Mis kehtivad siiani näiteks?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse (4)

Tartu Ülikool - Keeled - Eesti ja soome-ugri keeleteaduse alused

3 HALB

Esitatud küsimused

Mis kehtivad siiani näiteks?

KORDUSKÜSIMUSED EKSAMIKS

Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis.
Uurali → soome- ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel

Eesti keele sotsioperioodid .

Kuni 13. sajandini

13.–16. sajandini

16/17. sajandi algusest kuni 18. sajandi alguseni

18. sajandi algusest kuni 1860. aastateni

1860.–70. aastad

1880. aastatest kuni aastateni 1914/20

Aastad 1914/20–1940/44

Aastatest 1940/44 kuni 1980. aastate lõpuni

1980. aastate lõpust alates

Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.
Heinrich Stahl „Anführung zu der Ehstnischen Sprach” (1637) - Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.
Johann Gutslaff „Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam” (1648) - Lõunaeesti grammatika, saksa-ladina-lõunaeesti sõnastik (2000 sõna). Hea keeletundmine. 5 käänet; eesti käänamine ei sobi süsteemi, uuendus: rektiiv.
Heinrich Göseken „Manuductio ad Linguam Oesthonicam” (1660) – Põhja-eesti sõnastik (9000 saksa ja ladina sõna eesti vasted, XVII sajandi suurim sõnavarakogu), grammatika. Laidab eesti talupoja keelekasutust.
Johann Hornung „Grammatica Esthonica” (1693) – ortograafiareformi ei esita, vaid kasutab. 5 käänet – käänamine vastavuses tegeliku keelekasutusega.
Salomo Heinrich Vestring „Lexicon Esthonico Germanicum” (1710-1720) – käsikiri, esimene eesti – muu keele sõnastik (saksa), järgmiste sõnastike aluseks.
Anton Thor Helle „Kurzgefasste Anweisung zur Estnischen Sprache” ( 1732 ) – käsiraamat: sõnastik, tekstid, kohanimed , taimenimetused (esimene eesti eralasõnaloend); märgitud tüüpsõnade numbrid
August Wilhelm Hupel „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte” (1780) – grammatika (põhja- ja lõuna-eesti eraldi); eesti-saksa ja saksa-eesti, 17 000 sõna.
( 1715 Uus Testament Forseliuse-Hornungi grammatikas – 17. sajandi piiblikonverentsid)

Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge.
Euroopas valgustusajastu , rahvuslikkus jne.
„Beiträge“ ( 1813 – 1832 ); toimetaja J. H. Rosenplänter. Tähtsus:

Teaduslik lähenemine eesti keelele; eesti keel kui huvitav uurimisobjekt
Saksa-ladina ajajärgu asemele eesti (soome-ugri) ajajärk
Kujunes käsitusi eesti keele kohta, mis kehtivad siiani (näiteks?)
Levitas teadmisi keele kohta
Õpetas ja suunas kirjutama, uurima , materjali koguma
Ühtse kirjakeele taotlemine
Eesti keele väärtustamine (Rosenplänter: vaja õpetada eesti keeles ka gümnaasiumides, mitte ainult rahvakoolides)

Eduard Ahrens .
1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus)
1853 II trükk, lisas lauseõpetuse
Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad , suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos.
Hääldamine – põhjalik, usaldusväärne; ortograafia – soovitab soomepärast; morfoloogia ; süntaks – süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend – soome-eesti ühine sõnavara; murded – loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde.

Ferdinand Johann Wiedemann .
Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil.
1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" - Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni.
1875 „Grammatik der ehstnischen Sprache“ - Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, morfoloogia, süntaks. Käändkondadesse jagunemine põhineb ainsuse N, G, P ja mitmuse P vormidel. Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutatud põhivorme. 6 pöördkonda + ebareeglipärased verbid .

Mihkel Veske .
Esimene eestlasest keeleteaduse doktor , fennougrist.
1872 „Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes“
Väitekiri: 1) käänamine läänemeresoome keeltes, 2) n-lõpulised käänded kõigis soome-ugri keeltes.
1879 „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis“
Esimene: 1) eestikeelne foneetikakäsitlus, 2) tüvest lähtuv grammatikakäsitlus, 3) diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus.
Veske: pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid : sama hääliku eri pikkused g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas. Akusatiivi ja instruktiivi kääne, opatiivi kõneviis.
Vältevahelduse teke: 2. silbi vokaali lühenemine → 1. silbi pikenemine .

Jakob Hurt .
1888 „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“
1886 „Die estnischen Nomina auf ne-purum“ - Doktoriväitekiri Helsingi ülikoolis. ne-liiteliste adjektiivide ja substantiivide areng, tähendusrühmad, tuletamine. Suur materjal, ka murretest ja rahvalauludest. Võrdlus soome keelega.
1903 „Eesti sõnadest line-lõpuga“
1864 „Lühike õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi“ – Esimene õigekirjutuskäsiraamat.
Grammatika normeerimine. Hurt esitas ettepanekuid oma ajalehes Eesti Postimees , EKmS toetus. Ühendtegusõnade kokku- ja lahkukirjutamine (ära võtma), genitiiviga liitsõnade tähenduserinevus ( tuuleveski - venna raamat). Sõnavara rikastamine : alaealine, sõnastik, laevastik.

Karl August Hermann .
1884 „Eesti keele grammatika“
1896 „Eesti keele lause-õpetus“ (II)
Esimene eestikeelne grammatika. Õpik, käsiraamat, normatiivne . Eestikeelne terminoloogia : sh käänete nimetused.

Johannes Voldemar Veski ja keelekorraldus .
Eestikeelse terminoloogia arendamine, kirjakeele korraldamine. Ajakirjade Eesti Kirjandus ja Eesti Keel toimetaja. Nõuded kirjakeelele: rahvapärasus, loogiline selgus, arusaadavus.
1913 „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest “
Keel kui elusolend: tärkab, areneb, kasvab, varistab jääke maha, suureneb, tiheneb. Rändab, kuni teda vajatakse.

Sõnavara rikastamine
Keele arendamise alused keeles endas
Sõnamoodustus reeglipäraseks (nt line- ja lik- tuletised )
Laenata ainult siis, kui oma keelest ei leidu
Rahvusvahelisis kultuurisõnu mõõdukalt kasutusse
Ei soovita paralleelseid võõrsõnu, soome laene, võõrapäraseid struktuure ja väljendeid.

1918 „Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat“ – 150 lk, 20 000 sõna ja tuletist. 167 EKS keeletoimkonna koosolekut.
1925-37 „Eesti õigekeelsuse sõnaraamat“ – 4 osa, 1720 lk, neist 1400 Veski koostatud, viimane osa Elmar Muuk.
1933 „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“ – Toimetaja Muuk. EKS keeletoimkonna soovitused
Veski moodustas kümneid tuhandeid termineid, paarsada üldkeele sõna. Murdesõnu (kodumurre: idamurre, nt käpik), Wiedemanni tüvesid. Tuletised, liitsõnad. Võttis kasutusele ebaproduktiivseid liiteid.
Õpetas eesti keele struktuuri, eesti keelt muukeelsetele, kirjandust jne. Tegelik eesti kirjakeel . Juhatas ka KKI sõnaraamatute ja õigekeelsuse sektorit .

Johannes Aavik ja keeleuuendus.
1912-1924 keeleuuenduse kõrgperiood.
1913 „Keele kaunima kõlavuse poole“ (artikkel Eesti Kirjanduses). "Enne riist , siis teos; enne keel, siis kirjandus."
1924 „Keeleuuenduse äärmised võimalused“ (kirjutatud 1914-1918). "Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata."
Keel kui tööriist, masin: väljendab mõtteid, mõjub esteetiliselt. Parandada, arendada kõikvõimalike vahenditega.
Sõnavara rikastamine – sõnavara rikkus määrab keele väärtuse. Väljenduse lühidus.
Laenamine – uute tüvisõnade hankimine muudest keeltest – parim viis. Oluline häälikuline sobivus eesti keelde, mitte algupära.
Tuletuslaenud – soome malli järgi moodustatud.
Sõnamoodustuse arendamine – sageli soome malli järgi (-u, -us, -mine, -sti)
Tehistüved – kolm meetodit: 1) kombinatsioonimeetod (veenma), 2) muutmismeetod (siiras, ese, laup, relv, lünk), 3) kontraktsioonimeetod (selmet, tõik).
Grammatika – lühemaid, elegantsemaid, ajaloolisi vorme; sõnajärje degermaniseerimine, lauselühendid. Soome eeskuju, Veski polnud nõus. Tänapäeva keelde jäänud nt vokaalmitmus, lühike illatiiv jne.
1936 „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ – Subjektiivne. Süstemaatiline grammatika. Sõnatähendusi, õigekeelsust, mitmesugust infot lisas.

Eesti keele uurimine Eesti Vabariigi ajal (1919-1940).
1919 eestikeelne ülikool, loodi rahvusteaduste professorite kohad. Süstemaatilise rahvusteaduste alase uurimistöö algus. Eesti k. prof . Jaan Jõgever, 1924 Andrus Saareste . Läänemeresoome k. prof. Lauri Kettunen, 1925 Julius Mägiste. Uurali keelte professor Julius Mark. Helsingis õppinud nt. Aavik, Grünthal, Mark, Saareste.
1920 asutati Akadeemiline Emakeele Selts. EKS andis ESile üle oma murdekogud.
Murdeuurimine, murdematerjali kogumine ja talletamine. Eeskujuks E.N. Setälä 1896 ettepanek koostada suured sõnaraamatud: rahvakeele, kaasaja keele, vana kirjakeele, etümoloogiline. Soome ja Läti eeskuju. ES eesmärk rahvakeele (=murrete) sõnaraamat. L. Kettuneni uurimused Kodavere murrakust innustasid murdeid uurima.
Kaasaja keele (kirjakeele, ühiskeele) uurimine − vähe, peamiselt keelekorraldusliku suunitlusega. Aavik, Veski, Jõgever – eri suundade esindajad töötasid õppejõududena.
1924 Lauri Kettunen Lauseliikmed eesti keeles – Soome süntaksi põhimõtetest lähtudes esitab eesti lauseliigendussüsteemi detailse kirjelduse. Näitab nii sõnu lauseliikmetena kui moodustajaid (jagu).
Keeleajaloo uurimine – vähe. Soome uurijad (Setälä, Ojansuu, Kettunen) uurisid ka sugulaskeelte, sh eesti keele ajalugu. Eestis üksikuid uurimusi.
Lauri Kettunen - Eesti häälikuloo uurimise rajaja. On avaldanud eesti keele kohta artikleid, õpikuid, käsiraamatuid (eesti ja soome keele erinevused, eesti keele häälikulugu, eesti kohanimed), eesti-soome sõnaraamatu. Uuris ka muid läänemeresoome keeli. Üks ES asutajaid ja esimene esimees.
1913 väitekiri „Lautgeschichtliche Untersuchung über den Vokalismus des kodaferschen Dialekts mit Berücksichtigung anderer estnischen Mundarten“ ja monograafia Kodavere murde häälikuloost. Esimesed suuruurimused ühe eesti murraku kohta, vokalismi ajaloo alal teedrajavad kogu läänemeresoome keelerühmas. Eksperimentaalfoneetika meetoditega uuritud häälikud + häälikuajalugu.
1917 „Viron kielen äännehistorian pääpiirteet“
Kolm suunda: 1) keeleuuenduslik (J. Aavik, V. Grünthal), 2) konservatiivne (J. Jõgever, K. Leetberg), 3) keelekorralduslik (J.V. Veski).
1908 Tapa keelepäev. 6 esindajat kummastki linnast. Lähtepunktiks soome keeleteadlase E.N. Setälä keelekorraldussoovitused. Põhimõtteid: normid peavad vastama keelekasutusele, olema arusaadavad ja otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt.
1909, 1910 , 1911 järgmised keelekonverentsid. EKS keeletoimkond otsustas koostada õigekirjutuskäsiraamatu ja –sõnaraamatu. Veski põhimõtteks otstarbekohasus, süsteemsus.

Andrus Saareste ja murdeuurimine.
Murdegeograafiline meetodi juurutaja Eestis. Esimene suurem töö 1917. a „ Vigala murde peajooned“, esimene eestikeelne ühe murraku võrlev-ajalooline ülevaade. 1924. a doktoritöö „Leksikaalseist vahekordadest eesti murretest“ – algas huvi eesti murrete sünkroonilise rümnitamise vastu.
1932 „Eesti keeleala murdelisest liigendusest“ – rakendab esmakordselt eesti dialektoloogia ajaloos järjekindlalt keelegeograafi analüüsivõtteid, pannes aluse nii järgnevatele murdegeograafilistele käsitlustele kui ka sünkroonilistele murdeliigendustele Eestis
Saareste elutööks kujunevad eesti murrete atlased („Eesti murdeatlas“ I 1938 ja II 1941; „Väike eesti murdeatlas“ 1955) ning ulatuslik „Eesti keele mõisteline sõnaraamat“ (I-IV, 1958-1968).

Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda: keskused, perioodid, peamised tegevusvaldkonnad.
Keskused: TÜ, EKI ja TlnÜ (Võru Instituut – 1995; võru keele ja kohanimede uurimine, murdesotsioloogia)
Perioodid:
Tegevusvaldkonnad: Eesti keele/kirjakeele ajalugu, murrete jm keelevariantide uurimine, sõnavara ja semantika , foneetika ja fonoloogia , morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus, keelekorraldus, teksti- ja diskursuseanalüüs; sotsiolingvistilised uurimused: kakskeelsus ja keelekontaktid , keelepoliitika ja sotsiolingvistika , kvantitatiivne poliitika, suulise kõne uurimine, keele omandamise uurimine, arvutilingvistika ja keeletehnoloogia.

Uurimissuunad ja suurteosed 1990. aastatel.
Eesti kirjakeele grammatika: EKG I ja II (1993; 1995), Eesti keele käsiraamat (1997)
Foneetika ja fonoloogia: suurteoseid pole, aga kaks doktoritööd – foneetikast „ Studies on Quantity and Stress in Estonian“ (1994), fonoloogiast „Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid“ (1997)
Morfoloogia: Ülle Viks „Väike vormisõnastik“ (1992)
Sõnamoodustus: Krista Kerge „ Vormimoodustus , sõnamoodustus ja leksikon “ (1998), Jaak Peebo „Eesti keele muutkonnad “ (1997)
Süntaks: Helle Metslangi doktoriväitekiri „Temporal Relations in the Predicate and the Grammatical System of Estonian and Finnish “ (1994)
Tüpoloogiline suunitlus ja tekstikorpused : 1996. aastast TÜ eesti keele õppetooli toimetiste allsari: „Estonian: Typological Studies“
Kirjakeele sõnavara: „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat“ (al 1988, aga hoo sai sisse 90ndatel); Asta Õim „Sünonüümisõnastik“ (1991)
Keele varieerumine, registrid , allkeeled . Tänapäeva murdekeele uurimine: Karl Pajusalu doktoritöö Karksi murraku verbimorfoloogia variatiivsuse ja selle põhjuste kohta (1996); ühiskõnekeel: L. Keevallik „ varieerumine tänapäeva eesti kõnekeeles“ (1994), Renate Pajusalu „Deiktikud eesti keeles“ (1999); släng: Mai Loog doktoriväitekiri Tallinna kooliõpilaste keelekasutusest (1992), Tõnu Tendri magistritöö vanglaslängist (1997); lastekeel, väliseestlaste keel, kirjakeelte allkeelte uurimine.
Kirjakeele ajaloo uurimine:
Murded ja keeleajalugu: „Eesti murrete sõnaraamatu“ ilmuma hakkamine 1994. aastast.
Arvutilingvistika:
Keelekorraldus:

Eesti keeleteadusliku mõtte areng 20. sajandil.
Kolm suunda: 1) keeleuuenduslik (J. Aavik, V. Grünthal), 2) konservatiivne (J. Jõgever, K. Leetberg), 3) keelekorralduslik (J.V. Veski). Vt Aavik ja Veski.

Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd.
Foneetika ja fonoloogia –

Paul Ariste (1939 doktoriväitekiri „Hiiu murrete häälikud“, 1946 „Eesti foneetika”, 1950.−1970nd täiendatud kordustrükid „Eesti keele foneetika“
Arvo Eek - 2007 „Eesti keele foneetika I“ (sissejuhatus, vokaalide kirjeldus)
Ilse Lehiste – esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst; Välted kujunevad kahest opositsioonist: pikk ja lühike häälik ja pika silbi kaks silbipikkust. Koostöö Eesti foneetikutega.

Eksperimentaalfoneetika praegu: Küberneetika Instituut ( Einar Meister, Arvo Eek; Lya Meister, aktsent ), Tartu ülikool (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve; murded ja soome-ugri keeled; spontaanne kõne), Eesti Keele Instituut ( Meelis Mihkla, kõnesüntees), Tallinna ülikool (Mart Rannut , aktsent).
EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa. Katkenud on artikulatoorse foneetika uurimistraditsioon. Vaja oleks tänapäevast aparatuuri, koostööd arstide ja eripedagoogidega.

Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud „The structural tendencies of languages “ ja „Structural tendencies in Uralic languages“, 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine.

„Phonological tendencies in Estonian“ (doktoriväitekiri)
„Eesti keele grammatika“ I, II
„Standard Estonian Grammar “ I, II

Tiit- Rein Viitso : läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt

2008 „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud“

Mati Hint : eesti keele astmevaheldus , prosoodia . „Häälikutest sõnadeni“,“Eesti keele sõnafonoloogia I“.

Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste).
Morfoloogia – Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine
Morfeemide varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne , kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia. Tüvevaheldused ja muuttüübid (Viitso, Hint). Ülle Viks „Väike vormisõnastik“ (1992). Võrdlus soome keelega ( Hannu Remes Joensuu ülikoolist).
Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks „Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia“ (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki-Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo).
1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus. – Aktiivne ja passiivne morfoloogia. Idee Toomas Helbilt. Morfoloogiaosa autor Kristiina Ross, toimetaja Ülle Viks
Martin Ehala („Eesti keele suhtluslävi“, „Eesti keele struktuur“): A- ja B-tüvi, kahest tüvevariandist lähtuv vormisüntees.
Mati Hint: morfoloogia muutumine. Kaasrõhu üldistumine 3. silbile → vormid nagu kontserdite, kunstnikute.
Sõnade jaotamine muutkondadesse: J.V. Veski, P. Alvre, E. Muuk, Jaak Peebo, Ü. Viks, T.-R. Viitso, V. Tauli.
Süntaks – Kooligrammatikad Lauri Kettuneni süsteemi põhjal. Uuendusüritusi: käändsõnaline öeldis, kaudsihitis, määruste liigid. 1950nd KKI ülesanne koostada akadeemilise grammatika süntaksiosa.
1974 „Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I“ (Karl Mihkla jt.)
Põhjalik traditsiooniline kirjeldus, uued suunad maailma ja Eesti süntaksiuurimustes ei kajastu. Kriitika, moodsa süntaksikirjelduse vajadus (Mati Erelt , Ellen Uuspõld).
1960 H. Rätsepa strukturaallingvistika kursus Tartu ülikoolis. GGG, transformatsioonigrammatika.
1966 Ellen Uuspõld „Määrusliku des-, mata-, nud- (nuna-) ja tud- (tuna-) konstruktsiooni struktuur ja tähendus“ (Keele modelleerimise probleeme 1). Esimene transformatsioonigrammatika rakendus Eesti keeleteaduses.
1969 Henno Rajandi „Eesti impersonaali ja passiivi süntaks“. Generatiivse grammatika meetod. Rajandi uurinud veel rektsiooni, eitust, objekti; juhatas 1970nd KKI grammatikarühma, sari Ars Grammatica.
1978 Huno Rätsep „Eesti keele lihtlause struktuur. Verbikesksed lausemallid“
Sõltuvusgrammatika: lause keskmeks verb, millest muud lauseelemendid otseselt või kaudselt sõltuvad. Esitus lähedane tänapäeva konstruktsioonigrammatikale.
Mati Erelt: funktsionaalne ja tüpoloogiline süntaksikirjeldus. EKG peatoimetaja , süntaksiosa kavandaja ja üks autoreid. 1981 „Eesti adjektiivisüntaks“
1993 „Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri“
Sõnamoodustus – 20. sajandil esiplaanil keelekorralduslik aspekt: kirjakeele sõnavara täiendamine ja korrastamine. J.V. Veski (-tu, -ta; -mata, -matu, -ng, -mine); J. Aavik (u-refeksiivid).
Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine. Reet Kasik, Silvi Vare , Henn Saari , Helmi Neetar, Külli Habicht , Krista Kerge. Liitsõnade uurimine: Elli Riikoja, Rein Kull.
EKG I sõnamoodustuse osa Reet Kasik ja Silvi Vare.
1996 Reet Kasik „Eesti keele sõnatuletus“
Sõnaperede andmebaas ja sõnastik valmimas Silvi Varel.

Eesti leksikoloogia ja leksikograafia kujunemine.

Sõnavara ja semantika uurimine 20.−21. sajandil (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
Põhisuunad: kognitiivne , fraseoloogia uurimine, grammatiseerumisprotsessid, tähenduste omavaheline seostumine, sõnarühmade semantiline kirjeldamine, kontrastiivsed uurimused, antropoloogiline ja tüpoloogiline uurimine, arvutilingvistika, keeleuuendus ja keelekorraldus
Uurimiskeskused: TÜ, EKI
Uurijad: Tiit-Rein Viitso, Mati Hint, Mati Erelt, Haldur Õim, Reet Kasik, Ülle Viks, Helle Metslang , ka Mart Remmel
Tööd: Renate Pajusalu (1999) „Deiktikud eesti keeles“, Katre Õim (2004) ,,Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast“, „Eesti keele seletav sõnaraamat“

Kognitiivne lingvistika Eestis.
Kognitiivses paradigmas tehtud uurimused üksiksõnadest

Renate Pajusalu 1999. Deiktikud eesti keeles
Ilona Tragel 2003. Eesti keele tuumverbid

olema, tegema; tulema, minema, käima; saama, võtma, andma, panema, viima, tooma; võima, pidama , tahtma; hakkama; ajama , laskma ; jääma

Ann Veismann 2009. Eesti keele kaas- ja määrsõnade semantika võimalusi

Fraseoloogia uurimine (kognitiivne)

tänapäeval seostub eelkõige metafooriteooriaga
Katre Õim 2004. Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast
Kanni Labi 2006. Eesti regilaulude verbisemantika
- LIIKUMINE, TAJU, KÕNEAKT

Tähenduste omavahelised seosed

seotud erinevate leksikonide loomisega (TÜ ja EKI juures)
Kadri Muischnek 2006. Eesti keele verbikesksed püsiühendid tekstikorpuses
Heili Orav 2008. Isiksuseomaduste sõnavara semantika
Margit Langemets 2009. Süstemaatilisest polüseemiast

Eesti keelekorraldus 19.−21. sajandil.
Eesti kirjakeelele panid aluse baltisaksa pastorid
Vaidlusi kirjakeele probleemide üle:

piiblikonverents Liepa mõisas 1686
Tartu ja Tallinna keele valik XIX saj alguses
vana ja uue kirjaviisi võitlus 1860. aastatel

30.06.1872 Eesti Kirjameeste Seltsi koosolek
Jakob Hurt: Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi. Tartu 1864.

Keelekorraldus:

eesti keel kui rahvuslik väärtus, jumalast inimestele antud
eesmärgiks ühtne kirjakeel (Tallinna keele alusel)
kollektiivse otsustamise põhimõte (EKmS)
esikohal keeleajalooline põhimõte (hää)
selguse ja eristuse tähtsus (h- sõna alguses jm)
eesti keele rikkuse taotlemine
kõige aluseks on rahvakeel

Keel:
Karl August Hermann ( 1851 -1909): „Eesti keele Grammatik” 1884
Ado Grenzstein (1849-1916): „Eesti Sõnaraamat” 1884
Johannes Voldemar Veski (1873-1968): 1901-14 Tallinnas ajakirjandustööl, 1914-21 Eesti Kirjanduse Seltsi teaduslik sekretär
Johannes Aavik (1880-1973): 1901-02 Tartu ülikoolis, 1902-05 Nežini ajaloo-filoloogiainstituudis, lõpetas 1910 Helsingi ülikooli cand. phil . kraadiga romaani filoloogias
Ühiskond:

1905.-07. a revolutsioon
Eestimaa Rahvahariduse Selts (aug 1906)
Eesti Kirjanduse Selts 1907

Tapa koosolekud . Järgmised keelekonverentsid:

II konverents Tartus 25.09.1909:
- sõnaalgulise h küsimus (130 sõnaga loend)
- muud üksikküsimused (päev, herra, väike; katuksed > katused, kullassep > kullassepp)
III konverents Tallinnas 10.06.1910:
- mitmuse osastav (juttusid, mitte juttusi v jutte )
- lühike sisseütlev meele, keele
- tugevas astmes olev kääne (kurbana)
- elasivad > elasid
- tehtakse > tehakse
IV konverents Tartus 31.05.1911:
- võõrpärisnimede kirjutamine
- võõrsõnade transkribeerimine
- sihitise kasutamise reeglid

Pärast Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekut 1872 tuldi uuesti tagasi kollektiivse keelekorralduse idee juurde
- ülemaalise keelekongressi asemel asjatundjate komisjon
- 1918. aastast jäi ainsaks keelekoguks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond
Ühendas nii Tallinna kui ka Tartu keelemehi, ajakirjanikke, kultuuritegelasi, õpetajaid jt
Jäi tulevaste keelekorraldajate jaoks eeskuju andnud keelesündmuseks
- katse tartlasi ja tallinlasi uuele mõttevahetusele ärgitada 1978. a Tapa keelekonverentsil

J. V. Veski, J. Aavik, Elmar Muuk, Kaarel Leetberg, keeletoimkonnad, keelekomisjonid, Henn Saari, Tiiu Erelt
Keeletoimkonna otsuseid 1993-2008:

algustähe ja jutumärkide reeglistik 1994
numbrite kirjutamine 1994, kuupäevafraas õigusaktides 1995
rõhuliite (-ki, -gi) õigekiri ž ja z järel 1995
tekstilõikude eristamine 1995
kaupade nimetamine 1998
morfoloogiaotsuseid 1994-1997 (magistrant, korsten , aula, politseinik , põhiarvsõnade käänamine jm)
nimekorraldus (Eesti ja väliskohanimed, ümberkirjutusreeglid, võõrnimede hääldus)
[vahekokkuvõte: Kirjakeele teataja II 1993-2000. ES 2000]
jaapani sõnade kirjutamisest 2008
Internet ja internet 2008
peale ja pärast 2009

Väljaanded: ÕS, „Eesti keele ortograafia“, „Eesti keele käsiraamat“, „Eesti keele grammatika“, „Kirjakeele teataja“, „Keelenõuanne soovitab“, „Eesti keelekorraldus“, „Keelehääling“
Keelekorralduse roll nüüdisühiskonnas:

Selgitada keelekasutajale keeles peituvaid võimalusi (rikkusi) ja eri keelenähtuste stiiliväärtusi, õpetada neid kasutama.
Pakkuda ühtse keelekuju abil kõigile keelekasutajatele võrdseid võimalusi ühiskonnaelus osaleda.
Hoiduda keelamisest ja käskimisest (selleks on tõsise vajaduse korral teised ametiasutused ja isikud).
Leida sobiv tasakaal keele kui suhtlusvahendi muutumise ja keele kui ühiskonna mälu hoidja püsimise vahel.

Keelekorralduskogud (toimkonnad, komisjonid ).

1920.-1930. aastatel Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond (otsused ajakirjas Eesti Kirjandus, Eesti Keel)
Akadeemilise Emakeele Seltsi juhatuse soovitused
1940.-1950. aastatel:
- Keele ja Kirjanduse Instituudi sõnaraamatute sektor
- Riikliku Kirjastuse keeletoimkond

Keelekomisjonid 1960ndatest alates

1960 vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK)
- I koosseis 1960-1965

üksikud morfoloogiaotsused; probl: kreeka nimed

[1969-1972 Emakeele Seltsi keeletoimkond:

uute sõnade võistlus, keelesoovitused jm]

II koosseis 1972-1978

morfoloogiaotsused, kohanime täiendosa, murdenimetused, mitme keele nimede praktilise transkriptsiooni reeglid
Keelekomisjonid 1970-1990

[keelekorralduse ja keeleõpetuse komisjon 1979]
vabariiklik õigekeelsuskomisjon – III koosseis 1979-1983 (ametlikult kuni 1997)

Emakeele Seltsi keeletoimkond

27. VI 1993 valiti seltsi üldkoosolekul vanemaks Jaak Peebo
17. XII 1993 kinnitati liikmed: Jaak Peebo, Tiiu Erelt, Reet Kasik, Leelo Keevallik, Krista Kerge, Katrin Kern , Peeter Päll, Maire Raadik (5/8)
Keeletoimkonna vanemad:
- 1993-1996 Jaak Peebo
- 1996-2000 Tiiu Erelt
- 2000-2004 Reet Kasik
- 2004-2006 Tiit-Rein Viitso

Keeletoimkond al 2008: Külli Habicht, Reet Kasik, Krista Kerge, Katrin Kern, Einar Kraut, Urve Priso , Peeter Päll (vanem), Maire Raadik ja Tiit-Rein Viitso.

Eesti murrete uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
Dialektomeetria – murrete omavaheline suhestumine (murdegeograafia)
Etnodialektoloogia – kuidas inimesed keelt tajuvad
Sotsiodialektoloogia
Keskused ja uurijad:

TÜ: Tiit-Rein Viitso („Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud“ 2008), Huno Rätsep („Sõnaloo raamat“), prosoodia uurimisrühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm; K. Pajusalu, T. Hennoste , E. Niit, P. Päll, J. Viikberg 2009: „Eesti murded ja kohanimed“ II trükk
EKI: Lembit Vaba, etümoloogiasõnaraamatu töörühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm

TÜ ja EKI koostööst sündis murrete arvutikorpus.

Eesti keele ajaloo uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
Põhisuunad: murded, sõnavara päritolu, nimeuurimine, murdegrammatika, murdekorpused
Uurimiskeskused: TÜ ja EKI
Uurijad: Tiit-Rein Viitso, Uno Rätsep, prosoodia uurimisrühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm, Lembit Vaba, etümoloogiasõnaraamatu töörühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm
Tööd: „Eesti murrete sõnaraamat“, murdetekstide sari „Eesti murded“, murdekorpuste koostamine

Vana kirjakeele varasem uurimislugu.
Eesti kirjakeele algus: Eesti kirjakeele ajalugu hõlmab umbes 480-aastase perioodi, alustades ajast, mil seni teadaolevalt ilmus esimene eestikeelne trükitud raamat (1525). See miWittenbergis trükitud teos sisaldas M. Lutheri ssa tõlke. Esimene osaliselt meie ajani säilinud raamat pärineb 1535. aastast (Wanradti- Koelli katekismus). Enne seda üksikuid käsikirjalisi tekste ja kohanimeloendeid.
Varasemad kirjakeele ajaloo käsitlused: Üksikkäsitlusi leidub eesti keele ja kultuuri küsimustele pühendatud saksakeelses ajakirjas “Beiträge zur genauern Kenntniß der Estnischen Sprache” (1813–32). Baltisaksa pastorite uurimuslikke artikleid.
Tartu ülikool:
Lektor Johann Samuel Friedrich Boubrig: ühise kirjakeele vajaduse tõstatamine; eeskuju soome keelest (“Ueber die Dialecte der ehstnischen Sprache und ihre mögliche Vereinigung zu einer allgemeinen Schriftsprache” (1843).
Lektor Dietrich Heinrich Jürgenson – loengud eesti kirjanduse ajaloost, k. a ülevaade varasemast kirjasõnast (ilmunud ÕESi toimetistes 1843-44). Peab huvi suurenemist eesti keele vastu pastoritest kirjameeste Rossihniuse ja Stahli teeneks. Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna – Stahl; 2) Stahl – 1715. a UT; 3) 1715 – 1817 (O. W. Masing ); 4) 1817 – 1840. aastad.
Lektor Friedrich Robert Faehlmann – seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav “raamatumurre”. Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust.
Lektor Mihkel Veske artikkel Stahli teosest “ Hand - und Hauszbuch” (1881).
Lektor Karl August Hermann – õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses “Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani” ( 1898 ). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni piiblitõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. aastast.
Lektor, hilisem professor Jaan Jõgever. Iseloomustanud nt Läti Henriku kroonikas kasutatud eestikeelseid sõnu ning koha- ja isikunimesid (1913), pidanud ülikoolis loengusarja eesti kirjakeele ajaloost ning Georg Mülleri jutluste keelest.
Professor Andrus Saareste – hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: “Piibli keel ja rahvakeel” (1939), “Eesti keel XIII–XVI sajandil” (1937), “Eesti keel Rootsi-Poola ajal” (1940); üksikallikate kohta nt “400-a vanune keeleline leid Eestis” (1923), “Wanradt-Kõlli katekismuse keelest” (1930), “Agenda Parva (1622) keelest” (1938).
Koos A. R. Cederbergiga on A. Saareste avaldanud kogumiku “Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi” I–II (1927; 1929– 1931 ).
Professor Julius Mägiste – põhjalikke käsitlusi vanade tekstide sõnavara ja grammatika kohta. Lõpetamata jäänud eesti vana kirjakeele sõnaraamat (628 + 107 lk, käsikirja koopia olemas TÜ vana kirjakeele uurimisrühmas). Vana kirjakeele andmeid kasutab etümoloogilistes artiklites. Käsitlus “Possessiivsufiksite rudimentidest eestis, eriti vana eesti kirjakeele (1520—1739) adverbides ja muudes partiklites” (välja antud 2000).
Grammatikaalaseid artikleid: “Eesti saama- futuuri algupärast ja tarvitamiskõlblikkusest” (1936).
Professor Mihkel Toomse – käsitlus 1739. a piibli vokaalide kvantiteedi märkimise traditsiooni kujunemisest (1939).
Professor Paul Ariste – uurinud ennekõike saksa ja vene laensõnu vana kirjakeele tekstides, nt käsitlused “Georg Mülleri saksa laensõnad” (1940), “Saksa laensõnadest 16. sajandi eesti kirjakeeles” (1940), “Vene laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles” (1958), “Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles” (1963), “Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles” (1981).
Professor Arnold Kask – oli keskendunud kirjakeele ajaloo uurimisele, mõtestas seda laias perspektiivis. Raamatud: “Eesti kirjakeele ajaloost” I—II, “Eesti murded ja kirjakeel” (1984). Vanalt uuele kirjaviisile üleminek (1946). Doktoriväitekiri ilmunud raamatuna “Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles” (1958). Olulisi artikleid: “Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest” (1949), “Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel” (1953), “Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest” (1955), “Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani” (1956).
Dotsent Aino Valmet – kandidaadiväitekiri “Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles ( 1524 —1867)” (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelse juhuluule kohta (1973).
Emeriitprofessor Paul Alvre – hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest ( 1971 , 1973, 1974, 1975, 1983), vana kirjakeele küsisõnadest (1976, 1978, 1997), pronoomenite morfoloogiast (kes 1977; mis 1987), adverbidest paraku; paremini; veelaks; subi, suda ~sutta; mispärast~seepärast jt (1978, 1979, 1984); arhaismidest (hüüs~hüis) (1978), üxigka (1983), lind ‘linn(us)’ (1999).

Vana kirjakeele uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
Põhisuunad: morfofonoloogia, morfosüntaks, süntaks, leksikograafia, leksika, tõlkeküsimused
Uurimiskeskused: TÜ vana kirjakeele töörühm, EKI
Uurijad: TÜ: Huno Rätsep, Jaak Peebo, Valve-Liivi Kingisepp, Heli Laanekask, Külli Prillop, Pille Penjam , Kristel Ress, Külli Habicht; EKI: Kristiina Ross, Külli Kuusk , Heiki Reila, Annika Kilgi
Tööd: Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997), “Georg Mülleri jutluste sõnastik” (2000), “ Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika” (2002), “Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula?” (2002), “Läänemere rahvaste kirjakeelte ajaloost”. Toimetanud Jaak Peebo (1995)

Suulise kõne uurimine, TÜ suulise kõne korpus.
Kvantitatiivne uurimine – uuritakse mingit hulka, nt mingite sõnade esinemissagedust
Kvalitatiivne uuring – sõnade mikroanalüüs, uuritakse sõnade suhestumist. Analüüsib, miks on sõnades varieerumine/miks kasutatakse erisituatsioonides eri vorme. Suhtlussituatsiooni mõju suhtlusele .
TÜ suulise kõne korpus – kogutud al 1997, keelekorpus, kõnekorpus on arvutilingvistikas foneetiliseks kasutuseks mõeldud spetsiaalsed korpused , avatud korpus, s.t ei ole ette määratud, kui palju ja mis liiki tekste ta peaks sisaldama, pragmaatiline korpus.
Võimaldab kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid uuringuid. Suulise kõne uurimine käib läbi korpuste, mis transkribeeritakse. Mida aeg edasi, seda enam kasutatakse kvalitatiivset uuringut. Suhtlussituatsiooni arvestamine. Sõnade erinevad rollid suulises ja kirjalikus kõnes.

Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga.
Suuline kõne on hoiakulisem, spontaanne, vahetu, valdavalt dialoog (polüloog). Suulises kõnes esineb valehääldusi, üneemide kasutamist, dialoogipartikleid jne, intonatsioonid, pausid , rõhk, tempo, naer/ venitused jne, hääle kvaliteedi muutus, sisse- ja väljahingamised, pealerääkimine.

Arvutilingvistika (põhilised tegevussuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
Põhilised tegevussuunad: formaalsed grammatikad, algoritmid ja programmid loomuliku keele analüüsiks ja töötlemiseks, keeleressursid; rakenduslik pool: õigekeelsus ja stiili kontroll, grammatikakorrektor, sisukokkuvõtja, infootsingusüsteem, inimkeelne dialoog arvutiga, suulise kõne süntees ja tuvastus, masintõlge jne
Uurimiskeskused: TÜ arvutilingvistika uurimisrühm, TÜ keeletehnoloogia uurimisrühm, TTÜ foneetika ja kõnetehnoloogia labor, Eesti Keele Instituudi keeleteaduse ja – tehnoloogia osakond
Uurijad: Mart Remmel, Ülle Viks, Margit Langemets, Meelis Mihkla
Tööd: TÜs loodud korpused, EKI korpus, TTÜ küberneetika instituudi eestikeelse kõne andmebaas

Koodivahetuse uurimine.
Koodivahetust on mõistlik defineerida kui mitme keele kasutamist ühe lausungi või vestluse piires – seega nii lause sees kui ka lausete vahel.
Koodivahetuse uurimises esineb mitu suunda: strukturaalne ehk grammatiline, psühholingvistiline, sotsiolingvistiline ja pragmaatiline. Strukturaalne suund tegeleb koodivahetuse süntaktilis-grammatiliste omadustega, kuhu kuuluvad ka piirangud. Psühholingvistika uurib bilingvaalide keeleoskust, kõneproduktsiooni jms. Sotsiolingvistiline lähenemisviis seostab keelevalikut sotsiokultuuriliste parameetritega, pragmaatiline aga vaatleb suhtlemises toimuvat koodivahetust

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 225 allalaadimist

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #1

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #2

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #3

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #4

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #5

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #6

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #7

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #8

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #9

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse #10

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

225 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

redy Õppematerjali autor

Sissejuhatus eesti keele uurimisse, aine teine osa (H. Metslangi) 2009/2010 õppeaastal. Konspekt pole täiuslik, nii et hea oleks mõned asjad ise juurde vaadata (kasu on kohustusliku kirjanduse artiklitest). Üks küsimus on vastamata.

eesti keele uurimine

Sarnased õppematerjalid

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine.

Kategoriseerimata

doc

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-urgi keelerühma läänemeresoome keelte hulka. Kujunes 13.-16. sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise teel. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. Heinrich Stahl ,,Anführug zu der Ehstnischen Sprache" (1637): esimene eesti keele kirjeldus. Raamat saksa keeles, keele õpik iseseisvaks õppimiseks. Õigekirjutus ja vormiõpetus; terminite selgitusi pole. Käsitleb saksa ja eesti keele ühisjooni, erinevused on kõrvale jäetud. Ei esita käänd- ega pöördsõnade muutmistüüpe, vaid osutab, et sõnad käänatakse ja pööratakse ühtmoodi. Tähestik saksakeelne, sinna kuuluvad ka c, f, x ja z. Pikka vokaali tähistan h-ga. Artiklid üx ja se. 6 käänet.

Eesti keel

doc

Nimetu

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-14 sajand läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest eristumise tulemusel. Esimesed ülestäheldused pärinevad 13.sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet

Kategoriseerimata

doc

Eesti keele vaheeksami kordamine

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi

Eesti keel

doc

Ülevaade eesti keele uurimisest

Ülevaade eesti keele uurimisest Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne

Eesti keel

odt

Eesti murded Referaat

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium Eesti murded Referaat koostas Maia Kirillova juhendas õp. Silvi murulauk September 2011 Sisukord: 1.Sissejuhatus.............................................................................................. 2.Eesti murdeuurimine aastatel 1992-2002..........

Eesti keel

odt

Eesti kirjakeele ajalugu

• Esimene teadaolev/ilmunud eestikeelne trükis; säilinud raamat: 1525 (pole säilinud luterlik käsiraamat Liivimaa keeltest), 1535 Wanradt-Koelli katekismus (Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus fragmente säilinud) • Esimene eesti keele grammatika: Esimene eesti keele käsiraamat (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Autoriks Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni

Eesti kirjakeele ajalugu

doc

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

Sakslaste viljeldud eestikeelne juhuluule (Reiner Brocmann, Heinrich Göseken, Georg Salemann). Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: 1600–1606 Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri 39 käsikirjalist jutlust. 1632–1638 Heinrich Stahli mõjuka kirikukäsiraamatu „Hand- vnd Haußbuch” neli osa. 1641–1649 Heinrich Stahli jutlustekogu „Leyen Spiegel” kaks osa. 1662–1667 Christoph Blume neli kiriklikku raamatut. Esimesed eesti keele grammatikad, mis olid mõeldud kirikuõpetajatele eesti keele tutvustamiseks: 1637 Heinrich Stahli „Anführung zu der Estnischen Sprach” – keeleõpetus koos väikese saksa-eesti sõnastikuga. 1660 Heinrich Gösekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache”. 1693 Johann Hornungi keeleõpetus „Grammatica Esthonica”, mis võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse algatatud kirjaviisireformi põhimõtted ja pani aluse vanale kirjaviisile

Keeleteadus

Rohkem sarnaseid