Facebook Like

Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini (0)

1 HALB
Punktid
 
Säutsu twitteris
Vabadus ja sõltuvust antiikajast 19.sajandini
Marc Bloh: „Orjuse kaot on üheks kõige kaalukamaks muutuseks inimesse ajaloos“. Tp u 27 milj inim orjuses. Ajaloos pole ühtegi kultuuri, kus poleks mingi hetk orjust esinenud . Eksam 10.01, 17.01, korduseksam 21.01.
Orjust ühe def võimatu defineerida. Nt Brasiilisas Tupinamba orjad , kes ei töötanud ja keda koheldi hästi, olid rituaalselt hiljem ära söödud. Orjadel erinevates kultuurides erinev seisund. Orjus on institutsioon ( õiguslik vahekord ). Prja seisus on kultuurlüh seadustega määratletud. Reeglina olid orjad omandiõiguslikud objektid, kes kuulusid kellegi oomandisse ning nende isand omas nende üle suurt võimu. Orjad olid üh kõige madalam seisus. Reeglina eemaldati neilt võimalus järglasi saada või vähemalt välistati see (pereõigused puudusid). O.Patterson- orjad olid üh surnud. St üh orjadel puudus võimalus ptsida abi ja toetus üh, va oma isandalt. Sätestatud ka Rooma õiguses. Orjad enamasti üh võõrad, mujalt sissr toodud. Kui oma üh liikmed olid orjad, siis enamasti toimus see karistusena ( nt võlad).
Vana-Kreeka/Klassikaline Ateena 500-300 eKr
Homeroses hästi näha orhade seisukord . Vaieldi, kas kreeka maj ja tootmine põhines orjadel. Kreeka puhul märgata, et vaba palgatööline on levinud. Enamasti kreeka põllumaj siiski tugeines väiketp ja nende peredele. Mõisates tüüpiline mõisa maa-ala väljarentimine väiketalunikele
Käsitöö Kreekas
Tüüpiliseks vormiks vabaettevõtlus. Käsitööline oli meister või töökoja/poe pidaja . Orje kasut. Tihti koolitati neid ka välja. Levinud oli ka orjadele vabaettevõtlus, kus ori müüs ise kaupa, kuid pidi enda sissetulekust osa peremehele maksma.
Kreeka ph orjad ja vabad töötasid kõrvuti ja omavahel konkureerides. Vabade ja orjade erinevus kreeka üh siiski selge. Kaevanduses oli ka vabu ettevõtteid. Siiski kasut lisatööjõuna seal orje. Vabade ja orjade vahel siiski erinevusi, nt kehaline vägivald, seksuaalne ärakasutamine, piinamine.
Ori ei võinud osa võtta pol ürit, samuti seal sõna võtta. Kohtus ei kõlvanud tunnistajaks ( ametlikult). Gymnasiumil ei tohtinud viibida. Ei saanud olla vastutavatel riigipositsioonidel. Sõjaväes tööjõuna kasut, sõduritena mitte va Spartas. Hädaolukorras anti siiski ka orjadele relvad , kuid enamasti enne nad siiski vabastati. Nitias andis terve kaevanduse orjadele korrigeerida.
Orjade hulgas ka haritud ja andekaid inim(Nt Cicero ori Tiro ). Suurem osa orjadest töötasid mahades (majaorjad). Pm iga vaba inim, kes orja endale lubada sia, seda ka tegi. Majapidamises kasut siiski ka palgatööjõudu. Keskmine orja hind oli 126-150 krahvi .
4 orjaks saamise viisi:
  • Vägivaldne aktsioon. Sõjad, röövimised, piraatlus.
  • Õiguslikus korras. Võõlgade tõttu, kriminaalkaristus
  • Orjad perekondlikel või isiklikel põhjustel. Orvud, vanemad müüsid lapse maha, rahalised raskused.
