Majanduspoliitika vastused (0)

Majanduspoliitika
Kordamisküsimused kontrolltööks 1. Majanduspoliitika teooria ja koht sotsiaalteaduste süsteemis Majanduspoliitika teooria kuulub majandusteaduste hulka ja on sarnaselt teiste 
majandusteaduse valdkondadega ning distsipliinidega tihedalt seotud teiste 
ühiskonnateadustega. Majanduspoliitika teooria eesmärgiks on ühelt poolt kirjeldada 
majanduspoliitika subjektide (tavaliselt isikud, organisatsioonid, kes on saanud volitused 
ühiskonnalt) subjektide tegevust, hinnata nende ajendeid j ka tegevuse tagajärgi. Oluline on
veel majanduspoliitika tihe seotus majandusteooriaga. Majanduspoliitilise teooria 
ülesandeks on püstitada majandusteoreetiliste teadmiste alusel vajalikke rakenduslikke 
eesmärke ja ülesandeid. 2. Majanduspoliitika teooria ja praktika seosed Majanduspoliitika teooria uurimisobjektiks on prakatiline majanduspoliitika. Viimase all 
mõeldakse nii erinevate indiviidide kui ka organisatsioonide ja huvigruppide tegevust, et 
mõjutada toimivaid majanduslikke protsesse ühiskonnas. Eriline roll kuulub seejuures 
muidugi vähemalt seni riikidele nende erinevate lülide kaudu. Seetõttu on 
majanduspoliitikat defineeritud kohati ka kitsamalt kui avaliku võimu sekkumist 
majandusse. Majanduspoliitika teooria püüab olla nõuandjaks poliitikategiatele otsuste 
langetamisel. Eesmärgiks on praktilise majanduspoliitika tõhustamine, tehes 
eesmärgidselgepiirilisemaks, parandades otsustuseprotsessi, konfliktisituatsioonide 
lahendamist jne. 3. Majanduspoliitika elluviijad


Majanduspoliitika subjektideks, ehk elluviijateks on isikud ja organisatsioonid, kes on
selleks saanud volituse ühiskonnalt nt demokraatliku valimise teel. Samas on roll ka
laial avalikkusel ja kodanikualgatusel.   ← Peamised subjektid 4. Majanduspoliitika piiratud vabaduse olemus Majanduspoliitika on osa riigi üldisest poliitikast. Majanduspoliitika teooria tunnistab, et 
majanduspoliitilisi otsuseid saab seletada ainult siis, kui lisaks majanduslikele protsessidele
püütakse analüüsida ka poliitilisi. Tuleb aru saada, et kõik inimesed on ühiskonna 
majandusliku ja poliitilise süsteemi osad. Seetõttu on kõik majandussüsteemis toimuvad 
protsessid ja ka süsteemistruktuur mõjutatud vastastikusest sõltuvusest poliitilise süsteemi,
näiteks demokraatiaga. majanduspoliitika elluviijad ei ole oma otsustustes piiramatult 
vabad. Nende võimalusi piiravad nende endi pädevus, kehtiv poliitiline kord ja huvigrupid. 
Lühidalt,ühiskondlike normide süsteemid ei võimalda majanduspoliitilisi otsuseid 
sõltumatult vastu võtta.Lühiajaliselt tuleb neid institutsioone ja ühiskondliku 
otsustusprotsessi reegleid tõlgendada kui muutumatuid konstante. 5. Otsustussüsteemid ja nende olemus - Turusüsteem (ex-post, avastamisprotseduur) - Demokraatia (logrolling, huvide asümmeetriline jaotus) - Bürokraatia (väike grupp juhib suuri protsesse, probleemi jagamine osadeks, bürokraatia 
kasvuga kaasnev heaolukadu) - Erinevad läbirääkimiste süsteemid. (Saksamaa tööjõuturg VS Eesti tööjõuturg) Institutsioonid tagavad. et nii majanduslikke kui ka poliitilisi otsuseid ei tehta juhuslikult ja 
suvaliselt. Lühiajaliselt tuleb institutsioone ja ühiskondliku otsustusprotsessi reegleid 
tõlgendada muidugi kui muutumatuid konstante.
1) Turusüsteem - tsentraliseeritud planeerimine ja otsustamise puudumine. Ei eksisteeri 
keskset institutsiooni, mis ütleks mida, kuidas ja kellele toota. Ettevõtted ja majapidamised 
autonoomsed. Hinnad kujunevad vabadel turgudel. Konkurents tagab toodete ja teenuste 
arengu. Kasumi maksimeerimise printsiip.
2) Demokraatia - Vaba hääletusmehhanism, enamusprintsiip, valitsuste ja parlamentide 
piiratud võimuperiood. Tsentraliseerimata otsustusmehhanismid. Kontroll kui ajendav, 
koordineeriv ja kontrolliv mehhanism. Häälte arvu maksimeerimise printsiip. Parteid 
proovivad maksimeerida valimistulemusi pakkudes poliitilisi ning majanduslikke 
programme.
3) Bürokraatia - Keerukate probleemide osadeks jaotamine. Kogu asjaajamine on seotud 
kindlate reeglitega. Valitseb selge tööjaotus ja ametivõimu piirid on kindlaks määratud. Igal 
ametikohal kehtivad ametinõuded. Kogu tegevuse dokumenteerimine. Administreerimine ja 


omandisuhted on lahutatud. Ametikohad on korraldatud hierarhiliselt. Eelarve 
maksimeerimise printsiip.
4) Eri sotsiaalsete gruppide läbirääkimised - Tööandjate ja töövõtjate vaheline suhtlemine. 
Kompromisside leidmine. Riigiti erinev. 6. Otsustussüsteemide probleemid 1) Turusüsteemi probleemid - Informatsiooni mõjutavad mitmed tegurid, mitte ainult 
turusüsteem. Turg ei saa pakkuda selliseid teenuseid nagu politsei, kohus või riigikaitse. 
Tuleb võidelda turutõrgetega, et sotsiaalseid kulusid ei minimeeritaks. Parimgi turg ei 
rahulda kõiki. Ebavõrdsuse suurenemine.
2) Demokraatia probleemid - kui parlamendis on palju vähemusparteisid, siis suudavad nad
oma huvisid läbi suruda häälte vahetamise teel. Teiseks probleemiks on kollektiivsete 
huvide esindamine ja teostamine ühiskonnas, väga suure grupi liige saab enda investeeritud
aja ja raha eest gruppi tagasi väga väikese osa kasust. Sellest kasust võivad aga isegi osa 
saada inimesed, kes ei kuulu sinna suurde gruppi. Väikeses grupis on indiviidi omakasu 
jagamisel suurem.
3) Bürokraatia - Ületootmise tendents. Informatsiooni asümmeetria, bürokraatide suurem 
läbirääkimisjõud suhtes poliitikutega.
4) Läbirääkimiste probleemid - Liiga tugevad ametiühingud ja kõrged palgad võivad kaasa 
tuua tööpuuduse. 7. Sotsiaalsed väärtused majanduspoliitika eesmärkidena Tavapärane heaoluökonoomika peab maksimmalset sotsiaalset heaolu majanduspoliitika 
peamiseks eesmärgiks. Lihtsaim moodus majanduspoliitika peamiste eesmärkide leidmisel 
on kasutada üldtunnustatud sotsiaalseid väärtusi.
1) Vabadus - Igaühe vabadus seada ise oma eesmärgid ja töötada nende saavutamiseks. 
Majanduses tähendab see vaba turukorraldust. Lõpeb seal, kus hakatakse õigustamatult 
piirama teiste vabadust.
2) Õiglus - Sotsiaalne õiglus ja õiglane jaotus. Ühiskondlikku rikkust tuleb jaotada õiglaselt.
Võrdsed õigused ja kohustused seaduse ees. See nõuab, et kõik ühiskonna liikmed omaksid 
võrdseid õigusi ja kohustusi. Ühiskonnas, kus toimub varade ümberjaotamine rikkamatelt 
vaesematele, ei eksisteeri enam seesugust õiglust.
3) Turvalisus - Mitte ainult rahu ühiskonnas ja ühiskondade vahel vaid ka paremaid 
majanduslikke ja sotsiaalseid garantiisid. Turvalisus eesmärgina on märksa mõjusam kui 
õiglus nt minimaalse sissetuleku defineerimine ehk majandusliku turvalisuse tagamine. 8. Majandussüsteemide kirjeldamise olulised aspektid


Rääkides süsteemidest peame defineerima sõna "süsteem" kolme olulise aspekti põhjal: - 1) Süsteemi elemendid (majandussüsteemis inimesed kui tarbijad ja tootjad)
- 2) Elementide suhted (tootmis-, vahetus- ja jaotusprotsessid)
- 3) Süsteemi institutsiooniline kord (majanduslik kord, turumajanduse reeglid)  Määravad ära inimeste stiimulid ehk motivaatorid. 9. Turumajanduse reaaltüübid, kapitalismi mudelid ja nende erinevused 1) Vaba turumajandus - riigi minimaalne sekkumine. Riik tagab vaid raamtingimused ning 
võibolla mõned avalikud hüvised.
2) Sotsiaalne turumajandus - Kõrgemad maksud, sagedasemad interventsioonid, 
tulusiirded. Konkurentsivabaduse kindlustamine kõlvatu konkurentsi vältimisega. Turu 
produktiivsuse ühendamine sotisaalse õiglusega.
3) Heaolumajandus - Sotsiaalse turumajanduse äärmus. Poliitilised ja administratiivsed 
jõud püüavad muuta turujõudude tegevust kolmel suunal: majapidamistele minimaalse 
sissetuleku garanteermine, sotsiaalse ebakindluse minimeerimine, võimalikud kõrged 
avaliku teenuste standardid. 10. Riigi sekkumise vajadus turumajanduses Mida suurem on ühiskondlikust hüvisest kasusaajate arv, seda väiksemad on enamasti 
individuaalsed kasud, mida indiviid saaks grupi eest seismisel. Seetõttu gruppide kasvades 
väheneb motiveeritus grupi huvide eest seismiseks. Suurte gruppide võime oma huvide eest
seista on väiksem võrreldes väiksemate gruppidega. Selle tulemusena on vähemused 
võimelised ühiskondlikes küsimustes efektiivsemalt kaasa rääkima kui enamus. Mida vanem
ja sõdadest puutumatum on demokraatia seda kõrgem on tema reguleeritus. Reeglitega 
piiramata demokraaatia puhul kasvab riigi sekkumise ulatus, hakates õõnestama 
efektiivsust, produktiivsust ja turumajanduse innovaatilisi võimalusi. Teine vastus: Heaoluökonoomika tugineb Pareto-optimaalsuse printsiibile turulahendite 
hindamisel. Sellekohaselt täheldatakse reaalsel turul tõrkeid, peamisteks põhjusteks 
välismõjud ja avalikud hüvised. Lahendamaks esilekerkinud probleeme, nõuab 


heaoluökonoomika riigi sekkumist. 11. Turutõrgete mõiste ja liigid, näited, leevendamise (parandamise) võimalused Turutõrkega on tegemist juhul, kui turuosaliste individuaalselt ratsionaalne käitumine viib 
kollektiivse ebaratsionaalsuseni, mille tulemusena kaotavad lõpuks kõik.
1) Monopolid ja loomulikud monopolid - Tähendab konkurentsi puudumist. Monopolistlikul 
positisioonil olev firma soovib maksimeerida kasumit ning toodab vähem, et hind oleks 
piirkulust kõrgem. Valitsuse ülesandeks kehtestada tootele/teenusele hinnad, mis on 
piirkulu lähedased
2) Konkurentsi mittesoodustav käitumine ning röövellike hindade kehtestamine - Firmade 
käitumine, mis ei soodusta konkurentsi teket.
3) Välismõjud - Turg toimib ideaalselt siis, kui iga indiviidi tegevuse kõik mõjud 
kaasinimeste heaolule kajastuvad tema enda heaolus. Kui turg nii ei toimi, siis saame 
rääkida välismõjudest, mis võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed.
4) Avalikud hüvised - Kasulike teenuste tasuta tarbimine nn jäneste poolt toob kaasa 
teenuste liigse kulukuse nende jaoks, kes maksavad.
5) Informatsiooni assümeetria - Konkurentsiturud saavad korrapäraselt funktsioneerida, kui 
tarbijad on piisavalt hästi informeeritud, et hinnata konkureerivaid tooteid enne tehingu 
sõlmimist. Turutõrge tekib, kui turg ei suuda poakkuda piisavalt informatsiooni hüvise 
iseloomu tõttu.
6) Teenuse või hüvise kättesaadavus ja jätkuvus - mõnedel juhtudel ei paku turud 
sotsiaalselt soovitud tasemel hüvist. Eriti valdkondades, kus nõudlus on tüskliline (nt 
õhutransport).
7) Ebavõrdne läbirääkimisjõud - Kui läbirääkimisjõud on ebavõrdsed võib olla reguleerimine
õigustatud aitamaks nõrgema poole huvisid.
8) Puudus ja normeerimine - Väheste ja eluliselt tähtsate hüviste varude jaotamise puhul 
on riiklik jaotus parem mehhanism kui vastava tegevuse turule jätmine.
9) Jaotusõigluse ja sotsiaalpoliitika eesmärk- Püüdlused maksimeerida heaolu turu kaudu ei
taga soovitavat heaolu jaotust ühiskonna erinevate gruppude ja indiviidide vahel.
10) Tehingukulud - Paljudes olukordades on indiviidi seisukohalt äärmiselt kulukas pidada 
eraläbirääkimisi lepingute üle.
11) Ratsionaalsuslõksud - Kaheldav on turgude võime täita tulevaste põlvkondade vajadusi
ja/või altruistlikke eesmärke.
Kitsamas tähenduses võib turutõrgetena näha efektiivsusprobleeme, mis on seotud 
ressursside paigutamisega.


Teine vastus: Majandus on Pareto-efektiivne vaid teatavatel tingimustel ning on olemas 
olukorrad, mille puhul turg ei ole Pareto-efektiivne. Neid nimetatakse turutõrgeteks ning 
need on valitsusele tegutsemisajenditeks.
Nimetatud olukordi on kuus:
1. konkurentsitõrked; (kartellid, ühinemised, monopolid)
2. üldkasutatavad hüvised; (piiramatus ja välistamatus, tuletorn majandusteaduses)
3. välismõjud tootmisest ja tarbimisest; (negatiivsed(keskkonna saastamine), positiivsed
(vaktsineerimine).
4. puudulikud turud;
5. infotõrked (tarbijate käsutuses oleva informatsiooni puudulikkus ja arvamus, et turg
pakub ise liiga vähe informatsiooni), lemon market, kindlustusturg;
6. tööpuudus koos inflatsiooni ja tasakaalutu majandusega. (Stiglitz, 1995) 12. Konkurentsi erinevad teoreetilised käsitlused ja nende lähtekohad 1) Klassikaline liberalism - Inglise majandusteadlased Adam Smith ja David Hume 18. 
sajandil. Konkurentsi ja kaitse soodustamine. Eesmärgiks võimalikult suure hulga inimeste 
maksimaalne heaolu.
2) Ordoliberaalne käsitlus - Freiburgi majandusteadlaste koolkond nõuab turukorraldusena 
täielikku konkurentsi. Monopolide reguleerimine täieliku konkurentsi tingimustele.
3) Neoklassikaline konkurentsikäsitlus - 19. sajand Marshall. Muutis klassikalise 
lähenemise matemaatiliseks maksimeerimisülesandeks. Rõhk tasakaalutingimustel ja 
tootmistegurite optimaalses jaotusel. Konkurents viib tasakaalulahendini, kus keskmised 
kogukulud on minimaalsed.
4) Harvardi koolkond - Täielik konkurents on võimatu ja ebasobilik. J.M.Clark 20. sajandil 
töötava konkurentsi mõiste - tehes konkurentsi mõnes suunas ebatäiuslikumaks võib jõuda 
paremate tulemusteni. Tegusa konkurents (Joseph bain) - konkurentsi staatilised kui ka 
dünaamilised funktsioonid toimivad parimal võimalikul moel.
5) Chicago koolkond - Harvardi teooriaga rahulolematud - püstitatud eesmärgid ei ole 
piisavalt täpsed ja tihtipeale ei sobi üksteisega kokku. Eesnärkide hulka vähendatakse ühe 
eesmärgini, milleks on tarbijate heaolu. Efektiivsuskriteeriumid. Turgude avatuse nõue, 
nimelt usub Chicago koolkond, et pikaajaliselt tähendab konkurents tugevamate turul ellu 
jäämist ning nii siis saavutataksegi effektiivne tootmine kui ka allokatsioon. Riik ei tohi 
sekkuda konkurentsipoliitika kujundamisse. Deregulatsiooni nõudmine.
6) Klassikalis-evolutsiooniline käsitlus - Schumpeteri, Austria koolkonna ja 
evolutsiooniökonoomika käsitluste segu. Vastandumine neoklassikalise täieliku konkurentsi 


teooriale. Ettevõtja mitte kui hinnavõtja vaid loov ja innovaatiline isik. Ettevõtja eesmärgiks 
ei ole rahalise kasumi maksimeerimine. Turuprotsessid kui "loova hävitamise protsess". 
Konkurents kui innovatsioon.
13. Euroopa Liidu konkurentsipoliitika eesmärgid ja põhivaldkonnad Euroopa Liidu leping sätestab oma põhimõtetes, et ühenduse liikmesriigid peavad 
rakendama majanduspoliitikat, mis on kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud 
turumajanduse printsiipidega.
Ühenduse konkurentsipoliitika eesmärgiks on kaitsta ja arendada ühisturul efektiivset 
konkurentsi. Konkurents peaks tagama ka olukorra, et ettevõtted teeksid pingutusi 
konkurentsivõimelisuse ja rentaabluse edendamiseks.
Neli valdkonda, millele EL konkurentsipoliitika keskendub:
1) Konkurentsi piiravate kokkulepete kõrvaldamine ja turguvalitseva seisundi 
kuritarvitamise lõpetamine.
2) Ettevõtete koondumiskontroll
3) Monopolistlike majandussektorite liberaliseerimine (nt telekommunikatsioon, 
raudteetransport)
4) Riigiabi üle teostatav järelvalve (nt on keelatud riiklikud toetused kahjumis olevale 
ettevõttele, millel pole taastumislootust. 14. Stabilisatsioonipoliitika erinevad kontseptsioonid Minevikus oli stabilisatsioonipoliitika ainsaks eesmärgiks stabiilne raha, teisisõnu, stabiilne 
hinnatase. Tänapäeval iseloomustavad stabilisatsioonipoliitikat aga ka teiste majanduslike 
eesmärkide, nt täieliku tööhõive, jätkusuutliku majanduskasvu või siis maksebilansi 
tasakaalu tähtsustamine.
Kaks peamist stabilisatsioonipoliitika kontseptsooni:
1) Keynesi kontseptsioon - käsitleb keskpanga rolli majanduspoliitikas, täpsemalt kontrolli 
rahapakkumise kui vahendi üle, mille abil on võimalik stabiliseerida hinnataset ning ohjata 
inflatsiooni. Inflatsiooniprobleemid ei lahene iseenesest, on vajalik riigi sekkumine. Samuti 
peaks keskpank hoida tasakaalus säästmise ja investeerimise otsuseid. Vastavalt siis 
alandama või tõstma intressimäärasid olenevalt olukorrast. Erasektor ise on ebastabiilne, 
riik peab sekkuma tsüklivastase poliitika kaudu. Riik mõjutab olukorda läbi fiskaalpoliitika, 
mitte rahapoliitika, sest rahapoliitika kaudu mõjutamine on ebakindel.
2) Monetarismi kontseptsioon - Keinismi kriitika. Keynes jättis tähelepanuta 
monetaarfaktorid, ei arvestanud suhtelist hinnamuutust ega inflatsiooniootuseid. Pikaajalisi 
protsesse ei arvestatud. Erasektor on olemuselt stabiilne. Turumajandus stabiliseerib 
ennast ise. Monetaristliku stabilisatsioonipoliitika sisuks on meetmed, mis ennetavad 
erasektori kohanemisprotsessist mõjutatud šokke. Makromajanduslikus kontrollis peaks 
domineerima rahapoliitika.


15. Stabilisatsioonisihid ja nende tähtsus stabilisatsioonipoliitikas Tõhusa stabilisatsioonipoliitika teostamiseks on vaja selgelt defineeritud ja reaalselt 
rakendatavaid sihte. Stabilisatsioonipoliitikas on välja kujunendud neli peamist eesmärki: 
1) madal töötustase 2) stabiilne hinnatase ja madal inflatsioon 3) tasakaalustatud 
maksebilanss 4) majanduse pidev reaalkasv. Kuna neid kõiki on väga keeruline saavutada rõhutakse eelkõige esimesele kahele 
eesmärgile. Sihtide üks eesmärk tagada ühiskonna arengutee jätkusuutlikkus rahuldades 
inimkonna praeguseid vajadusi kahjustamata tuleviku põlvkondade omi. Positiivseks 
hinnatud jätkusuutlik säästmismäär näitab riigi majanduse jätkusuutliku arengutrendi. 16. Stabilisatsioonipoliitika instrumendid Fiskaalpoliitika kasutamine on stabilisatsioonipoliitikas mõistetav kuivõrd avaliku sektori 
osakaal on suurenenud kiiresti paljudes lääneriikides. Keynes ütleb, et subjektideks on 
stabilisatsioonipoliitika puhul keskvalitsus ja KOV-id ning instrumentideks riigi kulutused, 
maksud ning laenude tase. Välismajanduspoliitika instrumendid nagu tollipoliitika, 
vahetuskursipoliitika jne. ei ole kõige olulisemad. Tihti kasutatakse stabilisatsioonipoliitika 
toetamiseks niisuguseid tulupoliitika instrumente nagu miinimumpalk, palga- või 
hinnakülmutamine jne. Peamiseks eesmärgiks on saavutada erasektorit stabiliseeriv 
nominaalne sissetulek, kaasa arvatud töötasud, intessimäärad ja kasumid. Peamisteks 
instrumentideks on informatsioonipoliitika, otsene hinnaregulatsioon ning poliitilised 
sekkumised. 17. Rahapoliitika peamised ülesanded Rahapakkumise kujundamine, nominaalse rahapakkumise kasv. Rahasüsteemi eest 
vastutamine, kodumaise rahapakkumise ning rahvusvaheliste valuutasuhete 
kordineerimine. Raha väärtuse stabiilsus.
 
18. Rahapoliitika strateegiad ja instrumendid Ainsaks tõhusaks rahapoliitika instrumendiks peetakse reaalset rahapakkumist. 
Rahapoliitilised strateegiad mõjutatud keinismist ja monetarismist. Garanteerimaks raha 
stabiilset väärtust, on oluline ette näha majanduse reaalkasvu.
1) Monetaristide jaoks on kasvu prognoosimine üsna tähtsusetu, sest nad vaatlevad 


majandussüsteemi stabiilsena ning püsivat rahapakkumist stabiliseeriva faktorina. 
Rahapakkumine peaks kasvama määral, mis vastab tootmispotentsiaali kasvule. Samuti 
lisandub rahapakkumise eksogeense baasi ja reaalse rahapakkumise M1 (sularaha ja 
nõudehoiused) stabiilsus rahapoliitika ühe peamise instrumendina.
2) Vastupidi monetaristide reeglile rahapakkumise kohta soovitavad keinistid 
keskpangapoolset intressimäärade taseme kontrolli täieliku tööhõivetasakaalu 
saavutamiseks. Selles raamistikus peetakse raha koguhulka instrumentaalseks eesmärgiks 
ning intressimäärade taset - muudetav keskpanga poolt - rahapoliitika peamiseks 
eesmärgiks.
Kolm kõige levinumat rahapoliitika strateegiat on rahamassi juhtimine, valuutakursi 
juhtimine ja inflatsiooni otsejuhtimine. Nendest tulenevalt toimub edasi rahapoliitika 
instrumentide valik. Keskpankade käes on mitmed rahapoliitika mõjutamise instrumendid. 
El-is kolm peamist instrumenti: avaturuoperatsioonid, laenu ja hoiuse püsivõimalused ja 
pankade kohustusliku reserv nõuded. 19. Ostujõu pariteedi teooria Põhiteooria vahetuskursside kõikumise seletamiseks. Vanim teooria vahetuskursside 
seletamiseks (Gustav Cassel). Sellega analüüsitakse vaid kaubeldavate hüviste juhtumeid. 
Kindlates hindades vaadelduna peab valuuta ostujõud olema kõikides riikides sama. 
Nominaalse vahetuskursi ülesandeks on kodumaise ning välismaise inflatsioonimäära 
erinevustest tulenevate mõjude kompenseerimine ning reaalvahetuskursi stabiliseerimine. 
Nominaalne vahetuskurss kohaneb, et pariteeti saavutada. 20. Vahetuskurss poliitikainstrumendina Tihtipeale on vahetuskursid olnud fikseeritud rahvusvaheliste rahasüsteemide poolt ning 
neid on muudetud ainult poliitiliste otsuste alusel või mõjutatud riigi või keskpanga poolt 
kõikuvas protsessis, näiteks nominaalse vahetuskursi tõus kutsub esile kodumaise ning 
välismaise hinnataseme muutumatuse korral oma valuuta reaaldevalatsiooni ning 
sealtkaudu kodumaise konkurentsivõime paranemise maailma mastaabis. 
Nominaalvahetuskursi langemine põhjustab aga vastupidist ehk konkurentsivõime langust. 21. Valuutakomitee vahetuskursi süsteem (näited) Alates 1992. aastast kuni eurotsooniga liitumiseni 01.01.2011 oli Eestis kasutusel 
valuutakomitee vahetuskursisüsteem, fikseeritud vahetuskursisüsteem, milles EEK oli 
fikseeritud esialgu Saksa marga ja hiljem EMU kolmanda etapi algusest euro suhtes. 
Valuutakomitee on rangeim vorm fikseeritud vahetuskursipoliitika puhul, kopeerides 
kullstandardit. Kulla asemel tagatakse valuuta täielik konverteeritavus reservvaluutasse. 


Enamikel valuutakomitee liikmetel ei ole keskpank ja valuutakomitee institutsiooniselt 
eraldatud (nii oli ka Eestis).
22. Optimaalse valuutapiirkonna teooria; kesksed kriteeriumid valuutapiirkonna
piiritlemiseks Optimaalse valuutapiirkonna teooria põhiküsimuseks on vastuolu ühelt poolt suurima 
võimaliku rahvusvahelise turuintegratsiooni valuutariskide ja kulude elimineerimise ning 
teiselt poolt hinnataseme stabiilsuse, täieliku tööhõive ja väliskaubanduse tasakaalu 
eesmärkide vahel. Seetõttu saab defineerida optimaalset valuutapiirkonda kui regiooni, kus 
sisemised fikseeritud vahetuskursid garanteerivad nimetatud majanduslike eesmärkide 
optimaalse realiseerimise.
Kesksed kriteeriumid niisuguse territooriumi piiritlemiseks on ressursside mobiilsus, 
vahetuskursi muutlikkus ning majanduse avatuse ja mitmekesisuse aste.
Tavaliselt võrdleb optimaalse valuutapiirkonna teooria ühe valuutaga süsteemi kulusid ja 
eeliseid võrreldes vabalt ujuva vahetuskursi süsteemi omadega. R. Mundell (1961) – ressursside piisav mobiilsuse tase
I. McKinnon (1963) – majanduse avatuse aste
P. Kenen (1969) – tootmise ja ekspordistruktuuri mitmekesisus
R. Vaubel (1988) – reaalvahetuskursside stabiilsus 23. Rahaliidu olemus ja vajalikkus EMU näitel Rahaliidu puhul on oluline ühise rahaala optimaalne suurus; rahapoliitilise koostöö puhul 
aga vahetuskursi stabiliseerimise ning hinnataseme stabiilsuse konflikt. Kitsamas 
tähenduses kujutab rahasüsteemi integratsioon endast liikmesriikides ühise vääringu 
kehtestamist. Tulemuseks on rahaliit keskpangaga ning liikmesriikide iseseisva 
rahapoliitikata. Rahaliit on saavutatav erisuguse rahapoliitilise koostöö, nagu 
valuutakursiliitude, konkureeriva või paralleelvaluutaliitude kaudu. Võimalikult stabiilsed 
reaalvahetuskursid on rahaliitude loomise ja positiivse arengu vajalikuks eelduseks. 
Rahaliidus osalemine on optimaalne vaid selliste riikide jaoks, kus reaalvaluutakursid 
muutuvad suhteliselt vähe. See ei ole sugugi kindel, et ühine valuutaala on alati kasulik. 
Rahaliidu loomine mõtekas vaid avatud ja mitmekesise majandusstruktuuriga riikides.
Euroopa Majandus- ja rahaliit on vajalik sest:
1) see aitab ohjata inflatsiooni ja pidurdab intressimäärade tõusu
2) stabiliseerib rahaturge kaotades rahvusvaluutade kursside kõikumisest tulenevad 
negatiivsed mõjud
3) kaotab piirangud kapitali vabalt liikumiselt ELi sees ning vähendab piiranguid arvelduselt
kolmandate riikidega
4) kaotab lisakulutused, mida varem tõi endaga kaasa ühe Euroopa valuuta vahetamine 


teise vastu
24. Rahaliitu ohustavad tegurid Hinnataseme väiksema stabiilsuse risk. Valuutakoostöö kõik liigid on võimelised vaid 
vähendama muutuvate vahetuskursside riski ning sealtkaudu ka informatsioonikulusid. 
Valuutakoostöö näiteks koguni suurendab konverteeritavuse riski. Samuti ei ühildu 
stabiilsed vahetuskursid näiteks kapitali liikuvuse kõrge astmega ega kapitali vaba 
liikumisega. Euroopa Rahasüsteem kukkus 1990. aasta alguses kokku just fikseeritud 
vahetuskursside tõttu. See tõstatab küsimuse missugustele riikidele on rahaliidud kasulikud
ning sellega tegeleb optimaalse valuutapiirkonna teooria. 25. Majanduse struktuurimuutused, kolme sektori hüpotees Majanduse sektoraalset struktuuri võib defineerida kui SKT jaotust majandussektorite vahel.
Struktuurimuutust võib määratleda nende sektorite osakaalude muutusena ajas. Tavaliselt 
räägitakse struktuurimuutustest ainult kestva ja märgatava tähtusega trendi olemasolul.
Tuntuim teooria struktuurimuutuste seletamiseks on kolme sektori hüpotees (Allan Fisher). 
Hüpotees kirjeldab turumajanduse pikaajalisi struktuurimuutuseid. Alguses tõrjub 
sekundaarsektor kõrvale primaarsektori, lõpuks peab sekundaarsektor kokku tõmbama 
tertsiaarsektori ees. Sektorite osatähtsus sõltub majanduse arengutasemest. Arenenud 
riikides on kõrge tertsiaarsektor jne. 26. Struktuurimuutuste põhjused Struktuurimuutust võivad põhjustada pakkumise või nõudluse arengud. Mõlemal juhul ei 
ole see isoleeritud, ühe riigi protsess. Suur osa struktuurimuutustest tuleneb 
rahvusvahelisest sfäärist. Kõige olulisem tegur on pakkumise dünaamika. Saab eristada 
toote (uute kaupade ja teenuste loomine)- protsessi (vähem kulukate tootmisprotsesside 
juurustamist)- ja asukohainnovatsiooni (reaalkapitali liikumine paikadesse, kus tootmiskulud
on väiksemad). Samuti on olulisel kohal nõudluse dünaamika, mis on seotud peamiselt 
kasvava per capita sissetulekuga, mis mõjutab inimeste tarbimiseelistusi.
Majanduse struktuurimuutuste jaoks on väga oluline eelistuste areng, mida näitab nõudluse
tuluelastus. Sektorid, millel on kõrge tuluelastus, arenevad propotsionaalselt rohkem. 27. Struktuuripoliitika strateegiad Kui sektorit või regiooni ähvardab struktuurimuutustest põhjustatud suur töötus, 
kasutatakse turuprotsesside edasilükkamiseks struktuurpoliitilisi meetmeid. Selleks 
kasutatakse kahte strateegiat:


1) Aeglustamine - turuprotsesside aeglustamiseks kasutatakse selliseid vahendeid nagu 
fikseeritud hinnad, tariifsed ning mittetariifsed barjäärid, impordikvooid jne. Tulemuseks ei 
ole siiski edasilükatud kohanemine. Kõrged kulud pika aja jooksul.
2) Asendamine - investeeringute otsene kontrollimine riigi poolt. Limiteeritakse ettevõtja 
õigust otsustada iseseisvalt oma investeeringute üle. Tulemuseks on tsentraalne kontroll 
kõige investeeringute üle - üsna sarnane käsumajandusele, aga ei ole. Turuprotsesside aeglustamine(sotsiaalsete probleemide leevendamine): ● Fikseeritud hinnad ● Tariifsed ja mittetariifsed barjäärid ● Importkvoodid ● Subsiidiumid Turuprotsesside asendamise argumendid (investeeringute otsene kontrollimine riigi poolt) ● Turuhinnad annavad valesid signaale; ● Tarbija sõltumatust piirab üha enam pakkujate võim (nt reklaami kaudu); ● Avalike hüviste ja kasulike toodete liiga vähene tootmine 28. Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja korraldus Euroopa Liidus on struktuuripoliitika olulisimaks osaks põlumajandussektorit puudutav 
tegevus.
Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid:
1) suurendada põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ning 
põllumajandustootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu 
optimaalse kasutamise teel
2) selle kaudu kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase, 
eelkõige põllumajanduses tegusate inimeste isikutulu suurendamise teel
3) stabiliseerida turud
4) tagada toiduainetega varustamine
5) tagada mõistlikud tarbijahinnad Tänapäeval on välja kujunenud turukorraldus, millega püütakse tagada siseturu stabiilsust 
ja põllumajandustootja sissetulekut. Ühtse turukorraldusmeetmete rakendamise aluseks on
kolm printsiipi:
1) Ühine siseturg (tollivaba ja piiranguteta kaupade liikumine liikmesriikide vahel, ühtsed 
nõuded muudele valdkondadele)
2) Ühenduse eelistus - põllumajandussaaduste kasutusel on liikmesriikidest pärit toodang 
eelistatud, mis tagatakse hinnakujunduse ja impordimaksude kaudu, et vältida 
maailmaturul ebasoodsate hinnaliikumiste mõju levimist ühenduse siseturule.
3) Finantsiline solidaarsus - ühise põllumajanduspoliitika finantseerimine.


29. Regionaalpoliitika eesmärgid Regionaalpoliitika on struktuuripoliitika alaliik, milles on esiplaanil regionaalne mõõde. 
Peamiseks ülesandeks on mahajäänud perifeeria ja juhtivate keskuste majanduslik 
lähendamine. Majanduse kogutoodangu maksimeerimine.
Regionaalpoliitika peamise eesmärgina nähakse tihti ressursside Pareto-optimaalset 
paigutust. Kuid turumehhanism ei taga seda mitmetel põhjustel, mistõttu soovitavad paljud 
majandusteadlased riigi aktiivset regionaalpoliitikat. Aktiivne regionaalpoliitika tähendab 
töökohtade loomist otseste riiklike investeeringutega ning erainvesteeringute 
subsideerimist.
Regionaalsetest erinevustest põhjustatud probleemide leevendamiseks saab kasutada 
regionaalpoliitikat, millega võib taotleda majanduskasvu, stabiilsuse kui ka tulujaotuse 
eesmärke. Regionaalpoliitikaga on võimalik vähendada tööpuudust seal, kus see on kõrge, 
suurendamata tööpuudust mujal. Parema sotsiaalse keskkonna loomine. Mahajäänud 
piirkondade elavdamine. Jaotuseesmärk tähendab indiviidide ning regioonide tulutasemete 
ning elustandardite ühtlustamist, hõlmates samuti elukvaliteedi lähendamist. 30. Regionaalpoliitika strateegiad ja instrumendid On võimalik leida viit regionaalpoliitika strateegiat:
1) turule orienteeritud - aluseks on hästi tegusa konkurentsi ning turusüsteemi eeldus. 
Elementideks on informatsioonipoliitika, mobiilsuse toetamine, infrastruktuuri parandamine.
Kasvule orienteeritud ning eelistab passiivseid meetmeid. Jäetakse välja sotisaalprobleemid
ja välismõjud.
2) ressurssisubsideerumine - Aktiivse lähenemise pooldamine. Eeldatakse, et kahanevate 
kapitalikulude korral ettevõte konkurentsivõime kasvab. Kulude vähendamise vahenditeks 
on kuludesubsiidiumid ning spetsiaalsed amortisatsioonireeglid. Suhteliselt kalli tööjõu 
asendamine odavama kapitaliga. Negatiivseks tulemuseks võib olla kasvav töötus ning 
kapitalimahukate ettevõtete loomine.
3) innovatsioonile orienteeritud - aluseks on toote elutsükkel. Põhiliseks elemendiks on 
uurimis- ja arendustegevuse toetamine. Tulemuseks kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu 
kinnistamine regioonis ning uute ja innovaatiliste ettevõtete rajamine. Võimalik vaid pikas 
perspektiivis.
4) ekspordile orienteeritud - Peamiseks instrumendiks on siin ekspordile orienteeritud 
tööstuste toetamine. Tulemused ebaselged ning sobilik vaid ekspordist sõltuvatele 
väikeriikidele.
5) infrastruktuurile orienteeritud - selle strateegia peamisteks elementideks on 
investeeringud avalikku infrastruktuuri, institutsioonide kohandamine, inimkapitali 
toetamine. Tekib kahepoolne heaoluefekt esiteks riigi otseste investeeringute ning teiseks 
erainvesteeringute kaudu. Pikaajalise perspektiiviga.
Eksisteerib küllaltki lai instrumentide ring regionaalsete erinevuste vähendamiseks. 


Peamiselt tehakse vahel kolmel alternatiivsel käsitlusel:
1) turul põhinev - kõrge tööpuudus on põhjustatud teguritest, mis takistavad kohalike 
tööjõuturgude funktsioneerimist. Riigi tasandil palgaläbirääkimised asendada kohalike 
läbirääkimistega, suurendada töötu abirahade ja oskusteta tööjõu töötasude vahet.
2) turutõrgetel põhinev - riik peab sekkuma kõrge tööpuudusega piirkondadesse. Vajalik on 
tootmisvõimsuste kui ka tööjõu oskuste arendamine. Poliitikainstrumendid on järgmised: 
uue ettevõtluse arendamine, täiend- ja ümberõpe oskuste parandamiseks, lühiajalised 
toetused tööandjatele.
3) fiskaalsiirel põhinev - instrumendid järgmised: automaatsed stabilisaatorid 
(progressiivne maksustamine, siirded rikastelt regioonidelt tööpuudusega piirkondadele), 
spetsiaalsed grandid, tervishoiu- ja hariduspoliitilised meetmed. 31. ELi regionaalpoliitika põhimõtted ja korraldus Põllumajanduspoliitika kõrval on regionaalpoliitika üks tähtsamaid EL poliitikaid eelarve mahust 
lähtudes. EL regionaalpoliitika eesmärgiks sotsiaalsete ja majanduslike erinevuste vähendamine, 
sotsiaalne ja majanduslik ühtekuuluvus. Struktuuritoetusi jagatakse nelja fondi kaudu
Regionaalpoliitika põhimõte suunata toetus sihtaladele, mis vajavad kõige rohkem abi.
1) Vähemarenenud regioonid, mille SKT elaniku kohta on kolme viimase aasta jooksul alla 
75% EL keskmisest
2) Regioonid, kus toimuvad ulatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed muudatused, 
majandus vajab mitmekesistamist.
3) Inimressursside arendamine väljaspool kahte esimest sihtala. 32. EL struktuurivahendid 1) Euroopa Regionaalarengu Fond - mahajäänud regioonide abistamine investeeringutega 
tootmisse. Investeeringud infrastruktuuridesse, haridusse, tervishoidu, uurimis- ja 
arendustegevuse toetus, keskkonnainvesteeringud.
2) Euroopa Sotsiaalfond - töövõimaluste parandamine, töötute isikute kaasamine 
tööhõivesse, noorte kaasamine tööhõivesse, tõrjutud inimeste kaasamine tööhõivese, 
võrdsed võimalused tööturul.
3) Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfond - põllumajadusstruktuuride 
kohandamine muutunud majanduslikele ja sotsiaalsetele tingimustele. Turutoetuste 
jagamine ja struktuurimuutuste toetamine põllumajanduses: põllumeeste sissetulekute 
toetamine, tegevuse alustamistoetus noortele põllumeestele, uute tegevusalade 
soodustamine maal jne.
4) Kalanduse Arendusrahastu - struktuursete meetmete tõhustamine kalanduses: 
laevastiku moderniseerimine, kalakasvatuse arendamine, merealade kaitse, kalatoodete 
tootmine ja turundamine.