Tallinna Ülikool MICHEL FOUCAULT VÕIMUST Referaat Tallinn 2011 2 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 3 Michel Foucault 1926-1984..................................................................................................... 4 Seksuaalsuse ajalugu.......................................................................................................... 4 Võimu olemus ja mehhanismid................................................................................................ 5 Võimu võrgust valla............................................................................................................. 6 Lõputu peegeldamine.......................................................................................................... 7 Võimu definitsioon .....................
Michel Foucault ,,Seksuaalsuse ajalugu I" 1. Ülevaade loetud tööst Michel Foucaulti uurimuse eesmärgiks on näidata, et kuni Freudini võiks kõike öeldut, hoolikat ettevaatlikkust ja detailseid analüüse käsitleda kui protseduure, mille eesmärgiks on kõrvale hiilida seksi väljakannatamatu, liiga ohtliku tõe eest. Tõsiasi, et seksist püüti rääkida teaduse puhastatud, neutraalsest vaatenurgast, on juba iseenesest tähenduslik. 19. Sajandi teadus seisneski vältimises- kuna seksist endast ei suudetud või
Kokkuvõte Michel Foucault teosest ,,Seksuaalsuse ajalugu I" Scientia sexualis Loetud teksti ülevaateks võib öelda, et Foucaulti eesmärgiks oli antud raamatu kirjutamisel näidata, et viimast kolm sajandit Lääne tsivilisatsioonis ei saa kuidagi võtta kui seksuaalsuse repressioonina, pigem aga vastupidi- valitsev võim kasutab seksuaalsust oma eesmärkides ning oma mahhinatsioonides kavalalt ära. Ta on ära toonud kaht põhilist seksitõe produtseerimise moodust- lääne maailmale/ kultuurile oli seks kui teadus seksuaalsusest (scienta sexualis), ning muu maailm (Hiina,
teadmine, mis konstrueerib mingi käsituse ning psüühilised süsteemid püüavad seda teadmist kasutada nii tekib kord. (Palmaru K. III) Teise võimukäsituse põhivoolu rajaja on Nicóllo Machiavelli, kelle raamat "Valitseja" (Principe) (1513, ilmus 1532) sisaldab võimu detsentraliseeritud ja strateegilist käsitust. Võim vahend, soovitud tulemus (soovid ei täitu alati). Ta otsis eeliseid (nt sõjalisi), mis eristaksid "valitsejat" ja teisi. Michel Foucaulti järgi on tegelikkus meile antud ainult diskursuste kaudu. Võim on diskursuse efekt. Foucaulti käsituses ei ole võim repressiivne ega negatiivne. Selline diskursuse kaudu rakenduv (distsiplinaarne) võim on nähtamatu. (Diskursus saab siin sotsiaalse kontrolli funktsiooni.) Võim on kõige efektiivsem siis, kui ta on produktiivne. Foucault ei pea diskursust mingite gruppide tahtliku tegevuse tulemuseks. Grupid ei mõtle diskursusi välja
4. Kas on olemas isoleerituid diskursusi? Vastates sellele püüdke jällegi pilgus hoida neid esimesi üldiseid küsimusi. Diskursus ei ole isoleeritud. Ta on mõjutaud teistest diskursustest ja moodustab laia võrgustiku, kus erinevad diskursused põimuvad, ristuvad, lõikavad üksteist. 5. Diskursuse sisemised kontroll mehhanismid: kommentaar. Mis funktsioon on kommentaaril diskursuse konstitutsioonis? Kas ja kuidas eristab Foucault diskursust ja teksti? Kas diskursusel on Foucaulti jaoks käesoleva teksti raames alati ühene tähendus (mõelge, mis on pr. keeles discourse )? Kui ei, siis mida see taotleb? Kommentaari funktsiooniks on piirata diskursuse juhuslikkust korduse ja samasuse kujul (identiteedi mäng). Foucault` jaoks ei tundu teksti ja diskursuse eristamine iseenesest tähelepanu all olevat. Arvan, et tekst saab olla diskursuse osa ja samuti saab ka diskursus olla teksti osa. Diskursus kui tekst tundub minu silmis ainult võimalik sel juhul, kui
tähenduslikuks tervikuks ja ühendab tegelikkusega. Autori postitsioon erineb konkreetsest idiviidist, sest indiviidu roll muutub ajas, aga autori kui põhimõtte olemus mitte. Konkreetse indiviidi positsioon kõigub kord on see oluline, siis jälle pole, indiviid võib diskursuse luua või siis on teadmata indiviidi poolt loodu diskursusi, ent autor on see kes diskursusi korrastab ja see roll tuleb teadlikult võtta. Foucaulti diskursuse määratlemisel seletab see seda, et diskursuse omistamise autorile ei ole alati samatähenduslik, et looja ja autor oleksid sama isik, peavad nad teadlikult need funksioonid enestele võtma, autori olemusest lähtudes. 6. Diskursuse sisemised kontroll mehhanismid: distsipliin. Distsipliin vastandub autori funktsioonile, sest distsipliini süsteemi võib kasutada igaüks, kes tahab, ilma, et selle toiminime või tähendus peaks oleme seotud mingisuguse autoriga
(esindajaks Andy Warhol). Posmodernism, kui sotsiaalne teooria Postmodernismi kui sotsiaalset teooriat on mõjutanud Prantsuse koolkond. Prantsusmaa, nagu mitmed teisedki tööstusmaad, oli läbinud kiire industrialiseerumise, tarbimine kasvas jõudsasti. Marksistlikud teooriad hakkasid populaarsust kaotama. Sotsiaalne teooria kohati maskeerib mitmed erinevad tõed. Üheks Prantsuse kooli esindajaks on Michel Foucault. Foucaulti töö on rohkem seotud sellega, et paljastada, kuidas sotsiaalsed normid ja koodid struktureerivad inimeste elusid. Et seda mõista, tuleb aru saada võimu rollist ühiskonnas. Prantsuse koolkonna esindajad Lyotard ja Foucault on oma ülesandeks võtnud ,,erinevuse" paljastamise ja tutvustamise. Inimesed saavad võidelda ühetaolisuse vastu. Viimane postmodernistlik sotsiaalne teoreetik on Jean Baudrillard. Kui Lyotard ja Foucault eitasid
rääkida, kuidas neist mõteldakse. Diskursused annavad kuju kirjeldatud objektidele, need ei ole lihtsalt kirjeldavad, vaid need fromeerivad objekti. Kolm toimetasandit: Võimaldav Piirav Konstitueeriv Nt. Keel võimaldab meil rääkida, ta lubab meil rääkida. Keel piirab seda, mida me öelda saame, ta seab ka piirid. Keel paneb meid kui teatavat objekti kokku, konstrueerib meid rääkijatena. Kas midagi asub väljaspool diskursusi? Kas mingisugune ´mina´ asub diskursustest väljaspool? Foucaulti arvates ongi ´mina´ diskursuste tulemus. Diskursiivsed formatsioonid . Faucault toob küsimuse võimust. Kõikides diskursustes on olemas võimusuhted. Teadmine (valgustusajastul oli teadmisel vabastav mõju) Foucaulti ideede taga on suuresti Nietzche. Ta ei usalda objektiivset teadmist. Temas tekitab umbusku, et on olemas objektiivne teadmiste kogu, mis ootab avastamist, ta ei usalda neutraalsust teaduses. Ta ei ole nõus, et teadmine on midagi, mis on kasulik kogu inimkonnale.
sõnaga différance e. erinewus. See on Derrida enese loodud neologism, milles „e“ asendub „a“-ga. See on kirjapildis märgata, aga kõnes mitte kuulda, illustreerib kirja seespidisust ja tähendusrikkust kõnega võrreldes. Sõna viitab kahele asjale: 1) erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse. 2) edasilükatud tähendusele, sest tähendused tekstides on muutuvad M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ‚arheoloogiline meetod’ ). Foucaulti mõtete tuumaks on võimu analüüs. Võim kui suhtevõrgustik, mis muutub vastavalt ajastule, olukordadele. Iga konkreetse ajastu võimusuhted konstrueerivad ajastu diskursusi. Diskursuse all peetakse üldisemalt silmas kas a) tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust b) mingile kultuurilisele-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust. Foucaultlikus tähenduses on diskursus reeglitega kehtestatud praktika, millest vastava
différance e. erinewus. See on Derrida enese loodud neologism, milles ,,e" asendub ,,a"-ga. See on kirjapildis märgata, aga kõnes mitte kuulda, illustreerib kirja seespidisust ja tähendusrikkust kõnega võrreldes. Sõna viitab kahele asjale: 1) erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse. 2) edasilükatud tähendusele, sest tähendused tekstides on muutuvad M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ,arheoloogiline meetod' ). Foucaulti mõtete tuumaks on võimu analüüs. Võim kui suhtevõrgustik, mis muutub vastavalt ajastule, olukordadele. Iga konkreetse ajastu võimusuhted konstrueerivad ajastu diskursusi. Diskursuse all peetakse üldisemalt silmas kas a) tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust b) mingile kultuurilisele-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust. Foucaultlikus tähenduses on diskursus reeglitega kehtestatud praktika, millest vastava diskursuse mõjualas viibib inimene ei pruugi midagi teada
Peaksime rohkem uurima kuidas tot. Inst mõjutavad meie isiksusi ning kuidas nad meid hävitavad. Eraelu kadumine. Ühine/kollektiivne elu (laagrid). Korrastatud ja kontrollitud elu, kindel graafik ja reziim. Kaaslased versus personal, teie vahel tekib selline erinevate arusaamade kokkupõrget. Tüüpilisemad näited sõjavägi, internaatkoolid, lastekodud, vaimuhaiglad. Mille poolest erineb totaalse institutsiooni teooria distsiplinaarse teooriast? Goffmani sõnul seotud isikuga ja Foucaulti sõnul tehnikaga. 1. Milline protsess võimaldab Max Weberi kohaselt bürokraatia arengut? 1. Transformeerimine 2. Sotsialiseerimine 3. Sublimeerimine 4. Ratsionaliseerimine * 2. Institutsioon tähendab eelkõige 1. teatud norme ja väärtusi, mis annavad ideid miks ja kuidas on võimalik juhtida inimtegevust * 2. inimesi, kes töötavad koos alludes teatud normidele ja väärtustele
Lisaks rõhutab ta, et hinge kannatused on halvemad kui keha kannatused. Keha kannatab üksnes oleviku pärast, hing aga nii oleviku, mineviku kui tuleviku pärast. Väga kõrgelt hindab Epikuros sõprust. Inimene on oma valikutes vaba, ta otsustab ise, millist teed pidi minna. Filosoofa peab aga näitama teed õnneliku elu suunas. Postmoderne filosoofia ründab pidevalt modernismi eeldusi. Nad juhivad halvustavat tähelepanu kahekeelsusele, mis on olemuslikult peidetud modernsesse eeldusesse. Foucaulti on kutsutud Nietzsche kõige andunumaks järgijaks. Ta oli väsimatu valgustusaja maailmavaate kriitik. Foucault ei ole iseseisva mina ega reaalsuse otsingutel, vaid keskendub tekstide tõlgendamisele. Sellest tulenevalt hindab filosoof kõrgelt keerulisust. Ta proovib mõista, kuidas tekivad erinevad arusaamad, mille ümber nad kujunevad, kuidas neid kasutatakse ning millist mõju nad kultuurile avaldavad. Foucault jõuab ka järeldusele, et tõde on vaid funktsioon, mis on seotud
annaabi.ee 
