Riiklik
Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus
Soovitusi
ja näiteid loovtööde
läbiviimiseks
põhikooli
III
kooliastmesTallinn
2011SISUKORDSAATEKS
…………………………………………………………………………….
3SOOVITUSI
JA NÄITEID LOOVTÖÖDE LÄBIVIIMISEST PÕHIKOOLI
III
KOOLIASTMES – Anne
Ermast , Gled-Airiin Saarso, Kristi
Teder Loovtöö
korraldamine koolis
……………………………………………………..4
Loovtöö
teema valimine …………………………………………………………..5
Loovtöö
liigid ……………………………………………………………………..5
Loovtöö
juhendamine
……………………………………………………………..8
Loovtöö
esitlemine ………………………………………………………………...9
Loovtöö
hindamine ……………………………………………………………...10
LISADLISA
1. Lühiuurimus III kooliastmes – Sirje Nootre………………………………….12
LISA
2. Uurimistöö
juhendamine põhikoolis –
Kadri Sõrmus ………………………..14
LISA
3. Projektitöö ja uurimistöö võimalusi kirjandusõpetuses –
Ivika Hein……….. .20
LISA
4. Uurimistöö spetsiifika ajaloos –
Tiiu Ojala …………………………………..
.22
LISA 5. Valik ideid õpilaste uurimistöödeks – Anu Toots ………………………….…31
LISA
6. Uurimistöö
põhikoolis –
Anu Toots ……………………………………. ..34
LISA
7. Projektitöö
võimalusi eesti keele õppes –
Krista Nõmmik, Ülle Salumäe……45
LISA
8. Näiteid
kooli
loovtööde
temaatikast
– Anne Ermast ……………………….. 51
SAATEKS
2011.
a
Vabariigi
Valitsuse
kinnitatud
põhikooli
riiklikus
õppekavas
sätestatakse,
et
kool
korraldab
põhikool
III
kooliastmes
õpilastele
läbivatest teemadest lähtuva
või
õppeaineid
lõimiva
loovtöö.
Loovtöö
liigid võivad
olla
uurimus,
projekt,
kunstitöö
või
muu
taoline
töö.
Loovtööd
võib
teha
õpilane
nii
individuaalselt
kui
ka
rühmas.
Alates
1. septembrist 2013. a on loovtöö sooritamine põhikooli lõpetamise tingimuseks .
Loovtöö
eesmärgiks
on
pakkuda
õpilasele
võimetekohast
ning
huvidest
lähtuvat
eneseteostuse
võimalust
ning
toetada:
- õpilase tervikliku maailmapildi ja loomingulise algatusvõime ja loova eneseväljendusoskuse kujunemist ning aidata kaasa uute ideede tekkimisele ja teostamisele õppeainete lõimumise ja loovtöö protsessi kaudu;
- õpimotivatsiooni, enesereflektsiooni ja kriitilise mõtlemise kujunemist;
- õpilase kujunemist loovaks ning mitmekülgseks isiksuseks;
- üldpädevuste (iseseisev ja rühmas töötamine, probleemide lahendamine, kriitiline mõtlemine, argumenteerimis-, eneseväljendus- ja esinemisoskus, töö allikate ja andmetega ; tegevuse kavandamine ning kavandatu järgimine, tegevuse ja töö analüüsimise oskus, loovtöö vormistamine, IKT vahendite kasutamine jne) kujunemist;
- õpilast tema võimete paremal tundmaõppimisel, mis aitaks teha valikuid järgnevateks õpinguteks.
Käesolev juhendmaterjal tutvustab
mitmete
koolide
näiteid
ja soovitusi loovtöö
korraldamiseks
ja
läbiviimiseks.
Loovtöö
korraldamise ja läbiviimise põhimõtted esitatakse
kooli
õppekava
üldosas,
kus on
kirjeldatakse täpsemalt, kuidas toimub:
- loovtöö korraldamine;
- loovtöö teema valimine;
- õpilaste juhendamine;
- loovtöö esitlemine;
- loovtöö hindamine.
Juhendmaterjali
koostajad
Ene Kulderknup ja Inge Raudsepp
Riikliku
Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse üldhariduse õppekavade ja
eksamite osakonna peaspetsialistid
Soovitusi
ja näiteid loovtööde
läbiviimiseks
põhikooli
III
kooliastmes
Anne
Ermast
Kivimäe
Põhikooli muusikaõpetaja
Gled-Airiin
Saarso
Keila Kooli direktor
Kristi
Teder
Paide
Ühisgümnaasiumi käsitööõpetaja
Põhikooli
riiklik õppekava sätestab, et
kool
korraldab
põhikool
III
kooliastmes
õpilastele
loovtöö.
Olenemata sellest, kas põhikooli lõpetajad on eelnevatel aastatel
uurimistöid vmt teinud või mitte, peaksid siiski koolid läbi
mõtlema, kuidas süsteemselt korraldada loovtööde läbiviimist
ning milliseid juhendmaterjale tuleb koostada õpilastele ja
õpetajatele.
Mõelda
tuleks ka selle peale, kas õpilased on piisavalt ettevalmistatud
erinevat liiki loovtööde tegemiseks ning kas õpetajad vajavad
õpilaste juhendamiseks eelnevalt täiendkoolitust.
LOOVTÖÖ
KORRALDAMINE
KOOLIS
- Loovtöö on juhendatud õppeprotsess, mille käigus õpilane rakendab iseseisva töö oskusi ja omandatud teadmisi, arendab loovust ja kinnistab ning täiendab koolis omandatut.
- Kooli juhtkond koostöös õpetajate, infotehnoloogi, raamatukoguhoidjaga koostab loovtööde korraldamise juhendi, mis sisaldab ühtlasi läbiviimise ajakava .
- Direktor kinnitab:
- loovtööde üldise korralduse koordineerija, kelleks võib olla õppealajuhataja ja klassijuhatajad, kelle ülesandeks on õpilaste loovtöö koostamisprotsessi jälgimine;
- loovtööde juhendajad, näiteks temaatikaga seotud aineõpetajad, ainete lõimumise puhul õpetajad või vastava kvalifikatsiooniga inimesed väljaspoolt kooli;
- hindamiskomisjoni(d)
- loovtöö juhendamise korra, kus märgitakse ka juhendaja ja õpilase miinimumkoormus;
- erinevate loovtöö liikide koostamise ja töö vormistamise juhendid ning hindamise skaala ja põhimõtted;
- loovtöö kirjaliku osa ülesehituse ja vormistamise nõuded, seda ka nii kunstiainete ja projektitöö puhul;
- korra õpilase olümpiaadil osalemise ja loovtöö koostamise võrdsustamise kohta.
Näide
loovtöö
läbiviimise
ajakavast
………………………………………………………………………………………………
- Õppeaasta alguses valitakse loovtöö teemad, mis tulenevad õppeaineid läbivatest või õppekava läbivatest teemadest, mis kinnitatakse näiteks kas õppenõukogus, õppetoolides või ainesektsioonides.
- Esimese õppeveerandi alguses tutvustatakse õpilastele loovtöö teemasid ja õpilased leiavad endale loovtöö juhendaja.
- Loovtööde esitlused on soovitav kavandada 3. veerandi lõppu.
Aeg
loovtöö
teema
valikust
kuni
esitluseni
on
erinevate
loovtööde
liikide
puhul
erinev.
………………………………………………………………………………………………
LOOVTÖÖ
TEEMA VALIMINE
Loovtööde
teemad
pakub
välja
kool,
täpsema
avaliku
teeb
õpilane(sed).
Õpilane
valib
loovtöö
teema
erinevate
õppeainete
ja
valikainete
ning
loovtöö
liikide
vahel.
Näide
loovtöö
teema
valimisest
………………………………………………………………………………………………
- Õpilastele tutvustatakse loovtöö teemasid ning erinevaid võimalusi nende käsitlemisel, nõudeid töö koostamisele ning tähtaegu.
- Loovtöö täpsema teemavaliku teevad õpilased individuaalselt või rühmas 1. veerandi lõpuks.
- Loovtöö esitamise liigi (projekt, õpilasuurimus, muusikateos , näitus vm) otsustab õpilane koos juhendajaga siis, kui on selge, millised õppeained on loovtöö koostamise aluseks ja milliseid vahendeid valitud loovtööks kasutatakse.
……………………………………………………………………………………………….
LOOVTÖÖ
LIIGID
Läbivatest
teemadest
lähtuva
või
õppeaineid
lõimivaks
loovtööks
võib
olla
uurimus,
projekt,
kunstitöö
või
muu
taoline
töö ning kool koostab eelpool nimetatud tööde koostamise
juhendid, mis sisaldavad ka kõigi loovtöö liikide ülesehituse
ning vormistamise nõudeid.
Keelte-,
loodus-, tehnoloogia -
ja
sotsiaalainetes
ning
matemaatikas
on
loovtöö
liikideks
üldjuhul
kirjalik
õpilasuurimus
või
projektitöö.
Õpilane lähtub
töö
teostamisel
valitud teemast ning
läbiviimisele
ja
vormistamisele
esitatud
nõuetest.
Õpilasuurimus
Uurimistöö
on kirjalik tekst, kus õpilane keskendub mingile uurimisprobleemile.
Töö
kirjutamine
annab
õpilastele
esimese
iseseisva
uurimustöö
kogemuse
ning
võimaluse
tegeleda
huvipakkuvate
teemade
ja
probleemidega
kas
individuaalselt
või
koostöös
kaasõpilastega.
Uurimuse
eesmärgiks
on
saada
täpsemat
teavet
uuritava
teema
kohta
ning
leida
teema
olulistele
küsimustele
vastuseid.
Samuti
aitab
uurimustöö
kaasa
oskusele
oma
mõtteid
edasi
anda
loogiliselt
nii
kõnes
kui
kirjas.
Uurimustöö
peaks
olema
valdavalt
analüüsiva iseloomuga ,
olulisel
kohal
on
töö
autori
järeldused,
tõlgendused
ja
üldistused.
Näide
uurimistöö
koostamise etappidest
………………………………………………………………………………………………
Õpilane:
valib valdkonna või õppeaine ning esialgse teema;
koostab koos juhendajaga töö koostamise ajakava;
tutvub juhendaja poolt soovitatud kirjandusega;
sõnastab juhendaja abiga probleemi;
kogub andmeid;
kirjutab vastavalt nõuetele uurimistöö/teksti
õpilane esitleb oma tööd hindamiskomisjonile.
………………………………………………………………………………………………
Näide
õpilasuurimuse
ülesehitusest
………………………………………………………………………………………………
Õpilase
uurimustöö
ülesehitus
koosneb
järgmistest
osadest:
tiitelleht
sisukord
sissejuhatus
töö põhiosa (peatükid ja alapeatükid)
kokkuvõte, sh enesehinnang
kasutatud kirjanduse loetelu
lisad (vajadusel)
Kirjalik
loovtöö
sisaldab
ka õpilase enesehinnangut
eesmärkide
ja
tegevuskava
täitmise
kohta.
Õpilane
märgib
loovtöö
alustamise
ja
valmimise
kuupäeva,
koostamisele
kulunud
aja
tundides
ning
lisab
oma
allkirja.
………………………………………………………………………………………………
Vt
LISA 1 Sirje Nootre. Lühiuurimus
Projekt
Projekt
on kindla eesmärgi ja ulatusega terviklik töö(ülesanne) vm
ettevõtmine.
Projekt pakub hea võimaluse valitud teemadel viia ellu oma ideid üksi või
koos kaaslastega. Projekt annab korraldamiskogemust, juhtimis- ja
meeskonnatöökogemust, algteadmisi eelarve koostamisest ja veel
palju teisi elus toimetulekuks tarvilikke kogemusi. Projekti võib
kaasata ka erinevaid loovtöö liike olenevalt projekti teemast,
näiteks lühiuurimust, erinevaid õpilaste esinemisi, esitlusi,
näituste korraldamist jm.
Loovtöö
kui
muusikateos
või kunstitöö
Loovtöö
muusikateose või kunstitööna kätkeb
endas
uudseid,
innovaatilisi
ideid
ning on
eneseteostusrõõmu pakkuv ja silmaringi avardav. Loovtöö võib
olla nii praktiline töö kui ka vaimse idee kandja.
Juhul,
kui loovtöös kasutatakse fragmente teiste autorite loomingust,
tuleb autorikaitse seadusest lähtudes viidata kasutatud teose
autorile.
Loovtöö
muusikateosena võib olla õpilase omalooming aga ka muusikateose
esitamine.
Kunstitöö
teostamise
tehnikaks võib olla maal,
joonistus, graafika ,
skulptuur, keraamika ,
videofilm, animatsioon ,
perfomance
jne.
Kunsti-
ja projektitöö puhul koostab õpilane ka kirjaliku osa, mis
vormistatakse
vastavalt kooli poolt kehtestatud nõuetele.
Näide
kunsti-
ja projektitöö
kirjaliku osa ülesehitusest
…………………………………………………………………………………………….
Töö
ülesehitus on näiteks järgmine:
tiitelleht
sisukord
sissejuhatus
töö
käigu kirjeldus
kokkuvõte,
sh enesehinnang tööle
kasutatud
kirjandus
Kirjalik
loovtöö
sisaldab
ka õpilase enesehinnangut
eesmärkide
ja
tegevuskava
täitmise
kohta.
Õpilane
märgib
loovtöö
alustamise
ja
valmimise
kuupäeva,
koostamisele
kulunud
aja
tundides
ning
lisab
oma
allkirja.
Näide
loovtöö arvutil vormistamise nõuetest
………………………………………………………………………………………………
Uurimustöö
vormistatakse
arvutil
lehe
ühele
küljele,
kasutatakse
paberi
formaati
A4.
Töö
maht
on
orienteeruvalt
10-14/
6-10
lehekülge.
Kirja
tüüp
on
Times
New
Roman ,
tähesuurus
12
punkti,
reavahe
1,5.
Lehe
üla-
ja
alaservast
jäetakse
tühjaks
3
cm,
lehe
paremast
servast
2
cm,
vasakust
servast
4
cm.
Tekst
paigutatakse
leheküljele
ühtlaselt,
lehekülje
parempoolne
serv
jääb
sirge.
Kõik
leheküljed
töös
nummerdatakse,
number
trükitakse
ülaservast
1
cm
allapoole
lehe
paremasse
nurka.
Lehekülgi
arvestatakse
alates
tiitellehest,
kuid
lehekülje
numbrit
sellel
ei
kirjutata .
………………………………………………………………………………………………
Loovtöö
ja
olümpiaadid,
konkursid
Loovtöö
võiks lugeda
sooritatuks,
kui
õpilane
on
osalenud
ja saavutanud
märkimisväärse
koha
üleriigilisel
või rahvusvahelisel aineolümpiaadil,
õpilasuurimustööde konkursil (näiteks Archimedese Eesti õpilaste teadustööde riiklik konkurss , GLOBE õpilasuurimustööde konkurss, Tartu keskkonnahariduskeskuse
õpilaste keskkonnaalaste uurimustööde konkurss jne).
LOOVTÖÖDE
JUHENDAMINE
Loovtöö
juhendamise
põhimõteteks
võiksid olla:
- õpetajate ja õpilaste töökoormus ei tohiks oluliselt suureneda , selleks lepitakse kokku, millal ja mitu korda üldjuhul toimub juhendamine ning kokkulepitud aeg märgitakse tunniplaanis (nagu konsultatsioonid, koorilaul jne). Näiteks võiks juhendamine toimuda üle nädala, kaks korda kuus;
- loovtööde koostamine ja juhendamine on soovitav korraldada veerandite kaupa;
- ühele juhendajale ei tohi langeda liigsuur koormus, seetõttu võib juhendajal olla maksimaalselt 4 õpilast või 3 rühma;
- loovtöö juhendamine võib toimuda individuaalselt või ka rühmas. Õpetaja kohtub juhendatava(te)ga vähemalt neli korda.
- juhendaja roll on suunav:
- aitab õpilast teema valikul ja tegevusplaani koostamisel;
- soovitab vajadusel kirjandust ja annab suuniseid info leidmisel;
- jälgib töö vastavust sisulistele ja vormistamise nõuetele ning jälgib ajakava täitmist;
- nõustab õpilast esitluse edukaks läbiviimiseks;
- täpsustab rühmatöös liikmete tööpanuse ;
- nõustab õpilast loovtöö esitlemise vormi valikul.
- loovtöö koostamise minimaalne ajaline maht õpilase jaoks võiks olla 15 tundi, mis sisaldab nii juhendamisele kulunud tunde kui ka iseseisvat tööd.
Näide
õpilase
loovtöö
koostamise
ajalisest
mahust
………………………………………………………………………………………………
õpilane
tunde
planeerimine
2
juhendajaga koos
4
tegevus
6
viimistlus
2
ettekanne
1
kokku tunde
15
Juhendaja
võiks
suunata
silmapaistvate
loovtööde
autoreid
osalema
olümpiaadidel,
konverentsidel,
konkurssidel
jne.
………………………………………………………………………………………………
Vt
LISA 2
Kadri
Sõrmus. Uurimuse juhendamine
LOOVTÖÖDE
ESITLEMINE
Loovtöö
esitlemisele pääseb õpilane, kui ta on kokkulepitud ajaks esitanud juhendajale ja hindamiskomisjonile oma uurimis - või praktilise töö
(kunsti- või projektitöö, vm) koos kirjaliku osaga.
Loovtöö
esitlemise
korralduse
põhimõtted võiksid olla järgmised:
- loovtöö esitlus võib toimuda nii koolis kui kokkuleppel hindamiskomisjoniga väljaspool kooli;
- esitlus võib toimuda koolis ka teatud teema või ainenädala raames: näiteks muusika - ja kunstinädalal, loodusainete nädalal, kus muuhulgas saavad õpilased üles astuda nt kontserdil või näitusel vastaval teemal koostatud loovtööga jm;
- mitme autori puhul osalevad loovtöö esitlusel kõik rühma liikmed;
- loovtööd esitleb õpilane suulise ettekandena ning aega selleks võiks olla nt 10 minutit.
- ettekanne on õpilasel kirjaliku tekstina ettevalmistatud.
- esitlust on soovitav näitlikustada kas stendiettekande, multimeedia, audiovisuaalsete jm vahenditega.
Loovtöö
esitlemisel õpilane:
1) selgitab
töö eesmärki ja põhjendab teema valikut;
2)
tutvustab kasutatud meeto(dit)deid;
3) esitab
töö kokkuvõtte: milleni jõuti, kas eesmärk täideti.
Näiteid
loovtöö
esitlemise
vormidest
……………………………………………………………………………………………
Posterettekanne
Vormilt
on poster suureformaadiline teksti ja piltidega plakat , millel olevat
teksti,
pildimaterjali,
jooniseid,
skeeme
jm
kommenteeritakse
esitlusel
suuliselt.
Posterettekande
alguses esitatakse eesmärgid, järeldused, tulemused ja lõppsõna.
Poster
peab olema visuaalselt atraktiivne . Posterilt edasiantav info peab
olema loogiliselt liigendatud, ilma keeruliste graafiliste kujundite ning liigsete detailideta. Pealkirjade ja alapealkirjade kujundamisel
peab jälgima, et kiri oleks piisavalt suur ja nähtav, kiirelt loetav ja laused lühidad.
Ettekanne
– suuline esitlus
Kuulajate
huvi suurendamiseks on
võimalik
tehnilisi
vahendeid
kasutades ettekannet illustreerida .
Üks
ettekande
võimalikest näitlikustamise
vahenditest
on
PowerPoint.
PowerPoint
esitluse
koostamisel
tuleb
kasutada
ühte
slaidi
ühe
põhiidee
edasiandmiseks ,
illustratsioonid
ja
taust
peavad
olema
vastavuses
teemaga ning
kirja
suurust
valides
tuleb
lähtuda
auditooriumi
kaugusest
ekraanist.
Esitlusele tuleb kasuks, kui kasutada
slaidide
vaheldumise
efekte
või
animatsioone
mõõdukalt,
efektid
ei tohiks varjutada uuritava
teema
esitlust.
Ühele
slaidile
võiks
paigutada
vaid
ühe
illustratsiooni.
Slaididelt
ei
tohi
puududa
ka
viited
autorlusele
kasutatud
materjali
puhul.
………………………………………………………………………………………………
LOOVTÖÖDE
HINDAMINE
Hindamise
põhimõtted ning kriteeriumid esitatakse kooli loovtööde
hindamisjuhendis.
Loovtöö
hindamise
eesmärgiks
on:
- kirjeldada loovtööle seatud eesmärkide täideviimist ning anda seeläbi tagasisidet loovtöö kui terviku kohta;
- kujundada kriitilist suhtumist oma töösse, julgustada õpilast järgmisteks loovtöödeks ning toetada seeläbi isiksuse arengut.
Loovtööle
ja
selle
esitlemisele
annab
koondhinnangu
kolmeliikmeline hindamiskomisjon,
kuhu
kuulub
ka
õpilase
juhendaja.
Rühmatöö
puhul antakse hinnang iga liikme tööle, mis kujuneb
tööprotsessi
jooksul
peetud
päeviku
alusel.
Hinnang
antakse:
kunstitöö
ning omaloomingulise muusikateose puhul
hinnatakse
teose
ideed,
originaalsust
ja
selle
teostumist,
samuti
uute
seoste
loomise
oskust;
muusikateose
esitamise puhul hinnatakse kunstilist teostust.
- loovtöö protsessile: õpilase algatusvõimet ja initsiatiivi loovtöö teema valimisel, ajakava järgimine, kokkulepetest kinnipidamine, ideede rohkust, suhtlemisoskust;
- loovtöö vormistamisele: teksti, jooniste , graafikute ja tabelite korrektne vormistamine; viitamine .
- loovtöö esitlemisele: esitluse ülesehitus, kõne tempo, esitluse näitlikustamine, kontakt kuulajatega.
Näide
………………………………………………………………………………………………
Kõned
ja esitlused
Krista
Nõmmik, Ülle Salumäe
Hindamise alused
Suurepärane
Hea
Vajab arendamist
Häälekasutus:
tempo (kiire/aeglane);
tugevus (kõva/vaikne);
tämber;
artikulatsioon
Rääkijat on meeldiv kuulata,
kasutab pause ja rõhke kõne rütmistamiseks.
Hääl kõlab loomulikult, väljendus on selge.
Kõne on selge,
esitus pisut monotoonne.
Kõne monotoonne, hääl liiga vaikne, tempo liiga kiire või liiga aeglane;
pikad mõtlemispausid, kasutab verbaalseid täiendeid.
Ülesehitus, argumentatsioon
Kõne/esitluse ülesehitus on korras, st tekst on
liigendatud tervik,
ülesehitus on
loogiline ja sidus.
Ülesehitus on jälgitav,
mõtted on esitatud
selgelt.
Kõne ülesehitus on
ebaloogiline.
Mõtted on kohati
seosetud.
Sõnumit on raske
mõista.
Mulje:
entusiasm,
siirus ,
originaalsus
Kõnelejal on hea kontakt publikuga, esineja usub oma sõnumisse, paneb end kuulama .
Esitus on loov ja teemakäsitlus isikupärane.
Kõneleja usub
oma sõnumisse,
on esinemiseks hästi ette valmistunud, püüab luua sidet publikuga.
Kõneleja on ette valmistunud, kuid ei esine enesekindlalt. Peab pigem monoloogi kui dialoogi.
Silmside publikuga on kasin.
Näitliku lisamaterjali kasutamine (lisapunktid)
Kasutab esinemise ilmestamiseks erinevaid vahendeid ( tabelid , graafikuid). Näitmaterjalide kvaliteet on hea.
Kasutab näitlikku lisamaterjali
Kasutatud lisamaterjal ei toeta sisu,
kvaliteet kõikuv.
…………………………………………………………………………………………
LISA
1
Lühiuurimus
III kooliastmes
Sirje
Nootre
1.
Olemus ja eesmärk
Lühiuurimust
tehes seab õpilane eesmärgi uurida mingit teemat, nähtust,
protsessi vm, toetudes allikmaterjalile ning oma kogemusele.
Põhikooliõpilasele jõukohased uurimistegevused on näiteks teabe
kogumine ja liigitamine , statistiliste andmete esitamine, intervjueerimine , isiklike kogemuste kirjeldamine ja kirjalik
esitamine jms.
Uurimus
on selgelt ja täpselt sõnastatud kirjalik tekst, kus esitatakse töö
eesmärk, põhiseisukohad, uurimistulemused ja lõppseisukohad.
Uurimistöö kaudu süstematiseerib, kinnistab ja laiendab õpilane
koolis omandatut, arendab iseseisva töö oskusi ja loovust, üldistab
töö käigus saadud kogemusi.
Uurimistöö
on pikaajaline protsess, mis nõuab põhjalikku ettevalmistust ja
täpset kavandamist.
2.
Uurimisprotsessi etapid
Teema
valik ja ajakava koostamine. Teema valik võiks lähtuda
paikkondlikult ja/või õppeprotsessis olulistest teemadest,
arvestades õpilase huvisid ja võimeid. Teema tuleks lühidalt ja
konkreetselt sõnastada, lai teemavaldkond kitsamalt piiritleda
(valida alateema ), et töö ei kujuneks õpilasele üle jõu käivaks.
Põhikoolis tehtav uurimistöö võib olla kirjeldav uurimus, mitme
nähtuse vaheliste seoste uurimine , probleemi põhjuste analüüsimine
jms. Oluline on jälgida, et uurimuse asemel ei valmiks pelgalt
referaat või materjalimapp, st et kindlasti tuleks sõnastada
uurimuse põhiidee (põhiväide) ja jõuda järelduste, üldistusteni.
Põhiidee sõnastamisel aitab õpilast nt väide: Ma tahan oma
uurimistööga uurida seda, kas/kuidas/miks ...
Töö
planeerimine. Pärast teema valimist tuleks koostada ajakava. Kui
on plaanis uurimise käigus kedagi intervjueerida, tuleb koostada
küsitlusleht. Pannakse paika esialgne uurimistöö struktuur.
Teemakohase
allikmaterjali kogumine ja bibliograafia koostamine. Õpilane
uurib õpetaja juhendamisel teemakohaseid materjale internetist,
raamatukogust jm, küsitleb vajadusel teemaga seotud inimesi.
Huvipakkuvate materjalide põhjal koostatakse allikmaterjalide
nimekiri koos vajalike viidetega (autor, pealkiri, Interneti aadress
jm). Kui uurimistöö aluseks on ilukirjandusteos, loeb õpilane
teose läbi ja täidab lugedes uurimisteemat silmas pidades erinevaid
ülesandeid.
Materjali
läbitöötamine, süstematiseerimine, liigendamine . Valitakse
teemakohane materjal, mida töös refereeritakse või muul moel
kasutatakse, viidates allikale. Korrastatakse vajalik kogutud allikmaterjal : sisestatakse küsitluslehtede sisu ja muud märkmed arvutisse . Sõnastatakse oma seisukohad. Vaadatakse üle uurimuse
esialgne struktuur, vajadusel tehakse selles muudatusi.
Illustreerivate
materjalide koostamine. Jooniste, skeemide, tabelite, fotode jm
illustreeriva materjali koostamine või otsimine.
Uurimuse
kirjutamine ja vormistamine. Töö osad: tiitelleht, sisukord,
sissejuhatus, uurimuse peateemade ja alateemade põhjal vormistatud tekst, kasutatud kirjandus, lisad. Sissejuhatuses antakse kokkuvõtlik
ülevaade teemast ja probleemidest, selgitatakse uurimuse eesmärki,
tutvustatakse kasutatud allikmaterjali ja selle kogumist,
tutvustatakse töö ülesehitust. Töö sisuosa jaotatakse
peatükkideks, vajadusel ka alapeatükkideks. Uurimuse kokkuvõte
peaks kajastama peatükkide järeldusi ja andma vastuse
sissejuhatuses püstitaud põhiideele (-väitele). Lisas esitatakse
illustreeriv materjal, nt fotod, skeemid , tabelid, tekstikoopiad,
fotod jms. Lisadele tuleb tekstis viidata.
Töö viimistlemine . Uurimus tuleb võimalusel vormistada arvutiga.
Tähelepanu tuleb pöörata teksti keelele ja stiilile: sõnastus
peab olema selge ja korrektne, töös ei tohi olla õigekirjavigu.
Uurimistöö vormistatakse A4 formaadis valgel paberil ja köidetuna.
Tekst kirjutatakse lehe ühele poolele, soovitatav reavahe on 1,5,
kirja suurus 12, pealkirjade suurus 14, kiri Times New Roman või
Arial. Töö leheküljed peavad olema nummerdatud. Uurimus võib olla
esitatud ka elektrooniliselt , kui nii on varem kokku lepitud.
Uurimistöö
kaitsmine. Õpilane esitab lühikese kokkuvõtte oma tööst:
tutvustab teemat, töö eesmärki, kasutatud materjale,
üldistusi-järeldusi, milleni tööd koostades jõudis, kirjeldab
tööprotsessi, räägib, mida ta tööd tehes õppis, vastab
küsimustele jms.
3.
Uurimistöö hindamine
Hindamise
kriteeriumid
Põhiidee ja sisu vastavus, põhjalikkus: kas uuritud on sissejuhatuses püstitatud põhiideed, kas faktid on kontrollitud, kas materjali on piisavalt jms.
Ülesehituse terviklikkus: kas kõik töö osad on olemas, kas liigendus on piisav ja loogiline jne.
Keele korrektsus ja stiili sobivus.
Vormistamise korrektsus, sh viitamine.
Õpilase aktiivsus uurimisprotsessis.
Töö kaitsmine.
Soovituslik
kirjandus
Kasik,
R. Sissejuhatus tekstiõpetusse. – Tartu Ülikooli Kirjastus,
2007.
Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. Uuri ja kirjuta. – Medicina , 2005.
Hage, M. Näpunäiteid algajale uurijale. –
Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi aastaraamat nr 1, 1997. Arhiivikool,
rahvusarhiivi õppekeskkond
http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=91
LISA
2
Uurimistöö
juhendamine põhikoolis
Kadri
Sõrmus
Õpilasuurimuse
kirjutamine seab õpilasele kõrgeid nõudmisi, kuna selle koostamine
on põhikoolilapse jaoks keeruline, erinevaid tegevusi ning etappe siduv pikaajaline protsess, mis eeldab püsivust, järjekindlust,
arutlemisoskust ja loogilist mõtlemist. Samas annab uurimistöö
õpilasele hea võimaluse teda huvitava teemaga sügavuti tegeleda.
Uurimistöö kirjutamine on väga arendav ja hõlmab kõikide
osaoskuste (lugemine, kuulamine , rääkimine, kirjutamine)
funktsionaalset ning kompleksset rakendamist.
Ilma
toetava juhendajata ei suuda põhikooliõpilane korrektset ning
heatasemelist uurimust koostada. Seega seab õpilasuurimuse
juhendamine suured nõudmised ka õpetajale.
1.
Ettevalmistus uurimistöö kirjutamiseks
Uurimistöö
kirjutamine eeldab, et õppija on eelnevalt harjutanud uurimistöö
jaoks olulisi oskusi: teksti/lõigu peamõtte leidmist ,
refereerimist, tsiteerimist, sidusa teksti kirjutamist jm. Õpilane
peaks olema tuttav materjali kogumise võimalustega, oskama
süstematiseerida, analüüsida ning teadma neutraalse ja teadusliku
stiili tunnuseid. Põhikoolis tuleb kindlasti eraldi tegeleda töö
vormistamise ning kujundamisega, harjutada viitamist, sisukorra
genereerimist, leheküljenumbrite lisamist, töö joondamist,
jooniste ja tabelite tegemist, teksti paigutamist lehele jne. Kui
andmete analüüsimiseks kavatsetakse kasutada Excelit vm programmi,
peab õpilane eelnevalt selle programmi kasutamise selgeks õppima.
Uurimistööks vajalikke oskuste piisav harjutamine on eelduseks , et
õpilane suudaks nõuetele vastava töö kirjutamisega hakkama saada.
Ettevalmistusperioodil
on soovitav tutvuda ka teiste sama valdkonna õpilasuurimustega
(näiteks Akadeemiakese vahendusel). Heaks eeltööks on mitme
erineva uurimistöö osade võrdlev analüüs. Näiteks võib
analüüsida erinevate uurimuste sissejuhatusi, kokkuvõtteid,
hüpoteesi/uurimisülesande sõnastust, keelekasutust jm.
Uurimistöö
ettevalmistus võib toimuda klassis, uurimistööst innustunud
õpilaste rühmades või individuaalselt, kuid arvestada tuleb, et
uurimistöö jaoks vajalike oskuste iseseisev omandamine ei ole
põhikooliõpilasele enamasti jõukohane.
2.
Uurimistöö etapid
Teema
valimine.
Uurimistööd kirjutama asudes tuleb õpilasel ning õpetajal läbi
arutada töö teema valik. Uurimistöö
teemavaldkonnad ei ole mingil moel piiratud, kuid soovitav on lähtuda
riikliku õppekava läbivatest teemadest. Põhikoolis on kõige
olulisem, et valitud teema pakuks õpilasele tõesti huvi. Seega
valib õpilane
ise
juhendaja
suunamisel
uurimistöö
teemavaldkonna ning uurimuse teema.
Teema
valimisel on soovitav arvesse võtta nii uurimuse jaoks vajaliku
jõukohase teoreetilise materjali olemasolu kui ka soovitava
lähenemisviisi otstarbekust. Et töö ei valguks laiali, tuleb
arutleda ka selle üle, mida töö ei käsitle, mis töö mahust
välja jääb. See aitab õppijal hiljem teema piirides püsida.
Kava
koostamine.
Kui huvipakkuv teema on leitud, selle tarvis vajaliku materjali
olemasolus veendutud ning materjaliga tutvutud, tuleb koostada
uurimuse kava – õpetaja ja õpilase koostöös sõnastatakse töö
eesmärk ja hüpotees, lepitakse kokku, missugustest osadest peaks
töö koosnema ja kui mahukad need osad peaksid olema, mõtestatakse
lahti töö kirjutamise etapid ning kooskõlastatakse nende
järjekord. Uurimuse koostajale on toeks , kui lepitakse kokku täpne
ajakava ning konsultatsioonide intervallid. Kohane on nädalaplaanide
kasutamine. Liiga pikad intervallid kohtumiste vahel vähendavad
õpilase innukust ning huvi. Töö õnnestumiseks on õpetajal
mõistlik igal kohtumisel koos õpilasega sõnastada väikesemahulised
vaheülesanded, et eesmärk ei oleks liiga kauge ega näiks
saavutamatuna. Iseseisvaks kava koostamiseks põhikooliealine laps
veel valmis ei ole. Juhendava õpetaja roll on väga oluline.
Kirjandusega
tutvumine.
Varasemate käsitluste lugemine annab töö kirjutamiseks
teoreetilise aluse. Samal või lähedasel teemal kirjutatud uurimuste
põhjal saab õpilane aimu sellest, missugust materjali on kogutud,
missugustest vaatenurkadest on teemat varem analüüsitud ja kuidas
uurimisandmeid tõlgendatud.
Õpetaja
ülesanne on viidata asjakohastele uurimustele, mis on õpilasele
mõistetavad. Kui alustekst on keeruline, tuleb leida aega, et
teoreetiline materjal õpilasega koos läbi töötada.
Uurimismeetodi valimine.
Õpilasuurimuse õnnestumiseks on kohase meetodi leidmisel suur
tähtsus. Meetod peab olema õpilase jaoks arusaadav ja hõlpsasti
kasutatav. Õpilasuurimuse meetoditeks on näiteks kirjeldus,
võrdlus, analüüs, katse, vaatlus , küsitlus.
Materjali
kogumine.
Materjali kogumise etapis tuleb otsustada mida ja missugustest
allikatest hankida, kuhu ja kuidas kogutud materjal salvestada.
Sageli on õpilasuuringute puhul just materjalikogu omapärasus töö
trumbiks. Uuritav materjal peab olema fikseeritud täpselt ning
korrektselt. Kui andmete salvestamiseks kasutatakse arvutiprogramme,
tuleb veenduda nende jõukohasuses ning vajadusel teha koostööd
arvutiõpetajaga.
Töö
kirjutamine uurimuse ülesehitust järgides.
Töö kirjutamisel tuleb järgida keelekasutust ning pöörata
tähelepanu töö erinevate osade proportsioonidele ning loogilisele
esitusele. Uurimistöö osad on tiitelleht, sisukord, sissejuhatus,
põhiosa, kokkuvõte, kasutatud materjalide loetelu ja lisad
(vajadusel).
Materjali
analüüs. Materjali
analüüs peab olema objektiivne ja loogiline. Töö järeldused
peavad välja kasvama analüüsitud materjalist. Analüüsimisel
tuleb vältida hinnangute andmist ning emotsioone. Andmete esitamisel
tuleb olla täpne ja korrektne, jälgida mõistete kasutamist.
Töö
lõplik pealkirjastamine.
Esialgne pealkiri võib töö valmimise käigus muutuda. Vajadusel
tuleb sõnastada pealkiri konkreetsemaks või üldisemaks.
Töö
lõplik vormistamine.
Töö vormistamine hõlmab nii teksti küljendamist, tabelite ja
jooniste kujundamist kui ka leheküljenumbrite lisamist, joondamist,
peatükkide nummerdamist, sisukorra loomist, viitamist jm.
Töö
lõplik redigeerimine.
Töö lõplikul redigeerimisel tuleb erilist tähelepanu pöörata
õigekeelsusele, kuid üle tuleb vaadata ka töö osade olemasolu,
töö sisu ja vormistus .
KONTROLLKÜSIMUSED UURIMISTÖÖ REDIGEERIMISEL
Keelekasutus
Kas töö keelekasutus on neutraalne ?
Kas kirjavead on parandatud?
Töö osad
Kas tööl on korrektselt vormistatud tiitelleht?
Kas tööl on sissejuhatus ja kokkuvõte?
Kas tööle on lisatud kirjanduse loetelu?
Kas töö lisad on paigutatud töö lõppu?
Töö sisu
Kas kasutatud mõisted on selgelt välja toodud?
Kas töö meetod on põhjendatud ja seda on töös korrektselt kasutatud?
Kas kogutud materjal on esitatud ülevaatlikult ja selgelt?
Kas kogutud materjali on analüüsitud?
Kas tabeleid ja jooniseid on töös kirjeldatud, lahti seletatud?
Kas autori enda mõtted on eristatud tsitaatidest ja refereeringutest?
Kas töö teooriaosa on seotud uurimusliku osaga?
Kas töö põhiosa on jaotatud peatükkideks?
Kas peatükid on loogilises järjestuses ning üksteisega sisuliselt seotud?
Kas töö sissejuhatuses esile toodud probleemile/hüpoteesile antakse kokkuvõttes vastus?
Töö vormistus
Kas töö leheküljed on nummerdatud? (aga lisal ?)
Kas peatükid on nummerdatud?
Ega ükski pealkiri ei ole jäänud lehekülje lõppu?
Kas tekst on liigendatud paraja pikkusega lõikudeks?
Kas tsitaadid ja refereeringud on korrektselt viidatud ?
Kas iga tekstisisene viide kajastub ka kirjanduse loetelus ? Kas viited on täpsed?
Kas kirjanduse loetelus olevad materjalid on kõik ka tekstisiseste viidetena leitavad?
Kas teksti paigutus arvestab köitmisvaruga?
3.
Uurimistöö juhendaja ülesanded ja tagasiside
- Leidke õpilasega kohtumiseks piisavalt aega!
- Lugege õpilase tehtud töö alati enne kohtumist läbi!
- Kirjutage teksti sisse/kõrvale oma märkmeid, arutlege neid õpilasega!
- Ilmutage õpilase valitud teema vastu huvi!
Töö
juhendaja ülesanne on aidata piiritleda töö mahtu, aidata õpilast
jõukohase lugemismaterjali leidmisel ning loetud materjali
tõlgendamisel. Kui uurimistöö sisaldab katseid või eksperimente,
siis suunab õpetaja õpilast ka nende läbiviimisel. Samuti nõustab
õpetaja küsitluste koostamisel ja käsitluste analüüsimisel, kuid
selliselt, et põhitöö jääks siiski õpilase enda teha.
Õpilasuurimuste
puhul on sageli probleemiks sobiva lähenemisnurga ja õige
uurimismeetodi leidmine ning selle kasutamise oskus, kogutud
materjali analüüsimine ja tõlgendamine, oma arvamuse sõnastamine.
Õpilasel on kergem end parandada, kui õpetaja on vigadele osutades
konkreetne ja annab asjakohast nõu, kuidas edasi tegutseda.
Sagedased kohtumised annavad kindluse, et õpilane liigub töö
parandamisel soovitud suunas.
Õpilasuurija
peab tajuma , et õpetajal on juhendajana sama eesmärk, et õpetaja
ei halvusta teda kui isiksust, vaid kritiseerib tööd selleks, et
jõuda ühiselt parema lõpptulemuseni, parandada seda, mis ei ole
hästi.
Tagasisidel
on õpilase jaoks väga oluline roll – see kas innustab pingutama
või võtab soovi edasi tegutseda. Kuna põhikoolis kirjutab õpilane
ilmselt ühe oma esimestest uurimistöödest, on eriti oluline, et
soov huvipakkuva teemaga tegeleda ei kaoks, et õpilane ei tunneks
end saamatu ning läbikukkununa. Ükski töö ei valmi
tagasilöökideta ja seetõttu on juhendaja toetus väga oluline.
Tagasiside
andmisel tuleb alati esile tuua ka töö tugevused ja positiivsed
jooned. Õpilast tuleb kiita alati, kui selleks on põhjust. Kiitus
on edasiviivam, kui see on ilmestatud konkreetsete näidetega tööst.
Väga üldised hinnangud – „üldiselt täitsa hea” või „eriti
midagi head ma siin ei näe” – pole konstruktiivsed ega aita
õppijal areneda.
Juhendava
õpetaja eesmärk on õpilase arengu suunamine ja toetamine, kuigi
soovitud tulemuseni jõudmine võib võtta palju enam aega, kui
esialgu kavandati.
4.
Uurimistöö hindamine
Uurimistöö
hindamine on keeruline. On väga tähtis, et töö loeksid läbi kõik
hindamiskomisjoni liikmed, kuna pealiskaudse tutvumise korral on oht,
et töö vormistuslik osa saab hindamisel sisuosast suurema
tähelepanu. Uurimistööde hindamisel on töö sisul siiski vormist
suurem kaal.
Oluline
on ka see, et hindajad oleksid kursis või tutvuksid töö aluseks
oleva refereeritud materjaliga ning samateemaliste kirjutistega
Internetis. Uurimistööde puhul on suur oht, et osa materjali
jäetakse viitamata, esitatakse refereeritud ideid oma mõtetena.
Selline suhtumine ei ole aktsepteeritav ning on väga tähtis, et nii
juhendaja kui ka hindajad oleksid alusmaterjalide kasutamise suhtes rangelt ühesel seisukohal.
Töö
kaitsmine on osa uurimistöö protsessist. Kaitsmisel võetakse
arvesse esineja väljenduse selgust, soravust, suutlikkust esitada
töö eemärk, uurimisülesanne ja tulemused.
Õpilasuurimuse
hindamine komisjoni liikmete poolt eeldab kokkulepet hindamise
aspektides ja kriteeriumides. Järgnevalt esitatakse üks võimalik
skaala uurimistöö hindamiseks. Esitatud on “väga hea” ning
“rahuldava” hinde kriteeriumid. Kui tööl on mõningaid puudusi,
mille tõttu hinnet “väga hea” ei vääri, kuid hinde “rahuldav”
kriteeriumitega võrreldes on siiski enam vaeva nähtud, saab töö
hinde “hea”. Komplitseeritud teemade puhul võib kirjutaja iga ja
kogemust arvesse võttes teha mööndusi töö teaduslikkuse osas.
Esitatud hindamisskaalat võib kasutada õpilane oma töö
redigeerimisel.
Hindamise aspektid
Väga hea
Rahuldav
Töö vastavus teemale
Teemapüstitus on huvitav ja uurimisküsimus väga hästi püstitatud. Pealkiri kajastab töö sisu.
Teema on laialivalguv, uurimisküsimus ja uuritav materjal ei ole hästi kooskõlas.
Pealkiri ei vasta töö sisule.
Uurimis-materjal
Uuritav materjal on kogutud süstemaatiliselt ning korrektselt.
Uuritav materjal on kogutud süsteemitult või esitatud juhuslikult.
Teema arendus, sisu
Töö annab ülevaate teoreetilisest alusmaterjalist.
Töö uurimismeetodit on selgelt kirjeldatud, kasutatud mõisteid on selgitatud, kogutud materjali on süstemaatiliselt analüüsitud.
Teoreetiline ülevaade on antud, kuid see ei ole järjepidev ega mõtestatud. Mõisteid kasutatakse juhuslikult. Kogutud empiirilise materjali analüüs on kesine või puudub.
Uurimuse tulemused
Töö tulemused on olemas, selgelt sõnastatud ning kajastuvad ka töö kokkuvõttes. Töö tulemused on kooskõlas uurimiseesmärgiga.
Töö tulemused on olemas, kuid neid ei ole eile toodud või ei vasta need uurimiseesmärgile.
Töö osad
Töös on olemas kõik osad (tiitelleht, sissejuhatus, sisuosa, kokkuvõte, kasutatud materjalide loetelu, vajadusel ka lisad jm).
Töö osad on õiges proportsioonis.
Mõni töö osa on puudu või teiste osade suhtes ebaproportsionaalselt lühike.
Töö ülesehitus ja sidusus
Töö osad on pealkirjastatud ning loogilises järgnevuses.
Peatükid moodustavad hästi jälgitava terviku.
Töö ülesehitus ei ole päris loogiline, pealkirjad või alapealkirjad on puudu.
Töö põhiosa peatükid ei ole omavahel seotud.
Kasutatud materjalid
Kasutatud on erinevaid materjale. Allikad on usaldusväärsed. Kõikidele kasutatud allikatele on viidatud.
Töö põhineb 1–2 allikal. Tuginetud on arvamusartiklitele, allikad ei ole usaldusväärsed (Vikipeedia vms).
Keelekasutus
Töö keelekasutus on neutraalne või teaduslik. Töös on mõningaid keele- ja stiilivigu, kuid need ei riku üldmuljet.
Töö keelekasutus on kohati arusaamatu, kõnekeelne ja/või kohmakas. Töös on palju kirjavigu.
Viitamine
Kirjandus on korrektselt viidatud (läbi töö on kasutusel üks viitamisviis, viitekirjed on nii tsiteeritud/refereeritud materjali järel kui ka kasutatud materjalides). Refereeringud ja tsiteeringud on autori mõtetest eristatavad ning korrektsed.
Kasutatud allikatele on viidatud ebajärjekindlalt, kasutatud on enam kui kahte viitamisviisi.
Refereeringutena on esitatud mahakirjutusi, tsiteeringud on ebatäpsed või tähistamata. Kasutatakse “kopeeri” ja “ kleebi ” tehnikat .
Vormistus
Töö vastab vormistusnõuetele (tiitelleht, teksti paigutus lehel, leheküljenumbrid, peatükkide numeratsioon , joonised, tabelid jms).
Töö vormistuses on palju väiksemaid vigu või mõned suured eksimused.
Õpilase huvi ja iseseisvus töö koostamise protsessis
Õpilane on tööprotsessist huvitatud, aktiivne ning püüdlik, peab kinni ajakavast, järgib nõuandeid, on koostöövalmis.
Õpilane vajab pidevat motiveerimist, ei suuda oma vigadest õppida, neid parandada.
Töö kaitsmine komisjoni ees
Uurimuse kaitsja on enesekindel , töö tutvustus on selgelt struktureeritud ja ette kantud .
Töö tutvustaja on ebakindel. Ettekanne ei ole järjekindel, loogiline ega anna edasi uurimistulemusi.
Abistavaid
materjale
Hirsjärvi,
S., Remes, P., Sajavaara, P. Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina,
2007.
Ehala,
M. Kirjutamise kunst . Tekstiõpetuse õpik. Künnimees, 2000.
Roomets,
S. Üliõpilastööd ja nende vormistamine arvutil. Tallinn 2006.
Vija,
M., Sõrmus, K., Artma , I. (2008). Uurimistöö kirjutajale. Tartu:
AS Atlex , 2008.
LISA
3
Projektitöö
ja uurimistöö võimalusi kirjandusõpetuses
Ivika
Hein
Näide
projektitööst III kooliastmes
- Projekt on ühekordne, tähtajaline ning kindlaks määratud tulemusega õppeülesanne.
- Rühmade sobivaim suuurus on kolm inimest, kuid töötada võib ka kahekaupa.
- Etteantud teemal (nt „Unenägu“, „Öö“, „Sinine“ vms) tuleb komponeerida erižanrilisi ilukirjanduslikke loovtöid. Žanri võib iga rühm endale ise valida, aga õpetaja peaks jälgima, et ühes žanris liiga palju töid ei tuleks. Kaks-kolm samažanrilist lahendust on isegi hea, sest tekib võrdlusvõimalus ja on võimalik näha, kui erinevalt võivad olla lahendatud sama teemal ja žanris tehtud loovtööd.
- Valminud tööd kantakse klassis ette, kasutades mõju suurendamiseks sobivat heli- või pilditausta.
- Enne loovtöö ettekannet tutvustab keegi varem kokku lepitud rühmaliige valitud žanri tunnuseid.
- Kuidas projektitöö tulemuse esitamine toimub, on rühma liikmete kokkuleppe küsimus. Näiteks sonetti või ballaadi võib ette kanda üks inimene, teine tutvustab žanrit ja kolmas kindlustab heli- või pilditausta. Komöödiat ja tragöödiat on mõistlik ette lugeda ositi .
Projektitöö
planeerimise faasis teavitavad kõik rühmad õpetajat oma liikmete
vastutusaladest: kes vormistab loovtöö kirjalikult õpetaja jaoks,
kes sõnastab ja esitab žanritutvustuse, kes esitab/ esitavad loovtöö, kes kujundab heli- või visuaalse tausta . Projekti
ajaliselt planeerides tuleks nõuda, et loovtöö laekuks õpetajale
kirjalikult vähemalt päev enne klassis ette kandmise tähtaega.
Loovtöö
žanriteks võiks pakkuda näiteks järgmisi: sonett , ballaad ,
muistend, muinasjutt , I vaatus komöödiast, viimane vaatus
tragöödiast, novell , õudusjutt, katkend detektiiv - või
kriminaalromaanist, ulmejutt , valm jne.
Projektitöö
puhul on õpilastel kohustus oma tööprotsessi reflekteerida,
soovitavalt kirjalikus vormis. Kindlasti tuleb rühmasiseselt
jälgida, et kõik saaksid anda oma panuse.
Uurimistööst
III kooliastmel
Uurimistöö
on aeganõudev, kuid arendav meetod, mis võimaldab eriti põhjalikku
süvenemist valitud teemasse ja arendab oskust aega planeerida ,
materjali koguda ja süstematiseerida, olulist ebaolulisest eristada,
oma tööd optimaalselt üles ehitada ja järeldusi teha.
III
kooliastmes teevad kõik õpilased läbivatest teemadest lähtuva või
õppeaineid lõimiva loovtöö kas uurimuse, projekti või
kunstitööna. Loovtöö tematika valib kool, täpsema teemavaliku
teevad õpilased. Kui õpilane soovib teha uurimistööd, tuleb
arvestada, et uurimus nõuab palju aega nii juhendavalt õpetajalt
kui ka õpilaselt. Uurimuse esitamise tähtaeg tuleb õpilasele
varakult teatavaks teha ning aeg-ajalt kontrollida, millises etapis
uurimistöö on, sest õpilastel puudub sageli aja planeerimise
oskus. Uurimistöö juhendamise kohta on artikkel käesolevas
valdkonnaraamatus (vt link 37).
Uurimistöö
valinud õpilane võib teha uurimuse kirjandusest kas mõne läbiva
teema kontekstis või seostatuna keele, kunsti või muusikaga.
Uurimistöö teema võib valida õpilane ise või soovitada õpetaja.
Kirjanduse valdkonnas on III kooliastme õpilastele jõukohased
näiteks uurimused, mille sisuks on kahe autori/teose võrdlus või
sõnavara/kujundite analüüs.
Kaheaastaste
vahedega korraldatakse vabariiklikke kirjandusolümpiaade, milles
saavad osaleda õpilased alates 7. klassist ja mille esimene etapp on
uurimistöö koostamine. Eelmise kirjandusolümpiaadi teemad on
teaduskooli kodulehel nähtavad järgmisel aadressil:
http://www.teaduskool.ut.ee/ek i.
Soovituslik
kirjandus
Hiisjärv,
P. Uurimine kui õppimisviis- – Haridus , 2004, nr 6–7.
Hirsjärvi,
S., Remes, P., Sajavaara, P. Uuri ja kirjuta. Medicina,
2007.
Salumaa, T., Talvik, M. Ajakohastatud õppemeetodid.
Merlecons ja Ko OÜ, 2004.
Vija, M., Sõrmus, K., Artma, I.
Uurimistöö kirjutajale. Tartu, 2008.
LISA
4
Uurimistöö spetsiifika ajaloos
Tiiu Ojala - Võru Kesklinna Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Sissejuhatus
Ajaloo mõistmise seisukohalt on tähtis kujundada võimet asetada end kellegi teise olukorda ning vaadelda maailma kellegi teise seisukohast lähtudes. Mõistmaks, et ajalookirjutamine sõltub ajast ja ajaloouurija seisukohast, tuleb kujundada kriitilist suhtumist erinevatesse mõtteviisidesse ning võrrelda ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist eri allikates . Uurimistöö kirjutamise eesmärk põhikoolis on äratada huvi ajaloo vastu, lähtudes oma perekonnast ning kodukohast. Soovitatav on igal õpilasel kirjutada juba põhikoolis lihtsamal teemal uurimistöö, sest 2010. aastal vastu võetud gümnaasiumi riikliku õppekava järgi tuleb gümnaasiumi lõpetamiseks teha kõigil õpilastel ühes aines uurimistöö.
Uurimistöö kirjutamine võimaldab õpilastes kujundada põhikooli riiklikus õppekavas nõutud oskusi:
ajas orienteerumise oskus, oskus analüüsida ajaloolise keskkonna kujunemist;
ajaloomõistete tundmine ja kontekstis kasutamine;
küsimuste esitamine ajaloo kohta ning neile vastamine;
funktsionaalne kirjaoskus , kriitiline mõtlemine, arutlusoskus, järelduste tegemine ja seoste loomine ning oma seisukoha kujundamine ja põhjendamine;
empaatia, oskus asetada end kellegi teise olukorda ajastut arvestades; koostöö- ja konfliktilahendusoskus;
allikaanalüüs ja töö ajalookaardiga, info leidmine erinevatest teabeallikatest, selle kasutamine ja hindamine, suuline ja kirjalik eneseväljendus ning IKT vahendite kasutamine.
Kolmandas
kooliastmes tuleb omandada uurimistöö koostamise kogemus.
Uurimistöö on referaadist mahukam, toetub mitmele algallikale ja
sisaldab autori enda tööd, nt probleemi püstitust ja lahendust,
uute andmete lisamist olemasolevatele või teatud nähtuste/andmete
analüüsi.
Kodu-uurimistöö temaatika on oma kodukant (nii
ajalugu kui ka tänapäev, nii loodus- kui ka inimkeskkond).
Põhikoolis kirjutatav uurimus ongi oma olemuselt kodu-uurimistöö.
Teema
valik
Teemad
võiksid olla järgmised:
Minu klass
Minu kool
Minu ema
töökoht
Minu kodu jne
Kodukoha tuntud sportlane (sportlased)
Minu õpetaja
Mõni tuntud ühiskonnategelane
Minu
koduküla, tänav
jne
9. klassis õpitakse lähiajalugu ning
õpilastel on eelteadmised 20. sajandi Eesti ajaloost. 9. klassi
ajaloo uurimistöö võib olla vanema põlvkonna elusolevate
esindajate või sugulaste elukäigu uurimine, seoste loomine õpitud
lähiajaloo, pereloo ja kodukoha ajaloo vahel.
Näidisteemad:
Minu
suguvõsa ajalugu
Minu vanavanemate küüditamine
Vanaisa
sõjamälestusi
Minu vanavanemate elust nõukogude korra
ajal
Vanaema, ema ja minu kooliaeg
Kolme põlvkonna koolilood
Kolme põlvkonna eluolust
Mõni hobi , mis ühendab
suguvõsa
Vanaisa, isa ja minu hobidest
jne
Õpilane saab
nendel teemadel kirjutades kasutada koolitundides õpitut.
Hindamine
Projektülesannet
ja iseseisvat uurimistööd hinnates tuleb jälgida töö valmimise
protsessi (probleemi püstitamine, andmete kogumine, selekteerimine,
analüüsimine, töö vormistamine, klassis ettekandmine), mitte
ainult lõpptulemust. Selleks oleks soovitatav teha vahehindamisi,
mis aitab juhendajal uurimuse kirjutamisest paremat ülevaadet saada.
Juhendamine
Juhendamine
on iseseisva töö oskuste õpetamine. Ajalugu uurides hakkab õpilane
selle kaudu mõistma, et igal pool on nähtusi, sündmusi ja asju,
mida ei ole veel küllalt uuritud, mille kohta saab ja on vaja koguda
uusi andmeid, ning on teadmisi, mida tuleb täpsustada. Uurimistöö
kirjutamine on üks teedest, mis viib õpilase oskuseni iseseisvalt
töötada ning probleeme lahendada.
Juhendamine ei tohi kunagi
kujuneda õpilase eest töö ärategemiseks. Et töö oleks
tulemusrikas ja ühtlasi huvitav, tuleb õpilastele anda mõningaid
lähtealuseid, näidata kätte tee, kuidas küsimust seada ning kust
ja kuidas vajalikke andmeid koguda. Juhendades on esimesed ülesanded
seada küsimus, formuleerida teema ja piiritleda see täpselt. Teema
piiritlemine on eriti tähtis selleks, et koondada tähelepanu kõige
olulisemale. See on aga üks uurimistöö edukuse peamisi tagajaid.
Teema valiku ja soovitamise juures tuleb arvestada teema aktuaalsust
ning jõukohasust. Jõukohasuse määrab see, kuivõrd kättesaadavad
on õpilasele uurimistööks vajalikud andmed. Eelistatavad on
teemad, mille kohta saab koguda kohapeal andmeid küsitluste ja
vestluste ning dokumentaalsete materjalide väljaselgitamise ja
kasutamise teel. Nii kogutakse andmeid, millel on jääv väärtus
teaduslikus uurimistöös.
Iga teema võib n-ö laiali valguda.
Võtame näiteks kodukoha. Võime uurida selle minevikku , olevikku,
majandust ja tootmistegevust, kultuurielu ning haridust, kuid ka
detailsemalt, nt arengu üksikuid perioode, selles paiknevat
ettevõtet või asutust, kooli jne. Edasi võime uurida veel
üksikasjalikumalt ettevõtte mõnda osakonda ; kooli õpilasi,
õpetajaid, lõpetajaid; sporditööd; kultuurielust üksikute
isetegevusringide tegevust või üksikute silmapaistvate
kultuuritegelaste elu ja tegevust.
Teemade lõpmatuse ja
üksteisega seostatuse avamine on üks juhendamise osi. Siit tuleneb
teadmine: mida kitsamalt ja kindlamalt ennast töös piirata, seda
kaugemale jõutakse. Just väikeste probleemide uurimisega tehakse
alguses suuri asju; hiljem tulevad suuremad teemad, mis väikeste
uurimuste tulemused kokku võtavad.
Ajaloo uurimistöö koostamise põhimõtted
Huvitava
teema leidmine ja valdkonna piiritlemine
Koos
õpilasega tuleb kokku leppida teema, leida probleemid ja töötada
välja metoodika. Juhendaja aitab koostada uurimistöö programmi
ning arutab õpilasega läbi kalenderplaani, kus on kirjas:
materjalide kogumiseks vajalik aeg;
andmetöötlus (valik kogutud materjalist);
töö kirjutamiseks kuluv aeg;
töö vormistamiseks kuluv aeg;
paranduste ja täienduste tegemise aeg;
töö lõplik vormistamine.
Materjali kogumine
Andmete
kogumine uurimuse jaoks. Materjali üleskirjutamine, konspekteerimine ja läbitöötamine. Kava (või varasema teema) täpsustamine ning
eesmärkide seadmine .
Raamatukogus
otsitakse teemakohast kirjandust ja tutvutakse tööks vajalike
andmebaasidega, otsitakse Internetist otsitakse teemakohast
materjali, vesteldakse uuritava sündmuse kaasaegsetega, kogutakse
mälestusi, tehakse küsitlusi jne. Juhendaja suunab õpilast valima
teemakohast kirjandust ja algallikaid:
arhiividokumente;
mitmesuguseid publitseeritud allikaid (kirjandus ja perioodika );
käsikirju (päevikud, mälestused, kodu-uurimistööd);
dokumente, mis on kellegi eravalduses (isiklik arhiiv);
päevakajalisi ajaleheartikleid (eeldab tööd raamatukogus);
intervjuusid, usutletavate leidmist;
küsitlusi, küsitluslehtede koostamist ja kasutamist (mälestused);
fotosid ja mitmesuguseid dokumente;
kirjavahetust;
Internetis esitatud teadusallikaid ja andmebaase;
isikulugusid uurides vajaduse korral juhendaja varasemat kontakti uuritavaga (eriti põhikooli õpilase juhendamisel).
Uurimistöö
on kirjutatud lugejale, see vahendab teadmisi, mida on töö käigus
omandatud ja mida tahetakse nüüd teistele teatavaks teha. lähtuvalt
Teemast lähtuvalt sõnastatakse põhiprobleem ning töö eesmärk on
leida sellele vastus.
Kogutud andmete töötlus ja
rühmitamine
Väljakirjutused
süstematiseeritakse autorite järgi või sisust lähtudes.
Uurimistöö tulemuste analüüs ja
töö liigendamine
Alguses
järjestatakse seisukohased märksõnad, mis lihtsustavad edasist
tööd. Tuleb arvestada, et materjali liigendust muudetakse töö
vältel sageli mitu korda, et leida parim variant. Arvutiga töötades
ei tekita see raskusi. Sisulisel liigendusel on enamasti kolm osa:
sissejuhatus (ülevaade probleemidest), uurimus (mitmeosaline) ja
kokkuvõte (lõppjäreldused), millele lisanduvad kasutatud kirjandus
ja lisad. Teksti hea liigendamine on väga tähtis ning sellest
oleneb uurimistöö tulemus. Sageli osutubki see töölõik põhikooli
õpilasele kõige raskemaks ja väga palju oleneb töö juhendajast.
Teoreetilise
materjali ning uurimistöö tulemuste sidumine loogiliseks tervikuks
Teksti
sõnastamine. Sissejuhatuse ja kokkuvõtte kirjutamine. Keelekasutuse
kontroll.
Sissejuhatus
sisaldab:
teema valiku põhjenduse;
töö eesmärgi (hüpoteesi, põhiprobleemi) sõnastamise;
ülevaate kasutatud uurimismetoodikast ja meetoditest ;
ülevaate peamistest allikatest;
ülevaate töö alaosadeks jaotamise põhimõtetest;
töö valmimisele kaasa aidanud isikute tänamise
Kokkuvõttes:
1)
on vastus sissejuhatuses esitatud probleemile (hea kokkuvõte
võimaldab lugejal põhiteksti vahele jättes aru saada, mida töös
on käsitletud);
2) esitatakse lühidalt ja süstematiseeritult
kõige olulisemad järeldused, milleni töö käigus jõuti;
3)
kirjeldatakse tekkinud ja edaspidist uurimist vajavaid probleeme,
kuid uusi andmeid enam ei esitata .
Teksti
sõnastamisel peavad formuleeringud olema võimalikult täpsed. Tuleb
jälgida lausete loogilist seostamist (kasutada sidesõnu kuna,
kuigi, seeläbi jne), kasutada mõõdukalt umbisikulist tegumoodi
ning jälgida grammatikat. Ajalooõpetaja peaks tegema koostööd
emakeeleõpetajaga. Uurimistöö keele eest võiks õpilane saada
hinde ka eesti keeles.
Tsiteerimine
Tsitaatide puhul tuleb esitada täpne sõnastus, markeerida väljavõtted ning
viidata. Allikatsitaatidele tuleb lisada oma seisukoht. Käsitluste
tsitaatides tuleb esile tuua teiste arvamused (kas samad või
erinevad) ning viidata, missuguse allika (kirjandusest jms)
mitmendalt leheküljelt tsitaat pärineb.
Kasutatud allikate ja kirjanduse
loetelu. Viitamine algallikatele
Suulised
allikad on:
töö autori/ koostaja küsitletud inimeste mälestused;
intervjuud;
helilindid;
elektronpostiga isiklike kontaktide teel saadud läkitused.
Suuliste
andmete kogumisel tuleb kindlasti märkida teave isiku kohta, kellelt
mälestusi koguti (kui ta on pensionär, siis sünniaasta ja elukoht;
kui ametiisik , siis amet), ning üleskirjutamise aeg.
Tihti
võivad olulist teavet sisaldada andmed selle kohta, kas küsitletav
on vaatlusalustes sündmustes ise osalenud või on ta neist teistelt
kuulnud (nn mälestuste mälestused). Oluline on ka intervjueeritava vahekord uuritava isikuga – oli ta viimase sugulane, õpilane,
töises alluvusvahekorras vm. Sellest kirjutatakse juba töö
sissejuhatuses.
Kirjalike allikate alla kuuluvad:
dokumendid ( arhiivis , eravalduses);
publitseeritud allikad (nt Henriku Liivimaa kroonika, Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika” jt);
käsikirjad (päevikud, käsikirjalised mälestused, kodu-uurimistööd, diplomi - ja magistritööd kõrgkoolides jt);
kirjavahetus ;
perioodikas ilmunud artiklid.
Loetellu
lülitatakse ainult selline materjal, mida uurimistöös tegelikult
kasutati. Korrektsus eeldab, et tekstis oleks igale näidatud
teosele/ artiklile /arhivaalile vähemalt korra viidatud.
Tavapäraselt
ei panda loetellu üldlevinud teatmeteoseid (EE, ENE, ENEke ), ehkki
vajaduse korral neile töös viidatakse, samuti kooliõpikuid (välja
arvatud juhul, kui töös analüüsitakse just eri ajastute õpikute
sisu) – nende kasutamist peetakse enesestmõistetavaks.
Kirjed (suulised ja kirjalikud allikad ning kirjandus) reastatakse
alfabeetilisel põhimõttel. Kui loetelu on küllalt pikk, võiks
kirjed liigitada kolme põhirühma:
arhiivimaterjalid;
kirjandus ja perioodika;
suulised andmed.
Viitamise
aluseks on võetud Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatutes ja Eesti
Ajalooarhiivi toimetistes kasutatav
viitamissüsteem.
Arhiiviviide:
ERA R-6-1-97, l 35 ( ENSV Põllutöö Rahvakomissariaadi põllumajandusosakonna protokoll nõupidamise kohta Üleliidulisest Põllumajandusnäitusest osavõtu
kohta 1941. a, 31.10.1940).
Raamat, monograafia:
Toomas
Karjahärm, Väino Sirk . Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940.
Tallinn 2001, lk 285 –286.
Ajakiri:
Ivar Leimus.
Maidla aare . – Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused
1979, nr 1, lk 47.
Ajaleht:
Andrus Nilk. Korvapalliliiga
jätkab uue meeskonnaga. – Postimees 1999, 16.
juuni.
Käsikiri:
Indrek Paavle. RAKA 1940-1970.
Peaseminaritöö. Juhendaja Aadu Must. Tartu 1995, lk 17 (käsikiri
TÜ arhiivinduse õppetoolis).
Seaduste kogud :
Riigi Teataja (RT) I 1998, 36/37, 552 (§ 4, p 2)
Internet :
Akadeemiake
2007. Õpilaste ajakiri Akadeemiake.
http://www.metsaylikool.ee/akadeemiake/viitamine.html
(7.10.2007).
Suuline allikas:
Intervjuu Joosep Tootsiga.
(11.10.2006).
Vormistamine
Uurimistööl
peab olema ühtne kujundus (ääred, lõigud, leheküljenumbrid,
pealkirjad, esiletõstmised). Tööd võib illustreerida piltide ja
graafikutega. Samas ei maksa kujundusega eriti palju
eksperimenteerida, sest kõige tähtsam on sisu.
Paljudel koolidel
on oma uurimistööde koostamise juhend, kus on kirjas töö
vormistamise nõuded.
Töö esitatakse arvutikirjas (korrektselt
vormistatuna ja kaante vahele köidetuna). Tekst kirjutatakse standardse masinakirjalehe ( formaat A4; arvutikirjas tähesuurusega
12) ühele küljele. Lehekülje üles ja vasakusse serva jäetakse
3–4 cm, paremale 1–2 cm laiune vaba äär. Töö ette ja taha
jäetakse puhas valge leht (nn köiteleht).
Töö lehed
nummerdatakse. Number märgitakse kas alla või üles keskele (ilma
sidekriipsudeta). Lehekülgi arvestatakse tiitellehest, mida ei
nummerdata (nagu ka uut peatükki, sissejuhatust, sisukorda vms
alustavaid lehekülgi).
Pealkirjade järele punkti ei panda.
Lisad
Töö
lisad saavad omaette nummerduse, kusjuures numbrid märgitakse üles
lehe paremasse nurka: LISA 1, LISA 2, LISA 3 jne. Iga lisa algab
uuelt leheküljelt. Lisad paigutatakse töö lõppu. Illustreerivat
materjali ei ole otstarbekas põhiteksti lükkida, vaid see
paigutatakse lisadena töö lõppu ( ankeedid , pisitrükised
jm).
Väärtuslikud originaalid (fotod, dokumendid jm) lisatakse
koopiatena. Originaale üldjuhul töösse ei liimita – enamik
liimisorte kahjustab aja jooksul nii fotot kui ka paberit. Iga
fotokoopia peab olema varustatud selgitava tekstiga (mida, keda, mis
sündmust see kujutab; võimalikult kõigi fotol olevate isikute
nimed), pildistamise aeg (kas või ligikaudselt) ja pildistaja nimi
(kui on teada). Mõeldav on kasutada teatud teemade puhul kogu
fotoalbumit (või albumeid) uurimistöö lisana .
Dokumentide puhul
peab silmas pidama , et need oleksid allkirjastatud ja dateeritud.
Dateerimata dokumendil ei ole ajaloolist väärtust.
Mõne kooli
tavad näevad ette lisada töö lõppu koostaja foto ja paar teda
iseloomustavat lauset. See on tore komme , eriti kui uurimistöö jääb
mälestuseks kooli.
Töö esitlus
Soovitav
on, et õpilane teeks töö kohta PowerPoint-ettekande ning
tutvustaks oma tööd klassikaaslastele klassis või koolikaaslastele
ajaloopäeval või kodu-uurimispäeval. Külalisteks on hea kutsuda
neid inimesi, kellest uurimus on kirjutatud. Ettekande koostamisele
aitab palju kaasa arvutitundides õpitu. Töö ettekandmisega saab
õpilane esinemisjulgust ja -kogemust. Kindlasti tuleks anda õpilase
tööle hinnang: mis oli hästi, milles esines vajakajäämisi.
Väljund
Võimalusi
on palju:
töö kirjutamise ajal suhtlemine erinevate inimestega, nt on perekonnaloo kirjutamisel haaratud kogu perekond;
osalemine maakonna kodu-uurimiskonverentsil. Parimad pääsevad üleriigilistele kodu-uurimiskonverentsidele;
osalemine Eesti Ajalooõpetajate Seltsi poolt Eesti Vabariigi Presidendi auhindadele korraldataval õpilaste ajalooalaste uurimistööde võistlusel, mis toimub igal aastal erineval teemal. Praegu on käimas 12. võistlus. Nüüdseks on Saksamaa Liitvabariigis Hamburgis asuva Körberi Sihtasutuse algatatud õpilaste ajalooalaste uurimistööde konkursid jõudnud 22 Euroopa riiki ning alates maist 2001 koondati need konkursid EUSTORY nime alla. 2009. aastal lõppes EUSTORY leping Körberi Sihtasutusega. 2007. aasta juunis hakati otsima võimalusi, kuidas saada täielikult iseseisvaks organisatsiooniks. 2008. aasta märtsis sõlmiti Brüsselis notariaalne leping mittetulundusliku organisatsiooni EUSTORY AISBL moodustamiseks. Juulis 2008 sõlmiti kõigi EUSTORYga ühinenud organisatsioonidega uued lepingud ning praeguseks on organisatsiooni nimetus EUSTORY AISBL. Üheteistkümnel võistlusel kokku on osalenud 1525 õpilast ning valminud on 1206 uurimistööd. Rahalistele preemiatele tulnud õpilastel on võimalus osaleda rahvusvahelistes noortelaagrites. Kõik võistlusele saadetud õpilasuurimused säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis ning nendega saab tutvuda ja neid võib kasutada oma uurimistöödes;
osalemine õpilaste teadustööde konkurssidel;
B. G. Forseliuse Seltsil on parimatele õpilasuurijatele autasuks Suur Kuldtukat;
erinevad võimalused oma töö tutvustamiseks (Eesti Kirjandusmuuseum , Eesti Rahva Muuseum , spordimuuseumid, noorgiidid);
üleriigilised kodu-uurimiskonverentsid, konkursid ja võistlused.
Õpilastöödes sagedamini esinevatest vigadest
Teema ja pealkiri
1.
Pealkiri lubab laiemat käsitlust, kui sisust leida võib.
2.
Pealkiri ei hõlma kõiki töös käsitletud teemasid.
3. Pealkiri
peaks väljendama sisu ja andma konkreetsemat eelteavet kui lihtsalt
„Minu isa”, „Minu vanaema” „Aino Aasa” jne. Isikulugude
puhul peab pealkirjas kajastama kõnesoleva isiku tegevusvaldkonda
(õpetaja, tuntud sportlane või muusik jne). Kui on tegemist meie
hulgast lahkunud inimesega, märgitakse nime järele sulgudesse
eluaastad. Kui käsitletakse kooli, küla, seltsi/organisatsiooni vm
tegevust, siis peavad pealkirjas kajastuvad piirdaatumid vastama töös
käsitletud perioodile.
Sissejuhatus, eesmärgid
1.
Tööl puudub konkreetne eesmärk. Väga halb on, kui töö eesmärk selgub alles kokkuvõttest.
2. Uurimistöö eesmärk ei saa olla
mingi uurimismeetodi omandamine.
1.
Metoodika ei ole seotud seatud eesmärkidega.
2. Küsitlusmetoodika
on kirjeldamata. Kuidas valiti küsitletavad?
Graafikud , joonised, tabelid, lisad
1.
Illustratsioonidel, tabelitel ja joonistel puuduvad kommentaarid.
2.
Joonis ei ole iseseisvalt loetav.
3. Joonistel puuduvad allkirjad ja viited.
4. Joonis, diagramm jne ei täienda teksti.
5.
Graafikud on vähe informatiivsed ja kohati isegi eksitavad.
6.
Fotod on töös väga head, kuid on jäänud arusaamatuks, kas need
on autori erakogust või mitte.
7. Kõik tabelid täiendavad,
mitte ei dubleeri ega varja teksti.
Tulemused, analüüs ja järeldused
1.
Andmed esitatakse tekstis ebamugavalt, mis raskendab nende
süstematiseerimist (abiks oleksid tabelid).
2. Autorid on küll
otsustanud, mida ja kuidas uurida, kuid ei ole selgeks mõelnud, mida
selle teadmisega edasi peale hakata; puudub arutelu.
3. Järeldused
ei põhine töö tulemustel; väidetakse asju, mida töös ei ole
uuritud.
4. Töös on esitatud küsimustik, kuid sellele tuginevat
analüüsi ei leidu.
Kokkuvõte
1.
Kokkuvõte ei vasta töö alguses esitatud uurimisküsimustele ega
eesmärkidele.
2. Kokkuvõttes esineb tekstis varem esitamata
andmeid ja viiteid kirjandusele.
3. Pole sobiv kokkuvõttes ise
oma tööle kiitvat hinnangut anda.
Kirjanduse loetelu ja viitamine
1.
Allikaid on tõenäoliselt kasutatud, kuna sellele vihjab loetelu töö
lõpus. Töös jääb vaid arvata, mis on pärit allikatest.
2.
Puudub ühtne viitamissüsteem.
3. Faktilise materjali
usaldusväärsuse kontrollimise võimalus puudub, sest pole viiteid
algallikatele.
4. Töö tegemisel kasutatud kirjandus on
põhiliselt veebilehekülgedel olev materjal. Tuleb aga ette olukordi , kus veebilehel olev teave ei ole tõene. Allikatesse tuleb suhtuda kriitiliselt.
Vormistus
Vormiliselt
on uurimistöö range žanr: lehekülgede nummerdamine, illustratsioonide süstemaatiline nummerdamine ja allkirjastamine
ning täpne viitamine on hädavajalikud. Paraku tuleb ette ka
puudusi:
1) on palju õigekirjavigu (puuduvad tähed, ühildumine),
läbisegi on kasutatud isikulist ja umbisikulist kõneviisi;
2)
on kirjutatud liiga napilt. Suure osa lehekülgede mahust moodustab
tühi pind. Töö teksti võiks tihendada; töös on liiga palju
kordusi;
3) väike kiri ja reavahe raskendavad lugemist.
Peatükkide pealkirjad tuleks paremini esile tuua;
4) töö maht
on suur, sest püütakse kaante vahele mahutada kogu materjali, mis
töö valmimise jooksul kogutud on. Töös võiks olla rohkem
konkreetsust ja vähem sõnu.
Kust leida abi- ja lisamaterjali
ajaloo uurimistööde kirjutamiseks?
Anu
Raudsepp. Ajaloo õpetamise metoodika käsiraamat. Tartu, 2006 –
nõuandeid, kuidas töötada tekstidega , piltidega, esemeliste
allikatega ja suuliste allikatega
Eesti Rahva Muuseum –
hulgaliselt küsitluslehti erinevatel teemadel
Eesti
Kirjandusmuuseum – õpilaste ajalooalaste uurimistööde
võistlusest osavõtjate tööd, mitmesuguste konkursside
materjalid
Maakondade muuseumid – kodukoha ajalooga seonduv
Arhiivid : Riigiarhiiv , regionaalsed arhiivid, koolide
arhiivid, asutuste ja ettevõtete arhiivid
Kroonikad – koolide,
ettevõtete kroonikad
Koduarhiiv – dokumendid, perekonna fotod
jne
Kaasaegsete päevikud
Internet
Koolides olevad
uurimistööd
Ajalooteemaline kirjandus
Perioodika –
ajalehed, ajakirjad jne
Kasutatud kirjandus
Ene Luka . Soovitusi kodu-uurimistööde koostamiseks ja vormistamiseks. -
Õpilaste kodu-uurimistöid 18. Tallinn 1996, lk 74–90.
Anu
Raudsepp. Ajaloo õpetamise metoodika käsiraamat. Ajalugu
koolitunnis 1. Tartu 2006, lk 70–72.
Soovitusi
edukaks osalemiseks konkursil.
http://www.archimedes.ee/teadpop/index.php?leht=211
(7.11.2010).
Maidu Varik . Uurimistöö on kõige kasulikum praktilise väljundiga
õppetöö vorm. Soovitusi uurimistöö koostamiseks.
http://www.eas.edu.ee/juhiseid.html
(7.11.2010).
Välja
otsitud andmebaasist
" http://www.oppekava.ee/index.php/Uurimist%C3%B6%C3%B6_spetsiifika_ajaloos "
LISA
5
Valik
ideid õpilaste uurimistöödeks
Anu
Toots - Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi võrdleva halduspoliitika professor
Uurimistööde
rohke juurutamine aineõppesse toob paratamatult kaasa õpetaja
koormuse suurenemise. Seepärast tuleb mõelda, kuidas saab töömahtu
kontrolli all hoida ilma kvaliteedis järeleandmisi tegemata. Üks
võimalus on hoida uurimistööde teemad võimalikult
väikesemahulised, et õpilane tuleks toime ning õpetajal oleks aega
juhendada. Teemat tuleb piirata nii ajas kui ka ruumis. See tähendab
soovitust uurida pigem oma valda/linna ja maakonda kui kogu Eestit,
valida välja kas jooksev hetk või kindel periood, selmet jätta
ajapiirid lahtiseks.
Teine
ja ilmselt tõhusam võimalus töömahtu kontrolli all hoida on
valida uurimisteemad ühest valdkonnast. Ärge laske õpilastel
teemasid täiesti vabalt valida, sest see tähendab, et õpetaja peab
end kurssi viima kõigi nende teemadega, oskama aidata allikaid leida
ja andmeid koguda. Väga suur vastutulek õpilastele teemade
valimisel osutab lõppkokkuvõttes karuteene neile endile, sest nad
jäävad juhendamisest ilma. Pigem valige üks suurem valdkond,
millest sel aastal kõik uurimistööd kirjutatakse.
Õpetaja
tööd tõhustab ka see, kui teemasid valitakse ainekava raames.
Selles mõttes pole uurimistöö mingi eraldiseisev tegevus, vaid üks
viis läbida ainekava. Ühtlasi lahendab uurimisteemade valimine
ainekavast küsimuse, kas teema on jõukohane. RÕK on läbinud mitu
ekspertiisivooru, sealhulgas on hinnatud selle eakohasust. Eespool tabelites näidetena toodud teemad hõlmavad kõik mingit ainekava
teemat. Lähtekohaks teemade ja uurimisprobleemide sõnastamisel
sobivad hästi RÕKis määratud õpitulemused. Allpool on toodud
kolm näidet, kuidas ainekavas sisalduv aitab formuleerida
uurimisteemasid.
Teema
õppekavas: Ühiskonna sotsiaalne struktuur
Õpitulemused
Õpilane:
teab ja oskab kontekstis kasutada mõisteid sotsiaalsed erinevused, sotsiaalne kihistumine , sotsiaalne sidusus, sotsiaalne tõrjutus, identiteet , mitmekultuurilisus;
märkab erinevusi sotsiaalsete rühmade vahel ja mõistab nende põhjusi;
väärtustab sotsiaalset õiglust ja sidusust;
väärtustab soolist võrdõiguslikkust;
mõistab kultuuride erinevusi ja oskab suhelda teiste kultuuride esindajatega 1.
1
Põhikooli riiklik õppekava. Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2010.
a määrus nr 14. Aadressil
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13273133 .
Uurimistöö teemasid
Millise õpitulemusega seotud?
Rikkus ja vaesus Eesti ajalehtede kajastuses
1, 3, 4
Rahvused ja usundid minu kodulinnas
1, 2, 5
Eesti tunnetamine vanade ja noorte seas
1, 3
Teema
õppekavas: Demokraatia
Õpitulemused
Õpilane:
teab ja oskab kasutada kontekstis mõisteid demokraatia, autokraatia, totalitarism ; võimude lahusus ja tasakaal, õigusriik, kodanikuõigused, kodanikuvabadused, kodanikuühiskond, kodanikualgatus ;
selgitab demokraatia põhimõtteid ning nende rakendamist riigivalitsemises;
väärtustab demokraatlikke vabadusi ja tunneb demokraatlikus ühiskonnas kehtivaid reegleid (nt pluralismi, kaasamist, vähemusega arvestamist, igaühe võrdsust seaduse ees); käitub demokraatia põhimõtete järgi;
oskab vahet teha demokraatial ja autokraatial, tunneb ja selgitab demokraatliku, autoritaarse ja totalitaarse ühiskonna põhijooni ja annab neile hinnangu;
selgitab õigusriigi toimimise põhimõtteid 2.
2Põhikooli
riiklik õppekava. Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2010. a määrus
nr 14. Aadressil https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13273133 .
Uurimistöö teemasid
Millise õpitulemusega seotud?
Valimisaktiivsus N maakonnas Riigikogu/ volikogu valimistel
2, 3
Kuidas arvestavad volikogu saadikud oma valijaid?
2, 5
Õpilaste võimalused osaleda noortepoliitika kujundamises
1, 2, 3
Teema
õppekavas: Kodanikuühiskond
Õpitulemused
Õpilane:
1)
teab ja oskab kasutada kontekstis mõisteid kodanikuühiskond,
vabaühendus, kodanikuosalus, kodanikualgatus;
2)
mõistab kodanikuühiskonna ja vabaühenduste toimimise põhimõtteid
ja eesmärke; iseloomustab kodanikuühiskonna rolli demokraatia
tagamisel;
3) oskab kasutada tegutsemisvõimalusi
kodanikuühiskonnas; analüüsib probleeme ning pakub lahendusi;
4) algatab ja toetab koostööd ühiste eesmärkide seadmisel ning
elluviimisel.
Uurimistöö teemasid
Millise õpitulemusega seotud?
Vabaühenduste ja vallavalitsuse koostöö N vallas
1, 2
Vabaühenduste roll kodanike kaasamisel avalikku ellu
1, 2, 3
Kodanikuühiskonna aktivisti portree
1, 2
Lõpetuseks
Teadust
võib teha väga erineval tasemel. On niisugust tipptaset, kuhu
Eestis ei küündi keegi, ja on ka säärast taset, mis on jõukohane
õpilastele. Õpetaja ülesanne ongi leida see tase, mis sobib tema
õpilastele või koguni individuaalsele õppurile. Jõukohast taset
valides on lähtekohaks uurimisprobleem ja uurimismeetod. Probleem
peab olema laste jaoks huvitav ja lahendatav, meetod aga algtasemel,
kuid sobiv. Tähelepanu tasub pöörata sellelegi, et erinevad uurimismeetodid eeldavad erinevaid isiksuseomadusi või vähemalt
sobivad ühele karakterile paremini kui teisele. Küsitluse tegemine
eeldab ühtesid isiksuseomadusi, intervjuu aga teisi. Näiteks ei pea
usutleja ise üldse olema jutukas , vaid hoopis viisakas,
empaatiavõimeline ja hea kuulaja . Teine tüüp õpilasi kardab
suhtlemist võõrastega ning armastab rohkem omaette vaikselt nokitseda; neile tuleks leida teistsugused meetodid, nagu vaatlus või
andmeanalüüs. On väga tähtis, et õpilasele sobiks see meetod,
mida ta peab kasutama. Uurimistööde korraldamine annab suurepärase
võimaluse arvestada rohkem õpilase individuaalsust ja arendada
loovust.
Põhikooli
valdkonnaraamat SOTSIALAINED 2010
LISA
6
Uurimistöö
põhikoolis
Anu
Toots - Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi võrdleva
halduspoliitika professor
2010.
aastal vastu võetud põhikooli riiklikus õppekavas on varasemast
suurem rõhk uurival ja avastuslikul õppimisel. Õppekavas on
sätestatud, et „põhikooli lõpetaja tunneb lihtsamaid
uurimismeetodeid ja kasutab mõnda neist oma õppetöös“ 1.
Sellega muutub õpilasteadus senisest väheste entusiastide
harrastusest massiliseks tegevuseks. Uus olukord seab ka õpetajale
oma ülesandeid ja nõudmisi, üks nendest on teadmine sellest, mida
teaduslik uurimine tähendab. Uuriva õppimise ning õpetamise
eelduseks on teadmised uurimistöö olemusest, reeglitest ja
tööriistadest. Just neid teemasid allpool käsitlengi, arvestades
põhikooli spetsiifikat, nagu aja ja raha piiratus ning õpilaste
kognitiivse suutlikkuse ja oskuste tase. Täpsemalt tuleb juttu viiest teemast.
1. Mis vahe on teadusel ja argiteadmisel?
2.
Kust uurimistööga pihta hakata?
3. Kust saab uurimistööks
andmeid ja allikaid?
4. Mis meetodeid millal kasutada?
5.
Kuidas aitab RÕK uurimistöid planeerida?
Teaduse
ja uurimistöö olemusest
Inimesed
tunnetavad maailma kahel viisil: tavamõtlemise ja teadusliku
mõtlemise kaudu. Mõlemat on vaja. Teaduse moto „kahtle kõiges“
ei ole alati hea nõuanne argielus. Emotsioonid , harjumused, tavad
ning väärtused on inimeste ja ühiskondade elukorralduses tähtsad;
nad aitavad meil säästa oma vaimseid ressursse ning samaaegu
säilitada ühiskonna toimimisvõimet. Mis abi võiks olla siis
teadusest?
Sotsiaalne tegelikkus võib näida keerulise ja
seostamata nähtuste puntrana, kus on raske mõista, miks ühed või
teised asjad juhtuvad või välja kujunevad. Teaduse ülesanne ongi
luua kaoses korda ning toimuvat seletada.
Mitmes mõttes on
argimõtlemine ja teaduslik mõtlemine vastandlikud: esimene rõhutab
vahetut isiklikku kogemust, teine püüab aga sellest distantseeruda
ning leida üldisi seaduspärasusi, mis aitavad seletada olukordi ja
nähtusi laiemalt, mitte ainult ühe inimese elukogemuse raamides.
Argimõtlemisele on omased valikulised tähelepanekud, olulise ja
ebaolulise eraldamatus; teaduse tunnus on just olulise esiletoomine ning ebaolulise kõrvalejätmine. Teadust võib defineerida kui
teadmiste organiseeritud kogumit, mille loomine ja millega opereerimine nõuab loogilist järjepidevust ning sobivat
tõendusmaterjali.
Teadusliku
uurimistöö põhimõtted
Algupärasus
Objektiivsus
Tõendatavus
on
vahest teaduse kõige tähtsam tunnusjoon. Mitte ühtegi järeldust
ei tohi teha ilma tõenditeta. Tavamõistus vaatleb enamikku asju kui
etteantuid, kindlasti tõeseid; teaduslikul vaatel on vastupidine positsioon – midagi ei tohi võtta a
priori
Kontrollitavus
Täpsus
ja lihtsus
Süsteemsus.
Teaduse ülesanne ei ole koguda võimalikult palju materjali, vaid
teha seda sihikindlalt ning reeglipäraselt. Paraku eksitakse selle
nõude vastu üpris sageli ning kogutakse kokku n-ö kõik, mis ette
jääb. Tulemus on igav ja raskesti hoomatav tekst, millest lugedes
midagi meelde ei jää. Andmete (arvude, tsitaatide) rohkus ei anna
iseendast midagi. Andmeid tuleb kasutada oma uurimisprobleemi
lahendamiseks, mis tähendab, et valida tuleb ainult need, mis
sellele kaasa aitavad, ning heita kõrvale need, mis asjasse ei puutu .
Mõtestamine
ja seletamine
Eetilisus ja autorivastutus .
Meil räägitakse teaduseetikast häbiväärselt vähe, tavaliselt
ainult arstiteaduste kontekstis. Lääne akadeemilises traditsioonis
on eetikateemad iga uurimismeetodite algkursuse ja õpiku kohustuslik komponent , seda ka sotsiaalteadustes . Allpool mõned peamised
põhimõtted, mida tuleks teadust tehes järgida.
Ole
eetiline uuritavate suhtes:
saavuta respekt ja vastastikune mõistmine (sh nõusolek osaleda uuringus );
säilita uuritavate konfidentsiaalsus (kasuta koode ja pseudonüüme pärisnimede asemel);
ole diskreetne sensitiivsetes küsimustes, hoia usaldatud saladusi;
ära esita küsimusi, mis panevad vastaja piinlikku olukorda või millele ta ei saagi vastata.
Ole
eetiline teiste uurijate ja kaaslaste suhtes:
ole kursis senitehtuga, tunnusta teiste (sh koolikaaslaste) saavutatut;
viita alati kõigile kasutatud töödele;
ära unusta tänamast nõuandjaid ja abilisi;
rühmatöö puhul rääkige omavahelised õigused-kohustused selgeks.
Ole
aus enese ja teaduse vastu:
esita ainult kontrollitud ja kvaliteetseid andmeid;
ära ilusta tulemusi sisult ega metodoloogiliselt;
ava lugejale oma uurimismetoodika;
kui esitad oma seisukohti, kasuta minavormi ning võta autorivastutus;
kui midagi ebaõnnestus, siis arutle ausalt , miks see juhtus.
Kuigi
eespool kirjutatu võib tunduda tarbetu teoretiseerimisena, on see
siiski vajalik, et kanda edasi teadusliku uurimise häid tavasid ning
anda praktilisele uurimistegevusele sügavamat tähendust. Edasi
läheme aga tõepoolest praktilisemate küsimuste juurde, nagu
uurimisprobleemi seadmine ja uurimise kavandamine.
Kuidas
uurimistööd alustada?
Uurimistöö
alustamiseks on vaja enne teada valdkonda, mida tahetakse uurida.
Tuntud Eesti filosoof Lembit Valt on öelnud, et teadus tekib
teadmise ja mitteteadmise piirimail. See tähendab, et ainult
olemasoleva teadmise baasilt saab seada uurimisprobleemi ja
küsimused, millele hakatakse vastuseid otsima. Praktilisest
seisukohast tähendab see, et õpilaste uurimistöid ei saa
planeerida kohe õppeaasta algusse, eriti ühiskonnaõpetuses, mida
pole igas klassis.
Uurimistööks
valitud teema on vaja alustuseks baastasemel läbi võtta. Õpilase
jaoks annab minimaalse piisava taseme õpiku vastavateemaline
peatükk. Kui õpilane on näiteks peatüki kodanikuühiskonnast läbi
töötanud, teab ta asjassepuutuvaid põhimõisteid ja
kodanikuühiskonna tunnuseid, mis aitavad tal kodanikuühiskonda
reaalsest elust üles leida, seda mõõta ning konkreetsete
parameetrite abil kirjeldada. Õpetajal on teadmisi natuke rohkem
vaja, sest ta peab õpilast juhendama, aitama tal oma uurimistööd
kavandada, sh sõnastada realistlikke uurimisküsimusi. Õpetajale ei
piisa ainult teoreetilisest teadmisest (definitsioonist)
uurimisobjekti kohta; ta peab teadma ka seda, kuidas avaldub see
nähtus Eestis ja kodukohas. Näiteks peaks kodanikuühiskonnaalase
uurimuse juhendamiseks teadma õpetaja seda, kuidas ühendusi Eestis
rahastatakse, mis liiki ja kui suured ühendused on, millega nad
tegelevad, kui palju inimesi on Eestis aktiivselt kodanikuühendustes
jmt. Lisaks peaks õpetaja oskama kirjeldada kodanikuühiskonda oma
vallas/linnas. Ta teab, kui palju ja mis seltse on vallas, millised
on kodanikuühenduste suhted vallavalitsusega, milliseid rahvalikke
üritusi kodanikuühendused korraldavad jmt. Muidugi ei pea ma silmas
seda, et õpetajal oleks kõik need teadmised n-ö varnast võtta;
oluline on hoopis teada, kust asjakohast infot leida, kui seda vaja
on. Õpetaja peab oskama erinevaid faktikillukesi üldiste
teoreetiliste teadmistega kokku viia. Üks teadustöö jooni ongi
suutlikkus laskuda mõistete ja definitsioonide tasandilt n-ö
käegakatsutava reaalsuseni (ja vastupidi). Abstraktsioone ning teooriaid ei saa iseendast uurida (v.a filosoofias), neile on vaja
anda praktilised mõõdikud.
Kui
eeltöö on tehtud ja baasteadmine teemast olemas (üht-teist on
loetud, statistikat on vaadatud), siis saab uurimistöö
kavandamisega edasi minna.
Üks tähtis, võimalik, et isegi kõige
tähtsam etapp uurimistöö õnnestumisel on uurimisprobleemi
seadmine.
Mida tahab uurija oma tööga teada saada? Mis ülesannet lahendada?
Siin on kahte liiki raskusi. Esiteks, paljudele õpilastele on raske
probleemi sõnastada. Kui neil paluda nimetada ümbritsevast elust
mõni probleem, siis on vastus tihti ühesõnaline (nt vaesus,
õpetajad). Õpetajad ei ole probleem, järelikult on vaja täpsustada
ja seletada, mis muret teeb. Näiteks on õpetajate koormus liiga
suur, mistõttu nad on väsinud ja õpetamise kvaliteet langeb, tunnid on üksluised, õpilased ei mõista, mis nõudmisi neile
esitatakse.
Teine
metodoloogiline raskus seisneb selles, et tihti ei eristata
uurimisprobleemi ja sotsiaalset probleemi. Sotsiaalsed probleemid on
need, mis ühiskonnas alati eksisteerivad. Ükskõik kui palju
valitsused ponnistavad või teadlased uurivad, jäävad need ikkagi
alles, kuigi võivad leeveneda või teravneda. Ka väga suur teadlane ei suuda sotsiaalset probleemi otseselt lahendada; ta võib seda
seletada ja aidata mõista ning niimoodi mõjutada kaudselt selle
lahendamist. Just seetõttu, et sotsiaalset probleemi pole võimalik
uurimistööga lahendada, ei sobi see tööülesandeks. Jääks ju
ülesanne lahendamata ning uurimistöö tuleks kuulutada
ebaõnnestunuks. Et nii ei juhtuks, ongi vaja sõnastada
uurimisprobleem, millele saab töös vastuse leida. Näiteks kui
kodanike poliitiline apaatsus on sotsiaalne probleem, siis võiks
uurimisprobleemiks seada küsimuse, kas kodanikuühendused aitavad
kaasa kodanike poliitilisele mobiliseerimisele. Sotsioloogiliste
küsitluste andmeid ja kodanikuühiskonna statistikat analüüsides
võib saada sellele küsimusele vastuse.
Kuigi uurimisprobleemi
sõnastamine ja kirjapanek nõuavad tõsist vaimset pingutust,
soovitan seda õpilastelt järjekindlalt nõuda. See annab järgnevale
uurimistööle kindla sihi, väldib laialivalgumist ja udutamist. Töö
mõtestatuse ning sihipärasuse huvides on mõistlik mitte piirduda
ainult probleemi määratlemisega, vaid koostada põhjalik
uurimiskava ,
mis paneb paika:
uurimistöö teema (esialgse pealkirja);
uurimisprobleemi, mida asutakse lahendama;
uurimisküsimused, millele otsitakse vastust;
meetodid, mille abil uurimisküsimusi lahendatakse;
olemasolevate ja vajaminevate ressursside kirjelduse.
Uurimisprobleem
ja uurimisküsimused peavad olema omavahel tihedalt seotud, täpsemalt
– küsimused tulenevad probleemi asetusest. Kasutame eespool mainitud kodanikuühiskonna teemat, et illustreerida probleemi ja
uurimisküsimuste vahekorda .
Sotsiaalne
probleem:
kodanike poliitiline passiivsus, apaatia
Uurimisprobleem:
Paradiisiaia vallas on mitu kodanikuühendust. Kas need aitavad kaasa
kodanike poliitilisele aktiivsusele?
Uurimisküsimused
Kui palju on vallas registreeritud ja reaalselt tegutsevaid vabaühendusi?
Kui suur ja milliste parameetritega on nende liikmeskond? Kas liikmeskond on viimastel aastatel muutunud? Kui jah, siis milles need muutused seisnevad?
Mis üritusi korraldavad vabaühendused? Kas need on mõeldud oma liikmetele või avalikkusele?
Uurimisküsimusi
ei tohiks olla liiga palju, soovitatavalt mitte üle kahe-kolme.
Olulisimad kriteeriumid küsimusi koostades on nende teemakohasus ja
omavaheline seotus . Iga küsimuse puhul tuleb kontrollida, kas see
aitab mõtestada uurimisprobleemi, avab selle mingit tahku . Alustada
on mõistlik lihtsamatest küsimustest, mis aitavad kirjeldada
olukorda. Seletavad ja mõju uurivad küsimused saab esitada alles
siis, kui uuritava nähtuse põhiparameetrid on kindlaks tehtud.
Äärmusliku näitena valest uurimistaktikast võib tuua juhtumi, kus
tahetakse uurida kohaliku kodanikuühiskonna mõju keskkonnateadliku
tarbimise levikule, ent selgub, et selles külas pole ühtki
vabaühendust.
Teiseks kriteeriumiks, mis määrab küsimuste arvu
ja sisu, on uurimistöö maht ning ressursside olemasolu. Ressursid on nagu ikka piiratud, seepärast on vaja enne töö kallale asumist
läbi kaaluda:
kui palju aega on võimalik uurimiseks ja kirjutamiseks kasutada?
kas uurimistööga seonduvad rahalised kulud? Kui jah, siis kust need saadakse?
kas õpilased valdavad vajalikke teadmisi ja uurimistehnikaid?
kas sobivaid andmeid saab kätte?
kas teemakohast kirjandust saab kätte?
Noored
uurijad kipuvad oma kompetentsust ja uurimistöö tegemiseks
vajaminevat aega üle hindama. Eriti ajamahukad on need tööd, kus
on kavas koguda andmeid kas küsitluse, intervjuude või vaatlusega.
Tihti ei arvestata, et täidetud küsimustikest tuleb vastused
sisestada andmebaasi ja siis analüüsida, salvestatud
audiointervjuud tuleb ära kirjutada ning samuti analüüsida. Isegi
umbes viie pooletunnise usutluse kirjutamiseks kulub ligi kakskümmend
tundi; kirjutatust mõtestatud ja üldistatud sõnumi koostamine
võtab vähemalt niisama palju aega. Arvestada tuleb sedagi , et kui
intervjueeritavateks on ametnikud, juhid või muidu hõivatud
inimesed, võib usutluseks sobiva aja leidmine olla keeruline, mis
pikendab kogu töö koostamiseks kuluvat aega.
Aja planeerimine
on õpilasteaduses kindlasti see etapp, kus õpetajad peaksid suunama
ja õhutama lapsi paigutama uurimistööks vajaminevat aega nende
tegelikesse nädalakavadesse. Kui selgub, et lähema nelja nädala
jooksul oleks õpilasel vaba aega iga nädal ainult 5 tundi
(puhkepäevad jätke puhkamiseks!), siis tuleb kas töö
ambitsioonikust vähendada (nt mõni uurimisküsimus välja jätta,
jagada need õpilasrühma vahel laiali) või pikendada uurimistööks
ette nähtud aega. Ajanappus on väga ohtlik, see toob suure
tõenäosusega kaasa töö viletsa kvaliteedi ja kõigi osaliste
rahulolematuse.
Õpetaja abi on vaja ka õpilaste individuaalsete
teadmiste ja oskuste adekvaatsel hindamisel ning nende sobitamisel
planeeritava uurimistööga. Õpilane, kes ei tule toime
tabelarvutusega, ei saa teha küsitlust; see, kes ei oska vene keelt,
ei saa uurida vene ajakirjandust.
Kust
saab uurimistööks materjali?
Kui
uurimisprobleem ja -küsimused on otsustatud, tuleb mõelda sellele,
mis materjalist neile vastuseid otsida. Ilma andmeteta ei ole
uurimistööd, sest andmed on tõenduse alus. Andmed ja tõendus ongi
see, mis eristab uurimistööd referaadist ja esseest. Ka referaadi
kirjutamine on vajalik oskus, mida ei maksa alahinnata ega unarusse jätta. Refereerimine tähendab 3–5 teksti mõtestatud
konspekteerimist, kuid see ei nõua uute andmete või isikliku
vaatenurga esitamist ; tähtis on loetu sisukas ning süsteemne
edasiandmine. Uurimistöö tunnused on seevastu just originaalsus,
uudne käsitlus ja uue teadmise loomine, mida ilma andmeteta teha ei
saa.
Andmetega
seoses kerkib hulk probleeme. Kust andmeid saab? Mis nendeks üldse olla
võib? Kuidas hinnata andmete kvaliteeti? Püüan nendele küsimustele
vastata.
Andmeid
võib olla mitut liiki
– arvandmed , tekstilised dokumendid, pildid, audio - ja
videomaterjalid. Ühes töös võib kasutada üksnes ühte liiki
andmeid, nt ainult arvandmeid või ainult vallavolikogu istungite
protokolle. Samas võib neid kombineerida, nt lõimida ühte töösse
valla/linna sotsiaalmajanduslikku statistikat ning valla/linna
eelarve menetlemist käsitlevaid volikogu protokolle. Teise näitena
sama teema kohta võib volikogu eelarvemenetlemise dokumente
täiendada elanike tänavaküsitlusega eelarve prioriteetide kohta.
Niisugused kombineeritud andmestikega tööd on huvitavamad, ent
nõuavad põhjalikumat planeerimist.
Andmete
saamiseks
on kaks põhiviisi: kas koguda andmed ise või kasutada juba
olemasolevaid andmebaase. Mõlemal on oma plussid ja miinused. Ise
saab koguda täpselt niisuguseid andmed, mida uurimisküsimuste
lahendamiseks vaja on; samas tähendab see lisatööd ning algaja uurija puhul võib juhtuda, et kogutud andmed pole kvaliteetsed.
Kellegi teise kogutud andmete puhul (sotsioloogiliste küsitluste
raportid, riiklik statistika) on olukord enam-vähem vastupidine –
aega ja raha saab säästa, ent olemasolevates andmestikes ei pruugi
sisalduda seda, mis töö küsimustele vastamiseks vaja on. Viimast
muret saab vältida, kui juba töö planeerimise faasis kontrollida,
mis andmeid saada on, ning sellest lähtudes korrigeerida oma
uurimiskava. Rõhutan, et see kontroll peab olema väga konkreetne.
Ärge piirduge õpilase üldise vastusega, et andmeid saab Eesti
Statistikaameti kodulehelt. Seal võib sobilikku statistikat olla,
aga võib ka mitte olla.
Andmete
kvaliteedi hindamisel
on sotsioloogias olulise tähtsusega küsimus valimist ehk sellest,
keda ja kui palju inimesi uuriti (küsitleti või intervjueeriti).
Nii mõnigi kord arvatakse, et usaldusväärsete tulemuste saamiseks
tuleb küsitleda võimalikult suurt hulka inimesi. See seisukoht on
väär. Valimi suurus võib olla väga erinev ning tähtsam kui
küsitletute arv on see, kuidas uuritavad välja valiti (ehk valimisse sattusid). Ka siis, kui tegu on juhuvalimiga, ei võeta
inimesi suvaliselt, vaid kindlate reeglite alusel.
Suurte
uuringute puhul räägitakse tavaliselt esinduslikust valimist, mis
tähendab, et valim peegeldab rahvastiku parameetreid. Näiteks
peegeldavad IEA kodanikuhariduse uuringus osalenud 2743 õpilast kogu
Eesti 8. klasside õpilaste (keda on umbes 15 000) parameetreid. IEA
uuringus oli samas proportsioonis linna- ja maakoole, eesti- ja
venekeelseid õpilasi, poisse ja tüdrukuid, nagu on kogu selle
kategooria (st üldhariduskoolide 8. klasside) õpilaskonnas.
Järelikult on valim justkui tegelikkuse vähendatud koopia. Nende
proportsioonide säilitamine annab uurijatele kindlustunde oma
uuringu tulemusi üldistada. Näiteks võib IEA kodanikuhariduse
uuringu põhjal öelda, et 54% Eesti 8. klasside õpilasi usaldab
meediaväljaandeid. Pole mõtet küsitleda kõiki 15 000 õpilast,
sest tulemused ei erineks sellest, mida saime 2743 õpilase
küsitlemisel.
Samamoodi
pole mõtet küsitleda kogu Eesti elanikkonda selleks, et selgitada
välja rahva erakondlikke eelistusi. Kui me küsitleks 500 inimese
asemel 500 000 inimest, kulutaksime väga palju raha, aga tulemus
oleks ikka sama. Kui me küsiksime aga erakondlikke eelistusi ainult
Lasnamäel elavatelt inimestelt (keda on kokku umbes 100 000),
võiksime saada hoopis erinevad tulemused, sest Lasnamäe elanikkond
pole proportsionaalselt vähendatud koopia Eesti rahvastikust. Niisiis on tähtis see, kuidas inimesi valimisse võtta, mitte see,
kui palju neid on.
Õpilasteaduses
muutub esindusliku valimi võtmine keeruliseks, sest kuidas kõiki
proportsioone arvestada. Sellest olukorrast on kaks väljapääsu.
Üks võimalus on võtta uuritavaks rahvastikuks oma kooli rahvas.
Kool on juba struktureeritud (klassideks, õpetajad ka ainete
lõikes), mis teeb proportsioonide arvestamise valimis lihtsamaks.
