Eesti talupoegade olukord 13-19 saj. (7)

1.Talupoegade olukord 13-19 saj
13.saj - Peale Vabadussõda(?) sõlmisid vallutajad eestlastega maakonniti lepingud , mis eelkõige panid paika kaotajate(eestlaste) kohustused, kuid ka mõningad õigused.
- Kes ristiusu vastu oli võtnud, kuulutati isiklikult vabaks. Maaomand jäi esialgu püsima.
- Kaubandus ja meresõit jäid linnakodanike pärusmaaks.
- Põllumajanduse tööriistad ja -viisid jäid samadeks. Feodaalid midagi uut näitama ja õpetama ei tulnud.
- Usuga kaasnesid "ristiusuliste kohustused": 1) kümnis - e kümnes osa talu saagist. Algul tasuti põhiliselt viljas, hiljem nõuti ka karjakümnist ja muidu makse n metsasaaduste ja heina näol. 2) hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks
- Lisaks pidid talupojad: 1) pidama üleval kohalikku preestrit ja maksma erilisist kirikumaksu e 1/10 kümnisest. 2)Maksma erinevaid trahve ning tegema aadlikele kingitusi(mida aadlikud võisid kohtu kaudu välja mõista)
- Kui mõnel aastal jäi talupoeg võlgu, siis see andis aadlikule õiguse tema vabadust piirata ja talle lisakohustusi esitada.
- Rahvas pidi ehitama linnuseid, kirikuid, teid.
- Kui tekkisid mõisad tekkis ka teotöö kohustus - algul mõned päevad aastas aga siis muudkui rohkem
- TALUPOEG: isiklikult vaba, oma maa ja kasutamiseks ka osa küla ühisvaldusest, võis kaubitseda
14.saj - 16.saj - Peale Jüriöö ülestõusu karistati talurahvast laialdaselt. Feodaalid hakkasid vähem arvestama talupoegade õigustega.
- 14.saj lõpust võeti omavolilistelt äraminejatelt talupoegadelt trahvi .
- Sõnakuulmatuse korral hakati tihedamini kasutama füüsilist jõudu ( ka sõjalist)
- 15. saj tunti suurt huvi Eesti teravilja vastu ning kuna aadlikele oli see suur tuluallikas, hakkasid nad tõstma talurahva koormisi.
- Eramõisates hakkas tähtsaks muutuma teoorjus , ordu- ja piiskopimõisates jäi tähtsamaks loonusrent.
- kümnis ulatus kuni veerandini viljasaagist.
- Mõisnikud hakkasid üha enam loonusrendi asemel nõudma raha.
- 15.saj hakati pagenud talupoegi tagasi tooma või neid välja nõudma. Põhimõte: "MEES VÕI VÕLG"
- 16. saj mindi väga paljudes eramõisates pea täielikult üle loonusrendilt raharendile .
- TALUPOEG HAKKAS VASTU: esitas kaebusi mõisniku peale, hakkas vastu mõisasundijale, kolis minema.
- Kuna talupoegi asus ümber nii palju, võtsid piirkonniti mõisnikud vastu otsuste, et pagenud talupoeg tuleb välja anda.
- 16. saj algus - PÄRISORJUS - TALUPOEGA MÜÜ, KINGI, VAHETA VÕI PÄRANDA. Põhilisi isiklikke vabadusi talupoegadel ei olnud.
- 16. saj teine pool, Liivi sõda(eesti saksad vs venemaa) - sõda tõi talurahvale ainult kannatusi ja koormisi; külad jäid kaitsetuks mõlemate poolte sõja- ja rüüsteretkede ees; rahvas pidi maksma erakordseid makse, et palgasõduritele palka maksta; talumehi värvati ka sõjaväkke.
- 16.saj lõpp - Eesti kolme kuninga valduses:
Talupojad:
a) Poola aladel:
- Talupoeg on sunnismaine .
- Olukorda leevendas veidi see, et suurem osa maadest läks riigi valdusesse ja seal oli rõhumine pehmem kui aadlimõisates. Aadel pidi jälgima, et ta riigimõisatega võrreldes oma talupoegi liialt ei koormaks.
- Koormisi ühtlustati ja neist peeti kinni.
b)Rootsi aladel:
- Riigimõisaid valitsesid foogtid, kes tihtipeale võtsid rohkem taluojalt ja andsid kuningale vähem(vaheltkasu).
- Eramõisates lugu väga kehv . Kuningas kinnitas mõisnike senised eesõigused. Mõisnik oli omal maal kunn ja kui riik tahtis seal midagi teha, tuli mõisniku luba küsida. Mõisnik pidi teenima ratsaväes.
c) Taani aladel e Saaremaal:
- Taani võim kinnitas aadli senised eesõigused. Talupoegade õigused suuremad kui mandril . Endiselt olid mõisakoormised, rängim neis teokohustus .
17. saj:
- Sajandi alguses:
- Poola aladel: Võeti talupojalt kõik, mis võtta andis.
- Rootsi aladel: Kunn andis 1600 a korralduse maksude ühtlustamiseks kogu P. -E. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormiste liike vähendati. Kasvas teopäevade arv, sest talupoegi oli vähem, kuid mõisatööd oli vaja siiski teha.
-Rootsi võim kogu Eesti alal:
- Et kiiremini tööjõudu saada, siis mõisnikud võtsid uutelt talupoegadelt, kes nende maale olid elama asunud , kohustuse maksta kolme aasta jooksul makse. Säilitati talupoegade sunnismaisus . 1645. fikseeriti P. –E. talupoegade sunnismaisus ja pärisorjus.
- Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised , mida mõisnik võis oma suva järgi nõuda.
1672. alustas uus kunn reduktsiooni.
- Suur osa eramõisatest läks tagasi riigi kätte. Mõisnike võim talupoegade üle kitsenes.
- Talupoja mõisakoormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega pärast seda, kui mais hakati hindama ja kaardistama ning talupojad olid kuulutatud kuninga alamateks. Koormiste täpne fikseerimine(vakuraamatud) piiras mõisnike kuritarvitusi.
- Talupojale anti õigus ja võimalus mõisarentnike ja –valitsejate peale kaevata, kui nad rikkusid kehtestatud seadusi.
18. saj:
Talurahva olukord Põhjasõja(Rootsi vs Venemaa) ajal:
- Koormised kasvasid, sest Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse.
- Talupojad pidid kindlustöödele appi minema, neil oli sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused.
- Talupoegi värvati Rootsi sõjaväkke, mindi ka vabatahtlikult.
Olukord peale sõda:
- Talupoeg pärisori, mõisnik võis müüa, vahetada, pärandada nagu muud mõisa vara. Talupoja maa ja vara kuulusid mõisnikule.
- Maa kasutamiseks pidi tp. tegema mõisakoormisi, mille suurus polnud fikseeritud.
- TALUPOEG ON ÕIGUSTETA PÄRISORI.
18. saj II pool:
- 1765 . positiivsed määrused:
- talurahval õigus vallasvarale
- mõisakohustused täitnud talupoeg võis enda ülejäänud vilja müüa vms
- mõisnik ei võinud enam oma suva järgi koormisi määrata ega tõsta
- karistamise ülempiir 30 vitsa - või kepihoopi
- talupoeg võis mõisniku kohtusse kaevata, kui viimane seadusi ei täitnud
Kuid talupoeg jäi ikkagi mõisniku meelevalda ja riik ei nõudnud määruste täpset täitmist. 1784. a kui seati sisse pearahamaks ja kehtestati asehalduskorraldus, tõlgendasid talupojad seda kui mõisakoormistest vabastamist ning tõstsid mässu.
18. saj kehtestati veel pearaha maksmine(70 kop iga meeshinge pealt) ja nekrutiandmise kohustus riigile.
19.saj:
- Kehtestati talude pärandatav kasutamisõigus. St kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ning pärast peremehe surma jäi talu tema poegadele . Piirati koormisi.
- 1816. Aadlikud loobusid oma õigustest talupoja isiku üle. EESTI TALURAHVAS PÄRISORJUSEST PRII , kuid maa mõisniku ainuomand.
- Maad tuli mõisniku käest rentida, talupoeg pidi teokohustusi edasi täitma.
- Normeeritud koormised asendati rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse omi nõudmisi talupoegadele dikteerida. Kui talupoeg tahtis oma tallu jääda, pidi ta lepingu vastu võtma, muidu oleks mõisnik lepingu mõne teise talupojaga teinud.
- Kuigi talup. oli nimeliselt vaba, piirati tema liikumisvabadust pikka aega, n linna ei tohtinud omavoliliselt kolida .
Talurahva koormised:
- Mõisakoormistest oli peamine teotöö, mis jagunes korraliseks nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks.
- Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, mil tuli mõisa põllule minna koos veoloomade ja inventaridega 3-6 päevaks nädalas, ning jalapäevades.
- Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks.
19. saj keskpaigast mingi järk-järgult üle teotöölt raharendile.
- Riiklikest kohustustest olulisimad pearaha ja nekrutiandmine . Pearaha oli aja jooksul tõusnud viiekordseks. Vaesematel tp sellega raskusi, mõisnik maksis ära ning nõudis tp-lt täiendavat renti või tööd vms. Nekrutiandmine tähendas seda, et osa mehi pidi minema sõjaväkke pikaks ajaks(?).
- Lisaks olid veel kogukondlikud koormised(teedeehitus) ja kirikumaksud.
Uued majanduslikud raskused panid aadelkonda uuesti üle vaatama talupoegade olukordi .
1856 . a avaldati uus talurahvaseadus :
- Talupoeg ei pidanud enam tegema tööd mõisapõllul, vaid majandas ise oma talu ja vaatas, et rent saaks makstud.
- Mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised.
- 1865. ei võinud mõisnik enam talupoega karistada ihunuhtlusega (kodukariõigus).
- 1868. lõpetati talumaade rentimine teotöö eest ja mindi üle täielikult raharendile.
- Talusid hakati päriseks ostma, mõisnik ise valis kellele müüs maa ja talu.
2. Talurahvaseadused:

• Clas Toti määrus – 1668 . avaldas Clas Tott maapolitseikorralduse, milles rõhutati talupoegade pärisorjuslikku seisundit Liivimaal. 1645. fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus P-E, Gustav Oxenstier.
  
• Roseni deklaratsioon – Otto Fabian Roseni seletuskiri 1739. aastast. Talupoeg pärisori, mõisnik võis müüa, vahetada, pärandada nagu muud mõisa vara. Talupoja maa ja vara kuulusid mõisnikule. Maa kasutamiseks pidi tp. tegema mõisakoormisi, mille suurus polnud fikseeritud.
  

• Positiivsed seadused – 1765. aastal kinnitas Browne nn pos. seadused.
  

talurahval õigus vallasvarale

mõisakohustused täitnud talupoeg võis enda ülejäänud vilja müüa vms

mõisnik ei võinud enam oma suva järgi koormisi määrata ega tõsta

karistamise ülempiir 30 vitsa- või kepihoopi

talupoeg võis mõisniku kohtusse kaevata, kui viimane seadusi ei täitnud

• „Iggaüks…“ – 1802. võeti Eestimaa maapäeval vastu talurahvaregulatiiv , mille nimeks sai „Iggaüks…“. Kehtestati talude pärandatav kasutamisõigus. St kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ning pärast peremehe surma jäi talu tema poegadele. Piirati koormisi.
  
• Pärisorjuse kaotamine – 1816. 23. mai vabastati Eestimaa talupojad pärisorjusest.
  
• Teoorjuse kaotamine – 1868. lõpetati talumaade rentimine teotöö eest, mindi üle raharendile.
  

3. Rahvusliku liikumine perioodid ja põhjused:

Periood:
Palvekirjade aktioon. 1840-1850:

• Põhjus: Talurahvas uskus heasse keisrisse ja soovis, et siinsete alade talupoegade probleemid laheneksid (eeskätt kõik koormised jne).
  
• Adam Peterson ja Johann Köler alustasid palvekirjade kampaaniat.
  
• Peterburgi läks 23-liikmeline delegatsioon, eesotsas Petersoniga.
  
• Palvekirjas sooviti: kindlate maa- ja rendihindade kehtestamist, teoorjuse ja ihunuhtluse lõpetamist, üheõiglust teiste seisustega ning eesti keele kasutuselevõttu kohtudes ja ametiasutustes (saksa k asemel).
  
• 9. nov 1864. saadi tsaariga kokku, kuid kui näiliselt võeti neid hästi vastu, siis lõppes asi sellega, et Peterson läks aastaks vangi.
  

Periood: esimesed ajalehed ja I laulupidu 1869

• Põhjus: Kultuuritegelased soovisid vaikselt ja rahumeelselt eesti rahva haridust ja haritust tõsta, eriti Johann Voldemar Jannsen .
  
• 1857. a hakkas ilmuma Pärnus Jannseni ajaleht „ Perno Postimees “. Jannsen pidi majanduslikel põhjustel kolima Tartusse , kus ta asutas 1864. aastal „Eesti Postimehe“.
  
• Loodi laulu- ja mänguselts „ Vanemuine “ a 1865, mis oli paljudele teistele samalaadsetele seltsidele eeskujuks.
  
• Esimest üldlaulupidu sooviti tähistada selle auks, et 50 aastat oli möödas sellest, kui kuulutati eestlaste pärisorjuse vabastamisest. Ametlikku luba oodati 2. aastat. 1869. aastal toimunud I Üldlaulupeole tuli kokku ligi tuhat lauljat ja pillimeest. U 20 000 inimest üle kogu Eesti tulid vaatama ja osa saama sellest.
  
• 1878. aastal asutas Carl Robert Jakobson ajalehe „Sakala“
  

Periood: Venestusajal uus rahvuslik tõus.

• Rahvuslikku tööd jätkati karskusseltsides, mida loodi üle kogu maa. Ärkamisaja vaimu üritati üleval hoida kõneõhtute, näitemängude ja kontsertide korraldamisega. Koguti rahvaluulet Jakob Hurda eesvedamisel.
  
• Villem Reiman edendas karskusliikumist üle kogu maa.
  
• Eesti Üliõpilaste Selts tegi suurt tööd rahvuslikkuse säilitamisel, seltsi suureks teeneks sai eesti keele kasutuselevõtt haritlaste omavahelises suhtlemises.
  

4. Rahvusliku liikumise sündmused:

• 1864 – alustavad Adam Peterson ja Johann Köler palvekirjade kampaaniat.
  
• 1864 – delegatsioonil õnnestus kokku saada tsaariga
  
• 1866 – kehtestati uus vallaseadus (Vallavalitsus ja vallakohus vabanes mõisniku kontrolli ja eestkoste alt, talupojad ja linlased said ise mässata seal)
  
• 1857 – asutati „Perno Postimees“
  
• 1864 – asutati „Eesti Postimees“
  
• 1865 – asutati „Vanemuine“
  
• 1869 – I Üldlaulupidu Tartus
  
• 1872 – loodi Eesti Kirjameeste Selts
  
• 1878 – asutati „Sakala“
  

5. Rahvusliku liikumise ajalehed:

• 1857. asutas Johann Voldemar Jannsen „Perno Postimehe“. Virgutas eestlasi talusid ostma, andis tulusaid õpetusi põllupidajatele, kirjutas hariduse vajalikkusest . Oli rahvale väga meelepärane. See ajaleht pani aluse perioodiliselt ilmuvale eesti ajakirjandusele.
  
• 1864. asutas papa Jannsen „Eesti Postimehe“. (Sisu arvatavasti üsna sama „Perno Postimehega“
  
• 1878. asutas Carl Robert Jakobson „Sakala“. Kriitiliselt kirjutas mõisnikest ja kirikuõpetajatest, pidas ise ja nõudis teistel võitlust oma õiguste saavutamiseks. Lootis, et Vene valitsus tühistab baltisakslaste privileegid, kuid hoopis Vene valitsus pani tema ajalehe mõneks kuuks kinni.
  

6.Rahvusliku liikumise tähtsamad isikud:
Johann Voldemar Jannsen – Oli möldri poeg ja lapsepõlv möödus veskis, õppis kihelkonnakoolis ja kirikuõpetaja juures. Esimene ajaleht, mille asutas, oli „Perno Postimees“. Soovis eesti rahva eluolu rahumeelselt edendada kehtivate tingimuste raames. Asutas peale kolimist „Eesti Postimehe“. Tal oli rahvamehe tunnustus, võttis pea kõigest osa. Tema perekonna eestvedamisel asutati selts „Vanemuine“. Jannsen võttis I Üldlaulupeo kõik ettevalmistused enda kanda.
Jakob Hurt – Oli väga hea haridusega, võttis agaralt osa „Vanemuise“ seltsi töös, kus pidas ettekandeid Eesti ajaloost ja rahvaluulest . Püstitas eestlastele ülesande saada suureks vaimult. Ta ei saanud valitsuselt luba oma ajalehte asutada. Oli „Eesti Postimehe“ lisalehe toimetaja . Tema ajalookäsitlus ei meeldinud baltisakslastele ja Jannsen oli sunnitud ta eemaldama toimetusest. Sai kirikuõpetajaks Otepääle, mis tugevdas tublisti tema ühiskondlikku seisundit.
Carl Robert Jakobson - Oli radikaalsema suuna eesotsas. Tema kirju avaldati „Eesti Postimehes“, kus ta nõudis kooliolude parandamist, sõdis ülemäärase usuõpetuse koormuse vastu, propageeris karskusideid. Oli väga venemeelne ja baltisakslased vihkasid teda seetõttu. Esitas kõnesid. Oli väga aktiivne taluperemees. Sai loa oma ajalehe „Sakala“ asutamiseks. Arvustas väga intensiivselt meie ühiskondlikke olusid. Jakobsoni poliitika toetus eelkõige jõukale talurahvale.
7. Rahvusliku liikumise languse põhjused.
Tõsised lahkhelid tekkisid usu pärast Hurda ja Jakobsoni vahel. Hurt läks „Sakala“ kaastööliste seast ära. Taas tekkisid pinge Jakobsoni ja Jannseni vahel. Tülid kandusid ajakirjandusest edasi rahvuslikesse organisatsioonidesse. Jakobson hakkas Hurda seltse üle võtma ning Hurda pooldajad astusid seltsidest seetõttu välja. Tapeti keiser Alexander II ning Tartus toimunud rida süütamisi aeti rahvusliku liikumise kaela. 1882. Jakobson suri. Tekkisid uued pinged Hurda ja Köleri vahel rahaasjade pärast Aleksandrikoolis, Hurt sai lüüa.