Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

GERONTOLOOGIA (0)

Keskkool - Ühiskond - Ühiskonnaõpetus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kusepõie kateeder või roojakott?
  • Millel vanur ei tule toime?

GERONTOLOOGIA
GERONTOLOOGIA …on vananemist uuriv teadus
Vanurite sotsiaalhoolekanne
Vanurite toimetulekule kaasa aitamiseks neile harjumus pärases keskkonnas ning teiste inimestega võrdväärseks eluks valla või linnavalitsuses
  • Loob võimalused odavamaks toitlustamiseks
  • Tagab osutavate teenuste kohta info kättesaadavuse ja loob võimalused sotsiaalteenuste kasutamiseks
  • Loob võimalused suhtlemiseks ja huvialuseks tegemiseks
  • Tagab hoolekandeasutuses elavatele vanuritele turvalisuse, iseseisvuse, nende eraelu austamise ja võimaluse osaleda nende elukeskkonda ja tulevikku puudutavate otsuste tegemistel.
    Demograafid jaotavad elu neljaks .
  • lapsepõlv
  • tööiga
  • pensioniiga (ei vaja abi) (ca. 65- 70a.)
  • pensioniiga (ei tule abita toime)
    Vananemist võib jagada:
    - individuaalne
    - ühiskondlik
    Gerontoloogia on teadus vananemisest, mis käsitleb
  • vananemist
  • eetikat
  • vanuripoliitikat
    Gerontoloogial on neli alaosa:
  • Biogerontoloogia – tegeleb raku ja koe vananemisega. Alusteadused on anatoomia, füsioloogia, bioloogia .
  • Sotsiaalgerontoloogia – käsitleb eakate suhteid ümbritseva keskkonnaga ja kaaslastega. Alusteadused – sotsioloogia, sotsiaalpoliitika ja kõik ühiskonnateadused.
  • Psühhogerontoloogia – käsitleb meeleorganite vananemist.
  • Geriaatria – e. kliiniline gerontoloogia, mis uurib vanurite haigusi, kui ka ravi.
    Eetika
    Ühiskonna seisukohad, inimkäsitlused ( heterogeenne , negatiivne soodne)
    Vanuripoliitika
    Seadused, toetused, teenused – Sotsiaalhoolekandeseaduse järgi on neid 7
  • Nõustamine
  • Koduteenus
  • Abivahendid
  • Hooldamine perekonnas
  • Hooldamine hoolekande asutuses
  • Rehabilitatsioon
  • Igapäevaste muude teenuste osutamine
    Seadused peavad käsitlema seoses vanuritega järgmist
  • võrdõigluslikkust teistega
  • osalemisvõimalusi ühiskonnas
  • kindlustunnet võrreldes teistega
    Vanuripoliitika eesmärgiks
  • kõrge võimalik elukvaliteedi ja heaolu tagamine
  • vanurite enesemääramise õigsus
  • eelduste loomine sotsiaalse ja vaimse aktiivsuse säilitamisega
  • mitmekülgsete teenuste pakkumine
  • integreerumine ühiskonda
    Vananemise kohta kasutatakse viit väljendit
  • vanur
  • pensionär
  • rauk
  • eakas
  • seenior
  • Kronoloogiline iga e. passi järgi
  • Füüsiline iga e. vanus – Sobiva lugemiskauguse muutumine ja välimuses toimuvad muutused. (kortsud, juuksed lähevad halliks , lihaste taandareng , muutused luustikus, väheneb une vajadus) Võimalik on aeglustada piisava füüsilise koormuse, tervisliku toitumise, eluviisi muutuse ja hoolitsemise läbi
  • Sotsiaalne iga (Sotsiaalsed suhted nõrgenevad raha paneb piirid peale, suremus suureneb. Oluline oleks leida uus tutvusringkond ja väljund
  • Psüühiline iga (mälu vananeb)
    Vananedes tuleb selgeks teha iseendale neli aspekti
  • vahekord ajaga
  • vahekord toimetulekuga
  • vahekord tervisega
  • vahekord iseendaga
    Vananemine toimub läbi kolme protsessi
  • bioloogilis- füsioloogiline eluvõime langus
  • psühholoogilise adaptsioonivõime vähenemine
  • sotsiaalse võimekahanemine
    Vananemine on protsess, mis puudutab kõiki ühiskonna liikmeid. Vananemistempo on erinev. Tehes vanuri tööd peame jälgima
  • vanurit tuleb näha tervikuna
  • normaalse argielu jätkuvuse toetamine
  • isiklike tegevuste võimaluste toetamine
  • enesemääramise ja tema valikute toetamine
  • teenindava personali omavaheline koostöö e. võrgustiku koostöö
  • sotsiaaltöö vastutus vanuri ees.
    Toeks eakatele
    • Sõbrad
    • Harrastused, hobid
    • Sotsiaalne heaolu e. suhtlemine
    • Majanduslik kindlustatus e. toimetulek
    • Puhkus
    • Vaimsed huvid
    • Vanur peab tundma et ta on kasulik
    • Vanur ei tohi alla anda
    • Tuleks loobuda halbadest harjumustest
    • Positiivne ellusuhtumine

    Hoolekandes tähelepanu
    • Mõistmine
    • Ärakuulamine
    • Lasta tal olla tema ise
    • Hoolimine ja heakskiit
    • Muredest rääkimine
    • Haigustest vaevustest tingitud kannatuste mõistmine ja võimaluste piires leevendamine
    • Toetamine – oluline on tugiisik
    • Piisav päevaprogramm
    • Meeldiv seltskond ja keskkond
    • Hooldaja usaldamine
    • Ettevaatlikus hooldamisel
    • Aidata turvatunde tekkimisel

    Impulsse vanuritele annavad
    • kirjandus, peab olema võimalus lugeda ja kirjutada
    • raadio
    • kassetid
    • lugemisringid
    • kooliõpilaste tugikrupid
    • TV- filmid, videod, CD
    • talletada oma elulugu lindile
    • isiklik looming, päeviku pidamine
    • näiteringid
    • külaskäigud asutustesse
    • harrastada kujutavat kunsti n. keraamikat, siiditrükki, kartulitrükki, meisterdamine
    • näituste külastamine
    • kosmeetik, juuksur , pediküür
    • võimalus käia psühholoogi juures
    • tantsimine

    Seenioride Ülikool sai alguse Prantsusmaal kus Ülikoolide juurde hakati tegema täiendus koolitust 1992 tegutses ta Tehnika Ülikooli juures 1994 a. Pedagoogika Ülikoolis. Õppetöö toimus 1 X kuus. Õppekavas 2 loengut. Esimene üldhariv, teine konkreetset teemat puudutav. Kahe loengu vahel võimlemine. Iga loeng algab ja lõppeb lauluga.
    …….. : Eakate vaimse ja kehalise arengu stimuleerimine suhtlemine elatumad inimese eneseväärikuse tõstmine, huvi äratamine iseenda vastu.
    Vananemise teooriad
  • aktiivsusteooria – aktiivne tegevus aitab kohaneda vanadusega
  • eraldumisteooria – leppimine rolli muutustega aitab kohaneda vanadusega
  • pidevusteooria – käitumismudelite säilitamine aitab kohaneda vanadusega
  • homestaasi teooria – Iga süsteem püüab säilitada tasakaalustatud olukorda.
    Teenused
  • Tugiteenused – päevakeskused, kogudused, osalemine klubides, liitudes, ühendustes, rehabilitatsiooni keskused
  • avateenused – koduteenused, eluasemeteenused, kinniste asutuste teenused n. juuksuri teenus.
    Teenuste vajadused teeb kindlaks sotsiaaltöötaja.
    Vabatahtlik teenindus tegevus
    Toimib eakate enda initsiatiivil.
    Eesmärgid – toetada ja täiendada, kuid mitte korvata professionaalset abi. Mitte vähendada professionaalse abi vastutust. Üritada korvata puuduvat lähedast – ilma palgata teenindamisrõõmust vabatahtlikult.
    Aidata inimest tavalise inimese oskusega. Mõjutada inimeste vahelisi suhteid. Abi andmine toimub mõlemapoolselt s.t. võrdõiguslikult, erapooletult , teenuse rajaja tingimusel.
    Abiandmine peab toimuma kohusetundlikult teoväliselt ja usalduslikult.
    Töö vanuritega
    Kutselised sots. töötajad on vanuritega tegelenud suhteliselt vähe. Noored sots. töötajad on tahtnud tegeleda laste-, noorte- või pereprobleemidega.
    Üks põhjus – vanurid on haiged, vajavad haiglaravi jne.
    1950-1960 aastani hakati Soome kirjanduses rõhutama vanurite sots. Hoolekandele.
    1999 a. 1. okt. oli ÜRO vanurite päev
    1970-74 oli negatiivne nägemus vanuritest. Vanurit peeti perekonna kriiside põhjuseks. Vaimse teovõime vähenemine ja muude põhjuste tõttu hakati ette nägema nn. kaitseteenuseid (invaliidide kodud)
    Eakus – individuaalne ja ühiskondlik probleem
    Inimese elu aastateringid. Vananemine on elu igavese ringkäigu vältimatu etapp. Vananemine on indiviidi elu pidev protsess, mis algab organismi tekkest ja kestab tema elu hääbumiseni. Vanadus on elusorganismi elu hilis - etapp. Antud liigile omase eluea hilisperiood. Meie maal kehtivad inimese eluea med. juriidilis- etapid on
    • laps 0-14 a.
    • nooruk 15-16 a.
    • täiskasvanu alates16 elueast
    • Rahvusvahelises med. statistikas eristatakse inimese elu teises pooles kolme etappi
    • ülemineku iga 45-55 a.
    • raukuse eelne iga 55-65 a.
    • rauga iga üle 65

    Rahvusvahelise gerontoloogia ühingu klassifikatsiooni kohaselt nim. eluiga 18 – 29 elueani
    nooruseaks. Sellele järgneb küps iga, mis kestab kuni 44- elueani kuni 59 eluea – keskiga. Seejärel tuleb eakas iga kuni 74 eluea. Järgneb vanuri iga (raukusiga) 89 eluiga. Üle 90 ea – pikaealise elueaga inimesteks.
    Omaette suureks sotsiaalseks probleemiks on üksi elavate vanurite olme ja hoolduse korraldamine.
    Töö vanuritega kui mitme elukutse tegevusala
    Sots. töö meetodeid kasutatakse töös vanuritega. Tuleb arvestada, et nii nagu vananemine on mitme teaduse probleem, nii ka töö vanuritega on mitme kutse tegevusala. Sots. töötaja ja hooldaja peamiseks rolliks töörühmas on aidata teiste kutsealade esindajatel, teistel klientidel ja kogu kollektiivil mõista vananemist ja üksikvanuri problemaatikat tervikuna (med. õde, psühhiaater, sots. töötaja, köögi abitöölised, erialaarstid.)
    Sotsiaaltöö üksikutest meetoditest on vanuri ja tema perekonna psüühilises emotsionaalses ja sotsiaalses toetamises keskne koht – kuulunud sots. tööle. Selle ego psühholoogial põhineva psühhosotsiaalse töö kõrvale on pikkamööda tekkinud sotsiaaltöö uusi lähenemisviise mille kohandumised on muutunud üldiseks ka töös vanuritega.
    Uued lähenemisviisid:
  • probleemi lahenduse mall , kus keskendutakse elu igapäevaste probleemidega töö tegemisele.
  • funktsionaalne mall, mis usub inimese võimesse oma ümbrust kujundada.
  • käitumise muutmise mall – põhineb õppimisteooriatel, rõhutab sotsialiseerimise tähtsust.
  • kriisi sekkumise mall – kooskõlas mitmetest elementidest – traditsiooniline, psühhoanalüütiline, bioloogiline, egopsühholoogiline, sots. psühholoogiline, sotsioloogiline ja õppimisteoreetiline
  • individuaaltöö – eriti töös vanuritega esiletõusvad rühmatöös, püütakse aidata vanuril luua tähtsaid inimsuhteid, arendada ja säilitada arukaid sotsiaalseid rolle, et mõista kliendi eneseväärikustunnet ja lahendada igapäevases elus esinevaid probleeme.
    Tavalised rühmatööd ……………:
  • kasvatuslikud rühmad, kus hooldatakse mitmesuguste huvialade järgi.
  • probleemilahendusrühmad, kus käsitletakse mitmesuguseid eluviise, pensionile jäämine, hooldeasutusse paigaldamine.
  • omavalitsus rühmad – hooldusasutustes või teeninduskeskustes.
  • sots. tegevusrühmad, mis toimivad laiemalt ühiskonna mõjutamiseks.
    Sots. töötaja roll on rühmas muutuv – näiteks suunab vanurid rühmadesse, annab tehnilist abi, ühiskonnatöös on laienenud võimalusi vanurite elutingimuste laiendamisteks rohkem, kui traditsioonilises kliendile suunatud töövormides.
    Ühiskonnatöö erinevad tasandid :
  • elanike tasandil toimuv naabrustöö ja muude rühmade tegevus.
  • ametnike ja organisatsioonide vaheline organiseerimine
  • mõjutamine on hästi kasutatav siis kui tahetakse sekkuda individuaal ja rühma suhetest laienevatesse probleemidesse.
    GERIAATRIA
    Uurib vanadust. Üldseisundi väljaselgitamine on geriaatria ülesanne. Geriaatrid töötavad haiglas geriaatria osakonnas . Geriaatria professor William Fergusson Anderson.
    Geriaatria proffessuur loodi 1965 a. Glauskow Ülikoolis.
    Viimasel ajal on sotsiaaltöö praktikas muutunud üldiseks nägemus polislikest e. integreeritud sots. töö meetoditest.
    Pineus´i ja Minhani panid paika 1970 a. mudeli nii eeliseks on, et ta võimaldab üheaegselt lähenemise ja näeb sotsiaaltöö probleemi tervikuna 4. põhielementi
  • muudatusagendi süsteemi e. hooldekodu ja sots. töötaja võtab tööle sots. hooldaja.
  • abivajaja süsteem – vanadekodu , üldhooldekodu, personal.
  • eesmärgisüsteem, mida tahetakse muuta. Võib-olla sama kui abivajaja süsteem aga ka erinev – hooldekodu personal otsustajad
  • tegevussüsteem, mis koosneb kõigist neljast, sots. töötaja e. muudatusagent kasutab oma tegevusi, et suhe toimiks
    Tähtis on mõjutada personali hoiakuid või asutuse personali tervikuna Integreeritud mudeli eeliseks on, et ta suudab muuta kliendile sobivat suunatud töömeetodid, abi, sotsiaalhooldust jne. ühiseks tervikuks. Töötaja ei või keskenduda ainult perekonna sisemisele dünaamikale vaid peab nägema ümbruse mõju kriisidele. Tuleb toetada vanurite eest hoolitsevaid perekondi.
    Sotsiaaltöö abil käsitletakse pensionile siirdumise probleeme, osadele on see negatiivne muutus, kus võib vaja minna peretöö erinevaid nõustamise viise. Kasulik võiks olla pensionile mineku hea ettevalmistus .
    Üheks sotsiaaltöötaja abivajaduse juhtumiks on vanainimeste alkoholism .
    Väljaspool hooldeasutusi elava vanuritest muud probleemi lahendusrühmi. Paljudel vanuritel paranevad selle tulemusena suhted teiste inimestega. Rühma vormilt peaks ta olema psühhoteraapia.
    Sots. töötajate sekkumine võib hoida ära hooldeasutusse sattumise.
    Hooldeasutuses on rohkem tähelepanu pööratud teenustele ja ravivõtetele. Kõrvale on jäetud psüühilised emotsionaalsed ja sotsiaalsed vajadused.
    Geriaatria vajalikkus
  • eaka elanikkonna ravivajadus on suur.
  • vananemise mõju haigestumisele on jäänud piisava tähelepanuta.
  • vanurite probleemid on seotud sotsiaalse olukorraga, haigusest põhjustatud häirega ja haigusest paranemine pika ajaga.
  • vanuri järelravi vajadus on suur.
    Geriaatria eesmärgid
  • võtta ravivajavad vanurid varakult hoole alla
  • sooritada uuringuid
  • alustada õigeaegselt ravi ja järelraviga
  • diagnoosida
  • hoolitseda ravi läbiviimise eest
  • võimaldada kodus toimetulekut
  • organiseerida õige ravikoht
  • tagada ravi järjepidevus
  • minimaliseerida pikaajalise ravile jäämise võimalus.
  • vajadusel organiseerida vanurile sobiv ja asjalik pikaajaline ravi.
    PSÜHHILINE VANANEMINE
    Vananemisega koos ilmnevad muutused ka inimese psüühikas. Need muutused on põhjustatud ühelt poolt sellest, et ajapikku tekib vananemisnähte ka psüühika substraadis – meeleelundeis ja KNS - s. Kuid oluline on ka see, et inimene ise tunnetab oma kehalist ja psüühilist vananemist ning sellest sugenevaid töö ja suhtlemisprobleeme. See aga avaldab omakorda mõju kogu psüühilisele olemusele.
    Nii kujutab psüühiline vananemine endast komplitseeritud nähtust, milles on tunduvalt rohkem individuaalseid variante , kui kehalisel vananemisel .
    Psühhomotoorsed muutused – vananedes nõrgeneb elundite uuenemine. Lihasjõud ja kiirus vähenevad liikumasaamine muutub raskemaks. Närvirakkude edastamise langus viib reaktsioonikiiruse vähenemisele. Raskendab ……………..liigutused ühel ajal.
    Taju protsesside nõrgenemine takistab kohanemist.
    Sooritusvõime muutumine
    Mida vanem inimene ja mida kauem ta ei ole mingit tegevust toimendav seda tõenäolisem, et ta ei tule sellega toime. Kiiresti tekib stress nõrgeneb toimetulek.
    Vajalik on pidev harjutamine ja mitteloobumine raskusi valmistuvast tegudest.
    Tunnetusprotsesside areng
    Noorte ja vanade vahelised vaimse võimekuse erinevused tulenevad haridustasemest ja tervisest. Vana õpib sama hästi, kui noor, aga läheb kauem aega. Õpitavat ainet mõistab vanem inimene paremini, raske on pähe õppimine, sest mälu nõrgeneb ajurakkude suremise , ravimite kasutamise ja psüühiliste tegurite tõttu.
    Nägemine
    Kaugnägevus stabiliseerub 70 elueal. Tasakaaluhäired võivad tulla nägemishäiretest.
    Kuulmine
    30 % 65-74 a. ja 50% 74-84 a. on kuulmislangusega . Üldjuhul meestel tekib kiiremini 5% arenenud maades kasutavad kuuldeaparaate. Kuulevad paremini madalat häält. Tuleb rääkida aeglaselt ja otsa vaatama.
    Adaptsiooni kiirus langeb. Õue minnes tunnevad külma.
    Normaalne t0 toas 80 a. – 23-24 0C. Eakas, kes usub oma võimetesse, pole tal raske oma eluga toime tulla. Halvenemine tuleb harjumuste puudusest.
    Vananedes tuleb kohaneda rollimuutusega. Kohanemine sõltub, kuidas on „mina“ poolt „tema“ rollidega töö ja pereelus . Meestel raskem lahkuda töölt.
    Tähtis on võtta omaks rolle ja tegutsemise viise mida on traditsiooniliselt omistatud vaid vastassugupoolele. Ebakindlus on ka rolli suhtes, milliseid asju peaks tegema. Tuleneb varasemaga võrreldes suuremast vastuvõtlikkusest seisukohtadele.
    Haigla ja hooldekoduga toimetulek on raske. Paljud vanakesed pensionile jäädes säilitavad toimetulekuse, tegelevad hobidega või hoiavad end vormis, see aeglustab vananemist.
    Uuringute järgi on kindlaks tehtud, et vanakeste suurim hirm on üksindus.
    Isiksuse areng
    Iga inimene tahaks kujutleda elatud elu tervikuna millel on tähendus ja väärtus, seda nimetatakse kirgastumiseks.
    Integratsiooniks, mis vanaduse arengu tähtsust üldistab.
    Inimene püüab seostada varasemad kogemused käesoleva hetkega
    VANANEMISE SOTSIAALSED TEOORIAD
  • IRDUMISTEOORIA – loodi 1960 a. USA-s. Kasvas välja sotsioloogilistest põlvnemisest. On välja toodud, et vananemine kuulub indiviidide juurde, kui eakas irdub ühiskonnast. Irdumise tagajärjed integratsioon väheneb. Eakas inimene tahab loobuda rollist ja ühiskonnast. Toovad välja, et ühiskond laseb eakad lahti, kuigi inimene ei taha lahkuda. Säilitada toimetulek ja jõuvarud.
  • AKTIIVSUSTEOORIA – põhineb sellele, kuidas inimesed suhtlevad eakasse ja mida temast arvavad . Et vanaduses aktiivne olla, peab säilitama rolle või kaotatud rollid asendama uutega. Mida suurem on rollijaotus seda positiivsem minapilt .
  • JÄTKUVUSTEOORIA – 1. kohal on elustiil. Eakas ei pea olema hüperaktiivne, ega passiivne ning peaks säilitama sellist eluviisi kuni pensionini.
    Kui inimene on teinud rasket füüsilist tööd siis seda kauem ta eksisteerib. Vanaduses tulevad esile „erilised“ isiksuse omadused
  • SOTSIAALNE VAHETUSETEOORIA – iga inimene peab aru saama, et tema aeg saab ühel hetkel täis. Kui eakas jääb edasi tööle siis tuleks kärpida tööd ja palka. Noored peavad saama tööd.
  • ELUMUUTUSE TEOORIA – uuritakse muutusi ja muutuste mõju inimesele. Kas muutused lisavad rahulolu kohanemisele vananemisega, kas muutused toovad kaasa stressi ja läbipõlemist.
  • TASAKAALUTEOORIA – kui „tasakaal“ on häiritud kuidas saada seda tagasi. Tegevusest loobumine viib pessimismini.
  • KIHISTUMISTEOORIA – ühiskond jagatakse vanuse ja majandusliku seisundi järgi:
  • jõukus
  • vaesus
    Sündivuse järgi perioodideks 20 aasta kaupa. Sellega jälgitakse ea elukaart põlvkonna uurimusi ja kantakse üle järgmisse põlvkonda.
    VANURITE TERVISHOIU JA PÕETAMISE PROBLEEMID
    Viimastel aastatel on märgata vanurite hulga nii absoluutset, kui ka suhtelist suurenemist. See tendents jätkub ja toob selgelt esile vanurite tervishoiu põetuse tähtsuse.
    Eriti käib see kõige eakamate vanurigruppide kohta, kes haigestuvad noorematest kergemini, ka on nende hulk võrreldes nooremate vanusegruppidega suhteliselt enam suurenenud. Samas suunas mõjuvad arstiteaduse viimase aja edusammud, mille tulemusena on saavutatud võit, mitmete nakkushaiguste üle. Terapeudilised võimalused paljude haiguste ravis on paranenud ja sagedasemate haiguste eriti südameinfarkti ja ajuinsuldi profülaktikas on saadud selliseid tulemusi, mis võimaldavad nende haiguste esinemissagedust edaspidi selgelt vähendada. Seega siirdub arstiteaduslike rõhuasendi üha enam vanurite ja krooniliselt haigete ravi suuna. Siin võib välja tuua 6 peamist valdkonda:
  • Tervisliku seisundi alalhoidmine – vananedes muutub inimene haigusele vastuvõtlikumaks. Eaka inimese elukvaliteet on seda parem, mida nooremana tunneb ta oma tervise ja füüsilise vormi olevat. Seepärast on tervist tugevdavad abinõud ja harrastused vanemas eas veelgi olulisemad, kui keskeas . Nii näiteks suureneb liikumise tähtsus vanemas eas üha enam.
  • Haiguste ärahoidmine – haigusi põhjustavad või neid ärahoidvad harjumused ja eluviisid eriti toitumine otsustavad suuresti juba inimese keskeas selle, milliselt positsioonilt võib ta vanaduses oma tervise hoidmiseks startida. Tuleb küll meeles pidada, et vanurite ainevahetus ei erine millegi poolest keskealise omast: kõik reeglid, mis kehtivad keskealistele peavad paika ka vanurite puhul – seega on kõik toitumist puudutavad ja ka muud soovitused, mida inimestele üldiselt antakse tarvilikud ka vanuritele. Vanuritel on rohkem neid haigusi, mis soodustavad teiste haiguste teket n. suhkrutõbi, mis lisab arterite lupjumise ohtu. Seega tuleb erilist rõhku panna haiguste profülaktikale ja tervetele eluviisidele.
  • Haiguste varajane diagnoosimine. Nii nagu nooremategi inimeste puhul on ka vanurite haiguste varajane diagnoosimine väga tähtis. Haiguse diagnoosimisega võidakse ka sageli hilineda, sest vanurid nende pereliikmed aga sageli kahjuks ka arstid seletavad vanurite haiguste esimesi sümptoome lihtsalt kui vananemise märke, kui sellega automaatselt kaasnevaid nähtusi. Noorte inimeste tervise perioodilised kontrollid on haigusleidude vähesuse ja kasu kulu halva suhte tõttu vähenenud. Vanurite puhul on haigusleide seda enam mida vanem on inimene. Lisaks vanurite tervise alalhoidmisele on varasel diagnostikal suur osa ka ravikulutuste vähendamisel, sest nii minimaliseeritakse ravi ja hoolduse vajadus.
  • Efektiivne ravi – ravi tõhusus eakal patsiendil on niisama tähtis ja tasuv , kui nooremalgi. Vanurite nõrk üldseisund piirab mõningal määral operatiivsete protseduuride võimalusi, kuid ka selles osas on anestesioloogia areng ja mitmed uued operatsioonimeetodid vähendanud selgelt vanuritele tehtavate operatiivsete uurimis - ja raviprotseduuride vastunäidustusi.
  • Järelravi – nagu üldiselt teatakse on haigestunud vanuri järelravi väga tähtis. Somaatilise järelravi kõrval vajatakse sageli ka psüühilist tuge, sest haigestunud vanuril tekib tihti masendus .
    Samuti on tähtis sotsiaalne tugi. Ei mugane ju ümbruskond alati vanuri haigestumisest sündinud uue olukorraga.
  • Suretus e. hooldus terminaalstaadiumi ajal. Geriaatria alla käib ka surmeelne ravi ja hooldus, mis võib kesta mõnest päevast kuni mitmete kuudeni. Inimese hooldamiseks sellel perioodil läheb tarvis suhteliselt rohkem hoolduspersonali. Õige aegselt tuleks osata lõpetada keerulised diagnostilised raviprotseduurid. Kui nendega enam midagi olulist saavutada pole võimalik.
    VANURITE TERVISLIK SEISUND JA RAVIVAJADUS
    Demograafilised muutused
    Nagu teada on inimese keskmine eluiga käesoleva saj. jooksul pikenenud.
    Viimastel aastakümnetel see dendents jätkub end pidevalt aeglustudes.
    Keskmise eluea pikenemine on seotud peamiselt laste ja noorte surevuse langusega. Ka vanurite keskmine järelolev eluaeg on tasapisi lisandunud. Muutus on selgem naiste osas. Eakate inimeste suremuse langus ja eelkõige sündivuse vähenemine on muutunud rahvastiku koosseisu selliselt, et eakate inimeste – eeskätt naiste % on pidevalt suurenenud.
    Ennustuste kohaselt jätkub rahvastiku kooseisu , et üle 35 a. osakaal tõuseb alguses veelgi. Kiired ja raskesti muutuvad majanduses, poliitikas ja ühiskonna eetikas raskendavad vanurite tervishoiu planeerimist juba lähiaja aastatel. Pensionärid on igas suhtes väga heterogeenne rühm. Vanurite erisugupõlvede vahe on suur. Noortematel 1990 a. pensionile jäänuil on mitmeti erinevaim elu olnud kui sajandi alguses sündinutel inimestel.
    Kui nooremate pensionäride peamised terviseprobleemid on südame ja veresoonkonna haigused nende riskifaktorid siis vanemaid pensionäre vaevavad üldseisundi halvenemine, nendega toimetuleku raskused liikumisprobleemid ja kõige enam tunnetuslikud (kognitiivsed) häired. Seega on ka pensionäride poolt tervishoiu süsteemile asetatavad nõuded vastavalt eri vanusegruppidele väga erinevad. Noorema vanuserühma põhiprobleemiks on tehniliselt keeruliste raviprotseduuride n: neurokirurgilised protseduuri teostamine üha vanematel inimestel. Eakama vanuserühma probleemid on suunatud järjest lisanduvate haiguste poolt põhjustatud vaevuste leevendamisele ja kokkuvõttes inimväärse eluõhtu tagamisele.
    SOTSIAALNE TAUST JA PEREKONDLIK SEISUND
    Pensionäride erivanusegruppide võrdlus näitab selgelt kuidas ees…. ja üksinda elavate inimeste arv vanuse lisandudes kasvab. Meeste ja naiste olukord on erinev. Suurem osa eakaid mehi elab naisega koos, veel ka 80aastaselt. Naistest on aga juba iga teine 70-75 aastane leseks jäänud ja elab üksinda. Vanusegrupid erinevad üksteisest ka koolituselt. Kõik eakamad vanurid pole lõpetanud isegi põhikooli. Seevastu noorematel on keskkooli või ka Ülikooliharidus juba tavaline.
    SUBJEKTIIVNE TERVIS
    Küsitluse põhjal tehtud uurimus näitab, et nende inimeste arv, kes tunnevad ennast haigena või väga halvas seisus olevana – tõuseb peaaegu lineaarselt nooremana keskeast kuni pensioni eani. Teiselt poolt ei muudu ennast tervena tundvate inimeste osakaal pensioni saabudes niisama selgesti. Eakad inimesed on oma tervise suhtes sageli paremal arvamusel, kui kõrvalseisjad. Küsitluse andmetel peavad mõnedki vanurid oma tervist rahuldavaks või küllaltki heaks ka siis, kui arstlikust kontrollist on leitud mitmeid üldseisundeid mõjutavaid haigusi. Vanurid võrdlevad oma muresid mitmete juba lahkunud saatuse kaaslastega ja sellega, mis nende meelest nii kui nii kaasneb vanadusega. See aitab vanureid ilma masenduseta kohaneda oma haiguste ja puudustega. Antud nähtustel on suur kliiniline tähtsus, sest küllaltki sageli ei pea vajalikuks (vanurid) arsti juurde minna, arvates et nende hädad tulevad vanadusest. Teisalt lähevad mitmed vanurid ravile ja uuringutele korduvalt, sest vananemisega kaasnevad muutused panevad neid raskeid haiguseid kartma.
    TAVALISEMAD KAEBUSED
    Subjektiivsetest kaebustest sagenevad vanemates vanusegruppides kõige enam jõuetus ja väsimus ning tunnetuslikud (kognitiivsed) häired. Ka paljud teised mittespetsiifilised kaebused on pensionäridel sagedasemad, kui tööealised kuid nende järsult suurenenud esinevust vanematel pensionäridel võrreldes noorematega ei täheldata. Mõned kaebused isegi kohanevad. Kurdetakse peamiselt nende haiguste sümptoome mida enamus vanureid teab end põdevat. Subjektiivsete kaebuste spekter muutub vastavalt vanusegrupile. Nooremate pensionäride hulgas (65a.) on tavalisemad kardiovaskulaarsete haiguste avaldumisnähud ning psühhosomaatilised häired. Eriti naistel on tavalised ka liiges ja lihaskonna vaevused . 75 a. hulgas süvenevad liikumisraskused ja mälu halvenemine. Valu on paljudele igapäevane mure. Hirm, et inimene enam iseseisvalt toime ei tule tekitab masenduse. Eakamatel inimestel süvenevad mäluhäired. Peapööritus ja ebakindlus tekitavad kukkumishirmu. Kui teovõime on juba tunduvalt nõrgenenud ilmuvad mitmed depressiooniga kaasnevad kaebused.
    HAIGUSTE ESINEMISSAGEDUS
    Inimene vananedes tõuseb enamiku haigestumissagedus. Selle põhjuseks on mitmed bioloogilised seaduspärasused, millest tähtsamad on kahjulike faktorite hukkumine (veresoonkonna haigused) vastupanuvõime langus (infektsioonihaiguste kaitsemehhanismid ) ja mitme ohuteguri üheaegne mõju. ( luumurrud , peapöörituse ja osteoporoosi koosmõju tõttu). Kõik kliinilised seisundid ei rohkene aga ühtviisi; palju enam on neid haigusi, mida vastavalt eale esineb tihedamini, kuid millesse suremus on väike. Inimesed vananedes muutuvad kõige tavalisemaks need seisundid, mille puhul on raske öelda, kas on tegemist haigusega või vananemisnähtustega. Sellistele haigustele on iseloomulik see, et neid ei esine noorematel. Tüüpiliseks näiteks on artroosid (liigesepõletikud).
    Märksa aeglasemaks tõuseb kõrge suremusega haiguste hulk (südamelihaste infarkt ; südamepuudulikkus) vaatamata sellele, et inimene vananedes kasvab järsult oht haigestuda vähki, ei suurene vähi haigete hulk, sest haiguse prognoos on halb.
    Surma põhjustest on nii vanurite kui ka kogu rahvastiku osas esikohal südameveresoonkonna haigused ja pahaloomulised kasvajad . Väga eakate inimeste oluliseks reuma põhjuseks on tihtipeale hingamisteede haigused.
    TEOVÕIME
    Inimene vananedes talituslikud häired lisanduvad. Seda haigustest ja väga kõrges eas osalt ka vananemiste muutustest tingituna . Pärast 75 eluaastat muutub raskeks sooritada koduseid toiminguid . Üle 80 a. inimestest vajab aegajalt abi enamus ning märgatav osa ei tule abita toime ka isiklike vajaduste rahuldamisel. Suur osa vanuritest saab siiski põhitoimingutega hakkama ka kõrges vanuses. Erinevate uuringute andmetel liigub 85 a. inimestest ilma abita väljas veel 60 a. 90% vanuri toimetuleku võime sõltub tema füüsilisest ja psüühilisest seisundist ning elukeskkonnast.
    Paljude vanurite elu raskendab tundemeelte langus. Üle poolte 70 a. meestest on raskusi arusaamisest rühmasisesest jutust. Kahe inimese vahelist kõnet kuuldakse selgemini. Naistel esineb kuulmislangust palju vähem. Nägemishäired sagenevad alates 75 – 80 elueast.
    VÄLISE ABIVAJADUS
    Vanemad inimesed vajavad abistamist eelkõige liikumisraskuste ja tunnetuslike häirete tõttu. Enam kui neljandik üle 75 a. inimestest vajab abi väljas poolt oma kodu ning selliste abivajadus tõuseb järsult vanemates vanusegruppides. Üle 75 a. kodus elavatest vanuritest on mõnes põhitoimetuses abi tarvis igal kümnendal. Samal ajal tuleb märkida, et osa kõige enam abivajajatest vanuritest on hooldusel ja ravil haiglas.
    RAVIVAJADUS
    Rahvastiku uuringute põhjal on haiglaravi näidustust väga raske määrata. Kui kokku liita kõik subjektiivsed ootused kaebuste vähendamise ja haiguste ravi osas siis võib ravi vajajate arv tõusta väga suureks. See hulk suureneb veelgi , kui uuringu ja ravinäidustuseks loetakse ka sellised subkliinilised ohutegurid , mis vaidlematult tõstavad raskete haiguste riski ja mille vastu on olemas efektiivne ravi (kõrgenenud vererõhk). Teoreetiliselt võib abivajajate vanurite hulk tõusta lõputult. Eakamate vanusegruppide puhul tekib vastuolu inimeste isiklike soovide ja ühiskonna võimaluste vahel.
    Haiglaravi osakaalu tuleb hakata vähendama ning sel juhul saab üheks põhieesmärgiks eakate patsientide liialt varase pikaajalise haiglaravi ärahoidmine.
    VANANEMIS MUUTUSED
    Kliinilise geriaatria nõudlikumaid eesmärke on eristada eaka patsiendi vananemisest põhjustatud muutusi haigustele viivatest ning haigustega kaasnevatest muutustest kavatsusega mitte teha vananevatest muutustest haigusi, mis põhjustaksid hüperdiagnoosimist ning asjatut ravimist. See aga omakorda madaldaks vanuri elukvaliteeti ning seaks ta sõltuvusse med. teenuste kättesaadavustest. Kuigi on tihti võimatu eristada füsioloogilist vananemismuutusi haigustega kaasnevaist patofüsioloogilistest muutustest võib haigete ravimisel siiski loota vastavaile uuringuile.
    FÜSIOLOOGILISED VANANEMISEGA KAASNEVAD MUUTUSED
  • Ilmnevad kõigil varem või hiljem.
  • Ei ole primaarselt välistegurite poolt põhjustatud
  • Süvenevad algselt
  • Vähendavad organismi funktsionaalset võimekust.
  • Pöördumatud
    Vananemisega kaasnevatel füsioloogilistel muutustel on rida ühisjooni mida võib iseloomustada terminitega:
    • universaalsus
    • landogeensed põhjused
    • kroonilisus ja pöördumatus
    • maksimaalne teovõime nõrgenemine