  • Orjade järglased
Orjaks saamise võimalus pidev. Ori oma päritolult võis olla kõrgem kui see, kelle juurde ta sattus. Mida aeg edasi, seda enam esines tendents , et ori oli mitte- kreeklane , kuid võis siiski seda olla AGA ta oli pärit teisest linnriigist. Alates 594 eKr ei saanud ateenlane enam oli Ateenas olla. Kreeklaste etniline positsioon tõusis. Demetriuse rahvaloendus Ateenas (317/316 eKr): 21 000 meeskodanikku, 10 000 täiskasvanud meessoost võõrast ja 400 000 orja. Kaudsete allikate põhjal arvatakse siiski , et Ateena polise elanike koguarv võis siiski olla 140 tuh. Enamasti orje siiski 15-20%. Kogu elanikkonnast,
Kõige esimene teos on Homerose teos. Homerose põhjal on tehtud järeldus, et kreeka arhailiselt per oli orjade seisund veel raskem ja isandate võim absoluutsem kui klassikalisel per. Odüsseiast tuleb ka välja , et isandal on õigus ka oma orje tappa. Kuulekatel orjadel oli respekteeritud pos peres ja neil olid erinevad õigused tagatud. Homeros kahtlemata kajastas ka tegelikke hoiakuid, kuid seda dateerida on väga raske. Peale Homerost head kirjeldavat teksti leida orjade olukorra kohta ei olegi kuni Platonini.
Platon (428- 347 eKr). „Seadused“(NOMNOI) Platoni dialoogid, mis viimasena tema teostes ton teada. Dialoog kolme kreeklase vahel ( ateenlase, spartalase, kreetalase), idee seisneb selles, et Platon kujutab seal ette ideaalset linna. Need kolm arutaad selle üle, millised seadused võiksid seal ideaalsels linnas ( Magneesias) kehtida. Orjus oli seal üh täiesti loomupärane osa. Kreetalane küsib nõu ateenalase käest, milline on seal orja õiguslik seisund. Platon on kandnud Ateena orjade seisukorra üle Magneesiasse. Douleia- kreeka k orjus. Platoni dialoogist ilmneb: doulosed on asjad isandale, täielikult isanda tahte all. Ori on ka proobleemi põhjustav oma. Erinevalt eluta asjast võis põhjustada isandale kahju ja võisid tekitada isandale maj kahju. Orje nähakse siiski ka inimesena , mõningal määral allusid siiski riigi ja religioossetele seadustele . Seadusi orjadele võisid anda ainult isandad , kuid mõningad aspektid üh olid, kus h kui riik võis sekkuda isanda ja orja suhetesse aka isandal ei olenud piiramatut võimu orjade üle.
Isandal ei olnud õigus tappa oma orja, kui ori võis anda välja riigile isanda kuriteod. Orjad ei saanud olla ametlikud tunnistajad , vaid informandid. Isand ei saa piiramatult oma suvast lähtuvalt orja tappa,kuna sellisel juhul saastab ta ennast religiosselt. Seda on nähtud ka teistest allikatest, et kreekas on hakatud üha enam tabuks pidama kui isand heast peast orje tapab . Draconi seadustes on see juba sisse kirj ( 7 saj), mida aksepteeris ka Solon ( teatud kaitse omavolilise tegevuse eest). Ori võis põgeneda templitesse, kus templisse põgenev ori või assüüli otsides sinna minna, kus ta võis paluda uuele isandale müümist, mida pidi ka isand aksepteerima. Kui keegi teda osta ei tahtnud pidid nad oma iisanda juurde tagasi minema AGA teoreetilisel tasandil ei tohiks neid karistada selle eest.
Teistes regioonides omaette olukord, Spartas orjad heloodid , Tessalias penestid ning Kreetas voikeerid. Siiski erinevates piirkondades oli neid veel. Küsimus kas heloodid olid siiski orjad pikka aega üleval . Ateena oli oma rahvaarvult kõige suurem linnriik, sparta aga suhtarvuna kõige suurem riik . Heloote oli seal suhtarvuna rohkem , heloodid olid spartas enamuses , neid on peetud kõige suuremaks mittevabade kihiks klassikalises kreekas. Ateenas olid orjad eraomanduses vallasvaraga võrdsustatud objektid, kes olid enamasti võõrad, mittekreeklased. Heloodid olid reeglina kohalikud maaelanikud ning nad ei olnud eraomandis, vaid olid riigi omanduses.
