Eesti kirjakeele ajalugu (0)

1 Hindamata

Esimene teadaolev/ilmunud eestikeelne trükis; säilinud raamat: 1525 (pole säilinud luterlik käsiraamat Liivimaa keeltest), 1535 Wanradt- Koelli katekismus (Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus fragmente säilinud)
Esimene eesti keele grammatika: Esimene eesti keele käsiraamat (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Autoriks Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni. Mülleri eesti keelele omased saksa laensõnad, alamsaksa ja ülemsaksa (saksapärane)
Forseliuse-Hornungi kirjaviis : 1693.aastal ilmub Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika). Grammatika võttis kokku 1680. aastatel Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa.
Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas).
Anton Thor Helle tuntud kui piiblitõlkija: eesti kirjakeele arendamine ja soov maarahvast kiriklikult harida ja nende silmaringi laiendada. 1721 annab välja esimese olulisema töö eesti keele ala „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko- Ramat ", mis oli rootsiaegse kirikukäsiraamatu pietistlikus vaimus kohandatud teos“. Lisaks vaimulike tekstide tõlkimisele ja toimetamisele ka keeleteoreetilist poolt. Seetõttu koostasid ka keelenormeeringuid ja grammatikaid. 1732 saksakeelne lühiülevaade eesti kirjakeelest „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache" (lühike sissejuhatus eesti keelde). Lühigrammatika koostamine oli oluliseks sammuks ka selle aja suurimal kirjandusalasel ettevõtmisel: eestikeelse Piibli tõlke ettevalmistamisel. Omaaegse eesti kirjakeele süsteemi edasiandjana on Helle eestvõttel koostatud grammatikal väga oluline keeleajalooline tähtsus.
Anton Thor Helle oli juhtivaid tegelasi põhjasõjajärgsel ajal Tallinnas ja selle ümbruses tegutsenud pietistlike pastorite rühmituses, kes tegid palju eestikeelse kirjasõna arendamiseks . Thor Helle osalusel toimetati põhjalikult rootsiaegset kirikukäsiraamatut ning anti välja selle uus, pietistliku suunitlusega täiendatud ning keeleliselt redigeeritud trükk „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat“ Käsiraamatu toimkond andis välja ka saksa pietisti J. A. Freylinghauseni teose tõlke „Jummala Nou Innimesse iggawesse önnistussest“ (Tallinn, 1727 ), mille Kullamaa (Goldenbeck) pastor Heinrich Gutsleff oli juba aastaid varem tõlkinud. H. Gutsleffi ja A. Thor Helle eestvedamisel toimetati põhjalikult Uue Testamendi 1715 . aasta tõlget ning anti välja selle kordustrükk (1729). A. Thor Helle olulisimaks panuseks eesti kultuuriloos on Vana Testamendi tõlke organiseerimine ja toimetamine, mis viis esimese eestikeelse täispiibli „Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna“ ilmumiseni 1739. aastal. Selle suure ettevõtmise üheks eeletapiks oli eesti keele grammatika koostamine. Seega on 1732. aastal ilmunud „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache“ tegelikult kollektiivne töö, millest Thor Helle on ise koostanud mahuliselt üsna väikese osa, kuid mida ta on toimetanud oma keeleliste arusaamiste kohaselt ning lähtudes piibli tõlkimise vajadustest . Thor Helle grammatika on põhimõtteliselt uut liiki, normeeriv grammatika, mille koostamise ja toimetamise käigus autor püüdis eesti kirjakeelt normida ning pakkuda välja laiema kandepinnaga üldkeele varianti . Põhimõtteliselt sama keelevarianti kajastab ka Thor Helle juhtimisel valminud piiblitõlge. Just arvestades tohutut mõju, mida piiblitõlke keel kogu eesti kirjakeele arengule on avaldanud, on 1732. aasta keeleõpetusel eesti grammatikakirjelduse ajaloos eriline koht, sest siin esitatakse piiblitõlkes praktiliselt kasutatud keele teoreetiline kirjeldus. Siiski tuleb arvestada, et grammatika ei kajasta piiblitõlke lõpliku trükivariandi keelt. Nagu Eberhard Gutsleffi eessõnast võib välja lugeda, tegeles Thor Helle grammatika koostamisega juba sellest ajast peale, kui ta 1713 Jüri koguduse õpetajaks sai. Grammatika ilmus 1732, mil piiblitõlke Vana Testamendi keeleline toimetamine oli alles käimas.
Pietistlik usuvool (18.saj, Helle selle järgijaid), mis tähendas senisest tunduvalt suurema tähelepanu pööramist piiblitekstidele ja üritusi viia vagadusele koguduseliikmeid. Piibli ilmumise juures oluline ülestähendus.
Eestikeelse piibli ilmumine rahvale Põhja- ja Lõuna-Eestis: Uue Testamendi aluseks on 1715. aastal ilmunud põhjaeestikeelne tõlge, millel oli omakorda pikk ajalugu. 1720-ndate aastate teisel poolel redigeeriti seda tõlget Thor Helle juhtimisel, lähendades seni suhteliselt palju Martin Lutheri saksakeelsele versioonile toetuvat teksti kreekakeelsele originaalile ning parandades selle eesti keelt. Täispiibli ilmumiseks seda teist, 1729. aastal ilmunud versiooni, enam ei muudetud. Vana Testamendi kanoonilised raamatud tõlgiti tõenäoselt uue algatusena otse heebrea originaalist ( ehkki Psalmide raamat sisaldab ilmselt ka vanematele tõlkeversioonidele tuginevaid töötlusi). Küll aga pole kahtlust, et toimetamisel oli Thor Helle osa määrav, sest paljud olulised parandused on tehtud kindlasti tema käega. Kanooniliste raamatute esimene toimetamisring kestis 1731 . aasta kevadest kuni 1733 . aasta kevadeni ning hiljem (1735) vaadati need veel kord läbi ja alles seejärel asuti apokriivaraamatuid tõlkima. Uue Testamendi redigeeritud tõlget ning mitu korda ja põhjalikult läbi töötatud originaalset Vana Testamendi tõlget sisaldav täispiibel ilmus 1739. aastal. Tänu sellele, et Piibel ilmus põhjaeesti keeles, kujunes sellest ka kirjakeele alusnorm ning lõunaeesti keel, mis oli seni olnud põhjaeesti omaga peaaegu võrdses seisundis, hakkas muutuma vaid kohalikuks kõnekeeleks
Tartu keel e lõunaeesti keel jäi suuliseks kõnekeeleks, kirjasõnas kasutasid murdekeelt luuletajad , avalikke funktsioone tal enam polnud.
August Wilhelm Hupel - rahvavalgustust pooldav pastor, kes mistõttu aitas kaasa koolihariduse ja majanduselu edendamisel . Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760) Oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (1772– 1785 ). Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus (ta tõlkis Wilde saksakeelsed tekstid eesti keelde). Lisaks andis Hupel välja veel kaheköitelise põllumajandusõpetuse ning tegutses ka eesti keele uurija ning uuendajana. Lisaks oli Hupel ka mitmete teiste väljaannete kaastööline nii Baltikumis kui ka Saksamaal. Tema töödes hakkavad ennekõike silma valgustusmeelsus ning küllaltki soosiv suhtumine talupoegadesse, eestlastesse ja lätlastesse. Siiski ei saa teda pidada estofiiliks, sest ta pidas senist valitsus- ja ühiskonnakorraldust igati sobivaks ning nõudis vaid majanduslikke ja talupoegade eluolu parandavaid muudatusi, mitte aga elukorralduse radikaalset muutmist .
1780. a August Wilhelm Hupeli (eesti keeleõpetus mõlema peamurde tarvis). Hupeli käsiraamatus kajastuvad kokkuvõtvalt kogu senise eesti keele alase töö tulemused ja sel oli väga lai levik, 1818. a ilmus selle täiendatud trükk. Kui Tartu ülikooli juurde loodi 1803 . a eesti keele lektori koht (esimene lektor oli Friedrich David Lenz ), hakati sealgi eesti keelt õpetama Hupeli grammatika järgi.
XIX sajandi estofiilide tegevus. XIX saj algul jõudsid ka Eestisse valgustusideed , mille mõjul tekkis baltisaksa intelligentsi ning sellesse sulandunud eesti päritolu haritlaskonna hulgas sügavam huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Loodi estofiilide kultuuriseltse, mille hulgast tuntuim oli Õpetatud Eesti Selts (1838).
Eduard Ahrens – estofiilne baltisakslane. Oma keelekäsitlusega pani aluse uuele suunale eesti grammatikakirjelduses. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on „soome keele tütar“. Ahrens lähtus arusaamast, et õige eesti keel on see, mida talupojad omavahel räägivad, ning seetõttu nägi ta palju vaeva, et koguda kokku rahvakeele näiteid, millele oma grammatika üles ehitada. Kõige enam on Eduard Ahrens tähelepanu pälvinud kirjaviisi uuendajana. Vana, 17. sajandi lõpul välja töötatud kirjaviis ei peegeldanud adekvaatselt mitmeid eesti keele fonoloogilises süsteemis olulisi nähtusi, näiteks pikkade ja lühikeste häälikute vastandust. Juba enne Ahrensit olid mitmed autorid juhtinud tähelepanu kirjaviisi puudulikkusele ning pakkunud välja omapoolseid parandusettepanekuid. Kirjaviisi levikule aitas oluliselt kaasa see, et F. R. Kreutzwald , kes alguses soomepärast kirjaviisi ei pooldanud, seda hiljem kaitsma asus ning selle oma teostes tarvitusele võttis. Kõik olulisemad Ahrensile järgnenud eesti keele kirjeldused alates F. J. Wiedemann`i grammatikast (1875) ja K. A. Hermanni kirjutatud esimesest eestikeelsest grammatikast (1884) tuginevad otsesemalt või kaudsemalt Ahrensi keelelistele seisukohtadele ning tema kirjaviis on (minimaalsete muudatustega) kasutusel tänapäevani.
XIX saj esimese poole tähtsündmuseks kujunes Eduard Ahrensi tugevasti soomemõjuline grammatika (eesti keele Tallinna murde grammatika; I trükk 1843, II, täiendatud trükk 1853 ). Ahrensi grammatika pani aluse uuele (s.o soomepärasele) kirjaviisile.
Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale.
Vanalt kirjaviisilt uuele kirjaviisile. Eesti rahvuse kujunemise ajaks oli põhjaeesti kirjakeel saavutanud lõunaeesti kirjakeele ees sellise ülekaalu, et tema saamine rahvuslikuks kirjakeeleks oli paratamatu. XIX sajandi teisel poolel toimunud rahvusliku kirjakeele kujundamine seisnes kirjakeele ühtlustamises ja uuele kirjaviisile üleminekus. See tegevus toimus esialgu Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu (1871–1892) rahvusliku liikumise juhtide Jakob Hurda ja Mihkel Veske eestvedamisel. Eesti rahvusliku keelekorralduse algusaastaks peetakse 1872. aastat, mil Eesti Kirjameeste Selts otsustas oma presidendi Jakob Hurda ettepanekul seltsi väljaannetes üle minna uuele kirjaviisile ning võttis samas vastu ka mitu kirjakeele ühtlustusettepanekut. Kirjakeele ühtlustamise seisukohast oli siiski suurem tähtsus Karl August Hermanni 1884. a ilmunud esimesel eestikeelsel grammatikal. See grammatika kujundas ka eestikeelse grammatikaterminoloogia. Enamik Hermanni loodud grammatikatermineid on tänaseni käibel (nt käänete nimetused ja terminid kääne, käänamine , pööre, pööramine , ainsus, mitmus , häälik jne). Puristlike vaadetega Hermann on rikastanud ka muude erialade sõnavara. Sajandilõpu teine eesti kirjakeele sõnavara rikastaja oli Ado Grenzstein , kes publitseeris 1884. a uudissõnade kogu „Eesti Sõnaraamat , 1600 uut sõna“. 1880. aastate keskel alanud venestusajal, mil suleti eesti kultuuriseltsid ja muudeti koolid venekeelseks, vähenes ka keelekorralduse aktiivsus.

Eesti kirjameeste selts (1872), juhtkujuks J. Hurt (esimene keelekorraldusjuht). Eesti kirjakeele kujundamisel on seltsi otsustel suurem kaal kui üksikisiku ettepanekutel, seepärast viis ta oma mõtted seltsi koosoleku ette. Nende alusel tegi EKS esimesed tähtsad keelekorraldusotsused ning aastat 1872 võib pidada eesti keelekorralduse aluseks. (M.Veske, K.A Hermann, J.Hurt – filoloogiadoktorite kolmik )
J. Hurt – eesti rahvusliku liikumise juhte; eesti kirjameeste seltsi president ; propageeris uut kirjaviisi, korraldas kirjakeelt, uuris ne-purumeid, line-liitelisi sõnu; aitas Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel, andis välja selle teise trüki 1893. kirjakeele arendamise ja puhastamise idee.
Hurda keelekorralduslikud põhimõtted: esikohal keele ajalooline põhimõte, teisel selgus ja eristuse põhimõte: ilu põhjendus; keele rikkus.
Eesti keele arendamine ja kirjeldamine XX saj esimesel poolel. XIX sajandi lõpukümnendite venestamises oli negatiivse kõrval ka positiivset . See vähendas saksa keele mõju eesti keelele ning hoidis ära eesti haritlaskonna saksastumise. Eesti haritlaste jaoks usk eesti keele tulevikku pigem kasvas kui kahanes. Eesti keele kirjeldamine ja korraldamine sai uue hoo sisse pärast 1905. a revolutsiooni, mil tsaarivalitsus oli sunnitud venestushaaret lõdvendama ja eesti keelele suuremaid õigusi lubama . Eriti aktuaalseks muutus eesti kirjakeele normide ühtlustamine ja eesti kirjakeele arendamine euroopalikuks kultuurkeeleks. Noor-Eesti liikumisest välja kasvanud keeleuuendus Johannes Aaviku ja Villem Grünthal- Ridala juhtimisel seadis eesmärgiks eelkõige eesti üldkeele, eriti ilukirjanduskeele arendamise, kasutades selleks peale oma keele vahendite muidki vahendeid tehistüvede ja -vormide loomiseni välja. Soome haridusega ja soome keelt ihalevate Aaviku ja Grünthali keeleloometegevuses avaldus väga tugev soome mõju, mida õigustati keeleajaloolise vanemuse põhimõttega. Eesti keelde toodi palju soome laene (neist on praegu aktiivses kasutuses üle 300) ja soome eeskujul loodud või taastatud grammatilisi konstruktsioone (lihtülivõrre, vokaalmitmus jne).
Keelekonverentsid: Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi ühisettevõtmisel korraldati aastatel 1908–1911 neli keelekonverentsi, kus võeti vastu hulk tähtsaid otsuseid eesti õigekirjutuse ja sõnamuutmise ühtlustamiseks. Need ja paljud hilisemad ühtlustamisotsused fikseeriti Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna organiseerimisel koostatud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“ (1918).
Normeeritud poolsajand ehk ÕS-ide traditsioon.

Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne (1918), selle raamatu eellooks 1908-1911 toimunud neli keelekonverentsi, mille eesmärk oli kirjakeele ühtlustamine ja ühtsete õigekeelsuspõhimõtete väljatöötamine (Ridala, J.V Veski , Juhan Kurrik, Jaan Jõgever). Tüübilt ortograafia- ehk õigekirjutussõnastik, kuid sisaldab ka sõnade morfoloogia ja pisut tähendusmärkusi (homonüümide lahtiharutusi, võõrsõnade eesti vasteid ). Tähtsus kirjakeele ajaloos: tollal veel tugevasti kõikunud kirjekeele tarvituse ühtlustaja, eesti õigekeelsussõnaraamatute teerajaja.

Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ II täiendatud ja parandatud trükk, I köide 1925, II köide 1930, III köide 1937. Tähtsus: tollal veel ebaühtlase kirjakeele ühtlustaja ja stabiliseerija; kirjekeele arendaja rohke sõnaloomega. Koostaja J.V Veski, abiks I köite juures Elmar Muuk, II ja III köite juures Helmut Pürklop. Võrreldes eelnevaga rohkesti oskussõnavara, oskussõnad on saanud erialamärgendid. On seletatud ka vähemtuntud sõnu. Lisatud on ka ortoeepia andmed välde ja palatalisatsioon .

Väike õigekeelsus -sõnaraamat (Elamr Muuk 1946). Käepärane õigekeelsus sõnaraamat endiselt puudus ning Muugile tehti ettepanek koostada väike sõnaraamat. Võrreldes Veski akadeemilise sõnaraamatuga, oli see väike ja praktiline, mis sai rahva seas kiiresti populaarseks. See on tähestikulise järjestusega sõnaraamat, märksõnade arv jääb alla 40 000. Erinevalt EÕSist on märgitus mitte hääliku-, vaid silbivälde. Palatalisatsioon on märgitud. Sõnaseletused napisõnalised, eelisatud sünonüümid . Muugi VÕS oli eriti suure levikuga raamat ning seetõttu ka eesti kirjakeele tegelik ühtlustaja.

Suur õigekeelsus-sõnaraamat. 1.vihik 1948 ja 2.vihik 1951. Pidi olema veel mahukam kui ÕS, käsikirja koostasid Arnold Kask ja Erich Raiet, viimistles J.V Veski. Töötati välja VÕSi omast veel väiksem muuttüübisõnastik, kuid selle tegemine jäi poolikuks sõna kobrasrott juures, sest Kask ja Veski olid koormatud ülikoolitööga, poliitiline olukord oma järskude ümberhindamistega oli ebasoodne, oli vähe materjali sõnavara muutumise kohta, sh eriti oskussõnavara kohta. Sõnaraamat oleks veninud ja esimesed vihikud vananenud.

Väike õigekeelsuse sõnaraamat (1953). Et õigekeelsus sõnaraamatut liiga kaua oodata ei tuleks, otsustati valmis teha väiksem Keele ja Kirjanduse Instituudi kollektiivse tööna. Püüti teha elulähedasem ja rahvakeelele vastavam, rõhutati ka kirjakeele ühtsust. Kirjekeel pidi olema üks ja ühtne, allkeelte olemasolu ja vajadusi ei nähtud. Veski sellega rahul polnud, tema arvates ei peetud küllalt oluliseks keelesüsteemi ja otsustati üksikkeelendite kaupa. Vaene ja jäik sõnaraamat, mis võrreldes Muugi väikese sõnaraamatuga oli pigem tagasiminek kui edasiminek . Jäikust võimendas totalitaarses ühiskonnas kergesti leviv arusaam, et keelend , mida pole Õsis , ei olegi õige keelen.

Õigekeelsus sõnaraamat (Keele ja Kirjanduse Instituut 1960). 50ndate jooksul tehti hoolega uuema erialakirjanduse sedelkartoteeki. Oskusõandest koostatud erialade kaupa nimestikud saadeti seisukoha võtuks paljudele asutustele ja eriteadlastele. Selles ÕSis on u 100 000 märksõna ja oskussõnu sealhulgas palju. Endiselt on märgitud III välde ja palatalisatsioon; sõnaseletused põhjalikud ja täpsemad; kohanimede valimik eraldi sõnastikuosa järel; õigekirjutusreeglite osa põhjalikum, uudsena on lisatud tähtsamate ladinakirjaliste keelte nimede hääldamis juhised. Õsile sai osaks kriitika (ebaühtlused ortoeepias (normidele vastav hääldamine ); mõnede tarvilike rööpvormide eitamine ; üksiksõnuti otsustamine morfoloogias). Sõnaraamatus on ka vene, kreeka ja hiina nimede ümberkirjutustabelid

õigekeelsus sõnaraamat (Keele ja Kirjanduse Instituut, koostanud Erelt , R. Kull , V. Põlma, K. Torop 1976). Mitte 1960 aasta Õsi täiendatud trükk, vaid täiesti uus iseseisev sõnraamat. Palju vaeva taas oksussõnavaraga, oskussõnanimestikud saadeti erialade kaupa spetsialistidele. Sõnavalikul toeks juba üle 2 miljoni sõnasedeli. ÕS on täistähestikuline, sõnastikuosale järgneb kohanimede valimik, õigekirjutusjuhised, tähtsamate ladinakirjaliste keelte nimede hääldamise juhised; vene, kreeka ja hiina nimede ümberkirjutustabelid. Käänd - ja pöördsõnadel tüübinumbrid. Valikuliselt on antud infot sõnaliigi, rektsiooni ja tähenduse kohta. Rohkesti kasutatud eriala- ja stiilimärgendeid.

Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999 (Eesti Keele Instituut. Toim Tiiu Erelt, koostanud Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Marire Raadik ja Tiiu Erelt). Erinevalt eelmistest Õsidest läheb sõnaraamat sõnatasandilt edasi ning näitab ka, kuidas sõnu lausetes kasutada. Rohkesti näiteid sõnade hariliku ümbruse, väljendite, rektsiooni jm kohta.

1918 õigekirjutuse-sõnaraamat
1925-37 õigekeelsuse-sõnaraamat
1933-46 ja 1948-51 õigekeelsus-sõnaraamat
1953 ja 1960 õigekeelsuse sõnaraamat
1976 õigekeelsussõnaraamatut

Siit on näha, kuidas Veski ja Muuk pooldasid sõnaraamatu liigi väljendamisel liitsõna , mille kirjutasid sidekriipsuga. Muuk võttis s- liitumise kujunedes keskelt e ära. Nurm lahutas pika liitsõna pooleks, Kull pani taas kokku.

Oma tüübilt puhtaid õigekeelsusgrammatikaid on eesltlastel ainult üks: J.Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika (1936).

Johannes Voldemar Veski, hariduse poolest loodusteadlane ning see on mõjutanud suuresti rema arusaamist keelest ja nõudeid keele suhtes. Keele võrdlemine elusorganismidega: mõlemad tärkavad, arenevad, kasvavad, toituvad. Suurimad teened oskussõnavara arendamisel („korrakaunis ehitus“). Oma töös on juhindunud järgmistest põhimõtetest: süsteemsus koos loogilise selgusega; otstarbekohasus (süsteemne, eranditu, järjekindel, loogiline); rahvakeel (ühine ja ühtne rahvuskeel ). Veski vaatles keelt süsteemina . Üksikküsimuste lahendamisel pidas silmas keelt kui tervikut , rõhutades, et muutmine toimugu kindla plaani alusel.

Sarnasused Aavikuga: põllupidaja rahva aeglaselt arenev maakeel ei suuda enam edeneva elu nõudeid rahuldada, mistõttu tuleb seda arendada. Vastupidiselt Aavikule leidis Veski, et eesti keele edasiarendamiseks vajalikud seadused peituvad meie keeles eneses . Veski omapärasuspõhimõte: võtta kõik meie keelest enesest – ei tähenda siiski absoluutset laenamise eitust. Võõrsilt võetud puhul toonitas ta aga kooskõlastatust ja ühtesobivust meie keele põhialustega. Semantikas sõnade ühetähenduslikkus, Aavikule heidab ette, et see ei tee vahet rõivas ja riie , mõju ja toime (mitmetähenduslikkus on keele sõnavara norm nähtus).
Keeleuuendajad Aavikuga eesotsas ja keele normeerijad-arendajad Veski eestvedamisel, kes mõlemad taotlesid keele reformi, ja olid keele loomuliku arengu ja selle teadliku muutmise vastaste vastased.
Veski tähtsus eesti keelekorralduse ajaloos: eesti kirjakeele ühtustamine , suutis eesti sõnavara (eriti oskussõnavara) rikastada. Tõi ulatuslikult juurde tuletisi, liitsõnu, murdesõnu. Haruldasemate sõnaloomeviiside rakendamine – otse ehk nulltuletus (pärgmana, tõdema) ning tagasituletus (ajendama > ajend , eelistama > eelis, tõendama > tõend .

Johannes Aavik – eesti kirjakeele sõnavara ja grammatika arendaja, keeleuuenduse algataja , teoreetik ja rakendaja. Keelt tuleb parandada kõigi vahenditega, kuni päris tehislikeni välja. Eesti keele arendamine niisama rikkaks kui vanad kultuurkeeled.

Otstarbekohasus, millele alluvad rikkus; selgus ja täpsus; lühemus; kergeõpitavus ja -omandatavus.

Ilu, sellele alluvad: häälikuline kõlavus ehk eufoonia ; lühemus; stiilis-psühholoogiline ilu.

Omapärasus, millele alluvad: analoogiavormide asemel häälikuseaduslikud vormid; tarbetutest võõrapärasustest puhastatud süntaks ; mitmete võõrsõnade asemel või kõrvale omad.
Grammatilisi uuteid: i-mitmus (vanul päevil, sügavais mõtteis), lühike mitmuse osastav ( jalgu , tube , õnnelikke), lühike sisseütlev ( tuppa , jõkke, merre, sohu), lühem mitmuse omastav (maastike, õnnelike), viisiütleva elustamine (avasui, püstipäi, nõtkuvi jalu), i-ülivõrre (parim, kõrgeim, rikkaim), maks-vorm (tegemaks, olemaks), lauselühendite reeglistamine, sõnajärje degermaniseerimine jpm.
Süntaksis osastavalise öeldistäite maksvusele aitamine , nt: ta on oma aja kuulsamaid kangelasi . Osaaluse elustamine, nt: põrandal vedeles paberitükke pro paberitükid vedelesid põrandal.
Eesti keeles tuleks loobuda saksapärase ü kasutamisest, selle asemel y, nt: jyhhe.
Keeleuuendus ei saavutanud oma ideaali , küll aga pakkus rohkesti ainest kirjekeele täiustamiseks ja innustas keelearenduseks ka järeltulevaid põlvi.

Soome haridusega ja soome keelt ihalevate Aaviku ja Grünthali keeleloometegevuses avaldus väga tugev soome mõju, mida õigustati keeleajaloolise vanemuse põhimõttega. Eesti keelde toodi palju soome laene (neist on praegu aktiivses kasutuses üle 300) ja soome eeskujul loodud või taastatud grammatilisi konstruktsioone (lihtülivõrre, vokaalmitmus jne). Keelekorraldusliikumine Johannes Voldemar Veski juhtimisel piirdus üldiselt eesti keele enda vahenditega ja sellel on suuremaid teeneid eesti oskuskeele kujundamisel. Eesti kirjakeele normid kujunesid välja peamiselt nende kahe osaliselt erineva, aga mitte vastandliku liikumise esindajate ettepanekutest. Selle otsustamisel , mida õigekeelsussõnaraamatusse võtta ja ametlikuks kuulutada, mängisid kaasa paljud asjaolud , mõnikord juhuski. 1920. aastate algul otsustas küsimuse sageli Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professori Lauri Kettuneni autoriteetne arvamus, kuid hiljem oli peamiseks eesti kirjakeele normide kujundajaks siiski Elmar Muuk, kes oma põhimõtetelt oli keeleuuenduse ja keelekorralduse vahepeal , kuid arvestas palju ka tegelikku keelekasutust.
Emakeele Selts ja keelehoole - organiseerinud murdekogumist, korraldanud ettekandekoosolekuid ja keelepäevi, publitseerinud 1955. aastast alates Emakeele Seltsi aastaraamatut, hiljem ka toimetisi ning populaarset jätkväljaannet Kodumurre ja ajakirja Oma Keel (alates 2000. a-st)). Andis mitme keeleprobleemi kohta lahendussoovitusi. Rein Kulli juhitud keeletoimkonna tähelepanuväärsemaid tegusid oli 1972. a sõnavõistlus.
Auliikmed: Mati Hint , Mati Erelt, Reet Kasik, Huni Rätsep, Tiit-Rein Viitso. Keeletoimkonna juht Krista Kerge.
Keelekorralduse keskuseks on Eesti Keele Instituut. Tähtsamaid keeleküsimusi arutatakse tänapäeval Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, varem tehti seda vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis (VÕK). Traditsioonilised keelekorraldusharud on üldkeelekorraldus ja oskuskeelekorraldus, viimastel aastatel on hakatud hoogsalt tegelema ka nimekorraldusega (Peeter Päll).
Eesti keele uurimisele tänapäeval on iseloomulik arvutistumine –elektrooniliste andmebaaside loomine ning kasutamine uurimistöös . Tartu ülikoolis on koostamisel XX sajandi eesti kirjakeele tekstikorpused ( http://www.cl.ut.ee/korpused/ ), vana kirjakeele korpus ( http://www.murre.ut.ee/vakkur/ ), suulise kõne korpus ( http://sys130.psych.ut.ee/~linds/ ) ning koostöös Eesti Keele Instituudiga eesti murrete tekstikorpus ( http://www.murre.ut.ee/ ).
Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Eesmärk on hea eesti kirjakeel, mis suudab rahuldada eesti keele kasutajaskonna vajadusi mis tahes elualal ning mis tahes mõtete ja tunnete väljendamisel. Keelekorralduse keskus on Eesti Keele Instituut, keelekorraldusküsimusi arutab Emakeele Seltsi keeletoimkond.
Keelehoole on praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks. Keelehoole on keelekorralduse soovituste elluviimise aste, millel võib eristada kolme järku:

juhtiv järk, s.o spetsialistid Eesti Keele Instituudis, ülikoolides (Tartu, Tallinn), Emakeele Seltsis – keelesoovituste seletamine, kohandamine ja levitamine.

Emakeeleõpetajad – keelesoovituste seletamine ja õpetamine , üldse hea keele õpetamine. Keeletoimetajad ja korrektorid – kogu avaliku sõna keele hoidmine

keeleteadlikud inimesed mis tahes töökohal.

.ODT Laadi alla originaalfail 7 lk · .odt · 63 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-03-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

63 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Hazell Õppematerjali autor

Eksami konspekt, üle 3000 sõna.

eesti keel ajalugu sõnaraamat kirjaviis õigekeelsus

Kasutatud allikad

https://www.cl.ut.ee/korpused/

Sarnased õppematerjalid

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine.

Kategoriseerimata

doc

Nimetu

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-14 sajand läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest eristumise tulemusel. Esimesed ülestäheldused pärinevad 13.sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" .

Kategoriseerimata

doc

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse

KORDUSKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Uurali soome-ugri läänemeresoome keeled. Kujunes 13.16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel 2. Eesti keele sotsioperioodid. 1) Kuni 13. sajandini 2) 13.16. sajandini 3) 16/17. sajandi algusest kuni 18. sajandi alguseni 4) 18. sajandi algusest kuni 1860. aastateni 5) 1860.70. aastad 6) 1880. aastatest kuni aastateni 1914/20 7) Aastad 1914/201940/44 8) Aastatest 1940/44 kuni 1980. aastate lõpuni 9) 1980. aastate lõpust alates 3. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse alused

doc

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-urgi keelerühma läänemeresoome keelte hulka. Kujunes 13.-16. sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise teel. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. Heinrich Stahl ,,Anführug zu der Ehstnischen Sprache" (1637): esimene eesti keele kirjeldus. Raamat saksa keeles, keele õpik iseseisvaks õppimiseks. Õigekirjutus ja vormiõpetus; terminite selgitusi pole. Käsitleb saksa ja eesti keele ühisjooni, erinevused on kõrvale jäetud. Ei esita käänd- ega pöördsõnade muutmistüüpe, vaid osutab, et sõnad käänatakse ja pööratakse ühtmoodi. Tähestik saksakeelne, sinna kuuluvad ka c, f, x ja z. Pikka vokaali tähistan h-ga. Artiklid üx ja se. 6 käänet.

Eesti keel

doc

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

EESTI KIRJAKEELE AJALUGU I Kirjakeele vanim periood 13.–16. sajandini. Esimesed tänini säilinud, peamiselt käsikirjalised tekstid. Kirjaviis on ebaühtlane, alamsaksa- või poolapärane. Esimesed eestikeelsed fraasid on kirja pandud 13. sajandi esimesel poolel Henriku Liivimaa kroonikas, nt Laula! Laula! Pappi; Maga magamas. 16. sajandist alates kujunevad eraldi põhja- ja lõunaeesti kirjakeel ehk tallinna ja tartu keel. Esimesest säilinud trükitekstist, Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest (1535), on säilinud 11 katkendlikku lehekülge. Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: Kullamaa käsikiri (1524–1532), mis sisaldab katoliku palveid ja usutunnistust, pärisnimesid ja üht lauset. On säilinud ka paar käsikirjalist vandeteksti ja talurahvaõiguse katkend. Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: Johannes Ambrosius Velteruse ja Laurentius Boieruse

Keeleteadus

doc

Eesti keele vaheeksami kordamine

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi

Eesti keel

docx

KT 3 kirjakeele ajalugu

Kontrolltöö kordamisteemad 1. Eesti keele arenguperioodid ja nende jooksul toimunud muutused (õp lk 67-70, konsp, tööleht) Eesti keele kujunemine algas kuni 500 aastat enne meie ajaarvamise algust. Eesti keele areng u esimene periood kestis kuni aastani 1200, kokku umbes 1700 aastat ja langes ajaliselt kokku muinasaja sotsioperioodiga. Sellel perioodil tekkis õ häälik ning kujunes välja kaks eesti keele kuju: lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Kõige rohkem keelemuutusi toimus ajavahemikul 1200 kuni 1700. Seda aega eesti keele arengus nimetatakse murranguperioodiks ja see kestis kaks sotsioperioodi: orduaja ja Rootsi aja, kokku 500 aastat. Sel perioodil laenas eesti keel üle 1000 sõna alam-saksa keelest. Mitmete häälikumuutuste tagajärjel tekkis sel perioodil eesti keele grammatikasse ainuomane nähtus: vältevaheldus. Uuseesti keele perioodi alguseks peetakse täispiibli ilmumist 1739

Eesti keel

pptx

EESTI KIRJAKEEL 20.sajand - … Kirjakeele ühtlustumine

EESTI KIRJAKEEL 20.sajand - … Kirjakeele ühtlustumine “Keel ja ühiskond” X klassile 11. ptk Mare Hallop 25.10.2013 KiNG 30.10.2012 Üldiseloomustus 20. saj algupoolel eesti kirjakeele kultuurkeeleks kujundamine 1918 – 1939: o arenes teaduskeel, o kujundati teadlikult eri alade terminoloogiat, o mitmefunktsiooniline kirjakeel (ametlik suhtlus, õiguses, majanduses, teadus-, ilukirjandus-, ajakirjandustekstides). Pärast I ms taastati keelekorraldus 1947, kus  nõukogude ajal kohustuslikkus keelekorralduses - üks kindel õige variant,  tänapäeval – kirjakeelde sobivate variantide paljusus, soovitused üldsusele.

Kirjandus

Rohkem sarnaseid