Keskkonnakaitse üldkursus 2017 (0)

Loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused.
Looduskaitse on rahvusvahelised, riiklikud, poliitilisadministratiivsed ja ühiskondlikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks.
Keskkonnakaitse on tegevus, mille abil püütakse hoida ja kaitsta keskkonda inimtegevuse negatiivsete mõjude eest. Hõlmab ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevust, mille eesmärk on inimese vahetu elukeskkonna ja ka looduse kui terviku kaitse elujõulise ning meeldiva keskkonna säilitamiseks.
Looduskaitseväärtus- objektiivne või subjektiivne hinnang, mis on vastava ala (objekti) kaitse põhjenduseks.
Summaarne looduskaitseväärtus- liikide (floristiline, faunistiline, mükoloogiline), koosluse, maastiku looduskaitselised väärtused ja nende hindamine.
Looduskaitselised väärtuskriteeriumid.
1.Metsakooslused: haruldaste liikide olemasolu, kahaneva alaga jäänukid, huvipakkuva arengustaadiumiga, omapärane struktuur, kasvavad ebaharilikul kasvukohal, etalonalad, produktiivsed puistud (plusspuistud), kõrvalsaadused ( marjad ), olulised elupaigad , esteetiline ja rekreatiivne väärtus, olulisused maastikukaitse vaatekohast, teaduslik katseala, kultuurilooline väärtus
2.Ökosüsteemid: looduslikkus, mitmekesisus , esinduslikkus, haruldaste liikide olemasolu, endeemid, mahukas, piisav leviala , kultuurilooliselt väärtustatud
3.Maastikud: haruldus , kordumatus, esinduslikkus, looduslikkus, esteetilisus, kultuuriloolisus
Loodus- ja keskkonnakaitse ajalugu.
Looduskaitse arenguetapid :

• Looduskaitse eelduste e. sugemete kujunemise aeg.
  

• Looduskaitse kui ühiskondlike meetmete süsteemi kujunemine (ühiskondlikud organisatsioonid , seltsid) - teadusliku loodushoiu algus
  
• Looduskaitse kui riiklike meetmete kujunemine (õigusaktid, institutsioonid jne)
  
• Looduskaitse kui rahvusvaheliste meetmete kujunemine (rahvusvahelised organisatsioonid, konventsioonid , riikidevaheline koostöö)
  

Looduskaitse ideede areng:
Tänapäevaseid Looduskaitse põhimõtteid võib leida:

• Rahvausund
  
• Kitsalt suunitletud piirangud loodusressursside kaitseks
  
• Klassikalise looduskaitse algus
  
• Loodusmälestiste kaitse, üksikobjektide kaitse
  
• Kaitsealade loomine
  
• Bitoopide, elupaikade kaitse
  
• Looduskaitse väljaspool kaitsealasid
  

Olulisemad sündmused ja isikud
K.E. Baer- ekspeditsioonid Peipsile ja Läänemerele, Peterburi TA, kalavarude kaitse
vajadus, valed püügiviisid. Koos C. A. Shcultziga bioloogiliselt põhjendatud kalapüügi- eeskirjad. 1859 . a välja antud “Määrused kalapüügi piiramiseks Peipsi ja Pihkva järves”.
A.Th von Middendorff - Hellenurme ja Pööravere mõisapargid, Hellenurme
loodusmuuseum talupoegadele, kogude hooldaja Mihkel Härm.
G. Helmersen- ettekanne LUSs suurtest rändrahnudest, milles rõhutas nende kaitse vajadust. Teda tuleb pidada eluta looduse kaitse mõtte algatajaks Eestis ja ka kogu Tsaari-Venemaal. Ta nimetas Põhja-Eesti suuri rändrahne geoloogilisteks mälestusmärkideks.
C.R. Jakobson - kooli lugemikes ja oma kirjutistes väärtustab suhtumist loodusesse :
linnud on põllumehe kõige suuremad sõbrad, mets peab olema. „Põlluharimine ja metsad käigu käsikäes.“ Vältida veereostust, kaevata linaleostus tiigid , igal talul peab olema oma väike park, elukoht ilma roheluseta on aga Jakobsoni meelest „nagu roog ilma soolata ehk nädal ilma pühapäevata“, kõiki olendeid looduses peame austama, kõikidel paisudel olgu kalatrepid.
A. Mathiesen- metsateadlane, 1929 töötas komisjon välja I looduskaitseseaduse projekti (ei toimunud)
A. Toom- tema algatusel loodi Vaika linnukaitse ala 1910 . Vilsandi linnuriik kujuneb Baltimaade esimeseks looduskaitsealaks.
G. Vilbaste- botaanik , 1929 töötas komisjon välja I looduskaitseseaduse projekti (ei toimunud), ajakiri Loodusvaatleja, I riiklik looduskaitse inspektor , 1927 ja 1931 trükiti tema koostatud ülevaated „Eesti loodusmälestusmärke“.
Th Lippmaa- Looduskaitse seaduse uusprojekt, hilisem Looduskaitse Nõukogu esimees.
E. Kumari - Loodusuurijate Seltsis moodustatud komisjoni liige, mis moodustati looduskaitsemääruse projekti koostamiseks , 1955.aastal asutati ENSV Teaduste Akadeemia juurde Looduskaitse Komisjon, mida ta pikka aega juhtis, 1973 ilmus ta toimetamisel algupärane käsiraamat „Looduskaitse“.
J. Eilart- 1958 Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi (TÜLKR) juhendaja , 1966 asutas Eesti Looduskaitse Seltsi.
Teadusliku loodushoiu algus Eestis: looduskaitse kui ühiskondlike meetmete süsteemi kujunemine (ühiskondlikud organisatsioonid, seltsid).
Eesti vanimad kaitsealad : (pühapaigad) 1924 Harilaid , Järvselja reservaat
1925 Hiiumaa jugapuud; 1927 Linnulaht; 1930 Abruka lehtmets
Looduskaitse areng Eesti Vabariigis (1918-1940):
1935 Eesti Vabariigi I looduskaitseseadus jõustus 11. detsembril
1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts).
1938 Võeti vastu II looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav
valitsemisasutus nimetati Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks ( direktor P. Päts).
Nõukogude periood:
7. juunil 1957. võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse “Eesti NSV looduse kaitsest”;
11. juulil 1957. andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse nr 242 “Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s”.
1947. aastal moodustati Ministrite Nõukogu määrusega 7 jahikeelupiirkonda (Vigala, Matsalu , Vilsandi, Kursi- Kärevere, Tudulinna, Kuressaare lahed , Voorema järved).
1951.a. jätkas tööd Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon, Loodusuurijate Seltsis moodustati komisjon looduskaitsemääruse projekti koostamiseks.
Karl Orviku raamat “Looduskaitse küsimusi Eesti NSVs
1950. aastal asutati Puhtu zooloogilis- botaaniline keeluala, mis kuni looduskaitseseaduse kehtestamiseni allus ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudile;
1954 asutati Ministrite Nõukogu määrusega Matsalu ornitoloogiline ja jahiteaduslik
õppe-katsemajand Põllumajandusministeeriumi ja Teaduste Akadeemia alluvuses.
1955.aastal asutati ENSV Teaduste Akadeemia juurde Looduskaitse Komisjon, mida pikka aega juhtis prof. E. Kumari;
Nimetatud institutsioonide tööna valmistati ette looduskaitseseaduse eelnõu.
1958 Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (TÜLKR), juhendaja J. Eilart.
1966 Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). Rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse.
1971 Loodi Lahemaa Rahvuspark
1979 Koostati I Eesti Punane Raamat
1970 algas ajakirja Eesti Loodus eestvedamisel nn. suur soodesõda rabade kuivendamise vastu. Selle tulemusena lõpetati rabaservade kraavitamine ning arvati kuivendamisele
määratud maade hulgast välja üle 200 000 hektari soid , millest ligikaudu pool vormistati hiljem sookaitsealadeks.
1970-1972, soode (turba) sõja tulemusena määrati 1972. aastal Ministrite Nõukogu otsusega säilitamist vajavad märgalad Eestis: kuivendusfondist arvati välja 93 sood , kokku 207 000 ha.
1981 “Soode sõja jätk” - moodustati 28 sookaitseala.
1985-1987 “Fosforiidisõda”
1976 Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab Ramsari alaks.
1980 Looduskaitse kuu, lõpeb ülemaailmse keskkonnapäevaga, 5 juunil.
1988 I vabariiklik keskkonnaprogramm.
1990 Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala .
Looduskaitse taasiseseisvunud Eestis:
1991 Asutati Eestimaa Looduse Fond (ELF), rahvuslik Maailma Looduse Fondi (WWF) põhimõtetel töötav ühiskondlik looduskaitse organisatsioon . ELF-i eestvõttel moodustati Soomaa ja Karula rahvuspark ning Alam- Pedja looduskaitseala.
1992 Eesti osales esmakordselt ametliku delegatsiooniga loodushoiu suurfoorumil UNCED (ÜRO II keskkonnakonverents) Rio de Janeiros, kus allkirjastati ka «Kliimakonventsioon» ja «Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon », Agenda 21.
1995 Eestis võeti vastu säästliku arengu põhimõtted seadustav akt - «Säästva arengu seadus»
1997 Eesti I keskkonnastrateegia vastuvõtmine Riigikogus.
2004 Liitumine Euroopa Liiduga, EL keskkonnaõiguse ülevõtmine ja rakendamine.
2007- liitumine Rahvusvahelise Looduskaitseliiduga (IUCN)
Keskkonnakaitse arengu tähtsündmused Eestis ja maailmas:
2002 ÜRO III Keskkonna- ja Arengukonverents, Johannesburgis, Rio+10
2012 ÜRO IV Keskkonna- ja Arengukonverents, Rio de Janeiros , Rio+20
1962 Rachel Carson "Hääletu kevad“, “Inimene on osa loodusest ning järelikult on inimese sõda looduse vastu sisuliselt sõda inimese enda vastu.»
2007 Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030.
Keskkonnakaitse areng maailmas: ressursside kaitse, keskkonnakvaliteedi väärtustamine
Loodus- ja keskkonnakaitse korraldamise vahendid.
Igaüheõigus:
Eetiline tõekspidamiste kogum, tugineb seadustele, kultuurile ja tavadele.
Looduses vabalt liikumise õigus kõikide maaomanike maadel viisil, mis ei too endaga kaasa paha ega segadust . Õigus osa saada, kohustus loodust kaitsta ja säilitada, vastutus seadust tunda ja sellest kinni pidada.
Kallasrada- kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sh selle kaldal liikumiseks.
Puudub, kui on tegu mitteavalikuks kasutamiseks mõeldud veekoguga ja veekogu ääres viibimine ja selle kasutamine on lubatud, kui omanik ei ole keeldu väljendanud.
On, kui avalik veekogu, laevatatavatel veekogudel 10 m, teistel 4 m, suurveeajal (kallasrada on üle ujutatud) 2 m.
Riigimetsa ja eraomandi võimalused igaüheõiguses:
Lõke- Lõket tohib teha üksnes selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas!
Liikumine- võib kõikjal, kus omanik pole seda piiranud (mootorsõidukiga peab koguaeg luba olema).
Telkimine - omaniku loal, kui keelust pole teada antud võib ööbida ja telkida kuni 24 h
Koer- võõral maal peab olema koer lõastatud, kui maaomanikuga ei ole kokku lepitud teisiti, keeld ei kehti teenistusülesannetel koertele.
Korilus - kui ei ole selgelt keelatud, siis võib seeni, marju ja pähkleid korjata.
Veekogu kasutamine- mitteavalikuks kasutamiseks mõeldud kalapüük sõltub omanikust
Sotsiaalne taluvus - heli kuulda 150m kaugusele.
Keskkonnaõigus:
Normide kogum, mille eesmärgiks on kaitsta meid ümbritsevat keskkonda.
Tunnusjooned: 1. Keskkonnaõiguse printsiibid (eriti ettevaatusprintsiip) 2. Avalikkuse kaasamise ( on avaliku võimu ja huvigruppide vastastikune tegevus ühiskondlike otsuste vastuvõtmise protsessis, koostöö kodanikega, vaja, et teha kindlaks otsusesse puutuvad erinevad huvid ning jõuda läbipaistva otsustusprotsessi abil võimalikult paljusid osapooli rahuldava lahenduseni) ja kkmõju hindamise nõue 3. Suur rahvusvahelise õiguse roll 4. Tihe seos EL keskkonnaõigusega(sh VII kkprogramm) 5.Teemavaldkonnad ja valdkonnaülesed teemad 6. Terviklikkus
Keskkonnaõigus Eestis
Üldseadused: Säästva arengu seadus, Planeerimisseadus, Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus.
Valdkondlikud seadused: Jäätmeseadus, Looduskaitseseadus, Veeseadus , Atmosfääriõhu kaitse seadus, Jahiseadus. (tasude eest)
Õigusruumi ümberkorraldus
Kodifitseerimine – õigusnormide süstematiseerimine ja seadusekogudeks ühendamine.
Üldosa seadus reguleerib kõiki valdkonnaüleseid küsimusi (keskkonnaalased mõisted, põhimõtted ning isikute põhilised õigused ja kohustused, samuti loamenetlus).
Uuendused (põhimõtted):
1.kk kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte – keskkonnakaitse tase peab olema kõrge, keskkonnakaitse argumendid peavad olema otsuste tegemisel kõrgelt väärtustatud;
2.lõimimispõhimõte – kõigi eluvaldkondade arengu kavandamisel tuleb arvesse võtta kkkaalutlusi;
3.vältimispõhimõte – keskkonnaohtu tuleb vältida, v. a erandjuhtudel;
4.ettevaatuspõhimõte – keskkonnariske tuleb võimalikult suurel määral vähendada;
5.keskkonna kasutamisega seotud kulude kandmine – nn saastaja maksab põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja (ja mitte ühiskond) peab kandma ka kasutamisega seotud kulud;
6.loodusvarade säästliku kasutamise põhimõte.
Keskkonnahäiring – mis tahes inimtekkeline negatiivne keskkonnamõju (sh keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile), ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata.
Keskkonnarisk – on vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise võimalikkus.
Keskkonnaoht – on olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus.
Institutsioonid.
Keskkonnakaitse institutsioonid on keskkonnakorraldusega tegelevad riigi- ja omavalitsusasutused ning valitsusvälised organisatsioonid.
Keskkonnakorralduse süsteem Eestis:

• Riigikogu kui kõrgeim seadusandlik organ, keskkonnakomisjon
  

• Vabariigi Valitsus kui täidesaatva riigivõimu teostaja , Säästva arengu komisjon
  
• Keskkonnaministeerium kui Eesti Vabariigi territooriumil riigi keskkonnapoliitikat ellu viiv kõrgeim täitevorgan.
  

Keskkonnaministeeriumi (KKM) ül:

• riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine
  
• loodusvarade kasutamise, kaitse ja arvestamise korraldamine
  
• järelevalve looduskeskkonnale ohtlike ainete kasutamise üle
  
• ilmavaatlused
  
• geoloogiliste, ehituslike, loodus- ja mereuuringute ja geodeetiliste tööde korraldamine
  