Orjade funktsionaalsusest on ka ateenalaste puhul räägitud. Väidetavalt demokraatia arenes tänu orjusele, kus ateenalased ei pidanud tegelema igapäevaste töödega, vaid said arendada poliitikat ja religiossete toimingutega. Helootide õiguslikolukord segane. Ateenlasi ajas segadusse see, kuid orjad said olla kreeklased ( heloodid olid koralikud mittevõõrad) ning ka see kui Messenia orjad vabanesid massiliselt. Heloodid jäid täielikult kohalikuks elanikkonnaks. Neid ei tohtinud müüa või vahetada vaid võis loovutada vaid koos maaga, eraldi maast ei tohtinud heloote müüa. Vabastada võis heloote, kuid sellele pidi samuti eelnema rahvakoosolek. Ükski spartalane ise ei võinud heloote tappa, kuiig neid võis anda spartalaste käsutusse. Kui heloote oli vaja tappa, siis see oli kohtulikult otsustatud( nt ülestõusu karistuseks). Ka spartalastel võisid olla ka orjad ateena mõistes, kuid nende osakaaloli väga väike. Heloodid olid talurahvas , elasid perekondlikku elu. Oma vara omamine oli samuti tavaline. Neil oli pigem külaline kollektiivne elu, kuigi neis külades olid siiski mingi järelvalvajad, kes neile makse ja kohustusi peale surusid. Makse maksid andamitena, spartalaste põldudel olid lihtalt tööjõud. Heloote kasut ka sõjas( erinevus ateenaga). Kaut ka avalikeks töödeks ja meremeestena. Oli ka haritud heloote, kes olid avalikes ametites. 369 a messenia orjad vabanesid tänu Teebale, Lakoonia heoodindus kestis kuni 2 sajandini. Roomaaegses spartas orjad oolid aga heloodi süs enam polnud.
Penestid olid omaette seltskond , kes ei olnud võrdsed helootide ja atena orjadega. Ateena orjade ja helootide vahepealsed. Olid indiviidide ( vabade kodanike) käsutada, pärandati ja omandati individuaalselt. Nende täpsema seisundi kohta eriti teada pole. Voikeetidest veel vähem teada.
Kreeklased suhtusid orja rassistlikult(etnilisel pinnal), ateenajuba klassikalisel per oli nähtav, kes olid rassiliselt selleks sobivad. Orja institutsiooni vajalikkuses ei kahelnud keegi ja see oli vajalik osa. Kõige paremini tuleb välja suhtumine orjusesse Aristotelese teoses „Poliitika“ (335-323 ekr),kus ta räägib orjusest kui loomupärasest osast üh. Avaldab rassistlikku veendumust, et kes on loomulikult orjad ongi seda loomulikult. Kindel veendumus see, et osa inimesi ongi orjad ning sellised, kes seda kunagi pole. Orjad ennekõike mittekreeklased, kuigi möönab , et ka kreklased võivad olla orjad,Kui kreeklane langeb orjusesse on tal juba orja mentaliteet olemas. Orju peab pigem loomadeks.
Orjus Roomas
Roomas orjus eksisteeris rooma ajaloo algusest peale, Rooma õiguse kõige vanemates koodeksites on orjad juba sees. Kaheteistkümne tahvli seadustes u 450 ekr on orjadest mitmeid artikleid sees. Võlaorjusest ei saanud orjaks teha. Võlausaldaja võis müüa oma võlgnikku väljaspool roomat ja müüa teda lihtsalt mujal. Orjad juba seal ka käsitletud vallasvarana, isandale tuli trahvi maksta kehalise vigastumise tõttu. Kui roomas olid orjad mitteroomlased, siis nad olid pärit ennekõike sõjakäikudelt. Mida aeg edasi, seda rohkem toodi. Uusi orje imporditi ka sisse, röövimise käigus toodi samuti. Orjad siiski Roomas kallid, kõik endale orja lubada ei saanud. Samas orja hind sõltus ka tema oskustest.
