Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini (0)

Vabadus ja sõltuvust antiikajast 19.sajandini
Marc Bloh: „Orjuse kaot on üheks kõige kaalukamaks muutuseks inimesse ajaloos“. Tp u 27 milj inim orjuses. Ajaloos pole ühtegi kultuuri, kus poleks mingi hetk orjust esinenud . Eksam 10.01, 17.01, korduseksam 21.01.
Orjust ühe def võimatu defineerida. Nt Brasiilisas Tupinamba orjad , kes ei töötanud ja keda koheldi hästi, olid rituaalselt hiljem ära söödud. Orjadel erinevates kultuurides erinev seisund. Orjus on institutsioon ( õiguslik vahekord ). Prja seisus on kultuurlüh seadustega määratletud. Reeglina olid orjad omandiõiguslikud objektid, kes kuulusid kellegi oomandisse ning nende isand omas nende üle suurt võimu. Orjad olid üh kõige madalam seisus. Reeglina eemaldati neilt võimalus järglasi saada või vähemalt välistati see (pereõigused puudusid). O.Patterson- orjad olid üh surnud. St üh orjadel puudus võimalus ptsida abi ja toetus üh, va oma isandalt. Sätestatud ka Rooma õiguses. Orjad enamasti üh võõrad, mujalt sissr toodud. Kui oma üh liikmed olid orjad, siis enamasti toimus see karistusena ( nt võlad).
Vana-Kreeka/Klassikaline Ateena 500-300 eKr
Homeroses hästi näha orhade seisukord . Vaieldi, kas kreeka maj ja tootmine põhines orjadel. Kreeka puhul märgata, et vaba palgatööline on levinud. Enamasti kreeka põllumaj siiski tugeines väiketp ja nende peredele. Mõisates tüüpiline mõisa maa-ala väljarentimine väiketalunikele
Käsitöö Kreekas
Tüüpiliseks vormiks vabaettevõtlus. Käsitööline oli meister või töökoja/poe pidaja . Orje kasut. Tihti koolitati neid ka välja. Levinud oli ka orjadele vabaettevõtlus, kus ori müüs ise kaupa, kuid pidi enda sissetulekust osa peremehele maksma.
Kreeka ph orjad ja vabad töötasid kõrvuti ja omavahel konkureerides. Vabade ja orjade erinevus kreeka üh siiski selge. Kaevanduses oli ka vabu ettevõtteid. Siiski kasut lisatööjõuna seal orje. Vabade ja orjade vahel siiski erinevusi, nt kehaline vägivald, seksuaalne ärakasutamine, piinamine.
Ori ei võinud osa võtta pol ürit, samuti seal sõna võtta. Kohtus ei kõlvanud tunnistajaks ( ametlikult). Gymnasiumil ei tohtinud viibida. Ei saanud olla vastutavatel riigipositsioonidel. Sõjaväes tööjõuna kasut, sõduritena mitte va Spartas. Hädaolukorras anti siiski ka orjadele relvad , kuid enamasti enne nad siiski vabastati. Nitias andis terve kaevanduse orjadele korrigeerida.
Orjade hulgas ka haritud ja andekaid inim(Nt Cicero ori Tiro ). Suurem osa orjadest töötasid mahades (majaorjad). Pm iga vaba inim, kes orja endale lubada sia, seda ka tegi. Majapidamises kasut siiski ka palgatööjõudu. Keskmine orja hind oli 126-150 krahvi .
4 orjaks saamise viisi:

• Vägivaldne aktsioon. Sõjad, röövimised, piraatlus.
  
• Õiguslikus korras. Võõlgade tõttu, kriminaalkaristus
  
• Orjad perekondlikel või isiklikel põhjustel. Orvud, vanemad müüsid lapse maha, rahalised raskused.
  
• Orjade järglased
  

Orjaks saamise võimalus pidev. Ori oma päritolult võis olla kõrgem kui see, kelle juurde ta sattus. Mida aeg edasi, seda enam esines tendents , et ori oli mitte- kreeklane , kuid võis siiski seda olla AGA ta oli pärit teisest linnriigist. Alates 594 eKr ei saanud ateenlane enam oli Ateenas olla. Kreeklaste etniline positsioon tõusis. Demetriuse rahvaloendus Ateenas (317/316 eKr): 21 000 meeskodanikku, 10 000 täiskasvanud meessoost võõrast ja 400 000 orja. Kaudsete allikate põhjal arvatakse siiski , et Ateena polise elanike koguarv võis siiski olla 140 tuh. Enamasti orje siiski 15-20%. Kogu elanikkonnast,
Kõige esimene teos on Homerose teos. Homerose põhjal on tehtud järeldus, et kreeka arhailiselt per oli orjade seisund veel raskem ja isandate võim absoluutsem kui klassikalisel per. Odüsseiast tuleb ka välja , et isandal on õigus ka oma orje tappa. Kuulekatel orjadel oli respekteeritud pos peres ja neil olid erinevad õigused tagatud. Homeros kahtlemata kajastas ka tegelikke hoiakuid, kuid seda dateerida on väga raske. Peale Homerost head kirjeldavat teksti leida orjade olukorra kohta ei olegi kuni Platonini.
Platon (428- 347 eKr). „Seadused“(NOMNOI) Platoni dialoogid, mis viimasena tema teostes ton teada. Dialoog kolme kreeklase vahel ( ateenlase, spartalase, kreetalase), idee seisneb selles, et Platon kujutab seal ette ideaalset linna. Need kolm arutaad selle üle, millised seadused võiksid seal ideaalsels linnas ( Magneesias) kehtida. Orjus oli seal üh täiesti loomupärane osa. Kreetalane küsib nõu ateenalase käest, milline on seal orja õiguslik seisund. Platon on kandnud Ateena orjade seisukorra üle Magneesiasse. Douleia- kreeka k orjus. Platoni dialoogist ilmneb: doulosed on asjad isandale, täielikult isanda tahte all. Ori on ka proobleemi põhjustav oma. Erinevalt eluta asjast võis põhjustada isandale kahju ja võisid tekitada isandale maj kahju. Orje nähakse siiski ka inimesena , mõningal määral allusid siiski riigi ja religioossetele seadustele . Seadusi orjadele võisid anda ainult isandad , kuid mõningad aspektid üh olid, kus h kui riik võis sekkuda isanda ja orja suhetesse aka isandal ei olenud piiramatut võimu orjade üle.
Isandal ei olnud õigus tappa oma orja, kui ori võis anda välja riigile isanda kuriteod. Orjad ei saanud olla ametlikud tunnistajad , vaid informandid. Isand ei saa piiramatult oma suvast lähtuvalt orja tappa,kuna sellisel juhul saastab ta ennast religiosselt. Seda on nähtud ka teistest allikatest, et kreekas on hakatud üha enam tabuks pidama kui isand heast peast orje tapab . Draconi seadustes on see juba sisse kirj ( 7 saj), mida aksepteeris ka Solon ( teatud kaitse omavolilise tegevuse eest). Ori võis põgeneda templitesse, kus templisse põgenev ori või assüüli otsides sinna minna, kus ta võis paluda uuele isandale müümist, mida pidi ka isand aksepteerima. Kui keegi teda osta ei tahtnud pidid nad oma iisanda juurde tagasi minema AGA teoreetilisel tasandil ei tohiks neid karistada selle eest.
Teistes regioonides omaette olukord, Spartas orjad heloodid , Tessalias penestid ning Kreetas voikeerid. Siiski erinevates piirkondades oli neid veel. Küsimus kas heloodid olid siiski orjad pikka aega üleval . Ateena oli oma rahvaarvult kõige suurem linnriik, sparta aga suhtarvuna kõige suurem riik . Heloote oli seal suhtarvuna rohkem , heloodid olid spartas enamuses , neid on peetud kõige suuremaks mittevabade kihiks klassikalises kreekas. Ateenas olid orjad eraomanduses vallasvaraga võrdsustatud objektid, kes olid enamasti võõrad, mittekreeklased. Heloodid olid reeglina kohalikud maaelanikud ning nad ei olnud eraomandis, vaid olid riigi omanduses.
Orjade funktsionaalsusest on ka ateenalaste puhul räägitud. Väidetavalt demokraatia arenes tänu orjusele, kus ateenalased ei pidanud tegelema igapäevaste töödega, vaid said arendada poliitikat ja religiossete toimingutega. Helootide õiguslikolukord segane. Ateenlasi ajas segadusse see, kuid orjad said olla kreeklased ( heloodid olid koralikud mittevõõrad) ning ka see kui Messenia orjad vabanesid massiliselt. Heloodid jäid täielikult kohalikuks elanikkonnaks. Neid ei tohtinud müüa või vahetada vaid võis loovutada vaid koos maaga, eraldi maast ei tohtinud heloote müüa. Vabastada võis heloote, kuid sellele pidi samuti eelnema rahvakoosolek. Ükski spartalane ise ei võinud heloote tappa, kuiig neid võis anda spartalaste käsutusse. Kui heloote oli vaja tappa, siis see oli kohtulikult otsustatud( nt ülestõusu karistuseks). Ka spartalastel võisid olla ka orjad ateena mõistes, kuid nende osakaaloli väga väike. Heloodid olid talurahvas , elasid perekondlikku elu. Oma vara omamine oli samuti tavaline. Neil oli pigem külaline kollektiivne elu, kuigi neis külades olid siiski mingi järelvalvajad, kes neile makse ja kohustusi peale surusid. Makse maksid andamitena, spartalaste põldudel olid lihtalt tööjõud. Heloote kasut ka sõjas( erinevus ateenaga). Kaut ka avalikeks töödeks ja meremeestena. Oli ka haritud heloote, kes olid avalikes ametites. 369 a messenia orjad vabanesid tänu Teebale, Lakoonia heoodindus kestis kuni 2 sajandini. Roomaaegses spartas orjad oolid aga heloodi süs enam polnud.
Penestid olid omaette seltskond , kes ei olnud võrdsed helootide ja atena orjadega. Ateena orjade ja helootide vahepealsed. Olid indiviidide ( vabade kodanike) käsutada, pärandati ja omandati individuaalselt. Nende täpsema seisundi kohta eriti teada pole. Voikeetidest veel vähem teada.
Kreeklased suhtusid orja rassistlikult(etnilisel pinnal), ateenajuba klassikalisel per oli nähtav, kes olid rassiliselt selleks sobivad. Orja institutsiooni vajalikkuses ei kahelnud keegi ja see oli vajalik osa. Kõige paremini tuleb välja suhtumine orjusesse Aristotelese teoses „Poliitika“ (335-323 ekr),kus ta räägib orjusest kui loomupärasest osast üh. Avaldab rassistlikku veendumust, et kes on loomulikult orjad ongi seda loomulikult. Kindel veendumus see, et osa inimesi ongi orjad ning sellised, kes seda kunagi pole. Orjad ennekõike mittekreeklased, kuigi möönab , et ka kreklased võivad olla orjad,Kui kreeklane langeb orjusesse on tal juba orja mentaliteet olemas. Orju peab pigem loomadeks.
Orjus Roomas
Roomas orjus eksisteeris rooma ajaloo algusest peale, Rooma õiguse kõige vanemates koodeksites on orjad juba sees. Kaheteistkümne tahvli seadustes u 450 ekr on orjadest mitmeid artikleid sees. Võlaorjusest ei saanud orjaks teha. Võlausaldaja võis müüa oma võlgnikku väljaspool roomat ja müüa teda lihtsalt mujal. Orjad juba seal ka käsitletud vallasvarana, isandale tuli trahvi maksta kehalise vigastumise tõttu. Kui roomas olid orjad mitteroomlased, siis nad olid pärit ennekõike sõjakäikudelt. Mida aeg edasi, seda rohkem toodi. Uusi orje imporditi ka sisse, röövimise käigus toodi samuti. Orjad siiski Roomas kallid, kõik endale orja lubada ei saanud. Samas orja hind sõltus ka tema oskustest.
2 saj ekr hakkasid Roomas tekkima suurmaavaldused. Villad pigem keskmise suurusega u 25 ha. Tavaliselt omati mitut villat. Latifundiumid hakkasid tekkima alles 1saj lõpukümnenditel , eriti keisririigi ajal, mis olid tohutult suured liidetud maavaldused. Villades ja latifundiumites oli kaht liiki majvõtteid: otse orjatööjõul ning kuna ise ei oldud kohapeal, siis kohapealne mõisa valitseja oli villikus, kes oli sageli ka ise ori, kuid ta oli usaldusväärne. Pidi juhatama ka orjade tööd ja mõisa kohapealseid asju. II tüüp oli see kui osa mõisa maast renditi välja tp (või kogu maa renditi) ja tulu saadi rendina. Vabatpkond ei kadunud kuhugi ,nende osakaal vähenes, kuid üle 50% põllumaj toodangust kuulus tp. Üha enam muututi renditp.
T.Frank – An economu survey of ancient rome“ orje 25 % 4 mil ( kogu rooma elanikkond). Tp arvatakse et 2 saj keskel vähem kui 20 ¤ orje, 1 saj oli see maksimaalselt 25% , kuid siis hakkas aga langema . 1saj pkr kogu imp rahvaarv 80 milj, orjade osakaal vähem kui 10 % Linnades osakaal tavaliselt suurem kus võis ulatuda maksimaalselt kolmandikuni. Üldine tendents see, et orjuse kuldaeg oli 1 ja 2 saj ekr, peale 1saj aga üha enam orja massiline ja maj tähtsus rooma üh hakkas langema, üha enam ka põllumaj otsese tööjõuna orje enam ei kasut. Orjade põhiline funktsioon jäi ennekõike majaorjadeks. Kõige loomulikum osa oligi majaorjadena, aristokraatlikus majapidamises oli tavaline et neil oli Vähemalt 10 orja. Orjad ka jõukuse näitamiseks. Käsitööorjade osakaal päris suur.Karjaorjad olid orjad suurtel karjamaadel ilma järelvaatajateta, kelle ül oli jälgida karja ning karja kaitseks oli neil olemas ka relvad . Avalikud orjad olid avalikel ametidel kuid ka avalike hüvede heaks olevad orjad.
Rooma õigus( Corpus Iuris Civilis). Termin 16.sajandist. Esmapilgul näib suure inimloometööna ( www.the latinlibrary.com/ius.html)
Korpus õiguslikke tekste , mis jaotatakse nelja ossa . Algselt kolmes osas.

• Institutsiones. Justinianuse institutsioon, põhines Kaiuse kogul, mis võttis kokku rooma õiguse alused. Pm juura õpik, mis seletas lahti õigused ja rooma üh mõisted.
  
• Codex Justinianus . Kõikide keisrite Arianusest Justinianuse ediktide ja korralduste kogud . 4600 seadust.
  
• Digestae. Jagatud 50ks raamatuks, Rooma juristide tõlgendused rooma õiguste ja seaduste kohta. Võtab kokku rooma juristide loomingu. Kõige enam on seal Ulbaniust(?) tsiteeritud ning Julius Paulust. Kõikidele tõlgendustele anti seaduslik tähendus. Kokku 31 seadust. Palju leidub hüpoteetilisi situatsioone, mis oleks kui …. Ja kuidas rooma õigus seda situatsiooni siis lahendaks.
  
• Novellae. Lisandus peale Justinianust, osa, mis võttis kokku keisri korraldused ja seadused, mis anti välja pärast Justinianuse komissari tööd-
  

