Kama (0)

KAMA
Kama on keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt süüakse ( juuakse ) hapupiima, keefiri või jogurtiga.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kama
Eesti köök
Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon.
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid.
Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud – puder, rokk , kört, leem jt.
Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib . Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia.
Eestile omane teraviljatoit on ka kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder – kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus.
Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp .
Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.
Munatoidud olid haruldased , munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad.
Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima.
Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut.
Liha polnud talurahva laual väga sagedane . Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid , liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga – sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid , mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti . Lihaga keedeti ka kapsasuppi, suitsuliha pandi herne- ja oasupisse.
Soolatult jõudis lauale silk, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest.
19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad. Järk-järgult said tuntuks ja kättesaadavaks uued toiduained ja -valmistamisviisid. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid linnade ja mõisate kaudu Saksamaalt ja Venemaalt. Vürtspoodidesse ilmusid müügile soolaheeringas, manna , riis, suhkur, kohv ja vürtsid. Naisseltsid hakkasid korraldama kokakursusi, levis hoidistamine .
1920.-30. aastateks kujunes välja nii-öelda eesti köögi teine kihistus. Sellest ajast on tuntud näiteks sellised Eestis hästi kodunenud ja omased toidud nagu kartulisalat , marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet , kotletid, kartulipuder , kapsarullid, kissell , mannavaht, plaadikoogid jms.
Pärast Teist maailmasõda said Eesti toitumistavad ulatuslikke mõjutusi ida poolt; sööklatesse ja restoranidesse jõudsid borš, seljanka, rassolnik, hartšoo, pelmeenid jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik.
1980.-90. aastatest on traditsiooniline eesti köök tähtsust kaotamas. Siiski eelistatakse paljudes peredes eriti pühade ja pidude ajal veel traditsioonilisi toite.
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_k%C3%B6%C3%B6k
Kama pole ainult suvesöök
Kama sööjal peab olema kannatust – hea kama tahab kümmekond minutit seista. Kellel aga kannatust enam, võiks aga proovida kõrvalolevast retseptiribast midagi põnevamat.
Kui küsida keskmiselt eestlaselt oma maa rahvustoite, siis kindlasti pakutakse ühe söögina kama. Oleme harjunud pidama seda Eesti rahvustoiduks ja selle üle uhked olema. Tegelikult pärinevad esimesed teated küpsetatud viljast tehtud jahutoitude kohta hoopis Babülooniast ja juba I sajandist pKr.
Vanasti kutsuti keedetud kaertest jahuks
Soome- ugri rahvaste seas on kama tuntud erinevate nimetuste all juba ammusest ajast. Tuntum neist on vast soomlaste talkkuna, Leedus nimetatakse seda malti­niaiks, Ida-Poolas ja Põhja-Venemaal toloknoks. Eestipäraselt on kama kirja pandud juba 18. sajandi alguses eesti-saksa sõnaraamatus ja see tähendas «keedetud kaertest jahu».
Algselt kasutati kama tehes põhiliselt otra , hiljem hakati kasutama ka kaera. Tänapäeval tuntud segakama, mis sisaldab ka kaunvilja, sai alguse Mulgimaalt ja levis üle Eesti.
Kamajahu valmistati kodus nagu muudki jahu, tavaliselt kevadel pärast seemnevilja külvi allesjäänud viljast. Hoolas perenaine tegi alati lisaks jahule ka paar vakka kama.
Esmalt valati vilja peale niipalju vett, et terad oleksid kaetud ja keedeti paar tundi, kuni tera hakkas pehmeks minema.
Siis kallati terad puhtaks pühitud ahjupõrandale kuivama, ahjusuu pidi samal ajal lahti olema, et liigne aur välja läheks.
Kui auru enam polnud, ahjusuu suleti ja terad küpsetati purukuivaks.
Lõpuks jahvatati kas käsikiviga või veskis jahuks. Kamaterade küpsetamine nõudis suurt vilumust ja nii vastutusrikast tööd tegid perenaised alati ise.
Tänapäeval on kama tegemine usaldatud suurtele tootmisettevõtetele. Pereleib Tootmise AS Pärnu tsehhis tehakse suvel 45 tonni kamajahu kuus, mille eestlased ka rõõmsalt nahka pistavad.
Kama söömiseks segati seda algselt veega, hiljem juba rõõsa või hapupiimaga. Paksuks kördiks segatud kama juurde anti silku-leiba, vedelat kama söödi magustoiduna. Üldiselt peeti kama siiski kergemaks suvesöögiks või vahepalaks, mida oli hea lännikutega metsa ja põllule kaasa võtta. Paksemast kamast sai pigistada ka palle, mida sõid peost enamasti lapsed ja mida anti kaasa karjapoistele.
Jahuse maitse vastu aitab röstimine
Tänapäeval on kama enamasti suvine toit, kui suure palavusega tugevamat toitu süüa ei jaksagi.
Tavaliselt süüakse kama segatuna keefiri, hapupiima või jogurtiga ning kes soovib, lisab ka suhkrut. Kama sobib hästi kokku ka meie metsas kasvavate marjadega. Kellele aga kama jahune maitse ei meeldi, võib kamapulbri eelnevalt pannil üle röstida.
Kama kasutavad ka erinevad kondiitritoodete tootjad, samuti lisatakse kama maiustustesse.
Kuna praegu on tõsiselt päevakorral Eesti oma toidu otsimine, siis paljud restoranid on võtnud oma menüüdesse toite, kus on kasutatud kamajahu. Olgu selleks siis kamajahust küpsetatud kook või õhuline magustoit.
Kuna aga lihtsuses peitub võlu, siis on omal kohal ka traditsiooniline kamajook või -söök segatuna hapupiimaga.
Kama sööjal peab aga olema kannatust – hea kama tahab natukene seista. Nii umbes 10 minutit.
Retseptiriba
Kamakört
Vaja läheb: 2 klaasi hapupiima või keefiri, ½ klaasi kamajahu, 2 sl. mett või suhkrut.
Valmistamine: Sega ained omavahel hästi läbi ja lase seista 10 minutit.
Kama-kartuli rattad
Vaja läheb: 0,5 kg kartuleid , 120 ml piima, 0,5 tl soola, 2 muna, 1 dl kamajahu, 1 dl nisujahu .
Valmistamine: Keeda kartulid soolaga maitsestatud vees ja lisa soe piim. Tambi tugevaks püreeks ja lisa munad. Sega korralikult ja lisa jahud. Vajadusel maitsesta soolaga. Vormi märgade kätega kanamuna suurused pallid ja vajuta need lapikuks. Küpseta 225 oC juures 15 minutit. Seda toitu võib pakkuda lisandiks mõnele kalaroale või süüa lihtsalt hapukoorega.
Sama retsepti järgi võid valmistada ka suupisteid. Selleks tuleb teha vaid väiksemad koogikesed ja suitsukalast võib neile peale teha kas salati või vahu.
Broileri-ananassipirukas
Vaja läheb: põhi – 1,5 dl kamajahu, 1,5 dl nisujahu, 1/2 tl küpsetuspulbrit, 1/2 tl soola, 100 g võid, 1 dl külma vett; täidis – 250 g broilerifileed, 100 g porrut, 100 g ananassikompotti, 50 g punast paprikat, karrit, soola, jahvatatud paprikat, musta pipart ; munamass – 2,5 dl piima, 2 muna, 50 g juustu.
Valmistamine: Sega kokku kamajahu, nisujahu, küpsetuspulber ja sool. Tükelda või kuubikuteks ja sega jahudega muredaks massiks. Lisa külm vesi ja sega ruttu tainaks . Vooderda sellega 27 cm läbimõõduga pirukavorm. Tõsta põhi külmkappi tahenema. Pruunista broilerifilee ribad õlis ja lisa viilutatud porru ja paprika , lõpus lisa ananassitükid ja maitsesta segu. Küpseta põhja 200 oC juures 10 minutit, vala sinna küpsetatud broilerimass ja peale ettevaatlikult muna-piima mass. Riputa peale riivitud juustu ja küpseta 200 oC juures veel 30–40 minutit, kuni munamass on hüübinud.
Kamakreem keedisega
Vaja läheb: 200 ml piima, 2 munakollast, 50 g suhkrut, 125 g hapukoort, 15 g želatiini, 50 ml külma vett, 50 g kama, 100 g keedist .
Valmistamine: Kõigepealt paisuta želatiin külma veega. Klopi munakollane koos suhkruga kergeks vahuks. Lisa vähehaaval piim ja kuumuta segu vesivannil , kuni pakseneb ja muutub tihedaks. Sulata želatiin ja vala piima-muna segusse . Sega omavahel kama ja hapukoor . Sega massid kokku ja vala vormi. Selleks, et kreemi pärast ilusasti vormist kätte saada võid vormi märjaks teha või katta toidukilega. Pane kreem külmkappi 3 tunniks. Siis löö vormist välja ja serveeri koos keedisega.
Mustika-kama puder
Vaja läheb: 1 l vett, 4,5 dl mustikaid, 3 dl kamajahu, 1,5 dl suhkrut. Serveerimiseks piima või vahukoort.
Valmistamine: Vala potti liiter vett, sega sinna sisse pooled mustikad , kamajahu ja suhkur. Lase keema tõusta ja jahuta veidi. Lisa allesjäänud mustikad. Võib süüa nii kuumalt kui külmalt kas rõõsa piima või ka vahukoorega.
Täidetud kamapallid ehk kamaellod
Vaja läheb: 150 g kamajahu, 35 g kakaod, 120 ml rõõska koort, 100 g suhkrut, 100 g võid, 50 g pohli (või pohlamoosi); täidiseks – 75 g pohli, 50 g rosinaid, alkoholi rosinate leotamiseks; paneerimiseks – 100 g pähkleid, 50 g kookoshelbeid.
Valmistamine: Alustuseks kalla rosinatele peale veidi alkoholi ja jäta need paisuma . Alkoholi asemel võid kasutada ka lihtsalt kuuma vett. Rösti kamajahu kuumal pannil koos või ja suhkruga. Purusta pohlad püreeks ja sega kokku kamaseguga. Lisa sinna ka kakao ja rõõsk koor. Lase massil paisuda ja rösti pannil paneerimiseks mõeldud pähklid. Puhasta pähklid kestadest ja haki peeneks. Jaota kamamass ühesuurusteks tükkideks (sellest kogusest peaks tulema 20 tk.), tõsta iga tüki keskele mõned pohlad ja rosinad ning vormi märgade kätega ühtlased pallid. Veereta osa palle röstitud pähklites ja osa kookoshelvestes. Hoia kuni serveerimiseni külmas.
Kamapannkoogid
Vaja läheb: 5 dl piima, 2 dl nisujahu, 1/2 dl kamajahu, 1 muna, 1/2 tl soola, 25 g võid.
Valmistamine: Sega jahud piimaga , lisa soola. Lase tainal paisuda 15 minutit. Klopi muna kergelt lahti ja lisa tainale, siis sulatatud või. Küpseta tainast õhukesed koogid ja paku neid koos pohla - või jõhvikamoosiga.
Kama-jäätisekokteil
Vaja läheb: 4 dl vanillijäätist, 4 dl piima, 2 dl maasikaid, mustikaid või muid marju, 3 sl kamajahu.
Valmistamine: Vahusta jäätis ja piim saumikseriga, lisa sinna purustatud marjad ja kamajahu. Enne lauale andmist lase kokteilil 5 minutit seista.
http://www.sloleht.ee/2006/08/05/sookjook/203100/
Eesti kama sai Leedu messil kuldmedali
Vilniuses 6.-9. mail toimunud messil AgroBalt 2004 pälvis ASi Cibus toodetav kama messi kuldmedali.
AgroBaldil näitavad Eesti ametlikul stendil kodumaist toodangut kuus ettevõtet. AS Cibus kandideeris ainsana Eestist messi kuldmedalile.
Messi kuldmedalile kandideeris 49 toiduainet. Kokku anti välja 15 kuldmedalit, mille pälvisid veel Leedus, Lätis ja Valgevenes toodetud toiduained.
Baltimaade suurimal oma valdkonna messil on ühisväljapanekuga esindatud AS Cibus kama ja rukkileivaga, OÜ Agroberry astelpaju toormoosiga, AS Onistar alkohoolsete joogidega, AS Balbiino jäätisega, AS Kohuke kohukestega ja Järveotsa Põldvutifarm vutimunadega.
http://www.eestitoit.ee/pages.php/010201,13
Eestlane ja tema söögikombed
Eestimaa on pisike maatükike Läänemere ääres, kus inimesed muutuvad aastaaegade vaheldumise rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske.
Ka Eestimaa külalistele on kõhurõõmude vaatevinklist parimaks ajaks hilissuvi, kui põhjamaa loodus esitleb oma aastaloomingut, kuigi maitsmisväärset leiab siit teistelgi aastaaegadel. Restoranid pakuvad rahvusvahelise köögi tuntud roogasid, lõunatada võib ka itaalia, mehhiko, jaapani, india ja veel mitut eksootilist moodi. Kohvikud meelitavad möödujat kohvi, värskete kookide ja saiakeste jumaliku aroombuketiga. On pitsabaare ja bistroosid, lisaks ülemaailmsete kettide kiirsöögikohad.
Muistsed kombed
Eestlase igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu ka head isu soovimine pole siinmail sügavalt juurdunud. Lauda istudes on eesti talupoeg soovinud oma perele hoopiski jätku leivale. Kui mõned eriti rasked näljaperioodid välja arvata, ongi eestlase laual ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba .
Ajas sada aastat tagasi minnes oli toidulaud praegusega võrreldes talupoeglikum, tänaseni säilinud piirkondlikud erinevused aga veelgi teravamalt piiritletud . Kehval kivisel pinnasel elav ranna- ja saarerahvas sõi leivakõrvaseks peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala. Jõukamates sisemaa taludes kasvatati leivavilja kõrval ka karja, millest üle talve peeti vaid piimalehmad ja tõuloomad. Oinale sai saatuslikuks mihklipäev (29.september), mardipäeval (10. november) oli laual hani ja kadripäeval (25.november) kana . Enne jõulu veristati nuumsiga, millest pidi peale pühaderoogade valmistamist soolaliha ja -peki näol jaguma kuni järgmise sügiseni.
Argipäevadel oli talumehe laual kruubipuder hapupiima või koorega keedukartul, mille juurde anti kohupiima või soolasilku, suurtel pühadel ka võid, liha ja munaputru. Suurtaludes, kus pererahvas rahapunga nööre väga kõvasti kokku ei kiskunud, sõid sulased ja tüdrukud perega sama toitu. Kitsi taluniku tööpere laual olid enamasti vaid kartul, leib, jahurokk ja soolasilk.
Levinud jookideks olid linnusekali, meekali ehk mõdu ning kevadeti ka kasemahl . Jõuludeks ja muudeks pühadeks pruuliti lahtistes anumates linnastest või suhkrupeedist magusat koduõlut. Suurematel saartel on õllepruulimine alati olnud tõsine ja tähtis tegevus, mille salanipid on mandrimeestele tänini kättesaamatuks jäänud. Mekkimisel mahedat, kuid mõjult salalikku õlut pruulitakse vaatides ja pakutakse puust õllekannudes.
19. sajandi viimaseks veerandiks oli alguses tugevat vastuseisu leidnud kartul muutunud märkamatult eestlase üheks põhitoiduks. Pisitasa levisid mõisate ja linnaülikute köökidest linnakodanike ja jõukamate talunike lauale vürtsid ning mitmed uued road , nagu manna- ja riisipuder. Laadapäevadel oli külanoormeestel võimalus kostitada tüdrukuid magusa kollase saiaga , mis pikaks ajaks jäigi laadasaia nime kandma. Vürtspoodidesse tuli müügile soolaheeringas, mis ohtrale kodumaisele kalavalikule vaatamata palju pooldajaid leidis.
Toidulaud tänapäeval
Veel neli inimpõlve tagasi sõi eesti talupere ainult kodus ning söögilauas oli alati koos kogu pere. Söögiaeg oli tõsine, isegi pühalik toiming, mille ajal ei tohtinud sõnagi rääkida. Söömisega liitus arvukalt vanu kombeid, mida pidi rangelt jälgima, et kogemata mitte nälga või muid õnnetusi majja tuua. Toitu ei tohtinud lauale tilgutada, kuna siis pidi tulevane kaasa olema joomahimuline. Pärast sööki laud koristati ning pühiti puhtaks valge lõuendrätiga. Söögilaua pühkimine palja käega tähendas tüli, paberi või villase lapi kasutamine aga nälga ja viletsust.
Kuid ajad muutuvad, ja meie koos nendega. Nii polegi tänasel Eestimaal enam kindlaks kujunenud söögiaegu. Hommikust sööb enamik eestlasi kodus: pudrusööjad vaaritavad endale helbeputru või valmistavad kiire müslieine, kohviinimesed mõnulevad kohvi ja võileibadega. Keskpäeva ja kella kolme vahel võetakse lõunaeinet, mis ühtedele tähendab kodust kaasavõetud võileiba otse töökohal, teistele aga tõsisemat söögiaega restoranis , kiirsöögikohas või baaris. Ka õhtust sööb igaüks ise ajal. Täies koosseisus saab perekond kokku nädalalõpu lõunalauas.
Kehalise töö tegijad, eeskätt maainimesed , hindavad tänapäevalgi tugevamat rooga . Linnaelanikud, eriti nooremast põlvkonnast, valivad see-eest kergema toidusedeli. Eelistatakse väherasvaseid piimasaadusi: keefirit, kohupiima, jogurtit ja petipiima. Lihaletist valitakse broiler , taine sealiha või hästilaagerdunud veiseliha . Ostukorvidesse pannakse nii kodumaiseid kui eksootilisi puu- ja köögivilju kas toorel kujul, valmissalatitena või hoidistena.
Traditsioonilisest söögisedelist kinnipidamist võib täheldada eelkõige rahvakalendri tähtpäevadel, millest kõige olulisem on ammu enne ristiusu tulekut tähistatud paganlik jõul ehk jul. Kunagi kasinad jõuluroad saavutasid rikkalikkuse lae 1930. aastate lõpuks ning pole sellest peale oluliselt muutunud. Ei loe kõhn rahakott ega kaalujälgimine, sest kallil jõuluajal peavad ilmtingimata laual olema sült, sea- või hanepraad, ahjukartulid, hapukapsas ja verivorst . Nii algabki uus aasta eestlasele sageli paarinädalase dieedipidamisega. Kõik see jõuab aga järgneva üheteistkümne kuu jooksul kenasti unustusse vajuda ning kordub suure tõenäosusega järgmiste jõulude ajal uuesti. Sest jõulud on ainus aastaaeg, mil eestlasele soovitagu mitte jätku leiba, vaid pigem head isu!
Lia Virkus "Eesti köök" (AS Ajakirjade Kirjastus, 2003)
Tarbijauuringute tulemused
Eestlaste toitumisharjumustest ja toidukaupade ostueelistustest annavad põhjalikuma ülevaate Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt teostatud ja Eesti Põllumajandusministeeriumi poolt tellitud iga-aastased tarbijauuringud. Uuringud baseeruvad küsitlustel, mis on viidud läbi Eesti elanike hulgas ja teevad kokkuvõtte küsitletute tarbimisharjumuste muutumisest aja jooksul.
http://www.eestitoit.ee/pages.php/0101
Eesti toit – hea maitse (Lk. 17-18.)
Igas riigis on olemas vaid sellele omane toitumiskultuur, samuti oma rahvuslikud toidud ja toiduained. Olles oluline osa rahvuskultuurist, vajavad need väärtustamist ja propageerimist nii kodu- kui välismaal. Kodumaisel turul on tähtsad traditsioonid, tarbijate väljakujunenud maitse- eelistused ja patriotism .
Projekt "Eesti Toit"
Põllumajandusministeeriumi (PM) ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) koostöös 2004. aastal algatatud projekti "Eesti Toit" eesmärk oli esmalt tarbijate abiga välja selgitada Eesti rahvuslikule köögile iseloomulikud toidud ja toidukaubad ning teha need tuntuks, samuti kujundada Eesti köögi mainet nii kodu- kui ka välismaal. . Arengukava ajavahemikuks 2005-2008 näeb ette aidata kaardistada tüüpilise eesti toidu tootmise, töötlemise, turustamise ja tarbimise olukorda, kujundada eesti toidu kuvandit, aidata kaasa tüüpiliste toidukaupade konkurentsivõime suurenemisele, suurendada kodu- ja välismaise tarbija rahulolu eesti toidu ja toidukaubaga, samuti kindlustada Eesti toidusektori jätkusuutlik areng ning tarbijate huvide kaitse ja informeerimine.
Arengukava viiakse ellu läbi mitmesuguste avaliku, era- ja kolmanda sektori projektide nagu infomaterjalide koostamine, uuringute, koolituste, seminaride ja infokampaaniate läbiviimine. Arengukava koordineerib ka ministeeriumide ja nende haldusala asutuste samasuunalist tegevust, samuti toetab ettevõtteid läbi ühisturunduse ning üldise mainekujunduse.
Uuring "Eesti Toit"
Ajavahemikul veebruar - märts 2005 viis Eesti Konjunktuuriinstituut (EKI) läbi küsitlusuuringu teemal "Eesti Toit". Töö eesmärk oli välja selgitada, mida peavad Eesti elanikud tüüpiliseks eesti toiduks ja mida kõige meelsamini ise söövad.
Piimatoodetest maitsevad elanikele enim tooted, mis tegelikult ei ole traditsioonilised - jäätis, kodujuust , sulatatud juust, kohukesed, kohupiimakreemid, jogurtid, desserdid . Traditsioonilised lemmiktooted on aga piim, või, keefir ja teraline kohupiim .
Lihatooted on eriline komponent Eesti toitudes. Linnuliha on tänapäeva köögis oluline täiendus traditsioonilisele seapraele ja suitsulihale. Tüüpiline toit ja inimeste eelistused on enim tasakaalus just lihatoodete puhul, v.a. verivorst, verikäkk, sült, mida armastatakse süüa vähem.
Kala on traditsiooniliselt olnud rannaaladel eestlaste põhitoit. Tänapäeval võib kalatoite liigitada pigem tüüpiliseks toiduks kui selliseks toiduks, mida meelsasti süüakse. EKI uuringust järeldus, et kohalikele inimestele peaks kalatooteid ja -toite rohkem pakkuma ja meelde tuletama .
Teraviljatoodetest väärivad enim tähelepanu rukkileib, kama ja sepik. Kama on tuntud eestlastele ja võitmas turgu välismaal, kuid Eestis elavatele muulastele on kama võõras ja nad pigem ei söö seda.
Kondiitritoodete osa Eesti rahvusköögis on tagasihoidlik , küsitluse käigus tõsteti esile vaid pirukaid.
Eesti tuntust tõstavad kohalike tootjate poolt loodud alkohoolsete jookide - õlled, viinad, liköörid - brändid. Kuid nende kõrval võiks laiemalt tutvustada ka mittealkohoolseid jooke . Kohalik kali oleks näiteks Eestis elavate mitte-eestlaste jaoks õunamahla kõrval üks meelisjookidest.
Küsitlus tõi välja ka fakti, et Eesti inimesed eelistavad traditsiooniliste Eesti toitude kõrval ka vaheldust ja söövad meelsasti muude rahvaste roogasid. Aja möödudes võivad võõramaistest lemmikutest kujuneda Eesti oma toidukultuuri osad. Selline tendents ilmneb juba praegu rosolje, borši, šašlõki, pelmeenide, seljanka ja uhhaa puhul, kus ligi kolmandik küsitletuist peab neid traditsioonilisteks Eesti toitudeks.
Tunnustatud Eesti Maatoit
Tänavu algatas EPKK "Eesti Toidu" raames uue projekti Tunnustatud Eesti Maatoit. Projekti tingis vajadus tõsta esile väiksemates ettevõtetes valmistatavaid tooteid ja toite, samuti tutvustada maaelu ja maaettevõtlust läbi omapäraste ja maitsvate toitude, mida jaekaubanduses ei müüda, kuid mida pakutakse tarbijatele otseturustuse kaudu.
25. mail k.a. Olustveres toimunud Tunnustatud Eesti Maatoit toitude ja toodete hindamise läbis edukalt 31 toitu ja toodet.
http://www.etk.ee/index.php?id=182
Eesti toit - meie visiitkaart Euroopas
Põllumajandusministeeriumi toel algatas Eesti Põllumajandus- Kaubanduskoda projekti "Eesti Toit", mille eesmärk on leida eesti köögile üldrahvalikult iseloomulikud toidud ja toidukaubad ning teha need tuntuks välismaal. Ettevõtmise pikemaajalisem siht on edendada riigi toiduainetööstust ja kujundada Eesti köögi mainet nii kodus kui ka välismaal.
Igas riigis on olemas vaid sellele maale omane toitumiskultuur ning rahvuslikud toidud ja toiduained. Söömine on paratamatus , seetõttu puutub toiduga iga päev kokku nii põliselanik kui turist . Viimasele võib külaskäik võõrale maale eriliselt meeldejäävaks kujuneda just tänu saadud maitseelamusele.
Toitumiskultuur on väga oluline osa rahvuskultuurist, seega vajavad kohalikud toiduained väärtustamist ning tutvustamist nii kodu- kui välismaal.
EMORi kevadise uuringu põhjal 74 protsenti Eesti tarbijaist tunneb ja hindab kõrgelt kodumaiseid Tunnustatud Eesti Maitse märki kandvaid tooteid. Ent Euroopa Liidus võivad meie tarbimisharjumused ja maitse-eelistused märgatavalt muutuda. Eesti turule tuleb hulgaliselt uusi, põnevaid ja soodsa hinnaga välismaiseid kaupu, mida võib vastava märgistuse puudumisel olla keeruline kodumaistest toodetest eristada. Seetõttu on oluline leida tüüpilised Eesti toidutooted ja road, mida valmistatakse Eesti päritolu toorainest .
Kõigil Eesti elanikel on kindlasti oma arusaam Eesti rahvustoidust, kuid sageli kipuvad esmalt meenuma arhailised traditsioonilised toidud, mida tegelikult enamik meist igapäevaselt ei söö. Näiteks "Eesti Toidu" internetileheküljel üles pandud küsitluse tulemused näitavad, et meie inimesed peavad tüüpilisemaks eesti toiduks rukkileiba, kama ja mulgikapsast. Üldse on nimetatud 40 toitu või toiduainet.
Aja jooksul on meie toitumisharjumused ja -võimalused ning elutempo muutunud. Seetõttu ei vasta kunagine talupojaköök enam kaasaja nõuetele. Samas on olemas igati tänapäevaseid tooteid-roogasid, mida Eesti inimene armastab , omaseks peab ning meelsasti ka oma külalistele pakub. Nii on Eestile tüüpilise toidu leidmisel olulised toidu sobivus tänapäeva tarbija toidulauale ja toiduaine kättesaadavus ning väliskülaliste vaatenurgast ka selle eripära.
Tuntus ja maine toovad majanduslikku kasu igale riigile. Välismaiste tarbijate silmis Eestist ja kohalikust toidust positiivse mulje loomine aitavad arendada kodumaist toiduainetööstust ning suurendada ekspordivõimalusi.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja tellimusel on valmimas internetilehekülg, kus hakatakse avaldama Eesti toitu puudutavat informatsiooni: tüüpiliste ja traditsiooniliste Eesti toitude ja toodete, Eestile omaste toiduvalmistamisviiside, regionaalsete toitude, toidu ja söömisega seotud kommete , retseptide , samuti toiduainete tootjate-töötlejate kohta. Sealsamas on kõigil külastajatel võimalus öelda ka oma arvamus eesti toidu kohta: üleval on küsitlus, mis aitab välja selgitada, mida Eesti inimene ise eesti toiduks peab. Internetilehekülje aadress on www.eestitoit.ee.
http://www.etk.ee/index.php?id=132
kama, vana Ida-Euroopa jahutoit. Kamajahu tehakse mitme tera- (nisu, rukki, odra ) ja kaunvilja (herne, oa) segust või kaerast . Terad keedetakse soolakas vees, kuivatatakse päikesepaistel, pruunistatakse ahjus ning jahvatatakse. Kamajahust segatakse hapu- või petipiimaga püdel kama (külm kört) või tehakse kamakäkke. Tegelikult võib kamajahu segada ka värske piima või lausa veega ning soolaga maitsestatult saame tõeliselt isase kareda smugri roka. Teine äärmus on segada kamajahu hapukoore ja suhkruga, tulemust on suutelised sööma isegi õrnakõrilised neiud. Eestis tehti segajahust kama algselt peamiselt Lõuna-Eestis, Setumaal valmistati ka kaerakama. Nüüdisajal toodetakse Eestis segakamajahu (näiteks as CIBUS, Pärnu, Vanapargi 2, toote kood kaubastatuna 500 g kilepakendis 4 740126080017). Esineb ka sõna kama kasutust muis tähendusis
ENE, 4. kd. Tallinn, "Valgus", lk. 264 (muudetult).
kamale eelneb kreeka mütoloogiline nümf Kalypso [kalüpso], kes pakkus Odysseusele abiellumise eest surematust ja igavest noorust ning järgneb india mütoloogiline armastusjumal Kama (sanskr. 'iha').
http://math.ut.ee/~toja/rahu/kama.html
Kama — pimeda aja energiapomm
Tervistava roa saame kamajahust, kui veidigi vaeva näha. Kahju, kui unustame head toidud, mida esivanemad sõid ja anname raha poes välja hoopis tühja-tähja eest. Mis päevaks jõudu annab, on ikka teravili ja lisaks veel kõikvõimas hernes . Ja selline see kama just ongi!
Kamajahu on väärt, et teda aastaringselt süüa
Kama on olnud vähemalt tuhat aastat slaavi rahvaste toiduks. Kõige vanem teade sellest ulatub isegi aastasse 1555 , Ivan Julma aega. Suured kamasööjad on olnud ka arvukad Aasia rahvad . On infot, et kamajahu varieerub mitmeti, kuid valmistamise põhitehnika on olnud sama kogu Euroopas ja Venemaast Türgini.
Kamajahu sai populaarseks ka Eestimaal ja arvatavasti on alguse saanud Mulgimaalt veel endiste talude aegu. Kuna ta muutus paljudes kodudes lemmiktoiduks ka Eestimaal, siis loeme kamajooki hapupiimaga lausa eesti rahvustoiduks. Eestimaal valmistatakse kamajahu rukkist , nisust , odrast ja hernest . See kooslus on eestlasele vastuvõetavaim.
Tehnoloogia on küllalti keerukas ja aega nõudev, kuid ometi tehti vanal ajal igas talus ise kamajahu. Kõigepealt keedeti soolaga maitsestatud vees terad peaaegu pehmeks, seejärel kuivatati need päikesepaistel tuule käes, seejärel röstiti neid ahjus ja lõpuks jahvatati. Nüüd muidugi tehakse need operatsioonid kõik tööstuses.
Tööstus teeb tavakamajahu kõrval kakaokama, kamapalle, kamašokolaadi, kamakreemi jm. Soovitan poes käies ikka tähelepanu pöörata rohkem ka müügil olevatele kamatoodetele. Oleme harjunud kamajahu sööma üksnes hapupiimaga (jogurtiga, keefiriga jt) ja enamasti seda ikka suveti. Kuid kui mõelda kõigi võimaluste peale, mis tast valmistada saab, võib ta muutuda aastaringseks toiduks.
Kamajahu näitab kolesteroolile ust
Tänu täisterade ja herne jämejahvatusele säilib kamajahus kogu bioloogiline toiteväärtus. Kõige hinnatum on tema kiudainete sisaldus, mis on oluline nii seedimiseks, südametegevuseks ja organismi puhastamiseks jääkainetest. Kamajahust saab ka hindamatut taimset valku, energiat andvaid süsivesikuid, eeskätt närvisüsteemile vajalikke B-rühma vitamiine ja südametegevust soodustavaid ja vähki ennetavaid mineraalaineid jm. Kamajahus on organismile hästi omastatavaid aminohappeid (valgu kooslus) 13,8g 100g jahus, kui samal ajal nisujahus on vaid 9g 100grammis.
Mis puudutab B-grupi vitamiine, siis on kõikide teiste jahudega võrreldes neid kordi rohkem, eks eeskätt tänu rukkile ja hernele. Tänu rukkijahu ja herne osalusele kamajahus on selles ka väga väärtuslikku antioksüdanti E-vitamiini, mis vähendab nii vähiriski kui hoiab noorena meie naha. Võrreldes teiste teraviljadega on oluliselt rohkem ka pantoteenhapet (B5 vitamiin ), mis aitab vähendada närvilisust, rahutust, nahakahjustusi, seedehäireid, suhkrusisaldust (vajalik suhkruhaigetele).
Mineraalainetest olulisem on kaalium (100 grammis 425mg, samas nisujahus 150mg), mis on eriti oluline südame normaalseks tegevuseks. Rikkalikult leidub fosforit (100 grammis 340mg, nisujahus vastavalt 100mg), räni (100 grammis 250mg, nisujahus 2 mg), rauda, tsinki , niklit, floori, joodi, seleeni …
Kui suudaksime nädala jooksul ikka klaasitäie jagu kamajahu ära tarvitada, saaksime rahuldada oma mineraalainete vajaduse ja hoida korras oma liigesed ning vere koosluse, rääkimata teiste tervisehädade kõrvaldamisest. Arvan, et neil inimestel, kes hoolikalt kamatoite söövad, pole küll vajadust mingite toidulisandite järele. Kamajahu ise annab organismile kõik vajaliku, kui oskame selle veel aedviljade ja loomsete saadustega ühendada.
Kamajahu igati toiduks
Kamajahu on lisaks oma toitvusele ja organismi kosutavusele veel ka odav toiduaine. Seetõttu ei tohiks kamajahu küll ühestki kodust puududa . Kui peres on veel inimesi, kellele kama maitse ei meeldi, siis kasutame peiteks ja maitse parandamiseks näiteks kakaod, pähkleid, mett, marju, maitsetaimi jm. Kindlasti on vaja muuta söögiharjumusi, kui kamatoite lihtsalt pole lapsest saati sööma harjutatud.
On hea, kui peres leidub entusiast, kes oskab kamajahust rääkida üksnes head ja veel enam olla kamatoitude gurmaan. Püüan selles suhtes abistada mõnede retseptidega lihtsatest keerulisemateni. Pole vaja õpetust hapupiima-kama joogile ega ka kamapallide valmistamiseks. Kamakäkke ehk palle võite valmistada magusatena kohupiima, hapukoore, marjade , puuviljade, kohupiima ja vahukoorega ning veeretada neid või ja suhkruga röstitud helvestes, seemnetes, suhkruga kamajahus, röstitud riivleivas jt. Maitseainetest sobivad kaneel, vanilje , muskaatpähkel, köömned (soolastele) jt.
Serveerimisel võib lisada veidi vahukoort, marju või puuvilju jm soovikohast. Kui suvel ja sügisel veel värsked marjad ja puuviljad olemas, siis kasutage ikka toorena, näiteks riivitud pirn ja õun sobivad imeliselt kamajahuga segamiseks. Kuid kamajahu sobib ka soolasena ja kamapallidele sobib hästi (pisukese soolaga) riivitud porgand, kuid ka peeneks hakitud punane paprika ning värske kurk. Jahu sidumiseks võib kasutada jogurtit või hapukoort. Enamasti süüakse palle koos hapupiimaga (keefir, jogurt jt), need sobivad ka kohvi või tee kõrvale.
http://woman.delfi.ee/kodu_ja_aed/kook/article.php?id=14385852
Oder
Reelika Rattus
Otra kasvatatakse kõige rohkem söödaks, kuid sellest valmistatakse ka väärtuslikke toiduaineid, samuti õlut ja linnaseid .
Odrateradest valmistatakse tangu, kruupe ja jahu. Need on toitainerikkad ja kergesti seeditavad. Tera koostises olevate valkude tõttu on odraleib kore, kiiresti vananev ja pudenev. Odrajahu võib lisada rukkileivataignale.
Hästi idanevate suurte ühtlaste teradega odrasortidest valmistatakse õlut ja linnaseid, samuti kuulub odrajahu viljakohvi ja kamajahu koostisse.
Oder on suure kohanemisvõimega kultuur. Kuid kõige suuremat saaki annab oder siiski vaid soodsates kasvutingimustes paraskliimavöötmes.
Otrade perekonda kuulub umbes 40 liiki.
Kõik Eestis kasvatatavad odrad on sõklateralised.
Oder on temperatuuri suhtes vähenõudlik. Seemned hakkavad idanema 1-2´C juures. Optimaalne idanemistemperatuur on 18 – 22`C. Tõusmed taluvad 7 – 8- kraadist öökülma. Õitsemise ja valmimise ajal on öökülmad odrale ohtlikud. Külmast rikutud terad kaotavad idanemisvõime.
Kõrget temperatuuri talub oder paremini kui kaer või nisu. Kõrgel temperatuuril areng kiireneb ja saak võib jääda väikeseks. Niiskuse suhtes on oder üks vähenõudlikumaid. Veepuuduse suhtes on oder eriti tundlik kõrsumise ja loomise ajal.
Odrale sobivad paremini huumusrikkad neutraalsed liivsavimullad . Kasvuks sobiv mulla pH on 6,8 – 7,5. Nõuete poolest mullastikule sarnaneb oder nisuga rohkem kui kaeraga.
Oder on kiirekasvuline ja vajab seepärast rohkem kättesaadavaid taimetoitaineid. Eriti tundlik on oder väetiste nappuse suhtes kasvu algul.
Suviteraviljadest on oder üks lühema kasvuajaga kultuure. Mõned varajased sordid valmivad Eestis 70 päevaga, enamik sorte aga 90 – 110 päevaga.
Soodsates tingimustes moodustub odral 2 – 3 võrset.
Oder on isetolmleja taim. Kehvades tingimustes, eriti aga põuaste ilmade korral võib oder õitseda enne loomist. Vee vähesuse tõttu jääb ülemine kõrrelüli lühikeseks ja lehetupp võib pead osaliselt katta.
Nt. Suvioder Hordeum vulgare L.
Kasutatud kirjandus:
Taimekasvatus Koostanud E. Reimets Tallinn 1986 a.
Nurmelt ja niidult Koostanud Kustas Põldmaa Tallinn 1976 a.
Soasepa seemnekaubanduse kodulehekülg
Kamajahu
Tutvustus:
Kamajahu koostises on segu jämejahvatatud ja pruunistatud teraviljadest ja kaunviljast. Teravilju esindavad rukis (30%), nisu (30%) ja oder. Kaunviljadest kuulub kama koostisse jahvatatud hernes (20%). Tera- ja kaunviljade sisaldus annab organismile rikkalikult kiudaineid, taimseid valke ja süsivesikuid, samuti B-rühma vitamiine. Inimorganismile on parim kiudainete mitmekesisus . See on kama väga tugev külg. Nüüdisaja inimeste üheks toitumisprobleemiks peetakse just kiudainete nappust. Kiudained on normaalses toitumises hädavajalikud.
Kaal:
500 g kilepakendis; 400 g karbis
Säilivus:
6 k
http://www.pereleib.ee/index.php?option=com_plkondiiter&Itemid=51&task=showdetail&toote_id=231
Mida teeme?
Meie põhitegevusalaks on pagari- ja kondiitritoodete tootmine. Tootmise põhirõhk on traditsioonilisel rukkileiva ja saia tootmisel.
Miks just rukkileib?
Leiva toiteväärtuse määrab ära rusikareegel – mida jämedam ja tumedam on jahu, seda väärtuslikum on leib. Seda tingimust täidavad eriti hästi need rukkileivad, mille jahu koosseisu ei ole lisatud nisujahu vaid on valmistatud ainult rukkijahust. Rukkileivas on märkimisväärses koguses vitamiine ( B1, B2, E ja foolhape) ja mineraalaineid (tsink, raud, fosfor, magneesium , kaalium, seleen ). B-grupi vitamiine vajab inimese närvisüsteem ning nahk. B-grupi vitamiinidest on enim kasu, kui neid kõiki tarbida koos. Oluline tähtsus rukkileiva koostises on kiudainetel. Kiudaine on kasulik seedimisele, ta imab vedelikke, annab pikaks ajaks täiskõhutunde, viib endaga kaasa kahjulikke aineid. Kiudained vähendavad vere kolesteroolisisaldust, hoiavad normis veresuhkru taseme ning mõjuvad soodsalt hammastele ja igemetele. Päevane kiudainete tarbimise soovitus on 20- 30 g , mille saab kätte, kui süüa 250 g rukkileiba või 200 g täisteraleiba. Seega on näha, et kõige kiudaineterikkamad on täisterajahust toidud. Paljud dietoloogid pooldavad seisukohta, et põhiosa toidust peaks saama inimene oma elukoha areaalist pärinevatest toiduainetest. Läbi aegade on põlvkonnad põlvkondade järel oma toidulaual kasutanud rukkileiba. Rukkileiva füsioloogiliselt põhjendatud tasemel tarbimine aitab kindlustada meile hea enesetunde ja kaitseb meid rea raskete tervisehäirete eest.
http://www.pereleib.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=11
Kamast jõudu ja tervist
Hõrgutava ja üllatavalt tervistava roa saame kamajahust ja seda mitte üksnes suvel, vaid kindlast ka külmal ajal. Millegipärast oleme kamajahu kasutanud ikka rohkem suvel, kuid samahästi sobivad paljud toidud kamajahust aastaringselt. Mis päevaks jõudu annab, on ikka teravili ja sellele lisaks veel kõikvõimas hernes. Ja selline see kama just ongi!
Kamajahu on väärt, et teda aastaringselt süüa
Eestimaal on kama ikka valmistatud täistera rukkist, nisust, odrast ja hernest. See kooslus on eestlasele kõige vastuvõetavam. Lõunariikides näiteks lisatakse herne asemel hoopis ube, Venemaal on kama valmistatud ka üksnes kaerast. Kamajahu valmistamise tehnoloogia on küllalti keerukas ja aega nõudev, kuid vanal ajal saadi sellega hakkama igas talus. Kõigepealt keedeti soolaga maitsestatud vees terad peaaegu pehmeks, seejärel kuivatati need päikesepaistel tuule käes, seejärel röstiti neid ahjus ja lõpuks jahvatati. Nüüd muidugi tehakse need operatsioonid kõik tööstuses. Tööstus väljastab tavalise kamajahu kõrval ka kakaokama, kamapalle, kamašokolaadi, kamakreemi jm. Soovitan poes käies tähelepanu pöörata rohkem ka müügil olevatele kamatoodetele.
Kamajahu - kiudainepomm näitab kolesteroolile ust!
Tänu täisterade ja herne jämejahvatusele säilib kamajahus kogu bioloogiline toiteväärtus. Kõige hinnatum on tema kiudainete sisaldus, mis on oluline nii seedimiseks, südame tegevuseks ja organismi puhastamiseks jääkainetest. Kuid kamajahust saab ka hindamatut taimset valku, energiat andvaid süsivesikuid, eeskätt närvisüsteemile vajalikke B-rühma vitamiine ja südametegevust soodustavaid ja vähki ennetavaid mineraalaineid jm. Kamajahus on organismile hästi omastavaid aminohappeid (valgu kooslus) 13,8 g 100 g jahus, kui samal ajal nisujahus on vaid 9 g 100 g-s. Mis puudutab B-grupi vitamiine, on kõikide teiste jahudega võrreldes neid kordi rohkem, eks eeskätt tänu rukkile ja hernele. Tänu rukkijahu ja herne osalusega kamajahus on temas ka väga väärtuslikku antioksüdanti vitamiini E, mis vähendab vähiriski kui ka hoiab noorena meie naha. Võrreldes teiste teraviljadega on oluliselt palju ka pantoteenhapet (B5 vitamiin) , mis aitab vähendada närvilisust, rahutust, nahakahjustusi, seedehäireid, suhkrusisaldust (vajalik suhkruhaigetele). Mineraalainetest olulisem kaalium (100 g-s 425 mg, samas nisujahus 150 mg), mis eriti oluline südame normaalseks tegevuseks. Rikkalikult on fosfori (100 g-s 340 mg, nisujahus vastavalt 100 mg), räni (100 g-s 250 mg, vastavalt nisujahus 2 mg), rauda, mangaani, tsinki, niklit, floori, alumiiniumi, joodi, seleeni. Kui suudaks nädala jooksul ikka klaasitäie jagu kamajahu ära tarvitada, saaksime oma mineraalainete vajaduse rahulda ja oma liigesed ning vere koosluse korras hoida, rääkimata teiste tervisehädade kõrvaldamisest. Arvan, et neil inimestel, kes kamatoite hoolikalt söövad, pole küll vajadust mingite toidulisandite järele. Kamajahu ise annab kõik vajaliku meie organismile, kui oskame ta ühendada veel organismile vajalike aedviljadega ja loomsete saadustega.
Kamajahu igati toiduks
Kamajahu on lisaks oma toitvusele ja organismi kosutavusele veel ka odav toiduaine. Seetõttu ei tohiks kamajahu küll ühestki kodust puududa. Kui peres on veel inimesi, kellele kama maitse ei meeldi, siis kasutame peiteks ja maitse parandamiseks näiteks kakaod, pähkleid, mett, marju, maitsetaimi, vaniljesuhkrut, kaneeli , muskaatpähklit, soolastesse ka köömneid jm. Pole vaja õpetust hapupiima-kama joogile ega ka kamapallide/käkkide valmistamiseks. Kamakäkke ehk palle võite valmistada magusatena kohupiima, hapukoorega, marjade, puuviljade, rosinate, kohupiima ja vahukoorega, lisades kamajahu just niipalju, et oleks võimalik kenasid palle veeretada. Et pallid kaunimad välja näeks, võiks neid veeretad näiteks poest ostetud valmis krõbedates kamapallides, magusas röstriivleivas, seemnetes jm. Suvel ja sügisel tuleks kamajooki ja käkkidesse lisada värskeid marju, puuvilju; talvel ka kuivatatud purustatud marju, rosinaid jm. Kamajahu sobib ka soolasena ja kamajooki ning kamapallidesse sobib hästi (pisukese soolaga) riivitud porgand kuid ka peeneks hakitud punane paprika või mõni muu sobiv värske köögivili.
Tehke vahelduseks nii
Kamamagustoit
2 kl maitsestamata jogurtit
2-3 spl kamajahu
1 pakk 38% vahukoort
3 spl suhktut
värskeid või sügavkülmutatud marju.
Sega piimatoode kamajahu ja osa suhkruga, lisa tasaste liigutustega teise osa suhkruga vahustatud koor. Kaunista marjadega, kusjuures osa purustatud marju võid segada piima ja vahukooresse. Võid muidugi valmistada ilma vahukooreta, kuid ei jää nii kaunis ja kohev.
Kamatoru
2,5 kl kamajahu
2 spl kakaopulbrit
0,5 kl hapukoort või vahukoort
0,5 kl suhkrut
50 g võid
0,5 kl rosinaid
marmelaadi tükikesi
paksemat magushaput moosi
paneerimiseks kookoshelbeid.
Sega kausis kamajahu, kakaopulber, suhkur, hapukoor/ vahukoor ja sulatatud või ühtlaseks massiks. Laota ristkülikukujuliselt u 1 cm paksuselt toidukilele, millele on ohtralt riputatud kookoshelbeid. Riputa peale pestud rosinad, marmelaadi tükid ja nirista veidi punast värvi moosi või püreed. Nüüd alusta kile abiga rulli keeramist ja jälgi, et jääksid ühtlaselt kaetuks helvestega. Sulge otstest kile ja aseta külmkappi vähemalt ööks seisma. Serveerimisel lõika viilud vette kastetud õhukeseteralise noa abil. Sobib suurepäraselt peolauale kohvi kõrvaseks.
Kamatort
Põhi:
2-3 muna
0,5 kl suhkrut
3 spl kamajahu
100 g kohviveskis jahvatatud pähkleid
Täidis:
2 pakki kohupiima (400 g)
2 pakki vahukoort
4 spl kamajahu
0,5 kl vaarika/pohla püreed,
1,5 kl tuhksuhkrut
3 tl želatiini.
Katteks riivitud kamašokolaadi ja terveid kreeka pähkleid.
Vahusta munad suhkruga, lisa kamajahu ja jahvatatud pähklid (parem sarapuu- või maapähkel), Vala tainas võiga määritud ümmarguse koogivormi põhjale ja küpseta 220 kraadi juures 15 min. Vahusta vahukoor osa tuhksuhkruga, sega ülejäänud suhkruga segatud kohupiima, kamajahu ja sügavkülmutatud vaarikapüree/marjadega, lõpuks vees või sidrunimahlas paisutatud ning sulatatud toatemperatuurile jahutatud želatiiniga. Vala täidis jahtunud koogi põhjale samas vormis ja aseta ööks külmkappi. Ava lahtikäiv vorm ja aseta tort alusele ning riivi peale kamašokolaad paksu kihina, kaunista tervete kreeka pähklite või purustatud sarapuupähklitega. Serveerimisel võid lisada ka vahukoort.
Kihiline kamatarretis
1,5 kl kamajahu
250 g hapukoort
50 g suhkrut/mett
1,5 kl marjajogurtit või kohupiimapastat marjadega (viimase korral lisa mett või suhkrut vastavalt maitsele)
40 g želatiini, kaneeli.
Pane želatiin vähese külma veega paisuma, sulata kuumavee nõus. Sega kamajahu hapukoore, suhkru, kaneeli ja poole toasooja sulatatud želatiiniga. Jogurtile või kohupiimapastale sega juurde ülejäänud želatiin. Nüüd pane pokaali või vormi kihtimisi erinevad segud , lastes alumisel kihil korraks sügavkülmas seista mõned minutid , et uus kiht ei seguneks alumisega. Viimane ja pealmine kiht olgu kamasegu. Serveerimisel magustoiduna, pane peale vahukoore “mütsike” või vala peale vaniljekastet.
Kamajahust pliinid
3 kl piima
25 g presspärmi
1,5 kl kamajahu
1,5 kl nisujahu
2 spl sulavõid
1 spl suhkrut
1 tl soola
2 muna
praadimiseks või ja õli segu
Lahusta väheses käesoojas vees ja suhkrus pärm, lisa 1 kl piima, sega juurde sool ja jahud. Jäta paks taigen jahedasse kohta u 10 tunniks kerkima. Seejärel klopi juurde ülejäänud soe piim, sulavõi, munakollased ning lase veel kerkida tunnike. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning sega õrnalt taigna hulka. Prae keskmises kuumuses väikesed paksud pannkoogid , kontrolli küpsust. Serveeri soolase lisandiga (maitsestatud kodujuust, soolakala, kalamari jt) või magusate lisanditega ( mesi , moos, kohupiim jt)
Toitumisspetsialist Aive Luigela
http://www.etv.ee/index.php?0539936