KT 3 kirjakeele ajalugu

Q: Mis liiki tekste trükiti?

Vastus leiad õppematerjalist: KT 3 kirjakeele ajalugu

Muttik, Kevin-Markos

KT 3 kirjakeele ajalugu (0)

Keskkool - Eesti keel - Eesti keel

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis liiki tekste trükiti?

Kontrolltöö kordamisteemad

Eesti keele arenguperioodid ja nende jooksul toimunud muutused (õp lk 67-70, konsp , tööleht)
Eesti keele kujunemine algas kuni 500 aastat enne meie ajaarvamise algust. Eesti keele areng u esimene periood kestis kuni aastani 1200, kokku umbes 1700 aastat ja langes ajaliselt kokku muinasaja sotsioperioodiga. Sellel perioodil tekkis õ häälik ning kujunes välja kaks eesti keele kuju: lõunaeesti ja
põhjaeesti keel. Kõige rohkem keelemuutusi toimus ajavahemikul 1200 kuni 1700. Seda aega eesti keele arengus nimetatakse murranguperioodiks ja see kestis kaks sotsioperioodi: orduaja ja Rootsi aja, kokku
500 aastat. Sel perioodil laenas eesti keel üle 1000 sõna alam-saksa keelest. Mitmete häälikumuutuste tagajärjel tekkis sel perioodil eesti keele grammatikasse ainuomane nähtus: vältevaheldus. Uuseesti keele perioodi alguseks peetakse täispiibli ilmumist 1739.aastal. Selle perioodi muutused keeles on olnud väikesed. Selle perioodi olulisemad muutused on kaasaütlev, olev, i-ülivõrre ja maks-vorm. Uuseesti periood on kestnud viimased kolm sajandit.
Periooodid täpsemalt: http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/eesti_keele_sotsioperioodid.ht m

Esimesed kirjalikud tekstid (teada aastaid ja seda, mida tekst endast kujutab; missugust keeleainestikku sisaldab)
1224 – 1227 Henriku „Liivimaa kroonika“ - on arvatavasti preester Henriku (ka Läti Henriku) kirjutatud misjonikroonika, mis käsitleb tänapäeva Eesti ja Läti alal elanud rahvaste ristimist ja alistamist sakslastele 13. sajandi alguses.
1241 – LCD - Taani hindamisraamat (ladina Liber Census Daniae, taani Kong Valdemars Jordebog) on 13. sajandist pärinev mitmekesise sisuga pärgamentköide. Taani hindamisraamatu lasi koostada Valdemar II Võitja.
1524 – 1532 Kullamaa käsikiri - vanim säilinud pikem eestikeelne tekst, sisaldab kaks palvet (Pater noster ’meieisapalve’, Ave Maria ’Maria tervitus’) ja usutunnistuse (Credo), kokku ligi 150 sõna
1535 Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus -Raamatu kogumaht oli umbes 140 lehekülge. See oli luterlik katekismus, mille alamsaksakeelne tekst oli trükitud raamatu vasakule ja eestikeelne tõlge paremale leheküljele. Varsti pärast raamatu Tallinna jõudmist pani Tallinna raad selle keelu alla, arvatavasti kõrvalekaldumiste pärast Lutheri katekismusest.

Mis on reformatsioon ja miks võib seda pidada eestikeelse trükikirjanduse sünni põhjustajaks?
Reformatsioon (protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio – ümberkujundamine, muutmine)) oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.
Reformatsiooniaeg vajas emakeelset kombetalituste läbiviimist, rahvast sai harida omakeelse jumalasõnaga – piibli vajadus, kreeka ja ladina keel ei sobinud eesti keelele, kuna keelereeglid ja –normingud puudusid, oli tulemuseks suur varieeruvus nii kirjaviisis kui vormistuses. Mõju saksa keelel eeskujukeelena, abstraktse sõnavara puudus
Mis liiki tekste trükiti? (Vt konspekti, töölehti!)
kirikukäsiraamatud ja jutlusekogud

17. saj kirjakeele tekstid (teada aastaid ja seda, miks tähtsad)

1600 – 1606 - G. Mülleri jutlused - 39 jutlust, 341 lk.

Esimesed eesti keele grammatikad

1637 - H. Stahli põhjaeesti grammatika - Tema kujundatud ebaühtlane kirjaviis lähtus saksa keelest, mõeldud sakslastele
1648 - J. Gutslaffi lõunaeesti grammatika -ladinakeelne

Bengt Gottfried Forselius eesti rahvahariduse ja kirjakeele arendajana, õp lk 84 + konsp, töölehed

Rahvakoolide juurutaja (Mis moel?) - Forselius õpetas talupoistele päris tasuta lugemist, kirjutamist, usuõpetust. Natuke arvutamist, kirikulaulu, saksa keelt ja raamatuköitmist.

Vana kirjaviisi looja - Praktikuna märkas Forselius, missuguseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisel. Forseliuse aabitsates avaldub tema uudne kirjaviis. See ei tähendanud kardinaalset murrangut ortograafias ja senisest täiesti erinevatelt alustelt lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Tema kirjaviisi lihtsustamise ettepanekute seas olid:

välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, x, y, z
pärisnimed eestipärastada: Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes)
jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn
kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat
olevikus eituspartikkel ep, kuid jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha, ep ol-le, sin-na ep pea
komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga
sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap
käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku

Aabitsate autor (Millal ilmusid esimesed eesti aabitsad ?) - Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa , kuid see pole säilinud. Isegi ilmumisaasta suhtes ei ole raamatuloolastel ühist arvamust, ilmselt ilmus see 1685. või 1686. aastal. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. aastal leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti (silbitatult) ja oli usulise sisuga. Esimesed eestikeelsed aabitsad ilmusid 16. sajandi lõpul. Kaudsete andmete põhjal on teada, et esimene neist ilmus aastal 1575, aga sellest pole säilinud ühtki eksemplari. Teadaolevalt pole ka säilinud ühtegi 1684. aastal Riias trükitud Bengt Gottfried Forseliuse eestikeelse aabitsa eksemplari. Vanimad säilinud eestikeelsed aabitsad pärinevad 17. sajandi lõpust ja 18. sajandi algusest. Nende hulgast on teada viis eksemplari, millest kaks asuvad Lundi Ülikooli raamatukogus, kaks Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus ja üks Riias erakogus. Vanim Eestis säilinud aabits on trükitud aastal 1777 Tallinnas.

Vana kirjaviisi e Forseliuse kirjaviisi põhijooned (õp lk 84, osata lugeda gooti kirjas tekste ja leida neis vana kirjaviisi tunnuseid). Harjuta klassis loetud töölehe põhjal!
http://www.murre.ut.ee/vakkur/Gooti/Kiri/kiri.ht m

Piibli tõlkimine eesti keelde

Esimesed väljaanded

1686 – lõunaeestikeelne WT – Wastne testament, Adrian Virginius
1715 – põhjaeestikeelne UT - Eberhard ja Heinrich Gutsleff
1739 – piibel – A. Thor Helle

A. Thor Helle piiblitõlke eestvedajana ja grammatikuna - Anton Thor Helle oli üks nendest 18. sajandi alguses tegutsevatest Eestimaa pastoritest, kes tundsid elavat huvi eesti kirjakeele arendamise vastu. Sellele lisandus ka pietistlik soov maarahvast kiriklikult harida ja nende silmaringi laiendada. 1721. aastal andis Helle välja oma esimese olulisema töö eesti keele alal: „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko- Ramat ", mis oli rootsiaegse kirikukäsiraamatu pietistlikus vaimus kohandatud teos ja mida ilmus kuni 1850. aastani 46 kordustrükki. Peagi asus Helle tõlkima ja toimetama ka mitmeid teisi vaimulikke tekste. Anton Thor Helle ja teiste Eestimaa pastorite huvi eesti keele vastu hõlmas lisaks vaimulike tekstide tõlkimisele ja toimetamisele ka keeleteoreetilist poolt. Seetõttu püüdsid nad koostada ka keelenormeeringuid ja grammatikaid. Just Helle eestvedamisel seati 1732. aastaks kokku saksakeelne lühiülevaade eesti kirjakeelest, pealkirja all: „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache". Ehkki Helle enda panus selle sisusse oli küllaltki väike ja töö oli kollektiivne, ilmus see eestkätt tema organiseerimisel, grammatika normeerimisega oli pastor vaeva näinud juba 1713. aastast peale, mil ta Jüri kirikuõpetajaks sai. Lühigrammatika koostamine oli oluliseks sammuks ka selle aja suurimal kirjandusalasel ettevõtmisel: eestikeelse Piibli tõlke ettevalmistamisel. Omaaegse eesti kirjakeele süsteemi edasiandjana on Helle eestvõttel koostatud grammatikal väga oluline keeleajalooline tähtsus.

Missugune oli piiblitõlke ilmumise mõju kirjakeele arengule (õp lk 88) –

Piibel
o ühtlustas eri murrete keeletarvitust ühtse kirjakeele suunas;
o taotles rahvapärasust ja lihtsust; rikastas oluliselt kirjakeele sõnavara;
o andis autoriteedi selles kasutatud keelele, miska paranes eesti kirjakeele staatus;
o aitas kaasa lugemisoskuse levikule ning avardas silmaringi;
o kujundas arusaama raamatukeelest ja stiilist, mis jäi kasutusele kogu 18. sajandi vältel, kogu
järgnev kirjakeele traditsioon tugineb suuresti piiblile

Ilmaliku kirjanduse (rahvavalgustusliku ja ilukirjanduse) sünd (õp lk 90-93, teada siin nimetatud liike ja autoreid)

Pietistlik tundeline jutukirjandus - Friedrich Gustav Arvelius , Friedrich Wilhelm von Willmann, Otto Reinhold von Holtz ja Johann Wilhelm Ludwig von Luce

Kalendrikirjandus - 18. saj algul (1819) hakkas ilmuma eestikeelne kalender, milles info maailma asjade kohta ja praktilisi nõuandeid maaharimiseks ja majandamiseks

August Wilhelm Hupel ja Põltsamaa nädalakiri „Lühhike öppetus“ - Selles nädalakirjas pakutakse nii inimeste kui ka loomade tarbeks mõeldud ravimisõpetusi, antakse nõu hügieeni, tervishoiu ja ravimtaimede kasutamise kohta, mõistetakse hukka ebausu kombeid ja alkoholismi ning antakse juhiseid aiapidamiseks ja hoonete ehitamiseks. Hupeli „Lühike õpetus” sisaldab hulgaliselt rahvapärast sõnavara nii haiguste kui ka ( ravim )taimenimetuste kohta.

Jutukirjanikud F- G. Arvelius - Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-ramat” (I osa 1782, II osa 1787), milles leidub ka mõni algupärane lugu. Raamat on õpetlik ja manitsev, sisaldades lugusid maailmaruumist, maaharimisest ja karjakasvatusest ning õppimise kasulikkusest. Arveliuse teine eestikeelne raamat sisaldab majapidamis- ja tervishoiualaseid õpetuslugusid ning kannab pealkirja „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat” (1790), mis on mugandatud saksakeelsest talupoegadele mõeldud abiraamatust.

F. W. von Willmann - Juttud ja teggud”

sisaldas valikut rahvusvaheliselt levinud valmidest ja õpetlikest mõistujuttudest, millest osa siirdus sealt ka rahva suulisesse jutuvarasse.

, O. R. von Holtz - Avaldas raamatus "Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks" (1817) peale tõlkejuttude ja -luuletuste eestiainelisi palu. Ilmutas teiste tolle aja õpetlike juturaamatute autoritega võrreldes suuremat stiilivõimet. Eestindas esimesena Friedrich von Schilleri ja Ludwig Christoph Heinrich Hölty luulet.

J. W. L von Luce - 1788. aastal ilmus temalt „Juhhataja Piibli ramato sisse” ning 1807. aastal „Sarema Jutto ramat” (I osa), sama raamatu II osa ilmus 1812. aastal. Raamatu I osa sisaldab 43 algupärast õpetlikku juttu , mis lähtuvad autori tähelepanekutest Saaremaa eluolu kohta. Räägitakse põlluharimisest, heinamaa ja metsa hooldamisest, aiapidamisest, aga ka kohalikest pahedest nagu rannarööv, mõisavargus, nekrutikohustusest kõrvalehoidmine. II osas on 23 juttu ja üks luuletus . Luce keelekasutus on rahvapärane, saaremaalike murdejoontega.

18. saj kirjakeele arengud (õp lk 93/konspekt)
Tartu murdel põhinev lõunaeesti kirjakeel hakkas pärast täispiibli ilmumist taanduma.
Pietistlikku kirjandust (vagadusele ja headele kommetele innustav) ilmus lõunaeestikeelsena
Jihann Christian Quandti 1737.a ilm vagade juttude kogumik.
Eestlasest Mangu Hansult pietistlike tekstide tõlge + vaimulikud laulud
Ilmus usu- ja ilukirjandust, perioodikat, tarbekirjandust:
18. saj lõpus alustas Tarto-Ma Rahwa Kalender, Tarto maa rahwa Näddali-leht
Valdav Forseliuse ja Hornungi nn vana kirjaviis
1739 piibli ilmumine ühtlustas kirjakeele, mis eeskujuks kuni 19. sajandi esimese pooleni.
Tekkis kõrgstiilne ja lauseehituslike võõrmõjudega raamatukeel.
Hakkas ilmuma poolilmalik jutukirjandus.
18. saj teisel poolel hakkas lõunaeesti kirjakeel taanduma, põhjaeesti keel muutus laiemalt kasutatavaks ka Lõuna-Eesti murdealadel.

19. saj alguse kirjakeele arendamine:

J. H. Rosenplänteri „ Beiträge …“ kui eesti kultuuri ja keelde puutuva vahendaja (lk 95-96) - See oli esimene teaduslik väljaanne, mis läbinisti oli pühendatud eesti keelele ja kirjasõnale. Ajakirjale tegid kaastööd peaaegu kõik ajajärgu tähtsamad baltisaksa estofiilid, aga siin esines juba ka eesti soost autoreid (K. J. Peterson, O. W. Masing jt.) ning kaastöölisi oli ka soomlaste hulgast. Ajakirjas avaldati uurimusi eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule kohta, lisaks uurimustele aga ka eestikeelseid tekste – sõnavara, rahvaluulet, tõlkeid, luuletusi, kirju jm. Rosenplänteri arvates pidid kõik sakslased , kes maarahvaga pidevalt suhtlesid, valdama eesti keelt. Seetõttu pidas ta vajalikuks eesti keele õpetamist ka gümnaasiumides. Üks “Beiträge” vihik oli tervenisti koostatud gümnaasiumi õpikuks, sisaldades mitmesuguseid eestikeelseid tekste tõlkeharjutuste tegemiseks. “Beiträge’s” pandi alus eesti poeetikakäsitlusele, kirjanduskriitikale ja bibliograafiale.
Eesti kirjandusloo kirjutamise kavatsustega hakkas Rosenplänter esimesena koguma andmeid eestikeelsete raamatute kohta. Ta koostas kõigi ilmunud eesti raamatute retrospektiivse üldnimestiku. See käsikiri on esimeseks eesti rahvusbibliograafiaks, mille koostamist jätkati Õpetatud Eesti Seltsis (ÕES). Esimesena hakkas ta koguma ka eestikeelseid ja eesti keelt käsitlevaid käsikirju. Tänu temale on säilinud G. A. Oldekopi ja K. J. Petersoni luuletused, O. W. Masingu kirjad jm. Pärast Rosenplänteri surma omandas tema kogud ÕES, praegu hoitakse neid Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis.

O. W. Masingu teened, lk 95-96, tööleht - Masing vabastas eesti kirjakeele saksapärastest lausetest ja vähendas kirjakeele ja hääldamise erinevust. Muuhulgas võttis ta kirjakeeles kasutusele õ-tähe. Laialdaselt tuntuks sai Masing oma ajalehega " Maarahva Nädalaleht", mis jagas teadmisi Vene riigis ja kogu maailmas toimuvatest sündmustest.

E. Ahrensi soovitused uue kirjaviisi juurutamiseks, lk 97 – 98, tööleht - Ahrens on tänapäevase eesti keele ortograafia looja ja grammatika autor, kes pani ette üle minna vanalt, saksa keele eeskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile. Ahrensi keeletöö peaeesmärk oli kirikukeele parandamine ja uurimine. Tema põhiteos on „Grammatik der Ehstnischen Sprache” (1842, 2 tr 1853). Selle esitrükis kasutas ta ise veel peamiselt vana, ent selle sõnastiku osas (Etymilogisches Wörterbüchlein) juba uut kirjaviisi.

F. R. Kreutzwald sõnavara rikastajana, lk 99, rohkesti näiteid tema loodud sõnadest - Mõned näited: ametnik , omadus, rahvus (esialgu küll rahvaus), voorus, hapnik, mädanik, süsinik, põletik , kuninganna, lauljanna (esialgu kuningana, lauljana), täheldama, tutvustama jpt.

K. A. Hermann sõnavara rikastajana, lk 102, rohkesti näiteid - nt käänete nimetused ja terminid kääne, käänamine, pööre, pööramine, ainsus, mitmus , häälik jne

F. J Wiedemanni sõnaraamat 1861 (nimetada aastaarv)

Vali järgmistest üks teema

J. V. Veski keelekorralduslikud põhimõtted lk 109 – 110 - otstarbekus , süsteemsus, kõik arendamiseks vajalik leidub keeles endas.

J. V. Veski sõnavara arendajana - nt soojalembene bioloogias (kr thermophilos), hulktahukas matemaatikas (kr polyedron), käendus (vn порука) õigusteaduses, taandareng (sks Rückbildung) ja kaljukass (norra fjellfross) zooloogias, praegu eelistavad zooloogid sõna ahm).

J. Aaviku keelearenduse põhimõtted, lk 106 - Keeleuuenduse aluseks oli J. Aavikul kolm põhimõtet: otstarbekus, ilu ja rahvuslik omapära. Vastuoluline koosmõju nende rakendamisel tagab keele püsimiseks vajaliku muutumise. J. Aavik modelleeris ideaalset rahvuskeelt ruumilise kompositsiooni põhimõttel: ta soetas uuteid nii lünkade täiteks kui ka halbade keelendite asemele või neile abiks.

J. Aavik sõnavara rikastajana, lk 107 + konsp - Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on eesti keele põhisõnavara hulka jõudnud umbes 30 (näiteks embama, evima, laip, mõrv, roim, laup, lünk, meenutama).

J. Aavik grammatikauuendajana, lk 108 - Aavik propageeris kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi ning sellega esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 1912–25 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-mitmus, i-superlatiiv jpm) ning süntaksi eestipärastamise kohta leidsid rohkem poolehoidu kui tema hilisemad soovitused.
Kõigile kohustuslik:

Loe läbi tunnis antud infoleht, selgita välja, mis on Mati Hindi olulisemad väited. Võta tekst kaasa („Mati Hint J. Aavikust ja J.V. Veskist kui keeleteadlastest“)

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk · .docx · 16 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-11-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

16 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kevin-Markos Muttik Õppematerjali autor

kirjakeel kirjaviis forselius lõunaeesti keele areng õpetlik rosenplänter

Sarnased õppematerjalid

pptx

EESTI KIRJAKEEL 17.-18.sajandil. Vana kirjaviis

EESTI KIRJAKEEL 17.- 18.sajandil. Vana kirjaviis "Keel ja ühiskond" X klassile 9. ptk Mare Hallop KiNG 14.10.2013 30.10.2012 17. sajandi lõpp 17. saj lõpp kirjakeele arengus murranguline: § oli tegeldud ligi 100 aastat piibli tõlkimisega, § suurem osa uuest testamendist põhjaeesti keelde tõlgitud, § olemas lõunaeestikeelne vana testamendi tõlge, 1680 suur pööre: Bengt Gottfried Forseliuse (1660 1688) § ettepanek - rahvahariduse arendamise ja rahvakoolide arendamiseks kergem kirjaviis, vana kirjaviis ehk Forseliuse kirjaviis kasutas oma aabitsas (1685 pole säilinud),

Kirjandus

doc

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused

EESTI KIRJAKEELE AJALOO EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kirjakeele ajaloo uurimisobjekt. Olulisemad uurijad Uurimisobjektid: kirjalikud (trükitud+käsikirjad) tekstid, kirjakeele teadlikku kujundamist-korraldust puudutavad seisukohad. Olulisemad uurijad: Saareste (vanade kirjakeeletekstide iseloomustamine murrete põhjal) ja Mägiste (tekstide viimine soomeugrilisele taustale, püüdes tuvastada omasõnu laensõnadest). Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19

Eesti keele ajalugu

doc

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

EESTI KIRJAKEELE AJALUGU I Kirjakeele vanim periood 13.–16. sajandini. Esimesed tänini säilinud, peamiselt käsikirjalised tekstid. Kirjaviis on ebaühtlane, alamsaksa- või poolapärane. Esimesed eestikeelsed fraasid on kirja pandud 13. sajandi esimesel poolel Henriku Liivimaa kroonikas, nt Laula! Laula! Pappi; Maga magamas. 16. sajandist alates kujunevad eraldi põhja- ja lõunaeesti kirjakeel ehk tallinna ja tartu keel. Esimesest säilinud trükitekstist, Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest (1535), on säilinud 11 katkendlikku lehekülge. Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: Kullamaa käsikiri (1524–1532), mis sisaldab katoliku palveid ja usutunnistust, pärisnimesid ja üht lauset. On säilinud ka paar käsikirjalist vandeteksti ja talurahvaõiguse katkend. Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: Johannes Ambrosius Velteruse ja Laurentius Boieruse

Keeleteadus

odt

Eesti kirjakeele ajalugu

• Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). • Anton Thor Helle tuntud kui piiblitõlkija: eesti kirjakeele arendamine ja soov maarahvast kiriklikult harida ja nende silmaringi laiendada. 1721 annab välja esimese olulisema töö eesti keele ala „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat", mis oli rootsiaegse kirikukäsiraamatu pietistlikus vaimus kohandatud teos“. Lisaks vaimulike tekstide tõlkimisele ja toimetamisele ka keeleteoreetilist poolt. Seetõttu koostasid ka keelenormeeringuid ja grammatikaid. 1732 saksakeelne lühiülevaade eesti kirjakeelest

Eesti kirjakeele ajalugu

doc

Nimetu

Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. 1715 Uus Testament Forseliuse - Hornungi ortograafias. Uuendusmeelsed (Bengt Forselius, Johann Hornung) nõudsid ortograafia reeglistamist ja vastavust rahvakeelele. 1732 Anton Thor Helle ,,Kurtzgefaßte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa tõlgetega), kohanimesid, taimenimetusi (esimene eesti erialasõnaloend). Oma aja kirjakeele norm koos ATH jt. Piiblitõlkega (esimene eestikeelne täispiibel 1739) 1780 August Wilhelm Hupel ,,Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte" Grammatika koos eesti- saksa ja saksa-eesti sõnastikuga, 17 000 sõna. Põhja- ja lõunaeesti, grammatikad eraldi, sõnastikus sõna järel märgitud, kas Revali või Dorpati murde sõna Põhiliselt misjonilingvistika ja käsiraamatud saksa pastoritele kohaliku keele tundmiseks. Peamine oli Ladina- Saksa ajajärk eesti keele kirjeldamises

Kategoriseerimata

doc

Eesti kirjanduse ajalugu I (vanem eesti kirjandus) vaheeksami vastused

Talupoegadel oli õigus astuda ülikool, kuid see oli tegelikult võimatu eelhariduse puudumise ja pärisorjuse tõttu. Vajadus vaimuliku kirjanduse järele oli üheks motiiviks kohalike trükikodade asutamisel Tartus (1631) ja Tallinnas (1633). Juriidiliselt vormistatud pärisorjus, eestlaste surumine ainult alamklasside seisundisse ja Eesti ala administratiivne killustatus takistas rahva normaalse ühiselu arenemist ja pidurdas ühtse kirjakeele väljakujunemist. Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilisi pühendusi pulmade, väitekirjade kaitsmise, raamatu ilmumise, matuste jm puhkudel hakkasid kirjutama luulehuvilised Tallinnaski. Kreeka, ladina jt keelte kõrval on luuleharrastajad mõnelgi juhul teadlikult kasutanud eesti keelt. Uusladina luule protestantlikul Saksamaal, eeskujuks rooma luule, teatraalne. Kaks suurt rühma: Akadeemiline luule Tartus, säilinud u 1000 luuletust, luulering Emajõe Muusad

Kirjandus

docx

Eesti keele konttrolltöö konspekt

 Eesti keel eristus teistest läänemeresoome keeltest  Keelemuutuste kohta kirjalikud allikad!  Toimusid häälikumuutused: lõpukadu ja sisekadu, mille tulemusena suured muutused grammatikas  Murranguperioodi muutused olid suuremad kui vanaeesti ja uuseesti perioodil toimunud muutused. Uuseesti keel (1700 kuni tänapäev)  Sel perioodil ilmus eestikeelne täispiibel (1739.a)-peetakse perioodi alguseks  Piiblis normeeritud kirjakeele mõjul muutus keelekasutus tasapisi ühtlasemaks  Seetõttu pole viimase neljasaja aasta jooksul suuremaid muutusi toimunud  Suurim muutus kaasaütleva käände väljakujunemine (oli alanud juba tegelikult varem). 3) Miks keel muutub? (3 põhjust) 1. Keel muutub, sest inimesed on mugavad ja ei pruugi sõnu õigesti välja hääldada ning selle tulemusena toimuvad häälikumuutuused 2

Eesti keele ajalugu

pptx

Eesti kirjakeel 17.sajandi lõpus ja 18.sajandil. Vana kirjaviis.

Eesti kirjakeel 17.sajandi lõpus ja 18.sajandil. Vana kirjaviis. Uljana Lvova Stefania Boiko 10.klass 17. sajandi lõpp oli eesti kirjakeele arengus murranguline. Suur pööre eesti kirjakeele kujundamisel toimus 1690 aastatel, kui Bengt Gottfried Forselius pakkus rahvahariduse arendamiseks uue, kergemini loetava kirjaviisi.Seda nimitatakse vanaks e Forseliuse kirjaviisiks Põhilised kokkulepped olid: 1.Võõrtähtede kasutuse vähendamine 2.H ärajätmine täishääliku pikkuse märgina 3.Rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutatakse ühe tähega 4.Rõhulise lahtise silbi lühikest täishäälikut märgib järgneva kaashääliku kitjutamine kahe tähega 5

Kirjandus, ajalugu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk