Majanduspoliitika vastused (0)

 
Majanduspoliitika  alused 
Kordamisküsimuste  vastused 
 
1.    Majanduspoliitika teooria ja koht sotsiaalteaduste süsteemis 
Majanduspoliitika kuulub majandusteaduste hulka ja on sarnaselt teiste majanduse valdkondadega 
ning distsipliinidega tihedalt seotud teiste ühiskonnateadustega. 
Seega   majanduspoliitika   hõlmab   majanduspoliitiliste   eesmärkide,   abinõude   ja   strateegiate 
uurimist , samuti ka majandusliku arengu prognoosi. Uuritakse  küsimusi , mis puudutavad eesmärkide 
püstitamist, otsustusprotsessi, konfliktide lahendamist ja koordineerimisprobleeme. Lisaks  püüab  
majanduspoliitika  teooria  olla  nõuandjaks  poliitikategijatele  otsuste  langetamisel. Eesmärgiks on 
praktilise  majanduspoliitika   tõhustamine   tehes  eesmärgid  selgepiirilisemateks,  parandades 
otsustusprotsessi, konfliktsituatsioonide lahendamist jne. 
 
2.    Majanduspoliitika teooria ja praktika seosed 
Majanduspoliitika        puhul  on  oluline  rõhutada  selle  tihedat  seotust  majandusteooriaga. 
Majanduspoliitilise   teooria   ülesandeks   on   majandusteoreetiliste   teadmiste   alusel   püstitada 
vajalikke    rakenduslikke    probleeme    ja    ülesandeid    ning    töötada    välja     abinõusid     nende 
lahendamiseks. 
 
3.    Majanduspoliitika elluviijad demokraatilikes ühiskondades 
Sektor/tasand 
Elluviijad 
 
 
1. Rahvusvaheline 
Euroopa Liit (EU) 
tasand 
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) 
 
Maailma             Kaubandusorganisatsioon 
 
 
(WTO) 
 
Maailmapank  (WB) 
 
 
2. Riiklik tasand 
Parlament 
 
 
Valitsus 
 
Kohtud 
3.  Ametkondlik tasand 
Keskpank  
 
 
Haigekassa 
 
Tarbijakaitseamet  
 
Konkurentsiamet 
 
 
 
 
Linna- ja vallavalitsused 
 
 
4. Kohalik tasand 
 
Ametiühingud  
5.  Erasektor  
Tööandjate  ühendused  
Teised ühiskondlikud  organisatsioonid  
 
4.    Majanduspoliitika piiratud vabaduse olemus 
Majanduspoliitika  on  osa  riigi  üldisest   poliitikast .  Majanduspoliitika  teooria  tunnistab,  et 
majanduspoliitilisi    otsuseid    saab    seletada    ainult    siis,    kui    lisaks    majanduslikele    protsessidele 
püütakse analüüsida  ka  poliitilisi. Tuleb aru  saada,  et  kõik inimesed on  ühiskonna majandusliku  ja 
poliitilise süsteemi osad. Seetõttu on kõik majandussüsteemis toimuvad protsessid ja ka süsteemi 
struktuur  mõjutatud  vastastikusest  sõltuvusest  poliitilise  süsteemi,  näiteks  demokraatiaga.  Sellist 
lähenemist nimetatakse “kordadevaheliseks sõltuvuseks” (Interdependenz der Ordnungen”) ja see 
on  kasutusele  võetud   Freiburgi   majandusteadlaste  koolkonna  juhi   Walter   Euckeni  poolt.  Sama
 
1 
 
lähenemist on viimastel kümnenditel kasutanud ka avaliku valiku teooria1  (public  choice  theory) ja 
poliitikateooria  majandust uurivad harud. 
Eelnevast   lähtudes  tuleb  väita,  et  majanduspoliitika  elluviijad  ei  ole  oma  otsustustes  piiramatult 
vabad. Nende võimalusi piiravad nende endi  pädevus , kehtiv poliitiline kord ja  huvigrupid . Lühidalt, 
ühiskondlike  normide  süsteemid  ei  võimalda  majanduspoliitilisi  otsuseid  sõltumatult  vastu  võtta. 
Lühiajaliselt  tuleb  neid  institutsioone  ja  ühiskondliku  otsustusprotsessi  reegleid  tõlgendada  kui 
muutumatuid  konstante.  Majanduspoliitikaelluviijadsõltuvadpeamiseltjärgmistestühiskondlikest 
otsustussüsteemidest: 
 
5.  Otsustussüsteemid ja nende olemus 
Turusüsteem (ex-post, avastamisprotseduur) 
Demokraatia (logrolling, huvide asümmeetriline jaotus) 
Bürokraatia   (väike  grupp  juhib  suuri  protsesse,  probleemi  jagamine   osadeks ,  bürkoraatia 
kasvuga kaasnev  heaolukadu ) 
erinevad läbirääkimiste süsteemid. (Saksamaa tööjõuturg VS Eesti tööjõuturg) 
Olemust ei viitsi lahata, see niigi selge... 
 
6.    Otsustussüsteemide probleemid (eelmises punktis nimetatud) 
 
7.    Sotsiaalsed väärtused majanduspoliitika eesmärkidena 
1.     Vabadus – Siin on mõeldud igaühe vabadust seada ise oma eesmärgid ja töötada nende 
saavutamiseks. Majanduses tähendab see vaba turukorraldust. Kuid vabadus peab siiski 
olema  piiritletud.  Individuaalne  vabadus  väärtusena  lõpeb  seal,  kus  ta  hakkab  piirama 
teiste vabadust. 
2.   Õiglus  – Majanduses keskendutakse õigluse küsimustest rääkides tihtipeale sotsiaalsele 
õiglusele  ja  õiglasele  jaotusele.  Ühiskondlikku  rikkust  tuleb  jaotada  ühiskondlikult 
õiglaselt.  Eksisteerib  aga  ka  teist  tüüpi  õiglus,  mis  on  ühiskondlikult  oluline  –  õiglus 
seaduse    ees.    See    nõuab,    et   kõik    ühiskonna    liikmed    omaksid    võrdseid    õigusi    ja 
kohustusi. Ühiskonnas, kus toimub varade ümberjaotamine rikkamatelt vaesematele, ei 
eksisteeri enam seesugust õiglust. Siit võib tuleneda vastuolu. 
3.  Turvalisus    –    Turvalisuse    eesmärk    ei    tähenda    mitte    ainult    rahu    ühiskonnas    ja 
ühiskondade  vahel,  vaid  samuti  paremaid  majanduslikke  ja  sotsiaalseid  garantiisid. 
Tuleb  rõhutada,  et  jaotusprotsessi  põhjendusena  on  turvalisuse  eesmärk  märksa 
mõjusam  õigluse  eesmärgist.  On  vägagi  küsitav,  missugune  ümberjaotuse  määr  on 
õiglane.  Missugune  keskmine  maksumäär  või  milline   maksusüsteem   annaks  meile 
ühiskondlikult  kõige  õiglasema  tulemuse?  Ühiskondliku  turvalisuse  astet  iga  kodaniku 
kohta  on  aga  küllaltki  lihtne  defineerida.  Selleks  võib  olla  kasvõi  näiteks  minimaalne 
sissetulek, mida ühiskond on võimeline igale oma liikmele garanteerima. Olgugi, et see 
sissetulek võib olla riigiti vägagi erinev (näiteks Eestis ja Saksamaal), on teda ometi igas 
riigis võimalik defineerida. 
 
8.    Majandussüsteemide  kirjeldamise olulised aspektid 
1.     Süsteemi elemendid (majandussüsteemis inimesed kui tarbijad ja tootjad). 
2.     Elementide suhted (tootmis-, vahetus- ja jaotusprotsessid). 
3.     Süsteemi kord (antud juhul majanduslik kord, turumajanduse reeglid). 
 
 
 
9.    Turumajanduse reaaltüübid 
 
 
1  Kasutatakse ka mõisteid uus poliitiline ökonoomia ja poliitika majanduslik teooria (vt.  Sepp , 1998)
 
2 
 
Vabale turumajandusele on iseloomulik riigi minimaalne sekkumine. Riigil on vaid üldiste 
raamtingimuste tagamise funktsioon, millele lisandub võib-olla ka mõne avaliku hüvise tootmine. 
Sellist turumajandust võib nimetada ka  laissez -faire-turumajanduseks. Sotsiaalset turumajandust 
iseloomustavad kõrgemad  maksud , sagedasemad interventsioonid ja  tulusiirded . Teiseks  keskseks  
eesmärgiks on konkurentsivabaduse kindlustamine. Sotsiaalne turumajandus püüab ühendada 
turu produktiivsust maksimaalse sotsiaalse õiglusega. Selle suuna äärmuslikuks näiteks on 
heaolumajandus. See on majandussüsteem , kus poliitilised ja administratiivsed jõud püüavad 
muuta turujõudude tegevust   kolmes  suunas: 
garanteerida indiviididele ja peredele minimaalselt vajalik sissetulek, mis ei sõltuks nende vara 
turuväärtusest; 
minimeerida sotsiaalset ebakindlust, näiteks laialdaste sotsiaalsete garantiide süsteemi kaudu; 
kindlustada  parimad  võimalikud  avalike  teenuste   standardid   kõigile   kodanikele ,  hoolimata 
nende staatusest või klassikuuluvusest. 
 
10.  Riigi sekkumise vajadus turumajanduses 
Heaoluökonoomika  tugineb Pareto-optimaalsuse printsiibile turulahendite hindamisel. 
Sellekohaselt täheldatakse reaalsel turul tõrkeid, peamisteks põhjusteks  välismõjud  ja avalikud 
hüvised . Lahendamaks esilekerkinud probleeme, nõuab heaoluökonoomika riigi sekkumist. 
 
11.  Turutõrgete mõiste ja liigid, näited 
Majandus on Pareto-efektiivne vaid teatavatel tingimustel ning on olemas olukorrad, mille puhul 
turg  ei ole Pareto-efektiivne. Neid nimetatakse turutõrgeteks ning need on valitsusele 
tegutsemisajenditeks. 
Nimetatud olukordi on kuus: 
 
1.     konkurentsitõrked;( kartellid , ühinemised,  monopolid ) 
 
2.     üldkasutatavad hüvised; (piiramatus ja välistamatus, tuletorn majandusteaduses) 
 
3.    välismõjud   tootmisest   ja   tarbimisest;   (negatiivsed(keskkonna   saastamine),   positiivsed 
(vaktsineerimine). 
 
4.     puudulikud turud; 
 
5.  infotõrked  (tarbijate  käsutuses  oleva  informatsiooni  puudulikkus  ja  arvamus,  et  turg 
pakub ise liiga vähe informatsiooni), lemon market , kindlustusturg; 
 
6.     tööpuudus koos inflatsiooni ja tasakaalutu majandusega. ( Stiglitz , 1995). 
 
 
 
12.  Turutõrgete analüüsi kriitika 
Traditsiooniline  majandusteadus  eeldab turu toimimist piiravate tegurite olemasolu. Isegi 
majandusteadlased, kes tavaliselt eelistavad majanduslike probleemide lahendamisel 
turulahendeid,  möönavad turutõrgete olulisust. Valitsuselt nõutakse poliitikat, mis muudaks turul 
toimuvaid arenguid. Paraku saab tõrget defineerida ainult seoses “nirvaana-lähenemisega”2 
neoklassikalisele Pareto-optimumile. Turg kui konkurentsiprotsess on vaid 
avastamisprotseduuriks, mis aitab leida paremaid lahendusi, kuid mitte staatilist optimumi. Selline 
optimum ei saa ka olla majanduspoliitika eesmärgiks. 
Neoklassikalise heaoluökonoomika üks põhieeldusi oli täieliku informatsiooni olemasolu. Teadmised 
on ühiskonnas (vastupidi neoklassikalisele lähenemisviisile) hajutatud ja üks isik või institutsioon ei 
suuda neid koondada (isegi mitte riik). Seepärast ongi vaja konkurentsi kui avastamisprotseduuri. 
Riigi tegevus, mis püüab konkurentsi  pidurdada  või moonutada, kukub läbi. Kasulik saab olla vaid 
selline riigi sekkumine, mis toetab konkurentsi ning aktsepteerib sellest tulenevaid asjaolusid. 
Seda eriti siirdemaades, kus puudub hästitoimiv turg. 
 
 
 
 
 
2    Nagu  Demsetz  (1969)  rõhutas,  eksisteerib  Pareto-optimum  ainult  paradiisis,  aga  mitte  kusagil 
reaalsuses .
 
3 
 
13.  Kasvava riigipoolse aktiivsuse võimalikud tagajärjed 
Demokraatiatel on kalduvus kasutada subsiidiume, siirdeid ja regulatsioone soosimaks erinevaid 
vähemusi ja huvigruppe valijaskonnas. Demokraatlik režiim, kus on poliitiliste jõudude  konkurents , 
reageerib erinevate valijagruppide nõudmistele. Sellised nõudmised aja jooksul suurenevad. Mida 
vanem ja sõdadest puutumata on demokraatia, seda kõrgem on reguleerituse, maksude, 
subsiidiumide ja siirete tase. Sellisel riigi suureneval sekkumisel on negatiivsed mõjud 
majanduskasvule. Reeglitega piiramata demokraatia puhul kasvab riigipoolse sekkumise ulatus, 
hakates õõnestama efektiivsust, produktiivsust ja turumajanduse innovatiivseid võimalusi. Nii 
hävineb tekkinud heaoluriigi majanduslik baas. Samuti piiratakse regulatsioonide, 
interventsioonide, kõrgete maksude ja täieliku sotsiaalkindlustussüsteemiga üha enam ja enam 
kodanike vabadusi. 
 
 
 
14.  Konkurentsi mõiste, konkurentsiaspektid ja –vormid. 
Tavapäraselt on konkurents  indiviidide või gruppide eesmärgipärane püüdlus parema situatsiooni 
poole teistega võrreldes. 
Konkurentsiaspektid 
    Konkurentsil on tagajärjed, turutulemused 
    Konkurents näitab ennast turuprotsessi kulgemises, osaliste turukäitumises. 
    Konkurents toimib sedavõrd, kuivõrd on olemas vajalikud ja piisavad konkurentsieeldused 
(eelkõige turustruktuur). 
Konkurentsivormid 
    Markidevaheline (interbrand) 
    Margisisene (intrabrand) 
    Firmasisene 
    Firmadevaheline 
 
15.  Konkurentsi erinevad teoreetilised käsitlused ja nende lähtekohad Konkurentsi 
liberaalsele käsitlusele on 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses aluse  pannud  inglise 
majandusteadlased Adam Smith (1723–1790), David Hume (1711–1776) ja teised. Nende käsitlus 
põhineb vabal konkurentsil, kus efektiivsus on peamiseks motiveerivaks, koordineerivaks ja 
kontrollivaks mehhanismiks. (absolutism, merkatilism). Liberalism maksimaalne heaolu võimalikult 
paljudele  inimestele. (Saksa LV kogemus) 
Ordo-liberaalid. W. Eucken. Turule sisenemine vaba ja lma tõketeta, hinnad turuosaliste jaoks 
fikseeritud. 
Neoklassikaline  lähenemine .  Kadunud konkurents kui  dünaamiline  protsess, kõik taandatakse 
matemaatlisele optimeerimisülesandele, innovaatoril ei ole kohta. Ühiskonna heaolu kasvu 
määravad vaid  eksogeensed  tegurid: rahvastiku ja tehnoloogilise protsessi kasv. 
Töötav konkurents.  J.M Clark . ‚Turustruktuuri, -käitumise ja –tulemuse testid.. on mõjutatud 
makro- ja mikrotasandi mõjutustest (eralduvõetuna ei anna testid head tulemust ning ka 
koosvõtuna ei ole tulemus rahuldav). 
Chicago  koolkond. J. Stigler ja H. Demsetz.  Eesmärgiks tarbijate heaolu, olulisimaks mõõdupuuks 
efektiivsuskriteerium. Konkurents tugevamate  ellujäämine , efektiivselt suudavad toota vaid 
suured ettevõtted, aktiivne konkurentsipoliitika ebaefektiivne. 
Klassikalis- evolutsiooniline  lähenemine.   Hayek , Mises, Kizner.  „Loova hävitamise protsess” 
( innovatsiooni  ja imitatsiooni faas). Heuss’i neljafaasiline turu  arengumudel  (innovaatorid e 
pioneerid , spontaalselt reageerivad, konservatiivsed  ettevõtjad ). Konkurentsipoliitika 
põhipbjektisks konkurentsivabadus. 
 
16.  Euroopa Liidu konkurentsipoliitika eesmärgid ja põhivaldkonnad 
Keelustatakse kahe või enama ettevõtte vahelised kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mis 
mõjutavad liikmesriikide vahelist kaubandust ja piiravad konkurentsi ühisturul. Keelustatud on ka 
turu jaotamine, hindade fikseerimine, kogustealased kokkulepped, pakkumise piiramine ning 
diskrimineeriv turustamine. 
    Konkurentsi piiravate kokkulepete kõrvaldamine ja turguvalitseva seisundi kuritarvitamise 
lõpetamine
 
4 
 
    Ettevõtete ühinemiste kontroll 
    Monopolistlike  majandussektorite  liberaliseerimine 
    Riigiabi üle teostatav  järelevalve  
 
17.  Stabilisatsioonipoliitika erinevad kontseptsioonid 
Keynes ’i kontseptsioon. Erasektori  ebastabiilsus (N: töötus ). Erasektori  investeerimise  muutumine, 
eratarbimisest tingitud ebastabiilsus, ebastabiilne  rahanõudlus . Riigi ülesandeks erasektori 
tsükliliste kulutuste  kompenseerimine  tsüklite  vastaste  impulsside kaudu. Kuna  rahapoliitika  
tulemusi peetakse ebakindlaiks, on keinsianistliku stabilisatsioonipoliitika põhiinstrumendiks 
fiskaalpoliitika , näiteks riigi kulutuste varieerimine. See peaks otseselt  mõjutama  
makromajanduslikke muutujaid, tulemus peaks olema hästi ennustatav ja koheselt kasutatav. Et 
hinnataseme stabiilsus pole peamiseks eesmärgiks, aktsepteeritakse inflatsiooni lõivuna 
tähtsamate eesmärkide nagu majanduskasvu ning täieliku  tööhõive  saavutamisel. 
Monetarism . Erasektori  olemuslik  stabiilsus, erasektori adapteerumisprotsessid, kõikumisi 
põhjustab keskpanga käitumine, erasektor ebastabiilsuse allikaks, võimaline absorbeerima šokke. 
Adaptsiooni  takistavad: 
Esmalt  takistavad kohest adaptsiooni  tehingukulud  (infokulu, tehingu  sõlmimise kulu). 
Kohanemisel  on  viitaeg,  mis  sõltub  majanduslike  impulsside  ja  institutsionaalsete 
kohanemispiirangute olemusest, survest  ja kestvusest. 
Demokraatliku süsteemi poolt esile kutsutud tsüklilised  impulsid  (korduvad valimised), 
mis võivad kohanemisprotsesse häirida. 
Sisuks  meetmed,  mis  ennetavad  šokke,  domineerima  rahapoliitika,   nominaalse   rahapakkumise 
kasv, ujuvkurss. 
 
18.  Stabilisatsioonisihid ja nende tähtsus stabilisatsioonipoliitikas 
madal töötuse tase; stabiilne 
hinnatase ; tasakaalustatud 
maksebilanss ; majanduse 
pidev reaalkasv. 
 
 
 
19.  Stabilisatsioonipoliitika instrumendid  
Riigi kulutused, maksud(mõjutavad ka erakulutusi), laenude tase. Tutupoliitika  instrumente : 
miinimumpalgad, palga- või hinnakülmutamine. Informatsioonipoliitika, otsene hinnaregulatsioon, 
poliitilised sekkumised, iseseisev keskpank, selge konkurentsipoliitika. 
 
20.  Rahapoliitika peamised ülesanded 
Rahapakkumise kujundamine, nominaalse rahapakkumise kasv. Rahasüsteemi eest  vastutamine , 
kodumaise rahapakkumise ning rahvusvaheliste valuutasuhete kordineerimine. Raha väärtuse 
stabiilsus. 
 
21.  Rahapoliitika strateegiad ja instrumendid 
Ainsaks tõhusaks rahapoliitika  instrumendiks  peetakse reaalset rahapakkumist.  Rahapakkumine  
peaks kasvama määral, mis vastab tootmispotentsiaali kasvule. (Monetaristid, joonis). 
Vastupidiselt monetaristide reeglile rahapakkumise kohta soovitavad keinsianistid keskpanga- 
poolset intressimäärade taseme kontrolli täieliku tööhõive tasakaalu saavutamiseks. 
Kuivõrd  ei  ole  võimalik  täpselt  tuvastada  majandusliku  ebastabiilsuse  põhjusi,  on  mõlemad 
monetaarstrateegiad  problemaatilised.  Fikseeritud  intressimäärade  taseme  strateegia  kutsuks 
reaalsektori    ebastabiilsuse    puhul    esile    majanduslike    tsüklite    laienemise    ning    reaalse 
rahapakkumise  fikseeritud  kasvumäär  kutsuks  rahandussektori  ebastabiilsuse  puhul  esile 
tootmispotentsiaali  mahu   suuremaid   kõikumisi.  Seetõttu  eelistavad  paljud  tänapäeva 
majandusteadlased piiratud intressimäära-elastset reaalse rahapakkumise strateegiat. See kujutab 
endast reaalse rahapakkumise kohandumist reaalsetele tingimustele.
 
5 
 
22.  Ostujõu  pariteedi teooria 
(G.   Cassel).   Nominaalne    vahetuskurss   (suhe   kahe   vääringu   vahel),   reaalne   vahetuskurss.
 
 
1        1 
eP * 
e(reaalne) 
 
P     eP * 
P 
Kui  e=1,  siis  vahetuskursi  ostujõu  pariteet.  Selle  järgi  vahetuskursi  def.:
kindlate hindade vaadelduna   peab  valuuta  ostujõud kõikides riikides olema sama. (Analüüsitakse 
kaubeldavate  hüviste  juhtumeid.  E:  1   homogeenne   hüvis,  täiuslik  konkurents).  Vahetuskurss: 
P(t ) 
e        
Kui   kodumaine   inflatsioonimäär  on  kõrgem  kui  välismaine,  on  tulemuseks  kodumaise 
*           
P   (t ) 
vääringu  devalveerumine.  Nominaalse  vahetuskursi  ülesandeks  on  kodumaise  ning  välismaise 
inflatsioonimäära  erinevusest  (rahvusvahelisele  konkurentsivõimele)  tulenevate  mõjude 
kompenseerimine ning reaalvahetuskursi  stabiliseerimine . 
 
23.  Vahetuskurss poliitikainstrumendina 
Näiteks    nominaalse    vahetuskursi    tõus    kutsub    kodumaise    ning    välismaise    hinnataseme 
muutumatuse  korral  esile  koduse  valuuta  reaaldevalvatsiooni  ning  sealtkaudu  kodumaise 
konkurentsivõime  paranemise  maailma  mastaabis.  Nominaalvahetuskursi   langemine   seevastu 
põhjustab kodumaise vääringu reaalrevalvatsiooni  ning sealtkaudu   kodumaise konkurentsivõime 
languse. Mõlemal juhul on tulemuseks olulised mõjud kodumaisele ning rahvusvahelisele turule. Eriti 
kodumaise  vääringu  devalveerimine  on  poliitikute  jaoks  tähtis  poliitikainstrument  ekspordi ning 
selle tulemusel tulu ja tööhõive toetamisel. 
Bretton  Woodsi-süsteem; Euroopa  Rahasüsteem  (EMS) ning Eesti valuutakomiteesüsteem. 
 
24.   Valuutakomitee  vahetuskursi süsteem (Eesti rahasüsteemi näide) 
Põhimõte: 
    CBA on fikseeritud vahetuskursisüsteem 
    Kohustus vahetada kodumaist valuutat fikseeritud kursi alusel ankurvaluutaks ja vastupidi 
    Keskpanga kohustuste piiritlemine olemasolevate valuuta- ja kullareservidega 
Kriitika: 
    CBA kohustusliku kattevara nõue 
    Rahapoliitilise iseseisvuse  loovutamine  
    Keeld rahastada hätta sattunud krediidiasutusi ja riigi  eelarvet  (LOLR põhimõte). 
Alates Eesti krooni käibelevõtmisest 1992. aastal on ta olnud seotud Saksa margaga suhtes 8:1 ning 
sealtkaudu seotud ka Euroopa Rahasüsteemiga, tänapäeval Euroopa uue vääringu, euroga. 
 
 
 
 
25.  Optimaalse valuutapiirkonna teooria;  kesksed kriteeriumid valuutapiirkonna 
piiritlemiseks 
    R. Mundell (1961) – ressursside piisav mobiilsuse tase 
    I. McKinnon (1963) – majanduse avatuse aste 
    P. Kenen (1969) – tootmise ja ekspordistruktuuri  mitmekesisus  
    R. Vaubel (1988) – reaalvahetuskursside stabiilsus 
 
26.  Rahaliidu olemus ja vajalikkus EMU näitel 
Rahaliit  on saavutatav erisuguse rahapoliitilise koostöö, nagu näiteks valuutakursiliitude, 
konkureeriva- või paralleelvaluutaliitude  kaudu. Riskide ja kulude vähendamine: 
    Vahetuskursside muutumise risk 
    Vahetatavuse risk 
    Vahetuskursside kaitsmise kulud 
    Vahetuskursside ja vahetuspiirangute infokulud 
    Valuutaoperatsioonide kulud 
Nende elimineermine võimalik ainult rahaliidu so ühtse valuuta loomise läbi. 
1971 . „valuutamadu”; 1979. EMS,  eküü ; 1993. kriis, lubati kõikumine kuni 30%. Rahaliidu loomise 3 
etappi  (kapitali liikumise täielik vabadus, EMI loomine (keskpankade koostöö tugevdamine,
 
6 
 
regulatiivne raamistik, 5 konvergentsikriteerimi võimalikele liikmetele), konversioonikursside 
kehetestamine, uus raha käibele). 
 
27.  Rahaliitu ohustavad tegurid. 
    Asümmeetriliste šokkide ületamise  keerukus ; 
    Liikmesriikide fiskaalsüsteemide ja fiskaalpoliitilise orientatsiooni erinevus; 
    Riikide majanduse erinev arengutease. 
 
 
 
28.  Majanduse struktuurimuutused, kolme sektori  hüpotees  
Majanduse struktuuri võib defineerida kui sisemajanduse kogutoodangu jaotust üksikute 
majandussektorite vahel. Struktuurimuutust võib määratleda nende sektorite osakaalude 
muutusena ajas. (kestev, määrava tähtsusega). 
Kolme sektori  hüpotees . Alguses tõrjub sekundaarsektor kõrvale primaarsektori, kuid lõpuks peab 
sekundaarsektor  kokku  tõmbuma  laieneva   tertsiaarsektori   tõttu.  Üksikute  sektorite  suhteline 
tähtsus    sõltub    majanduse    arengutasemest.    Nõrgalt    arenenud    majanduses    on    valdav 
primaarsektor,  keskmise  taseme  korral  sekundaarsektor  ning  kõrge  arengutaseme  korral 
domineerib tertsiaarsektor. Heuss’i 4 turu arengufaasi. 
 
29.  Struktuurimuutuste põhjused 
Pakkumise 
või 
nõudluse 
arengud . 
Pakkumise 
dünaamika 
(toote-, 
protsessi- 
ja 
asukohainnovatsioon).  Nõudluse  dünaamika  (kasvav  per   capita   sissetulek,   suhteliste   hindade 
muutus).  Väikese  sissetuleku  korral  on   nõudlus   toidu,  riiete  ning   korterite   järele  kõrge.  Kuid 
kasvava  per  capita  sissetuleku  korral  suureneb  nõudlus  selliste  tarbekaupade  järele  nagu  autod, 
kodusisustus ning teenused. 
 
30.  Struktuuripoliitika strateegiad: korrapoliitika, sekkuvat tüüpi majanduspoliitika. 
Võimalikud ülesanded (ex-ante probleem): 
    Rahvusvaheliselt konkurentsivõimetute, kuid tulevikus edukate sektorite  toetamine  
    Uute innovaatiliste, kuid ka riskantsete arenevate sektorite toetamine 
    Uute energiaallikate arendamise toetamine 
    Energiat ja keskkonda säästvate tehnoloogiate  väljatöötamise  toetamine 
 
Turuprotsesside aeglustamine(sotsiaalsete probleemide leevendamine): 
    Fikseeritud hinnad 
    Tariifsed ja mittetariifsed barjäärid 
    Importkvoodid 
    subsiidiumid 
Turuprotsesside asendamise argumendid (investeeringute otsene kontrollimine riigi poolt) 
    Turuhinnad annavad valesid signaale; 
    Tarbija sõltumatust piirab üha enam pakkujate võim (nt reklaami kaudu); 
    Avalike hüviste ja kasulike toodete liiga vähene tootmine; 
 
31.  Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja korraldus 
Eesmärgid: 
    Põllumajanduse tootlikkuse tõstmine 
    Kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase 
    Stabiliseerida turud 
    Tagada toiduainetega varustamine 
    Tagada mõistlikud tarbijahinnad 
Korraldus: 
    Ühtne turg ühtsete hindadega 
    EL kaupade eelistamine 
    Ühine  rahastamine
 
7 
 
32.   Regionaalpoliitika eesmärgid 
Peamiseks    ülesandeks    on        juhtivate    keskuste    ning    mahajäänud    perifeeria    majanduslik 
lähendamine, ressursside pareto-optimaalne paigutus. Majandusteadlaste arvates (nende jaoks on 
tihti  olulisim  kasvueesmärk)  on  regionaalpoliitika  ülesandeks  jaotada  tootmisressursse  ruumiliselt 
sellisel  viisil,  et  maksimeeritaks  majanduse   kogutoodang .  Regionaalpoliitiliste  otsuste  aluseks  ei 
peaks  olema  mitte   tootlikkus   momendi  situatsioonis,  vaid  kasvupotentsiaal.  Eesmärgid: 
kasvueesmärk, stabilisatsioonieesmärk, jaotuseesmärk (aktiivne VS passiivne) 
 
33.  Regionaalpoliitika strateegiad ja instrumendid 
Strateegiad: 
turule orienteeritud; 
ressursisubsideerimine; 
innovatsioonile orienteeritud; 
ekspordile orienteeritud; 
infrastruktuurile orienteeritud. 
 
 
 
34.  ELi regionaalpoliitika põhimõtted ja korraldus 
Eesmärgiks on sotsiaalsete ja majanduslike erinevuste vähendamine nii liikmesriikide kui ka 
regioonide vahel. 
Regionaalpoliitika suunatud sihtaladele: 
    vähemarenenud  regioonid , mille SKT elaniku kohta on kolme viimase aasta jooksul alla 75% 
Euroopa Liidu keskmisest; 
    regioonid, kus toimuvad ulatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed muudatused; 
    inimressursside arendamine väljaspool kahte esimest sihtala. 
1988. loodi Ühine Toetusraamistik (CSF), kus lähtutakse kontsentratsiooni, programmilisuse, 
partnerluse ja täiendavuse põhimõtetest. 
 
35.  Eesti regionaalpoliitika põhikomponendid  ja  printsiibid  
Põhikomponendid 
    maakondlik arendustegevus; 
    sihtaladele suunatud regionaalpoliitika; 
    harupoliitikate seostamine regionaalpoliitika eesmärkidega. 
Harupoliitilised tegevused 
    teede- ja sidevõrkude väljaarendamine, opereerimine; 
    ühistransporditoetused; 
    riiklik finantsabi (toetused, laenud, garantiid ) ettevõtlusele; 
    ettevõtluse tugiteenuste väljaarendamine; 
    hoolekande- ja meditsiiniasutuste väljaarendamine; 
    riigiasutuste paigutamine; 
    kaitsealade rajamine; 
    kohalike omavalitsuste arengut stimuleeriva tulubaasi edasiarendamine; 
    haldusterritoriaalne korraldus. 
 
36.  EL struktuurifondid. 
Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF) 
     Investeeringud  tootmisse uute töökohtade loomiseks; 
    Varieeruva ulatusega investeeringud infrastruktuuridesse; 
    Investeeringud haridusse ja  tervishoidu ; 
    Uurimis- ja arendustegevuse alane toetus; 
    Keskkonnaalased investeeringud 
Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) eesmärgid: 
    pikaajaliselt töötute isikute kaasamine tööhõivesse; 
    tööd otsivate noorte kaasamine tööhõivesse; 
    tööturult tõrjutud isikute kaasamine tööhõivesse; 
    võrdsete võimaluste tagamine tööturul;
 
8 
 
    töötajate kohanemine majanduslike  muutustega ; 
    tööhõive stabiilsuse ja kasvu tagamine; 
     haridus - ja koolitussüsteemide tugevdamine; 
    inimpotentsiaali tugevdamine. 
Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja  Tagatisfond  (EAGGF) 
    Põllumeeste sissetulekute toetamine 
    Tegevuse alustamise toetus noortele põllumeestele 
    Uute tegevusalade soodustamine maal 
    Tootjate assotsiatsiooni loomise toetamine 
    Põllumajandustoodangu kvaliteedi parandamine 
    Maapiirkondade infrastruktuuri arendamine 
Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) 
Ühtekuuluvusfond (Cohesion Fund)(Keskkonnaprojektid, transpordi-infrastruktuuri  projektid ) 
 
9