KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS (0)

Q: Millega tegeleb arvutilingvistika?

Vastus leiad õppematerjalist: KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Millega tegeleb arvutilingvistika?

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis.
Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-urgi keelerühma läänemeresoome keelte hulka.
Kujunes 13.-16. sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise teel.

Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.
Heinrich Stahl „Anführug zu der Ehstnischen Sprache“ (1637): esimene eesti keele kirjeldus. Raamat saksa keeles, keele õpik iseseisvaks õppimiseks. Õigekirjutus ja vormiõpetus; terminite selgitusi pole. Käsitleb saksa ja eesti keele ühisjooni, erinevused on kõrvale jäetud. Ei esita käänd- ega pöördsõnade muutmistüüpe, vaid osutab, et sõnad käänatakse ja pööratakse ühtmoodi. Tähestik saksakeelne , sinna kuuluvad ka c, f, x ja z. Pikka vokaali tähistan h-ga. Artiklid üx ja se. 6 käänet.
Johann Gustlaff „Observationes Grammaticae circa linguam Estonicam“ („Grammatilisi vaatlusi eesti keeles“; 1648): ladinakeelne , sisaldab saksa-ladina-lõunaeesti sõnastikku (ca 2000 sõna). Pika hääliku märkimine katusega , mitte h-ga. 5 käänet. Sõnatüvi käänamisel muutub. Lisandunud võrreldes Stahliga tuletusõpetus ja lauseõpetus. Eesti keeles tavaliselt ei kasutata artiklit.
Heinrich Göseken „Manuductio ad Linguam Oesthonicam“ („Juhatus eesti keele juurde“; 1660): grammatika põhineb Lääne-Eesti Kullamaa murrakul. Pikka vokaali võiks kirjutada kahe tähega; 3. isiku lõpp on pigem b kui p. On märganud astmevahelduse olemasolu, kuid ei oska seda seletada. Sõnastikus palju uusi sõnu, samuti näiteid sõnade kasutamisest: väljendid, vanasõnad, mõistatused
Johann Hornung „Grammatica Estonica “ (1693): ladinakeelne põhjaeesti grammatika. Puudub sõnastik. Õigekirjareegleid ei esita. Eesti sõnades ei esine tähti c, f, x ja z, vokaalide loendis esitab ka ä, ö ja ü. Grammatika tähtsaim osa on vormiõpetus. Morfoloogiaosa alguses esitab ta sõnatuletuletusvõimalusi koos tuletusalustega. Käändeid 5 (nominatiiv, genitiiv, akusatiiv , daativ, ablatiiv), käänamisreeglid vastavad üsna hästi tegelikule keelekasutusele. Esitab 9 käändsõnatüüpi, kuigi väidab ühe deklinatsiooni olemasolu. Ka eitavad vormid. Pigem deskriptiivne , kui õpik
Salomo Vestring: põhjaeesti murdeline eesti-saksa sõnastik, käsikiri. Aluseks kõigile 18.saj trükist tulnud eesti sõnastikele. Esimene eesti-saksa sõnaraamat.
Anton Thor Helle „Kurzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache“ („Lühike eesti keele õpetus“): eesti keele käsiraamat, sisaldab lugemisharjutustena 525 vanasõna, 135 mõistatust ja 10 saksakeelse tõlkega varustatud dialoogi. Selles raamatus on esimene eesti keele oskussõnastik – taimenimetused eesti, saksa ja ladina keeles, valik Põhja-Eesti kohanimesid jm.
August Wilhem Hupel „Ehsnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalischen und den dörptschen“ („Eesti mõlema peamurde tallinna ja tartu keeleõpetus“; 1780): esindatud nii põhjaeesti kui lõunaeesti keele grammatika. Suure väärtusega sõnastikuosa ( u 17 000 sõna), mis sisaldab nii saksa-eesti kui ka eesti-saksa sõnaraamatu. Kogus materjali nii ise kui sai ka korrespondente. Eesti keel kui soome keele õde.
Wastne Testament Forseliuse-Hornungi grammatikaga.

Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge.
Johann Heinrich Rosenplänter „Beiträge zur genauern Kenntniss der Ehstnischen Sparche“ („Lisandusi eesti keele paremaks tundmiseks“: ajakiri, ilmus 1813 - 1832 ühtekokku 20 numbrit. Seal avaldati teadusartikleid eesti keele ortograafiast, sõnamuutmisest, lauseõpetusest ja sõnavarast, eestikeelsete raamatute arvustusi, eesti murdenäiteid ja teoreetilisi kirjutisi keelest.
Tähtsamaid keeleküsimusi, mille üle Beiträge lehtedel diskuteeriti, oli ühtse kirjakeele probleem.
Ajaloolis-võrdleva keeleteaduse teke, soomeugrilisus. Keeleteadus hakkas huvituma sellistest teemadest nagu inimkeele päritolu, keele ja mõtlemise, keele ja kultuuri, keele ja ajaloo vahekord , keelesugulus, ühine ja erinev igas keeles.
Rosenplänter rõhutas eesti keele tähtsust: seda peaks õpetama ka gümnaasiumis, mitte ainult rahvakoolis.

Eduard Ahrens .
1843 „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“ : esimene, kus oli ulatulikult kasutatud rahvasuust kogutud ehtsat keeleainest. Kõige laiemalt on tuntud ettepanek minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile . Esimese osa lõpus etümoloogiline sõnastik – esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara
1848 „Zur Ehstnischen Declinationslehre“: käänamisõpetus

Ferdinand Johann Wiedemann .
Viimane, aga teenekaim sakslasest eesti keele uurija.
1855 „Ueber die neueste Behandlung der Ehstnischen Grammatik“ – analüüs Ahrensi grammatikale.
1864 „Versuch ueber den werroetnischen Dialekt“ („Ülevaade Võru murdest“)
1869 „Ehstnisch- deutsches Wörterbuch von F. J. Wiedemann“: materjal varasemad sõnastikud ja sõnavarakogud, pluss enda kogutud materjal; kogus sõnu ka ilukirjandusest. Sõnaraamatust on ilmunud 3 uustrükki.
1875 „Grammatik der ehstnischen Sprache“: sissejuhatuses kriitiline ülevaade varasematest grammatikatest ja muust keeleuurimisest – esimene eesti keele uurimise ajalugu. Põhines Kesk-Eesti murdel. Osad: häälikuõpetus, tuletusõpetus, vormiõpetus ja lauseõpetus. Häälikuõpetuse osas kirjeldatud eri murrete foneetilisi tunnuseid ja häälikulisi variante , samas palatalisatsioon ja vokaalharmoonia. Väldete eristamine.
1876 „Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten“: grammatikast ülejäänud kogutud keeleainestiku väljaanne, sisaldab vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, mänge, kombeid ja uskumusi, hellitus- ja vandesõnu jms. Kirjeldused täienduseks sõnaraamatule – sõnaraamatus ei olnud võimalik kirjeldada kõiki mõisteid nii põhjalikult. On kirjeldanud sünni, surma, kosimise, pulmadega seotud kombeid ja laule,majanduse ja põlluharimisega seotud tavasid, ilmaennustusi ja tähtpäevade tähistamist, rahvameditsiini ja nõidumist.

Mihkel Veske.
Tõi Eestisse võrdleva keeleteaduse. Esimene kõrgharidusega eesti keeleteadlane , kes valdas ka teoreetilist keeleteadust.
1872 „Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes“ („Uurimusi soome keelkonna võrdlevast grammatikast“): doktoriväitekiri, noomenite käänamine läänemeresoome keeltes ja n-käänded kõigis soome- ugri keeltes
1879 „Eesti keele healte õpetus ja kirjutamise viis“: esimene eesti foneetikaõpik, esimene eestikeelne keeleteaduslik uurimus, esimene sõnatüvest lähtuv grammatika. Häälikuvälte mõiste. Erinevalt teistest keeltest ei ole eesti keeles kahte (lühike ja pikk), vaid kolm pikkusastet ehk väldet (lühike, pikk ja ülipikk). G, b, d pole muud kui k, p , t esimese välte märgid. Eestis on üks k-häälik, millel on kolm pikkus, aga kaks tähte, nt tigu : tiku : tikku

Jakob Hurt .
1864 „Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi“: esimene laiadele rahvahulkadele mõeldud eestikeelne ortograafiakäsiraamat uue kirjaviisi õppimiseks.
1871 Eesti Postimehe lisalehe toimetaja , avaldas ettepanekuid , EkmS toetus
1878 Kirjameeste seltsi ettekandes ettepanekud, mis kehtivad tänapäevalgi: ühendverbide lahkukirjutamine (ära võtma, alla kirjutama), omastavalise täiendsõna kokku- ja lahkukirjutamine tähendusest lähtuvalt ( tuuleveski , venna raamat)
1886 „Die estnischen Nomina auf ne-purum“: Helsingi ülikoolis kaitstud väitekiri
1902 „Eesti sõnadest line-lõpuga“
Pooldas laenamist teistest keeltest, eriti soome keelest. Uute sõnade moodustamine tuletusliidete abil.

Karl August Hermann .
1880 „Der einface Wortstamm und die drei Lautstufen in der estnischen Sprace mit vergleichenden Hinweisen auf das Suomi “: doktoriväitekiri
1884 „Eesti keele Grammatik: Koolide ja iseõppimise tarvis kõikidele, kes Eesti keelt õigesti ja puhasti kõnelema ja kirjutama ning sügavamalt tundma ja uurima tahavad õppida. Kirja pannud Dr. K. A. Hermann“: esimene eestikeelne eesti keele grammatika. Grammatikaterminoloogia loomine (suur osa kasutusel praegugi): käänete nimetused, ainus ja mitmus , häälik, kääne ja käänamine, pööre ja pööramine, käändkond ja pöördkond, asesõna, täisminevik ja enneminevik jpt.
1896 „Eesti keele Lause-õpetus. Eesti keele grammatika teine jagu“

Johannes Voldemar Veski ja keelekorraldus .
1912 „Eesti kirjakeele reeglid“: keelekonverentside kokkuvõtted
Keel kui muutuv ja arenev elusorganism ; keelekorraldaja kui aednik . Informatsiooni, hariduse, teaduse vahend, tarbekeel. Arenguks vajaminev aines keeles endas olemas.
1918 „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“: esimene eesti õigekeelsussõnaraamat
1933 „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“: toimetaja Elmar Muuk
oskussõnaraamatud

Johannes Aavik ja keeleuuendus.
1924 „Keeleuuenduse äärmised võimalused“: keel kui inimtegevuse abivahend , instrument , masin, mille ülesandeks on mõtete väljendamine, esteetilise mõju saavutamine. Kuna keel on eeskätt vahend, tuleb seda pidevalt täiustada, arendada, parandada kõigi käepäraste vahenditega kuni tehislikeni välja – tõi eesti kirjakeelde hulga materjali rahvakeelest, soome keelest ja teistest võõrkeeltest, moodustas tuletisi ja lõi kunstlikult uusi sõnu, rikastas grammatikat ja jagas stiilinõuandeid.
Püüd keele ilu poole – „Keele kaunima kõlavuse poole“
Otstarbekus ja omapärasus
Väljenduse lühendamise skaala: (1) lause asemel fraas ; (2) fraasi asemel liitsõna; (3) liitsõna asemel tuletis; (4) tuletise asemel tüvisõna. Nt täht, millel on saba > sabaga täht > sabatäht > komeet
Grammatika mitmekesistamine:

Lühike i-mitmus

Vokaalilõpuline mitmuse osastav (sõpru, lende, lehti)

Kahesilbiliste sõnade lühem nn geminaatillatiiv (majja, porri, tallu)

Soomepärane lühike ülivõrre kõige-ülivõrde kõrvale

Olev kääne käändestaatuses

Viisiütlev kääne

Eesti keele uurimine Eesti Vabariigi ajal (1919-1940).
Al 1920.aastast ülikooli juures mitmed rahvateaduste uurimise instituudid (kabinetid) ja akadeemilised, peamiselt õppejõududest ja tudengitest koosnevad teaduslikud ühingud.
1919 eesti keele ja sugulaskeelte uurimiseks loodi kolm professuuri koos lektoraatidega, nende juures elustus vana Õpetatud Eesti Selts ning tekkis Akadeemiline Emakeele Selts.
Andrus Saareste , Mihkel Toome, Paul Ariste – murdeuurimine
Lauri Kettunen „Lauseliikmed eesti keeles“ (1924)
1920. -1930 õigekeelsussõnaraamatu koostamine
Kaasaegse keele uurimine vähene, korraldavat laadi . „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ (1936) Johannes Aavik
Eesti häälikuloo alusepanijaks Lauri Kettunen (Koddavere murdest doktoriväitekiri); „Eesti keele häälikuloo peajooned“ (1917, 1929, 1932), eesti-soome sõnaraamat (1917), „Eesti ja soome keele erinevused“ (1916, 1926)
Paul Ariste väitekiri Hiiumaa murde häälikuloost 1939

Andrus Saareste ja murdeuurimine.
Eesti murdearhiivi rajaja, keelegeograafilise uurimismeetodi algataja ja mõjukaim esindaja eesti keeleteaduses
Eesti murdeainestiku kogumist alustas 1915. 1916 Vigala murdest uurimus
„Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga“ (1924): doktoriväitekiri, esimene ulatuslik uurimus eesti murrete sõnavara päritolust. Uurimisobjektiks 160 mõistet ja nende märkimiseks eri murdealadel kasutatavad sõnad
1938 „Eesti murdeatlas“ – esimene suuremahuline vihik, 1941 teine. Oli kavandanud 7 vihikut ja 250 kaarti , aga sõja tõttu ilmus vaid kaks vihikut ja 66 kaarti
1955 „Väike eesti murdeatlas“: 128 väiksemat kaarti
„Eesti keeleala murdelisest liigendamisest“ (1932): eesti murrete ja murrakute piiride täpsustamine ja selgitamine
1932 „Die estnische Sprache“: eesti keele struktuuri ja ajalugu tutvustav teos välismaalasele
„Kaunis emakeel “ I ja II
1958-1968 „Eesti keele mõisteline sõnaraamat“ I-IV (ilmus Rootsis): erinevalt vormilise järjestusega sõnaraamatust, kus sõnad esitatakse tähestikulises järjekorras, on mõisteline sõnaraamat sisulise järjestusega sõnakogu.

Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda: keskused, perioodid, peamised tegevusvaldkonnad .
Tartu ülikool: ühine eesti ja soome-ugri keelte kateeder , juhatajaks sai Paul Ariste. Õppejõududeks J. V. Veski (tänapäeva eesti keel), Arnold Kask (keeleajalugu ja eesti keele sõnavara), Paula Palmeos (soome ja ungari keele lektor )
Huno Rätsep ja tänapäeva eesti keele struktuur. Tema doktoriväitekiri tänapäeva eesti keele lausetüüpidest on tänaseni üks põhjalikumaid eesti keele süntaksikirjeldusi.
Huno Rätsep ja eesti keele sõnavara ajalugu: uuris põhjalikult laensõnade kihte ja sõnade etümoloogiat.
Mati Erelt : keeletüpoloog. Uurimissuunad mitmekesised ja rahvusvahelised sidemed tugevnenud
Helle Metslang
Karl Pajusalu : kaasaegse sotsiolingvistika areng TÜs ja tänapäevase foneetikalabori rajamine. Uurinud eesti murrete muutumist ja nivelleerumis
Üldkeeleteadus
1988 eesti keele labor – uurimiskeskus, mille ülesandeks oli uurida arvutilingvistikaga seotud teoreetilisi probleeme ning hakata looma eesti keele elektroonilisi tekstikorpusi
Renate Pajusalu ja kognitiivse semantika ja pragmaatikaga seotud uurimissuunad
Eesti Keele Instituut: keeleteaduse uurimisasutus. Instituudi direktor Urmas Sutrop. 2008.a on instituudis 5 osakonda : keeleteaduse ja – tehnoloogia osakond , soome-ugri ja murrete osakond, keelekorraldusosakond, sõnaraamatute osakond, terminioloogiaosakond
Tallinna Ülikool: Mati Hint – fonoloogia ja morfoloogia uurija, on põhjalikult süvenenud eesti väldete ja astmevahelduse probleemistikku
Helle Metsland – doktoriväitekiri verbisüntaksist
Jüri Viikberg – koostanud põhjaliku ülevaate Eesti vähemusrahvustest
Martin Ehala – Eesti ühiskonna etnolingvistilise vitaalsed probleemid, emakeeleõpetus. Keelekasutuse uurimine ja tekstianalüüs
Krista Kerge – sõnamoodustus, allkeele tekstilised omadused

Keele struktuuri uurimine: foneetika , fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd.

Foneetika ja fonoloogia

1879 esimene foneetikaülevaade: kvantiteedisüsteem, k, p, t ja g, b, d suhted; fonoloogiline lähenemine: tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor?
Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme; 1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi.
1939 doktoriväitekiri „Hiiu murrete häälikud“
Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv.
1946 „Eesti foneetika” (sisaldab ka fonoloogiat)
1950.−1970nd. täiendatud kordustrükid „Eesti keele foneetika“.
Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel . Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus. Hille Pajupuu : diftongid. Estonian Papers in Phonetics 1972−1985.
Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted. Eesti keel tsentraliseeritud keelena.
2008 „Eesti keele foneetika I“ (sissejuhatus, vokaalide kirjeldus)
Ilse Lehiste (Ohio): mitmed lingvistikavaldkonnad, eri keeled. Suprasegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Välde on silbi omadus, selle juures oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe. koli 2:3, kooli 3:2, `kooli 2:1. Välted kujunevad kahest opositsioonist: pikk ja lühike häälik ja pika silbi kaks silbipikkust. Koostöö Eesti foneetikutega. Vältesüsteemi käitumine regilaulus (koos Jaan Rossiga).
Küsi- ja väitlausete intonatsioon (Eva Liina Asu- Garcia ); prosoodia tajumine ( Diana Krull , Stockholm), emotsionaalse kõne akustika ja taju (Rene Altrov, Hille Pajupuu).
Eksperimentaalfoneetika praegu: Küberneetika Instituut (Einar Meister, Lya Meister; kõneanalüüs, aktsent ), Tartu ülikool (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve , Pärtel Lippus ; eesti ühiskeel, murded , soome-ugri keeled; spontaanne kõne), Eesti Keele Instituut (Meelis Mihkla, kõnesüntees).
Vaja oleks arendada ka artikulatoorset foneetikauurimist, mis vajab tänapäevast aparatuuri, koostööd arstide ja eripedagoogidega.
Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid?
EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa. Praegu on alustatud foneetika ja fonoloogia tervikkäsitluse koostamist (kollektiivne töö, projekti juht Eva-Liina Asu-Garcia).
Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud „The structural tendencies of languages “ ja „Structural tendencies in Uralic languages“, 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. „Phonological tendencies in Estonian“ (doktoriväitekiri)
„Eesti keele grammatika“ I, II;„Standard Estonian Grammar “ I, II
Tiit- Rein Viitso : läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt
2008 „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud“
Mati Hint: eesti keele astmevaheldus , prosoodia. „Häälikutest sõnadeni“,“Eesti keele sõnafonoloogia I“.
Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste).

Morfoloogia

Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne , teoreetiline / rakenduslik lähenemine
Morfeemide (nii tüve kui tunnuste ja lõppude) varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia. Tüvevaheldused ja muuttüübid (Viitso, Hint). Ülle Viks „Väike vormisõnastik“ (1992). Võrdlus soome keelega ( Hannu Remes Joensuu ülikoolist).
Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks „Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia“ (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki-Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo).
1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus:Aktiivne ja passiivne morfoloogia (vormide süntees regulaarne või mitte). Idee Toomas Helbilt. Morfoloogiaosa autor Kristiina Ross , toimetaja Ülle Viks.
Martin Ehala („Eesti keele suhtluslävi“, „Eesti keele struktuur“): A- ja B-tüvi, kahest tüvevariandist lähtuv vormisüntees.
Mati Hint: morfoloogia muutumine. Kaasrõhu üldistumine 3. silbile → vormid nagu kontserdite, kunstnikute.
Sõnade jaotamine muutkondadesse: J.V. Veski, P. Alvre, E. Muuk, Jaak Peebo , Ü. Viks, T.-R. Viitso, V. Tauli.
Sõnamoodustus
20. sajandil esiplaanil keelekorralduslik aspekt: kirjakeele sõnavara täiendamine ja korrastamine. J.V. Veski (-tu, -ta; -mata, -matu, -ng, -mine); J. Aavik (u-refeksiivid).
Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine. Reet Kasik, Silvi Vare, Henn Saari, Helmi Neetar, Külli Habicht , Krista Kerge. Liitsõnade uurimine: Elli Riikoja, Rein Kull.
EKG I sõnamoodustuse osa Reet Kasik ja Silvi Vare.
1996 Reet Kasik „Eesti keele sõnatuletus“
Sõnaperede andmebaas ja sõnastik valmimas Silvi Varel.
On alustatud sõnamoodustuse tervikkäsitluse koostamist (Reet Kasik).
Süntaks
Kooligrammatikad Lauri Kettuneni süsteemi põhjal. Uuendusüritusi: käändsõnaline öeldis, kaudsihitis,; määruste liigid. 1950nd KKI ülesanne koostada akadeemilise grammatika süntaksiosa..
1974 „Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I“ (Karl Mihkla jt.): Põhjalik traditsiooniline kirjeldus, uued suunad maailma ja Eesti süntaksiuurimustes ei kajastu. Kriitika, moodsa süntaksikirjelduse vajadus (Mati Erelt, Ellen Uuspõld).
1960 H. Rätsepa strukturaallingvistika kursus Tartu ülikoolis. GGG, transformatsioonigrammatika.
1966 Ellen Uuspõld „Määrusliku des-, mata-, nud- (nuna-) ja tud- (tuna-) konstruktsiooni struktuur ja tähendus“ (Keele modelleerimise probleeme 1). Esimene transformatsioonigrammatika rakendus Eesti keeleteaduses.
1969 Henno Rajandi „Eesti impersonaali ja passiivi süntaks“. Generatiivse grammatika meetod.
Rajandi uurinud veel rektsiooni, eitust, objekti; juhatas 1970nd. KKI grammatikarühma, sari Ars Grammatica.
Valter Tauli grammatika süntaksiosa: sõnaühendigrammatika. Lause tervikstruktuur moodustub sõnaühenditest.
1978 Huno Rätsep „Eesti keele lihtlause struktuur. Verbikesksed lausemallid “
Sõltuvusgrammatika: lause keskmeks verb , millest muud lauseelemendid otseselt või kaudselt sõltuvad. Esitus lähedane tänapäeva konstruktsioonigrammatikale.
Mati Erelt: funktsionaalne ja tüpoloogiline süntaksikirjeldus. EKG peatoimetaja , süntaksiosa kavandaja ja üks autoreid . 1981 „Eesti adjektiivisüntaks“
1993 „Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri“
Moodustajasüntaks e. fraasisüntaks. Lause koosneb eri tasandite moodustajatest (sõnavorm, fraas, osalause jne). Lause struktuur seostatuna tähenduse ja pragmaatikaga. Lause põhitüübid, süntaktilised protsessid (rinnastus, väljajätt), modaalsete ja pragmaatiliste tähenduste väljendumine lauses jne.
On alustatud süntaksi uue tervikkäsitluse koostamist (Mati Erelt).
Uurimistemaatikat: subjekti käändevaheldus (Liina Lindström, Peep Nemvalts), objekti käändevaheldus (Anne Tamm, Martin Ehala), küsilause (Helle Metslang), koordinatsioon (Jüri Valge), tuumverbid ( Ilona Tragel), predikaadi struktuur ja kategooriad (Helle Metslang, Kadri Muischnek, Petar Kehayov, Külli Habicht, Pille Penjam ), eitus ( Joel Sang), lause struktuuritüübid (Mati Erelt, Liina Lindström); kõrvallaused (Lehte Rannut , Helen Koks), sekundaartarindid (Ellen Uuspõld, Reet Kasik, Krista Kerge), sõnajärg ja infostruktuur (Nikolai Remmel, Kaja Tael , Liina Lindström). Arvutisüntaks (Kaili Müürisep).
Praegu domineerib tüpoloogiline ja korpuspõhine käsitlus; tähelepanu muutustel. Konstruktsioonigrammatika vaatenurk (Pille Penjam, Heete Sahkai).

Semantika ja sõnavara uurimine: põhimõisted, meetodid, ajalooline ülevaade.
Leksikograafia: sõnaraamatute koostamise teooria ja praktika; sõnaraamatute koostamise praktika
leksikoloogia : sõnavara ja selle arenemist uuriv keeleteaduse haru, sõnavaraõpetus; lingvistika haru, mis uurib sõnu ja sõnavara, sõnade olemust, tähendust jm nendega seonduvat
semantika: keeleüksuse (morfeemi, sõna, lause) tähendus(ed); keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi, keele ja tegelikkuse ning keele ja mõtlemise seoseid

Eesti leksikograafia: peamised sõnaraamatute tüübid; leksikograafia meetodid, ajalooline ülevaade sõnaraamatutest.
eellugu: 17. saj saksa-eesti sõnaraamatud

Stahl 1632 ® Gutslaff 1648 ® Göseken 1660
2200 eesti vastet (eP) ® 1700 sõna (eL) ® 9000 eesti vastet (eP)
tänapäeval: ümber pööratud (TÜ vana kirjakeele töörühm)

eellugu: 18. saj I pool eesti-saksa sõnaraamatud

Vestring (dateerimata, ca 7000 märksõna, eL)
Thor Helle 1732 (7000 märksõna, eP) ® Piibli tõlge 1739

Hupel 1780 eesti-saksa (17 000, eP ja eL)

Liivimaa valgustaja (Indrek Jürjo 2004)

19. saj I pool (estofiilide tegevus)

sõnade (väljendite) kogumine ja publitseerimine
nt Rosenplänteri ajakiri “Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” (1813–1832) (ca 7000 sõna)
parim sõnavaratundja O. W. Masing
õ-täht, enne õppida-hääldada kuulmise järgi
vrd Thor Helle: tootama (tõotama), öe (õe) jt
vrd Hupel: nöäl (nõel), sanna (sõna)
1838 (balti)saksa estofiilide Õpetatud Eesti Selts

F. J. Wiedemann “Ehstnisch-deutsches Wörterbuch” (1869)

akadeemiline (deskriptiivne)
50 000 märksõna

esimesed keeleteaduse doktorid

Veske 1872 (Leipzig) – võrdlev keeleteadus, 3 väldet
Hermann 1880 (Leipzig) – võrdlev keeleteadus
Hurt 1886 (Helsingi) – tuletusest

esimene ükskeelne (?) sõnaraamat

Grenzsteini "Eesti sõnaraamat" (1884)

keeleuuendus

Aavik "Uute sõnade sõnastik" 1919

keelekorraldus (Veski)

ÕS-ide ajastu algus: ”Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” (1918)
viimane: 2006, järgmine: 2013
ca 40 oskussõnastikku

Mati Hint (Keel ja Kirjandus 2/2012): kumbagi "ei saa pidada keeleteadlasteks"

Veski laiendas keeles olemasolevaid tuletussüsteeme – tihti üle mõistlike piiride
Aavik leiutas loovalt uusi sõnu (tüvesid), täiendas keelemasinat – tihti üle mõistlike piiride
"õiged" keeleteadlased: Andrus Saareste, Valter Tauli, Elmar Muuk

Semantika uurimissuundi, uurimismeetodeid ja tulemusi.

Eesti keelekorraldus ja kirjakeele arendamine 19.−21. sajandil.
Kolm suuremat vaidlust : 19.saj alguses põhja- ja lõunaeesti keele pooldajate vahel; 19.saj keskel vana ja uue kirjaviisi üle; 20.saj algus üld- ja osksussõnavara laiendamine, kirjakeele ehitus ja grammatikareeglid
Omad printsiibid Hurdal, Aavikul , Veskil, Saarestel ja Muugal.
Eristatakse keelekorralduse ja keelehoolde mõistet. Keelekorralduse all mõeldakse eeskätt kirjakeele teadlikku arendamist ja rikastamist, stabiliseerimist ja kaasajastamist. Keelekorraldajad annavad norminguid ja soovitusi . Keelekorraldust on peetud keeleteadusse kuuluvaks, selle rakenduslikuks osaks.
Keelekorralduse eesmärgiks on keeleideaali otsimine ja selle poole pürgimine. Ideaalkeele olemust analüüsis esimesena eesti keelekorralduse tuntuim teoreetik Valter Tauli. Ideaalkeel on tema järgi selline keel, mis saavutab minimaalsete vaheditea maksimaalse tulemuse. Ideaalkeele omadused toimimine suhtlusvahendina, ökonoomsus, paindlikus, ilu. Keel on vahend, mitte eesmärk. „Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid“ (1938). „Keelekorralduse alused“ (1968): 17 keelekorralduse printsiipi kolmes rühmas (selgus, ökonoomus, esteetika ) – lõi aluse keelekorralduse teooriale.
Henn Saari „Kirjakeele saatus I. Vaade sajandile“ (1979); „Eesti terminoloogia põhimõtete analüüs“ (1982)
J. V. Veski: range normimine
Rein Kull ja Tiiu Erelt: kellelgi pole õigust määrata teise inimese keelekasutust, asjatundjad võivad vaid soovitada , reklaamida, kaitsta, õpetada keelekorraldusse aspektist soovitatavat keelekasutust.
1970.aastate lõpus uus vabariiklik õigekeelsuskomisjon: keelenormide õpetamine koolis
Keelekorraldustöö on näha õigekeelsussõnaraamatutes ja keelekäsiraamatutes. Sõnaraamatute reeglistav ja ühtlustav mõju eesti kirjakeelele algas 1918.a, kui ilmus „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“. Järgmisena „Eesti õigekeelsuse sõnaraamat“ (1925-1937). 1933 „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“
„Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999“, „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006“
„Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia “. 1968 J. Valgma ja N. Remmel „Eesti keele grammatika. Käsiraamat“.
1995 Tiiu Erelt „Eesti ortograafia“
1997 Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Rossi „Eesti keele käsiraamat“: ortograafia, morfoloogia, sõnamoodustus, süntaks, leksikoloogia

Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid.

Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad.
Esimene tähelepanuväärne murdeuurija F. J. Wiedemann, kogusid ka Hurt ja Weske.
Eesti murdeainestiku süsteemne kogumine algas 1922.a. Eesti Keele Instituudi murdearhiiv – eesti murrete suurim andmekogu , millega on ühendatud Emakeele Seltsi kogud
Dialektoloogia : Teoreetilises keeleteaduses võrdlev-ajalooline meetod: keel muutub kindlate häälikumuutuste reeglite alusel.

Georg Wenker – saksa keeleatlas 1881 -> murdegeograafilise dialektoloogia alusepanija.
Andrus Saareste 1920ndate alguses.
Põhimeetod keelenähtuste leviku täpne kaardistamine: fonoloogiline ja morfoloogiline analüüs.

Diakrooniline ehk ajalooline murdeuurimine: Lähtub murrete arengust. Keeleajalooline pool: murdeid võrreldakse algkujudega.
Dilektomeetria: Murdejoonte territoriaalne levik, murrete kaugus üksteisest ja murdeliigendus.

Statistilised analüüsid.
Eelkõige sõnavarasuhted.
Prantslane Jean Séguy 1970ndad .
Eestis Sirje Ainsaar 1980ndad ning Karl Pajusalu ja Arvo Krikmann.

Sotsiolingvistika: uurib keele ja ühiskonna vahelisi seoseid. Kesksel kohal on kõnelejad ja nende päritolu. Tegeleb keele kasutustüüpidega suhtlussituatsioonis. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne meetod, aga ka näiva aja ja reaalaja analüüs, suhtlusvõrgustike analüüs.
Klassikaline sotsiolingvistika: inimese keelekasutus sõltub tema vanusest , soost, päritolust, sotsiaalmajanduslikust staatusest .

Võrgustikuanalüüs sai alguse 1960ndatel sotsioloogide ja antropoloogide uurimustes.
Barnes 1954: sotsiaalne käitumine ei sõltu alati staatusest, piirkonnast ega majanduslikust olukorrast.

Võrgustiku abil saab kirjeldada inimestevahelisi suhteid, nt sõprus, töö, naabrid, sugulased. Inimestele on peale surutud võrgustiku käitumisnormid – suletud võrgustikku kuuluvate inimeste keel on sarnane. Tihedad mitmetasandiliste suhetega võrgustikud toetavad vähemuskeele säilimist.
Sotsiaalsete võrgustike analüüsi põhieesmärk on leida vastus küsimusele, mil määral mõjutavad erinevad võrgustikustruktuurid ja nende kooslus võrgustiku liikmete sotsiaalse käitumise (sh keelelise käitumise) varieerumist ja muutumist. Analüüsiobjekt on inimese suhted teiste inimestega, nende suhete kaudu moodustuva võrgustiku struktuur ja selle omadused.
Labrie (1988: 217): võrgustikud on vahend, mille abil kirjeldatakse inimese sotsiaalset ümbrust.

Vana kirjakeele varasem uurimislugu.
Üksikkäsitlusi leidub eesti keele ja kultuuri küsimustele pühendatud saksakeelses ajakirjas “Beiträge zur genauern Kenntniß der Estnischen Sprache” (1813–32). Baltisaksa pastorite uurimuslikud artiklid, nt Jacob Johann Anton Hirschhausen Stahli kirikuraamatute kohta, Johann Heinrich Rosenplänter J. Rossihniuse kirikuraamatute kohta.
Villem Reimani eestvõttel ÕESi toimetistes ilmunud G. Mülleri jutlused ( 1891 ) ja J. Rossihniuse kirikuraamat ( 1898 ).
Lektor Johann Samuel Friedrich Boubrig (lektoriks 1826 – 1837 ): ühise kirjakeele vajaduse tõstatamine; eeskuju soome keelest (“Ueber die Dialecte der ehstnischen Sprache und ihre mögliche Vereinigung zu einer allgemeinen Schriftsprache” (1843).
Lektor Dietrich Heinrich Jürgenson (esimene eestlasest lektor, töötas 1837–1841) – loengud eesti kirjanduse ajaloost, k. a ülevaade varasemast kirjasõnast (ilmunud ÕESi toimetistes 1843–44). Peab huvi suurenemist eesti keele vastu pastoritest kirjameeste Rossihniuse ja Stahli teeneks. Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna – Stahl; 2) Stahl – 1715 . a UT; 3) 1715–1817 (O. W. Masing); 4) 1817–1840. aastad.
Lektor Friedrich Robert Faehlmann (lektor 1842–1850). Seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav “raamatumurre”. Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kiriku- keele rahvakeelekaugust.
Lektor Mihkel Veske (lektor 1874–1886) artikkel Stahli teosest “ Hand - und Hauszbuch” (1881).
Lektor Karl August Hermann (1889–1909) – õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses “Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani” (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni UT tõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. Aastast
Lektor (1909-1919), hilisem professor (1919-1924) Jaan Jõgever. Iseloomustanud nt Läti Henriku kroonika eestikeelseid sõnu ning koha- ja isikunimesid (1913), pidanud ülikoolis loengusarja eesti kirjakeele ajaloost ning Georg Mülleri jutluste keelest.
Professor (1925–1941) Andrus Saareste – hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: “Piibli keel ja rahvakeel” (1939), “Eesti keel XIII–XVI sajandil” (1937), “Eesti keel Rootsi-Poola ajal” (1940); üksikallikate kohta nt “400-a vanune keeleline leid Eestis” (1923), “Wanradt-Kõlli katekismuse keelest” (1930), “Agenda Parva (1622) keelest” (1938). Koos A. R. Cederbergiga on A. Saareste avaldanud kogumiku “Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi” I–II (1927; 1929– 1931 ).
Professor Julius Mägiste – põhjalikke käsitlusi vanade tekstide sõnavara ja grammatika kohta. Lõpetamata jäänud eesti vana kirjakeele sõnaraamat (628 + 107 lk, käsikirja koopia olemas TÜ vana kirjakeele uurimisrühmas). Vana kirjakeele andmeid kasutab etümoloogilistes artiklites. Käsitlus “Possessiivsufiksite rudimentidest eestis, eriti vana eesti kirjakeele (1520—1739) adverbides ja muudes partiklites” (välja antud 2000). Grammatikaalaseid artikleid: “Eesti saama- futuuri algupärast ja tarvitamiskõlblikkusest” (1936).
Professor Mihkel Toomse – käsitlus 1739. a piibli vokaalide kvantiteedi märkimise traditsiooni kujunemisest (1939).
Professor Paul Ariste ( prof 1944–1990) – uurinud ennekõike saksa ja vene laensõnu vana kirjakeele tekstides, nt käsitlused “Georg Mülleri saksa laensõnad” (1940), “Saksa laensõnadest 16. sajandi eesti kirjakeeles” (1940), “Vene laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles” (1958), “Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles” (1963), “Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles” (1981).
Professor Arnold Kask – kirjakeele ajaloo mõtestamine laias perspektiivis. Raamatud: “Eesti kirjakeele ajaloost” I—II, “Eesti murded ja kirjakeel ” (1984). Vanalt uuele kirjaviisile ülemineku käsitlus (1946). Doktoriväitekiri ilmunud raamatuna “Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles” (1958). Olulisi artikleid: “Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest” (1949), “Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel” (1953), “Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest” (1955), “Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani” (1956).
Dotsent Aino Valmet – kandidaadiväitekiri “Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles ( 1524 —1867)” (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973).
Professor Paul Alvre (TÜs 1968–1993) – hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest ( 1971 , 1973, 1974, 1975, 1983), vana kirjakeele küsisõnadest (1976, 1978, 1997), pronoomenite morfoloogiast (kes 1977; mis 1987), adverbidest paraku; paremini; veelaks; subi, suda ~sutta; mispärast~seepärast jt (1978, 1979, 1984); arhaismidest (hüüs~hüis) (1978), üxigka (1983), lind ‘linn(us)’ (1999).

Vana kirjakeele uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
Taru Ülikoolis: Emeriitprofessor Huno Rätsep – sõnavara ajaloo uurija. Käsitlus Stahli grammatikast (1987) ja Jakob Hurda keelepoliitilistest seisukohtadest (1989). Etümoloogiline sõnaraamat pooleli .
Emeriitdotsent Jaak Peebo – uurinud põhiliselt tartu keele varasemat perioodi, k.a Wastse Testamendi keelt). Kandidaadiväitekiri Kreutzwaldi “Kalevipoja” sõnavarast.
Emeriitdotsent Valve-Liivi Kingisepp – sõnavara uurija ( vanimate tekstide sõnavara, O. W. Masingu sõnavara, H. Gösekeni sõnavara – leksikograafia).
Dotsent Heli Laanekask – 19. sajandi eesti kirjakeele uurija. Artiklites kesksel kohal ühise kirjakeele taotlemise problemaatika, baltisaksa estofiilide keeleliste ideede kujunemine. Oluline on tema ülevaateartikkel eesti kirjakeele perioodidest (EE 11. kd; väitekiri). Doktoritöö “Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.—19. sajandil” (2004).
TÜ vana kirjakeele uurimisrühm: Tegutseb alates 1995. aastast, sellest ajast alates loodud elektroonilisi kogusid, mille eesmärgiks on talletada läbilõige peaaegu 400-aastasest keele- ja kultuuriloost (16. sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani).

MA Külli Prillop
PhD Pille Penjam
MA Kristel Ress
Fil. kand . Valve-Liivi Kingisepp
PhD Külli Habicht

+ üliõpilased kui tekstide sisestajad (BA Piret Sõmermaa); märgendajad (BA Piia Taremaa, BA Aune Esinurm).
EKI: Kristiina Ross – mitmekülgne uurija: piiblitõlke ajalugu, heebrea laensõnad. Uurimusi nii sõnavara kui ka morfoloogia kohta. Ülevaatekirjutisi, uudseid seisukohavõtte.
Annika Kilgi – magistritöö morfoloogilise mõtte arengust eesti vanemates grammatikates (2007), doktoritöö (2012) täispiiblile eelnenud tõlgete verbi morfosüntaksist.
Külli Kuusk – sõnavara (magistritöö piibli õnnis-tuletiste seosest lähteterminitega, 2005)
Heiki Reila – valmimas doktoritöö Uue Testamendi nn Stockholmi käsikirja kohta (seos J. Hornungiga)
Viimase aja põhilised uurimisvaldkonnad:

Fonoloogia: K. Prillop (doktoritöö 2011)
Morfosüntaks: K. Habicht (doktoritöö 2001)
Süntaks: P. Penjam (doktoritöö 2008), A. Esinurm
Leksikograafia: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm (kollektiivsed sõnastikud), K. Ress, V.-L. Kingisepp
Leksika : TÜ vana kirjakeele uurimisrühm
Tõlkeküsimused: K. Ross, H. Reila, K. Tafenau (doktoritöö 2011), H. Laanekask (doktoritöö 2004)

Uurimisseis: Elektroonilised kogud nii Tallinnas Eesti Keele Instituudis ( http://www.eki.ee/piibel ) kui ka Tartu Ülikoolis ( http://www.murre.ut.ee/vakkur ).
Uudne lähenemine vanadele tekstidele – kogu materjali elektrooniliselt kättesaadavaks tegemine. Korpused , sõnastikud, konkordantsid. Arvestada tuleb lähtematerjali raskesti kättesaadavuse ja tõlgendamise keerukusega. Ainese suur varieeruvus vana kirjaviisi eelsel perioodil. Näide: aastatepikkune töö Mülleri jutlustega (Mülleri kolm “uuestitulemist”).
TÜ vana kirjakeele korpus: 1995. a alustatud vanimate eestikeelsete tekstide lauskorpus (16. sajandist ja 17. sajandi esimesest kümnendist, k.a käsikirjad) kuni 1660. aastateni. Umbes 900 000 tekstisõna.
2002. aastast 18. sajandi tekstide valikkorpus. Umbes 600 000 tekstisõna, vt http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/korpused.ht m
2005. aastast 19. sajandi esimese poole tekstide valikkorpus. Umbes 500 000 tekstisõna, vt http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/Kwic2/paring19.ht m
Uurimismetoodika muutumine ajas: Varem põhiliselt allikatutvustused ja ülevaated kirjasõna ajaloo kohta. Tekstikeskne filoloogiline lähenemine. Detailitäpne, kuid väikese mahuga.
Alates 1930. aastatest teaduslik distsipliin – eesti kirjakeele ajalugu. Süstemaatiline lähenemine kirjakeele ajaloole.
Alates 1990. aastatest korpusepõhine lähenemine: sõnastikud, elektroonilistele andmekogudele tuginevad uurimused. Võimaldab nähtuste dünaamika väljatoomist.
Tulemusi:

18. sajandi tekstide valikkorpus ja 19. sajandi esimese poole tekstide korpus on viimase 5 a jooksul täienenud ca 600 000 tekstisõna mahus .
Heinrich Stahli tekste on lemmatiseeritud ja morfoloogiliselt märgendatud 160 000 tekstisõna mahus.
Jätkub töö vanimate sõnastike koond-andmebaasi loomisel.
EKIs viljakas töö piiblikeele uurimisel . Vt piiblikeele konkordantsi http://www.eki.ee/piibel
Käsikirjade publitseerimine ja keeleline analüüs avab uusi vaatenurki eesti vaimuliku kirjakeele arengule.
TÜ VAKKURis täiendatakse pidevalt eesti kirjakeele esmaesinemussõnastiku elektroonilist andmebaasi.
Arendatakse ja muudetakse hõlpsamini käsitsetavaks korpuse kasutajaliidest.
Huvitavate üksiknähtuste kirjeldamise juurest on jõutud autorite või teoste laiemate käsitlusteni. Huvi keskmesse on tõusnud grammatikanähtuste uurimine.
Pidevalt on lisandunud noori uurijaid (nt Madis Jürviste, Aune Esinurm, Külli Park).

Suuline keel ja selle uurimine, TÜ suulise kõne korpus.
Pikka aega jaotus: kirjakeel -kõnekeel-murre. 19. Saj murded/murrakud tavaline suuline keel, haritud eestlastel saksa keel. 20. Saj alguses hakkab kujunema suuline ühiskõnekeel, oluliseks mõjuriks kirjakeel. 1960.aastateks on murded suulise keelena põhiosas kadunud. Kõnekeel = argikeel, vigane , halb, lohakas jne.
Uurimine:

hajauurimise aeg 1920-1990. Üksiktähelepanekud argikeele sõnavarast, hääldusest ja morfoloogiast. Slängi kogumine ja uurimine.
Süsteemne uurimine 1990.aastast: suuline keel on omaette register , mis jaguneb alamregistriteks. Meedium : otsesuhtlus, telefonisuhtlus , raadio/telesuhtlus, arvutisuhtlus. Argine ja avalik (sh ametlik suhtlus). Dialoog ja monoloog. Erineva murdetasutaga variandid, erineva sotsiaalse taustaga variandid

TÜ suulise eesti keele korpus: kogutud 1997.aastast, transkribeeritud ca 1 700 000 sõna. Keelekorpused, kõnekorpused (on arvutilingvistikas foneetiliseks kasutuseks mõeldud korpused), avatud korpus (s.t ei ole ette määratud, kui palju ja mis liiki tekste ta peaks sisaldama), pragmaatiline korpus
Liigenduste aluseks 3 keelekasutust mõjutavat parameetrirühma: suhtlejate sotsiaalne ja dialektiline taust (suhtlejate omadused, mis annavad kokku registrid ), suhtlusvaldkonnad, mis on seotud kindlate situatsioonitüüpidega (teenindus, lobisemine jms), peaaegu ainult spontaanne dialoog/polüloog
Kasutamine: korpus jaguneb eri piirangutasemetega alaosadeks. Uurijad saavad kasutada suuremat osa salvestusi teadus- ja õppe-eesmärkidel. Kasutajad peavad allkirjastama konfidentsiaalsuskohustuse. Otsingumootor sõnavormide leidmiseks

Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga.

Arvutilingvistika ja keeletehnoloogia (põhilised tegevussuunad, rakendused, uurimiskeskused).
arvutilingvistika (computational linguistics)- loomuliku keele automaattootlusega tegelev keeleteaduse ja informaatika piiriala
keeletehnoloogia ( language technology, natural language processing NLP) tegeleb meetodite, tarkvara ja seadmetega, mis on spetsialiseeritud tekstide ja kõne tootlemiseks.
Arvutilingvistika ja keeletehnoloogia Eestis: TÜ-s, TTÜ foneetika ja kõnetehnoloogia labor, Eesti Keele Instituudi keeleteaduse ja –tehnoloogia osakond.
Kõnetehnoloogiaga tegeletakse Eesti Keele Instituudis (kõnesüntees) ja TTÜ-s (kõnetuvastus)
Millega tegeleb arvutilingvistika? Formaalsed grammatikad ; algoritmid ja programmid loomuliku keele analüüsiks ja töötlemiseks, nt morfoloogiline analüüs ja süntees, süntaktiline analüüs ja süntees, semantiline analüüs ja süntees jne. keeleressursid: korpused, leksikonid, andmebaasid.
Rakenduslikum pool: rakendustarkvara näited: õigekeelsuse ja stiili kontroll (nt speller), grammatikakorrektor, sisukokkuvõtja, infootsimissüteemid, inimkeelne dialoog arvutiga, tõlkija või keeleõppija abivahendid jne
Õigekirjakorrektor ehk speller kontrollib, kas sõna leidub leksikonis kontekstile tähelepanu pööramata, grammatikakorrektor vaatab kogu lauset. Leiab (ideaaljuhul) sõnad, mille vorm ei sobi lausesse. Ühildumis- ja rektsioonivead, komavead

Eesti keele olukord ja arendamnie kestlikkuse seisukohalt.
kõneleb ~1 miljon emakeelset kõnelejat; riigikeele staatus ja EL ametliku keele staatus;
arendatud ja hooldatud kirjakeel;
keelt kasutatakse kõikides kasutussfäärides argikeelest ettevõtluse ja teaduseni;
keel on õppekeeleks kõigis haridusastmetes, põhikoolist doktoriõppeni;
keelt räägitakse kodudes ja keelel on järelkasv;
keelel on arvutitugi.

Staatus: riiklikud õiguslikud regulatsioonid ja teadlik mainekujundus;
Korpus: kindlustab võimaluse keelt kui paindlikku ja kaasaegset instrumenti kasutada kõigis vajalikes valdkondades, kindlustab kirjakeele ühtse normi ja keeletehnoloogilise toe elektroonilises keskkonnas;
Haridus : tagame keele (ja just kirjakeele ehk siis ühtse ja normeeritud keelekuju) pärandamise põlvest põlve

Eesti keele arengukavad:

Eesti keele arendamise strateegia 2004−2010 (EKAS) ja
Eesti keele arengukava 2011– 2017 (EKA)
Koostajad Eesti keelenõukogu (asutatud 2000) ja HTM
Keelefoorumid (2007, 2009, 2011) ja seire

Eesti keele õpetamine muu emakeelega õppijatele kodu- ja välismaal.
Eesti keele (akadeemiline) välisõpe

„Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programm (2005 -2010)”;
„Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programm (2011-2017)”;
„Rahvuskaaslaste programm” (2004–2008);
„Rahvuskaaslaste programm” (2009-2013);
Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe nõukogu;
Eesti Instituut.

EKKAVi tegevus:

välisõppekeskuste asutamine;
tegutsevate välisõppekeskuste toetamine õppevaraga;
lektorite lähetamine välisõppekeskustesse;
külalisloengud välisõppekeskustes;
eesti keele ja kultuuri õppurite stipendiumid;
Eestiga /eestiga seotud uurijastipendiumid Estophilus;
õppejõudude koolitus: täienduskursused igal suvel, konverentsid Eesti keel ja kultuur maailmas 4 aasta järel;
uuringute edendamine;
õppevara arendamine;
teavitustegevus (www.einst.ee).

Muukeelne kool Eestis:
1993. aastal määratleti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, et 2000. aastast algab üleminek eestikeelsele aineõppele vene õppekeelega koolides . 1997. aastal muudeti seda tähtaega ning ülemineku alguseks määrati aasta 2007. Täpsustati ka ülemineku kulgu ja põhimõtteid – see toimub ainult gümnaasiumiastmes ning on järk-järguline
2011. a ja edaspidi 10. klassi astunud noortest peavad gümnaasiumiastmes õppima vähemalt 60% kohustusliku õppe mahust eesti keeles
põhikoolis, kui ainsas kohustuslikus haridustasemes, jääb õppekeel ka edaspidi kohaliku omavalitsuse valida, seega õpilaste olemasolu korral jääb vene õppekeelega põhikool täies mahus alles.
Eestis on 2011/12. õppeaastal 47 vene õppekeelega põhikoolijärgset gümnaasiumi, neist 20s õpib 10. klassis alla 25 õpilase – suur küsitavus kvaliteetse hariduse omandamise võimalikkusest (õpilaste valikute rohkuse, sotsiaalse suhtluse olulisuse, headele õpetajatele täiskoormuse tagamise jms mõttes).
Keelekümblus: algus 1965, mil Kanada lapsevanemate algatusel hakkasid ingliskeelsed lapsed kõiki aineid õppima prantsuse keeles.
Eesti keelekümblusprogrammi tegevusi alustati 1998. aastal, keelekümblusklasse on avatud alates 2000. aastast.
keelekümblus on õppevorm, mida rakendatakse Eestis riikliku programmina – eesti keele kui teise keele paremaks omandamiseks.
tänaseks rakendavad peaaegu pooled Eesti muukeelsest koolidest keelekümblusmetoodikat.
samaaegselt tähtsustatud aine, keel ja õpioskused.
programmis on eestikeelse õppe maht vähemalt 60%
Varases keelekümblusprogrammis õpilased kas lasteaiast või 1. klassist põhikooli lõpetamiseni.
Varase täieliku keelekümbluse puhul alustatakse lasteaias või esimeses klassis ning õpitakse kõiki õppeaineid eesti keeles. Teise klassi teisel poolaastal hakatakse õppima vene keelt kui emakeelt . Neljandast klassist suureneb järk-järgult venekeelsete õppeainete osakaal. Viiendas klassis langeb eesti keeles õpitavate ainete osakaal 50%ni. Kui välja arvata võõrkeel, on eesti ja vene keeles õpitavate ainete maht sama.
Hilises keelekümblusprogrammis osaleb õpilane 6.–9. klassini , kokku 4 a.
Hiline keelekümblus on kakskeelne õppevorm, mille üheks eesmärgiks on anda õpilasele võrdselt head oskused nii emakeeles kui ka teises keeles.
Hiline keelekümblus algab 6. klassist (ettevalmistav aasta), kus 1/3 õppetööst toimub eesti keeles, 7. ja 8. klassis tõuseb eesti keeles õpitavate ainete osakaal juba 76 % õppekavast, ülejäänud 24% hõlmavad vene keel kui emakeel ja võõrkeel. 9. klassis moodustavad eesti keel ja eesti keeles õpitavad ained u 60% õppekava mahust.

Eesti keele võõrkeelena / teise keelena õpe ja uurimine Tartu ülikoolis.
Muukeelsete koolide uuringud:
Uuringute sihtrühmaks (uurimisobjektiks) on eesti keelest erineva emakeelega õpilane.
Uurimus „Muukeelne laps eesti õppekeelega koolis“. Uurimuse teostajad uurimisrühm, kuhu kuuluvad Tartu ja Tallinna Ülikoolide teadlased, doktorandid. Uurimisrühma sisuline juht prof. Aaro Toomela . Uurimuse tulemustest selgub , et ei ole võimalik teha järeldusi õpilaste akadeemilise edukuse ja sotsiaalse kohanemise osas eesti keelest erineva emakeelega õppurite grupist kui tervikust lähtuvalt. Nii akadeemilise edasijõudmise kui ka enesehinnangu, enesetunde jm osas jaotuvad õpilased nö alagruppidesse. Siiski võib öelda, et sarnaselt teistele riikidele on eesti koolides õppivate ja eesti keelest erineva emakeelega (valdavalt vene emakeelega) õpilaste õpitulemused keskmiselt madalamad kui emakeeles õppijatel. Ka ilmneb väga selgelt, et õpetajate ettevalmistus ja hoiak ei ole erinevate emakeeltega õppijate toetamiseks piisav ega tolerantne .
Uurimus „Vene emakeelega õpilane vene õppekeelega koolis eestikeelses aineõppes“. Uurimuse teostaja Tartu Ülikooli Õppekava arenduse keskus. Projektijuht Katrin Kello, MA.
Uurimus viidi läbi mitmes etapis , mille käigus keskenduti üksikutele erinevatele uurimisküsimustele. Uuringu tulemustest ilmneb, et suurimaks probleemiks on nii õpetajate kui ka õpilaste hinnangul õpetajate ebapiisav keeleoskust. Õpilaste hinnang oma toimetulekule sõltub väga oluliselt sellest, kuidas õpetajad oma toimetulekut hindavad , mis tähendab, et õpetajate keeleoskus , hoiak üleminek eestikeelsele õppele gümnaasiumiastmes väljendub õpetaja tegevuses klassiruumis, õpilastega suhtlemises ja selle alusel kujunevad ka õpilaste hinnangud , sõltumata nende endi keeleoskusest ja reaalsest toimetulekust.
Klaas, Birute (2003) „Eesti keele õpetamisest ja uurimisest võõrkeelena ja teise keelena Tartu Ülikoolis”. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet. Juubelikogumik, 319–348. Koostaja Valve-Liivi Kingisepp, toimetaja Mati Erelt. Tartu.
Pool, Raili (2010) ”Eesti keele teise keelena uurimine Tartu ülikoolis – hetkeseis ja pespektiivid”. ESUKA- 2010, 1 – 1, 5 – 19.
Eesti keele kui teise keele/võõrkeele õpetamine sai hoo sisse 1990ndate aastate alguse muutunud ühiskondlikes oludes ning sellal tõusis probleem, kuidas ja milliste materjalide alusel keelt õpetada.
18. jaanuaril 1989 võeti vastu keeleseadus .Tartu Ülikool kui Tallinna Pedagoogiline Instituut (ehk siis TLÜ praegu) said ülesandeks tõhustada vene koolide jaoks eesti keele õpetajate ettevalmistust.
Raili Pool PhD Eesti keele teise keelena omandamise seaduspärasusi täis- ja osasihitise näitel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
Maarika Teral PhD seotud interaktiivsete e-õppevahendite loomise võimalustega (valmib 2013)
Tiina Kikerpill PhD lugemisoskuse uurimine (teostusjärgus)
Diana Maisla PhD teise keele kõnelejate ajavormikasutus (teostusjärgus)
Leila Kubinyi PhD suhtluskonstruktsioonide omandamine ja õpetamine ning teise keele suhtluspädevuse saavutamine (algusjärgus).
Maarja Must - Vikman PhD akadeemilise kirjutamisoskuse arendamine (algusjärgus)

Kontrastiivsed ja tüpoloogilised uurimused
Väliseesti keele ja kakskeelsuse uurimine

Nimeta eesti perioodilisi väljaandeid, kus ilmub keeleteaduslikke artikleid.
„Beiträge zur der genauern Kenntniss...
siis arvutilingvistika kohta
kuidas on arenenud kirjakeele ajaloo uurimine vm.
Mihkel Veske

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 66 allalaadimist

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #1

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #2

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #3

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #4

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #5

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #6

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #7

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #8

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #9

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #10

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #11

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #12

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS #13

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-05-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

66 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

jenx55 Õppematerjali autor

sõnaraamat grammatik uurimine häälik keeleteadus keelekorraldus sõnastik foneetika morfoloogia emakeel väitekiri käsitlus fonoloogia keelekümblus doktoriväitekiri ehstnischen keele grammatika arvutilingvistika

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Nimetu

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-14 sajand läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest eristumise tulemusel. Esimesed ülestäheldused pärinevad 13.sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet

Kategoriseerimata

doc

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse

KORDUSKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Uurali soome-ugri läänemeresoome keeled. Kujunes 13.16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel 2. Eesti keele sotsioperioodid. 1) Kuni 13. sajandini 2) 13.16. sajandini 3) 16/17. sajandi algusest kuni 18. sajandi alguseni 4) 18. sajandi algusest kuni 1860. aastateni 5) 1860.70. aastad 6) 1880. aastatest kuni aastateni 1914/20 7) Aastad 1914/201940/44 8) Aastatest 1940/44 kuni 1980. aastate lõpuni 9) 1980. aastate lõpust alates 3. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse alused

doc

Eesti keele vaheeksami kordamine

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi

Eesti keel

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine.

Kategoriseerimata

doc

Ülevaade eesti keele uurimisest

Ülevaade eesti keele uurimisest Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne

Eesti keel

doc

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

Sakslaste viljeldud eestikeelne juhuluule (Reiner Brocmann, Heinrich Göseken, Georg Salemann). Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: 1600–1606 Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri 39 käsikirjalist jutlust. 1632–1638 Heinrich Stahli mõjuka kirikukäsiraamatu „Hand- vnd Haußbuch” neli osa. 1641–1649 Heinrich Stahli jutlustekogu „Leyen Spiegel” kaks osa. 1662–1667 Christoph Blume neli kiriklikku raamatut. Esimesed eesti keele grammatikad, mis olid mõeldud kirikuõpetajatele eesti keele tutvustamiseks: 1637 Heinrich Stahli „Anführung zu der Estnischen Sprach” – keeleõpetus koos väikese saksa-eesti sõnastikuga. 1660 Heinrich Gösekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache”. 1693 Johann Hornungi keeleõpetus „Grammatica Esthonica”, mis võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse algatatud kirjaviisireformi põhimõtted ja pani aluse vanale kirjaviisile

Keeleteadus

odt

Eesti kirjakeele ajalugu

• Esimene teadaolev/ilmunud eestikeelne trükis; säilinud raamat: 1525 (pole säilinud luterlik käsiraamat Liivimaa keeltest), 1535 Wanradt-Koelli katekismus (Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus fragmente säilinud) • Esimene eesti keele grammatika: Esimene eesti keele käsiraamat (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Autoriks Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni

Eesti kirjakeele ajalugu

docx

KT 3 kirjakeele ajalugu

Kontrolltöö kordamisteemad 1. Eesti keele arenguperioodid ja nende jooksul toimunud muutused (õp lk 67-70, konsp, tööleht) Eesti keele kujunemine algas kuni 500 aastat enne meie ajaarvamise algust. Eesti keele areng u esimene periood kestis kuni aastani 1200, kokku umbes 1700 aastat ja langes ajaliselt kokku muinasaja sotsioperioodiga. Sellel perioodil tekkis õ häälik ning kujunes välja kaks eesti keele kuju: lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Kõige rohkem keelemuutusi toimus ajavahemikul 1200 kuni 1700. Seda aega eesti keele arengus nimetatakse murranguperioodiks ja see kestis kaks sotsioperioodi: orduaja ja Rootsi aja, kokku 500 aastat. Sel perioodil laenas eesti keel üle 1000 sõna alam-saksa keelest. Mitmete häälikumuutuste tagajärjel tekkis sel perioodil eesti keele grammatikasse ainuomane nähtus: vältevaheldus. Uuseesti keele perioodi alguseks peetakse täispiibli ilmumist 1739

Eesti keel

Rohkem sarnaseid