    Teadmisi vananemise füsioloogia ja patofüsioloogiliste muutuste kohta on vähe, sest antud probleemi on raske teaduslikult uurida. Tänapäevased teadmised põhinevad eriealiste isikute suurte gruppide võrdleval uurimisel . Vananemismuutusteks loetakse neid nihkeid, mis on sedastatavad üldiselt heas seisundis olevatel vanuritel. Siin on aga mitmeid vea võimalusi. Ei ole nimelt kindel, et eriealised terved võiksid esindada vastavat vananevat inimrühma näit. raskendavad tulemuste tõlgitsemist subkliinilised haigused nagu vanurite isheemia tõbi. Abi oleks vaid pikaajalistest tervete inimeste uuring programmidest mida on aga raske teostada. Seniste uuringute põhjal võib järeldada, et mida harvemast sümptomitest on küsimus seda napimad on uuringust saadud teadmised, vananemisega seotud füsioloogiliste muutuste kohta.
    Kliiniline uuring. Juba käepigistus iseloomustab vanuri vitaalsust. Kõnnak, lahtiriietumine ja läbivaatus, kušetile heitmine annab ettekujutuse patsiendi kehalisest võimekusest ning kardiopulmonaarse süsteemi olukorrast. Suurema liigeste , näiteks õla- ja põlveliigese liikuvus korreleerub tähtsaimate toimingute piiratusega.
    Südamepuudulikkuse ja stenokardia nähud vajavad tarmakoteraapiat, mäluhäirete ning nägemisprobleemide põhjused vajavad adekvaatset väljaselgitamist.
    Teovõime parandamine seisneb eelkõige foonhaiguste ravis. Et erinevate toimingute ning füüsilise seisundi vahel on astmeline seos, võib ka vähene koormustaluvuse tõus teovõimet märgatavalt parandada(skeem).
    Olukorda on võimalik parandada ka elukeskkonda muutes ning abivahendeid kasutusele võttes. Pealtnäha tähtsusetud pisiasjad võivad asteenilise vanuri iseseisvust oluliselt suurendada.
    Skeem
    Füüsiline seisund ning muutused elu kvaliteedis .
    elukvaliteet
    füüsiline seisund
    Vanurite unehäired
    Inimese vananedes ööuni nõrgeneb ning muutub pinnapealseks. Ööune nõrgenemine on seotud ärkamiskünnise alanemisega. Vanur ärkab kergesti iga häiriva välisärritaja peale.
    Unetus
    Unetus on sümptom, mitte haigus. Üle 30% inimestest kannatab aeg-ajalt unetuse all nii, et tarvitab selle vastu ravimeid.
    Unetus ei ole tavaliselt ohtlik. Küll aga on esitatud tähelepanekuid, et igal õhtul unerohtu tarvitanud inimeste hulgas on suremus suurem, kui nende hulgas kes kasutavad unerohtu harva. Harilikult on vanureil lõuna järel väike lõunauinak, nii et kui magama minna kell 22, tõusta kell 6, on üle 65-aastaste uneaeg üle 8 tunni. Üle 50% läheb magama mõnevõrra hiljem ja umbes 50% magab kella 7 ajal.
    Orgaaniliste haigustega seotud unetus väljendub tihtipeale katkestatud ööunena. Krooniline kopsuhaigus või südamenõrkus sunnib öösel tõusma, et paremini hingata . Valu võib äratada varahommikul.
    Öine müokloonia
    15% vanureist esineb öösiti tahtmatuid liigutusi jäsemeis (öine müokloonia). Mõnikord saab seda diagnoosida juba vaatluse käigus. EEG-s on näha K- kompleks . Ööune nõrgenemine ja katkemine põhjustab päevast väsimust. Sageli ei teadvusta patsiendid endale jäsemete öiseid liigutusi, kaebavad lihtsalt halva magamise üle. Öist müoklooniat tuleb eristada uinumishetke aegselt – too on füsioloogiline. Tavaliselt aitab väike annus bensodiatsepiinrea preparaati. Ravi alustada 50-100 mg. ühekordse annusena enne magamaminekut.
    Sündroom „rahutud jalad”
    Sündroomi kirjeldas 1985 a. Willis. Erinevalt öisest müoklooniast hakkavad rahutud jalad vaevama juba õhtupoolikul, ärkveloleku ajal. On ebameeldiv tunne mõlemas alajäsemes, mille tõttu patsiendil on vajadus pidevalt jalgu liigutada, see aga raskendab uinumist.
    Sündroom on seotud mitmete haigusprotsessidega ( aneemia , ureemia, kroonilised kopsuhaigused jne.) ja ravimitega. Ravis on oluline vähendada öist kohvijoomist. Liikumine paar tundi enne und aitab rahuneda. Väike annus bensodiatsepiinrea preparaati aitab uinuda. Võtta tuleb seda enne magamaminekut. Uneapnoe puhul ebasoovitav.
    Masendus
    Vanuritel peegeldab unetus tihti masendust. Unetuse ravi eeldab oskust diagnoosida psüühilist häiret ja vastavalt sellele ravida.
    Patsient ei kaeba depressiooni korral alati meeleolu langust vaid väsimust, valusid, ärritatavust. Väga palju kaebusi esitab vanur, kes ei ole rahul ravimiga.
    Masendusega liituv unehäire on tavaliselt seotud magamisaja vähenemisega. Patsiendi muutub katkendlikuks, ta ärkab väga vara ja on rahulolematu. Kui unehäire põhjuseks loetakse masendust, ei ole mõtet määrata ainult unerohtu.
    Tabel Vanuri unehäirete põhjused
    • Vananemisega seotud unehäired:

    une pinnalisus, katkendlik uni.
    une rütmi muutused, varasem unisus (magamine, tukkumine).
    • Organite haigused ja sümptomid.

    astma ja teised kroonilised kopsuhaigused
    küfoskolioos
    südame isheemia, südamepuudulikkus
    ajuvereringehäired
    parkinsoni tõbi
    dementsus ja entsefaliit
    polüneuropaatia, lihaste haigused
    clustek – peavalu
    uneapnoesümptom
    öine higistamine
    nüktuuria
    gastroösotageaalne refleks
    narkolepsia
    sümptom „rahutud jalad”
    öine epilepsia
    öine müokloonia
    hüpertüreoos
    ureemia
    sügelemine eri põhjustel
    valulikud lihasekrambid
    • Psüühilised haigused.

    masendus
    ahistus
    hämarolek (segasus)
    alkoholism ja ravimite väärtarvitamine
    vanurite psühhoosid
    • Ravimitest tingitud unetus.

    aktiveerivad psühhofarmakonid
    uinutitest tekitatud unetus
    teatud vererõhuravimid (klonidiin)
    kortikoidid
    antikolinergilised preparaadid ja mõned põletiku ning valuvastased ained (bromokriptiin)
    • Elurežiim ja teised faktorid , mis võivad põhjustada unetust.

    liiga varane magamaminek
    päevane magamine
    nälg ja janu
    raskesti seeditava toidu söömine enne und
    liiga palav tuba
    liiga valge tuba
    kärarikas ümbrus
    kohvi, tee või kakao joomine õhtul
    mured ja probleemid
    liiga vähe liikumist
    Muud psüühilised häired
    Ahistussündroomiga kaasnevad sageli uinumis- ja unehäired. Krooniliselt unerohtu tarvitavad vanurid kannatavad tihti ahistustunde all. Leinaga liitub alati ahistus ja uni muutub. Unetust antud juhul ravida ei püütagi, sest sellel on terapeutiline mõju. Kui omaste ja sõprade tugi ei aita, võib kasutada ahistust leevendavaid ravimeid.
    Ka skisofreeniline psühhoos algab tihti hajevil olekuga, ööpäevarütmi häirumisega ja unetusega. Raske vormi väljakujunemist saab takistada varase neuroleptikumide kasutamisega.
    Segadusseisund
    Varem terve vanuri segadusseisundi põhjuseks on tavaliselt orgaaniline haigus. Ajuvereringehäired ja degeneratiivsed ajuhaigused , samuti aju vananemisega seotud protsessid on selle eelsoodumuseks. Põhilised sümptomid on ööpäevarütmi muutumine ja unehäired. Segasuse põhjus tuleb püüda alati välja selgitada.
    Kui tarvis võtta appi neuroleptikumid (melperooni 10-25 mg, tsüklopentiksooli 2-4 mg, perisiatsiini 2,5-5 mg, haloperidooli 0,5-1 mg).
    Ekstrapüramidaalsed kõrvalnähud on tavalised, seetõttu kasutada võimalikult väikesi annuseid. Pidevat ravi üritatakse vältida.
    Uinutitest tingitud öine ärkamine ja segasus
    Üks vanurite öise ärkamise ja segasuse põhjuseks on lühitoimeliste uinutite kasutamine. Juba üksainus 0,25-0,5 mg-ne doos triatsolaami või 15 mg midatsolaami võib harjumatul patsiendil esile kutsuda sellise reaktsiooni. Segasusega võib liituda düsartria, kahelinägemine ja teisi neurootilisi nähte (ka 2-5 tundi kestev amneesia ). Selline hoog võib tekitada suuri diagnostilisi raskusi. Hommikuune peletajaks on harilikult triatsolaam ent ka teised bensodiasepiinid, kõnelemata barbituraatidest ei ole süütud. Unerohu järk-järguline vähendamine tavaliselt lahendab selle probleemi. Ei ole õige lisada neile neuroleptikume.
    Nõdrameelsus
    Nõdrameelse ehk dementse patsiendi uni on sageli halb. Ööpäevane rütm võib olla koguni vastupidine. Patsiendi öine karjumine ja rahutus tekitavad ümbritsevatele probleeme.
    Liikumine ja hele valgus päeval aitavad säilitada õiget unerütmi. Nõdrameelsete ravimine uinutitega on küsitav ja raske. Neuroleptikumidest on kasutusel samad ravimid mis segasuse ravis.
    Ravimitest ja alkoholist tingitud unetus
    Unerohu järsk ärajätmine põhjustab mõnikord unetuse. Ei tohi unustada, et pikaajalise unerohu tarbimisega on välja kujunenud harjumus ja ravimi ärajäämine võib esile kutsuda deliiriumiga sarnase pildi. Pikaajalise bensodiatsepiinrea preparaatide kasutamise järsk ärajätmine võib põhjustada krampe, isegi „ status epilepticuse”.
    • Parasomniad vanuritel – on unesrääkimine, uneskäimine, norskamine. Parasomniaks võib lugeda ka Cluster-peavalu ja kroonilist paroksümaatset hemikraaniat. Vanur võib unenäo ajal vägivaldselt käituda. Patsient võib vigastada ennast või abikaasat.
    • Uneapnoesümptomi all kannatava patsiendi suuõõnt peab uurima istuvas asendis ja selili asendis. Tunnused – häälekas ja katkev norskamine, rahutu ööuni, öine higistamine ja päevane väsimus. Vererõhk on sageli kõrge, ka ärrituvus ja hootine vägivaldsus on tavalised sümptomid. Paljud patsiendid ärkavad öösiti korduvalt, et istuda voodi äärel või minna tualetti. Öise urineerimise lisandumine näitab südametegevuse puudulikkust öösel.
    • Narkolepsia ehk haiguslik unesööst.
    • Idiopaatiline hüpersomnia.

    Ebastabiilsus
    Kukkumine on vanuril tõsise tervise- ja funktsionaalsusehäire esimene kindel märk. Neljandik kukkumise tagajärjel haiglasse sattunuist on aasta jooksul surnud. Naelastatud reieluukaela murruga patsientidest sureb aasta möödudes kolmandik. Korduv kukkumine on niisiis halva prognoosiga, sest põhjuseks on sageli vananemisest tingitud võimekusmuutused ja mitmesugused haigused.
    Väliste tegurite osatähtsus vanuri kukkumisel on 15%, nendeks on libastumised ja komistamised nagu noortel inimestelgi. Suurem osa vanurite kukkumistest on seotud patsiendi tervisliku seisundiga , tasakaaluhäiretega, alajäsemete lihaste jõudluse langusega või pikaajalise liikumatusega.
    Tavaliselt kukub vanur oma kodus. Palju on ka haiglas kukkumisi, eriti neis osakondades, kus on suur liikuvus ja aktiivsed toimingud. Kukkumisi on harvem öösel. Geriaatrilises haiglas tuleks võimaluse korral eemaldada voodite ja toolide kõrged ääred.
    Vanaemismuutused, mis võivad tekitada füüsilise võimekuse halvenemist ja seega ka kukkumist on tasakaalu halvem säilimine, aistingute, liigutuste ja asendi tundlikkuse muutumine, lihasjõudluse nõrgenemine, nägemisteravuse langus, asendi muutused kõnnakul.
    Tasakaalu säilitamine
    Normaalne tasakaal nõuab kolme eri süsteemi tööd: propriotseptiivset informatsiooni alajäsemetest, kehatüvest ja kaela piirkonnast , visuaalset ümbruse kontrolli ning sisekõrva tasakaaluorgani funktsioneerimist.
    Oma osa motoorika korrigeerimisel on ka aju basaaltuumade ja väikeaju talitlusel. Tasakaalu säilitamist raskendab lihasjõudluse nõrgenemine eriti vanadel naistel.
    Kui vanur vaatab alla, halveneb visuaalne kontroll asendi üle ja tagajärjeks võib olla kukkumine. Siiski ei pea kõik kolm süsteemi korras olema. Ühe süsteemi häireid on võimalik kompenseerida, näiteks nägemisteravust või asendi tunnetust. Aju omadust töödelda saadud informatsiooni saab parandada harjutamisega. Kõndimis- asendivahetus- ja keeramisharjutused võivad aidata, kui püstiasendi kontrollimine on halvenenud.
    Asendi muutumine
    Vanuritele on tüüpiliseks asendi muutuseks pea allavajumine, mis tekib raskuspunkti ettesiirdumisel. Lülisamba rinnaosas on küfoos ja alaosa sirgeneb. Tekib ettekummarduv asend. Selgroo degeneratiivsed muutused, lülivahemike kitsenemine, osteofüüdid, lülikehade äärte skleroostekitavad seljas funktsioonihäireid ja lülisamba lühenemist. Sagedaseks on ka skolioos.
    Raskuspunkti nihutavad vastukaaluks tahapoole üla- ja alajäsemete muutunud asendid. Küünarliigesed, hüppeliigesed ja põlved on kerges fleksioonis. Asendit ja jäsemete tööd mõjutab ka sageli erinev alajäsemete pikkuse esinevus. Liigeste muutused alajäsemetes võivad põhjustada nende sisse- ja väljapöördumist.
    Ettekummardust võivad tekitada ka neuromuskulaarse kontrolli häirumine, lihasjõudluse vähenemine ja kukkumishirm. Tagajärjeks on tasakaalu säilitamise raskus ja kõnnaku muutus.
    Muutused lihastes ja lihasjõudluses
    Sidekoe lisandumise tõttu võivad lihased muutuda jäigemaks, elastsus väheneb. Väheneb ka lihaste jõud ja kontraktsioonivõime. Sujuv kükkasendist ülestõusmine, mis on raskenenud eelkõige vanadel naistel, on seotud lihasjõu vähenemisega ja osalt ka liigeste degeneratiivsete muutustega.
    Erksus
    Vanuritel on tüüpiliseks erksuse põhjustajaks ebastabiilsus. Hommikul erk vanur väsib õhtuks ja võib kukkuda . Erksusest sõltub võime kontrollida oma tasakaalu ja kõnnakut.
    Vanuri puhul on tavaline uneapnea. Päeval võib selle tõttu olla erksus vähene. Ei ole veel selgitatud mil määral uneapnea korreleerub kukkumisega.
    Vaarumine
    Vanurite tasakaalu on registreeritud ataksiameetriga, mis mõõdab püstiasendis keha vankumist elektriliselt ja mehaaniliselt.
    Vaarumine on normaalne ilming, mis vananedes lisandub eelkõige naistel.
    Ette-taha õõtsumine on tavaliselt suurem, kui külgsuunaline. Kiired värahtused pärinevad jalalabadest, aeglased, vähemalt osaliselt sisekõrva asendiretseptoritest. Vaarumine lisandub jalapöia vaatamisel , sest ümbrust silmad siis ei haara.
    Kukkumishirm
    Arvestatav riskifaktor vanuritel on kukkumishirm. Sel puhul muudab nii mõnigi vanur kõndimisstiili, käib lühikeste lohisevate sammudega ja ette kummardudes ning pingutab kehatüve ja ülajäsemeid. Mõnikord sööstab vanur dramaatiliselt käsi vehkides toolile. Kõik see raskendab tasakaalu säilitamist ja soodustab kukkumist. Kogetud kindlusetust nimetab vanur „pea ringi käimiseks”.
    Õnnetusjuhtumid
    Talvel on kukkumise põhjuseks harilikult libedus, komistamine (väljas). Kodus põhjustavad komistamist vaibaservad ja lävepakud. Samuti soodustavad seda kulunud või kõrge kontsaga jalatsid .
    Sageli on õnnetusjuhtum seotud psüühilise seisundiga nagu kiirustamine, tähelepanuhajumine, mure, väsimus või depressioon . Kukkumisriski suurendab tasakaalutunnetuse langus, mistõttu vähesedki konarused võivad põhjustada kukkumist.
    Haigused
    Tavalise kukkumise põhjuseks on mitmed kesknärvisüsteemi haigused, näiteks halvatus jm. Parkinsonism, ortostaatiline hüpotoonia ja aju perfusioon hetkeline nõrgenemine, näiteks südamehaiguste korral võivad samuti olla kukkumiste põhjuseks. Seda võivad aga põhjustada ka nakkushaigused, üldseisundi nõrgenemine ja nendega sageli kaasnev dehüdratatsioon. Märkimisväärsed on elektrolüütide tasakaalu häired, hüpokaleemia. Aneemia ja suhkrutõbi siis, kui on tegemist hüpoglükeemiaga või perifeerne neuropaatia . Ohtlikud on meeltesegadushood ja depressioon.
    Minestus ehk sünkoop
    Minestuse all mõeldakse mööduvad teaduse kaotust, mis tuleneb puudulikust aju verevarustusest. Vanuritel on minestus tavaliseks kukkumise põhjuseks ja selle tagajärg võib olla reieluukaela murd . Minestuse põhjused on toodud tabelis ja uurimismeetodid kardiovaskulaarsete haiguste peatükis.
    Tabel
    • Vananemismuutused

    Halveneb tasakaalu säilitamine
    Sensomotooria ja propriotseptiivsuse muutumine
    Lihaste jõu nõrgenemine
    Nägemisteravuse langus
    Erksuse vahelduvus
    Kõndimise ja kõnniasendi muutumine
    • Õnnetused

    Komistamine (vaibad, ebasobivad jalatsid)
    Libastumine
    Kukkumine trepil
    • Haigused

    Kesknärvisüsteemi haigused (aju veresoote haigused, dementia senilis, parkinsonism)
    Ägedad haigused (nakkuslikud, rütmihäired, südameinfarkt)
    Nägemisvõimet halvendavad haigused
    Minestused
    • Ravimite mõju

    Uinutid , rahustid
    Südameravimid
    Vererõhupreparaadid
    • Pikk voodirežiim
    • Psüühilised faktorid

    Kukkumishirm
    Depressioon
    Meeltesegadushood
    Ravimite mõju
    Mitmed ravimid võivad avaldada kahjulikku mõju kõnnakule ja tasakaalu säilitamisele. Vererõhu ja parkinsonismi preparaatidest ning diureetikumidest tingitud ortostaatiline hüpotoonia on sageli kukkumise põhjuseks. Rahustid ja uinutis võivad olla kahjulikud seetõttu, et nad mõjutavad erksust. Vanureile sobimatud on barbituraadid ja bensoediatsepiinid.
    Kukkuv vanur
    Uuringud
    Kukkunud vanuri uurimisel on esmatähtsaks täpne anamnees . Tuleb selgitada, kas tegemist oli õnnetusjuhtumiga, näiteks komistamisega, kas sellega kaasnes minestus. Kas vanur mäletab kõiki kukkumisega seotud detaile või märkas lihtsalt end maas olevat? Kas kukkumise eel tundis peapööritust, kas oli muutnud asendit (näit. tõusnud voodist.) Kui teadvusetu ei olnud, kas vanur tajus jõu kadumist lihastes? Probleem võib seisneda verebrobasilaarne vereringe häires ja retikulaarformatsioonis lihastoonust reguleerivate ajukeskuste funktsioonihäires.
    Kaelaosa spondüloartroosi korral võib tekkida veenide sulgus pea keeramisel küljele või üles. Anamnees võib antud juhul anda kasulikke viiteid.
    Kliiniline uuring sisaldab neurologilist kontrolli. Patsienti palutakse püsti seista ja käia, jälgitakse ka pöördumist. Informatiivne on Rombergi katse, sest suletud silmadega patsient vääratab, kui asenditunnetus on muutunud. Ka kergel tõukamisel vanur vääratab ja teeb kätega tasakaalu liigutusi. Uurida tuleb ka lihaste jõudu, avastamaks võimalikku lihasatroofiat. Palpeerides reielt „musculus gnadriceps” femorist võib leida võimalikku lihastoonuse langust. EMG – uuring aitab selgitada püsivat lihastoonuse langust.
    Kasu võib olla EEG – uuringust. Vererõhku mõõtetakse ka püstiasendis. Kardioloogilisest küljest tuleb otsida võimalikke rütmihäireid ja siis on informatsioonirikas ööpäevaringe EKG. Ei tohi unustada nägemisteravuse määramist ja pea keeramisel nüstagmi otsimist. Patsiendi põhjalik uurimine ja laboratoorsed uuringud võivad paljastada võimalikke haigusi, mille tagajärjeks oli kukkumine.
    Ravi
    Kuigi kukkunud vanuril ei tarvitse olla füüsilist kahjustust, tuleb siiski püüda likvideerida kukkumise põhjust. Vanuril olgu võimalik saada õiged prillid. Ka jalatsid peavad olema hästi jalga toetavad.
    Kõndimise harjutamiseks õpetatakse astuma korralikke samme, tõstma jalgu ja vajadusel kasutama keppi. Nii saavutatakse ka käte asenditunnetuse paranemine. Ortostaatilise hüpotoonia korral kontrollitakse kasutatud ravimeid ning kõrvaldatakse kahjulikud. Selle haigusega tasub üritada arstimitega ravimist, olgugi et tulemused ei ole alati head.
    Tähtis on teha asendivahetuse harjutusi ja piirita voodis lamamist. Korrigeerida tuleb võimalikku rühihäiret ja vale kõnnakut. Õpetatakse istumast püsti tõusmist ja patostaatilise reaktsiooni vältimist. Soovitatav on enne püstitõusmist istuda 1-2 minutit voodi serval. Harjutada tuleb ka põrandalt tõusmist. Psüühilise toetamisega saab vähendada kukkumishirmu.
    Kõndimishäired
    Vanuri kõnnakut muudavad lihasjõudluse langus, liigesehaigused ja nendega kaasnevad liikumistakistused ning valud ja suur rühm neuroloogilisi põhjusi. Need asjaolud koos vaarumise, asendiaistingute nõrgenemise ja sensoorse informatsiooni tõlgitsemise aeglustumisega teevad ta kõnni ebakindlaks. Vanuri liikumist jälgides saab informatsiooni tema funktsionaalsusest ja haigustest. Iseloomulikke kõnnaku muutusi võib esineda eriti mõnede neuroloogiliste haiguste korral.
    Seniilset kõnnakut iseloomustavad lühikesed sammud, seda eriti pööramisel. On kalduvus tahapoole kukkuda. Asenditunnetuse nõrgenemise tõttu püüab vanur suurendada ajusse minevat informatsiooni hulka, lühendades sammu pikkust ja haarates kätega ümbritsevatest esemetest.
    Tsentraalse halvatusega haige kõnnak
    Patsient nihutab sageli põrandat mööda kahjustatud jalga kaarega küljelt ette.
    Frontaalne kõnnakuhäire
    Sammud on lühikesed, lohisevad, aeglased. Tüüpiline hüdrotseefalusega patsiendile.
    Väikeaju kahjustustest tingitud kõnnak
    Ebaühtlane kõnnak, jalad laiali, ataksia. Vaarumine külgedele, ette ja taha.
    Sensoorne kõnnak
    Käimine on trampiv, ataktiline, vanur vaatab jalalabasid. Põhjuseks võib olla B12-vitamiini defitsiit või kaelalülide degeneratiivsed muutused. Antud kõnnak võib olla märgiks perifeerse närvisüsteemi muutustest: diabeet , alkoholism, ureemia, kilpnäärmehaigused, maksahaigused , para- ja düstrodeineemia, amüloidoos, sidekoehaigused, sakroidoos, alatoitumus, toitainete defitsiit, kartsinoom, viirusinfektsioonid, toksilised faktorid, kaasasündinud neuropaatiad.
    Tabel
    Kõnnakuhäirete põhjusi
    • Lihaste nõrkus
    • Liigesehaigused
    • Seniilne kõnnak
    • Neuroloogilised põhjused

    Tsentraalse halvatusega patsiendi kõnnakuhäired
    Frontaalne kõnnakuhäire
    Väikeaju kahjustusest põhjustatud kõnnakuhäire
    Sensoorne kõnnakuhäire
    Parkinsonismiga patsiendi kõnnakuhäire
    Toksilise või metaboolse entsefalopaatia poolt põhjustatud kõnnakuhäire
    Müelopaatia poolt põhjustatud kõnnakuhäire
    Eakate patsientide ravi ja põetuse
    korraldamine
    Raviarsti esmaseks ülesandeks on loomulikult haiguse õige diagnoos ja ravi. Geriaatriliste patsientide puhul ei piirdu see ägedate probleemide lahendamisega. Iga eakat patsienti raviva arsti kohustus on tagada sotsiaalteenuste korraldamine vanurile. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste korraldamine on Soomes pandud valdadele. Vallal on selleks mitu erinevat võimalust:
    • Vald ise korraldab
    • Vald korraldab lepingulisel alusel koos teise vallaga või teiste valdadega
    • Vald on korraldava valdade liidu liige
    • Vald ostab teenused riigilt, teiselt vallalt, valdade liidult või mõnelt muult avalik- või eraõiguslikult teenuste pakkujalt

    Vanuritele osutatavad teenused
    Avahooldus Hooldekodus
    Sotsiaalhooldus Pikaajaline hooldus
    Sotsiaaltöö Tervisehooldus
    Juhendamine, nõuanded Tervisekeskuse avahaldus:
    Toimetulekutoetus(rahaline) nõuandla
    Koduteenused hambaravi
    Koduabi tugiteenused: taastusravi
    turvatelefon Tervisekeskuse valvega koduhooldus
    toidu-, transpordi-, pesu-, Koduvisiidid vaimuhaige juurde
    pesemis- ja saunateenus Tervisekeskuse voodiosakond:
    Päevakeskus päevahaigla
    Päevakodu ööhaigla
    Korteriteenused: nädalane põetamine
    teenuskorterid periooditi põetamine
    vanade maja sureva haige põetamine
    Lühiajaline hooldamine akuutne haiglaravi
    Periooditi hooldamine pikaajaline ravi
    Spetsialiseeritud haigla:
    akuutne haiglaravi
    psühhiaatriline ravi
    geriaatriline ravi
    Enamik neist teenustest on otseselt või kaudselt finantseeritud ühiskonna poolt.
    Pikaajalise ravi ja hoolduse vajadust mõjustab:
    • Vanurite osakaalu kasv rahvastikus
    • Ühiskonna linnastumine
    • Naiste töölkäimine
    • Pere suuruse muutumine

    Vanureil, kroonilistel haigetel ja puuetega inimestel on kodus järgmised probleemid:
    • Elamine üksinda
    • Mugavuste puudumine
    • Liikumisraskused
    • Teenuste puudumine

    Kodus hakkama saamist raskendavad järgmised häired-
    • Mäluhäired
    • Liigeste jäikus
    • Värin
    • Uimasus
    • Valud
    • Väsimus
    • Kukkumise kartus
    • Ebakindlus
    • Algatusvõimetus
    • Ängistus

    Koduse põetuse eesmärgid-
    • Haiglate koormuse vähendamine
    • Kulutuste säästmine
    • Vanurite tervise säilitamine ja parandamine
    • Vanurite toimetuleku säilitamine ja parandamine
    • Inimväärse elukvaliteedi säilitamine
    • Õnnetuste vältimine
    • Füüsilise, psüühilise ja sotsiaalse heaolu säilitamine

    Haiglasse või hooldekodusse sooviva vanuri tervisliku seisundi hindamisel tuleks arvesse võtta järgmisi asjaolusid-
    • Haigustest tulenev ravi
    • Kas ravi on vajalik iga päev?
    • Kas piisab ravimite jagamisel ühel korral nädalas?
    • Kas suhkrutõbine vajab insuliinisüsti üks või rohkem kordi ööpäevas?
    • Kas haige ise või keegi sugulastest oskab süstida?
    • Kas haigel põis peab?
    • Kas on sääre troofiline haavad või lamatis ?
    • Kas on vajalikud laboratoorsed analüüsid ja kui sageli?
    • Kas on paigaldatud kusepõie kateeder või roojakott?

    Abivahendite vajadus-
    • Ratastool, rollaator, mähkmed jne.
    • Kas ratastool mahub lifti?
    • Kas on treppe millel vanur ei tule toime?

    Arstiabi ja pideva meditsiinilise järelevalve vajadus-
    • Dekompenseerunud astma, diabeet, epilepsia

    Haiguse prognoos võib mõjustada ravimiskoha valikut, näiteks-
    • Äge leukeemia või eesnäärme vähk
    • Raske südamepuudulikkus
    • Tubaka ja alkoholi tarvitamine

    Teenuste kavandamisel tuleb igal tasandil silma pidada vanuri iseseisvust ja enesemääramisõigusi.
    Vanurite tervishoiu ja põetamise probleemid
    Viimastel aastatel on märgata vanurite hulga nii absoluutset kui ka suhtelist suurenemist. See tendents jätkub ja toob selgelt esile vanurite tervishoiu ja põetuse tähtsuse. Eriti käib see kõige eakamate vanusegruppide kohta, kes haigestuvad noorematest kergemini. Ka on nende hulk võrreldes nooremate vanusegruppidega suhteliselt enam suurenenud.
    Samas suunas mõjuvad arstiteaduse viimase aja edusammud, mille tulemusena on saavutatud võit mitmesuguste nakkushaiguste üle. Terapeutilised võimalused paljude haiguste ravis on paranenud ja sagedasemate haiguste, eriti südameinfarkti ja ajuinsuldi profülaktikas on saadud selliseid tulemusi, mis võimaldavad nende haiguste esinemissagedust selgelt vähendada.
    Seega siirdub arstiteaduslike probleemide rõhuasetus üha enam vanurite ja krooniliselt haigete ravi suunas. Siin võib välja tuua kuus peamist valdkonda:
  • Tervisliku seisundi alalhoidmine
    Vananedes muutub inimene haiguste suhtes vastuvõtlikumaks. Eaka inimese elukvaliteet on seda parem, nooremana tunneb ta oma tervise ja füüsilise vormi olevat. Seepärast on tervist tugevdavad abinõud ja harrastused vanemas eas veelgi olulisemad kui keskeas. Nii näiteks suureneb liikumise tähtsus vananedes üha enam.
  • Haiguste ärahoidmine
    Haigusi põhjustavad või neid ärahoidvad harjumused ja eluviisid, eriti toitumine, otsustavad suuresti juba inimese keskeas selle, milliselt positsioonilt võib ta vanaduses oma tervise hoidmiseks startida. Tuleb küll meeles pidada, et vanurite ainevahetus ei erine millegi poolest keskealise omast: kõik reeglid, mis kehtivad keskealisel peavad paika ka vanurite puhul. Seega on kõik toitumist puudutavad ja ka muud soovitused, mida inimestele üldiselt antakse, tarvilikud ka vanuritele. Vanuritel on rohkem neid haigusi, mis soodustavad teiste haiguste teket. Näiteks suhkrutõbi mis lisab arterite lupjumise ohtu. Seega tuleb erilist rõhku panna haiguste profülaktikale ja tervetele eluviisidele.
  • Haiguste varajane diagnoosimine
    Nii nagu nooremategi inimeste puhul, on ka vanurite haiguste varajane diagnoosimine väga tähtis. Haiguse diagnoosimisega võidakse sageli hiljaks jääda, sest vanurid, nende pereliikmed, aga sageli kahjuks ka arstid seletavad vanurite esimesi sümptoome lihtsalt kui vananemise märke, kui sellega automaatselt kaasnevaid nähtusi. Noorte inimeste perioodilised tervisekontrollid on haigusleidude vähesuse ja kasu, kulu halva suhte tõttu vähenenud. Vanurite puhul on haigusleide seda enam, mida vanem on inimene. Lisaks vanurite tervise alalhoidmisele on varasel diagnostikal suur osa ka ravikulutuste vähendamisel, sest nii minimaliseeritakse ravi ja hoolduse vajadus.
  • Efektiivne ravi
    Ravi tõhusus eakal patsiendil on niisama tähtis ja tasuv kui nooremalgi. Vanurite nõrk üldseisund piirab mõningal määral operatiivsete protseduuride võimalusi, kuid ka selles osas on anestesioloogia areng ja mitmed uued operatsioonimeetodid vähendanud selgelt vanuritele tehtavate operatiivsete uurimis- ja raviprotseduuride vastunäidustusi.
  • Järelravi
    Nagu üldiselt teatakse, on haigestunud vanuri järelravi väga tähtis. Somaatilise järelravi kõrval vajatakse sageli ka psüühilist tuge, sest haigestud vanuril tekib tihti masendus. Samuti on tähtis sotsiaalne tugi. Ei mugandu ju ümbruskond alati vanuri haigestumisest sündinud uue olukorraga.
  • Suretus ehk hooldus terminaalstaadiumi ajal
    Geriaatria alla käib ka surmaeelne ravi ja hooldus, mis võib kesta mõnest päevast kuni mitmete kuudeni. Inimese hooldamiseks läheb sel perioodil tarvis suhteliselt rohkem hoolduspersonali. Õigeaegselt tuleks osata lõpetada keerulised diagnostilised ja raviprotseduurid, kui nendega enam midagi olulist saavutada pole võimalik.
    Psühhogeriaatria
    Vanurite vaimse tervise uurimisel tuleb arvesse võtta ealisi muutusi. Aju ja aistilise tegevuse nõrgenemine vanuritel võivad põhjustada rahutust ja unehäireid, masendust ning tusatuju. Usk haiguste ravi võimalikkusse kipub kaduma. Personaalsus püsib suhteliselt muutumatuna ka vananedes, aga psühhomotoorse seisundi halvenemine muudab raskeks kiiret reageerimist ja täpsust nõudvad tegevused. Üldiselt võime öelda, et vananedes liikumine ja reageerimine aeglustub. Vanurite psüühiliste häirete avastamiseks on vaja head „salapolitseiniku” vaistu. Testidele ei saa eriti loota, vanuril võib olla ahistuse tõttu raske keskenduda ja süveneda. Sageli on õige lahenduse leidmiseks kasu alles pikemaajalisest jälgimisest ja ravivõtteist.
    Vanurite psüühilised haigused
    Haigestuvus, ka vaimne lisandub vanusega. Raskeid vaimse tervise häireid esineb üle 65- aastastel inimestel 15-20% ulatuses, aga vanematel juba 70-80% (hooldusasutuste andmeil). Masendus mis liitub somaatilise haigusega on vanureil tavalisem kui teiste vanuserühmade haigetel, sest haigusi on neil mitu ja ravimeid pruugitakse palju. Psühhiaatri konsultatsioon võib märkimisväärselt lühendada kirurgilisi ja sisehaigusi põdevate vanurite raviaega.
    Kaebused ja sümptomite eripära
    Vanurite psüühiliste haiguste nähud jäävad sageli tähelepanuta või loetakse neid ekslikult vanuseliseks eripäraks. Unehäired võivad olla algava haiguse esimene märk.
    Uinumishäired ja õhtupoolse öö unetus võivad viidata algavale deliiriumile, varane ärkamine hommikupoole ööd aga on võimaliku depressiooni tunnuseks. Halva ööune põhjuseks võib olla ka valu või uroloogiline haigus. Märgatav surmakartus ei ole vanurite eripära, vaid viide raskele psüühilisele haigusele, depressioonile või emotsionaalsetele häiretele. Vanurite haigused võivad kulgeda ebatavaliselt deliiriumina või segasusena, nagu valutu südameinfarkt või palavikuta kulgev infektsioonihaigus. Psüühilised haigused omakorda ilmnevad sageli füüsilise seisundi nõrgenemisega ja mitmesuguste somaatiliste hädadena. Psühhosotsiaalsed tegurid ja depressioon võivad olla ka hüpotroteerumise ja aneemia põhjustajaks. Depressiivne vanur võib lõpetada südame- või muu haiguste raviks vajalike arstimite tarvitamise ja lootusetuses loobuda ka muust ravist . Ravimata jäänud psüühiline häire võib igati nõrgendada vanuri teovõimet ja talle võib kodus toimetulek muutuda võimatuks.
    Psühhogeriaatriline konsultatsioon
    Psühhogeriaatriline konsultatsioon on vajalik ka neile vanureile, kes on tavalistes haiglates või kodusel hooldusel. Konsultatsioon toetab ka vanureid hooldavaid töötajaid ja vanurite lähedasi. Psühhiaatrilise konsultatsiooni aluseks on taustinformatsioon vanuri omastelt ja hooldajatelt. Uuringu teeb geriaatriat tundev psühhiaater. Tema määrata on diagnoos ja ravi. Vanurite puhul tuleb arvestada, et somaatilised ja psüühilised vaevused võivad esineda samaaegselt. Eriti tuleb tähelepanu pöörata ravimite koos- ja kõrvalmõjudele. Somaatilised haigused võivad süvendada psüühilisi häireid. On täheldatud, et tavaliselt tasakaalukas vanur võib stressisituatsioonis käituda üllatavalt agressiivselt. Vanuri äge deliirium võib jääda tähelepanuta kui ei kaasne rahutussümptomit. Karjuv ja rabelev vanur saab kiiresti psühhiaatrilist abi, liikumatult lamav hallutsineeriv haige jääb tähelepanuta, sest ta ei häiri kedagi. Psühhogeriaatrilise konsultatsiooni avaküsimus on piisava taustinfo saamine, eriti seisunditest kus vanur on mäluta, segane jne. Head infoallikad on omaksed ja hooldajad. Konsultatsiooni võib kasutada ka vanuri hooldajate psühhogeriaatriliste teadmiste tõstmiseks.
    Psühhogeriaatriline ravi
    Vanurite psühhiaatrilises ravis tuleb arvestada vananemisega kaasnevaid muutusi, somaatilisi haigusi ja sotsiaalseid suhteid. Psühhoteraapia on kahtlustest hoolimata edukas ravivorm. Vanurite vastuvõtlikust ja elukogemusi saab edukalt vestluse käigus ära kasutada, kui vanuri aru on alles. Psühhofarmakonid on vanurite ravis kõige enam kasutatavad ravimid. Põhiosa nendest on rahustid ja uinutid. Nende ravimite liigse tarvitamise tagajärg võib olla teo- ja isegi liikumisvõime langus või kadumine. Neuraleptikume kasutatakse psühhooside, samuti tugeva rahutuse, agressiivsuse ja dementsete vanurite käitumishäirete ravis. Neuroleptikumide ebasoovitavad kõrvaltoimed on haige liigrahulikkus, vererõhu langus, urineerimisraskused ja kõhukinnisus, samuti neuroloogilised kõrvalnähud parkinsonismi ja või sundliigutuste näol. Sundliigutusi näeme peamiselt keeles, suu ümbruses, näo- ja kaelalihastes. Neuroleptikumide puhul ei ole erilist vahet, millist preparaati kasutada, kui doos annab tarviliku efekti. Tavalisemad ravimid on bensodiatsepiinrea preparaadid, mida tuleb anda ettevaatlikult üle 75-aastastele ja raskes seisundis vanuritele. Nende ravimite kasutusaeg on soovitatavalt 2 nädalat.
    Ravimite valimine
    Ravimite valimine ja kokkusobitamine on vanurite ravis eriti oluline. Tuleb saavutada võimalikult hea raviefekt ja eelistada võimalikult vähe kõrvalmõjusid andvaid ravimeid. Pidev karjumine võib olla tingitud psühhoosist, ajuhäirest või valust. Mõnikord on kasu suurtest neuroleptikumide annustest, nagu 10-20 mg haloperidooli või tsüklopentiksooli 2 korda päevas. Ravimisel tuleb võtta arvesse vanuri oma suhtumist . Sageli tuleb halva mäluga haige puhul kasutada ravimeid, mida saab manustada päevas 1 kord ja seda saab teha meditsiiniõe koduvisiidi ajal. Liigselt ravimeid tarbiva ja eelarvamusega ravimitesse suhtuva vanuri ravimita võtmine eeldab võimalikult head jälgimist. Tingimata mittevajalikud ravimid tuleb ära jätta, vältimaks ebasoovitavaid kõrvalmõjusid.
    Meeleoluhäired
    Maania korral on anamneesi kõrval viitavaiks märkideks suur jutukus, rahmeldamine, ülendatud meeleolu ja vähenenud unetarve. Liitium, karbamatsepiin ja neuroleptikumid annavad häid ravitulemusi.
    Ahistusnähud
    Ahistusnähud on selline seisund, mida iseloomustavad ohu ja hirmu tunne, mure tuleviku pärast, samuti südame pekslemine, higistamine ja suu kuivus .
    Umbes 5% vanuritest esineb ahistussümptomeid. Tuleb mainida, et paanikanähud ilmnevad varem, kui ahistus, nimelt juba enne 40 eluaastat.
    Diagnostika
    Uuringute kriteeriumiks on, et kannatused on kestnud üle poole aasta. Lisaks peab leiduma kehavärinaid, lihasevalusid, rahutust, üleväsimust. Tähtsateks sümptomiteks on ka närvisüsteemi liigne erksus, valvelolek süvenemisraskused. Patsiendile teevad muret kas somaatiline haigus, kukkumiskartus, rahaasjad, vägivalla ohvriks langemine , pereprobleemid, eksimiskartus jne. Paanikas olev patsient kogeb hirmusööste, millega liituvad somaatilised kaebused – hingamisraskus, südamekloppimine, värinad, lämbumistunne, iiveldustunne jne.
    Ahistus on hingeline kannatus, mida ei ole kerge eristada valust tingitud kannatustest.
    Hüpertüreoos, krooniline kopsuprotsess, südame rütmihäired jne võivad põhjustada samalaadseid kaebusi. Ka rahustite ja alkoholi kasutamise lõpetamine toob kaasa ahistustunde. Ahistus kaasneb tihti psühhoosidega, eriti valulise depressiooniga.
    Ahistuse ravi
    Ahistuse edukas ravi sõltub õigest ja korrektsest diagnoosist, ravimite kasutamisest ja õigetest hooldussuhetest. Tuleb arvestada patsiendi võimalikke somaatilisi haigusi ja sobitada ahistuse ning somaatilise haiguse ravimid. Võib kasutada psühhoteraapiat ja noorematel hirmuseisundis olevatel patsientidel on saadud positiivset efekti õppimisteraapiaga. Bensodiatsepiine kasutatakse nii ägeda ahistuse raviks kui ka pikaajalise ravimina. Paanikas olevaile patsientidele mõjub kiiresti klonatsepaam väikese annusena (0,25-2 mg ööpäevas).
    Uriinipidamatus
    Uriinipidamatuse all mõistame tahtmatut uriini voolamist kusejuhasse, mis tekitab patsiendile sotsiaalseid ja hügieenilisi probleeme.
    Tahtmatu urineerimine on üldiselt sagenähtus. Tervetest naistest üle pooltel kaasneb füüsilise pingutusega tahtmatu urineerimine väikeses koguses. See ei tekita siiski patsiendile probleeme ja seda ei saa pidada uriinipidamatuseks. Arvataks, et umbes 2% kõigist inimestest on uriinipidamatus nii suur probleem, et peab ravi taotlema. Uriinipidamatust esineb mõlemal sugupoolel ja kõigis vanuserühmades ning risk suureneb eaga .
    Põie ja kusejuha ülesanne on koguda ning hoida neerude poolt toodetud uriini ja tühjendada põis siis, kui see on aja, koha ja ümbruskonna mõttes võimalik. Põie täitudes tühjendaja lihas lõtvub, mis võimaldab koguda küllaltki suurt vedelikuhulka. Samal ajal on kusejuha ja kusepõie kaelalihased kokku tõmbunud nagu ka põieväline sulgurlihas. Selle tagajärjel on kusejuha sulgunud. Kui alga põie tühjenemine tõmbub tühjendaja lihas kokku, põiekaela ja kusejuha lihased lõtvuvad ning kusejuha avaneb . Alumiste uriiniteede tööd reguleerivad kõik organismi närvikeskused. Tegevuse tõeline koordinatsioon toimub kesknärvisüsteemis urineerimiskeskuses.
    Suurajus asuv kõrgeim urineerimiskeskus registreerib urineerimisvajaduse ja reguleerib selle tahtlikku toimumist. Kogumise ja tühjenemise häiretest juhtub uriinipidamatus.
    Uriinipidamatusega haige
    Anamnees on kogu uurinu nurgakivi . Anamneesis tuleb välja selgitada need momendid , millal toimub tahtmatu urineerimine. Kas see on selgesti tingitud pingutusest, kas patsient tunneb, urineerimistungi, milline on uriinijuga. Vaja on välja selgitada ka varasem uroloogiline anamnees. Oluline on teada patsiendi teisi haigusi ja eriti nende puhul tarvitatud ravimeid, mis võivad olla uriinipidamatuse põhjustajaiks. Inkontinentsust tekitavad näiteks mõned kiiresti toimivad diureetikumid ja mõnikord kõrgvererõhu ravimiseks kasutatavad ganglionblokaatorid.
    Kliinilistel uuringutel tuleb erilist tähelepanu pöörata patsiendi ülekaalulisusele kui ühele inkontinentsust soodustavale tegurile. Genitaalsfääri nahalööbed võivad kaudselt osutada inkontinentsusele. Günekoloogilistes uuringutes võib ilmneda vaagnahaliste lõtvus jne. Meestel tuleb uurida eesnäärme seisundit . Põhjalik neuroloogiline uuring võib näidata, et inkontinentsus on tingitud põieveast.
    Laboratoorsete uuringutega tuleb välja lülitada võimalus, et kuseteed on infitseeritud. Tuleb uurida neerude tegevust ja veresuhkru taset. Anamneesi selgitamist kergendab, kui patsient peab nn. urineerimispäevikut, kuhu ta mõni päev enne uuringutele tulekut paneb kirja urineerimistungi, - tahtmise ja tahtmatu urineerimise korrad , samuti arstimite võtmise hulga ja ajad.
    Samuti tuleb märkida kasutatud vedeliku hulk ja uriini hulk, kui seda on võimalik mõõta.
    Jääkuriini määramine ultraheliuuringuga või korduva kateteriseerimisega kuulub inkontinentsushaige rutiinuuringutesse. Ülalloetletud uuringutega saab sageli piisava info diagnoosi määramiseks ja ravi alustamisteks.
    Enne kui alustatakse haige aktiivsemat ravimist (näiteks operatiivset ravi), tuleb tsütoskoopiaga selgeks teha kuseteede anatoomiline omapära, võimalikud põie muutused, kivid , kasvajad, võõrkehad jne, mis samuti võivad olla inkontinentsuse põhjuseks.
    Vanuri kurvameelsus
    Negatiivse meeleolu püsiv domineerimine on haiguslik muutus. Alanenud meeleolu, kurbuse, mure, hingevaeva ja nukrameelsuse domineerimine on depressioon ehk kurvameelsus.
    Sügavat kurvameelsust võib diagnoosida, kui patsiendil on olemas vähemalt viis kahe nädala jooksul esinenud sümptomi. Nende hulka peavad kuuluma masendus, huvipuudus, tunne, et midagi head pole loota.
    Mõnikord võivad vanurite depressiooninähud olla sarnased dementsusega, siis kasutatakse nimetust "pseudodementsus”. Sel juhul on tüüpilistele masendusnähtudele lisandunud taastuva mõistusliku tegevuse nõrgenemine. Soome andmeil on peaaegu iga neljas oletatav dementsuse põdeja, keda neuroloogid on uurinud, olnud tegelikult depressioonis. Niisiis on pseudodementsust üsna sageli.
    Tüüpilised sümptomid
    Depressiooni ehk kurvameelsuse põhilised sümptomid: kurb meel, heameele kogemise puudumine, tunduv kaalu alanemine või tõusmine (sõltub tunduvast söögiisu langusest või tõusust), unetus või liigmagamine, psühhomotoorne ärritus või pärsitus, väsimus või jõuetus, alaväärtuse või süütunne, mõtlemis- ja keskendumisvõime nõrgenemine või otsustusvõimetus, surmamõtted, enesetapumõtted või enesetapukatse.
    Masenduses vanur võib eriti pealetungivalt avaldada oma füüsilisi kaebusi. Põhilised füüsilised sümptomid on üldised., üle kogu keha esinevad valud, keskendunud kunas kuhu: pähe, kuklasse, õlgadesse, selga, makku, rinda vm.
    Ka väsimus on tavaline depressiooni sümptom. Väsimus on pidev ja paljud vanurid tunnevad eriti suurt väsimust hommikuti .
    Üheks füüsiliseks sümptoomiks on ka unehäired. Sageli esinevad need õhtuti, kui uni ei taha tulla, mõnikord ärgatakse öösel üles ega jääda enam magama, teinekord ärgatakse hommikupoole ööd ega saada uuesti uinuda.
    Puudub huvi kontaktide, harrastuste vastu. Ka liikumine (et oma füüsilist vormi hoida) ei huvita. Ei olda huvitunud ka toidust.
    Lisaks eelnevale esineb tundeelus veel selliseid nähte, nagu tühjustunne, lootusetus , üksindus- ja tarbetustunne. Abitustunne võib johtuda psüühilisest või füüsilisest abitusest. Kurvameelne vanur võib tunda, et ei saa hakkama toiduvalmistamisega, poes käimisega, koristamisega või muu igapäevase tööga. Nutuhood esinevad naishaigetel, meestele on tüüpilisem ärritatus. Kurvameelsetel vanuritel võib olla igasugu kartusi, mis võivad muutuda paanikaks.
    Võib esineda kõhukinnisust. Impotentsus vanuril tingimata depressiooni ei tähenda.
    Masendunud vanur võib kaevata mälu või vaimse töövõime nõrgenemist. Harilikud vastused on ei mäleta; ei tea; ei jaksa; sellest ei tule midagi välja jne. Tegelikult ei ole depressiooni all kanataval objektiivselt sellist puuet.
    Tugev motivatsiooni puudumine võib viia seisundini, mida kutsutakse "tahte paralüüsiks”. Sel juhul magab vanur päevast-päeva.
    Talle tundub, et ta ei suuda liikuda, kuigi puuduvad objektiivsed füüsilised vead. Vanur võib keelduda kõigest pakutud abist, samuti toidust ja joogist, sest talle näib neelamine võimatu.
    Haigused, millega võib liituda kurvameelsus
  • Metaboolsed häired (dehüdratatsiooni , ureemia, happeleelistasakaalu häired, hüpoksia, hüpo- ja hüpernatreemia, hüpo- ja hüperglükeemia, hüpo- ja hüperkaltseemia).
  • Endokriinsed häired (hüpo- ja hüpertüreoos, hüperparatüreoos, diabeet, Cushingi tõbi, Addisoni tõbi).
  • Infektsioonid (viirusinfektsioonid, bakteriaalsed infektsioonid, kuseteede infektsioonid, meningiit , endokardiit, tuberkuloos , neurosüüfilis jne.).
  • Kardiovaskulaarsed haigused (südamepuudulikkus, südameinfarkt).
  • Kopsuhaigused (krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, maligniteet).
  • Seedetrakti haigused (vähk, hepatiit, maohaavandid, divertiikulid jne.).
  • Kuseteede haigused (inkontinentsus).
  • Tugi- ja liikumisaparaadi haigused (degeneratiivsed liigesehaigused, osteoporoosist põhjustatud luumurrud, reumaatiline polümüalgia, Padet' tõbi).
  • Neuroloogilised häired ( ajuvereringe haigused, dementsus, ajukasvajad, Parkinsoni tõbi).
  • Muud haigused (aneemia, vitamiinide vaegus, pahaloomulise kuluga haigused).
    Objektiivne leid
    Vanuri käitumise jälgimine aitab diagnoosimisel. Tüüpiline kurvameelne vanur käib ja räägib aeglaselt. Näoilme on pidevalt kurb, võib juhtuda nutuhoogusid.
    Harvem esineb psühhomotoorse rahutusega haigeid: vanur liigub ja räägib lakkamatult, väänab käsi, nutma puhkedes klammerdub tuttava külge. Tugevad nutuhood korduvad sageli, kukkumised või voodile paiskumised iseloomustavad kurvameelse vanuri käitumist.
    Põhjused
    Kurvameelsuse põhjusi on otsitud bioloogilistest, psühholoogilistest ja sotsiaalsetest teguritest. Tõenäoliselt on kord tegemist ühe, kord teise – kolmanda põhjuse prevaleerimisega. Tänapäeval kasutatakse nimetust "depressiooni põhjuste integreeritud teooria”. Selle järgi on depressioon ebaspetsiifiline reaktsioon mitmesugustele siin nimetatud teguritele.
    Depressiooni teket soodustavaks peetakse kesknärvisüsteemi vananemismuutusi. Tõuke põhjuseks võib olla füüsiline haigus, ravim või psühhosotsiaalne stress.
    Ravimid, mis võivad vanureil esile kutsuda kurvameelsuse:
  • Vererõhuravimid (reserpiin, propranolod, klonidiin, diureetikumid)
  • Analgeetikumid ( morfiin , kodeiin, meperediin, indometatsiin)
  • Parkinsonivastased ravimid (L- dopa .)
  • Mikroobivastased ravimid (sulfonamiidid, isoniatsiid)
  • Kardiovaskulaarsed ravimid (digitaalis, lidokaiin )
  • Hüpoglükeemiat põhjustavad ravimid
  • Steroidid (kortikosteroidid, östrogeenid)
  • Muud ravimid (tsimeditiin, kemoteraapia preparaadid vähiraviks)
    Masendunud vanuri uurimine, diagnoosimine ja diferentsiaaldiagnoos
    Tähtis on hoolikas anamnees. Kaebuste osas tuleb välja selgitada millal need tekkisid, millise iseloomuga , kui kaua kestavad ja milline muutus on toimunud vanuri subjektiivses seisundis.
    Vanuri füüsilised haigused ja kasutatavad ravimid tuleb täpselt üles märkida. Tema somaatilist seisundit tuleb uurida.
    Masendunud vanur võib vestluse käigus üle minna teisele teemale ja rääkida seiku , millel ei ole eelneva vestlusega seost. Loogilisuse häired on siiski harvad .
    Vanuri omaste poolt antav anamnees on vajalik hallutsinatsioonide avastamiseks. Tavaliselt on need seotud füüsiliste haiguste, süüdlus- või tarbetustundega. Juba nende sisu põhjal saab arst selgust, et tegemist on luuludega. Vanuri mälu ja intellekti tuleb uurida rohkem, kui üks kord. Kuigi depressiivne vanur kaebab , et teda miski ei huvita, on tema kogemused mälus salvestatud. Mälus salvestatut võib uurida ainult kaudselt, meelde tuletades kogemusi ja sündmusi. Mälu ja intelligentsust saab uurida kindlate tekstiküsimustega (mida mäletab eilsest päevast, laste ja lastelaste nimed, sünniajad jne.) üldise vestluse käigus. Neid tuleb korrata mitmel kohtumisel. Arst ei tohi küsida asju, millega vanur ei ole tegelenud ja mis ei sobi vanuri taustaga. Depressiivne vanur võib tõmbuda eraklusse. Ta ei loe lehti, ei kuula raadiot ega vaata televiisorit. Sotsiaalsest isolatsioonist tingitud vigu tuleb eristada intelligentsuse häiretest.
    Psühholoogiliste ja neuropsühholoogiliste testide abil saab eristada orgaanilist dementsust pseudodementsusest. Diferentsiaaldiagnostiliselt on oluline eristada lähedase inimese kaotusega seonduvat leina ägedast skisofreenia psühholoogilisest masendusest. Vanurite mure- ja leinanähud võivad mõnikord kesta kauem kui kirjanduses tavaliselt märgitud üks aasta.
    Ravi
    Vanurite masenduse ravi põhisuunad on psühhoteraapia medikamendid. Ka psühhosotsiaalsed probleemid tuleb lahendada. Ühiskonnapoliitikaga võime luua olukorra, kus vanur ei tarvitse kannatada üksindust, igavust ja alavääristust.
    Psühhoteraapia ei pea otsima probleemide selgitamata tagapõhju, vaid lahendama käesolevaid ning looma elutahet. Ühe teraapiaseansi kestus võib olla 15 – 45 minutit. Raviarst võib selles aktiivselt osaleda ja vanurit juhendada. Et füüsiline kokkupuude ei tekita enamasti vanuris seksuaalset ahistatust, lubatakse terapeudil haige puudutamist. Vanurist haigele võib tunduda, et ta on oma psühhoterapeudist sõltuvuses. Ravi eesmärk on küll vanuri iseseisvus aga mõningane sõltuvus terapeudist on lubatud.
    Psühhoteraapiat tuleb jätkata ka mõni aeg pärast kurvameelsusest paranemist. Krooniliste haigusjuhtude ravi võib kesta aastaid.
    Vanuritest depressioonihaigete medikamentoosses ravis tuleb lähtuda vanurite ravi põhimõtetest. Antidepressiivset ravi alustatagu väikeste annustena, arvestades ravimi kõiki kõrvalmõjusid. Võimalusel kasutada ainult ühte ravimit.
    Erutusseisundis vanuri ravi võib alustada amitriptüüliniga 20 – 30 mg ööpäevas, tõstes annust 2 – 3 päeva pärast, lõpuks kuni 150 mg ööpäevas. Mõnel vanuril saabub positiivne raviefekt juba 40-st mg-st kogusest.
    Kui ägedusseisundis depressivsel vanuril on raske koronaartõbi, sobib ravimiks doksebiin.
    Apaatsele vanurile võib määrata imipramiini amitriptüliinile sarnastes annustes. Nende ravimite kõrvalmõjude ilmnedes võib somaatiliste haiguste olemasolul ravida müanseriiniga.
    Enesetapukalduvustega vanurile peab igal vastuvõtul määrama ravimeid järgmise vastuvõtuni. Antidepressantide mõju ilmneb 3 – 6 nädalase raviaja järel. Kui siis ei ole positiivset tulemust, tuleb ravim välja vahetada. Paranemise järel tuleb ravi jätkata paar nädalat. Kui depressioon seejärel ilmneb, tuleb mimetatud ravimit profülaktika mõttes tarvitada mitu aastat.
    Masendunud vanuri ravimisel peab arst tegema koostööd perega ja vanurit ümbritsevate inimestega, samuti sotsiaaltöötajaga. Enesetapumõtetega vanurid, aga ka kõik need vanurid, kelle diagnoosi ja ravi üldarst ei suuda määrata, tuleb suunata psühhiaatrilisele ravile.
    Iatrogenees
    Tänapäeva geriaatrias on iatrogeensed lisakahjustused muutunud märkimisväärseks probleemiks. Patsientide ja nende sugulaste arusaamad haigustest ja ravi efektiivsusest viivad korduvatele uuringute ja terapeudiliste katsetusteni. Diagnostika areng võimaldab meil järjest paremini diagnoosida haigusi, millele ei leidu spetsiifilist ravi ning mille olemuse väljaseletamisest ei ole patsiendi teovõime ja meeleolu tõstmise aspektist mingisugust kasu.
    Näiteks varases arengujärgus oleva ravimatu dementsuse diagnoos justkui häbimärgistab patsiendi. Siinjuures peitub oht, et dementsusdiagnoosile tuginedes jäetakse patsient ka vajalikust ravist ilma. Inkontinentsus, mis sageli liitub dementsusega, arvatakse ravimatute kilda ja vanur saadetakse hooldeasutusse.
    Ka lühiajaline viibimine hooldeasutuses kätkeb endas suuri riske, eriti mäluhäirete all kannatajatele. Uus keskkond ja võõras personal.põhjustavad paratamatult kohanemisraskusi – vanur on pigem nõus taluma ebamugavusi ning näiteks kukkumisega seotuid ohte omas harjumuspärases ümbruskonnas. Seetõttu esineb vanuritel segasusseisundeid. Negatiivne ilming on ka hooldusasutuses süvenev sõltuvus välisest arstist.
    Akuutse haiguse tõttu haiglaravile sattunud vanur seisab silmitsi riskiga mitmesuguste iatrogeensete tüsistuste tekkes: invasiivsed diagnostilised ja raviprotseduurid, ravimite kahjulikud kõrvaltoimed, haiglainfektsioonid , voodiravi ja traumad .
    Eelmainitud komplikatsioone esineb igal kolmandal geriaatrilisel patsiendil ning iga kümnes haige vajab seetõttu lisaravi või läheb ettearvatust hiljem koju. Iatrogeensete probleemide tekkimise risk on kõrgenenud teistest raviasutustest tulnuil, hulgaliselt eri ravimeid saavaid ja püsiva hoolekandeasutusse jäämise ohus olevail.
    Immobiilsus
    Vanuri jäämine voodihaigeks tähendab sageli sattumist nõiaringi, millest ka rehabilitatsiooni abil on väga raske välja pääseda. Immobiilsus tähendab kiiresti vanuri teovõimet ja põhjustab hulgaliselt ainevahetushäireid ning ravi vajadusel kõrvalnähte. (vt. Tabel)
    Peamised immobiilsuse põhjused on liigeste ja luude neuroloogilised ning kardiovaskulaarsed haigused, artroos ja osteoporootilised luumurrud alajäsemeis (reieluumurrud) ning tserebraalsed paralüüsid.
    Selgelt somaatilisi põhjusi täiendavad peapööritus, depressioon ja kartus kukkuda.
    Pikka aega kestev liikumatus nõrgendab peaaegu kõigi elundite funktsioone. Suhteliselt kiiresti arenevad lihasatroofia ning liigesejäikus, pikaajalisi vaevusi põhjustavad lamatised . Juba varases immobiilsatsiooni järgus tekib rida ebasoodsaid ainevahetuslikke muutusi: väheneb glükoosidolerantsus (võime hoida veresuhkru taset normaalsena), häirub organismi lämmastiku ja kaltsiumitasakaal, väheneb ringleva vere hulk ja organism muutub ravimite kõrvaltoimeile vastuvõtlikumaks.
    Soolte ja kusepõie funktsiooni häired põhjustavad obstipatsiooni ning kuseteede infektsioone. Hingamisfunktsiooni halvenemisest suureneb oluliselt risk haigestuda pseumooniasse. Kopsupõletik ongi akuutsete tromboempooliate kõrval peamiseks voodihaigete vanurite surma põhjuseks.
    Peamised iatrogeensed probleemid vanurite ravis on alljärgnevad:
    • Hüperdiagnostika, sellega kaasnevad tarbetud sõeluuringud
    • Ülemäärane ravi, kus püütakse ravida kõrvalisi nähte
    • Diagnoosida kaasnev häbimärgistumine (dementsuse ja inkontinentsuse puhul)
    • Iseseisvuse vähenemine ja suurenenud sõltuvus ühiskondlikest abistruktuuridest
    • Polüfarmakoteraabia, ravimitest tingitud komplikatsioonid
    • Raviasutuse vahetus
    • Immobiilsus ja voodiravi

    Tabel
    Vanurile immobiilsuse sagedasemad põhjused ja tagajärjed
    Põhjused
    Tagajärjed
    Luu- ja lihaskonna haigused lamatised ja naha infektsioonid
    Surev vanur
    Hingehoolduse nägemusi
    Teadmine, et elul on piirid ja surm läheneb, on vanadusse selgelt kuuluv asi ja selle arutamist on peetud eakate inimeste evolutsiooniülesandeks. Elulõpp, kõrge iga ja surm moodustavad kogumi, mida vana inimene valitseb. Vananemisprotsess oma parima kujul loob eeldused surmaga seotud küsimuste mõistmiseks.
    Vanadusega tuleb ka kasvav arusaam elu vajalikkusest ja surma paratamatusest. Inimene areneb koos eaga. Talle tundub, et elu on täisväärtuslik, vaatamata elu kriisidele. Elu tervislikkuse kriteeriumiteks on eluga rahulolu, vähene surmahirm ja teadmine, et inimene ise otsustab oma elu üle.
    Surm on viimane ja raskeim elu piirsituatsioon. See tähendab paljudele just nimelt lähedaste inimeste ja tähtsate asjade kaotust. Enamik vanureid kardab kaotada elu üle valitsemist, mille nad on saavutanud eluraskusi ületanult. Eriti kardavad vanad mehed, et oma eluõhtul vajavad nad kauakestva haiguse tõttu pikalt teiste abi. Surevale haigele ei ole põhjust rääkida surmast, kui lühikesest ajajärgust. Kaua haige olnud inimese suremine on tihti pikk protsess.
    On esitatud arvamusi , et meie ühiskonnas valitsevat vanuritesse suhtumist mõjustab see, et vanurite olemasolu meenutab meile kaduvust, meenutab, et on olemas haigused ja surm. Inimene ei lepigi selle tõsiasjaga, et tal on võimalus vaid ühele ja ainukesele elule. Paljude jaoks on vanaduse ja surma hirm just see, et nad ei saa valida ega muuta oma elu uueks mitte mingil moel.
    Surev vanur erineb mingil määral teistest surijatest. Juba tema elukogemused on teistsugused kui noortel. Vanurid mäletavad oma lapsepõlve ja noorust . Väga tähtis on, et põetajaskond püüaks asetada ennast samasse olukorda, mõelda samade asjade üle, mida vanur peab tähtsaks, aimata mida ta ootab põetajailt ja lähedastelt. Ta on elanud pika elu, elult ei ole enam õigupoolest midagi oodata ja vanur isegi soovib ära surra. Vanuri surm on ehk kergem teiste surmast, nii haigele endale, lähedastele ja ka põetajaile.
    Vanurite suhtumine oma surma on tihti vähem probleeme tekitav kui vanurit põetavad isikud seda arvavad. Vanuri suhet surma mõjustavad tema isiksus, elukogemus, usklikkus ja surma lähedus. Arusaadav, et just pikaealised vanurid on küpsed surma peale mõtlema, samuti on oma mõju haigestumisel ja olukorra halvenemisel. Teiselt poolt on nad läbi paljude loobumiste, oma lähedaste ja sõprade kaotuste jõudnud olukorrani, kus surm saab neile sinasõbraks.
    Mõned vanurid ütlevad, et tahavad surra. Seda ei saa lugeda tingimata depressiooniks . Paljud vanad patsiendid tõesti loodavad ka oma paranemisele. Sellisel juhul võib liiga varajane teadmine surma lähedusest anda negatiivse tulemuse. Üldiselt, ei tohiks äratada ahistavaid ja raskeid tundeid, kui vanur ise sellest ei räägi. Esimene impulss surma ees on hirm. Otsene küsimus surmahirmu kohta ilmselt ei jõua teadvuse sügavaimasse soppi. Ükskõik, mis ka ei oleks surmahirmu põhjuseks, tuleb surevale patsiendile anda küllalt õigeaegselt võimalus rääkida oma hirmudest mõne professionaalse aitajaga, nagu näiteks haigla pastor .
    Surmahirmus kardetakse põhiliselt seda, mis surmale järgneb („hüpe tundmatusse,” karistus), olemasolu lakkamist, surma protsessi ennast ja sellega kaasnevat valu. Kuigi paljud vanurid lepivad omaenda surma tõsiasjaga tänu elukogemustele ja usule , on surma lähenemine siiski vahel ahistav. Vanur vajab surma lähenedes teiste inimeste toetust ja kaasaelamist. Surma lähenedes on märgatavam mida inimene usub. Hulk uurimistulemusi näitab, et inimesed usuvad elu jätkumist teispool surma nii või teisiti, isegi siis, kui patsient ei ole olnud usklik. Suremise eri teooriad aitavad aru saada millised suremisega liituvad reaktsioonid surijal tekivad. Surm on siiski ülimalt individuaalne juhtum, milles ei ole üldisi seaduspärasusi. Tundub, et seda mõjutavad varasemad eluperioodid ja nendes saavutatud suhtumine nii elusse kui ka surma.
    Üldiselt on teadvustanud surmahirmu vanuritel vähem ja noortel rohkem. Põhjus on muuhulgas selles, et eakad inimesed on oma elus mitmeid kordi kohtunud surmaga ja ka pidanud loobuma paljudest asjadest, näiteks halvenenud tervise tõttu. Sellised asjaolud on nad pannud leppima oma elu ajalikkusega ja surma paratamatusega.
    Kui sureva haige surmahirm on väga suur tuleneb see varasemal eluperioodil esinenud ahistusest. Surmahirmu ja surmaahistuse määr ja iseloom on alati seotud inimeste eluloo ja ümbruskonna mõjudega. Need kes on kogenud elus vähe muutusi või on osanud oma kriise läbi töötata, suhtuvad oma ellu ja surma tihti leplikult. Keda surm väga hirmutad need on enamasti ka elusse puutuvais küsimustes ängistunud.
    Vanuri kogetud üksildus lisab surmaängi. Suur osa surmahirmust tuleneb kartusest, et peab kannatama valu. Kui nendest hirmudest räägitakse tundub kergem ka surmaga leppimine. Paljud vanurid tunnevad, et surmahirmu möönmine tähendab seda, te tunnistad oma elu ebaõnnestunuks.
    Mõnele vanurile on kogu eluga rahulolematus selle põhjuseks, et ränk haigus ajuti ängi tekitab. Surm, kui viimane ja raskeim piirsituatsioon tähendab neile suurt ähvardust eluväärtuste vastu. Elu keskel kulmineerunud probleemid tähendavad neile seda, et deintegreerimist põhjustavad tegurid valitsevad ka nende vanaduses. Teistele, eluga rahulolevailegi, toob mõte elu ajalikkusest kaasa suremisega seotud hirmu. Head peresuhted ja lähedaste ligiolek vähendavad surmahirmu. Juba sellepärast on oma kodus surra parem.
    Religioossus ja sellega seotud sotsiaalne integratsioon võivad aidata näha nii elu kui ka surma laiemas aspektis. Eriti usk surmajärgsesse ellu annab inimesele võimaluse hirmu paremini valitseda , kartmata tundmatust. Religiooni iseloomust sõltub, kas tal on ahistust vähendav või suurendav mõju.
    Inimese usklikkusel või siis mõnel muul veendumusel on suur tähendus eriti surma lähenedes. Piiblisalmid, vaimulikus laulud armulaua osalusel on paljudele inimestele suure tähendusega ja annavad neile selle kindlustunde, mida on nad kogenud ennemgi, oma varasemas eluperioodis. Et eri usundeis on omad surmaga või surijaga seotud riitused tuleb vastavalt sureva patsiendi soovile võtta ühendust tema pastoriga.
    Vanuri ettekujutus taevasesse kodusse jõudmisest või lähedase kadunukesega kohtumisest toetab vanurit surma lähenedes. Ahistuse tekitab kujutlus, et tuleb range kohtu ette jõudmine. Vanur ehk ei teadvustagi, et surmahirmu taustal on teadmatus saabuva ees. Hirm võib olla tekkinud vanuri väga rangest kiriklikust kasvatusest lapsepõlves.
    Uurimuste järgi umbes pooled patsiendid teavad, et nende haigus lõpeb surmaga. Kaunis levinud on arvamus, et haige ei tohiks surra nii, et ta ise seda ei aima. Kui surija oma olukorda ei tea ega saa aru või saab ja soovib, ütleb tema haigusest ja selle iseloomust rääkida ka patsiendi omastele. Peamine põhjus, miks haigele ei räägita ta haiguse olemusest, on ravipersonali oma hirm surma ees. Surev haige on tihti selles suhtes hulga asjalikum.
    Surev vanur ei igatse võltslohutuste järele avaline vaikne lähedalolu on talle suure tähendusega. Eriti kaua põdevate vanurite surmas on palju surmaga leppimisega elemente, inimene on väsinud ja soovib surra. Surm tähendab talle valu ja vaeva lõppemist. Väga tähtis on, et surija inimlik, austav ja soe põetus toimuks igal pool, kus vanur on suremas.
    Eetiliste väärtuste muutmine
    Suhtumine vanuri suremisse seostub ajastu ja kultuuriga . Soomlase eluviisis on suremine olnud elukorralduse loomulikuks osaks kuni 20. saj. Keskpaigani. Patsiendi elu lõppjärk ja suremine meditsiinilises mõttes on muutunud mitmekülgse arutelu teemaks. 70-ndatest aastatest alates väärtuste ja hinnangute muutumine kiirenes, kui tehniline ja materiaalne areng hoogustus. Aastatel 60 avaldati uus elustusesmaabi meetod. See on suurt mõju avaldanud meditsiini eetiliste normide muutumisele. Varem ei olnud arstil võimalus patsiendi suremisaega edasi lükata. Olukord muutus otsustavalt, sest vanainimesest patsienti saadi nüüd tuua surma künniselt tagasi või vähemalt hingama. Ometi kogetakse üha enam probleeme tekitavaid olukordi , kus patsiendi eluhoidmine õnnestunud elustamise järel on võimalik üksnes meditsiinitehnika abiga.
    Põhjendatult küsiti, kas surm siis ei ole vanuri elu loomulik lõpp ja kas surmamomendi tehniline edasilükkamine ning suremisaja pikendamine pole ehk meditsiinieetika väärotsus, kui elustamine ainult lisab patsiendi kannatusi ja kui ta elamine on sõltuv vaid vaevavatest abivahenditest.
    Eetiliste elukohustuste: elu kaitsmise ja kannatuste leevendamise vahele oli tekkinud lepitamatu vastuolu. Vanurit raviva arsti probleemiks kujuneb: kas jätta olemasolevad abivahendid kasutusele võtmata, säästes sellega surevat vanainimest asjatutest piinadest. Surevasse patsienti ja tema ravisse suhtumist muutis palju see, et 1982.a. kevadel avaldas Soome tervisehoiuamet haige nn. Terminaalstaadiumi juhendid. Neis määratletakse sureva patsiendi ravi järgmiselt: "See on ravi haiguse niisuguses järgus, mil kasutusel olevate ravivõtetega ei ole enam võimalik parandada haiguse prognoosi, samuti surmaeelset hooldust.”
    Juhendite mõte on selles, et surev patsient võiks elada elu lõppjärgu "ilma raskete vaevade ja valudeta soovikohases ümbruses ja lähedaste seltsis.” Tähtsamad põhimõtted, mis puutuvad ka vanainimese ravi, on järgmised:
    • Patsiendi oma soove tuleks arvestada
    • Teda ei tuleks jätta üksi, kui ta ei ole seda just nimelt soovinud
    • Ta peab soovi korral teada saama oma olukorra kohta käivad meditsiinilised seigad
    • Kui patsient soovib, tuleb anda talle võimalus surmast rääkida
    • Kui patsient oma otsuse tähendust mõistes keeldub alustatud ravist, tuleb tema otsust arvestada
    • Ravipersonal peab tegema tööd (koostööd) haige omastega
    • Valuvaigistamine olgu tõhus
    • Loobuge sellisest diagnostikast ja ravist, mis ei paranda ega leevenda patsiendi olukorda
    • Patsiendi ja tema omaste soovil korraldada võimalus koduseks raviks ja hoolitseda selle eest, et patsient tarbe korral pääseks vältimatu abi korras raviasutusse
    • Korraldada patsiendi psüühiline ja hingeabi, kui ta seda omal soovil vajab
    • Raviasutuse olmesuhted hoida kodustena ja teha nii, et omaksed saaksid vajadusel kogu aeg haige juures viibida

    Edasises plaanis on tervishoiuamet kaalunud sureva patsiendi usulise või muu tõekspidamise arvesse võtmise võimalusest.
    60-ndatest aastatest on mõisted haigus ja surm üha selgemalt nihutatud kodudest raviasutusse. Kui veel sel ajal suri kolmveerand patsientidest kodus on nüüdseks kodus suremine vähenenud alla veerandile.
    Heakskiitu vääriv taotlus on hoida siiski vanurite hooldus kodu tervishoiuteeninduse valdkonnas, et vanurid saaksid oma keskkonnas viibida elu lõpuni.
    Elulõpu hoolduse õnnestumise tähtsaks eelduseks on see, et vanur võiks igas mõttes loota teda hoidvaile inimestele. Ta peab olema veendunud, et tema heaks tehakse kõik vajalik, aga et teda seejuures säästetakse tarbetuist uuringuist ja kasutust hooldusest. Usaldus õigustab ennast, kui patsiendi arsti hoolduspersonali ja haige omaste omavahelised suhted on korras.
    Ühise keele leidmine ei ole alati kerge. Vanuri endagi surmasse suhtumine võib muutuda surma lähenedes ja selle vältimatuse tunnetamises.
    Surev vanur erakorralise haigena
    Halva tervisega, surmale lähenev vanur on valvekorras oleva arsti jaoks raskesti lahendatav juhuhaige. Palju abi ja hoolitsust vajavate vanainimeste koduse hooldamise kõrval peab halva tervisega, surmale lähenevaile vanureile osutama haigla vastuvõtutoas, tervisekeskustes ja polikliinikutes. See nõuab arstilt kliinilist kogemust ja valmidust langetada eetilisi otsuseid. Kliinilisest uurimisest, ühekordsetest põhianalüüsidest ja olukorra hindamisest üldiselt piisab. Sageli on otsustava tähtsusega tema toojale seletused. Patsient ise võib öelda, et ta ei soovi haiglaravi. Kui haige elab üksi, omaksed ei saa või ei soovi teda hooldada , tuleb arstil seda silmas pidada. Vanurilgi tuleb arvesse võtta, et tema probleemi selgitatakse, ja et teda vähemalt esiotsa peetakse haiglas. Valvearst peaks säilitama meelerahu mitmesuguste nõudmiste ja soovide kiuste ning vaatamata ärritunud omastele. Ta peab aga nõustuma sellega, et haigla ülesanne on ka surev haige vastu võtta. Hoiduda tuleb arvustamast haige või tema omaste motiive või käitumist.
    Hoolduskoha valik
    Ametlikult heaks kiidetud põhimõtete järgi peaks vanur saama valida kohta, kus teda elu lõpuperioodil hooldatakse. Vanur võib tahta jääda koju, kuid see ei ole alati võimalik. Osa patsiente viiakse just enne viimset päeva või tundi statsionaari. Seda võib nõuda suurenenud hooldusvajadus. Hoolduspaiga valik paneb kaaluma nii omaste, tuttavate kui ka riigi hooldusvõimalusi.
    Patsient ja arst
    Raviarst on surevale patsiendile üks tähtsamaid tugiisikuid. Peetakse soovitavaks, et sama arst jälgiks vanurit kogu hooldusaja kestel, eriti elu lõpuperioodil.
    Haigel inimesel, olenemata east , tekib küsimus, mida on tal oodata tulevikult. Möödunule annab ta oma seletuse ja arst ei peaks seda vaidlustada püüdma.
    Kui patsient uurib otse või kaudselt oma raske haiguse võimalikku teed, ei tasu vastust vältida, eriti mitte siis, kui see on suuresti tõenäoline. Ebaselges seisundis patsiendile ei maksa aga statistikal põhinevat ennustada. Jutuajamisel tuleks öelda, et haiguste kulg on isikuti eripärane ja arstki ei oska seda alati teada. Kriitilises seisundis vanuri omastele sobib teatada, et patsient võib surra äkki, nagu sageli juhtubki. Patsient on sageli oma olukorrast teadlik ega soovigi arstilt ammendavaid vastuseid. Neid ei tule siis ka patsiendile anda.
    "Surmaks valmistumine pole kõikide inimeste meelest väärtus omaette, nii et kui neid selleks sundida , võidakse röövida nende viimsete eluhetkede väärikus ja sisu.”
    Kui haigel on valud, loodab ta, et neid leevendataks ja et ta saaks valuvaigisteid. Arst peaks andma kindla lubaduse, et valu võetakse ära ja seda kindlasti ka täitma. Raskuste ilmnemisel tuleb konsulteerida. Omaksed võivad vahel olla rahulolematud, kui patsiendi valu leevendatakse morfiiniga ehk ei saa temaga siis vestelda . Arstil aga tuleb küll eelkõige hoolitseda patsiendi vajaduste eest. Omakseid võib masendada ka see, kui patsient ise keeldub ravimitest. Sellekski on tal õigus. Arstil ei tule teha sundsöötmist (kui vanur loobub söömast / joomast) või manustada vedelikku omaste nõudmisel, kui patsient seda ei soovi.
    Omaksed
    Halveneva tervisega vanuri omastega peaks arst pidama ühendust. Ka omaksed peaksid nõustuma haiglaravi laadiga . Surevat vanurit tuleb säästa tarbetutest uuringutest ja hooldusest. Hea kutse-eetika võimaldab rahulikult ja asjalikult suhelda ka rahulolematute ja süüdistatavate omastega.
    Surev dementne patsient
    Dementne vanur on turvalisest keskkonnast ja tuttavatest inimestest iseäranis sõltuv. Soovitatav on patsiendi elu lõpuperioodil mitte viia olulise näidustuseta uude hoolduskohta. Kui haige muutub rahutuks, häälekaks ja tavalisest rahutumaks on põhjus enamasti mingis füüsilises vaevuses. Tavaline leid on täitunud kusepõis. Üldine hooldusviga on dementse haige vaevuste leevendamine neuroleptikumidega, seejuures somaatilist põhjust otsimata. Eelöeldu puudutab sageli ka terminaalstaadiumis olevaid vaimuhaigeid vanureid.
    Valuvaigistite andmine
    Sureva vanuri hea hoolduse juurde kuulub efektiivne valu vaigistamine. Suured morfiiniannused võivad suremist kiirendada, seevastu tõsistes olukordades on nende andmine eetiliselt heaks kiidetud. Vanuritel ei esine tavaliselt väljakannatamatuid valusid ja närvisüsteemi funktsiooni alanemine hõlbustab vanuri lõppstaadiumi kulgu. Iga teine vanurist patsient kaotab viimasteks tundideks meelemärkuse. Nendest tõsiasjadest rääkimine võib aidata nii patsiente, kui ka nende omakseid, kes kardavad nii surma kui ka seda, kuidas see tuleb.
    Suremine on kõigile kordumatu eksistentsiaalne kogemus. Selle kartus väheneb aastatega, kuid vananemine ei vabasta kedagi hirmust surma eest. Raviarsti tähtsaks eetiliseks kohustuseks ja ka võimaluseks on suremisel hirmu vähendada. Surija hoolduses on tarvis mõnikord kiirelt hulk kompromisse teha.
    Sureva haige kodupõetus
    Inimese surm on ainulaadne ja individuaalne juhtum. Surija elukogemus ja ellusuhtumine mõjutavad seda suuresti. Kui noore surija, kel puudub selge ettekujutus elu piiridest, võib lõpuni võidelda omastele südantlõhestavat võitlust, siis eluküps ja elust küllastunud vanur võib surma võtta vastu väga rahulikult nagu vabadust toova sõbra. Ei ole olemas kaht ühesugust surma. Sellepärast ongi surija põetus väga mitmekülgne, dünaamiline, sageli ettearvamatu, aga siiski ka hingeliselt palju andev töö.
    Öeldakse, et igaühel peaks olema õigus oma surmale. Meil tuleb koostöös lähedaste ja omastega luua selleks välised tingimused. Patsiendi endi seesmised ressursid sõltuvad suuresti tema oma jõuvarust. Armastava suhtumisega haigesse saame vähendada tema pettumust, süütunnet ja lootusetust. Nii aitame patsiendil võtta elu sellisena, kui ta on. Surmaga leppimise läbi saavutab ta hingerahu ja kogeb, et valitseb kuni lõpuni ise oma elu üle.
    Küpsemine
    Kui elu mõtteks on inimese küpsemine, toimub see ebaõnnestumiste ja kriiside kaudu. Inimene õpib vähehaaval tunnetama oma seisundit kõiksuses. Viimane kriis, olgu see siis pikk või lühike, viib surija sama küsimuseni. Lähedastele aga ei ole ükskõik, milline on surmaeelne aeg. Nad vajavad ettevalmistust, suure muutusega kohanemisega aega.
    "Jumal, hoia meid ootamatu surma eest”.
    Vanur, kes üsna tihti on läbinud raskeid kaotusi, tunneb, et tema on see ainuke, kelle Jumal on siia maailma unustanud. Enesekindlast noorukist on saanud alandlik ja kannatlik vanur. Vanur võib olla ka oma väärtust teadev, ta võib olla kangekaelne ja iseteadlik. Siingi tuleb teda võtta nagu ta on, sest enam ei ole võimalik muuta vanuri isiksust.
    Surija õigused
    Surijal on õigus olla tema ise, elada tervise seatud piirides omamoodi. Tal on õigus rahule ja puhkusele, terviseparandusele ja vaheldusele. Tema põhivajadusteks on olla eemal avalikkusest, võõrastest inimestest – ka arstidest – ja viibida lähisugulaste keskel. Väga tihti saab talle pere ring kõige tähtsamaks. Kui peres on tekkinud tüli, otsib ta usalduslikku ja mõistvat inimest või arsti – halvimal juhul.
    Masendus johtub osaliselt inimkeha välistest ja eelkõige sisemistest muutustest, mida ei saa kompenseerida. Võime vaid püüda luua patsiendile võimalusi nendest tunnetest kaugeneda näiteks rõhutades tema alles olevat teovõimet ja meenutades neid aegu, mil keha oli veel terve, noor ja nägus. Selline toetus, mis on täis armastust ja arusaamist, parandab patsiendi enesetunnet .
    Põetus, nii hingeline kui ka kehaline
    Hea põetaja (ingl. k. "care giver”) vajab mitmekülgset nägemust inimesest. Psüühiline ja sotsiaalne dimensiooni kõrval on vaja näha ka inimese vaimset olemust. Põhiosa meid mõjutavaist faktoreist kulgeb viimase kaudu. Neid teid võib nimetada kasvõi suheteks, niisiis sõltuvaiks inimestest, kes nende kaudu oma tundeid jms. vahendavad. Ei ole ükskõik, kuidas me sellesse suhtume. Hingeline hoolitsus tähendab suhtlemist patsiendiga. See nõuab alati aega ja empaatiat (inimarmastust). Robert Twyorošš, Oxfordi põetushaigla arst, on andnud meie mälu toeks järgmised punktid, mis kuuluvad hingelise hoolitsuse juurde: kuulamine , selgitamine, eesmärkide seadmine ja kannatamine. Patsiendi soovide ärakuulamiseks on vaja võtta piisavalt aega. Tuleb olla patsiendi lähedal, hoida käest kinni, vaadata silma ja rääkida tema tunnetest ning lootustest. Sellega näitame, et hoolime patsiendist ja loome ka põhialuse selleks, et patsient usaldaks meile oma soovid ja lootused.
    Avalikult ja ausalt on vaja rääkida patsiendile tema haigusest ja sellest, kuidas see temas edasi areneb. Üritame ette arvata haigusega kaasnevaid sümptomeid ja hoiatame ka patsienti nende eest. Patsienti ei tohi hirmutada, vaid tuleb leida aega ja tasapisi teatada rasketest asjadest, vastavalt patsiendi taluvusele. Kui targu talitada, võiv olla kindel, et patsient austab ausameelsust. Ta tunneb iseendas , mis temaga toimub. Raske sõnum üllatab teda harva. Ta vajab õiget informatsiooni, et ise oma asjade üle otsustada.
    Kui patsiendi tervis kiiresti halveneb ja kodused ikkagi varjavad tema eest rasket tõde, tuleb mõne tunniga võita pere usaldus ja täpse informatsiooniga tõde esile tuua. Hiljem tänavad pereliikmed meid selle eest.
    Alati on eesmärgiks, parem homme, millesse patsient on pannud kogu oma lootuse . Lootuseta on liiga valus elada. Patsiendi olukorda võime kergendada nii, et võimaldame tal omastega kohtuda, aitame minna suvilasse või sauna. Võib kutsuda kokku lapsed ja lapselapsed, pidada üheskoos viimast sünnipäeva. Patsiendi olukorra paranemine lõpeb alles siis, kui patsient on teadvusetus olekus.
    Kannatades koos patsiendiga, näitame talle, et ta on meile tähtis. Tegemist on teise inimese olukorda sisseelamisega, mille taustal on soov osutada patsiendile tundeid.
    Parem oleks, kui igal patsiendil oleks oma põetaja, kes tegutseb põhiliselt patsiendi vajaduste järgi.
    Haigla lähedal elav üksik patsient, kes vajab ravi periooditi, võib haiglapoolse põetuse saada ka kodus. Vahetustega tööpäeva puhul on selleks võimalus vahetuste alguses ja lõpus. Oma põetajaga, kes tunneb patsienti ja juhendab teda, on patsient ühenduses telefoni teel. Kui patsient ei tule enam kodus toime, tuleb ta haigla samasse osakonda võtta kuni elu lõpuni.
    Arsti jälgimise all olnu ja kodus surnu ei vaja automaatselt politsei poolt teostatavat surnu ülevaatust. Patsienti ravinud arst kirjutab välja surmalehe ja lõplik surmatunnistus saadakse perekonnaseisu osakonnast.
    Patsiendi olukorra kergendamine
    Vanuri surmaga ei kaasne üldiselt nii palju traagikat, pettumust ja lootusetust, kui seda on noorema isiku surma puhul. Surmaga lõppev haigus võib ka vanurile kaasa tuua palju halbu kaasnähte. Neisse tuleb suhtuda väga tõsiselt. On mõtet meenutada, et arsti koolitusse kuulub ka õpetus, kuidas leevendada ja kergendada halbu sümptoome. Samuti on võimalik arstil võimalik kontakteeruda oma kolleegidega, nagu näiteks anestesistide ja geriaatritega.
    Surma lähenedes peab mõistma, millal ei ole ravimitest enam kasu. Kui haigust ei saa enam ei ravida ega pidurdada , seisavad ees valulisimad komplikatsioonid, näiteks metastaasidest või luumurdudest. On vaja vältida sellist ravi, mis pikendab patsiendi elu, ilma et sellest oleks kellelegi kasu. Pikenenud surmaprotsess on raske nii patsiendile endale kui ka tema omastele. Neil juhtudel ei tohiks alustada südant tugevdava raviga , aneemiavastase raviga, hingelduse vastu suunatud raviga, emboliraviga. Patsient, kes ei suuda kontakteeruda lähedastega ja on suurema osa ajast teadvuseta, on ilmselt suremas.
    Tõstes opiaadiaannuseid, saadakse patsient rahulikuks. Hingamisagooniaga kaasnevaid korinaid saab leevendada skopolamiiniga. Kui patsiendil on tekkinud sooltesulgus, saab leevendada iiveldust ja oksendamist antiemeetikumidega, haloperidooliga, metaklopramiidiga. Kõhuvalu saab vähendada glükopürooniga. Nii põetatud haige saab suu kaudu lonkshaaval vedelikku ja võib elada nädalaid.
    Tuleb vältida ravimite kõrvaltoimet. Opiaatravimid tekitavad väsimust, mille taga tingitud kurnatus, mis kaob unega. Pärast mõnepäevast puhkust tunneb haige end taas paremini. Kahjuks suhtutakse opiaatravimitesse eelarvamustega ja sellepärast kasutatakse neid väga ettevaatlikult. Arstil tuleb vahel minna ka kompromissile.
    Põetusrühm
    Põetusesse rakendatud isikuid tuleb pidada põetusrühma liikmeiks, kellel igaühel on oma koht ja ülesanne. Rühma tähtsaim isik on loomulikult patsient ise, kes otsustab kõige üle. Patsient ei ole ainult põetusobjekt, vaid iseennast põetav ehk põetussubjekt. Põetaja ülesanne on anda patsiendile informatsiooni, mille alusel teeb ta oma otsused. Ta otsustab ise oma elu ja surma üle, see on inimväärikuse küsimus. Lõplikku otsust mõjutab viis, kuidas informatsiooni antakse. Haige personal omalt poolt on otsuse suhtes kaasvastutaja. Meditsiinilist põetusotsust ei tohi veeretada omaste või patsiendi õlgadele.
    Kodus põetav lähedane saab oma kogenematutele õlgadele kodu põetuse, mis eeldab ööpäevast hoolitsust. Ta ei ole eelnevalt ei hingeliselt ega professionaalselt selleks valmistunud. Õige põetuse abil saab ta selle ülesandega kindlasti hakkama. Motivatsiooni tõttu õpib ta hõlpsasti põetuse põhiteadmisi ja talle võib usaldada ravimite manustamise ning patsiendi seisukorra jälgimise. Samuti on ta patsiendi reaktsioonide täpne tunnistaja.
    Kutselised põetajad on teenindaja osas. Indiviidikesksesse põetustöösse haaratud põetaja on vastutav pereliikmete suunamise, õpetamise ja toetamise eest. Oma vahetuses külastab ta oma patsienti kodus, olukorra raskendades teeb ta seda väljaspool tööaega. Kodupõetuse ülemäärase aja eest tuleb teda ka vastavalt tasustada. Meditsiiniteaduse vaatevinklist ei ole arsti poolt antav abi sel perioodil eriti keerukas. Arsti autoriteetset juhatust aga vajavad nii kodused kui ka põetaja, sest surija põetamine ise on raske. Arstiga peab kergesti ühendust saama. Patsienti ja tema lähedasi tuleb julgustada tarbe korral arstile ka väljaspool tema tööaega koju helistama , samuti võtma ühendust oma põetajaga. Helistatakse ju ikka asja pärast - et kiiresti õiget abi saada.
    Mõnigi surija vajab vaimset toetust, hingeabi, selleks on vaja võtta ühendust patsiendi koguduse või pastoriga. Hea oleks kui pastor liituks põetusrühmaga, et tal oleks võimalik rääkida patsiendi ja tema omastega. Nii on pastoril võimalik hingeliselt toetada haiget ja hiljem tema omakseid, samuti surma järel aidata omastel matuseid korraldada.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 42 lk · .doc · 234 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    GERONTOLOOGIA #1 GERONTOLOOGIA #2 GERONTOLOOGIA #3 GERONTOLOOGIA #4 GERONTOLOOGIA #5 GERONTOLOOGIA #6 GERONTOLOOGIA #7 GERONTOLOOGIA #8 GERONTOLOOGIA #9 GERONTOLOOGIA #10 GERONTOLOOGIA #11 GERONTOLOOGIA #12 GERONTOLOOGIA #13 GERONTOLOOGIA #14 GERONTOLOOGIA #15 GERONTOLOOGIA #16 GERONTOLOOGIA #17 GERONTOLOOGIA #18 GERONTOLOOGIA #19 GERONTOLOOGIA #20 GERONTOLOOGIA #21 GERONTOLOOGIA #22 GERONTOLOOGIA #23 GERONTOLOOGIA #24 GERONTOLOOGIA #25 GERONTOLOOGIA #26 GERONTOLOOGIA #27 GERONTOLOOGIA #28 GERONTOLOOGIA #29 GERONTOLOOGIA #30 GERONTOLOOGIA #31 GERONTOLOOGIA #32 GERONTOLOOGIA #33 GERONTOLOOGIA #34 GERONTOLOOGIA #35 GERONTOLOOGIA #36 GERONTOLOOGIA #37 GERONTOLOOGIA #38 GERONTOLOOGIA #39 GERONTOLOOGIA #40 GERONTOLOOGIA #41 GERONTOLOOGIA #42
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 42 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-10-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 234 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Toomas Treiman Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    täiendav õppematerjal
    sotsiaaluurimus gerontoloogia

    Sarnased õppematerjalid

    Geriaatrilise patsiendi eripära
    7
    doc

    Geriaatrilise patsiendi eripära

    Geriaatrilise patsiendi eripära Kliinilise geriaatria nõudlikumaid eesmärke on eristada eaka patsiendi vananemisest põhjustatud muutusi haigustele viivatest ning haigustega kaasnevatest muutustest. Geriaatriline patsient on kroonilise haiguse või ägeda haigestumise järgselt olulise funktsionaalse häirega eakas inimene, kellel esineb probleeme igapäevaelutoimingute sooritamisega ja kes vajab regulaarselt tervishoiu ja sotsiaalhooldusteenuseid. Geriaatriliseks patsiendiks loetakse tavaliselt üle 75-aastaseid eakaid. Vananedes muutub inimene haiguste suhtes vastuvõtlikumaks. Eaka inimese elukvaliteet on seda parem, mida nooremana tunneb ta oma tervise ja füüsise vormi olevat. Seepärast on tervist tugevdavad abinõud ja harrastused vanemas eas veelgi olulisemad kui keskeas. Nii näiteks suureneb liikumise tähtsus vananedes üha enam. Vanuritel on rohkem neid haigusi, mis soodustavad teiste haiguste teket. Seega tuleb erilist rõhku p

    Geriaatria
    Eaka suremine
    5
    docx

    Eaka suremine

    Suremine on elu viimane toiming. Suremine tähendab maapeale elu lõppu, nagu sünd tähendab selle algust. Erinevalt sündimisest eelneb surmale teatud protsess (suremise protsess) , milles indiviid ise aktiivselt osaleb. Ainus kindel asi meie elus on see, et me kõik kord sureme, kuid me ei tea, millal, kus, miks ja kuidas see toimub. Selline surmaga seotud teadmatus tekitab ebameeldivaid tundeid enda või lähedase surma peale mõeldes. (Roper jt 1999) Surm võib saabuda järsku, näiteks raske südameataki või tõsise õnnetuse tagajärjel või eelneb sellele suremisprotsess. Akuutse surmaeelse haiguse või keerulise operatsiooni tagajärjel võib surm saabuda paari päeva kuni paari nädalal jooksul. Kui aga on tegemist halva prognoosiga kroonilise haiguse või vaid osalise taastumisega akuutse haigusest, võib suremisprotsess kesta mitmeid kuid ja isegi veel kauem. Surmaeelse haiguse kestvus võib olla väga erinev. Definitsiooni kohaselt on surmaeelne haigus selline haigus, mil

    Rahva tervis
    Geriaatria kordamine eksamiks
    7
    docx

    Geriaatria kordamine eksamiks

    autonoomiat ja iseseisvust. WHO järgi võimaldab aktiivne vananemine inimestel kasutada oma füüsilist, sotsiaalset ja vaimset potentsiaali kasutada kogu elu vältel. ● Milleks on vaja eraldi eakate arsti ehk geriaatrit? Vanemaealisel inimesel on mitu haigusi korras, mistõttu on üsna tavapärane, et eakas patsient ringleb ühe arsti juurest teise juurde, ühest raviasutusest teise, ometi jäävad tema probleemid lahendamata. ● Geriaatria - gerontoloogia rakendus, mille sihtrühmaks on ägedate ja krooniliste haigustega ning elulõpu hooldust vajavad vanemaealised inimesed. ● Mis on geriaatrilise sekkumise kõige olulisemateks sihtideks? Funktsionaalse seisundi, elukvaliteedi ja iseseisva toimetuleku parandamine. ● Kes on geriaatriline patsient? Ühe või mitme terviseprobleemiga patsient, kelle tervise- ja toimetuleku seisund vajab

    Geriaatria
    Eakas inimene-Uuurimisreferaat
    14
    docx

    Eakas inimene. Uuurimisreferaat

    ülesannetega ning olla tunnustatud, armastatud ja teiste poolt tähele pandud. Bioloogiline vanus- füüsiline näitaja ­Reeda pikkus vähenenud 2cm, rüht natuke kaldus ettepoole vastupidavus ­väsib ruttu ja vajab lühiajalist puhkust, kiirus ei ole see, mis ennem oli, nägemisteravus ­kasutab lugemisprille. Psühholoogiline vanus ­ Levinsoni järgi Reet asub hilises täiskasvanu eas. UNESKO kriteeriumite järgi tema on noor eakas ja rahvusvahelise Gerontoloogia ühingu klassifikatsiooni kohaselt( 59-74) keskeas. Ta tuleb hästi toime oma füüsise muutuste ja tervisehäiretega ja otsib oma energiale uue rakendusala (huvi-ja seltsitegevus, ühiskondlik aktiivsus, lapselapsed) Personaalne vanus-eakaReeda subjektiivne suhtumine oma vanusse ­tunneb ennast "hinges" 5-10 aastad noorena kui tegelikult. Seega on vananedes head tervist silmas pidades tema jaoks oluline säilitada nooruslik mõtteviis

    Sotsiaalteadused
    MÄLUHÄIRETE ALL KANNATAV DEMENTNE PATSIENT JA ABI OSUTAMISE
    14
    doc

    MÄLUHÄIRETE ALL KANNATAV DEMENTNE PATSIENT JA ABI OSUTAMISE

    Tartu: Eesti Koopmans, R. T. C. M., Molen, M., Raats, M., Ettema, T. P. (2009). Neuropsyciatric symptoms and quality of life in patiens in the final phase of dementia. International Journal of Geriatric Pyschiatry 24: 25-32 . Linnamägi, Ü., Asser, T. (2004). Dementne inimene- koormus ühiskonnale. Eesti Arst, 83 (4), 256-261. Linnamägi, Ü., Braschinsky, M., Saks, K., Võrk, E., Lääts, T. (2008). Käsiraamat Õendushoolduse osutamise nõuded. (2007). Eesti Haigekassa, Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsion, Hooldusravi Osutajate Ühendus, Eesti Õdede Liit. http://www.legeartis.ee/failid/File/Hooldusravi%20tegevusjuhend_10.07.2007.pdf (03.09.10). McCloskey, R. M. (2004). Caring for Patients With Dementia in the Acute Care Environment. Geriatric Nursing, 25 (3), 139-144. Woods, B., Thorgrimsen, L., Spector, A., Royan, L., Orrell, M. (2006). Improved quality of life and cognitive stimulation therapy in dementia. Aging & Mental Health, 10(3), 219-226.

    Gerontoloogia
    Õenduslugu-vanur
    12
    docx

    Õenduslugu (vanur)

    SISSEJUHATUS Antud kirjalik töö on kohustuslik seminaritöö õenduse aluste mooduli läbimiseks. Töö eesmärgiks on kirjeldada autori poolt valitud inimese elamistoimingutega toimetulekut ja õendusprobleeme tuginedes Roper, Logan, Tierney õendumudelile. Roper, Logan, Tierney õendusmudel põhinev õenduslugu koosneb: - Anamneesist - Patsiendi elu kirjeldusest läbi 12 elamistoimingu - Õendusprobleemide püstitamisest läbi 12 elamistoimingu - Õendushooldusplaanist - Arutelust - 1 1. ÕENDUSANAMNEES "..10..." september 2010 N Patsiendi andmed: vanus kaal 65 kg; pikkus 160 cm; Sugu 75 aastat Varasem tervishoiuasutuse kogemus Positiivne-kõrg vererõhk Kaasuvad haigused, eelnevad operatsioonid Hüpertoonia Regulaarselt kasutatavad ravimid Amlodipin-ratiopharm Allergia

    Õenduse alused
    VANURIIGA
    17
    doc

    VANURIIGA

    2. Kohanemine pensionile jäämise ja vähenenud sissetulekuga. 3. Kohanemine abikaasa surmaga. 4. Oma eagrupiga täpse osaluse loomine. 5. Sotsiaalsete ja kodanikukohustuste täitmine. 6. Rahuldavate füüsiliste elutingimuste loomine. KASUTATUD KIRJANDUSALLIKAD Saarma, J. (1992). Vananemine ja psüühika.- Tallinn: Valgus, Eakate vananemise kogemused Eestis ja Soomes. (2008). Artiklite kogemik. TLÜ KIRJASTUS. Tallinn, Soots, A. (1999). Kriis ja kriisisolija abistamine. Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon.. Tartu, Kindro, A. ,(2005). Isiksus. Tallinn. Mondo Tilvis, R., Sourander,L. (1993).Geriaatria.Medicina, . , , . , . (2007). ; .: ­ . , . (2002). . ,,- " K, . ., , . . (2003). . . ,,".

    Pervasiivsed arenguhäired
    Sotsiaaltöö eksami küsimused-vastused
    11
    odt

    Sotsiaaltöö eksami küsimused-vastused

    Sotsiaaltöö alused 1. Nimeta sotsiaaltöö tegemise viise. · Profesionaalne · Vabatahtlikud 2. Millised on profesionaalse sotsiaaltöö tunnused? Too näiteid kus töötavad profesionaalse sotsiaaltöö tegijad. · Palgaline töötaja · Vastav haridus · Läbinud vastaad koolitused Prof. Sotsiaaltöö tegijad töötavad : Koolides, Vanglates, KOV ja teistes riigiasutustes. 3. Loetle sotsiaaltöö sihtgruppe. · Inimesed, kellel pole kodu · eakad inimesed · vaimse tervisega inimesed · puuetega inimesed · sõltlased · töötud inimesed 4. Millised on sotsiaaltöö eesmärgid? · Aidata abivajajaid, · Aidata inimestel olemasolevaid võimalusi ära kasutada. Hoolekande ajalugu 1. Milline on vanim pensioni liik? · Sõjaväelaste pension 2. Milline muudatus toimus Euroopas 400- 500 aastatel pKr kirikuseaduses? · Kirikuseadus käskis rikastel aidata vaeseid 3. K

    Sotsioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun