Etnoloogia ja kultuuriantropoloogia alused loengud (0)

Etnoloogia ja kultuuriantropoloogia alused
Konspekt
1.Sissejuhatus
Üldinimlikus plaanis aitab see aine kasvatada inimesel tolerantsi. Näitab kui avar on maailm, milline on kultuuriline kirevus, kuidas maailmas kõik erinevad rahvad koos elavad ja kuidas me võiksime seda mõista.
Need distsipliinid tegelevad inimese uurimisega, neid huvitab milline on inimene kultuurilise subjektina. Mõista inimest kui sellist, inimest ühiskonnas, erinevas kultuuri keskkonnas. Põhiidee on et kõik inimesed, kultuurid ja tegevused on võrdsed, need ei ole ühesugused, vaid võrdsed.
Kultuur. Põhiküsimus on, mis on põhiline termin, mis on selle mõte? Keskne mõiste mõlemas distsipliinis on KULTUUR. Üldiselt mõeldakse kultuurist millestki , mille on loonud inimesed, kes on üle keskmise andekad ( muusika , kunst jne). Lisaks selle järgi suudab seda mõista ja tõlgendada samuti vähemus. Sel juhul on kultuur ainult mingile tippkihile. Selline mõistmine on intellektuaalide seas olnud valitsev ja kõik muu mis elus ette tuleb ei ole kultuuriks peetud. Kuid etnoloogia ja kultuuriantropoloogia järgi on kultuur kõik, see mõiste on väga avar. Siiski see eelnev arusaam on ka praegu valitsev.
On selline arusaam, et osa rahvaid on kõrgemalt arenenud ja teised maha jäänud, sama kehtib ka ühe ühiskonna sees.
Kaks võimalust, kuidas kultuuri mõista:

On see, mis on inimeste poolt loodust kõrgemalt hinnatakse. Kuskit tunnetuslikult tajume, et mõni asi on väärtuslikum ja mõni asi mitte.

Kõik, mida inimesed on loonud on kultuur. Pole sellist definitsiooni, mis teeb kõik asjad selgeks.
See teadus hakkas arenema 19.sajandi II poolel, 1871 inglise teadlane Edward Tylor esitas esimese etnoloogia ja kultuuriantsopoloogia kultuuridefinitsiooni. Peetakse nende distsipliinide isaks (kokkuleppeliselt), kujunes professionaalseks teaduseks. Tema klassikaline kultuuridefinitsioon: „kultuur on kompleksne tervik, mis hõlmab inimese poolt ühiskonnaliikmena omandatud oskusi ja harjumusi nagu teadmised, uskumused, kunstid , moraal, seadused, tavad ja paljud teised.“ Selle juures on oluline, et ta ei välista mingeid nähtusi, mis ühiskonnas on. Põhimõtteliselt kõik võib kuuluda kultuuri juurde. Oluline on et kultuur peab olema loodud inimese poolt ühiskonna liikmena, peab olema kontekst, kus see on loodud. Kultuur on kollektiivne. Talle on ette heidetud, et see definitsioon oma põhiosas koosneb loetelust ja et ta ütleb kultuuri olemuse kohta vähe. Hiljem on definitsioone ka järjest esitatud. Kolm näidet definitsioonidest. Leslie White, hakkas 30ndatel aastatel uuetsi mõtisklema Tylori vaimus . Püüdis parandada Tylori definitsiooni: „Kultuur on kehaväline, ajutine kogum asjadest ja sündmustest, mis sõltuvad sümboliseerimisest, kultuur sisaldab esemeid, seadmeid, tööriistasid, riideid jne. KEHAVÄLINE, AJUTINE, SÕLTUB SÜMBOLISEETIMISEST. See viimane on oluline, kultuuri osaks on see, millele me omandame kultuuri tähenduse, kui me tähtsustame neid ja anname neile mingi oma tähenduse. Näitavad ilmekalt , kuidas kultuuri mõiste on avardatud.
Melville Herskovits, defineeris kultuuri teisel viisil, püüdis esitada lühikese def, et tabada kultuuri olemus: „kultuur on inimese loodud osa keskkonnast“. Toimiks, kuid oleneb kuidas me suhtume sellesse. Nt puu, mis kasvab ei ole inimese osa, kuid inimesed, kes seal ümber palvetavad, siis kas see puu pole kultuuri osa. Oluline, et mida tähendab loomine, kõik sõltub sümboliseerimisest, millele me anname tähenduse, seega võib olla kõik kultuuri osa, nt päike.
On loobutud lõpliku õige määratlusega.
Sarnaste asjadega tegelevad teadused võivad olla erinevates maailma paikades, kuid ka samades ülikoolides nimetatud erinevalt.
Kultuuri v sotsiaalantropoloogia - Kultuuriantropoloogiaks nim sellist distsipliini eelkõige USAs, kuid ka nüüd mujal maailmas. Sotsiaalantropoloogia nim sai alguse Inglismaalt. Nende puhul on sarnane, et see kasvas välja mittelääne tsivilisatsiooni uurimisest, nt uuriti indiaanlasi jne. Inglased käisid nt Aafrikas, uurimishuvi on kaugete rahvaste uurimine , algselt.
Volkskunde ja Völkerkunde - Saksa teadustraditsioonist tulnud terminid, Volkskunde – kui saksa teadlane uuris saksa talupoegi. Völerkunde, uuriti teisi rahvaid, meetodid kõik olid samad, kuid tehti vahet, kus toimub uurimine.
Etnoloogia – termin, mis on valitsev distsipliini nimi, lähtudes mandri-Euroopast. Alates 60ndatest sai sellest kokkulepitud distsipliini termin.
Etnograafia – sama asi, kuid mõnes riigis on see nimi endiselt kasutusel.
Folkloristika – tegeleb sarnaste asjadega, huvitud kultuur laias mõttes, inimese loovus . Varajasemal ajal eristus etnograafiast väga selgelt, kuna tegeleti ainult suulise, vaimse pärimusega, tehti selgelt vahet. Kuid nüüd ei ole seal enam olulist vahet. Kasutatakse ka etnoloogia termineid.
Antropoloogia traditsiooni jaoks koosneb kultuuri uurimine kolmest etapist: etnograafia (andmete kogumine, rahva grupi kohta); etnoloogia (analüüsi etapp, võrreldakse teiste rahvastega jne), antropoloogiaks saab see kui sellele lisatakse teoreetiline üldistus, lõppeb mingi teoreetilise mõtisklusega. Samuti nähakse folkloristikat kui üht antropoloogia osa. Esteetiline antropoloogia.
Kõik on peaaegu üks ja sama. Olemuslik vahe, kuida need on kujunenud. Etnoloogia on kujunenud rahvusliku produktina. Laiem poliitiline, sotsiaalne funktsioon oli näidata, et arenevatel rahvastel on eneseteadlikus, põhjendati mingit rahvust. Uurijad ütlesid, et mingi kultuur on rahvakultuur , nt Eestis, eeskätt levis taoline käsitlus Ida-Euroopas. Kasvas välja eelkõige rahvusliku põhjendamise kontekstis. 1918, kui Eesti Vabariik loodi, tekkis küsimus, kuidas määratleda Eesti Vabariiki. Mis põhjendab Eesti riigi tekkimist, olemuslikult? Isegi põhiseaduses öeldakse, et Eesti riik on eesti rahva ajaloolisel ja etnograafilisel asualal . Etnograafia on nagu üks põhjendus, kus on üks rahvas, kus tõmmatakse üks piir. Siit kerkib probleem, et kas setud on eestlased või ei oled? Etnoloogia kasvu taga on rahvuslus , intellektuaalid uurisid omaenda rahva alamklasse, proovides leida kultuurialgeid, millele üles ehitada oma rahvuslik kultuur.
Kultuuri ja sotsiaalantropoloogiad said alguse teise loogika järgi. Kaks põhjust:

Koloniaalsüsteem – tähtsamad keskused olid USA ja Inglismaa. Inglased vajasid väljaõpet ametnikele, koguda andmeid põliselanike kohta. Idee, et nii on neid lihtsam valitseda , kui neid tuntakse, et mis neid õnnelikuks teeb, või kuidas on nendega parem manipuleerida . USAs oli sama asi, oli oma riigi terrioorium, kus elas palju põlisrahvaid. Koloniaalpoliitiline motivatsioon , rakenduslik küsimus, et ametnikud saaksid tõhusamalt tegutsega. Kui püüti mingit majanduslikku resurssi kätte saada oli hõlmsam kui kõik oli rahulik.

Kristlik mission – paljud misionärid rändasid üle maailma. Eeskätt oli ka nii, et inglise misjonärid tegutsesid oma koloniaalmaades. Neil oli tohutult teadmisi. Eelkõige huvitas neid kohalik usund , et näidata sellega võrreldes kristluse paremust. Kui nt kohalikel puuduvad algselt kristlikud terminid, siis neid arendati nende usundi põhjal, nende ettekujutuse abil, põhjal. Hoida ära mõttetuid arusaamatusi. Uurisid ka väga materjaalseid asju. Nt kristlik tegevus on põlluharimine ja püüdsid seda igale poole juurutada.
Osa esimesi antropolooge olid ka koloniaalametnikud ja misjonärid.
Etnograafid on eelkõige pühendunud oma rahva uurimisele, antropoloogid üldiselt mingi kauge rahva uurimisele. Eksootikahõng. Etnoloogid on aga lihtsamad. Tänapäeval on see asi kokku sulandunud . Lihtsalt meetodid on teised.
Laias laastus tegeletakse samade asjadega. Enam ei ole algset motivatsiooni, et peab nt oma rahvust elu eest promoma.
Mis ühendab kõiki inimesi maailmas? Miks kõik inimesed võivad olla uurimisobjekt ? Kuni 19.sajandini polnud selge, kust läheb piir inimeste ja mingite muude olendite (põliselanikud) vahel. Inimkonda ühendab:
PRINTSIIP: Inimkonna psüühiline ühtsus ehk biopsühholoogiline võrdsus. Miks võib ühe distsipliini raames uurida kogu maailma rahvaid? Indiviidid erinevad emotsionaalselt ja intellektuaalselt, aga inimpopulatsioonidel on kõigil võrdsed võimalused kultuuri luua. Kõik rahvad võivad kultuuri luua.
Adolf Bastian 1860: kõigil rahvastel on ajalugu. Varem arvati, et kõikidel rahvastel pole ajalugu.
Kuid, kas on olemas selliseid kultuuriuniversaale, mis on omased kõikidele maailma kultuuridele? Huvitav on see, et selliseid universaale on vähe. On bioloogilised universaalid.
Bioloogilise ja kultuurilised universaalid:
Endogaamia ja eksogaamia tavad, need on olemas kõigis maailma ühiskondades. Endogaamia on kogum tavasid, mis määratleb selle, millise grupi sees peab inimene abielluma. Eksogaamia tavad on need, millisest grupist väljastpoolt peab inimene abielupartneri valima . Need eksisteerivad kõrvuti, korraga. Need on mõnel pool seadusega paika pandud, või lihtsalt hoopis arusaam (tava), sotsiaalne surve.
Nt lähim sugulaste ring, arvatakse, et nendega ei tohi abielluda , vaid tuleb sellest ringist väljapoole abielluda, seda nimetatakse eksogaamiaks.
Kaugemalt meie ümber läheb veel teine piir, mis määratleb endogaamia, selle grupi seest tuleb leida abikaasa ja väljast ei tohi, sest need on jällegi liiga kauged inimesed. Nt rassilised , etnilised, usulised põhjused. Mingi sotsiaalne arusaam. Lähisugulased, kellega ei tohiks abielluda on universaalselt vanemad, lapsed, õed-vennad, vanaemad jne. See ring sugulasi võib olla hoopis natukene laiem, manši rahvas ( siberis ), neid on umbes 10 000 inimest, nende sotsiaalne struktuur jaotab kogu rahva kaheks pooleks (5000 ja 5000), usutakse, et rahval on 2 esivanemat. Jagunevad omakorda sugukondadeks. Selle 5000 sees on nt 4 gruppi, umbes 1000 inimest ühes suguharus. Nad peavad abielluma teise poolega – kraatiaga (5000), su enda sugukonna omad on välistatud, kogu üks 5000 välistatud. Mulle jääb 3/8 kogu rahvast, kuna ülejäänud on liiga lähedalt sugulased. Reaalselt jääb valida 300 inimest, kelle seast ma tohin kaasat valida, mitte manšid on välistatud. Lõpuks ilmneb, et mul on 6000 liiga lähedast sugulast. Reaalses elus võivad need normid tähendada väga erinevaid asju.
Põhimõttelise reeglina on see universaalne.
Globaliseerumine, maailmaküla. Arvati, et globaliseerumine viib maailmaküla tekkimiseni. Globaliseerumine läheb aina edasi ja maailm muutub ühetaoliseks selles mõttes, et üha rohkem on maailmas selliseid kultuuri elemente ja nähtusi, mis on mõistetavad kogus maailmas. Nt jalgpall, popmuusika jne. Selliste kultuurielementide hulk üha kasvad, inimesed hakkavad üksteist paremini mõistma, nende väärtushinnangud muutuvad sarnasemateks, kogu maailm muutub sarnaseks. Kaovad kohalikud eripärad. Tekib maailmaküla, lähed ükskõik kuhu, igal pool on kõik sama.
Huvitav on see, et globaliseerimine käib aastakümneid, kuid kas me näeme, et oleks kasvanud harmoonia ja üksteise mõistmine, ei paista väga seda moodi, peetakse igasuguseid sõdu, nt põhjus usuline.
Kultuuribarjäärid – Teisest küljest levivad üha paremini ka kultuuribarjäär.
Globaalne, regionaalne ja lokaane (individuaalne?) kultuuritasand – millised kultuuritasandid maailmas on. Kas on mingid üldtuntud kultuuritasandid. Reginoaalsed, lokaalsed sarnasused, eripärad. Esialgu definitsioonid rääkisid kultuurist kui millestki , mis on kollektiivne, kuid samas 20.sajandil algas justkui individualiseerumisprotsess.
Massikultuur – põhivoolu kultuur, kultuuriline ookean. 20.sajandil hakkas selline nähtus levima. Tähendab, et arenesid tehnoloogiad , millega võis kommunikeerida suuri inimhulki ühe korraga. Poliitlisel võimul on alati huvi, et inimesed jagaksid ühtesid väärtusi ja mõtleksid väga sarnaselt, neid mõtteid, mis paneksid sarnaselt mõtlema esitatakse läbi vastavate tehnoloogiate, läbi massimeedia manipuleeritakse ja esitatakse õigeid käitumisideoloogiaid. Mida vabatahtlikumalt nad seda teevad seda parem. Et kõigil oleks väärtuste süsteem võimalikult sarnane. Massikommunikatsioonivahendid. Me ei zombistu siiski täielikult, koguaeg juhtub midagi muud. Inimene ei muutu lõpuks ühesuguseks. Vaid arenevad subkutuurid, kontrakultuurid – igasugused alternatiivsed arenguviisid tulevad spontaanselt esile, mis räägib kõik selle vastu. Kogu ühiskonna ja kultuuri areng on täis vastuolusid. Ja seda uurivad ka etnoloogid ja antropoloogid.
2.loeng
endogaamia ja eksogaamia
kultuurirelativism – selline seisukoht, millega väärtustatakse kultuuride erinevusi, ühiskondade mitmekesisust. Ei minda uurima ühtegi ühiskonda, gruppi, kultuuri nii et on ette otsustatud, kas see on hea või halb, vaid neutraalselt, pigem positiivse suhtumisega, et see on hea ja normaalne kultuur. Hinnatakse kõiki ühiskondi. Positiivne suhtumine. Kultuurirelativism on selle vastu, et minna kõiki maailma kultuure uurima nt lääne kultuuri mõõdupuu järgi. Pigem vaadata kohalikke arusaame. Kui lähtume sellest, et ükskõik, millist kultuuri käsitleme ainult läbi selle kultuuri enda, siis järelikult ei saa ühest kultuurist tulnud uurija seda kultuuri üldse uurida.
Etnotsentrism – selle eelneva vastand , kõiki kultuure tuleb uurida oma kultuuri mõõdupuu järgi, laiemalt lääne, euroopaliku kultuuri mõõdupuu järgi. Etnoloogia on selle mõiste vastu. Samas on see üsna loomulik suhtumine. Kui me teisi kultuure ei austa on palju probleeme ja arusaame. Loomulikus olekus on paljud ühsikonnad etnotsentristlikud, see ei tähenda radikalismi, kuid tihti hinnatakse tugevalt oma väärtusi. On üsna tavaline, et rahva nimetus, mis tuleneb kohalikust keelest tähendab inimest või meest. Rahva jaoks otsitakse nimetus oma keelest, kuid mõnes keeles pole sõna inimene, seega võetakse rahva nimeks mees.
emic – etic Need on uurimisstrateegiad üldiselt. Emic, keskendub kultuurikandjate seletustele ja mõistesüsteemidele, otsitakse seletusi kultuurifenomenidele, läbi selliste arusaamadele, mis eksisteerivad selles kulturis endas. Arusaam on sellele, kuidas inimesed mõistavad oma kultuuri. Sellise lähenemise eesmärk on tuvastada rahva eripärastid, läbi nende enda suhtumise , arusaamade on seda parem eristada. Etic, lähtutakse üldisest kultuuriteooriast, teooria valgusest uuritakse mingit rahvast. See on hästi kaugelt tunnetuslikult distantsilt lähenemine. Seda ei ole samuti võimalik sajaprotsendiliselt ellu viia. Samas on raske uurida nii, et nende rahvaste oma roll on null. Samas kõik uurimisied jäävadgi nende kahe mõiste vahele. Oluline on teadvustada, mis laadi uurimust me tegema hakkame.
Emic aitab mõista eriti hästi kohalikke inimesi, nende kultuure, kuid ei võimalda eriti hästi võrrelda erinevaid kultuure omavahel. Etic võimaldab erinevaid ühiskondi võrrelda. Abstraktsem mõõdupuu, mis erinevates kultuurides ilmneb.
võtmesümbolid, baasväärtused, kultuurifookus – sünonüümid. Kõige esimene termin on kultuurifookus. Igas kultuuris on olemas teatud kesksed väärtused, mingid kesksed kultuuri elemendid, mis määravad selle kultuuri olemuse. Hästi palju kultuuri elemente, tohutu kirevus. Kuidas kultuuri eripärasid määratleda?? Kultuurifookus - Mõte selles, et mingis kultuuris on mingid väärused, millele kõik inimesed on fokuseerunud, mida kõik peavad tähtsaks, kui me suudame eristada need fookuses olevad väärtused, eripärad. Need kultuurielemendid on võtmesümboliks, et mõista kogu kultuuri, kogu ülejäänud kultuur avaneb meie jaoks. Moodsad kultuuriteooriad on selle vastu, see tähendab, et ühed elemendid on olulisemad ja määravad selle, kuidas ebaolulisemad ja kõik muu käitub, toimib. Tegelikult ongi ebaselge kultuurielementide kogum, need kuidagi omavahel käituvad on omavahel suhetes. Kultuur toimib hajususe põhimõtte järgi.
enkulturatsioon – kultuuri õppimine, inimene sisestatakse kultuuri, kõik inimesed omandavad oma ühiskonnas olulised kultuuri normid õppimise käigus. Kolm etappi , kuidas see käib:
individuaalne situatsiooniline õppimine
sotsiaalne – kaasa tehes
kultuuriline – seletatakse , selgitatakse.
Teeme seda koguaeg, mingi aeg on ainult üks, kuid on ka koguaeg. Mingi aeg lihtsalt üks domineerib , inimese areng (laps – individuaalne)
reaalne kultuur ja ideaalne kultuur – defineermisel lähtutakse, mis on uurija jaoks ideaalne ja reaalne. Ideaalne kultuur, kui inimesed räägivad nt oma kultuurist uurijale, kuidas peaksid asjad olema, millised on reeglid jne. On ka ideaalne – meil on normid küll, kuid tegelikult käitume hoopis teistmoodi. Nt võivad olla jutustamisreeglid nende kultuuris, ühiskonnas, mis ei luba tõtt rääkida. Nt kariibi saartel, sõltub mehe presitiiž sellest, kuidas nad suudavad, kui veenvalt endast rääkida. Reaalne kultuur uurija jaoks on ainult see, mida uurija ise vahetult jälgib ja kogeb . Erinevad kultuurilised kaalutlused, tuleb osata hinnata, millal inimesed räägivad tõtt ja millal mitte. Ei tähenda, et vale rääkimine on halb, sest see on tihti kultuuriliselt põhjendatud. Teatud viisil asjadest rääkima suunavad inimesi teatud kultuurilised, ühiskondlikud normid. Ei pea inimeste peale pahandama, kui nad tõtt ei räägi, sest tihti puuduvad inimestel vastavad ühiskondlikud arusaamad, sest arusaam tõest on erinev (nt et see peab olema just üksühene vastus, arusaam olema sellele mis täpselt oli). Paljusid ei eruta üldse tõe küsimus, me tahame täpselt teada, aga neid ei huvita see täpne teadmine mingist asjast (nt handid ). Hantidel on tõde see, et kui nad annavad vastuse, mis rahuldab küsijat, nad püüavad ära arvata, mis vastust küsija tahab, nende jaoks on tõde see, kui nad suudavad anda küsijale rahuldava vastuse, mitte vastuse mis on seoses objektiivse reaalsusega. Neile meeldib harmoonia, inimestevahelistes suhetes. Põhiline, et mitte vastata täpselt. Reaalne – see, mida olen ise näinud, kuulnud , katsunud, kõik see, mis on selle taga on reaalne.
Mis on kultuur? Kultuurne versus mittekultuurne. Asjad ei pruugi olla alguses ilmselged , mingis kultuuris. Bioloogid: kultuur on see, mis teeb lärmi.
Teooriad
Kultuuri antropoloogia ja entoloogia professionaalse ajaloo alguseks loetakse 19.sajandi II poolest. Kuigi varem on ka olnud mõtteid selle kohta, nt Antiik-Kreekas Herodotos , kirjeldas paljusid rahvaid. Juba antiikajal hakkasid mõtlejad arutlema , miks on rahvad erinevad. Pakuti välja 3 peamist seletust:

Rahvad on erineval määral arenenud, osad on hästi arenenud, nt kreeklasid ja siis barbarid , kes pole eriti hästi arenenud.

Erinevused tulevad erinevatest kultuurimõjudest, igal rahval on erinevad naabrid , kes mõjutavad erinevalt.

