Ülevaade eesti keele uurimisest (0)

Ülevaade eesti keele uurimisest
Kirjakeele arendamine.
1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts ( EkmS ), mille eesotsas oli Jakob Hurt , kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või –ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik , alaealine – J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja „Eesti keele grammatika”, mis oli normatiivne . Ta ei soovitanud paralleelvorme (näiteks ainult de- mitmus , sid- partitiiv , -ivad). Tekkisid uued terminid: kääne, käänamine, pööre, pööramine, lihtajad, liitajad, ainsus, mitmus, käändenimetused jne.
20. sajandi algukümnendeil oli eesti kirjakeele arendamises kolm suunda:
1) uuenduslik (Aavik, Grünthal) – eesmärgiks oli keelt rikastada kõigil võimalikel viisidel ning saada materjali selleks ka väljastpoolt;
2) konservatiivne (Jõgever, Leetberg) – püüti uuendustest hoiduda;
3) mõõdukas – üritati arendada keele enda vahenditega; süstemaatilisus.
Keeleuuendus : Johannes Aavik.
1912-1924. aastal oli keeleuuenduse kõrgperiood. 1924 – „Keeleuuenduse äärmised võimalused”: keel kui tööriist, mis vajab pidevat täiustamist: esteetilisus, omapärasus, otstarbekus ja lühidus. „Keele kaunima kõlavuse poole,” „Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata.” Sõnavara rikastamine : laenamine, eriti soome keelest ja murretest, sõnamoodustus ja tehistüved. (näiteks sõnad aurik , päevakord, tuletissõna kattuma, tehissõna relv , selmet, kolp, julm soome keelest, haldama soome keelest, tehissõna veenma, sarm prantsuse keelest). Grammatika: soovitas i-mitmust (suuris, raamatuile), lühikest mitmuse partitiivi (sõpru, õunu); -nd. Uuendused: lühike superlatiiv (suurim), ma-inf. Käänded (-maks, -maga, -mani), -tet (-tatud asemel). Oskar Loorits: -nuks, -nuvad.
1936. aastal ilmus Johannes Aaviku „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika”.
Keelekorraldussuund: Johannes Voldemar Veski .
1918. aastal ilmus esimene õigekeelsussõnaraamat „Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat”, mis oli kollektiivse töö tulem (15 autorit , 167 koosolekut). Kujundati välja teadusterminoloogia (kivim, pinnas, valk, liiklema, ühik, vähktõbi, sööt (Wiedemanni sõnaraamatust, murdesõna)). Keelekorraldusteoorias oli tähtsal kohal Valter Tauli.
Keeleuurimine.
EkmS. 1920. aastal loodi Akadeemiline Emakeele Selts Tartu Ülikooli juurde. Tegeleti murdekogumisega ja uurimisega. Tartu Ülikooli eesti keele professor Andrus Saaresta tegeles sõnavara keelegeograafilise uurimisega. 1924. aastal valmis doktoritöö, „Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes I. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga”, mis oli esimene põhjalik uurimus eesti murrete sõnade päritolust. Tegeleti veel Eesti murdealade piiritlemisega, murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatuga. Sõnavara ajalugu uuris Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste. Kirjakeele ajaloo uurimise alla käisid vormistik , sõnavara, eri tekstide ja perioodide keel, murdejooned, laenud. Selle kõigega tegelesid Saareste , Ariste ja Mägiste. Cederbergi tähtsaim publikatsioon on Albert Saarestega ühiselt koostatud „Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi 1524–1739“. 1936. aastal ilmus Mägiste „Eesti saama-futuuri algupärast ja tarvitamiskõlblikkusest”. Üheks grammatikauurijaks oli Lauri Kettunen, kes kirjutas „Lauseliikmed eesti keeles” aastal 1924.
Uurimiskeskusi.
Tartu Riiklik Ülikool.
Pärast sõda: Paul Ariste, J. V. Veski, Arnold Kask . (Enamik seniseid õppejõude pagenduses)
Arnold Kask ja Aino Valmet uurisid keeleajalugu, kirjakeeleajalugu, murdeid, kirjakeele vormide väljakujunemist ja murdelist tausta. (nt. kaudne kõneviis) 1960ndatel uuriti ka üldkeeleteadust, uusi suundi maailma keeleteaduses ja strukturalismi. Huno Rätsep pidas 1960. aastal strukturaallingvistika loenguid, matemaatikutel tekkis huvi masintõlke vastu. 1965. aastal loodi GGG (generatiivse grammatika grupp), kus olid tegevad Mati Hint , Haldur Õim, Ellen Uuspõld, Mati Erelt , Reet Kasik, Ülle Viks , Tiit- Rein Viitso , Arvo Krikmann, Mart Remmel, Helle Metslang jt. Ilmusid kogumikud „Keel ja struktuur”, „Keele modelleerimise probleeme”. Tekkisid kontaktid vene ja välismaa lingvistidega ning toimus Kääriku konverents. 1978. aastal ilmus H. Rätsepa „Eesti keele lihtlausete tüübid”, milles olid verbikesksed lausemallid ja süstemaatiline süntaksikäsitlus. Sõnavara ajalugu uuris Huno Rätsep, kellelt on ilmunud ka kogumik „Sõnasõel”. Hetkel on Tartu Ülikooli uurimissuundadeks eesti grammatika uurimine tüpoloogilisest vaatenurgast, murrete nüüdisseisundi uurimine, foneetika ja fonoloogia uurimine, kõnekeele uurimine, semantika , vana kirjakeele uurimine, tekstiuurimine, arvutilingvistika ja vestlusanalüüs. Korpused (TÜKK, WAKK jm, vt. www.cl.ut.ee) Mati Erelt, Karl Pajusalu , Haldur Õim, Reet Kasik, Külli Habicht , Renate Pajusalu, Tiit Hennoste , Helle Metslang.
Eesti Keele Instituut (Keele ja Kirjanduse Instituut) www.eki.ee
Asutati 1947. aastal Tartus, 1952. aastal Tallinnas. Murdeuurimise, murdeainese kogumise ka publitseerimise, murdesõnastiku koostamisega (ilmub vihikutena; 1982-1989.aastal ilmus „väike murdesõnastik”) tegelevad Jüri Viikberg, Mari Must, Hella Keem, Helmi Neetar ja Vilja Oja. Eesti kirjakeele sõnavara uurimise, kogumise, seletussõnastiku koostamisega (ilmub vihikutena) tegelevad Rudolf Karelson , Margit Langemets, Urmas Sutrop ja Ene Vainik. Keelekorraldusega, keelenõuande ja terminoloogiatööga tegelevad Tiiu Erelt, Henn Saari , Rein Kull ja Maire Raadik. 1960., 1976., 1999. ja 2006. aastal on ilmunud õigekeelsussõnaraamatud. Nimeuurimise ja –korraldusega tegelevad Peeter Päll, Valdek Pall ja Marja Kallasmaa. Kirjakeele grammatilise ehituse uurimine ja akadeemilise grammatika koostamine algatati 1950ndail: TRÜ keskendus foneetikale ja morfoloogiale, Keele ja Kirjanduse Instituut Tallinnas aga süntaksile. Tartus ilmusid vihikud, süntaksist ilmus 1974. aastal „Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I”. 1970ndail koostati uus projekt, kaheosaline „Eesti keele grammatika” 1993, 1995 (M. Erelt jt). Praegu uurivad sõnaliike Silvi Vare , Heete Sahkai ja Maria- Maren Sepper. Eesti keele sõnavara päritolu uurimisega ja etümoloogiasõnastiku koostamisega tegelevad Lembit Vaba ja Iris Metsmägi. Arvutilingivistika valdkonnas on tegevad Mart Remmel, morfoloogias Ülle Viks, leksikograafias Margit Langemets ja kõnetehnoloogias Meelis Mihkla.
Tallinna Ülikool.
Sotsiolingvistika, keelepoliitika ja koodivahetusega tegelevad Mart Rannut , Ülle Rannut, Anna Verschik, Anastassia Zabrodskaja. Eesti keele õpetamise teoreetilisi aluseid uurivad Martin Ehala , Viivi Maansoo, Krista Kerge. Eesti keele omandamist teise keelena uurib Ülle Rannut ja eesti vahekeele korpuse koostamisega tegeleb Pille Eslon. Murrete ja keelevähemuste uurimisega tegeleb Jüri Viikberg. Lastekeelt uurib Reili Argus , grammatikat Peep Nemvalts, Mati Hint, Krista Kerge, Martin Ehala ja Helle Metslang. Fonoloogiat ja foneetikat uurivad Mati Hint ja Mart Rannut, tekstilingvistikat Krista Kerge ja Katrin Aava , nimeuurimist Annika Hussar ning fraseoloogiat Katre Õim.
Tegevusvaldkondi.
Keelekorraldus
Valter Tauli „Keelekorralduse alused” (nii inglis - kui eestikeelsena ilmus Rootsis 1968).
Rahvusvaheliselt tuntud teooria. Henn Saari, Tiiu Erelt, Rein Kull. Vaidlused olnud alati.
Vabariiklik õigekeelsuskomisjon, praegu: Emakeele Seltsi keeletoimkond. „Kirjakeele teataja ”, „Keelenõuanne soovitab ”.
T. Erelt „Eesti keele ortograafia ”
M. Erelt jt „Eesti keele käsiraamat”
2002 Tiiu Erelt „Eesti keelekorraldus”
Ilmumas Raimo Raagi raamat eesti keelekorraldusest 19. -21. sajandil.
Oskuskeelekorraldus:
Tiiu Erelt „Eesti oskuskeel” 1982, „Terminiõpetus” 2007
Arvi Tavast – arvutiterminoloogia, oskuskeele teooria
Oskussõnastikud, ülevaated Keeles ja Kirjanduses 5 aasta kaupa.
„Õiguskeel”
Eesti keele/kirjakeele ajalugu
Arnold Kask, Lembit Vaba, Huno Rätsep: sõnavara ja grammatika ajalugu, ühtse eesti keele kujunemine.
Tiit-Rein Viitso „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks ” 1990.
Paul Alvre: käänete, mitmusetüüpide, abisõnade jms kujunemine
Kristiina Ross : piiblitõlked
Heli Laanekask: kirjakeele kujunemine
TÜ vana kirjakeele uurimisrühm (Külli Habicht): vana kirjakeele korpused, sõnastikud, uurimused.
Murrete jm keelevariantide uurimine
Sõnavara päritolu: Lembit Vaba (läti laenud), Mari Must (vene laenud), Vilja Oja (värvinimetused). Murrete foneetika ja fonoloogia (K. Pajusalu töörühm). Võru vormimoodustus (Sulev Iva).
Karl Pajusalu (sotsiolingvistiline taust praegustele murdeprotsessidele), Jüri Viikberg (vähemuskeeled Eestis ja eesti keel väljaspool Eestit). Võru Instituut ( konverentsid ). Läänemeresoome väikekeelte rahvusvaheline projekt. Tõlkida eesti kirjakeelde M. Hindi võrukeelne resümee.
Sõnavara
Fraseoloogia: Feliks Vakk 1970 „Suured ninad murdsid päid”, Asta Õim, Katre Õim
Asta Õim: fraseoloogia-, sünonüümi-, antonüümisõnastik.
Paul Saagpakk: sünonüümisõnastik
Langemets, Sutrop, Vainik
Tuumsõnavara: Renate Pajusalu, Ilona Tragel, Ann Veismann
Foneetika ja fonoloogia
Veske, Ariste, Lehiste, Eek, Hint, Viitso
1973 M. Hint „Eesti keele sõnafonoloogia I”
1978 M. Hint „Häälikutest sõnadeni”
Pire Teras, Karl Pajusalu
Aktsent: Mart Rannut, Lya Meister
Morfoloogia
1992 Ülle Viks „Väike vormisõnastik”
Elmar Muuk, Paul Alvre, Mati Hint, Toomas Help, Kristiina Ross, Martin Ehala
Süntaks: Lauri Kettunen, Huno Rätsep, Ellen Uuspõld, Henno Rajandi, Mati Erelt; Katrin Hiietam, Anne Tamm, Liina Lindström, Helle Metslang.
Sõnamoodustus: Reet Kasik, Silvi Vare.
Semantika: Haldur Õim; Renate Pajusalu, Ilona Tragel.
Arvutilingvistika, keeletehnoloogia: EKI, TÜ, TTÜ Küberneetika Instituut. Haldur Õim, Mare Koit , Einar Meister, Meelis Mihkla, Kaili Müürisep jt.
Tänapäeval olulisemad väljaanded: ajakirjad Keel ja Kirjandus, Linguistica Uralica; Emakeele Seltsi Aastaraamat, Eesti Rakenduslingvistika Ühingu Aastaraamat; ülikoolide sarjad .