ühelt poolt arenevad majanduslikud suhted majanduse arengu seaduspärasuste järgi, mida õigusega muuta ei saa
teiselt poolt avaldab õigus mõju ka majandusele, sest kehtestab majanduslikele suhetele õigusliku vormi

Õigusel on majandusele reguleeriv toime. Õigus võib kiirendada majanduse arengut või pidurada seda, takistades mõne majandusseaduse toimet. Demokraatliku poliitilise režiimiga riigid teostavad üldjuhul liberaalset majanduspoliitikat, kus riigi ja seega ka õiguse osa majanduse reguleerimisel on tagasihoidlikum.
Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitilise võimu organisatsioon. Õigus tekib poliitilise tegevuse protsessis, milles osalevad kollektiivid ja indiviidid , teatud juhtudel ka kogu rahvas ning ta leiab väljenduse üldjuhul seadusena. Õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus. Õigus on riigi poliitika teostamise vahend. Õigus peab tagama võimude lahususe põhimõtte järgimise.

Õigusriigi kontseptsioon
Õigusriik on riigivõimu selline õiguslik korraldus, kus inimeste üle ei valitse mitte teised inimesed, vaid seadused.

Õigusriigi sisulised ja vormilised tunnused

võimude lahusus
riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes
riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele
põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine
seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises
õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine
õiguse mõistmine sõltumatu kohtu poolt

Õiguse juriidiline ja sotsiaalne käsitlus
Juriidiline – õiguseks on riigi poolt kehtestatud normistik , mis on väljendatud õigusaktides
On ajalooliselt seotud rooma õigusega ning on seni olnud õigusloome ja õiguse rakendamise põhiliseks aluseks Mandri-Euroopa õigusperekonnas
Sotsioloogiline – õiguseks on inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid; õigust ei tule otsida seaduseraamatust ega kohtupraktikast, vaid sotsiaalsetest suhetest
See käsitlus domineerib Anglo-Ameerika õigusperekonnas

Õigus ja õiglus
Õiglus - asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub
Õigus - riigi kehtestatud üldkohustuslike käitumisreeglite kogum, mille järgimine tagatakse riiklike mõjutusvahenditega
Ideaalis on õigus õiglane. Seadusandja on loonud aga õigust, mis rahuldab tema vajadusi, väljendanud tema tahet, milles rahva arusaam õiglusest võis kajastuda, aga võis seda ka mitte teha. Õiglus toetub moraalile.

Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne reguleerimine
Normatiivne reguleerimine – inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismudel, mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktide või subjektide suhtes
Puuduseks on see, et see ei arvesta konkreetse situatsiooni kordumatust.
Näiteks töötaja peab täitma töölepinguga kindlaks määratud töökohustusi
Kasuaalne ehk individuaalne reguleerimine – inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil
Eeliseks on see, et võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isikupära. Puuduseks on see, et tuleb läbi töötada lõpmatu arv konkreetseid situatsioone ja võtta iga kord vastu uus otsus (puuduvad ühesed lahendid )

Õigusnormi mõiste ja koht sotsiaalsete normide süsteemis
Õigusnorm on mõtteline käsk või keeld, mis reguleerib inimeste käitumist.
Sotsiaalse normi ühe alaliigina on õigusnormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused:

ta on inimeste käitumise reegel
ta on üldise iseloomuga reegel
tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega

Õigusnormi loogiline struktuur
Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna mis jõuab adressaadini tema teadvuse kaudu. Vajaliku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama:

tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile
subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise
normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi

Õigusnormi loogilises struktuuris eristatakse kolme elementi:

hüpotees näitab õigusnormi kehtivuse tingimused (aeg, koht, subjekti erisused või muud konkreetsed asjaolud )
dispositsioon näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused
sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul

Kui (hüpotees) – siis (dispositsioon) – vastasel juhul (sanktsioon)

Õigusnormide liigid
Õigusnorme saab liigitada erinevate tunnuste alusel:

subjekti järgi – eristatakse seaduse norme ja seadusjärgsete aktide norme

Seaduse normid sisalduvad parlamendis vastu võetud seadustes. (kõrgem juriidiline jõud)
Seadusjärgsete aktide normid sisalduvad seadustest madalamates õigusaktides. (madalam juriidiline jõud)

reguleerimisobjekti järgi – liigitatakse õigusnormid vastavalt õigusharudele ( riigiõigus , tsiviilõigus jne) ja õigusinstituutidele, selle liigituse määrab riigi õigussüsteem .
ajalise kehtivuse järgi – piiratud ajalise kehtivusega ehk ajutised normid või piiramata ajalise kehtivusega ehk alalised normid.

Enamik õigusakte on alalised. Nad kaotavad kehtivuse selleks ettenähtud korras siis, kui vajadus nende järele kaob. Ajutised normid sisalduvad õigusaktides, mis kehtestatakse kindlaks tähtajaks, mille saabumisel nad kaotavad kehtivuse.

territoriaalse kehtivuse järgi – üleriigilised, lokaalsed ja kohalikud normid

Üleriigilised normid kehtivad kogu riigi territooriumil ja nad kehtestatakse riigiorganite poolt.
Lokaalsed normid kehtestatakse üleriigiliste organite poolt, ainult riigi teatud paikkonna jaoks.
Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ ja need normid kehtivad selle organi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil.

ettekirjutuse iseloomu järgi – imperatiivsed ehk määratletud ehk kategoorilised, suhteliselt määratletud ja dispositiivsed. Normi liigituse määrab dispositsiooni iseloom.

Imperatiivsed normid on kategoorilises vormis antud käsu või keeluna sõnastatud normid, mida suhte pooled ei saa muuta ei ühe poole algatusel ega poolte kokkuleppel.
Suhteliselt määratletud normid on ettekirjutused, mis rakendamisel kuuluvad konkretiseerimisele ja täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel.
Dispositiivsed normid kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ei ole ise jõudnud kokkuleppele.

täidesaatva funktsiooni järgi – regulatiivsed ja kaitsvad õigusnormid

Regulatiivsed õigusnormid on vahetult suunatud ühiskondlike suhete reguleerimisele. Suunatud suhete loomisele, mitte kaitsmisele ja karistuse kohaldamisele, seetõttu on õigustatud nende nimetamine ka õigust kehtestavateks normideks. Sellised on enamik eraõiguslikke norme.
Kaitsvad õigusnormid on suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele. Eelkõige kuuluvad siia karistusõiguse normid.

vastavalt regulatsiooni viisile – kohustavad , keelavad ja õigustavad.

Kohustavad normid kehtestavad subjektile kohustuse sooritada kindlaid positiivseid tegusid .
Keelavad normid kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevusest. Õigustatud normid on reeglid, millega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigus sooritada aktiivseid tegusid.

Õigusnormi väljendamine normatiivaktis
Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid, mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja kohustusi.
Üldakt ehk normatiivakt on õigusakt , millega antakse üldisi, abstraktset hulka juhtumeid reguleerivaid õigusnorme. Sellised aktid on näiteks seadused, määrused ja dekreedid.
Normatiivses aktis väljendamise viisi järgi võivad dispositsioonid olla kas lihtsad või kirjeldavad .

lihtne dispositsioon – näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata
kirjeldav dispositsioon – iseloomustab lubatud, keelatud või kohustuslikku käitumist lähemalt, annab sellele olulised tunnused; see on vajalik, kui on oht, et normi sisu võib tekitada vääriti mõistmist

Eesti õigussüsteemi üksikute õigusharude sisust ja normatiivsetest põhiaktidest
Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid (näiteks tööõigus , perekonnaõigus jne).
Romaani-germaani perekonna õigussüsteemidele on iseloomulik kogu normistiku jagunemine kaheks: avalik õigus ja eraõigus.
Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigus norme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks pooleks on riik. (nt riigiõigus, finantsõigus , rahvusvaheline õigus)
Eraõigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigus norme, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute vahel. (nt tsiviilõigus, tööõigus, võlaõigus)
Eesti õigussüsteemi olulisemad õigusharud:

riigiõigus – reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi (riigivalitsemise vorm, riiklik korraldus, valimisõigus , kohalike omavalitsuste süsteem jne)
haldusõigus – administratiivne õigus, reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, suhteid riigiorganite vahel, sisaldab ka instituute, mis reguleerivad riigiorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes
finantsõigus – reguleerib riigiorganite tegevust rahandussuhetes ( eelarvete kehtestamine ja vastuvõtmine, maksude sissenõudmise kord jne), suhteid kodanike ja vastavate riigiasutuste vahel maksunduse valdkonnas
karistusõigus – näitab ära keelatud teod ja selle, kuidas peavad riigiorganid nende toimepanijatega käituma
tööõigus – reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid (töösuhte loomine, töösuhte lõpetamine , töötajate tööaja kasutamine jne)
perekonnaõigus – reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid, abikaasade varalistest vahekordadest tulenevaid suhteid

Õigusperekonnad
Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
Tänapäeval on tuntumad õigusperekonnad romaani-germaani ja anglo-ameerika õigusperekond.

romaani-germaani perekond – kujunes Euroopa mandril 12. sajandil Rooma õiguse teadusliku uurimise ja praktilise rakendamise alusel; iseloomustab eelkõige asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis peab vastama õigluse ja moraali nõuetele; siia kuuluvad Euroopa mandririigid, Ladina-Ameerika riigid, suur osa Aafrika riike ja Lähis-Ida maid
anglo-ameerika perekond – kujunes Inglismaal normannide vallutuse järel; iseloomustab see, et üldine õigus loodi mitte seadusandja, vaid kohtunike poolt, kes lahendasid konkreetseid indiviididevahelisi vaidlusi; siia kuuluvad peaaegu kõik inglisekeelsed riigid

Islami õigusperekond, hinduistlik õigusperekond ja judaistlik õigusperekond toetuvad oluliselt religioossetele põhimõtetele ja normidele.

Õiguse vormi (õiguse allika) mõiste
Õigusvorm (ehk õigusallikas) on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse.

Õiguse väljendusvormid

õiguslik ehk sanktsioneeritud tava – vanim õigusvorm; toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele, seetõttu on ta püsiv ja konservatiivne, kaitses sageli arhailisi ja mineviku eelarvamustel rajanevaid suhteid
õigusteadus – etendas õiguse tähendust teatud ajalooperioodil vanas Roomas, kus mõned silmapaistvad juristid said erilise privileegi anda tsiviilvaidlustes arvamusi , mis olid kohtutele kohustuslikud
kohtu- ja halduspretsedent – saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsusele kohustusliku jõu järgmiste samasisuliste asjade lahendamisel; tänapäeval kasutusel anglo-ameerika õiguses
leping – ei ole üldjuhul õigusvorm; kujutab kahe või enama isiku vahelist kokkulepet, mis on kohustuslik vaid lepinguosalistele; teatavatel juhtudel võib lepingul olla laiem juriidiline tähendus ja kõrgem kohustuslikkuse aste, mistõttu on ta käsitletav õigusvormina; leping on õigusvorm siis, kui ta määrab kindlaks lepingupoolte konkreetsed õigused ja kohustused ja lisaks sellele reguleerib nende edaspidiseid suhteid või õiguslikke vahekordi teiste subjektidega (rahvusvahelised lepingud )
normatiivakt ehk õigustloov akt – tänapäeval kõige levinum ja paljudes riikides ainus õigusvorm; normatiivakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid; neid akte võtavad vastu erinevad riigiorganid oma pädevuse piires; õigustloov akt on selline riigist lähtuv akt, mis on suunatud õigusnormide kehtestamisele, muutmisele või kehtivuse lõpetamisele

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õiguse allikana
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on õiguse allikana aktsepteeritud tänapäeval kõikides demokraatlikes riikides, neid ei saa täielikult eirata ka diktaatorlikud režiimid. Need põhimõtted ja normid sisalduvad riikidevahelistes lepingutes ja rahvusvaheliste organisatsioonide dokumentides .
Tähtsaimateks rahvusvahelise õiguse dokumentideks on 1945. aastal asutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ja 1948. aastal ÜRO Peaassambleel vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsioon.
Eesti põhiseaduse §3 deklareerib, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.

Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse allikana
Euroopa Liidu õigusaktid on eesti õiguse allikaks Eesti Vabariigi liikmelisuse tõttu selles organisatsioonis.
Euroopa Liit on organisatsioon, millel on oma iseseisev õigussüsteem, milles eristataks esmast ja teisest õigust. Nende tähendus liikmesriikidele on mõneti erinev.
Esmane õigus moodustub asutamislepingutest ja neid täiendavatest lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Need lepingud liigitatakse:

ühenduse asutamislepinguteks
riikide liitumislepingud
olulisemad asutamislepinguid muutvad kokkulepped
eelnimetatud lepinguid muutvad või täiendavad kokkulepped

Esmase õiguse aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid , nende pädevus ja moodustamise kord, liikmesriikide majanduspoliitiliste suhete põhialused.
Euroopa Liidu esmane õigus on liikmesriikidele siduv ja kohustav ning seda võib liikmesriigi territooriumil rakendada otseselt, s.t ilma riigi õigusaktide vahenduseta.
Teisene õigus koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest. See on liidu enda õigusloome tulemus. Teise õiguse moodustavad määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamused.

Normatiivakti ajaline, ruumiline ja subjektiline kehtivus. Eesti õigusaktide süsteem
Iga normatiivakt omab õiguslikku jõudu ehk on kehtiv teatava aja jooksul teataval territooriumil ja teatava isikute ringi suhtes.
Normatiivakti ajaline kehtivus – määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega; seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses ei sätestata teist tähtaega ; kohaliku omavalitsuse määrused jõustuvad kolmandal päeva peale nende avaldamist, kui määruses ei ole sätestatud hilisemat kuupäeva; normatiivakti kehtivuse lõpetamiseks võtab selleks pädev riigiorgan vastu akti, millega tunnistatakse seni jõus olnud normatiivakt kehtetuks
Normatiivakti ruumiline kehtivus – määratud riigi suveräänsuse ruumilise ulatusega; üldjuhul kehtivad õigusaktid kogu riigi territooriumil; võib kehtestada ka lokaalise iseloomuga normatiivakte, s.t selliseid akte, mis kehtivad vaid riigi teatud piirkonnas
Normatiivakti subjektiline kehtivus – määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes (kodanikud, apatriidid, bipatriidid, välismaalased)
Õigusaktide süstematiseerimine – aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjekorras. Õigusaktide süstematiseerimist teostatakse:

inkorporeerimise teel (normatiivaktid seatakse mingisse järjestusse)
kodifitseerimise teel (normatiivaktid töötatakse sisuliselt läbi)

Eesti õigusaktide riiklik register ESTLEX – elektrooniline andmepank.

Õiguse realiseerimise mõiste ja vormid
Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
Eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi:

õigusnormide nõuetest kinnipidamine – seisneb õigusnormide täitmises
õigusnormide kasutamine – seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises
õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine

Õigussuhte subjektid
Iga riik määrab oma õigussuhete subjektide ringi ja nende õigusliku seisundi erinevalt. Kõigile neile on aga ühine õigussuhte subjekti üldine õigusteoreetiline konstruktsioon . Õigussuhete subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse.

Õigussubjektsus
Õigussubjektsus on isiku võime olla õigussuhetest osavõtja. Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema õigusvõime , teovõime ja deliktivõime .

Õigusvõime, teovõime, deliktivõime
Õigusvõime – riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja; tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga, avaliku õiguse harudes täisealiseks saamisega
Teovõime – isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada (täiskasvanuks saamisega)
Deliktivõime – isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise (delikti) eest (alates 14. aastaselt)

Õigussuhte objektid
Õigussuhte tekkimise ja säilimise eelduseks on kahe või enama isiku tahte suunatus ühele ja samale objektile . Seda nähtust, millele õigussuhte subjektide õigused ja kohustused on suunatud, nimetatakse õigussuhte objektiks.
Õigussuhte objektideks on eelkõige igasugused materiaalsed esemed, alates lihtsaimatest tarbeesemetest ja toiduainetest ning lõpetades kosmoseaparaatidega. Samuti ka mittemateriaalsed väärtused, nagu tööjõud , teenus, intellektuaalne omand.
Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.

Juriidilised faktid õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise alusena
Õigussuhe on inimeste vaheline tahteline suhe, kuna see tekib subjektide vahel nende teadvuses.
Õigussuhte tekkimine, selle muutumine või lõppemine sõltub mitmesugustest asjaoludest ja tingimustest looduses ja ühiskonnas, aga ka üksiku inimese elus.
Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Juriidilisi fakte liigitatakse sündmuseks ja teoks.

sündmus – tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest. Näiteks loomulik surm, äikesest põhjustatud tulekahju, üleujutus .
tegu – tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel.

Tegusid saab liigitada veel õiguspärasteks (vastab kehtiva õiguse nõuetele) ja õigusvastasteks ( õigusrikkumine ) tegudeks .
Juriidilise fakti struktuuri järgi eristatakse:

lihtfakt – juriidiline fakt, mis kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu (liikluseeskirjaga lubatud piirkiiruse ületamine ilma muude üleastumisteta)
liitfakt – juriidiline fakt, mis ühes käitumisaktis sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa mitu erinevat õiguslikku tagajärge (liikluseeskirja rikkumine , millega kaasneb varalise kahju tekitamine teisele sõidukile või inimesele kehavigastuse või surma põhjustamine)
faktiline koosseis – juriidiline fakt, mis avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes

Õiguslik presumptsioon – õiguslike tagajärgede saabumine seotakse teatavatel juhtudel selle fakti toimumise eeldamisega, st juriidilise fakti tähendus omistatakse eeldatavalt toimunud faktile.

Õigussuhete liigid
Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid.

kahepoolne õigussuhe – osaleb kaks poolt, kumbki neist on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja (ostja- müüja , töötaja- tööandja )
ühepoolne õigussuhe – toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele ( kinkeleping , testament)

Õigussuhte funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigussuhteid.

regulatiivsed õigussuhted – tekitavad subjektidele õigusi ja kohustusi seoses nende õiguspärase käitumisega, õiguse realiseerimisega ; sellised on eraõiguslikud suhted
kaitsvad õigussuhted – suunatud riikliku sunni kohaldamisele isikuile, kes on rikkunud õigusi või ei ole täitnud kohustusi (näiteks kriminaalõiguslikud suhted)

Õiguse rakendamise mõiste. Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid. Õiguse realiseerija seisukohalt on need riigiorganid kõrvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse .
Õiguse rakendamise vajadus tekib järgmistel juhtudel:

kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita (näiteks kaitseväeteenistusse astumine )
õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (näiteks töövaidlus )
kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone

Õiguse rakendamise seaduslikkuse nõue tähendab seda, et kogu rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest, sel juhul on ka asjas tehtud otsus kooskõlas õigusega. Seaduslikkuse nõude tagamiseks õiguse rakendamisel tuleb silmas pidada:

õiguse rakendamise otsus peab rajanema õigusnormidel, mis otseselt käsitlevad lahendatavat juhtumit
otsus peab olema tehtud vastava riigiorgani kompetentsi piires
õigusnormi rakendamine, kui see on seaduses ette nähtud, on kohustuslik igal juhul ega sõltu õigustrakendava organi suvast
senikaua kui antud asjas on olemas kehtiv otsus, ei tohi samas asjas vastu võtta uut otsust, et mitte tekitada otsuste kollisiooni . Kui on vaja uut lahendit, tuleb eelnenud otsus enne tühistada
kui õigus näeb ette otsuse vastuvõtmiseks erilise vormi, tuleb sellest rangelt kinni pidada

Tõendid õiguse rakendamise protsessis
Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle käigus valib õiguse rakendaja õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures lahendatava juriidilise asja aspekte .
Õigusnormi rakendamine staadiumiteks tähendab seda, et ükski järgmine staadium ei saa toimuda eelmiseta, sest staadiumide loogiline järjestus tagab rakendamisprotsessi ratsionaalsuse ja efektiivsuse.

esimene staadium – faktiliste asjaolude analüüs, mis ja kuidas toimus, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga
teine staadium – õigusnormi valik ja analüüs
kolmas staadium – kompetentse organi poolt otsuse tegemine (lõplik seisukoht)
neljas staadium – tehtud otsuse täitmise tagamine

Õiguse rakendamise aktid
Õiguse rakendamise akt on individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile. Õigusnormi rakendamise aktides leiab väljenduse erinevate riigiorganite kõige mitmekesisem organisatsiooniline tegevus. Oma sisulisele ja vormilisele mitmekesisusele vaatamata peab iga õiguse rakendamise akt andma vastused järgmisele küsimustele:

milline organ on akti välja andnud
millal on akt välja antud
kus akt on välja antud
millise konkreetse isiku kohta see akt on antud
millistele faktilistele asjaoludele akt toetub
millise seaduse või muu normatiivakti alusel on see akt vastu võetud
milles seisneb asja lahendamise olemus

Õiguse rakendamise akti struktuur teenib nimetatud andmete võimalikult täieliku esitamise eesmärki:

sissejuhatavas osas tuuakse ära rekvisiidi tähendusega andmed
kirjeldavas osas esitatakse õiguse rakendamise faktiline alus, kõik need faktilised asjaolud, mis põhjustasid õiguse rakendamise, õigusliku vaidluse korral aga vaidluse sisu
põhjendavas osas esitatakse õiguse rakendamise juriidiline alus, s.t õigusnormid, millele toetub õiguse rakendamise akt
resolutiivosas sõnastatakse vastuvõetud otsus

Õiguse rakendamise akte liigitatakse erinevatel alustel:

regulatiivsed aktid – määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase käitumisega
jurisdiktsioonilised aktid – kohaldatakse kaitsvaid õigusnorme (seonduvad õigusrikkumistega)
riigi võimuorganite aktid – seadused, määrused
kohtuorganite aktid – kohtumäärused, -otsused

Õigusrikkumise mõiste ja koosseis
Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
Koosseisu elemendid on:

käitumise subjekt
käitumise subjektiivne koosseis
käitumise objekt
käitumise objektiivine koosseis

Õigusrikkumise subjekt
Õigusrikkumise subjektiks on õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene, sõltumata tema seosest riigiga. Õigusrikkujaks saab olla vaid õiguslikus suhtlemises osalev isik, eelkõige deliktivõimet omav isik. Õigust ei saa rikkuda loomad, loodusjõud.

Õigusrikkumise subjektiivsed tunnused
Tunnusteks on kõik need õigusrikkuja käitumise psühholoogilised aspektid kogumis, kuidas ta suhtus oma teosse. Isiku süü kujutab tahtlust või ettevaatamatust, mis väljendub õigusvastases teos, mis võib olla toime pandud tahtlikult või ettevaatamatult. Tegu on tahtlik , kui isik sai aru oma tegevuse laadist ja tähendusest, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist või teadlikult möönas nende saabumist. Tegu toimus ettevaatamatult, kui isik nägi ette kahjulike tagajärgede saabumise võimaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vältida või ei näinud ette tagajärgede saabumist, kuigi pidi ja võis ette näha.

Õigusrikkumise objektiivsed tunnused
Üldjuhul on õigusrikkumine aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on käsitletav ka tegevusetus . Õigusrikkumine võib seisneda tegevusetuses juhul, kui isik jättis tegemata teo, mille ta oli kohustatud tegema. Näiteks lapsevanem peab imiku eest aktiivselt hoolitsema.

Teo õigusvastasust välistavad asjaolud

hädakaitse – enda kaitseks; tegu on õiguspärane, kui ei ole ületatud hädakaitse piire
hädaseisund – tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks (teise inimese kaitseks); inimese aktiivne sekkumine ja kahju põhjustamine, et hoida ära suurem kahju
kurjategija kinnipidamine – õigus kurjategijat kinni pidada on igal isikul, sõltumata sellest, kas tal on võimalik pöörduda vastavate võimuorganite pool
kuritegude matkimine – tegevus, mis on suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele ja toime pandud isiku poolt, kellel on kompetentse riigiorgani volitus kuritegu matkida
kohustuste kollisioon – tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust; ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita
eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus – tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse (näiteks isik, püüdes takistada tundmatul isikul sisenemist oma sõbra majja, tekitab talle terviserikke, hiljem aga selgub , et tundmatu majja sisenemine oli sõbra poolt lubatud)
kannatanu nõusolek – nõusolek peab olema õiguspärane; see nõusolek ei tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks; nõusolek peab olema antud vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt
teenistus - või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu – õigusvastane ei ole tegu, mille isik sooritab temale pandud teenistus-või kutsealaste kohustuste täitmiseks
oma õiguste teostamisele suunatud tegu – õigusvastane ei ole tegu, mis on suunatud oma õiguste teostamisele, kuigi sellega tekitatakse kahju teistele isikutele
alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine – oma käsu tagajärgede eest vastutab käsu andja, mitte selle täitja

Õigusrikkumise objekt
Õigusrikkumise objektiks on need õigushüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine.
Õigusrikkumise objektiivse koosseisu elemendid on:

teo õigusvastasus
kahjulik tagajärg
põhjuslik seos nende vahel

Õigusrikkumiste liigid
Õigusrikkumised liigitatakse nelja rühma:

kuriteod – tegevus või tegevusetus, mille eest on füüsilisele isikule ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine
väärteod ehk haldusõigusrikkumised – süütegu , mille eest on ette nähtud rahatrahv või arest
tsiviilõigusrikkumised – lepingulise kohustuse mitte täitmine või kahju tekitamine lepinguvälises suhtes; järgneb lepinguline vastutus või kahju hüvitamine
tööõigusrikkumised ehk distsiplinaarsüüteod – seisneb töölepingust tuleneva kohustuste rikkumises; kui töötaja on rikkumises süüdi, võib järgneda tasu alandamine , kahju hüvitamine, leppetrahv vms

Juriidilise vastutuse mõiste ja liigid
Juriidiline vastutus on riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast või varalise iseloomuga kitsenduse tekitamise .
Õigusharude järgi liigitatakse juriidilist vastutust järgmiselt:

kriminaalvastutus – hõlmab riikliku sunni vahendeid, mis järgnevad kuriteole
haldusvastutus – järgneb väärteole
tsiviilõiguslik ehk varaline vastutus – järgneb tsiviilüleastumisele (lepingu rikkumine või kahju tekitamine)
distsiplinaarvastutus – järgneb distsiplinaarüleastumisele

Tsiviilõiguse mõiste ja allikad
Tsiviilõigus on õigusharu, mis reguleerib varalisi ja isiklikke mittevaralisi suhteid ühiskonnas.
Tsiviilõigus kasutab õiguse allikatena samu allikaid, mis allikatena tunnustatud ka teistes Mandri-Euroopa õigussüsteemides.
Tsiviilõiguse allikaks on valdavalt seadused:

tsiviilseadustiku üldosa seadus – tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja olulisemad instituudid
asjaõigusseadus – asjaõigused, kinnistusraamatu pidamine
võlaõigusseadus – võlasuhete tekkimise alused, lepingulised võlasuhted
perekonnaseadus – abielu, perekonnaliikmete vahelised õigussuhted, lapsendamine , eestkoste, hooldus
pärimisseadus – pärimine seaduse järgi, testamendi järgi, pärimise käik, kaaspärijate vahelised suhted, pärimisregistri pidamine

Tsiviilõigussuhte mõiste ja suhtest osavõtjad (isikud)
Tsiviilõigussuhe – õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist
Tsiviilõigussuhte subjektideks on isikud. Isik on füüsiline isik või juriidiline isik.
Füüsiline isik on inimene. Teda iseloomustavad tema õigusvõime ja teovõime. Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja -kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõppeb surmaga. Tsiviilõiguslik teovõime (võime teha iseseisvalt kehtivaid tehingud ) tekib inimesel 18-aastaseks saamisel. Piiratud teovõime on alla 18-aastastel ja inimestel, kellel on vaimuhaigus , nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire . Igal füüsilisel isikul peab olema elukoht.
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt ja ta võib tekkida kahel viisil:

teatud liiki juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel
otse selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel

Juriidiline isik jaguneb kaheks:

eraõiguslik – loodud erahuvides ( täisühing , osaühing , aktsiaselts , sihtasutus, mittetulundusühing )
avalik-õiguslik – loodud avalikes huvides (riik, kohaliku omavalitsuse üksus, avalikes huvides loodud juriidiline isik)

Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja kohustusi, v.a neid, mis on omased ainult inimestele. Juriidilise isiku asukoht on koht, kus asub tema juhatus. Juriidilisel isikul on nimi, mis peab eristama teda teistest isikutest.

Tsiviilõigussuhte objektid
Tsiviilõigussuhte objektiks võivad olla asjad ja õigused, millele tsiviilõigussuhe on suunatud.

.DOCX Laadi alla originaalfail 19 lk · .docx · 20 allalaadimist

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #1

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #2

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #3

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #4

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #5

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #6

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #7

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #8

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #9

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #10

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #11

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #12

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #13

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #14

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #15

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #16

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #17

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #18

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega #19

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-03-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

290848 Õppematerjali autor

õigus riik õiglus õigusriik õigusnorm õigussüsteem õigusperekonnad õigussuhe õigusrikkumine tsiviilõigussuhe

Sarnased õppematerjalid

doc

Õiguse alused kordamisküsimused

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi tekkimise vajadus- territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama ka sugukonnasiseste funktsioonide,

Õigus

docx

ÕIGUSE ALUSED KT 1

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama sugukonnasiseste funktsioonide, sealhulgas juhtimisfunktsioonide teostamist. Kogukonnast oli saanud riik.

Õigus alused

docx

Õiguse alused

Õiguse alused KT 1. Riigi ja õiguse tekkimine Riigi teke on eelkõige seotud terrirooriumi kaitsmisega nii välis- kui sisevaenlaste eest. Riigil on keskne seisund ning juhtiv rolli. Enne riigi ja õiguse tekkimist kontrollisid inimeste käitumisviisi vaid tavad. Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikes käitumisreeglites, käitumise reguleerimiseks loodi uued normid. Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kahtviisi: 1) Riik aktsepteeris teatud tavasid, hakkas nõudma nende täitmist 2) Riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome). 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist

Õigus

docx

Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi mõiste ja tunnused.

poliitiliste üksuste ühinemisel liitriigiks (USA, Sveits, Araabia Ühendemiraadid). Konstitutsioonilised föderatsioonid luuakse riigivõimu aktide alusel ,,ülaltpoolt" (Brasiilia, India, Pakistan). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega (liikmesriikidevaheliste lepingutega). Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes. Personaalse autonoomiaga (personaalne autonoomia) on tegemist siis, kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid, kes võtavad osa riigi poliitilisest

Õigus

docx

ÕIGUSE ALUSED KT1

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine Ühiskond (inimeste kooselu vorm) eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete süsteemi olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik inimeste ühine eesmärgistatud tegevus. RIIGI TEKKIMINE – tavaliselt seostatakse sotsiaalset võimu riigiga, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele ja erinevates vormides ka igale ühiskondlikule organisatsioonile ja inimkooslusele, alates perekonnast ja hõimust ning

Õigus alused

odt

Õiguse alused

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused ESIMENE KONTROLLTÖÖ 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riik tekkis vajadusest ühel territooriumil asuvaid elanikke juhtida. Tekkis ühiskonnast kõrgem kiht avalik võim. Õigusemõistmine käis rahva üle, mitte sugukondade üle. Riigi tekkega tõusis ka käitumisnormide kehtestamise vajadus. Riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid ja hakkas looma uusi õigusi. 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne ühiskond

Õigus alused

doc

ÕIGUSE ALUSED

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine RIIGI TEKKIMINE : Tavaliselt seostatakse sotsiaalset võimu riigiga, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele. Riik on organisatsioon, mis teatud territooriumil(territoriaalne võim) teostab suvenäärset võimu, on varustatud relvadega ja surub maha oma klassivaenlasi. Tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk, mis tõi endaga kaasa varastamise. Pealiku

Õigus alused

docx

Õiguse entsüklopeedia - "Õigusõpetus"

Kestuse järgi liigitatakse riigiorganid alalisteks ja ajutisteks (nt: riigikogu uurimiskomisjon). 9.Missuguste tunnuste alusel on võimalik määratleda õigust? Õigust iseloomustab: Õigus on käitumisreeglite kogum; Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum; Õiguses väljendub riigi tahe; Õigus on üldkohustuslike normide kogum; Õiguse täitmist tagatakse riigi-sunniga; Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele. Ehk õigus on ühiskonna õiglustundele vastav käitumisreeglite ehk normide kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigisunniga. 10.Mis eristab õiguse juriidilist, sotsioloogilist ja loomuõiguslikku käsitlust? Õiguse juriidilise käsitluse kohaselt on õiguseks riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord.

Õigus

Rohkem sarnaseid