Näiteks saab otsustada, et igast klassist küsitleme 5 poissi ja 5
tüdrukut, kelle valime välja loteriimeetodil (st juhuslikult).
Teine võimalus on loobuda esinduslikkuse taotlemisest ning jagada
küsimustikud ainult nendele lastele, kes on avaldanud soovi kaasa
lüüa. See on uurijale mugavam viis, mistõttu niisugust valikut
nimetatakse ka mugavusvalimiks. Tõenäoselt soovivad küsimustikku
täita aktiivsemad lapsed, usinamad õppijad, võib-olla pigem
tüdrukud kui poisid; ühesõnaga – see vastajate kogum pole
vähendatud peegelpilt kogu kooli õpilaskonnast. Ka niisugust
uuringut võib teha, eriti õpilasteaduses. Tähtis on aga see,
kuidas uurimistöö tulemusi sõnastatakse. Viimasel juhul ei saa me
üldistada vastuseid kogu kooli õpilaste kohta, veelgi enam –
õpilaste kohta tervikuna . Allpool on kolm näidet selle kohta,
kuidas tulemusi korrektselt sõnastada, arvestades valimi
iseloomu.
A. Esinduslik
valim Tamme põhikooli õpilastest.
Tulemuse sõnastus: 48% Tamme põhikooli õpilastest arvab , et
õpilasomavalitsus kaitseb nende huve.
B. Mugavusvalim Tamme põhikooli õpilastest.
Tulemuse sõnastus: 60% küsitletud
Tamme
põhikooli õpilastest arvab, et õpilasomavalitsus kaitseb nende
huve.
C. Esinduslik
valim Eesti põhikooli õpilastest.
Tulemuse sõnastus: 41% Eesti põhikooli õpilastest arvab, et
õpilasomavalitsus kaitseb nende huve. 2
Niisiis
on tähtis olla tulemusi esitades korrektne ning märkida, millise
rahvastikukategooria kohta avaldatud arvud käivad. Suuri üldistusi
saab teha üksnes suurte andmehulkade (sadade küsitletute) puhul.
Intervjuude vastuseid tavaliselt ei üldistata, vaid neid kasutatakse
näitlikustavate tsitaatidena.
Peale
andmete kuulub uurimistöö juurde veel teinegi oluline liik
materjali – teiste
autorite avaldatud tööd. Teaduses nimetatakse teiste avaldatud ja töös kasutatud kirjandust
allikateks,
seega on siin terminoloogia natuke erinev kui ajaloos. Ühes heas
õpilasuurimuses on kindlasti üle kolme allika, soovitatavalt viis
kuni kümme. Tähtsam kui viidatud allikate arv on aga nende
asjakohasus ning usaldusväärsus, teisiti öeldes – kvaliteet.
Allikate usaldusväärsust kindlaks tehes soovitan pöörata
tähelepanu kolmele aspektile:
kas kirjutise autor on teada? Mida me sellest autorist teame? Kas ta on poliitik , lihtsalt aktiivne kodanik või tunnustatud teadlane? See teadmine aitab meil mõista tema seisukohti ning väldib kallutatud info esitamist objektiivse tõena. Veebist leiduvaid töid, mille autorit pole võimalik tuvastada, ei maksa uurimistöös kasutada;
kas väljaande kirjastaja on teada? Isegi Eesti oludes pean seda oluliseks. Meil on vaba ühiskond ning igaüks saab oma raha eest üllitada, mida hing ihkab. Seetõttu võib trükiste sisuline kvaliteet kõvasti kõikuda. Kui raamatu või kogumiku on välja andnud soliidne kirjastus (nt Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Entsüklopeedia Kirjastus, Koolibri), võib seda julgelt kasutada, sest neil on välja kujunenud oma käsikirjade retsenseerimise kord. Ka veebilehtede puhul on kirjastaja ehk lehekülje pidaja tuvastamine oluline. Juhul kui on võimatu aru saada, kellele see kuulub ja kui vana on sellel olev teave, ei tohi seda materjali uurimistöös kasutada;
kas tekst loodi kindlaks otstarbeks ja kui, siis milliseks? Kogu trükiste ja veebilehtede hulgast moodustavad suure osa propagandistlikud, mis pole sisult neutraalsed. Nende ülesanne on olukorda ilustada . Parteilise propaganda kõrval (nt valimisreklaam , parteide ajalehed) on tänapäeval palju erinevate surverühmade materjale ning investoritele ja turistidele mõeldud riiklikku reklaammaterjali, kus esitatakse asju kallutatult. Näiteks jätavad Eesti Ettevõtluse Arendamise SA poolt välisinvestoritele koostatud brošüürid Eestist hoopis ilusama mulje kui inimarengu aruanded. Ka propagandistlikke materjale tohib uurimistöös kasutada, kuid nende kallutatust tuleb arvestada ja sellest ka lugejat informeerida. Propagandamaterjalid sobivad hästi suverühma, partei või poliitiku seisukohti illustreerima; kui eesmärk on kajastada teemat objektiivselt, tuleks kasutatavaid allikaid mitmekesistada.
Tänapäeval
on internetist saanud vaat et peamine teabe hoiukoht , mille eelised
klassikalise raamatukogu ees on kerge ligipääs ja infootsingu hõlpsus tänu võimsatele otsingumootoritele (nn guugeldamine).
Kahjuks lisandub materjali kättesaadavuse lihtsusele ka pahupool –
isegi üliõpilased püüavad järjest rohkem oma uurimistöid teha kahtlase väärtusega veebimaterjalide põhjal. Et seda piirata,
oleks hea, kui juba n-ö maast madalast selgeks teha, milliste
allikate kasutamine uurimistöös pole hea toon. Ma ei soovita lubada
Wikipedia, üliõpilastööde ja loengumaterjalide kasutamist. Isegi
tuntud õppejõudude üksikute loengute tekstid või slaidid pole
piisavalt head, sest tegemist on töömaterjalidega, mis ei pruugi
olla lõpuni viimistletud. Üliõpilastöödest, sh magistritöödest,
on mõistlik võtta ainult neid, mis on ülikoolide raamatukogude või
instituutide lehel, sest sinna pannakse ainult positiivsele hindele
kaitstud tööd. Näiteks on Tallinna Ülikooli Akadeemilisel
Raamatukogul depositoorium e-Ait, kust võib leida kaitstud magistri -
ja doktoritöid.
Sobiva
uurimismeetodi valimine
Kvantitatiivne meetod
sobib hästi nende teemade puhul, kus eesmärk on üldistada
olukordi, hoiakuid või käitumismustreid. Allolevas tabelis on
toodud mõni näidis.
Teema
Andmed ja meetod
1. Kalioru kooli õpilaste suhtumine õpilasomavalitsusesse
Õpilaste tehtud küsitlus
2. Võrumaalaste valimisaktiivsus Eesti taasiseseisvuse perioodil
Vabariigi valimiskomisjoni statistika
3. Hariduse, kultuuri ning spordi rahastamine Mäksa ja Kopa vallas
Valdade eelarved uuritaval perioodil
Näidisteemadest
esimene ja kolmas kirjutavad põhilise analüüsitehnikana ette
andmete rühmitamise, mida saab esitada nii tabeli kui ka
tulpdiagrammina. See on lihtne ja tõhus viis näidata erinevusi
rühmade (nt poiste ja tüdrukute, Mäksa ja Kopa valla, hariduse,
spordi ja kultuuri kuluartiklite) vahel. Mõistlik võib olla
kasutada sektordiagrammi, mis võimaldab illustreerida kategooriate osakaalu tervikus (nt õpilasesinduse valimistel osalenud õpilaste
osa kogu õpilaskonnast).
Teine
teema uurib ühe nähtuse – valimisaktiivsuse – arengut 20 aasta
jooksul, mille illustreerimiseks sobib kasutada joondiagrammi. Et
võrrelda erinevate valimisliikide (volikogude, Riigikogu, Europarlamendi ) valimistel osalemist, on mõistlikum võtta tulpdiagramm .
Kvalitatiivne
meetod
tuleks valida siis, kui tahetakse keskenduda ühe objekti
süvaanalüüsile. Tulemus on n-ö oma lugu, mis on näidiseks või
üksikuks juhtumiks mingist laiemast protsessist.
Teema
Andmed ja meetod
Põllumajandusliku tootmise taassünd Järvamaal 21. sajandil
Intervjuud 3–5 talunikuga
Kui demokraatlikud on korteriühistud?
Vaatlused ja dokumendid KÜdest, kuhu kuuluvad laste vanemad
Rikkus ja vaesus Eesti ajalehtede kajastuses
Umbes ühe kuu ühe päevalehe numbrid; pealkirjade, fotode ja sisu analüüs
Valik
ideid õpilaste uurimistöödeks 9. klassi RÕK 2010 ühiskonnaõpetuse
ainekavast lähtudes
Uurimistööde
rohke juurutamine aineõppesse toob paratamatult kaasa õpetaja
koormuse suurenemise. Seepärast tuleb mõelda, kuidas saab töömahtu
kontrolli all hoida ilma kvaliteedis järeleandmisi tegemata. Üks
võimalus on hoida uurimistööde teemad võimalikult
väikesemahulised, et õpilane tuleks toime ning õpetajal oleks aega
juhendada. Teemat tuleb piirata nii ajas kui ka ruumis. See tähendab
soovitust uurida pigem oma valda/linna ja maakonda kui kogu Eestit,
valida välja kas jooksev hetk või kindel periood, selmet jätta
ajapiirid lahtiseks.Teine ja ilmselt tõhusam võimalus töömahtu
kontrolli all hoida on valida uurimisteemad ühest valdkonnast. Ärge
laske õpilastel teemasid täiesti vabalt valida, sest see tähendab,
et õpetaja peab end kurssi viima kõigi nende teemadega, oskama
aidata allikaid leida ja andmeid koguda. Väga suur vastutulek
õpilastele teemade valimisel osutab lõppkokkuvõttes karuteene
neile endile, sest nad jäävad juhendamisest ilma. Pigem valige üks
suurem valdkond, millest sel aastal kõik uurimistööd
kirjutatakse.
Õpetaja tööd tõhustab ka see, kui teemasid
valitakse ainekava raames. Selles mõttes pole uurimistöö mingi
eraldiseisev tegevus, vaid üks viis läbida ainekava. Ühtlasi
lahendab uurimisteemade valimine ainekavast küsimuse, kas teema on
jõukohane. RÕK on läbinud mitu ekspertiisivooru, sealhulgas on
hinnatud selle eakohasust. Eespool tabelites näidetena toodud teemad
hõlmavad kõik mingit ainekava teemat. Lähtekohaks teemade ja
uurimisprobleemide sõnastamisel sobivad hästi RÕKis määratud
õpitulemused. Allpool on toodud kolm näidet, kuidas ainekavas
sisalduv aitab formuleerida uurimisteemasid.
Teema
õppekavas: Ühiskonna sotsiaalne struktuur
Õpitulemused
Õpilane:
1)
teab ja oskab kontekstis kasutada mõisteid sotsiaalsed
erinevused, sotsiaalne kihistumine, sotsiaalne sidusus, sotsiaalne
tõrjutus, identiteet, mitmekultuurilisus;
2)
märkab erinevusi sotsiaalsete rühmade vahel ja mõistab nende
põhjusi;
3) väärtustab sotsiaalset õiglust ja sidusust;
4)
väärtustab soolist võrdõiguslikkust;
5) mõistab kultuuride
erinevusi ja oskab suhelda teiste kultuuride esindajatega.3
Uurimistöö teemasid
Millise õpitulemusega seotud?
Rikkus ja vaesus Eesti ajalehtede kajastuses
1, 3, 4
Rahvused ja usundid minu kodulinnas
1, 2, 5
Eesti tunnetamine vanade ja noorte seas
1, 3
Teema
õppekavas: Demokraatia
Õpitulemused
Õpilane:
1)
teab ja oskab kasutada kontekstis mõisteid demokraatia,
autokraatia, totalitarism; võimude lahusus ja tasakaal, õigusriik,
kodanikuõigused, kodanikuvabadused, kodanikuühiskond,
kodanikualgatus;
2)
selgitab demokraatia põhimõtteid ning nende rakendamist
riigivalitsemises;
3) väärtustab demokraatlikke vabadusi ja
tunneb demokraatlikus ühiskonnas kehtivaid reegleid (nt pluralismi,
kaasamist, vähemusega arvestamist, igaühe võrdsust seaduse ees);
käitub demokraatia põhimõtete järgi;
4) oskab vahet teha
demokraatial ja autokraatial, tunneb ja selgitab demokraatliku,
autoritaarse ja totalitaarse ühiskonna põhijooni ja annab neile
hinnangu;
5) selgitab õigusriigi toimimise põhimõtteid.4
Uurimistöö teemasid
Millise õpitulemusega seotud?
Valimisaktiivsus N maakonnas Riigikogu/volikogu valimistel
2, 3
Kuidas arvestavad volikogu saadikud oma valijaid?
2, 5
Õpilaste võimalused osaleda noortepoliitika kujundamises
1, 2, 3
Teema
õppekavas: Kodanikuühiskond
Õpitulemused
Õpilane:
1)
teab ja oskab kasutada kontekstis mõisteid kodanikuühiskond,
vabaühendus, kodanikuosalus, kodanikualgatus;
2)
mõistab kodanikuühiskonna ja vabaühenduste toimimise põhimõtteid
ja eesmärke; iseloomustab kodanikuühiskonna rolli demokraatia
tagamisel;
3) oskab kasutada tegutsemisvõimalusi
kodanikuühiskonnas; analüüsib probleeme ning pakub lahendusi;
4)
algatab ja toetab koostööd ühiste eesmärkide seadmisel ning
elluviimisel.
Uurimistöö teemasid
Millise õpitulemusega seotud?
Vabaühenduste ja vallavalitsuse koostöö N vallas
1, 2
Vabaühenduste roll kodanike kaasamisel avalikku ellu
1, 2, 3
Kodanikuühiskonna aktivisti portree
1, 2
Lõpetuseks
Teadust
võib teha väga erineval tasemel. On niisugust tipptaset, kuhu
Eestis ei küündi keegi, ja on ka säärast taset, mis on jõukohane
õpilastele. Õpetaja ülesanne ongi leida see tase, mis sobib tema
õpilastele või koguni individuaalsele õppurile. Jõukohast taset
valides on lähtekohaks uurimisprobleem ja uurimismeetod. Probleem
peab olema laste jaoks huvitav ja lahendatav, meetod aga algtasemel,
kuid sobiv. Tähelepanu tasub pöörata sellelegi, et erinevad
uurimismeetodid eeldavad erinevaid isiksuseomadusi või vähemalt
sobivad ühele karakterile paremini kui teisele. Küsitluse tegemine
eeldab ühtesid isiksuseomadusi, intervjuu aga teisi. Näiteks ei pea
usutleja ise üldse olema jutukas, vaid hoopis viisakas,
empaatiavõimeline ja hea kuulaja. Teine tüüp õpilasi kardab
suhtlemist võõrastega ning armastab rohkem omaette vaikselt
nokitseda; neile tuleks leida teistsugused meetodid, nagu vaatlus või
andmeanalüüs. On väga tähtis, et õpilasele sobiks see meetod,
mida ta peab kasutama. Uurimistööde korraldamine annab suurepärase
võimaluse arvestada rohkem õpilase individuaalsust ja arendada
loovust.
Õpikuid
uurimistöö koostamise ja uurimismeetodite kohta
Ghauri,
P., Gronhaug, K. (2004). Äriuuringute
meetodid. Praktilisi näpunäiteid.
Külim.
Hirsijärvi,
S. jt (2005). Uuri
ja kirjuta.
Medicina.
Kõik kommentaarid