Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid?

Vastus leiad õppematerjalist: Kirjandusteaduste alused konspekt

Kirjandusteaduste alused konspekt (8)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Kirjandus- ja teatriteaduse alused

5 HEA

Esitatud küsimused

Kuidas tuleks mõista sõna kirjandus"?
Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid?
Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused?
Mis on kujund Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused?
Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid?
Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted?
Millised on tavalisemad värsijalad?
Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis?
Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks?
Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused?
Mis on kultuur Kuidas saaks vaadelda kultuuri ja kirjanduse suhteid?
Mil kombel on kirjandus seotud ühiskonna ja ideedega?
Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad?
Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu?
Mis on kirjanduslik kaanon?
Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas?
Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu?
Midagi mida saaks täiendada või muuta ning sellest kujuneb uus periood ?

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused (6 EAP (1. pool, 3 EAP))
FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse (3 EAP)
KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2010 / 2011

Kuidas tuleks mõista sõna „kirjandus“? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest?
Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit , lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt.
Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlesmise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri.

Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja?
Kommunikmatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid on autor, tekst ja lugeja. Kirjanduslikus kommunikatsioonis sünnib teos: autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani. Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist.

Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama ) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi.
Lüürika – on sõnakunsti üks põhiliike eepika ja drammatika kõrval. Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid , oodid , hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud , tankad ), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid – lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne : sisemine enesevaatlus , hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, „mina“ avamine , pihtimine.
Eepika – kui põhiliigi žanrid ( eepos , romaan, novell , jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele – eepilisele. Eepikat huvitab objektiine – väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk „tema“ ja „nende“ jälgimine.
Dramaatika žanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, sketš, intermeedium, libreto , stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog – dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt – sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig ; tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine; „meie“ kooselu ja probleemid.
Sarn: keskendutakse inimese siseilma, välisilma e looduse ja ühiskonna ning nende kokkupuute kujutamisele. Kuuluvad omavahel tervikusse, olles omavahel tihedalt seotud. Nt kuigi romaan ja novell rajanead jutustamisele, leiab neist tihti lüürilisi tundeväljendusi, dramaatilist dialoogi.

Iseloomustage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks?
Luule on vormilt seotud kõne, proosa sidumata kõne. Luule võib olla kirjutatud vabavärsis, seega on raske piiritleda kumba žanri see kuulub. Teosed võivad olla lüürilised ehk tundelised ning eepilised ehk kirjeldavad .

Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned?
Ilukirjanduslikku keelekasutust iseloomustab:

kujundlikkus

rütmiline kõne ( e sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine )

Häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus e parallelism

Kaudse või kaunistava ütluse ( kõne-ja lausekujundite ) tarvitus

Suurenenud tähendusühtsus ( sünonüümid, homonüümid, antonüümid )

Koondumine sisuliselt või vormiliselt määraa mõtte, idee ümber

Kontrast ( e ühtsuse nägemine erinevad ja erineuse leidmine ühtsuses )

Uudsus , üllatus, harjumatus – vana, tuntu ja tavalise taustal
Metafoorid , riimid, värsimõõt, epiteedid jne.
Tähendusühtsuse suurenemine, väljendusühtsuse suurenemine, uudsus, harjumatus ( kordused ja vastandused, ümberütlemised jne )

Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused?
Ilukirjandus lähtub kujundlikust nägemusest, mida püüab väljendada kujundlik kõne. Teksti kunstilist mõju suurendatakse sõnade erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või külavusega. Vastavalt sellele eristatakse kõne-, lause- ja kõlakujundeid.

Kõla- ehk häälikukujundid.
Rütmiline kõne e sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine
Keeleline heakõla ( alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus )
Häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus e parallelism
Sõnamäng ( tekib homonüümide ja sünonüümide ootamatul ja naljakal kõrvutamisel)
Ristlaused
Paradoksid
Riim ( algriim e alliteratsioon , lõppriim )
Helimaalingud , jäljendused onomatopöa
Pahakõla e kakafoonia, mis koondab raskesti hääldatavaid häälikuid, silpe või sõnu
Häälikud võivad seostuda ka sisulise tähenduse e häälikusümboolikaga, nt pikk uu võibtähedada tuule ulgumist
Anagrammid e teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikute või silipde ümbertõstmise teel
Paragrammid e näivad teisiti- või väärkirjutused, kus väljendites tõstetakse ümber või asendatakse üksikuid häälikuid või silpe, loomaks üllatavaid kõla- ja tähendusseoseid.

Graafilised kujundid .
Tekivad tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite tarvituse või kirja ning pildi ühendamisega.

Akrostihhonid – värsside algul, sees või lõpus asuvate sõnade esitähtedest moodustatakse teisi sõnu või nimesid .

Palindroom – seda võib lugeda eest taha ja tagant ette, ilma et tähendus muutuks

Piltluule – on mõeldud rohkem silmadele ja mõistusele kui kõrvadele ( kõrval võib olla pilt )

Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis?

Epiteet – kirjeldav või kaunistav lisandsõna e poeetiline täiend ( peamiselt nimisõna ilmestamiseks )

Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuse alusel ( iseloomustavad sidesõnad: kui, nagu, otsekui, justkui jne )

Metafoor – ühendab erinevad nähtusi sarnasuse alusel. Nt sinise taeva silm ( Kujundlikku pilti võib sõna-sõnaliselt edasi arendada ). Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine ( millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine ), ümberütlus ( e perifaas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes ), tabu ( sõnakeeld ), sümbol ( võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset ), allegooria ( mõistukõne. Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta ), iroonia ( pilkav teesklus – öeldakse ühte, aga vihjatakse millelegi vastupidisele ), poeetiline liialdus e hüperbool, poeetiline vähendus e litootes , vastandväljendus e oksüümoron, sünteesia ( kõnekujund, mis ühendab eri meete tajusid märkivaid sõnu.

Metonüümia – sarnaneb metafooriga tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires.
Kujundikeelest ei ole pääsu: ühe võtte vältimine elavdab teise. Poeetilise rollita kanduks tekst ilukirjandusest välja.

Lausekujundid .
Lausekujundid e figuurid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega. Lausekujundid mängiad sõnastusega. ( Kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmärgid ).
Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi kordusi, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu.
Loomulikud on värsikordused. Salmide vahel muutumatuna või ligilähedaselt korduvaid värsse või salme nim refrääniks.
Lisaks sõnadele ja värssidele korratakse ka ligilähedasi mõtteid, tekitades mõttekorduse e parallelismi.
Vastandlike mõtete kõrvutamine on vastuseade e antitees . Vastandi e kontrastipõhimõte on sõnakunsti olulisemaid aluspõhimõtteid.
Mõttekorduses võib tekkida astendus – tähenduslik tõus või langus e gradatsioon.
Teise rühma lausekujundeid moodustavad erinevad ilukõnelaused e retoorilised lausestused. Tuntumad on tundeväljenduslik retooriline küsimus, pöördumine või hüüatus.
Ilukõnelauseid saavutatakse lauseliikmete ümbertõste e inversiooniga.
Sagedased võtted on ka lauseliikmete väljajätt e ellips ning lausekatkestus ja – hälve.
Kohata võib sidesõnastust või selle vastandit sidesõnakust.
Luulele on iseloomulik sarnaste sõnade ja tähenduste kuhjamine.
Kolmas rühm lausekujundeid on tähendusmängud nt sõnamäng e kalambuur , mis tekib sõnade – eriti homo- ja sünonüümide ootamatul ja naljakal kõrvutamisel.
Paradoks e vastuoksus on vastuolu sisaldav kummaline ütlus, mis toob esile sügavamaid tõdesid.
Ristlause e kiasm
Luules sageli tarvitatud lausekujund on siire e anžambmaan – ütluse jätkumine järgmises värsis või salmis.

Millistel alustel tekivad kirjanduslikud žanrid?
Kirjanduslikud žanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondade alusel (vorm, kompositsioon , maht, narratiivsus / mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu).
Kas sisu, temaatika ja käsitlusviisi või kinnistunud vormi – värsimõõdu ning salmide – järgi. Žanrid tekivad kokkulepete tulemusena. Vorm, kompositsioon ( nt värsiread ), maht ( nt novell

Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad žanrid.
Luule – mõiste tähistab kõiki värss- e seotud kõnes teoseid. Luule võib olla eepiline( kirjeldav ) ja lüüriline ( tundeline ). Luule mängib määravat rolli lüüriline alge. Sonett , haiku , poeem , ballaad , värssdraama, värssromaa, eepos.
Lüürika - on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused , mõtted. Ood, hümn, eleegia .
Tuntumad žanrid
(1) ood – pidulik luuletus , ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms, on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Eesti kirjandusse tõi oodi K.J.P.
(2) hümn - antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid, keskajal gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nim-ma pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt.
(3) eleegia - itk ehk nutulaul , ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm : eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Eleegia on tänapäeval lüürikažanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust.
(4) epigramm - algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust.
(5) paljud vormitunnuste alustel kujunenud žanrid: sonett, haiku jne
(6) eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost.
(7) värssromaan - värsivormiline jutustav teos, mis sarnaneb ülesehituselt romaaniga. Ka siin kujutatakse elu avaralt, sündmus- ja probleemirohkelt. (Puškin - „ Jevgeni Onegin”)
(8) poeem (≠ poem) - pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus. Oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus. Selle lüroeepilise žanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem.
(9) ballaad - vormilt luuletus, kuid sisult jutustus, mida iseloomustab dramaatiline süžee.
(10) värssdraama – värsivormiline draama

Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Millised on tavalisemad värsijalad?
Värsiõpetuse kesksed mõisted:
(1) rütm (elementide kordumine sarnastes positsioonides, tekitab teksti korrastatust, tvl silbid ja sõnad, ent võivad olla ka suured üksused)
(2) värsisüsteem ei ole värsimõõt, vaid mis tahes värsikorrastuse alus, skeemiline, võib olla ka korrastamatus
(3) meetrum e värsimõõt - rütmi ja värsi ühisosa, skeemsus, värsi mõõtühik (nt trohheus ), saame rääkida meetrilisest ja mittemeetrilisest luulest
(4)värsijalg - ehituskivi mingis süsteemis; korduv rütmiüksus (võib koosneda ühest silbist või olla pikem), rütmi algüksus on üks silp
(5) rütmi korrastusalused - silpide arv / rõhk / välde (eesti keeles), rütmi korrastus sõltub keelest eesti keeles on 8 värsisüsteemi, ent kõik ei ole ühtviisi produktiivsed või tähtsad
(6) värsisüsteem
(7) rütmi korrastusalused on silpide arv, rõhk ja välde
Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste – eeskätt silpide või sõnade – süsteemipärase kordamise ja vastandamisega.
Võib eristada silbilis -rõhulist e silprõhulist, rõhulist ja vabavärsilist rütmi; harvem kohtab puhtalt vältelist või silbilist luulet.
Salm e stroof
Nii peetakse lüürilist või eepilist jutustavat luuletust poeemiks, dramatismi süvenemisel lüroeepiliseks ballaadiks, allegooria ja õpetussõna lisandumisel aga valmiks – eristus on sisuline .
Ood- ballaadi, poeemi pidlik ülistuslaul
Pastoraal – õnnerikas karjaselaul
Epigramm e pilkelaul

Silbilisrõhulise luule värsimõõdu e meetriumi kujundavad värsijalad. Värsijala loob rõhuline silp kui värsijala tuum, millega liituvad rõhuta silbid. Rõhuliste silpidega täidetakse üldjuhul värsi tõusud e värsirõhud, rõhuta silpidega aga värsi langused e värsirõhkude vahed. Värsi tõusude ja languste e värsijalgade korrapärane vaheldumine tekitabki mõõdetud kõnerütmi. Kuna värsirõhkude ja rõhuvahede silbid on korrastatud, iseloomustab silprõhulisi luuletusi ühtlustatud silbiarv.

Värsimõõdud koosnevad üht või mitut tüüpi värsijalgadest – liht või liitmõõtudest.
Peamised värsijalad on järgmised:

Trohheus – on värsijalg, milles ühele rõhulisele või pikale silbile järgneb üks rõhutu või lühike silp

Jamb – on värsijalg, milles ühele rõhutule või lühikesele silbile järgneb üks rõhuline või pikk silp

Daktül – on värsijalg, milles ühele rõhulisele või pikale silbile järgneb kaks rõhutut või lühikest silp

Amfibrahh - on värsijalg, milles kahe rõhutu või lühikese silbi vahel on üks rõhuline või pikk silp

Anapest - värsijalg, milles kahele lühikesele (v. rõhutule) silbile järgneb pikk (v. rõhuline) silp

Silbilisrõhuline värsisüsteem eesti luules.
Eesti luules kohtab harva silbilist e süllaabilist värsisüsteemi, mille tunnuseks on värsside kindel silbiarv. Haikud ja tankad.

Teisi võimalusi luules lisaks silbilisrõhulisele värsisüsteemile (vabavärss, rõhuline värsisüsteem jm).
Vabavärss – kui luuletus on silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapärastu – ühtlustamata on nii värsirõhud kui ridade silbiarvud -, on tegu vabavärsiga. Vabadus kinnistunud värsimõõtudest ongi tema olemus. Proosakõnest eristab aga vabavärssi sõnade, sõnaühendite ja lausete värsiline liigendamine , fraasirütmi rõhutamine.
Rõhuline värsisüsteem – rõhulised e aktsendilised värsimõõdud sarnanevad silprõhulistega kindla arvu värsitõusude ning seega ka ühtlase rütmi poolest. Kuna aga värsilanguste silbiarv on muutlik , siis korrastatud värsijalgu ega ka värsside ühtlast silbiarvu ei teki. Siiski võib rõhulisi mõõte vastavalt kallakule nimetada trohheuse-, jambi-, amfibrahhi-, või anapesti-laadseteks.
Vältelised värsisüsteemid – vältelise e kvantiteeriva värsimõõdu kujundavad värsijalad. Värsijala loob pikk silp kui värsijala tuum, millega liituvad lühemad silbid. Pikkade silpidega täidetakse värsitõuse, lühemate silpidega langusi.
Regivärss – on meetriliselt rikas: rakendada võidi nii rõhulist, vältelist kui silbilist põhimõtet. Eri tüüpide seast tõuseb siiski esile vältelis-silbilis-rõhuline värss, mis silpide väldete ja arvu kõrval arvestab ka sõnade pearõhuga.
Silbiline värsisüsteem – tunnuseks on värsside kindel silbiarv
Riimi ja stroofika põhimõisted ning euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused.
Heksameeter ... antiik.. eleegiline distihhon, hispaania romanss

Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu käsitlemisega?
Ei tea.

Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad žanrid.
Proosa - sidumata, s. o. kindla liigenduse ja rütmita kõne. ( romaan, novell, draama, jutustus, miniatuur, muinasjutt , reisikiri )
Eepika - jutustav ilukirjandus. ( eepos, jutustus, romaan, novell, lühijutt, valm, anekdoot )

Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine?
Proosateos koosneb kahest tahust: loost ja tekstist. Loo moodustavad kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused. Tekst on see, mida lugeja loeb. Jutustamine ( tavaliselt on minategelane või keegi keskne tegelane, kes jutustab teose tegevustikust ). Mina- jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtuvalt. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Piiratud vaatepunktiga jutustus edastab sündmustikku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu .

Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis?

Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks?

Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad žanrid.
Draama tähistab peamiselt žanrit ( tragöödia, komöödia, draama ), vahel ka põhiliiki ( lüürika, eepika, dramaatika e draama ). Dramaatika on dialoogiline – suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne. Autori kommentaarid e remargid on vähemuses ning tegelaskõnest eraldatud kas sulgude või erineva trükikirjaga. Tegelased pöörduvad otse lugeja, vaataja poole- autori, jutustaja kohalolek on varjatud. Kõne on draamas tegevuslik. Draama on orienteeritud teatrile.

Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused?
Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest.
Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem. Sellest tulenevalt on näidendid ajaliselt ja ruumiliselt üsna kontsentreeritud. Tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes, teine teises kohas.
Draama on inimese siseelu kujutamine keerulisem, kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjaliselt kirjeldada. Inimese siseelu avatakse näidendis tavaliselt tegelase kõne, käitumise või ruumi abil.
Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtelmisele ja suhetele ning elu teatraalsusele.
Draama on tavaliselt mõeldud teatris esitamiseks .

Mis on kultuur? Kuidas saaks vaadelda kultuuri ja kirjanduse suhteid?
Kultuur - inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat . ajajärgul, rahval , teat. piirkonnas jne.
Kultuuriinimesed on loovad, mõtlevad ning sageli pannakse ka kirja.

Mil kombel on kirjandus seotud ühiskonna ja ideedega?
Läbi aegade on inimesed armastanud kirjutada sellest, mis on ühiskonnas hea või mis mitte. Näiteks 20. sajandil irjutasid ikestatud rahvaste kirjanikud tihti allegoorilisi luuletusi või sõjast. Levisid propagandistlikud teosed jne.

Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad?
Näiteks muusika . Antiikajal esitati eeposi lüüra saatel. Lauludel on sõnad.

Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon?

Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas?

Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu? Kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid?
Igas perioodis on midagi, mida saaks täiendada või muuta ning sellest kujuneb uus periood ?

Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega?
Iga teos on unikaalne, kuna iga lugeja mõtestab teose enese jaoks erinevalt lahti. Kirjandusteadlased üritavad mingi versiooni välja pakkuda, seletada lahti teose stiil, mida võis autor kirjutatuga mõelda. Ehk võiks erinevuseks olla see, et kirjandusteadus on väga subjektiivne.

Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini.

Esteetika ja positivism 19. ja 20. sajandi kirjandusteaduse kesksete mõjutajatena.
Esteetika - filosoofiline teadus kunstist, selle suhetest tegelikkusega ning ilu olemusest ja avaldumisest tegelikkuses ja kunstis
Alexander Gottlieb Baumgarten
Immanuel Kant
Gotthold Ephraim Lessing
August Wilhelm ja Friedrich Schlegel
Benedetto Croce
Positivism ja ajalooline-võrdlev meetod

Rass , miljöö moment

Faktid ja põhjuslikkus

Autor, rahvuskirjandus , ajalugu
August Comte
Hippolyte Taine
Georg Brandes ( taanlane, kirjutas 19. sajandi kirjandusvooludest )

Hermeneutika , fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses .
Hermeneutika – oli esialgu religioossete tekstide tõlgendamise õpetus.

Tõlgendus ja mõistmine

Tekst, keel ( nende rõhutamine, autor kui persoon taandub )

Hermeneutiline ring ( tervikut mõistame osa kaudu, osa terviku kaudu )
Wilhelm Dilthey ( 20. saj algul tekitab uue hermeneutilise laine )
Martin Heidegger ( 1880-1976 )
Hans-Georg Gadamer ( 1900-2002 ) „Tõde ja meetod“ ( kujundab koolkondlikku hermeneutilist ringi )
Fenomenoloogia ja lugejauurimus ( uurib teaduse sisu )

Lugeja ja tekst

Fenomenid ( asjad sellistena, nagu me neid teadvuses tajume )

Retseptsiooniesteetika
Edmund Husserl (filoloogiline suund )
Roman Ingarden

Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes positivismiga (Sigmund Freud , Jacques Lacan jt).
Esialgu ei olnud psühhoanalüüs kirjandusliku suundumusega. Arenes välja psühholoogiast, psühhiaatriast. Tähtsad on autor, tegelane keel ( autorikeskne, psühhoanalüütiline keelekasutus ). Teadvus, eelteadvus ja mitteteadvus e alateadvus.

Uuskriitika ja tekstikeskse vaatenurga võidulepääs 20. sajandi kirjandusteaduses.
30ndatest 60ndateni.
Tekst ja kriitika ( loobutakse autorikesksusest, tekst ise peab kõnelema )
Sünkroonsus ( lueda teksti siin ja praegu )
Lühilugemine ( teksti tuleb lähedalt vaadata, et kõike näha )
Thomas Stearns Eliot ( 1888-1965 ) ( luuletaja, modernistlik traditsioon. On mõjutanud ka eesti kultuuri [Ants Oras ] )
Rene Wellek – sai inspiratsiooni strukturalismist „Warreni kirjandusteooria“.

Strukturalismi kujunemine: Genfi koolkond, vene formalism ja Praha lingvistikaring.
Vene formalistide jaoks oli oluline 1) sünkroonne ja diakroonne keeleteadus. 2) keele ja kõne eristamine
Genfi koolkond – keelevõime -> keel-> suhtlemine
Praha lingvistikaring – Keel, fonoloogia ( kui iseseisev uurimisala ) Nikolai Trubetzkay ( foneemi mõiste )
Strukturalism on tihedalt seotud vene formalismiga. 1) Elemendi tähendus sõltub selle elemendi asendist ja rollist süsteemis 2) Ühe elemendi muutumine toob kaasa terve süsteemi muutuse 3)Ühe struktuuri korrastatud üleminek teiseks toimub kindlate reeglite alusel 4) süsteemis kehtib eneseregulatsioon

Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt).

Semiootika ja strukturalism ( Juri Lotman jt).

Postrukturalistliku kirjandusteaduse erinevusi võrreldes klassikalise strukturalismiga ( Roland Barthes, Michel Foucault jt).

Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus.

Feministlik teooria kirjandusteaduses ( Julia Kristeva jt).
Feminism on ideoloogia, mille keskmes on küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.
Feminism sai alguse 19. sajandil kui poliitiline liikumine, mis nõudis naistele meestega võrdseid kodanikuõigusi, kuid on 21. sajandiks laienenud ka teistesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Tihti eristatakse nn esimese ja teise laine feminismi.
Fredrika Bremer - Rootsi kirjanik
Kate Millett - Ameerika kirjanik, kriitik
Barbi Pilvre - eesti ajakirjanik

Teisi kirjandusteaduse suundumusi 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses: postkolonialism , uushistorism, ökokriitika, queer-teooria jm.
Postkolonialism –
Uushistorism – nähtuste käsitlemine nende arenemises, seoses konkreetsete ajalooliste tingimustega.
Ökokriitika -

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk · .doc · 189 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-05-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti

189 laadimist Kokku alla laetud

8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Rosalie Õppematerjali autor

KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2010 / 2011

kirjandusteaduste alused kirjandusteadus kirjandus

Sarnased õppematerjalid

docx

Kirjandusteadus kordamisküsimused eksamiks 2018/19

KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2018/2019 1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlemise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri.(kus printsiibid on ette antud ll haiku, kuldlõige; printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena ll vabavärss, piltluule) 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor,

Kirjandusteadus

docx

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks

1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? a. Kirjandus on seotud keelega b. Tavaliselt kirjalik c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a

Kirjandus

doc

Kirjandusteaduse aluste konspekt

Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. · Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste · Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda · Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Poeetika

Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õp

Poeetika

doc

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks (ajaleheartiklid, teadustööd); on kultuurinähtus ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus on alati seotud keelega, tavaliselt kirjalik, ilukirjandus kuulub kunstisfääri, kus (a) printsiibid on ette antud (tanka; haiku; kuldlõige; van Gogh) või (b) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (vabavärss, piltluule, DuChamp). Ilukirjandus on lisaks seotud kunstilise fenomineiga (esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), mis tekib kommunikatsioonisituatsioonis. Kuna ilukirjandus kuulub

Kirjandus

doc

Kirjandusteaduse kordamisküsimused

Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused [Päevaõpe] 1. Kirjanduse mõiste. Laiem tähendus: eri valdkondi hõlmav tekstide kogum, eeskätt 19. Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus:

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

rtf

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

KIRJANDUS- JA TEATRITEADUSE ALUSED. SISSEJUHATUS KIRJANDUSTEADUSESSE - MART VESKE 1 SLAIDSHOW Mis on kirjandus? On kaks põhilist mõistemahtu : igasugune kirjandus (nt ajalehartiklid, teadustööd etc) ja ilukirjandus. Kirjandus on alati seotud keelega, tavaliselt kirjalik ning (ilu)kirjandus kuulub kunstisfääri. On kaks võimalust kas a) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid on ette antud (nt tanka; haiku; kuldlõige, etc) vt Vincent van Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid),

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

KORDAMISKÜSIMUSED kirjandusteadus

KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab).  Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)?  Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel  Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust

Kirjandus

Rohkem sarnaseid