2 saj ekr hakkasid Roomas tekkima suurmaavaldused. Villad pigem keskmise suurusega u 25 ha. Tavaliselt omati mitut villat. Latifundiumid hakkasid tekkima alles 1saj lõpukümnenditel , eriti keisririigi ajal, mis olid tohutult suured liidetud maavaldused. Villades ja latifundiumites oli kaht liiki majvõtteid: otse orjatööjõul ning kuna ise ei oldud kohapeal, siis kohapealne mõisa valitseja oli villikus, kes oli sageli ka ise ori, kuid ta oli usaldusväärne. Pidi juhatama ka orjade tööd ja mõisa kohapealseid asju. II tüüp oli see kui osa mõisa maast renditi välja tp (või kogu maa renditi) ja tulu saadi rendina. Vabatpkond ei kadunud kuhugi ,nende osakaal vähenes, kuid üle 50% põllumaj toodangust kuulus tp. Üha enam muututi renditp.
T.Frank – An economu survey of ancient rome“ orje 25 % 4 mil ( kogu rooma elanikkond). Tp arvatakse et 2 saj keskel vähem kui 20 ¤ orje, 1 saj oli see maksimaalselt 25% , kuid siis hakkas aga langema . 1saj pkr kogu imp rahvaarv 80 milj, orjade osakaal vähem kui 10 % Linnades osakaal tavaliselt suurem kus võis ulatuda maksimaalselt kolmandikuni. Üldine tendents see, et orjuse kuldaeg oli 1 ja 2 saj ekr, peale 1saj aga üha enam orja massiline ja maj tähtsus rooma üh hakkas langema, üha enam ka põllumaj otsese tööjõuna orje enam ei kasut. Orjade põhiline funktsioon jäi ennekõike majaorjadeks. Kõige loomulikum osa oligi majaorjadena, aristokraatlikus majapidamises oli tavaline et neil oli Vähemalt 10 orja. Orjad ka jõukuse näitamiseks. Käsitööorjade osakaal päris suur.Karjaorjad olid orjad suurtel karjamaadel ilma järelvaatajateta, kelle ül oli jälgida karja ning karja kaitseks oli neil olemas ka relvad . Avalikud orjad olid avalikel ametidel kuid ka avalike hüvede heaks olevad orjad.
Rooma õigus( Corpus Iuris Civilis). Termin 16.sajandist. Esmapilgul näib suure inimloometööna ( www.the latinlibrary.com/ius.html)
Korpus õiguslikke tekste , mis jaotatakse nelja ossa . Algselt kolmes osas.
  • Institutsiones. Justinianuse institutsioon, põhines Kaiuse kogul, mis võttis kokku rooma õiguse alused. Pm juura õpik, mis seletas lahti õigused ja rooma üh mõisted.
  • Codex Justinianus . Kõikide keisrite Arianusest Justinianuse ediktide ja korralduste kogud . 4600 seadust.
  • Digestae. Jagatud 50ks raamatuks, Rooma juristide tõlgendused rooma õiguste ja seaduste kohta. Võtab kokku rooma juristide loomingu. Kõige enam on seal Ulbaniust(?) tsiteeritud ning Julius Paulust. Kõikidele tõlgendustele anti seaduslik tähendus. Kokku 31 seadust. Palju leidub hüpoteetilisi situatsioone, mis oleks kui …. Ja kuidas rooma õigus seda situatsiooni siis lahendaks.
  • Novellae. Lisandus peale Justinianust, osa, mis võttis kokku keisri korraldused ja seadused, mis anti välja pärast Justinianuse komissari tööd-

Kuidas Rooma õigus defineeris orjust
Rooma õiguses ja lad k orja kohta põhiline termin on servus. Sellelel terminil ei olnud mingit muud varjundit . Rooma õiguseks kasut alju teminit mancipia. Need olid need orjad, keda mõeldi vallasesemetena ning räägiti omandkuuluvusest. Kasut ka terminit puer, kes oli pm poiss tõlk. Majaorjadeks temin verna.
