sealjuures maksimaalselt algset ehitussubstantsi. Loomulikult on siin mitmeid sõlmi, mille kohta piisav informatsioon puudub -- sellisel juhul on loobutud keskaega imiteerivast taastamisest. Nii ei ole taastatud Põhjasõjas hävinud kesklöövi ja kooriruumi võlvlage, vaid ehitatud lihtne puittalalagi. Suure töö kiriku taastamise juures on teinud arhitektuuribüroo ARC Projekt arhitekt Udo Tiirmaa, kes koos kunstiajaloolase Kaur Alttoaga on aastakümneid seisnud hea väga keerulise keskaegse hoone ülesehituse eest. Tartu Jaani kirik avati külastajatele 2005. aasta maikuus. 29. juunil 2005 toimus kiriku pidulik taasavamine. 1944. aasta augustis Nõukogude vägede pealetungil põles Jaani kirik.
kaitsetorn. Seda täiendati mõni aeg hiljem nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandist pärit linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hiljem linnuse uurimisega tegelenud Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on pooldanud siiski Seuberlichi teoorit, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast.
linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. 1228. aastal moodustas roomlaste kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest
üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. 1228. aastal moodustas Saksa-Rooma riigi kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkonna pindalaga umbes 7600 km²,
periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelse juhuluule kohta (1973). Emeriitprofessor Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest (1971, 1973, 1974, 1975, 1983), vana kirjakeele küsisõnadest (1976, 1978, 1997), pronoomenite morfoloogiast
(1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). Professor Paul Alvre (TÜs 19681993) hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest (1971, 1973, 1974, 1975, 1983), vana kirjakeele küsisõnadest (1976, 1978, 1997), pronoomenite morfoloogiast (kes 1977; mis 1987), adverbidest paraku; paremini; veelaks; subi, suda~sutta;
aastani" (1956). · Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). (ei ole väga oluline) · Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest (1971, 1973, 1974, 1975, 1983), vana kirjakeele küsisõnadest (1976, 1978, 1997), pronoomenite morfoloogiast (kes 1977; mis 1987), adverbidest paraku;
annaabi.ee 
