VANA-ROOMA INIMESTE ERINEVAD TEGEVUSALAD JA ELU-OLU (0)

Tartu ülikool
Semiootika osakond
Nelly Mäekivi
VANA- ROOMA INIMESTE ERINEVAD TEGEVUSALAD JA ELU-OLU
Referaat
Tartu
2006
SISUKORD
Sisukord...........................................................................................................................2
Sissejuhatus.....................................................................................................................3
Orjapidajad......................................................................................................................4
Orjad ................................................................................................................................5
Vabakslastud....................................................................................................................6
Kliendid...........................................................................................................................6
Sõjaväelased....................................................................................................................7
Gladiaatorid .....................................................................................................................8
Kooliõpetajad- ja õpilased...............................................................................................8
Advokaadid.....................................................................................................................9
Põllumehed.....................................................................................................................10
Linna kaupmehed ...........................................................................................................10
Arstid..............................................................................................................................11
Kasutatud allikad............................................................................................................12
SISSEJUHATUS
Antiikaja tugevaima orjandusliku riigi ajalugu jaotatakse laias laastus kolme põhiperioodi: kuningate ajajärk (u 753-510 e Kr), vabariigi ajajärk (510-30 e Kr) ja keisririigi ajajärk (30 e Kr-476 p Kr). Selle rohkem kui tuhande aasta jooksul on võimalik jälgida Vana- Rooma tekkimist, arengut ja allakäiku (Maškin 1956).
Kuningate ajajärgul toimus Roomas sugukondlike suhete lagunemine , riigiaparaadi ja klasside kujunemine. Täieõiguslikest sugukonnaliikmetest said riigikodanikud ehk patriitsid , kellele algselt pidid alluma plebeid ( hilisemad tulnukad , harilikult väiketalupojad ja käsitöölised), kuid kes hiljem (6. saj e Kr) arvati piiratud õigustega kodanike hulka. Vabariigi ajajärgul olid riigijuhtideks senat ja kaks konsulit , kujunes välja orjapidamine. Kuna kiiresti suurenes sõjavangide-orjade hulk ning Itaaliasse veeti sisse odvat vilja, hakkasid talupojad laostuma ning tekkisid suured latifundiumid. I saj teisel poolel mindi üle diktaatorlikule võimule, kuna vabariiklik kord ei suutnud orjapidajate klassihuve enam küllalt kaitsta. Keisririigi ajal elas orjanduslik tootmisviis läba sügava kriisi ja üha tähtsamaks muutus elukutseline sõjavägi ( Palamets 1976).
Mina annaksingi lühidalt ülevaate selle riigi inimestest ja nende elu- olust ― räägiksin rikastest, vaestest, orjapidajatest, orjadest, vabakslastutest, sõduritest, klientidest, kaupmeestest, arstidest , pagaritest, juristidest jne. Jutustan nende igapäevasest elust ja kommetest ning ametitest ja tegevusaladest. Siinkohal tuleb mainida, et elukutsed jagunesid küll madalateks (nt käsitöölised, näitlejad, oksjonipidajad) ning kõrgeteks (nt põllumehed, arstid, ehitusmeistrid), kuid juba tol ajal ei olnud töö õilsus sissetuleku suuruse määraja ( Tiidus 1997).
Kuigi Vana-Rooma inimesed olid lisaks antud kirjatöös nimetatutele hõivatud veel mitmete ja mitmete tegevustega, ei mahu nad kõik sellesse referaati. Püüan piirduda eelkõige just kirjeldamisega, et näidata nende jaoks täiesti harjumuspärast elukeskkonda.
ORJAPIDAJAD
Orjapidajate hulgas oli nii kaupmehi, riigimehi kui kohtunikke. Jõuka orjapidaja juurde tuli juba varahommikul juuksur (tõusti koos päikesega), et ajada peremehe habet. Nüri habemenoa tõttu oli valusa toimingu tagajärjeks tihti armiline nägu, aga parata polnud midagi, kuna kombed nõudsid ohvreid.
Hommikusöögi ajal tulid kõik majalised peremeest tervitama ning seejärel pöörduti oma tegevusala juurde. Keskpäeval katkestati töö, et lõunastada, võimaluse korral tukastada ja seejärel suunduda termi (tolle aja saunad ) või minna jalutama (Palamets 1976).
Päeva põhiline söögikord oli õhtul koos külalistega ja see kestis mitu tundi. Orjapidajad üritasid üksteist pidusöökide korraldamisel üle trumbata, pakkudes üha maitsvamaid roogasid ja põnevamat seltskonda. Kanti ette luulet ja kõrgelt hinnati huumorimeelt, mida peeti „rooma soolaks”. Mõned teemad, mille üle toidulauas arutleti: millised on parimad kohad lauas; mis on teravmeelsus; kumb oli enne, kas kana või muna(!); miks näevad vanemad inimesed kaugemale paremini. „Mälumängurid” püstitasid kõikvõimalikke faktiküsimusi, teadlasid tüütasid oma eriala üksikasjadega, mõned külalised tegid labaseid vahelehüüdeid ning klatšisid (Tiidus 1997).
„Sööjate jaoks olid kergelt kaldus lavatsid, kus mehed lamasid, naised aga istusid nende kõrval” (Kõiv jt 2004; lk 182). Toit toodi lauale alati lahtilõigatuna, kuna söödi näppudega. Sööjaid ümmardas alati arvukat orje ning külalised võtsid tavaliselt ise oma ümmardajad kaasa. Tavatu polnud ka olukord, kus üks eriline ori pidi maitsma peremehe toitu, et teha kindlaks, et see mürgitatud ei olnud. „Mõni peremees laskis orjadel toitu serveerida koguni tantsides, muusika taktis” (Palamets 1976; lk 195). Pärast õhtustamist joodi lahjendatud ja maitsestatud veini ning joojatele pandi kaela lillevanikud.
Ka riietusega said orjapidajad oma rikkust rõhutada ― nimelt mida kallimast materjalist tooga (tooga kattis lihtsat sõrgitaolist tuunikat ja oli vaba kodaniku tunnusmärk), seda paksem rahakott. Kõige luksuslikumaks riietusesemeks peeti purpurmantlit. Loomulikult sai teistele oma jõukust näidata ka orjade arvuga, kes saatsid isandaid sõitudel, hoolitsesid emanda koerakese eest ja täitsid ihukaitsja kohustusi. Haritumatel orjadel laskis peremees õpetada oma lapsi, täita sekretäri kohustust ning kirjutada isegi kõnetekste (kuid orjadest lähemalt juba järgmises peatükis).
ORJAD
Orje oli eri rahvusest ja erineva kultuuritaustaga: nad võisid olla kõrgeltharitud kreeklased või tsivilisatsioonist puutumata, kirjaoskamatud barbarid. Orje kasutati põllumajanduses ja kaevanduses raske füüsilise töö tegijatena (kuna vabale inimesele peeti seda häbistavaks), majateenijatena, oskustöölistena ja isegi arstide ning õpetajatena (Kõiv jt 2004). „Orja elutingimusi iseloomustas vaba aja puudumine: ori töötas nagu koduloom ning selleks, et oma jõudu töö jaoks taastada, sõi ja magas ” (Vana-Rooma inimene, Thébert 2004; lk 153). Cato Vanem läks koguni nii kaugele, et kirjutas: „Tööriistu on kolme liiki ― rääkivad, häälitsevad ja tummad. Orjad räägivad, härjad häälitsevad, vankrid on tummad” (Tiidus 1997; lk 200). Tõepoolest pole eelnev liialdus, kuna tihti pandi orjadele kaela samad rihmad , mis koduloomadele, et põgenemisele järgneva kinnipüüdmise korral teaks , kellele jooksik kuulub (Palamets 1976).
Roomas kehtis nii mitmeski punktis sama seadus nii kodulooma kui orja kohta ja näiteks Cato põllumajandusteoses käsitletakse orja toidunorme kõrvuti veiste söögiportsjonitega (Vana-Rooma inimene, Thébert 2004). Nimesid anti omandile peremehe järgi, nt Quintipor (Quintiuse poiss), kui aga vastava nimega orje oli liialt palju kogunenud, anti nelile lisanimi taime või looma järgi (mõnikord ka orja kodumaa järgi) (Tiidus 1997).
Lisaks haritusele võib orje jagada ka elupaiga alusel: maa- ja linnaorjad. Maal töötavad elasid viletsates ubrikutes, kus oli vaevalt ruumi magamisaseme jaoks. Karjusorjadel lubati abielluda , kuid naist ja lapsi hoiti pantvangis, et kindlustada pereisa ja loomade tagasitulek. Olid väljamõeldud ka spetsiaalsed tööd vihmasteks ilmadeks (nt vilja- ja sõnnikuvedu, virtsaaukude kaevandamine, rõivasteparandus jne), et omandil mingil juhul vaba aega poleks. Linnaorjadel oli töökoormus veidi väiksem, kuid elamistingimused sama halvad ― mõnikord tuli magada ka üürimaja koridori külmal põrandal (Palamets 1976). Nälgivad ja poolalasti orjad olid sageli sunnitud endale röövimise teel lisa hankima, mõni võimekam teenis seevastu endale ise elatist ja maksis peremehele korrapärast tasu (Kõiv jt 2004).
Siiski polnud sisulist vahet, kas ori oli haritud või mitte, kas ta elas linnas või maal, kas ta elutingimused olid kehvad või veidi paremad, sest ori polnu inimene ja peremees võis temaga teha mida hing ihaladas: peksta, piinata, kinni aheldada ja isegi tappa ning põgeneda polnud kuhugi , kuna „Rooma seadus karistas karmilt kõiki, kes pagenenud orja abistasid. Keegi ei söendanud pelgujale ulualust anda” (Tiidus 1997; lk 202).
VABAKSLASTUD
Iga orja unistus oli elada vaba inimese kombel ning soetada endale ka varandust. Vabaks saamise suur eelis oli võimekatel orjadel, kel oli isegi oma väike pood või töökoda (mis siis et enamus sissetulekust läks peremehele) ja kes töötasid eriti usinasti. Mõnikord vabastati omand ikkest ka tänutäheks ustava teenistuse või elupäästmise eest (Kõiv jt 2004).
Vabakslaskmine või enda vabaksostmine võis toimuda ametlikult või koduselt. „ Ametliku vabastamise korral viidi ori templisse. Preester puudutas orja kepiga, peremees võttis tal käest, keeras teda korra enda ümber ja andis kõrvakiilu” (Palamets lk 201). Kodune vabakslaskmine toimus tunnistajate juuresolukul.
Tahes- tahtmata jäi endine ori siiski oma peremehega seotuks, nt kliendi või nõuandjana. Kuigi vabakslastu sai Rooma kodaniku õigused „pidi ta järgima tervet hulka ettekirjutusi, mis eristasid teda vabana sündinutest” (Vana-Rooma inimene, Andreau 2004; lk 196). Et unustada oma eelnevat staatust, töötasid paljud vabakslastud usinamalt, kui sünnipärased kodanikud. „Nii mõnestki vabakslastust sai väga rikas ja mõjukas inimene” (Kõiv jt 2004; lk 181).
KLIENDID
Algselt olid kliendid isandast sõltuvad poolvabad isikud, hiljem (kui orjade vabakslaskmine oli juba tavapärane) vabad vaesed kodanikud, kes sõltusid isanda armust . Peremehest sõltus, kas klient sai süüa või mitte, mistõttu olid kliendid pugejad, keda isandad kiiresti õppisid ära kasutama.
Vaatamata sellele, et klientidel polnud kindlat töökohta, oli neil sagimist palju: juba varahommikul pidid nad isandat viimase hommikusöögi ajal tervitama. Klient oli patrooni (isanda) igapäevane saatja : avaldas kõnede ajal vaimustust, saatis teda käikudel linna, termi, tsirkusesse ja teatrisse. „Klient pidi alati valmis olema täitma patrooni soove” (Palamets 1976; lk 198). Rikast ja mõjukat roomlast pidid avalikkuse ees alati saatma kliendid.
Osavamad kliendid hankisid endal emitu patrooni, kuid see tähendas ka sedavõrra suuremat sebimist, et pääseda isanda tähelepanu kekmesse: nt pidid kliendid meelitama majaorja, et saada isanda lauda istekohta.
SÕJAVÄELASED
Vabariigiaegne sõjavägi koosnes kodanikest (vanuses 17-60) ja liitlastest, kes rahuajal tegeleseid oma kodudes igapäevatööga. Sõtta minnes pidi igaüks ise kaasa võtma oma relvad ja toidumoona ― vastavalt varustusele (mille hankimine toimus vastaval jõukusele) jagati mehed kergeks ning raskeks jalaväeks ja ratsaväeks. Põhilise osa moodustasid talupojad, kes sõdisid eriti vapralt, kuna võitlesid oma maalapi nimel (Palamets 1976).
Kaks sajandit e Kr (kui talupojad massiliselt laostusid) mindi üle palgaarmeele. Teenistusaeg kestis 20 aastat, pärast mida anti veteranidele maatükk ja rahaline hüvitus. Armeed, mis koosnes leegionidest, huvitas rohkem oma väeosa kui riigi käekäik. „ Armee tundis oma jõudu riigis ― ta kukutas ebameeldivaid keisreid ja upitas aujärjele meeldivaid väejuhte, kes selle eest oma sõduritele heldelt tasusid” (Palamets 1976; lk 171). Näiteks maksis Claudius 1. sajandil igale kaardiväelasele 15 000 sestertsi , kui ta keisriks kuulutati (Tiidus 1997). Samas ei tohiks arvata, et kõik sõdurid rikkuses elasid, kuna Rooma riigi piirialadel olid sagedased juhtumid , kus komandörid sõdureid terroriseerisid.
Tavalise leegionäri varustus kaalus kuni 41 kg, mistõttu liiguti päeva jooksul veidi üle kümne kilomeetri. Iga ööbimislaagri ümber kaevati kraav ja rajati vall ning selleks kulus umbes 3-5 tundi (Palamets 1976).
Sõjaväeelul puudus roomlaste silmis võlu, nad leidsid sõdurid olevat isikupäratud ja isegi igavad . „Vähemalt nii arvasid vist roomlased , sest üllataval kombel ei leidu ladinakeelsete romaanide tegelaskujude seas sõdurit” (Vana-Rooma inimene, Carrié 2004; lk 112). Arvatavasti tundus see nii vaid kõrvalvaatajatele, sest Rooma armees valitses raudne distsipliin : väejuhi käsule allumatus võis kaasa tuua surmanuhtluse ; juhul kui terve väeosa ei allunud (nt põgenes), järgnes detsimeerimine ehk iga kümnenda mehe hukkamine ; väiksemate süütegude eest vähendati palka või võeti ära kodanikuõigused. Siiski tasuti ka vapruse eest, nt tammepärja või mõne muu aumärgi (Palamets 1976).
GLADIAATORID
Roomlased võtsid etruskidelt üle kombe tappa orje, et need oma peremeest hauataguses elus edasi teeniksid — ainult roomlased tegid sellest rahvast lõbustava vaatemängu, kus orjad üks-teist tapsid (Kõiv jt 2004).
Gladiaatoriteks said vaid tugevaimad orjad või sõjavangid, mõnikord astusid ka vabad mehed glatiaatorite kooli, kuna said seal hästi süüa, võidu korral korraliku tasu ja kuulsuse. Enne areenile minekut, tuli läbida aastaid kestev väljaõpe vanglataolises koolis. Nad elasid pisikeses akendeta kongis ja sõid peamiselt putru ( usuti , et hirsi- ja odrapuder kasvatavad lihaseid).
Algul harjuati puumõõkadega, seejärel raskete nüride relvadega, et saavutada vastupidavus ― päris relv saadi alles areenile minnes. Kuna sõjariistad jäljendasid võidetud rahvaste relvi , said gladiaatorid endale ka vastava nimetuse: traaklased, gallialased jne. Üldiselt jaotati gladiaatorid raskelt ja kergelt relvastatuteks ning võitluses läksid kokku sarnase varustusega mehed. Tihti võideldi ka metsikute loomadega ( tiigrid ja elevandid ) (Palamets 1976).
Kaotaja gladiaatori saatus jäi keisri puudumisel publiku otsustada: püstine pöial tähendas elu, allapööratu aga surma. Nii mõnigi võitleja pälvis silmapaistva esinemise eest vabaduse, kuid mõned otsustasid vabadusele vaatamata jätkata oma senist elu (Kõiv jt 2004).