• maakatastri pidamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine
  
• osalemine rahvusvahelises keskkonnakaitses
  

Tähtsamad KKM valitsemisalas olevad ametiasutused:
1.Valitsusasutused: EV Riiklik Maa-amet, Keskkonnaamet (KKA), Keskkonnainspektsioon
2. Riigiasutused : Keskkonnaagentuur ( KAUR ), Loodusmuuseum, KKMi infotehnoloogiakeskus (KEMIT)
3.Riigi tulundusasutused ja äriühingud: RMK, SA Erametsakeskus, AS Eesti Kaardikeskus, OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus, OÜ Geoloogiakeskus, AS Ökosil.
Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK)- loodi 1999, 29% Eestist RMK hallata.
Keskkonnainspektsioon-
on Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev riigiasutus , mis koordineerib ja teostab looduskeskkonna ja -varade kasutamise alast järelevalvet, kohaldades seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses riikliku sunni vahendeid. Menetleb kkalaseid väärtegusid ning kkkuritegusid.
Keskkonnaamet- on valitsusasutus , mis tegutseb KKMi valitsemisalas.
KKA ülesanne on viia ellu riigi kkkasutamise, looduskaitse ja kiirgusohutuse poliitikat ning osaleda kõikvõimalike kkalaste õigusaktide ja muude ametlike dokumentide väljatöötamises ning täiustamises.
Keskkonnaagentuur- KAUR on KKMI hallatav riigiasutus, mille olulisemad tegevused on riikliku kkseire tegemine ja korraldamine, ilmaprognoosi ja hoiatuste koostamine, hinnangute andmine kkseisundi ja seda mõjutavate tegurite kohta, asjaomaste andmekogude pidamine ja Eesti kkseisundi kohta aruandluse esitamine.
Keskkonnajärelvalve teostajad :
Keskkonnaispektsioon, KOVid, Maa-amet, Maksu- ja Tolliamet , Politsei- ja Piirivalveamet, Põllumajandusamet, Päästeamet, Tarbijakaitseamet, Tehnilise Järelevalve Amet, Terviseamet , Veeteede Amet, Veterinaar - ja Toiduamet.
Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK)- finantsasutus, mis vahendab riigieelarvelisi (keskkonnatasudest laekuv raha), EL fondide, välisabiprogrammide ja rohelise investeerimisskeemi vahendeid ning annab laene keskkonnaprojektide elluviimiseks.
Eesmärgiks finantseerida loodusvarade taastootmiseks, keskkonnaseisundi hoidmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks vajalikke projekte ning meetmeid.
KIKi rahastusallikad:
Eesti Vabariigi keskkonnatasud, Euroopa Liidu struktuurifondid, osa Euroopa Investeerimispanga (EIB) laenust Eesti riigile, Eesti CO2 kvoodimüük (tuntud ka nime all roheline investeerimisskeem).
Loodus- ja keskkonnakaitse valitsusvälised organisatsioonid (VVO)
ELF- Eestimaa Looduse Fond, asutati 1991
LUS- Eesti Loodusuurijate Selts, asutati 1853
Eesti TA looduskaitsekomisjon- asutati 1955 esimene IIms järgne organ. Eestis.
Eesti Roheline Liikumine- asutati 1988, fosforiidisõja järg
WWF- World Wildlife Fund, 1961
IUCN- Rahvusvaheline Looduskaitseliit, asutati 1948, I globaalne lk ühendus.
Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraat- loodi 1973. aastal, et kaitsta, hoida ja parandada Euroopa keskkonda praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks. Keskkonna peadirektoraat teeb ettepanekuid seoses poliitika ja õigusaktidega, mille eesmärk on kaitsta
looduslikke elupaiku, tagada puhas õhk ja vesi ning jäätmete nõuetekohane kõrvaldamine, parandada teadmisi keemiliste ainete mürgisuse kohta ja aidata Euroopa ettevotjatel majandust säästvamaks muuta.
Euroopa Keskkonnaamet (EEA)- on EL asutus, kelle ülesanne on pakkuda usaldusväärset ja sõltumatut keskkonnateavet. Määrus 1990, jõustus 93, tegevus algas 94. Koordineerib Euroopa keskkonnateabe- ja vaatlusvõrgu (Eionet) tegevust.
Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni ( OECD )- keskkonnatoime ülevaated pakuvad tõenduspõhist analüüsi ning hinnangut riikide keskkonnapoliitika eesmärkide saavutamiseks tehtud edusammude kohta.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Keskkonnaprogramm (UNEP)- on ÜRO haru, mis koordineerib ÜRO Keskkonnaprogrammi ja aitab arengumaades rakendada keskkonnasäästliku metoodikat., asutati 1972, peakontor Nairobis (Keenias).
Valitsustevaheline kliimamuutuse paneel ( IPCC )- asutati 1988 UNEPi ja WMO poolt, et saada teaduslikel alustel põhinev neutraalne ülevaade kliimamuutustest ning muutuste poliitilisest ja majanduslikust mõjust.
Elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste valitsustevaheline koostöökogu (IPBES)- hindab mitmekesisuse olukorda ja ökosüsteemi ressursse.
Planeerimine .
Planeerimise seadus (2015).
Seaduse eesmärk: on luua ruumilise planeerimise kaudu eeldused ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestava , demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu, maakasutuse , kvaliteetse elu- ning ehitatud keskkonna kujunemiseks, soodustades keskkonnahoidlikku ning majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut.
Planeering on konkreetse maa-ala kohta koostatav terviklik ruumilahendus, millega määratakse seaduses sätestatud juhtudel maakasutus- ja ehitustingimused. Koosneb seletuskirjast ja joonistest.
Planeerimise põhimõtted: 1.Elukeskkonna parendamise põhimõte 2. Avalikkuse kaasamise ja teavitamise põhimõte 3. Huvide tasakaalustamise ja lõimimise põhimõte 4. Teabe piisavuse põhimõte.
Planeeringute liigid. 1. Üleriigiline planeering 2. Maakonnaplaneering 3. Üldplaneering 4. Detailplaneering
Üleriigilise planeeringu eesmärgid ja näited.
1) asustuse arengu üldiste põhimõtete ja suundumuste määratlemine;
2) üleriigilise transpordivõrgustiku arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine, sealhulgas rahvusvahelisel tasandil;
3) muu taristu , sealhulgas energeetika -, gaasi- ja sidevõrgustiku põhimõtete ja suundumuste määratlemine;
4) maapõue kasutamise üldiste põhimõtete ja suundumuste määratlemine;
5) väärtuslike maastike, väärtuslike põllumajandusmaade ja rohevõrgustiku säilimist ning toimimist tagavate meetmete määratlemine;
6) vajaduse korral maakonnaplaneeringute koostamiseks suuniste andmine;
7) muude käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannetega seonduvate ülesannete lahendamine.
Näited: asustus, transport, energeetika ruumstruktuur, roheline võrgustik.
Maakonnaplaneeringu olulisemad ülesanded.
1) territoriaal-majandusliku arengu põhisuundade kavandamine;
2) kestva ja säästva arengu tingimuste määratlemine ning nende sidumine territoriaal-majandusliku arenguga;
3) maakonnaplaneeringus antud tiheasustuse ja hajaasustuse piiri täpsustamine või määramine, kui kehtestatud maakonnaplaneering puudub;
4) väärtuslike põllumaade, maastike ja looduskoosluste säilimise tagamine ning kasutamistingimuste määratlemine;
5) maa- ja veealade üldiste kasutamis - ja ehitustingimuste kehtestamine;
6) territooriumi funktsionaalne tsoneerimine, mis määrab territooriumi või selle osa kasutamise juhtfunktsiooni;
Maakonnaplaneeringud Eestis, näiteid teostatud teemaplaneeringutest.
Maakonnaplaneering koostatakse kogu maakonna territooriumi või selle osa kohta.
Maakonnaplaneeringu võib koostada:
1) mitme maakonna territooriumi või nende territooriumi osade kohta huvitatud maavalitsuste omavahelisel kokkuleppel;
2) teemaplaneeringuna kehtiva maakonnaplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud eesmärkidele.
Näited: 1999. maakonna teemaplaneering “Asustust ja maakasutust suunavad kktingimused”.
“Roheline võrgustik” ja “Väärtuslikud maastikud”- olulisemad teemad.
Üldplaneeringu olulisemad eesmärgid.
1) transpordivõrgustiku ja muu infrastruktuuri, sealhulgas kohalike teede, raudteede, sadamate ning väikesadamate üldise asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine;
2) kohaliku tähtsusega jäätmekäitluskohtade asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine;
3) tehnovõrkude ja -rajatiste üldise asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine;
4) olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoha valimine;
5) avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitise üldiste ehituslike tingimuste ja asukoha määramine;
Detailplaneering koostatakse kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi osa kohta ning vajaduse korral avalikes veekogudes kaldaga püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitiste planeerimiseks.
Ülesanded: 1) planeeringuala kruntideks jaotamine; 2) krundi hoonestusala määramine;
3) krundi ehitusõiguse määramine; 4) detailplaneeringu kohustuslike hoonete ja rajatiste toimimiseks vajalike ehitiste, sealhulgas tehnovõrkude ja -rajatiste ning avalikule teele juurdepääsuteede võimaliku asukoha määramine; 5) ehitise ehituslike tingimuste määramine;
Planeeringu Eesti 2030+ olulisemad teemad: trendid ja poliitikad , üleriigiline planeering ( visioon , asustus, transport, energeetika, rohevõrk), elluviimine .
Eesti 2030+ arengueesmärgid.
1) Tagada elamisvõimalused Eesti igas paigas, kogu riigi territooriumil. Kvaliteetne elukeskkond nii maal kui linnas.

• Puhas looduskeskkond ja kestlik areng: Kaitse vs kestlik kasutamine; Avatus merele ja rannikualad ; Kestlik transport ja energeetika
  
• Laiemad valikuvõimalused: Töökohtade ja teenuste säilitamine; Liikumisvõimaluste loomine
  

2) Head ja mugavad liikumisvõimalused

• Siseriiklikud – võimalused
  
• Eesti sidumine välismaailmaga – konkurentsivõime
  

3) Varustatus elutähtsate võrkudega

• Kestlik ja usaldusväärne energiasüsteem
  
• Korras tehnilised taristud
  
• Kestlik ühistranspordisüsteem
  

Keskkonnamõjude hindamine (KMH).
Keskkonnamõju hindamine on kavandatava tegevuse vastavuse kohustuslik hindamine keskkonna nõuetele ja säästva arengu põhimõtetele.
Keskkonnamõju hindamise eesmärk ja ülesanne.
Eesmärk: eelduste loomine selleks, et:
• Otsuste tegemisel võetakse arvesse võimalikult kõiki olulisi tagajärgi
• Arvestatakse kõikide huvigruppide seisukohti
• Kavandatud tegevusega taotletud eesmärgi saavutamiseks valitakse optimaalne tee.
Ülesanne:
• Informatsiooni saamine kavandatud tegevuse ja selle alternatiivide keskkonnamõjude iseloomu, suuruse, ulatuse ja tõenäosuse kohta.
• Informatsiooni saamine huvipoolte suhtumise kohta
• Saadud info ja sellest tulenevate järelduste edastamine otsusetegijale
KMH olulisemad tunnused:
• Mõiste “keskkond” lai käsitlus • Interdistsiplinaarsus • Alternatiivide/ Variantide käsitlemine
• Mõjude prognoos, hindamine ja võrdlemine • Süstemaatilisus • Reprodutseeritavus
• Dokumenteeritus • Avalikkuse osavõtt
Keskkonnamõju hindamine; keskkonnamõju strateegiline hindamine.
• Projekt • Poliitika • Tegevuskava • Programm • Planeering
Keskkonnamõju- on tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale.
Oluline keskkonnamõju- keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.
Keskkonnamõju liigid, too näiteid.
• Füüsikalis-keemiline
• Bioloogiline
• Kultuuriline
• Sotsiaalmajanduslik
Keskkonnamõju hindamises osalejad: arendaja, otsustaja , ekspert ( eksperdid ), huvipooled, avalikkus .
Keskkonnaaudit .
Keskkonnaaudit on süstemaatiline, dokumenteeritud ja objektiivne tõendusmaterjali kogumine ja hindamine.
Eesmärk: keskkonnaaudiitor määrab auditi ainestiku vastavuse auditi kriteeriumidele ning edastab tulemused auditi kliendile.
Audit on süstemaatiline, sõltumatu ja dokumenteeritud protsess auditi tõendusmaterjali hankimiseks ja selle objektiivseks hindamiseks, et määrata auditi kriteeriumide täitmise ulatus. Audiitor on sõltumatu kontrolliv osapool.
Auditeerimise põhimõtted: süstemaatilisus, sõltumatus, dokumenteeritus.
Keskkonnaauditi erinevus keskkonnamõju hindamisest.
• KMH tegeleb prognoosimisega, kui mõjuallikat veel ei ole.
• Keskkonnaaudit tegeleb olukordadega, kui:
– Mõjuallikate enam ei ole, kuid mõju on olemas
– Mõjuallikas on olemas ja ka mõju on olemas
– Mõjuallikas on olemas, kuid mõju pole veel avaldunud
Audititüübid: • Vastavusaudit • Vastutusaudit • Tegevuskoha audit • Omaniku vahetusega kaasnev audit • Eriauditid • Keskkonnajuhtimissüsteemi audit(id)
Keskkonnajuhtimissüsteemid.
Keskkonnakorraldus on keskkonnanormide ja -standardite, keskkonnaekspertiiside ja -auditi korraldamine, keskkonnamärgiste rakendamine, keskkonnamõju hindamine jms avalikus, era- või mittetulundussektoris.
Keskkonnajuhtimine on organisatsiooni igapäevase juhtimistegevuse osa, mis aitab organisatsioonil pidevalt tõhustada oma keskkonna- ja majandustegevust ning vähendada keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske ja kulusid .
Keskkonnajuhtimissüsteemi vajadus.
• Keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamise üldeesmärk on organisatsiooni keskkonnaküsimuste plaanipärane lahendamine
• Keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamine on üldjuhul vabatahtlik protsess
Demingi juhtimismudel ja selle faaside sisu
•Kavanda (1.keskkonnapoliitika 2.olulised keskkonnaaspektid ja mõjud 3.õigusaktide nõuded 4.keskkonnaeesmärgid, -ülesanded ja -kavad)
•Vii ellu (1. ressursid , rollid, vastutused ja volitused 2.pädevus, koolitus ja teadlikkus 3.suhtlus ja teabevahetus 4.KKJS dokumentatsioon 5. dokumendiohje 6.toimimisohje 7.hädaolukordades tegutsemise kava)
•Kontrolli (1. seire ja mõõtmised 2. mittevastavused , korrigeerivad ja ennetavad tegevused 3.tõendusdokumentide ohje 4. siseaudit )
•Täiusta (1.juhtkonnapoolne ülevaatus 2.väline suhtlus ja aruanne 3.tõendamine/kinnitamine ja registreerimine)
Integreeritud juhtimissüsteemi elemendid (kvaliteet, keskkond, risk, tervis ja ohutus). Keskkonnajuhtimissüsteemid:
ISO 9000 seeria - kvaliteedijuhimine
ISO 14000 seeria- keskkonnajuhtimine
OHSAS 18000 - töötervishoiu ja tööohutuse juhtimine
ISO 14001 - keskkonnajuhtimissüsteemi standard, on sertifikaat ja juhised selle kasutamiseks (kkpoliitika, kktegevuskava, kkjuhtimissüsteem, auditeerimine ).
EMAS- keskkonnjuhtimise ja –auditeerimise skeem (kkaruanne, väline tõendmine).
Keskkonnajuhtimissüsteemi põhistiimulid: seadusandlus , huvigruppide surve, teadlikkus, konkurentsivõime, finantskulutused.
Keskkonnariski mõiste.
Keskkonnarisk:
1. Risk väljendab järgmiste elementide kombinatsiooni :
• Tagajärgede esinemise tõenäosus kindlale objektile • Tõsidus • Tagajärgede ulatus
2. Risk väljendab: • Teatud kindla tõsiduse ja ulatusega tagajärje esinemise tõenäosust teatud kindlatel asjaoludel
Risk=tõenäosus*tagajärjed
Keskkonnakahju- sündmus (olukord), mis on tekkinud keskkonnale kahjuliku muutuse (näiteks saastumise) tagajärjel.
Riskianalüüs:
1) võimalike õnnetuste ja riskiallikate süstemaatiline kindlaksmääramine, hindamine ja ennetusmeetmete kavandamine.
2) protsess, mis hõlmab piirväärtuste ja piirnormide määramist, ohtude väljaselgitamist ja riski suuruse hindamist.
3) riski suuruse hindamise ja riski lubatavuse üle otsustamise üldine protsess.
Keskkonnanormatiivid ja standardid .
Normatiiv - on juriidilise dokumendi (määruse, direktiivi, otsuse) osa või lisa, milles esitatakse kvantitatiivsed kriteeriumid, millest antud akti täitmisel tuleb juhinduda .
Keskkonnanormatiiv- on keskkonna kvaliteedile, heitmekogusele või toodangu ühikule kehtestatud keskkonnakaitselist kontrollarvu või loodusvara erikulu.
Standard- on iseseisev terviklik normdokument, mis on koostatud konsensuse alusel ja kinnitatud tunnustatud standardiva organi poolt.
Keskkonnastandard- on asjaosaliste kokkuleppel koostatud ning kinnitatud reegleid, juhtnööre ja arvnäitajaid sisaldav dokument, mis korraldab keskkonna seisundit mõjutavat või mõjutada võivat tegevust või tegevuse tulemust.
Keskkonnanormatiivi liigid: kvaliteedinormatiivid, heitenormatiivid, tehnoloogianormatiivid (puhastusseadmed jne), tootenormatiivid (kütus, akud jne)
