Talurahva toidud (0)

Tallinna Ülikool
Kasvatusteaduste instituut
Klassiõpetaja kõrvalainega
TALURAHVA TOIDUD
Referaat
Koostaja : Kadri Kivirand,
EKL-4kõ
Juhendaja : Amino Põldaru
Tallinn 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
TOIDUSSE SUHTUMINE 4
VANAD SÖÖGITRADITSIOONID 5
Teraviljatoidud 6
Teraviljatoidud 6
Leiva tähtsus ja küpsetamine 8
Leiva tähtsus ja küpsetamine 8
Muud taimsed toidud 10
Muud taimsed toidud 10
Kalatoidud 11
Kalatoidud 11
Liha- ja veretoidud 11
Liha- ja veretoidud 11
Piim ja piimasaadused 12
Piim ja piimasaadused 12
Argi - ja peojoogid 13
Argi- ja peojoogid 13
RETSEPTE 15
Mesileib 15
Mesileib 15
Odrajahukarask 15
Odrajahukarask 15
Pekk - kook ehk pulmakook 15
Pekk-kook ehk pulmakook 15
Kamakäkid 15
Kamakäkid 15
Sõir ehk kohupiimajuust 16
Sõir ehk kohupiimajuust 16
Silgurullid 16
Silgurullid 16
Õllesupp 17
Õllesupp 17
Munakohv 17
Munakohv 17
TALURAHVA TOITLUSE UUENEMINE 18
ODAV JA TERVISLIK TOIT 20
VANARAHVA TARKUSI PÕLLUHARIMISEST (Võrumaal) 22
KOKKUVÕTE 23
KASUTATUD ALLIKAD 24

SISSEJUHATUS

Andmed eestlaste vanematest argi- ja pidupäevatoitudest kuni XIX sajandi keskpaigani on võrdlemisi napid. Talurahva elatustase oli väga madal, igapäevane toit vilets ja kasin. Majanduse arenemist eesti külas pidurdasid valitsevad teoorjuslikud suhted. Toitlusolud hakkasid vähehaaval paranema alles XIX sajandi keskpaigast seoses 1849. ja 1856 . Aasta talurahvareformidega. Järkjärguline üleminek raharendile ja talude päriseksostmine suurendas talurahva rahavajadust, mis sundis neid talumajapidamistes ümberkorraldusi tegema. Põllumajanduses mindi üle mitmeväljasüsteemile, arenes karjakasvatus. [2]
Kuni XX sajandi alguseni valmistati todud talu oma majapidamises toodetavaist toiduainetest. Kala vahetati kalurite käest vilja vastu, kes omakorda olid huvitatud viljast, kuna rannaäärsetel aladel ja saartel olid kehvad põllud. Toit oli võrdlemisi ühekülgne, mida suurendas veelgi sensoonsus ja kindel nädalane toiduord. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni XX sajandi viimase veerandini õhtusöök. [2]

TOIDUSSE SUHTUMINE

Eesti talupojale jätkus varasematel sajanditel toitu tihti kasinalt. Kuid eestlane on ka muidu oma kõhutäitmisel kasin olnud. Häid palu maitsti, neist ei söödud „sööma eest“ kõhtu täis. „Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta,“ õpetas üks vanasõna piiri pidama . Teine hoiatas, et „ Karask ajab kargama, segapuder santima“ ning lisas tarkuse: „Pikk leem peab pere koos.“ Kui toidukorras pakuti karaskit, võeti enne soola-leiba või silku-leiba. „Teeme nüüd silda alla,“ öeldi selle kohta, sest nagu teine vanasõna ütleb: „Kook ei jõua üksi kõhtu täita.“ Üksnes heast toidust ei söödud kõhtu täis. [4]
19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole kohta on tehtud tähelepanekuid, mille põhjal võib öelda, et eestlane on alati kokku hoidnud kõhu arvelt. Ta sõi lihtsat toitu ja hindas palju rohkem näiteks hea riide - või muu tarviliku tarbevara muretsemist . Mäletatakse vanemate õpetust: „Seda näeb igaüks, mis sul seljas , seda mitte, mis sul kõhus.“ See oli üks välise kombekohase korra kohta esitatavais nõudeist. [4]
Eestlane sõi argi- ja pühapäeval söögikorras alati ühe toidu. Tänapäevases keeles ja arusaamises tuleks öelda, et eestlasel polnud mitmekäigulist lõunat, vaid päevane tugevam toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu – kas äsja valmistatud või soojendatud leeme, roa või pudru . [4]
Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit oli leib. „ Rukkileib on peremees “ või „ Rukis on maja peremees,“ kinnitas vanasõna, ja „Peremees peab ikka lauapääl olema“ (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk , taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. „ Silk sirutab ja kali kasvatab,“ trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljadest paksu rooga , leiba kõrvale ei võetud, sest „oli patt süüa kahte kõrust korraga“. [4]
Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavaraga üle talve ära elada, sest „ega kõik päevad ep ole saamapäevad, aga kõik on sööma-päevad“. Seetõttu peeti toiduvarude üle ranget arvestust, et ots otsaga kokku saaks. Oli selge, et „kui sügisel suured söömad, siis kevadel keed kesised“. [4]

VANAD SÖÖGITRADITSIOONID

Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhiosa talurahva toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida tehti eelkõige jahust, keeduseid ka tangudest. Harvem kruupe . Jahu ja tangud valmistati kahest pealistikusest kettast koosneva käsikiviga, see oli naiste ülesanne. Tangusid ja kruupe tehti suures puu- uhmris nuiaga tampides. Vee- ja tuulejõul töötavad veskid tulid kasutusele 13. sajandist ja tõrjusid vanad vahendid järk-järgult kõrvale. [1]
Jahutoodetest oli toidu ja elatuse võrdkuju leib. See väljendub ka rahvapärastes väljendites, nagu jätku leivale, leiba luusse laskma , leiba võtma (sööma), leib on laual ( perel küllalt toitu), leivakõrvaline (loomne toit). [1]
Sooja toidu valmistamise peamine koht oli rehetoa ahju esine kolle, kus pajakoogu otsas rippus suur, mahult kuni kolmeämbrine pada . Seal sai toitu ka pikemalt soojas hoida. [1]
Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Pakkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi , mida ei saa asendada ühegi maitseainega. [2]
Vastavalt taluelu rütmile oli erinevatel aastaaegadel vahelduv söögikord. Suvel rohkem tööd ja 3 tugevama toiduga söömaaega, millele järgnes puhkeaeg. Hommikune söömaaeg 8-9 paiku, lõuna 12-15 ajal, õhtune 21-22. Talvel oli vaid kaks kindlat söömaaega. Vajadusel pakuti vahepeal ka oodet, vahepala . Kevadel, rändlindude saabumise ajal, võeti hommikuti enne tööleminekut linnupetet, hammustati mõni suutäis leiba. Vanasti usuti , et kui hommikul tühja kõhuga lindu nähakse või kuuldakse, siis see võib tuua surma, haigusi, vigastusi, pahandusi või muud õnnetust. [1]
Päeva peamist, õhtusööki ei keedetud igal õhtul, vaid 1-3 korda nädalas. Selleks oli siis supp või puder . Leibagi küpsetati suurem kogus korra nädalas või harvemgi. Eriti kiireks ajaks küpsetati lausa mitme nädala varu ette. Siis kulus ka seisnud tahket leiba vähem. Värsket pehmet leiba sai ainult pühade ja pidude ajal. [1]
Kindlaks oli kujunenud ka päevane peatoidu rütmiline vaheldumine , mis paikkonniti kõrvalekalletega oli üle Eesti üsna ühetaoline. Kahel päeval nädalas, tavaliselt kolmapäeva ja laupäeva õhtul keedeti putru. Esmaspäeval, teisipäeval ja reedel oli söögiks herne-, oa- või läätseleem. Vaheldust tõid toiduks kasutatavad ained – odratangupuder ja jahupuder, leemele pandi sisse erinevaid lisandeid ja suvel sai kasutada rohkem piima. [1]
Põhilised lauanõud olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid . Puder, leem ja kört pandi lauale suure kausiga, millest söödi puulusikaga. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Ida-Eestis oli kasutusel kupuliud, mille keskossa oli treitud väiksem kauss kastme jaoks. Taldrikuid kasutati vähe ja needki olid puust treitud. Harva leidus talus tinataldrik. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates lauanõudes – piimapüttides. Kalja või taari joodi kapast või kaanega kannust, mida kasutati õlle tarbeks. Kahvleid ja lauanuge ei olnud. Toitu lõigati tavalise töönoaga. Leiba või liha tükeldas peremees, kes jagas seda ka teistele. Söögilauas istuti kindla korra kohaselt, seina ääres mehed, peremees laua otsas, välisküljel naised, lapsed sõid seistes laua ääres. [1]
Lauas istuti tõsiselt, tarbetut juttu ei aetud . Lauas istumise viisi, laua korrashoiu ja puhastamise kohta oli mitmeid nõudeid ja nende täitmata jätmise tagajärgede kohta hoiatusi. Näiteks ei tohtinud lauale tilgutada – saab joodiku mehe või naise, süües ei võinud lugeda – sooled lähevad sõlme. Oli keelatud söögilauas ringutada – kõht hakkab valutama . [2]
Laud tuli pärast sööki koristada ja pühkisimiseks kasutati ainult valget linast või takust lappi. Kes pühkis lauda palja käega, paberiga, villase riide või õletuustiga, see tõi tülgi, nälgam vaesust ja muid hädasid kaela. Kes pühkis toiduraasukesi üle laua otsa maha, sai tunda leivapuudust ja jäi vanatüdrukuks. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögi ajal juhtus külaline tulema , kutsuti see alati leiba võtma. [2]
Kaetud söögilaud ja joogid kuulusid tähtsama perekondliku ja sotsiaalse sündmuse juurde. Paremad toidud tähistasid pulmi , lapse sündi, matuseid, suurte tööde lõppu ja olulisemaid kalendripäevi ja pühi (eesotsas jõuludega). [1]
Sagedasti tuli süüa ka väljaspool kodu. Teomehel ja teovaimul oli mõisatööl kaasas oma söögikott, mõisavoorilistel teemoon ja karjasel lõunamoon. Heinamaale mindi kogu perega tööle tihti mitmeks päevaks ja seal tehti ka sooja sööki. Moona võeti kaasa kasetohusugadest punutud märsiga. Sinna pandi leib, ovaalsetes kaanega todukarpides soolasilgud, või jm. 3-5-toobises trummikujulises lähkris oli kali, taar või piim, mida kõrvale rüübata. Heinamaale ja põllule võeti suppi , silku, hapu- ja kohupiima kaasa ka suurema, kuni 10-toobise länikuga. [1]
Teraviljatoidud
Otra , nisu ja hirssi peetakse vanemateks teraviljadeks [4]. Kaer läks eeskätt hobustele söödaks. [1]
Odratoitude söömine Eestis ulatub kaugele maaviljeluse algaegadesse (kuskil 6.-8. sajandist). Eestlaste toidulaual püsis terviljatoit olulisel kohal 19. sajandini. Vanimaks võib pidada terarooga (uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest, keedetud). Odratangudest ja –jahust keedetud puder ja leem oli kogu maal armastatumaid sööke. Odrajahust tehti käkke, küpsetati karaskit, ahjutule paistel paistekakke. Odrast valmistati ka tähtsamaid jooke – alates õlust, kaljast, taarist huni hapurokani. Eriti armastatud olid oder tavanditoitude valmistamisel. [1]
Tanguputru pakuti pumades, ristsetel, matustel, katsikul nurganaisele, hingede käimise ajal esivanemate hingedele. Seda keedeti sõnnikuveo, lõikuse jt suuremate põllutööde lõppepudruks. Samuti pühapäeval ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks – laupäevaks ja kolmapäevaks. Odratoidud kuulusid ka mitmete kalendritähtpäevade juurde, nt tanguvorst oli kindel jõulutoit. [1]
Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille taigen segati peti, rõõsa või hapupiima kuid ka vere, verevorstide keemise leeme või supivedeliku sisse, mis tegi taigna kohevamaks. Jämedast nisujahust või odrajahust tehti õllepärmiga kergendatud sepikut. Mulgimaal oli sellele lähedane rõõsa piima või koore sisse tehtud taignast rõõsk, Kagu-Eestis vatsk, kuhu lisati ka lihatükke, seeni, tanguputru. Kõik need leivad olid aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida tehti pidupäevadeks või tähtpäevadeks, pühapäevaks või laupäeva õhtuks. [1]
Pudrud ja leemed (supid) olid samuti tavalisemad igapäevased toidud. Tanguleemele lisati ka piima, naereid, kaalikaid. Tangupudrule pekitükke, rasva, piima, herneid , ube, kapsaid jm. Jämedast odra -, harvem kera- või rukkijahust keedeti veega paksemat putru või vedelamat körti. [1]
Pidulikumate roogade hulka kuulusid tangu -, harvemini jahuvorstid. 19. sajandil söödi paiguti ka valget vorsti, mis oli verelisandita. Traditsiooniliseks toiduks olid ka odra- , harvemini rukkijahust käkid, rusikasuurused ümmargused või piklikud pätsikesed, mida söödi soolakas vees, rasva- või lihaleemes, keeduleent peale rüübates. Paremaks toduks peeti ka käkke. [1]
Igapäevast toitu aitas mitmekesistada kama . Tööstuslikult toodetuna on mulgi kama tänini kasutusel. Kamajahu segati hapu- või rõõsa piimaga , vee või taariga vedelaks kördiks, pudruks või taignaks, millest vooliti käkid. Ida-Euroopa toitude hulka kuulub ka vee ja kaerajahu hapendatud segust keedetud kile ehk kiisel, mida eriti maa ida- ja lõunaosas söödi soojalt rõõsa piima, sulavõi või rasvakõrnetega, pärast hangumist ka tarretisena. [1]
Leiva tähtsus ja küpsetamine
Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi. Leiva üle ei tohtinud kunagi viriseda, oli see siis aganane või hilisemal ajal juba puhtast rukkijahust küpsetatud. Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa inimest hällist hauani saatnud. Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib.[6]
Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud taignast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud taignast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe - ja toaahjuna. [6]
II aastatuhande ajal hakati kasvatama talirukist, mis sai tähtsaimaks toiduteraviljaks. Nt hapendatud taignast rukkileib. Vanal ajal kui leiba suurtes kogustes tagavaraks tehti olid need ümmargused ja kaalusid 6-12 kilo. 19. saj lõpul väiksemad 3-6kg ovaalsed pätsid. Näljaajal lisati rukkile ka teisi vilju , tavaliselt aganaid. Tõeliselt suure nälja ajal lisati isegi sammalt, puukoort ja –kasve ning marju. 17.-19. sajand küpsetatigi leiba igapäevaseks toiduks just aganatest. Puhast rukkileiba ainult oluliseks pidupäevaks. Leiva peale vajutati maagilisi või muid märke ( rist , peremärk, viiskand ). Leiba söödi iga toidu juurde, peale pudru. [1]
1800. aasta rahvamälestused räägivad leivast, mis oli nii rabe , et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: „Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma“, „Lapsed, tasa tulega, soojad leivad laudil.“ Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuuurbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. [2]
Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. [6]
Pudru kõrvale leiba ei söödud. Nagu Simunas, nii hoiatati mujalgi, et „kes pudruga leiba sööb, satub vangi”. Leiba ei võetud ka herne- ja oatoidu juurde. Kapsaste kõrvale mõnes kohas ikka anti leiba. 19. sajandi viimase veerandi alguses kevadkünni algusest kuni välitööde lõpuni anti päevas neli korda süüa. Leiba anti aga ainult kahel söögikorral – harilikult linnupetteks ja lõunaajal. [6]
Leib seisis söögi ajal laual aukohal ja seda ei lõigatud lahti. Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane . [4]
Viljakusmaagia. Esimese vihu teradest jahvatatud jahust küpsetatud leibu ja jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või karjalaskepäeval inimestele ja loomadele. Neid on nimetatud kakkudeks (jõulu-, nääri-, pruut - ja karjasekakk). Leivateo ajal küpsetati leivataignast paistekakkusid (vanemad odrajahust leivakesed). [1]
Leiba peeti pühaks. See lähtub ka eestlaste vanasõnast: „Austa leiba, leib on vanem kui meie“. Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole – leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest „õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab“. Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast „kärsakese“ ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad . Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba – pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega. [2]
Kui sööja leidis leiva seest midagi sobimatut, ei tohtinud ta sellest rääkida, sest see oli leiva häbistamine, mille tagajärjeks oli nälg majas . Ka usuti, et maha visatud leivatükk nutab seitse aastat. Leivaga seotud toimingute puhul ei tohtinud soovida „jõudu”, vaid ainult „jätku”, et leiba ikka jätkuks. [6]
Aastavahetusega seotud rahvakalendritava. Perenaine pani öösi karbid laua peale kummuli ja iga karbi alla pandi üks asi, nagu leiba, liha, mulda, pupesid, sõrmussid ja muid sihukesi asju. Kui siis uueaasta hommuku tuli, aas perenaine pererahva üles õnne võtma, igaüks võttis siis ühe karbi alt. Kellele siis leevaraasuke juhtus, see sai ikke see aasta süüa, kellele mullatükk juhtus, see sureb see aasta ää. Pupe tähendas naesterahvale, et see suab see oasta pulmi (kihlusi). [5]
Leiva tegemisel pesi perenaine käed hoolega puhtaks ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga. Ahi köeti tavaliselt kuusehalgudega, mis põlesid kiiresti ning ergu tulega. Leivad pandi ahju leivalabidaga. Enne leiva ahju panemist prooviti kuumust, selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Põles aga pikkamööda, siis oli aeg leib ahju panna. Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid lastele alati väikeseid pätsikesi, millesse pandi terve koorega muna otsapidi sisse. Suvel ja sügisel asetati suuri puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Niisugune leib küpses alt pruuniks ja oli väga maitsev. Reheahjus lasti leibadel küpseda kaks kuni kaks ja pool tundi. [2]
Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. [2]
Muud taimsed toidud
Laialdaselt levinud läätsed jäid 19. sajandi jooksul seoses kartuli- ja aedviljakasvatuse arenguga kiiresti välja. Oa- ja hernetoitu (tavaliselt koos tanguga) söödi kindlatel tähtpäevadel: vastla-, mardi -, kadri-, tõnisepäeval, jõulude ajal ja pulmade lõpetuseks. Lõuna eestis tehti neist ka putrusid ja käkke. Sügisel koristamise ajal keedeti oad koos kauntega, talvel tarvitati kuivatatud ube. [1]
Juurviljadest kasvatati ühistes kapsaaedades ja taluaedades naereid, kaalikaid ja kapsaid. Sageli küpsetati neid tuhas ja söödi kohe kuumalt või hiljem külmalt kastmega. Naeri- ja kaalikatükke lisati ka supile. Värsket kapsast nimetamisväärselt ei söödud. Kapsaid säilitati hapendatult. Neid haude- ehk sültkapsaid keedeti supiks või söödi toorelt . Hapukapsastest keedeti igal pool tavaliselt tangulisandiga suppi. Ainult mulgimaal hautati hapukapsaid koos tangude või kruupidega paksuks pudruks – mulgi kapsad . [1]
Lõuna- ja Ida-Eestis söödi ka kanepitoite. Kanepiseemnetest valmistati kanepitempi, mida määriti leivale ja söödi kartulite kõrvale. Kanepipiim oli piima aseaine, mida pandi suppide peale ja anti pudru kõrvale lehmade lüpsiperioodi vaheajal. Rukkileivataignast alusel valmistati kanepipirukaid. Küpsetamisel tehti mõnel pool karjasele väike kanepipirukas. Kanepiseemnetest valmistatud toite peeti maitsvaks ja toitvaks. [2]
Loodusest korjatud taimed olid toidus kõrvalisel kohal. Kevaditi pandi tangu- või jahuleeme sisse noori põldohaka võrseid või nõgeselehti, naadilehti, maltsa, põldosja, eospesadega võsusid või hapuoblikad. Lapsed sõid toorelt jänesekapsaid, hapuoblikaid, männi- ja kuusekasve, võililleõisi ning maiustasid lepa - ja kasemähiga. Marju söödi ka kohe kohapeal, ainult jõhvikaid jäeti ka talveks. Seeni korjati ja söödi palju. Seened kupatati, pigistati pressi all kuivaks ja soolati sisse. Seda sai süüa leiva kõrvale või lisada supile, pudrule. Lääne-Eestis seeni ei söödud. [1]
Kalatoidud
Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult . Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid, ahvenaid jt) söödi tavaliselt otse tünnist võetuna leivakõrvaliseks, piimasupi või kördi kõrvale. Vahel küpsetati soolakalu ning silku vardas või restil sütel. [1]
Teine säilitamise viis oli vinnutamine – kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist hoiti neid verisoolas. Vinnutati räime, lesta jt väiksemaid kalu; suurematest haugi , latikat, siiga. Toiduks kasutati samuti nagu soolakala või keedeti leent. [1]
Värsket kala sõid randlased pea iga päev. Sisemaa rahvas sai seda harva. Värskest kalast keedeti leent, tavaliselt vee ja piimaga, lisati jahutummi, tangu või kapsast. Lühikese leemega, väikese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale ja hiljem kartuliga. [1]
Liha- ja veretoidud
Liha sõi Eesti talupoeg vähe, peamiselt talvel. Kodune loomatapp oli mingi tähtpäeva eel. Tapaperiood algas mihklipäevast. Üksnes kitsi tapeti enamasti suvel. Villa saamise eesmärgil oli taludes palju lambaid , kellest ületalve hoiti vaid osa. Teised tapeti mihkli - või mardipäevaks. Oli tava tappa mardipäevaks hani ja kadripäevaks kana. Veiseid tapeti omatarbeks harva, sügiseti. Sügisel peetavateks pulmadeks tapeti mõni mullikas või vasikas , lammas, noor siga või kodulind . Sama ka matuste puhul. Peamine lihaloom oli 3-4 aastane nuumatud siga. Mardipäevaks tapeti harva, kindlasti jõuludeks, võimalusel ka küünlapäevaks. Vähesel määral andis toidulisa ulukite ja lindude salaküttimine. [1]
Värsket liha sai süüa ainult pärast tapmist. Päädikutest ja kehvemast lihast keedeti suppi. Lamba ja vasika peast ja jalgadest keedeti pulmadeks, varrudeks või matusteks või pühadeks jaheliha (sülti), millesse liha jäeti koos kontidega. Kogu lihatagavara soolati sisse. Põhja- ja Lääne-Eestis jäeti soolamisel tailiha ja pekk kokku. Sealiha soolamisel pandi lihatükkide vahele ka pea ja allapoole jalad, nii et pead sai toiduks teha jõuluajal ja jalgu keeta vastlapäevaks. Seapekki ja rasva lisati kogu Eestis oa-, herne- ja läätsesupile, putrudele, kapsastele, vorstipudrule jt toitudele. Loomaliha soolati tavaliselt koos rasvaga , lambaliha ilma. Lambarasva kasutati küünalde tegemiseks. [1]
Liha vinnutamine oli 19. saj säilinud veel saartel ja Põhja-Eestis. Sea- või lambaliha pekiga riputati mõneks ajaks pärast soolamist välja õue, enamasti tuppa ahjukerise kohale suitsu sisse aeglaselt kuivama. Vinnutatud ja soolalihaga keedeti samu toite kui peki ja rasvaga. [1]
Ainult pühadeks või pidudeks pandi sealiha ahju või kerisele küpsema. Tavaliselt tehti lihatoite pühapäeviti. Sööjatele jagas peremees liha jaopärast, pühade ja pidude ajal võis süüa isu järgi. [1]
Vana tava järgi pandi lamba- ja seaverd odrajahust käkitaigna sisse Põhja- Eestis ja saartel hoiti korraga suuremas koguses tehtud verikäkitagent või valmisvoolitud käkke kuivatatult. Värsket verd on lisatud ka odrajahust karaskitaignale. Kui kasutati rukkijahu , nimetati samasugust toitu verileivaks. [1]
Verivorsti tegemisel kasutati peamiselt seaverd, mida säilitati soolatult. Hiiumaal ja Muhus oli kombeks teha odrajahust verivorsti, mida säilitamiseks hapendati. Lõuna-Eestis on veritanguvorst põline. Sealt levis see 19. sajandi jooksul järjest põhja poole. [1]
Piim ja piimasaadused
Toidulaual oli piim kevadest, lehmade poegimise ajast, kuni nende kinnijäämiseni sügisel. Rõõska piima kasutati vähe, tavaliselt leente ja putrude keetmisel. Valdavalt oli toidu kõrval hapupiim . [1]
Piima hapendati madalates sõõrikutes laudnõudes, piimapüttides, mida hoiti piimakapis. Hapuks läinud piimalt riisuti koor pealt ja koguti umbes meetri kõrgusesse koore- ehk võikirnusse, kus see võiks löödi. Võid jätkus tavaliselt vaid pudru silma panemiseks. Võimalusel säilitati võid soolatult ka talveks. Võitegemisel alles jäänud petipiim jäeti joomiseks ja pandi karaskitaignasse. Joogiks tehti ka hapupiimast ja vedelast odra- või rukkijahukördist hapu- ehk kirnurokka, mida hoiti suures piimakirnus. [1]
Kooritud piima ahjus kuumutades saadi kohupiima. Vee või piimaga vedeldatult kasutati kohupiima ka kastmeks. Peamiselt Mulgimaal tehti kohupiimakattega korpe (all oli lame sepiku- või karaskikakk). Kagu-Eestis tehti ka kodupiimajuustu – sõira. Seda söödi suuremate pidupäevade puhul, eriti jaanipäeval. Ehtsat juustu tehti vaid rannarootsi aladel ja mõisates. Eesti talurahvas seda ei tundnud . [1]
Argi- ja peojoogid
Peale hapuroka olid igapäevasteks jookideks taar ja kali. Taari tehti jämedast odrajahust või linnasejahust hiljem rukki- või segajahust. Taarile lisati sageli kadakamarju. Oli ütlus: igal talul oma taar. [2]
Kevaditi joodi rohkesti kasemahla , mida hea kask võis anda kuni 150 toopi. Kasemahlast kääritati heinaajaks mahlakalja, lisades sellele rukkijahu, linnaseid , leivakoorukesi jm. [1]
Valmistati ka kadakamarjajooki või –teed. Palju kasutati meejooki (või meeõlut), mis valmistati meest, veest ja pärmist. [2]
Põline peo- ja tavandijook oli õlu, mida Eestis tehti arvatavasti juba I aastatuhandel pKr. Vanaaegne pidujook, kääritatud mõdu on sajandeid kõrvale jäänud. Õlletegemine on traditsiooniline meeste ülesanne. Tooraine on oder, mis pandi kottidesse ning jõkke või järve mõneks päevaks ligunema. Nõrgunud terad pandi rehetoa põrandale laiali idusid ajama ning kuivatati pärast parsil. Kuivad linnased jahvatati käsikivil või veskis vastavalt vajadusele jämedaks jahuks. 19. sajandil hakati õllehautist ahjus valmis küpsetama. Saartel ja Läänemaal joodi ka värsket, vaevalt käärima hakanud õlut ning viidi seda naabritelegi maitsta . Õllel oli vanasti külaühiskonnaelus tähtis koht. Õlut joodi nt koormiste tasumise päeval, pulmades , varrudel, harvem matustel, aga kindlasti jõuludeks. [1]
Tingimata kuulus õlu esivanemate hingede, viljakuse- , kodu- ja veehaldjatele toodud ohvriandide hulka. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Loomade edendamise heaks joodi karjakahja, põlluviljakuse soodustamiseks rukki- ehk rüäkahja. Kahja joomisel kallati haldjatele mõeldud osa maha. Setud tõid õlut ohvriks viljakushaldjale Pekole, vändralased Tõnnile, saarlased veevaimudele ja maaemale, pruudid pulmas uue kodu õues ja hoonetes koduhaldjatele jne. [1]
Õllest valmistati vanal ajal erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud õlle ja leiva pudi, mille lahjendamiseks lisati piima või vett, magustamiseks mett , siirupit või suhkrut. Lõuna-Eestis joodi pulmas magekahja – soojendatud õllevirret, millele lisati mett ja sõiratükikesi. [1]
17. sajandil kiirenes mõisades viinapõletamine ja viin tuli müügile teeäärsetesse kõrtsidesse, sellest sai alguse alkoholism, just meeste seas. Viin sai kõrvuti õllega oluliseks peojoogiks pulmades jm puhkudel. Samuti kujunes tähtsaks lepingu kinnitajaks sulasekauba tegemisel, mis tavaliselt toimus kõrtsis. Viinaga tuli liiku juua laadal pärast suuremaid oste, eriti pärast hobuse ostmist, ehitustööde lõpetamist jne. Viina kasutati ka koduse arstirohuna, mida kinnitab ütlus: „Kui ei ole surmatõbi, siis saab viinast ikka abi.“ [1]

RETSEPTE

Mesileib
200 g mett
2 kl. vett
6-7 kl. rukkijahu
Mesi lahustada vees, lisada rukkijahu, sõtkuda taigen ja vormida väikesed kakud . Küpsetada ahjus. Süüa rõõsa piimaga. [2]
Odrajahukarask
½ l piima või supileent
5-7 kl. odrajahu
½ tl. soodat
2-3 spl. sulavõid
1 tl. soola
Sooda lisada jahule. Kõik ained segada ja kloppida puulusikaga kõvasti läbi. Taigen valada õhukese kihina rasvaga määritud pannile ja küpsetada keskmise kuumusega ahjus (200-220°C). Süüa soojalt või ja rõõsa piimaga. [2]
Pekk-kook ehk pulmakook
100-200g pekist värsket või soolatud liha
1 - ½ kl. piima
4-5 muna
2-3 spl: nisu- või odrajahu (soola)
Viiludeks lõigatud liha pruunistada kergelt pannil , lahti klopitud munadest, jahust ja piimast valmistada taigen ja valada lihaviiludele. Praadida helepruuniks või küpsetada ahjus. [2]
Kamakäkid
½ kl. rõõska või hapukoort või piima
½ kl. kamajahu
Veeretamiseks suhkrut ja kamajahu
2-3 tl. mett
Soola
Ained segada, veeretada kamajahu ja suhkru segus märgade kätega kanamunasuurused või väiksemad ümmargused käkid. Llauale anda rõõsa või hapupiimaga. [2]
Sõir ehk kohupiimajuust
500g lahjat kohupiima
1 l kooritud või täispiima
2-3 spl. sulavõid
1 tl. soola
1-2 muna
1 tl. köömneid (mooniseemneid)
Kohupiim suruda läbi sõela, rõõsk piim kuumutada keemiseni, lisada kohupiim ja kuumutada, kuni eraldub vadak , ning kallata sõelale nõrguma. Nõrgunud kohupiimamass asetada keedunõusse, milles on sulatatud või, ja kuumutada pidevalt segades, kuni moodustub ühtlane mass. Siis segada juurde soolaga lahtiklopitud munad ja köömned. Kuumutada pidevalt segades veel 3-5 minutit. Panna külma veega kastetud vormi hanguma. Kui soovitakse sõira kauemat aega säilitada, asetada soe sõiramass linases riides raske vajutise alla, et vadak täielikult eralduks. Seejärel määrida võiga, puistata peale soola ja panna ahju kuivama. [2]
Silgurullid
1 kg silku
1 keskmise suurusega sibul
Marinaadiks:
2 ½ -3 kl. vett
1 keskmise suurusega porgand
1-2 sibulat
6 tera pipart , 3 tera vürtsi, 2 tera nelki, ½ tl. suhkrut, 1 väike loorberileht, natuke soola
2-4 spl. 30%-list äädikat
Marinaadi valmistamine: Ratasteks lõigatud porgand keeta poolpehmeks, lisada viiludeks lõigatud sibulad , sool, maitseained ja keeta, kuni porgand ja sibulad on pehmed , siis lisada äädikas ja jahutada.
Külmas vees leotatud silkudel eemaldada pea, sisikond ja luud . Silgud lõigata roogupidi pikuti pooleks. Seesmistele külgedele puistata soovi korral peeneks hakitud sibulat ja silgupooled rullida pea poolt alates kokku ning kinnitada peenikese puutikuga. Silgurullid asetada purki, peale valada jahtunud marinaad. [2]
Õllesupp
100 g jämedat riivitud leiba
6 kl. vett
½ l tumedat õlut
6spl. mett või suhkrut
1-2 spl. rõõska koort
Leib keeta vees pehmeks , lisada õlu, mesi või suhkur ja lõpuks koor. Kuumutada keemiseni. [2]
Munakohv
1-5 muna
1 kl. koort
100 g sigureid
Rukkijahu
Lahtiklopitud munadele lisada koor, jahvatatud sigurid ja nii palju rukkijahu, et saab paks taigen. Taignast veeretada peenikene rull, lõigata kohvioasuurusteks tükkideks, küpsetada ahjus pruuniks ja jahvatada kohviveskis. Jahvatatud kohvile valada keev vesi ja piim. Kuumutada keemiseni ja lasta seista. Juua kuumalt suhkruga . [2]

TALURAHVA TOITLUSE UUENEMINE

Talupõldudel hakati kasvatama kartulit , mis sai leiva kõrval eestlaste tähtsaimaks ja armastatumaks toiduaineks. Kartul tõrjus talupoja toidulaualt naerid ja läätsed, ning vähenes ka kaalikate, ubade ja herneste tarvitamine. Argipäevaseks roaks sai keedukartul nisujahukastmega. Kartulist keedeti ka putru, koos odratangu või –jahuga. Kartulit lisati ka suppidesse . Suppide uuenemisega hakkas saksapärane nimetus supp vähendama vana sõna leem tarvitamist. [1]
Talumajadesse hakati ehitama pliite , mis võimaldas kiiresti valmistada ka väiksemaid toiduportsione ja ka praadida. Üldiseks sai liha praadimine ja pannkookide tegemine. Pannkoogid tõrjusid menüüst paistekakud . [1]
Põllumajanduse üldine areng. Kadus vajadus leivajahule aganaid lisada ja puhas rukkileib sai igapäevaseks toiduks. Pidupäevadeks tehti peenleiba. Sajandi lõpupoole hakati peo- ja pühadetoiduks kodus küpsetama ka saia ja pirukaid. [1]
Suurenes liha tarbimine, armastatud oli just sealiha. Lõuna-Eesti kuumas saunas suitsutati sageli suitsusinki. Jaheliha asemel hakati tegema sülti ja konditükke ei jäetud enam sisse. Soolasilgu asemele ja kõrvale tuli heeringas. Piima kasutamine suurenes, kadus hapuroka, hapupiimale lisaks hakati söögi kõrvale jooma ka rõõska piima. Või jäi ikka vaid pidulikeks puhkudeks. Levima hakkasid tanguvorstid, kama, kohupiim, mulgikapsad ja seened. [1]
Toidulauale toodi järjest enam aed- ja köögivilju: porgandit, aedhernest, kurki, peeti, õunu, pirne, marju. Kadusid kanepitoidud. Tarvitama hakati hapendatud raiekapsaid. Hapendama hakati ka kurke. Suppi keedeti ka juurviljade ning manna ja riisiga. Hakati tegema ka manna- ja riisiputru. Hoopis uued olid moosid ja magussöögid. Jookidena levisid tee ja kohv. Alguses tehti neid sööke vaid pidudeks, kuid 20.sajandil said paljudest neist ka argitoidud. [1]
Magustoite hakkas talurahvas valmistama alles XX sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. magustoite valmistati „linnumagusa“ (mee) abil, mida toodi esialgselt metsast . Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid. [2]
Tavaliseks muutus ka kohvijoomine. Kuni XX sajandi alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Kohv oli külaliste tarvis, kuigi vahel keedeti ka pühapäeva hommikul oma pere tarvis. [2]
Muutusid ka päevased söögiajad. Õhtune peamine söögiaeg toodi nüüd lõunale. Tavaks sai lõunaks keeta korralik soe toit. Suvel ja sügisel söödi varahommikuti oodet. Ka talvel söödi nüüd kahe korra asemel kolm korda. Süüa tehti nüüd tihedamini. [1]
Üha enam hakati toidukaupa ostma poest. Vähenes kodune silgusoolamine. Silkude ja soolaheeringate ostmine suurenes. Aedadesse toodi uusi aed- ja puuviljasorte (nt tomat). Pipart ja vürtse kasutati vähe. Leibagi hakati rohkem poest ostma. Oma küpsetatud saiu ja pirukaid peeti ikkagi paremaks. Täiesti uudne argitoit oli vorsti-, liha-, juustu-, jm kattega võileib. [1]
Oma majapidamise saadustest olid esikohal sealiha, piim, kartulid , aed- ja juurviljad . Kanu peeti rohkem munade kui linnuliha pärast. Laual kasvas värske liha osatähtsus. Poest sai ka hakkliha , vorsti ja kotlette. Koort ja kohupiima osteti ka poest. Hoidiseid tehti nüüd ka marjadest ja seentest. [1]
20. sajandi lõpuks omandas eesti talurahva toit linliku, rahvusvahelisest toidukultuurist mõjustatud laadi . Vanast ajast on säilinud: rohke sealiha söömine, vähene vürtside kasutamine, suurem kartulite ja vähene aedviljade tarvitamine. Rahvapärased toidud nagu verivorstid , hautatud-, hapu- ja mulgikapsad ning kama jm, nüüd tööstuslikult toodetuna. [1]

ODAV JA TERVISLIK TOIT

Odava ning tervisliku toitumise küsimus on inimkonda alati huvitanud, juba vanal ajal ilmus trükiseid, mis andsid soovitusi säästlikuks toidu kasutamiseks ja jagasid infot olulisemate toitainete kasulikkusest ja sisaldusest erinevates toiduainetes . Toitlustamisel kasutati alati kodumaa toiduaineid. Esimesele kohale pandi need ained, mida toodeti kodumaal või millede tootmise tulemusel said kaaskodanikud tööd ja teenistust. [3]
Kindel oli see, et toit peab igas olukorras rahuldama keha nõudeid toitainete suhtes, millised on järgmised:

• anda kehale vajalikke toitaineid rakkude ja kudede ehitamiseks ja uuendamiseks;
  
• anda kehale vajalikke aineid jõu ja töövõime säilitamiseks ning soojuseks;
  
• anda kehale vajalikke toiteaineid keha tegevuse juhtimiseks ja tervise säilitamiseks. [3]
  

Propageeriti toiteaineid säästvaid toiduainete käsitusviise:

• Koori kartuleid ja juurvilju alati õhukeselt, sest just koore all on nende tihedaim ja väärtuslikeim osa! Kooritult keetes on kartulite toiteväärtuse kadu 25%. Koorega keetes on see kadu 11%.
  
• Valmista ainult nii palju toiduaineid ette, kuipalju selleks korraks vajalik!
  
• Ära leota toiduaineid, kui seda leotamisvett ei kasuta! Tea, et 24 tundi vees seistes liguneb lihast välja 6,6% toiteaineid.
  
• Ära hoia rasvast, keedetud või praetud liha puulaual, sest laua külge jääb hulk rasva ja mahlasid! Tühjenda nõu toiduainetest ja toitudest korralikult!
  
• Sea oma söögisedel ka aastaaja ja turu järgi: mida saad sel päeval hästi ja odavasti osta, sellest valmista toitu! Osta toiduaineid tagavaraks, siis kui nende hind on kõige odavam!
  
• Toiduainetest ülejäänud osad kasuta ikkagi toiduks, sest midagi, mis sisaldab veel raasukest toitvat ei tohi raisku minna!
  
• Tark perenaine teab, et mõistlik jääkide kasutamine aitab ka majapidamisraha ostujõudu suurendada.
  
• Vali kiired toiduvalmistamisviisid, sest kauane kuumutamine hävitab osa toiduainete väärtusest!
  
• Keeda toiduaineid ainult siis, kui vajad keeduleent toiduks! Auruta toiduaineid, kui keeduleent pole vaja!
  
• Eelista lahtisel tulel praadimisele toitude hautamist (s.o. valmista kinnises nõus vähese rasva ja veega) ja küpsetamist (valmista kuumas aurus ja õhus-eriti rasvaste lihalõikude puhul, siis on kadu väiksem)!
  
• Mõnede toiduainete puhul kasuta elleotamist (kaunviljad, kuivatatud puuviljad , kaerahelbed), sest ligunedes need ained paisuvad ning keevad pärast kiiremini pehmeks! Pane leotatud toiduained keema leotamisvedelikuga, sest ainult sel teel saad neist kõik toiteained kätte!
  
• Kasuta ka hapupiima, hapukurke ja hapukapsaid, sest siin on piimhappebakterid toiduaine väärtuslikumaks teinud!
  
• Anna ka talvel lisatoiduna toortoite, toorsalateid – hapukapsaid, jõhvikaid, köögivilju, et vitamiinid ja toitesoolad oleksid kättesaadavamad. [3]
  

Toidud tuli lauale panna korralikult ja puhtalt, sest ka nägemis- ja haistmismeel aitavad toitude omastamiseks kaasa. [3]

VANARAHVA TARKUSI PÕLLUHARIMISEST (Võrumaal)

• Kui piim halb on, lüpstakse ristati tagumiste jalgade sõrgade peale ja antakse lehmale oma piima juua.
  
• Täiel kuul istutatud kapsad kasvatavad suuri päid. Õhtul istutatud kapsaile ei sigine usse.
  
• Vanal kuul maha pantud kartulid on muredad. Noorel kuul istutatud kartulid kasvatavad juuri.
  
• Vanal kuul istutatud kaalid ja porgandid on kõvad, noorel magusad ja pehmed.
  
• Jõuluõhtul võttis peremees igast viljast peotäie teri , viskas nad vastu lage ja ütles sealjuures : "Jumal, lase mu vili tuleval aastal nii kõrgeks kasvada!"
  
• Läheb mets ruttu lehte, peab põllumees kahel käel külvama.
  
• Linu peab alasti külvama ja hüüdma: "Jumal, sa näed, et ma alasti olen, õnnista mu kehakatet!"
  
• Kui mets ehib, peab põllumees kahel käel viskama.
  
• Tuleb kägu kevadel välja, kui puud on veel raagus, saab hää vilja-aasta.
  
• Hoolas peremees käis jaaniöösel ümber oma viljapõldude, lugedes nõiasõnu ning pistes kadakaoksi vilja, et siis ükski nõid ta põllule kahju ei saaks teha.
  
• Kui augustikuul puulehed kollaseks (vahatses) lähevad, tuleb kevadel ruttu hein maha; kui aeglaselt lehed kollaseks lähevad, tuleb hein visalt .
  
• Kui augustikuul puulehed kollaseks (vahatses) lähevad, tuleb kevadel ruttu hein maha; kui aeglaselt lehed kollaseks lähevad, tuleb hein visalt.
  
• Vanakuu kuival (viimasel veerandil) ei tohi lina külva, saab kerge, kare, tõrva kirbenine (mustad täpid).
  
• Lina tuleb noorel kuul teha, siis saab ta raske ja kiud pehme.
  
• Kui toomel marjade asemel kaunad ilmuvad , siis saavat halb odra suvi.
  
• Noore kuuga om vil'lä tegemine paremb. Kartul vana kuuga, sis saa kartul muredamp, noore kuuga om vesine. Kui noore kuuga külvad erne , sis saava pehme' erne'. Kui vana kuu kuiva sisse lääb, siis saava kaleda. Uba kasus ää vana kuuga ja varra, saa pehme. [7]
  

KOKKUVÕTE

Esivanemate elu polnud kerge, nad pidid hakkama saama olemasolevaga, mille pidid ise kasvatama või püüdma. Nad ei osanud unistada eksootilistest toitudest, mida meie praegu poest osta saame. Samas olid toidud väga maitsvad. Kui mul oleks valida, kas minna peenesse restorani konnakoibi ja tigusid sööma või vanaema juurde mulgikapsaid sööma, siis hakkavad viimase peale neelud käima. Traditsioonilised söögid ei kao kuhugi , need retseptid liiguvad põlvkonnast põlvkonda. Meie majas tehakse siiamaani kodust sõira.
Huvitav oli lugeda vana aja toitumise tavadest, milline kord pidi valitsema toidulaual, kuidas lauda koristada, millal üldse millist sööki tehti. Ma ei kujuta ettegi, et ma ei tohiks süüa seda, mille järele parasjagu isu on. Näiteks liha sai süüa vaid tähtpäevadel. Ka ei tohtinud oma kõhtu heast ja paremast täis süüa ning mehed ei tohtinud õluga janu kustutada. Mida teeksid tänapäeva mehed, kes kuuma suve ajal külma õlu nimel elavad.
Tervislik toit on väga oluline, mul oli hea meel lugeda, et kuigi sellel ajal söödi oma kasvatatud toitu, mis on niigi tervislik, siis pandi rõhku veel sellele, et kõiki toitaineid oleks menüüs piisavalt. Tänapäeval on tervislikult toitumine palju raskem, iga kord kui ma värskest saiakesteletist möödun, murrab haistmismeel tahtejõu. Rääkimata igasugu e-ainetest, säilitusainetest ja nendest kuulsatest transravhapetest, mida poetoidud täis on.
Toitaineid säästvad toiduainete säilitusviisid on hea kõrvataha panna igale köögis toimetajale.
Väga huvitav oli lugeda erinevaid retsepte, paljud toidud olid minu jaoks uued ja võõrad. Vanarahva toitudega tutvumine tekitas minus huvi neid toite ka ise järgi proovida.

KASUTATUD ALLIKAD

Viires, Ants; Vunder, Elle „Eesti rahvakultuur “ Tallinn, 1998 Roska, Gea; Viires, Ants „Söögid ja joogid“ (lk 345-366)

Kalvik, Silvia „Eesti rahva toite“ Tallinn 1981

Põllumajanduskoja toimetused nr.9 Ottenson, Hilda jt „Odav ja tervislik toit“ Tallinn 1939

Moora , Aliise „Eesti talurahva vanem toit“ Tartu, 2007

(WWW) http://www.naistemaailm.ee/?id=32463 (16.11.2010) Eesmaa, Pamela „Rahvakalendri kombeid aastavahetuseks“

(WWW) http://www.leivaliit.ee/files/1191490688.pdf (16.11.2010) Pärn, Ellen „Rukkileib – eestlase põhitoit“

(WWW) http://www.folklore.ee/lepp/ (16.11.2010) Lõuna-Eesti pärimuse portaal . Tarkusi koduloomadest ja põllupidamisest
24