KOOLIÕPETAJAD JA –ÕPILASED
Keisririigi ajal hakati algharidust andma küll üha enam riiklikes koolides , kuid enne seda olid nad erakoolid , mis tähendas, et tihti olid õpetajateks vanaks jäänud talupojad, invaliididest sõdurid või haiged käsitöölised, sest algkooli asutamisluba oli igal vabal roomlasel. See tähendas, et õpetaja pidi ise otsima koha tundide läbiviimiseks ning pidi tõusma varem, kui ülejäänud roomlased, kuna õpilased saabusid juba päikesetõusul. Õpitoas valitses karm distsipliin: tavalised karistused olid kepi - või piitsanuhtlus (Tiidus 1997). Keisririigi languse ajal valvasid võimud õppijate järele, et viimased käiksid korralikult koolis ega jõlguks kahtlastes seltskondades.
Õpilasteks olid nii väikesed poisid kui tüdrukud (viimaseid aga kesk- ega kõrgkooli ei lubatud, nemad täiendasid pärast kirjaoskuse omandamist praktilisi oskusi ema käe all). Algul tuubiti tähestikku, sellele järgnes silpide lugemine ja kirjutamine ning viimaks tegeldi alles tekstiga . Kõige keerulisemaks pidasid õpilased rooma numbritega arvutamist (Palamets 1976). „Õpilane kasutas seejuures sõrmi. Vasak käsi esindas ühe- ja kahekohalisi arve, parem kolme- ja neljakohalisi” (Tiidus 1997; lk 207).
Kuna haritud inimene pidi oskama kreeka keelt, jätkasid noormehed tihti õpinguid ka grammatikakoolis, kus tihti olid ka õpetajateks kreeklastest retoorikud ja grammatikud (Palamets 1976). Nendest peeti rohkem lugu kui algkooli õpetajatest, kuid konkurents õpilaste pärast oli suhteliselt suur ja õpetajad pidid klassiruumi täitmiseks taluma mitmeid alandusi ja vahel ka seda, et õpilastelt jäi tasu saamta, kuna vanematelt saadud kooliraha oli ära kulutatud. Avalikult kutsuti neid õpetajaid professoriteks (muide, tool , millel nad istusid, kandis nime cathedra ehk kateeder ) (Tiidus 1997).
16-ndast eluaastast said poisid astuda reetorikooli kõnekunsti õppima. Seda läks vaja, et saada juhtivatesse riigiametitesse, kuna seal peeti ääretult oluliseks oskust esineda avalikkuse ees. „Ka väepealikutelt nõuti, et nad oskaksid sõdureid elava sõnaga innustada” (Palamets 1976; lk 204).
ADVOKAADID
Tuleb tõdeda, et pikka aega peeti Vana-Rooma kohtu kaitsekõnedes teadmistest olulisemaks kõnekunsti ja veenmisoskust. „Näiteks oli keegi advokaat kolme kana varguse protsessil kõnelenud suure paatosega ning ohtralt žestikuleerides Mariusest ja Sullast, Mithridadese ja Puunia sõdadest” (Tiidus 1997; lk 316). Advokaate, nagu kõiki inimesi, oli igasuguseid: osad olid vaesed ja võtsid vastu ka natuuratasu (toidu näol) või leppisid ühe kuldrahaga kohtukõne eest (millest oma osa nõudis ka pragmaatik); teised elasid uhket elu süüdimõistetutelt konfiskeeritud rahaga ning nende uste taga tunglevate abivajajate ohjeldamiseks, tuli advokaatidel valveorje kasutada.
Tihtipeale võtsid advokaadid vastu altkäemakse ka vastaspoolelt ning muutsid sellega kohtuprotsessi teatrisarnaseks või palkasid endale plaksutajad, kes kõne ajal neile heakskiitu avaldaksid. Kuna kõneosavaid advokaate oli Roomas õigusteadlastest tunduvalt rohkem, siis ei tasu imestada, et õiglus sageli tagaplaanile jäi (Tiidus 1997).
PÕLLUMEHED
Cicero on öelnud „Kõige hinnatavam on põllumajandus ― see on vaba mehe väärikas tegevusala” (Tiidus 1997; lk 212). Hinnati kõrgelt kõiksugu teadmisi, mis põlluharimisega seostusid.
Tavaliselt keskenduti kindlale põllumajanduskultuuri kasvatamisele, tänu millele sai oma majapidamist paremini korraldada: aretati uusi viljasorte, loomatõuge ja pandi tähelepanekud kirja. Tänu orjatööle saadi suuri koguseid vilja, mille odavast müügist lõigati suurt kasu (2. saj e Kr muutus välisturu toodanguga konkureerimine võimatuks ja paljud põllumehed pankrotistusid ― neist said armuandidest elavad proletariaadid).
Põllumehed kasvatasid peamiselt otra , nisu ja rukist ― kaera peeti umbrohuks. Viljakoristuseks kasutati algelisi lõikusmasinaid, mis eemaldasid vaid viljapea . Veoloomadena kasutati peamiselt härgi ja eesleid. „Õled koristati hiljem katuste katmiseks või küttematerjaliks, harilikult aga põletati otse põllul, et väetada tuhaga pinnast” (Palamets 1976; lk169).
Nagu sõdurite juures sai mainitud , moodustasid (enne palgaarmee tekkimist) talupojad Rooma peamise löögijõu ― nad kaitsesid alati oma maatükki, mille abil nad järjest kasvavaid linnu loomade, veini, oliivide ja loomadega varustasid.
LINNA KAUPMEHED
Kaupmehe elukutse oli võistlusala: ootamatu kasu ja soodsa võimaluse tabamine, võime muuta teiste nõrkusi oma tugevusteks. „Kaupmehe kavalus seisnes eelkõige tema püüdes asju ette näha, et märgata enne teisi olukorramuutusi, kaupade üleküllust või puudust, kas on tulemas head saagid või näljahäda” (Vana-Rooma inimene, Giardina 2004; lk 270).
Kaupmehe ametit peeti kaasajal madalaks ja rikkad põlgasid seda eriti, kuna leidsid, et vahekasu saamine on pettustest halvim . Siiski tehti vahet suur- ja väikekaupmeestel ja selle kohta on Cicero öelnud: „Väikekaupmehed olgu põlatud. Suurkaupmehed, kes Rooma kaupa sisse toovad, on vähem laiduväärsed” (Tiidus 2004; lk 212).
Kui ülejäänud linnaelanikud tõusid koos päikesega, siis kaupmehed (ja kooliõpetajad) ärkasid enne koitu, et ettevõtte uksed saaksid varakult avatud. Kaubeldi kõigega, mille järele vajadus oli (nt õli, liha, vein, kangad jne). Suurt tähelepanu pöörati elevandiluust, kullast ja hõbedast luksusesemetele ning keisririigi ajal teeniti korraliku kasumit valitsejate kujude müümisega, kuna need pidid asuma kõikides avalikes paikades, templites ja eramajades (Tiidus 2004).
ARSTID
Esimene teadaolev arst Roomas oli kreeklane Antonius Musast, kes ravis keiser Augustust. Enne seda olid roomlased iseenda ravijad ― ka haavatud sõduritel polnud kellelegi loota . Usuti, et kareputke aitab kõige vastu, mistõttu hoiti teda isegi varakambris kõrvuti väärismetallidega.
Algselt, kui arsti vastutus veel väike oli, loobusid nii mõnedki oma elukutsest, et ravijana hõlpsalt raha teenida, kuid hiljem nõuti neilt enne ametisse asumist teatud oskuste omandamist. Harilikult saatsid arsti tema õpilased, kellest osadest kujunesid aja jooksul välje meistri abilised: sidujad, klistiiritegijad, aadrilaskjad jt. Kuna apteekreid polnud, valmistasid arstid ise ravimeid, hiljem tegelesid sellega nende abilised. Ravija, kelle patsiendid surid või kes ise haigestus, jäi maine languse tõttu tööta ja pidi elupaika või ametit vahetama . Edukad arstid õpetasid välja oma järglsi ning kirjutasid raamatuid.
Kristuse sünni ajal olid Roomas olemas juba sisehaiguste, silma-, naiste- ja hambaarstid; ka gladiaatorite koolis ja sõjaväes olid selleks ajaks oma ravijad. Üks tuntumaid Vana-Rooma arste on Galenos, kes süstematiseeris tolle aja meditsiiniteadmised.
KASUTATUD ALLIKAD
Giardina, Andrea ( koostaja ) „Vana-Rooma inimene”; „Avita” 2004
Kõiv, Mait jt „Inimene, ühiskond, kultuur”; „Koolibri” Tallinn 2004
Maškin, N. A. „Vana-Rooma ajalugu”; Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962
Palamets, H. „Vanaaja kultuurist ja olustikust”; „Valgus” Tallinn 1976
Tiidus, Hardi „Vana hõbe”; „Ilo” 1997
12