Ajaloo referaat - Vana-Rooma ori (0)

Referaat
Vana- Rooma ori
Orjanduslik kord valitses antiiktsivilisatsioonide ajal, kui vallutatud maade elanikud enamasti vallutati , nii ka Vana-Roomas. Orjandus on isiku sunniviisiline allutamine teisele isikule või ühiskonnale. Orje oli Vana-Roomas palju ja nad tegid suure osa tööst.

Kes olid orjad ?

Orjad olid Rooma impeeriumis põhiline tootlik jõud. Nad moodustasid Rooma elanikkonnast umbes kolmandiku. Orje osteteti ja müüdi nagu tavaliselt kaupa, nad kuulusid peremehele, kellel oli õigus otsustada nende üle kõiges , sealhulgas elu ja surma üle. Orjad jagunesid maaorjadeks ja linnaorjadeks. Nende elulaad ning töötingimused erinesid palju, kuid siiski olid nad kõik õigusteta olendid, kes olid täielikult orjapidaja meelevalla all.

Kõik põllumehed tahtsid, et nende majapidamine oleks võimalikult tulutoov, seega võimaldati orjadele kõik hädavajalik, et ta suudaks täie jõuga töötada. Orjadele anti piisavalt toitu, kuigi mitte nii peent kui orjapidajad ise sõid. Samuti anti orjadele iga aasta vastupidavast materjalist tuunika ja üks mantel. Olid ka olemas orjades koosnevad laulukoorid ja tantsurühmad, orjad-raamatukoguhaoidjad ja –õpetajad. Oli haritud orje, kes aiapikku muutsid peremehele lähedasteks isikuteks.
Kuid kõiegele vaatamata jäi ori orjaks. Temalt oli võetud kodumaa ja perekond, orjal puudus perspektiiv . Ta elas tänasele päevale, sest homse eest ei võinud keegi kindel olla. Orjal ei olnud õigust oma arvamust vabalt avaldada ega otustada millegi üle – mida peremees käskis, seda tuli teha, oli see kasvõi kuritegu . Selline olukord muutis orjad apaatseks või silmakirjatsejateks ja teesklejateks, kes igal sobival juhul püüdsid kahjustada oma peremeest . Vallutussõdade lõppemisel vähenes tublisti orjade juurdevool. Tekkis vajadus hakata piirama orjaidajate võimu orjade elu ja surma üle, et säilitada riigi põhilist tootlikku jõudu. Keisrid andsid välja seadusi, mis keelasid orjade tapmise . Orjadel lubati otsida pelgupaika templites keisrite kujude ees. Eriti julma kohtlemise korral võis ori nõuda, et ta müüdaks teisele orjapidajale. Kuigi need seadused parandasid õige vähe orjade olukorda, tunnistasid nad ometi, et orjanduslik kord oli sattunud sügavasse kriisi.

Mida nad tegid?

Orje kasutati põllumajanduses ja kaevandustes, majateenijatena, oskustöölistena, arstide ning õpetajatena. Orjade tööde erinevus tulenes sellest, et nende hulka kuulusid nii kõrgharitud kreeklased kui ka kirjaoskamatud barbarid. Arvukatel pühadel ei tohtinud vabad inimesed ja veohärjad põllutöid teha, seega pandi orjad kraave puhastama , teid korrastama, võsa raiuma, umbrohtu hävitama ja palju teisi töid tegema. Kehtis põhimõte – ori kas töötagu või magagu, vaba aega pole talle vaja. Ka mõned töötava rahva ehk plebeide perekonnad rakendasid kõige raskematel töödel orje,
Veel olid orjad ka gladiaatorid , kellele määrati 2000 sestertsi väljaõppeks erikoolides või kasarmutes. Amfiteatris võis neid eristada rõivastuse, relvastuse ja võistlusviisi järgi: ühed olid varustatud suure kilbi ja lühikese mõõga (gladiuse’ga), teised võrgu ja kolmhargiga, kolmandad olid saanud nime kiivrile maalitud kala murmo järgi.

Kus nad elasid?

Majandites töötavad orjad elasid viletsates ubrikutes, kus leidus vaevalt ruumi magamisaemele. Õhtuti koguneti suurde talukööki, ahju ümber. Seal söödi, talvisel ajal tehti käsitööd, seal möödusid ka orja napid puhkehetked.

Kes nende ülevaatajad olid?

Kuna peremees ei vaevunud alati ise põllutöid juhtima , siis hakkasid orjade tööd suunama villade ja latifundiumide valitsejad . Need olid tavaliselt orjad, kes erilise agarusega ja julmusega teiste orjade suhted püüdsid pälvida peremehe usaldust ning saada vabaks. Rikkad ja aristokraatsed Rooma naised ei tegelnud peaaegu millegagi peale oma majapidamise käsutamise ning vaatasid ka orjade järele.
Kasutatud allikad:
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/vana-rooma_nov_karoliinekorol.ht m
H. Palamets “Vanaaja kultuurist ja olustikust” Kirjastus “Valgus” 1976
Mario Denti “Keisririigiaegne ROOMA” Eesti Ensüklopeediakirjastus 1999
Leigh Grant “Rooma antiiktsivilisatsioon” Koolibri 2006