Kuidas Rooma õigus defineeris orjust
Rooma õiguses ja lad k orja kohta põhiline termin on servus. Sellelel terminil ei olnud mingit muud varjundit . Rooma õiguseks kasut alju teminit mancipia. Need olid need orjad, keda mõeldi vallasesemetena ning räägiti omandkuuluvusest. Kasut ka terminit puer, kes oli pm poiss tõlk. Majaorjadeks temin verna.
Rooma õiguses eraldi peatükk orjuse kokku. „ Kõik inimesed on vabad või orjad( servi )“. „ Orjade õiguslik seisund on alati üks ja seesama, vabadest inimestest on aga osad vabalt spndinud osad vabaks lastud“. Orjad olid üh samaõiguslikud tuleb sealt välja lugedaö Vahet pole kas sündinud orjad või orjastatud , ikka kõik ühhe õigusega.Rooma õigusest tuleb hästi välja, et orjad ei pea olema tööorjad või hästi kurnatud . Orjad võisid olla pm samades ametites , kus vabad mehed. Võisid olla ka vastutusrikastel ametitel. Sh arstid, sekretärid, äriomanikud, pankurid.
Justinianud: „orjus on üks rahvaste õiguse (ius gentium ) institutsioon, mille järgi vastandlikult loomuõigusele on isik allutatud teiste valitsemise alla.“ Oli olemas ka tsiviilõigused, mis võisid rooma üigusega vastuolla minna. Nt karistusorjad( kriminaalteod, maksud ) olid tsiviilõiguse järgi orjastatud vabad inim.Rooma õigus oli sageli endale vastukäiv, mistõttu olid olulised digestaede arutlused. Definitsioonis ka ,et ori on isik, kes on allutatud teise valitsemise alla. Sellega mõeldud,et ori on isik,kes on pm vallasvara ning kuulub omandiõiguslikult isanda alla. Samas Roomas polnud kõik orjad isandale allutatud.
Orjaks võidi ka sündida, kui tema ema on ori. ( partus sequitar ventrem). Orja seisundi määramisel isa ei lugenud. Polnud tähtis kas ori sündis abielust või mitte, kuid kui rasestumise hetkel oli ema vaba olnud , siis oli võimalik,et ta võib vaba olla. Laps sünd orjana aga see kuulus siiski ius gentiumi alla.
Servie poenad olid karistusorjad, kes enamasti määrati kohtute poolt suure kriminaalkuritöö või deserteerimise eest, jäid ilma isandata sunnitööle. Kuulusid keisrile, kes olid oma sots seisuselt orjad siiski. Võlaorjad, keda nim nexuseks, kuid mida isandad ei saanud müüa nagu tavalisi orje. Oli ka avalikke orje, kes ka ei kuulunud eraõiguse alla, kes võisid olla karistusena või sõjakäiguna kaasa tulnud. Neile anti ette kindlad tööd, mida nad tegema pidid, samas võisid elada üpris iseseisvalt. Kui on uuritud avalikke orje ning on leitud , et nad nii mõnigi kord olid paremas seisuses kui eraorjad. Võisid vara kõrvale panna ja ennast vabaks osta. Riik hea meelega müüs neile vabaduse kuna riik ei soovinud samuti ,et nad vanaks jääks ning invaliidistuksid ning riik peaks neid üleval pidama. Erinevad eraomanikud, avalikud orjad olid järelvalvatavad rooma ametnike poolt aga lid ka riigi avalik vara, millega järelvalvajad ei võinud oma suva järgi toimetada.
Servi res sunt - orjad on asjad. Paljud rooma õiguse artiklid käsitlevad orje kui kõiki muid asje Palju mancipie terminit siis kasut. Orje nähti samamoodi nagu kõiki muid esemeid ala maju, eeslit jms. Loomad kellega võrdsustatud on on alati olnud tööloomad, mitte kariloomad. Paljudes artiklites orja käsit asjana , kus orja asemel võiks olla ükskõik milline muu ese, keda sai ka rentida. Orjad siiski olnud rääkivad töriistad. Kusagil Rooma õiguses pole eitatud, et orjad EI OLEKS inimesed. Ei ole indiviidid aga siiski kvalifikatseeruvad persoonadena. Seetõttu vajas orjadega seot küsimus palju reguleerimist. Samuti oli vaja reguleerida ävga täpselt ka orjade vabastamise küsimust ala millisesse seisusesse ta peal evabastamist on jms.
Ori ei saanud olla otseselt kohtu subjekt , st ta ei saanud oma isanda peale kaevata mingitel muudel asjaoludel , kuid sai olla kohtutes informeerija, valeonfot andes sai siiski rangelt karistada. Kohus oli orje palju kasut abielurikkumiste, maksudest kõrvalehoidmise või religiossete eksimuste vastu. Keisri vastase vandenõu paljastamisel võis keiser kuulutada orja vabaks.
Orjal õis olla soov elada pereelu . Contubernium oli institutsioon, mis oli orjade kooselu. Abielluda nad seaduslikult ei saanud. Isandad võisid seda võimaldada. Eriti levinud keisri hilisel per soositi seda. Orjade kooselu ei pruukinud olla üksnes sama isanda all vaid orjad võisid elada kokku ka kuuludes erinevatele isandatele. Isandad hakkasid seda juba 2saj ekr soosima, autorid kes aitasid majapidamist korraldada oli nt Cato Vanem, kes omajuhistes rangelt soovitas orjade seksuaalhimuga arvestada, sest muidu nad lihtsalt kretiinistuvad.
Väga oluline aspekt, mis tegi orjast inimese oli pekuuliumi ( peculium ) institutsioon, mis oli osa varast, mis oli jäetud orja kätte. Kuna orjal ei olnud mingisuguseid õigusi, polnud tal ka omandiõigust. Kõik asjad, mis orjal olid kuulusid isandale. Avalike orjade puhul olukord teine. Reeglina kõik orjad omasid mingina mingit vara, mida teoorias nad omada ei tohtinud. Nt riided või möödel vms. peculium siis isanda varast eraldi olevad esemed. Pekuuliumi suurusele ei olnud erandeid . Pekulium võis olla maa, vallasvara, võlakirjad, raha. Suuruselimiite ei olnud, kui palju võis olla peculiumi orja käsutusse antud. Alati osa varast, mis oli isanda varast eraldi ja selgelt eraldatud. Isanda raamatupidamises pekuuliumid käisid need ka orja alla, mitte ei olnud isanda käsutada. Isand võis teoorias spekuuliumi ära võtta aga seda ei peetud heaks tooniks. Umbes nagu kui vanemad võtavad lapselt taskuraha ära. Samas mitte kõik orja kätte läinud asjad ei olnud pekuuliumid. Nt kui isand korraldab stiilipeo, kus ta riietab kõik inim vanadeks kreeklasteks, annab orjadele ka kreeklaste riided, siis need pole pekuuliumid. Samas igapäevased riided olid pekuulium.
Pekuulium võis saada orjale suureks motivaatoriks teha tööd ja kokku hoida. Võimaldas neil hiljem ennast vabaks osta. Nt orjad käsitöölised. Ori vastutav oma pekuuliumi eest. Need orjad nt kes tegelesid äriga õisid lepinguid sõlmida, kuid vastutasid oma pekuuliumi piires. Ori võis pekuuliumina omada ka ise orje, orja pekuulium võis olla nii maa, loomad, kui orjad seejuures allorje nim vicariuseks, kellel võis ka omakorda olla ori jne.
Orjad said üha enam kaitseseadusi oma isandate vastu. Kuni esimese aastatuh pole teada ühtegi orjakaitseseadust. Varem piiras orja kohtlemist isanda heatahtlikkus. Olukord muutub oluliselt keisririigist alates. Lex Petroonia täpset daatumit ei teata, kuid leitud ka Pmpeist. Lex Petronia keelab isandal saata orja kaklema loomaga kui puudus kohtuluba. Juba Tiberiuse ajal on ta andnud rooma linna prefektidele andnud selge korralduse kanda hoolt sellest, et kui isandad orje taga kiusavad, siis orjad teisele isandale müüdaks et nad vabaks pääseks. Keiser Claudius( 41-44) andis samamoodi orja kaitsekorralduse, sätestades, et kui ori, kes on haige või põdur kelle isand ei abista teda ja ori saab templist abi ning seda ka saab, sealt terveks saades varasemal isandal ei olnud sellele orjale enam õigusi. Keiser Domitianus 1 saj lõpust, kes ise oli kuulus oma julmuse poolest, keelas ära orjade kastreerimise ärilistel eesmärkidel. Karistus oli ette nähtud suur, isand kes oma orja ärilistel eesmärkidel kastreeris , pidi riigile andma poole oma varast. Kõige enam aga hakkas orjade kaitseseaduseid tulema 2 saj Hadrianuse ,korraldas kastreerimise keeldu, kusjuures nägi ette orja või vaba mehe kastreerimise võrdsustamist mõrvaga. Keelas orjade omavahelise tapmise ära, orje ei võinud isandad enam omavoliliselt tappa. Igaks orja tapmiseks pidi olema magistraatide kohtuotsus. Keeras ära orja piinamise. Ei tohtinud ka müüa orja kupeldajatele prostituutideks või gladiaatoriteks. On teada juhtum, kus emand saadeti pagendusse, kes oma orje kohtles liiga karmilt tühiste eksimuste pärast.
Kõiki orjade kaitseseadusi on peetud Hadrianuse võitluseks aristokraatiaga ning pigem poliitiline kemplemine. Kas keiser ka ise orjade vastu nii õiglane oli on kaheldav. Hadrianus piiras ka isanda õigust surma mõista. Antonius Pius võimaldas orjadel kaebekirju esitada ( Hadrianusest järgmine keiser). Hadrianus põhjendas ka oma kaitseseadusi. Pius kuulutas ka põhjuseta orja tapmise võrdseks võõra orja tapmisega. Constatinus Suur ( I kristlik keiser) selgelt nimetas isandat süüdi mõrvas, kui ta sihilikult tapab oma orja. Õiglase ja heausklikult karistab orja , pole see tapmine ega mõrv (319). Prja tohtis kasut vitstee ja piitsaga , kui neid kasut suri siis ei saanud midagi ette heita . Orja ei võinud karistada kepi, kivi või relvaha,mis oleks mõrv olnud. Riik nägi ka üha enam ette olukordi kus riik võis isanda ja orja tegevustesse sekkuda. Võõra orja tapmine ol i selgelt trahvitav. Samas isegi võõra orja tapmine ei pruukinud midagi muuta, kui nt tabas abielurikkumise. Keisri seadused näitavad, et keisri ajal hakkas riiklik huvi ja keisri regulatsioon olema kõrgemal kui indiviidide ja eraomanike huvid.
Hiline keisririik ( 3 saj lõpp- 5.saj)
Paistab , et orjade arv on langenud, kuigi ajalookirjutus väidab, et muututi kaitsepositsioonile, st ei rünnatud teisi maid-> ei toodud uusi orje. Orjade hinnad kallinesid orju hakati asutsama taludesse. Viimase aja uurimused seadnud tõsise kahtluse alla selle, et orjus kaduma hakkas. Otsese orjatöö tähtsus on ilmselt langenud, alates 3 saj käsitöös ja kaevandustes ilmselt orje üha vähema ga eraorjade ja majapidamistes pole orjade arv langenud. Ei saa rääkida, et orjad oleksid põllumajandusest ära kadunud. Casari- orjad keda kasut taludes, karolingide ajal ka servicasati. Seisuselt olid siiski jätkuvalt vallasvara osa nagu orjad seda varasemal ajal olid. Võisid olla oma tootmisvahenditega ja ennast ise üleval pidada nagu eelpool mainitud . 4-5 saj hakkas langema maj ja rahlise osa osatähtsus, maaomanikel oli tulusam minna üle naturaalmajandusele ja lasta orjadel endale niiviisi maksta. 2-3 saj hakkab tõusma ka vabatp osakaal, kus sõltlastest vabatp on talu saanud ja renti maksnud. Nende osatähtsus on kasvanud. Varasemal ajal murranguline, et Ita ja mujal põllumaj orje nii palju ei kasut, siis tp on tendets natuke teine. Lisaks casaridele olid koloonid . Koloon tuleb sõnast colonus , lad k asunik / talunik . Algselt koloonid, kes allikatesse on tulnud , on olnud vabad tp mitte maaomanikud vaid renditp. Seda kuni 3 saj. Termin saab alguse 4 saj kui koloonide all mõistetakse tp, kes on sunnimaiselt rentnikud või väiketalupidajad. Rõhutatakse ka siis veel, et nad on homo libre ( vabad inim). Mida aeg edasi seda väiksem nende igusliku seisundi vahe on koloonidega. 6-7saj raske teha vahet koloonidel ja vabatp. Kolonaat mittevabadusvormina sai alguse 3- 4 saj , muutusid massiliselt kõige suuremaks tööjõuks nii ida- kui ka lääne-Rooma aladel. Hilisemal ajal põllutöö tehti suuremas osas ära just koloonide poolt.
4 sajandist on koloone hakatud nim ka adscripticiteks. Olenes kelle alla nad on sisse kirj. Koloonid ei maksnud ise makse, maksud kogus kokku maavaldaja, kui koloonid jäid võlgu, oli maavaldajal huvi hoida koloone oma maavaldustes, nende pealt arvestati riigimakse. Kui koloonid pagesid siis kaot tulud nii rendi kui ka riigimaksude eest-> otsene huvi sunnismaistada renditalunike nii maavaldajate kui ka riigi poolt 4 saj( 332 Constantinus Suure Korraldus) on juba selge, et nadd on sisuliselt orjad. Varasemad allikad rõhutavad, et nad on vabad. Kui koloonid olid sunnismaised on sünnikoha järgsed, oli selge, et nende seisund oli päritav ( ema järgi). Kui tp tuli ja võttis rendikoha, siis ta võis 30 aastat seal olla, kuui enne seda ära ei läinud , siis muutus kolooniks.Juhul kui maavaldaja ei olnud nõudnud tagasi 30 a oma kolooni siis see uus „omanik“ kelle maad tp rentis muutus tema isandaks .
Koloonil oli olemas kaebeõigus, võis minna oma omaniku vastu. Maaga varustatud tp võis müüa, koloone ei tohtinud maast lahus võõrandada, ei tohtinud neid käsitleda. Keelatud oli müüa maad ilma kolooniteta, ajades koloonid talust välja. Koloone ei tohtinud peredest lahutada. Koloonidel võis olla vallasvara kuigi neil oli keelatud taluinventari eriti kariloomade müümine ilma talu omaniku loata. Toodangut võis müüa. Renti tasusid põhiliselt naturaalmaksudena kas kindla summa aastas või kindel osa talu toodangust ( meie mõistes kümnis). Koloonid kohustatud tegema ka teotööd, päevad on 6 saj allikates 1-3 ppäeva aastas, tõenäolisem on 3 korda nädalas ( 8 saj pärt allikas). Koloon erines orjadest sest polnud täieliku isanada käsu all, kavandas oma töd ise ja oli iseseisev. Koloone võidi nõuda ka sõjaväeteenistusse. Kui orje ei kasut seal siis orje õvidi sinna võtta. Kaua kehtis võlateooria ( kust koloniaadi süs pärit on): Olid vabad talunikud Ita ja Rooma imp aladel,kuid nad ei suutnud oma renti enam tasuda, jäädi üha enam võlgadesse- maavaldajatel üha suurem huvi neid sunnismaistada. Tp on see teooria ümber lükatud. Osa varasemaid autoreid nägi koloonide s taludesse asustatud orjade nnäol. Teine teooria koloniaadid tekkimisest oli see, et nad on lihtsalt rooma imp aladele ise tulnud barbarid või asustatud sõjavangid. Ümber seda pole lükatud, kuid nad polndu kindlasti kandev mass. Mõningatesse talukohtadesse võidi orjad asustada aga tp ikkagi selline kõige üldisem ja aksepteeritavam seisund on see, et tegemist oli algselt vaba talunikega, kes olid kohalikud ning tuleb arvestada seda, et isegi orjuse kõrgperioodil ei olnud orjatööjõud domineeriv vaid ka pidevalt oli erinevaid orjajõul ülesharitavaid maid, kuid oli ka palgatööjõudu ja renditalunikke. Rooma aja lõpuks orjus kadunud ei olnud, kuigi nende käsitlus võis olla väiksem . Ei olnud tekkinud ka keskaja müttes pärisorjust.
Suur mõju ühiskonna arengu formatsioonide teoorial (Marxi teooria): Primitiivne kommunism > orjanduslik kord (= antiikaeg)> feodalism (=keskaeg)- kapitalism (= uusaeg)> kommunism. Orjandusliku üh nägid marksistid I klassina.
Selge see, et orjakaubandus oli püsima jäänud kogu euroopas. Võib eraldi rääkida orjaruumist Lõuna Euroopas, sest Skandinaavia olukord on iseenesestmõistetav. Hispaanias Itaalias olid orjad tavaliseks tööjõuks. Eriti tugevalt püsis orjade osakaal kõrge aladel, kus oli rooma-imp ajal orjade osakaal kõrge. Nt Kreekas , Itaalias, hispaanias ka keskajal orjade suhtes kõrgel. Eriti palju just sadamalinnades ( Valencia, Lissabon jms) . 13 saj Genoas orje 10-15 %. Ehk s pm sama kõrge kui rooma imp ajal . Seal põhilisteks orjadeks saratseenid ( moslemid), slaavlased . Kui rekongista hiliskeskajal taandus a polnud otseselt enam seotud tagasivallutama hakati üha enam importima orju must mere äärest. Ka juute orjastati , kuid vähe. Orjade funktsioon tuleb selgelt välja ka sellest, põhiline orjade rakendusala ei olnud põllutöö vaid majapidamised. ( Põhiliselt orjad naised, tüdrukud ja poisid). Kk kirjanduses orjust hukka ei mõisteta, mida näitab Ameerikasse orjade viimine. Debatte tekitas kristlastes orjade kasutamine. Samas kiriklitel institutsioonidel olid väga tihti endal orje. Nt Toursi Püha Martin oli 20 000 orja.
Leges barbarorum ( 6-8 saj). Isandal on õigus oma orje tappa ja peksta. Samas on seal orjade karistamisest pikad paragrahvid .
Fuley pakub seletuse et tuleb eristada orjanduslikke üh ja üh koos orjadega. Orj üh vana-kreeka/rooma, USA lõunaosa , Kariibid. Ülejäänud, kus me leiame orje on üh koos orjadega. Tegemist oli marksistiga.
16 saj hakatakse juristide poolt rääkima et pr on kaubanduspealinn, ja vaba linn , siis siin ei ole orje. Kõik orjad kes siia maale astuvad on vabad. 1738a tõesti anti otseselt välja seadus, is tõendab vabanduse printsiipi. Kui isand tuleb orjaga pr a unustab ta registreerida, siis nad võetakse omanikult ära ja saadetakse kolooniatesse tagasi KUID nad ei saa vabaks. Pariisis ei saadetud neid kolooniateks. Louis XVII ka seadus , mis oli aga rassistlik , naha värv olimäärav, kõikidel mustanahalistel oli keelatud pr tulla.
Kuni 13 saj oli allikate keskne termin mittevabade tähistamiseks servus ( pl servi). Domineeriv ja põhjustanud vaidlusi, kas selle all mõeldi 15 saj käsitletud pärisorje ( serfs, servage) , või oli tegemist orjusega rooma õiguse tähenduses. Depatid olnud ägedad ja kestavad tp välja. Üldine seisukoht, et mingil juhul ei tohiks üheselt määratavaid def anda servustele, sest allikad ei võimalda hinnata servuste tegelikku olukorda. Servid olid alati mittevabad ja sõltuvad üh liikmed. Brock juhtis enne sõda juba tähelepanu sellele, et servus orja tähenduses rooma mõistes hakkab pigem kaduma 11 saj, II rooma orjuse termin mancipum on hakanud pigem tähistama sõltlasi ja mittevabasid kui lihtsalt orje. Brocki teooria: kui kuj välja sefs ja servage oli seot sellega, et kui11 saj hakati taas rooma õigust avastama juristide poolt, siis allikates 13 saj hakati rooma õigust kasut ka õiguslikust lähtepunktist. Nägid, et servid, kes nende üh olid, ei läinud kuidagi kokku servustega, kes olid rooma õiguses kirjeldatud. Loobuti servuste kasut orjade tähistamiseks serfs. Orjade kohta oli sklavus/ sklava( tuleb slaavlaste nimest). Ka saksamaal on alates 11 sajandist sünonüümselt kasut slaavuse terminit , algselt paralleelselt servisega. Tüüp termin oli ka maurus . Üpris juhuslik , et just slaavlaste nim sai orja termin laialdaselt kasut 13 sajandist kuni tp.
Ka Liivimaal on servi termin allikates esinenud, kuid mitte sagedalt. Mida aeg edasi, tuli üha rohkem kohalike keelte mõjul termineid (11-12 saj). Terminite hulk mittevabade tähistamiseks oli tohutu. Saksak termin on Leibeigenschaft( pärisorjuse tähendus, põhiline väljend ka eesti pärisorjade tähendus). Ka see seot lad k termioloogiaga, I korda ilmub allikatesse 14 saj, tegelikult juba varem, alates 11-12 saj allikates on ilmumas tüvi Eigenschaft, mis on tõlge lad keelsest lausest homo proprius, ellegi oma-> Eigenmann, pr aladel pärisorje sageli nim homo proprius. Rõhut tugevalt sõltuvuse puhul omandi tähtsust, terminitega tähistati tp, kes kuulub kellelegi. Sageli kasut pr allikates sün servile. Eigenschaft termin jäi 15 saj lõpuni kõige levinumaks saksa k terminiks pärisorjade kohta kuni 16 saj saab Eigenschaftist Leibeigenschaft, mis rõhutab keha kuulumist kellelegi, sünkroonne ka pr allikatega ( proprius de corpore). Leibeigenschafti termin levinud edela-Saksamaal hästi. 16 saj jooksul hakkab see termin levima põhja ja kirde poole, üha enam võetakse terminit kasut. Kõikides saksa riigikestes tähistatakse sellega kõiki mittevabade vorme. Liivimaal termin esmakordselt 1590 aastatel. Meglenburi ja Pommeris samuti 1590. Laiemlat käibel 17 saj alguses. Leibeigenschafti termin levis ka skandinaaviasse ( livegenskap). Rõhutas siiani just keha omandit . Vaadates varauusaja kirjandust, siis ka seal oli leibeigenschafti termin sklaveriga sünonüüm.
Küsimus, mille poolest orjus pärisorjusest erines segane. Kui on ürit defineerida on enamasti ürit def siise pookida ka näited või tegurid, mille poolest pärisorjus erines orjusest. Probleem selles, et tegelikult ühtegi ainuomast tunnust pärisorjusel ei ole võimalik leida. Võib küsida kas orjus ja pärisorjus on nii erinevad iseasjad, kui neid on rangelt üritatud käsitleda. Ei ole siiani leidunud ühtegi tõsist vastuoargumenti, millega pärisorjad välistavad orja seisuse, pärisorjad olid sageli palju madalamas õiguslikus seisuses kui orjad, kui orjad, keda on klassikaliselt orjadeks peetud. Nii orjus kui pärisorjus on suure väljaga terminid, millega on tähistatud palju mittevabadaduse astmeid, kuid definitiivseid termineid mis igal pool kehtiksid, ei ole siiani õnnestunud teha. Pigem ajalooline termin tähistamaks pigem talurahvast , kindlas ajaloolises kontekstis Euroopas. Pärisorjuse definitsioonid pigem seotud sellega, kuidas see oli mingis kindlas piirkonnas, igale poole see definitsioon ei kehti , nt serfdom britannica näitel käib UK kohta, ei saa kasut Venemaa, Liivimaa jt kohta.
Pärisorjus keskajal. Klassikalised riigid Pr ja UK.

