Majanduspoliitika kordamisküsimused, Andres Rõigas (0)

andres. roigas @ut.ee    Kordamisküsimused  Majanduspoliitika  alused    1.      Majandusteaduse areng  Majandusteadus  kuulub noorte teaduste hulka. Antiikmaailmas ja feodaalühiskonnas                 teoreetiline otseselt majandusteadus puudus, see kuulus osaliselt filosoofia kui                   ühiskonnateaduste hulka.   Teke 18. sajandil, koos turusuhete arenguga. ​Adam Smith ja “Rahvaste rikkus” 1776 -                           liberaalse turumajanduse teooria sünd.  

18. -19. sajandi tööstuspöördega Inglismaal ja Prantsusmaal revolutsioonile järgnes        

          klassikalise poliitökonoomia sünd. David Ricardo .  

19. sajandi keskpaigas ​ sündisid  erinevad suunad, nagu  marksism , sismondism,              

    utoopiline sotsialism , ajalooline koolkond jt.  

20. sajandil arenevad marksismile vastanduvad teooriad ehk ​neoklassikaliste teooriate    

              sünd.  Majandusteadused peegeldavad  olemasolevat  olukorda, valitsevat majandussüsteemi             ja ka mõjutavad seda. Majandusteadusel on  ​ajalooline vaade majandusnähtusele.      2.      Klassikalise poliitökonoomia sünd  Poliitökonoomia ehk teoreetiline majandusteadus.   Alusepanijaks peetakse ​William Pettyt, ​kes algselt oli  merkantilistlik   majandusteadlane                   ja arst. Eristas loomulikke (väärtusi) ja poliitilisi (turu-) hindu. Ühiskonnas on erinevad                         ametid erineva tähtsusega ja väärtusega.  Petty  palgateooria - t ​öölise palga tõstmine on                         kahjulik ühiskonnale, palk on minimaalsete vajaduste rahuldamiseks. Regionaalne                 diferentseerumine , ​maa ja töö on väärtuste allikaks ja maa  paiknemine , kaugus                       keskustest. Maa viljakus on samuti oluline määraja rendi hinnas .   Klassikalise poliitökonoomia suurimaks edasiarendajaks peetakse ​David Ricardot (1772                 - 1823). ​Ta uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks, kaitses majandustegevuse                         vabadust. Ühiskond koosneb laias laastus kolmest vastuolulisest klassist :                

1 
tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali      

        akumulatsiooni eest (tootmise laiendamine, varude soetamine). Valitsuse sekkumine                 majandusse vähendab majanduslikku aktiivsust. Tootmise eesmärk on kõrge kasum,                   mis tähendab  progressi . ​Suhtelise eelise seadus -  spetsialiseerumine  aitab                   kogutoodangut alati suurendada.       3.      Riikliku reguleerimise kirjeldamine  Riigi sekkumine majandusprotsessidesse võib olla mikroökonoomiline,             makroökonoomiline ja institutsiooniökonoomiline.   Valitsusel on võimalik mõjutada oma kodanike kolmel viisil: pakkuda teenuseid,                     kehtestada makse, reguleerida tegevusi. Riikliku reguleerimise peamised eesmärgid on                   suurendada ​sotsiaalset ja majanduslikku heaolu, ning luua  mikro -ja makroökonoomiline                   keskkond ettevõtete konkurentsivõimeliseks tegutsemiseks. Eristatakse majanduslikku,             sotsiaalset ja administratiivset reguleerimist.  

1. ​Majanduslik reguleerimine – valitsuse sekkumine eraagentide ressursside                

jaotamise otsustesse, eesmärgiks suurendada turu  efektiivsust . Sisaldab turule                 sisenemise ja väljumise,  monopoolse  või  oligopoolse  võimu kasutamise, hindade,                   toodangumahu ja teenuste reguleerimist. Selle eesmärk on suurendada sotsiaalset                   heaolu ja kindlustada turuettevõtete elujõulisus ning konkurentsivõime. 

2. ​Sotsiaalne reguleerimine – valitsuse sekkumine ettevõtete käitumise                

kontrollimiseks eraagentide sotsiaalsete õiguste kaitse eesmärgil. Reguleerib kaupade                 ja teenuste tootmise ning müügi tingimusi, hõlmates riskide vähendamise,                   keskkonnakaitse , tarbijakaitse , töölepinguliste suhete ja võrdsete võimaluste küsimusi .  

3. ​ Administratiivne  (protsessi) reguleerimine – kontroll valitsuse tulude kogumise      

            üle, juhtimine ning  ümberjaotamine , et suurendada administratiivset efektiivsust, samuti                   avaliku ja erasektori rolli ja vastutuse  defineerimine . Hõlmab maksukogumist,  eelarvet                     puudutavaid regulatsioone, tervishoiu administreerimist, kontrolli  legaliseerimist             varimajanduse üle.     

2 
4.      Vabaturumajanduse põhjendamine  

Turumajanduses lahendatakse majanduse  põhiküsimused  turu vahendusel, so               majapidamiste ja firmade  individuaalsete  otsuste alusel. Otsuseid koordineerib                 hinnamehhanism . Turumajanduse aluseks on  valikuvabadus . Liikumapanevaks jõuks               ka  kasumlikkus .  Indiviidid  kasutavad riigi majandusressursse kõige efektiivseimal moel                   ning sotsiaalne heaolu on ainult kaasuv nähtus (A.Smith ja nähtamatu käe teooria).  Vabaturumajandus põhineb eraomandusel, hinnasüsteemil ja konkurentsil.     5. Majandusteaduste definitsioon, jagunemine, jagunemine           uurimisobjektideks  Majandusteadus on ​sotsiaalteaduse osa​, mis uurib/ kirjeldab/ analüüsib/ ennustab/                   mõtestab/ seletab majandusagentide/ ​turuosaliste käitumist ja majandusnähtusi               (hinnad, kauabavood,  tehnoloogia ). Teistest sotsiaalteadustest eristab majandusteadust               suurem rõhuasetus mõõdetavale, rahas mõõdetavale suurusele, indiviidi ratsionaalsele                 valikule ja matemaatilistele meetoditele. ​Seda võib nimetada ka ühiskonnateadusesks.                   Ühiskonnateadus , mis uurib kuidas ühiskond teeb  valikuid  oma nappide ressursside                     hulgast ja kuidas oma vajadusi rahuldab ​.     6.       Ratsionaalse käitumise olemus majanduses  Eeldab seda, et inimesed käituvad eesmärgipäraselt,  püüdes  maksimeerida                 kasumlikkust  mingite  kehtestatud piirangute raames. Inimesed maksimeerivad               subjektiivset kasumlikkust.     7.       Majandussubjektide olemus, majanduse 3 põhiküsimust  Majandussubjektid  on tarbijad,  majapidamised , ettevõtted, valitsus ja  välissektor .                 Majanduselus osalejad, kes püüavad saavutada enda jaoks suurimat kasumlikkust.   Sellest tulenevad 3 põhiküsimust on: 

1) milliseid kaupu ja teenuseid toota?  2) kuidas neid kaupu ja teenuseid toota 

3) kellele neid kaupu ja teenuseid toota?   

3 
  8.      Majandusteaduse jagunemine 

Majandusteadus jaguneb: majandusteooriaks, ​rakenduslikuks majandusteaduseks ja             majanduspoliitikaks ​.   Veel võib jagada majandusteadust vastavalt uurimisobjektidele -               rahvamajandusõpetuseks (uurib rahvamajandust  tervikuna ); ​mikroökonoomikaks           (üksikult üldisele, st kirjeldab konkureerival turul oma kasumlikkust maksimeerivaid                   subjekte); ​makroökonoomikaks (üldiselt üksikule, st kirjeldab  majandussektorite  vahelisi                 seoseid , st õpetus turu üldisest tasakaalust); ​ettevõtte  majandusõpetus  (käsitletakse                   ühte konkreetset majandussubjekti).    9. Majanduspoliitika definitsioon (teooria ja koht  sotsiaalteaduste               süsteemis)  Avaliku võimu sekkumine majandusse.   Kõik inimesed on ühiskonna majandusliku ja poliitilise süsteemi osad. Majanduspoliitika                     on majanduse  mõjutamine  poliitiliste mehhanismidega ehk riigi poolt. Ta on üks osa                         ühiskonnapoliitikast.   Majanduspoliitika sotsiaalsed eesmärgid:  

1) vabadus - vabadus seada oma eesmärke ja nende nimel toimetada. Vabadus                  

    väärtusena lõpeb seal, kus see hakkab piirama teiste vabadust (sh  kõlvatu                       konkurents ).  

2)  õiglus  - jaotusõiglus, et sarnaste teadmiste ja tulemustega inimesi tuleb kohelda    

                  samaväärselt;  menetlusõigus , et reegleid ja norme rakendatakse samaväärselt;                 hüvitisõigus, et  tasustamine  ettenähtud korras,  kahjude  väljanõudmine neid                 tekitanud isikult. Lisaks  kompromiss  olukorras, kus õigluse taganõudmine pole                   efektiivne. 

3) turvalisus - lisaks rahule, ka majanduslikud ja sotsiaalsed  garantiid . Tulude          

          ümberjaotamise poliitika. Minimaalse sissetuleku kindlustamine.  Majanduspoliitika eesmärgid peavad olema võimalikult täpselt defineeritud ja kõik                   poliitika  subjektid  peavad teadma oma rolli selles. Arvestada tuleb vastuolu kiire                       majanduskasvu ja regionaalpoliitika eesmärkide vahel.   

4 
    10.     Majandussüsteemid  

1) 1. Tavamajandus - Toodetakse seda, mida on põlvkondade vältel toodetud. Kuidas toota - määravad tavad. Kellel võim, sellel õigus (vähearenenud riikides)   Naturaalmajandusel  baseeruv  süsteem, kus tootmine toimub väikestes majandus                 üksustes, on üles ehitatud tavadele ja traditsioonidele. Kõik vajalik  luuakse  kinnises                       keskkonnas, tegeletakse põhiliselt põllumajanduse ja käsitööga, jaotamine toimub                 kogukonna vanemate otsuste alusel. Käesoleval ajal enamjaolt veel vaid Ida- Siberis  ja                      Lõuna - Ameerikas 

2) 2.  Plaanimajandus  - mingit toodet või teenust ei toodeta mitte vastavalt turu          

              nõudlusele , vaid vastavalt riigi kehtestatud plaanile . (Nt. Nõukogude Liit) 

3) 3.  Käsumajandus  - Planeerijad ütlevad, poliitiline  juhtkond  annab  käsud .                

  Planeerijad kehtestavad palga,  intressimäärad , kasumi, rendi, ning vastavad                 sellega küsimusele kes saavad kauba ja teenused. (Hiina)  Otsused ressursside jaotamise suhtes võtab vastu  keskvõim  (enamasti üks poliitiline                     partei), kes korraldab ka kõiki majandussuhteid. Süsteemi iseloomustab  totalitaarne                   režiim . Religioossete või ideoloogiliste ideede realiseerimise vahend. Plaanide kaudu                   määrab keskvõim, kui palju ja mida toota ning millise hinnaga tuleb neid hüviseid                           realiseerida. Omane tootjate vabaduse piiramine, samuti tarbijate valikuvabaduse                 piiramine  

4) 4.  Turumajandus  (ehk vabaettevõtlusemajandus) - Otsustajad on üksikostjad ja            

      müüjad, nõudmine ja pakkumine. Eraomand on tähtsal kohal. (Eesti)  Vaba  majandussüsteem , mis tugineb kolmel alustalal: eraomandusel -  tootmistegurid                   kuuluvad eraisikutele, mitte riigile. Õigus eraomandile ajendab firmasid ja loodusvarasid                     ja kapitali efektiivsemalt kasutama, kuna siis suureneb eraisiku kasum, See on                       tegutsemine omakasu eesmärgil;  hinnasüsteem  - hinnad määravad, mida suudetakse ja                     tahetakse osta.  Konkurents  - iseseisvalt tegutsevad tootjad peavad võitlema piiratud                     ressursside pärast kõigi teiste tootjatega. Need, kes ei suuda konkurentsis püsida                       (toodavad kas liiga kallilt, või siis kaupu, mida ei vajate), lähevad  pankrotti .                         Turumajanduse liikumapanevaks jõuks on kasum. 

5 
5) 5. Segamajandus - Turg otsustab, kuid valitsusel on tähtis osa.(USA) 

6) 6.  Robinson   Crusoe  - Isoleeritud ühiskond, kus nõudmine ja pakkumine on                       esindatud ühes isikus  

7)  Üleminekumajandus - kauboikapitalism jne    11.     Majandussubjektid 

Majandussubjektid on tarbijad, majapidamised, ettevõtted, valitsus ja välissektor.                 Majanduselus osalejad, kes püüavad saavutada enda jaoks suurimat kasumlikkust.    12.     Ratsionaalsus ja neoklassikaline majanduskoolkond  Ratsionaalne  majanduslik käitumine on neoklassikalise majandusteaduse aluseks, mis                 on ka domineerivaks suunaks  kaasaegses  majandusteaduses. Alusepanijaks loetakse                 Alfred  Marshalli. ​ Majandusteooria , kui ratsionaalse käitumise reeglite kogum.  Ressursid                   on alati piiratud ja vajadused mitte.  ​Subjektide eesmärk on maksimeerida kasumlikkus​.  Ratsionaalse maailma eeldused: ​täiuslik konkurents; täiuslik informatsioon turu kohta;                   rahuldatakse iga tekkinud väiksemgi vajadus; kõik tootmistegurid on täiuslikult                   mobiilsed ; ei eksisteeri väliseid mõjureid ​. NB! Neid kriteeriume  rangelt   järgides  ei jää                         ratsionaalselt toimuvast maailmast midagi järele! NB! Mis on ühe jaoks ratsionaalne, ei                         tarvitse seda olla teise jaoks ehk ratsionaalne käitumine on „õigete“ teede valik                         eesmärgi seadmisel!     13.     Makro- ja mikromajandus   Mikroökonoomika  (üksikult üldisele) – kirjeldab täielikult või mittetäielikult konkureerival                   turul oma kasulikkust maksimeerivaid  ​majandussubjekte.  Makroökonoomika  (üldiselt üksikule) – kirjeldab ​majandussektorite (nt. ettevõtted,                 valitsus jne) vahelisi seoseid ehk õpetus turu üldisest tasakaalust.    14.     Turu definitsioon, valitsuse roll turumajanduses  Turg on paik, kus kohtuvad kaupu ja teenuseid ​pakkuvad ning nõudvad                       ühiskonnaliikmed . Tähendus majandusteooria mõttes – turg kui ​majanduse toimimise                   korraldus ehk süsteem ​. Turumajanduses lahendatakse majanduse põhiküsimused turu                

6 

vahendusel, see on majapidamiste ja firmade individuaalsete otsuste alusel. Otsuseid                     koordineerib ​hinnamehhanism​. Klassikalise turumajandusliku süsteemi aluseks on               valikuvabadus. ​Turumajanduse liikumapanevaks jõuks on ​kasum.  Valitsusel on võimalik mõjutada oma kodanike kolmel viisil: pakkuda teenuseid,                     kehtestada makse, reguleerida tegevusi. Riikliku reguleerimise peamised eesmärgid on                   suurendada ​sotsiaalset ja majanduslikku heaolu, ning luua mikro-ja makroökonoomiline                   keskkond ettevõtete konkurentsivõimeliseks tegutsemiseks. Eristatakse majanduslikku,             sotsiaalset ja administratiivset reguleerimist.     15.     Turunõudlus ja turupakkumine , turu tasakaal  Turunõudlus on turul avaldub  nõudlus  toodete ja teenuste järele. Tarbijad on võimelised                         olemasoleva hinna eest neid ka  soetama . Hindade alanemine käib käsikäes hüviste                       koguse suurenemisega.   Turupakkumine on hüviste kogus, mida  pakkujad  soovivad müüa ja on suutelised                       valmistama olemasoleva hinna eest. Hüviste hinnatõus suurendab seda.   Turutasakaal  tähistab nõutava ja pakutava kauba koguse võrdsust mingil hinnatasandil.                     Tasakaaluhind on turu hüviste nõudlust ja pakkumist võrdsustav hind.     16.     Valitsuse roll turumajanduses  Valitsuse roll turumajanduses on täita neid  ​ülesandeid, mida turg ei suuda ise täita.  Selle alla kuulub: ​vaba konkurentsi tagamine turul (​monopolivastased seadused, et                     vältida  monopolide  mõjuvõimu eest); ​tulude ümberjaotamine (tulude õiglane jaotamine                   ühiskonnaliikmete vahel, nt  pensionid  ja toetused); ​ühishüvitiste pakkumine (ühiselt                   kasutatud tulud jaotatakse kõigi vahel ilma turu vahenduseta, nt  riigikaitse ); ​majanduse                       stabiliseerimine (eesmärk on tagada täielik tööhõive , stabiilsed hinnad ja                   majanduskasv ).  Turumajanduses leiavad sageli aset tõusud ja mõõnad, mida kutsutakse                   majandustsükliteks. ​Majanduslanguse perioodil püüavad valitsused stabiliseerida hindu               ja soodustada majanduskasvu.  Majandustegevuse ja eraomandi ​õiguslike raamide määratlemine ja kaitse ( riik                     kehtestab kõikide jaoks ühised reeglid.  Äriseadustik  näiteks määrab kindlaks kõigi                    

7 
ettevõtete õiguslikud alused,

​ tarbijakaitseseadus  määrab kindlaks tarbijate  põhiõigused                 ja viisid, kuidas neid tagatakse. Töösuhteid reguleerivad ​ töölepinguseadus , töö- ja                     puhkeaja seadus, palgaseadus jne).   Peale loetletud ülesannete tegeleb riik ​riigikaitse ja avaliku korra  tagamisega , ​tervishoiu,                       hariduse ja kultuuri edendamiseg ​a ning mitmete muude valdkondadega, kus vaid                     nõudmise ja pakkumise tulemusena ei jõuaks ​ ühiskonnale​ soovitava tulemuseni.    17.     Merkantilism ja selle põhisuunad  Merkantilism on majanduspoliitiline suund 16.-18.sajandi läänemaailmas. ​Riigi heaolu                 sidumine kulla ja hõbedaga.  Juhtmõte  nö raha  sünnitab  raha ​. Eesmärgiks saab                       kaubavahenduse arendamine ja head rahvusvahelised kaubandussuhted .             Suurtootmiste teke,  monopolid  ja tööstuse areng ​. Riigile peeti kasulikuks võimalikult                     suurt eksporti ja madalat importi ​. Oluline on riigi sekkumine majandusse.   Prantsusmaa näitel - Jean  COLBERT ​, finantsminister, rahva maksukoormuse                 vähendamine, laevastiku suurendamine , tollide kehtestamine, globaalsed             kaubandusühingud,impordi - ekspordikeelud, väliskaubanduse monopoliseerimine,         manufaktuuride teotamine, välismaiste spetsialistide kaasamine.     18.     Tööstuskapitali ja manufaktuuride tekkimine  Tööstuskapitali tekkimine oli seotud

15. sajandil merkantilismi  tekkimisega .                

Kaubanduskapital ei loonud enam uusi ja  ajaga  sobivaid tootmisviise,  mistõttu  tekkisid                       eeldused tööstuskapitali tekkimiseks. Samuti ei suutnud  väiketootmine  enam rahuldada                   nõudlust  turgudel , manufaktuuride näol pandi alus suurtootmisele. Enne manufaktuuride                   rajamist  toimisid  tsunftid , kes omasid linnades peamist käsitöö monopoli ning                     kontrollisid, et käsitöölised turustaks oma tööd ainult tsunfti kaudu. ​Manufaktuuride                     tekkimisega  koondas   kaupmees  töölised ühte kohta, töölised muutusid palgatöölisteks                   ja tootmine laienes ​. Eestis oli manufaktuurse tootmise keskuseks Narva, kus olid lina- ja                          kanepitöötlemine ja vee - energia jõul töötav vase- ja saeveski .  Merkantilismi peamisteks seisukohtadeks olid: rikkuseks võib olla ainult see, mida on                       võimalik realiseerida ja mida tegelikult realiseeritakse ​rahas​; ​tootmine on rikkuse                     loomise eeldus ja seda tuleb arendada ​; rikkuse allikas on ​riikidevaheline ringlus ​.  

8 
 

19.     Merkantilismi kadumine ja liberaalse turumajanduse teooria sünd  Levis arusaam, et ​turg loob õiglust. Teiste sõnadega: õigus on sellel, kellel on rohkem                             raha. Arvati, et vaba turg paneb ise kõik vajalikud  proportsioonid  ühiskonnas paika ja                           juriidilised seadused ning  usul  ja maailmavaatel põhinevad  eetilised   hinnangud  tuleb                     lahus hoida. Panustati kõigi ja kõige müüdavusele.  Liberaalne  turumajandus sobis selle                       kõigi ja kõige müüdavuse põhimõttega kõige paremini. Liberaalne ideoloogia paistab                     silma lõtvade reeglitega ja kriminaalid kasutavad seda oma huvides ära.     20.     Liberalismi eeldused, Adam Smith ja raamat „Rahvaste rikkus“  Liberalism  tekkis tuginedes varasemale arengule 17-18. sajandi vahetusel, sai                   valitsevaks ​19. sajandil ja kehtib tänapäevani. Liberalismi tekkimise aluseks sai inimese                       mugavus ning liberalismi on nimetatud klassikalise koolkonna aluseks. Liberalismiga                   sündis  vabakaubandus , kus ​majanduskasv on tagatud kui anda inimlikele tahtmistele                     vaba  voli . Esmane tingimus on ​eraomandi kaitse, millega tegeleb ka valitsus. Adam                         Smith aastatel  1723 -1790 elanud  filosoof  ja majandustegelane, kes leidis, et kõik                       inimesed soovivad tegelikult paremini elada ning et inimene on  egoist ​, kuid ei suuda                           üksi kõiki oma vajadusi rahuldada. Oma teoses “ ​Rahvaste rikkus” väljaandmisega                     sündis uus teadusharu : majandusteadus. Selles raamatus visandas Smith                 turumajandusel rajaneva ühiskonna majandussüsteemi. Mehhanitsistlikust           maailmavaatest lähtudes püüdis ta leida vastuse küsimusele, ​mis hoiab koos                     ühiskonda, milles iga inimene ajab taga  isiklikku  kasu ​. ​Seejuures süveneb ühiskondlik                       tööjaotus  ja inimestevahelised suhted muutuvad keerulisemaks. ​Vajadused sunnivad                 üha rohkem tootma , suurendama ühiskonna rikkust.   Rahvaste rikkus“ (1776):  •  ​„Nähtamatu käsi“​ kui ühiskondlikku kooskõla loov vaba turusüsteem;  •  ​ Individualism ​ ei vii kaosesse vaid tagab ühiskonnas korra;  • Ei välista heategevust ja toetamist;  • Turg ja konkurents panevad tootma seda, mida vajatakse ja sellisel hulgal, nagu                           nõuab turg;  • Toodangu hind kujuneb müüjate ja ostjate  ​konkurentsis​; 

9 
• Majandusotsuseid koordineerib anonüümne ja erapooletu turusüsteem; 

• Jõukuse kasv – tööjaotus, turgude laienemine, kapitali akumulatsioon ;  • Väike turg ei  soodusta  spetsialiseerumist – l ​aiem turg tähendab spetsialiseerumist,                       kõrgemat tootlikkust ja suuremat rikkust;  • Tööjaotus ja ​ vahetus​ eeldavad vahetuse vahendit – raha;  •  ​Raha kui kaup, mida keegi ei keeldu vastu võtmas​t    21.     Marksism ja selle tekkimise põhjused  Marksism on sotsiaalne teooria, poliitiline praktika ja ideoloogia, mille lähteks on ​Karl                         Marxi ja Friedrich Engelsi ​ kirjatööd. 

19. sajandi  etnoloogia  (kultuuriantropoloogia) oli samal ajal  kogunud  suurel hulgal        

            materjale erinevate ühiskondade, rahvaste ja hõimude kohta üle terve maailma. Üritati                       luua süsteemi ja  terviklikku  nägemust inimkonna arengust. Evolutsiooniliselt käsitleti                   teistsuguseid kultuure ja ühiskondi enamasti kui primitiivseid ja vähearenenud.  Usuti , et                       kõik ühiskonnad läbivad oma arengus paratamatult samasuguseid arengujärke ning                   jõuavad sama teed läbides lõpuks kõrgeimale tasemele . 

1776. aastal ilmunud Adam  Smithi  töös käsitleti majandust juba kui isereguleeruvat        

              süsteemi.  Idee, et ka ühiskonnas toimuvaid protsesse võib käsitleda sellisel viisil: riikide ja                         ühiskondade liikumapanevateks jõududeks ei pruugigi olla valitsejate  tahe , vaid                   ühiskonna enda sees toimuvad seaduspärasused, konfliktid ja vastuolud, oli 19. sajandi                       üldise mõtteviisiga hästi kooskõlas (Georg Hegeli filosoofia).  Marksistlikus ideoloogias analüüsitakse ​kapitali taastootmist ja ringlemist​. Marksism                 omistas masside osatähtsust ajaloos. Tööline ei müü tööd, vaid tööjõudu. Tööjõu kui                         kauba väärtuse määrab  tööaeg , mis on ühiskondlikult vajalik tööjõu tootmiseks ja                       taastootmiseks. Marxi arvates on tööjõu väärtus määratud nende tarbeesemete                   väärtusega, mida tööline enda elushoidmiseks ja perekonna ülalpidamiseks vajab.                   Selleks ei kulu aga kogu tööpäev ning ülejäänud aja töötabki ta  ettevõtja  heaks.  Marx                             jaotas  seepärast tööpäeva vajalikuks ja lisaajaks. Viimase vältel  loobki  tööline                     lisaväärtust. Sellest tuleneb kapitalisti kasum ehk  teisisõnu  võetakse tööliselt tasuta ära                       tema poolt loodud  produkt , teda ekspluateeritakse. Töölise  ekspluateerimine  sai                  

10 

võimalikuks tänu sellele, et feodaalühiskonna lagunemisel haarasid  kapitalistid  kui klass                     oma kätte tohutult vara ning tootmisvahendid said nende monopoolseks omanduseks ​.  Marksism propageerib internatsionalismi ja internatsionalistlikku suurriiki. See ei pea                   oluliseks erinevaid rahvaid ega kultuure, vaid soovib need muuta ühetaoliseks massiks.                       Marksistlik  õpetus ei arvesta inimeste bioloogilis-antropoloogiliste erinevustega. Selle                 järgi on kõik inimesed võrdsed, kui nad kasvavad sarnastes tingimustes. Marksism ei                         tunnista inimeste erinevaid võimeid ja eripäraseid andeid.     22.     Majanduse ja majandusteaduse areng totalitaarsetes riikides  Riigi  domineerimine , katsed majandust  elavdada , ametiühingute esiletõstmise katsed,                 industrialiseerimine ja selle eelistamine,  kollektiviseerimine ,  planeerimine ,  viisaastakud ,               rajoneerimine, piirkondade planeerimine. Kapitalistliku ja sotsialistliku majandusmudeli               kooseksisteerimine , linn-maa suhted, väiketalude püsivuse teooria, isevoolu teooria                 (küla tuleb linna järgi), kvaliteet ja arvnäitajad.  Nõukogude Liidus  oodati  turumajanduse hukku, hoomamata  tegelikku  olukorda.                 Rasketööstuse eelistamine ja tarbekaupade puudus. Ühtse muutumatu hinna                 kehtestamine. Inimressursi  ebaratsionaalne  kasutamine ja ka  loodusressursside               raiskamine .     23.     Keinsism , selle olemus ja selle tekkimise põhjused  Tegemist on ühe 20.sajandi populaarseima majandusteooriaga,  makromajanduse               teooriaga. Alusepanija John  Maynard   Keynes , põhiteos “Uurimus rahast”, 1930.                   Olulised mõjutused 1929 aasta ülemaailmsest majanduskriisist. Pidas oluliseks                 siseriiklikku majanduslikku stabiilsust, st stabiilsed hinnad ja tööhõive, mitte  naela                     stabiilsus valuutaturul. Juhitava rahasüsteemi  pooldaja , mis peaks  aitama  saavutada                   säästmise ja  investeerimise  tasakaalu. Riigitellimuste tähtsus majanduslanguse               perioodil. Riigi majanduspoliitika eesmärk - madal töötus .   Keynesi  teooria  pooldajad  soovitavad avaliku sektori sekkumist  rahanduspoliitika  kaudu,                   mida teostaks  keskpank , ja  fiskaalpoliitika  kaudu, mida teostaks valitsus eesmärgiga                     stabiliseerida  tootlus  äritsükli käigus. Keinslikud  majandusteadlased   toetavad               segamajandust, milles on põhiosa erasektoril, kuid  mõjukas  osa on ka valitsusel ja                        

11 

avalikul sektoril. Sellist mudelit kasutati suure depressiooni hilisemas osas, Teises                     maailmasõjas ja selle järgses majanduskeskkonnas aastatel 1945–1973.    24.     Vaba ettevõtluse teooriad  Liberaalne majandusmudel . Riigi sekkumist majandusse nähakse probleemina.   Riik ei sekku ettevõtete tootmis- ega kommertstegevusse. Riigi ülesanne on kindlustada                       vabas vormis konkurents. Tootmine põhjustab tarbimise kasvu.     25.     Üleminekumajandused, majandusreformide kategooriad  Ühest majandusmudelist teise siirduv ühiskond. Teostatakse radikaalseid               majandusreforme, mida võib jagada üldiselt 3 kategooriasse: sektoriaalsed                 majandusreformid  (nt  rahareform , fiskaalreform, riigiettevõtete  erastamine  jm),               terviklikud majandusreformid ja terve majandussüsteemide teisenemine.     26.    Üleminekuperioodid majanduses (Eesti ja Ida- ja Kesk-Euroopa)  Esimesed sammud terviklike majandusreformidega. Seejärel  asuti  rajama moodsat                 turumajanduslikku ühiskonda lääneriikide eeskujul.   Rahvusvahelise Valuutafondi järelseire tulemusena julgustati  teostama  selliseid               reforme, mis toimiksid stabiilset maailmamajanduse arengut.    Reformide elluviimisel arvestatakse tugeva rahvusvaluuta sisseviimise  võimekust ,               vabaturumajanduse kehtestamist ja eraomanduse teket.   Vähendati valitsuse sekkumist majandusse läbi subsiidiumite kaotamise, hindade                 vabakslaskmise, majandustegevuse mittereguleerimise ja tööturu tekkega. Piirangute               kaotamine rahapoliitikas, nt vaba konverteeritavus. Väliskaubanduse  liberaliseerimine .               Riigiettevõtete erastamine. Rahandussektori reform . Turuvajdustele vastava             institutsionaalse ja  seadusliku   raamistiku  loomine.  Regulatsioonid  on õigustatud üksnes                   keskkonnakaitse, julgeoleku ja finantsinstitutsioonide usaldusväärsuse tõttu.             Välisinvesteeringute lubamine .   Hüperinflatsiooni teke.     

12 
27.    Eesti majanduspoliitika ja selle kujunemine 

Aastal 1987 tekkis isemajandava Eesti  kontseptsioon , rajati esimesed  eraettevõtted  -                     kooperatiivid. Aaastatel 1988-1989 lubati omada  valuutat . Alates 1991 lõpetati valitsuse                     laiaulatuslik sekkumine majandusellu, riigiettevõtete erastamine. 1922 liberaliseeriti               väliskaubandus , viidi läbi rahareform.   Makromajanduslik stabiliseerimine, mikromajanduslik liberaliseerimine, erastamine ja             ümberstruktureerimine, seadusliku raamistiku väljatöötamine.    Esimene koalitsioonileping 1992.  Teine koalitsioonileping 1995 - suund eelarve tasakaalule, riigi laenukoormust mitte                     suurendada, vabakaubandusleping EUga, suund tulumaksu vähendamisele.   Eesmärgid - liitumine  ELga , liitumine eurotsooniga, liitumine NATOga, Liitumine                   Schengeni viisaruumiga.   Tänast majanduspoliitikat kujundavad  dokumendid  on • "Infoühiskonna arengukava                

2014 - 2020„; • " Elukestva  õppe strateegia 2014- 2020“; • " Maaelu  arengukava 2014 -        

                   

2020„;  • Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“; • Eesti Regionaalpoliitika Strateegia; 

• Valitsuse koalitsioonilepe.  Suund ettevõtluse soodustamise ja innovatsiooni arengule.     28.    Majanduspoliitika subjektid  Majandussubjektid on tarbijad, majapidamised, ettevõtted, valitsus ja välissektor.        29. Majandus ja poliitika majandusvaldkonnas (sh. riigi sekkumine,                 nüüdisaegne majanduspoliitika)  Riigi sekkumine majandusprotsessidesse ​:  mikroökonoomiline ​ - sekkumine üksikute turgude toimimisse   makroökonoomiline - sekkumine  agregeeritud  majandusprotsessi ehk majanduse               ringkäiku üldisemalt    institutsiooniökonoomiline ​ - sekkumine majandusruumi üldistesse mängureeglitesse   

13 
Majanduspoliitika nüüdisaegne teooria: 

tunnistab , et majanduspoliitilisi otsuseid saab lõpuni selgitada ainult siis, kui lisaks                       majanduslikele protsessidele püütakse analüüsida ka poliitilisi protsesse. Kõik inimesed                   on ühiskonna majandusliku ja poliitilise süsteemi osad.  Kõik majandussüsteemis toimuvad protsessid ja süsteemi struktuur on mõjutatud                   vastastikusest sõltuvusest poliitilise süsteemiga (näiteks  demokraatiaga , selle tasemega                 jne).    30.     Majanduspoliitika sotsiaalsed eesmärgid  Majanduspoliitika sotsiaalsed eesmärgid:  

4) vabadus - vabadus seada oma eesmärke ja nende nimel toimetada. Vabadus                  

    väärtusena lõpeb seal, kus see hakkab piirama teiste vabadust (sh kõlvatu                       konkurents).  

5) õiglus - jaotusõiglus, et sarnaste teadmiste ja tulemustega inimesi tuleb kohelda    

                  samaväärselt; menetlusõigus, et reegleid ja norme rakendatakse samaväärselt;                 hüvitisõigus, et tasustamine ettenähtud korras, kahjude väljanõudmine neid                 tekitanud isikult. Lisaks kompromiss olukorras, kus õigluse taganõudmine pole                   efektiivne. 

6) turvalisus - lisaks rahule, ka majanduslikud ja sotsiaalsed garantiid. Tulude          

          ümberjaotamise poliitika. Minimaalse sissetuleku kindlustamine.    31.     Turumajanduse mudelid 

1) liberaalne turumajandus - inimestel on  autonoomia  heaolu küsimustes,                

majanduskasv on eesmärk  omaette ,  toimivad  minimaalsed  subsiidiumid  ja                 siirded . 

2)  korporatiivne  turumajandus ​- suurem sotsiaalne  integreeritus  ühiskonnas,              

osaliselt riiklikult koordineeritud.  

3) sotsiaaldemokraatlik turumajandus ​- eesmärgiks on sotsiaalne võrdsus, kõigi            

    kaasatus ühiskonnaellu, tööjõuturu reguleeritus, võrdsete võimaluste             kindlustamine.   

14 
32.     Turutõrge ja riigi sekkumise põhjendused  Turutõrge on, kui

individuaalselt ratsionaalne käitumine viib kollektiivselt                 ebaratsionaliseerumisele, mille tulemusena kaotavad kõik.   Reguleerimata turg ei too tulemust, mis oleks kooskõlas avaliku huviga .   Turutõrge võib tekkida ka nö puuduva turuga.   Riigi sekkumise põhjendused:   - monopolid, kartellid   - turu puudulikkus ehk konkurentsi mitte  soodustav  käitumine, röövellike hindade                   kehtestamine ja turg ei suuda rahuldada paljusid sotsiaalseid vajadusi ning tulud                       jaotuvad ühiskonnas ebaõiglaselt  - välismõjud     33.     Majanduse riiklik reguleerimine  Ehk majanduspoliitika teostamine õiguslike vahenditega.   Reguleerimise 3 astet:  

1) Spetsiaalne  valitsemisvorm , mis tähendab konkreetset reeglikogumit, millega            

  kaasneb järelvalve  

2) Reguleerimine kui valitsuse tegevus üleüldiselt, näiteks  maksustamine  ja                

subsideerimine  

3) Kõik sotsiaalse kontrolli mehhanismid , ka mitteriiklikud protsessid 

Reguleerimise suunad. 

1) Majanduslik regul - sekkumine ressursside jaotamise otsustesse  

2) Sotsiaalne regul - ettevõtete regul sotsiaalse õigluse eesmärgil 

3) Administratiivne regul - maksude kogumine, tulude ümberjaotus, eelarve                

reguleerimine, tervishoid , varimajanduse kontroll  Reguleerimise  instrumendid  -  maksud , subsiidiumid, piirangud tootmisele ja  tarbimisele                   madalate sotsiaalsete kuludega , kokkulepped, nõustamise kokkulepped,             iseregulatsioon, kindlustus , informatsioon.        

15 
34.     Konkurentsipoliitika 

Konkurents on indiviidide või gruppide eesmärgipärane püüe ​parema situatsiooni poole                     võrreldes teistega ​.   Konkurentsipoliitika on konkurentsi reeglite kehtestamine. Eesmärk on luua reeglid, mis                     tagavad  ausa ​konkureerimise äriühingute vahel. See ​soodustab tõhusust ja ettevõtlust,                     loob tarbijate jaoks suurema valiku, parema kättesaadava kvaliteedi ja alandab hindu.     35.     Sektoriaalne struktuuripoliitika   Majanduse sektoraalne struktuur on sisemajanduse kogutoodangu jaotus erinevate                 majandussektorite vahel.   Allan   Fisher  toob välja kolm  sektorit , mis  kirjeldavad  turumajanduse pikaajalisi                     struktuurseid muudatusi: 

1)  primaarsektor : põllumajandus, kalandus , metsandus  

2)  sekundaarsektor : maavarade kaevandamine, käsitöö, tööstustootmine 

3)  tertsiaarsektor : teenused (kaubandus, transport, haridus , tervishoid jne)  + 

4) kvaternaalsektor - intellektuaalteenused, teadus ja haridus,  teabekorraldus ,               konsultatsioonid, sümbolanalüüs, loov töö, kus  standardid  on raamiks, mitte                   otseseks käitumisjuhiseks  Nõudluse dünaamika vastab inimeste sissetulekule.   Pakkumise dünaamika: tooteinnovatsioon , protsessiinnovatsioon, asukoha           innovatsioonid. Toodete või tootmisprotsessi arendamine nõuab vastavat  taristut  -                   kommunikatsioonisüsteemid,  inimkapital , transpordirajatised. Rahvusvaheline tööjaotus           ja multifunktsionaalsed ettevõtted on edukamad .   Majanduskasvu peamised allikad peituvad investeeringutes ja positiivsetes               struktuurimuudatustes. Struktuuripoliitika peamiseks ülesandeks on kohanemis kulude               vähendamine.  Struktuuripoliitika toetub konkurentsipoliitikale. Avatud majandus.  Struktuuripoliitika strateegiad :  - korrapoliitika , need on raamtingimused, milles majandussubjektid oma otsuseid                 teevad  -  Innovatsioonipoliitika 

16 
36.     Regionaalpoliitika 

On struktuuripoliitika  alaliik , mille  esiplaanil  on regionaalne mõõde. Kerkis iseseisvalt                     esile alles 1970ndatel.  Linna - ja maaregioonide peamine erinevus seisneb suhtes rahvusvahelise                 konkurentsiga ja kohanemisvõime muutuva majandusliku keskkonnaga.   Regionaalpoliitika peamisteks ülesanneteks on piirkondade vaheliste erinevuste               vähendamine, maha jäänud  perifeeria  majanduslik  lähendamine , ressursside               optimaalne paigutus . Eesmärgiks kasvupotensiaal.   Regionaalpoliitika strateegiad:  - turule orienteeritud, informatsioonipoliitika, mobiilsuse toetamine ,  taristu             parandamine (ka investeeringud sotsiaaltaristusse)  - ressursisubsideerimine, investeeringu subsiidiumid,amortisatsiooni reeglid,         tööjõu asendamine kapitaliga   - innovatsioon , teadus- ja arendustegevuse toetamine  - ekspordile orienteeritud   - Infrastruktuuri arendamine, taristu, institutsioonide  kohandamine ,  inimkapitali             toetamine  Vabas turumajanduses ei ole enam globaliseeruva maailma kontekstis piisavalt                   instrumente , et majandustegevust regionaalselt mõjutada.     37.     Stabilisatsioonipoliitika  Stabilisatsioonipoliitika tegeleb  majandustsükli  mõjude stabiliseerimisega. Tuleneb             Keynesi majandusteooriast.   Riigi ülesandeks on erasektori tsükliliste kulutuste  kompenseerimine . Põhiliseks                 instrumendiks  on fiskaalpoliitika. Keskpanga intressimäärad. Peamiseks eesmärgiks on                 hinnataseme stabiilsus. Ujuv  kurss . Sageli sõnastatud seaduses, nt tasakaalustatud                   riigieelarve .   Turupoliitika instrumendid stabilisatsioonis:  - miinimumpalgad  - palga ja hinna külmutamine   - informatsioonipoliitika 

17 
- otsene hinnaregulatsioon  - poliitilised sekkumised   - iseseisev keskpank  -

selge konkurentsipoliitika    38.     Rahapoliitika   Eesmärk stabiilse raha tagamine, millega tegeleb peamiselt keskkpank.   Peamised ülesanded:  - rahapakkumise kujundamine  - rahasüsteem - riika ja keskpank  - rahvusvaheliste valuutasuhete reguleerimine  - raha väärtuse stabiilsus  NB! Tegelik raha ja krediidiraha eksisteerib koos.  Ainsaks tõhusaks instrumendiks peetakse rahapakkumist. Rahapakkumine  peab               kasvama määral, mis vastab tootmispotentsiaali kasvule.   Kui  kodumaine   inflatsioonimäär  on kõrgem kui  välismaine , siis tulemuseks on                     kodumaise vääringu devalveerumine.  Nominaalse  vahetuskursi ülesandeks on               kodumaise ning välismaise inflatsioonimäära erinevustest (konkurentsivõime)             tulenevate mõjude kompenseerimine ning reaalvahetuskursi stabiliseerimine. Eriti on                 kodumaise vääringu  devalveerimine  poliitikute jaoks tähtis poliitikainstrument ekspordi                 ning selle tulemusel tulu ja tööhõive toetamisel.  Alates Eesti krooni käibele võtmisest 1992. aastal oli ta olnud seotud Saksa margaga                           suhtes 8:1 ning sealtkaudu seotud ka Euroopa Rahasüsteemiga, Hiljem fikseeritud                     kurss euroga .  Majandusliku koostöö  vormid:  • Vabakaubanduspiirkond • Tolliliit • Ühisturg • Majandusühendus • Poliitiline ühendus           

18 
39.     Väliskaubanduspoliitika 

Väliskaubanduseks loetakse Eesti kaubandust EL väljapoole jäävate riikidega.  Väliskaubanduse edendamine toimub eelkõige läbi Maailma Kaubandusorganisatsiooni               (WTO), lisaks sellele kehtivad Eestis kõik EL-i poolt sõlmitud kaubandust soodustavad                       kahepoolsed või regionaalsed lepingud .   Suurem konkurents ja  mastaabiefekt  tekivad, kui  üksikud  rahvuslikud  turud                   integreeruvad ja moodustavad ühise turu.     • Suurem turg võimaldab ära kasutada masstootmise eeliseid ;  • Ühisel turul on konkurents ettevõtjate vahel suurem:  • Konkurentsi tulemusel langevad hinnad ja suurenevad kaubeldavad kogused   • Suurem konkurents toob endaga kaasa vähem efektiivsete tootjate kadumise  turult     40.     Sotsiaalpoliitika   Sotsiaalpoliitika on heaoluriigis sotsiaalse süsteemi kujundamise  instrument , msi ei  eira                     turumajanduse põhimõtteid. Solidaarsusprintsiip - indiviidi heaolu eest kannab vastutust                   kogu ühiskond ja riik. Riik peab tagama hüvise õiglase jaotuse ja samal ajal                           põhiseadusliku vabaduse.   Eesmärgid: tagada inimeste turvalisus, sotsiaalne; kollektiivse sekkumisega tagada                 individuaalne majanduslik heaolu; vähendada poliitilisi klassivastuolusid; tagada tuleb                õigus ja võrdväärsus - eetiline.   Instrumendid on fiskaalpoliitika ja maksusüsteemi kehtestamine.   Sotsiaalpoliitika mudelid:  - sotsiaaldemokraatlik  - liberaalne    41.     NB! Kasuks tuleb referaadi meeldetuletamine     42.     NB! Kasuks tuleb Eesti üldise majanduskeskkonna tundmine   19