Rooma õiguses eraldi peatükk orjuse kokku. „ Kõik inimesed on vabad või orjad( servi )“. „ Orjade õiguslik seisund on alati üks ja seesama, vabadest inimestest on aga osad vabalt spndinud osad vabaks lastud“. Orjad olid üh samaõiguslikud tuleb sealt välja lugedaö Vahet pole kas sündinud orjad või orjastatud , ikka kõik ühhe õigusega.Rooma õigusest tuleb hästi välja, et orjad ei pea olema tööorjad või hästi kurnatud . Orjad võisid olla pm samades ametites , kus vabad mehed. Võisid olla ka vastutusrikastel ametitel. Sh arstid, sekretärid, äriomanikud, pankurid.
Justinianud: „orjus on üks rahvaste õiguse (ius gentium ) institutsioon, mille järgi vastandlikult loomuõigusele on isik allutatud teiste valitsemise alla.“ Oli olemas ka tsiviilõigused, mis võisid rooma üigusega vastuolla minna. Nt karistusorjad( kriminaalteod, maksud ) olid tsiviilõiguse järgi orjastatud vabad inim.Rooma õigus oli sageli endale vastukäiv, mistõttu olid olulised digestaede arutlused. Definitsioonis ka ,et ori on isik, kes on allutatud teise valitsemise alla. Sellega mõeldud,et ori on isik,kes on pm vallasvara ning kuulub omandiõiguslikult isanda alla. Samas Roomas polnud kõik orjad isandale allutatud.
Orjaks võidi ka sündida, kui tema ema on ori. ( partus sequitar ventrem). Orja seisundi määramisel isa ei lugenud. Polnud tähtis kas ori sündis abielust või mitte, kuid kui rasestumise hetkel oli ema vaba olnud , siis oli võimalik,et ta võib vaba olla. Laps sünd orjana aga see kuulus siiski ius gentiumi alla.
Servie poenad olid karistusorjad, kes enamasti määrati kohtute poolt suure kriminaalkuritöö või deserteerimise eest, jäid ilma isandata sunnitööle. Kuulusid keisrile, kes olid oma sots seisuselt orjad siiski. Võlaorjad, keda nim nexuseks, kuid mida isandad ei saanud müüa nagu tavalisi orje. Oli ka avalikke orje, kes ka ei kuulunud eraõiguse alla, kes võisid olla karistusena või sõjakäiguna kaasa tulnud. Neile anti ette kindlad tööd, mida nad tegema pidid, samas võisid elada üpris iseseisvalt. Kui on uuritud avalikke orje ning on leitud , et nad nii mõnigi kord olid paremas seisuses kui eraorjad. Võisid vara kõrvale panna ja ennast vabaks osta. Riik hea meelega müüs neile vabaduse kuna riik ei soovinud samuti ,et nad vanaks jääks ning invaliidistuksid ning riik peaks neid üleval pidama. Erinevad eraomanikud, avalikud orjad olid järelvalvatavad rooma ametnike poolt aga lid ka riigi avalik vara, millega järelvalvajad ei võinud oma suva järgi toimetada.
Servi res sunt - orjad on asjad. Paljud rooma õiguse artiklid käsitlevad orje kui kõiki muid asje Palju mancipie terminit siis kasut. Orje nähti samamoodi nagu kõiki muid esemeid ala maju, eeslit jms. Loomad kellega võrdsustatud on on alati olnud tööloomad, mitte kariloomad. Paljudes artiklites orja käsit asjana , kus orja asemel võiks olla ükskõik milline muu ese, keda sai ka rentida. Orjad siiski olnud rääkivad töriistad. Kusagil Rooma õiguses pole eitatud, et orjad EI OLEKS inimesed. Ei ole indiviidid aga siiski kvalifikatseeruvad persoonadena. Seetõttu vajas orjadega seot küsimus palju reguleerimist. Samuti oli vaja reguleerida ävga täpselt ka orjade vabastamise küsimust ala millisesse seisusesse ta peal evabastamist on jms.
Ori ei saanud olla otseselt kohtu subjekt , st ta ei saanud oma isanda peale kaevata mingitel muudel asjaoludel , kuid sai olla kohtutes informeerija, valeonfot andes sai siiski rangelt karistada. Kohus oli orje palju kasut abielurikkumiste, maksudest kõrvalehoidmise või religiossete eksimuste vastu. Keisri vastase vandenõu paljastamisel võis keiser kuulutada orja vabaks.
Orjal õis olla soov elada pereelu . Contubernium oli institutsioon, mis oli orjade kooselu. Abielluda nad seaduslikult ei saanud. Isandad võisid seda võimaldada. Eriti levinud keisri hilisel per soositi seda. Orjade kooselu ei pruukinud olla üksnes sama isanda all vaid orjad võisid elada kokku ka kuuludes erinevatele isandatele. Isandad hakkasid seda juba 2saj ekr soosima, autorid kes aitasid majapidamist korraldada oli nt Cato Vanem, kes omajuhistes rangelt soovitas orjade seksuaalhimuga arvestada, sest muidu nad lihtsalt kretiinistuvad.
Väga oluline aspekt, mis tegi orjast inimese oli pekuuliumi ( peculium ) institutsioon, mis oli osa varast, mis oli jäetud orja kätte. Kuna orjal ei olnud mingisuguseid õigusi, polnud tal ka omandiõigust. Kõik asjad, mis orjal olid kuulusid isandale. Avalike orjade puhul olukord teine. Reeglina kõik orjad omasid mingina mingit vara, mida teoorias nad omada ei tohtinud. Nt riided või möödel vms. peculium siis isanda varast eraldi olevad esemed. Pekuuliumi suurusele ei olnud erandeid . Pekulium võis olla maa, vallasvara, võlakirjad, raha. Suuruselimiite ei olnud, kui palju võis olla peculiumi orja käsutusse antud. Alati osa varast, mis oli isanda varast eraldi ja selgelt eraldatud. Isanda raamatupidamises pekuuliumid käisid need ka orja alla, mitte ei olnud isanda käsutada. Isand võis teoorias spekuuliumi ära võtta aga seda ei peetud heaks tooniks. Umbes nagu kui vanemad võtavad lapselt taskuraha ära. Samas mitte kõik orja kätte läinud asjad ei olnud pekuuliumid. Nt kui isand korraldab stiilipeo, kus ta riietab kõik inim vanadeks kreeklasteks, annab orjadele ka kreeklaste riided, siis need pole pekuuliumid. Samas igapäevased riided olid pekuulium.
Pekuulium võis saada orjale suureks motivaatoriks teha tööd ja kokku hoida. Võimaldas neil hiljem ennast vabaks osta. Nt orjad käsitöölised. Ori vastutav oma pekuuliumi eest. Need orjad nt kes tegelesid äriga õisid lepinguid sõlmida, kuid vastutasid oma pekuuliumi piires. Ori võis pekuuliumina omada ka ise orje, orja pekuulium võis olla nii maa, loomad, kui orjad seejuures allorje nim vicariuseks, kellel võis ka omakorda olla ori jne.
Orjad said üha enam kaitseseadusi oma isandate vastu. Kuni esimese aastatuh pole teada ühtegi orjakaitseseadust. Varem piiras orja kohtlemist isanda heatahtlikkus. Olukord muutub oluliselt keisririigist alates. Lex Petroonia täpset daatumit ei teata, kuid leitud ka Pmpeist. Lex Petronia keelab isandal saata orja kaklema loomaga kui puudus kohtuluba. Juba Tiberiuse ajal on ta andnud rooma linna prefektidele andnud selge korralduse kanda hoolt sellest, et kui isandad orje taga kiusavad, siis orjad teisele isandale müüdaks et nad vabaks pääseks. Keiser Claudius( 41-44) andis samamoodi orja kaitsekorralduse, sätestades, et kui ori, kes on haige või põdur kelle isand ei abista teda ja ori saab templist abi ning seda ka saab, sealt terveks saades varasemal isandal ei olnud sellele orjale enam õigusi. Keiser Domitianus 1 saj lõpust, kes ise oli kuulus oma julmuse poolest, keelas ära orjade kastreerimise ärilistel eesmärkidel. Karistus oli ette nähtud suur, isand kes oma orja ärilistel eesmärkidel kastreeris , pidi riigile andma poole oma varast. Kõige enam aga hakkas orjade kaitseseaduseid tulema 2 saj Hadrianuse ,korraldas kastreerimise keeldu, kusjuures nägi ette orja või vaba mehe kastreerimise võrdsustamist mõrvaga. Keelas orjade omavahelise tapmise ära, orje ei võinud isandad enam omavoliliselt tappa. Igaks orja tapmiseks pidi olema magistraatide kohtuotsus. Keeras ära orja piinamise. Ei tohtinud ka müüa orja kupeldajatele prostituutideks või gladiaatoriteks. On teada juhtum, kus emand saadeti pagendusse, kes oma orje kohtles liiga karmilt tühiste eksimuste pärast.
Kõiki orjade kaitseseadusi on peetud Hadrianuse võitluseks aristokraatiaga ning pigem poliitiline kemplemine. Kas keiser ka ise orjade vastu nii õiglane oli on kaheldav. Hadrianus piiras ka isanda õigust surma mõista. Antonius Pius võimaldas orjadel kaebekirju esitada ( Hadrianusest järgmine keiser). Hadrianus põhjendas ka oma kaitseseadusi. Pius kuulutas ka põhjuseta orja tapmise võrdseks võõra orja tapmisega. Constatinus Suur ( I kristlik keiser) selgelt nimetas isandat süüdi mõrvas, kui ta sihilikult tapab oma orja. Õiglase ja heausklikult karistab orja , pole see tapmine ega mõrv (319). Prja tohtis kasut vitstee ja piitsaga , kui neid kasut suri siis ei saanud midagi ette heita . Orja ei võinud karistada kepi, kivi või relvaha,mis oleks mõrv olnud. Riik nägi ka üha enam ette olukordi kus riik võis isanda ja orja tegevustesse sekkuda. Võõra orja tapmine ol i selgelt trahvitav. Samas isegi võõra orja tapmine ei pruukinud midagi muuta, kui nt tabas abielurikkumise. Keisri seadused näitavad, et keisri ajal hakkas riiklik huvi ja keisri regulatsioon olema kõrgemal kui indiviidide ja eraomanike huvid.
Hiline keisririik ( 3 saj lõpp- 5.saj)
Paistab , et orjade arv on langenud, kuigi ajalookirjutus väidab, et muututi kaitsepositsioonile, st ei rünnatud teisi maid-> ei toodud uusi orje. Orjade hinnad kallinesid orju hakati asutsama taludesse. Viimase aja uurimused seadnud tõsise kahtluse alla selle, et orjus kaduma hakkas. Otsese orjatöö tähtsus on ilmselt langenud, alates 3 saj käsitöös ja kaevandustes ilmselt orje üha vähema ga eraorjade ja majapidamistes pole orjade arv langenud. Ei saa rääkida, et orjad oleksid põllumajandusest ära kadunud. Casari- orjad keda kasut taludes, karolingide ajal ka servicasati. Seisuselt olid siiski jätkuvalt vallasvara osa nagu orjad seda varasemal ajal olid. Võisid olla oma tootmisvahenditega ja ennast ise üleval pidada nagu eelpool mainitud . 4-5 saj hakkas langema maj ja rahlise osa osatähtsus, maaomanikel oli tulusam minna üle naturaalmajandusele ja lasta orjadel endale niiviisi maksta. 2-3 saj hakkab tõusma ka vabatp osakaal, kus sõltlastest vabatp on talu saanud ja renti maksnud. Nende osatähtsus on kasvanud. Varasemal ajal murranguline, et Ita ja mujal põllumaj orje nii palju ei kasut, siis tp on tendets natuke teine. Lisaks casaridele olid koloonid . Koloon tuleb sõnast colonus , lad k asunik / talunik . Algselt koloonid, kes allikatesse on tulnud , on olnud vabad tp mitte maaomanikud vaid renditp. Seda kuni 3 saj. Termin saab alguse 4 saj kui koloonide all mõistetakse tp, kes on sunnimaiselt rentnikud või väiketalupidajad. Rõhutatakse ka siis veel, et nad on homo libre ( vabad inim). Mida aeg edasi seda väiksem nende igusliku seisundi vahe on koloonidega. 6-7saj raske teha vahet koloonidel ja vabatp. Kolonaat mittevabadusvormina sai alguse 3- 4 saj , muutusid massiliselt kõige suuremaks tööjõuks nii ida- kui ka lääne-Rooma aladel. Hilisemal ajal põllutöö tehti suuremas osas ära just koloonide poolt.
4 sajandist on koloone hakatud nim ka adscripticiteks. Olenes kelle alla nad on sisse kirj. Koloonid ei maksnud ise makse, maksud kogus kokku maavaldaja, kui koloonid jäid võlgu, oli maavaldajal huvi hoida koloone oma maavaldustes, nende pealt arvestati riigimakse. Kui koloonid pagesid siis kaot tulud nii rendi kui ka riigimaksude eest-> otsene huvi sunnismaistada renditalunike nii maavaldajate kui ka riigi poolt 4 saj( 332 Constantinus Suure Korraldus) on juba selge, et nadd on sisuliselt orjad. Varasemad allikad rõhutavad, et nad on vabad. Kui koloonid olid sunnismaised on sünnikoha järgsed, oli selge, et nende seisund oli päritav ( ema järgi). Kui tp tuli ja võttis rendikoha, siis ta võis 30 aastat seal olla, kuui enne seda ära ei läinud , siis muutus kolooniks.Juhul kui maavaldaja ei olnud nõudnud tagasi 30 a oma kolooni siis see uus „omanik“ kelle maad tp rentis muutus tema isandaks .
Koloonil oli olemas kaebeõigus, võis minna oma omaniku vastu. Maaga varustatud tp võis müüa, koloone ei tohtinud maast lahus võõrandada, ei tohtinud neid käsitleda. Keelatud oli müüa maad ilma kolooniteta, ajades koloonid talust välja. Koloone ei tohtinud peredest lahutada. Koloonidel võis olla vallasvara kuigi neil oli keelatud taluinventari eriti kariloomade müümine ilma talu omaniku loata. Toodangut võis müüa. Renti tasusid põhiliselt naturaalmaksudena kas kindla summa aastas või kindel osa talu toodangust ( meie mõistes kümnis). Koloonid kohustatud tegema ka teotööd, päevad on 6 saj allikates 1-3 ppäeva aastas, tõenäolisem on 3 korda nädalas ( 8 saj pärt allikas). Koloon erines orjadest sest polnud täieliku isanada käsu all, kavandas oma töd ise ja oli iseseisev. Koloone võidi nõuda ka sõjaväeteenistusse. Kui orje ei kasut seal siis orje õvidi sinna võtta. Kaua kehtis võlateooria ( kust koloniaadi süs pärit on): Olid vabad talunikud Ita ja Rooma imp aladel,kuid nad ei suutnud oma renti enam tasuda, jäädi üha enam võlgadesse- maavaldajatel üha suurem huvi neid sunnismaistada. Tp on see teooria ümber lükatud. Osa varasemaid autoreid nägi koloonide s taludesse asustatud orjade nnäol. Teine teooria koloniaadid tekkimisest oli see, et nad on lihtsalt rooma imp aladele ise tulnud barbarid või asustatud sõjavangid. Ümber seda pole lükatud, kuid nad polndu kindlasti kandev mass. Mõningatesse talukohtadesse võidi orjad asustada aga tp ikkagi selline kõige üldisem ja aksepteeritavam seisund on see, et tegemist oli algselt vaba talunikega, kes olid kohalikud ning tuleb arvestada seda, et isegi orjuse kõrgperioodil ei olnud orjatööjõud domineeriv vaid ka pidevalt oli erinevaid orjajõul ülesharitavaid maid, kuid
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #1 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #2 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #3 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #4 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #5 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #6 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #7 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #8 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #9 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #10 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #11 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #12 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #13 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #14 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #15 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #16 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #17 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #18 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #19 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #20 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #21 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #22 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #23 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #24 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #25 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #26 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #27 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #28 Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini #29
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 29 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-05-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 27 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Bdsegv Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

10
docx
Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19-sajandini
68
pdf
VARAUUSAEG
60
rtf
10nda klassi ajaloo konspekt
176
pdf
Ajalugu 1 õppeaasta konspekt
88
rtf
Ajalugu 1-õppeaasta konspekt 10-kl
64
rtf
Nimetu
40
doc
Ajalugu läbi aegade
35
doc
11-klassi ajalooeksam



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun