Geriaatrilise patsiendi eripära (1)

Geriaatrilise patsiendi eripära
Kliinilise geriaatria nõudlikumaid eesmärke on eristada eaka patsiendi vananemisest põhjustatud muutusi haigustele viivatest ning haigustega kaasnevatest muutustest.
Geriaatriline patsient on kroonilise haiguse või ägeda haigestumise järgselt olulise funktsionaalse häirega eakas inimene, kellel esineb probleeme igapäevaelutoimingute sooritamisega ja kes vajab regulaarselt tervishoiu ja sotsiaalhooldusteenuseid. Geriaatriliseks patsiendiks loetakse tavaliselt üle 75-aastaseid eakaid.
Vananedes muutub inimene haiguste suhtes vastuvõtlikumaks. Eaka inimese elukvaliteet on seda parem, mida nooremana tunneb ta oma tervise ja füüsise vormi olevat. Seepärast on tervist tugevdavad abinõud ja harrastused vanemas eas veelgi olulisemad kui keskeas . Nii näiteks suureneb liikumise tähtsus vananedes üha enam. Vanuritel on rohkem neid haigusi, mis soodustavad teiste haiguste teket. Seega tuleb erilist rõhku panna haiguste profülaktikale ja tervetele eluviisidele. Vanurite puhul on haigusleide seda enam, mida vanem on inimene. Vanurite nõrk üldseisund piirab mõningal määral operatiivsete protseduuride võimalusi.
Eakad inimesed on oma tervisesuhtes sageli paremal arvamusel kui kõrvalseisjad. Vanurid võrdlevad oma muresid mitmete juba lahkunud kaaslaste saatusega ja sellega, mis nende meelest niikuinii kaasneb vanadusega . Subjektiivsetest kaebustest sagenevad vanemates vanusegruppides kõige enam jõuetus ja väsimus ning kognitiivsed häired. 75- aastaste hulgas süvenevad liikumisraskused ja mälu halvenemine. Inimese vananedes muutuvad kõige tavalisemaks need seisundid , mille puhul on raske öelda, kas tegemist haigusega või vananemisnähuga. Sellistele haigustele on iseloomulik see, et neid ei esine noorematel. Väga eakate inimeste oluliseks surmapõhjuseks on tihti hingamisteede haigused.
Pärast 75. eluaastat muutub raskeks sooritada koduseid toimetusi. Üle 80- aastatest inimestest vajab aeg-ajalt abi enamus ning märgatav osa ei tule abita toime a isiklike vajaduste rahuldamisel. Vanuri toimetulekuvõime sõltub tema füüsilisest ja psüühilisest seisundist ning elukeskkonnast. Paljude vanurite elu raskendab tundemeelte langus. Üle pooltel 70- aastastel meestel on raskusi arusaamisega rühmasisesest jutust.
Vanemad inimesed vajavad abistamist eelkõige liikumisraskuste ja tunnetuslike häirete tõttu.
Vananemisega kaasnevatel füsioloogilistel muutustel on rida ühisjooni mida võib iseloomustada terminitega: universaalsus, endogeensed põhjused, kroonilisus ja pöördumatus, samuti maksimaalne teovõime nõrgenemine.
Elu lõpupoolel toimub rida anatoomilisi ja füsioloogilisi muutusi, mida ei saa takistada. Paljudest nendest muutustest on kaugele arenenud ja lisandub ka uusi. Suurem osa kaasneb haigustega, mõned aga on vananemismuutused . Vananemisega kaasnevad põhilised muutused on üsna tuntud. Osa neist on ehituslikud ja kergesti ilmnevad, osa aga tuleb esile vaid funktsionaalsete muutustena kriisiolukordades. Ehituslikke vananemismuutusi ei tule pidada haiguseks ja neid ei ole otstarbekas püüda ravida. Liikumise aeglustumine, füüsilise võimekus vähenemise tugeval pingutusel , kummargil kehahoiak , liigutuste aeglustumine, lisanduvad kangus ja värin häirivad vanurit ja tekitavad temast mulje nagu oleks ta joobes. Neid tuleb pidada kesknärvisüsteemi vananemismuutusteks, mida ei tarvitse ravida. Ka aistingud nõrgenevad, millega vanainimese elu mitmeti raskeneb.
Anglosaksi kirjanduses on vanurite peamisi raviküsimusi kirjeldatud nelja ´´ i´´ abil: immobiilsus, instabiilsus, inkontinentsus ja intellektuaalsed häired. Vanuri heatasemelise ravi põhialuseks on võimalikult täpne ettekujutus patsiendist ning tema elutingimustest. Haige vanuri ja vanuri haiguse tundmine on võrdse tähtsusega. Viimane tähendab ka seda, et raviarst peab oskama näha vanurite probleeme, mille lahendamiseks tal on pakkuda konkreetset ravi.
Geriaatriliste patsientide ravis on oluliseks hea enesetunde eest hoolitsemine ja valude ravi. Vanuritel on kroonilised valuseisundid üldlevinud. Valu põhjus ja iseloom on kõige vanemate inimeste puhul eriti raskesti selgitatavad.
Vanurid tarvitavad rohkesti ravimeid. Haigused ja häired lisanduvad ea tõusuga ja nii ka määratud ravimite hulk. Ühele vanurile soovitatakse mitte enam kui 3-4 ravimit korraga. Retseptiga väljastatavaist kasutavad vanurid kõige enam vereringeelundite ravimeid. (Tilvis & Sourander 1996.)
Allikloend
Tilvis, R., Sourander, L. ( 1996.) Geriaatria. Tallinn: Medicina
Perekonna õpetamine, kaasamine raviprotsess
Paljud õendusdiagnoosid on seotud patsiendi ja tema perekonna õppimisvajadustega. Õde keskendub terviseprobleemidele ja igapäevasele elukorraldusele.
Õde peab ära tundma olulised isikud, perekonnaringi, kellel on kliendile otsene mõju. Patsiendiõpetuse liitmine õendusprotsessi võimaldab klientidel osaleda aktiivselt enda hoolduses ja valmistab ette turvalisemat üleminekut haiglaravilt kodusele ravile . Kliendile, kes oskab sümptomeid ära tunda, abi küsida ning kroonilise haiguse ägenemisega edukalt toime tulla ja kes teab, kuidas ära hoida traumat, õnnetusjuhtumit või haigust, on autonoomia , mis aitab tal paremini üha keerulisemaks muutuvas tervishoiusüsteemis hakkama saada.
Patsiendi õpetamine ei tähenda patsiendile lihtsalt juhtnööride loetelu või brošüüri pihku pistmist või õpetamist. See on terapeutiline suhte, mis pakub individuaalset lahendust patsiendi vajadustele (pigem patsiendi vajadustele kui üldistele meditsiinilistele diagnoosidele) ja kus esitatakse kõikvõimalikud abinõud nende rahuldamiseks.
Probleemid, mis on haiglast lahkumise planeerimisel esmatähtsal kohal (eriti eakamate inimeste puhul):

• arstimid
  
• toitumine ja hüdratsioon
  
• ootamatu trauma
  
• liikuvus ja transportimine
  
• kodus vajatav tugihooldus
  

Patsiendi ja tema perekonna õpetamine on haiglast lahkumise planeerimisel otsustav . Lahkumise planeerimine peab hõlmama õpetust kehalisest hooldusest ja selle elluviimisest kodustes oludes. Haigla personali poolne nõustamine peab haiglaravi jooksul patsiente ette valmistama oma perekondade tegutsemisosavuse hindamiseks, haiguse ja ravimise mõistmiseks, peab aitama neil teha muudatusi ja korraldama nende edaspidist hooldust .
Õppimistegevused peaksid keskenduma potentsiaalsetele probleemidele, mis võivad patsiendil ette tulla. Tuleb aidata patsiendil probleem ära tunda, et patsient teaks , mida vastavas olukorras teha ja tunneks end seejuures kompetentsena.
Mõnikord patsiendid räägivad oma probleemidest ja muredest vabalt, teised kõhklevad. Neid tuleb julgustada rääkima, kuna see on ainuke viis, kuidas neid oma haiguse ja murede juures aidata saab.
Millised on geriaatrilise patsiendi õpetamisega seotud erilised aspektid ja vajadused?
Pannes tähele, et geriaatrilised patsiendid erinevad noorematest või keskealistest patsientidest, lähenevad paljud tervishoiutöötajad neile nagu lastele. Vaatama sellele, et neil kahel vanusegrupil on ühiseid omadusi, on see patsiendile solvav ja näitab kasutava tervishoiutööraja osavõtlikkuse ja teadmiste puudumist.
Teame, et inimese vananedes väheneb tema kognitiivne võimekus. Vanadel inimestel on üha raskem aru saada keerukatest lausetest, nad on vähem osavad järelduste tegemisel, neil ilmneb tajuprobleeme ning neil on raskem jutu mõttest aru saada.
Eakate inimeste puhul peab patsiendiõpetuse andmisel meeles pidama järgmisi punkte:

• Esita materjal tavalisest aeglasemas tempos .
  
• Räägi madalama häälega, sest eakad inimesed kuulevad madalamaid hääletoone kõrgetest helidest paremini.
  
• Võimalda rohkem aega mõistete omandamiseks ja integreerimiseks; rõhuta pigem konkreetset kui abstraktset materjali.
  
• Vähenda segavaid keskkonnamõjusid.
  
• Pea meeles, et kõik või mõni järgnevatest põhjustest võib olla seotud eaka kliendi õppimisvõime langusega: tserebraalsed muutused, psühhosotsiaalsed probleemid ja enesekontseptsiooni muutumine koos võimaliku enesehinnangu langusega.
  
• Ole teadlik sellest, et grupikogemus võib eaka kliendi probleemilahendusvõimet parandada.
  
• Pea meeles, et eakad kliendid on väga ettevaatlikud ega rakenda muutusi kergesti.
  

Siinkohal võime järeldada, et peame õpetamiseks rohkem aega võtma ja integreerimiseks õppematerjali väikeste sammude kaupa edasi võtma. Lisaks kuuluvad vähenenud õppimisvõime põhjuste hulka sellised seisundid nagu diabeediga kaasnev hüpoglükeemia ja südamepuudulikkusega kaasnev hapnikuvaegus.
Aro ja Freimann (2005) on teinud uurimustöö ( Täiskasvanud patsientide patsiendiõpetuse vajadused ja nende rahuldamine Tartu Ülikooli Kliinikumis ), mille tulemustest on näha, et puudulikuks osutus patsientide õpetamine koos pereliikmete või lähedastega. Paljud patsiendid tahavad haiglast lahkudes siiski väga iseseisvad olla ning uurimustöös tehtud tulemustes selgus, et veidi alla poole patsienti ­dest tunnistasid, et nad soovivad infot ja õpetust koos pereliikmete või lähedastega. Samas rõhutatakse kirjanduses pereliikmete kaasamise vajadust patsientide teavitamisel ja õpetamisel. Patsientide soovimatus saada infot ja õpetust koos pereliikmete või lähedastega võib olla tingitud nõrkadest peresuhetest Eesti ühiskonnas või sellest, et seda ei peeta oluliseks.
Kasutatud kirjandus
Aro, I. Freimann, T. (2005). Täiskasvanud patsientide patsiendiõpetuse vajadused ja nende rahuldamine Tartu Ülikooli Kliinikumis. Eesti Arst , Vol. 84, 842–846.
Sally H. Rankin, Karen D. Stallings. Tartu 2006. Patsiendiõpetus- probleemid, printsiibid, praktika. OÜ Greif.
GERIAATRILISE SEISUNDI HINDAMISE MINIMAALNÕUDED:
ARST
_ diagnoosid, sündroomid
_ igapäevaelu toimingud (pesemine, riietumine , tualeti kasutamine, liikumine toas, uriini ja rooja pidamine, söömine)
_ viis instrumentaalset igapäevatoimingut (liikumine transpordivahendiga, sisseostude tegemine, toidu valmistamine, majapidamistööde tegemine, rahaga arveldamine )
_ dementsuse kahtlusel lühike mälutest (10 küsimust)
_ depressiooni kahlusel geriaatrilise depressiooni skaala lühivorm (15 küsimust)
_ kehakaal , toitumus
_ kasutatavad ravimid
_ formaalsed ja mitteformaalsed abistajad ( Saks jt 2001.)
ÕDE
_ funktsionaalne seisund – nägemine, kuulmine , tasakaal, kõndimisvõime, käte funktsioon
_ igapäevaelu toimingud (pesemine, riietumine, tualeti kasutamine, liikumine toas, uriini ja rooja pidamine, söömine)
_ viis instrumentaalset igapäevatoimingut (liikumine transpordivahendiga, sisseostude tegemine, toidu valmistamine, majapidamistööde tegemine, rahaga arveldamine)
_ dementsuse kahtlusel lühike mälutest (10 küsimust) või Mini- mental test
_ depressiooni kahlusel geriaatrilise depressiooni skaala lühivorm (15 küsimust)
_ kehakaal, toitumus
_ kasutatavad ravimid
_ formaalsed ja mitteformaalsed abistajad
_ koduse keskkonna ohutus (Saks jt 2001.)
SOTSIAALTÖÖTAJA
_ õiguslik olukord
_ lähisugulaste/põhihooldajate andmed
_ majanduslik toimetulek
_ elukeskkond
_ sotsiaalne funktsioneerimine
_ sotsiaalne võrgustik
_ vägivalla või väärkohtlemise olemasolu
_ toetusallikad
_ igapäevaelu toimingud (pesemine, riietumine, tualeti kasutamine, liikumine toas, uriini ja rooja pidamine, söömine)
_ viis instrumentaalset igapäevatoimingut (liikumine transpordivahendiga, sisseostude tegemine, toidu valmistamine, majapidamistööde tegemine, rahaga arveldamine) (Saks jt 2001.)
GERIAATRILISE PATSIENDI SEISUNDI HINDAMISEKS KASUTATAVAD TESTID:

• Minimental test
  
• Kognitiivse funktsiooni hindamise lühitestid
  
• Geriaatrilise depressiooni skaala lühivorm (GDS-15)
  
• Vaimsed, emotsionaalsed ja kognitiivsed probleemid- haigused,kahjustused ja sümptoomid
  
• Alkoholismi skriinimise test ( CAGE )
  
• Michigani alkoholismitest
  
• Kuulmise, nägemise ja kõnelemise hindamine (eelkõige õdedele)
  
• Sotsiaalse seisundi hindamine (eelkõige arstidele ja õdedele)
  
• Sotsiaalse seisundi hindamine (eelkõige Sotsiaaltöötajatele)
  
• Zariti hooldaja koormuse hindamise intervjuu
  
• Mitmemõõtmeline hooldaja koormuse uuring
  
• Igapäevaelu toimingud (kohandatud Katzi skaala)
  
• Igapäevaelu instrumentaalsed toimingud (kohandatud Lawtoni skaala)
  
• Tinetti tasakaalu ja kõnnaku hindamise skaala
  
• Kehalised testid
  
• Koduõenduslugu (Saks jt 2001.)
  

Saks, K., Allev, R., soots , A., Kõiv, K., Paju, I., Jaanson , K., Schneider, G. (2001). Eakate tervishoid ja hoolekanne . Tartu: Tartu Trükikoda.
7