Eesti keele vaheeksami kordamine (0)

3 HALB

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis.
Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome- ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia , palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud.
Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi algupoolel Kullamaa käsikiri, kus olid sees kolm palvet (issameie, Ave Maria ja usutunnistus ). 16. Sajandil esimene grammatika (Stahl), hakkas ilmuma ka Beiträge, mis oli keeleteadusajakiri, 1908 toimus Tapa keelekonverents , kus arutati eesti kirjakeele ühtlustamist ja arendamist .

Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.
Stahl pani eluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele. Andis välja väikse käsiraamatu algajatele , mis sisaldas endas grammatikat ja saksa-eesti sõnastikku. Otsis peamiselt eesti ja saksa keele ühisjooni.
1648-lõunaeesti grammatika, saksa-ladina-lõunaeesti sõnastik
1660-põhjaeesti sõnastik
1715 -uus testament
1693-Hornungi grammatika põhjaeesti keele kohta
1710-1720-eesti-saksa sõnastik, mis oli esimene eesti-muu keele sõnastik ning see oli järgmiste sõnastike aluseks.
1732-A. Thor Helle käsiraamat, sisaldas grammatikat, eesti-saksa sõnastikku, tekste ka vanasõnu ja mõistatusi, koha- ja taimenimetusi, antud oli ka tüüpsõnade muutmine, see oli oma aja kirjakeele norm
1739-esimene eestikeelne täispiibel
1780-A.W. Hupeli käsiraamat, sisaldas grammatikat ja saksa-eesti ja eesti-saksa sõnaraamatuid, eraldi on märgitud põhjaeesti ja lõunaeesti grammatikad , mahukas teos, kasutati ka ülikoolis õppevahendina 19.saj alguses

Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge.
19 sajandil hakkas suhtumine eesti keelde muutuma ja hakati pöörama suuremat tähelepanu. Usuti , et igaüks peaks saama haridust oma emakeeles, kõik inimesed vajavad teadmisi. Loodeti ka, et haritus vähendab sotsiaalseid vastuolusid. Tekkis ka huvi rahvaluule ja rahvakeele vastu. Saksa estofiilid hakkas huvi tundma eesti keele parandamise ja arendamise vastu. Pastor Johann Heinrich Rosenplänter hakkas välja andma ajakirja Beiträge, mis ilmus aastates 1813 -1832 (20a) ja iga numbri pikkus sõltus artiklite pikkusest (128-219 lk). Seal avaldati teadusartikleid eesti keele ortograafiast, sõnamuutmisest, lauseõpetusest, sõnavarast, eestikeelsete raamatute arvustusi, eesti murdenäiteid ja teoreetilisi kirjutisi keelest. Tähtsaimad keeleküsimused Beiträges oli kirjakeele probleemi üle, sest 16 ja 17 sajandil oli tekkinud kaks kirjakeelt. Beiträge taotleski ühtset kirjakeelt. Leiti, et seda on vaja, kuid vaidlused selle üle, kuidas seda saavutada. Põhiliselt räägiti eestimaal tallinna keelt, tegelikult väga vähestes kihelkondades tartu keelt. Piibelgi oli olemas ainult põhjaeesti keelsena. Samas levis aga kirjandus liivimaa alal (lõunaeesti keele alal) paremini.
Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus , hakati vaatlema keele seotust teiste keelte, kultuuri, ajaloo ja mõtlemise vahel. Tegevad olid Peterson ja Masing .
Igapäevases suhtluses kasutati eesti keelt, seda hakati kasutama ka rahvaluules, kirikus, rahvakoolis, ilukirjanduses, tarbetekstides. Ilmusid ka esimesed ajalehed ja ilukirjandusteosed . Kõik see avardas eesti kirjakeele piire . Arenesid mõlemad kirjakeeled , tuli juurde uusi sõnu. 19 sajandil kui Eesti kuulus täielikul Vene tsaaririigi koosseisu, hakkasid levima eestlane ja eesti keel. Beiträges mainiti esimest korda ka soomeugrilisust. See tekkis koos keeleteaduse arenguga. Toodi välja ühiseid tunnused soome ja eesti keele vahel. Rosenplätneri arvates oli uusi sõnu võimalik saada laenates murretest ja liites omavahel sõnu. Viimase variandina pakkus ta välja sõnade laenamise mõnest teisest keelest kui soome keelest. Sealt oli lubatud laenata.
Tänu beiträgele toimus areng ka eesti keele teadusliku kirjeldamise vallas. Peterson oli esimene, kes kirjutas käänetest. Kuna Beiträges puudutati ka eesti ortograafiasüsteemi, siis tõi Masing esimest korda kasutusel Õ.

Eduard Ahrens .
 keeleteadlane , eesti keele grammatika ja kirjaviisi uuendaja .
 Ta on tänapäevase eesti keele ortograafia looja ja grammatika autor
 Pani ette üle minna vanalt, saksa keele eskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile
1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus)- kasutas selles uut kirjaviisi-ainestik oli rahvakeeln, keelekirjeldusmall oli laenatud soome keele grammatikatest, eesti keelt hakati kirjeldama eesti malli järgi ja otsiti keele omadusi ja grammatikareegleid keelest endast. Pandi tähele, et eesti keele ehitust ja sõnavara saab kirjeldada soome keele järgi tänu nende omavahelistele sarnasustele. Rosenplänter ütles, et soome keel on kõigi eesti keele murrete ema. Ahrens koostas süstemaatilise soome suunitlusega eesti keele grammatika. Ahrens kirjutas küll eesti keele kohta, kuid alati saksa keeles. Kui esimeses grammatikas oli ainult hääliku- ja vormiõpetus, siis teises trükis oli ka lauseõpetus. Tema grammatika oli esimene, kus kasutatu rahvasuust kogutud ainest. Ta püüdis tugevalt parandada kirikukeelt.
Tema ettepanekuks oli minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile. Ehk siis pikk vokaal kirjutatakse alati kahe tähega ja lühike ühega. (varem kirjutati kaks konsonanti, et näidata pikka vokaali konsonandi ees, kuid siis jäi arusaamatuks ka konsonant ise on pikk või lühike).
Ta pakkus välja 3 astmevaheldustüüpi: klusiili kadu (nahk:naha), assimilatsioon ( kumb :kumma) ja nõrgenemine (kaup:kauba). Käänded jagunevad flektiivseteks ja sufiksilisteks.
1853 II trükk, lisas lauseõpetuse
Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos.
Hääldamine – põhjalik, usaldusväärne; ortograafia – soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks – süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend – soome-eesti ühine sõnavara; murded – loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde.

Ferdinand Johann Wiedemann . (1805-1887)
Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil.
1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" – saksa-eesti sõnaraamat. Kogus ise materjali, kasutas ära ka kõik olemasolevad materjalid, tahtis sinna panna kogu sõnavara, mis selleks ajaks olema soli.
1875 „Grammatik der ehstnischen Sprache“ – 700 lk eesti keele grammatika. See oli eesti keele uurimise suursaavutus. See oli teaduslik ja püsis üle 120 aasta. Grammatikal on neli osa: häälikuõpetus, tuletusõpetus, vormiõpetus ja lauseõpetus.
Ta oli viimane kuid teenekaim saksasest eesti keele uurija. Algselt õppis õigusteadust, kuid keeleteadus huvitas rohkem. Ta kirjutas komi, mari ja udmurd keele grammatikad. Ta valiti Peterburgi teaduste akadeemia soome-ugri keelte tegevliikmeks. Esitas mitmeid parandusettepanekuid Ahrensi grammatikale. Pooldas pikkade häälikute kahekordset ja lühikeste ühekordset kirjutamist.ta oleks tahtnud võtta nõrga s-i märkimiseks kasutusele z-i, võtta kasutusele ka palatalisatsioonimärgid. Ta ei pidanud õigeks Ahrensi liiga suurt sõltuvust soome keelest, ta pidas eesti keelt täiesti eraldiseisvaks soome-ugri keeleks , millel on sugulussidemed soome keelega, mitte pole selle tütar. Ta tahtis välja anda uut grammatikat ja sõnaraamatut, sest leidis, et senimaani ei olnud eesti keelel vajalikku sõnaraamatut, vahepeal oli ilmunud ka „Kalevipoeg“ ja sealgi kasutati rahvaluules sõnu, mida polnud üheski sõnastikust võimalik leida. Põhjaeesti ja lõunaeesti keelt pidas ta nii erinevaks, et arvas , et neid pole võimalik ühes grammatikas koos kirjeldada.
1861 alustas ta oma murdekogumisretki, millega tegeles kokku 15 a.

Mihkel Veske . (1843-1890)
Esimene kõrgharidusega eesti keeletradlane, kes valdas ka teoreetilist keeleteadust. Oli esimene eestlasest keeleteaduse doktor. Ta oli esimene, kellel oli lingvistikaharidus. Ta kogus ka murdeid, pidas erinevaid loengusarju.
1872-väitekiri soome-ugri keelte võrdlevast grammatikast, mis sisaldas endas noomenite käänamist läänemeresoome keeltes ja n-käändeid kõigis soome-ugri keeltes. Ta toetus eesti keele uurimisel täielikult ajaloolis -võrdlevale keeleteadusele. Tema arvates tuleb sõnavorme moodustada sõnatüvest ja vaata, kuidas käändelõpud sellele liituvad, mitte tuletada üht vormi teisest.
1879 -eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. See on esimene eesti foneetikaõpik ja esimene eestikeelne keeleteaduslik uurimus. See on tüvest lähtuv grammatikakäsitlus.
1881- avaldas eesti keele õpiku soomlastle.
1885- 1886 - oli Ungari ülikoolis, võrdles seal eesti ja ungari keelt ning mari ja mordva keelt.
Veske: pikkus on häälikute omadus, häälikutel on 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk.

Jakob Hurt .(1839-1907)
-Eesti rahvusliku likumise juht, kirikuõpetaja, rahvaluulekoguja ja keeleteadlane. Oli lõunaeestlane. Kogus Põlva sõnavara. Pani aluse süstemaatilisele rahvaluulekogumisele. Tema jaoks oli oluline rahvuslik päritolu ja ühine kodumaa. Ta osales aktiivselt ka eesti kirjakeelt puudutavates väitlustes.
 tõlkis talurahvaseaduse eestikeelde
 Hurda suurimaid teeneid oli rahvaluulekogumise algatamine ja läbiviimine
 Õpetatud Eesti Seltsis , Vanemuise Seltsis
 Juhtis Eesti Kirjandusmuuseumit
 Programmiline kõne I Üldlaulupeol
1888 „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“
1886 „Die estnischen Nomina auf ne-purum“ - Doktoriväitekiri Helsingi ülikoolis. ne-liiteliste adjektiivide ja substantiivide areng, tähendusrühmad, tuletamine. Suur materjal, ka murretest ja rahvalauludest. Võrdlus soome keelega.
1902 „Eesti sõnadest line-lõpuga“
1864 „Lühike õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi“ – Esimene õigekirjutuskäsiraamat

Karl August Hermann . (1851-1909)
Õppid Leipzigis, kaitses seal oma doktori väitekirja eesti sõnatüvdest ja väldetest. Kodumaale naastes pühendus ajakirjanduslikule tegevusele.
Ta avaldas esimese eestikeelse eesti grammatika 1884 ja see on tema tähtsaim tegu keeleteaduses. See oli mõeldud nii kooliõpikuks kui käsiraamatuks keelehuvilistele. Kuna see oli esimene grammatika, lõi Hermann ka grammatikaterminoloogia. Temalt pärinevad terminid ainsus, mitmus , häälik, kääne, käänamine, pööre, pööramine, käändkond, pöördkond, asesõna, määrsõna, täisminevik, enneminevik ja paljud teised. Grammatika hõlmab hääliku- ja vormiõpetuse osa. Kõige põhjalikumalt kirjeldas käänamist, tal on 15 käänet, nende hulgas ka sihitav e akusatiiv. Käändsõnad jaotatud kümnesse käändkonda ja need 42 tüüpkonda. See pole aga kõige õnnestunum süsteem. Ta tahtis oma grammatikas eristada tugevalt õiged ja valed vormid. Ta soovitas de-mitmust, sid-lõpulisi vorme mitmuse osastava puhul.
Hermann taunis võõrsõnu ega pidanud laenamist sõnavara rikastamisel heaks võimaluseks.

Johannes Voldemar Veski ja keelekorraldus . (1873-1968)
Terminoloog, kirjakeele korraldaja, sõnaraamatutegija, Eesti Kirjandus ja Eesti Keel toimetaja , TÜ eesti keele lektor ja professor , Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik .
Tema eestvedamisel otsustati, et kasutusele võetavad uued vormid peavad olema tegelikult kasutusel, rahvale mõistetavad ja otstarbekad. Veski jaoks oli keel info, hariduse, teaduse vahend, tarbekeel.
1913 „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest “
Keel kui elusolend: tärkab, areneb, kasvab, varistab jääke maha, suureneb, tiheneb. Rändab, kuni teda vajatakse.
• Sõnavara rikastamine
• Keele arendamise alused keeles endas
• Sõnamoodustus reeglipäraseks (nt line- ja lik- tuletised )
• Laenata ainult siis, kui oma keelest ei leidu
• Rahvusvahelisis kultuurisõnu mõõdukalt kasutusse
• Ei soovita paralleelseid võõrsõnu, soome laene , võõrapäraseid struktuure ja väljendeid.
1918 „Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat“ – 150 lk, 20 000 sõna ja tuletist. 167 EKS keeletoimkonna koosolekut. Selles pole liitsõnu, sõnade tähenduse ei seletata, näidatakse kirjapilt ja muutmine.
1925-37 „Eesti õigekeelsuse sõnaraamat“ – 4 osa, 1720 lk, neist 1400 Veski koostatud, viimane osa Elmar Muuk. Ainestik pärines sõnaraamatutest, kirjandusest, murretest, palju võõrsõnu, samuti Veski tuletisi.
1933 „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“ – Toimetaja Muuk. EKS keeletoimkonna soovitused
20 sajandi algul tunti suurt puudust oskussõnaraamatutest, eriti esimestes eestikeelsetes koolides ja teadustöödes. Sellega seoses ilmusid 1909 matemaatikaalane sõnastik, 1911 maateaduse sõnastik, 1914 keemiaalane ja 1918 kodumaa taimede alane sõnastik. Välja hakati töötama mitmeid eri terminoloogiaid. Loodi oskuskeelekomisjone erinevate valdkondade tarvis nt zooloogia , geograafia, matemaatika , õigusteadus, kehakultuur , filosoofia, keemia, agronoomia, botaanika , arstiteadus, metsandus jne. Väga paljud tol ajal loodud sõnad , on siiamaani igapäevaselt kasutusel, nt haigla , ravi, valk, nakkus, lahkamine, kivi, elamu, hagi , kehtima jne.

Johannes Aavik ja keeleuuendus . (1880-1973)
Sündis ja käis koolis Saaremaal. Õppis Tartu Ülikoolis, kust siirdus Venemaale ja hiljem Helsingi ülikooli. Lõpetas selle romaani filoloogi ja soome keele ja kirjanduse magistrina. Ülikooli ajal hakkas Noor-Eestis avaldama keeleteaduslikke artikleid. Tema eesmärgiks oli eesti kirjakeele otsustav muutmine.
1924 avaldas „ Keeleuuenduse äärmised võimalused“. Selle järgi tuli keelt mõista kui inimtegevuse abivahendit. Ta tõi eesti keelde materjali rahvakeelest, soome keelest, võõrkeeltest, moodustas tuletisi, lõi kunstlikult uusi sõnu, rikastas grammatikat. Püüd keele ilu poole. „Keele kaunima kõlavuse poole“ oli tema tuntuim lausung .
Sõnavara rikastamine- tuntuim Aaviku tegevus. Ta leidis, et eesti keeles polnud piisavalt sõnu kõikide nähtuste ja tunnete ja muude väljendamiseks. Ta moodustas uusi tuletisi ja liitsõnu või hankis uus juursõnu. Nt aur- aurik ; välja-väljendama. Hiljem said tüvisõnad olulisemaks. Nt täht, millel saba- sabaga täht-sabatäht-komeet. Kõige parem oli uusi tüvesid hankida teistest keeltest. Ta ei kartnud liigset võõrkeele mõju eesti keelele. Kuna ta oskas hästi soome keelt ja tundis selle keeleteadust, laenas ta põhiliselt just sealt. Tehissõnade loomiseks oli tal kolm meetodit: kombineerimismeetod, muundusmeetod, koondusmeetod.
Grammatika mimekesistamine-lühike i-mitmus (huvitavaile raamatuile, suuris metsis ); vokaallõpuline mitmuse osastav (sõpru, õunu, lehti, loomi,linde); sse- sisseütleva kõrval hakkas levima lühem nn geminaatillatiiv (majja,ojja,kivvi); lühike ülivõrre ( kauneim , suurim); oleva käände vorm (sepana,lapsena); viisiütleva käände levik (avalisui, lehvivi lokkivi); maks vorm; tingiv ja kaudne kõneviis.
Õigekeelsus ja keelekasutus-1936-„Eesti õigekeelsusõpik ja grammatika“. Kommenteeritakse vigast ja ebasoovitavat keelekasutust, soovitatakse paremaid ja sobivamaid väljendusviise ja vorme. Oluline on sõnamoodustus peatükk. Ta arendas ja kasutas rikast ja paindlikku tuletussüsteemi.

Eesti keele uurimine Eesti Vabariigi ajal (1919-1940).
1919 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool- õpetus- ja teaduskeeleks eesti keel. Tekkis mitmeid teaduslikke ühinguid, nt Akadeemiline Emakeele Selts, foneetikalaboratoorium, Eesti Keele Arhiiv, Õpetatud Eesti Selts hakkas ka taas tööle. Ajakirjad nt Eesti Kirjandus, hakkasid ilmuma korrapärasemalt ja suurema mahuga. Tuli juurde ka uusi sarju nt Eesti Keel.
Lauri Kettunen õpetas TÜ-s lähemaid sugulaskeeli. Ta oskas eesti keelt ja oli palju uurinud eesti murdeid. Andrus Saareste valiti 1925 eesti keele professoriks. sel ajal peeti oluliseks koguda võimalikult täielik murdekogu. Koostati palju sõnaraamatuid. P. Ariste uuris rootsi ja alamsaksa laensõnu eesti keeles. Uuriti ka läti laene eesti keeles ja muuretes. Kettunen püüdis anda väga selget ülevaadet lauseehitusest eesti keeles. Üks olulisemaid projekte oli 1920-1930 õigekeelsussõnaraamatu loomine. Osad teadlased püüdsid eesti kirjakeelt arendada keele enda abil, osad kasutasid selleks teisi keeli.
Põhiliselt uurisid 19 ja 20 sajandil eesti keele ajalugu soomlased . Ka Kettunen, kes pani aluse eesti häälikute ajaloole, uurides Kodavere murret.
Eesti Vabariigi aegses Tartu Ülikoolis loodi eest keeleteadusele tugev alus. Murdeuurimine sai kõige toekama aluse, alus pandi aga ka foneetikale, vana kirjakeele uurimisele, teaduslikule eesti keele terminoloogiale, normitud kirjakeele levikule.

Andrus Saareste ja murdeuurimine. (1892-1964)
TÜ eesti keele professor, murdeuurija, eesti murdearhiivi rajaja, keelegeograafilise uurimismeeotodi algataja. Tal oli tugev huvi lääne-eesti murde vastu. Eriline huvi oli ka prantsuse keele ja selle kirjanduse vastu. Ta oli igasuguse keele kunstiliku uuendamise vastu. Kogus murdesõnavara. Kirjakeel pidi Saareste arust olema kergesti õpitav, väljendusvõimaluste poolest rikas ja paindlik, lihtne, selge ja sobiv kunstnikele, teadlastele, ametnikele ja teistele kodanikele.
1924-kaitses doktoriväitekirja, mis oli ulatuslik uurimus eesti murrete sõnavara päritolust.
1938- „Eesti murdeatlase“ esimene suureformaadiline vihik, 1941 järgnes teine.
1955-„Väike eesti murdeatlas“. Ta tahtis anda välja palju rohkem vihikuid ja kaarte kui ta jõudis.
Ta kavandas ka mõistelist sõnaraamatut. Pööras erilist tähelepanu vanade ja haruldaste murdesõnade üleskirjutamisele.

Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda: keskused, perioodid, peamised tegevusvaldkonnad.
Tartu Ülikool-need, kes sõja eel ei põgenenud, jäid, et hoida TÜ eestikeelsena ja valmistada ette haritlasi. Tekkis viieaastane õppeplaan ja kursuste süsteem. Kolmandast kursusest alates jaguneti nelja eriharu vahel: eesti keel, eesit kirjandus, soome-ugri keeled, rahvaluule. Loodi ka kaugõpe. Uuesti hakati looma murdearhiivi, suunduti tänapäeva eesti keele õpetamise juurde ja uueks uurimissuunaks sai tänapäeva eesti keele struktuur. Viimase kümne aasta jooksul on Tartu ülikoolis välja arendatud mitu uurimissuunda, alus on K. Pajusalu eestvedamisel pandud ka arvutipõhisele eesti murrete korpusele. Uurima hakati ka vana kirjakeelt, suulist kõnet ja tekstianalüüsi. 1989 hakati õpetama eraldi ka neid, kelle emakeeleks ei ole eesti keel. 60ndatel sündis eraldiseisva keeleuurimusliku suunana üldkeeleteadus. Praeguse üldekeeleteaduse professori Renate Pajusalu eestvedamisel on viimastel aastatel edukalt arendatud prgamaatika ja kognitiivse semantika uurimissuundi.
Eesti Keele Instituut-keeleteaduse uurimisastus. 2009 „Eesti keele seletav sõnaraamat“. On koostatud ka neljaosaline vene-eesti sõnaraamat, kaheosaline eesti keele kirjeldav grammatika, tegeleti keelekorralduse, õigekeelsuse ja terminoloogiaga ( haridus , sõjandus, lennundus on hetkel olulisimad),uuritakse murdeid, kogutakse kohanimesid ja eesti murdeid, koostatakse murdesõnastikke, välja on antud ka soome-eesti suursõnaraamat,uuritakse sõnavara ajalugu, uuritakse semantikat ja arvutilingivistikaga seotut,
Tallinna Ülikool-M. Hint uuris fonoloogiat ja morfoloogiat, Helle Metslang lauseõpetust, Martin Ehala on üksi või koostöös õpilastega välja andnud mitmeid emakeeleõpikuid koolidele, Krista Kerge on uurinud sõnamoodustust ja allkeelte tekstilisi omadusi. Tallinna ülikool on kujunenud keele õppimise, õpetamise ja eesti keele kui teise keele uurimise keskuseks.

Keele struktuuri uurimine:
Foneetika -Paul Ariste. 30ndatel teati kuidas häälikuid moodustatakse, selleks olid vajalikud uurimused tehtud. 1938 esitas Ariste esimese fonoloogia põhimõtetest lähtuva uurimuse „Kvantiteedikeel“. Ariste vaatles foneetilisi nähtusi, mis sõltuvad kvantiteedist, samuti sõna intonatsioon ja selle seost kvantiteediga. Ta oli esimene,kes näita, et ülipikas silbis põhitoon alguses tõuseb ja langeb seejärel järsult. 1939 „Hiiu murrete häälikud“. 1946 „Eesti foneetika“, mis hõlmab nii artikulatoorset foneetikat kui fonoloogiat. Raamatus on ülevaade ka inimese hääldusorganitest, kuulmissüsteemi ehitusest, häälikutüüpidest, prosoodiast jpm. Kirjeldab foneeme ja allofoone. 1990 Kalev Wiigi „Foneetika alused“, mis on tõlgitud soome keelest.
Fonoloogia- kesksed probleemid seotud prosoodiaga ehk kvantiteedi , rõhu ja palatalisatsiooniga. Valmen Hallap hakkas 60ndatel esimesene avaldama artikleid fonoloogia tähtsaimatest küsimustest ja eesti häälikusüsteemist. Mati Hindi fonoloogiakäsitlused lähtuvad konkreetsest morfoloogilisest tegelikkusest. Tema oli esmene, kes väitis, et väldse on silbi mitte hääliku omadus. Rõhk ja välde on kaks erinevat nähtust, mis ainult satuvad esinema samas fololoogilises ümbruses. Tema süsteemis võivad silbid olla rõhulised või rõhuta.
morfoloogia –sõnaliigid: sõnaliigi puhul tuleb arvesse võtta ka tähendust ja tekstifunktsiooni. Sõna kuulub kahele tasandile : leksikoni ja grammatikasse. Sõnad jaotatakse kõigepealt iseseisvaks ja mitteiseseisvaks. Iseseisvad jaotatakse käändsõnadeks, pöördsõnadeks ja muutumatuteks. Käändsõnad jaotatakse nimi,omadus,arv ja asesõnadeks. Mitteiseseisvad jaotatakse side,abimäär,rõhumäär,kaas ja hüüdsõnadeks. Kokku 11 sõnaliiki. Sõnad satuvad erinevatesse klassidesse funktsioonide muutumuse tõttu. Sõnaliik on vormiõpetuse osa. Astmevaheldus -kuulub vormiõpetusse, kuulub muutuva sõna käänamis-pööramistunnuste hulka. Astmevaheldusel on kaks liiki, laadi - ja vältevaheldus.
Ülle Viks „Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia“ (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki -Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo).
1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus. – Aktiivne ja passiivne morfoloogia. Idee Toomas Helbilt. Morfoloogiaosa autor Kristiina Ross, toimetaja Ülle Viks
Martin Ehala („Eesti keele suhtluslävi“, „Eesti keele struktuur“): A- ja B-tüvi, kahest tüvevariandist lähtuv vormisüntees.
Mati Hint: morfoloogia muutumine. Kaasrõhu üldistumine 3. silbile → vormid nagu kontserdite, kunstnikute.
süntaks –tänapäeva eesti keele süntaksist tegi põhjalikuma uurimuse Lehte Rannut kaitstes 1961 kandidaadiväitekirja „Ajamäärus eesti keeles“. 1950 loodi süntaksirühm, mis pidi koostama eesti keele teadusliku süntaksi. 1974 ilmus teos eesti keele lihtlausest. 1979 „Eesti keele süntaks kõrgkoolidele“. „Põimlause eesti keeles“ 1981. Huno Rätsep süvenes lauseõpetusse ja sõnamoodustusse. Eesti süntaksist ja lihtlause struktuurist oli ka tema doktoriväitekiri 1974. Ta on kokki kirjeldanud kuni 400 lausemalli. 1993 ilmus koos eesti keele grammatikaga ka Mati Erelti kavandatud süntaksiosa. Alates 1990ndatest aastatest on uurimiseks kasutada saadud tekstikorpusi. Helle Metsland on tegelenud põhjalikult verbisüntaksiga. Ta on uurinud nii aja-kui kõneviisikategooriat. Tegumoekategooriat on põhjalikuimalt analüüsinud Henno Rajandi.
1974 „Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I“ (Karl Mihkla jt.)
Põhjalik traditsiooniline kirjeldus, uued suunad maailma ja Eesti süntaksiuurimustes ei kajastu. Kriitika, moodsa süntaksikirjelduse vajadus (Mati Erelt , Ellen Uuspõld).
1960 H. Rätsepa strukturaallingvistika kursus Tartu ülikoolis. GGG, transformatsioonigrammatika.
1966 Ellen Uuspõld „Määrusliku des-, mata-, nud- (nuna-) ja tud- (tuna-) konstruktsiooni struktuur ja tähendus“ (Keele modelleerimise probleeme 1). Esimene transformatsioonigrammatika rakendus Eesti keeleteaduses.
1969 Henno Rajandi „Eesti impersonaali ja passiivi süntaks“. Generatiivse grammatika meetod. Rajandi uurinud veel rektsiooni, eitust, objekti; juhatas 1970nd KKI grammatikarühma, sari Ars Grammatica.
1978 Huno Rätsep „Eesti keele lihtlause struktuur. Verbikesksed lausemallid“
Sõltuvusgrammatika: lause keskmeks verb , millest muud lauseelemendid otseselt või kaudselt sõltuvad. Esitus lähedane tänapäeva konstruktsioonigrammatikale.
Mati Erelt: funktsionaalne ja tüpoloogiline süntaksikirjeldus. EKG peatoimetaja , süntaksiosa kavandaja ja üks autoreid. 1981 „Eesti adjektiivisüntaks“
1993 „Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri“
sõnamoodustus -20. sajandil esiplaanil keelekorralduslik aspekt: kirjakeele sõnavara täiendamine ja korrastamine. J.V. Veski (-tu, -ta; -mata, -matu, -ng, -mine); J. Aavik (u-refeksiivid).
Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine. Reet Kasik, Silvi Vare , Henn Saari , Helmi Neetar, Külli Habicht , Krista Kerge. Liitsõnade uurimine: Elli Riikoja, Rein Kull .
EKG I sõnamoodustuse osa Reet Kasik ja Silvi Vare.
1996 Reet Kasik „Eesti keele sõnatuletus“
Sõnaperede andmebaas ja sõnastik valmimas Silvi Varel.
olulisemad uurijad ja tööd

Semantika ja sõnavara uurimine:
Põhimõisted-leksikograafia-sõnaraamatute koostamise teooria ja praktika. Leksikoloogia -sõnavara ja selle arenemist uuriv teadusharu . Sõnavaraõpetus. Semantika-tähendusõpetus. Uurib keele ja tegelikkuse ning keele ja mõtlemise seoseid .
Põhisuunad: kognitiivne, fraseoloogia uurimine, grammatiseerumisprotsessid, tähenduste omavaheline seostumine, sõnarühmade semantiline kirjeldamine, kontrastiivsed uurimused, antropoloogiline ja tüpoloogiline uurimine, arvutilingvistika , keeleuuendus ja keelekorraldus
Uurimiskeskused: TÜ, EKI
Uurijad: Tiit-Rein Viitso, Mati Hint, Mati Erelt, Haldur Õim, Reet Kasik, Ülle Viks, Helle Metslang, ka Mart Remmel
Tööd: Renate Pajusalu (1999) „Deiktikud eesti keeles“, Katre Õim (2004) ,,Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast“, „Eesti keele seletav sõnaraamat“

Eesti leksikograafia:
peamised sõnaraamatute tüübid-oskussõnastikud-erialade terminoloogiasõnastikud. Peale II MS oli oluline, et teadusterminid- ja standardid oleksid moodustatud oma malli järgi mitte vene omade järgi. „Väike vormisõnastik“ 1992, „Sünonüümisõnastik“, „Eesti-inglise sõnaraamat“, „Fraseoloogiasõnaraamat“, „Antonüümisõnastik“, „Väljendiraamat“, „Esimene eesti slängi sõnaraamat“, „Võõrsõnade leksikon “, „Väike uudissõnastik“, tõlkesõnaraamatud, millest suurema osa moodustavad kakskeelsed (inglise-eesti, saksa-eesti, vene-eesti, prantsuse-eesti jpm).
leksikograafia meetodid-leksikograafia e sõnaraamatute koostamise teooria ja praktika. Sõnaraamatu eeltöid juhtis Ernst Nurm, käsikirja hakati koostama juba 1961. 1988 ilmus „Eesti keele seletussõnaraamatu“ esimene vihik ning see jõudis lõpuni 2007 26nda vihikuga. Selle ajani on olnud 6 peatoimetajat. EKSS on kirjeldav sõnaraamat, see ei hinda, soovita, normeeri, vaid registreerib, kuidas kirjeldatud sõnu on eesti keeles kasutatud. Esitab sõnade tähendused ja osutab näitelausete abil olulisematele semantilistele ja süntaktilistele seostele, milles sõna esineb. Iga märksõna eritähendused on nummerdatud ja esitatud rikkalikult ainestikku. 2009 ilmus „Eesti keele seletav sõnaraamat“.
Leksikograafiakeskuse keskseks kohaks on tänapäeval sõnastike andmebaas ehk siis suur hulk elektroonilisele kujule viidud sõnaraamatud.
ajalooline ülevaade sõnaraamatutest

Semantika uurimissuundi, uurimismeetodeid ja tulemusi.
60ndateni piirdus leksikaalne semantika ainult sõnaraamatuööga, seda tehakse ka tänapäeval. 1960ndatel generatiivse lingvistika esilekerkimisega sai semantikast iseseisev teadusharu. Sealt on see edasi arenenud, välja on arendatud mitmeid eri meetodeid ja lähenemisviise.
Haldur Õim oli esimene moodsa semantika uurija ja arendaja . Ta jaotas sõnad tähenduskomponentideks ja analüüsis tundesõnu, eesmärgisõnu, psüühikasõnu, direktiivseid sõnu. Juba Õim nimetas mõiste semantiline teadmine, mis tähendab, et suhtleja on teadlik suhtlusobjektiks levast keelevälisest tegelikkusest.
Renate Pajusalu on kongitiivse semanti uurija ja on avaramalt uurinud eesti keele põhisõnavara tähendust ja kasutamiset . Ta on lisaks paljudele teistele projektidele, raamatutele välja andnud ka kõrgkooliõpiku „Sõna ja tähendus“ 2009.
Teine samas valdkonnas tegutseja on Ilona Tragel , kes on uurinud eesti keele tuumverbe. Tuumverbid osalevad sageli grammatiseerumisprotsessides ja omavad metafoorseid tähendusi.
Ann Veismann tegi magistritöö aega väjendavatest ruumimetafooridest (aeg möödub jt) ja uurib aja-ja kohaväljendite semantikat.
Urmas Sutrop on kaitsnud doktoriväitekirja meeltega seotud sõnavarast.
Ene Vainik on uurinud eesti emotsioonisõnavara. See selgitas eestlaste emotsioonisõnavara struktueeritust: jagunemine positiivseteks ja negatiivseteks emotsioonideks.
Heli Orav on uurinud iseloomuomadusi tähistavat sõnavara. Sellega selgitati eestlaste jaoks olulisimad isiksuseomadused ja nende struktuur.
Feliks Vakk uuris fraseologisme, mis seostusid kehaosasega. Uuris peaga seotud piltlikke väljendeid, nende päritolu, struktuuri ja tähendust.
Kadri Muischek uurib püsiühendeid.

Eesti keelekorraldus ja kirjakeele arendamine 19.−21. sajandil.
Tänapäeva eesti kirjakeel on välja kujunenud kolme vaidluse tulemusena. Esimesel arutleti põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeele üle,teisel korral vaieldi vana ja uue kirjaviisi üle, viimaks taheti ühtlustada peale kirjaviisi kogu keelekasutus, lõpuks arutleti kirjakeele arendamissuundade ja meetodite üle. See toimus 19 sajandil. 20 sajandil vaieldi kahe asja üle: eesti üld-ja oskussõnavara rikastamine ja laiendamine ning kirjakeele ehitus ja grammatikareeglid . Põhiliselt vaieldi selle üle, kuidas ja kust uusi sõnu hankida ning missugused sobivad eesti keelde. Aavik pooldas laensõnu, Veski ja tuletusi ja liitsõnu. Algusest peale on kõike arutatud kollektiivselt, küsimusi on tõstatatud ajalehtedes ning oma sõna on sekka saanud öelda kõik huvilised.
Keelekorraldus-kirjakeele teadlik arendamine ja rikastamine, stabiliseerimine ja kaasajastamine. Selle eesmärgiks on keeleideaali otsimine. Valder Tauli sõnul on ideaalkeel selline, mis saavutab minimaalsete vahenditega maksimaalse tulemuse. Keel peab olema suhtlusvahend, ökonoomne, ilus, paindlik. Keelekorraldus on teaduslik tegevus. 1938 ilmus talt „Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid“. „Keelekorralduse alused“ 1968. See lõi aluse keelekorraldus teooriale .
Henn Saari käsitles ka keelekorralduse teooria küsimusi. Käsitles keele muutumist.
Praktiline keelekorraldus-see tähendab teoreetiliste keelekorralduspõhimõtete rakendamist praktikas. Võetakse arvesse olemasolevat keelt, traditsioone, sotsiaalseid tegureid jm. Väga palju vaieldi selle üle, et kas kes ja kui palju peaks üldse keelekasutust normima ja kas on hea kui õpetatakse „õigeid“ vorme ehk siis neid, mida tolleaegses sõnaraamatus polnud. Peale II MS oli see väga range. „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“ ja „Õigekeelsuse sõnaraamat“ olid rangete normidega ega arvestanud kuigi palju tegelikku keelekasutust ja keele muutumist.
1960 moodustati vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK), sest kui tekkis ajakiri Keel ja Kirjandus tekkis ka kohe poleemika õigekeelsusreeglite ja normide üle. VÕK eesotsas noorte teadlastega rõhutas, et keelelgi pole õigus kommenteerida teise inimese keelekasutust. Selle tundumad esindajad on Rein Kull ja Tiiu Erelt.
1979 olid keelekorraldusküsimused väga aktuaalsed ja kokku pandi uus vabariiklik õigekeelsuskomisjoni koosseis, kelle ülesandeks oli õigekeelsussõnaraamatu järelkontroll. Keskne probleem oli keelenormide õpetamine koolis ja nõuti normide lihtsustamist.
Keelekorraldustöö tulemused on näha õigekeelsussõnaraamatutes ja keelekäsiraamatutes.
Viimase aastakümne keelehoolderaamatud on keelekorraldajate kirjutatud. Tiiru Erelti kõrval on keskseteks Maire Raadik , Tiina Leements ja Sirje Mäearu. Nemad on kahe viimase õigekeelsussõnaraamatu koostajad. Olulisemad keelehooldekirjutised on kogutud kogumikku „Keelenõuanne soovitab“.
Oskuskeelekorraldus-esimene eesti keele oskuskeelekomisjon alustas tööd 1908, see oli matemaatikaterminite töörühm. Ka oskuskeelekorralduses on kaks poolt-nii teoreetiline kui praktiline. Kolmekümnendad ja seitsmekümnendad olid oskuskeele tippaeg. Algselt vajati uut terminoloogiat, et võidelda venestumise vastu, 90ndatel vajati terminoloogiat, et kaasas käia teadusega . 1982 Tiiu Erelti „Eesti oskuskeel“. Sama raamatu täiendus on „Terminiõpetus“ 2007. Termineid saadakse tuletades, liitmisel, sõnale uue tähenduse andmisel, tehiskeelendi loomisel, laenamise jne. Oskuskeeltel on tänapäeva maailmas suur roll ja nad on väga kogu aeg tekib uusi teadusvaldkondi ja käibesse tuleb uusi mõisteid ja mõistevälju.
Nimekorraldus- nimekorralduses on väga suur roll rahvusvahelisel koostööl ja juriidilistel aspektidel, sest nimed ületavad kergesti riigipiire. Põhjalikult on uuritud kohanimesid, isikunimede ja ärinimede uurimine on hoogu saanud alles viimasel ajal. Nimekorraldus tegeleb eestikeelsete kohanimede ja võõrnimede eestikeelse kuju normimisega, ka eesti nimede rahvusvaheliste kirjutusnõuete koostamise ja levitamisega. Praegune juhtiv nimekorralduse spetsialist on Peeter Päll. „Nimekorralduse analüüs“ 2002.
Keeleõppekorraldus-see hõlmab nii emakeele kui võõrkeele õpet. Selle probleeme uuritakse seoses keelekontaktidega ja mitte-eestlastele eesti keele õpetamisega. Martin Ehala. Silvi Vare „Eesti keel vene koolis“ 2004.

Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid.

Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad.
Dialekt - keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja/või sotsiaalse rühmaga. Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad on erinevused.
Dialektid jagunevad sotsiodialekt ja regionaalne dialekt e kohamurre .
Murrete uurimisel on põhimeetodiks fonoloogiline ja morfoloogiline analüüs. Materjali kogumisel kasutatakse murdepäevikuid, salvestisi , lindistusi, küsimustikke.
Materjali säilitatakse murdesõnastikes, murdekorpustes.
Ajalooline murdeuurimine lähtub murrete arengust, murdeid võrreldakse algkujudega.
Sotsiolingvistika - uurib ühiskonna ja keele vahelisi seoseid. Kesksel kohal kõnelejad ja nende päritolu.
Klassikaline sotsiolingvistika-inimese keelekasutus sõltub tema vanusest , soost, päritolust, sotsiaalmajanduslikust staatusest .
Suhtlusvõrgustiku abil saab kirjeldada inimestevahelisi suhteid. Suhtlusvõrgustik on rühm inimesi, kes suhtlevad rohkem samasse võrgustikku kuuluvate inimestega ja vähem nendega, kes väljapoole kuuluvad. Võrgustikuanalüüsi eesmärk on leida, mis määral mõjutavad võrgustikustruktuurid ja nende kooslus võrgustiku liikmete sotsiaalse käitumise varieerumist ja muutumist. Analüüsiobjektiks on inimeste suhted teiste inimestega. On olemas tugevaid ja nõrku võrgustikke. Nõrgalt seotud võrgustik võimaldab keelemuutust, sest sinna kuuluvad inimesed on nõrgalt seotud veel mitme võrgustikuga, mis mõjutavad.
Keskused ja uurijad:
• TÜ: Tiit-Rein Viitso („Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud“ 2008), Huno Rätsep („Sõnaloo raamat“), prosoodia uurimisrühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm; K. Pajusalu, T. Hennoste, E. Niit , P. Päll, J. Viikberg 2009: „Eesti murded ja kohanimed“ II trükk
• EKI: Lembit Vaba, etümoloogiasõnaraamatu töörühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm
TÜ ja EKI koostööst sündis murrete arvutikorpus.

Vana kirjakeele varasem uurimislugu.
Vanakirjakeel on 13-19 sajand. Uuritakse kirjutatud tekste, nii trükitud kui käsikirjalisi. Uuritakse ka kirjakeele kujunemise ja korraldamisega seotud seisukohti.
1525 ilmus teadaolevalt esimene eestikeelne raamat, mis sisaldas Lutheri missa tõlke.
1535st aastast pärineb osaliselt meie ajani säilinud eestikeelne raamat (Wanradt- Koelli katekismus).
Beiträges leidub üksikuid käsitlusi eesti kirjakeelest.
Varasem uurimislugu TÜ-s-lektor Boubrig tõstatas vajaduse ühise kirjakeele järele. 1843.
Lektor Dietrich Heinrich Jürgenson andis loenguid eesti kirjandus ajaloost, Rossihniuse ja Stahli eeskujul hakkas huvituma eesti kirjakeelest.
Faehlmann oli seisukohal, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust.
Veske artikkel Stahli teosest.
Hermann õpetas vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast.
Jõgever-iseloomustas Läti Henriku kroonika eestikeelseid sõnu ja nimesid .
Andres Saareste hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: “Piibli keel ja rahvakeel” (1939), “Eesti keel XIII–XVI sajandil” (1937), “Eesti keel Rootsi-Poola ajal” (1940); üksikallikate kohta nt “400-a vanune keeleline leid Eestis” (1923), “Wanradt-Kõlli katekismuse keelest” (1930), “Agenda Parva (1622) keelest” (1938).
Julius Mägiste andis välja põhjalikke käsitlusi vanade tekstide sõnavara ja grammatika kohta.
Mihkel Toomse 1739 käistlus piibli vokaalide kvantiteedi märkimise traditsiooni kujunemisest.
Paul Ariste uuris saksa ja vene laensõnu vana kirjakeele tekstides. “Saksa laensõnadest 16. sajandi eesti kirjakeeles” (1940), “Vene laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles” (1958), “Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles” (1963), “Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles” (1981).
Arnold Kask mõtestas kirjakeele ajalugu laiemas perspektiivis. Raamatud: “Eesti kirjakeele ajaloost” I—II, “Eesti murded ja kirjakeel” (1984).
Aino Valmet vanema kirjakeele morfoloogia.
Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta.

Vana kirjakeele uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
Põhisuunad: morfofonoloogia, morfosüntaks, süntaks, leksikograafia, leksika , tõlkeküsimused. Tänapäeval uudne lähenemine vanadele tekstidele – kogu materjali elektrooniliselt kättesaadavaks tegemine. Korpused , sõnastikud, konkordantsid. Arvestada tuleb lähtematerjali raskesti kättesaadavuse ja tõlgendamise keerukusega. Uurimismeetodid : Varem põhiliselt allikatutvustused ja ülevaated kirjasõna ajaloo kohta. Tekstikeskne filoloogiline lähenemine. Detailitäpne, kuid väikese mahuga.
Alates 1930. aastatest teaduslik distsipliin – eesti kirjakeele ajalugu. Süstemaatiline lähenemine kirjakeele ajaloole.
Alates 1990. aastatest korpusepõhine lähenemine: sõnastikud, elektroonilistele andmekogudele tuginevad uurimused. Võimaldab nähtuste dünaamika väljatoomist
Uurimiskeskused: TÜ vana kirjakeele töörühm, EKI
Uurijad: TÜ: Huno Rätsep-sõnavara ajaloo uurija, käsitlus Stahli grammatikast. Jaak Peebo -uurinud Tartu keele varasemat perioodi. Valve -Liivi Kingisepp -sõnavara uurija, kandidaadiväitekiri „Kalevipoja“ sõnavarast. Heli Laanekask-19 sajandi eesti keele uurija, artiklites taotleb ühist kirjakeelt. Külli Prillop, Pille Penjam , Kristel Ress, Külli Habicht; EKI: Kristiina Ross-piiblitõlke ajalugu. Külli Kuusk -sõnvara. Heiki Reila-doktoritöö Uue Testamendi kohta. Annika Kilgi-magistritöö morfoloogilise mõtte arengust eesti vanemates grammatikates ja doktoritöö täispiiblile eelnenud tõlgete verbi morfosüntaksist.
Tööd: Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997), “Georg Mülleri jutluste sõnastik” (2000), “ Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika” (2002), “Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula?” (2002), “Läänemere rahvaste kirjakeelte ajaloost”. Toimetanud Jaak Peebo (1995). Epp Ehasalu , Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo “Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997)
Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso, Külli Prillop “Georg Mülleri jutluste sõnastik” (2000)
Valve-Liivi Kingisepp, Külli Habicht, Külli Prillop “Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika” (2002)
Kristel Kikas “Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula?” (2002). “Läänemere rahvaste kirjakeelte ajaloost”. Toimetanud Jaak Peebo (1995)
Johannes Gutslaff. “Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Tõlkinud ja koostanud Marju Lepajõe (1998)
“Julius Mägiste 100”. Koostanud Valve-Liivi Kingisepp (2000).
“Vana kirjakeel ühendab. Artiklikogumik” (2003)
“Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350” (2010)

Suuline keel ja selle uurimine, TÜ suulise kõne korpus.
Kvantitatiivne uurimine – uuritakse mingit hulka, nt mingite sõnade esinemissagedust
Kvalitatiivne uuring – sõnade mikroanalüüs, uuritakse sõnade suhestumist. Analüüsib, miks on sõnades varieerumine/miks kasutatakse erisituatsioonides eri vorme. Suhtlussituatsiooni mõju suhtlusele .
TÜ suulise kõne korpus – kogutud al 1997, keelekorpus, kõnekorpus on arvutilingvistikas foneetiliseks kasutuseks mõeldud spetsiaalsed korpused, avatud korpus, s.t ei ole ette määratud, kui palju ja mis liiki tekste ta peaks sisaldama, pragmaatiline korpus.
Võimaldab kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid uuringuid. Suulise kõne uurimine käib läbi korpuste, mis transkribeeritakse. Mida aeg edasi, seda enam kasutatakse kvalitatiivset uuringut. Suhtlussituatsiooni arvestamine . Sõnade erinevad rollid suulises ja kirjalikus kõnes.

Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga.
Suuline kõne on hoiakulisem, spontaanne, vahetu, valdavalt dialoog (polüloog). Suulises kõnes esineb valehääldusi, üneemide kasutamist, dialoogipartikleid jne, intonatsioonid, pausid , rõhk, tempo, naer/ venitused jne, hääle kvaliteedi muutus, sisse- ja väljahingamised, pealerääkimine.

Arvutilingvistika ja keeletehnoloogia (põhilised tegevussuunad, rakendused , uurimiskeskused).
Põhilised tegevussuunad: formaalsed grammatikad, algoritmid ja programmid loomuliku keele analüüsiks ja töötlemiseks, keeleressursid; rakenduslik pool: õigekeelsus ja stiili kontroll, grammatikakorrektor, sisukokkuvõtja, infootsingusüsteem, inimkeelne dialoog arvutiga, suulise kõne süntees ja tuvastus, masintõlge jne
Uurimiskeskused: TÜ arvutilingvistika uurimisrühm, TÜ keeletehnoloogia uurimisrühm, TTÜ foneetika ja kõnetehnoloogia labor, Eesti Keele Instituudi keeleteaduse ja – tehnoloogia osakond
Uurijad: Mart Remmel, Ülle Viks, Margit Langemets, Meelis Mihkla
Tööd: TÜs loodud korpused, EKI korpus, TTÜ küberneetika instituudi eestikeelse kõne andmebaas

Eesti keele olukord ja arendamine kestlikkuse seisukohalt.
Eesti keelt kõneleb umbes miljon inimest emakeelena. Eesti keelel on riigikeele staatus ja EL ametliku keele staatus. Arendatud ja hooldatud keel. Keelt kasutatakse kõikides kasutussfäärides argikeelest ettevõtluse ja teaduseni. Keel on õppekeeleks kõigis haridusastmetes põhikoolist doktoriõppeni. Keelt räägitakse kodudes ja sellel on järeklasv. Keelel on arvutitugi.
Staatus: riiklikud õiguslikud regulatsioonid ja teadlik mainekujundus;
Korpus: kindlustab võimaluse keelt kui paindlikku ja kaasaegset instrumenti kasutada kõigis vajalikes valdkondades, kindlustab kirjakeele ühtse normi ja keeletehnoloogilise toe elektroonilises keskkonnas;
Haridus: tagame keele (ja just kirjakeele ehk siis ühtse ja normeeritud keelekuju) pärandamise põlvest põlve.

Eesti keele õpetamine muu emakeelega õppijatele kodu- ja välismaal.
Muukeelne kool eestis- 1993. aastal määratleti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, et 2000. aastast algab üleminek eestikeelsele aineõppele vene õppekeelega koolides.
1997. aastal muudeti seda tähtaega ning ülemineku alguseks määrati aasta 2007.
täpsustati ka ülemineku kulgu ja põhimõtteid – see toimub ainult gümnaasiumiastmes ning on järk-järguline
2007 – 2010 lisandus üks eesti keeles õpetatav aine aastas
2011. a ja edaspidi 10. klassi astunud noortest peavad gümnaasiumiastmes õppima vähemalt 60% kohustusliku õppe mahust eesti keeles
põhikoolis, kui ainsas kohustuslikus haridustasemes, jääb õppekeel ka edaspidi kohaliku omavalitsuse valida, seega õpilaste olemasolu korral jääb vene õppekeelega põhikool täies mahus alles.
Eestis õpib 2012/2013 õa üle 80% lastest eesti õppekeelega koolis, osa nendest vene vm kodukeelega peredest.
Eestis on 2011/12. õppeaastal 47 vene õppekeelega põhikoolijärgset gümnaasiumi, neist 20s õpib 10. klassis alla 25 õpilase – suur küsitavus kvaliteetse hariduse omandamise võimalikkusest (õpilaste valikute rohkuse, sotsiaalse suhtluse olulisuse, headele õpetajatele täiskoormuse tagamise jms mõttes).
2005. aastal astus vene õppekeelega 10. klassi 2965 õpilast; 2011. aastal 1550 (neist 296 õpib keelekümblusklassis, mis on sisuliselt eestikeelne õpe).
Õpilaste arvu langus viie aasta lõikes vene koolis on ligi 50%.
Keelekümblus- keelekümbluse algus 1965, mil Kanada lapsevanemate algatusel hakkasid ingliskeelsed lapsed kõiki aineid õppima prantsuse keeles.
keelekümblusklassid eriti populaarsed kahe (mitme) riigikeelega riikides, nt Soome.
Eesti keelekümblusprogrammi tegevusi alustati 1998. aastal, keelekümblusklasse on avatud alates 2000. aastast.
keelekümblus on õppevorm, mida rakendatakse Eestis riikliku programmina – eesti keele kui teise keele paremaks omandamiseks.
tänaseks rakendavad peaaegu pooled Eesti muukeelsest koolidest keelekümblusmetoodikat. keelekümbluskoolides ja lasteaedades õpib kokku 4300 last.
keelekümbluses on samaaegselt tähtsustatud aine, keel ja õpioskused. programmis on eestikeelse õppe maht vähemalt 60%.
Varases keelekümblusprogrammis õpilased kas lasteaiast või 1. klassist põhikooli lõpetamiseni.
Varase täieliku keelekümbluse puhul alustatakse lasteaias või esimeses klassis ning õpitakse kõiki õppeaineid eesti keeles. Teise klassi teisel poolaastal hakatakse õppima vene keelt kui emakeelt . Neljandast klassist suureneb järk-järgult venekeelsete õppeainete osakaal. Viiendas klassis langeb eesti keeles õpitavate ainete osakaal 50%ni. Kui välja arvata võõrkeel, on eesti ja vene keeles õpitavate ainete maht sama.
Hilises keelekümblusprogrammis osaleb õpilane 6.–9. klassini , kokku 4 a.
Hiline keelekümblus on kakskeelne õppevorm, mille üheks eesmärgiks on anda õpilasele võrdselt head oskused nii emakeeles kui ka teises keeles.
Hiline keelekümblus algab 6. klassist (ettevalmistav aasta), kus 1/3 õppetööst toimub eesti keeles, 7. ja 8. klassis tõuseb eesti keeles õpitavate ainete osakaal juba 76 % õppekavast, ülejäänud 24% hõlmavad vene keel kui emakeel ja võõrkeel. 9. klassis moodustavad eesti keel ja eesti keeles õpitavad ained u 60% õppekava mahust.

Eesti keele võõrkeelena / teise keelena õpe ja uurimine Tartu ülikoolis.

Eesti keele kui teise keele/võõrkeele õpetamine sai hoo sisse 1990ndate aastate alguse muutunud ühiskondlikes oludes ning sellal tõusis probleem, kuidas ja milliste materjalide alusel keelt õpetada.
18. jaanuaril 1989 võeti vastu keeleseadus
Tartu Ülikool kui Tallinna Pedagoogiline Instituut (ehk siis TLÜ praegu) said ülesandeks tõhustada vene koolide jaoks eesti keele õpetajate ettevalmistust.
1. apr 1989 loodi TÜs praktilise eesti keele kateeder, esimeseks juhatajaks sai praegune HTMi keelepoliitika nõunik Jüri Valge. Esimesed 25 üliõpilast alustasid oma õpinguid praktilise eesti keele erialal 1989. aasta sügisel, esimene lõpetaja sai diplomi 1994. a suvel.
Praeguseks on lõpetajaid (nii statsionaaris kui avatud ülikooli õppevormis, bakalaureuse ja magistrikraadiga) kokku üle 300.
Õppijakeele kirjalike tekstide tekstikorpus on elektrooniline andmekogu, mis sisaldab Tartu Ülikoolis eesti keelt teise keelena või võõrkeelena õppivate üliõpilaste loodud eri liiki kirjalikke tekste. Õppijakeele tekstikorpuse loomise eesmärk oli luua andmebaas, mis pakub autentset keelematerjali õppijakeele uurimiseks, õppematerjalide koostamiseks jne.
Tekstikorpuse loomist uutel alustel alustasime 2012. aastal.

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk · .doc · 71 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-11-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

71 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

soolakivi Õppematerjali autor

sissejuhatus eesti keele ja soome-ugri keelte uurimisse, eesti keele vaheeksami kordamisküsimuste vastused 2013.

kirjakeel sõnaraamat murde sõnastik süntaks keelekorraldus keeleteadus uurimine keelest eesti kirjakeel

Sarnased õppematerjalid

doc

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse

KORDUSKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Uurali soome-ugri läänemeresoome keeled. Kujunes 13.16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel 2. Eesti keele sotsioperioodid. 1) Kuni 13. sajandini 2) 13.16. sajandini 3) 16/17. sajandi algusest kuni 18. sajandi alguseni 4) 18. sajandi algusest kuni 1860. aastateni 5) 1860.70. aastad 6) 1880. aastatest kuni aastateni 1914/20 7) Aastad 1914/201940/44 8) Aastatest 1940/44 kuni 1980. aastate lõpuni 9) 1980. aastate lõpust alates 3. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse alused

doc

Nimetu

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-14 sajand läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest eristumise tulemusel. Esimesed ülestäheldused pärinevad 13.sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet

Kategoriseerimata

doc

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-urgi keelerühma läänemeresoome keelte hulka. Kujunes 13.-16. sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise teel. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. Heinrich Stahl ,,Anführug zu der Ehstnischen Sprache" (1637): esimene eesti keele kirjeldus. Raamat saksa keeles, keele õpik iseseisvaks õppimiseks. Õigekirjutus ja vormiõpetus; terminite selgitusi pole. Käsitleb saksa ja eesti keele ühisjooni, erinevused on kõrvale jäetud. Ei esita käänd- ega pöördsõnade muutmistüüpe, vaid osutab, et sõnad käänatakse ja pööratakse ühtmoodi. Tähestik saksakeelne, sinna kuuluvad ka c, f, x ja z. Pikka vokaali tähistan h-ga. Artiklid üx ja se. 6 käänet.

Eesti keel

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine.

Kategoriseerimata

doc

Ülevaade eesti keele uurimisest

Ülevaade eesti keele uurimisest Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne

Eesti keel

doc

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

Sakslaste viljeldud eestikeelne juhuluule (Reiner Brocmann, Heinrich Göseken, Georg Salemann). Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: 1600–1606 Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri 39 käsikirjalist jutlust. 1632–1638 Heinrich Stahli mõjuka kirikukäsiraamatu „Hand- vnd Haußbuch” neli osa. 1641–1649 Heinrich Stahli jutlustekogu „Leyen Spiegel” kaks osa. 1662–1667 Christoph Blume neli kiriklikku raamatut. Esimesed eesti keele grammatikad, mis olid mõeldud kirikuõpetajatele eesti keele tutvustamiseks: 1637 Heinrich Stahli „Anführung zu der Estnischen Sprach” – keeleõpetus koos väikese saksa-eesti sõnastikuga. 1660 Heinrich Gösekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache”. 1693 Johann Hornungi keeleõpetus „Grammatica Esthonica”, mis võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse algatatud kirjaviisireformi põhimõtted ja pani aluse vanale kirjaviisile

Keeleteadus

odt

Eesti murded Referaat

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium Eesti murded Referaat koostas Maia Kirillova juhendas õp. Silvi murulauk September 2011 Sisukord: 1.Sissejuhatus.............................................................................................. 2.Eesti murdeuurimine aastatel 1992-2002..........

Eesti keel

odt

Eesti kirjakeele ajalugu

• Esimene teadaolev/ilmunud eestikeelne trükis; säilinud raamat: 1525 (pole säilinud luterlik käsiraamat Liivimaa keeltest), 1535 Wanradt-Koelli katekismus (Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus fragmente säilinud) • Esimene eesti keele grammatika: Esimene eesti keele käsiraamat (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Autoriks Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni

Eesti kirjakeele ajalugu

Rohkem sarnaseid