Näiteid keskkonnanormatiividest: Veeseadus sätestab, et joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
Keskkonnastandardite valdkonnad mille arendamist juhib KeM: keskkonnakorraldus, keskkonnaseire, keskkonnatehnoloogia, keskkonnainformaatika, geograafilise informatsioon, metsandus .
Keskkonnaload, lubade liigid.
Keskkonda oluliselt mõjutav või ohustav tegevus võib toimuda ainult riigi nimel antud loa alusel. Kompleksluba, lihtluba.
Näited tegevus- ja keskkonnalubadest: keskkonnakompleksluba, välisõhu saasteluba , vee rikasutusluba, jäätmeluba, üldgeoloogilise uurimistöö luba, maavara kaevandamise luba.
Keskkonnakompleksluba- on suure keskkonnamõjuga ettevõtete tegevuse tulemusel tekkiva saaste vältimisele ja kontrollimisele suunatud keskkonnakorralduse vahend.
Keskkonnamajandus.
Keskkonnamaks- on majanduslik meede , millega soovitakse muuta tarbimis- ja tootmisharjumusi keskkonnasõbralikumaks.
Keskkonnamaksu liigid: energiamaksud (kütuseaktsiis, elektriaktsiis, energia tootmisega seotud süsinikupõhised maksud ), transpordimaksud (mootorsõidukitele, raskeveokitele, teekasutusele), saastamise ja loodusvara kasutamise maksud (õhu-, vee-, pinnasesaaste , maavarade ja muude ressursside kasutamine, jäätmekäitlus, pakendid).
Suurimad keskkonnamaksude ja –tasude maksjad.
Keskkonnatasu seadus.
Keskkonnatasude rakendamise eesmärgid: 1. Ergutada loodusvarade säästlikku kasutamist, 2.Ergutada keskkonnasõbralikuma toorme ja kütuse kasutamist 3. Tõhustada riigi haldusregulatsioonide kasutamist 4. Ergutada loodusvarade kasutajaid ja keskkonna saastajaid rakendama keskkonnakaitsemeetmeid 5. Aidata kaasa keskkonnaga seotud tootmisväliste kulude muutmiseks tootmiskuludeks 6. Koguda raha loodusvarade säästliku kasutamise, keskkonnakaitse ja looduse mitmekesisuse säilitamise riiklike meetmete rahastamiseks.
Keskkonnatasu- 1) keskkonna kasutusõiguse hind. Jaguneb loodusvara kasutusõiguse ja saastetasuks. 2) kasvava metsa uuendusraie; maavaravaru kaevandamine; veevõtt; kalapüük; jahipidamine ; saasteainete heitmine välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse; jäätmete kõrvaldamine ladestamise teel prügilasse või muude toimingute abil, mille tulemuseks on jäätmete keskkonda viimine (edaspidi jäätmete kõrvaldamine).
•Loodusvara kasutusõiguse tasu: kasvava metsa raieõiguse tasu; maavara kaevandamisõiguse tasu; vee erikasutusõiguse tasu; kalapüügiõiguse tasu; jahipiirkonna kasutusõiguse tasu.
• Saastetasu : rakendatakse, kui saasteaineid heidetakse: välisõhku; veekogusse; põhjavette; pinnasesse; kõrvaldatakse jäätmeid.
Tasumäärade kehtestamisel arvestatakse:
Loodusvarade kasutusõiguse tasul: loodusvara kasutuskohta, kvaliteeti, defitsiitsust, kasutamiseviisi keskkonnaohtlikkust, teistele loodusvaradele tekitatud kahju.
Saastetasul: saasteaine või jäätme ohtlikkust, saastamise koha saastetundlikkust, parima võimaliku tehnika kasutamist.
Keskkonnakasutaja, kes eirab keskkonnaloa omamise nõuet, kasutab loodusvara või saastab üle lubatud koguse, maksab keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi.
Keskkonnatasude kõrgendatud määrad:
Saasteaineid heidetakse keskkonda lubatust suuremates kogustes ; jäätmeid kõrvaldatakse lubatust suuremas koguses; saasteaineid viiakse keskkonda transportimise käigus; saasteaineid viiakse keskkonda ilma loata; loodusvara kasutatakse lubatust suuremas koguses või ilma loata.
Saastaja maksab põhimõtte sisu: kulusid, mida tehakse 1)keskkonna rikkumise, 2)saaste ja saastekahjustuste puhastamiseks ei kanta üle ühiskonnale vaid ainult neile, kes saaste põhjustasid.
Erinevate keskkonnamaksude osakaalud Eestis.
Loodusvara kasutusõiguse tasu määrad ja nende muutus.
Vabariigi valitsus kehtestab: maavara kaevandusõiguse, vee erikasutusõiguse ja kutselise kalapüügiõiguse tasumäärad.
Keskkonnaminister kehtestab: harrastuskalapüügi-, eripüügi- ja vähipüügiõiguse ja jahipiirkonna kasutusõiguse tasumäärad.
Kõikide loodusvarade tasu määrad suurenevad- nt lubjakivi kaevandamise määr oli 2001. aastal 2 eur/m2, kuid 2015. aastal 9 eur/m2.
Keskkonnatasudest laekuva raha kasutamine: Riigieelarvesse laekuvat raha kasutatakse riigi keskkonnapoliitika elluviimiseks solidaarsusprintsiibil, v.a taastuvate loodusvarade – kalavarude, kasvava metsa ja jahiulukite kasutusõiguse tasu, mis läheb nende ressursside taastootmiseks.
Majandusinstrumendid keskkonnakaitses: administratiivsed- institutsioonilised abinõud, mille eesmärgiks on keskkonna saastajate otsene mõjutamine, nt piirnormid ; majanduslikud- meetmed, mis panevad saastajat hindama mitmesuguseid tegutsemisvariante oma saastamise vähendamiseks ning valima keskkonna jaoks soodsaima tegutsemisviisi lähtudes majanduslikest kaalutlustest ; veenmine ja surve).
Ökoloogiline maksureform : maksusüsteemi ümberkorraldamine, et maksustada enam keskkonnakahjulikke tegevusi, mis kaasnevad loodusvarade tarbimisega. Samaaegselt vähendatakse eelkõige tööjõu maksustamist.
Maksustamine- emissioonimaks (Eestis Saastetasu), teenusemaks, kaudsed maksud, administratiivmaksud, maksude diferentseerimine - eesmärgiks on alandada keskkonnasõbralike ning tõsta keskkonnaohtlike toodete hindu; subsideerimine, sisse- ja tagasimaksed, turu loomine, müüdavad saasteload.
Keskkonnanõuete rikkumise negatiivne stimuleerimine, trahvid.
Subsiidiumid :
1) Mittetagastatav finantsabi: antakse näiteks saastamise alandamiseks tulevikus.
2) Laenusoodustus: tavalisest madalam laenuprotsent keskkonnakaitse abinõude rakendamiseks.
3) Maksusoodustus: maksude vähendamine, maksudest vabastamine või põhivahendite tavalisest kiirem mahakandmine.
Turu ergutamine:
1) Saastamisõigusega kauplemine : firmad, kes suudavad viia oma saastustaseme ettenähtud normist allapoole, võivad tekkinud ülejäägi müüa teistele firmale ( Kyoto protokoll ).
2) Kindlustamine: firma kindlustab ennast juhuks, kui tal võib tekkida vajadus heastada keskkonnale tekitatud kahju või katta saastuse likvideerimiskulud.
3) Tagatisraha süsteem: mitmesuguste tarbeesemete korduskasutussüsteem e. pandipakendi süsteem.
Kõrgendatud maksu/tasu määrad ja nende näited Eestist:
1) Mittekuuletumistasu: määratakse saastajale, kes ei täida normatiivseid nõudeid.
2) Sooritustagatis : firma maksab võimudele teatud summa, tegutsedes seejärel ettenähtud keskkonnanõuete kohaselt saab ta tehtud sissemakse tagasi, vastasel juhul mitte.
Keskkonnaseire.
Seire- plaanipärane ja programmeeritud pidev keskkonna seisundi (ja seda mõjutavate tegurite) uurimine selleks loodud seirejaamades (-aladel).
Keskkonnaseire seadus ja selle eesmärgid:
Vastu võetud 20. jaanuaril 1999. a, käesolev seadus sätestab keskkonnaseire korralduse, saadud andmete töötlemise ja hoidmise korra ning keskkonnaseire teostajate ja kinnisasja omanike või valdajate vahelised suhted. Põhieesmärk on prognoosida keskkonnaseisundit ja saada lähteandmeid programmidele, planeeringutele ja arengukavade koostamiseks.
Keskkonnaseire ülesanded:
1) keskkonna saastatuse ja reostuse hetkeolukorra määramine ning analüüsimine;
2) abinõude rakendamist või täiendavat uurimist nõudvate keskkonnamuutuste väljaselgitamine;
3) saasteainete kauglevi jälgimine ja rahvusvaheliste lepingute alusel võrdlusuuringute läbiviimine;
4) keskkonnaseisundit iseloomustavate näitajate süsteemi arendamine ja täiendamine;
5) bioloogilise mitmekesisuse hetkeolukorra hindamine ja analüüsimine;
6) taastuvate loodusvarade seisundi ja hulga määramine;
7) keskkonda mõjutavate tegurite hindamine;
8) tagasiside rakendatud meetmete efektiivsusest.
Seire tasandid : riiklik keskkonnaseire, kohaliku omavalitsuse keskkonnaseire, ettevõtja keskkonnaseire.
Riikliku keskkonnaseire organisatsiooniline struktuur: üldkoordinaator, seirenõukogu, allprogrammide vastutavad täitjad, seire vahetud teostajad.
Keskkonnaseire allprogrammid: meteoroloogiline ja hüdroloogiline seire, õhuseire, põhjavee seire, siseveekogude seire, rannikumere seire, eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire, metsaseire, kompleksseire, kiirgusseire, seismoseire, mullaseire, tugiprogramm.
Keskkonnaindikaator- näitaja või näitajate kogum, mis kajastab lihtsustatult kompleksseid seoseid keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite vahel (sh poliitilised, sotsiaalmajanduslikud jt tegurid), võimaldades jälgida trende ja hinnata muutusi aegrea jooksul.
Keskkonnaindikaatorite vajadus tuleneb: suurest huvist keskkonnaseisundi info järele, sageli on olemasolev keskkonnaandmestik üsna laialipaisatud ning raskesti hoomatav ja võrreldav, keskkonnaindikaatorid võimaldavad keskkonnseisundist anda lihtsustatud ülevaadet, eskkonnaindikaatorid võimaldavad hinnata keskkonnapoliitika eesmärkide realiseerumise tulemuslikkust.
Nõuded keskkonnaindikaatoritele: teaduslikult põhjendatud; kajastama põhjuslikke seoseid; esinduslikud, hõlmama keskkonda ja seda mõjutavaid tegureid terviklikult; pakkuma üheselt mõistetava väljundi, võimaldades jälgida trende.
DPSIR raamistik keskkonnaindikaatoritele.
Looduskaitse seadus (2004).
Seaduse eesmärk: kaitse ja soodne seisund, kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtuslik looduskeskkonna ja/või selle elementide säilitamine, loodusvarad .
Looduskaitse põhimõtted: alade kasutamise piiramine, toimingute reguleerimine, loodusharidus ja teadustöö.
Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused/kriteeriumid: ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik või ajaloolis -kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus
Kaitse alla võtmine: ettepanek, ekspertiis (kas algatatakse või ei algatata), menetlus, otsus, seletuskiri .
Kaitstavad loodusobjektid
1.Kaitsealad- inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus (fun) säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. Kaitsealad on: rahvuspark (rp) Soomaa, Lahemaa, looduskaitseala (lka) Alam-Pedja, Endla, maastikukaitseala (mka) Haanja , Otepää looduspark . mka-del loodusreservaate ei eksisteeri! Nt Vooremaa , Nõva kaitsealad.
2. Hoiualad - elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. Fun- soodsa seisundi tagamine. Nt Narva jõe ülemjooksu hoiuala .
3.Liigid- looma-, taime- või seeneliigi taksonoomiline üksus, mille isendeid, elupaiku, kasvukohti või leiukohti kaitstakse LKS’i alusel või mida on nimetatud EL Nõukogu määruse looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel.
Kivistised ja mineraalid- kaitsekategooriasse kantud kivistis , mille eksemplare või leiukohti kaitstakse käesoleva seaduse alusel.
Fun: kaitse, soodne seisund. Nt kõre, käsnad, kõre (I, II, III kategooria)
4.Püsielupaigad: väljaspool kaitseala asuv, LKSi kohaselt piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav:
a) kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik;
b) kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht;
c) lõhe või jõesilmu kudemispaik;
d) pruunkaru talvitumispaik;
e) jõevähi looduslik elupaik;
f) mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak. Fun: kaitse, soodne seisund.
5.Kaitstav looduse üksikobjektid- teadusliku, esteetilise või ajaloolis-kultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt , nagu puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank , astang, paljand , koobas, karst või nende rühm, mida kaitstakse LKS’i alusel. Fun: kaitse, säilitamine, tutvustamine. Nt Tori põrgu, Tamme-Lauri tamm.
6.Looduskaitse KOV tasandil –võib kaitstavaks loodusobjektiks olla maastik , väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal . Fun: kaitse ja kasutamise tingimused. Nt Koordi raba , Mäealuse mka.
Kaitsealade jaotus (rahvuspark; looduskaitseala; maastikukaitseala; näiteid kõikide kohta.
Kaitseala tsoneering ehk vööndid: loodusreservaat- sisuliselt keeluala; sihtkaitsevöönd- teatud tegevused teatud juhul lubatud (alaspetsiifiline); piiranguvöönd- majandustegevus teatud tingimustel. Piirangute loogika : loodusobjektil erinevad väärtused/piirangud; tegevused on kas keelatud või lubatud teatud tingimustel; kõikvõimalikud piirangud on kirjas seaduses; piirangud sõltuvad konkreetsest alast aja sealsetest tingimustest; kaitse-eeskirjas on kirjas konkreetsel alal kehtivad piirangud.
Kaitse- eeskiri (KEK)- konkreetse kaitstava objekti looduskaitseline reeglistik, mis tugineb LKS’ile.
KEK: tsoneering, seadusega sätestatud piirangute osaline või täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa, KEK on kaitsealal, püsielupaigal, kaitstaval looduseüksikobjektil.
Kaitsekohustuseteatis- teabedokument maaomanikule, teatise objekt: pruunkaru talvituspaik või I kat liigi isendite kasvukoht/elupaik.
Hoiuala teatis - looduslike tingimuste muutmine (v.a õuemaal tehtavad tegevused): kavandatud tööde kirjeldus, maht ja aeg ning nende tegemiskoha skeem.
Kaitsekorralduskava- kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise tegevusplaan .
Elupaiga tegevuskava- koostatakse elupaiga soodsa seisundi tagamiseks, kui teadusinventuuri tulemused või muud andmed näitavad, et seni rakendatud abinõud seda ei taga või kui seda nõuab rahvusvaheline kohustus.
Kaitse korraldamine:
• Üldised kitsendused (valitseja nõusolek)
• Liikumine kaitsealusel objektil
• Kaitsealuse maa võõrandamine
• Kaitseala valitseja
• Vajalik tegevus, loodushoiutoetus
• Kaitsekohustuse teatis
• Kaitsekorralduskava ja elupaiga tegevuskava
Natura 2000 võrgustik koosneb:
– linnualadest ( linnudirektiiv ) ja loodusaladest (loodusdirektiiv)
Rand ja kallas, ranna/kalda vööndid
Rand- veekogu ääristav maariba (ookeani, mere, suure järve kallas)
Kallas- veekogu ääristav maariba (jõel või järvel)
Vööndid: veekaitsevöönd (20m), ehituskeeluvöönd (100 v 200 m), piiranguvöönd (200m).
Liigikaitse .
Liik- bioloogias pärilikult ühetaoliste organismide geneetiliselt eristunud rühm, organismide liigituse põhiüksus.
Ülevaade teadaolevatest liikidest:
Selgroogsed : imetajad 65, linnud pesitsevad liigid ca 375/225 (210), roomajad 5, kahepaiksed 11, kalad 75 (76)
Floora: kõrgemad taimed ca 1450 -1500, metsakasvukoha tüübid, elupaigad jne
Väljasuremislained- erinevad liigid surevad korraga välja; Viis Vägevat- O(ordoviitsiumi), D(devoni), P( permi )- u 96% meredes elanud liikidest, T(triiase)- 85-90% taimeliikidest, K( kriidi )- 70-85% maal elanud liikidest. Kuues laine (nö tänapäev): suurimetajad ja linnud: liigid kaovad, mõni liik leitakse taas, leitakse uusi liike.
Väljasuremise põhjused:
• Elupaikade kadumine ja fragmenteerumine – mõjutab 86% ohustatud linnu- ja imetajaliikidest ning 88% ohustatud kahepaiksetest
• Võõrliigid
• Loodusressursside ületarbimine
• Saastatus, sh eutrofeerumine , ja haigused
• Inimtekkelised kliimamuutused (kaovad nn külmade piirkondade liigid)
Bioloogilise mitmekesisuse tulipunkt - on Maakera piirkond, kus esineb märkimisväärselt endeemilisi looma- ja taimeliike, ning mille elurikkust ohustab tugevasti inimtegevus ( ekvaatori juures).
Endeem - liik (või mõni muu takson ), mis esineb üksnes teatud piiratud alal, nt Saaremaa robirohi.
Relikt- ehk jäänuk on takson, mille areaal on varasemaga võrreldes tugevasti kahanenud, nt jugapuu.
Ohustatus- midagi võib väheseks jääda
Haruldus- midagi on vähe
Punane nimekiri (punane raamat):
Kolm tasandit : • rahvusvaheline (IUCN Red List)
• piirkondlik (European Red List – 6 000 liiki)
• riiklik (Eesti punane raamat), 109 riiki
Ohukategooriad: välja surnud, kriitilises seisundis, väljasuremisohus, ohualtid, ohulähedased, puuduliku andmestikuga.
Ohustatud liik: liik, mis võib suure tõenäosusega lähiajal välja surra.
Liigikaitse ajalugu Eestis:
Mõisate loomapargid (18.-19. saj.); Peipsi ja Läänemere kalavarud (1850-ndad); koduloomakaitse ja kalatrepid (19. saj. teine pool); botaanilised kaitsealad (1924 – Harilaiu poolsaar, Järvselja reservaat, 1925 – Jugapuude reservaat Hiiumaal, 1930 – Abruka salumets, Lipstu nõmm, Puhtu hiismets); zooloogilised kaitsealad (1910 - Vaika linnukaitseala, 1938 - Ratva raba loodusreservaat kotkaste kaitseks); 1935 – Looduskaitseseadusega riiklik kaitse 26 ja müügikeeld 6 liigile.
Liigikaitset reguleerivad õigusaktid: LKS, Loomakaitseseadus, Jahiseadus, Kalapüügiseadus
Liigikaitse põhimõtted:
• Võimalikult madal takson, võimalikult kõigi liikide säilimine
• Esinduslike kasvukohatüüpide ja elupaikade valimine kaitsealadeks ja hoiualadeks (kaitse ja säilitamine)
• Soodustavad programmid : rohevõrgustik tuumalade vahele, liigikaitse laiendamine elupaikade ja maastike kaitsele
• Hävitatud elupaikade taastamine
• Võõrliikide ohjamine ja loodusesse mittelaskmine
• Korjamine ja kollektsioneerimine on keelatud
• “ Avalikustamine keelatud” ja ajaline liikumispiirang
Kaitsealused liigid ja jaotus eri kaitsekategooriate vahel
Liikide bioloogilised ja ökoloogilised iseärasused kui harulduse põhjused: komplitseeritud ja aeglane paljunemine; mükoriisa olemasolu; kitsas ökoloogiline amplituud vms, käpalised, võtmeheinad, kollalised ja oligotroofsete veekogude liigid (lahnarohud ja vesilobeelia).
Võõrliik- liik, kes on Eestisse sisse toodud kas teadlikult või kogemata inimeste poolt.
Must nimekiri/raamat- võõrliikide andmebaas , tagajärjeks on ökosüsteemi tasakaalu rikkumine ja kohalike liikide väljatõrjumine. Invasiivseid liike on kõikidest võõrliikidest kümmekond protsenti.
Võõrliikide ohjamine:
• Keskkonnaregistri rakenduses ( 2016 ) 6 liiki: Sosnowski karuputk , kaugida unimudil, järvekonn, hispaania teetigu, kurdlehine kibuvits, verev lemmalts. Olemas on karuputke ohjamiskava 2011-2015. Tegelikult on võõrliike rohkem!
• EL võõrliikide määrus: 23 looma- ja 14 taimeliiki. Eesti looduses on 5 looma- ja 3 taimeliiki (hiina villkäppkrabi, nutria, signaalvähk, kaugida unimudil, punakõrv ilukilpkonn; pärsia ja Sosnovski karuputk, ameerika kevadvõhk).
Rahvusvahelised konventsioonid.
Konventsioonide geograafilised tasandid (globaalne- Washingtoni, regionaalne- Helsingi, Berni ).
Looduskaitsealased lepped :
Ramsari konventsioon :
Märgala- nii looduslikud kui kunstlikud, nii alalised kui ajutised , nii seisva kui voolava veega, nii mageda -, riim- kui ka soolaseveelisi soid, turbarabasid või veealasid, sealhulgas merealasid, mille vee sügavus mõõna ajal ei ületa kuut meetrit.
Veelinnud- linnud, kes ökoloogiliselt sõltuvad märgaladest.
Eesti alad: Matsalu RP, Alam-Pedja LKA, Emajõe Suursoo LKA ja Piirissaare MKA, Haapsalu- Noarootsi märgala.
Varunimekiri: Väike väin, Puhatu sookompleks (Puhatu LKA), Vasknarva lamminiidud ja vanajõed (Struuga MKA)
Washingtoni konventsioon ( CITES )- ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon.
Bonni konventsioon- konventsioon rändeluviisiga loomade kaitsest.
Berni konventsioon- Euroopa looduslike looma- ja taimeliikide ning looduslike elupaikade kaitse konventsioon.
Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (Rio de Janeiro ) -Cartagena (bioloogiline ohutus- GMO ohutu käsitlemine ja piiriülene liikumine) ja Nagoya protokoll (käsitleb juurdepääsu geneetiliste ressurssidele ja nende kasutamisest saadava tulu õiglast ja võrdset jaotamist)
UNESCO maailma kultuuri- ja loodus pärandi konventsioon- Tallinna vanalinn (1997) ja Struve geodeetiline kaar (2005)
Natura 2000: Linnudirektiiv- linnuhoiualade loomine, tähelepanu Ramsari alade kaitsele), Loodusdirektiiv- direktiiv looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta.
Keskkonnakaitsealased lepped:
Läänemere kaitse konventsioon (Helsingi 1992): Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon. Valgalal lisaks Ukraina , Tšehhi, Valgevene, Slovakkia . Läänemere valgalas elab ~ 85 mln inimest. Igal aastal veetakse laevadega üle 500 mln tonni kaupa (2012- 52% laevaliiklusest, lisaks tankerid -16%). Laevaliiklus intensiivistub aastatega. Aeglane veevahetus, kihistunud meri.
2017 . a fookuspunktid: eutrofeerumine, ohtlikud ained, mereprügi, võõrliigid.
Mere seisund: uued võõrliigid, eutrofeerumine.
Mere kaitsega seotud konventsioonid:
• Mereohutusega seotud konventsioonid
• Merereostuse ennetusega seotud konventsioonid- MARPOL ’i konventsioon ( MARine and POLlution)- konventsioon laevadelt tuleneva merereostuse vältimiseks,
Ballastvee konventsioon- rahvusvaheline laevade ballastvee ja setete kontrolli ning käitlemise konventsioon (ballastvesi- on hõljuvainet sisaldav vesi, mis võetakse ajutiselt laeva ballastitankidesse, et kontrollida laeva trimmi , kreeni, süvist ja püstuvust; oluline, sest Läänemeri on väga vastuvõtlik võõrliikidele ning need mõjutavad tugevalt sealset elu).
• Merekeskkonna reostamise korral vastutust ja kahju hüvitamist reguleerivad konventsioonid
ÜRO mereõiguste konventsioon: mere kasutamist, merega seotud tegevusi ja merekeskkonna kaitset reguleeriv raamkonventsioon.
ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (New- York 1992): et saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemel, mis hoiaks ära ohtliku inimtekkelise sekkumise kliimasüsteemi. Kyoto protokoll- vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, roheline investeerimisskeem- lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisest saadav tulu suunatakse keskkonnasäästlikesse projektidesse või programmidesse (nt Eesti- elektriautod); Pariisi kliimalepe- 197 riiki teevad koostööd (sh Hiina, USA, Venemaa), et T keskmise tõus oleks alla 2°C, veel parem alla 1,5°C ehk vähendavad KHG heitkoguseid.
Osoonikihi kaitse konventsioon ( Viin 1985)- koostöö arendamine osoonikihi kaitsmiseks inimtegevusest põhjustatud muutuste eest ja selle Montreali protokoll (1987)- riikidevaheline koostöö, vähendamaks osoonikihti kahjustavate ainete heitmeid välisõhku ning lõppeesmärgiks nende kasutamisest loobumine üldse (2017- 99% osooni kahjustavatest ainetest on käibelt kõrvaldud).
Piiriülese õhusaaste konventsioon ( Genfi 1979)- protokollides (8) on lepitud kokku ühistes õhuseirereeglites ja -protseduurides ning heitmete vähendamises.
Püsivate orgaaniliste saasteainete konventsioon (Stockholmi 2001),
Piiriülese KMH konventsioon (Espoo 1991)- keskkonnamõju hindamise
Ohtlike jäätmete piiriülest liikumist käsitlev konventsioon ( Basel 1989),
Elavhõbeda konventsioon (Minamata 2013),
Keskkonnaõiguste konventsioon (Aarhus 1998): I konventsioon Euroopas, mis tunnustas otseselt keskkonnaalaseid õigusi, konventsiooni 3 sammast: keskkonnateabe kättesaadavus (teabenõue), otsustamise menetluses osalemine (planeerimismenetlus, lubade menetlus), juurdepääs õigusemõistmisele (õigus esitada vaie , halduskaebus kohtusse). Keskkonnainfo on igasugune kirjalik, suuline , visuaalne, elektrooniline jm info, mis kajastab inimest ümbritsevat ja mõjutavat keskkonda, samuti ökosüsteemide ja looduse mitmekesisuse seisundit. KÕK- Keskkonnaõiguse Keskus: tegevus-õigusabi, sh strateegilised juhtumid , koolitused, juhendid, keskkonnaõiguse alase info levitamine ja vahendamine (igakuine uudiskiri ), juriidilised analüüsid, õigusloome.
Keskkonnapoliitika ja strateegia.
Keskkonnapoliitika- on ametlikult kinnitatud põhimõtete, väärtushinnangute, kavatsuste, strateegiliste sihtide ja tegevuseesmärkide kogum, mis põhineb riigi õigusaktidel ning on avaliku, era- ja mittetulundussektori tegevusjuhis keskkonnaküsimustes.
Keskkonnastrateegia- on riigi või teatud piirkonna, ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnategevuse põhimõtted ning pikemaajalised sihid ja arengusuunad , eesmärgid ning eesmärkide saavutamiseks kaasatavad organisatsioonid.
Keskkonnategevuskava- on süstemaatiliselt keskkonnapoliitika ja/või keskkonnastrateegia põhjal või iseseisva dokumendina määratletud tegevused ja protseduurid keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks, nende täitjad, vajaminev raha ning rahastusallikad.
Keskkonnapoliitika aluspõhimõtted ja rakendamise vahendid.
• Energia, ressursitõhus vähese CO2 heitmega majandus ( ringmajandus )
• Nutikad ja säästvad linnad
• Looduskapital (loodusvarad koos ökosüsteemiteenustega)
• Kliimamuutustega kohanemine
• Infrastruktuuride sidusus (s.h roheline infrastruktuur )
• Keskkonnameetmete, poliitikate lõimimine
• Inimeste heaolu ja tervis (tervendavad, multifuntsionaalsed maastikud, pargid)
• Looduspõhised lahendused ja nende rakendamine keskkonnakorralduses s.h planeeringutes
Keskkonnapoliitika Eestis.
Riigi strateegilised arengudokumendid (poliitika põhialused- nt „ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020“, valdkonna arengukava, valitsemisala arengukava- nt „Looduskaitse arengukava aastani 2020“, „Euroopa veevarude kaitsmise kava“, programm).
I keskkonnaprogramm 1973-1976, VII keskkonnaprogramm 2013-2020.
Keskkonnastrateegia 2030: valdkonnad
Säästev areng- tähendab ressursside mõistlikku kasutamist ja ökosüsteemide taluvusvõime arvestamist, tagades elukvaliteedi paranemise meile ja meie järeltulijatele.
Säästva arengu põhimõte: Majanduse ja keskkonna ühendamine- majanduslikud otsused peavad olema seostatud nende mõjuga keskkonnale, peab arvestama mõju, mis võib olla tulevikus, kõigil on õigus puhtale keskkonnale.
Euroopa Liidu keskkonnaõigus, poliitika ja strateegia.
Keskkonnaõiguse arengu etapid.
I etapp: Rooma lepingust (01.01.1958) kuni 1972 aastani
II etapp: 1972. Aastast kuni ühtse Euroopa aktini (01.07.1987)
III etapp: Ühtsed Euroopa aktist (jõustus 1987) kuni Maastrichti lepinguni (01.11.1993)
IV etapp: Maastrichti lepingust Amsterdami lepinguni
V etapp: Pärast Amsterdami lepingut (1997- 2007)- kk kaitse kõrge tase, säästev areng
VI etapp: algas Lissaboni lepinguga
Keskkonnaõiguse taotlused.
Määrus, direktiiv, otsus, soovitus.
ELi määrused muutuvad vastuvõtmisel liikmesriikidele siduvaks ning kehtivad võrdselt kõikides liikmesriikides. ELi direktiivid suunavad liikmesriikide seadusandlust välja töötavate organite tööd, kes peavad määratud ajaks vastavad muudatused olemasolevatesse seadustesse sisse viima.
Otsused on siduvad üksikisikutele, ettevõtetele, ühenduse institutsioonidele või liikmesriikidele sõltuvalt sellest, kellele need on suunatud. Soovitus kajastab liidu nägemust meetmetest, mis on vajalikud mingi eesmärgi saavutamiseks. Arvamus esitab liidu vaateid mingile küsimusele, kuid ei pruugi soovitada mingeid tegevusi.
Kohustuslikud õigusaktid on määrused, direktiivid ja otsused. Soovitused ja arvamused pole kohustuslikud.
Euroopa Liidu VII keskkonnaprogrammi „Hea elu maakera võimaluste piires” esmatähtsad eesmärgid ja realiseerimise teed: Kaitsta, säilitada ja suurendada liidu looduskapitali; Muuta liidu majandus ressursitõhusaks, keskkonnahoidlikuks ja konkurentsivõimeliseks vähese CO 2 -heitega majanduseks ;
Kaitsta liidu elanikke keskkonnaga seotud surve ning nende tervisele ja heaolule avalduvate riskide eest; Suurendada liidu keskkonnaalastest õigusaktidest saadavat kasu õigusaktide rakendamise parandamise kaudu.