Etnoloogia ja kultuurantropoloogia (4)

Etnoloogia ja kultuurantropoloogia
1. loeng
Arvestus: mõisted (50%) + 2 esseed (50%)
Etnoloogia ja antropoloogia seisukohalt hõlmab kultuur kõiki inimtegevuse valdkondi.
Etnoloogiline pool – oluline uurida talurahva elu; rahvust üldiselt. (Tuleb sellest, et rahvaste esindajad hakkasid uurima oma külaelanikkonda; tekkis seoses linnade kujunemisega. Mõisteti, et kultuur on ka talupoegade elu uurimine ; põhjendab rahvuse loomist.)
Antropoloogiline distsipliin:
1) Kujunes läbi kolonialismi, praktiline vajadus koguda andmeid koloonia elanike kohta, et koloonia haldamine oleks hõlpsam.
2) Tuleb läbi kristliku misjoni, et põliselanikke ristiusku pöörata, selleks tuli tunda põlisrahvaste usku, elu  teadmine, et rahvaid paremini allutada. Tänapäeval puhtakadeemiline huvi või tuua kasu uuritavatele rahvastele (antropoloogia puhul).
Etnoloogia ei ole samuti enam seotud vaid rahvusluse põhjendamisega, vaid pigem avastuste tegemisega. Tänapäeval uuritakse pigem väikseid kultuurilise gruppe, mitte enam tervet ühiskonda korraga.
1. 1871. a Edward Tylor – „Kultuur on kompleksne tervik, mis hõlmab inimese poolt ühiskonna liikmena omandatud oskusi (teadmine, uskumine , tavad, moraal , kunst)  klassikaline definitsioon.
2. 1900. – 1975. a Leslie White püüdis Tylori ideid aktualiseerida – „Kultuur on kehaväline ajutine kogum asjadest, sümbolitest, mis sõltuvad sümboliseerimisest.“ Kultuur on ajutine nähtus, kultuur on kõik see, mida inimesed vastavalt mõtestavad.
3. 1895 . – 1963. a Melville Herskovits – „Kultuur on inimese poolt loodud osa keskkonnast.“
Probleemküsimus – mis ühendab kogu maailma rahvaid?
Inimkonna psüühilise ühtsuse printsiip (biopsühholoogiline võrdsus: kuigi indiviidid erinevad emotsionaalselt ja intellektuaalselt, on inimkonnal kultuuriloomise võime – näiteks Tasmaania põliselanikud surid välja, sest Austraalia kolonialistid lasid neid küttida –)
Kultuurilised universaalid – lastekasvatamise pikk periood, aastaringne seksuaalsus , sümbolid, tööriistade kasutamise võime
Eksogaamia – reeglid, normid, millega määratletakse millisest grupist väljapoole võib abielluda (nt lähisugulased) (tava, mis keelab sama sugulusrühma liikmete omavahelise abielu)
Endogaamia – reeglid, mis määravad, millise grupi sees peaks abielluma (nt eestlane peaks abielluma eestlasega)
Tuumperekond – perekond, kus elavad vanemad ja nende lapsed (ideaalperekond meie kultuuri mõistes). Samuti on ühiskondi, kus isa ja ema elavad lahus.
Massiühiskonna tekkimine – enam ei ole niivõrd märgatavaid kultuuripiire; rahvused muutuvad sarnasemateks (levivad sarnased kultuurielemendid). See ei tähenda , et inimeste vaheline mõistmine areneks. Massiühiskonnaga seonduvalt mõjutatakse inimesi ühiskonna ideoloogiale alluma . Sellele vastanduvalt tekivad subkultuurid .
MÕISTED
Kultuurirelativism – väärtustatakse kultuuride erinevusi. Äärmuslikus olukorras mingit ühiskonda/ kultuuri saab hinnata ainult selle ühiskonna enda väärtushinnangutega – ühist mõõdupuud ei ole.
Etnotsentrism – tendents pidada enda kultuuri paremaks, hinnata teisi kultuure oma mõõdupuuga.
Emic – uurimisstrateegia , mis keskendub uuritavate inimeste endi seletustele, tähenduskategooriatele. Püütakse uurida ühiskonda seestpoolt, kuidas ise maailma tunnetavad. Toob esile, kuidas inimesed ise maailma näevad.
Etic – rõhutab pigem teadlase enda seletusviise, kategooriaid, tähendusi, mida uurija tähtsaks peab. Ühiskondi saab võrrelda üldskeemi põhjal.
Võtmesümbolid, baasväärtused, kultuurifookus – ühiskonnas on olemas teatud kesksed väärtused, mis seovad selle ühiskonna ühtseks väärtuseks. Ühiskonda saabki ainult selle abil tuvastada.
Enkulturatsioon – protsess, mis ühendab inimesed sarnaste ettekujutuste, kogemustega. See on kui inimese kultuuri sisestamine :
I Individuaalne situatsiooniline õppimine – laps ise vaatleb
II Sotsiaalne situatsiooniline õppimine – lapsele näidatakse ette, kuidas peab midagi tegema
III Kultuuriline õppimine – keegi sõna otseses mõttes õpetab
Reaalne kultuur / ideaalne kultuur – ideaalse kultuuri puhul inimesed räägivad, kuidas peaks olema. II pool – lähme kultuuri kuhugi uurima (inimesed räägivad, kuidas on – see on ka ideaalne). Reaalne on see, kui ise räägime, osaleme.
2. loeng
AJALUGU
Antiikajal 3 põhjust rahvastevahelisele erinemisele:
1) erinevad arengutasemed
2) erinevad mõjutused
3) geograafiline keskkond
Etnoloogia ja antropoloogia on kujunenud 19. saj seoses esimese kultuuriteooria arenemisega. Kultuuriteooria loodi evolutsiooniteooria eeskujul. Erinevate rahvaste uurimisse tõi evolutsiooni idee E. Tylor aastal 18__  kõik rahvad arenevad läbi erinevate arenguetappide (metslus  barbaarsus  tsivilisatsioon). Unilineaarsus – kõik rahvad arenevad sama teed pidi, kuid on jõudnud erinevale maale.
Tylor tõi kriteeriumite süsteemi, mille järgi rahvaid liigitada:

• tööstuse (eriti metallitööstuse olemasolu)
  
• põllumajandus
  
• arhitektuur
  
• teaduse levik
  
• moraal
  
• religioon
  

 eriline rõhk materiaalse arengu esindamisel
Tylor töötas välja ka reliktide teooria – jäänuste uurimuse põhjal saab teadmisi rahva varasemate arenguetappide kohta.
Morgan – tegeles peamiselt perekonna ja riigi/ühiskonna uurimisega  arengu tipp on monogaamne abielu, alam aste on „ürgkarja“ staadium (põhimõtteliselt koos suhetes).
 primitiivseid rahvaid arenema tõukav jõud on kõrgemate astmete rahvaste mõju ( koloniaalpoliitika mõju). Samas esimene kontakt erinevatel tasemetel asuvate ühiskondade vahel pole tavaliselt positiivne – kõigepealt võetakse omaks tsivilisatsiooni halvemad omadused. Esimene kontakt on enamasti sõjakas ja jätab halva mulje.
* Difusionistlik kultuurikäsitlus – rahvaste kontaktide mõju rõhutamine.
Briti koolkond – iga kultuurielement saab maailmas tekkida ainult ühe korra ja siis levida maailma eri paikadesse (nt oli üks koht – Muistne- Egiptus – kus tekkisid kõik kultuuri peamised elemendid ja siis levisid üle maailma laiali).
Saksa-Austria koolkond – kultuuriringide teooria
 teatud aladel on kultuurid samased – maailmas on kaheksa kultuuriringi, mis mõjutavad üksteist. Ühes kultuuriringis on sarnased kultuurikompleksid (8 kultuuriringi jagati maailma muuseumieksponaatide põhjal).
Ameerika koolkond – osade rahvaste kultuur on sarnane ja rahvad mõjutavad üksteist. Kõik kultuurielemendid ei teki ühes kohas, vaid erinevates kohtades ja levivad teatud ala ulatuses. See kultuurielement, mis on levinud väiksemal alal, on noorem ja ei ole veel jõudnud kaugemale levida. Võimalik on tuvastada kultuurinähtuse tekkepaik (nagu folkloristikas Soome koolkond).
F. Boas (1858-1942) – historism , ajaloolis-kriitiline koolkond, ajalooline partikularism.
I Ei poolda suurt kultuuri seletamise skeemi. Pole olemas tõendeid, et on olemas universaalsed kultuuri arenguskeemid.
II Muutis oluliseks välitööd (varem olid nn tugitooliteadlased), rõhutas, et oluline on õppida kohalikku keelt ja uurida, milline rahvas seesmiselt on. Iga põlisrahva kultuur on nii keeruline, et ei ole võimalik seda lihtsalt kirjeldada.
III Psühholoogilise lähenemise algataja .
Prantsuse sotsioloogiline koolkond – (E. Durkheim ) üritas leida üldist seletust kultuuri arengule, tuleb leida uurimise objektiks sotsiaalne fakt. Ühiskonnad pole olulised, tähtsad on sotsiaalsed nähtused – indiviidi piire ületav tegevus või mõte, mis suunatakse üksikisikule peale. Sotsiaalne fakt võidakse peale suruda organiseerimatult (nt moraal) või organiseeritult (nt seadused).
Funktsionalism – Malinowski (1884-1942)  kõik ühiskonna institutsioonid täidavad oma liikmete vajaduste rahuldamise funktsiooni. Inimestel on 7 põhivajadust: toitumine, järglaste taastootmine, kehaline heaolu, julgeolek, puhkus, liikumine, kasvamine. Inimesi juhivad – impulsid  tegevus  rahuldus.
3. loeng
Strukturaal-funktsionalism – kultuuri, ühiskonna funktsioonide käsitlus
A. R. Brown (1888-1955) „Sotsiaalse grupi vajadused esmased.“ Sotsiaalne struktuur totaalne võrgustik kehtivatest sotsiaalsetest suhetest. Suunatud olemasoleva olukorra vaatlemisele. Esitatud ka loogiline kriitika – funktsioonid olemas enne institutsiooni, kuid peaksid koos kujunema. Võib öelda, et institutsioon luuakse vajaduste rahuldamiseks, kuid uued ei pruugi nii üks üheselt mõistetavad olla. Eirati psühholoogilist lähenemist, nähti vaid vajadusi põhjusena tegutseda.
Lingvistilise relatiivsuse hüpotees (Boas- Sapir -Whorfi hüpotees): mingi grupi, rahva maailmatunnetus sõltub keeleterminitest. Me ei saa mõelda terminite kaudu, mida meie keeles ei ole. Maailma saab tunnetada keeles olemasolevate terminite kaudu (nt eskimodel palju sõnu lume jaoks; jaapani keeles puuduvad eraldi sõnad sinise ja rohelise eristamiseks).
Psühhoanalüüs – Sigmund Freud ( 1856 -1939) ja C. G. Jung (1875-1961)
Freud: inimene koosneb kahest osast – väike osa teadvus, suur alateadvus, mis koosneb ihadest, mida me ei teadvusta. Kogu kultuur on psüühiliselt determineeritud.
Jung tegeles antropoloogiliste uuringutega. Alateadvus: 1) pealiskaudne (ratsionaalselt tunnetav); 2) absoluutne (kollektiivne alateadvus)  ühe grupi esindajad psüühiliselt sarnased.
Konfiguratsionism e kultuurimudeli teooria
R. Benedict (1887-1948) „Kultuurimudelid“ (1934) – kultuur nagu indiviidki on enam vähem püsiva mõtlemise ja tegutsemise mudel. Sellepärast on rahvus eristatav, sest seal on psühholoogiline ühtsus.
Kultuurimudelid: 1) apolloonlik – mudelit esindavad zuńi indiaanlased New Mexicos; püüavad kõike võtta läbi mõistuse: mõõdukad, austavad rituaale. Läbimõtlevad ja tunnete põhjal ei tee otsuseid.
2) dionüüslik – mudelit esindavad kwakiutli indiaanlased; emotsioonid esmatähtsad, ekstaatilised, paranoilised, käituvad tunnete ajel .
3) iakchoslik – mudelit esindavad dobu indiaanlased, kes elavad Indoneesias; salapäratsevad, skisofreenilised, kõik põhineb emotsioonidel (tänapäeva mõistes nn hullud).
tuleneb indiviidi psühholoogilisest mudelist, mis tõstetakse kollektiivi tasandile
Psühholoogiline antropoloogia
Margaret Mead (1901-1978). Esimesi ettekandeid tegi soorollide erinevusest maailmas. Uuris murdeiga – noorte saamist täiskasvanuks. Kas murdeea raskused on looduse poolt ette määratud või kultuuri poolt ette määratud (vanemad eeldavad, et on raske)  selgus, et soorollid on kultuurilised looduse osa väike. Olukord, et Ameerikas on noored depressiivsed, kuid osadel saartel rahulikud ja rõõmsameelsed  teismeliste käitumine oleneb kultuurist, need on elu jooksul õpitud.
Meadi uurimistulemused on pandud kahtluse alla, mõned järeldused on ümber lükatud. Varasemalt arvati, et meeste ja naiste käitumine on loodusest lähtuv, kuid Mead lükkas selle ümber.
Strukturalism – C. Lévi- Strauss (1908)
Meetod: koguda ja analüüsida üksikfaktid. Selgitada nende omavahelised seosed, sarnaselt grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted. Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome sellega ka totaalse uurimisobjekti.
I „Strukturaalne antropoloogia“ 1958 …
II Pärismaalaste mõtlemise eripärad. „Metsik mõtlemine“ 1962 …
Müüdisisene loogika : binaarsed opositsioonid – kõik moodustub vastandpaaride abil. Jagunevad: 1) sensoorseteks ehk tunnetavateks; 2) mittesensoorseteks ( mesi /tubakas)
Neoevolutsionism – kujunes 1930ndatel (katse tõsta uuesti fookusesse evolutsiooniteooria)
Leslie White (1900-1975) – kultuuri evolutsioon väljendub töösse rakendatud energia suurenemisega ajaloos. Erinevad rahvad kontrollivad üha suuremaid energiahulki (tänu tehnoloogia arengule)  universaalne mudel kõikide kultuuride arengu selgitamiseks.
Marshall Sahlins (1930); Julian Steward ( 1902 -1972) – keskkonda adapteerumine
– multilineaarne areng
Kultuurirelativism
Melville J. Herskovits (1895-1963). Propageerib iga kultuuri uurimist läbi kohaliku kultuuri. Igale kultuurile erinev lähenemine. Tunnustatakse kultuuride võrdväärsust, iseseisvust, erinevust. Igas ühiskonnas kultuurifookuses olevad asjad erinevad.
Clifford Geertz (1926-2006) – interpreteeriv antropoloogia ehk sümbolanalüüs ehk sümboolne antropoloogia ehk semiootiline antropoloogia.
1) Kultuur kui tekst.  Mõistame kõiki kultuurnähtusi sümbolitena, tähtsal kohal tõlgendus.
2) Tõlgendus vs seletus.  Suurt seletust kogu maailma kultuuri arengule pole võimalik leida; on võimalik vaid tõlgendada. Tõlgendus tuleneb läbi võimalikult suure hulga materjali läbitöötamisel. Alates Geertzist hakati tähelepanu pöörama asjadele, mida iseloomustab juhuslikkus, millest pole loota mingi seaduspärasuse leidmist . Oluline on mõista ka seda, kuidas antropoloogia töötab, kuidas välitööde andmed jõuavad akadeemilises uurimises tulemuseni. Uurime seda, mida me uurida saame. Tuleb mõista andmete kogumise konteksti.
Hermeneutika
1) Hans – Georg Gadamer – dialoogi metafoor . Uurimisprotsess on dialoogiline. Keda uuritakse pole passiivsed vaid tegemist on dialoogiga, me peame nendega kahekõnet. Dialoogi käigus kasvab vastastikune mõistmine, suureneb uurija mõistmine antud kultuurist. Samuti öeldakse, et peame kui läbirääkimisi, et mida me võime uuritavate kohta avaldada. Mõistmine, kuidas inimesed tahavad ennast meile esitada. Dialoogi käigus uuritavad saavad kui uurijaga võrdseks, mitte ei pea uurijale alluma.
2) Paul Ricoeur – interpretatsiooni järjekindel teostamine . Hermeneutika on järjekindel süstemaatiline tõlgendamise protsess.
Kognitiivne antropoloogia – arenenud 50ndates psühholoogiateadusese mõjul.
Stephen A. Tyler (1932) – keele, kultuuri ja teaduse suhted; ühiskonna teadmiste ja emotsioonide struktuur
Tuleb mõista erinevate ühiskondade psühholoogilist olemust.
Kultuurimaterialism
Marvin Harris (1927-2001). Püüab seletada kultuuri põhjuslike seoste kaudu. Sotsiokultuurilistes süsteemides ilmnevad põhjuslikud seosed. Ühiskonna arengus määravad palju materiaalsed väärtused. Inimesi suunavad valikutele mingid välised mõjud (nt islamid ei söö sealiha, sest sealsed olud ei soosi seakasvatust).
Postmodernistlik antropoloogia
1) C. Lutz – 4 postmodernistliku lähenemise tunnust (uurimuse tulemused ei pruugi olla selged; maailm pole selgelt määratletav)
2) J.-F. Lyotard – teadmiste brändid
3) J. Bandrillard – simulaakrumid
4. loeng
2) Teadmiste brändid – tänapäevaelu pealiskaudne ja mitmekesine ; kõigil on võimalus hinnata arusaamu, pole kollektiivset arusaama. Kultuur läbi indiviidi valiku.
Inimesed ostavad ja tarbivad brände  valivad mis neile rohkem sobivad. Erinevates olukordades võidakse kasutada ka erinevaid brände. Nende valikus ei pruugi lähtuda loogikast. Kui varem nähti kultuuri läbi kollektiivi, siis enam seda teha ei saa.
3) Simulaakrumid – tõlgendavad kaasaegset maailma. Oleme jõudnud tarbimisühiskonda  inimesed, kes tarbivad sarnaseid asju, kuuluvad ühte huvigruppi (saavad omavahel läbi). Kuid see on ka sooliselt erinev (nt naised ei saa kanda asju, mis teisel naisel on; kuid mees võtab seda kui komplimenti, kui teine mees kannab sama ülikonda, mis temagi). Kultuuri vaadatakse läbi tarbimisprisma.
Suur osakaal on ka meedial  kujundab meie reaalsustaju. Meedia annab edasi hinnangu asjade olulisusest ning meie võtame need hinnangud üle (kujundab väärtushinnangud). Näiteks meedia vahendusel on maailma vapustav sündmus, kui kolm teismelist Ameerikas jäävad samaaegselt rasedaks; samas kui Aafrikas inimesed nälgivad jne. Elame simulatsioonimaailmas, mis kandub meieni läbi massimeedia .
James Clifford – kultuurikollaaž
Ulf Hannertz – kreoliseerumine
Sünteetilisus, pole puhtaid kultuure, segunemine , kultuurilise segunemise kasv. Kommunikatsioon ja massimeedia kaotavad senipüsinud tõkked erinevate kultuuride vahel. Maailm muutub kultuuriliselt integreeritumaks  nt kõik teavad McDonald’sit, Pepsi Colat, jalgpalli jne. toimub pidev ühtesulamine.
Moodustub maailmaküla, kus kõigil on ühesugused võimalused, saavutatakse üksteise mõistmine ja peaks saabuma maailma rahu  kuid nii see ei ole, sest siiski ei saada maailmast üheti aru. Uus maailm rohkem kasvatab barjääre. Näiteks usus väga raske saavutada ühest mõistmist.
See ei levi üle maailma.
Kultuurimõiste ümberdefineerimine
Refleksiivne analüüs – uurimusse lisatud osa, kus teadlane analüüsib ka oma suhet kultuuri/inimestega (lisaks muule uurimisele). Kuidas ta tulemused saavutas (st kuidas pidi kohalikega suhtlema , et saada vajalikku informatsiooni). Ei kirjeldata ainult uurimuse asjaolusid, vaid ka tundeid, mis uurijal on. Need analüüsid kujunevad tihtipeale edulooks, kus alguses ei saavutata kontakti, kuid mingi nipi abil pannakse kohalikud end usaldama .
Ainele ja meetodile orienteerumine – mis on objekt ja mis meetodeid kasutatakse. Uurijad on grupeerunud valdkondade, mitte koolkondade järgi.
Hüpoteesi kontrollimine – võtetakse mingi hüpotees ja hakatakse seda kontrollima.
Etnograafilised välitööd

• etnoloogia, kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia „nurgakivi“
  

Joonised, fotod, intervjuud, esemete kogumine jne. Minnakse kohapeale ja vaadatakse, kuidas seal elatakse.
Esimene kokkupuude valutum, kui neist midagi juba tead (eeluuring), samas ei pea A-Ost alustama. Kui oled varem lugenud, siis on kontakt tuttavam, tead, mida oodata. Samas kui pole varem kohalike kohta midagi uurinud, siis on esmane kontakt vahetum ja jätab suurema mulje (knowing nothing method ). Igal uurijal oma viis, kuidas uurida.
Kogu uurimine ei toimu alati võõraste rahvaste seas. Uuritakse ka oma rahvast. Kuid oma grupi uurimisel on raske liigendada, mis on oluline ja mida analüüsida.
Osalev vaatlus

• Bronislaw Malinowski pärand
  
• Malinowski eelkäijad: Vladimir Bogoras, Waldemar Jochelson, Lev Šternberg
  

Seisukoht: osaleda võimalikult palju kohalikus elus ja samal ajal vaadeldes. Alguses alahinnati välitööde tähtsust, arvati, et kõik on võimalik välja mõelda kodus arvuti taga. Nüüdseks on leitud/avastatud välitööd tähtsus, sest ilma selleta on kultuuridest raske aru saada. Kohapeale jäädakse kuudeks, ideaalis üheks aastaks. Võimete kohaselt osaleda grupi tegevuses. Osalemisele seavad piirid ka füüsiline võimekus ning grupi poolt seatud piirangud. Malinowski  vahetus ja pikaajaline kontakt aitab mõistmisele kaasa.
Ohud:
1. Subjektiivsus . Selle all kannatab iga välitöö. Peame eeldama, et uurija on aus ja põhjalik. Saame palju teada, kuid need teadmised sageli subjektiivsed.
2. Dokumenteerimine võib osutuda keeruliseks. Võime teada saada palju isiklikke fakte, kuid tihtipeale ei saa neid avalikkuse ette tuua. Dokumenteerimine rajaneb usaldusel (kas uuritav objekt räägib tõtt; nt peab aru saama naljatamisest jne).
3. Ei sobi „projektilaadsetesse“ olukordadesse. Kui uurijaid on palju, siis tekib väiksem võimalus sulandumiseks. Üksikisikul seda lihtsam teha ning samas ei tekita üks inimene nii suuri muutusi grupi elus (mõjutab uuritavat kõige vähem).
Paljud püüdlevad täiusliku sulandumise poole (= silmakirjalikkus, sest mingil ajal läheb uurija siiski ära ning tema eesmärk oli siiski informatsiooni koguda). Samas mida rohkem sulandutakse, seda vähem suudetakse distantsi hoida. Alati polegi vaja võimalikult suure sulandumise poole püüelda, peab seadma omale piirid.
5. loeng
Välitööde päevik

• spontaansuse ja teadusliku ranguse vahekord
  

Parimad vahendid selle jaoks on paber ja pliiats , kuigi tänapäeval on olemas ka teised tehnoloogilised vahendid. Saab teha märkmeid ja kirjeldada (uitmõtted). Päevikusse võib kirjutada kõike, ka poliitiliselt mittekorrektset. Salvestab hästi esmamulje . Moodustub teistsugune allikas kultuuriuurimiseks. Päeviku sissekanded ja uurimuse lõpptulemus võivad paljuski erineda (nt Malinowskile ei meeldinud põlisasukad, kuigi tema uurimustes see ei kajastunud). See näitas, et head uurimust saab teha nii vihates kui armastades põliselanikke.
Kuigi päevik on spontaanseim viis välitöö kajastamiseks, peab siiski mõtlema, mida päevikusse kirjutada, sest lõpuks jõuavad need ikkagi arhiivi, kus ükskõik kes neid lugeda võib.
Valik meetodeid
1. Võrgustikuanalüüs – teha kindlaks inimeste suhtevõrgustik, kes kellega suhtleb
2. Genealoogiline meetod
3. Sümboliliste interaktsioonide analüüs – suunatud inimeste vahelisele mitteverbaalsete suhete jälgimisele (kätlemine, söögikombed, žestid, kui lähedale kellelegi seista võin, kui palju vaikivad jne). Saame selle abil uut teavet, ka selle kohta kuidas peaks ise käituma.
4. Ankeetuurimused – saab kasutada kui inimesi on palju, et saada kogu grupi kohta ühesuguseid andmeid. Ei tohi olla liiga palju küsimusi (objektiivsus kaob), sest sellisel juhul ei suuda inimene enam adekvaatselt vastata (kirjutavad üht ja ütlevad teist). Samuti ei sobi ankeetuurimused usu uurimiseks.
Intervjuu
1. Sissejuhatav intervjuu. Kestab umbes nädal aega – tutvutakse omavahel. Ei proovita kohe kogu infot kätte saada. Kirjutatakse üles vaid esmased isikuandmed (nimi, sugu, vanus). Tähtis pole niivõrd andmete kogumine, kui nn näo näitamine.
2. Süvaintervjuu. Tuleb umbes teisel kohtumisel. Kui inimest juba tuntakse avanetakse kergemalt. Selle mõte on saada inimestelt rohkem infot, mis oleks asjalik ja mõttesügav.
a) Struktureeritud süvaintervjuu. Kõige lähedasem ankeedile. Küsimused on paberil ees ning neid küsitakse samas järjekorras. Ei kasutata eriti kas küsimusi, sest tahetakse sügavamat eneseväljendust. See võimaldab meil saada paremaid andmeid, mida on ka parem uurida, sest struktuur on alati sama – samad küsimused ja sama järjekord. Kõige kaugem loomulikust suhtlemisest. Teised meetodid kohandatud rohkem inimese käitumisele. On võimalik kasutada ka siis kui me põliselanikest suurt midagi ei tea.
b) Poolstruktureeritud süvaintervjuu. Koostatakse küsimuskava, aga see pole nii range kui oli eelneval. Seal on markeeritud valdkonnad, mis uurijat huvitavad ning küsitleb lähtuvalt sellest. Üldiselt pole hullu kui inimene leiab seoseid ja hakkab muust rääkima, siis lihtsalt liigutakse vaikselt tagasi põhiteema juurde tagasi. Tundub vabavestlusena, kuid omab siiski ka mingit struktuuri. Olenevalt olukorrast saab seda rakendada rohkem struktureeritud või siis struktureerimata süvaintervjuuna. Sobivama lahenduse saab leida koha peal, sest mõnele meeldib rohkem vabalt rääkida, teisele aga lähtuda mingitest kindlatest pidepunktidest.
c) Struktureerimata süvaintervjuu. Uurijal peab sellise intervjuu puhul olema juba mingi kompetents . Peab oskama küsida ja ka ise vastata, sest ette ei ole tehtud kava. Hea meetod, et aru saada, mis on inimestele endale tähtis (kuna ei anta ette teemasid , millest rääkima peab). Kõige spontaansem ja vahetum. Kuid vahepeal ei saada aru kui tähtsa asjaga tegeletakse, sest kui asi on paberil siis see tundub soliidsem.
6. loeng
Informandid – inimesed, läbi kelle ühiskonda uuritakse. Pisut iganenud termin – peegeldab suhtumist , et tegemist on informatsiooniallika, mitte võrdväärse vestluspartneriga

• Kontakti saavutamine. Usalduse saavutamiseks on teatud metodoloogilised reeglid, kuid kontakti saavutamise edukus sõltub siiski teadlase enda oskustest. Üks tavalisemaid toiminguid kontakti saavutamisel on ühise söömaaja pidamine (eriti põhjapoolsematel, karmi kliimaga aladel). Kontakti kujunemisel võib aidata inimese abistamine mitmesugustel töödel.
  
• Eetilised küsimused informantidega suhtlemisel. Saadud informatsioon ei tohi kahjustada informanti – kõike ei tohi avaldada. Etnograaf peab selgitama oma töö eesmärke (nii palju kui võimalik).
  
• Võtmeinformant – isik, kellelt teadlane saab enim informatsiooni. Enamasti saadaksegi põhiline osa informatsioonist vähese hulga inimeste (võtmeinformantide) käest. See, kellest saab võtmeinformant , sõltub isikuomadustest – tal peab olema huvi oma teadmisi avaldada ja oskus mõista teadlase soove (tavaliselt on olnud varasemaid kontakte läänemaailmaga). Võtmeinformandiks saab tavaliselt pisut edevam inimene või see, kes on ühiskonnas väljatõugatu (näidates, et tunneb oma kultuuri, võib olla kergem taas ühiskonda sulanduda).
  

Margaret Meadi (1901-1978) ja Derek Freemani (1916-2001) vastuolu.
Mead: kasvatusega võid muuta inimest milliseks tahad .  Inimeste teismeea probleemid tulenevad sellest, et ühiskonnas arvatakse, et need on paratamatud. Kuid leida üks rahvas, kellel murdeeas probleeme ei ole, on kindel, et need probleemid pole mitte bioloogilised, vaid ühiskondlikult määratud (deterministlik arengukontseptsioon). Tegi uurimuse Samoa saartel ja leidis, et hüpotees peab paika – murdeea raskused tulenevad kultuurilistest arusaamadest/eelarvamustest – „antropoloogiline veto “. Avaldatud uurimus tekitas vastuolusid, sest see väitis, et looduse poolt pole soorolle määratud (ja ka rassilised erinevused on vaid välised).
Freeman : Meadi järgija, läks Samoa saartele Meadi tulemusi kontrollima.  Leidis, et Meadi järeldused polnud õiged. Ei leidnud saarelt Meadi kirjeldatud seksuaalselt vaba ühiskonda (Mead: sinna jõudnud katoliku usk on vahepeal reegleid muutnud), vaid väga rangete seksuaalreeglitega ühiskonna. Meadi valejäreldused tulenesid sellest, et ta oli selle kontseptsiooni juba varem välja mõelnud – küllap lääneühiskonnast väljaspool on inimestevahelised seksuaalsuhted vabad.
1987. a leiti üles Meadi kunagine võtmeinformant. Selgus, et intervjuu hetkel ei mõistnud informant oma vastuste tähtsust ja oli piinliku vestluse lõpetamiseks nalja teinud ja valetanud. Samuti oli teada, et Meadi uurimistöödega samal ajal kogutud muud andmed Samoa saartest ei kinnita sealset seksuaalset vabadust.
Üks episood võtmeinformandiga mõjutas kogu uurimustöö tähendust.
Poliitilised süsteemid, sotsiaalne struktuur
Alternatiivne poliitteadus  välja kasvanud põlisrahvaste ühiskondlike korralduste/poliitiliste süsteemide uurimisest
Poliitilised süsteemid (Service 1962):
- salk , rühm ( band )  omane eelkõige küttide/korilaste ühiskonnale
- hõim, sugukond ( tribe , clan)  karjakasvatajatel
- territoriaalne hõimuliit (chiefdom)  põlluharijatel
- riik
1) Salk – väike sugulusel põhinev grupp (nt eskimotel).
- ebapüsiv, formeerub hooajaliselt
- moodustatakse indiviidivaheliste sidemete alusel
- ühiskondades, kus sellest kõrgemat poliitilist süsteemi ei tunta
- salgas on kõik põhimõtteliselt võrdsed (va eriliste oskustega liikmed)
- iga salk on autonoomne, gruppidevaheline suhtlus käib salga esindajate kaudu (eriti tihti salkade vahel siiski suhtlust ei ole)
2) Hõim, sugukond (enamikul põlisrahvastel)
- külad ja sugulasrühmad, aga pole valitsust (keskset juhtimist) ega sotsiaalseid klasse
- pole kohustuslikke poliitilisi otsuseid
- inimeste prestiiži määrab sugu, vanus ja isikuomadused (eksisteerib sugudevaheline ebavõrdsus)
- põhilised sotsiaalsed üksused – põlvnemisgrupid (genealoogiate teleskopeerimine). Põlvnemisgrupp – püsiv sotsiaalne üksus, mille liikmed tunnistavad, et neil on ühte esivanem . Põlvnemisgrupp on heksogaamne – liikmed omavahel ei abiellu. Põlvnemisgrupp on kas isa- või emajärgne (enamasti isajärgne). See määratakse selle järgi, kuidas suudetakse määratleda ja kirjeldada oma põlvnemist kuni esivanemateni. Kui teatakse , kes on ühine esivanem, kuid ei suudeta kirjeldada oma põlvnemist, on tihti tegemist „müütilise“ esivanemaga.  genealoogiate teleskopeerimine – jäetakse põlvkondi vahele ( kauge esivanem tuuakse lähemale, kui see on tegelikult).
- Peamised ametlikud organid:
* külavanemad
* “suured mehed“ (=liidrid)
* põlvnemisgrupi juhid (inimesed valivad oma grupile juhi)
* külade nõukogud
* sugukondade vaheliste liitude pealikud
 Kõigi nende võim on piiratud.
7. loeng
1. Kui külavanem tahab, et teised midagi teeksid, peab ta ise tegemist alustama. Ei ole õigust kedagi karistada , pealik esindab kogukonda.
 Peamised sõjaviisid on individuaalsõjad. Kõige auväärsem ongi sõjaretke läbiviimine (varjuda metsa, tabada vaenlane). Esineb ka rituaalsõdu – kogunetakse lagendikule sõdima, ei tapeta. Naised, lapsed ja vanurid küngastel vaatamas, kui hakkab sadama joostakse põõsaste varju, hiljem jätkub. Väga ekspussiivne, tehakse hääli. Suuremad lahingud ongi rituaalsed.
Yanomamö sõja ökoloogia: agressiivne mees on ideaal  toob kaasa, et (edukas sõjamees) laste sündides eelistatakse poisslapsi; viib varjatud vormis tütre tapmiseni (mitte otseselt), hoolitsetakse rohkem poisslaste eest, kui tüdruk sureb ei ole tähtis. Viib selleni et tekib naiste puudus  röövitakse naisi  ideaal ongi sõjamees, kes suudab sõjaretki korraldada.
2. Hõim, sugukond
*danide poliitiline struktuur (Karl Heiden):
1) majapidamine
2) midagi, mis võõrale näib külana (ise ei taju, sest puudub küla mõiste)
3) naaberkogukond – lähemad „külad“ suhtlevad rohkem
4) hõimuliit – midagi sugukonna taolist, 200–1000 inimest, kannavad pealike … , hiljem jagunevad tagasi
5) suured liidud – hõimuliidud ühinevad omavahel suuremaks sõjaliseks tegevuseks, hiljem jagunevad tagasi
Suur Mees: (Karl Heideni andmed)
1) tapnud palju vaenlasi (organiseerib sõjakäike, ise ei pea tapma )
2) on nõid (peab omandama mulje/arvamuse, et on nõid)
3) omab palju naisi
4) omab palju sigu (pealiku ülesanne anda oma sigu teistele, kes ta hõimus on, tseremoniaalseteks pidustusteks)
Sotsiaalne hierarhia danide ühiskonnas:
1) gebud – üldine põlualune, kõige madalamal
2) tavalised mehed – kõige suurem grupp; suudavad organiseerida ühiseid töid (1-2-päevased)
3) pealiku moodi – suudavad läbi viia matmistseremooniaid, hoida pühasid esemeid, koostada vaatetornirühm või juhtida sõjasalka
4) 2 tähtsamat Suurt Meest – võivad juhtida sõjapidamist kohalikus ulatuses ja juhivad tseremooniaid
5) Paar tähtsamat meest, suuremate hõimuliitude sõjapealikud või Suurte Pidude läbiviijad
3. Territoriaalne hõimuliit (sugukonna ja riigi vahepealne):
* põhineb sugulusel, aga juurdepääs elatusvahenditele on diferentseeritud
* poliitiline struktuur püsiv, juhtkond formaalne
* asutus tihedam ja püsivam kui salga või hõimu puhul
* võim tsentraliseerub üha rohkem, kui puuduvad isikud, kes suudaksid otsuseid suurele grupile peale suruda
* olemas varanduslik ebavõrdsus (tähtsamad isikud jätavad varanduse enadale)
* Field’i kriitika: (üleminek väikese kihistusega suurele kihistusele)
- aluseks peab võtma inimeste otsustusvõime määra
- hõimuliitude puhul on liikumine sotsiaalsete kihtide vahel suuremad (võimalused „karjääri teha“ suuremad), kui riigis. Inimese positsioon hierarhias oleneb madalamatel struktuuridel rohkem oma võimetest ja iseloomuomadustest, mitte päritolust. Riigis on inimese võimalused piiratud (tulevik sõltub päritolust).
4. Riik: keskse valitsusega ja arenenud sotsiaalmajandusliku kihistumisega poliitiline struktuur:
- olemas keskvalitsus , seaduste sundiv jõud, maksukogumine, armee
- intensiivne põllumajandus, suured linnad, spetsialiseeritud majandus, väliskaubandus
- ideoloogia (on vaja riiki kui ideoloogiat ). Peab olema mingi lugu (mõistmine, miks riik on vajalik)
- propagandistlik püüe
Abielu ja soorollid
Abieluvormid: (ainus universaalne tunnus on seksuaalne suhtkemine)
1) Honogaamia – abieluvorm, kus elavad koos üks mees ja naine (ideaaliks vaid 10% ühiskondadest)
2) Polügaamia – abieluvorm, kus ollakse abielus mitme partneriga ( paljudele ideaaliks, kuid vähesed saavad lubada)
- Polügüümia – kui üks mees on abielus mitme naisega (ideaalis maailmas populaarseim vorm). Tunnused, miks esineb: meestel suur suremus (naisi rohkem kui mehi), tööjõud (naised oluline tööjõud; palju põllumajanduslikku tööd), prestiiž (mees saab demonstreerida oma rikkust), naiste motiivid (mida rohkem naisi on seda vähem peavad vanemad naised tööd tegema)
- Polüandria – mitmemehepidamine. Antud süsteem on avastatud maailmas vaid kuues ühiskonnas. Seal on madal põllumajanduslik tootmine, looduslikud olud rasked. Vajadus saavutada kontroll demograafiliste mehhanismide üle (piirata sündmust). Samuti, kui naisi on vähem, kui mehi (nt kui tütreid varjatult tapetud ).
3) Tuumperekond – perekond on kooselav sugulaste grupp, mille moodustavad naine, tema poolt kasvatatavad alaealised lapsed, mees, kes peab olema nendega suguluses, kuid mitte laste isa. Tuumperekond – ema, isa ja lapsed. Enamasti industriaalsetes ühiskondades  tuumperekond on piisav üksus, siis saab majanduslikult hakkama.
4) Suurpere – tuumperede ühendus, mis on seotud peresugulusega, elavad koos ühes majapidamises . Omane põllumajanduslikele ühiskondadele (tööjõu vajadus suur)
5) Grupiabielu – mitmel mehel ja naisel seksuaalne ligipääs
6) Leviraat on tava, kus lesknaine peab abielluma oma surnud mehe (lähedase meessigulasega)
7) Sororaat – tava, kui leskmees abiellub surnud naise õega
8) Seeriaabielu – abieluvorm, kus mees või naine elab koos mitme järjestikuse partneriga (vastastikuse kokkuleppe alusel)
8. loeng
1) Patrilokaalne abielu – asutakse elama mehe isa kodu lähedale
2) Matrilokaalne abielu – naise isa kodu lähedale elama asumine
3) Avunkulokaalne – mehe ema kodu lähedale elama asumine
4) Bilokaalne – abielupaar võib valida … vanemate juurde
5) Neolokaalne – abielupaar on vabad otsustama, kus elavad

• Tavad:
  

1) Kuvaad – mees teeskleb sünnitamist, ümberkaudne rahvas kõike vaatamas. Pärast sünnitamist õnnistatakse meest, naisele ei pöörata tähelepanu. Usutakse, et naist ümbritsevad halvad vaimud ja mees juhib niimoodi vaimud tegelikust sihtmärgist eemale. Puudub teadmine, milline on mehe roll sünnitamisel, seda teeseldes loob ta lapsega seose, avalikult kuvandid, et saab lapse.
2) Pruudirööv – seotud pruudilunaga. Mõnes ühiskonnas peab peig maksma pruudi perele tasu, et naine saada. Kui ei jõuta maksta , siis varjutakse teatud ajaks, et luna mitte maksta. Enamasti siiski rituaalne.
3) Pruudiluna
4) Pruuditeenistus – tuleb töötada pruudi peres, sest võtab tööjõulise liikme ära

• Seksuaalsed vormid
  

Varieeruvad ühiskonniti, kindlad seaduspärasused puuduvad. Kindlad andmed puuduvad, sest sel teemal informandid väga avatud ei ole. 61% ühiskondadest harrastavad mehed abieluvälist regulaarselt. Naiste puhul 57% ühiskondadest. 54% maailma ühiskondadest lubavad meestele abieluvälist seksi, naiste puhul oli see 11%.

• Peter Fre.. – veetis 100 aastat tagasi Gröönimaal aega ja hiljem kirjutas sellest raamatu. Kirjeldas eskimote seksuaalkultuuri – tal oli vaja sõita ühest külast teise, üks kohalik pakkus oma noorema naise talle kaasa, naine ei taha minna, kuid teda sunnitakse. Kui olid külast välja saanud, siis naine ei karjunud enam, reis oli hea kui tagasi tuldi poleks midagi nagu olnud, naine läks oma koju. Teine juhtum, et taanlased pakkusid , et eskimote naised võivad tulla nende kelkudele, kuid eskimote jaoks oli see kui seksuaalvahekorda astumise ettepanek.
  

On ka reeglid, mille puhul suguühe keelatud:
1) kuupuhastus
2) raseduse lõppfaas
3) teatud periood sünnitusejärel, näiteks dauidel 5 aastat. Mõte on selles, et naine ei jääks uuesti rasedaks, saaks last kasvatada, kuid naised ei taha seda järgida.
4) suguühtest peaks hoiduma lähedase surma ja matuste vahel
5) samuti enne jahilkäiku/kalapüüki
Mida peetakse homoseksualismiks: mees sööb kastreerimata sea liha.
Homoseksuaalsus on keelatud ühiskondades, kus on keelatud abort ja lastetapmine, tahetakse laste arvu tõsta (rahvaarvu).
Soorollid
Homoseksuaalsusesse suhtutakse negatiivselt, sest see on ebaloomulik ja sel viisil ei saada järglasi. Võib olla loomulik ka loomadele.  ei saa pidada ebaloomulikuks.
1) Lähenemine – naturistid ehk konservatiivid , kes väitsid, et mees ja naine on loodud bioloogiliselt erinevaks ja järgivad seda (loodus määrab)
2) … : soorollid on õpitud ja ühiskond saab neid kujundada. Mehed ja naised erinevad, sest on kasvatatud nii, sest ühiskond ootab neilt seda, ühiskonnas ettekujutus , mida teevad mehed, mida naised.
Miks mehed ja naised erinevalt käituvad?
1) Jõuteooria – naturistlik – lähtub sellest, et mees on naisest tugevam, mehele soodsam teha töid, mis lühiajalised, aga nõuavad energiat. Meeste tugevus tingib peaaegu universaalsed tööjaotused.
2) Lastekasvatusteooria – soorollid määratud selle põhjal, et naised teevad selliseid asju, mida saab seostada lapsekasvatamisega: naine tegeleb lapsega rohkem. Samas on ka ühiskondi, kus mees tegeleb.
3) Majandusliku pingutuse teooria – on soospetsiifilised tegevusvaldkonnad , et mehed ja naised tegelevad asjadega, mille hankimisega nad ise seotud on olnud.
4) Ohuteooria – mehed teevad ohtlikumaid töid, ka meeste suremus on suurem seetõttu. Kuid see ei ole nii suur probleem kui naiste suremus. Meeste suremusega sündide arv ei vähene.

• Üldine suundumus : mehed tegelevad rohkem elatusvahendite hankimisega, kuid naised sekundaarse töötlemisega (põlisrahvaste seas).
  

Naiste ja meeste suhteline staatus:
a) kui palju tähtsust omistab ühiskond naisele võrreldes mehega
b) kui palju autoriteeti ja võimu on naisel mehega võrreldes
c) millised õigused on naisel ja mehel tegemaks seda, mida nad tahavad teha
85% maailma ühiskondadest on mehed liidrid, 88% ühiskondadest ei osale naised kunagi poliitikas. Selle tingib sõjaline situatsioon (ohuteooria), mehed ajavad grupiväliseid asju.
Naise suhteline staatus (Miks varieerub ühiskonniti?):
1) Naise staatus kõrgem seal, kus ellujäämine sõltub naistest.
2) Sõjapidamine – ühiskondades, kus see kõrgem, seal on mehe staatus esiplaanil .
3) Tsentraliseeritud hierarhia, siis naiste staatus madalam.
4) Emaliin – naiste staatus kõrgem seal, kus elukoht seostub emaliiniga.

• Sotsialisatsioon – protsess, millega järgnevad põlvkonnad sisestatakse kultuuri; lapsekasvatamise sotsiaalne termin, õpetatakse kultuurilist käitumist.
  

9. loeng
Majandusantropoloogia

• kogukonna elatusvahendite, tootmise, jaotamise, tarbimisesüsteem.
  

Raha ei kasutata. Igas ühiskonnas tavad, mis tagavad juurdepääsu ressurssidele – kuidas majandussüsteem on seotud toiduhankimisega. Sotsiaalsed erinevused või nende mitteilmnemine. Ühiskonnad  kuidas elatusvahendeid toodavad.
1. Kütid, kalurid, korilased  asustustihedus väga madal, vähe inimesi (aga suur maaala), rändlev või poolrändlev eluviis (elukohta vahetatakse 3 – 5 korda aastas), kannatavad harva toidupuuduse käes (kõik jagatakse grupi liikmete vahel võrdselt), kaubandus minimaalne (toodetakse ise), puuduvad käsitöölised (kõik teevad kõiki töid ise), puuduvad erinevused rikkuses, esiplaanil kollektiivne ellujäämine, poliitiline juhtkond formaalne (saadakse tänu individuaalsetele omadustele, mitte pärides vms).
2. Aiapidajad  (kõplapõllundusega tegelejad); võivad küttida ja kala püüda, kuid harivad ka väikeseid põlde (aitab kaasa ellujäämisele), asustus tihedam; maaala väiksem, aga kogukond esimesest suurem, elukohta vahetatakse mõne aasta möödudes, toidu nappust esineb harva (komplekteeritum toiduhankimine), kaubandus minimaalne, spetsialiseerunud käsitöölisi väga vähe, erinevused rikkuses väikesed, poliitilised liidrid ajutised (Suur Mees).
3. Karjakasvatajad  asutustihedus madal, kogukond väike, rändlev või poolrändlev eluviis, vajavad loomi ja karjamaad (sellepärast peavad rändama), tihti esineb toidunappust (kuna ühekülgne toiduhankimise viis, epideemiad, põuad jne), kaubandus väga oluline (et saada asju, mida ise ei tooda), spetsialiseerunud käsitöölisi vähe, individuaalsed erinevused rikkuses suured (võrdsed võimalused = kellel tööd ja õnne), poliitilised liidrid (vanemad ajutised/alalised).
4. Intensiivne põllumajandus  (ka Eesti ja läänemaailm), kõrge asustustihedus, suured kogukonnad , paiksed (püsiasustus), toidupuudus tihti (toitu toodetakse palju, aga liigipääs raske, sest sõltub rikkusest), kaubandus väga oluline (spetsialiste väga palju  tehakse mingit kindlat tööd, ei tehta enam kõiki töid ise), poliitilisi liidreis palju.
Maa omamist peetakse väga tähtsaks  tekitanud väga palju kultuuridevahelist mõistmatust.
Koloniaalprobleemid  kelle oma maa on, kui seal elavad põlisasukad?
Bronislaw Malinowski majandusökoloogia

• majandus põhineb üksikisiku otsustel ja huvil (majanduse alus)
  

40ndate alguses kolm meest vaidlesid talle vastu – põhiline majanduse arengus on see, kuidas inimesed teevad otsuseid valdkonnas, kuidas kasutavad piiratuid vahendeid (aeg, raha, tööjõud), et produkt (kas kasu/õnn/prestiiž).

• Majanduse arengu seaduspärasused – antropoloogilised teadmised panevad selle kahtluse alla
  

Kaks leeri:
1. Hormanistid – majandusseadused piisavalt üldised, et neid igas ühiskonnas rakendada (pole kultuurilis- spetsiifilised ) , on universaalsed (ka põlisrahvaste seas). Kõik sotsiaalsed nähtused on individuaalsed. Indiviidi motivatsioon  majandust käimapanev jõud, eesmärk on alati maksimaalselt kasu saada, lähtuvalt sellest teeb otsuseid, mis on institutsioonide poolt korrastatud. Motivatsioon tekib, sest vajadused lõputud, aga vahendid piiratud (majandus ei saa kõiki õnnelikuks teha). Kes suudab enam kasumit saada ja on kõige õnnelikum = võitja.
2. Substantivistid – turumajanduse printsiibid ei ole kohandatavad, kus kaubandus ei pea silmas kasumiprintsiipi (kehtib lääneühiskonnas); majandussüsteem pole määratud üksikisikute valikutega, vaid ka motivatsiooni struktuuridega (eri ühiskondades väga erinevad). Uurima peab iga ühiskonna majandust (ei saa olla eeldust).
Hormanistid kritiseerisid substantiviste – on romantikud, vihkasid turumajandust – tahtsid seda kaotada. Põliselanikud leebed ja toredad, kellele pole vaja kasumit (korrupeerumata, saavad kõigiga hästi läbi) – vastandavad seda lääneühiskonnale. Substantivistid nõrgad majanduses, ei tea kuidas see toimub, sellepärast kritiseerivad üldiseid majanduse seaduseid.
Substantivistide kriitika hormanistidele – majanduse seadused üldised, aga raskusi näitamisel, milles see kasum seisneb, kui pole raha ja eraomandit. Vastus sellele: kasum ei pea olema vaid materiaalne, ka sotsiaalse harmoonia saavutamine (uudne kasumi määratlus).  ei saa enam määratleda, mis majanduslik tegevus (rõõm tuleb ka mujalt).
Etnotsentriline lähenemine – oma vormide pealesurumine mujal.
Vaidlus 50- 60ndatel – hormanistidel õnnestus tõestada mõnede läänelike majanduse arusaamade toimimine ka mujal.
Majandus ei ole kitsas nähtus  seotud kultuurilise kontekstiga.
Kaasajal – kuidas majandusele läheneda?
1. etnograafiline – erinevaid majanduslikke nähtusi tuleb mõista igapäevaelu vaatluses (vaatepunktist), üksikinimeste igapäevaelu
2. võrdlemine – võrrelda suurt hulka ühiskondi ja leida seaduspärasused, et tuvastada, mis on ühist, mis erilist
3. holism – iga nähtust tuleb vaadelda kõigi teiste nähtuste kontekstis (mittemajanduslikud nähtused seotud majanduslike nähtustega)

• majandusökoloogia – kuidas need on organiseeritud, toimivad, on välja kujunenud, kuidas inimesed ise oma majandussüsteemi suhtuvad ja kuidas püüavad kohanduda?
  

Kuidas toimub jaotumine , tarbimine, tootmine? (üldine tasand)
Mis motiveerib inimesi tootma , jaotama, tarbima just nii nagu seda tehakse? (indiviidikeskne)
Kui palju peab inimene eri majandussüsteemides töötama, et elatusvahendeid hankida? – Kõige vähem peavad töötama kütid – kõige rohkem postindustriaalses ühiskonnas. Me peame töötama, sest valitseb demograafiline üleküllus  ei saa enam nii hajusalt elada. Põllumajandus säilis, sest suured loomad said otsa (kuid suurte loomade küttimine kõige efektiivsem). Tänapäeva majandus ei ole suunatud nii, et kõigil hea oleks.
Kuidas ühiskond tooteid jaotab ?
1 – Erilist ümberjaotamist ei toimu (kõik tarbitakse).
2 – Vastastikune vahetus: kaupade/teenuste vahetus enamvähem võrdses väärtuses kahe partneri vahel teatud rituaali käigus (korilased, kütid, kalurid).
Otsene vahetamine – kaupade väärtusi ei hinnata täpselt, üleandmisel ei täpsustata tagasimakse tähtaega.
Vastastikune vahetus võib olla üldistav (ei täpsustata); tasakaalustav (väärtuste kontroll, et asi oleks võrdne); negatiivne (laenaja tahab kasumit saada).
Parter – vastastikune vahetus, mis toimub gruppide vahel
Vaikne kaubandus – partnerite vahel ei toimu verbaalset suhtlemist, peab toimuma väga konkreetselt
Ümberjaotamine – vastastikuse vahetuse vorm, mille käigus kaubad viiakse teatud kesksesse kohta ja jaotatakse jälle laiali; kaasajastatud jaotumise vorm
Turuprintsiip – põhiline tööstusriikides; väärtus  nõudlussuhtena. Maksud  riik  ümberjaotumine (riigi sekkumine). Kõik vahetusvormid koos (mida keerukam majanduse süsteem, seda rohkem vorme).
10. loeng
Religioonietnoloogia
Religioon – uskumused ja käitumisviis, mille abil inimesed püüavad lahendada tähtsaid probleeme, mida ei saa lahendada tuntud tehnoloogiate või organisatsiooniliste tehnikate abil; usk üleloomulikesse olenditesse ja jõududesse

• üleloomulik – jõud, mis usutakse olevat mitteinimlikud ja mittealluvad loodusseadustele
  

Usklike/religioossete inimeste jaoks sellist terminit ei ole, üleloomulik on nende jaoks loomulik („üleloomulik“ on kõrvaltvaatajate termin).
antropomorfiseerimine – tendents omistada elututele asjadele isikuomadusi; nähakse elusolendeid laiemalt kui tavapärasele maailmapildile omane
Religiooni teke: andnud aluse religioonietnoloogiale ja –antropoloogiale.

• paleoliitikumis – märgata matusetseremooniate olemasolu; arvatavasti usuti surmajärgsesse ellu
  
• religioon on loodud inimeste ellu kindlatel põhjustel
  

Religiooni tekke hüpoteesid:
1. Animism – usk hingestatud olenditesse, mis elustavad loodust (Edward Tylor, 1873). Nende abil mõtestati nähtuseid, mida tavapärasel moel seletada ei osatud. Usuti, et hing on kehast lahus ja suudab eksisteerida kehast eraldi. Religioon on intellektuaalse mõtlemise tulemus. Tylor jätab kõrvale religiooni tekke emotsionaalsed aspektid.
2. Animatism – usk maailma hingestatusse mitteisikulistesse üleloomulikesse jõududesse (Robert Marret, 1909). Edasiarendus Tylori hüpoteesist. Usk, et nähtamatud substantsid eksisteerivad ka elutus looduses, nad ei pea olema tingimata mingi asja sees.
3. Psühholoogilise projektsiooni hüpotees (S. Freud) – rõhutab emotsionaalset alget, religioon on tekkinud psühholoogilise projektsiooni kaudu. Religioon tekib tavaelu kontekstis – lapsena usutakse, e isa on kõikvõimas, täiskasvanuna projekteeritakse need omadused üleloomulikule maailmale (jumalale).
4. Maagiline hüpotees (B. Malonowski) – seal, kus inimesed ei suuda ise oma füüsilise jõuga oma olukorda kontrollida, tunnevad inimesed vajadus maagilise jõu järele. Religioon on tekkinud soovist kontrollida tavaviisidel kontrollimatuid olukordi. Maagia on usk sellesse, et inimese tegevus suudab mõjutada üleloomulikku jõudu. Maagia on universaalne kultuurinähtus.
5. Totemistlik hüpotees (Émile Durkheim) – (leitav nt Austraalias) inimestel on vaja sotsiaalset kindlustunnet selle kohta, miks mingi grupp kuulub kokku. Religioon annab sellele põhjenduse, tänu religioonile on inimestel põhjust uskuda oma kokkukuuluvust.
Religioossete kujutelmade varieerumine
Religioonid maailmas on küllaltki sarnased ja ei varieeru lõputult. Selle põhjuseks on:

• inimeste ettekujutusvõime on piiratud – usk on kollektiivne, raske on luua religiooni, millega terve grupp oleks rahul
  
• praktiliselt ja loogilised tingimused on erinevates piirkondades sarnased. Nt ökoloogilised ja demograafilised põhjendused toidutabudele (olud suunavad inimesi selle poole, et teatud toite või loomi ei sööda, nt Indias lehmad ). See, mida keskkond sunnib inimesi tegema, saab omale religioosse põhjenduse.
  
• sotsiaalsed tingimused on tihti ühiskondades sarnased – tihti eksisteerivad ühiskonnas erinevad klaasid , religioon on sageli pärismaailmale sarnane (kui pärismaailm on hierarhiline, siis on selline ka üleloomulik maailm)
  

Viisid üleloomulikuga suhtlemiseks

• loitsud ja palved – ei eelda otsest kontakti üleloomulikuga; kontakti otsitakse verbaalsel teel.
  
• keha ja mõistuse mõjutamine – tuleb muuta oma tavapärast olekut, et saada kontakti üleloomulikuga (nt narkootiliste ainete tarbimine, füüsiliste tegevuste tegemine, nälgimine jms)
  
• simulatsioon – teatud asjade imiteerimine; imiteeritakse tavapäraseid tegevusi rituaali käigus, lootes, et siis toimub sama tegevus ka üleloomulikus ilmas
  
• püha toidu söömine
  
• ohverdamine
  

Religioossed spetsialistid

• preestrid või preestrilaadsed – avalikult tegutsevad spetsialistid, kes viivad läbi rituaale. Neil on kõrge ühiskondlik positsioon, poliitiline võim, spetsiaalne riietus ja välimus. Nad ei pea tõestama, et neil on kontakt üleloomulikuga.
  
• šamaan – vastand preestrile; šamaanidel on tavaliselt praktilised funktsioonid – ravimine j ennustamine . Šamaan kaotab oma positsiooni, kui ei suuda enam kontakti üleloomulikuga saavutada.
  
• meediumid – vahendavad jumalate sõnumeid, kuid ei loo ise kontakti
  
• prohvetid – edastavad iseloomuliku maailma sõnumeid, mida varem ei ole kuuldud . Sõnumite eesmärgiks on usku uuendada või luua uus usk. Prohvetid on ajutised usutegelased – uuendamine ei saa olla pidev, mingil hetkel tuleb luua traditsioon. Peale uuenduste läbiviimist võib omandada näiteks preestri funktsiooni.
  

Rituaalid

• siirderiitused – ühest olekust teise minekul (separatsiooniriitused, üleminekuriitused, ühinemisriitused)
  Seotud inimestele tähtsate eluetappide tähistamisega (nt sünd, surm, täiskasvanuks saamine vms)
  
• intensiivistamise riitused – viiakse enamasti läbi mingisuguses kriisisituatsioonis, selleks et intensiivistada sündmuste käiku
  

Maagia ja nõidus

• analoogiamaagia – põhineb printsiibil, et sarnane põhjustab sarnast (kui meie teeme mingisugust tegevust, siis teevad vaimud sama)
  
• kontaktmaagia – esemel või objektil, mis on üksteisega kokku puutunud, mõjutavad teineteist ka eraldi olles edasi
  

Religioossed muutused
Religioon muutub tavaliselt näiteks mingisuguste sotsiaalsete kriiside ajal.

• revitalisatsiooniliikumised – kui ühiskonnal läheb halvasti, usutakse, et põhjuseks on oma algsest usust eemaldumine. Olukorra paranemiseks tuleb taaselustada algne tõeline usk. Samas vana usku elustatakse tihti uute põhjendustega, nii et usk muutub
  
• kargokultused – (tekkinud 19. saj) usutakse sellesse, et läänemaailma heaolu tuuakse põlisrahvaste juurde, kui käitutakse nagu läänemaailma inimesed. Usutakse, et heaolu ja kaubad tuuakse põlisrahvastele laevaga. Põhjused: koloniaalse vmt surve olemasolu; inimesed tunnevad, et neil võiks olla rohkem kui neil on; vähesed kultuurikontaktid läänemaailmaga.
  

 Mida komplektsem on ühiskond, seda rohkem religioosseid ja maagilisi praktikaid seal levib. Vanad usud ei kao, kuid uusi tuleb juurde. Üks usuline praktika levib tavaliselt ainult šamanistlikes ühiskondades.
11. loeng
Kultuurimuutused
Evolutsionistlik vaade:

• metslus – barbaarsus – tsivilisatsioon
  
• animism – polüteism – monoteism
  

Funktsionalistlik vaade
Malinowski: „Kultuurimuutus on protsess, mille käigus ühiskonna kehtiv korraldus, ehk siis selle sotsiaalne, vaimne ja aineline tsivilisatsioon muudetakse ühest tüübist teise.“
Robert Redfield (1941): individualiseerimine ja kultuuriline desorganisatsioon. Kultuuriline ühtsustunne kaob, kollektiivne kultuur kaotab tähtsuse  urbaniseerumine, individualiseerumine .
Kultuurimuutuste liigid

• Innovatsioon – seletab seda, miks üldse kultuurimuutused tekivad. Innovatsioon on muutuste põhiline mehanism – progressiivsed indiviidid loovad uuendusi ja viivad neid ühiskonnas läbi. Võimekate indiviidide uuendused võetakse kollektiivi poolt vastu.
  
• Akulturatsioon – senisest kultuurist loobumine. Nt põlisrahvaste muutumine kultuurikontaktides tulenevalt. Rahvas jääb indiviididena alles, kuid eitakse, et kasulikum on üle võtta domineeriva kultuuri vaated.
  
• Revitalisatsioon (A. Wallace , 1956) – traditsioonilise kultuuri taaselustamine, mille keskseks elemendiks on religiooni taaselustamine. Revitalisatsioon võib haarata kõiki elu valdkondi (ka kaubandus jne).
  

Assimileerumine: a + b + c = a Kultuuride kontakti tulemusena jääb järgi vaid üks kultuur – teised sulanduvad domineerivamasse.

Sulatusahi: a + b + c = x Kultuuride kontakti tulemuseks on täiesti uus kultuur, milles on erinevate kultuuride tunnuseid (nt Ameerika või NSVL )

Kultuurimosaiik: a + b + c = a + b + c Erinevate kultuuride kontakti tulemusena jäävad kõik kultuurid alles.
Doominoteooriad

• Melville Herskovits (1930ndad) – afrikanismid: Ameerikas elavate aafriklaste säilinud aafrika kultuuri mõjud. Aafrikalikud elemendid on väga levinud, kuid säilinud erinevates valdkondades erineval tasemel. Kõige kergemini on muutunud majandustegevus , kõige püsivam on religioon. Samas religiooni säilitati salaja.
  
• F. Frazier (1968) – kultuurikontaktid: põlisrahvaste astmelinne muutumine kultuurikontaktide mõjul. Kirjeldab protsessi väga detailselt – muutused toimuvad järk järgult.
  
• J. Bodley (1982) – piiride rikkumine, ülekaalus sõjajõud ja administratiivsed ümberkorraldused. Kultuurimuutustesse suhtutakse enamasti negatiivselt, põliselanike kultuuri muutmine toimub vägivaldselt (üldine koloniaalvallutajate strateegia);
  põlisrahvaste vastuhaku strateegiad: 1 – ignoreerimine; 2 – kontaktidest hoidumine; 3 – vägivaldne vastuhakk
  
• Lewis A. Coser (1970) – jäigad süsteemid suruvad maha konfliktiinsidendid, mis võib hiljem viia raskemate tagajärgedeni. Elastsed süsteemid lubavad konflikti avaldumist ning on seetõttu vähem ohustatud tugevast koondunust vastupanust.
  

Rõhumise vaidlustamine

• A. Bloch (1996); N. Vahtin (2001) – põlisrahvaste emakeelest loobumise otsus teadlik ning vabatahtlik. Inimesed üritavad uute kultuuridega kohaneda, keelest loobumine ei ole sunniviisiline, vaid valitav. Sotsiaalne kontekst sunnib inimesi valima teist keelt.
  
• G. E. Marcus (1998); Marcus ja Fischer (1999) – maaillmaajaloolised protsessid annavad kohalikele sündmustele laiema tähenduse.
  

Kolonialism

• Comaroff ja Comaroff 1991, 1997 – kolonialismi mõju põlisrahvastele on keerulisem, seda ei saa mõista vaid ühe skeemi alusel
  

Kolonialism on majanduslik ja poliitiline protsess

Mida enam kolonialism mõjutab põlisrahvaid, seda vähem tekib konflikte

Kolonialism mõjutab nii metropoli kui põlisrahvaid, mõju pole vaid ühepoolne

Hoolimata kolonialistide ja põlisrahvaste opositsioonist, moodustavad nad ühtse terviku, nendevahelised piirid on hajusad

Avalik kuvand koloniaalühiskondatest on dualistlik

Tegelikult pole mittelääne ühiskond olnud kunagi suletud ega mitte muutumisaltid, tegelikult nad eelistavad võib-olla hoopis moderniseerumist

Kolonialism põhineb hulgal vastuoludel kolonialistide ja põlisrahvaste vahel
Muutus või püsimine

• Preston (1997) – problemaatiline eristada: vana säilitamisega kaasneb ka kultuurimuutus
  
• Appadurai (1997) – identiteetide pealesurumise problemaatika: kuidas rakendatakse kultuurilisi stereotüüpe inimeste peal? Selle tulemusel võib tekkida hoopis kultuuriline killustumine
  
• Lotman : areng ja identiteedi püsimine – identiteedi muutmise püüdele reageeritakse muutumatuse püüdlusega ning vastupidi
  
• Marksistid – muutused on paratamatud. Läbi erinevate arenguastmete jõutakse nagunii kommunismini
  
• Levi-Strauss – muutused on tühised; see, muutub on ainult kultuuri pindmine osa, sisemised jooned jäävad püsima.
  
• Suurte tsivilisatsiooniliste arengute teooriate väljatöötajate Toynbee, Schpengler, Gumiljov, Huntington jätavad üldjuhul kõrvale neljanda maailma.
  

12. loeng
Rakendus ja eetika
Rakendusetnoloogia ja –antropoloogia all mõeldakse mitmesuguseid tegevusi, mille abil etnoloogid ja antropoloogid saavad mõjutada praktiliste probleemide lahendamist eri ühiskondades.
Rakendusvaldkonna teadlased ei tegutse iseseisvalt, vaid koostöös valitsusasutuste, erafirmade, üksikisikute või ühiskonnagruppidega.
Rakenduslik valdkond on muutumas järjest tähtsamaks.
Antropoloogia ja etnoloogia rakendusvaldkonnad on ette nähtud kohalike kogukondade abistamiseks nende sotsiaalsete ja kultuuriliste eesmärkide saavutamisel. Selle asemel, et uurida kogukonda, uuritakse kogukonna jaoks.  rakendusantropoloogide moto .
Tihti aga uuritakse kogukonda, sellelt enne nõusolekut küsimata ja seejärel „surutakse“ oma uurimistulemusi kogukonnale peale. See võib tekitada uurijate ja põliselanike vahel konflikte.
Eesmärgiks on ka aidata põliselanikel kaasaegse maailmaga kohaneda.
Kumb oli enne – akadeemiline või rakenduslik etnoloogia? – Antropoloogia alguspunkt oli valitsuste aitamine kolonaailmaade valitsemisel ning koloniaalvõimu kindlustamisel.

• Rakenduslik oli enne , 19. Sajandi lõpul.
  

Peale maailmasõda rakendusliku uurimise osatähtsus langes: koloniaalimpeerimid lagunesid. Sellest tulenevalt akadeemilise antropoloogia osatähtsus suurenes.
Tänapäeval lähtutakse rakendusliku etnoloogia puhul uuritava kogukonna, mitte dominantriigi aitamisel.
Eetika

• Patriootiline kohus riiki teenida? (II ms ja Vietnami sõda)
  

Tänapäevase uurimiseetilise strateegia kujunemine: sooviti aidata oma riigilvastase psühholoogiat mõista, et seeläbi oma riigil võita aidata. Selline suhtumine kehtis kuni Vietnami sõjani: enam ei oldud sellise praktika eetilisuse suhtes üksmeelel  teadlased ei tohiks uurimistulemusi kasutada uuritava ühiskonna vastu. Vietnami sõja mõjul kehtestati etnoloogidele ja antropoloogidele ranged eetilised nõudmised – enam ei tohtinnud igal alal valitsusega koostööd teha.
Antopoloog on vahelüli kohalike elanike ja valitsuse vahel – ta ei tohi olla ei valitsuse poolt ega vastu.
Tagasiside: uuritud ühiskond peaks saama uurimistulemuste kohta tagasisidet.

• Ekspluateerimine, autoriõigused – uuritud ühiskonna inimesed võivad tunda end ekspluateeritult, see on eriti aktuaalne siis, kui uuritakse mingeid esemeid ja selleks võetakse põliselanikelt midagi ära. Tekivad küsimused: kes omab pärimust? Kas „autoriõigused“ kuuluvad intervjuu tegijale või selle andjale ?
  
• Respekt – teadlane ei tohi sekkuda kogukonna ellu liiga tugevalt, ei tohi asuda kohalikku elu suunama. Kohalikke elanikke tuleb austada ja uurimisfaasis peaks uurija mõju kogukonnale olema minimaalne. Kogukonda ei tohiks suhtuda üleolevalt.
  
• Anonüümsus – uuritava kogukonna inimestel on õigus anonüümsusele. Tuleb neid teavitada sellest, kuhu neilt saadud informatsioon jäädvustatakse või kus avaldatakse. Tulemusi ei pea avaldama siis, kui uurimisobjektiks on inimeste usulised vaated või kui kogutud materjal võib uuritud inimesi kahjustada.