EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU (0)

EESTI KIRJAKEELE AJALUGU
I Kirjakeele vanim periood 13.–16. sajandini. Esimesed tänini säilinud, peamiselt käsikirjalised tekstid. Kirjaviis on ebaühtlane , alamsaksa- või poolapärane.
Esimesed eestikeelsed fraasid on kirja pandud 13. sajandi esimesel poolel Henriku Liivimaa kroonikas , nt Laula ! Laula! Pappi; Maga magamas.
16. sajandist alates kujunevad eraldi põhja- ja lõunaeesti kirjakeel ehk tallinna ja tartu keel.
Esimesest säilinud trükitekstist, Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest (1535), on säilinud 11 katkendlikku lehekülge.
Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid : Kullamaa käsikiri ( 1524 –1532), mis sisaldab katoliku palveid ja usutunnistust, pärisnimesid ja üht lauset. On säilinud ka paar käsikirjalist vandeteksti ja talurahvaõiguse katkend .
Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: Johannes Ambrosius Velteruse ja Laurentius Boieruse jesuiitlikud tekstid; ametitunnistus silmaarst Sigismund Awerbachile.
Tekstinäide Wanradti ja Koelli katekismusest: Nynda muysta se kolmandes palwe. Armas Issa erakeelda synu arman tachtman kaes/ medy lehasen kuryan tachtman/ ’Armas Isa, keela oma armuliku tahtmisega ära meie lihalik kuri tahtmine ..’
II Ebaühtlase kirjaviisiga kirikukirjanduse aeg 17. sajandil. Esimesed mahukamad ja laia levikuga kiriklikud trükised . Kirjaviis varieerub autoriti, on ülemsaksapärane. Sakslaste viljeldud eestikeelne juhuluule (Reiner Brocmann , Heinrich Göseken, Georg Salemann).
Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid:
1600–1606 Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri 39 käsikirjalist jutlust .
1632–1638 Heinrich Stahli mõjuka kirikukäsiraamatu „ Hand - vnd Haußbuch” neli osa.
1641 –1649 Heinrich Stahli jutlustekogu „Leyen Spiegel ” kaks osa.
1662 –1667 Christoph Blume neli kiriklikku raamatut.
Esimesed eesti keele grammatikad , mis olid mõeldud kirikuõpetajatele eesti keele tutvustamiseks:
1637 Heinrich Stahli „Anführung zu der Estnischen Sprach” – keeleõpetus koos väikese saksa-eesti sõnastikuga.
1660 Heinrich Gösekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache”.
1693 Johann Hornungi keeleõpetus „Grammatica Esthonica”, mis võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse algatatud kirjaviisireformi põhimõtted ja pani aluse vanale kirjaviisile. See oli kasutusel 18. sajandist kuni 19. sajandi viimase veerandini.
Tähtsamaid tartukeelseid allikaid:
1622 katoliiklik käsiraamat „Agenda Parva”.
1632 Joachim Rossihniuse luterlik kirikukäsiraamat.
1648 Johannes Gutslaffi lõunaeesti keele grammatika „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam”.
1686 „Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament ”, Uue Testamendi tõlge, mis oli ühtlasi esimene läbinisti eestikeelne teos.
Tekstinäide Heinrich Stahli teosest „Leyen Spiegel”: Minckperrast nöitat sinna hend / kudt üx wegkiw Söddamees/ kennel ep olle südda/ ninck kudt üx Kalliweh/ kennel ep olle wegki awwitada? ’Miks näitad sa end kui vägev sõjamees, kel on araks löönud süda, ja kui vägilane, kel ei ole väge aidata?’
III Vana kirjaviisi aeg 18. sajandist kuni 19. sajandi viimase veerandini. 18. sajandil kujuneb välja kiriklik raamatukeel. 19. sajandi esimesel poolel lisandub ilmalikku lugemisvara. Valitseb herderlik emakeeleideoloogia – keel on rahva unikaalse vaimu avaldus ning väärib sellisena uurimist ja arendamist . 19. sajandi esimesel poolel tehakse püüdlusi ühise kirjakeele poole; tartu kirjakeel taandub.
Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid:
1715 Uus Testament, mille eessõnas on antud põhjalik ülevaade eestikeelse kirikukirjanduse ajaloost.
1739 esimene eestikeelne täispiibel „Piibli Ramat , se on keik se Jummala Sanna”, mis kinnistas kirikliku kirjakeele traditsiooni.
Poolilmaliku jutukirjanduse algus: 1740 „Wiis head jutto Ühhe Öppetaja ja usklikko Tallopoia wahhel”. Valgustusliku sisuga õpetlik -moraliseerivad raamatud, nt August Wilhelm Hupeli nädalakiri „Lühhike öppetus” (1766–1767) ja „Arsti Ramat” ( 1771 ).
1782 Friedrich Wilhelm Willmanni „ Juttud ja Teggud” ning Friedrich Gustav Arweliuse „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat” – populaarsed rahvavalgustuslikud juturaamatud.
1781 esimene kokaraamat, „Köki ja Kokka Ramat”, mille on rootsi keelest tõlkinud Johan Lithander.
1821 –1823; 1825 Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Leht”.
1813 – 1832 Johann Heinrich Rosenplänteri eesti keele ja kultuuri küsimustele pühendatud ajakiri „ Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” (20 numbrit).
1838 luuakse Õpetataud Eesti Selts – estofiile koondav kultuuriselts.
Olulisemad keeleõpetused:
1732 Anton Thor Helle „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache” – grammatika koos sõnastiku ja eestikeelsete tekstinäidetega.
August Wilhelm Hupeli grammatika ja sõnaraamat „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte” (I trükk 1780; II, täiendatud trükk 1818).
Tekstinäide F. W. Willmanni raamatust „Juttud ja Teggud”: Nüüd hakkas perremees ülles räkima, kuida hooste- kui ka jallawäggi ollid tulnud, temma rahha ärrawotnud ning piddand temma perrenaest üllesotsima. ’Nüüd hakkas peremees rääkima, kuidas ratsa - ja jalavägi olid tulnud, tema raha ära võtnud ja pidanud ta perenaise üles otsima .’
IV Uue kirjaviisi juurdumine 1840.–1870. aastateni ning kirjakeele areng kuni 20. sajandi alguseni .
Eesti keele kirjeldamisel ja normimisel hakatakse eeskuju võtma soome keelest. Uus kirjaviis, mille fikseerib Eduard Ahrens , juurdub 1870. aastatel. Püritakse kultuurse eesti kirjakeele poole, rikastades teadlikult sõnavara (F. R. Kreutzwald , C. R. Jakobson , K. A. Hermann , A. Grenzstein). Lisandub eesti keeles kirjutavaid eesti soost haritlasi. Antakse välja õppe- ja ilukirjandust , ilmub seletavaid ja kakskeelseid sõnaraamatuid, nt Ado Grenzsteini „Eesti Sõnaraamat” (1884), Ferdinand Johann Wiedemanni „Ehstnisch- deutsches Wörterbuch” (1869), Jakob Johanson -Pärna „Wene-Eesti Sõna-Raamat” (I tr 1885). 1857–1861 ilmub F. R. Kreutzwaldi rahvuseepos „Kalevipoeg” Õpetatud Eesti seltsi toimetistes. Murranguks vana ja tänapäevase kirjakeele vahel „Noor-Eesti” rühmituse 1905. a koguteos , milles ilmub ka Johannes Aaviku programmiline artikkel „Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest”. Ühise põhjaeestilise kirjakeele levik.
Grammatikad ja keelekäsitlused:
1843 (I trükk), 1853 (II trükk koos lauseõpetusega) – Eduard Ahrensi keeleõpetus „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes”, mis põhjendab uue, soomepärase kirjaviisi eeliseid .
1867 Carl Robert Jakobsoni „Uus Aabitsaraamat”; 1867–1876 „Kooli Lugemise raamat” I-III – populaarsed õpikud, mis kindlustasid uue kirjaviisi levikut.
1875 Ferdinand Johann Wiedemanni „Grammatik der ehstnischen Sprache” – teaduslikult eesti keelt kirjeldav grammatika.
1879 Mihkel Veske „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis” – esimene süstemaatiline vältekäsitlus.
1884 Karl August Hermanni „Eesti keele Grammatik” – esimene eesti keeles kirjutatud eesti keele grammatika, mis toob käibele paljud tänapäevalgi kasutatavad grammatikaterminid.
1872 – Eesti Kirjameeste Seltsi esimene ametlik koosolek, kus avaldatakse poolehoidu uuele kirjaviisile. Kirjakeele korraldamisega hakkavad tegelema eestlastest kirjanikud . 1844 ilmub esimene uues kirjaviisis raamat, Gustav Heinrich Schüdlöffeli „Toomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal”.
Tekstinäide G. H. Schüdlöffeli raamatust „Toomas Westen”: Kül tuleb öölda, pörgo wägi on sel ajal weel kord köik oma rammo kokokorjanud, ennego ta suutumaks pidi äralöppema, sest tema ots oli ligi jöudnud. ’Küll tuleb öelda: põrguvägi on sel ajal veel kord kogu oma rammu kokku korjanud, enne kui ta sootuks ära lõppes, sest tema ots oli ligi jõudnud.’
Kirjakeele ajaloo uurimine .
Põhiline uurimiskeskus on alates 19. sajandi algusest olnud Tartu Ülikool. Vana kirjakeelt on uurinud professorid Jaan Jõgever, Andrus Saareste , Julius Mägiste, Arnold Kask , Paul Ariste , Paul Alvre, Huno Rätsep. Praegu tegutseb TÜ-s vana kirjakeele uurimisrühm (Külli Habicht , Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, Pille Penjam, Külli Prillop, Kristel Ress). Eesmärgiks on vanade tekstide ja sõnaraamatute põhjal elektrooniliste kogude loomine ning vana keele sõnavara ja grammatika uurimine tänapäevaste meetoditega. Teine oluline keskus on Tallinnas Eesti Keele Instituudis, kus Kristiina Rossi juhtimisel luuakse eesti piiblitõlke ajaloolist konkordantsi ja uuritakse piiblitõlke ajalugu.
Kirjandust
Epp Ehasalu , Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, „Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik ”. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6. Tartu, 1997.
Heli Laanekask, „Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil”. Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 14. Tartu, 2004.
Arnold Kask, „Eesti kirjakeele ajaloost”. Tartu, 1970.
Toomas Paul, „Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani”. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr. 72. Tallinn, 1999.
Raimo Raag, „Talurahva keelest riigikeeleks”. Tartu, 2008.
Võrguaadresse
Vana kirjakeele korpus http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/korpused.ht m
Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants http://www.eki.ee/piibel/
Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva
Eesti trükise punane raamat http://www.nlib.ee/PunaneRaamat
Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamat http://www.folklore.ee/~kriku/VESTRING/index.ht m