Majanduspoliitika vastused (1)

MAJANDUSPOLIITIKA
Kordamisküsimuste vastused
1. Majanduspoliitika teooria ja koht sotsiaalteaduste süsteemis
Majanduspoliitika kuulub majandusteaduste hulka ja on sarnaselt teiste majanduse valdkondadega ning distsipliinidega tihedalt seotud teiste ühiskonnateadustega. Seega majanduspoliitika hõlmab majanduspoliitiliste eesmärkide, abinõude ja strateegiate uurimist , samuti ka majandusliku arengu prognoosi. Uuritakse küsimusi, mis puudutavad eesmärkide püstitamist, otsustusprotsessi, konfliktide lahendamist ja koordineerimisprobleeme. Eesmärgiks on praktilise majanduspoliitika tõhustamine, tehes eesmärgid selgepiirilisemateks ja parandades otsustusprotsessi.
2. Majanduspoliitika teooria ja praktika seosed
Majanduspoliitika puhul on oluline rõhutada selle tihedat seotust majandusteooriaga. Majanduspoliitilise teooria ülesandeks on majandusteoreetiliste teadmiste alusel püstitada vajalikke rakenduslikke probleeme ja ülesandeid ning töötada välja abinõusid nende lahendamiseks.
3. Majanduspoliitika elluviijad

• Rahvusvaheline tasand :
  

• Euroopa Liit (EU)
  
• Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)
  
• Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO)
  
• Maailmapank (WB)
  
• Riiklik tasand:
  
  • Parlament
    
  • Valitsus
    
  • Kohtud
    
  • Keskpank
    
  • Haigekassa
    
  • Tarbijakaitseamet
    
  • Konkurentsiamet
    

• Kohalik tasand:
  
  • Linna-ja vallavalitsused
    
• Erasektor :
  
  • Ametiühingud
    
  • Tööandjate ühendused
    
  • Teised ühiskondlikud organisatsioonid
    

4. Majanduspoliitika piiratud vabaduse olemus
Majanduspoliitika elluviijad ei ole oma otsustustes piiramatult vabad. Nende võimalusi piiravad nende endi pädevus, kehtiv poliitiline kord ja huvigrupid . Lühidalt, ühiskondlike normide süsteemid ei võimalda majanduspoliitilisi otsuseid sõltumatult vastu võtta. Lühiajaliselt tuleb neid institutsioone ja ühiskondliku otsustusprotsessi reegleid tõlgendada kui muutumatuid konstante.
5-6. Otsustussüsteemid ja nende olemus ning probleemid

• Turusüsteem (ex-post, avastamisprotseduur)
  
• Demokraatia (logrolling, huvide asümmeetriline jaotus)
  
• Bürokraatia (väike grupp juhib suuri protsesse, probleemi jagamine osadeks , bürkoraatiakasvuga kaasnev heaolukadu)
  
• Erinevad läbirääkimiste süsteemid (Saksamaa tööjõuturg VS Eesti tööjõuturg)
  

7. Sotsiaalsed väärtused majanduspoliitika eesmärkidena:

• Vabadus – Vabadus seada igaühel oma eesmärgid ning töötada nende saavutamiseks. Majanduses tähendab see vaba turukorraldust. Kuid vabadus peab siiski olema piiritletud. Individuaalne vabadus väärtusena lõpeb seal, kus ta hakkab piirama teiste vabadust.
  
• Õiglus – Ühiskondlikku rikkust tuleb jaotada ühiskondlikult õiglaselt. Eksisteerib aga ka teist tüüpi õiglus, mis on ühiskondlikult oluline – õiglus seaduse ees. See nõuab, et kõik ühiskonna liikmed omaksid võrdseid õigusi ja kohustusi.
  
• Turvalisus – Ei tähenda ainult rahu ühiskonnas ja ühiskondade vahel vaid ka paremaid majanduslikke ja sotsiaalseid garantiisid.
  

8. Majandussüsteemide kirjeldamise olulised aspektid:

• Süsteemi elemendid (majandussüsteemis inimesed kui tarbijad ja tootjad)
  
• Elementide suhted (tootmis-, vahetus- ja jaotusprotsessid)
  
• Süsteemi kord (antud juhul majanduslik kord, turumajanduse reeglid)
  

9. Turumajanduse reaaltüübid:
Kapitalistlik turumajandus:

• Vaba turumajandus -Iseloomulik riigi minimaalne sekkumine. Riigil on vaid üldiste raamtingimuste tagamise funktsioon, millele lisandub võib-olla ka mõne avaliku hüvise tootmine.
  

• Sotsiaalne turumajandus - Iseloomustavad kõrgemad maksud , sagedasemad interventsioonid ja tulusiirded. Teiseks keskseks eesmärgiks on konkurentsivabaduse kindlustamine.
  
• Heaolumajandus - Majandussüsteem, kus poliitilised ja administratiivsed jõud püüavad muuta turujõudude tegevust kolmes suunas:
  

1.garanteerida indiviididele ja peredele minimaalselt vajalik sissetulek, mis ei sõltuks nende varaturuväärtusest
2.minimeerida sotsiaalset ebakindlust
3.kindlustada parimad võimalikud avalike teenuste standardid kõigile kodanikele , hoolimata nende staatusest või klassikuuluvusest.
10.Riigi sekkumise vajadus turumajanduses:
Heaoluökonoomika tugineb Pareto-optimaalsuse printsiibile turulahendite hindamisel. Sellekohaselt täheldatakse reaalsel turul tõrkeid, peamisteks põhjusteks välismõjud ja avalikud hüvised. Lahendamaks esilekerkinud probleeme, nõuab heaoluökonoomika riigi sekkumist.
11. Turutõrgete mõiste ja liigid, näited:
Majandus on Pareto-efektiivne vaid teatavatel tingimustel ning on olemas olukorrad, mille puhul turg ei ole Pareto-efektiivne. Neid nimetatakse turutõrgeteks ning need on valitsusele tegutsemisajenditeks. Nimetatud olukordi on kuus:
1. konkurentsitõrked (kartellid, ühinemised, monopolid)
2. üldkasutatavad hüvised ( piiramatus ja välistamatus, tuletorn majandusteaduses)
3. välismõjud tootmisest ja tarbimisest (negatiivsed-keskkonna saastamine , positiivsed vaktsineerimine )
4. puudulikud turud
5. infotõrked (tarbijate käsutuses oleva informatsiooni puudulikkus)
6. tööpuudus koos inflatsiooni ja tasakaalutu majandusega.
12. Konkurentsi mõiste, konkurentsiaspektid ja –vormid:
Konkurents on subjektide püüdlemine eesmärgi (ühise ressursi) poole olukorras, kus ühe edu tähendab teise ebaedu .
Konkurentsiaspektid:

• Konkurentsil on tagajärjed, turutulemused.
  
• Konkurents näitab ennast turuprotsessi kulgemises, osaliste turukäitumises.
  
• Konkurents toimib sedavõrd, kuivõrd on olemas vajalikud ja piisavad konkurentsieeldused
  

(eelkõige turustruktuur ).
Konkurentsivormid

• Markidevaheline (interbrand)
  
• Margisisene (intrabrand)
  
• Firmasisene
  
• Firmadevaheline
  

13. Konkurentsi erinevad teoreetilised käsitlused ja nende lähtekohad:

• Konkurentsi liberaalsele käsitlusele on 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses aluse pannud inglisemajandusteadlased Adam Smith, David Hume ja teised. Nende käsitlus põhineb vabal konkurentsil, kus efektiivsus on peamiseks motiveerivaks, koordineerivaks ja kontrollivaks mehhanismiks. Liberalism maksimaalne heaolu võimalikult paljudele inimestele. (Saksa LV kogemus)
  
• Ordo - liberaalid . W. Eucken. Turule sisenemine vaba ja tõketeta, hinnad turuosaliste jaoks fikseeritud.
  
• Neoklassikaline lähenemine. Kõik taandatakse matemaatlisele optimeerimisülesandele, innovaatoril ei ole kohta. Ühiskonna heaolu kasvu määravad vaid rahvastiku ja tehnoloogilise protsessi kasv.
  
• Töötav konkurents. J.M Clark. Turustruktuuri , -käitumise ja –tulemuse testid on mõjutatud makro – ja mikrotasandi mõjutustest (eraldivõetuna ei anna testid head tulemust ning ka koosvõtuna ei ole tulemus rahuldav).
  

• Chicago koolkond. J. Stigler ja H. Demsetz. Eesmärgiks tarbijate heaolu, olulisimaks mõõdupuuks efektiivsuskriteerium. Konkurents tugevamate ellujäämine, efektiivselt suudavad toota vaid suured ettevõtted, aktiivne konkurentsipoliitika ebaefektiivne.
  
• Klassikalis- evolutsiooniline lähenemine. Hayek , Mises, Kizner. „Loova hävitamise protsess”
  

Konkurentsipoliitika põhiobjektisks konkurentsivabadus.
14. Euroopa Liidu konkurentsipoliitika eesmärgid ja põhivaldkonnad:
Keelustatakse kahe või enama ettevõtte vahelised kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mis mõjutavad liikmesriikide vahelist kaubandust ja piiravad konkurentsi ühisturul. Keelustatud on ka turu jaotamine, hindade fikseerimine, kogustealased kokkulepped, pakkumise piiramine ning diskrimineeriv turustamine.

• Konkurentsi piiravate kokkulepete kõrvaldamine ja turguvalitseva seisundi kuritarvitamise lõpetamine
  
• Ettevõtete ühinemiste kontroll
  
• Monopolistlike majandussektorite liberaliseerimine
  
• Riigiabi üle teostatav järelevalve
  

15. Stabilisatsioonipoliitika erinevad kontseptsioonid:

• Keynes ’i kontseptsioon – Erasektori investeerimise muutumine, eratarbimisest tingitud ebastabiilsus, ebastabiilne rahanõudlus. Riigi ülesandeks erasektori tsükliliste kulutuste kompenseerimine tsüklite vastaste impulsside kaudu. Kuna rahapoliitika tulemusi peetakse ebakindlaks, on keinsianistliku stabilisatsioonipoliitika põhiinstrumendiks fiskaalpoliitika.
  
• Monetarism - Erasektori olemuslik stabiilsus, erasektori adapteerumisprotsessid, kõikumisi põhjustab keskpanga käitumine, erasektor ebastabiilsuse allikaks, võimeline absorbeerima šokke. Adaptsiooni takistavad:
  
  • tehingukulud
    
  • kohanemisel on viitaeg, mis sõltub majanduslike impulsside ja institutsionaalsete kohanemispiirangute olemusest, survest ja kestvusest.
    
  • Demokraatliku süsteemi poolt esile kutsutud tsüklilised impulsid , mis võivad kohanemisprotsesse häirida.
    

Sisuks meetmed, mis ennetavad šokke, domineerima rahapoliitika, nominaalse rahapakkumise kasv, ujuvkurss.
16. Stabilisatsioonisihid ja nende tähtsus stabilisatsioonipoliitikas:

• madal töötuse tase
  
• stabiilne hinnatase
  
• tasakaalustatud maksebilanss
  
• majanduse pidev reaalkasv
  

17. Stabilisatsioonipoliitika instrumendid :

• Riigi kulutused
  
• maksud(mõjutavad ka erakulutusi)
  
• laenude tase.
  

18. Rahapoliitika peamised ülesanded:

• Rahapakkumise kujundamine
  
• Nominaalse rahapakkumise kasv
  
• Rahasüsteemi eest vastutamine
  
• Kodumaise rahapakkumise ning rahvusvaheliste valuutasuhete kordineerimine
  
• Raha väärtuse stabiilsus
  

19. Rahapoliitika strateegiad ja instrumendid:
Ainsaks tõhusaks rahapoliitika instrumendiks peetakse reaalset rahapakkumist. Rahapakkumine peaks kasvama määral, mis vastab tootmispotentsiaali kasvule (monetaristid). Vastupidiselt monetaristide reeglile rahapakkumise kohta soovitavad keinsianistid keskpangapoolset intressimäärade taseme kontrolli täieliku tööhõive tasakaalu saavutamiseks. Paljud tänapäeva majandusteadlased eelistavad piiratud intressimääraelastset reaalse rahapakkumise strateegiat. See kujutab endast reaalse rahapakkumise kohandumist reaalsetele tingimustele.
20. Ostujõu pariteedi teooria:
Vahetuskursi def.: kindlate hindade vaadelduna peab valuuta ostujõud kõikides riikides olema sama. Kui kodumaine inflatsioonimäär on kõrgem kui välismaine, on tulemuseks kodumaise vääringu devalveerumine. Nominaalse vahetuskursi ülesandeks on kodumaise ning välismaise inflatsioonimäära erinevusest tulenevate mõjudekompenseerimine ning reaalvahetuskursi stabiliseerimine .
21. Vahetuskurss poliitikainstrumendina:
Nominaalse vahetuskursi tõus kutsub kodumaise ning välismaise hinnataseme muutumatuse korral esile koduse valuuta devalvatsiooni ning sealtkaudu kodumaise konkurentsivõime paranemise maailma mastaabis. Nominaalvahetuskursi langemine seevastu põhjustab kodumaise vääringu revalvatsiooni ning sealtkaudu kodumaise konkurentsivõime languse. Mõlemal juhul on tulemuseks olulised mõjud kodumaisele ning rahvusvahelisele turule. Eriti kodumaise vääringu devalveerimine on poliitikute jaoks tähtis poliitikainstrument ekspordi ning selle tulemusel tulu ja tööhõive toetamisel.
22. Valuutakomitee vahetuskursi süsteem (Eesti rahasüsteemi näide)
Põhimõte:

• CBA on fikseeritud vahetuskursisüsteem
  
• Kohustus vahetada kodumaist valuutat fikseeritud kursi alusel ankurvaluutaks ja vastupidi
  
• Keskpanga kohustuste piiritlemine olemasolevate valuuta- ja kullareservidega
  

Kriitika:

• CBA kohustusliku kattevara nõue
  
• Rahapoliitilise iseseisvuse loovutamine
  
• Keeld rahastada hätta sattunud krediidiasutusi ja riigi eelarvet (LOLR põhimõte).
  

Alates Eesti krooni käibelevõtmisest 1992. aastal on ta olnud seotud Saksa margaga suhtes 8:1 ning sealtkaudu seotud ka Euroopa Rahasüsteemiga, tänapäeval Euroopa uue vääringu, euroga.
23. Optimaalse valuutapiirkonna teooria; kesksed kriteeriumid valuutapiirkonna piiritlemiseks

• R. Mundell (1961) – ressursside piisav mobiilsuse tase
  
• I. McKinnon (1963) – majanduse avatuse aste
  
• P. Kenen (1969) – tootmise ja ekspordistruktuuri mitmekesisus
  
• R. Vaubel (1988) – reaalvahetuskursside stabiilsus
  

24. Rahapoliitika olemus ja vajalikkus EMU näitel:
Rahaliit on saavutatav erisuguse rahapoliitilise koostöö kaudu. Riskide ja kulude vähendamine:

• Vahetuskursside muutumise risk
  
• Vahetatavuse risk
  
• Vahetuskursside kaitsmise kulud
  
• Vahetuskursside ja vahetuspiirangute infokulud
  
• Valuutaoperatsioonide kulud
  

Nende elimineermine on võimalik ainult ühtse valuuta loomise läbi.
1971 „valuutamadu”
1979 EMS
1993 kriis, lubati kõikumine kuni 30%.
Rahaliidu loomise 3 etappi (kapitali liikumise täielik vabadus, EMI loomine,konversioonikursside kehtestamine).
25. Rahaliitu ohustavad tegurid:

• Asümmeetriliste šokkide ületamise keerukus
  
• Liikmesriikide fiskaalsüsteemide ja fiskaalpoliitilise orientatsiooni erinevus
  
• Riikide majanduse erinev arengutase
  

26. Majanduse struktuurimuutused, kolme sektori hüpotees
Majanduse struktuuri võib defineerida kui sisemajanduse kogutoodangu jaotust üksikute majandussektorite vahel. Struktuurimuutust võib määratleda nende sektorite osakaalude muutusena ajas. (kestev, määrava tähtsusega).
Kolme sektori hüpotees – alguses tõrjub sekundaarsektor kõrvale primaarsektori, kuid lõpuks peab sekundaarsektor kokku tõmbuma laieneva tertsiaarsektori tõttu. Üksikute sektorite suhteline tähtsus sõltub majanduse arengutasemest. Nõrgalt arenenud majanduses on valdav primaarsektor, keskmise taseme korral sekundaarsektor ning kõrge arengutaseme korral domineerib tertsiaarsektor. Heuss’i 4 turu arengufaasi.
27. Struktuurimuutuste põhjused
Pakkumise või nõudluse arengud. Pakkumise dünaamika (toote-, protsessi- ja asukohainnovatsioon). Nõudluse dünaamika (kasvav per capita sissetulek, suhteliste hindade muutus). Väikese sissetuleku korral on nõudlus toidu, riiete ning korterite järele kõrge. Kuid kasvava per capita sissetuleku korral suureneb nõudlus selliste tarbekaupade järele nagu autod, kodusisustus ning teenused.
28. Struktuuripoliitika strateegiad: korrapoliitika, sekkuvat tüüpi majanduspoliitika.
Võimalikud ülesanded (ex- ante probleem):

• Rahvusvaheliselt konkurentsivõimetute, kuid tulevikus edukate sektorite toetamine
  
• Uute innovaatiliste, kuid ka riskantsete arenevate sektorite toetamine
  
• Uute energiaallikate arendamise toetamine
  
• Energiat ja keskkonda säästvate tehnoloogiate väljatöötamise toetamine
  

Turuprotsesside aeglustamine (sotsiaalsete probleemide leevendamine):

• Fikseeritud hinnad
  
• Tariifsed ja mittetariifsed barjäärid
  
• Importkvoodid
  
• Subsiidiumid
  

Turuprotsesside asendamise argumendid (investeeringute otsene kontrollimine riigi poolt)

• Turuhinnad annavad valesid signaale
  
• Tarbija sõltumatust piirab üha enam pakkujate võim (nt reklaami kaudu)
  
• Avalike hüviste ja kasulike toodete liiga vähene tootmine
  

29. Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja korraldus
Eesmärgid:

• Põllumajanduse tootlikkuse tõstmine
  
• Kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase
  
• Stabiliseerida turud
  
• Tagada toiduainetega varustamine
  
• Tagada mõistlikud tarbijahinnad
  

Korraldus:

• Ühtne turg ühtsete hindadega
  
• EL kaupade eelistamine
  
• Ühine rahastamine
  

30. Regionaalpoliitika eesmärgid

• Arendada alasid, kus SKT elaniku kohta on alla 75% ELi keskmisest
  
• Abistada raskustesse sattunud piirkondi
  
• Võidelda tööpuudusega
  

31. Regionaalpoliitika strateegiad ja instrumendid
Strateegiad:

• turule orienteeritud
  
• ressursisubsideerimine
  
• innovatsioonile orienteeritud
  
• ekspordile orienteeritud
  
• infrastruktuurile orienteeritud
  

Instrumendid:

• Euroopa Regionaalarengu Fond
  
• Euroopa Sotsiaalfond
  
• Ühtekuuluvusfond
  

32. ELi regionaalpoliitika põhimõtted ja korraldus
Eesmärgiks on sotsiaalsete ja majanduslike erinevuste vähendamine nii liikmesriikide kui ka regioonide vahel.
Regionaalpoliitika on suunatud:

• vähemarenenud regioonid , mille SKT elaniku kohta on kolme viimase aasta jooksul alla 75% Euroopa Liidu keskmisest
  
• regioonid, kus toimuvad ulatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed muudatused
  
• inimressursside arendamine väljaspool kahte esimest sihtala
  

33. EL struktuurifondid.
Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF):

• Investeeringud tootmisse uute töökohtade loomiseks
  
• Varieeruva ulatusega investeeringud infrastruktuuridesse
  
• Investeeringud haridusse ja tervishoidu
  
• Uurimis – ja arendustegevuse alane toetus
  
• Keskkonnaalased investeeringud
  

Euroopa Sotsiaalfondi (ESF):

• Pikaajaliselt töötute isikute kaasamine tööhõivesse
  
• Tööd otsivate noorte kaasamine tööhõivesse
  
• Tööturult tõrjutud isikute kaasamine tööhõivesse
  
• Võrdsete võimaluste tagamine tööturul
  
• Töötajate kohanemine majanduslike muutustega
  
• Tööhõive stabiilsuse ja kasvu tagamine
  
• Haridus – ja koolitussüsteemide tugevdamine
  
• Inimpotentsiaali tugevdamine
  

Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfond (EAGGF):

• Põllumeeste sissetulekute toetamine
  
• Tegevuse alustamise toetus noortele põllumeestele
  
• Uute tegevusalade soodustamine maal
  
• Tootjate assotsiatsiooni loomise toetamine
  
• Põllumajandustoodangu kvaliteedi parandamine
  
• Maapiirkondade infrastruktuuri arendamine
  

Kalanduse Arendusrahastu (FIFG)
Ühtekuuluvusfond (Cohesion Fund)(Keskkonnaprojektid, transpordi-infrastruktuuri projektid)