• Prantsusmaal: Ürit otsida kirjanduses joont, millal algas pärisorjus ja lõppes sõltuvuslik vahekord tp. Pr tp välja ( 90ndateni vähemalt) vaieldud. Varasem kaanonlik pr pärisorjuse alguse dateerimine oli, et see sai alguse 10 saj lõpus ja 11 sajandil. Kohe viib aga tuliste debattideni. Kui pärisorjus oli 10 saj lõpus siis kas pärisorjus pandi peale senjööride poolt peale vabale talurahvale või talurahvas oli juba karolingide ajal sõltuv ning nende õiguslik olukord muutus ajaloo jooksul üha kehvemaks. Kõige suuremat vaidlust põhjustanud servi termin. Mida selle all täpsemalt mõista ( kohalikud tp või orjad). Erinevad autorid eriarvamusel. Pärisorjus pandi 10 saj lõpus peale vabadele pr tp . ( Block) Pärisorjuse punaseks jooneks pidas chevage, mainmorte ja formariage. Kuni 12 saj lõpuni maksustati talurahvas hingede järgi, keskne maks senjöörile oli chevage. 12 saj lõpus muutus see maksustamine haruldamaks, selle asendas taille, mis tuli kasu 11 sajandist, ei olnud pearahamaks vaid maksustamine talukoha maj näidete järgi. Ei ole selgepiiriline maamaks, pigem subjektiivsem. Kuni 12 sajandini on enamus talurahvast pidanud maksma üpriski mõisniku suva järgi seda. Ei ole võimalik leida kindlalt paikaloksunud suurusjärku. Taille puhul enam vähem paikaloksunud. Kohtud on eriti 15 sajandist väga ebatolereerivalt suhtunud sellesse, kui senjöörid oma omavoliliselt taille maksu tõstnud. Pigem nähti, et tegu on väga fikseeritud maksuga. Corvee e teotöö oli teine termin.Tuleb lad k corogare, mis tähendas lõikama või koguma/reguleerima. Terminit on tegelikult kasut juba koloonide kohta. Ka teorendimäärad olid juhuslikud. Formariage tähendas tp keeldu abielluda väljaspoole oma senjööri valdust. Näitas, et kõik talurahvas oli selgelt fikseeritud, ei tohtinud isegi abielluda teise senjööri talurahvaga. Reeglina ikka abielluti mujale, kuid siis pidi senjöörile trahvi maksma. Pärisorjuse puhul surnukääeõigus oma olenduselt oleks pidanud tähendama seda, et kui mingi vara jää pärijateta siis ta jääb kirikule, kuid surnukäeõigusega talukohad olid vaid taluniku elu ajal, pärandamist ette ei nähtud, peale peremehe surma langeb maavaldajale ( senjöörile see). Mainmorte kohustusega talud üldiselt läksid siiski alles sii süle talu perepojale, kui ta elas selle katuse all ja sujuvalt toimus üleminek. Kui aga talu võttis üle perepoeg, kes vahepeal oli teeninud kuskil mujal, pidi juba maksma trahvi. Saksamaal mainmorte termin tihti bestbort e parim pea, võeti karjast ( talu karjast) parima veise. Mainmorttable oli pr üldiselt levinud sünonüüm pärisorjadele.Taille suurust suurendati igaasta siis mainmorte kaot ja sai talu osta . 14 saj mainmorte väga levinud, 16 sajandiks mainmorte vaid teatud piirkondades. Lisaks olid pr pärisorjad sunnismaised . Senjööridel oli kohtu ja karistusõigus oma maal elavate pärisorjade üle. Pr puhul tuleb regionaalset diferentseeritus rõhutada. Reeglina igas provintsis omad õigused ja normid. Pärisorjusest vabaks saamine regiooniti pr erinevad. 12-13 saj pr pärisorjuse kõrgaeg, 14 saj talurahvas üha enam hakkas ennast vabaks ostma 14 saj Must surm , paljud talukohad jäid tühjaks. Pr kogu varauusajal põhiliseks võimaluseks talu rahirda oli rendivorm. Lõuna-pr oli vabadusaste suurem kui kui ida ja põhja pool, kus oli piirkonniti mõnes kohas ärisorje rohkem. Veider piirond Normandia, mille puhul vaieldakse, kas seal pärisorjust üldse eksisteeris. Pr rev puhkemisel kriiku halduses elas 150 000 pärisorja. Pärisorjus kuni 1789 suuremal või vähemal määral pärisorjus eksisteeris.
  
• Pärisorjus Inglismaal: Samuti klassikaline lääne-euroopa pärisorjuse baasiks . Villenaaz/ Villaanlus jms, nime kirj vorme palju ja erinevaid. Inglise pärisorjuse kosta eesti k mõistet ei ole Villenaaz sünonüüm pärisorjusele. Vaba talurahvas oli inglismaal 12 sajandi lõpus, iis viidi sisse pärisorjus. Siiski eesti entsüklopeedia dateering on vale.. Gebur oli rendikohapidaja, mille eest pidid nad maksma teorenti . Pidid maksma rahas/natuuras makse surma korral. Pärandimaksu sisuliselt ei olnud. Vähemalt 12 sajandil, mis on pärast vallutust, on talurahvast maast lahus müüdud. Britannica definitsioon niisiis ka siin vale. 75% talurahvast on terminiga Villani tuntud grupis , kelle sünonüümiks olid rustitsi ja omines. Kasut ka terminit astkriptitsi. Doomsday booki järgi ligi 10 % küla elanikkonnast oli veel 11 saj lõpus orjad. 14% on olnud sochimanni( sokemen) , kes on ilmselgelt olnud vabad talupojad. Neid peetakse pärisorjuse seisusega võrdsustatuks. Orjad ja orjus kui selline kadus UK-s ära hiljemalt 13saj. 12-13 saj allikates esineb kategooria natiiri ( lad k neifs)/neiffy on vaieldav küsimus. Sõna näitab, et osutatakse sünnipärasusele. Tegemist sunnismaistega. Osa arvab , et olid sünnismaised pärisorjad, teised aga, et tegu oli pärisorjade järeltulijad, sünnipäraselt personaalses sõltuvuses maahärras, mitte talukoha järgi. Hilisemad allikad neifse enam ei kajasta .
  Mitte kõik UK tp ei olnud pärisorjad, enamik olid väikeste talukohtade pidajad, kuid olid need, kes pidasid talu villenaazi tingimustes ning teised, kes olid vabad rentnikud. Suhe 3/5, kolme 3 mittevaba kohta tuli 2 vaba talupoega ( 13saj). Piirkonniti võis olla suhtarv siiski vastupidine/ erinev. Tp hulgas oli ka maata tp, reeglina pärisorjuse järgsed järeltulijad olid pärisorjad ilma maata, kuhu omanik võis ise neid elama panna. 13 saj iseloomustab UK suur maa defitsiit, isegi vabad tp on nõustunud 13 saj võtnud pärisorjuslikud tingimused enda kanda, et üldse maad saada. Ka vabad rendikohad pidid kõrget renti maksma. Jõutud järeldusele,et vaadates vaesuse määra, siis villaanid ei olnudki külas kõige vaesemad, hoopis tp olid. Pärisorja ja vabarendikoha erinevus oli ka see, et pärisori pidi ka teokohustusi täitma.
  Ilmselt 2-3 päeva nädalas.
  Vilaanid pidid lisaks teorendile tasuma ka andameidja ka naturaalandameid ja muid makse. UK-s samamooi oli peamiseks pärisorjamaksuks tallage. Kindlasti olid villaanid sunnismaised, vabad võisid kohta vahetada. Villaanid võisid mõisnikult loa saada , et ümber asuda , kuid pidid trahvi maksma( chevatium). Võõraid pärisorje ei võinud keegi teine ka vastu võtt. Villaanidel talude üle ei olnud omandiõigust, talu kuulus maavaldajale. Oli kaasusi kus sarnaselt renditalupoegadega võisid villaanid müüa ja osta, kuid seda vaid maavaldaja nõusolekul. Villaanide talukohast välja tõstmisi on vähe. Õigus oli maavaldajal seda teha aga üldiselt seda siiski ei tehtud. Ka kõik ülejäänud vara, mis villaanist talukorrast surma korral üle jäi läks järeltulijatele, kuid seaduslikult seda ei tunnistatud . Mõisnike enda retoorika oli see, et villaanidel endil ei ole vallasvarale mingit õigust, kõik mis nad teenivad, teenivad na härrale. Tegelikkuses aga kasutasid väga vabalt omandit. Erinevalt vabatalupoegadest, ei saanud villlaanid apelleerida kohtusse, kui mõisnik neilt midagi ära võttis.
  Manor court rollse on palju säilinud selgitamaks pärisorjade seisundit 13-14 saj UK-s . Selgub ,et inglismal oli maks merchet, mida nõuti juhul, kui tp soovis anda oma tütre mehele , ennekõike võõrale, teise mõisniku all kuuluvale mehele. Üpris üldine abielutrahv, mida koguti villaani tütarde pealt. Tütreid ei ole surutud abielluma, kuid on kaasusi, kus mõisnikud on sundinud leski, kes on jäänud ilma peremeheta võtma endale uus peremees , et talu kandevõime püsiks. Kui abiellumine aset leidis 2 erineva pärisorja vahel ( 2 erinevat mõisnikut) oli segane, mis printsiibi alusel jagati järeltulijad. Üldiselt siiski kokkuleppe küsimus, kellele jäävad orjadest järeltulijad( 2 mõisniku vael), pärisorjadel endil midagi öelda ei olnud. Kasut ka rooma õigust ( ema järgi). Teada ka juhtumeid kus on pere lahutatud .
  

Trahvid olid olulised sissetulekuallikad mõisnikele. Huvitav trahv oli nt see, et vallalised inimesed on seksuaalses vahekorras enne abielu. Kontrolliti ka õlle pruulimist, mida nad ei võinud ise seda teha või vilja jahvatada. Rooma õigus avaldas ka mõju selles osas, et mõisnikud ürit villaane käsitleda asjade, õigus villane võõrandada/ osta ja müüa . Küsimus, kas UK-s oli maata müügipraktikat. Vabade ja renditp vahel see, et villaanidel polnud sõnaõigust, kui neid uuele maavaldaale müüdi, vabade rendikohtade võrandamise puhul oli tp täielik õigus mitte jääda uue maahärra alla. Ei olnud kuidagi seotud uue isandaga, kuigi neilt võidi nõuda uut vannet. Osalt 13s juristid nõudsid, et eelnevalt tuleks vabadelt tp üldse luba küsida, kas nad tahavad uue isanda alla minna. Hirm vabade tp puhul suur, et kartsid , et uus isand ürit renti tõsta võid neid pärisorjadeks muuta.
Pärisorjuse kadumine Inglismaal
Kadus vähemalt 16 saj keskpaigaks, pärisorjus esines vaid väga üksikute juhtumitega 16 saj keskpaigaks, tüüpiliselt olid talukohad rõhutatult vabad rendikohad. Orjus kadus kiiremini ja permanentsemalt kui FR. Mingit statuuti aga välja ei kuulutatud pärisorjuse kaotamisel. Kuna pärisorjuse kadumine UK langes suuresti kokku 14 saj Musta surmaga siis eriti vane ajalookirjutus on seda sellega sidunud. Uuemad uurinused on seisukohale jõudnud, et need seisused polnudki nii loogilised ja koht muutus ümber pärisorjuslikest tp vabadeks, et nad jääksid mõisnike maale. 14 saj II p allikad siiski näitavad, et musta surma auk ei olnud nii suur, 14 saj IIp nõudlus maa järele päris suur Pigem tp seisukohalt, et maj kaalutulustel kadus pärisorjus inglismaal. Üha enam loobuti mõismaast kui tervikust ja hakati välja müüma maad. Kui mõisnikud kasut maad mõisate harimiseks hakati 13 saj eelistama juba palgatööjõudu. Maanäljas tp on palju motiveeritumad kui pärisorjad, kes teorendi kohustuse korras tööd teevad. Üha enam mindi üle raharendile ( villaanid seda eriti ei eelistanud, pidid oma kaupa turustama-> omaette kohustus, raharent tihti ka kõrgem). 14 saj taandus UK-s ka mõisamajandus. 15 sajandi lõpus mõisamajandeid praktiliselt inglismaal üldse ei olnud.
UK tp vabanesid ka õiguslikult seeläbi, et on kohtumaterjalidest teada villaanide vabakskuulutamisi, villaanidelt võeti tasu, et tp vabanesid. Samas päris eitada ei saa ka seda, et musta surma järel osad tp põgenesid vabadele rendikohtadele, nende järeltulijad vabad.
Grundherrschafti termin abstrakse terminina on 18 saj lõpu 19 saj ajalookirjutuse termin, mis peab silmas maavaldaja härruslikke õigusi. Ajalooline konstruktsioon , e k seda mõistet keeruline edasi anda, pm põhihärruse mõiste e k, siiski eelistatav kasut termin grundherrschafti mõistet. Iseloomustab mitte maavalduse omamist, vaid just härruslikud õigused, mis tulid maavaldajal tema maal elavate inimesteüle. Ennekõike valitsemisõigus, inimesed pidid maavaldajale kuuletuuma. Kuni 19 saj igasugune maa valdamine tähenda s suuremal või vähemal määral härruslikke õigusi ka inimeste üle.
Grundherr, Gerrichtsherr, Zehntherr. Ajaloolistes allikastes härrusid nim otestadeks. Grundherr võis olla ka muu piirkonna ülem. Sageli võis nõuda ka kümnist Zehntherr ( kümnisehärra)
Varakk kuni kõrkk nim grundherrschafti altenegrundhersscaftiks. Vanemaks tunnuseks pigem see, et maavaldajad ühte osa maast pidasid mõisana, mida harisid enda maal elavate tp teokohustuste läbi, ülejäänud maa oli jagatud talukohtadeks. Salland ( mõisniku maad), Hugenland( tp renditud maad).
Silma paistsid suured vilikatsioonimajandid, mis kujutasid endast eriti suuri ja laiali paisatud maavalduste juhtimist. Suurte kõrgaadli ja maavaldajate poolt, vilikatsioonisüs puhul tüüpiline, et villasid/ mõisamajasid oli palju, kõik kuulusid ühele maavaldajale,, kuskil ei pruukinud see olla ühesuguste tingimustega. Neind maavaldusi jutis villicus, villicus oli ülem juht, kohapeal valitses neid alasid meier, salland= mõisamaa, Huffenland= talumaa, nende koormised võisid olla erinevad, õiguslik seisund samuti erinevm kuid kõik nad kuulusid ühe maa valdaja alla.
Vilikatsioonimajandid mõisamajandi mõistes kadusid ära, eelistati pigem rendikohti.Endised sallandid jagati rendikohtadeks laili , paljudel tp kes olid sõltuvad ja mittevabad lubati osta ennast vabaks, teorendi asemel tekkis raharent Grundherrschaft vanem vorm kadus ära.
17 saj grundherrschaft on pigem vastandumine gutsherrschaftile. Mõisahärrus ikka see , kus üks osa on mõisamajand grunherrschaftid hiliskk ja varauusaja tunnuseks et maavaldaja kogus renti ja tal püsisisd muud õigused, endiselt isand, kuid mingisuguseid tugevamaid mittevabaduse vorme Grundherrschafti vorme lääne-Euroopas ei olnud.
Läänesaksamaal pärishrjuse kohta kk on Leibherrschaft ( Leibherr). Puhtalt kunstlik ajalookirjutuse termin, ei esine allikates. Et mõista seda olemast edela-Saksamaa kk pärisorjuse olemust kasut Leibherrschaft( kehahärrus), ajalookirjutusest leibeigenschaft. Grundherr oli ka leibherr, st kk lääne.-saksa pärisorjus ei tulenenud niivõrd maavaldusest vaid ennekõike sellest nagu villaanidolid UK, vaid kehalise omandiõiguse kaudu, pärisorjad olid sõltuvad oma leibherrist, kuulusid oma härrale, kusjuures leibherr ja grundherr ei pruukinud üüldse kattuda. Oluline kriteerium see, et sunnismaisus kk ei omanud olulist tähtsust, sest keskne oli keha omamisõigus, mitte maa järgi. Nüüd väga levinud et tp või pärisorjad ei olnud oma härra juures teenivad või makse maksvad, vaid olid asunud kuhugi muusse valdusesse, ja maksid renti teisele grundherrile, kuid olid pärisorjad oma leibherrile, kellele nad maksid kehamaksu ( Leibzins)Kui Grundherrschaft 13s igal pool tähendas mitte mõisamajandust, primaarne see, et kõik tp olid rentnikud. Linnas tüüpiline et pärisorjad läksid linna, olid iga aasta kohustatud maksma pärushärrale leibzinsi, pidid kindlaks ajaks minema oma pärushärra juurde, maks võis olla ka sümboolne ( nt naised tõid kana).
Leibherril oli lisaks leibzinsile õigusi oma orja üle. Leibherril oli õigus tp pärandile,ükskõik kus see talu ka ei oleks. Osa varast läks pärishärrale(dotfallig) peale surma.Samuti oli Leibherr oma pärisorjade üle õigus kontrollida nende abieluotsuseid, pidi oma leibherri käest küsima luba. Küsimus ka kui kaks leibherri pärisorja abiellusid, kellele läksid järglased. Allikatest näha et leibherrid tahtsid kontrollida, kellega nende pärisorjad abiellusid-> pidid luba küsima. Õigus nõuda tööd ja teorenti, kuid mõisamajandid kadunud ja teorendi vastu huvi suurt ei olnud. 16 saj jõudnud Leibherri õigus kadus ära, teeritorialiseerimisprit viis selleni et keegi maksab veel leibzinsi kadus ära, grundherr ja leibherrus sulasid 15 II P 16 sajandil kokku.
Gutsherrschaft
Ida- Elbe regioonis levinud Alates Schlewig-Holsteinist läbi Mecklenburi, Pommeri, Ida-Preisi Pooola Liiivmaa kuni Lääne Venemaani. Alt Mark Brandenburg, Lausitz, Sileesia, Böömi, Määri kuni Rumeeniani. Ida Elbe regioon kuj endast tohutut maa-ala- 2/3 Euroopa territooriumist. Hõivas u 25 % Ida-Elbe rahvastikust. Regioon ei olnud oma sots ja õiguslikelt aspektidelt piirkonniti erinev. Lääne-Elbe regioonis mõisahärrust ei tekkinudki. Erinevadd hörrused võisid erinevate isandate kätte , Gutscherrschaftilt kõik härrused tema käed.Ida.Elbe regioonis erinevaöt Lääne-elbes sellist juhtumit ei olnud, kus erinevad härrused olid erinevate isandate käes. Mõisniku käes olid kõik distsiplineerimisvahendid, millega mõisnik sai tp distsiplineerida. Mõis oli Ida-Elbe regioonis aadlile põhiliseks võimulähtekohaks, riigipoolt kuj mõisad olulisi administratiivseid ja üh funktsioonidega üksusi. Gutsherr oli kindlasti ka Grundherr ning selge on see, et Gutsherrshaft eraldus grundherrschaftist. Reeglina Ida. Mida enam aadli pos tugevnes , seda enam õigusi nad oma maavalduse piirdes said. Arvatakse et Grundherrschaft hakkas Gutscherrschaftist eralduma 12-13 sajandil. Piirkondlikult Gutscherrscaft erinevalt välja arenenud/ aeglasemalt ja vähem intensiivselt. Tp sellel maavaldusel muudeti kõikjal mõisa alamataeks/sõltlasteks, ida-Euroopas sunnismaisus. Kasvas teotöö kohustus tp. Lõplikult mõisahärrus arenes välja 16sajandiks( väljendus keskmiste ja väiksemat maavalduste puhul).
G. Napp tõi dualismi teravalt välja, keskendus Preisimaa tp olukorrale. Napp lõi saksa agraarajaloo koolkonna, töötas ja tegi karjääri Strasbouri ülikoolis. Tema õpilased hakkasid Ida.Elbe regioonis tema uurimusi avaldama. Knapp defineeris Gutsherrschafti lihtsalt, võrdsustas mõisahärruse õisamajandusega. Tunnus et kui maavaldaja arendas ise mõisa välja, kus teotööga mõisnik tootis vilja, mõisamajand oli peamiseks tunnuseks ka Gutscherrschftil. (Gutswirtschaft) on puhtalt majanduslik nähtus. Mõisamajandeid oli ju ka Grundherrschafti puhul ( vanemad villikatsioonimajandid ja kk majandid), kuid see ei olnud Gutsherrschaft, kuna puudus maavaldajate kätte koondunud igasugune võim ( ka kohtulik)Gutswirtschaft oli väga vajalik tunnus mõisahärruselesee, et mõisnikud oma maavaldused olid jagatud kahes, üks osa oli antud tp, teine oli mõisamaa, kus mõisa valdust laiendati külamaade mõisastamise teel. Tp tõsteti sageli välja ende maadelt. Tüüpiline oli see, et maavaldused anti läänina vasalli kätte, kellelel ei olnud otseselt üldse maad, kuid oma mõisamajandit rajades ja laiendades tuli üha enam küla maad või tp maad mõisastada ( bauerlegen). Kuigi talumaade mõisastamine ei pruukinud alati olla vägivaldne , peale sõdu võisid mõisad võtta tühje maid endale. 18 sajandi lõpuks piirkondlikult võiks mõisamaad suhtuda 1 ühele külamaade arvust. Mõisamaaade harimine toimus teotööde korras. Mida enam mõisamaad laienesid, seda enam olid mõisnikud huvitatud teotööst. Grundherrschafti puhul põhiline maks oli andam või raha, Gutsherrschaftil muutus olulisemaks teotöö.
Mõisamajandust nähtakse turulises situatsioonis põhiliselt siiski turule tootjana. Mõisamajandus rahuldas kõik mõisniku ja tema pere sissetuleku ja toiduainete probleemi, kuid suurel määral viidi ka sise- ja välisturgudele. Mõisa kontroll tp saaduste üle oli põhiline, mis takistas turu arengut ida-Elbe regioonis. Mõisamajand kujunes tegelikult välja juba keskajal. Mõisahärrusest keskajal siiski rääkida ei saa.
Linnad siiski olles vähem aadli kontrolli all suutsid väga tugevalt pakkuda tp alternatiivseid maj tingimusi sh ka migratsioonisihtpunkti. Aadel oma pol pos oli Ida_Elbes võimsam kui Läänes. Läänealadel suutis talurahvas kogukondlikelt oma õigusi seada, Gutsherrschafti üks tunnuseid ka see, et tp kogukondlikud funk viidi mõisniku kontrolli alla, mille tulemusel need kogukondlikud liikumised peagi kadusid.Miks Ida-Elbe regioonis mõisnikud suutsid tugevamini oma võimu kehtestatud on palju vaieldud. Konsensust ei ole. Kindlasti tuleb silmas pidada aadli poliitilisi tegureid. Gutsherrschafti hiilgeaeg 18 saj IIp , alates 30 a sõjast. Riigivõim hakkab üha enam rolli mängima. Baernenschutsin on Nappi termin, Eesti ajalookirjutuses mõnikord mõistetud teisiti kui üldiselt. Knapp pidas talurahva kaitse all silmas seda , kui tp takistasid Bauernlegeni kehtestamist. Talurahva kaitse -> talurahva vabastamine-> Bauernbefreiung. Emantsipeerumise käigus talurahvas vabanes nendest härrustest. Bauerbefreiung algab pärisorjuse kaot aktiga ja tähendab seda, et peale pärisorjuse kaotamist hakkab toimuma protsess, et mõisnikud hakkavad üha rohkem kaotama võimu tp üle. Tp jäid härrade juurde kuni bauernbefreiungini, kui tp olid mõisnikega võrdsed riigikodanikud. Kui maad isegi rendidakse, siis müõisnikul ei ole härruslikku võimu tp üle. Bauernbefreiung 18-19 saj. Mõjutatud riigi sekkumisest ja survest, üh moderniseerumisest.
Ida-Euroopa pärisorjus
Klassikalised Ida-Euroopa pärisorjuse reg oli Schlewig Holstein ( holsteini idaosa9; Mecklenburg , Pommer, Poola, Venemaa, vähem intensiivsem Böömimaal , Määrimaal ja Ungaris ja Balti provintsid ning Leedu. Isegi kaasaegne kirjandus 17-18 sajandist, siis ka seal nähti Ida-Euroopat eraldi pärisorusena. Lääne euroopa pärisorjuse langemine , Ida Euroopa pärisorjuse tõus. erbuntertänigkeit- pärisalam- tahetakse rõhutada pärisorjade sõltuvust maa kaudu. Tp ei saanud lahkuda oma grundherri alt, olid kohustatud põlvest põlve ühes talus olema.
Kk vs uusaja pärisorjus. Palju ühist, kuid oli ka erinevusi. Ühine oli üpris sarnane sots seisund, nende õigused olid piiratud, nad olid mittevabad ja allutatud isanda reziimile / kontrollile . Neli olulisemat erinevust oli lääne ja Idaeuroopa pärisorjuste vahel. Vuusaegne pärisorjuses mängis otsustavat rolli riik, kui kk ja lääne eur riigi roll pärisorjuse kehtestamisel ja säilitamisel oli väga tagasihoidlik , siis ida-euroopas reeglina pärisorjuslikud õigused kinnitatud riigi poolt. Ka kaotamisel mängis riik olulist rolli. Alati oli vabatp , pärisorjad olid koos vabadetp. Ida-euroopas oli vabatp arv tühine, Läänes neid ikka jagus. Oluline oli ka see, et kk pärisorjus ei pidanud olema seot mõismajandusega, Idaeuroopa vuusaja pärisorjus oli seot gutswirschaftig, kuigi pärisorjus võis olla ka linna aadliku teenistused, kuid reeglina mõisamajandusega siiski seotud. Mõisnik võis tp mujale panna, kuid tp päritolu ikka fikseeriti( kust mõisast ta pärit on). Mõisnike õigused erinesid . Sunnismaisus ei tähenda seda, et talurahvas liikuda ei tohtinud, vastupidi, tp olid väga liikuv rahvas. Sunnismaisus tähendas hoopis seda, aet mõisnikul oli alati tp välja nõuda ning seda, et tp ei võinud oma elu- ja teenistuskohta ilma mõisniku loata vahetada.
Pärisorjuse tekkimine Ida-euroopas. Ühtegi otsesest seadust ei ole, mis ütleks, et nüüd on pärisorjus. Pärisorjus kujunes ja arenes välja järk-järgult. Tõlgenduse küsimus, millal me hakkame asja ppärisorjuseks nim. Segane ka miks ja uidas pärisorjus Ida-Euroopas tekkis. Mingeid lihtsaid ja ühekülgseid selgitusi ei ole ( Kohustulik kirjandus Jerome Blumi the Rise of Serfdom in Eastern Europe- The American Historical Review 62).
Pärisorjuse kujteooria: germaani ümberasustuse teooria. Elbe jõgi oli oluliseks piirijõeks. Kuni 10 saj lõpuks slaavlased jääid ida-poole Elbe jõgi, nüüd kolonisatsiooni käigus 12 sajandil sai alguse ulatuslik germaani talurahva kolonisatsioon slaavi aladele, kus saksa ülemkihi järgi tuli ka talurahvas ida poole . Saksa kolonisatsioon kestis kuni musta surmani 1353. Hakati eristama saksa ja slaavi külasid. Saksa kolonistid said eriõigused, ei assimileerunud slaavidegaSchultheiz sai alguses maavaldaja käest privileegid , ümberasustatavad on saksa õigusega. Reeglina jäi Lokaator kes saksa külad organiseeris kohtukaasistujaks ja külavanemaks. Privileegid enamasti sakslastele väga soodsad, ei olnud teotööd ega sunnismaisust->isiklik vabadus, paremad maksu ja renditingimused. Mõnikord nõuti asendusmeest aga sunnismaisust siiski polnud. Pärandusõigus oli saksa külades ka naisliini pidi. Slaavi külade mittesaksa külade õiguslik olukord läks kiiresti halvemaks . Kuigi püüdsid saavutada saksa õigusi enda aladele, siis see ei õnnestunud. Saksa õigusega külad pigem assimileerusid slaavlastega , saksa privileegid kaot ajapikku. 70ndatel aasttael Robert Brenner osutas et rahvastikukriitikad ei pea paika.
Wallensteini World system Theory Model. Lääne turgude nõudluse teooria, lääne euroopas hakkasid kasvama suured linnad, tagamaa ei suuda enam linna toiduainetega varustada, tagamaad on linna vilja importivad keskused, linna inimesed tegelesid üha enam kaubanduse ja muuga . Import tuli Ida-euroopast. Kui lääne eeuroopa suur maj huvi hakkas viljanõudma ida euroopast siis mõisnikud said aru et väga tulus on mõisamajandites teravilja toota ja teenida lääne euroopa turgudelt. Mõisamajandid on selgelt kerkinud enne kui l-euroopa suur nõudlus algas. Mõismajandus 14-15, lääneeuroopa suur viljanõudlus lõppes 17 saj II pool kui baltikumis ja ida euroopas mõisu laiendati ja üha enam uusi rajati.
Pärisorjus Läänemere ruumis
Poola( poddanstwo). Poola tuumikala. Poola oli suurriik 17 sajandiks.Poola pärisorjuse kõige üldisemaks hinnanguks see,et tegu oli ühe raskeima pärisorjuse kaasusega ida-euroopas. Intensiivsem kui Böömis, Ungaris või Preisimaal .Prddanstwo otsetõlkes on alamus. Cermani raamat nt võtab kokku ida-euroopa pärisorjuse kaasused .Poolat ei maininud, nim, et isegi poola k on nimetus alandus ja ei tähenda suurt midagi. Cerman ürit vastu väita koolkonnale , kes prit pärisorjust näidata äärmiselt halvana, kus nad olid madalseisus. Histograafias seetõttu võideldud. Pärisorjuse kehtestamine sai alguse sunnismaisuse sisseviimistest, mängis suurt rolli. Sunnimaisus viidi Poolas sisse riiklike korraldustega.Poola aadel maavaldajatena omas võimu, et talurahva võimu endale meelepäraseks muuta.
Esimesed korraldused , mis poola elanike sunnismaisust reguleerivad on 14 sajandist. Möönavad tp teatud õigust ümber asuda. Suur Poola alad( 14 saj keskpaiga üks pola küladest oli õigus poola elanikel kasimiraja statuudi alusel ära minna jõulude ajal. Pidid maksu maksma. Suvel pidid koguaeg seal olema. Saksa külades ( poolas) oli õigus müüa oma talud maha ja kuiigi ka pidid isanda käest luba küsima. ). 15 saj I p hakati üha enam liikumispiiranguid karmistama , kusjuures saksa ja poola küla elanike seisund ühtlustus. 15 saj I p on selgelt võrdsustattud poola-saksa külaelanike seisund. Teatud tingimustel oli lubatud lahkuda, aga summa mille isandale pii maksma oli kahekordn,eisanda luba oli vaja+ oli vaja endale leida asendaja. 15 saj kokkulepped hakkavad ette nägema jooksiktalupoegi karmimalt karistada. Tõendeid, et isandad on tõepoolest oma jooksikuid taga otsinud. Poolas lõplik juurdumine oli 1496 a Pjotrokovi statuut, kus Pjotorkovi maapäeval võeti vastu selged printsiibid , millistel tingimustel tohib ümber asuda.Ainuke legaalne võimalus jääb igast külast ühel isikul üks kord aastas lahkuda. Ülejäänud talurahvas pidi jääma paigale. See isik pidi olema laps, tal pidi olema soov omandada uus kutse või saada haridust. 1509 juba täpsustati, et isik kes võib lahkuda , peab olema alla 12 aastane. Reglementeeriti rangelt sunnismaisuse relemente. Ilmselt poola aladelt toimus migratsioon ida poole. Hoogustus väljaränne leetu ja ukraina aladele. Suult talurahva ümberasumist ida poole ürit takistada. Poolas 14 saj Musta Surma laastamistööd eriti ei olnud, maj pigem kasvas.
16 saj alguseks võib Poola puhul rääkida juba pärisorjusest. Raske otseselt öelda, millal see kehtestada. 16 saj tõendavad allika, mis näitavad, et maavaldajad on käsit kõiki tp isiklikult sõltuvate eraomanditena, keda on hakanud ka maast lahus müüma.. 1518 olilise seadusega keelati Poola tp pöörata kohtu poole mõisnikevastate kauebustega. Oluline ka Liivimaa puhul.Poola võimuperioodil 1518 a keelust lähtudes kehtestati ka liivimaa tp kaebeõigus mõisniku vastu ära võtta. Sai alguse mõisamajandite rajamine. Eriti 16 saj alguses. folvark ( e ajalookirjutuses riigi mõis poola=, poolas algselt tähendas mõisamajandid. Liivimaal folvark kogu mõis, poolas konkreetne mõisamajandi osa. Mõisamajandite sisseviimine tähendas teorendi kasvu. Algselt 15 saj oli selge vahe poola õiguse ja saksa õiguse küladel, saksa õigusega külad maksid renti, poola –teorent. 1520 -21 a statuudi järgi saksa õigusega külad peavad 1 päev nädalas andma teorenti, Poola õigusega küladel samal ajal 2-3 päeva nädalas. Üha enam tasandati, schultsheisi ametikohad kaot
Poola maj muutis kõige enam suur uputus ( pol ja sõjalised tagasilöögid). Suur osa mõisamaj laostus. Dem katastroof. Teokoormised kasvasid, 18 saj alguseks teonormid 6-7 päeva nädalas. Erti 17 saj viimasel veerandil tp maj olukord ja koormised kasvasid. Üldiselt tp mõisnikud vaatasid neid kui oma omandeid. Mõisnik võis neid omatahtsi ümber asustada. Ei tohtinud ilma mõisniku heakskiiduta abielluda, vallasvara oli väga piiratud ( eriti tööriistad, loomad). Tp enamasti ei tapetud, kui juhtus, pidid trahvi maksma. Eriti julm mõisnik oli Potock, ke somaenese käega tappis 40 tp, vastutusele teda selle eest ei võetud.
Liivimaa ja Eestimaa:

• Õigus koguda konkreetiseid ja fikseeritud makse.
  
• Õigus nõuda fikseeritud tasuta tööd.
  
• Õigus otsustada tp oleva maa kasut üle.
  
• Õigus otsustada tp pärandi üle.
  
• Õigus nõuda mujale siirdunud tp tagasi ( sunnismaisus).
  
• Õigus keelata tp relva omada ja kanda(1507a).17 saj keelatud relva isegi omada. Relva võis omada mõisas 2-3 spetsiaalselt selleks määratud kütti.
  
• Omandiõigus tp üle ( Erbbauer).Erbbaueri termin ilmub allikatesse 14 saj. Mõiste ( pärustp), mis esmakordselt on tuvastatud 1417 näitas mitte ainult sunnismaisust vaid ka omandiõiguslikku taotlust tp üle. Sageli seetõttu kuna Erbbaeri mõista osutab eraomanduslikku kuuluvusse on antud tõlkes üle pärisorjusesse, kuidpn kaudne tõlgendus. Ei ole igapäevane termin. Kui pärustp mõiste esineb ( 15-19 saj) ouhkudel ,kus oli vaja rõhutada kuhu see tp kuulub. Rõhutati ka tp müües.
  
• Õigus omavoliliselt tp füüsiliselt karist( kodukarjaõigus).
  
• Tp kaebeõiguse piiramine.Vaieldav. Tarbel näitas, et Poola ajal riigimõisates tp on revisjonistidele saanud kaevata, eramõisates kehtis 1518 a printsiip ( poola kaebeõiguse keelamise kohta) Varasema kohta andmed puuduvad. 17-18 saj mõisnike õigust keelata tp keelamist ei olnud, kuigi seda koguaeg taodeldi ja ürit seda kaitsta.
  
• Õigus käsut tp vallasvara( tp omandiõiguse piiramine).Tendents , millele mõisnikud appeleerisid et ka vallasvara kuulub mõisnike kontrolli alla ( mõisnike eesostu taotlus )Mõisnikud nägid enda õigusena osta ja kontrollida, mida viib tp turule. Taluinventaride kontrollid. Tegelik elu see, et tp on oma vara ja loomi ja vallasvara käsutanud oma tahte järgi. Neid on koguaeg panditd ja müüdud/ vahetatud .
  
• Õigus maast lahus võõrandada.Pärisorjuse intensiivsem asta. Mõisnikel olnud juba üsna varakult. Hansen leidnud tõendi 1495 a. A.Raat ürit tuua ka kaasust 1410 a, kuid see on pigem kahtlane.
  
• Õigus nõuda ebaregulaarseid ja fikseeritud andameid ja teotööd.17 sajandil selgelt fikseeritud, palju võib andmeid nõuda ja karistada. ( 1632)
  

Samas õigusi pole seaduslikult reglementeeritud I alles 19 saj reglement. Rida reglemente, mis räägivad ühest või teisest aspektist , kuid kõikidest õiguste loetelu ei ole. Õigused tuleb erinevatest allikates kokku noppida. Kohe algselt oli läänimeestele antud õigus koguda vilja, kuid algselt oli see väga piiratud õigus. ( 1220 a alates). 13 saj on teada läänimeeste õigused nõuda talurahvalt teokohustusi. 1884 a läänemaa tp kohustatud 1 päeva nädalas( vaieldav) oma härgadega põlde kündma ja 2 päeva vilja koguma.( või oli tegu 3 päevaga aastas. Siiani täpset teadmist ei ole). Teokoormised alates 13 saj hakanud kasvama. Algselt mõisniku õigus siiski selgelt fikseeritud. Alati tuleb vaadata, kui palju on õigus fikseeritud ja millise astmega ta on.
Varakult kaot tp õigus oma talukoha asukoha üle. Õigus talukohti müüa ja vahetada kadus ilmselt algselt 13 saj lõplikult 15 sajandil. 13 saj pärandi osas oli õigus tp ise veel otsustada , 16 saj pärand sõltus mõisniku tahtest ( talu+taluinventar)Varakult sai Gutsherrist gerichtsherr. Kohtufoogtide õigusest on juttu 1251-55 a saarlaste lepingutes. 1315 valdemar eeriku õiguse kohtuvõim. Ordualadel kõrgeim kohtuvõim jäi vasallidel kätte saamata, kinnitati 1561a Sigismund Augusti privileegidega. Sunnismaisuse õigusest lähtuvalt on sunismaisust reglementeeritud. Kõige varasem säilinud kokkuvõte on tärkna apti kokkulepe jooksnud tp kohta. 1458 a kokkulepe( aastaarv tinglik), kus on olulisena näha, et mõisnikud on käsit talurahvast ja talurahva nooremaid poegi ja teisi külaelanikke enda valdusesse kuuluvaks, vaieldamatu õigs neid tagasi nõuda. Tagasi nõudis adrakohtunik . Tegemist ühe kõige varasema kokkuleppega, teisalt kajastuvad veel 17 saj talurahva väljaandmist reglementeerivates seadusaktides. Ligi ürit ka selgeks teha millal on teada 1 korda kui on hakatud tp tagasi nõudma ( allikate järgi) 1415 a kaasus kus viljakontuur nõuab tagasi irukontuuri põgenenenud tp.Maavaldajal oli õigus saada kompensatsiooni .
16 sajandik son mõsnikud hakanud saama ebaregulaarseid makse hakanud nõudma. Sellega ühelt poolt tuleb eristada tegelikku elu ja õiguslikke seisundit. Mõisnikul oli tõepoolest õigus oma suva järgi seda teha, eriti just abiteokohustus
Õigused puudusid

• Õigus otsustada tp abiellumise üle. Kuigi mingi taotlus oli kõik käesolev allikmatrjal, mis on teada, siis Liivimaa mõisnikud enda kätte seda õigust ei saanud. Mõisahärra pidi informeerida,nõusolek tuli saada vaid pruudi vanematet. Väidetavalt tavaline praktika, et abielluti teise mõisa alale ( kuna mõisad olid väiksed.)
  
• Õigus täielikult tp tegevuse kontrollile. Rooma orjusega võrreldes, tp jäi suhteliselt suur tegevusõigus.
  
• Riided kui pekuulium
  
• Õigus elu võtta ( jus vitae ac necis)( so põhjendamata kaelakohutõigusega aga niikuinii). Kohtuõigusega võis siiski võimalik tappa( surmanuhtlus). Muidu mõisnike omavoliliselt surma mõista puudus ning seda ei saanud nad kunagi.
  

Pärisorjus Rootsi suurriigis?

Loit . Pärisorjuse kaotamine Eestis Rootsi ajal.Kleo nr 1, 1996, lk 3-18. Pärisorjust ei eksisteerinud Rootsi , Soome ja norra aladel. Ei lugenud see , et Rootsis 17 saj I p talurahva olukord muutus raskemaks. Soomes ja rootsis pärisorjust eriti ei olnud. Rootsi keskvalitsus pärisorjuslikke suhteid aksepteeris oma riigi teistes osades, pärisorjus ei olnud mitte ainult balti provintsides vaid ka Pommeris, Rügenil ja ka Skane -s( 1658 Roskilde rahuga). Tuleb arvestada, et alternatiiviks on Pommer ja Rügen, mis jäid rootsi alla ka 18 sajandiks, kus seal rootsi keskvalitsus ka siis täiel määral pärisorjust aksepteeris ja ei asunud seda likvideerima .
1615a talurahvakorraldus ( Bauer und Schäfer-Ordnung): 4 punkti

Talupojad mõisnike omandiks ( leieigen, homines proprii und coloni glebae adscripti)

Talupojad pärus- ja omandiõigustest ilma jäetud. Kõik talud, põllud ja heinamaad pidid kuuluma mõisnikule

Kojhustus maksta andameid ja piiramatud teotööd

Sunnismaisus.
1616 a korraldusega 1646 a võttis Rootsi valitsus Vorpommeri puhul kasutusele. Meiliusarutles pikalt sunnismaisuse üle ja täielikku õigust sunnimaisuse osas ei ole. Kommenteeris juhtumeid,kus mõisnik kohtles julmalt tp. Pommer omandas kõige madalama astme. Ppommeris kaot pärisorjus 1806 a samas rütmis nagu mujal Ida-Euroopas-Pommer hea alternatiiv , et kui Eesti oleks jäänud Rootsi võimu alla, siis oleks ilmselt ka seal pärisorjus alles jäetud niikaua nagu see Ida-Elbe regioonis oli . Alates 15 saj lõpus viidi Taanis sunnismaisus sisse (?!). Schlewig Holstei jäi Ida-Elbe regiooni , eriti just Holstein.
Pärisorjus Venemaal
Sunnismaisus ja riigikeskne tegevus sunnimaisuse ja pärisorjuse sisseviimisel, hoidmisel ja likvideerimisel. Sunnismaisuse põhjused, miks seda juba kk hakati reguleerima ( algselt vaid andamitp) oli tingitud Venemaa tohutust geograafilisest situatsioonist, kus tp oli ilma probleemideta võimalik ümber asuda ning uue eluga seal peale hakata. Riik ( eelkõige suurvürstiriik) oli huvitatud hoidmast tööjõudu ja maksumaksjaid kinni ning mitte laskma neil vabalt ümber asuda. Vürstid omavahelisi kokkuleppeid hakkasid tegema juba 13-15 sajandi. Kokkulepped üpris levinud, kuid 15 saj lõpuni ühtegi ühist kgu moskva suurvürsti alal kehtivat kokkulepet ei olnud. 26 nov äeti kolmenädalaline auk, kus oli neil lubatud ümber asuda. Augu ajal ümber asunud oli lubatud mujale minna, muidu mitte. 1497.a Ivan III kohturaamatud( sudebnik).Seal reglementeeritud, et ümberasumisõigusedüripäeva augus kitseneb 1, nõuti , et tp ,kes soovivad ümber asuda peavad maksma lahkumisraha. Sudebnikus lahkumisraha fikseeritud, olenes kui kaua tp on alal elanud ( mida kauem, seda suurem). 1497a nähtud kui daatumit, millal Venemaa hakkas pärisorjust ja sunnismaisust reglementeerima. Ivan IV ajal tp maksukoormus suurenes.
1581keeluaastad( Zapovednõe leta ). Riik hakkas väljastama korraldusi keeluaastate kohta, millal tp ei tohtinud ümber asuda. Oli juba 1581 a teostatud maarevisjon( pisovõe Kingi, 1581, 1626), uuemad uurimused väga kriitilised . Uuemad uurimused näidanud tohutuid auke. Pisovõe knigid olid koostatud väga ebajärjepidevalt, mistõttu usaldusväärset pilti asustusest ei saa. Rahvaarvu nende põhjal hinnata on raske.
1592 Boriss Godunov kaot üldse liikumisõiguse ära ( jüripäeva privileeg ) . Tp lõplik sunnismaistamine. Aegumistähtaeg ( urotsnõe leta)1597. 5 aastane aegumistähtaeg, kuid siis järepanu see aeg pikenes , kuni aegumist’htajal kaot lõplikult 1649 Ulozenie ( sopornoe upozennie). Trad ja kõige tuntumaks kehtestamisaastaks on siiski 1649. Seal tp olukorrale palju tähelepanu pööratud, to tagasinõudmise õiguse kohta oli seal 34 artiklit, samuti määrati seal ära tp kohtualluvus mõisnikele. Tp olid siis juba mõisnike omandid. Samas kuskil ulozeniies ei ole kuskil tp nim pärisorjadeks. Venemaa pärisorjusest rääkides ei olnud pärisorjus vaid maaläbi kuuludes, vaid juba ulozenies ja hiljem on näha, et tp käsitleti isiklikult sõltuvalt ja eraomandina ( nt mõisa jõukust ja suurust mõisteti hingede järgi). Venemaal toimus selge mitte ainult hingede müümine maast lahus, vaid mõisnikud hakkasid maapankadesse pandiks hingesi andma ning pärisorjadest said hüpoteegid. 19 saj keskel oli summa nii, et mõisnike laenukoormus oli keskmiselt 69 rubla ühe pärisorja kohta. See ilmselt ka põhjus, miks aadel oli nõus pärisorjuse kaotamisega ( kaot seose enda ja pantide vahel, riik võib hüpoteegitud pärisorjadega teha mis tahab, võlgadest saab lahti). Hingede pantimine ja vahetamine oli tavaline. Levinud olid ka pärisorjade müügikuulutused, oksjonitel müüdi pärisorje ( hingesid). Kas tegelikult venemaa pärisorjus oli kaugemale jõudnud või liivimaal on eraldi võimalik diskuteerida. Venemaa tp tegelikult palju paremas olukorras kui tp liivimaal.
Venemaa puhul tuleb rõhutada, et Venemaa pärisorjad ei moodustanud Mõisamajandus oli pigem 17 sajandi nähtus. Venemaal oli suhteliselt väikese osakaaluga mõisamajandus. Tp olukord oli seot teenismõisate rajamisega ( tek alates 15 saj viimasest veerandist, Ivan III Novgorodi alistamisega sooviga kindlustada Venemaa läänepiiri ustavate sõjaväega ja lojaalse aadliga, rajasid teenismõisad( pomeste, mis erinevalt pärusmõisadetst olid antud aadlile päriseks kasut ilma võõrandamisõiguseta, faktiliselt sageli mõis jäi perekonnateenistusse edasi , kuigi teoorias oleks pidanud vürstile tagasi langema). 16 saj lõpuks olid kujunenud teenismõisad üheks valdavamaks vormiks Venemaal . Suurvürstid jagasid teenismõisaid tasuna, st suurvürsti enda domeenivalduste jagamist teenismõisadeks, mishalvendas tp olukorda. Tp , kes sattusid teenismõisade alla pidid palju intensiivsemalt tööd tegema. Palju intesiivsem sõltuvussuhe. Teenismõisnikud hakkasid 16 sajandil vaikselt küll mõisamajandit rajama aga algselt olid need üpriski väikesed.
Venemaa regionaalne jagunemine. Jagunes musta- ja mittemustmullavööndiks. Mustmullavööndis hakkas arenema mõisamajandid, arenesid teotöö majandid ( teotöö oli pühiline andab Barzina). Mittemusta mulla vööndis hakkas arenema pigem tööstus ja kaubandus. Mida enam tekkis sisenõudlus ja arenes tööstus ja kaubandus, seda enam tekkis turgu musta mulla vööndi kubermangudele, et oma kaupa turustada. Kesk-venemaa ala nim tihti tööstusalaks. Tp läksid palju linnadesse kauplejaks, aga olid pärisorjad edasi. Neil olid passid ja härra loal tegelesid muude tegevusaladega. Härrale tasusid Obrokina. Eriti need tp kes ei olnud seot mõisamajandiga. Obrok võis olla nii rahas kui ka viljas . Ettevõtlikest obroki tp kujunesid venemaa jõukad t. Paljud Obroki tp kes sattusid hea kaubanduse peale kujunesid jõukamaks, kui isegi lääne tp . Teada ka juhtumeid, kui nad ka ise omasid orje. Mitmed obroki tp läksid hoopis nt näitlemist või kunsti õppima. Suurem osa siiski elas omal maal. Mitte mustamull vööndis obroki tegevus oli niisiis palju laiema. Aga ka mittemustamullavööndis olid siiski jätkuvalt mõisad. Kokku oli venemaal mõisu 110 000. Venemaal tekkis veel üks oluline nähtus. Ühel mõisnikul oli väga palju tp ja väga sageli suurmõisniku pered elasid ise linnas, neil oli mitu mõisa, mmõisu peeti absentee korras ( isandal on mõis , kust ta korjab ainult tulusid, ise kohal ei ole, kirjavahetuse teel enamasti juhendasid). Venemaal oli nt Orlovidel üle 27000 meessoost pärisorja, mitmeid mõisasid, keskmisest oli 84% mõisnikest alla 100 pärisorja. Tema valduste peakontro asus moskvas, mõisades olid mõisavalitsejad. Mõisavalitsejaid oli raske leida, 18 saj lõpus, 19 saj said eriti tuntuks mõisavalitsejaks Baltikumis või Preisi maalt pärit valitsejad . Suurmaavaldajad absentee korras valitsesid kirja teel, kogu kirjavahetus on säilinud. Oma suva järgi toimuvat mõisvalitsejat ei olnud.
Venemaal ei olnud kõik teoorjuslikud tp . Isegi mõned andmed ütlevad et 1861 a suurem osa tp ei olnud enam isegi mitte põllumaj. Venemaal palju muud rahvast, kes ei olnud otseselt t võiv teoorjuslikud pärisorjad. Eraldiseltskonna moodustas teenistusrahvas – mõisateenijad ( Dvorovnõe ljudi). 7 %. Samas oli suur pobulite osakaal ( maata tp). Sageli olid nad maata j aotsisid teenistust sulastena ja hooajatöölistena. Burlakk oli väga levinud teenistuse saamise koht Põhiline funktsioon parvesid või laevasi dkallast mööda vedada, enamasti just vastuvoolu . Burlakki rakendid olid 4- 100 artelli moodustda, olenes laeva suurusest . Hooajatöö, tegutsesid sügisel ja kevadel+ suvel. Paljud maata tp ja prisorje oli hõivatud tööjõuna otseses tööstuses ( eriti uurali tööstusettevõtetes) Teenisi palka nau vabrikutöölised, samas olid ettevõttega isiklikult seot. Kui ettevõttel läks hästi oli ka tööstusorjadel soodustusi. Kuie ttevõttel läks aga halvasti, siis võidi ka väga paju vireleda. Samas igal juhul, isegi kui hästi läks, said nad 3-4x vähem palka kui omal jõul palka oleks saanud.
Suur osa oli ka riigitp (Kazevnnõe kpestjane) e kroonutp. Ei saanud maast lahus osta või müüa. Ei nim pärisorjadeks. Teatud tingimustel oli neil õigus sots staatust muuta ( nt linnaelanikuks saada). Lahedam elamine. Riigitp osakaal on ärk-järgult kasvanud. Palju riigitp kasu tpalju riigiettevõtetes nt suurte metsaalade raiumiseks ja laevaehitamisel.
Holopid – orjad. 1649 a ulozenies on holoppide kohta täiesti eraldi artiklid. Holoppe on eristatud oma õigusliku seisundi poolest tp, neid on nähtud kui vallasasju ja orje. Ulozenies on tüüpilised orjaprintsiibid sissekirj, et omanik peab neid toitma ja ei tohi neid kerjama lasta. Holoppe rakendati maja, põllu, metsa, käsitöödel . Osakaal 7-8%Põllutöö tööjõudlusest isegi 10 % Venemaal. Holopid ka selles osas isanda all, et kuimõisnikud oma hingesid tappa ei tohtinud, siis holoppide puhul seda piirangut ei olnud. Kõik mis holopid paha tegid, vastutas nende eest isand. Holopide päritolu osas olid vaheds sees, oli palju sõjavangidest holoppe. On olnud ka kabala holoppe/ sõltlasi. Ei tea , kas neid saab holoppide all mõelda, aga neid on sageli seal all määratud Sageli võlasõltlased. Piisas ainult 3 rublast võlas, kui võidi sattuda kabalasõltlaseks, kuigi alla 15 a ei saanud sõltlaseks võtta, 16 saj keskpaigaks aga juba sai. Holopi ühkiht on kadunud 18 saj , seot peeter I pearahareformiga, kus meesholopid on selgelt määratud võrdse maksukohuslasena nagu teised.
Venemaal püsis väga tugev kogukondlik elukorraldus külades, opsnina või mir. Kogukond püsis kuni pärisorjuse kaot tugeva iseseisva org. Kogukonna struktuur ja hierarhia olid külakonniti aga erinevad. Mitu küla võisid sageli moodustada phe kogukonna. Kogukonna juhtisid enamasti kogukonna vanemad. Kui mõisnik tahtis anda talurahvale mingi korralduse või rahvast karistada/ koormisi tõsta, anti asi kogukonna juhatusele. Kui riik hakkas nõudma nekruteid, siis kõik käis läbi kogukonna. Riigi ja pearahamaksud käisid läbi kogukonna+ mõisaandamid. Toimus ühisvastutuse printsiip. Kui üks ei suutnud maksta, siis kogukond pidi ise kuidagi selle asja kinni maksma , riik ja mõisnik tahtis mingit kindlat summat . Kogukondlik funktsioon oli ka ühismaade haldamine . Põllumaad jaot regulaarselt ringi , muude maadega oli sageli nii, et aidates vaesemaid kogukonna liikmeid anti neile nt uus maa. Riik kontrollis pärisorjusest vabastamise protsessi. Kõige varem said t vabaks ise ostmise teel .. nt jõukad vabrikandid , kes ostsid ennast vabaks. Kiiresti hakkas riik reguleerima vabaks ostmisi, Aleksander I ukaas lubas tp vabaks ostmist, sh ka terved külad võisid ennast vabaks osta, kuid see käis läbi keisri, kõik mpidid allkirja saama. Summad siiski kõrged mida vabaks saamise eest nõuti. Kui üksiktp tahab ennast vabaks osta siis ta võib seda ilma maata ka teha, kui küla tahab, siis vaid terve maaga.
Iga uue keisri võimuletulekuga kuulujutud pärisorjuse kaotamisest venemaal levisid. Levisid ka valgustust kritiseerivad teosed , kuulsaim aleksandr padizevi ( Radistsev). Katariina selle teose keelustas. Padizev saadeti siberisse, tema teosed korjati kokku. Tuli tagasi Keiser Paul I ajal, temast oli saanud talurahvareformide sümbol. 1840ndateks a oli suhtumine sellne, et pärisorjus on pigem paha ja tuleks kaot. Aadlel ja valitsus aga kartsid üh kokkukukkumist ja pööbli mässu. Nikolai I oli mõelnud pärisorjuse kaot aga ta ei olnud seda teinud. Kuni Krimmi sõda venemaa oli viimaseks tõukeks. Aleksander II kohe peale Pariisi rahu sülmimist 1856 a tegi ametlikult teatavaks otsuse, et kavatseb tp pärisorjusest vabastada
Pärisorjuse kaot ja Bauerbefreiung
Bauerbefreiung- protsess, mille käigus Grundherrschaft ja Gutscherrschaft ära kadusid. Tegemist pikaajalise protsessiga, ei saanud alguse pärisorjuse kaot. Pärisori vabanes härrustest ajapikku. Bauerbefreiung on talurahva emantsipatsiooon. Termini tõi käibele G.F.Knapp . Knapp peab Bauerbefreiungi protsessi veel pigem 18 saj nähtuseks, 19 saj põhilised sots maj probleemiks on palgatööliste olukord, mitte enam põllumaj probleemistik. Bauerbefreiungi mõistest on Lauri artikkel, mis on kohustuslik kirjandus iseenesest.
Põhjused, mmiks pärisorjuse kaot teele 18 saj II p asuti, on palju diskuteeritud ( valgustusliku kirjanduse mõju / propaganda uue korra rajamisest, pr rev mõju). Maj räägiti ka suurest s ots kriisist, kus talumaj ei suutnud enam rahuldada kasvavat maaelanikkonda. Hulk maata tp. Adam Smithi mõju on hakatud rõhutama ( rõhutas, et palgatöö on efektiivsem kui orjatöö , kus on orjal lohisev mentaliteet, laisk j amittemotiveeritud). Liberaalsem aadel hakkas pooldama Thaeri ideid, kes 19 saj alguses oli saksa põllumaj teaduse rajaja, kes selgelt argumenteeris, et teotee on mõtetu inim ja looma energia raiskamine. Mingit huvi rakendada uusi tehnoloogiaid ei ole. Liberaalsem hakkas kohanema . Palju räägitud ka kapitalismist. Marksistlik ajalookirjutus rõhutab 18 saj lõpu 19 saj alguse talurahva ülestõusu, marksistid oma feodalkriisikonspetsioonis rühutasid talurahva ülestõusu tähtsust, mis panid mõtelema aadelkonda. Väitis et kõik need asjad avaldasid mõju, kuid tegelik põhjus oli siiski riik ja riigi roll, absolutistlik monarhia kasvav huvi ka aadlivõimu piirata ja üh kontrollida ka absolutistliku valitsejate üha suurem huvi riigi alamaid kasvatatada , kameralism ja füsiokraatia ( rõhutas riigi rahva heaolu tähsust mis on alus riigi heaolu ja kasule). ( see viimane oli Blumi teooria). Kahtlemata Blum tähtsustab riigi rolli üle, sest enamasti pärisorjuse kaot seadused valmistati ette koostöös aadliga, tuleb rõhutada, et ükskõik millist I_E kaasust vaadati, aadlile jääti peale pärisorjuse kaot siiski nende pos alles. Teisalt jällegi ükskõik millist kaasust vaadata, pärisorjus kaot riiklike korraldustega ja selgelt riigi seadustega kus üheks osapooleks oli riik. Riigi tegelemine pärisorjusega ei tähenda seda, et riigid oleksid hakanud huvituma talurahva heaolust, riik tegeles enda huvist( maj pol samm)Põhiline eesmärk võimaliku suure rahvaarvu kasvatamine .
Talurahva vabastamine pärisorjusest eestis samamoodi nagu mujal. 1860 a lõplikult vabastati kodukarjaõigused, 1919 a maareform vabastas mõisade üleoleku tp üle. I mõte pärisorjust Eesti ja Liivimaal kaot oli kõige varasem kirjalik etteoanek J. G. Eisen 1756 a. Argumenteeris, et riigile on selgelt kasulikum pärisorjus kaot, pidas silmas tp omandiõiguse andmist. 1795-97 Browni korraldused= mõisniku omavoli piiramine. Esmalt piiratimõisnike omavoli, mõisnikud pandi seadusega reguleeritud vahekorda . Ei võinud tp omavoliliselt ümberasustda, makse tõsta jms. Omavolitsemise piiramine alates 1765 – 1845 aastani välja Tunnustati talurahva vallasvara kasut õigust , fikseeriti talurahva müisakoormised. Toimus pärisorjuse tingimuste raames. Kuni 1810 kõik arutelud toimisid pärisorjuse parandamise raames, kaot ei arutatud. Nõuet et talurahva olukorda päevakorral hooida, hoidis Venemaa keskvalitsus ülevalt ( flaierid, talurahva ülestõusud). Surve rüütelkonnale oli, et talurahva oukorraga tegeleda kuni 1810 a rüütelkond käis välja idee pärisorjus kaot aadlile soodsatel tingimustel. Läänemere ruumis oli pärisorjuse kaot küsimus nii aktuaalne ja pm igal pool juba otsustatud. Aadlile soodsatel tingimustel, millest nad midagi ei kaot. Päriorjus kaot mitte otsekohe vaid pidi toimuma järk järgult. Liivimaal toimus see seitsme aasta jooksul.Esmalt kogukonldik organiseerimine, alguses pidid pooled vabaks saama, peale seda veel pooled.
Pärisorjus kaot printsiip hösti lahti öeldud Preisi õigustest. Kogu aadel ütleb lahti oma senistest õigustest ja vahekorrad mis tulenesid talurahva personaalsest kuulumisest pidid kaduma ja jääma edaspidi ainult need vahekorrad mis on seadusega ette kirjutatud või lepingutega ette nähtud. Lepingud liberaalsed, kogu maa jäi mõisnikule. Eeskujuks inglismaa kapitalism. Talupoeg ei pidanud kuuluma kuhugi mõisa juurde vaid lihtsalt rendilepinguga oli. Kuna kogu maa sh senine talumaa läks selgelt mõisnike käsutusse, siis maa kaudu jäi jätkuvalt palju härrusi mõõisnikel talurahva üle. Mõisnikud olid jätkuvalt kohustatud ja neil oli ka õigus igasugust talurahva tegevust kontrollida ( sh võisid kontrollida kohtuvõimu). Talurahva suhtlust riigiga, mis pidi nüüüd olema vaba ( talurahvas oli vaba seisus) toimus jätkuvalt läbi mõisa. Vabanemien sai teoks esmaks seeläbi, et talurahvale hakati ostma talumaad. Passiseadus andis vaba liikumise, 1865 kaot ka kodukarjaõigus ja liikumisvabadus ( 68 Eestimaal). Vallaseadus ka oluline, talurahvas sai kogukondliku omavalitsuse mis pidi olema mõisniku eeskostest.
Pärisorjuse kaot ida-euroopa kontektist.
Alguse sai Austriast ( 1 nov 1781 Joseph II pärisorjuse kaot patendiga, päris Austri , bäämi- ja määrimaa kohta)Eesmärk kaotada isiklik sõltuvus ära aga igasugune mõisamajandus jäi püsima, tp allvus nii kohtuhärrusele kui ka grundherrihärrustele jäi püsima. Tegelikult Joseph II ideed talurahva vabastamise osas jäid 1781 a toppama , 1848 a miindi alles revolutsiooniga talurahva vabastamisega edasi. Enne 19 saj algust anti pärisorjuse kaot idee välja Austrias , Taanis ( 20 juuni 1788) ja Baden . Peeale 83 a jäid ka Badenis talurahvreformid toppama.
Kõige olulisem varastest seadustest oli Preisimaa talurahva vabastamine 1807 aastal ja hilisem Bauerbefreiungi protsess on kõige enam uuritud. Preisimaal tõusis talurahva olukorra küsimus Friedrich II ajal päevalkorrale, juba 1763 aastal anti välja mõningaid esimesi korraldusi, mis soodustasid talurahva muud tegevust nt talurahva isiklik vabadus pidi olema garanteeritud kui on läbinud vastava ettevalmistuse. ( nt käsitööliseks , sõjameheks, naised kes abiellusid isiklikult vaba mehega). 1760 kaot Preisimaal ka selline talurahva kohustus Gesindezwangdienst- talulaste mõisateenimise kohustus. Omane ka mecklemburis ja Pommes. Idee selles et kõikidel talulastel kohustus mõisas läbida teenimisaeg ( 3-5), sell eest said toitu, peavarju ja riideid . Kui oleks teeninud sulastna vüi teenijatena oleksid nad isegi taludes saanud suuremat teenistust. Mõisates oli see pm piiramatu lisatööjõu (12-14 eluaastased lapsed, neile lisandus ka teotöö). Väga vihatud, 16 saj väga levinud. 1763 Friedrich II selle ka kaot. Friedrich II ürit ka muid rforme teha, mis tagakasid talurahvale nende vallasvara ja omandiõigused, kuid preisi aadel oli sellele vastu, rääkisid paternalistlikust hoolitsusest, Lõpliku hoobi pani Napoleoni sõda-> preisi militaarriigi urustamine. Mõisteti et uus preisi üh peab olema ilma pärisorjuseta. Napoleon tuli preisimaale pärisorjuse kaot loosungiga, poola ter mis varem olid preisil olnud moodustas Varssavi hertsogiriigi, 1807 kaot seal pärisorjuse. E pärisorjuse kaot vältimatus. Vabahärra von Stein kellele palju omistatakse pärisorjuse reformi, oli olnud alla nädala valitsusjuht, e reform oli juba varem valmistatud. Kui Eesti ja Liivimaa pärisorjuse kaot ediktid olid paksud, siis Preisimaal oli 12 leheküljeline see asi. Põhiline et talurahvas polnud enam alluvussuhtes mõisnikest, igasugune mõisasõltuvus pidi kaduma, preisis piidi olema ainult vaba rahvas.Igasugune maavalduse omandamisõigus anti nii talurahva kodanikele kui ka mõisnikele, küigil oli õigus omada nii linna, talumaja kui ka mõisu. Kõikidel tp õigus astuda ka kodaniku seisusesse ja uus elukutse omale valida. Kuna see oli lühike ja lakooniline seadus, siis palju jäi veel õhku. Aadlile sobis, said omakasupüüdlikult seda interpreteerida. Põhiliselt kui varem taheti talumaid mõisastada, nüd olikõigil võimalus talumaid omandada, mõisnikud tahtsid talumaid uuesti mõisaga liita. Stein ise sai aru, et teatud osa talumaast pidid tp jääma a, nähti ette kompensatsiooni talude eest. Põhiliselt nähti ette et talurahvas pidi maksma teotöö ja talumaa eest kompensatsiooni mõisnikele. Mõisnikud olid talumaa kompensatsiooniga, talurahvas , kes soovis oma teotööst vabaneda pidi sageli kogu oma maast loobuma kui ei suutnud ennast välja osta. Veel 1840ndatel a suur osa talurahvast Preisimaal oli välja lunastamata, st jätkuvalt mõisnike kontrolli all. See printsiip, et mõisnikud saavad kompensatsiooni pärisorjuse kaot eest + teotöö eest üle ida – euroopaline nähtus. Alles 1850a vabastati talurahvas suurtest kohustustest, talurahva pank , kust talurahvas sai soodsat krediiti. Mõisnike kohtuvõim kaot preisimaal alles 1872 aastal. Mõisnike patronaaziõigus( maavaldusesse jääva kiriku pastori valimisel oli kaalukas roll mõisnikul preestrit lubada või keelata. Oma piirkonnas oli ta kiriku patrooni seisuses – mõisnik st) kaot alles I MS.
1806 kaot Rootsi Pommeris pärisorjus, kui Rootsi kuningas otsustas Pommeri aadli omavalitsuse likvideerida ja kuulutas pärisorjuse kaotatuks. Teotöö jäi püsima, maa võeti tp ära. Pidi jääma pigem mõisnikele. Hakkas toimuma suur maade mõisastamine. 1846 endisest vorpommerist ( Rootsi, nüüd Preisi), oli suur osa Mõisates. Talurahva vabastamine väga halbadel tingimustel
Mecklenburgis 1820. Pm sama printsiibiga nagu Liivi- ja Eestimaal. Maa läks mõisnike kätte, kaot tp siklik sõltuvus, pidid jätkama teotööd mõisa raames. Isegi renditingimused olid ainult mõisniek suva järgi kehtivad. Aktiivne endiste talude mõisastamine.
Poolas pärisorjuse kaot toimus vastavalt sellele, kuhu alla poola kuulus ( Venemaa-Austria-Preisi vahel oli jagatud). Vabastamine vastavalt alale, kellele ta kuulus. Kosjuzko ülestõus 1794(Rus vastu), kus kõik talurahvas kuulutati vabaks, venelased surusid maha, midagi väga ei tulndu sellest. Galitsias 1848 rev käigus läks Austriale, riik pidi ise maksma aadlikele kompensatsiooni kaotatud teotöö eest ( Austria Galiitsia aadlile).Venemaale läinud alale talurahvas lülitati venema apärisorjuse süsteemi, seal alles kaot pärisorjus 1861.
II pärisorjuse kaot laine Austria impeeriumis. Varakult peale märtsirev pääses austria liberaalsesse parlamenti H. Kudlich, ise oli talurahva seisusest pärit, suvel 1848 agraarreforme tegema hakkas. Osaliselt pidid saama riigi osalt teotöö poolt kinni makstud. Austrias teotöö = robot . Ungar iseseisvus märtsirev järel , kuulutati välja liberaale ne konstitutsioon, talurahva vabastamine. Ungari pärisorjus 1848 ( 1853). Märtsis 83 Habsburgid kuulutasi vabaduse tp, et saada talurahva poolehoidu, aadlile lubasid täielikku roboti kompensatsiooni. Ungari puhul tuleb arvestada, et ungaris oli mõisnikud ja talurahvas mõlemad ungarlased reeglina, ei olnud etnilist vahet Ungari pärisorjus üldse üks kõige leebemaid I-E. Mõisamajandus arenes väga vähe. Tulenes nt ilmselt sellest, et mõisamajandus eileidnud piisavalt turgu. Arenes pigem karjakasvatusega. Austrijasse müüdi härju. Ungari vein. Mõisate suur sissetulek oli veini eesostuõigus. Böömimaal oli õlu, tp ei tohtinud õlut pruulida, Böömimaal 1/3 sissetulekust mõisnikele tuli õllest. Ungaris tugev veinimonopol mõisatele, talurahvas võis teha oma veini, talurahval suured istandused aga ei saanud ise seda müüa, pidid mõisnikule odava raha eest müüma. Mõisa majandusteravilja teotöö oli 2-3 päeva nädalas. Peale rev siiani palju pärisorje, seot sellega, et Venemaal oli siiani pärisorjus.
Pärisorjuse kaot Venemaal
Põhjused. Debatte peetud palju, jäi sellega maha muust ida-euroopast. Paljud põhjused esitas G. Blum:

• Liberaalsete ideede levik.
  
• Vene riigi rahvuslik huvi oli kaot pärisorjus.
  
• Hirmud talurahva rahutuste ees
  
• Kaot krimmi sõjas
  
• Blum peamiseks põhjuseks peab pol lagunemise protsessi vältimiseks peale Grimmi sõda . Aleksander II sai sellega hakkama
  
• Rieber rõhutab et Venemaad juhtus valitsema õigel ajal mees, kes julges asjaga hakkama saada, kardeti kogu vene üh lagunemist. Aleksander II kartis jääda diplomaatilisse isolatsiooni, venemaa sõjalist nõrkust. Mõistis et kaot Krimmi sõjast utlenes venemaa mahajäämusest.
  
• Daniel Fied pidas keskseks venemaa kultuuriselgitus, venemaa eliit ei leppinud enam et aadli sissetulekud tulevad orjuslikust seisundist. Pärisorjust peeti piinlikuks suheldes ülejäänud Euroopaga, ei käinud kokku tsiviliseeritud rahvaste ja normidega.
  
• Venemaal domineerib marksistlike autrorite arusaam, keskne oli talurahva ülestõusu eest kartus, 19 saj talurahva ülestõusud üha sagenesid. Keskvalitsus nägi et pärisorjuse kaotamisega saavad likvideerida selle ohu.
  
• Tugevad majanduslikud argumendid , pärisorjus muutus lihtsalt ebatulusaks aadel sai sellest aru-> pärisorjuse kaot. Seisukohta et pärisorjus muutus ebatulusaks hiljem lääne- eurooplased kontrollisid ja mõistsid et see on jura , pärisorjus oli siiani 60ndatel tulus. Kui pärisorjus oleks tõesti ebatulusaks osutunud oleks aadelkond pidanud nad vabatahtlikult vabastama. 56 a kui Aleksander II eesmärgi seadis et pärisorjus kaotada siis 5 aastat toimusid arutelud, mis printsiipidel see peaks toimuma. Kaasati mitmeid huvigruppe, laia aadli ühise arutelu tulemusena, pärisorjuse kaot toimus niisiis aadlile meelepärasel viisil. Talurahvas oli teadlik,et arutatakse nende pärisorjuse kaot küsimust. 1861 kui seadusega pärisorjus kaot, oli talurahvas ääretult pettunud , talurahvas oli siiani sunnismaine, pidid teotööd ja obrokit maksma. Talurahvas oli veendunud et on olemas tegelik vabadusseadus, mis tsaar välja andis ja kohalikud näitavad neile võltsitud seadusi.
  

Venemaa pärisorjusest vabastamine pidi toimuma kahes etapis .

üleminekuetapp ( 2-9a) Mõisnik võis ise otsustada millal on talunik nii küps et viia teda üle üleminekuetappi. Suhted olid siiski leebemad .

1881 a olid kõik talurahvas vabanemise etapis ( keskvalitsuse käsul) e „ maa lunastamise etapp“. Talurahvas pidi kogukondlikult ostma välja oma maa. Tp polnud isiklikku kohta kõik oli kogukonna maa. Kogukond pidi lunastama mõisnikult välja maa, ükski tp iseseisvalt maad osta ei saa st veel tugevam kogukondlik kord. Positiivne siiski see et 1881 a oli juba ette nähtud maa lunastamise regulatsioon ( suur erinevus Eesti- ja Liivimaaga, seal ei nähtud ette , et alurahvas hakkab maad välja ostma). Venemaale kohe kirj seadusesse sisse ( ilmselt balti mõju, kus olid rahutused), 6 % jäi talurahva kätte, mis nad välja kogukondlikult lunastasid. Külakogukond võis seda maad käsutada aga ei võinud seda müüa. 1906 Stolõpini reform alles lammutas ülakogukondliku korra. Lääne autorid pidasid 1861 a seadust äärmiselt tagurlikuks, tp ei olnud võimalust individuaalseks tegevuseks, liberaalseid lääne ideid ei rakendatud. Tootlikus siiski kasvas võrreldes varasemaga. Uuem kirjandus rõhutab et siiski lubati neil maad välja osta , võrreldes USAA-ga kus ei olnud ette nähtud, et nad võiksid mingit maad omada. 1861 a teotöö jäi siiski kehtima, kuigi see oli suuresti juba kadunud. Venemaa tp u 1/3 olid teorentnikud.
Aafrika orjakaubandus
Vahemerepiirkonnas kaubandus olemas juba l’bi keskkaja, nüd portugal hakkas aktiivsemalt otsima koloniaalvaldusi ja hakkas 15 saj I p purjetama ka mujal. Assouri saartel ja Madeiral. 15 saj keskel asustati sinna juba I aafrikast päris orjad. Sinna hakati rajama ka suhkruistandusi, mis oli uus majandusmudel . Ei saa aga öelda, et aafrika orjad jõudsid isnna esmakordselt portugallaste poolt. 40ndatel olid aafrika orjad juba turgudel müügis( eriti Lissabonis). 16 saj keskel 10 % Lissaboni elanikkonnast olid aafrika orjad. Portugali Aafrika turgudele sisenemine tähendas seda, et hakati mööda aafrika läänerannikut lisaks muule kaubale ka orj e kokku ostma. I orjad osteti Senegambiast ( 15 saj I p). Ennekõike otsiti siiski kulda ja muid euroopa kaupu. Eesmärk portugallastel siiski india turgude vallutamisest, kuid india ei tundnud euroopa kaupade vastu just eriti suurt huvi. Aafrikas toimuski kaupade ümbervahetamine kullaks.Mööda läänerannikut hakati üha enam aktiivselt sekkuma ja tungima uutele turgudele. Guinea laheni jõuti juba 70ndatel a , Kongosse 15 saj lõpuks.
Aafrikas oli isegi istandustelaadsed ettevõtted, mis sugugi ei erinenud hilisematest ameerika istandustest, kus kasut samuti orje. Samuti kasut orje kaevandustes ( soola), kullakaevandustes. Orjade kui kauba järele kasvatasid eurooplased nõudlust, ning orjakaubandus puhkes õide. Kusjuures portugallased hakkasid üpris kiiresti ka 15 sajandist orje ühe kaubana müüma ühest kohast teise. Orjade importijad . Ostsid soodsalt , viisid kuhugi kus olid hinna dkallimad ja müüsid kasumiga maha. Guinea rannikuga ja 16 saj ka kullarannikul oli suur nõudlus orjade järele, sinna toodi mujalt turgudelt orje kokku ja müüdi kasumiga. Portugallased ennekõike meremehed, põhiline kaup oli neil siiski kuld . Orjad, kes aafriklaste enda poolt kinni üüti ja orjadena müüdud olid põhiliselt siiski sõjast tulnud ( müüdi teise riigi / hõimu liikmeid, kes olid vangi langenud). Või ka enda hõimu omi,kui oli karistus või võlg nii suur. Aafriklastel tekkis tugevam identiteet , kui nad olid juba mujale viidud ( nt aafrikas, kus omavaheline vana vaen unustati)
Tõend, et Aafrika orjakaubandus oli jubaenne ameerika avastamist hhoo sisse saanud, siis selleks on Elmina ( Lamina) kindlus tp Khana kullarannikul. Portugali I kaubanduslik kindlus. Selliseid rajati hiljem palju. Rajati 1482 algselt mõeldud kaubandusliku lao ja kindlusena teiste eurooplaste vastu, et kaitsta oma kulda. Õige pea hakkas Elmina olema üks kurikuulsamaid orjabaase,kuhu kokkuostetud orje majutati kunineid edasi üle atlandi viidi. Samas tuleb arvestada, et kohalikud pealikud Aafrikas ei olnud mingisugused Eurooplaste soosijad ja kollaboristid, portugaallaste baaside rajamine tähendas maksude maksmist aafriklastele. Aafriklased oluliselt dikteeriti kaupu, mida eurooplastelt sooviti. Portugallased kauplesid suhteliselt võrdsetel alustel aafrikatele. Kõrget kaupa pakuti orjade vastu. Portugallased kauplesid mererannikutel, sisemaal olid eelkõige kohalikud kaupmehed. Orjahinnad üpriski kiiresti kasvasid. 17 saj lõpuni kasvasid väga kiiresti.
Põhiline vahetuskaup oli tekstiilikaup, u 50 % orjaostudest oli tehtud euroopa või india tekstiiliga. Aga oli ka muid. Samas ka püsse müüdi . Eurooplased müüsid siiski eelkõige kehvemaid. 400 tuh püssi aastas müüdi nt 70ndatel. Võiks arvata, et Aafriklased vajasid püsse eurooplaste vastu, kuid siiski enamik ostsid püsse enda riigi kaitseesmärgil.1492 avastas Columbus ameerika, Hispaania alad hakasid laienema. Võiks arvata, et orjuse tõid ameerikasse hispaanlased , kuid siiski mitte.K uid nagu aafrikas oli ka ameerikas orjanduslik kord olemas ( nt asteekidel), paljudes kultuurides oli tavaline orjade ohverdamine ja tundmatute orjade kehvasti kohtlemine. Kui hisp tulid, ürit kohalikke orjastada. Juba Kolumbus tõi 1495 Ameerikasse 500 orja. Arvas ka et kuigi nii palju kulda ei leitud kui taheti, oleks indiaanlaste orjastamine hea sissetulek. Indiaanlaste kasut orjadena jäi majanduslikult väikese thtsusega. Ideoloogilised probleemid aga ka see,et indiaanlastel oli kerge põgeneda, paljud indiaani hõimud oli dpigem küttijad/ korilased , ei olnud harjunud põllumaj( Lõuna-Ameerikas siiski mitte). Ennekõike rakendati neid palgatööna, Mehhiko ja Peru hilisemates istandustes oli tavaline et sa oli mustad orjad, teise osa olid indiaani palgatöölised.
Tõusis ülesse ka valgete tööjõu kasutamine. Ilmselt polekski võimatu olnud valgete orjatöö kasutamist , nt britid hakkasid 17 saj vedama oma kriminaalkurjategijaid Ameerikasse. Aga nad olid eelkõige kindlatähtajalised sunnitöölised. See, miks ei hakatud massiliselt kriminaalkurjategijaid orjatööna kasut oli see, euroopas levinud kristlik moraal , et eurooplased hoiavad ühte ja on vabad. Aafriklaste kasutamine Mustade eelistamine tulenes eelkõige sellest, et maj oli vaja kindlat tööjõudu, kuid tuleb arvestada ka tugevat portugali kaupmeeste survet , kes hakkasid reklaamima musti aafrika orje, kui sobivat tööjõudu ameerikasse. Sealt ka müüdid sarnase kliima ja loodustingimuste kohta. ( Sobivad, kuna on väga sarnased nende kodustele tingimustele)On kohastunud ja rassiliselt sobivad kaubana. Tp mõttes, et aafriklased oleks kuidagi vastupidavamad olnud pole enam eriti argument. Vähemalt 1501 toodi juba orje massiliselt . Portugalased hakkasid pingutama, et nende kätte jäeks orjakaubanduse monopol. Hisp , kes hakkasid oma aladele orje ostma, ostsid neid eelkõige hispaaniast. Oluline ka see, et hispaanlased algselt ei olnud huvitatud istanduste loomisest vaid kulla otsimisest ning indiaanlaste varadest. Esimesed , kes ameerikas istandusi hakkasid rajama olid portugallased. Hakkasid oma mudelit kanda brasiilia aladele. 1530ndatel I istandused portugallaste poolt. ( suhkruistandused). Alles 1630ndatel hakati ameerikas istandusi väljaspool brasiiliat rajama, siis juba ka tubaka, kohvi, indogo jt istandusi hisp jt poolt.
1680ndateks a orje eriti palju üle atlandi polnud veetud. 1520 hakkas aktiivsem vedu, 1680 aastaks oli veetud u miljon orja. 1680ndatel oli 10 000 orja aasta, 1720ndatel 50 000 aastast, 18 saj IIp 80 000 orja igal aastal.Summaarumina viidi orje üle atlandi 11 milj otrandi, kellest poolteist milj suri teel olles. I teaduslikud arvutused tegi P.Curtin. Tema arvutused ka tp püsivad. Lovejoy jõudis tulemusele, et 11,7 milj orja tuginesid. Tp arvutused tuginevad uurimusgrupi andmetele, kes kogusid küikvõimalikud andmed kokku, kelle tulemuseks oli 11,06 miljonit inimest. Arv, mis Aafrikast välja viidi, see palju neid kohale jõudis jällegi vaieldav. ( 1519-1867). Selles ajavahemikus toimus 35 tuh orjalaevareisi. Kahtlemata tegu suure demograafilise sunniviisilise ümberasustamisega. Tuleb arvestada, et 1880ndateks a oli Ameerikasse sunniviisiliselt veetud üle 3 korra rohkem Aafrikasse viidud, kui oli üldse ameerikasse ümberasunud eurooplasi. Aafrikast viidi orje ka Aasia turgudele. 10- 11 milj sellel ajal viidi ameerikasse orjadena, tegelik orjade arv, kes aafrikas oli oli 21 miljonit. Kui vaadata kuhu aafrika orjad viidi siis. Suurimad on brasiilia ja jamaica .Osa maabus ka mujal ja viidi hiljem usasse. Usalased on leidnud et 338 tuh orja, 83 tuh orja suri laevadel. 17 saj lõpuks oli Põhja-Ameerikasse jõudnud 15 tuh orja. Usasse vedasi eelkõige briti laevad
Vaadates kust need orjad välja veeti, siis põhiliselt domineeris lääne-Aafrika rannik. Kõige enam veeti orje läänekeskaafrikast. Sealt veeti kokku u 5 milj orja ( Amboola, Kunguuni ja Kongo alad). Kurikuulus kullarannik ja teninirannik oli Tahome ala , sealt kokku 3 milj rannikut. SeneGambia + Sierra Leonealadelt 1,1milj ( u 10%). Veeti välja ka Kagu-Aafrikast. Ka Mosambiigist ürit viia Ameerikasse, kuigi see läks väga kulukaks.
Esimesed, kes hakkasid ka portugallasi ohustama olid hollandlased ,kes hakkasid aktiivselt orje Kariibi saartele viima. Hollandlased veel hakkasid ründama ka seniseid portugali baase. 1637 a vallutati Elmina kindlus. Edaspidi jäigi hollandlastele ja sellest sai põhiline lääne india kompnaii peakorter aafrikas. Hollandlased hõivasid päris viisaka tüki brasiilia kolooniast 1660ndatest orjaturul ka prantslased ja britid. Kuni 18 saj alguseni põhiline kaubandus käis kuninga kompaniina. Kuningad olid huvitatud monopoli hoidmisest, kuid ka aafrika orjakaubandus oli algselt nii kulukas et vajas algselt investeeringuid, mida eraisikutel poleks olnu. Briti majanduselus sai orjadest üha enam aksepteeritud investeerimisviis. Britid hoidsid orjakaubandust. Varem kompaniid andsid palju erakätesesse litsense, kuid 1720ndates monopolid kadusid ära, küik kaptenid kes tahtsid võisid orjakaubandusega tegeleda. 18 saj britid tegid kõvasti tagasi portugallaste esialgset edu ja 18 saj valitsesid britid aafrika orjakaubandust. Prantslaed suutsid üle viia 1,2 milj orja = 14 %. Holland 550 000 ja 6%, Hisp alla 280 tuh 3%
Orjakaubandus ei olnud meelakkumine . Hiljem on seda kuj suuremakasumiga ettevõtmisega. Tegelikult usur , kulukas ja pikaajalise kasumisga. Kõige raskem oli aafrika annikul coastimine, kus laevadega purjetati ühelt aafrika rannikult teisele u 200 päeva, käidi erinevatel turgudel ja baasides. Aastas suurem osa läks niisiis ringi trippimisele, st pidi olema täielik teave kaptenil Esimesed kuulsad portugali karavellid suutsid majutada 150 orja, siis tulid neil kolmemastilised naveod, suutsid 400 orja vedada. Kõige suurema dorjalaevad 18 sajandil olid 400 ja 500 orja. Reeglina orjalaevad kaubalaevadest erinevad, ehit orjalaevadeks. Ka laevameeskond suurem, laevad ise väiksemad ja kergemad. Väga kaotusterohke, raskeim oli üle Atlandi sõit.Kulukas sseetõttu et paljud orjad surid. Iga ori, kes läks maksma, kasum kaot 0,7 %. %, mis tegelikult oli suremus laevadel oli suhteliselt lähedal sellele. Orjade kadu/suremus laeval oli väiksem, kui oli meeskonna suremus haigustesse või uppumisse, väiksem kui sunnitööliste ja kriminaalidega. Ajatingimustega orjade tingimusi ka parandati. 17 saj üle 20 %. 18 saj 1 P suudeti saavutada norm alla 15 %, 1800 paiku oli 8% keskmine. Kõige ohtlikumad olid nakkushaigused. Nakatunud visati üle parda. Nt malaaria , düüfus, kollapalavik .
Laste osa oli 20-33 % ( lapsed alla 15 aastased, alla 10 aastasi ei tahetud).10-15 % naiste osakaal. Reeglina igale orjale mõeldud ,5m2 laeval, mehed pandi kettidesse, reeglina kui maismaa oli silmapiirilt kadunud, siis iga päev lasti laeva meeskonna poolt orjad teki peale liikuma, sunniti tantsima või liigutama . Nõuti et peseks ja teeks sunnitööks. Naised eraldati meestest, naisi oli lihtsam distsiplineerida. Tüüpiline oli ka naiste vägistamine laevadel. Mässe toimus laevadel üpriski palju, u 10 %. Registreeritud ülestõuse kokku on loetud 420. Enamus neist kukkus läbi. Pau suurem risk oli langeda priaatide kppsi , eriti aafrika läänerannikul.Piraatide kõrgaeg 18 saj esimesed paar kümnendit . See minimaliseeris orja vedude tulusust ja kasvatas riski. Piraadid rpndasid sageli ka eurooplaste kindlusi ja tugipunkt aafrika läänerannikul. 1780ndatest aastates väiksem oht piraatluse eest. Kõige enam levinud orjakaubandusfirmad,kes aameerikas tegutsesid, kellega lepinguid tehti. Tegutses ka omapäi müüjaid siiski. Kõige vähem kasut orjade oksjonil müümist. Oksjonitel ei saadud siiski seda hinda mis sooviti. Need orjad kes kaubaks ei läinud olid oksjonil tavaliselt. Paljud nõrgad ja haiged. Sageli oksjonil grupina. Sageli isegi lepingutega said kaupmehed pika aja jooksul selle raha. Raha saadi u nii et 25% saadi kohe, ülejäänud paari kolme aasta jooksul. Samas ameerikast võeti muud kaupa peale ja viidi see siis euroopasse edasi.
Orjust Ameerikas ( põhijooned)
Ameerikas laiemalt mitte ainult USA. Orjus Ameerikas erinevalt orjusest Vanal jal või Euroopas oli puht maj nähtus ( vähemalt tek) , kui Euroopas oli orjusel tugev poliitiline ja ideolooline taust. Tohutuks resursiks muutus hea klima , suhkur oli I taim, mida hakati kiiresti kasvatama. Tihti öeldakse lihtsustatult, et suhkur oligi orjanduse põhjuseks. Brasiiilias esialgu väärismetalle ei olnud, eksporditi ahve, papagoisid ja ouitu, kuid üpriski varakult rajati ka suhruistandusi. Kui maaresursid olid, siis kuj Ameerikas välja majmudel, mida euroopas ja ameerikas polndu ( euroopas enam ei praktiseeritud)- istandused. Maid ei renditud ja ei jagatud tükkides ( euroopas), kogu maavaldust hakati kohe ise otseselt majandama ja sellel põllukultuure kasvatama. Kujunesid välja istandused. Orjus epõhjal põhinevad istandused olid euroopas tundmatud( vanas-roomas olid olnud,kuid hiljem mitte). Istandused jäid oma tootmisviisidelt primitiivseks hoolimata sellest, et orjade ülevalpidamine oli kallis. Huvi uusi tootmisvahendeid leida ei olnud. Orjatöö täitis kõiki funktsioone. Orjusest sai põhiline sissetulekuallikas, orjuseistandustest ja immigratsiooni allikas, kus põhiosa ameerika uuest rahvast toodi siia sunniviisiliselt. Valgete migratsioon hakkas ületama mustade oma alles 1840ndatel, kui orjus oli juba keelustatud.
Suhkruistandused olid kõige esimene majmudel ja põhiline orjatöö rakendamine lisaks kulla ja hõbeda kaevandamisele. Orjade olukord sõltus paljuski sellest, kuhu majandussektorisse nad sattusid. Olenes ka istanduse suurusest, kas isand resideerus seal või elas mujal ja tahtis ainult tulu saada. Kõige raskem oli orjade olukord suhkruistandustes. Hilisemad kohvi, indigo jt oli olukord küll raskem, kuid mitte nii halb. Mitte kunagi pole orje rakendatud vaid brutaalse vägivallaga tööle, orjade motiveerimiseks oli ka palju muuid meetmeid,. Ürit anda autasusid ja õigusi juurdi. Parematele orjadele jagati teatud autonoomia ja anti maatükke, viidi lihtsamatele töödele,karistuseks raskematele, olla ülevaatajaks teistele orjadele, lubati pereelu, lubati hobisid arendada või keelata. Osa orje kvalifitseerusid aja jooksul, kui tek suhkruveskisid ja keetmine, siis läks seal vaja suuremaid oskusi, kvalfikatseeritud orje oli rohkem vaja.Suhkruistandust peetakse orjanduse algseks süüdlaseks ameerikas ja kõige rängemaks orjuse vormiks. 16-17 saj suhrkurevolutsioon, suhkrust sai esimene massikaup.
Suhkur vajas troopilist kliimat ja Brasiilia oli ideaalne suhkru kasvuks, teisalt suhkru tootmine vajas intensiivset mahtu, teisalt suhkru lõikuse ajal hakkab see kiiresti kuivama ja läheb kiiresti hapuks ja hakkab käärima. Suhkruroog tuleb kiiresti raiuda, see jällegi mahukas töö. Lõikusper raiumine kestiski tihti ööläbi, või alustati ala kell 5. Järgmine probleem oli see, et kui suhruroog oli raiutud, siis taimena ei kannatanud see mingit transporti, pidi kohapeal kohe ka töötlema. Suhkruveskid rajati kõikides istanduste. Vaja oli suhkruroog pressida ja jahvatada, kividga suhkruroo välja pigistamist ja pressimist. Erinevatel temp tuli seda kateldes keeta, vesi tekiks selge, vähese veega suhkrusiirup – melass, I korda sai hakata melassi eksportida. Tihti lasti ka melassi edasi kristalleeruda, et tekiks kristallsuhkur, selle kõrvalprodukt oli rumm . Puud said kiiresti otsa suhkrutootmisel, paljud istandused olid sunnitud minema mujale saartele ( eriti kariibi mere saartel) . Kui puit sai otsa ürit suhkruroogude jäänustega kütta aga see polnud ka eriti produktiivne . Vaadates kuhu Aafrikast orje transporditi Ameerikas, siis Brasiiliasse toodi 4 milj orja ( 41%), põhiliselt toodi portugali suhruistandustele, Kariibidele 40,25 mil ( 45%) ka suhkruistandustesse. Aafrikast viidi välja 11, 06 milj. Vaadates prjade arvu istanduste kohta, siis oluline tegur oli istanduse suurus. Suures istanduses elutingimused kehvemad, suremus suurem, väiksem individuaalne suhtumine orjadesse. Üle 300 ja 400 istandusi ei olnud. Brasiilias ja kariividel kuni 100 prja st üpriski suured arvud. Usas väiksed istandused. Pigem Ameerikas summa summarumine ameerika lõunaosariikides keskmiselt ühes istanduses 20, 5 orja(aritmeetiline keskmine) Brasiilias oli tavapärane kuni 100 orja aga aritmeetiline oli 29 orja. Kariibil 40-50 orja. Kuni 50 orja oli kõige tavapärasem lad- ameerikale , kuid ka paljud põhja-ameerika istandused olid kuni 50 orjaga.
Orjade suremus istandustes oli väga suur, mistõttu orjust nim sageli ameerikas genotsiidiks või holokaustiks. Suur suremus oli praktiliselt kohe algselt. Jamaical suri iga kolmas kohe, pr atillides iga teine 3a jooksul. Need, kes Aafrikas toodi, nende eluiga suhteliselt lühike. Kariibidel eluiga 10-20 a, kohapeal sünd orjade eluiga tihti pikem, need kes olid toodud elasid 3-4 aastat. Oodatav eluiga ameerikas sünd ei jäänud alla ka paljude kohalike indiaanlaste ja valgete omale. 18 saj keskel oli see 30 a. Summa sumaarumiga, need noored ja tugevad aafriklased, kes toodi suhkruistandustesse kariibdel suri 7a pärast. Lad ameeikas ei saavutanud orjad pos iivet. Suremus suur, meesorjade arv suurem, sobiva naise leidmine istanduse raames oli keeruline rääkimata sellest, et ihaldati hoopis vaba naist, mis tooks pingisugusegi lootuse saada äkki kunagi vabaks.
Brasiilia oi põhiline orjuslik regioon ameerikas, siis Brasiilias ei jäänud suhkur ainukeseks tootmisharuks, lisaks suhkrule ka kuld, teemandid ja lõpuks ka kohv. Suhkruistandused tekkisid Paia provintsi, kus tekkis ka Salvador , mis oli põhiline orjade sihpunkt, kuni 1763 a oli Salvador portugali ja brasiilia pealinnaks. Siis aga avastati lõuna brasiilias kuld, siis hakati orje viima Mina Gerais provints , kus lisaks kullale hakati seal kohvi kasvatama. Samaväärne oli ka Mao Grosso . Orje hakati palju brasiilias ümber transportima ja edasi viima. Kulla ja teemandi kaevandamise tipp 1750ndatel, kaevandustes orjade suremus suurem. Paljud kaevandused hakkasid oma tulusid jagama orjadega, et kasvatada nende motivatsiooni. 18 saj lõpus oli 33% orjades lõuna ameerikas ennast juba vabaks ostnud ( eelkõige Minas Geraisis osteti ennast vabaks, 18 saj sai ka põhiliseks kohviistanduse piirkonnaks ).
Orjad ka linnades, neid pli küll vähem aga neid oli siiski palju. Olid lihttöölised,uksehoidjad, koristajad jt. Linnades olukord orjadel parem, linnades peremehel 1-2 orja, linnaorjad elasid paremini, olid rohkem pereliikmed, linn pakkus võimalusi raha teenimiseks, paljud linnaorjad ostsid ennast vabaks. Kodusõjaaegseks ameerikas olid pooled linnaorjad. Prju kasut lisaks linnadele ka riiklikel ja ehitisprojektidel.Valged seetõttu ka protestisid, et neil lubatakse konkureerida nendega. Linnaorjadel oli ka lisaks teenimisvõimalustele suurem võimalus see, et isand vabastas ta vabast tahtest või testamendiga, palju orje ka vabastati. Lõuna Ameerikas juba 1800 paiku elas musti sama palju kui orjuses musti. Briti kolooniates kakariibimere kolooniates oli orjade võimalused saada vabaks kõige väiksemad.
USA on paljuski erandlik kaasus. Esmalt seetõttu, et sinna( algselt briti kolooniatesse) toodi vähem orje kui mujale. 1800 a elas USA-s 1 milj orja. Nii palju ei olnud kunagi põhja-ameerikasse kunagi toodudki ( kõige rohkem toodi 400 tuhat )1800 oleks pidanud ameerikas olema 200 tuhat, kui orjade suremus oleks seal olnud kui kariibidel. Usa ainuke piirkond kus orjade iive oli tugevalt positiivne. 1800 aastast oli keelatud orjade sissevedu. Olgugi et illegaalne orjakaubandus jätkus, kuid kodusõja ajaks oli orjade arv juba 4 miljonit, kuigi praktiliselt kedagi juurde ei olnud toodud. Põhjused: tuleb arvestada USA palju soodsamat kliimat, see oli mitte ainult valgete aoks vaid ka mustade jaoks. Orjade elutingimused võrreldes Kariibiga olid varakult palju paremad , kui kariibil ja brasiilias elasid orjad reeglina barakkides, usa istandustes elasid onnides, mis olid mööbliha varustatud, olid perekesksemad ja individuaalsemad kui onnid. Sageli olid nad kivist ehit. Orjae toitlustamine oli palju parem kui see oli Kariibil, orjade sooline vahekord, kuna ei toodud nii palju massiliselt mehi jurde. Orjade elu oligi perekesksem, meeste-naiste vahekord võrdsem, mis võimaldas laste saamist. Virginias algas tubaka kasvatamine, ei olnud nii intensiivne kui suhkrukasvatamine, kuid ka intensiivne. Vajas suurt maa-ala, kurnas maad, m aaa oli tihti vaja pikaks per sööti panna. Tubaka kasvatamine nõudis rohkem ka oskusi. Lisasks kohvile hakati lõunaosariikides kasvatama ka puuvilla. Kui tubakas oli ameerika rev põhiline istanduste toodang, siis 18 saj lõpp viis tubakahinnad väga alla ning tubakaistandused ei olnud enam kasulikud. Tubaka tootmine orjatööjõul sattus löögi alla. Samalajal levitas Usa tööstur ja orjapidaja Whitney cotton ginny , mis oli puuvilja seemnete eraldamise masina, mis tegi võimalikuks puvlla kasvatamise töötlemise ja turustamise väga lihtsalt. http://inventors.about.com/od/cstartinventions/a/cotton_gin.ht m
Orjade iivet mõjutas ka see, et istandused olid väiksed. 90 % istandustes ameerikas oli vähem kui 30 orja st orjade suhtes palju individuaalsem suhtumine. Istanduste omaniku reeglina elasid kohapeal. Kariibidel olid istandused eelkõige sissetulekualliad.
Põhilised orjade piirkonnadd olid Virgina, maryline, Southe and north carolina , ksut hakkas rjus edasi levima. Orjade % reeglina jäi alla valgete omadele, mis oli erinev kariibidest ja lad-ameerikast.
Orjade õiguslik seisund ameerikas ei erinenud palju rooma orja seisundist. Mõningad nüantsid siiski olid. Pigem oli õiguslik olukord parem kui antiikaja ameerikas. Orjad olid eraomand ja vallasvara. Tükike omandist. Teisalt orje käsitleti inimeste ja kirikuliikmetena.Põhiline küsimus kas orje võis tappa. Isandal puudus õigus orrje tappa. Orja võis mõõdukal viisil korrale kutsuda, kui suri siis mis parata. Tappa otseselt siiski ei võinud. USA e briti kolooniates juba varajased seadused taunisid orjade tapmise eest. Puudus huvitatud hool, kes orjade liigset karistamist oleks kohtu alla viinud. Kõik seadused lubasid orje distsiplineerida, piir kus läks orjade keelustamise oli keerulisem. Kes tahtis orja tappa, see sai ise surmanuhtluse , see kelle ori suri kirest, sai 500 dollarilise trahvi. Õigustatud julmad karistused kui orjad hakkasid mässama. 1850 aastateks keelati ka orje julmalt karistada, kuid ei ole teada kohtupraktikast eriti juhtumeid, kus isandad oleksid julma karistust ise kandnud, orjadel puudus õigus isandate vstu kaevata, ainuüksi see, et ori ei saanud sõlmida lepinguid tähendas seda, et vannutakse käsi piiblil, kui ori ei saa midagi vanduda, siis eiole asjal eriti mõtet. Kõik vandekohtunikud olid valged, vandekohtud ei määranud valgete kahjuks midagi. Riik ega kirik ei sekkunud orjadevahelisse olukorda. 19 saj keskpaigas hakaksid kasvama üha enam inim, kes hakkasid tooma rohkem päevavalgele orjade võikaid kohtlemisi.
Orjade abiellumisel ei USAS ega Brasiilias ei olnud õigus abielluda. 60ndatel orjad abiellusid, kuid sellele ei olnud seaduslikku alust ja siduvat ei juriidilist ega kiriklikku tagamaad, kuigi kirikuisad ürit neid paari panna, isandad vastavalt oma soovidele võisid neid lahku müüa. Kuna abielu ei tunnustatud siis lapsed võeti ema järgi.Meesorjade seisukohast kuna abielu nagunii ei kehtinud , siis uut naist oli lihtne saada, sest eelmise naise ees ei olnud kohustusi. Oli ka seadusi, mis keelasid orjade laste müümist nt enne 10 a saamist, georgias keelas ka lahutada peresid, mis oli koos ostetud. Kui oli eraldi ostetud siis võis lahus müüa. Orjadel puudus õigus igasugusele vallasvarale ja omandiõigusele, isegi peculiumi ei olnud. Brasiilias küll võeti vastu seadus vallasvara kaot seadus, kuid USAs ei olnud ühtki seadust mis orjade vallasvara oleks raaminud. Orjade käes olnud vara võis olla üpriski suur, kuid testamenti ei saanud nad teha, lepinguid ei saanud samuti teha. Enamik isandaid siiski tolereeris, et ori oma vallasvara käsutab.
Hoopis eriilmeline oli Pr kolooniate orjade õiguslik seisund Kariibi mere saartel, St domain. Nende puhul on oluline, et juba 1685 a võttis pr vastu orjaseaduse, mille väljastas Louis XIV. Pr kolooniates orjaseisund selgelt fikseeritud ja väljakirj. Pr kolooniates töömahukas suhkrukasvatus oma konkurentsis teiste seertega, pr ürit luua orjadele paremat olukorda, et nad tuleksid sinna ja ei pageks ära. Pr ürit alates 1660ndates tugevasti orjakaubandusse ennast sisse süüa, siis hakkas ka Ida-india kompaniilt nõudma orjadekaubandusest. 1685 anti välja Code Noir . Orjad on omand ja neil puuduvad õigused. Samas on kõik orjad kohustatud riskima katolikku usku.Kuningas on see kes kannab nende hingeõnnistuse eest hoolt- inimestena nähtud. II kohtulikult ei saa olla ei tunnistajad, kaebamajad ega süüdistajad, uid orjade eest raskete kuritegude eest mõisteti kohut riiklike kohtute poolt.Piiras isandate karistusõigust, isand võis neid peksta ja karistada, kuid tal oli keelatud neid piinata või sandistada- siis võis neid ära võtta. Kui isand tapab orja, siis ähvardab neid mõrvasüüdistus. Orjal peavad olema puhkepäevad katolikel pühadel. Luba oli kanda jahirelvi,orjal oli keelatud kaeubelda suhkruga isegi isanda loaga samas isandatel oli selge kohustus ja õigus, et nad oleks varustatud toiduga, isandad pidid hoolt kandma vanade eest. Orjad tohtisid härra loal abielluda. Oluline aspekt pr kolooniates ka see, et abielupaari ja laste lahutamist keels Code Noir. Orje võis vabaks lasta, kuid vabastatud ori pidi endisele isandale respekti näitama. Riiklikult orjad vabakssaamisel said samad õigused nagu oli teistel pr aladel. Kui aga peaks juhtuma, et valge prantslane vallaline isand saab orjatariga lapse, siis saab ori vabaks ja laps ka vabaks. Kehtis ainult siis kui tegu oli VALLALISE valge prantslasega. Veel oluline oli see, et Code Noiris osut täheleoanu sellele, et vabaks lastmise olukord oli väga kindel, nahavärvi suhtes riti tähelepanu ei pööratud.