Nimetu (0)

3 HALB

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis.
Eesti keel kujunes 13-14 sajand läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest eristumise tulemusel. Esimesed ülestäheldused pärinevad 13.sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika.

Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.
1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl – Misjonilingvistika . Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis , kuus ladina käänet.
1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff „Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam” . Pikk vokaal , palatalisatsioon , 5 käänet.
1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken „Manuductio ad Linguam Oesthonicam” .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust.
1693 Johann Hornung “Grammatica Esthonica“. Põhjaeesti, hea keele tundmine , diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet.
1710-1720 Salomo Heinrich Vestring „Lexicon Esthonico Germanicum” Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eesti − muu keele sõnastik. 8000 −9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu.
1715 Uus Testament Forseliuse - Hornungi ortograafias. Uuendusmeelsed (Bengt Forselius , Johann Hornung) nõudsid ortograafia reeglistamist ja vastavust rahvakeelele.
1732 Anton Thor Helle „Kurtzgefaßte Anweisung zur Ehstnischen Sprache” Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa tõlgetega), kohanimesid, taimenimetusi (esimene eesti erialasõnaloend). Oma aja kirjakeele norm koos ATH jt. Piiblitõlkega (esimene eestikeelne täispiibel 1739)
1780 August Wilhelm Hupel „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte” Grammatika koos eesti-saksa ja saksa-eesti sõnastikuga, 17 000 sõna. Põhja- ja lõunaeesti, grammatikad eraldi, sõnastikus sõna järel märgitud, kas Revali või Dorpati murde sõna
Põhiliselt misjonilingvistika ja käsiraamatud saksa pastoritele kohaliku keele tundmiseks. Peamine oli Ladina-Saksa ajajärk eesti keele kirjeldamises. Hakkasid tekkima grammatikad mis sisaldasid hääldamist, ortograafiat ning vormi- ja lauseõpetust.

Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge.
18./19. sajand: Euroopa valgustusaeg : rahvaloomingu ja keelte väärtustamine ja uurimine ,
Kirjakeelte arendamine võrdlev-ajalooline keeleteadus , keelte sugulus keele, kultuuri, ajaloo ja mõtlemise seosed, identiteet rahvaste õigus oma keelele ja emakeelsele haridusele.Eestis saksa estofiilid; ka eestlasi: Kristian Jaak Peterson , Otto Wilhel Masing
1813 - 1832 Hakkas ilmuma keeleteadusajakiri „Beiträge“. Ning sel ajal hakati eesti keelest kui soome ugri keelest mõtlema. Ajakirja toimetaja Johann Heinrich Rosenplänter (Pärnu) Artiklite temaatika : eesti kirjakeele arendamine, ortograafia, grammatika, sõnavara, murdenäiteid, arvustusi, keeleteadus.
Temaatikat :

Ühtse kirjakeele taotlemine . Kaks kirjakeelt, Tallinn ja Tartu. Üldine arvamus oli, et ühine kirjakeel on vajalik Beiträges diskussioon , milline peaks uus kirjakeel olema. Diskussioon edendas keeleuurimist.

Keelesugulus. Huvi soome-ugri keelte ja murrete vastu. Eesti keele uurimises ja arendamises vaja eeskuju võtta soome keelest. Rosenplänter esitas kirjakeele sõnavara arendamise teed.

Eesti keele struktuur. Arnold Knüpffer ( Kadrina ): eesti keeles on samad käänded mis soome keeles. 1817 artikkel eesti keele käänetest. 14 käändevormi. Uuris ka sõnamoodustust, jaotas sõnad juursõnadeks, tuletisteks ja liitsõnadeks. Liited ja tuletusviisid

Sõnavara. Beiträges palju artikleid; murdesõnade kogumine (tuhandeid Hupelil puuduvaid sõnu); sünonüümia.

Ortograafia. Õ. Otto Wilhelm Masing: eri häälik, vaja eraldi tähte. Soovitas õ-tähte 1816, Beiträges hakati kasutama, mujal alles 1840.-50. aastail. Ettepanekuid palatalisatsiooni ja häälikupikkuste märkimiseks. Masingut peeti oma aja parimaks eesti keele tundjaks.

Eesti keelsete tekstide avaldamine. Sakslaste kirjutatud eestikeelsed jutlused, kirikulaulutekstid jne., Eestlaste tekstid: rahvaluule üleskirjutused; eestlaste kirjutatud kirjad.
Tähtsus :

Keele teoreetilisele tundmisele. Teaduslik lähenemine eesti keelele; eesti keel kui huvitav uurimisobjekt. Saksa-ladina ajajärgu asemele eesti (soome-ugri) ajajärk.

Keeletegevusele. Õpetas ja suunas kirjutama, uurima , materjali koguma. Ühtse kirjakeele taotlemine. Eesti keele väärtustamine.

Eduard Ahrens.
1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus)
1853 II trükk, ( lisas lauseõpetuse)
Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos.

Ortograafia. Soovitab soomepärast ortograafiat saksapärase asemele. Uue kirjaviisi rajaja.

Morfoloogia . 3 astmevaheldustüüpi : klusiili kadu, assimilatsioon , nõrgenemine. Käänded jagunevad flektiivseteks ja sufiksilisteks. Käändevormide moodustuse süstematiseerimise katse.

Süntaks. Esimesena esitab: koopula, verbaalne ja nominaalne öeldis, lisand , täis-ja osaalus. Reegleid soome keele eeskujul.

Etümoloogiline sõnaloend. Esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara. Saksa, vene, rootsi laenud.
XIX sajandi teine pool. Kolm põhisuunda Eesti keeleuurimises:

võrdlev-ajalooline keeleteadus, sugulaskeelte uurimine ( diakroonia ) − Mihkel Veske ;

deskriptiivne keeleuurimine (sünkroonia vaatenurk): keelematerjali kogumine ja kirjeldamine − Ferdinand Johann Wiedemann ;

kirjakeele arendamine − Jakob Hurt , Karl August Hermann , Jaan Jõgever.

Ferdinand Johann Wiedemann. 1805 – 1887
Uurimusi ja ülevaateid paljudest soome-ugri keeltest. Peterburi teaduste akadeemia akadeemik . Paul Ariste : üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast XIX sajandil (Reguly, Hunfalvy, Budenz Ungarist, Sjögren, Castrén Soomest, Wiedemann Eestist) Keeleuurijana kavandas sarja :

Sõnaraamat

Grammatika (põhjaeesti)

Etnograafilis – folkloristlik ülevaade.
1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann“. Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt)
1875 “Grammatik der ehstnischen Sprache” Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus.
Wiedemanni grammatikast :

Häälikustruktuur. Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia (võru murdes). Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada. Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja mutatsiooni (astmevaheldust).

Sõnamoodustus. Nimisõna-, verbi-, adverbiliited tuletusalus ( verb või nimisõna, tugevas või nõrgas astmes , vokaal- või konsonanttüvi).

Vormiõpetus. Käänamine, pööramine, komparatsioon, sõnaliigid.10 käänet. Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutatud põhivorme.

Lauseõpetus. Sõnajärg, lausetüübid, lauseliikmed ( subjekt , predikaat, atribuut, apositsioon, objekt, adverbiaal. Käändevormide kasutamine, rektsioon, rinnastus, ellips, liitlause . Subjekti, objekti, predikatiivi käändevariantide kasutuse reeglid üsna täpsed.

Mihkel Veske. Võrdlev-ajalooline keeleteadus.
Esimene eestlasest keeleteaduse doktor . Õppis Lepizigi ülikoolis soome-ugri keeli ja võrdlevat keeleteadust. Väitekiri:
1872 „Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes“

Käänamine läänemeresoome keeltes

N-lõpulised käänded kõigis soome-ugri keeltes
1879 „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis“ Esimene

Eestikeelne foneetikakäsitlus,

tüvest lähtuv grammatikakäsitlus,

diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus.
Veske häälikutest ja kirjutusviisist. Uue kirjaviisi võit oli kindel, kuid häälikupikkuste märkimises ja vältevahelduse tundmises veel problemaatilist. Veske: pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid : sama hääliku eri pikkused g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas: metsa : mettsa, kella : kellla, väljas : vällja
Veske vältevahelduse tekkest . 2. silbi vokaali lühenemine → 1. Silbi pikenemine : linnahan > linnaan > li`nna. Tänapäeva keele astmevahelduse tugev/nõrk aste sõltub silbi algsest lahtisusest / kinnisusest: linnahan > li`nna, linnan > linna
Eesti kirjameeste selts.
Asutati Tartus 1872. Eesmärk eesti hariduse, teaduse, keele edendamine, rahvapärimuse talletamine ja uurimine. Eestlastest ajakirjanikud, kooliõpetajad, eestimeelsed kirikuõpetajad jne. Esimeheks Jakob Hurt. Hurt, Veske, Hermann – kolm keeleteaduse doktorit, vaidlesid. 1872 EKmS otsus loobuda vanast kirjaviisist Grammatika normeerimine, eri seisukohad vastavalt oma murdetundmisele. Jõuti kokkuleppele häälikupikkuste märkimises: selle kooli : seda kooli, selle tamme : seda tamme. Sõnavara rikastamine , murdeuurimine, nimeuurimine

Jakob Hurt. 1839- 1907
Nooruses ÕESile uurimus Põlva murdesõnadest, soovitati Wiedemannile parima lõunaeesti keele tundjana. Esitas keelelisi ettepanekuid oma ajalehes Eesti Postimees , EKmS toetus Sõnavara rikastamine: alaealine, sõnastik, laevastik.
1864 „Lühike õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisil“ Esimene õigekirjutuskäsiraamat Pikad ja lühikesed häälikud, suur ja väike algustäht, pärisnimede õigekiri. Tekitas diskussiooni.
1886 „Die estnischen Nomina auf ne-purum“. Doktoriväitekiri Helsingi ülikoolis ne-liiteliste adjektiivide ja substantiivide areng, tähendusrühmad, tuletamine . Suur materjal, ka murretest ja rahvalauludest. Võrdlus soome keelega.

Karl August Hermann. 1851 -1909
1880 „Der einfache Wortstamm und die drei Lautstufen der estnischen Sprache“ - doktoriväitekiri Leipzigis
1889 TÜ eesti keele lektoriks. Mitmekülgne, kuid pinnaline; huvi idamaiste keelte vastu. Taotles lektoraadi muutmist professuuriks
1884 „Eesti keele grammatik“ – Esimene eesti keelne grammatika!
1896 „Eesti keele lause-õpetus“ (II) Õpik, käsiraamat, normatiivne Eestikeelne terminoloogia : ainsus , mitmus , häälik, kääne, käänamine, pööre, pööramine, asesõna, määrsõna, lihtajad, liitajad, täisminevik, enneminevik, käänete nimetused, lihtlause, liitlause, alus

Johannes Voldemar Veski ja keelekorraldus suund. 1873-1969
Eestikeelse terminoloogia arendamine, kirjakeele korraldamine Ajakirjade Eesti Kirjandus ja Eesti Keel toimetaja TÜ eesti keele lektor , professor ; akadeemik Õppis TÜs loodusteadusi, kuulas Hermanni loenguid, saatis Hurdale Wiedemanni sõnaraamatust puuduvaid sõnu. Töötas mitmes ajalehes toimetajana . Nõuded kirjakeelele: rahvapärasus, loogiline selgus, arusaadavus. Tartu Ülikoolis õpetas eesti keele struktuuri, eesti keelt muukeelsetele, kirjandust jne. Kursus “Tegelik eesti kirjakeel“ 1938 (65 a.) pensionile, 1944 kutsuti ülikooli tagasi, oli eesti keele kateedri juhataja kuni 1956. Juhatas ka Keele ja Kirjanduse Instituudi sõnaraamatute ja õigekeelsuse sektorit .
1913 „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest“ Keel kui elusolend: tärkab, areneb, kasvab, varistab jääke maha, suureneb, tiheneb. Rändab, kuni teda vajatakse

Sõnavara rikastamine.

Keele arendamise alused keeles endas

Sõnamoodustus reeglipäraseks (nt line- ja lik- tuletised )

Laenata ainult siis, kui oma keelest ei leidu

Rahvusvahelisi kultuurisõnu mõõdukalt kasutusse

Ei soovita paralleelseid võõrsõnu, soome laene, võõrapäraseid struktuure ja väljendeid
1918 „Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat“ 150 lk, 20 000 sõna ja tuletist. 167 EKS keeletoimkonna koosolekut. Jõgever, Veski, Aavik, Grünthal jt. Esimene normiv eesti keele sõnaraamat
1925-1937 „Eesti õigekeelsuse sõnaraamat“ 4 osa, 1720 lk, neist 1400 Veski koostatud, viimane Elmar Muuk
1933 „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“ Toimetaja Muuk. EKS keeletoimkonna soovitused
Veski sõnavara rikastajana :

Veski moodustas kümneid tuhandeid termineid. Paarsada üldkeele sõna.

Murdesõnu (kodumurre: idamurre , nt käpik) Wiedemanni tüvesid. nakkama eL, sõltuma, sõltus.

Tuletised, liitsõnad

Võttis kasutusele ebaproduktiivseid liiteid, nt. –mu (songermu)

N pinnas, õisik, võistkond, rohtla , ravim, majand ; toime, juhe, näriline, mahuti , eritis, veos ; tagasituletised ravi, eelis;

Adj: tehis -, sulgjas, pärilik, taimne

V: kiiritada, kõrguda, tarbida, loendada; Liitsõnu: hulgimüük, jaemüük, teatmeteos, kinnisvara, valuvaigisti, vääriskivi

Johannes Aavik ja keeleuuendus. 1880-1973
Keeleuuenduse kõrgperiood: 1912-1924
1913 „Keele kaunima kõlavuse poole“ (artikkel Eesti Kirjanduses). "Enne riist , siis teos; enne keel, siis kirjandus."
1924 „Keeleuuenduse äärmised võimalused“ (kirjutatud 1914-1918). "Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata." Keel kui tööriist, masin: väljendab mõtteid, mõjub esteetiliselt. Parandada, arendada kõikvõimalike vahenditega
XX saj. algus: euroopalikkus – eestlus . Noor-Eesti. Keeleuuendus: J. Aavik, V. Grünthal, O. Loorits , L. Kettunen Aavik Saaremaalt , Helsingi ülikoolis romaani ja soome filoloogia . Keeleteaduslikud artiklid Noor-Eesti albumites, Eesti Kirjanduses.
Sõnavara rikastamine. Sõnavara rikkus määrab keele väärtuse. Väljenduse lühidus: sõnaühend → liitsõna → tuletis → tüvisõna
Laenamine. Uute tüvisõnade hankimine muudest keeltest – parim viis. Oluline häälikuline sobivus eesti keelde, mitte algupära. Soome keel lähedane, samal tasandil eesti murretega, samas rikkam ja arenenum. Vajadus: uus tähendus või tähendusnüanss. Sobivus häälikusüsteemi, ei või olla mõne olemasoleva sõnaga liiga sarnane. Ei või laenata olemasolevale sõnale uut tähendust ; halvasti kõlavat sõna. Pani ette ca 800 laensõna, sh 250 tüve soome keelest. Soome tüvesid juurdus 60, nt anuma, haldama , hetk, julm, raev, säilima, sünge Soome keel + eesti murre: hajuma , orb, rivi, säästma, varustama.

Eesti keele uurimine Eesti Vabariigi ajal (1919-1940).
1936 „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ Subjektiivne. Süstemaatiline grammatika, Sõnatähendusi, õigekeelsust, mitmesugust infot lisas.

Andrus Saareste ja murdeuurimine. (1892-1964)
Murdesõnavara kogumine sõnaraamatu jaoks. 1914 Tartus murdekogumiskoosolek, EKSil aasta lõpuks 75 murdekogujat. 1920 jätkas Emakeele Selts. Saareste, Mägiste, Ariste, Raun, Toomse. Nägi, kuidas Lönnroti soome-rootsi sõnaraamat lõigati sõnasedeliteks, tegi murdesõnade kogumist alustades sama Wiedemanni sõnaraamatuga. Murdesõnavara kogumine teemade kaupa Murdearhiivi rajaja, murdegeograafilise meetodi (prantsuse keeleteadusest) juurutaja Eestis
1924 eesti keele professor, 1925 ES esimees. Eesti Keele peatoimetaja . Õppis Tartus, Helsingis , Genfis (romaani keeled, soome filoloogia jm.), lõpetas 1922 eestikeelse TÜ Saareste kolm peateost: väitekiri, murdeatlas, mõisteline sõnaraamat.
1944 Rootsi, Uppsalas murde- ja rahvaluulearhiivis, soome-ugri osakonnas. Keelejuhtide võrgustik Rootsi eestlastest. Põhiosa elutööst ilmus Rootsis (väike murdeatlas, mõisteline sõnaraamat, üle 30 artikli jm.)

Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda: keskused, perioodid, peamised tegevusvaldkonnad .
Tartu Ülikool - II maailmasõja eelne Tartu ülikool oli loonud tugeva aluse eesti keeleteadusele (murdeuurimine, katseline foneetika , vana kirjakeele, sõnavara ajaloo uurimine). Oli loodud peamiste teadusalade eestikeelne terminoloogia ning sõnaraamatute ja grammatikate abiga loodud tugev baas ühtse normeeritud kirjakeele levimiseks.
TÜ praegusi uurimissuundi: eesti grammatika uurimine tüpoloogilisest vaatenurgast, murrete nüüdisseisundi uurimine, foneetika ja fonoloogia uurimine, kõnekeele uurimine, semantika , vana kirjakeele uurimine, tekstiuurimine, arvutilingvistika , vestlusanalüüs. Korpused
Eesti Keele Instituut.- 1947 Keele ja Kirjanduse Instituut Tartus (Tallinnasse 1952, 1993 Eesti Keele Instituut). TRÜ ja ES soome-ugri ja eesti keele materjalikogud KKIle.
Tallinna Ülikool - Tallinna Pedagoogiline Instituut, 1992 Tallinna Pedagoogikaülikool, 2005 Tallinna Ülikool.
Sotsiolingvistika , keelepoliitika , koodivahetus (Mart Rannut , Ülle Rannut, Anna Verschik, Anastassia Zabrodskaja)
Võru Instituut - asutati 1995. Ajaloolise Võrumaa keele ja kohanimede uurimine, murdesotsioloogia.
Tallinna Tehnikaülikoolis foneetika ja kõnetehnoloogia labor. Arvo Eek, Einar Meister.

Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd.
1879 esimene foneetikaülevaade: kvantiteedisüsteem, k, p, t ja g, b, d suhted; fonoloogiline lähenemine: tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor?
Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme;
1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi
1939 doktoriväitekiri „Hiiu murrete häälikud“ Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv.
1946 „Eesti foneetika” (sisaldab ka fonoloogiat)
1950.−1970nd. täiendatud kordustrükid „Eesti keele foneetika“.
Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus. Hille Pajupuu: diftongid. Estonian Papers in Phonetics 1972−1985.
Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted. Eesti keel tsentraliseeritud keelena.
Ilse Lehiste ( Ohio ): mitmed lingvistikavaldkonnad, eri keeled. Suprasegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Välde on silbi omadus, selle juures oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe
Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid?
Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud „The structural tendencies of languages “ ja „Structural tendencies in Uralic languages“, 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine.
Tiit- Rein Viitso : läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt
2008 „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud“
Mati Hint : eesti keele astmevaheldus, prosoodia . „Häälikutest sõnadeni“,“Eesti keele sõnafonoloogia I“. Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu , Pire Teras, Merike Parve , Ilse Lehiste).

Morfoloogia

Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine
Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks „Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia“ (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid
1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus Aktiivne ja passiivne morfoloogia (vormide süntees regulaarne või mitte).
Martin Ehala („Eesti keele suhtluslävi“, „Eesti keele struktuur“): A- ja B-tüvi, kahest tüvevariandist lähtuv vormisüntees.
Mati Hint: morfoloogia muutumine. Kaasrõhu üldistumine 3. silbile → vormid nagu kontserdite, kunstnikute.
Sõnade jaotamine muutkondadesse.

Sõnamoodustus

20. sajandil esiplaanil keelekorralduslik aspekt: kirjakeele sõnavara täiendamine ja korrastamine. J.V. Veski (-tu, -ta; -mata, -matu, -ng, -mine); J. Aavik (u-refeksiivid).
Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine. Reet Kasik, Silvi Vare , Henn Saari , Helmi Neetar, Külli Habicht , Krista Kerge. Liitsõnade uurimine: Elli Riikoja, Rein Kull . On alustatud sõnamoodustuse tervikkäsitluse koostamist (Reet Kasik).

Süntaks

Kooligrammatikad Lauri Kettuneni süsteemi põhjal. Uuendusüritusi: käändsõnaline öeldis, kaudsihitis,; määruste liigid. 1950nd KKI ülesanne koostada akadeemilise grammatika süntaksiosa..
1974 „Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I“ (Karl Mihkla jt.)
Põhjalik traditsiooniline kirjeldus, uued suunad maailma ja Eesti süntaksiuurimustes ei kajastu. Kriitika, moodsa süntaksikirjelduse vajadus (Mati Erelt , Ellen Uuspõld).
1960 H. Rätsepa strukturaallingvistika kursus Tartu ülikoolis. GGG, transformatsioonigrammatika.
1966 Ellen Uuspõld „Määrusliku des-, mata-, nud- (nuna-) ja tud- (tuna-) konstruktsiooni struktuur ja tähendus“ (Keele modelleerimise probleeme 1). Esimene transformatsioonigrammatika rakendus Eesti keeleteaduses.
1969 Henno Rajandi „Eesti impersonaali ja passiivi süntaks“. Generatiivse grammatika meetod.
Rajandi uurinud veel rektsiooni, eitust, objekti; juhatas 1970nd. KKI grammatikarühma, sari Ars Grammatica.Valter Tauli grammatika süntaksiosa: sõnaühendigrammatika. Lause tervikstruktuur moodustub sõnaühenditest.
1978 Huno Rätsep „Eesti keele lihtlause struktuur. Verbikesksed lausemallid “
Sõltuvusgrammatika: lause keskmeks verb , millest muud lauseelemendid otseselt või kaudselt sõltuvad. Esitus lähedane tänapäeva konstruktsioonigrammatikale.
Mati Erelt: funktsionaalne ja tüpoloogiline süntaksikirjeldus. EKG peatoimetaja, süntaksiosa kavandaja ja üks autoreid . 1981 „Eesti adjektiivisüntaks“
1993 „Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri“
Moodustajasüntaks e. fraasisüntaks. Lause koosneb eri tasandite moodustajatest (sõnavorm, fraas, osalause jne). Lause struktuur seostatuna tähenduse ja pragmaatikaga. Lause põhitüübid, süntaktilised protsessid (rinnastus, väljajätt), modaalsete ja pragmaatiliste tähenduste väljendumine lauses jne.
On alustatud süntaksi uue tervikkäsitluse koostamist (Mati Erelt).

Eesti leksikograafia: peamised sõnaraamatute tüübid; leksikograafia meetodid.
Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Üldleksikoloogia uurib sõna ja sõnavara üldseaduspärasusi paljudes keeltes, erileksikoloogia aga ühe keele sõna ja sõnavara. Siinne käsitlus jääb eesti keele leksikoloogia piiresse. Diakrooniline ehk ajalooline leksikoloogia tähendab keele sõnavara ajaloolise kujunemise uurimist , sünkrooniline leksikoloogia aga uurib keele sõnavaras mingiks ajalõiguks, nt tänapäevaks, kujunenud seisu. Kui eesti leksikoloogias on varem domineerinud eesti ja tema sugulaskeelte sõnavara uurimine võrdlev-ajaloolisel meetodil, siis nüüdseks on tehtud rohkesti ka sünkroonilisi uurimusi. Päris võõras pole ka kõrvutav leksikoloogia, s.o sugulas- ja mittesugulaskeelte sõnavara kõrvutav sünkrooniline uurimine.
Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia , onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades.
Eesti leksikograafia sai alguse XVII sajandil – 1637 ilmus Heinrich Stahli „Anführung zu der Ehstnischen Sprach”. Selles saksakeelses eesti keele käsiraamatus on peale lühikese grammatika sajaleheküljeline saksa-eesti sõnastik.
1732. aastal trükiti Anton Thor Helle keeleline käsiraamat „Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache”. Selles sisaldus eesti-saksa sõnaraamat (üle 6000 sõna), mitu mõistelist sõnavalimikku (kuude ja tähtpäevade, kohanimede, taimede nimestik jm), vene ja slaavi laensõnade loetelu .
1780. aastal ilmus August Wilhelm Hupeli eesti-saksa ja saksa-eesti sõnaraamat tema teoses „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte”. See on väga rikkalik sõnaraamat nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti keelest. Nimetatud XVII ja XVIII sajandi teostel on üks väga väärtuslik ühisjoon: sõnaraamat ja grammatika moodustavad koos ühtse terviku – eesti keele käsiraamatu.
1869. aasta tähistab Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatu” ilmumist, mille II trükis 1893 oli juba umbes 60 000 sõna. See on XIX sajandi leksikograafia tippsaavutus.
Eesti Vabariigi aastail sai alguse eesti õigekeelsussõnaraamatute auväärne traditsioon ja pandi alused eesti oskusleksikograafiale (üksikud oskussõnastikud olid ilmunud varemgi). Õigekeelsussõnaraamatute reast tõusevad esile Johannes Voldemar Veski „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat”
Eesti Keele Instituudis on tehtud ka suurtöö „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” 1988–2007 ning teoksil on hiiglaslik sõnavaramu „Eesti murrete sõnaraamat” 1994–. Käib suure etümoloogiasõnaraamatu koostamine. Nii suurte sõnaraamatute tegemine alates materjali kogumise algusest ja lõpetades viimase köite ilmumisega võtab aega mitu inimpõlve.
Kakskeelsete sõnaraamatute alal on teinud ajalugu inglise-eesti ja eesti-inglise sõnaraamatute koostajad Johannes Silvet ja Paul Saagpakk. Eesti murde- ja kirjakeele mõistelise sõnaraamatuga läheb meie leksikograafia ajalukku Andrus Saareste.

Semantika uurimismeetodeid ja tulemusi.
Semantika ehk tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Semantika tähistab ka keeleüksuse (st morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendust või tähendusi. Võime rääkida nt tüvimorfeemi mägi, liidemorfeemi - stik , sõna mäestik, fraasi kauged maad ja lause Ennem tuleb mägi Muhamedi juurde, kui ämm Tartusse miniat vaatama sõidab semantikast. Leksikoloogia peatükis piirdume sõnasemantikaga, mis uurib leksikaalseid tähendusi.

Eesti keelekorraldus ja kirjakeele arendamine 19.−21. sajandil.
Eesti kirjakeelele panid aluse baltisaksa pastorid; h säilitamine sõna alguses; eesti keel kui rahvuslik väärtus, kõige aluseks rahvakeel;
Karl August Hermann („Eesti keele Grammatik” 1884); Ado Grenzstein („Eesti Sõnaraamat” 1884);
1905.-07. revolutsioon - erakondade lubamine, riigiduuma kokkukutsumine;
1906 - Eestikeelsete erakoolide lubamine. Eestimaa Rahvahariduse Selts (aug 1906) – detsembris asutati kirjandusosakond, mis hakkas arutama kirjaviisi küsimusi (E. Peterson-Särgava, J. V. Veski jt) - keelekoosolekud
1907 - kava kutsuda kokku „keeletundjate kongress ”. Tapa koosolek 30.mai 1908 - -gi/-ki liite kasutusse toomine J. Hurda ettepanekul; Selle ja järgnevate koosolekute tulemusel valmisid J. V. Veski „Eesti kirjakeele reeglid”
1912 ja „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” 1918.
Elmar Muuk - õppis TÜs eesti keelt, töötas õpetajana ja keeletoimetajana; EÕS III, aktiivne AESis ja EKS keeletoimkonnas; „Eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus” 1927; „Väike õigekeelsus-sõnaraamat” 1933 (12 trükki); ühise, üldtunnustatud kirjakeele taotlus, aluseks tegelik keelekasutus ja selle tendentsid tähtis on vaadata, kas uuendused teevad keelt rikkamaks, väljendusvõimelisemaks, sobides süsteemi; tänapäeva eesti kirjakeele reeglite fikseerimine.

Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid.
Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Keelekorralduses otsitakse keeleideaali ning selle poole liikumiseks antakse keelesoovitusi ja fikseeritakse norminguid.
Eesti keelekorralduse eesmärgiks on hea eesti kirjakeel, mis täidaks riigi- ja rahvuskeelena suhtlusfunktsioone kõigil elualadel.
Keelekorraldus jaguneb üldkeelekorralduseks, mis tegeleb keelekorralduse üldprobleemidega ja üldkeele korraldamisega, oskuskeelekorralduseks, mis arendab oskuskeelt, ja nimekorralduseks, mis tegeleb nimekasutuse uurimise ja nimede korrastamisega.
Keelekorraldusteooria sisuks on keelekorralduse eesmärgid, põhimõtted, meetodid ja taktika . Maailma kuulsamate keelekorraldusteoreetikute hulgas on Einar Haugen, Joshua Fishman ja Valter Tauli.
Ülesanded

arendada keelekorralduspõhimõtteid, täpsustada kirjakeele normimise aluseid (sh vajaduse korral uuendades asjakohast määrust), selgitada neid kõigile keelekasutajatele
anda ühtseid keelenorminguid ja - soovitusi
koostada keelekorraldusvahendeid (õigekeelsussõnaraamat, keelekäsiraamatud, andmebaasid )
jätkata üldist keelehoolet: tasuta avalikku keelenõuannet mitmes kanalis (telefonitsi, meili või kirja teel, veebis ), keelehooldekursusi, avalikke esinemisi ja kirjutisi; tõhustada keeleabi saamise võimaluste tutvustamist
tagada keelekorraldusalane välja- ja täiendusõpe kõrgkoolides

Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad.
Dialekt - Keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja/või teatud sotsiaalse rühmaga. Dialektid jagunevad sotsiolektideks (sotsiaalmurded) ja regionaalseteks dialektideks (kohamurded)

Mingi keele allkeele sünonüüm.
Kohamurde sünonüüm.
Kirjakeeleta pisikeeled.
Keelenormist kõrvale kalduvad keelevormid.
Sama keelkonna keelte ajaloolised variandid

Geograafiline murdeahel - Geograafiline murdeahel on ahel, kus üleminekud toimuvad järk-järgult, mitte järsult.Nt Romaani keelte murded Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis; germaani keelte murded Austrias, Šveitsis, Saksamaal, Belgias, Hollandis;

Küladevahelised erinevused.
Tihtipeale kumulatiivsed erinevused.
Mingi geograafilise piirkonna erinevatel äärealadel paiknevad murded ei ole alati vastastikku mõistetavad, kuid kuuluvad vastastikuse mõistetavuse ahelasse.
Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad erinevused.

Sotsiaalne murdeahel - Eri sotsiaalsed klassid kasutavad eri keelekujusid. Nt Jamaica: britid rääkisid inglise keelt, Aafrika orjad kreoolkeelt. Tänapäeval:

kõrgklass - inglise keel,
keskklassid - murdeahel,
alamklass - kreoolkeel.

Dialektoloogia - Teoreetilises keeleteaduses võrdlev-ajalooline meetod: keel muutub kindlate häälikumuutuste reeglite alusel. Põhimeetod keelenähtuste leviku täpne kaardistamine: fonoloogiline ja morfoloogiline analüüs.
Dialektomeetria - Murdejoonte territoriaalne levik, murrete kaugus üksteisest ja murdeliigendus. Eelkõige sõnavarasuhted ja statistilised analüüsid.
Sotsiolingvistika - Uurib keele ja ühiskonna vahelisi seoseid .

Kesksel kohal on kõnelejad ja nende päritolu.
Tegeleb keele kasutustüüpidega suhtlussituatsioonides.
20. saj uudne keele nägemise viis.

Vana kirjakeele varasem uurimislugu.
Kirjakeele ajalugu - on üks lingvistika uurimisvaldkondi, mille objektiks on kirjutatud (nii trükitud kui ka käsikirjalised) tekstid ning kirjakeele kujunemist ja korraldamist puudutavate seisukohtade uurimine. Kirjakeele ajalugu tegeleb perioodiga, mida nimetatakse vanaks kirjakeeleks (varasematest kirjapanekutest 13. sajandil kuni 19. sajandi keskpaigani).
Eesti kirjakeele uurimine - Eesti kirjakeele ajalugu hõlmab umbes 480-aastase perioodi, alustades ajast, mil seni teadaolevalt ilmus esimene eestikeelne trükitud raamat ( 1525 ). See Wittenbergis trükitud teos sisaldas M. Lutheri missa tõlke. Esimene osaliselt meie ajani säilinud raamat pärineb 1535. aastast (Wanradti- Koelli katekismus ). Enne seda üksikuid käsikirjalisi tekste ja nimeloendeid.
Üksikkäsitlusi leidub eesti keele ja kultuuri küsimustele pühendatud saksakeelses ajakirjas “Beiträge zur genauern Kenntniß der Estnischen Sprache” (1813–32). Baltisaksa pastorite uurimuslikud artiklid.
Tartu Ülikoolis
Lektor Johann Samuel Friedrich Boubrig - (lektoriks 1826- 1837 ): ühise kirjakeele vajaduse tõstatamine; eeskuju soome keelest. 1843 - “Ueber die Dialecte der ehstnischen Sprache und ihre mögliche Vereinigung zu einer allgemeinen Schriftsprache”
Lektor Dietrich Heinrich Jürgenson - (esimene eestlasest lektor, töötas 1837–1841) – loengud eesti kirjanduse ajaloost, k. a ülevaade varasemast kirjasõnast (ilmunud ÕESi toimetistes 1843–44). Peab huvi suurenemist eesti keele vastu pastoritest kirjameeste Rossihniuse ja Stahli teeneks. Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna – Stahl; 2) Stahl – 1715. a UT; 3) 1715–1817 (O. W. Masing); 4) 1817–1840. aastad.
Lektor Friedrich Robert Faehlmann (lektor 1842–1850). Seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav “raamatumurre”. Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust.
Lektor Mihkel Veske (lektor 1874 –1886) artikkel Stahli teosest “Hand- und Hauszbuch” (1881).
Lektor Karl August Hermann (1889–1909) – õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses “Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani” ( 1898 ). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni piiblitõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. aastast.
Lektor (1909-1919), hilisem professor (1919-1924) Jaan Jõgever. Iseloomustanud nt Läti Henriku kroonika eestikeelseid sõnu ning koha- ja isikunimesid (1913), pidanud ülikoolis loengusarja eesti kirjakeele ajaloost ning Georg Mülleri jutluste keelest.
Professor (1925–1941) Andrus Saareste – hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: “Piibli keel ja rahvakeel” (1939), “Eesti keel XIII–XVI sajandil” (1937), “Eesti keel Rootsi-Poola ajal” (1940); üksikallikate kohta nt “400-a vanune keeleline leid Eestis” (1923), “Wanradt-Kõlli katekismuse keelest” (1930), “Agenda Parva (1622) keelest” (1938).
Professor Julius Mägiste – põhjalikke käsitlusi vanade tekstide sõnavara ja grammatika kohta. Lõpetamata jäänud eesti vana kirjakeele sõnaraamat (628 + 107 lk, käsikirja koopia olemas TÜ vana kirjakeele uurimisrühmas)
Professor Mihkel Toomse – käsitlus 1739. a piibli vokaalide kvantiteedi märkimise traditsiooni kujunemisest (1939).
Professor Paul Ariste – uurinud ennekõike saksa ja vene laensõnu vana kirjakeele tekstides, nt käsitlused “Georg Mülleri saksa laensõnad” (1940), “Saksa laensõnadest 16. sajandi eesti kirjakeeles” (1940), “Vene laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles” (1958), “Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles” (1963), “Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles” (1981).
Professor Arnold Kask – kirjakeele ajaloo mõtestamine laias perspektiivis. Raamatud: “Eesti kirjakeele ajaloost” I—II, “Eesti murded ja kirjakeel” (1984). Vanalt uuele kirjaviisile ülemineku käsitlus (1946).
Dotsent Aino Valmet – kandidaadiväitekiri “Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524—1867)” (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas
Professor Paul Alvre – hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest
Tänapäev
Emeriitprofessor Huno Rätsep – sõnavara ajaloo uurija. Käsitlus Stahli grammatikast (1987) ja Jakob Hurda keelepoliitilistest seisukohtadest (1989). Etümoloogiline sõnaraamat pooleli .
Emeriitdotsent Jaak Peebo – uurinud põhiliselt tartu keele varasemat perioodi, k.a Wastse Testamendi keelt). Kandidaadiväitekiri Kreutzwaldi “Kalevipoja” sõnavarast.
Emeriitdotsent Valve -Liivi Kingisepp – sõnavara uurija (vanimate tekstide sõnavara, O. W. Masingu sõnavara, H. Gösekeni sõnavara – leksikograafia).
Dotsent Heli Laanekask – 19. sajandi eesti kirjakeele uurija. Artiklites kesksel kohal ühise kirjakeele taotlemise problemaatika , baltisaksa estofiilide keeleliste ideede kujunemine. Oluline on tema ülevaateartikkel eesti kirjakeele perioodidest (EE 11. kd; väitekiri). Doktoritöö “Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.—19. sajandil” (2004).

Vana kirjakeele uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
TÜ vana kirjakeele uurimisrühm - Tegutseb alates 1995. aastast, sellest ajast alates loodud elektroonilisi kogusid, mille eesmärgiks on talletada läbilõige peaaegu 400-aastasest keele- ja kultuuriloost (16. sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani).

MA Külli Prillop
PhD Pille Penjam
MA Kristel Ress
Fil. kand . Valve-Liivi Kingisepp
PhD Külli Habicht

+ üliõpilased kui tekstide sisestajad (BA Piret Sõmermaa); märgendajad (BA Piia Taremaa, BA Aune Esinurm).
Publikatsioone :

Epp Ehasalu , Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo “Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997)
Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso, Külli Prillop “Georg Mülleri jutluste sõnastik” (2000)
Valve-Liivi Kingisepp, Külli Habicht, Külli Prillop “Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika ” (2002)
Kristel Kikas “Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula?” (2002)
“Läänemere rahvaste kirjakeelte ajaloost”. Toimetanud Jaak Peebo (1995)
Johannes Gutslaff. “Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Tõlkinud ja koostanud Marju Lepajõe (1998)
“Julius Mägiste 100”. Koostanud Valve-Liivi Kingisepp (2000).
“Vana kirjakeel ühendab. Artiklikogumik” (2003)
“Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350” (2010)

Teine oluline uurimis keskus: EKI

Kristiina Ross – mitmekülgne uurija: piiblitõlke ajalugu, heebrea laensõnad. Uurimusi nii sõnavara kui ka morfoloogia kohta. Ülevaatekirjutisi, uudseid seisukohavõtte.
Külli Kuusk – sõnavara (magistritöö piibli õnnis-tuletiste seosest lähteterminitega, 2005)
Heiki Reila – valmimas doktoritöö Uue Testamendi nn Stockholmi käsikirja kohta
Annika Kilgi – magistritöö morfoloogilise mõtte arengust eesti vanemates grammatikates (2007), koostamisel doktoritöö esimese täispiibli (1739) verbimorfoloogia kohta.

Viimase aja põhilised uurimisvaldkonnad

Morfofonoloogia: K. Prillop
Morfosüntaks: K. Habicht
Süntaks: P. Penjam, R. Klettenberg
Leksikograafia: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm (kollektiivsed sõnastikud), K. Ress, V.-L. Kingisepp
Leksika: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm
Tõlkeküsimused: K. Ross, H. Reila, K. Tafenau , H. Laanekask

Suuline keel ja selle uurimine, TÜ suulise kõne korpus.
Suuline keel - Pikka aega jaotus: kirjakeel-kõnekeel-murre. 19. sajandil murded/murrakud tavaline suuline keel, haritud eestlastel saksa keel

20. sajandi alguses hakkab kujunema suuline ühiskõnekeel, oluliseks mõjuriks kirjakeel
1960. aastateks on murded suulise keelena põhiosas kadunud
Kõnekeel = argikeel , vigane , halb, lohakas jne

Uurimine

Hajauurimise aeg: 1920. aastad-1990. aastad

Üksiktähelepanekud argikeele sõnavarast, hääldusest ja morfoloogiast
Slängi kogumine ja uurimine

Süsteemne uurimine 1990. Aastatest . Suuline keel on omaette register, mis jaguneb alamregistriteks
TÜ suulise eesti keele korpus

kogutud 1997. aastast
ca 360 tundi (= ca 2 miljonit sõna)
Transkribeeritud ca 1 500 000 sõna, täppis ca 700 000 sõna
keelekorpus (linguistic corpus )
NB kõnekorpused ( speech corpora) on arvutilingvistikas foneetiliseks kasutuseks mõeldud korpused
avatud korpus, s.t ei ole ette määratud, kui palju ja mis liiki tekste ta peaks sisaldama
pragmaatiline korpus

Kasutamine –

Korpus jaguneb eri piirangutasemetega alaosadeks
uurijad saavad kasutada suuremat osa salvestusi teadus- ja õppe-eesmärkidel
Kasutajad peavad allkirjastama konfidentsiaalsuskohustuse
Otsingumootor sõnavormide leidmiseks

Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga.

Liited – kas –a –e –s; Pillekas, jota, kohve, õps
Pausid , venitamised, üneemid, parasiitsõnad noh, nagu,
Edasilükkamised, pausid, et-otsene kõne

Släng ja selle uurimine. Slängi sõnavara allikad.
Släng - Släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala inimestele, sõpruskondadele jne omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara ( Tender 1994).

Antikeel (= släng) on allkeel, mida kõnelevad ühiskonnas marginaalsetel positsioonidel olevad ja tihti seadusest väljapoole jäävad rühmad (vt Montgomery 1995: 96–104).
Eripärane sõnavara
sotsiaalne släng (nt kooliõpilaste keel: esta , mata jms)
mitteametlik erialaterminoloogia (nt arvutiterminid)
Seostub pigem situatsiooni ja registriga

Algus 1920. aastatel
sõnavara kogumine üksiksõnade kaupa
õpilaste, üliõpilaste, kurjategijate släng
Mai Loog : slängisõnade kasutus Tallinna kooliõpilaste kõnes
Tõnu Tender: slängiuurimise ajalugu, slängisõnade saamise viisid, slängi püsivus
Tõnu Tender. Eesti släng: olemus ja uurimislugu 1994.
Rait Maruste. Kuritegelik subkultuur tätoveeringutes, žestides, slängis. 1988
Mai Loog. Esimene eesti slängisõnaraamat 1991
Uno Ilm. Kurjategijate släng. 1992
Noorte släng 1992

Arvutilingvistika ja keeletehnoloogia (põhilised tegevussuunad, rakendused , uurimiskeskused).
Arvutilingvistika tegeleb - Formaalsed grammatikad. Algoritmid ja programmid loomuliku keele analüüsiks ja töötlsemiseks. Nt Morfoloogiline analüüs ja sünteesMorfoloogiline analüüs ja süntees. Süntaktiline analüüs ja süntees. Semantiline analüüs (ja süntees) jne.
Keeleressursid: korpused, leksikonid, andmebaasid
Rakenduslikum pool: rakendustarkvara näiteid.

õigekeelsuse ja stiili kontroll (nt speller)
grammatikakorrektor
sisukokkuvõtja
infootsisüsteemid
inimkeelne dialoog arvutigainimkeelne dialoog arvutiga
suulise kõne süntees (st tekst -> kõne) ja tuvastus (st kõne-> tekst)
masintõlge
tõlkija või keeleõppija abivahendid jne jne

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 33 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-01-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

33 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

antonm Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

doc

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse

KORDUSKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Uurali soome-ugri läänemeresoome keeled. Kujunes 13.16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel 2. Eesti keele sotsioperioodid. 1) Kuni 13. sajandini 2) 13.16. sajandini 3) 16/17. sajandi algusest kuni 18. sajandi alguseni 4) 18. sajandi algusest kuni 1860. aastateni 5) 1860.70. aastad 6) 1880. aastatest kuni aastateni 1914/20 7) Aastad 1914/201940/44 8) Aastatest 1940/44 kuni 1980. aastate lõpuni 9) 1980. aastate lõpust alates 3. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. Heinrich Stahl ,,Anführung zu der Ehstnischen Sprach" (1637) - Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam"

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse alused

doc

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-urgi keelerühma läänemeresoome keelte hulka. Kujunes 13.-16. sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise teel. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. Heinrich Stahl ,,Anführug zu der Ehstnischen Sprache" (1637): esimene eesti keele kirjeldus. Raamat saksa keeles, keele õpik iseseisvaks õppimiseks. Õigekirjutus ja vormiõpetus; terminite selgitusi pole. Käsitleb saksa ja eesti keele ühisjooni, erinevused on kõrvale jäetud. Ei esita käänd- ega pöördsõnade muutmistüüpe, vaid osutab, et sõnad käänatakse ja pööratakse ühtmoodi. Tähestik saksakeelne, sinna kuuluvad ka c, f, x ja z. Pikka vokaali tähistan h-ga. Artiklid üx ja se. 6 käänet. Johann Gustlaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Estonicam" (,,Grammatilisi va

Eesti keel

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13.sajandil sõnu ja koh

Kategoriseerimata

doc

Eesti keele vaheeksami kordamine

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi algupoolel Kullamaa käsikiri, kus olid sees kolm palvet (issameie, Ave Maria ja usutunnistus). 16. Sajandil esimene grammatika (Stahl), hakkas ilmuma ka Beiträge, mis oli keele

Eesti keel

doc

Ülevaade eesti keele uurimisest

Ülevaade eesti keele uurimisest Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne. Ta ei soovitanud paralleelvorme (näiteks ainult

Eesti keel

doc

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

EESTI KIRJAKEELE AJALUGU I Kirjakeele vanim periood 13.–16. sajandini. Esimesed tänini säilinud, peamiselt käsikirjalised tekstid. Kirjaviis on ebaühtlane, alamsaksa- või poolapärane. Esimesed eestikeelsed fraasid on kirja pandud 13. sajandi esimesel poolel Henriku Liivimaa kroonikas, nt Laula! Laula! Pappi; Maga magamas. 16. sajandist alates kujunevad eraldi põhja- ja lõunaeesti kirjakeel ehk tallinna ja tartu keel. Esimesest säilinud trükitekstist, Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest (1535), on säilinud 11 katkendlikku lehekülge. Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: Kullamaa käsikiri (1524–1532), mis sisaldab katoliku palveid ja usutunnistust, pärisnimesid ja üht lauset. On säilinud ka paar käsikirjalist vandeteksti ja talurahvaõiguse katkend. Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: Johannes Ambrosius Velteruse ja Laurentius Boieruse jesuiitlikud tekstid; ametitunnistus silmaarst Sigismund Awerbachile. Tekstinäide Wanradti ja Koelli katekismusest: Nyn

Keeleteadus

odt

Eesti kirjakeele ajalugu

• Esimene teadaolev/ilmunud eestikeelne trükis; säilinud raamat: 1525 (pole säilinud luterlik käsiraamat Liivimaa keeltest), 1535 Wanradt-Koelli katekismus (Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus fragmente säilinud) • Esimene eesti keele grammatika: Esimene eesti keele käsiraamat (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Autoriks Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni. Mülleri eesti keelele omased saksa laensõnad, alamsaksa ja ülemsaksa

Eesti kirjakeele ajalugu

doc

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused

EESTI KIRJAKEELE AJALOO EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kirjakeele ajaloo uurimisobjekt. Olulisemad uurijad Uurimisobjektid: kirjalikud (trükitud+käsikirjad) tekstid, kirjakeele teadlikku kujundamist-korraldust puudutavad seisukohad. Olulisemad uurijad: Saareste (vanade kirjakeeletekstide iseloomustamine murrete põhjal) ja Mägiste (tekstide viimine soomeugrilisele taustale, püüdes tuvastada omasõnu laensõnadest). Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste

Eesti keele ajalugu

Rohkem sarnaseid