Riigi majandusressursid ja majandusprobleemid (0)

RIIGI MAJANDUSRESSURSID JA MAJANDUSPROBLEEMID
Referaat
Tallinn 2015
Sisukord
Sissejuhatus....................................................................................................3
Ressursid ........................................................................................................4
Erinevad majandussüsteemid .........................................................................5
Valitsuse roll majandustegevuses...................................................................6
Maksusüsteem ja maksud ................................................................................7
Sisemajanduse kogutoodang ............................................................................8
Inflatsioon ........................................................................................................9
Majanduspoliitika ......................................................................................10-11
Rahanduspoliitika .....................................................................................12-15
Kokkuvõte.....................................................................................................16
Kasutatud kirjandus.......................................................................................17
2
Sissejuhatus
Ühiskonnas toimuvaid protsesse mõjutab sageli majanduse areng. Kahjuks on inimeste soovid piiramatud, ressursid aga piiratud. Seetõttu pole kunagi võimalik saada kõike mida inimesed tahavad. Riigi ellarves ei ole kunagi nii palju raha, et maksta pensione ja lastetoetusi ning pidada üleval sõjaväge nii, et kõik kellele toetus on määratud, ka selle suurusega rahule jääksid. Seega on majanduse keskne küsimus: kuidas rahuldada inimeste soove ja vajadusi piiratud ressursside tingimuses. Kõikidel riikidel tuleb otsustada, mida toota, kuidas toota ning kellele toota nii, et ühiskond saavutaks maksimaalse heaolutaseme.
Selleks, et ühiskond saaks hinnata, kas majandus toimib edukalt ning riigil läheb hästi, kasutatakse mitmesuguseid näitajaid. Nii räägitakse majanduskasvust, inflatsioonist, tööpuudusest, ekspordi ning impordi muutustest ning vahetuskursi ja finantsturgude stabiilsusest.
3
RESSURSID
Kõige üldisemas mõistes tähistatakse sõnaga ressurss kõikmõeldavaid vahendeid või tagavarasid, mida on võimalik kasutada. Enamasti on kõik millegi valmistamiseks vajalikud ressursid piiratud ehk nappivad. See tähendab, et inimeste piiramatute vajaduste rahuldamiseks ja soovitud hüviste tootmiseks ei jätku selliseid ressursse, mida me saaksime kasutada tasuta ehk 0-hinnaga. Alljärgnevalt tutvume ressurssidega, mida kasutatakse kaupade ja teenuste valmistamisel ehk tootmisel. Majandusteaduses nimetatakse neid enamasti tootmisteguriteks. Tootlike ressursside ehk tootmistegurite hulka kuuluvad maa, töö, kapital ja ettevõtlikkus. Maa kui ressursi all mõistetakse majanduses seda osa looduskeskkonnast, mida inimene oma majandustegevuseks kasutab. Siia kuuluvad põllumajanduslikud maad, mida saab kasutada taime- ja loomakasvatuseks. Veekogude olemasolu on eelduseks kalandusele, kalakasvatusele ja laevandusele. Vesi ise kui loodusvara on hädavajalik tooraine paljude kaupade ja teenuste valmistamisel. Maavarasid kasutatakse toodete valmistamisel toorainena või on need energiaallikaks (näiteks nafta , gaas , põlevkivi ). Metsas kasvavat puitu kasutatakse mööbli-, paberi- ja tselluloositööstuses ning ehituses. Ilmastikust ja kliimatingimustest sõltuvad paljud majandustegevused . Piisava niiskuse ja päikese olemasolu on eluliselt tähtis põllu, taime ja puuviljakasvatuses. Samuti on ilmatundlik turismiteenuste valdkond . Töö kui ressursi hulka loetakse inimeste vaimsed ja füüsilised jõupingutused, mida nad kasutavad hüviste valmistamiseks. Tööjõu moodustavad kõik tööealised töötavad ja aktiivselt tööd otsivad inimesed. Tööealise elanikkonna hulka kuulub peale tööjõu ka mitteaktiivne rahvastik . Sõnal “ kapital ” on majanduses mitu erinevat tähendust. Ressursi mõistes tähendab kapital kõiki tootmisvahendeid ( hooneid , tööriistu ja masinaid), mida kasutatakse uute toodete või teenuste valmistamiseks. Raha iseenesest ei ole kapital, vaid on vahend teiste ressursside ehk tootmistegurite soetamiseks. Kapitali kui ressursi hulka kuuluvad kõik varasemas tootmistegevuses loodud tootmisvahendid (hooned, tööriistad ja masinad ), mida kasutatakse uute toodete ja teenuste valmistamisel. Ressursside ehk tootmistegurite hulka loetakse ka ettevõtja ja ettevõtlikkus, sest just tänu ettevõtlikkusele leiavad kasutamist teised ressursid. Ettevõtlikkus on hoiak, mida iseloomustavad loov ja uuenduslik mõtlemine, riskijulgus ja arukas juhtimine. Ettevõtja on isik, kes tegutseb äris kasu saamiseks ja kannab sellesse ärisse tehtud isiklike investeeringute kaotamise riske. Majandusruumis, kus riik ei korralda kaupade ja teenuste tootmist, toimib majandus ainult tänu ettevõtlikele inimestele. Ettevõtlikkus on tähtis ka mujal, mitte ainult äritegevuses. Ettevõtlik saab olla nii koolis, kodus, kodukoha ühistegemistes ja ka isiklikus elus. Ressursid on kõik tootmissisendid, mida kasutatakse kaupade ja teenuste tootmiseks. Ressursside hulka kuuluvad maa, töö(jõud), kapital ja ettevõtlikkus
4
ERINEVAD MAJANDUSSÜSTEEMID
Riigi majanduslik areng ja heaolu sõltub sellest, kuidas erinevad majandustegevuses osalejad piiratud ressursside tingimustes vastavad kolmele põhiküsimusele: mida toota?, kuidas toota? kellele toota?
Erinevates majandussüsteemides on lahendused erinevad. Omandisuhete, hüviste ümberjagamise ja suhtesüsteemi otsustusalaste erisuste alusel jagatakse majandussüsteemid tava-, käsu-, turu- ja segamajanduseks.
Tavamajandus on traditsioonidel ja algelisel tootmistehnoloogial põhinev majandamise korraldus. Tavamajanduses otsustab selle, mida, kuidas ja kellele toota, perekond (või hõim) oma võimaluste piires.
• Vanim majandussüsteem põhineb ühiskondlikel traditsioonidel, majandusotsuste tegemisel on suur tähtsus perekonnal (hõimul).
• Tootmisvahendid ja - tehnoloogiad on algelised, tootmisüksused väikesed, tööjaotus vähe arenenud.
• Areng on aeglane, püütakse teha kõike nii, nagu on tehtud põlvest põlve, tootlikkus väga madal.
• Tulu jaotus toimub sageli kõikide pereliikmete vahel võrdselt.
Mõned sajandid tagasi oli tavamajandus valdav majanduse organiseerimise viis. Tänapäeval võib seda näha arengumaades, kuid sealgi mitte puhtal kujul.
Käsumajanduses ehk plaanimajanduses otsustab selle, mida, kuidas ja kellele toota, riik. Selline keskvõim võib olla nii demokraatlik kui ka diktaatorlik.
• Enamiku tootmise ja jaotamisega seotud otsuseid teeb riik.
• Üksikisikute eraomandiõigus on äärmiselt piiratud või puudub. • Tootmine toimub riiklike, kohustuslike plaanide (plaanimajanduse) alusel, majanduslikud stiimulid puuduvad.
• Tururegulatsioonide puudumine ( riiklikult kehtestatud hinnad jmt) tekitab kaupade ülejäägi ja defi tsiidi.
Käsumajanduse näiteks on need vähesed allesjäänud sotsialistlikud riigid, kus maa ja kapital on riigi omanduses .
Turumajandus on majanduse toimimise korraldus, kus turul osalejad suhtlevad ning kujundavad kaupade ja teenuste hinnad ning kogused . Turumajanduses otsustatakse see, mida, kuidas ja kellele toota, turu vahendusel.
• Enamik ressurssidest kuulub eraomanikele (ka üksikisikutele).
• See tähendab vaba konkurentsi turgudel, valdav osa valikutest ja otsustustest tehakse erasektori mõjul ja huvides.
• Majanduslikke otsuseid suunab nõudluse ja pakkumise vahekord turul ja vabalt kujunev turuhind . • Erinevad turud (kauba-, tööjõu-, kapitaliturg jne) toimivad omavahel seostatult ning tasakaalustavad üksteist.
• Riik saab rahva üldistes huvides tehtavaid majandusotsuseid realiseerida ainult kaudselt läbi seadusandluse.
Turumajanduse kui majandussüsteemi aluseks on tootmisvahendite eraomandus ning konkurents . Tootja, kes küll lähtub omakasust, on sunnitud konkurentsi tõttu juhinduma tarbijate vajadustest ning püüab seepärast turule tuua just neid hüviseid, mis rahuldaksid tarbijat kõige paremini, kasutades samal ajal säästlikult oma tootmisressursse.
Segamajandus ühendab endas mitme erineva majandustüübi jooni. Ressursside ja hüviste jaotuse otsustab esmajoones turg ning vähemal määral riik või traditsioonid. Kogu maailma majandus põhineb suures osas turumajandusel, kuid peaaegu alati on tooteid või teenuseid, mille nõudmist ja pakkumist reguleerib riik. Omandisuhete, hüviste ümberjagamise ja suhtesüsteemi otsustusalaste erisuste alusel jagatakse majandussüsteemid tava-, käsu-, turu- ja segamajanduseks.
5
VALITSUSE ROLL MAJANDUSTEGEVUSES
Kõik majandustegevuses osalejad püüavad saavutada enda jaoks suurimat kasulikkust mingite piirangute raames. Tarbijate nõudmistele tuginev tootmine või teenuste pakkumine tagab kõige otstarbekama ressursikasutuse. Päriselus aga ei toimi turud alati ideaalselt, konkurents on mingil põhjusel piiratud, ühiskonnale vajalike hüviste pakkumine on ebapiisav ning tootmistegevusega kaasnevad välismõjud vähendavad ühiskonna heaolu. Seetõttu ongi vajalik riigi sekkumine majanduselu korraldamisse.
Tänapäevastes demokraatlikes ühiskondades võib riigi majandusega seotud ülesanded kokku võtta järgmiselt:
• majandustegevuse ja eraomandi õiguslike raamide määratlemine ja kaitse,
• majanduse stabiliseerimine,
• vaba konkurentsi tagamine turul,
• tulude ümberjaotamine,
• ühishüviste pakkumine.
Peale loetletud ülesannete tegeleb riik ka riigikaitse ja avaliku korra tagamisega , tervishoiu, hariduse ja kultuuri edendamisega ning mitmete muude valdkondadega, kus vaid nõudmise ja pakkumise tulemusena ei jõutaks ühiskonnale soovitava tulemuseni. Majandustegevuse raamide ja eraomandi õiguslike raamide määratlemiseks kehtestab riik kõikide jaoks ühised reeglid. Äriseadustik näiteks määrab kindlaks kõigi ettevõtete õiguslikud alused, tarbijakaitseseadus määrab kindlaks tarbijate põhiõigused ja viisid, kuidas neid tagatakse. Töösuhteid reguleerivad töölepinguseadus, töö- ja puhkeaja seadus, palgaseadus jne. Vaba konkurentsi kaitse tagamiseks ja monopolide mõjuvõimu vältimiseks on enamikus riikides vastu võetud monopolivastased seadused. Välismõjuks nimetatakse kellegi tegevuse mõju ülekandumist kolmandatele isikutele. Negatiivsed välismõjud on näiteks saastatus , reostus, müra jne. Ühishüvised on kaubad ja teenused, mida kasutatakse kollektiivselt, mille tarbimist ei saa välistada ja mis jagatakse ilma turu vahenduseta (näiteks riigikaitse). Tulude ümberjagamise eesmärk on tulude õiglasem jaotumine ühiskonnaliikmete vahel ( pensionid , sotsiaaltoetused jne). Majanduse stabiliseerimise eesmärk on tagada täielik tööhõive, stabiilsed hinnad ja majanduskasv . Turumajanduses leiavad sageli aset tõusud ja mõõnad, mida kutsutakse majandustsükliteks. Majanduslanguse perioodil püüavad valitsused stabiliseerida hindu ja soodustada majanduskasvu. Riigi roll turumajanduses on täita neid ülesandeid, mida turg ei suuda täita.
6
MAKSUSÜSTEEM JA MAKSUD
Tagamaks piisava hulga rahaliste vahendite laekumist riigieelarvesse , kujundab valitsus maksusüsteemi. Maksude kehtestamine ja kogumine on üks vanemaid majanduse reguleerimise vahendeid.
Kaasaegsel maksusüsteemil on kaks põhilist majanduslikku ülesannet:

fiskaalne funktsioon, mis seisneb ühishüviste pakkumiseks vajalike ressursside kogumises eelarvesse;

2) reguleeriv funktsioon, mille ülesanne on majandussubjektide käitumise mõjutamine .
MAKSUDE LIIGID
Maksuobjekti omaduste alusel jaotatakse maksud:

maksud sissetulekutelt ehk tulumaksud (näiteks tulumaks , sotsiaalmaks );

maksud kulutustelt ehk tarbimismaksud (näiteks käibemaks , aktsiisimaks , tollimaks );

maksud omandilt ehk omandimaksud (näiteks maamaks ).
Väga levinud on ka maksude jaotamine otsesteks ja kaudseteks maksudeks . Otsesed maksud on need, mida arvestatakse otse isiku sissetulekutelt, näiteks tulumaks ja sotsiaalmaks. Kaudsed maksud mõjutavad sissetulekut kaudselt, kuna nendega maksustatakse tarbimist, näiteks käibemaks ja aktsiisimaks.
Juriidiliste isikute puhul maksustatakse tulumaksuga ainult ettevõttest dividendina välja võetud kasum, töötajate mitterahaline palgatulu (erisoodustused), samuti kaudne kasumi jaotamine kingituste ning annetuste ja ettevõtlusega mitteseotud kulude kujul. Ettevõtte arengusse investeeritud jaotamata kasumit ei maksustata.
Kui palju peaks iga inimene oma sissetulekutest panustama ühiskonna toimimisse ühtse riigina? Milline on suurus, mis kõige paremini nende maksevõimele vastab? Mõned inimesed väidavad, et maksuprotsent peaks olema erineva sissetulekuga inimeste jaoks ühesugune, sest see on nende oma tarkus ja püüdlikkus, mille tõttu nad enam teenivad. Samas leiavad teised, et jõukamad peaksid suurema protsendi tuludest maksudeks maksma. Vaidlused keskenduvad erinevustele proportsionaalse ja progresseeruva maksusüsteemi vahel. Proportsionaalse maksusüsteemi puhul peab inimene, kes teenib aastas 100 000 krooni, maksma samasuguse protsendi tuludest kui see, kes teenib 25 000 krooni aastas. Sel juhul on nii jõukama inimese sissetulek kui ka maksukoormus neli korda suurem kui madalama sissetulekuga indiviidil. Kui kellegi sissetulek suureneb, suureneb proportsionaalselt ka tema tulumaks. Progresseeruv tulumaks võtab suurema sissetulekuga inimestelt suurema maksumääraga maksu. Kui sissetulek suureneb, suureneb vastavalt ka maksumäär . Progresseeruvat maksusüsteemi on nimetatud ka astmeliseks tulumaksuks. Proportsionaalse maksusüsteemi puhul ei sõltu maksumäär sissetuleku suurusest . Progresseeruva maksusüsteemi puhul maksavad suurema sissetulekuga inimesed suurema maksumääraga maksu.
7
Sisemajanduse kogutoodang (SKT) ehk sisemajanduse koguprodukt (SKP)
(inglise keeles Gross Domestic Product, GDP) on mingil kindlal territooriumil (tavaliselt mingisriigis) aasta jooksul toodetud lõpphüviste koguväärtus.
Väiksem osa Eesti majandusteadlasi on teinud ja/või teeb vahet SKT ja SKP vahel, nimetades sisemajanduse kogutoodanguks (SKT) kõiki majanduslikke tehinguid , mis toimunud (sh vahetoodangu müüki, mida arvestati Nõukogude ajal ühiskondliku koguprodukti sisse - see on ka põhjus, miks Nõukogude aegne statistika ei ole võrreldav tänasega), ja sisemajanduse koguproduktiks (SKP) üksnes lõpptoodangut, mida tähistatakse rahvusvaheliselt GDP-ga ja nagu seda mõistetakse siinses artiklis. Teiste arvates ei ole sellisel vahetoodangu eraldi arvestamisel majanduslikku sisu, mistõttu puudub ka vajadus erineva termini jaoks. Tavakasutuses on SKP ning SKT ekvivalentsed (Eesti Keele Instituut soovitab SKT-d) ning arvestavad üksnes lõpptoodangu hulka.
Sisemajanduse kogutoodang ja eriti sellest tuletatud näitaja sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta kuuluvad kõige kasutatavamate majandusnäitajate hulka.

Eristus rahvamajanduse kogutoodangust

Territooriumipõhine SKT eristub omaniku rahvusliku kuuluvuse põhisest rahvamajanduse kogutoodangust (RKT, inglise keeles Gross National Product, GNP).
SKT ei võta arvesse tuluülekandeid. Näiteks Eesti SKT sisaldab küll välismaalaste Eestis teenitud kogutulu , aga ei sisalda Eesti kodanike tulu, mis on teenitud välismaal. Enamasti ei ole SKT ja RKT erinevused suured.

Arvutamine

SKT arvutamiseks on kolm viisi, mis vigade puudumisel annaksid sama tulemuse:

• tulumeetodil: SKP = sissetulekud (sh palk, rent, intress, kasum)+ amortisatsioon (ehk kulutused põhivahendite remondiks) + kaudsed maksud (toote hinna sees)
  

• kulumeetodil: SKP = C ( eratarbimine )+ I (koguinvesteeringud)+ G (valitsuse kulud)+ NE ( netoeksport )
  

• toodangust lähtudes: SKP = lisandväärtus + netomaksud toodetele
  

8
SKT arvutamisel liidetakse mingeid kindlaid hindu (baashindu) kasutades kokku kõigi antud territooriumil toodetud kaupade ja teenuste koguväärtus (või analoogiliselt tarbitud toodang või teenitud tulu). Seetõttu sõltub SKT väärtus kasutatavatest baashindadest. Väga erineva hinnastruktuuriga riikide (või perioodide) võrdlemisel võib see probleeme tekitada.
SKT ei arvesta kodumajanduse mahtu. Seda tuleb silmas pidada erineva kodus enese jaoks toodetud toodangu osakaaluga maade võrdlemisel kui ka mitmesuguste reformideheaoluefekti arvestamisel. Nii ei arvestata SKT-s kodus last hoidvat ema, küll aga arvestatakse sama teenust, kui selle eest saab ametlikku tulu lapsehoidja.
SKT on majandusliku aktiivsuse näitaja, mistõttu suurem SKT ei tähenda alati suuremat heaolu. Suurem SKT võib olla seotud näiteks suuremate kütmiskulude, suuremate kuritegevuse vastu võitlemise kulude või vähema vaba ajaga . Need põhjused suurendavad küll kulusid, kuid mitte heaolu.
SKT on enimlevinud majandusliku arengu võrdlev näitaja, sest seda on suhteliselt lihtne mõõta, seda mõõdetakse pea kõigis riikides pidevalt ja suhteliselt sarnase metoodika alusel ning SKT väärtusel on tugev korrelatsioon enamiku heaolutaseme näitajatega.
Inflatsioon
- on kaupade või teenuste hinnataseme tõus. Hinnataseme tõus näitab raha reaalse ostujõu vähenemist. Peamine inflatsiooni mõõtmise vahend on inflatsioonimäär, mis mõõdab aasta jooksul hinnaindeksis toimunud muutust protsentides. Eestis mõõdab tarbijahindade inflatsiooni Statistikaamet, kes avaldab igakuiselt andmed tarbijahinnaindeksi ning selle osakomponentide muutuste kohta. Lühiajaline hinnataseme muutuse mõju varahindadele ei ole üheselt määratav, sest varade hinnad sõltuvad paljudest teguritest peale hinnataseme. Pikaajalise ning kõrge inflatsiooni korral on mõju varahindadele negatiivne.
Kuigi lühiajaliselt võivad hinnataset mõjutada mitmed tegurid, on pikas perspektiivis kõige olulisem hinnataseme determinantrahapakkumine. Rahapakkumine ja intressimäärade reguleerimine võimaldab keskpangal mõjutada majanduses toimuvat. Rahapakkumise suurendamisega ärgitatakse inimesi kulutama ning investeerima, rahapakkumise vähendamisel on vastupidine mõju. Tänapäeval on majandusteadlaste seas levinud arusaam, et stabiilse majanduskeskkonna tagamiseks on kestev kuid madal hinnataseme tõus vajalik. Inflatsioonimäära langemise eest soovitud vahemikku vastutavad üldiselt keskpangad . Nii Euroopa Keskpank kui ka Ühendriikide Föderaalreserv on seadnud eesmärgiks 2% inflatsioonimäära.
Inflatsiooni vastandprotsessi nimetatakse deflatsiooniks.
9
Majanduspoliitika
Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.
Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja hõlmab kahesuguseid abinõusid :
1)võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;
2) majanduslik mõju võib-olla otsene.
10
Majanduspoliitika võib olla suunatud:
1) territooriumile;
2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;
3) ressursside liigile;
4) infrastruktuurilistele funktsioonidele.
Majanduspoliitika jaguneb:
1) Korrapoliitika
2) Struktuuripoliitika
3) Protsessipoliitika
Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseseltendogeenseid muutujaid.
Majanduspoliitika kandjad võib põhimõtteliselt liigitada:
1) Otsustusinstitutsioonid
2) Mõjuinstitutsioonid
Majanduspoliitika kandjate vastastikuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad:

• kontrollil;
  
• sõltumatusel;
  
• koordineerimisel.
  

Makromajanduspoliitilised eesmärgid on laialdaselt aktsepteeritud kogu maailmas. Nendeks on:
1) elustandardi kasv;
2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;
3) stabiilsed hinnad;
4) madal inflatsioon.
11
Majanduspoliitika vahendid on liigitatud vastavalt riikliku sekkumise määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul põhimõtteliselt järgnevalt:
1) Kõrvalehoidev;
2) Apelleeriv;
3) Tasakaalustav;
4) Illustreeriv;
5) Stimuleeriv;
6) Otsustav ;
7) Osalev ;
8) Ettekirjutav;
9) Direktiivselt planeeriv.
Majanduspoliitika valdkonnad on:

• struktuuripoliitika,
  
• konkurentsipoliitika,
  
• rahapoliitika ja
  
• fiskaalpoliitika .
  

Rahapoliitika
Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika all mõistetakse riigi keskpanga tegevust.
Monetaarpoliitika eesmärk on raha stabiilsuse tagamine. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust jainflatsioonimäära kontrollitavust.

Rahapoliitika ajalugu

1950. ja 1960. aastatel leiti, et investeerimisele ja majanduskasvule on oluline, et keskpangad hoiaksid intressimäärad madalad, mis tõi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiire inflatsiooni.
1970. aastatel otsustas enamik OECD riikide keskpankasid kõrgest inflatsioonist tulenevalt uuesti hinnastabiilsust kindlustama hakata ja seadis eesmärgiks rahamassi kasvu kontrollimise, mis omakorda tõi kaasa intressimäärade ulatusliku kõikumise.
1980. aastate eduka kiire inflatsiooni puudumise võib eeltoodud rahapoliitika arvele seada, kuid seejärel on rahapakkumise kontrollimine üha vähem kasutust leidnud, sest seosed baasraha ja laiemate rahaagregaatide ning ühtlasi ka inflatsiooni vahel on hägusemaks ja keerukamalt ennustatavaks muutunud.
12
Tänapäeval kasutatakse inflatsioonieesmärgi seadmist, mille seab valitsus ja eesmärgi elluviimist teostab keskpank. Sel juhul on määratud, kui palju võiks inflatsioon kõikuda. Kui eesmärki prognoosidega võrreldes selgub , et inflatsiooniennustus on kõrgem kui seatud eesmärk, võib keskpank range rahapoliitikaga (intressimäära tõstes ja rahamassi kasvu aeglustades ) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonimäära siht seatakse tavaliselt lähemateks aastateks, on selle tegelikku arengut suhteliselt keeruline hinnata ja keskpank võib ka vigu teha.
Paljudel riikidel toimib rahapoliitika lähtuvalt vahetuskursieesmärgist. Sellesse gruppi kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid (ka valuutakomiteed, mis on fikseeritud kursi rangem vorm), vahetuskursikoridore või perioodilist devalveerimist kasutavad riigid ja kõige rangemaks vahetuskursieesmärgiks on mingi teise valuuta täielik käibelevõtmine (dollariseerumine või euroiseerumine).
Valitsustel on tavaliselt alati raha pigem puudu kui üle ja kuna keskpank on sularaha eksklusiivne pakkuja , siis võib tekkida kiusatus panna rahatrükkimise masin valitsuse eelarve puudujääke katma . Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja alati kaasa toonud ulatusliku inflatsiooni.
Valitsuse puudujääkide rahastamise vältimiseks on keskpangad end valitsusest sõltumatumaks muutnud. Keskpankade sõltumatus on tavaliselt fikseeritud kas riikide põhiseaduses, keskpangaseaduses vm õiguslikul tasandil. Euroopa Keskpanga sõltumatus on näiteks fikseeritud Maastrichti lepingus, Eesti Panga oma Eesti Panga seaduses.
Kommertspankadega on läbi ajaloo olnud ohtralt probleeme (panganduskriisid, pankotid jne), siis nende usaldus püsib raha vabal vahetatavusel sularaha vastu suvalisel hetkel. Kui hoiustajad arvavad , et nende hoiused ei ole enam vabalt sularahaks vahetatavad, tekib neil ohutunne, mis sunnib neid raha pangast välja võtma. Kui selline ohutunne levib paljudele klientidele, tekivad pangakriisid (bank run), kus arvukad hoiuseid sularahana välja võtvad kliendid põhjustavad konkreetses pangas sularahakriisi ja võivad viia selle pankrotistumiseni. Kui hirm rahast ilma jääda veelgi levib, võib see mõjuda ka teistele finantsinstitutsioonidele ja seega tekkida süsteemse kriisi oht.
Süsteemne kriis tekib, kuna pankadel on tihti ulatuslikes kogustes üksteise aktivaid ja kui üks pankadest nüüd pankrotistub, muutuvad selle aktivad väärtusetuks, mis võib omakorda kaasa tuua ka teiste pankade pankrotistumise laine.
Süsteemse kriisi ohu vältimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad ja usaldusnormatiivid, mille rakendamist ja elluviimist kontrollib pankade järelevalve süsteem, mis võib olla keskpangaga seotud, kuid võib tegutseda ka eraldi organisatsioonina.

Rahapoliitika ja rahanduspoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.
13

Eesti rahapoliitika

Eesti rahapoliitika on 2011. aasta 1. jaanuarist saati osa euroala ja seega Eurosüsteemi keskpankade rahapoliitikast.
Euroala rahapoliitika eesmärk on hinnastabiilsus, täpsemalt euroala keskmise inflatsiooni hoidmine keskpikas perspektiivis kahe protsendi lähedal, kuid mitte kõrgemal kui kaks protsenti. Põhilise poliitikakujundamise vahendina kasutatakse selleks Euroopa Keskpanga baasintressimäärade määramist.
Eesti keskpanga ehk Eesti Panga president kuulub hääleõigusliku liikmena Euroopa Keskpanga nõukogusse, mis määrab euroala baasintressimäärad.
Eesti Pank osaleb Eurosüsteemi kaudu rahapoliitika kujundamises ja ülekandmises, samuti euro rahatähtede ning müntide ringluse korraldamises. Eesti Pank väljastabkrediidiasutustele rahapoliitilisi laene ja pakub neile hoiustamisvõimalusi.
Koos teiste Eurosüsteemi keskpankadega osaleb Eesti Pank erakorralistes meetmetes, näiteks riikide võlakirjade turult ostmise programmis .
Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutusetest sõltumatult ega allu Eesti Vabariigi Valitsusele.
Eesti Pank annab aru Riigikogule.
Eesti Pangal on keelatud otseselt või kaudselt krediteerida riigi- ja kohalikke eelarveid ning osta täidesaatva võimu organite poolt emiteeritud väärtpabereid .

Rahapoliitika enne euro kasutuselevõttu

Eesti riigi rahapoliitika alused olid määratud Eesti põhiseaduse, Eesti Panga seaduse ja teiste õigusaktidega.
Eesti krooni emissiooni ainuõigus oli Eesti Pangal. Krooni raharinglust korraldas Eesti Pank.
Kõik käibele lastud kroonid olid täielikult tagatud Eesti Panga kulla- ja konverteeritava välisvaluuta reservidega. Eesti Pangal puudus õigus krooni devalveerida.
Eesti rahapoliitika baseerus aluutakomitee süsteemil .
14
Fiskaalpoliitika ehk rahanduspoliitika
tähendab valitsuse eelarvepoliitikat, mis lähtub riigile pandud ülesannetest,makromajanduslikest vajadusetest ja valitsevate poliitikute taotlustest.
Fiskaalpoliitika jaguneb:
Maksupoliitika;
Kulutuste poliitika;
Tasakaalupoliitika;
Laenupoliitika.

Rahanduspoliitika ja rahapoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehkEuroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.
15
Kokkuvõte
Majanduspoliitika rakendamise muudab keerukaks majanduspoliitiliste vahendite kombinatsiooni valik. Tegelikult on kõik majandusprotsessid omavahel tihedalt seotud ning mõne majanduspoliitilise abinõu rakendamine võib viia küll ühe eesmärgi täitmisele, kuid kahjustada teiste eesmärkide saavutamist. Näiteks kui riik soovib vähendada tööpuudust ja teeb kulutusi uute töökohtade loomiseks, võib tulemuseks olla suurenenud inflatsioon.
Tänapäeva globaliseerumisprotsess ning riikide vastastikuse sõltuvuse suurenemine muudab traditsiooniliste majanduspoliitikate rakendamise järjest keerukamaks. Seetõttu on mitmed riigid loobunud aktiivest raha- ja fiskaalpoliitikast ning eelistavad teisi meetmeid. Sellisel juhul panustab riik eelkõige soodsa ettevõtluskliima arendamisse ning innovaatiliste tegevuste toetamisse, näiteks haridus - ja tööhõivepoliitika kaudu. Eesti-taolise väikeriigi puhul muudab majanduspoliitika rakendamise veelgi keerukamaks väiksus ja avatus ülejäänud maailma suhtes, teisisõnu – eesti majanduse areng sõltub oluliselt välismaise majanduskeskkonna arengust.
16
Kasutatud materjalid
http://et.wikipedia.org/wiki/Rahapoliitika
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahapoliitika
http://et.wikipedia.org/wiki/Sisemajanduse_kogutoodang
https://www.google.ee/imghp?hl=en&tab=wi&ei=Pg81VbicEMWKsAGHpoTQCg&ved=0CA4Qqi4oAg
http://et.wikipedia.org/wiki/Majanduspoliitika
„ Ühiskonnaõpetuse Gümnaasiumiõpik“
Koostanud : Katrin Olenko ja Anu Toots
http://et.wikipedia.org/wiki/Inflatsioon
17