Erinevused tulenevad erinevatest geograafilistest keskkondadest, elukeskkonnast. Erinev loodus, mis vormib inimeste kultuuri erinevaks.
Need mõtlesid edasi, valgustusfilosoofid arendasid samu ideid edasi.
Spetsiifilise distsipliinina kujunes see välja siiski 19.sajandi II poolel. Esimene koolkond oli evolutsionism , evolutsinistlik kultuuri käsitlus. Elus maailm areneb evolutsioonilise teel. Põhiteesid esitasid Charles Darwin ja inglise filosoof Herbert Spencer . Antropoloogilisse ja etnoloogilisse kultuuriuurimisse tõi selle idee üle Eduard Tylor ( 1832 – 1917). Teine suur selle idee edasiarendaja Lewis Henry Morgan ( 1818 – 1881). Idee sisuks on, et kõik kultuurid arenevad läbi teatud arenguetappide. Need on:
Metslus – barbaarsus- tsivilisatsioon . Sellele vastavad teatud religiooni, poliitilise süsteemi arenguastmed jne. Põhiline on, et on teatud arengusüsteem. Oluline on et see kultuuri arengusüsteem on universaalne, kõik maailma rahvad läbivad ühe ja sama arengu idee, kõik ei jõua vb lõpuni.
Seda evolutsionismi iseloomustab: Kultuuride unilineaarne areng – on ainult üks arengutee kõikidele rahvastele.
Tylor esitab ka kriteeriumid, mille abil saab määrata rahva asendi sellel arenguskaalal. Kui Morgan töötas välja, milline sotsiaalne struktuur või ühsikonnakorraldus vastab mingile arenguastmele, siis Tylor töötas välja kohe tunnuste rea, mille olemasolu aitab aru saada, millisele astmele mingi rahvas võiks kuuluda. See rida algab nii: tööstuse olemasolu, selle eriharude eriti metallitööstuse arenguaste, põllumajandus, arhitektuur jne. Kõige esimene tsivilisatsiooni tunnus Tylori järgi on tööstuse olemasolu, metallitööstus on kõige tähtsam tsivilisatsiooni tunnus. Kogemata tuleb välja, et kõige tsiviliseeritum riik on Inglismaa, kuna seal on väga võimas metallitööstus. Ega need primitiivsed rahvad ei saagi iseseisvalt jõuda tsivilisatsioonini, ainult saab jõuda tsiviliseeritud rahva toel – on kui kolonialismi õigustamise teooria. Tsivilisatsioonid arenevad madalamalt astmelt kõrgemale. Suurem osa muutustest on suunatud sellele, et olukord läheks paremaks. See evolutsionistlik teooria on väga skemaatiline, paneb rahvad erinevate pulkade peale ja ei tunnusta neid võrdselt. Tänapäeval sellist lihtsakoelist lähenemist ei toetata , kuid nopitakse parim välja. Läbi selle teooria sai antropoloogiast ja etnoloogiast ikkagi oma spetsiifiline teadus. Tekkis 1870ndatel aastatel.
Teine koolkond on historism ehk ajaloolis -kriitiline koolkond ehk ajalooline partikularism ehk Franz Boase (1858-1942) koolkond. Saksamaa teadlane, kes läks Ameerikasse. Ei ole ka selget teooriat taga. Põhiline, millega Boas tegeles oli evolutsionismi vastu võitlemine. Idee oli, et evolutsionism on jama. Kriitika – evolutsionistid ei teinud välitöid, neil puudus endal igasugune kontakt põlisrahvastega üle maailma. Kirjalike allikate alustel, raamatute, raportite alusel lõid suuri inimkonna arengu skeeme – tugitooliteadlane. Boas ütles, et peaks käima välitöödel, käima vaatamas, kuidas mingid rahvad elavad. Evolutsionistide kaitseks võib öelda, et tollal polnud keegi veel selle peale tulnud, et peaks ise minema kaugete rahvaste juurde küsitlema jne.
Kas rändamine asendab mõtlemist? (Kant)
Boas uuris Ameerika põliselanikke, keeli jne. Ütles, et nad on lihtsalt teistsugused . Kritiseerib rassistlikku lähenemist, rühmitamist. Tal endal vastu mingit teooriat vastu panna pole. Boas ütles, et kõigepealt peame uurima, kui oleme piisavalt palju andmeid kogunud , siis nendest on vb võimalik tuletada mingid loogilised järeldused. Leidis, et sinnani on vara mingit universaalset teooriat välja pakkuda.
Boasi suur teene antropoloogiteadusessesse on see, et ta algatas palju ideid, mida on edasi arendanud tema õpilased. Nt ka Lingvistlise relatiivsuse ehk Boas- Sapir - Whorfi hüpotees. Selle mõte on, et mingi rahva maailmatunnetus ja taju on sõltuvuses nende keeleterminitest. Keel mõjutab inimeste mõtlemist ja nende taju – maailmatunnetust. Idee on see, et me saame mõelda nendes kategooriates, milles meil on keeles termin olemas. Me tajume maailmas neid asju, mille kohta meil on kontsept , mida me saame sõnastada enda jaoks. Kultuurispetsiifika tuleb välja selles, mõnedel rahvastel on mingis valdkonnas palju termineid, siis nad tajuvad selles osas maailma hästi – mitmekesiselt ja liigendavalt. Need kellel puudub nt mingi eristav terminoloogia – tajuvad neid valdkondi ühetaolisena. Nt eskimode lumenäide: eskimotel on palju sõnu lume tähistamiseks, seega suudavad näha tundravälja, jäävälja hästi mitmekesisena. Eurooplane vaatab, et kõik on lihtsalt ühesugust lund täis.
Eks keelde loome ka neid asju, mida me näeme, kus elame jne. Rahvastevahelised mõtlemise erinevused tulenevad, siiski sellest, kas selleks on vajadus – oleneb keskkonnast, et seda enda jaoks hästi liigendada ja kirjeldada. Ellujäämisvajadus, kultuuriline vajadus.
Mõtlemise ja keele seoste idee – seos kultuuriga .
3.loeng
Difusionism
Oli pärast evolutsionistlikku teooriat järgmine, mis proovis välja pakkuda suuri seletusi kultuuride arengule kogu maailmas, kõide ühiskondade kirjeldamiseks. Idee: kultuurinähtused levivad ühest ühiskonnast teise. Kultuuri muutumise põhiline mehhanism on laenamine, selle kaudu ühiskonnad muutuvad ja arenevad. Põhiliselt tuuakse esile 3 koolkonda , kes käsitlesid seda teemad natukene erinevalt:

Briti koolkond ka Manchesteri koolkond (Smith, Perry , Rivers) – idee: iga kultuurinähtus tekib maailmaajaloos ühe korra, kindlas kohas, levib sealt üle maailma. Radikaalsemas vormis on üleüldse maailmas üks kultuurikolle, kus on tähtsamad nähtused tekkinud ja sealt levinud üle maailma. Oluline on teha kindlaks, kus maailma paigas on mingid nähtused tekkinud ja see seletab kultuuri arengu ära. Pakuti välja nt muistne Egiptus, muistne Babüloonia, muistne Hiina.

Saksa- Austra koolkond (Ratzel, Graebner, Schmidt ), kultuuriuuringute teooria. Teistsugune lähenemine: kultuuriringide teooria. Idee: kultuurielemendid võivad levida ühest ühiskonnast teise üksikuna või tervete komplektidena. Need ringid on määratletud selle järgi, et teatud suuremates piirkondades maailmas on kultuurielementide kompleksid sarnased. Ei ole ainult üks rahvas, keda saab eristada mingi erilise kultuurikandjana. Eristasid umbes 8 kultuuriringi. Ühes suures regioonis on sarnane kultuur. Liigitati neid ka primitiivseteks ja mitte. Mingite iseloomulike elementide järgi saame sageli aru, millega tegu on, millise kultuuriga. Ringid määratleti muuseumi kogude põhjal. Esemete uurimise kaudu tuvastati, milline on kultuuripiirkondade vahe. Uuriti eelkõige esemete vormi iseärasusi. Mingis piirkonnas on esemed teatud sarnase vormiga . 4 kriteeriumi, kas ese kuulub iseloomulikku kultuurikompleksi – sarnasused (olemuslikud), sarnasuste hulk, kokkupuudete olemasolu (sarnased esemed erinevatel rahvastel, eeldus et need rahvad on olnud mingis kokkupuutes), geograafiline lähedus.

Ameerika koolkond (Wissler, Kroeber – Boase õpilased), kultuuriareaalide teooria (kultuuri- ja vanuseareaalide hüpotees – (kultuuriareaali hüpotees): mingi kultuuriareaali keskmes on gruppidel rohkem sellele areaalile iseloomulikke tunnuseid kui äärealal, nii saab leida ka selle areaali paiknemise keskuse (hakkavad ringikujulised edasi arenema). Vanuseareaali hüpotees: on mingi keskus, kus on mingi keskus, kus kultuuri elementide kimp hakkab ringikujuliselt arenema, eemale sellest keskkonnast. Kui tuvastame selle kimbu , siis saab tuvastada mingi kultuuri arengu algpaiga. Kui esineb mingit nähtust vähem on uuem , kui rohkem on uuem.). Idee: kultuurielemendid arenevad ja levivad teatud kimpudena, nii kujunevadki kultuuriareaalid– kultuur on sarnane, on palju sarnaseid kultuurielemente.
Erinevus kultuuriringide ja kultuuriareaalide vahel: kultuuriringid olid hästi suured; kultuuriareaale võib maailmas olla hästi palju. Ei tehta tohutuid üldistusi. Maailm on täis mikrokultuuriareaale. Ameerika koolkond erinevalt Saksa-Austria koolkondadest tegid välitöid, dokumenteerisid ise kõike. Neil oli lokaalsem fookus , eluline kompetents. Saksa-Austria koolkond tegeles ainult suurte küsimustega - kaudselt , muusemikogude põhjal – rekonstrueeriti maailma kultuuride areng.
Sarnane meetod (Ameerika koolkonna oma) hakkas teadlastele palju huvi pakkuma. Selline meetod arenes ka folkloristikas, mida nimetatakse ajaloolis-geograafiliseks meetodiks .
Prantsuse sotsioloogiline koolkond. Oluline etnoloogia ja antropoloogia teooria mõjutaja. Peamine esindaja Emil Durkheim (1858-1917). Tema lähenemise järgi on inimühiskond iseseisva väärtusega eriline reaalsus , selline süsteem, mis ei ole taandatav teda moodustavate indiviidide summale. Ühiskonnal on eraldi, iseseisev kvaliteet, see pole lihtsalt teda moodustavate indiviidide summa. Teadlased peavad uurima justnimelt ühiskonda, mitte üksikinimesi, see võib neid segadusse ajada. Uurida tuleb sotsiaalseid fakte – need on ühiskondlikud nähtused. Sotsiaalne fakt on indiviidi piire ületav tegevus, mõte või muu tunnetus, mis surutakse üksikindiviidile peale, teatud tegevused, mõtlemisviis jne – IDEED JA TEGEVUSED – need mis on tähtsad ühiskonnale laiemalt. Surutakse peale: organiseeritult – on selged reeglid, mis on sõnastatud kuidagi, nt seadused, kirjutamata seadused (tavad, normid), kõik teavad neid. On ka mingi sunnijõud, mis suunab inimesi tegema seda, mida ühiskond peab vajalikuks. Organiseerimata – surve, toimub ühiskondliku arvamuse ja kasutuse kaudu – last kasvatades valitakse nt ühiskondlikult sobiva kasvatusviisi. Durkheim oli kindel et sotsiaalsed faktid ei tulene indiviidi psühholoogilistest omadustest, vaid tulenevad ühiskonna vajadustest , mis ei ole seotud indiviidide omadustega. Ei leidnud, et oleks vajalik ühsikondlike nähtuste individuaalsete ilmingute uurimine. Sotsioloogia.
Funktsionalism
Ühiskonna institutsioonid täidavad oma liikmete vajaduste rahuldamise või sotsiaalse süsteemi säilitamise funktsiooni. On kaks alternatiivset lähenemist. Üks lähtub, et oluline on indiviid ja tema vajaduste rahuldamisest on kasvanud sotsiaalsed süsteemid. Teine lähenemine on mõjutatud Durkheimist, tähendusrikas üksus on ühiskond ise, kuna seda püütakse säilitada on loodud institutsioonid, mis võimaldavad ühiskonnal hästi jätkuvalt funktsioneerida.
Esimene suur klassik on Bronislaw Malinowski (1884-1942), pooldas indiviidi seadmist, kogu klultuuri funktsioneerimise keskmesse.
Viis läbi väitööd Trobriandi saartel. Hakkas propageerima pikaajalisi välitöid (vähemalt aasta). Tähtsuse omandab tema jaoks üksikindiviid, teisalt ei toimu see vaimses mõttes. Funktisonalism püüab kaasas käia loodusteaduste arusaamadega, olulised pole vaimsed vajadused – Malinowski räägib inimese füsioloogilistest vajadustest (põhivajadusi) – kogu kultuur on välja arenenud rahuldada inimese füsioloogilisi vajadusi.
Põhivajadused ( impulss -tegevus- rahuldus ) – neid tuleb igal juhul rahuldada. Kui inimesi tekib maailmasse rohkem, siis see lihtsalt ei õnnestu, et igaüks vaatab, kuidas ta hakkama saab, vaid neid on vaja rahuldada organiseeritud ja nii kujunevad ühiskondlikud institutsioonid, mille peamine funktsioon on individuaalsete füsioloogiliste vajaduste tagamine. Tekib ka muid vajadusi, kuid selle tuumaks on üksikisiku põhivajaduste rahuldamine. Nei vajadusi oli Malinowski järgi 7: toitumine, järglaste taastootmine, kehaline heaolu, julgeolek, puhkus, liikumine ja kasvamine. Kui need on rahuldatud on kõik korras,võib juba elada. Põhivajaduste seletamiseks on tal ka tabel. Tuum on hästi lihtne. Tabel: impulss – tegevus – rahuldus. Teoorias ühestküljest läheneb inimesele nagu loomaliigile – muud asjad on tekkinud põhivajaduste rahuldamise baasil. Sekundaarsed vajadused ehk instrumentaalsed vajadused tekivad hiljem.
Funktsionalismis puudub ajalooline mõõde, puudub viis, kuidas seletada arenguid, muutusi. Teooria osutus heaks analüüsiviisiks, et analüüsida mingi ühiskonna hetkeolukorda. Analüüs kehtib kitsa ajaloo lõigu kohta, kuid on väga täpne. Siiski ei seleta nii hästi muutusi. Varajasemad jäävad väga üldiseks. Saab rakendada ühe konkreetse ühiskonna uurimiseks. Malinowski kritiseeris paljusid teooriaid , kuna neile ei olnud võimalik leida kinnitusi.
Malinowski ütleb, et mitte ükski kultuuri nähtus ei säili kui sellel ei ole funktsiooni. Nähtus ise võib pärineda minevikust, kuid mingil põhjusel on ta vajalik ka tänapäeval.
Strukturaal-funktsionalism (täpsustades)
Suur teoreetik Alfred Reginald Radcliffe - Brown (1881-1955). Esindab pigem sotsioloogilist tähendust. Sotsiaalse grupi vajadused on esmased ühiskonnas. Ühiskond püüdleb selle poole, et ennast säilitada. Kogu ühiskondlikud institutsioonid töötavad selle nimel, et säilitada ühiskondlikku kollektiivi. Durkheimi lähenemise pooldaja . Inimesed on sekundaarsed grupi suhtes (indiviidid).
Üldiselt pigem on funktsionalimi lähenemise viis, et uuritav teha kaasaegseks – uurija enda kaasajas uuritakse. Samas nad pole väitnud, et ajalooline moment pole oluline. Asi, mida ette heideti oli loogiline kriitika – funktsionalistid väidavad, et sotsiaalsed institutsioonid on loodud mingi funktsioonide täitmiseks, kuid see tähendab, et funktsioonid on olemas enne funktsioone, kuid kuidas need enne olemas on. Kui on organisatsioon tekib ka funktsioon. Seega tekib küsimus kumb oli enne, kas vajadus või institutsioon . Ei suuda seda hästi ära seletada.
Suurt murrangut etnoloogia ja antropoloogia valdkonnas seostatakse funktsionalismi tekkega. Nüüd liikus teises suunas. Kuni I MS domineerisid teistsugused arengunägemused. Pärast sõda otsiti teistsuguseid lähenemisviise. Funktsionalism hakkas kõike uurima hoopis teistpidi , mitte ühiskonde võrreldes, vaid lihtsat koha peal mingi ühiskonna uurimise kaudu. Rõhutatakse just välitööde Malinowskilikku momenti.
Psühhoanalüüs
S. Freud ( 1856 -1939)
C.G. Jung (1875-1961)
Nende lähenemisviisid hakkasid 20ndatest aastatest mõjutama e. ja a. arengut. Panus: isiksuse käsitluses. Hiljem hakati just ka üksikindiviide uurima. Freudi uuendus, pakkus välja, et on olemas inimese teadvus ja alateadvus. Üks osa on selline, mida me ka ise tunnetame , aga suurem osa teadvusest on alateadvus, mida me ise ei teadvusta, sinna on koondunud teadvustamata ihad . Nende mõju on tohutu. Freudi järgi tuleks inimese kaudu seletada ka kogu ühiskonda, kultuur on psüühiliselt määratletav ja põhjuslik seos viib inimese juurest kultuuri tasandile . Kultuuri uurimist tuleks alustada üksikindiviidi uurimisest. Ta ise seletab ka kultuurinähtusi läbi psühiaatrilise prisma – käsitleb põlisrahvaid ehk metslasi kui vaimuhaigeid – PARALEELID. Ei ole väga tänapäevane viis.
Jung arendab edasi Freudi arusaama alateadvusest . Leiab, et lisaks individuaalsele alateadvusele on ka kollektiivne alateadvus. Selle kaudu saame seletada, miks mingid grupid on millegi poolest sarnased. Kollektiivne alateadvus on kujunenud kauges ürgses minevikus – koosneb arhailistest, mütoloogilistest motiividest. Sellepärast üks rahvas tajub ühtekuuluvustunnet – sarnasus mõtlemises ja tunnetuses – seda me ei teadvusta. Jutt, mida ei saa tõestada.
Konfiguratsionism ehk kultuurimudeli teooria
Boasi õpilane Ruth Benedict (1887-1948) (raamat) „Kultuurimudelid“ 1934
Käsitleb kolme kultuurimudelit, mis on psühholoogiline mudel. Mis ühendab rahva tervikuks on eripärane psühholoogiline mudel, mis tuleneb teatud indiviidi mudelist. Iga indiviidi mudel on omane teatud rahvale. Määratleb kultuuri läbi indiviidi. Kultuur on nagu indiviidki, on enamvähem püsiva mõtlemise ja tegutsemise mudel. Oluline on mõtlemine ja tegutsemine. Puhtaid psühholoogilisi mudeleid on kolm. Apolloonlik & dionüüslik & iakchoslik mudel.
Illustreerimiseks valib välja kolm rahvast, kes ilmestavad neid mudeleid puhtal kujul. Zunid ( indiaanlased , elavad USAs) - apolloonlikud: inimesed on mõõdukad, austavad rituaale, lähtuvad tegutsemisel intellektuaalsest algest, enne mõtlevad siis ütlevad; kaalutletud; Tuimad, ei käitu suvaliselt. Kwakiutlid (indiaanlased, kes elavad loode Ameerikas) - dionüüslik mudel: inimesed on ekstaatilised, paranoilised, emotsionaalsed , mõistuse hääl on null, ainult tunnete ajel käituvad, kogu elu on ülevoolav. Dobud (elavad melaneesias – okeaanias ) - iakchoslik mudel: salapärased ja skisofreenitsevad.
Tema teooria on laenatud psühhoanalüütikutelt ja tähtsaim mõjutaja on F.Nietzche – mudelite nimed tulevad temalt.
Tema lähenemine on väga lihtsustatud vaade maailmale. Tänapäeval ülikoolides neid raamatuid ei loeta väga.
Psühholoogiline antropoloogia
Boasi õpilane Margaret Mead (1901-1078). Tema teooria on natukene rohkem arendatud. 60- 70ndatel oli tohutult populaarne . Põhijooned: Tema järgi sünnib inimene valge lehena, kõik käitumisviisid on kultuuriliselt tekkinud, inimese iseloomu, käitumise kujundemisel on looduse roll minimaalne, kõik on kujundatud ühsikonna poolt. Soorollid – varem oli et need on looduse poolt ette kirjutatud, see et mehele ja naisele tulevad mingid rollid tuleneb sellest, et kultuur järgib looduse ettekirjutust; Mead viis uurimist läbi – leidis, et tegelikult loodus ei mõjuta soorolle, see kõik on ühiskonnas konstrueeritud, kui kasvatada inimesi hoopis teistmoodi siis võiksid rollid hoopis teistpidi või muud pooli. Näitas, et põlisrahvaste seas pole soorollid jaotunud nii nagu lääne ühiskonnas. Sellise kriitikaga läks ka Ameerika avalikuse ette. Moraal, käitumisviisid jne on lihtsalt kultuuriline konstruktsioon . Siiani oli valdav lähenemine, et igalühel on ühiskonnas oma koht ja kogu lugu. Isiksuse omadused, mida peetakse mehelikeks ja naiselikeks – need on tegelikult sama kergelt vahetatavad nagu riietus ja peakatted . Väidab, et inimloomus on uskumatult mõjutatav ja kohandatav igasugustele kultuurilistele tingimustele. Toob isiksuse käsitlusse kultuurilise olemuse.
Hiljem on kritiseeritud tema uurimismeetodeid – lükkab ümber looduse rolli, tegelikult see millega ta seda tõestab, ei ole päris kindel, kas see on usaldusväärne. Siiski hiljem on selline lähenemine väga levinud.
4.loeng
Strukturalism
Claude Levi- Strauss (1908-2009). Prantsuse teadlane, kes pakkus välja suure seletusskeemi, millega püüdis seletada inimkultuuri toimimise seaduspära. Kuigi näivalt on paljud maailma kultuurid erinevad on neil siiski mingi sarnane toimimise mehhanism. Püüdis tuvastada struktuurseid (sotsiaalsete struktuuride üldkehtivaid põhielemente) mudeleid, mis oleksid sarnased kõikides ühiskondades. Varjatud sarnasus. Ei peaks väga kuulama, mida räägid inimesed erinevates ühiskondades, milline nende kultuur on. Oluline pole see, mida inimesed ise taipavad oma kultuuri kohta, vaid mitteteadvustatud tasand, sellest tuleb välja mingi ühtsus. Selle uurimiseks, ei küsi, mida inimesed arvavad , vaid dokumenteerime nende kultuuri põhjalikult ja selle põhjal uurime välja, varjatud struktuuri. Need kultuurisüsteemid, mida saab vahetult dokumenteerida on inimmõistuse alateadusliku struktuuri pinnapealsed väljendused. Oluline on minna sügavuti ja teha struktuur selgeks. Kõige olulisem on struktuursuse otsimine, lõppeesmärk on avastada mingi reeglistik, algoritm, mis määrab kõigi kultuuriliste nähtuste olemust ja arengut. Kui see avastatakse saab selgitada kogu kultuuri arengut. Rõhutab,et ainult pole oluline struktuuri selgeks tegemine, vaid ka varjatud struktuuri tähendus tuleb selgeks teha.
Kõige kuulsam idee, mille Levi Strauss välja pakkus on seotud binaarsete opositsioonidega. Toetudes varajastematele uurijatele (ka keeleteadusele, psühholoogiale). Binaarsed opositsioonid tulevad välja kui uurida Müüdisisest loogikat, nende alusstruktuuri. Selgub , et kõigi rahvaste müüdid on väga sarnased oma ülesehituse poolest.
Müütides kodeeritud alusstruktuur, mis esineb igasugustes müütilise mõtlemise avaldustes. Seega kõik nähtused ja tegelased on müütides jaotatud binaarsel põhimõttel. Ka kõik sotsiaalsed nähtused struktureeritud binaarselt. See on universaalne inimkogemuse korrastamise viis.
Binaarsed opositsioonid: elus/surnud; mees/naine; lubatud /mittelubatud; puhas/mittepuhas; oma/võõras. Vastandlikud mõistepaarid.
Need võivad olla sellised, mis on tegelikkuses olemas. Sensoorsed opositsioonid: toores /keedetud; niiske/kuiv; soe/külm. Tajume, et need nähtused on tõesti olemas. Samas ka sensoorsed nähtused ei pruugi igas ühiskonnas olla vastandlikud. Teisalt need binaarsed opositsioonid pole ainult loomulikud, neil võib olla ka mingi abstraktsuse tase.
Mittesensoorsed: kuu/päike; mesi / tubakas .
Sotsiaalsete nähtuste korrastamise põhireegel on binaarsed opositsioonid, selle abil korrastatakse neid. Strauss märgib veel, et ühe rahva kommete kogum on märgitud teatud stiiliga, et kui kõigist kommetest moodustada tabel, siis selle alusel saame kõiki maailma kultuure analüüsida.
Strauss tegeles üldse mõtlemise probleemidega. Kas kogu maailm mõtleb nii nagu mõtlevad lääne inimesed, kas see on universaalne? Või on nt põlisrahvastel teistsugune mõtlemisestiil. Pooldab ideed, et põlisrahvad mõtlevad teisiti. Lääne inimese mõtlemise stiil on inseneri mõtlemise stiil, abstraktne , põhineb loogikal (Aristotelese). Kooliharidus annab meile sellise abstraktse mõtlemise. Põlisrahvad võrdlevad selliseid olukordi tegelikkusega, kas on võimalik. Põlisrahvaste mõtlemine on mütoloogiline, sellele on omane struktureeritud kogemuste moodustamine, teatud sündmuste jäädvustatud kildudest. Järgivad konkreetset inimtegevust. Olulised on müüt, loodus, märgid, varajasem eeskuju, rituaal jne.
Strukturalistlik lähenemine – süstemaatiline püüd selgitada kultuuri olemust. 60ndatel muutus see hästi populaarseks ja domineeris. Kultuuri püütakse näha süsteemina, kus kõik on paigas. Püütakse seaduspärasusi leida. Hiljem süsteemse lähenemise otsing kaob.
„Nukrad troopikad“ L. Straussi raamat
Neoevolutsionism – kerkis esile 30ndatel. Peamine esindaja Leslie White (1900-1975). Esimene kult.antrop. lähenemine taaselustatakse. Püüti kultuuri arengule leida uudseid tõlgendusi, küll aga põhiline mõte jääb alles. Uus stiil. Püüab ümber defineerida arengukontseptsiooni: „Kultuuri evolutsioon väljendub töösse rakendatud energia suurenemisega ajaloos“. Inimesed muutuvad paremaks koguaeg. (Parem on olla ikka arenenud, ükskõik, mis hinna eest. - varem) Areng toimub, samas see ei pea tähendama kõrgematele astmetele ronimist. Inimtegevus laieneb koguaeg. Aja vältel kultuurid, ühiskonnad arenevad. Kontrollitakse suuremat energia hulka, kultuuride millegi ära tegemine koguaeg suureneb. Ei kaasne hinnangut , neile, kes maha jäävad. Kultuurid võimaluste hulga tõttu arenevad.
Teisalt jääb seisukohale, et kõik kultuurid arenevad sarnaselt. Ei räägi võimalikest välistest mõjudest kultuuri arengule, kultuur areneb tema meelest ainult sisemiselt.
Teised neoevolutsionismi edasiarendaja on Marshall Sahlins ja Julian Steward, laiendasid ka ideed, mida võiks evolutsionism tähendada. Räägivad ka keskkonda adapteerumisest – toimub areng, aga vaatleme seda nii inimese kui ka keskkonna suhete muutumise kontekstis, mitte kui kõrgemale minekuna. Tunnistati ka varianti , et arenguviise võib olla mitu: multilineaarne areng. Seega kõik maailma rahvad ei pea arenema ühte moodi, tunnustatakse seda.
Kultuurirealativistlik koolkond – tunnustatakse kultuuride eripära. Lähenemise keskmes see printsiip, et läheneda erinevalt igale kultuurile . Eesvedaja Melville J. Herskovits (Boas’i õpilane). Lähenemisviisi püüd on kaardistada võimalikult tõepäraselt kohaliku kultuuri eripärasid. Teha kindlaks, mis on mingi ühiskonna, kultuuri eripärased jooned. Tekivad küll raskused võrdlemisküsimustes erinevate ühiskondade vahel. Idee: igal ühiskonnal on oma kultuurifookus, mingid asjad, mis on eriti tähtsad selle ühiskonna jaoks, mis teevad ta erinevaks.
Glifford Geertz (1926-2006)
Kultuur kui tekst
Tõlgendus vs seletus
Oluline suundumus : Interpreteeriv e antropoloogia e sümbolanalüüs e sümboolne antropoloogia e semiootiline antropoloogia. Selline lähenemine, mis seondub G.Geertzi lähenemisega, tõlgendav lähenemine. 1973 paneb kokku oma artikklid (eelkõige 60ndate omadest ), kirjutab sissejuhatuse sellele kogumikule „Kultuuride tõlgendamine“. See kogumik on üks kuulsamaid raamatuid antrop. hilisemas ajaloos. Sissejuhatus räägib „tihedast kirjeldamisest“ – idee: võimalus kultuuri seletada „kui me uurime teisi ühiskondi, mis on meist kaugel on võimatu saavutada sellist teadmiste taset, mis aitab meil neid asju ära seletada, kuid seega teadlane suudab tõlgendada (mitte seletada) kultuurinähtusi (ühiskonde, gruppe, nähtusi jne). See ei tähenda, et ütleme lihtsalt midagi, vaid tegelikult on tõlgendus isegi rangem kui varajasemate uurijate selgitus . Tihe kirjeldamine tähendab, et esiteks peab ikkagi püüdma uurida ühiskonda, mis on meie objektiks ja seda teha hästi hoolega ning püüda orienteeruda kõikides nendes asjades, kuis miski jääb puudu nimetatakse seda tõlgendamiseks. Tuleb põhjalikult uurida. Geertzile omandatakse ka kui suurte teooriate otsimise lõpetamist – suurte juttude ja teooriate aeg on läbi – see on ebareaalne , et proovime leida üldist viisi, mis käib kõikide maailma rahvaste kohta. Ilmselt hakkame edaspidi uurima mingeid juppe, osasid mingist kultuurist. See viib erandite juurde, selle juurde mida varem peeti perifeerseks, varem püüti uurida pigem keskseid nähtusi ja olulisi. Tännu sellele, et uuritakse keskseid nähtusi ei uurita perifeerseid nähtusi, avardab uurimisvälja. Leiab, kui jälgime vahetult mingit kultuurikeskkonda on kirevus lõputu ja seda ei saa sellisena mingisesse uurimusse kopeerida. See on ulatuslik kuid seal on ka palju vastuolusid, isegi antropoloogid teevad mingist kultuurist lihtsustatud nägemuse. Samas see mudel ei pruugi olla vale, võib samuti olla adekvaatne, samas on see alati ka lihtsustatud, see mida teadlased kirjutavad mingist rahvast on tema poolt tehtud valikud . Geertz kasutab metafoori: võrdsustab kultuuri tekstiga ja antropoloog on kultuuride vaheline võrdlev tõlk, kes oma ühsikonna jaoks tõlgib mingi teise kultuuri nähtusi, kultuuri võib lugeda nagu raamatut. See lähenemine on sarnane semiootikale. Hermeneutilises lähenemises kasutatakse dialoogi metafoori, see tuleb ka antropoloogiasse, uurimine toimub dialoogiliselt. Kultuur mida uurime on passiivne, kui saame valesti aru ei saa raamat meile midagi teha, uuritav kultuur on tekstimetafooris justkui passiivne, aga dialoogi metafooris on uuritav dialoogis selle kultuuriga. Mõlema poolselt aktiivne protsess. Uuritavad on võetud partneriks. See on andnud rahvale rohkem subjektsust, õigusi. Samas arvatakse ka, et dialoogi metafoor alati ei kehti (kas neil pole mingit sõnaõigust, et ütleme nende kohta mida tahame või laseme neil kaasa rääkida). Ka metafoor: läbirääkimise metafoor – räägime läbi millisieid teadmisi on nõus andma, mida võib avaldada, kuidas ja kus – poliitilisem. Ka uurimine ise on läinud palju poliitilisemaks.
Kultuurimaterialism – funktsionalistlikus laadis teooria. Marvin Harris (1927-2001)
Püütakse näha põhjuslikke seoseid kultuurinähtuste/arengute seletamisel. Mitte alati ei juhi ideed kultuuri arenguid ja muutusi. Kultuurimaterialism püüab näidata, et paljud kultuurilised arengud ei ole sõltuvuses sellest, mida inimesed mõtlevad. On mitmeid asju, mis on inimese seisukohast paratamatud ja vastavalt sellele tuleb kohaneda, mitte lihtsalt sellepärast, et kellegil tuli mõte. Paljalt selle pärast tuleb kultuuri arendada, et selleks on materiaalne vajadus.
Harrise kuulus näide: India püha lehma näide, miks on lehmad seal pühad, nt religioossed põhjused jne. Lehm on muutunud pühaks praktilistel põhjustel ja hiljem kirjutati neile religioossed põhjendused. Algselt Indias veiseid söödi, isegi on kirjas vanemates veedades. Siis mingil ajal tekkis olukord, et rahvaarv kasvas kiiresti, maad oli vähe, tekkis raskusi kuidas toita elanikkonda. Tekkis näljahäda. Paremini said ökoloogilise kriisiga hakkama need kogukonnad , kes ei söönud veise enam vaid kasutasid oma veise sõnnikut ja väetasid nendega oma põldu. Kehtestati piiranguid valitsuse poolt veiselihasöömiseks. Oluline on idee – mingitel juhtudel määrab materiaalne pool vaimse kultuuri iseloomu/külje.
Näiteks ka miks moslemid ei söö sealiha. Uuris seda. See polnud algselt seotud religiooniga. Kui islam tekkis, esimestel sajanditel levis kiiresti, HILJEM MITTE. Jäid islami tuumalad – nendel aladel ei olnud loodusolud seakasvatuseks soodsad, millegi pärast tekkis seos.
Sotsiokultuurilistes süsteemides ilmnevad põhjuslikud seosed.
Postmodernistlik antropoloogia
Hakkab kujunema 70ndatel. Geertz lasi džinni pudelist välja oma tõlgendamise jutuga. Täielik suvalisus – postmodernism .
Püütakse ümberdefineerida kultuurimõistet.

• Kultuuri mõiste ümberdefineerimine: kultuur pole terviklik ega stabiilne vaid avaldub otsingute tulemusena. Enne vaadeldi kui terviklikku üksust. Kultuuri võib nüüd pidevalt ümberdefineerida. Otsast uurime ja see, mis ilmneb ongi kultuur ja see on iga teadlase jaoks erinev. See hägustab seda valdkonda, ei ole üldist kokkulepet. Koolkondlikus kaob rohkem ära.
  
• Reflesiivne analüüs – uurija kirjeldab ka oma isiklikku seost (selle empiirilise infoga ) uuritava grupiga/ materjaliga . Kuidas on uurinud, jõudnud nende teadmisteni. Varem ei olnud uurimustes kuskil teadlast ennast. Varem eeldati, et küllap sellest piisab ja järelikult on uuritud piisavalt. Postmodernistliku antropoloogia valguses sellest ei piisa, uurija peab rohkem näitama kuidas on jõutud tõdemuseni. Täpne kirjeldus, kuidas saadi kontakti grupiga, kuidas uurimust läbi viis. Sellest on saanud nõutud osa uurimusest. Annab mingi võimaluse hinnata, mida inimene on teinud. Vahel muutuvad need ka liiga formaalseks . Kõik on need nagu mingid edulood . Loogilise mudelina peab olema refleksiivne analüüs – kuid see on tavaliselt edulugu . Seega need muutuvad stereotüüpseteks.
  

Postmodernistlikud viisid:

• James Glifford – kultuurikollaž – arusaam maailmast, kus on üha suurem maailma kultuuride integreerumine , aga see pole ühetaoline tervik, see on kollaažlik. Nad on küll rohkem seotud kui kunagi varem maailmas, aga moodustavad pildi, mis ei sulandu üheks, aga ometi on üks.
  
• Ulf Hannertz – kreoliseerumine – kultuuriline kreoliseerumine. Mõiste keeleteadusest – emamaakeele ja omakeele segunemine . Sümbioosne keelekuju . Ka kultuuridega on nii, et need kultuurinähtused, mis on maailmas universaalsed nähtused, mis ühendavad postmodernset maailma, need ikkagi alati asuvad teatud dialoogi kohalike kultuuriliste põhimõtetega, toimub üksteisele lähenemine – erinevad kultuurivormid kohandatakse oma kultuurivormidega. Kujunevad uued kuluurivormid. Ühelt poolt on see kui valesti mõistetud lääne kultuur, teiselt poolt vaadatuna kui uut moodi kultuurivormide tekkimine.
  

Põhiküsimus:
Mis see on? Segasus. Ei ole kindlaid reegleid, norme. Kuidas me saame aru, et tegemist on postmodernistliku teooriaga:
Anything goes :

• Kasutatakse kättesaadavaid meetodeid ja teooriaid - võib olla korraga ka vastandlike uurimussuundade pooldaja. Pole oluline ennast positsioneerida. Kõik sobib, kõike võib kasutada. Avardub uurimise allikate, lähenemisviiside baas. Kaob selgus, inimene ei pea ennast määratlema kui kindla suundumuse pooldaja;
  
• Järeldused jäetakse lugeja teha – varem tehti selged järeldused ära. Postmodernistlikus antropoloogias võidakse lõpetada mitmemõtteliselt. Tekib siiski küsimus teaduslikus plaanis, kas uurija üldse väitis midagi, kui jätab otsad lahti. Žanriline piir hakkab kaduma, kas siis on ikka tegu teadusliku tööga. Loeme siis kui ilusti on kirjutatud, kui on haaravalt kirjutatud on hea uurimus ja kas järeldused on või mitte see polegi nagu tähtis.
  

Loeng 5
Etnograafilised välitööd: etnoloogia, kultuuri-ja sotsiaalantropoloogia „ nurgakivi “
Etnoloogia ja antropoloogia valdkond , mis määratleb selle teaduse erilisuse. Selle nurgakivi, taolisele uurimisviisile.
Eellugu
Positivistlik teaduslik maailmavaade. Arvati, et kõik teadus on sama. 19.sajandil arvati, et ühe teadusliku meetodiga saab uurida kõiki reaalsuse valdkkondi. Eesmärgiks oli luua teadmine reaalsusest, mis kehtib kõigi rahvaste kohta igal ajal ja igas kohas. Eesmärgiks objektiivne teadus, tuli tuvastada faktid, need ei olnud kuidagi seotud väärtustega olid moraalivabad (kui uurime siis tõsikindlaid fakte inimelust). Üldine teadmine, mis ületab kõiki teaduse piire. On olemas üldised seadusmpärad, mille järgi toimivad ühiskonnad, kõikide rahvaste kohta kehtivad samad teadmised. Ei peetud oluliseks välitööde tegemist.
Välitööde tegemine alguses toimus samuti positivstlikus vaimus – peeti kõikvõimalike andmete kogumist (tekstid, esemed, intervjueerimine jne). Ka tänapäeval kaldub mõni teadlane positivistliku tähendusega teaduse poole. Peeti kontrollitud, eksperimentaarteadus, andmete kogumine pidi olema süstemaatiline ja korrektsed. Inimesi peeti uurimisobjektideks, nagu loomi ja savi. Uurimist mõjutavad kultuurilised eelarvamused ja sotsiaalne kontekst (nii uurijate kui ka uuritavate oma). Etnograaf peab alati olema teadlik, et tegemist on erilise olukorraga, kõik ei ole mõõdetav, mis toimub. Välitööd on lihtsalt üks inimliku kogemuse vorm.
Positivismi ja spontaansuse skaalal on ka kaks lähenemist, kuidas võiks oma esimesi välitöid hakata korraldama . Peamiselt: enne välitöödele siirdumist (esmakordselt) tuleb uurida kõikvõimalikke andmeid, mis on selle rahva kohta saadaval. Teisalt: spetsiaalselt ei tohi midagi uurida, minna just valge lehena; see võimaldab vahetult kogeda, meil puudvad teadmised, mis võivad osutuda segavaks. Eelnevalt võivad kujuneda stereotüübid. Valge lehena väga palju minna ei saa – hiljem on juba mingi kogemus eelmisest uurimisest või meil on isegi niisama mingi kultuuriline kontekst kaasas. Valge lehena võime teadmatusest eksida tavade, etiketi vastu.
Meetodid:

• Osalev vaatlus – peetakse kõige paremaks. Uurija läheb selle rahva juurde, gruppi; elab koos nendega samasugust elu nagu nad koguaeg elavad (igapäevane tegevus, rituaalid ), sulandume sisse, saame nii tunnetuse selle rahva mõistmise jaoks. Kõikehõlmav uurimismeetod . Klassikaline nõue on, et välitööd peaksid kestma järjest aasta ja ühe kuu, teeme kaasa aastase tsüklki, nii saab dokumenteerida kõiki põhilisi asju,mida nad teevad ja pikk aeg, et jõuame sulanduda.
  

Seostatakse Bronislaw Malinowskiga - tema pärand on osalev vaatlus. Käis I MS ajal enamvähema 3 aastat Melaneesias põliselanike seas. Leidis, et see on hea meetod. Nii saab teistsugust informatsiooni, kui lihtsalt küsimusi esitades . Nii tekib sügav kultuuritunnetus. Ta ei sattunud vabatahtlikuna sellesse olukorda, Austraalias olid ta liikumisvõimalused piiratud. Pärast seda on kujunenud lausa nõue pikaajalised välitööd – väga soovitatav eeldus. Umbes 100 aastat vana. Malinowski eelkäijad (Vladimir Bogoras, Waldemar Jochelson, Lev Šternberg). Vene teadlased – 19.sajandi lõpuosas veetsid pika aja Siberis. Ei sattunud sinna vabatahtlikult, olid noored intellektuaalid ja tsaarivastase tegevuse pärast saati Siberisse asumisele. Teadlased said, kuna Boas leidis nad üles ja tegid koostööd, et uurida ka Siberi põlisrahvaid. Nas ei teinud alguses teadlikku teadust. Nende puhul see meetod ei omastanud suurt menu.
Osalev vaatlus lükkab positivistliku uurimissuuna kõrvale/varju , sest leiti, et osalev vaatlus annab hästi palju uut ja ootamatut; emotsionaalset, personaalset mõõdet.
See uurimine ei ole koguaeg hästi intesiivne. Määratlemata fookusega. See on vaba ulatusega, kõikehaarav uurimine. Tuleb dokumenteerida igast asju, mis ette tulevad. Üldiselt tuleb kõige kohta midagi teada, et millestki konkreetset aru saada.
Ohud, probleemid:

• Subjektiivsus – tekib küsimus, kuidas saab kontrollida, et inimene räägib tõtt. Seda on väga raske kontrollida, need on üldiselt tehtud individuaalselt (ühel inimesel on kerge sulanduda). Tavaliselt on isegi ühe inimese majutamine raske, mõnes väikeses kogukonnas . Samas on see ka osaleva vaatluse jõud ja positiivne väärtus. Tekitab probleemi, et igaüks võib rääkida põhimõtteliselt seda, mida tahab. Samas käib kaasas eeldus, et teadlane on aus ja põhjalik, sest välitöökogemusi ei saa taastada. See inimene peab olema empaatiline , tal peavad olema mingid isikuomadused .
  
• Dokumenteerimine võib osutuda keeruliseks – see meetod on vastuoluline , teeme korraga kahte asja, mis ei sobi kokku. Osaleme igapäevases elus, samas peame olema kõrval ja vaatama kõrvalt – skisofreeniline meetod. Kas osaleme või vaatleme kõrvalt? Paradoksaalsed seosed. Tuleb leida kompromisse ja leida võimalus inimestega läbi rääkida.
  
• Saame palju infot, isiklik elu – konfidentsiaalne; peame mõtlema, mis sellega peale hakata. Kas kirjutada üles või jätta oma peadesse. Kust läheb see piir on keeruline. Informatsiooni avaldamine – keeruline küsimus. Samas kui kõik on konfidentsiaalne ja ei avalda midagi.
  

Lõpptulemus peaks ikka olema selline, et teadlane tuleb tagasi ja hakkab uurimusi kirjutama.

• Ei sobi „projektilaadsetesse“ olukordadesse – kui meil ei ole palju aega või kui teeme tööd suurema grupiga (nt tudengitega välitööd, uurimused).
  

• Igapäevast
  

Võime minna välitööle väga positivistlikus vaimus, teame täpselt, mida uurime ja tahame. Kuid alati on välitöödel mõte pöörata tähelepanu igapäevasele elutasandile. Seda tuleb järgida teadlikult.
Dokumenteerimine: välitööde päevik, kirjutame kõik ülesse, iga päeva kohta (kellega kohtusime, mis tegime jne), mida pärast ei ole võimalik taastada.Igapäevased muljed. Kui on uurimiseesmärk kogume andmeid jne, et pärast oleks hea meenutada. Kasvõi mõtteuiteid. Mõtted, mis tekivad, mitte ainult oma siseelust, eeskätt muljed, mida seal igapäevaselt kogeme. Erinevatel aegadel on olnud erinevad kombed ja rangused, kuidas peab päevikut kirjutama.

• Välitööde päevik - spontaansuse ja teadusliku ranguse vahekord .
  
• Igapäevaelu vaatlus; Meetod: sümboliliste interaktsioonide analüüs – kuidas inimesed oma igapäevases käitumises väljendavad mingeid olulisi momente oma kultuuri kohta. Kultuuri kohta on võimalik juba väga lihtsate ja tavaliste igapäevaste käitumiste abil midgai teada saada (nt kui kaugel inimesed üksteisest seisavad, nt bussis jne). Hea on jälgida kui inimesed söövad, kui palju ruumi laua peal peab inimene enda omaks. Tähelepanelikud olles võib saada palju asju teada.
  

• Intervjuu – oluline meetod, räägitakse jutt, salvestame selle, konkreetsed materjalid.
  

Süvenemisastme variandid, kuidas teha intervjuu:
Kui on aega, siis on hea kui alustatakse intervjuud: Suhtlemine , sissejuhatav intervjuu.
Teist korda minnes on parem intervjuud teha – tuttava efekt, inimesed võtavad lihtsalt omaks.
Kolm põhilist varianti süvaintervjuusid:

Struktureeritud küsimustikuga – ettevalmistatud küsimuskava, kõik on täpselt formuleeritud, on täpses järjekorras. Eesmärk on küsida täpselt kindlas järjekorras ja kõik ära. Kui nii paljudelt küsida saab võrdlevaid andmeid. Püüda olla koguaeg küsimuste juured, ei ole väga spontaanne meetod. Püütakse saada informatsiooni täpsete asjade kohta.

Poolstruktureeritud temaatilise plaaniga – ei ole ranget küsimustikku, on mingid teemavaldkonnad, millest tahaksime vestelda . Räägitakse nende valdkondade piires, kui kaldudakse kõrvale võib lasta ka rääkida nendest mõningal määral.

Struktureerimata – vaba suhtlemine vormiliselt, kui tuleb välja midagi huvitavat paneme seda tähele, küsime midagi juurde jne. See on hea, et saame teha seda mõnusas emotsionaalses olukorras. Saame hästi teada, mis on inimeste jaoks oluline. Oht, et võidakse hakata suvaliselt heietama. Võivad kesta kaua. See tundub intervjueerijatele lihtsalt suhtelmine inimesed ei taju et teed midagi tõsist, kui on mustvalgelt küsimused kirjas (struktureeritud küsimused), siis inimesed tajuvad, et teed tähtsat tööd.
Elulood - nende kaudu asjade uurimine, omaette uurimisvaldkond. Tuvastatakse erinevad jutustamise strateegiad. Välitöödel saadakse teada väikesed elulood. Inimesed räägivad paljusi asju läbi oma elus juhtunud asjade, läbi oma kogemust.
Need inimesed kelle käest saame välitöödel infot, nimetatakse informantideks. Kasutatakse ka termineid „välitööde partner “. Oluline on, et saada hea kontakt inimestega, see on tähtis moment, nii saab ka rohkem tõepärasemaid (tõenäoliselt) andmeid. Peavad olema teatud sotsiaalsed oskused, kuidas inimestega läbi saada, soovitatav. Eetilised küsimused informantidega suhtelmisel – ei tohi kahjustada inimesi, keda uurime; peame püüdlema selle poole, et midagi halba neile ei juhtuks, vajadusel anonüümsuse tagamine, ei avalda nimesid jne. Sageli ei kujuta uuritavad ise ette, kuidas andmed levivad. Ka inimesed peavad midagi tagasi saama, mida me teeme, nt tutvustame uurimistulemusi, anname fotosid jne.
Võtmeinformant – mitte kõik, ei anna palju informatsiooni. Kujunevad välja mingid inimesed, kellelt saame palju infot; millegi pärast on mõni selleks sobilikud , et nendelt palju infot saada, nt nad mõistavad etnograafi tööd, neile meeldib jutustada jne; on tuttavad selle etnograafi tööga. Ta peab palju teadma.
Sageli on nii põlisrahvaste seas, et need võtmeinformandid, kes teavad kõige rohkem, ei taha uurijatega rääkida. Irooniline , et kirjeldused mingite rahvaste kohta on väga suures ulatuses saadud mingitelt üksikutelt inimestelt.
Margaret Meadi (1901.1978) ja Derek Freemani (1916-2001) vastuolu. Margaret viibis 20ndate aastate keskel Samoa saartel, kuhu ta läks fikseerima , et Oidipuse kompleks on seotud bioloogiliselt. Sai kuulsaks väitega: KÕIGIS ÜHISKONNAS POLE MURDEEAKRIISI, sai seda teada võtmeinformantidelt, kes olid koha pealt paar ta sõbrannat. Et see murdeaeakriisi puudumine on seotud vabade seksuaalsuhetega, mis on seal saartel lubatud. Derek Freeman läks seda teooriat pärast kontrollima, tema väide:

Ei vasta tõele, mingit vaba seksuaalset suhlemist seal polnud, tüdrukud tegid Meadiga nalja , või poolteadlikult produtseeris sellist arusaama. . Tõlgendas valesti oma võtmeinformante.
Aastakümneid antropoloogiamaailm vaidleb selle üle: kas mead eksis, või eksis meelega või freeman tahab selle arvelt kuulsaks saadA. Freemanil on sellesmõttes õigus, et Mead ei tõlgendanud kõik ehk mitte päris korrektselt ja siis olid ka teaduse standardid teised. Iseeneses on Meadi sõnum õige, et inimeste soolised erinevused on konstrueeritud.
Küsimus, palju me informanti usaldame? TäIELIKKU mõistmist on väga raske saada.
Loeng 6
Poliitilised süsteemid, sotsiaalne struktuur
(A ja E – antropoloogia ja etnoloogia)
A ja E huvituvad poliitiliste süsteemide puhul globaalsete kultuuride vahelisest võrdlemisest.
POLIITILISED SÜSTEEMID
Erinevates ühiskondades võimusüsteemid varieeruvad oluliselt, erinevad viisid, kuidas saab teistele oma võimu/tahet peale suruda või kuidas ühiskond tunnustab võimu rakendamise viise.
Poliitiliste süsteemide jaotus Service ’i (1962) järgi:

• Salk , rühm ( band ) - ;
  
• Hõim, sugukond ( tribe , clan) - ;
  
• Territoriaalne hõimuliit (chiefdom) - ;
  
• Riik –
  

Väga lihtne liigitus, palju kriitikat, kuidas saab maailma neisse nelja rühma jaotada. Eks nad olegi väga erinevad igal pool. See on väga üldine jaotus, süsteem. Selle abil saab seletada, millised põhimõttelised erinevused saavad olla erinevates kultuurides, mida võim tähendab.
Esimese kahe grupi puhul ei ole poliitiline võim eraldatud muudest ühiskonna osadest. Seega on poliitikat raske selgelt eristada teistest kultuurivaldkondadest.
Selline neljaks liigitus on natukene ka evonutsionalistlik, et ühiskonnad arenevad erinevate poliitilsite süsteemide kaudu. Salk on kõige lihtsam, riik kõige keerukam – areng lihtsamast keerukama poole. Kõik need süsteemid on maailmas ka preagu leitavad, seega eksisteerivad ka üheaegselt. Teatud ühiskonnad, rahvad riikide sees võivad elada ka muude poliitiliste mehhanismide järgi, nt peamine ei ole lojaalsus riigile, vaid teistsugusele poliitilisele korrale.
Kui kõik panna ühte ritta – tendentsid – ühiskonna liigendumine ja kihistumine kasvab (salk kõige rohkem kihistumata; riik on väga kihistunud, milline on reaalne ligipääs võimu teostamisele. Erinevad ühiskonna osad omandavad üha spetsiifilisemaid jooni võimu teostamisel. Nt rühma/salga süsteemis kõik inimesed teostavad poliitikat sama moodi, siis riigis kindlasti kõik inimesed ei tegele poliitikaga täpselt samamoodi, kokkupuude on väga erinev. Mööda seda jaotust muutuvad integratsiooni ja regulatsiooni mehhanismid üha efektiivsemaks. Luuakse reegleid ja püüeldakse selle poole, et kõiki inimesi koondada ühte (riigis); salgas sellist poliitilist püüdlust pole. Selge tendents - salgast riigini liikudes on igas järgmises süsteemis rahvaarv suurem ja hõlmab suuremaid maaalasid. Kõik ongi omavahel seotud, kuna salgas on rahvaarv kõige väiksem ei olegi vaja erilisi poliitilisi regulatsioone jne.
SALK
Väike sugulusel põhinev grupp:

• Ebapüsiv (kokkukuuluvus ei ole formaliseeritud), formeerub/moodustub hooajaliselt – (ainult kaks sotsiaalset üksust ongi – tuumperekond ja salk). Tihti moodustatakse salk tuumperekondades. Aasta vältel elavad koos ainult tuumpered, salk moodustatakse tavaliselt sellisel juhul kui on vaja teostada hooajalisi töid. Sellised salga ühiskonnad on küttide, korilaste , kalurite ühiskonnad – toiduhankimisi viisid, mis on küllaltki hooajalised. Majanduslikult motiveeritud protsess, miks salk kokku tuleb. Sellistes ühiskondades on salk poliitiliselt autonoomne. Salgasisesed autoriteedierinevused on minimaalsed, tunnustust leiavad erilised isiklikud võimed. Nt võime suhelda vaimudega.
  
• moodustatakse indiviidivaheliste isiklike sidemete alusel.
  

Kui salk moodustub oma sugulaste perekondades, siis kehtib eksogaamia.
Salga eesmärk reguleerida erinevate salkade/ perekondade /indiviidide vahelisi suhteid. Poliitikat ei ole selles hirmuspalju. Taolise ühiskondi on maailmas suhteliselt vähe – põlisi elatusallikaid toodetakse küttimise, kalastamise ja koriluse käigus. Saavad olla perifreersetel maailmapiirkondades – põhja aladel ( eskimod ), tundras; kõrbepiirkonnad; troopilised vihmametsad.
ekso +g`aamia etn komme , mis keelab abielu ühe ja sama sugulusrühma liikmete vahel. Vastand endogaamia
KLANN (hõim, sugukond)
Poliitiline süsteem, rahvad, kes elavad selles süsteemis on A ja E ajaloos põhiline grupp, keda on uuritud, sest seal on suurem osa maailma põlisrahvaid oma traditsioonilisel kujul. Selliseid rahvaid on maailmas omajagu. Klassikalise antropoloogia põhiline uurimishuvi.
Süsteem, kus on olemas juba külad ja sugulasrühmad (võim teostub nende kaudu) (salga puhul on rändav eluviis), elatakse pikemat aega ühe koha peal; on võimalik näidata keskuse moodi asja. Samas pole valitsust (keskset juhtimist) ega sotsiaalseid klasse . Kõigil on ühesugune juurdepääs otsuste tegemisele.
Pole kohustuslikke poliitilisi otsuseid. On ajutisi liidreid, aga ainult isikuomaduste tõttu, nad ei saa seda võimu edasi anda perekonnas oma järeltulijatele, ka võim ei ole alaline . Inimene omab poliitilist seisust , nii kaua kuni suudab liidri omadusi ilmutada.
Inimesed on majanduslikult suhteliselt võrdselt, samas võrreldes salgaga teatud elatusvahendid jagunevad natukene ebavõrdselt.
Inimese prestiiži määrab sugu, vanus ja isikuomadused. Poliitilist võimu teostavad peamiselt mehed – vähemalt formaalset poliitilist võimu. Vanusega juurdepääs muutub ja oleneb isikuomadustest.
Põhilised sotsiaalsed üksused – Olulisem kui salgas, kuidas käsitletakse sugulussidemeid, kuna klann moodustubki sugulussidemete põhjal. Klanni kuuluvad inimesed, kes on omavahel sugulased, samas see eeldab arusaama, kes on omavahel sugulased. Vajalik on süsteem. Selle kaudu reguleeritakse selles ühiskonnas elu. Põlvnemisgrupid (genealoogiate teleskopeerimine) – püsiv sotsiaalne üksus, mille liikmed tunnustavad ühiseid esivanemaid – kõik ühsiesivanema järeltulijad kuuluvad klanni ja moodustavad põlvnemisgrupi, kõik on sugulased, moodustavad poliitilise üksuse, inimesed on klanni liikmed kogu elu – sünnivad sellesse.
On üldjuhul eksogaamsed rühmad. Peavad abielluma kellegagi, kes kuulub teise klanni. Oluline on esivanema küsimus. Kaks võimalust: 1. esivanemaks on keegi reaalne isik, kes on kunagi elanud ja klanni liikmed oskavad seletada, millises sugulussidemes nad on selle konkreetse esivanemaga – selline reaalne sugulus . Suuline pärimus. See seletamine legitimeerib kuuluvuse klanni. Võib juhtuda nii, et nad ka eksivad selle seletamisega, samas ei ole kindel, et nad 100% täppi panevad. Oluline on see, et nad ise usuvad sellese geneoloogiasse. Vahel on võimalik ka uurijatel kontrollida, tegelikke andmeid – nt on dokumendid , mille abil – on tõestatud, et kuni viis põlve mäletatakse korrektselt, kuid pärast seda hakatakse sassi ajama. Tavaline efekt on see, et kaugemaid esivanemaid ei mäletata, minnakse edasi hüpetena. Sellist nähtust nimetatakse geneoloogia teleskopeerimiseks (kui osad esivanead jäetakse vahele) – toob esivanema lähemale kui ta tegelikult on. 2. Inimesed usuvad, et neil on ühine esivanem, aga selles on mõni loom, lind, taim või mõni muu loodusobjekt . Need inimesed ei väida tõenäoliselt samas laadis – tegemist on müütilise esivanemaga. See ei ole reaalne esivanem, see sugulus põhjendab miks see grupp inimesi ennast kellegi sugulaseks peab – põhjendab grupi kokkukuuluvust.
KAKS PÕHILIST PÕLVNEMISE ARVESTAMISE VIISI
Arvestatakse automaatselt ema ja isapoolset klanni. Mees ja naine peab olema alati erinevast klannist. Emapoolse arvestuse põhjal kuuluvad kõik lapsed emapoolsesse klanni. Ja abikaasad ei kuulu sellesse klanni. Suguluse arvestamine on sageli ka pärimise arvestamine.

• EMAPOOLNE PÕLVNEMINE - Üldjuhul on sisulist võimu ühiskondades naistel rohkem. Majanduslikku resurssi koondub rohkem naiste kätte.
  
• ISAPOOLNE PÕLVNEMINE – Majanduslik võim koondub meeste kätte ka poliitiline. Sest sellise põlvnemise kaudu põhjendatatakse, miks üks või teine on sugulane.
  

Peamised ametlikud „organid“

• Külavanemad – üksteisele lähemad majapidamised – valitakse üks pealik , tavaliselt meessoost (poliitiline liider). Nende võim on mitteformalane – ei ole õigust käske jagada, ei tohi sundida midagi tegema, saab midagi tegema mõjutada ainult isikliku eeskuju kaudu. Ei saa kedagi karistada , õigus esindada küla läbirääkimistel teiste küladega. Õigus, kohustus kutsuda naaberkülasid pidudele. Külavanem on see, kellel on kõige rohkem toetajaid külaelanike hulgas.
  
• „suured mehed“ – sugulusgrupi juhid, tüüpiline (prototüüpne kuju klanniühiskonnas)
  
• Põlvnemisgruppide juhid – kõige vanem klanni esindaja vastavas liinis . Klanni kõige eakam, kogenum.
  
• Külade nõukogud – kollektiivsed organid, arutatakse probleeme.
  
• Sugukondade-vaheliste liitude pealikud – harva on vaja klannidevahelisi liite. Ajutine roll tavaliselt – nt sõtta minek või mõne muu konkreetse asja jaoks.
  

Kõigi nende võim on piiratud.
NÄIDE1
Taolistes ühiskondades esineb olulisi regulaarseid probleeme. Esile on toodud Yanomamö rahvas (elavad Amazoonias) – loodi kirjeldus nendest, et nad on hästi agresiivsed. Skeem (põhjused-tagajärjed) – agresiivne isiksus kultuuriideaalina – sõjameeste eelistatus – lastetapmine: tüdrukud – naiste puudus – sõjaretked naiste röövimiseks.
NÄIDE2
Danide (melaneesiast) poliitiline struktuur (Kõrvaltvaatajale tunduvad paljud asjad kui mingi struktuur, aga neile endile ei pruugi)

• Majapidamine
  
• Midagi, mis võõrale näib külana. Danid ei tunnista sellist haldusüksust nagu küla.
  
• Naaberkogukonnad – lähemad „külad“ suhtlevad rohkem.
  
• Hõimuliit – midagi sugukonna/klanni taolist, 200-100 inimest, pole territoriaalne üksus, põhineb isiklikel suhetel
  
• Suured liidud – hõimuliidu lühiajalised sõjalised ühendused.
  

Suur Mees (eeskätt Melaneesias, kuid ka antropoloogilises kirjanduses):
(See ei ole formaliseeritud, peab ennast lihtsalt kuidagi sotsiaalselt maksma panema )

Tapnud palju vaenlasi – agressiivne ideaal. Ei pruugi alati tõsi olla, kuid oluline on, et see mees on organiseerinud eduka sõjaretke. Hiilides seljatagant ja surnuks torgata – näitab, et oled osav, julge. Oluline, et on selline reputatsioon, et oled tapnud palju vaenlasi. Natukene ülekantud tähenduses.

On nõid – peab olema nõia kuulsus, isegi kui pole. Imidž

Omab palju naisi – vastab tõesti tõele – ei ole võimalik tühja repurtatsioonia täita.

Omab palju sigu – õige osaliselt, tähendab, et ta peab annetama sigu tseremonaalselt pidude jaoks. Rikkaks peetakse seda, kes palju sigu annetab.
TERRITORIAALNE HÕIMULIIT
Kõige segasem tüüp – ideaalnimetus. Poliitiline süsteem, kus on korraga rakendatud nii sugulussüsteem ja terrotoriaalne piiritletus, hõlmab ka teatud piirkonnas olevaid inimesi (ei pruugi olla sugulased.

• Põhineb sugulusel (algupära, aga ei põhine ainult sellel, ka territooriumil elab ka teisi inimesi), seega on juurdepääs elatusvahenditele on diferenteeritud
  
• Poliitiline struktuur on püsiv, juhtkond on formaalne – võimul on iseseisev väärtus, ei ole kogu ühiskondlikku ellu nii integreeritud. Tulenev ka vajadusest, väikesel territooriumil elab palju inimesi koos. Hõimuliidu pealik jagab vahendeid teiste vahel ümber.
  
• Asustus tihedam ja püsivam kui salga või hõimu puhul.
  

RIIK
Puhtalt territoriaalne üksus. Poliitiline struktuur on formaalne, kindel territoorium, palju poliitilisi funktsioone. Gruppidel on erinev ligipääs poliitikale.
Keskse valitsusega ja arenenud sotsiaalmajandusliku kihistumisega poliitiline struktuur:

• Olemas on keskvalitsus , seaduste sundiv jõud, maksukogumine, armee ;
  
• Intensiivne põllumajandus, suured linnad, spetsialiseeritud majandus, väliskaubandus;
  
• Ideoloogiline mõõde. Riigil on vajalik luua mingi narratiiv , mis ühendaks inimesed ühte. Peab olema mingi ilus lugu, mis meid motiveeriks selles riigis elama. Ka riik on huvitatud, et inimesed mõtlesid sarnaselt, selleks toimub sotsiaalne integreerimine .
  

Üldiselt ei ole riik süsteemina antropoloogide uurimisobjet. Eelkõige keskendutakse üksikinimese tasandile, mitte poliitilisele süsteemile.
Riigi õigus kasutada jõudu kõigi vastu.
LOENG 7
Majandusetnoloogia
Kuidas E ja A kaudu majandust võiks vaadata.
Majandus on kogukonna elatusvahendite tootmise, jaotamise ja tarbimise süsteem. Lõpuks kõik erinevat laadi ühiskonnad on majanduslikud, sest kõik peavad ju kuidagi omale elatusvahendeid tootma .
Võrdlev majandusteadus – eri ühiskondade majandussüsteemide uurimine. Majandusteadus keskendub üldise süsteemi vaatlemisele, uurimisele. E ja A alustavad teisest otsast, tavalise inimese tasandilt ja jälgivad kuidas võib majandust vaadelda kui kultuurilist fenomeni.
Majandus seondub tavaliselt rahaga, kuid maailmas on palju ühiskondi, kus raha ei kasutata üldse. Kuigi puudub raha, siis kõigis ühiskondades on tavad ja reeglid, millega määratakse inimeste juurdepääs ressurssidele. On reeglid, kuidas neid resursse töödeldakse ja vahendatakse. E ja A uurivadki selliseid majandussüsteemide kultuuride vahelist varieerumist. Kuidas on majandussüsteemid seotud toiduhankimisviisidega, sest toiduhankimise viis määrab majandussüsteemi.
Sageli on olulised ka muud küsimused, nagu sotsiaalsed erinevused, kuidas need on seotud majandusega – nt klassi erinevused, soolised erinevused (või need puudvad), kuidas sugulusvormid on seotud majandusega ja ka poliitilised süsteemid.
Etnoloogia (ja antropoloogia) uurib majandussüsteemide kultuuridevahelist varieerumist, kuidas majandussüsteemid on seotud toidu hankimise viisidega. Samuti on olulised sotsiaalsed erinevused (klassi-, soo-) või nende puudumine, perekonna ja sugulusvormid ja poliitilised süsteemid.
Uurivad ka, kuidas on kokkupuude lääne ühiskonnaga (eriti koloniaalriikidel) ja mõjutab nende rahvaste majandussüsteeme. Koloniaalvõimude pakutud majandussüsteemid erinesi põlisrahvaste omadest tugevalt.
Majanduse käsitlemine algas antropoloogias 20-30.aastatel – B.Malinowski pakkus välja, et majandus põhineb üksikisiku vajadustel ja huvil. 30ndate aastate lõpus teised antropoloogid hakkasid väitlema Malinowski sesiukohtadel, et majandust siiski suunavad mingisugused laiamahaardega protsessid ja tingimused, millele üksikisik kohaneb. Grupid peavad lahendama selle küsimuse, kuidas kasutada piirantud vahendeid, selleks, et saada mingi produkt või tulemus – see võib olla kasum, kuid ka prestiiž või õnn.
50ndatel kujunes kaks suur koolkonda:
Formalistid – üldiste majandusseaduste pooldajad (kasumiprintsiip) – lääne majanduse seadused on universaalsed. Majandus on nagu loodus, pole vahet, millises ühiskonnas ta on, ta toimib ikka nagu majandus – ühtemoodi. Universaalne nähtus on kasumiprintsiip – kõigis ühiskondades toodetakse elatusvahendeid kasumisaamise eesmärgil. Kõik majandus põhineb individuaalsel motivatsioonil – ühiskonnad töötatakse välja hästi töötavad ühiskondlikud institutsioonid. Meie vajadused on lõputud, kuid vahendid on piiratud.
Substantivistid – relativistlik suhtumine majanduse toimimise seaduspärasustesse – turumajanduse süsteemid ei kehti mitte-lääne ühiskondades. Erinevates piirkondades võivad olla erinevad majandused – väga relativistlik suhtumine. Kõigis ühiskondades ei ole kasumiprintsiip on põhiline majandust käivitav motivaator – on ühiskondi, kus ei käivtata majandustegevust selleks, et saada kasumit. Majandussüsteemid ei ole määratletud üksikisikute valikutest ja motivatsioonist vaid ka motivatsiooni struktuuridest – on erinevad asjad, mida väärtustatakse. Huvid ei ole suvalised – eelistatakse, mida oma ühiskonnas eelistatakse.
Formalistid süüdistasid substantiviste selles, et nad ei mõista lihtsalt majandusteooriat. Substantivistidel on kultuurispetsiifiline huvi näha erinevusi igal pool. Neile ei meeldi näha universaalseid asju, püüavad näha märke, et majandus on erinev igal pool. Tahavad näha põliselanikke romantilises valguses, kellele on võõrad lääneinimese pahed, nt kasumiahnus.
Substantivistid omakorda süüdistasid formaliste selles, et kust me näeme mõnes põlisrahvaste ühiskonnas seda kasumiprintsiipi – isegi formalistid ei suutnud näidata, et kasum oleks kõigis ühiskondades materiaalne. Formalistid ütlesid, et see ei pea olema materiaalne, see võib olla ka mittemateriaalne (nt presitiiž, õnn, sotsiaalne harmoonia). Kui tahetakse midagi paremat, siis on ikkagi kasumi otsimine.
Formalistid olid ranged oma majandusseadustega, teisalt nende lähenemine oli väga hajus. Kas õnne saavutamine on majandustegevuse tulemus? Üsna udune, mis on siis majandus?
Hiljem selline terav vastandus kadus .
Formalistidel õnnestus näidata, et paljudes ühiskondades toimib see kasumiprintsiip. Samas substantivistid saavutasid palju erinevate vahetusvormide uurimisel – kuidas korraldatakse toodetud väärtuste ümberjaotamist.
Uuemad majandusetnoloogilised suundumused (uurimine on muutunud tasakaalustatumaks):

• Holistlikud – iga nähtust tuleb vaadelda kõigi teiste nähtuste kontekstis. Majandust uuritakse kogu kultuuri ja ühiskonna kontekstis. Nt majandus seoses poliitikaga, religiooniga jne. Mõistetakse kõigi teiste kultuurinähtuste kontekstis, kõik nähtused mõjutavad teineteist.
  
• Võrdlevad – kui uuritakse vahetussüsteemide tähtsust, siis seda võrreldakse ka teiste ühiskondadega ja siis leitakse ülesse sarnasused ja erinevused ja nii saab ka teada, mis on spetsiifiline mingile ühiskonnale ja mis on laiemalt levinud nähtus.
  
• Etnograafia-kesksed – igat nähtust tuleb uurida ja mõista igapäevaelu kontekstis. Peab osalema selles majandustegevuses, nii jägime inimeste elu ja nii saame neid mõista, mis neid innustab majandustegevuses. Alustatakse üksikust.
  

Tänapäeva majandus A ja E on rajatud nendele kolmele printsiibile.

Majandusetnoloogia kirjeldab inimeste poolt loodud kaupade toomise, jaotamise ning tarbimise viise;

• Kuidas on toomine, jaotamine ja tarbimine organiseeritud eri ühiskondades? Keskendutakse inimkäitumise süsteemile, organisatsioonile (LAIEM TASAND);
  
• Mis motiveerib inimesi eri kultuuride tootma, jaotama või vahetama ming tarbima? Keskendutakse indiviididele, kes osalevad majandussüsteemis (ÜKSIKISIKU TASAND).
  

Laias laastud võib kõik maailma ühiskonnad elatusvahendite viisi järgi kaheks: anastava toiduhankimise viis (inimesed, ise midagi ei kasvata , tarbivad seda, mida loodusest leidub) ja viljelevad (ülejäänud – inimesed panustavad isekasvatamisele – toiduhankimine on enda kontrolli all). Samas nende kahe vahe ei ole nii selge. Võidakse tegeleda mõlemaga. Ei ole selge, kas jahimehi ja korilasi saab ainult anastavateks pidada, tavaliselt inimesed jälgivad hoolega, et loodusressursid taastuksid.
Üldiselt saab kaheks jagada.
Lähtudes toiduhankimise viisist saab ühiskondi jagada teatud gruppidesse (antud juhul neljaks). See kõik on seotud poliitilise ja sotsiaalse struktuuriga.
kütid, kalurid, korilased (on marginaalsed maailmas (tänapäeval), asuvad perifreersetel piirkondadel , kus ei saagi teisiti).
aiapidajad (kõpla-põllundus) – inimestel on väikesed põllulapid, mida haritakse lihtsate tööriistadega. Ilmselt ainult sellest ära ei ela, teevad midagi veel. Samas neil on viljeleva majanduse ilmingud.
karja- kasvatajad – põhiline osa elatusvahenditest saadaksegi karjakasvatusest (suurte karjade pidamine)
intensiivne põllu-majandus
asustus-tihedus
väga madal
keskmine
madal
kõrge
kogukonna suurus
väike (väike grupp inimesi elab suurel maaalal), kasutavad selliseid ressursse, mida saab tarbida suurel maaalal.
keskmine (ühel territooriumil on võimalik palju rohkem inimesi ära toita).
väike (suur kari vajab koguaeg toitu, loomade pärast vajavad suurt territooriumi (toit) ja sellepärast liiguvad koguaeg ringi)
suur
rändlemine/ püsi-asustus
rändlev või pool-rändlev (peavad liikuma hooajaliselt)
põhiliselt paiksem
rändlev või pool-rändlev
püsi-asustus
toidu-
nappus (tuleneb toodetud toiduainete tootmise ja vahetamisest)
harva (laialt levinud tava, vahetus – hangitud vahendeid jaotatakse võrdselt). Kõik saavad, kui käiakse jahil. Strateegia, et kõik jääksid ellu.
harva – kombineeritud majandus ( kogukond on ka väike)
tihti – need ühiskonnad on sõltuvad ühest elatusvahendist või no tegelevad ühea alaga peamiselt, kuid kui nt tuleb mingi taud, ilmastikuolud - on kaotused suured kuna ei ole teist toidusaamise viisi.
tihti -toodetakse palju, kuid ümberjaotumise süsteem on vastupidine küttidele – kehtib kasumiprintsiip, ebavõrdsus on suur. Mitte kõik ei ela, kuid paljudel on puudus.
kütid, kalurid, korilased
aiapidajad (kõpla-põllundus)
karja-kasvatajad
intensiivne põllu-majandus
kaubandus
minimaalne
minimaalne (toodavad enamuse ise)
väga oluline
väga oluline
spetsiaalsed käsitöölised
pole
väga vähesed või pole
vähe
palju
on vähe inimesi, kes kõike endale toodaksid.
erinevused rikkuses
üldjuhul pole
üldjuhul vähe
keskmised – suured loomakarjad kuuluvad kellelegi. Rikkus on selles ühiskonnas suhteline – void saada kergelt väga vaeseks või rikkaks – kõik oleneb ilmast jne. Rikkus on habras .
märkimis-väärsed
poliitiline juhtkond
mitte-formaalne
ajutised poliitilised liidrid
ajutine ja alaline
palju alalisi poliitilisi liidreid – need, kes soovivad või peavad jne.
!Kung San - kütid-korilased (Kalhari kõrbes Aafrikas)
805 tundi aastas
Gambia - aianduskultuur
820
Hiina - intensiivne niisutuspõllumajandus
1129
USA - anglo- industriaalne ühiskond
1951
Jaapan - postindustriaalne ühiskond (1993)
2155
Majandusantropoloogid on uurinud kui palju peab üks inimene töötama erineva majandusega ühiskondades.
Üldine intensiivistumine, töö läheb raskemaks ja rohkem tuleb tööd teha. Miks on inimene arenenud nii, et rohkem tööd teha? Miks me tahame rohkem tööd teha? Tänapäeval ei saa enam kõigest loobuda , sest sellele inimmassile ei jätku loomi ja loodust kuigi kaua. Inimesed hakkasid hülgama küttide, korilaste elu.
Katkendlik joon jahinduselt põllundusele üleminek. Kuidas ajas muutus inimeste kehapikkus. 1.TABEL – KEHAPIKKUS
2.TABEL – HAIGUSED
VAHETUSSÜSTEEMID

• Vastastikune vahetus – antropoloogid etnoloogid on seda kõige rohkem uurinud, sest siit leiab kultuurilisi erinevusi kõige rohkem. Kaupade ja teenuste vahetamist umbkaudu võrdses väärtuses kahe partneri vahel, teatud rituaali käigus.
  

• Üldistatud (ei tehta täpselt kindlaks kui võrdne oli, eeldatakse, et umbes on võrdne), tasakaalustatud (kaugemad grupid vahetavad, jälgitakse, et oleks enamvähem võrdne), negatiivne (see, kes esimesena laenab, eeldab, et saab hiljem rohkem tagasi).
  
• Barter (kaupade ja teenuste vahetus gruppide vahel), vaikne kaubandus (traditsiooniline barteri vorm – vahetustehingu ajal ei toimu verbaalset suhtlemist)
  

• Ümberjaotamine – kaubad liiguvad teatud kesksesse kohta kokku ja seal siis jagatakse uuesti laiali. Turg . Iseloomulik terriotriaalsetele kogukondadele, vanaaegsetele riikidele.
  
• Turuprintsiip - kasumile orienteeritud vahetussüsteem – valdav riikides ja intensiivse põllumajandusega ühiskonnas. Kaupe ja teenuseid müüakse ja ostetakse, nende väärtus ja hind kujuneb nõudmise ja pakkumise suhtes.
  

LOENG 8
Abielu, perekond ja soorollid
Abieluvormid (sotsiaalne institutsioon) – üldiselt on igas ühiskonnas olemas. Universaalne – vastastikune seksuaalne juurdepääs.
Alati ei ela mees ja naine koos, mõnes ühiskonnas on nii, et mees elab oma naisest ja lastest eraldi ja lapsi kasvatab naise vend.

• Monogaamia
  
• Polügaamia
  

• Polügüünia
  

• Meeste suremus
  
• Tööjõud
  
• Prestiiž
  
• Naiste motiivid
  

• Polüandria
  

• Demograafilise kontrolli mehhanism
  

26